[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

nurm : nurme : nurme 'põld, kus külvikorra järgi kasvatatakse mingit vilja v kultuurheina; aas, (kuiv) rohumaa'
● liivi nurm 'põld'
vadja nurmi 'põllumaa, põld'
soome nurmi 'muru, muruplats; aas, rohumaa'
isuri nurmi 'muru'
Aunuse karjala nurmi 'muru, muruplats; aas, rohumaa; põllupeenar künnimaade vahel'
lüüdi nuŕm 'niit, heinamaa, aas'
vepsa noŕm 'rohumaa, lagendik'
koltasaami njormm 'luht, luhaheinamaa'
handi ńurəm 'vähese metsaga soo'
mansi ńūrəm 'niit'
Soome-ugri tüvi.

vain : vainu : vainu 'rohuplats, rohumaa'
← alggermaani *χwainjō
rootsi mrd ven 'soine niit'
● soome vainio 'põld; nurm'