[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kangur : kangru : kangrut '(raud)kivihunnik, kivivare'
? ← alggermaani *ganǥa-z
algskandinaavia *gangaR
vanaislandi gangr 'käimine, samm'
vanarootsi ganger 'käimine, samm; käik, galerii'
● liivi kāngaŗ 'kõrgem koht (metsas), küngas'
vadja kangas 'nõmm, palu', tšivi-kangas 'kivikangur, -hunnik'
soome kangas, van srmt kangar, kankari, kankaro 'nõmm, palu'
isuri kangas 'nõmm, palu'
Aunuse karjala kangas 'männik, palu(mets), nõmmemets'
lüüdi kangaz 'nõmm, palu'
vepsa kangaz 'palumets, nõmmemets, kuiv kõrgem koht'
Tõenäoliselt kuuluvad esitatud läänemeresoome vasted kahte laenukihti: eesti kangur, liivi kāngaŗ ja soome kangar, kankari, kankaro on veidi hilisem (← algskandinaavia *gangaR), ülejäänud varasem laen (← alggermaani *ganǥa-z). Tähenduse poolest on germaani ja läänemeresoome tüvi ühendatud sel alusel, et pronksiaja liikumismarsruudid ('käimine, käik') kulgesid mööda kõrgemaid ja kuivemaid kohti maastikul ('nõmm, küngas, kivihunnik'). On ka oletatud, et soome-ugri tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on mari kaŋga 'kõhn, sale; kuiv(anud)' ja läänemansi koŋ_oko 'maakitsus'. Vt ka kangastama.

nõmm : nõmme : nõmme 'kuiv lage v hajusate puude ja põõsastega liiva-ala; seal kasvav mets, palu'; mrd 'kanarbik'
○ kirderanniku numm(e), nommi
● liivi num 'kuiv lage v hajusate puude ja põõsastega liiva-ala; kanarbik'
vadja nõmmi 'kuiv lage v hajusate puude ja põõsastega liiva-ala'
soome nummi 'kuiv lage v hajusate puude ja põõsastega liiva-ala; palu'
? handi num 'ülemine, kõrgem, taevane'
? mansi numi 'ülal olev'
? neenetsi num 'taevas; ilm; jumal'
? nganassaani nūm '(lame) mäetipp, kuhu on hea koda ehitada'
? sölkupi nom 'taevas; jumal'
? kamassi num, nom 'taevas; ilm; jumal'
? matori num 'taevas; jumal'
Läänemeresoome või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud isuri nommi 'nõmm'.

palu : palu : palu 'kuiv liivane okasmets, hrl männik' põlema

põlema : põleda : põlen 'süttinuna leekides olema; helendama, valgust andma; teravalt valutama'
○ lõunaeesti palama
◊ palama, palav, palu, palukas
● liivi pa’llõ 'põleda'
vadja palaa 'põleda', põlõa 'põleda; valgust anda; kõrbeda, kuivada'
soome palaa 'põleda; paista, särada; kõrbeda'
isuri pallaa 'põleda'
Aunuse karjala palua 'põleda; valgust anda'
lüüdi palada 'põleda'
vepsa palada 'põleda; valgust anda; palavikus olla; luituda'
saami buollit 'põleda; põletada; kipitada, kirvendada'
ersa paloms 'põlema'
mokša palǝms 'põlema'
Läänemeresoome-mordva tüvi. On ka arvatud, et sama tüvi mis pala. Veel on arvatud, et selle tüve vasted on ka vadja pallõttaa 'külmetada', soome palella 'külmetada, külm olla', isuri palehtoja 'hüübida (vere kohta)', palendaa 'külmetada, külm olla', karjala palella 'ära kõrvetada, ära põletada; ära külmetada', vepsa paľeta 'läbi külmata, tugevasti külmetada', saami buolaš 'pakane, külm ilm', ersa paloms 'külmetama', mokša palǝms 'külmetama' ning võib-olla ka mansi pɔ̄ľ- 'külmuma; külmetuma', idahandi poj 'paks lumevaip', lõunahandi pӑj 'paks lumevaip', pӑjət- 'külmaks minema; külmetama; külmuma', ungari fagy 'külm, pakane; külmuma, jäätuma'. a-listes samatüvelistes sõnades on vana, lõunaeesti murretes säilinud tüvevariant.