[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kenus 'uhkelt kõveras, kaardus'
← alggermaani *kenw-, *kenu-
vanaislandi kinn 'põsk, pale; paadi vöör'
saksa Kinn 'lõug; (laeva, paadi) kiilupuu esiosa'
● soome kenossa 'tahapoole kaldus v painutatud'; mrd keno 'paadi pära- või esiosa; ree kaarduv esiosa'
Kirjakeeles esineb tüvi vaid seesütlevavormilises määrsõnas. Kirderannikumurretes on registreeritud ka omadussõna kenu 'püstine, kaarjas', samuti on murretes tuntud liitsõna kenukael 'kõverkael'.

tääv : täävi : täävi 'kiilu tugevdatud, tekini ulatuv jätk laeva v paadi otstes'
← alamsaksa steven 'laeva esiosa; tugev puu, mis toetub laeva otstes peaaegu püstloodis kiilule'
← rootsi stäv 'tääv'