[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

munk : munga : munka 'usulistel põhjustel maailmast tagasitõmbunult üksiklasena v kloostri kogukonnas mungatõotuse järgi elav mees'
← alamsaksa mon(n)ek, mon(n)ik, monk 'munk'
← rootsi munk 'munk'
Paljudes keeltes tuntud sõna on algselt pärit ladina ja kreeka keelest, ← ladina monachus 'munk', vanakreeka monachós 'munk'. Vt ka muuk2.

muuk1 : muugi : muuki 'lihtsa haagikujulise keelega riistapuu lukkude avamiseks; luku riivistusmehhanismi osa'
○ munk-
← baltisaksa Mukeisen 'muukraud'
Baltisaksa allikas on liitsõna: (auf)muken 'lukku valevõtmega avama, lahti murdma' + Eisen 'raud; jõud'. Kõigepealt on ilmselt laenatud liitsõna muukraud, kus teine osis on tõlgitud, ja hiljem on muuk võetud iseseisvalt kasutusele. Samatüveline tegusõna muukima võib olla samuti laenatud.

muuk2 : muugi : muuki mrd 'munk; sõnakehv inimene'; rhvl 'hiidlik ehitaja; röövija'
● Tõenäoliselt tüve munk variant.