[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

algama : alata : algan '(peale) hakkama; saabuma'
● vadja alkaa 'hakata; alata; tekkida'
soome alkaa 'alata; hakata'
isuri alkaa 'alata; hakata'
Aunuse karjala algua 'alata; hakata'
lüüdi algottada 'alustada, alata'
vepsa augotada 'alustada, alata'
saami álgit 'alata; hakata, alustada'
handi aləŋ 'algus, lõpp, ots'
mansi ɔ̅wl 'algus, lõpp, ots'
? eenetsi oðo 'varem'
? sölkupi ol 'ülemine osa, pea; (puu) latv'
? kamassi ulu 'pea'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud soome mrd alustaa 'alustada' (← alustada).

kaha1 : kaha : kaha '(varrega eseme) laiem nõgus ots'; mrd 'reha pea; labida laba; käepide; (kala)kahv; vähinatt; tihe nooda pära, mõrra viimane sopp'
◊ kahur
● soome mrd kaha '(vitstest, laastudest, tohust) korv, suurem säilitusnõu; teivastest püünis; alus, raam lusikate või tööriistade hoidmiseks'
Aunuse karjala kaha '(vitstest, laastudest) süte- v heinavedamiskorv'
lüüdi kaha 'sütevedamiskorv; mõrra rõngas'
vepsa kahač 'kuivatusredelil heinu kinni hoidev kokkuseotud vitstepaar'
? udmurdi kož sõnaühendis kenos kož 'vilja-, jahu-, söödasalv'
? komi van srmt ki̮š 'õõnsus [?]'
handi χŏsap 'lahter, õõnsus; sahver'
mansi χusap '(säilitus)nõu'
? sölkupi koča 'kott'
Soome-ugri või koguni uurali tüvi. kahur on Esimese maailmasõja ajal loodud tuletis, tähenduslikuks seoseks tüvega on olnud teatud analoogia lusika, piibu vm kaha ja suurtükilafeti vahel.

kelp : kelba : kelpa 'maja kolmnurkne otskatus; (voodi, vankri, ree) otslaud'; mrd 'ots- ja küljekatuse ühenduskoht; otskatuse sarikas'
● liivi kīelpa 'sindelkatuse tugi (katuse peal)'
On oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *skelƀa-, mille vasted on vanaülemsaksa scelb, scelp 'võlv, katusega tellingud' ja vanainglise scelf 'karjaseonn'; nii häälikuliselt kui ka tähenduslikult on seda kaheldavaks peetud.

ots : otsa : otsa 'tipmine osa; eseme lühem v väiksema pindalaga külg; algus ja/või lõpp; laup'
◊ otse, otsus
● liivi vȱntsa 'otsmik'
vadja õttsa 'pea, ots'
soome otsa 'otsmik'
isuri otsa 'ots; otsmik'
Aunuse karjala očču 'otsmik; maja fassaad, esikülg'
lüüdi otš 'otsmik; ots; ülaosa'
vepsa oc 'otsmik'
mari ońč́ə̑l 'esiosa; eesmine, esi-; eelmine; esimene'
udmurdi aź 'esiosa; koht'
komi voʒ́ 'esikülg'
Võib olla germaani laen, ← alggermaani *anþja-, mille vasted on vanaislandi enni 'otsmik', vanarootsi ænne 'otsmik', vanaülemsaksa endi 'otsmik'. Germaani laenudel ei ole enamasti vasteid permi keeltes. On arvatud, et laenata on võidud juba varasest alggermaanist. otse on nimisõna viisiütleva vorm.

