[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

lõõts : lõõtsa : lõõtsa 'laialitõmmatavate voltis seintega seadis; eseme laialitõmmatav voltis osa'
● liivi lȭtstõ 'puhuda; raskelt hingata; lõkkele puhuda'
vadja lõõttsua '(sepa)lõõtsa tõmmata; õõtsuda; lõõtsutada, (häälekalt) hingeldada'
soome lietsoa 'puhuda; õhutada'
isuri leetsua 'puhuda (sepikojas)'
Aunuse karjala lieččuo 'raskelt hingata, hingeldada; sepalõõtsaga tuld õhutada'
lüüdi lieťťš́oda 'puhuda; lõõtsutada'
On arvatud, et germaani laen, ← alggermaani *blēstra-z, mille vasted on vanaislandi blástr 'vill; tursumine, paistetus', vanarootsi blāster 'vill', rootsi blåst 'tuul, tuuletõmbus; torm'. See on siiski ebakindel häälikulistel põhjustel.

läppama : läpata : läppan 'kopitama; umbne, halvasti lehkav (ja lämbe) olema'
● liivi läpāgõ, läpātõ 'mädaneda, roiskuda'
vadja läpähtüä 'läppuda, läpastada; lämbuda'
Aunuse karjala ľäpehtüö 'lõõtsutada, kurku tõmmata, lämbuda'
ersa lepijams 'kurku tõmbama, lämbuma'
mokša ľäpijams 'kurku tõmbama, lämbuma'
Läänemeresoome-mordva tüvi.

muigama : muiata : muigan 'põgusalt, kergelt naeratama'
◊ muigutama
● vadja muikuttaa 'haigutada', muikisõlla 'muhelda, muiata; tusatseda, tusast nägu teha'
soome muikea 'hapu, kirbe; mesimagus, lipitsev', muikistaa 'grimasse, nägusid teha; huuli krimpsutada'
Aunuse karjala muigei 'hapu; hapuks läinud', muijota 'hapneda, hapuks v käärima minna; lõõtsutada, lämbuda; viivitada, peatuma jääda'
lüüdi muiged 'hapu; kirbe', muigota 'hapneda'
vepsa muiged 'hapu', muigota 'hapneda'
Läänemeresoome tüvi.

puhisema : puhiseda : puhisen 'raskelt hingama; raskelt hingates rääkima' puhuma
● soome puhista 'puhkida; sahiseda'
Aunuse karjala puhišta 'lõõtsutada, ähkida; sisiseda, kahiseda'

puhkama : puhata : puhkan 'tegevuseta, jõude olema; ametikohustustest vaba olema' puhuma
● liivi pū’gõ 'puhuda'
vadja puhgata 'puhata, põõnata'
soome puhkaa 'puhkida, lõõtsutada'
isuri puhata 'puhata'
karjala puhkoa 'puhkida, sahiseda; plumpsuda; ohata'
vepsa puhkaita 'paisata, pursata'