[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ahtma : ahta : ahan 'vilja parsile kuivama tõstma; tihedalt üksteise kõrvale asetama, (täis) toppima'
○ lõunaeesti atma
● vadja ahtaa 'ahta, vilja jm kuivama panna'
soome ahtaa 'toppida, kiiluda, laduda; vilja parsile kuivama panna'
isuri ahtaa 'vilja, võrke parsile kuivama panna'
Aunuse karjala ahtua 'vilja, võrke kuivama panna'
lüüdi ahtada 'vilja, võrke kuivama panna'
vepsa ahtta 'vilja jm kuivama panna'
lõunasaami voektenje 'maa sisse löödud vai võrkude kuivatamiseks'
ersa aftuma 'võrk'
mokša aftə̑ms 'võrku, mõrda sisse panema; püünist üles seadma'
? mari optaš 'panema, asetama; laduma, kuhjama; kokku panema, ehitama; peale laadima; kummutama'
komi okti̮ni̮ 'püünist, raudu üles seadma'
handi eγət- 'üles riputama, kuivama panema; pooma'
Soome-ugri tüvi. Vt ka ahas.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

ammuli '(pärani) lahti'
● liivi amtlõ 'haigutada'
vadja ammullaa 'ammuli'
soome ammo 'pärani lahti olev', ammolla(an) 'ammuli'
isuri ammillaa 'ammuli'
koltasaami ämmsõddâd 'haigutada'
mari omeštaš 'unes rääkima, unes võpatama, ebaselgelt rääkima'
Läänemeresoome-mari tüvi. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedasi tüvesid on ka kaugemates sugulaskeeltes, nt sölkupi āmmu- 'haigutama' ja kamassi a’moi- 'haigutama'.

askel : askli : asklit '(asja)toimetus'
◊ askeldama, äkseldama
● soome askel 'samm, aste'
Aunuse karjala askel 'samm, aste'
ersa eśkeľks 'samm, aste'
mokša aśkǝlks, äśkǝľks 'samm, aste'
mari oškə̑l 'samm, aste'
udmurdi van srmt utśki̮l 'samm, aste'
komi vośkov 'samm'
mansi ūsil 'samm, aste'
sölkupi āsel- 'üle astuma'
Uurali tüvi. äkseldama on eesvokaalne tüvevariant, kus häälikud on kohad vahetanud. Vt ka astuma.

ehtima : ehtida : ehin 'kaunistama; end valmis seadma'
◊ ehitama
● liivi ē’ḑõ 'riietuda'
vadja ehtiä '(end) ehtida; jõuda (ajaliselt); jaksata, suuta'
soome ehtiä 'jõuda (ajaliselt), areneda; tulla'
isuri ehtiä 'jõuda (ajaliselt); tulla'
Aunuse karjala ehtie 'jõuda; ootamatult haigestuda'
lüüdi ehťidä 'jõuda, aega saada'
vepsa ehťťä 'jõuda (ajaliselt); küpseda; oma nina toppida; valutada'
saami astat 'jõuda, aega saada'
mari ə̑štaš 'tegema, valmistama, looma, töötama'
komi ešti̮ni̮ 'lõppema; jõudma (ajaliselt); surema'
Võib olla soome-ugri tüvi. Teise seletuse järgi vana balti laen, ← eelbalti *jeh₁g-i̯e, *jeh₁g-i̯o, mille vasted on läti jēgt 'aru saama, mõistma', leedu jėgti 'võima, suutma'. Sel juhul oleksid kaugemate sugulaskeelte vasted erandlikult laenatud läänemeresoome keeltest.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

elama : elada : elan 'eksisteerima, olemas olema; asuma; säilima, püsima'
◊ elejad, elev
● liivi je’llõ 'elada; teha, töötada'
vadja elää 'elada; olla, asuda; läbi saada'
soome elää 'elada; asuda'
isuri ellää 'elada; hakkama saada; asuda'
Aunuse karjala eliä 'elada; olla, asuda'
lüüdi eľädä 'elada; asuda'
vepsa eľädä 'elada; olla'
saami eallit 'elada; jaksata, suuta, hakkama saada; käia'
mari ilaš 'elama; olema, asuma'
udmurdi uli̮ni̮ 'elama, olema'
komi ovni̮ 'elama, olema'
? handi jiləp 'uus, värske (liha, kala, lumi)'
? mansi jalt- 'paranema, kosutust saama'
ungari él 'elama'
neenetsi jiľe- 'elama'
eenetsi ďiri-, ďire- 'elama'
nganassaani ńile- 'elama'
sölkupi ela- 'elama'
kamassi ďili, ďž́ili 'elav, elus'
Uurali tüvi. elev on kesksõna elav variant, mille eeskujuks on olnud ev-lõpulised omadussõnad, nt ülev, tugev, valev. Vt ka erev.

