[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

keha : keha : keha 'inimese v looma kogu organism; selle keskosa, kere; eseme põhiline osa; asi, moodustis tervikuna; riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks'; mrd 'suurem puunõu; (mitm) vankri redelid, küljelauad, nende ja põhja vaheline ruum'
● liivi kejā 'keha, kere; kõht; mahuti'
soome kehä 'sõõr, ring; ehitise palkkere, karkass; (akna-, ukse-)leng; võll, rull; kangakeha'
isuri kehä 'kangakeha; päikese tara'
Aunuse karjala kehä 'võru, rõngas, raam (nt sõelal); ümmargune alus'
lüüdi kehä 'kangakeha; tohukera'
? saami giessat 'käärida, mähkida; kerida; käänduda, loogelda (jõe kohta)'
ersa či 'päike; päev'
mokša ši 'päike; päev'
mari keč́e 'päike; päev; ilm'
? udmurdi ki̮č 'silmus'
? komi ki̮č 'ring; rõngas; ümberpiiramine'
idahandi kö̆tš 'rüsa või mõrra rõngas', sŏk-kö̆tš 'kepi rõngas'
mansi kis '(tünni vms) vits', suw-kis 'suusakepi rõngas'
? ungari van kégy 'ring, sõõr', mrd kegyelet 'vikerkaar'
Soome-ugri tüvi. Vt ka kehklema ja ketas.

kehklema : kehelda : kehklen 'mitte paigal püsima, rahutult liikvel olema'; mrd 'kiitlema, hooplema'
◊ kehitama
● soome kehkeä 'kobe, kohev; ergas, tarmukas'; mrd 'innukas, aldis'; kehitä, kehjetä, kehkeytyä 'lahti hargneda, lahti tulla; moodustuda, kujuneda, kasvada'
Aunuse karjala kehittiä 'kehutada; soovitada; pakkuda (sööki-jooki)'
vepsa kehkitada 'peale v ümber kerida'
On arvatud, et tuletis tüvest keha.

kerima : kerida : kerin '(lõnga, nööri vms) kerasse, rulli, vihti (v kerast, rullist, vihist lahti) keerama; kerasse, kõverasse tõmbama v kerasolekust sirgu ajama' kera

käärima1 : käärida : käärin 'lõnga lõimeks korraldama; üles v alla keerama'
◊ käär
● vadja tšääriä 'käärida, keerata kokku, mässida sisse; kerida; (last) mähkida; matta'
soome kääriä 'käärida; mähkida; sisse pakkida; lahti pakkida'
isuri kääriä 'käärida; mähkida; ümber kerida'
Aunuse karjala kiärie 'käärida; mähkida; kokku keerata'
lüüdi kiäŕidä 'käärida, mähkida'
vepsa kärdä 'käärida, mähkida'
turjasaami kī’rred 'kerida, sisse mässida'
Läänemeresoome-saami tüvi.

lappama : lapata : lappan 'korduvate liigutustega kokku võtma v lahti andma; sorima, sirvima'
◊ laberik, laperdama, lapergune, lapik
● soome lappaa '(välja) laduda; toppida; (kokku) lapata; lahti kerida; voolata'
isuri lappaa 'lapata (võrku)'
Aunuse karjala lappua 'kokku voltida, lapata'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka labu.

rullama : rullata : rullan '(laeva, auto kohta:) külgsuunas pendeldavalt kõikuma'
← rootsi rulla 'veerema; pöörlema; keerama, rullima; veeretama; rullama, õõtsuma, kõikuma'
← soome rullata 'rullata; õõtsuda; rulluda, veereda, veerelda; rulli keerata v kerida; veeretada, rullida'
Sõna on registreeritud kirderannikumurretes ja 19. sajandil Hiiumaal, seega tulevad mõlemad esitatud laenuallikad arvesse.

sebima : sebida : sebin 'sibama, kiirustama; askeldama, saalima; (võrku, õngenööri, kangast) kokku lappama, kokku panema'
● liivi sie’bbõ 'kokku panna, kokku lapata'
soome mrd sepiä 'kokku kerida; võrku lahti harutada v kokku panna; selgitada'
isuri seppiiä 'võrgust kalu harutada'
Aunuse karjala sebie 'kerida; võrke kokku koguda; villa vatkuda'
Läänemeresoome tüvi. On arvatud, et võib olla sama tüvi mis murdesõnas seba 'ree osa, jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas', mille vasted on liivi sebā- liitsõnas sebā-vitsā 'pikk vits', vadja sepi- liitsõnas sepivittsa 'sebavits, reejalase pead ja esimest kodarat ühendav vitsseos', soome mrd sepä 'ree ülespoole kaarduv esiosa v selle osa', sepalus 'püksiauk; lõhik', isuri sebä- liitsõnas sebävitsa 'sebavits', seppaalus 'särgi rinnalõhik; püksiauk', karjala sepä 'ree esiosa', sepalus 'särgi, seeliku lõhik; püksiauk', lüüdi šebä 'ree esiosa; kirju pael naiste särgi rinnaosal', vepsa sebä '(särgi) kaelus; (seeliku vm) ääris, kant; ree esiosa', saami čeabet 'kael; kaelus', ersa śive '(särgi) kaelus', mokša śivä '(särgi) kaelus', mari šüj 'kael', udmurdi śiľ 'kukal, turi', komi śi- liitsõnades śi-ke̮č 'kaelakee; kaelus', śi-li̮ 'kael', mansi sip 'kaelus; kael', handi säpǝl 'kael'. Tähenduse tõttu on see siiski ebakindel.