[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aampalk : aampalgi : aampalki 'tala, lage kandev ning vastasseinu ühendav jäme palk'
○ aanpalk
← alamsaksa hane(n)balke 'sarikapenn, sarikapaari ülemine põikpuu'
Alamsaksa allikas on liitsõna: hane 'kukk' + balke 'palk'. Palgi nimetus on alamsaksa keeles saadud selle järgi, et ülemisel põikpuul veetis kukk oma öid. Liitsõna teine osis on ka eraldi laenatud, palk2.

amet : ameti : ametit 'ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab ka tasu; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht; tegevus, töö'
○ am(m)at, ammet, anep
← alamsaksa ammet 'käsitöö; tsunft; amet'
Peamiselt Läti piiri ääres levinud murdevariante amat, ammat on võinud mõjutada läti keel või need on laenatud läti keelest, ← läti amats 'amet, töökoht'. Eesti keelest võivad olla laenatud eestirootsi ammet, ammbet, ambäit 'amet, töö, tegevus'.

ankur2 : ankru : ankrut 'väheldane vaadikujuline puunõu; endisaegne vedelikumõõt, umbes 30–40 liitrit'
← rootsi ankar(e) 'ankur, mahumõõt'
← alamsaksa anker 'ankur, mahumõõt'
← saksa Anker 'ankur, mahumõõt'
Sõna lõpuosa on muganemisel seostatud oma liitega -ur või seda on mõjutanud ankur1.

arst : arsti : arsti 'kõrgema meditsiinilise haridusega isik, kellele on antud õigus oma kutsealal töötada'
← alamsaksa arste 'arst'
Samatüveline tegusõna arstima on samuti laenatud, ← alamsaksa arsten 'arstima'.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

ehtima : ehtida : ehin 'kaunistama; end valmis seadma'
◊ ehitama
● liivi ē’ḑõ 'riietuda'
vadja ehtiä '(end) ehtida; jõuda (ajaliselt); jaksata, suuta'
soome ehtiä 'jõuda (ajaliselt), areneda; tulla'
isuri ehtiä 'jõuda (ajaliselt); tulla'
Aunuse karjala ehtie 'jõuda; ootamatult haigestuda'
lüüdi ehťidä 'jõuda, aega saada'
vepsa ehťťä 'jõuda (ajaliselt); küpseda; oma nina toppida; valutada'
saami astat 'jõuda, aega saada'
mari ə̑štaš 'tegema, valmistama, looma, töötama'
komi ešti̮ni̮ 'lõppema; jõudma (ajaliselt); surema'
Võib olla soome-ugri tüvi. Teise seletuse järgi vana balti laen, ← eelbalti *jeh₁g-i̯e, *jeh₁g-i̯o, mille vasted on läti jēgt 'aru saama, mõistma', leedu jėgti 'võima, suutma'. Sel juhul oleksid kaugemate sugulaskeelte vasted erandlikult laenatud läänemeresoome keeltest.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

halb : halva : halba 'oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne; negatiivsete eetiliste omadustega; mingis suhtes ebasoodus'
● vadja rhvl alpa 'halb'
soome halpa 'odav; väheväärtuslik, tühine; lihtne'
isuri halva 'odav'
Läänemeresoome tüvi. Tüve on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *salwa-z, mille vaste on nt norra mrd sal 'kahvatu; jõuetu, nõrk'. Salatsi liivi alu 'halb' on tõenäoliselt eesti keelest laenatud.

hea : hea : head 'oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav; sõbralik, lahke' hüva

helde : helde : heldet 'oma osast teistele meelsasti, ohtrasti andev, lahtise käega'; van 'lahke, sõbralik' hell

hõim : hõimu : hõimu 'suguharu; rahvas, sugu'
← balti
leedu šeima 'perekond, pere'
läti saime 'perekond, pere'
● liivi aim 'perekond, pere'
vadja õimo 'suguvõsa'
soome heimo 'hõim; suguvõsa'
isuri heimod (mitm) 'oma küla inimesed, tuttavad'
Aunuse karjala heimo 'suguvõsa; hõim'
lüüdi heimokund 'sugu, suguvõsa'
vepsa hii̯m 'suguvõsa, sugulased; sugulus'

hõivama : hõivata : hõivan 'enda alla, oma valdusse võtma'
1930. aastatel loodud tehistüvi. Impulss-sõna on võinud olla soome hoivata 'hooldada; hellitada; hoida; hoolitseda'.

imal : imala : imalat 'lääge, vastumeelselt magusavõitu'
◊ imar
● liivi imāb(i) 'mage'
vadja imiä, imelä 'imal, lääge'
soome imelä 'magus; imal, lääge'
isuri immeelä 'imal, lääge'
Aunuse karjala imel 'imal, lääge'
lüüdi imel 'mämm'
vepsa imeľ 'imal, lääge'
? saami amiidit 'maitseda, maitsev olla'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. imar on teise liitega variant, taim on nimetuse saanud oma maitse järgi. Vt ka enelas.

