[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kaha2 : kaha : kaha (hrl liitsõnade esikomponent) 'ühiselt kahe peale tehtav v tehtu' kaks

kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'
○ lõunaeesti katessa
● liivi kō’dõks 'kaheksa'
vadja kahõsaa 'kaheksa'
soome kahdeksan 'kaheksa'
isuri kaheksan 'kaheksa'
Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'
lüüdi kaheksa 'kaheksa'
vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'
saami gávcci 'kaheksa'
ersa kavkso 'kaheksa'
mokša kafksa 'kaheksa'
mari kandaš 'kaheksa'
Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. Mõlemal juhul on arvu 8 nimetamismotiiv 'kaks puudub kümnest'. Sama teine komponent esineb sõnas üheksa.

kahkvel 'kahevahel, kaheldes; (hirmu)ärevil, kõhevil'
Tuletis murdelisest tegusõnast kahklema 'kahtlema', mis võib olla kahtlema, kaks, rahvaetümoloogilisel tõlgendusel saadud variant. Vt ka kõhklema.

kahtlema : kahelda : kahtlen 'millegi tõele vastavuses mitte veendunud olema; kõhklema' kaks

kaks : kahe : kaht ~ kahte 'põhiarv 2'
○ lõunaeesti kats
◊ kaha2, kahtlema
● liivi kakš 'kaks'
vadja kahsi 'kaks'
soome kaksi 'kaks'
isuri kaks 'kaks'
Aunuse karjala kaksi 'kaks'
lüüdi kakš, kaks, kakś(i) 'kaks'
vepsa kakś 'kaks'
saami guokte 'kaks'
ersa kavto 'kaks'
mokša kafta 'kaks'
mari kok, kok(t)ə̑t 'kaks'
udmurdi ki̮k 'kaks'
komi ki̮k 'kaks'
handi kăt, kătən 'kaks'
mansi kit, kitiγ 'kaks'
ungari két, kettő 'kaks'
neenetsi śiďa 'kaks'
eenetsi śizi, śize 'kaks'
nganassaani śiti 'kaks'
sölkupi śitǝ 'kaks'
kamassi šide 'kaks'
matori kide 'kaks'
Uurali tüvi. Mõnikord on arvatud, et samojeedi keelte sõnad on teise päritoluga. kaha2 ja kahtlema lähtuvad tüve nõrgast astmest: kaha2 on vana käändevorm, kus tüvevokaal on erandlikult -a; kahtlema tüves on lisahäälik -t-. Vt ka kaheksa, kahkvel ja kõhklema.

-kaupa liitsõnas kahekaupa 'kaks korraga, kaks tükki koos, kakshaaval' kaup

laitma : laita : laidan 'halvaks v kõlbmatuks hindama, maha tegema; kellegi v millegi suhtes rahulolematust väljendama'
? ← alggermaani *lakō(ja)n
vanafriisi lackia, leckia 'vastu hakkama, tõrkuma'
alamsaksa laken 'põlgama, laitma'
? ← alggermaani *laǥjan-
vanaislandi leggja 'panema, maha panema; püstitama, tegema'
vanarootsi læggia 'panema'
gooti lagjan '(peale, ära) panema'
● liivi laitõ 'laimata, laita'
vadja laittaa 'laita; saata'
soome laittaa 'valmistada; korda seada; saata; panna; laita, noomida'
isuri laittaa 'teha, valmistada, panna; saata; laita'
Aunuse karjala laittua 'valmistada, panna'
On ka arvatud, et kaks algselt eri päritolu tüve tähendustega 'valmistama, panema, saatma' ja 'laitma' on läänemeresoome keeltes segunenud. Vadja vaste võib olla isuri või soome keelest laenatud ning isuri vaste tähenduses 'teha, valmistada; panna' võib olla soome keelest laenatud. Vt ka laimama.

lõõm : lõõma : lõõma 'tugevasti leegitsev tuli'
On peetud häälikuliselt ajendatud tüveks. Läänemeresoome keeltes on kaks lähedast tüve: soome leimuta 'leegitseda, lõõmata; lõkendada; välkuda, sähvida', isuri leimaahtaa 'lõõmatada, sähvatada', karjala leimahtoa 'süttida, lõõmatada; sähvatada; lehvida', lüüdi leimahtelda 'välkuda, sähvida' ning soome loimuta 'leegitseda, lõõmata', karjala loimuta 'leegitseda'.

