[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hoon : hoonu : hoonu mrd 'halb, vilets; kõhetu, kõhn'
● vadja oono 'nõrk, vilets', oonokkainõ 'kõhn, lahja'
soome huono 'halb, paha; kehv; vilets, hale; nõrk, väeti'
isuri hoono 'halb'
Aunuse karjala huono 'halb, paha, vilets'
lüüdi huono 'halb, kehv'
Läänemeresoome tüvi. Isuri vaste võib olla soome keelest laenatud.

hubane : hubase : hubast 'mugav, õdus'
● liivi obāz, o’bbi 'hiline'
soome hupa 'kergesti kuluv; pillav, raiskav; lõbus, lustlik'; hupainen, hupaisa 'lõbus, lustlik'
isuri huba 'kehv, nõrk; kergesti kuluv'
Aunuse karjala huba 'väike; kitsas'
lüüdi huba 'väike'; hubeta 'väheneda, kahaneda'
vepsa huba 'halb, paha'; hubeta 'väheneda; kõhnuda; õheneda'
ersa čova 'õhuke; peen; peenike, sale'
mokša šuvańä 'õhuke; peen; peenike, sale'
ungari sovány 'kõhn, sale; lahja; vilets, kehv'
Soome-ugri tüvi. Vt ka huvi ja oblikas.

kaine : kaine : kainet 'mittejoobnud; karske, elukommetelt korralik; praktiliselt mõtlev; tunnetele vähe ruumi jättev'
◊ kainik
● soome kaino 'häbelik, arglik, tagasihoidlik'; mrd 'nõrk, kõhn, kahvatu; hoolimatu; kade'
isuri kainu 'häbelik, arglik'
karjala kainu, kaino 'häbelik, arglik'
Läänemeresoome tüvi. Kuna läänemeresoome vastete tähendus erineb, siis on mõnikord siiski kaheldud, kas sõna kuulub nendega etümoloogiliselt kokku. kainik on kirjakeeles loodud tuletis.

kangur : kangru : kangrut '(raud)kivihunnik, kivivare'
? ← alggermaani *ganǥa-z
algskandinaavia *gangaR
vanaislandi gangr 'käimine, samm'
vanarootsi ganger 'käimine, samm; käik, galerii'
● liivi kāngaŗ 'kõrgem koht (metsas), küngas'
vadja kangas 'nõmm, palu', tšivi-kangas 'kivikangur, -hunnik'
soome kangas, van srmt kangar, kankari, kankaro 'nõmm, palu'
isuri kangas 'nõmm, palu'
Aunuse karjala kangas 'männik, palu(mets), nõmmemets'
lüüdi kangaz 'nõmm, palu'
vepsa kangaz 'palumets, nõmmemets, kuiv kõrgem koht'
Tõenäoliselt kuuluvad esitatud läänemeresoome vasted kahte laenukihti: eesti kangur, liivi kāngaŗ ja soome kangar, kankari, kankaro on veidi hilisem (← algskandinaavia *gangaR), ülejäänud varasem laen (← alggermaani *ganǥa-z). Tähenduse poolest on germaani ja läänemeresoome tüvi ühendatud sel alusel, et pronksiaja liikumismarsruudid ('käimine, käik') kulgesid mööda kõrgemaid ja kuivemaid kohti maastikul ('nõmm, küngas, kivihunnik'). On ka oletatud, et soome-ugri tüvi, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on mari kaŋga 'kõhn, sale; kuiv(anud)' ja läänemansi koŋ_oko 'maakitsus'. Vt ka kangastama.

karp1 : karba : karpa 'korp, kare koorik (puul, inimese nahal)'; mrd 'sügelised'
? ← alggermaani *skarpa-z
vanaislandi skarpr 'kokku kuivanud, kuiv, kõva; kõhn, lahja; viljatu; äge, tugev, vägivaldne'
rootsi skarp 'terav'; mrd 'kuiv, kõva'
saksa scharf 'terav'
● liivi kārpa 'soolatüügas'
soome mrd karppa 'jäätunud lumekoorik, kõva külmunud maapind; soolakiht liha pinnal; tahm, nõgi'; karppi, karppu 'puukoor; kidura kasvuga puu; õhuke, õrrel kuivatatud auguga leib; soolakiht liha pinnal; nõgi'
Liivi vastet on peetud ka hilisemaks laenuks läti keelest.