haab : haava : haaba 'siledakooreline lehtpuu (Populus tremula); haavapuit'
◊ haabjas
● liivi ōbõz 'haab'
vadja aapa 'haab'
soome haapa 'haab'; mrd haapio 'haavatüvest tehtud paat'
isuri haaba 'haab'; haapio 'haavatüvest tehtud paat'
Aunuse karjala huabu 'haab'
lüüdi huab(e͔) 'haab'
vepsa hab 'haab'
saami suhpi 'haab'
mari šopke 'haab'
Läänemeresoome-mari tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome tüvi on germaani laen, ← alggermaani *ašpa, mille vaste on nt vanaislandi ǫsp 'haab', kuid see eeldaks reeglipäratut häälikute koha vahetust laenamisel (> *šapa > läänemeresoome *haapa).

hahk : haha : hahka 'tuhkjashall, hall; veelind (Somateria)'
● liivi ō’gi 'hall'
soome haahka 'hahk'
Aunuse karjala huahkoi 'hallikarvaline lammas'
lüüdi huahk(e͔) 'hall (eriti lamba ja villa kohta)'
vepsa hahk 'hall'
? ersa ašo 'valge'
? mokša akša 'valge; valevus; kae'
? mari ošo 'valge'
? lõunahandi aš 'valge savi; kriit'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi.

hapu : hapu : haput 'maitselt jõhvikatele, sidrunitele, äädikale vms iseloomulik'
● liivi appõn 'hapu'
vadja apoo 'hapu; hapendatud'
soome hapan 'hapu; hapnenud; happeline'
isuri haban 'hapu; hapnenud'
Aunuse karjala hapannuh 'mäda'; hapata 'mädaneda, kõduneda; hapuks minna'
lüüdi hapata 'mädaneda; hapneda; halvaks minna'
vepsa hapata 'mädaneda; hapneda'
ersa čapamo 'hapusus; hapu'
mokša šapama 'hapu; kibe, mõru'
mari šopo 'hapu'
? handi šŭw 'juuretis'
? mansi sāwi- 'hapuks minema'
? ungari savanyú 'hapu'
Läänemeresoome-volga või soome-ugri tüvi.

haru : haru : haru 'mingist tervikust jagunev või eri suunda liikuv suhteliselt iseseisev osa, haar'
◊ arenema, harali, hargnema
● liivi a’r 'oks, haru; suund'; arā 'viltu, kaldu'
vadja aro 'reha'
soome hara 'kobesti; traalankur'; mrd 'karuäke'; harava 'reha'
isuri haristua 'hargneda'
Aunuse karjala harav 'reha'
saami suorri 'haru; hargnemiskoht'
mari šor- sõnas šorβondo 'reha'
Läänemeresoome-mari tüvi. Eesti keeles on -u vana liide, murretes esineb ka liiteta tüvi ara 'haru'. Sõnas arenema on h-ta tüvevariant, mis on murretes ka tähenduses 'hargnema'. Sõnas hargnema on lisahäälik g tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial.

humal : humala : humalat 'õlle valmistamisel kasutatav taim (Humulus lupulus)'
← alggermaani *χumalan-
rootsi humle 'humal'
norra humle 'humal'
islandi humall 'humal'
● liivi umāl 'humal'
vadja umala 'humal'
soome humala 'humal; joove'
isuri hummaala 'humal; joove'
Aunuse karjala humal 'joove'
lüüdi humal 'joove'
vepsa humal 'humal; joove'
Paljudes keeltes tuntud tüvi on turgi päritolu. Selle vasted on nt tatari qolmaq 'humal', tšuvaši χǝ̑mla 'humal'. Turgi tüvi on slaavi algkeele vahendusel jõudnud germaani algkeelde. Otse turgi keeltest on tüvi laenatud mitmesse kaugemasse sugulaskeelde, nt ungari komló 'humal' ja mari umla 'humal'.