lähen (oleviku ains 1P) 'minema'
◊ läkitama, läte
● liivi lǟ’dõ 'minna; muutuda, saada, jääda; pidada'
vadja lähteä, lätä 'minna v tulla; minema v tulema hakata; tulla, saada, tekkida'
soome lähteä 'minna, minema hakata, lahkuda; ära tulla, maha tulla; pärineda; lähtuda'
isuri lähtiä 'minna; eralduda'
Aunuse karjala ľähtie 'minna, lahkuda; lahti tulla; välja tulla'
lüüdi lähtä 'minna, eralduda'
vepsa ľähtta 'minna; hakata; (välja) tulla; eralduda'
koltasaami liõhttâd 'minna, korraks läbi astuda'
? ersa ľivťems 'viima, vedama'
? mokša ľišťəms 'viima, vedama'
mari lektaš 'minema; sõitma; tõusma (päike, kuu); tärkama'
udmurdi li̮kti̮ni̮ 'tulema, saabuma'
komi lokni̮ 'tulema, saabuma'
idahandi lüγət- 'välja minema; ära minema'
lõunahandi tiwət- 'välja minema; ära minema'
Soome-ugri tüvi. Koltasaami vaste võib olla läänemeresoome keeltest laenatud. Tuletises läte on lõunaeesti tüvevariant lät-, vrd lõunaeesti lätt (oleviku ains 3P) 'läheb'. Eesti keeles on tegusõna vormistikus segunenud kaks tüve, minema. Eesti keelest on ilmselt laenatud soome mrd läkki 'minek', läkillään 'minekul'.

lääts : läätse : läätse 'hernest väiksema seemnega liblikõieline toidukaunvili (Lens culinaris); läbipaistvast ainest keha, mida piiravad kaks valgust murdvat pinda'
← läti lēca 'lääts; vikk, kurehernes; lääts, silma osa; leetrid'
Ilmselt saksa keele eeskujul on eesti lääts hakanud tähistama silma- ja optilist läätse, vrd saksa Linse 'lääts (taim, vili); läätsekujuline klaas; silmalääts'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lǟts 'lääts'.

meie : meie : meid (mitmuse 1. isiku asesõna)
◊ me
● liivi meg 'meie'
vadja möö 'meie'
soome me 'meie'
isuri möö 'meie'
Aunuse karjala müö 'meie'
lüüdi müö 'meie'
vepsa mii̯ 'meie'
saami mii 'meie'
ersa miń 'meie'
mokša miń 'meie'
mari me 'meie'
udmurdi mi 'meie'
komi mi 'meie'
handi muŋ 'meie (mitm)', min 'meie (kaks)'
mansi mēn 'meie (kaks)'
ungari mi 'meie'
neenetsi mańaʔ 'meie (mitm)', mańi’ 'meie (kaks)'
nganassaani mi̮ŋ 'meie (mitm)', mī 'meie (kaks)'
sölkupi me, mē 'meie'
kamassi miʔ 'meie (mitm)', mište 'meie (kaks)'
matori menďa, mende 'meie'
Uurali tüvi. Vastetes on palju muutusi, mis ei ole reeglipärased, kuid mis on lühikestes ja sagedastes asesõnades tavapärased. Paljudes keeltes võib mitmusliku asesõna tüvega olla segunenud kunagise duaali ehk kaksuse tüvi, mida tänapäeval neis keeltes ei ole. me on algsem sõnakuju, meie on uus nimetava käände vorm, mis lähtub mitmuse omastavast *meiδen.

