[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kell : kella : kella 'peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v vasarakesega metallese helide tekitamiseks; selle helistamine, helin; numbrilauaga riist aja mõõtmiseks; aeg, mida see näitab'; mrd 'mehe v isaslooma suguorgan; kuke lokuti'
← alggermaani *skellōn-
vanaislandi skella 'kõla, naer'
vanarootsi skælla 'kelluke, kuljus'
vanaülemsaksa skella 'kelluke, kuljus'
● liivi kīela 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja'
vadja tšellä 'tilaga õõnes helitekitaja; kellukas (taim)', tšello 'tilaga õõnes helitekitaja; (mitm) (seina)kell'
soome kello 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja; kellaaeg; kellukesekujuline ese'
isuri kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
Aunuse karjala kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
lüüdi kell(o) 'tilaga õõnes helitekitaja'
vepsa kel 'tilaga õõnes helitekitaja'

tund : tunni : tundi '1/24 ööpäevast, 60 minutiga võrduv ajaühik, sellise kestusega ajavahemik; hrl 45-minutiline ajavahemik õppetöö põhivormina; (oma eripäraga) aeg, (õige, sobiv) hetk'
○ tunn
← alamsaksa stunde, stunt 'tund, (kindel) aeg; kord (korduvus)'
Eesti keelest on laenatud vadja tunni 'tund; kellaaeg' ja isuri tunni 'tund'.