hüva : hüva : hüva 'hea'
◊ hea, hästi, hää, hüüs
● liivi jõvā 'hea'
vadja üvä 'hea'
soome hyvä 'hea'
isuri hüvä 'hea'
Aunuse karjala hüvä 'hea'
lüüdi hüvä 'hea'
vepsa hüvä 'hea; hästi'
? saami savvot 'paraneda, armistuda (haava kohta)'
ersa čiv 'hea, korralik, auväärne'
mokša čiva 'hea, korralik, auväärne'
? mäemari šu 'tervis; terve'
? udmurdi šońer 'õige, täpne; õiglane'
? komi šań 'hea; viisakas'
? ungari ig- sõnas igen 'jah'
Läänemeresoome-mordva või koguni soome-ugri tüvi. Mari ja teiste kaugemate sugulaskeelte vasted on kaheldavad häälikuliselt ja tähendusliku erinevuse tõttu. Sõnades hää, hüüs on vokaalide vahelt v kadunud (< *hüvä, *hüvüs) ning täishäälikud koondunud pikaks vokaaliks, hea lähtub kirjakeeles erandlikult murdevariandist, kus ää > ea. Vt ka hüvitama.

iga1 : iga : iga ~ igat 'ükskõik milline paljude hulgast'
● liivi jegā 'iga'
? vadja jõka 'iga'
? soome joka 'see kes, see mis; iga'
isuri igä 'iga'
? Aunuse karjala joga 'iga'
? lüüdi ďoga 'iga'
? vepsa joga 'iga'
? saami juohke 'iga'
? ersa juza liitsõnas juza-toza 'siia-sinna'
? mari južo 'mingi, keegi'
Võib olla läänemeresoome-volga tüvi. Läänemeresoome-saami vasted on saadud sellele tüvele *jo- liite *-ka lisamisel. Teisalt võivad eesti, liivi ning isuri sõna olla tekkinud uurali asesõnatüvele *e- liite *-ka lisamisel, et.

iga2 : ea : iga 'eluaeg, vanus'
◊ igatsema, igav, igerik, iial, ikka
● liivi igā 'iga', igāb 'igav'
vadja itšä 'iga, vanus', itšävä 'igav; nukker, kurb'
soome ikä 'iga, vanus', ikävä 'igav; nukker, kurb'
isuri igä 'iga, vanus', ikkäävä 'igav, kurb; iha, soov, igatsus'
Aunuse karjala igäü 'igav; nukker, kurb'
lüüdi igä 'iga, vanus', igäu 'igav; kurb; kurbus, lein'
vepsa igä 'iga, vanus'
saami jahki 'aasta'
ersa ije 'aasta'
mari ij 'aasta'
ungari év 'aasta'
Soome-ugri tüvi. igav on läänemeresoome tuletis omadussõnaliitega -v. iial on vana alalütleva vorm, mille tüves ei ole veel toimunud muutust i > e ja i on reeglipäratult pikenenud. ikka on sisseütleva vorm, mille tähendus on muutunud.

ihuma : ihuda : ihun 'millegi vastu hõõrumisega teritama'
● liivi jõ’uvvõ 'ihuda'
vadja ihua 'ihuda, teritada'
soome hioa 'ihuda, teritada; lihvida'
isuri hiuttaa 'ihuda, teritada; viilida'
Aunuse karjala hivuo 'ihuda, teritada'
lüüdi hivoda 'ihuda, teritada'
vepsa hijoda 'ihuda, teritada'
saami sadjit 'ihuda, teritada'
ersa čovams 'ihuma, teritama'
mokša šovams 'ihuma, teritama; hõõruma'
mari šumaš 'ihuma, teritama'
Läänemeresoome-volga tüvi.

ird : irru : irdu 'millestki lahti tulnud osa või asi'
← soome irti 'lahti, valla, vabaks; välja; vaba'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Tüvi on kitsalt levinud ka eesti murretes. Tegemist on läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvega, mille vasted teistes sugulaskeeltes on vadja irtää 'lahti, valla', isuri irdi 'lahti', Aunuse karjala iral 'väljas, õues; taga', lüüdi iral 'väljas', vepsa irdal 'väljas, õues'; ird 'tänav' ja võib-olla ka mari örδə̑ž 'külg; kõrvaline' ja komi ord 'juurde'. Teise seisukoha järgi on läänemeresoome keelte tüvi balti laen, ← balti *ir-, mille vasted on leedu irti 'lagunema' ja läti irt 'lagunema, irduma'.