kiibakas : kiibaka : kiibakat 'kiitsakas, kõhn'; mrd 'õhuke leivaviil; vigane'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi, lähedane tüvi on nt kiips. Teisalt võib olla tuletis murdesõnast kiip 'õhuke leivakäär', mis on tõenäoliselt alamsaksa laen, ← alamsaksa schive 'ketas, ratas; lauaplaat, laud', sellisel juhul on tähendus 'kiitsakas, kõhn' kujunenud tähendusest 'õhuke (leiva)viil'.

kiitsakas : kiitsaka : kiitsakat 'pikk ja kõhn, kitsa kondiga'; mrd 'harakas' kiitsuma

kleenuke : kleenukese : kleenukest 'peene kondiga ja kõhn, nääpsuke'
○ leenuke
← alamsaksa klenik, klenlik 'peenike, õhuke, õrn, habras, graatsiline', klēn(e), klein(e) 'õhuke; peenike, õhuke, õrn, habras, graatsiline; väike, vähene, tähtsusetu'
On ka arvatud, et rootsi laen, ← rootsi klen 'nõrk, jõuetu, kidur, põdur, kehv; nigel, napp'. Sel juhul on laentüvele lisatud liited -u-ke.

kronu : kronu : kronu 'lahja ja jõuetu hobune'
● liivi kraņa 'kronu'
Arvatavasti häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt soome van srmt krönö 'kõhn ja nõrk olend'.

krõhva : krõhva : krõhvat kõnek '(kõhn) õel naine'
Häälikuliselt ajendatud tüvi.

kõhn : kõhna : kõhna 'õhukese nahaaluse rasvkoega, lahja'
● soome kehno 'vilets, kehv; halb'; mrd 'kurivaim, kurat'
isuri kehno 'vilets; kõhn; lahja'
Aunuse karjala kehno 'kurat, kurivaim, paharet'
lüüdi kehno 'kurat, kurivaim, paharet'
? saami geanis 'sobiv tapmiseks (looma kohta); halb'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi.

kõrend : kõrendi : kõrendit 'ritv, pikk rõhtpuu; pikk kõhn, vibalik inimene'; mrd 'vesikiil; (mitm) kaelkoogud'
● vadja kõrõta 'kaelkoogud', kõrõ '(vesi)kiil'
soome korento 'kandepuu, kaelkoogud; latt, ritv; kiil (putukas)'
isuri korenda 'kaelkoogud'
Aunuse karjala korendo 'kaelkoogud'
lüüdi korendo 'kaelkoogud'
vepsa kore͔nd 'kaelkoogud; kepp, mille abil loputatakse pesu'
Võib olla tuletis samast tüvest, mis sõnas kõre1.

lahja : lahja : lahjat 'vähese rasvkoega, kõhn; vähese rasvasisaldusega'
○ lõunaeesti laih
← balti
leedu liesas 'lahja'
läti liess 'lahja'
● liivi lajā 'kõhn, kidur; taine'
vadja laiha, laha 'kõhn; rasvata; vesine'
soome laiha 'sale, kõhn; vesine'
isuri laiha 'vesine'
Aunuse karjala laihu 'kõhetu, kondine; vähese rasvasisaldusega; väheviljakas'
lüüdi laih 'kõhn'
vepsa laih 'kõhn'

lein : leina : leina 'lähedase inimese surmast tingitud hingevalu, kaotusvalu'
? ← balti
leedu klienas, kleins 'õhuke, kõhn'
läti kliens 'kõhn, kidurakasvuline, kuivetunud'
● vadja leinä 'lein'
soome leina 'kehv vilja kasv; nõrk, vilets'
isuri leina 'kurbus, pahameel'
Aunuse karjala ľeinäine 'õnnetu, vilets, vaene'
Isuri vaste võib olla eesti keelest laenatud.

loikam : loikami : loikamit kõnek 'pikk kõhn (lodev ja aeglane) inimene (hrl noor mees v poiss)'
● ? soome loikko, loikka 'vana, kehv, suur riideese; suur v laisk inimene'
Häälikuliselt ajendatud tüvi, võib olla sama mis sõnas loid. Sel juhul on sõna moodustatud kam-lõpuliste sõnade eeskujul, nt mühkam, tuiskam.

