[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ilu : ilu : ilu 'kaunidus, veetlevus'
● ? liivi ilā 'iseloom; olemus, loomus'
vadja ilo 'rõõm; lõbu; pidu; kõlav, rõõmus'
soome ilo 'rõõm; lõbu; lõbustused'; van kirjak 'kaunis'
isuri ilo 'rõõm; lõbu'
vepsa ilo 'rõõm; naer'
? Pite saami âllo 'soov; kalduvus'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka ill.

ime : ime : imet 'üleloomulik, mõistusega seletamatu v väga üllatav, kummaline nähtus'
● liivi i’m 'ime'
vadja ime 'ime'
soome ihme 'ime; imelik, iseäralik'
isuri ihme 'ime'
Aunuse karjala imehüt 'kurb'
karjala imeh 'ime; naeratus, naer; kurb'
lüüdi imehtuda 'rõõmustada'
saami amas 'imelik, kummaline, võõras'
Läänemeresoome-saami tüvi. On ka arvatud, et (eel)balti laen, ← *ǵn̥-m-, mille vasted on läti zīme 'märk; tunnus' ja leedu žymė 'märk; tunnus; jälg'. Vt ka inimene.

kell : kella : kella 'peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v vasarakesega metallese helide tekitamiseks; selle helistamine, helin; numbrilauaga riist aja mõõtmiseks; aeg, mida see näitab'; mrd 'mehe v isaslooma suguorgan; kuke lokuti'
← alggermaani *skellōn-
vanaislandi skella 'kõla, naer'
vanarootsi skælla 'kelluke, kuljus'
vanaülemsaksa skella 'kelluke, kuljus'
● liivi kīela 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja'
vadja tšellä 'tilaga õõnes helitekitaja; kellukas (taim)', tšello 'tilaga õõnes helitekitaja; (mitm) (seina)kell'
soome kello 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja; kellaaeg; kellukesekujuline ese'
isuri kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
Aunuse karjala kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
lüüdi kell(o) 'tilaga õõnes helitekitaja'
vepsa kel 'tilaga õõnes helitekitaja'

mehka : mehka : mehkat kõnek 'tore, mõnus, vahva'
? ← vene smeh 'naer'