isa : isa : isa 'meessoost vanem'
◊ issand, issi
● vadja isä 'isa'
soome isä 'isa'
isuri isä 'isa'
Aunuse karjala ižä, ižoi 'isa; isasloom'
lüüdi iža 'isa; isasloom'
vepsa iža 'isasloom'
saami áhčči 'isa'
? mokša oćä 'isa vanem vend'
mari iza 'vanem vend; isa noorem vend'
mansi ǟś 'ema isa'
ungari ős 'esiisa; ürgne'; van 'isa; vanaisa'
neenetsi ńíśa 'isa'
eenetsi eśi 'isa'
nganassaani ďesi̮ 'isa'
sölkupi e̮sә 'isa', äsämә 'minu isa'
Uurali tüvi. issand on tuletise isand variant, mis võib olla tekkinud vana kirjaviisi põhjal. Vt ka noorsand.

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
◊ isik
● liivi ī’ž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa eś 'oma; ise'
mokša eś 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

jahvatama : jahvatada : jahvatan 'jahuks tegema, jahuks v pulbriks peenestama'
○ lõunaeesti jauhatama
◊ jahu
● liivi jo’vvõ 'jahvatada'; jo’v 'jahu'
vadja javaa 'jahvatada'; javo 'jahu'
soome jauhaa 'jahvatada'; jauho(t) 'jahu'
isuri jauhaa, jauhattaa 'jahvatada'; jauho 'jahu'
Aunuse karjala jauhuo 'jahvatada'; jauho 'jahu'
lüüdi ďahvattaa 'jahvatada'; ďauh 'jahu'
vepsa jauhta 'jahvatada'; jauh 'jahu'
ersa jažams 'jahvatama; purustama'
mokša jažams 'purustama; jahvatama'
mari joŋə̑štaš 'jahvatama'
Läänemeresoome-volga tüvi.

jalg : jala : jalga 'inimese alajäse, linnu tagajäse, paljudel loomadel jäse v kulgemiselund'
● liivi jālga 'jalg'
vadja jalka 'jalg'
soome jalka 'jalg'
isuri jalga 'jalg'
Aunuse karjala jalgu 'jalg'
lüüdi ďalg 'jalg'
vepsa jaug 'jalg'
saami juolgi 'jalg'
ersa jalgo 'jalgsi'
mokša jalga 'jalgsi'
mari jol 'jalg'
ungari gyal- sõnas gyalog 'jalgsi'
Soome-ugri tüvi. Vt ka jälg ja lall.

jooma : juua : joon 'mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama'
◊ joovastama
● liivi jūodõ 'juua'
vadja juvva 'juua'
soome juoda 'juua'
isuri joovva 'juua'
Aunuse karjala juvva 'juua'
lüüdi ďuoda 'juua'
vepsa joda 'juua'
saami juhkat 'juua; suitsetada, tõmmata'
mari jüaš 'jooma'
udmurdi jui̮ni̮ 'jooma'
komi juni̮ 'jooma'
? handi jańś- 'jooma, rüüpama'
mansi aj- 'jooma'
ungari iszik 'jooma'
Soome-ugri tüvi. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka turgi keelte *jug- 'neelama' ja mongoli ugu, ū 'jooma'. Vt ka jomm, jooksma, joom, joovikas, jopastama.

jumal : jumala : jumalat 'religioonis kõrgem üleloomulik olend v jõud'
● liivi jumāl 'jumal'
vadja jumala 'jumal; ikoon; pühak'
soome jumala 'jumal'
isuri jummaala 'jumal'
Aunuse karjala jumal 'jumal'
lüüdi ďumal 'jumal; ikoon'
vepsa jumal 'jumal; ikoon'
ersa jon- sõnas jondol 'välk (jumala tuli)'
mokša jon- sõnas jondǝl 'välk'
mari jumo 'jumal'
Läänemeresoome-volga tüvi. On peetud ka indoiraani laenuks, ← algindoiraani *diyumna, mille vaste on nt sanskriti dyumān 'taevalik, kirgas, särav'.