maim : maimu : maimu 'vastsest kujunenud kalapoeg; väike laps'
? ← alggermaani *maiwa-z
vanaislandi mjór, mjár, mær 'kõhn, sale'
vanarootsi miōr 'kõhn, sale'
● vadja maima 'lõhi'
soome mrd maima 'väike kala, sööt'
Aunuse karjala maimu 'väike (kuivatatud) kala'
lüüdi maim 'väike kala, sööt'
vepsa ma͕im 'väike (kuivatatud) kala; kalapurikas'

nõrk : nõrga : nõrka 'mitte tugev, kindel v vastupidav; (intensiivsuselt, võimsuselt) vähene; kehv, ebarahuldav, küündimatu'; mrd 'vedel; vedelik, leem'
○ kirderanniku nork(ka)
● liivi nȭrka 'nõrk, jõuetu'
vadja nõrkk 'sünge, tusane, nukker [?]'
soome mrd nerko, nerkko 'väike, nõrk'
? ersa nuŕka 'lühike'
? komi van srmt ńurk 'kõhn'
Läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi.

pikk : pika : pikka 'ruumiliselt suure ulatusega; ajaliselt kaua kestev v kestnud'
◊ pikker,pikne
● liivi pitkā 'pikk'
vadja pittšä 'pikk'
soome pitkä 'pikk'
isuri pitkä, pitki 'pikk'
Aunuse karjala pitkü 'pikk'
lüüdi piťk 'pikk'
vepsa piťk 'pikk'
handi pä̆l, păᴧ 'kõrge (puu)'
mansi palit 'pikkus; kaugus'
ungari fel, föl 'üles'
neenetsi ṕirća 'kõrge, pikk'
eenetsi pize, pizi 'kõrge'
sölkupi pirkə 'kõrge'
kamassi pшrže 'kõrge, pikk'
matori hirge 'kõrge'
Uurali tüvi. pikne tähendas esialgu hingede heidetud tulekeelt, teised rahvapärased nimetused tulenevad esivanemat tähistanud sõnadest, kõu, äike. pikker levis 19. sajandi lõpus kirjasõna kaudu ja on tekkinud tõenäoliselt trükiveast piksepalve tekstis (murdevariandi pikken asemel). Eesti keelest on laenatud eestirootsi pikko '(naljatlevalt) pikk inetu nina; kõhn siga pika kaela ja pika kärsaga'. Vt ka viker-1.

raag1 : rao : raagu '(lehtedeta, kuiv) peen oks, vitsake; õie v vilja vars'; mrd '(purje)raa; varras; kaevukook; osuti'
← alggermaani *raχō
vanaislandi rá 'ritv, latt; (purje)raa'
alamsaksa rā '(purje)raa'
saksa Rah, Rahe '(purje)raa'
rootsi rå '(purje)raa'
● liivi rōgõz 'hagu, maharaiutud võsa'
vadja raaka 'oks, vits; (purje)raa', raaku 'oks, vits'
soome raaka '(purje)raa'; mrd 'ritv, latt; vart'
isuri raaga 'koot, pint'
Aunuse karjala ruagu '(õnge)ritv, latt, roigas; mõõdupuu, süllapuu, süld; (purje)raa; raagus; kõhn, halva väljanägemisega'
lüüdi ruag 'õngeritv, jäme vits, latt; karvutu, hõredakarvaline (nt saba kohta)'
vepsa rag 'jäme vits, ritv, latt'
Hiljem on laenatud sama tüve alamsaksa või saksa vaste, raa. Vt ka raag-3.

roju : roju : roju 'kõhn, kiitsakas, vilets, niru; selliste omadustega olend; reo, ramp'
● vadja roju 'prügi, puru', rõju 'prügi, rämps'
soome roju 'kola, vana kraam; rämps, praht'; van srmt 'kaabakas'
? isuri roju 'raju(ilm)'
Aunuse karjala roju 'kola, vana kraam'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades roie ja roisk.

rusu : rusu : rusu 'midagi purunenut v purustatut, millegi tükk v jäänus; vare'
? ← alggermaani *rus-
norra rus 'õhuke kest'
taani mrd ros 'jäätmed; rämps; praak'
? ← alggermaani *trus-
vanaislandi trys 'jäätmed, pühkmed', tros 'poolkõdunenud peenike oks'
rootsi mrd tross 'jäätmed, rämps, koli'
● liivi ru’zzõ 'lömastada'
soome mrd rusu 'põhk, aganad, viljapeksujäätmed; praht, jäätmed, raasud; (mitm) prügikala(d)'
isuri russuun, rusukse 'katki, puruks'
Aunuse karjala ruzu 'agan, jäte, rämps', rudžu 'raas, risu, niru (halvustavalt inimese, looma, eseme kohta)'
? lüüdi ruťš́ 'paha, kõhn, räpane, väike'
vepsa ruzu 'kalts, räbal, näru; mähe; (mitm) (heina, õlgede jms) riismed'