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
◊ isik
● liivi ī’ž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa eś 'oma; ise'
mokša eś 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

kastma : kasta : kastan 'pinnast veega märjaks, niiskeks tegema, midagi vedelikuga niisutama; lühikeseks ajaks vedeliku sisse panema; (sademete, vedeliku kohta:) märjaks muutma; kerkimapanekuks tainast sõtkuma'
● liivi kastõ 'märjaks teha, niisutada; sisse kasta'
vadja kassaa 'märjaks teha, niisutada; likku panna'
soome kastaa 'sisse (märjaks) kasta; märjaks teha, niisutada; ristida'; mrd kasi 'kaste; niisutus'
isuri kastaa 'märjaks teha, niisutada; sisse kasta'
Aunuse karjala kastua 'märjaks teha, niisutada'
lüüdi kastada 'märjaks teha, niisutada; ristida'
vepsa kastta 'märjaks teha, niisutada'
Inari saami kásániđ 'niiskuda'
handi kăᴧ 'kaste'
? läänemansi kɔ̄ťəľ liitsõnas kɔ̅ťəľ-wüť 'kaste(vesi)'
Soome-ugri tüvi. kastma oma läänemeresoome vastetega on tuletis, tuletusliideteta tüvi on murdesõna kasi 'kevadine niiskus mullas' ja soome mrd kasi.

kerkima : kerkida : kerkin 'ülespoole liikuma, tõusma; (taina kohta:) kohevaks paisuma; kõrgenema; esile, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma; tekkima, ilmuma'
● soome mrd keritä 'kerkida (taina, leiva kohta)'
On arvatud, et sama tüvi mis sõnas kerge. Vt ka kerklema.

kindel : kindla : kindlat 'usaldusväärne, oma funktsiooni hästi täitev; mittemuutuv, püsiv; vankumatu, järeleandmatu; selline, mille paikapidavuses pole põhjust kahelda; veendunud, mittekahtlev; eriline, kellelegi v millelegi omane'
◊ kinni
● vadja tšiintiä 'pingul; tugev, vastupidav, kõva'
soome kiinteä 'statsionaarne, kinnis-; liikumatu, muutumatu, püsiv; tahke, tihke; tugev, intensiivne; pidev, lakkamatu'
isuri kiintiä 'tihe, tihke; pingul'
Aunuse karjala kiińďei 'tihke, kitsas; pingul, tuubil; kõva, raskelt liigutatav; kitsi, ihne'
lüüdi kińďed 'tihke, kitsas'
saami giddat, giddes 'statsionaarne, kinnis-; tihe, tihke; kõva, raskelt liigutatav; kitsi'
Läänemeresoome-saami tüvi. kindel ja kõik esitatud sugulaskeelte vasted on mitmesuguste liidetega tuletised. kinni on vana käändevorm liideteta tüvisõnast, mis tänapäeva keeltes enam ei esine. Vt ka kiinduma.

kohmakas : kohmaka : kohmakat 'osavuseta, puine, nurgeliste liigutustega, oma keha halvasti valitsev; rohmakas, raskepärane; oskusetu, pisut saamatu' kohmima

kunst : kunsti : kunsti 'loov inimtegevus, milles aistitaval kujul ning esteetiliselt mõjusana vahendatakse teistele oma maailmatunnetust; tegevusala selle valdamiseks vajalike võtete ja oskustega, eriline oskus, meisterlikkus'
○ kunts
← alamsaksa kunst 'oskus, teadmised'
Tähenduses 'loov inimtegevus' võib olla hilisem laen saksa keelest, ← saksa Kunst 'kunst, loov inimtegevus; oskus, osavus'.

kurtma : kurta : kurdan 'oma hädast, murest, häiriva(te)st asjaolu(de)st kellelegi rääkima; kaebama'; mrd 'peatuma'
◊ kurtuma
● liivi kurttõ 'seisma jääda, peatuda'
vadja kurttaa 'kurta; kiratseda'
isuri kurttaa 'kannatada; kurta, kaevata'
Läänemeresoome tüvi.

kuuluma : kuuluda : kuulun 'kellegi oma, päralt, valduses olema; liikmena v koostisosana millegi koosseisus olema'
← soome kuulua 'kuuluda'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome sõna on tuletis kuulma tüvest. Murretes esineb sama tuletis tähenduses 'kostma, kuulda olema'.

langema : langeda : langen 'oma raskuse mõjul allapoole liikuma; püsti- vm normaalasendit kaotama, kukkuma, vajuma; võitluses surma saama; laskuma, alanema; sattuma'
● liivi langõ 'kukkuda, vajuda; painduda, toetuda'
vadja langõta 'kukkuda, langeda; variseda'
soome langeta 'kukkuda, langeda'
isuri langeta 'kukkuda, langeda'
Aunuse karjala langeta 'kukkuda, langeda; sadada; suubuda'
lüüdi langeta 'kukkuda, langeda, sadada; suubuda (jõgi)'
vepsa langeta 'kukkuda, langeda'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka lank.