jõhvikas : jõhvika : jõhvikat 'soodes ja rabades kasvav roomavate varte ja punaste marjadega taim ja selle mari (Oxycoccus palustris)' jõhv

järv : järve : järve 'suurem veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega'
? ← balti i̯aur-
leedu jaura 'soo'
● liivi jōra 'järv'
vadja jarvi 'järv'
soome järvi 'järv'
isuri järvi 'järv'
Aunuse karjala järvi 'järv'
lüüdi ďäŕv 'järv'
vepsa järv 'järv'
saami jávri 'järv'
ersa eŕke 'järv'
mokša äŕχkä 'järv'
mari jer 'järv'; mrd 'jõgi'
Volga keelte vasted võivad olla rööplaenud.

jäse : jäseme : jäset 'üks põhiliselt liikumiselundeina talitlevatest looma keha külgmistest paarilistest jätketest'
● vadja jäsen 'liiges'
soome jäsen 'jäse, kehaliige; liige'
isuri jäsen 'liiges'
karjala jäsen 'jõud, energia'
ersa eźńe 'liiges, lüli; sõlm, lehe kinnituskoht taimedel'
mokša äźńä 'liiges; jäse'
mari jə̑žə̑ŋ 'liiges; varrelüli'
udmurdi joz 'lüli; osa', jozvi 'liiges'
komi je̮z 'inimesed, rahvas', je̮zvi 'liiges'
Läänemeresoome-permi tüvi.

jää : jää : jääd 'külmunud, tahkes olekus vesi'
● liivi jej 'jää'
vadja jää 'jää'
soome jää 'jää'
isuri jää 'jää'
Aunuse karjala jiä 'jää'
lüüdi ďiä 'jää'
vepsa jä 'jää'
saami jiekŋa 'jää'
mari ij 'jää'
udmurdi je̮ 'jää; rahe'
komi ji 'jää'
handi jεŋk 'jää'
mansi jāŋk 'jää; valge'
ungari jég 'jää; rahe'
Soome-ugri tüvi.

kaaren : kaarna : kaarnat 'ronk (Corvus corax)'; mrd 'katuse viilulauad'
● liivi kārnaz 'kaaren; vares; puust konks, mis hoiab katuselaudu kinni'
soome kaarne 'kaaren'
isuri rhvl kaarne 'kaaren [?]'
Aunuse karjala kuarneh 'kaaren'
vepsa karni̮š 'vares'
saami gáranas 'kaaren; maja ots'
ersa kŕenč 'kaaren'
mokša krańč 'künnivares'
mari kurnə̑ž 'kaaren; harksaba'
udmurdi ki̮rni̮ž 'kaaren'
komi ki̮rni̮š 'kaaren'
neenetsi χǝrna, χǝrŋeʔ 'kaaren'
matori karguj 'kaaren'
Uurali tüvi. Eri keelte või keelerühmade vasted võivad olla ka rööpselt tekkinud. Häälikuliselt lähedasi ronga või varese nimetusi leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt ladina corvus 'ronk', cornix 'vares', vanakreeka korónē 'vares'. Vt ka kaarel.

kaas : kaane : kaant 'mingi eseme (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa; tugevamast materjalist katteleht raamatu vms kummalgi poolel'
◊ katma, katt
● liivi kōņtš 'kaas'; kattõ 'katet paigutada; katteks olla, varjata'
vadja kaasi 'kaas; (söögi)laud'; kattaa 'katet paigutada; lauda katta'
soome kansi 'kaas; (laeva)tekk'; kattaa 'katust teha; katet paigutada; katteks olla; hõlmata, vajadusi rahuldada; lauda katta'
isuri kans '(söögi)laud'; kattaa 'katust teha; katet paigutada; lauda katta'
Aunuse karjala kanzi 'kaas'; kattua 'katust teha; katet paigutada; (kaardimängus) tappa'
lüüdi kattada 'katet paigutada; katust teha; matta (surnut)'
vepsa katta 'katet paigutada; katust teha; katteks olla'
saami goavdi 'eenduv v seinteta postidele toetuv katus'
ersa kundo 'kaas; kasvulava'
mokša kuna liitsõnas śeľməkuna 'silma sisenurk, silmalaug'
mari komδə̑š 'kaas'
komi kud liitsõnas śin-kud 'silmalaug'; ki̮d liitsõnas kud-ki̮d 'laastukorvi kaas'
Läänemeresoome-permi tüvi. katma on läänemeresoome tuletis tüve varasemast kujust *kant(e)-, tuletusliite lisamisel on tüvi lihtsustunud (*kant-ta- > katta-); lüüdi murdes ja vepsa keeles esinebki tüvi ainult selles tuletises. katt on sellest tegusõnast kirjakeeles moodustatud tuletis. Vt ka kannel.