pea1 : pea : pead 'keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa; mõistus, mõtlemisvõime, mälu, meelespidamine; miski kujult, asendilt v ülesandelt pead meenutav'
◊ peal, päis, -päits, päitsed, päädima
● liivi pǟ 'pea'
vadja pää 'pea'
soome pää 'pea'
isuri pää 'pea'
Aunuse karjala piä 'pea'
lüüdi piä 'pea'
vepsa pä 'pea'
? saami bákŋi 'põhjapõdra sarve kõige paksem ots'
ersa pe 'lõpp, ots'
mokša pe 'lõpp, ots'
udmurdi pum 'lõpp, ots; äär, serv'
komi pom '(esi)ots, tipp; lõpp'
mansi puŋk 'pea'
ungari fej, fő 'pea'
? neenetsi ṕa- 'alustama'
? eenetsi pεʔ 'lõpp, tagaots; tipp, hari'
nganassaani χiai 'lõpp, tagaots; tipp, hari'
Uurali tüvi. Tuletised päis, -päits, päitsed on moodustatud algsemast tüvevariandist pää. Kirjakeelne tüvevariant pea lähtub erandlikult neist murretest, kus ää > eä. -päits lähtub tuletise päine murdelisest omastavavormist päitse. päädima võib olla moodustatud soome keele eeskujul, vrd soome päättyä 'lõppeda, lõpule jõuda'. Vt ka künnap, peats, pääsema.

topp1 : topi : toppi 'tups'
← alamsaksa stoppen 'tropp'
Alamsaksa keelest on laenatud ka samatüveline tegusõna, toppima. Teisalt on arvatud, et laenuallikaks on alamsaksa top 'ots, tipp; latv; mastitipp; pea, juuksetutt; salk, tutt, tuust, kimp', sel juhul sama tüvi mis topp2. Kolmandaks on oletatud, et tüve vaste on soome mrd toppo(nen) 'kapukas, jalarätt; labakinnas', sel juhul sama tüvi mis sõnas tobu ja/või tobi. Vt ka topakas.

topp2 : topi : toppi 'masti v tengi ülaots'
← alamsaksa top 'ots, tipp; latv; mastitipp; pea, juuksetutt; salk, tutt, tuust, kimp'
Vt ka topp1.

tähk : täha : tähka 'viljapea; kobarõisik, milles raotud õied kinnituvad tihedalt peateljele, pea'
● vadja tähtši 'viljapea'
soome tähkä 'viljapea; teatud kobarõisik'
isuri tähkä 'tühi viljapea'
Aunuse karjala tähkü 'viljapea; piitsapiu punutud ots'
lüüdi ťähk 'viljapea; piitsapiu punutud ots'
vepsa ťähk 'viljapea; hekslid'
On oletatud, et võib olla tüve tahk variant. Kuna tüvi on murretes levinud Kirde-Eesti kihelkondades, siis on mõnikord peetud soome keelest laenatuks. Teatud tüüpi kobarõisiku tähendus on sõnale antud kirjakeeles.

tüvi : tüve : tüve 'puu peavars, mille alumine osa on oksteks harunemata; millegi keskne, tüvelaadne osa'
◊ tüü, tüüakas, tüügas
● liivi tõ’v 'puutüvi; aeru varre ots (kust kinni hoitakse)'
vadja tüvi 'puutüvi; tüvik, tüügas, tüveots'
soome tyvi 'puutüve alaosa; osa, millest miski on kinni (alus, juur, jalg, kand)'
isuri tüvi 'puutüve alaosa; viljavihu tüviosa'
Aunuse karjala tüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam v kinnitusosa'
lüüdi ťüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam osa'
vepsa ťüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam osa'
mokša ťejs 'juurde', ťejsa 'juures', ťejsta 'juurest'
mari tüŋ 'puutüve alaosa; algus; alus, põhi, sokkel; (asja) tuum; pea-, põhi-, tähtsaim'
udmurdi diń 'tüve v varre alaosa; alus, vundament'
komi din 'tüve v varre alaosa; (millegi) ümbrus'
ungari tő 'tüvi, juur'
Soome-ugri tüvi. Sõnades tüü, tüüakas, tüügas on tüve rööpvariant, kus v on ü ja i vahelt kadunud. Vt ka tümikas.