[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

liig : liia : liiga 'vajadust, tavamäära ületav'
← balti
leedu liekas 'paaritu, ülearune, liigne', lykis 'ülejääk'
läti lieks 'liigne, ülearune, mittevajalik'
● ? liivi lȭiga liitsõnas lȭiga-usk 'ebausk'
vadja liikaa 'liiga, liialt; väga'
soome liika 'üleliigne; liig'
isuri liiga 'üleliigne; liig'
Aunuse karjala liigu 'üleliigne, tarbetu'
lüüdi ľiig 'liigne, tarbetu; paaritu (arv)'
vepsa ľīg 'liigne'
Rööplaenud võivad olla ersa ľija, mokša ľijä 'teine, muu' ja ersa ľijadoms 'üle jääma'.

muu : muu : muud (umbmäärane asesõna) 'miski v keegi väljaspool mainitut; ülejäänud, teistsugune, teine'
◊ muidu, muinas-, muiste, mujal, mullu, muutma
● liivi mū 'teine, mõni; mingisugune; lähim, järgmine'
vadja muu 'muu, teine'
soome muu 'muu, teine'
isuri muu 'muu, teine'
Aunuse karjala muu 'muu, teine, ülejäänu'
lüüdi muu 'muu, teine'
saami nubbi 'teine (järgarv); muu, teine'
mari molo 'muu, teine'
udmurdi mi̮d 'muu, teine'
handi moγ- sõnas moγəl 'muu, too'
mansi mōt 'muu, teine (ka arvsõnana); võõras'
ungari más 'muu, teine; teistsugune'
Soome-ugri tüvi. muidu võib olla vana mitmuse osastava vorm, milles on omastusliide. Tuletist muinas- on kirjakeeles võinud mõjutada soome keel, soome muinainen 'muinasaegne, muistne; vana(aegne); igivana, ammune'. mujal on vana mitmuse alalütleva vorm tuletisest, < *muiγalla. mullu on vanast alalütlevavormilisest määrsõnast moodustatud viisiütleva vorm. Eesti keelest on laenatud eestirootsi moidogist 'muidugi, mõistagi' (← muidugist). Vt ka moondama, mugav, muide, mullikas, mõlema.

nood : nonde : noid (mitmuslik näitav asesõna, viitab kaugemal asuvale v varemalt mainitud isikule, loomale, esemele v olukorrale)
● Kukkusi vadja noo 'nood'
soome nuo, mrd nuot, noi 'nood'
isuri noo 'nood'
Aunuse karjala nuod 'nood'
saami nu, nuvt 'nii'
ersa nona 'need, muud'
mokša nona 'teine, muu, eelmine'
mari nuno 'nemad; need'
? sölkupi na 'too, see'
Läänemeresoome-volga või koguni uurali tüvi. Sölkupi vastet on teisalt peetud sõna nemad tüve vasteks. Vt ka nõnda.

ometi 'ikkagi, siiski, kõigest hoolimata'
● liivi umīt, u’mmit 'ometi, vähemalt'
Võib olla tuletatud vanast soome-ugri o- tüvest moodustatud keskvõrdevormist *ompa-, mille vasted võivad olla ka ersa ombo 'teine, muu' ja mari umbal 'kaugem'. Sama soome-ugri tüvi on tõenäoliselt sõnades olema ja oma. Eesti keelest on laenatud eestirootsi åmete 'lõpuks, ometi'.