[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hääl : hääle : häält 'kõris olevate kurdude võnkumise tagajärjel tekkiv heli'
● liivi ēļ 'hääl; heli'
vadja ääli 'hääl; lauluviis'
? soome ääni 'hääl; heli'
? isuri ääni 'hääl'
? Aunuse karjala iäni 'hääl; kisa; lauluhääl'
? lüüdi iäńi 'hääl'
? vepsa äń 'hääl'
? saami jietna 'hääl; heli'
? ungari ének 'laul'
Soome-ugri tüvi, juhul kui eesti, vadja ja liivi keeles on toimunud teisene häälikumuutus n > l.

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

kisa1 : kisa : kisa 'kisk' kiskuma

kisa2 : kisa : kisa 'karjumine, nutt vm vali häälitsemine'
● ? liivi kizā’ 'kära, mürgel, lärm'
soome kisa 'võistlus; mäng; tants, lust'; mrd 'kaklus, maadlus'
isuri kisaella 'vallatleda'
Aunuse karjala kiža 'mäng, lust; (mitm) rahvapidu'
lüüdi kižata 'mängida'
? handi kä̆s-, kăs- 'võistlema, võidu jooksma v sõitma v sõudma'
? mansi kās- 'võistlema', kās 'mäng; rõõm, lust'
? ungari küzd 'võitlema'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. Eesti keelest on laenatud isuri kisa 'kisa'.

kiskuma : kiskuda : kisun 'tõmbama, sikutama; tõmbuma; kippuma mingis suunas arenema, muutuma v minema; tugevasti kuhugi v midagi tegema meelitama; kaklema, tülitsema; katki rebides hammustama, hammaste v küüntega rebima; midagi v kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma v puutuma; mingist kohast ülemäära pingul, kitsas olema'; mrd 'kurnama, vaevama, nõrgestama; riideid kandma, kulutama; (uudis)maad harima'
◊ kisa1
● liivi kīskõ '(ära v puruks) rebida v tõmmata; (puud) lõhestada, (peergu, laaste) kiskuda'
vadja tšiskoa 'rebida; peergu kiskuda; nülgida; vallatleda, hullata'
soome kiskoa 'rebida, tirida; sikutada, tõmmata; liigkasu võtta, nöörida'
isuri kiskoa 'puukoort, peergu vms kiskuda; nülgida'
Aunuse karjala kiškuo '(ära v puruks) rebida v tõmmata; röövida, varastada; liigkasu võtta, nöörida'
lüüdi kiškoda 'ära rebida; peergu, tohtu kiskuda; kitkuda, üles tõmmata; röövida'
vepsa kiškaita 'lõhki lüüa, purustada; lõhki lõigata; läbi torgata'
saami gaikut '(puruks) rebida; tõmmata, sikutada; liigkasu võtta, nöörida; murda; lammutada'
mokša kiśkəŕams 'kraapima, küünistama; kriimustama'
? udmurdi keśi̮ni̮ '(ära v katki) rebima v tõmbama; (niint, puukoort) kiskuma'
? komi mrd kośni̮ '(ära) rebima v tõmbama, ära v maha võtma; tapetud looma puhastama; koorima, puhastama'
? idahandi kö̆s- 'rebima, katki tegema'
Läänemeresoome-mordva või soome-ugri tüvi. Teise arvamuse järgi on kaugemate sugulaskeelte vaste (esitatud udmurdi, komi ja handi vaste asemel) ungari mrd kísál- 'vihastama, üles ässitama, tülitsema'. Vt ka kiistal.

kraaklema : kraagelda : kraaklen 'naaklema', jagelema'; mrd 'kaklema'
○ raaklema
← alamsaksa krakēle(n) 'kisa, lärm, riid'
Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, mille vaste on nt soome raakkua 'kraaksuma'.

lärm : lärmi : lärmi 'valjude (inim)häälte segu, kisa, kära'
○ larm
← alamsaksa allārm, allarm, allerm 'alarm, häire, lärm, kisa, müra; sõjaline ülestõus'
← saksa Lärm 'lärm, kära, müra; alarm, häire'
Alamsaksa allikas on algselt pärit itaalia keelest, ← itaalia all' arme 'relvade juurde'. Selle vaste on eesti keelde hiljem laenatud kujul alarm 'hoiatusmärguanne, kutse relvile v ohuvastasele tegevusele', ← saksa Alarm 'alarm, häire'.

menu : menu : menu 'kordaminek, edu; (rahva, publiku) soosing'
← soome meno 'minek; liikumine, hoog', menestys 'edu; menu'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Eesti murretes on vormilt sama tuletis tuntud tähenduses 'lärm, kisa, kära, lai jutt'. Soome allikad on tuletised minema tüvest. Vt ka mõnu.

pralle : pralle : prallet kõnek 'pidu, oleng'
Võib olla laenatud saksa keelest, ← saksa mrd prallen, brallen 'valjusti hüüdma, kisama', van srmt Prall 'lärm, kisa; toredus; kiitlemine'. See saksa tüvi on praalima laenuallika tüvevariant. Teisalt võib olla algselt häälikuliselt ajendatud tüvi, mida on võinud mõjutada praalima ja trall.

pulm : pulma : pulma 'abielu sõlmimise pidu; loomade paaritumisaeg, eriti selleaegne isaste kogunemine emaslooma juurde'
● vadja pulma 'pulm'
isuri pulmad (mitm) 'pulm'
On arvatud, et soome pulma 'raske küsimus; raskus; kimbatus' võib olla sama tüve vaste, kui algtähendus on olnud 'lärm, kisa; möll'. Sel juhul on mõeldav hilisem tähenduste areng eri suundades: eesti keeles 'rõõmuhõise, -hüüe' > 'pulmahõise, -hüüe' > 'pulm', soome keeles aga 'hädakisa, kurtmine' > 'raskus, kimbatus'.

rõõm : rõõmu : rõõmu 'heaolu-, rahuldus-, lõbutundega seotud hingeline seisund'; mrd 'hääl'
○ kirderanniku riem, ruem
● liivi rȭm 'rõõm'
soome riemu 'rõõm; lõbu'; mrd 'usuline ekstaas; kisa, lärm; tuisuilm; suur leek, lõõm'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi.

sõitma : sõita : sõidan 'mingi liiklusvahendiga liikuma; reisima'
○ kirderanniku soitama
◊ sõitlema
● liivi sõitõ 'karistada, peksta'
vadja sõittaa 'tõrelda, riielda, sõidelda; sõita'
soome soida 'heliseda; kõlada; mängida (muusika)', soittaa 'mängida (pilli)'; mrd 'kiiresti sõita; joosta; ära ajada'
isuri soittaa 'mängida (pilli); kiiresti liikuda; sõita'
Aunuse karjala šoijata 'lüüa; piitsutada'
lüüdi soittoa 'mängida (pilli); tuksuda'
vepsa soitta 'sarve puhuda, vilespilli mängida; kopsida, taguda'
saami čuojahit 'mängida (pilli)'
? mari šoktaš 'mängima (pilli); kostma'
? handi sĭj 'hääl; kõne; kuulujutt; teadmine'
? mansi suj 'kõne; hääl; kisa, lärm; uudis'
? ungari zaj 'müra, lärm'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami või soome-ugri tüvi. Kui tegemist on soome-ugri tüvega, on esialgne tähendus võinud olla 'helisema, kõlama' ning sellest on arenenud tähendused 'sõitma' ja 'riidlema, sõitlema'. On ka arvatud, et esialgne tähendus on jäljendanud hoopis liikumise või liigutuse tekitatud heli. Vt ka soiguma, sõimama.