[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kari1 : kari : kari 'veealune v pisut üle veepinna ulatuv kivine kõrgendik meres'
← algskandinaavia *skari-
vanaislandi sker 'kari'
rootsi skär 'kaljulaid'
● soome kari 'kari; kruusane maa, klibustik'
isuri kari 'kari'
Aunuse karjala kari 'kivine vähese veega kosk'
lüüdi kare̮ 'kari', kari 'sügavam koht koses, kuhu vesi langeb'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi karäl 'veealune kari; neem' (← karil).

kohama : kohada : kohan '(tugeva veevoolu, tuule, saju kohta:) ühetaolist heli tekitama'
◊ kõhisema, kõhutama
● vadja kohisa 'kohiseda'
soome kohu 'kära, lärm, segadus; kõmu', kohista 'kohiseda, mühiseda; ladiseda, pahiseda; müriseda'
isuri kohissa 'kohiseda'
Aunuse karjala kohu 'lärm, kohin'
lüüdi kohu 'väike kosk', kohišta 'kohiseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kahisema, kihama, kähe, köhima ja nohisema. Vt ka kohuma.

kosk : kose : koske 'juga'
● soome koski 'kosk'
Aunuse karjala koski 'kosk'
lüüdi košk 'kosk'
vepsa kośk 'kosk'
saami guoika 'kosk'
mari kaška 'kiirevooluline, kärestikuline'
komi koś 'kärestik, madal koht jões'
Läänemeresoome-permi tüvi.

kusal : kusali : kusalit 'pakktaru sülemite püüdmiseks, pettetaru'
○ kussal, kosal
← läti mrd kuosuls 'mesilassülem'
Teisalt on sõna peetud tuletiseks uurali tüvest, mille vasted on murdesõna kosk 'paks puukoor', liivi kuosk 'suur tükk kuusekoort', vadja kõsku 'paks okaspuu koor', soome mrd kosku 'kuusekoor', isuri kosut 'kuusekoor', karjala koskut 'kuusekoor', lüüdi koskud 'kuusekoor', vepsa kostkahaine 'kuusekoor', idahandi ki̮ńť 'puu mähk', ungari hárs 'pärn'; mrd 'niin', eenetsi seśi 'puukoor', nganassaani kasu 'puukoor', sölkupi k͔āsǝ 'puukoor' ja kamassi kåzå 'puukoor'. Sel juhul on läti sõna laenatud eesti keelest.