[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kari1 : kari : kari 'veealune v pisut üle veepinna ulatuv kivine kõrgendik meres'
← algskandinaavia *skari-
vanaislandi sker 'kari'
rootsi skär 'kaljulaid'
● soome kari 'kari; kruusane maa, klibustik'
isuri kari 'kari'
Aunuse karjala kari 'kivine vähese veega kosk'
lüüdi kare̮ 'kari', kari 'sügavam koht koses, kuhu vesi langeb'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi karäl 'veealune kari; neem' (← karil).

kehvel : kehvli : kehvlit 'madalmere veealune liiva- v kruusakõrgendik'
● isuri kehvel 'savine või liivane kõrgendik meres (võib ulatuda pinnale)'
Läänemeresoome tüvi. On oletatud, et tüve vaste võib lisaks olla ka soome van srmt ketvel 'pikk ja kitsas maariba, neem'.

neem : neeme : neeme 'merre v järve ulatuv maismaa osa'
● vadja neemi 'neem; (ranna)heinamaa, niit, luht'
soome niemi 'neem'
isuri neemi 'neem'
Aunuse karjala niemi 'neem'
lüüdi ńiem 'neem'
vepsa ńeḿ 'neem'
Läänemeresoome tüvi.

nina : nina : nina 'inimese või looma hingamisteede algusosa ning haistmisorgan; esiletungiv, eenduv ots, tipp (mitmesugustel esemetel, neemel, idu)'
● liivi nanā 'nina (kehaosa); nokk; neem'
vadja nenä 'nina (kehaosa); nokk; tila; ots, tipp; neem; idu'
soome nenä 'nina (kehaosa); ots, tipp; (rahvausu järgi kurjade jõudude põhjustatud) nakkushaigus'
isuri nenä 'nina (kehaosa); ots, tipp; neem'
Aunuse karjala nenä 'nina (kehaosa); nägu; ots, tipp; (rahvausus) loodusest või esemetelt saadud haigus'
lüüdi ńeńä 'nina (kehaosa); ots, tipp'
vepsa ńena 'nina (kehaosa); ots, tipp; idu'
saami njunni 'nina (kehaosa); ots, tipp; tila'
Läänemeresoome-saami tüvi. Esisilbi vokaalivaheldus osutab, et algselt on olnud häälikuliselt ajendatud.

nokk : noka : nokka 'pikenenud näoluudest ning üla- ja alalõualuust moodustunud sarvkestaga kaetud elund lindudel; esemete (rõhtsuunas) eenduv v konksjalt väljaulatuv osa (nt mütsisirm, anuma tila)'
● vadja nokka 'nokk (linnul); ots, teravik, konks'
soome nokka 'nokk (linnul); tipp, ots, tila'
isuri nokka 'nokk (linnul); tipp, ots'
Aunuse karjala ńokku 'nokk (linnul); nina; tipp, ots; tükk; serv, äär', ńuokku 'nokk (linnul)'
lüüdi ńokk(e͕) 'nokk (linnul); nurk; tipp, ots'
vepsa ńok 'nokk (linnul); astel (putukal); nurk; tipp, ots, neem'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedasi tüvesid esineb ka kaugemates sugulaskeeltes, nt mansi nāχwi 'nokkima' ja handi noχ- 'nokkima'. Teisalt on oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *χnukka-, mille vasted on rootsi nock 'raaots; katusehari' ja islandi hnokki 'konks, haak; neem'. Vt ka noku ja nokutama.

nukk1 : nuka : nukka 'nurk'
◊ nukk2
? ← alamsaksa nok(ke) 'ots, tipp (nt (purje)raal)'
? ← rootsi nock 'raaots; katusehari'
Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, mida alamsaksa ja rootsi sõna on mõjutanud ning mille vasted on liivi nukā '(leiva)tükk, kamakas', vadja nukka 'ots; neem; mäenukk, küngas; nõlv', soome mrd nukka 'ots, tipp' ja isuri nukka 'ots; nurk; nõlv; abajas'. Need läänemeresoome keelte sõnad võivad olla ka rööplaenud. nukk2 on erineva tüvevokaaliga ning tähenduslikult eristunud tüvevariant. Vt ka nukk4.

nurk : nurga : nurka 'tasapinnalise kujundi v eseme kahe erisuunalise äärjoone v serva ühinemiskoht; ruumilise kujundi v eseme erisuunaliste tahkude ühinemiskoht; ehitise seinte ühinemiskoht; koht (elu)majas, ruum v selle osa; sopp, kant, kolgas'
● liivi nūrka 'nurk'
vadja nurkka 'nurk; maatükk, metsatukk; neem; maanurk, kant'
soome nurkka 'nurk; sopp; kolgas, maanurk, kant'
isuri nurkka 'nurk; maanurk, kant'
karjala nurkka 'nurk'
Läänemeresoome tüvi. Karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Norke, Nurke 'palkehitise nurgaseotis; nurgaseotisse ühendamiseks palki tehtud süvend; nurk' ja eestirootsi nurk, nork, nårk, nörk 'nurk'.