[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

keha : keha : keha 'inimese v looma kogu organism; selle keskosa, kere; eseme põhiline osa; asi, moodustis tervikuna; riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks'; mrd 'suurem puunõu; (mitm) vankri redelid, küljelauad, nende ja põhja vaheline ruum'
● liivi kejā 'keha, kere; kõht; mahuti'
soome kehä 'sõõr, ring; ehitise palkkere, karkass; (akna-, ukse-)leng; võll, rull; kangakeha'
isuri kehä 'kangakeha; päikese tara'
Aunuse karjala kehä 'võru, rõngas, raam (nt sõelal); ümmargune alus'
lüüdi kehä 'kangakeha; tohukera'
? saami giessat 'käärida, mähkida; kerida; käänduda, loogelda (jõe kohta)'
ersa či 'päike; päev'
mokša ši 'päike; päev'
mari keč́e 'päike; päev; ilm'
? udmurdi ki̮č 'silmus'
? komi ki̮č 'ring; rõngas; ümberpiiramine'
idahandi kö̆tš 'rüsa või mõrra rõngas', sŏk-kö̆tš 'kepi rõngas'
mansi kis '(tünni vms) vits', suw-kis 'suusakepi rõngas'
? ungari van kégy 'ring, sõõr', mrd kegyelet 'vikerkaar'
Soome-ugri tüvi. Vt ka kehklema ja ketas.

kidisema : kidiseda : kidisen 'tasast teravat käginat andma; virisema, vigisema'; mrd 'kihisema'
● liivi gidīkšõ 'tugevasti käärida, käärides kihiseda; rõõmust, ärevusest rahutu olla'
soome kitistä 'krigiseda, kriuksuda; iriseda, viriseda'
isuri kidissä 'naeru kihistada; vigiseda'
karjala kitavuo 'riidlema hakata'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kõdi, kädisema, kigisema, samuti lõunaeesti sõnas kidsisemä 'kidisema, kägisema', mille vasted on Aunuse karjala kiďžištä 'krigiseda; vinguda; sõimata, riielda', vepsa kiďže͔ita 'krigiseda; ihnutseda, koonerdada' ja saami gihcat 'krabiseda, kahiseda', gihčat 'krigiseda, nagiseda'. Vt ka kidu ja kitsas.

käärima1 : käärida : käärin 'lõnga lõimeks korraldama; üles v alla keerama'
◊ käär
● vadja tšääriä 'käärida, keerata kokku, mässida sisse; kerida; (last) mähkida; matta'
soome kääriä 'käärida; mähkida; sisse pakkida; lahti pakkida'
isuri kääriä 'käärida; mähkida; ümber kerida'
Aunuse karjala kiärie 'käärida; mähkida; kokku keerata'
lüüdi kiäŕidä 'käärida, mähkida'
vepsa kärdä 'käärida, mähkida'
turjasaami kī’rred 'kerida, sisse mässida'
Läänemeresoome-saami tüvi.

käärima2 : käärida : käärin 'bakterite toimel lagunema ja muunduma'
← alamsaksa geren 'käärima'

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.