lemmalts : lemmaltsa : lemmaltsat 'kannusega õite, paiskviljade ja läbikumavate vartega niiskuslembene rohttaim (Impatiens)'
Kujunenud tüvede lemm ja malts koondumisel. Taime viljad hõljuvad, liiguvad lemmedena, kui on oma seemned välja paisanud.

liikuma : liikuda : liigun 'oma asendit muutma; oma asukohta muutma, kulgema; käima, kõndima, minema; oma seisundit v olekut muutma, teisenema, arenema'
◊ liige, liiklema
● liivi likkõ 'liigutada; liikuda'
vadja liikkua 'liikuda; liigatada'
soome liikkua 'liikuda'
isuri liikkua 'liikuda'
Aunuse karjala liikkuo 'käia, liikuda; maha tulla; nikastada; kerkida (taina kohta)'
lüüdi ľīkkuda 'liikuda; nikastada; hulluks minna'
vepsa ľikta, ľikkuda 'õõtsuda; kerkida (taina kohta)'
? idahandi ᴧö̆k- 'hüppama, sööstma'
? mansi lakwi 'liikuma, käima'
? neenetsi lǝχa- 'kõikuma; õõtsuma'
? sölkupi lak͔ǝ- 'liikuma'
Läänemeresoome või uurali tüvi. Vt ka liikva.

linn : linna : linna 'suur oma halduse ja juriidiliste õigustega asula, kus inimesed ei elatu põllumajandusest'; van 'kindlus, kants'
● liivi nīn 'loss, linnus'
vadja lidna 'linn'
soome linna 'linnus, kindlus; loss'
isuri linna 'linn'
Aunuse karjala linnu 'linn'
lüüdi ľinn 'linn'
vepsa ľidn 'linn'
Läänemeresoome tüvi.

loovutama : loovutada : loovutan 'käest, oma valdusest ära andma'
← soome luovuttaa 'loovutada; vabastada; alistuda'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome sõna on tuletis looma tüvest. Sama tüvi on ka soome laenul loobuma.

mampuma : mampuda : mampun 'oma raskuse mõjul tihedasti kokku vajuma'
Tehistüvi 1930. aastatest.

minema : minna : lähen 'edasi liikuma; lahkuma; kaduma; oma seisundit, olekut v asendit muutma'
● vadja mennä 'minna, sõita, käia; mahtuda; saada, jääda'
soome mennä 'minna; kaduda, kuluda; muutuda; mahtuda'
isuri männä 'minna'
Aunuse karjala mennä 'minna; sattuda; kaotsi minna; kuluda, minna'
lüüdi mändä 'minna; mahtuda'
vepsa mända 'minna; mahtuda; saada, muutuda'
saami mannat 'minna'
mari mijaš 'minema; tulema; käima'
udmurdi mi̮ni̮ni̮ 'minema'
komi munni̮ 'minema, sõitma; pleekima'
handi măn-, mä̆n- 'minema'
mansi min- 'minema'
ungari megy 'minema; kõndima, käima; töötama, käima; hakkama'
neenetsi ḿi’- 'minema'
nganassaani mi̮n- 'minema'
sölkupi mentǝ- 'mööda minema'
kamassi mən- 'minema'
Uurali tüvi. Eesti keeles on tegusõna vormistikus segunenud kaks tüve, lähen. Vt ka menetlema, menu, minetama, mõnu.

märter : märtri : märtrit 'usukannataja; oma veendumuste pärast kannataja'
← alamsaksa martelere, mertelere 'märter'
Paljudes keeltes tuntud tüvi on algselt pärit ladina ja kreeka keelest, ← ladina martyr 'märter, kannataja', vanakreeka mártyr 'tunnistaja; märter'.

nihverdama : nihverdada : nihverdan 'nihelema, sekeldama, jahmerdama; kombineerima'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Mõjutada on võinud saksa schnüffeln 'nuusutama; nuhkima, oma nina toppima', arvestades, et baltisaksa murdes võidi ü asemel hääldada i. Veidi erineva liitega murdevariant nihveldama 'kombineerima; kurameerima; peksma, lööma; nihelema' on saksa sõnale häälikuliselt veelgi lähedasem.

olema : olla : olen 'eksisteerima; asuma, paiknema, viibima, elama, funktsioneerima, käituma'
◊ ollus
● liivi vȱlda 'olla'
vadja õlla 'olla'
soome olla 'olla'
isuri olla 'olla'
Aunuse karjala olla '(olemas) olla; asuda'
lüüdi olda 'olla'
vepsa ouda 'olla'
ersa uľems 'olema; saama kellekski, minema millekski'
mokša uľǝms 'olema; saama kellekski, minema millekski'
mari ulaš 'olema'
udmurdi vi̮li̮ni̮ 'saama kellekski, minema millekski'
komi ve̮vni̮ 'saama kellekski, minema millekski'
handi ol- 'olema, elama'
mansi ɔ̄l- 'olema'
ungari van 'olema'
Soome-ugri tüvi. Sama tüvi võib olla sõnas oma. Võimalikkuse väljendamiseks kasutatakse teist olemist tähistanud tüve, leema. Vt ka olend, oleskelu, oletama, olme, ometi, pole.