[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kell : kella : kella 'peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v vasarakesega metallese helide tekitamiseks; selle helistamine, helin; numbrilauaga riist aja mõõtmiseks; aeg, mida see näitab'; mrd 'mehe v isaslooma suguorgan; kuke lokuti'
← alggermaani *skellōn-
vanaislandi skella 'kõla, naer'
vanarootsi skælla 'kelluke, kuljus'
vanaülemsaksa skella 'kelluke, kuljus'
● liivi kīela 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja'
vadja tšellä 'tilaga õõnes helitekitaja; kellukas (taim)', tšello 'tilaga õõnes helitekitaja; (mitm) (seina)kell'
soome kello 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja; kellaaeg; kellukesekujuline ese'
isuri kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
Aunuse karjala kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
lüüdi kell(o) 'tilaga õõnes helitekitaja'
vepsa kel 'tilaga õõnes helitekitaja'

lokuti : lokuti : lokutit 'kuke v kana noka all olev kaheosaline ripnev nahalott'
● vadja lokkoollaa 'lontis'
soome lokotin van srmt 'midagi rippuvat'; mrd 'kuke lokuti', lokottaa 'laisalt istuda, jõude olla', lokollansa 'longus; rippu'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas lott. Vt ka lokk2, lokkama.