kaduma : kaduda : kaon 'kaotsi minema; lahkuma; (aja kohta:) mööduma; olemast lakkama'
● liivi ka’ddõ 'kaduda'
vadja katoa 'kaduda'
soome kadota, mrd katoa 'kaduda; hääbuda'
isuri kaottaa 'kudumisel silmi kahandada'
Aunuse karjala kavota 'kaduda; langeda, hukka minna'
lüüdi kadoda 'kaduda'
vepsa kadoda 'kaduda; kahaneda (kuu kohta); surra (looma kohta)'
saami guođđit 'jätta; ära jätta; maha jätta, lahkuda'
ersa kadoms '(maha, alles, pooleli, meelde) jätma; lahkuma, eemalduma; alles v järele jääma'
mokša kadəms 'jätma; lubama, laskma'
mari koδaš (oleviku ains 1P koδem) 'jätma; loobuma, hülgama; ära v vahele v tegemata jätma', koδaš (oleviku ains 1P koδam) 'jääma, püsima; järele v üle jääma'
udmurdi ki̮ľi̮ni̮ 'maha jääma (millestki); jääma, püsima'
komi koľni̮ 'jätma (kusagile); hülgama; jääma; maha jääma (millestki); väikeseks jääma (riiete v jalanõude kohta); mööduma, läbi saama'
handi χăj- 'jätma'
mansi χūľ- 'jätma', χuľt- '(järele) jääma'
ungari hagy 'jätma; laskma, lubama; järele v alles jätma; pärandama; (kellegi) hoolde jätma'
neenetsi χajo- 'jääma', χaje- 'jätma'
eenetsi kai- 'jääma'
nganassaani kou- 'jääma'
sölkupi k͔uə̑ćǝ- 'jätma'
kamassi kojo- 'jääma'
Uurali tüvi. On ka oletatud, et läänemeresoome keelte tüvi on germaani laen, ← alggermaani *skat-, mille vaste on norra mrd skata- 'teravikuga lõppema, järsult teravnema, järsku lõppema; vähenema, kahanema', kuid seda ei peeta kuigi usutavaks. Vt ka kõdu.

kae : kae : kaed 'nägemist kahjustav silmahaigus'
● ? soome kaihi, mrd kaihe, kaiho 'kae'; mrd 'õhuke kate; vari; hämar, pime'
? Aunuse karjala kaihte 'kae'
? lüüdi kaehte 'kae'
Häälikuline vastavus esitatud läänemeresoome vastetega ei ole reeglipärane. Kui tüvi on siiski nende läänemeresoome sõnade vaste, võib tegemist olla germaani laenuga, ← alggermaani *χaiχa-z, mille vaste on gooti haihs 'ühe silmaga', või kahju variandiga. Teisalt on arvatud, et tüve vasted võivad olla soome kajastaa 'paista; helendada, helkida; koita; kangastada, peegeldada', Aunuse karjala kajostuakseh 'selgineda', lüüdi kajostazeta, kajostuda 'valgeneda, selgineda (ilma kohta)' ja vepsa kajagzuda, kajostada, kajostuda 'selgineda (ilma, taeva kohta)'. See on võimalik, kui nende läänemeresoome sõnade tüvi on algselt eri päritoluga kui kaja; ühe arvamuse kohaselt on nendes sõnades uurali tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guojihit 'paista, helendada, helkida; nähtavale ilmuda; selgineda (ilma kohta); selguda', ersa van srmt kajems 'nähtavale tulema (orase kohta)', mari kojaš 'paistma, näima; välja nägema; ilmuma (nt unes); paistma, kumama', komi kajni̮ 'tõusma; ronima', neenetsi χajerᵊʔ 'päike; selge, päikesepaisteline', eenetsi kaja 'päike', nganassaani kou 'päike', sölkupi k͔uə̑ćǝ 'kuumus', kamassi kuja 'päike' ja matori kaja 'päike, päev' (samojeedi keelte sõnu on teisalt peetud sama tüve vasteteks mis sõnas koit).