mina : minu : mind (ainsuse 1. isiku asesõna)
◊ ma
● liivi ma, minā 'mina'
vadja miä 'mina'
soome minä 'mina'
isuri miä, mi 'mina'
Aunuse karjala minä 'mina'
lüüdi mina, minä 'mina'
vepsa mina, mińä 'mina'
saami mon 'mina'
ersa mon 'mina'
mokša mon 'mina'
mari mə̑j 'mina'
udmurdi mon 'mina'
komi me 'mina'
handi ma, mä 'mina'
mansi am 'mina'
ungari én 'mina'
neenetsi mǝń 'mina'
eenetsi moď 'mina'
nganassaani mǝnǝ 'mina'
sölkupi mat, man 'mina'
kamassi man 'mina'
matori man 'mina'
Uurali tüvi. On arvatud, et uurali keeltes on olnud kaks tüvevarianti: *min (millest lähtuvad läänemeresoome, mari, permi ja ugri keelte vasted) ja *mun (millest lähtuvad saami, mordva ja samojeedi keelte vasted).

minema : minna : lähen 'edasi liikuma; lahkuma; kaduma; oma seisundit, olekut v asendit muutma'
● vadja mennä 'minna, sõita, käia; mahtuda; saada, jääda'
soome mennä 'minna; kaduda, kuluda; muutuda; mahtuda'
isuri männä 'minna'
Aunuse karjala mennä 'minna; sattuda; kaotsi minna; kuluda, minna'
lüüdi mändä 'minna; mahtuda'
vepsa mända 'minna; mahtuda; saada, muutuda'
saami mannat 'minna'
mari mijaš 'minema; tulema; käima'
udmurdi mi̮ni̮ni̮ 'minema'
komi munni̮ 'minema, sõitma; pleekima'
handi măn-, mä̆n- 'minema'
mansi min- 'minema'
ungari megy 'minema; kõndima, käima; töötama, käima; hakkama'
neenetsi ḿi’- 'minema'
nganassaani mi̮n- 'minema'
sölkupi mentǝ- 'mööda minema'
kamassi mən- 'minema'
Uurali tüvi. Eesti keeles on tegusõna vormistikus segunenud kaks tüve, lähen. Vt ka menetlema, menu, minetama, mõnu.

näpp2 : näpu : näppu 'sõrm; sõrmeots'
◊ näppama
● vadja näppi 'näpp, näpuots; näpu(otsa)täis'
soome näppi 'näpp, näpuots'
isuri näppi 'näpp, näpuots'
Aunuse karjala näppi 'kokkupandud pöial ja kaks esimest sõrme; näpuots; näpud, käsi; näpu(otsa)täis'
lüüdi ńäpp(i) 'näpp, näpuots'
vepsa ńäp 'näpp, näpuots; näpu(otsa)täis'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades näpsama, nippima ja noppima.

paar1 : paari : paari 'kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v ühelaadilist eset v olendit; kaks-kolm, mõni'
← alamsaksa pār 'paar'
Eesti keelest on laenatud vadja paari 'paar'.

palistama : palistada : palistan 'riide vms serva hrl kaks korda keerates (nii, et lõigatud äär paistma ei jääks) läbi õmblema; ääristama'
← alggermaani *falþa-, *falða-
vanaislandi faldr 'volt, korts, hõlm, alumine äär'
rootsi fåll 'palistus'
saksa Falte 'volt, kurd; korts'
● liivi paļštõ, paļţštõ 'palistada'
vadja palttaa 'kokku õmmelda'
soome palle 'palistus, ääris'

pool1 : poole : poolt 'murdarv üks kahendik; keskkoht; millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms); kaheks jaotatava eseme vm üks osa'
● liivi pūoļ 'üks kahendik; pool, külg'
vadja pooli 'üks kahendik; kesk-; pool, külg; kant, maanurk'
soome puoli 'üks kahendik; pool, külg; suund'
isuri pooli 'üks kahendik; suund, kant'
Aunuse karjala puoli 'üks kahendik; pool, külg; keskpaik'
lüüdi puoľi 'üks kahendik; pool, külg'
vepsa poľ 'üks kahendik; suund, kant; pool, külg'
? ersa pola 'abikaasa (sageli mees); (hrv) osa'
? mokša pola 'abikaasa (sageli mees); (hrv) osa'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Varem on arvatud, et tüve variant võib olla kaugemate sugulaskeelte samatähenduslikes eesvokaalsetes sõnades, peel. On oletatud, et tüvi võib olla indoeuroopa (baltoslaavi) laen, ← tüvi, mille vaste on nt vene pol 'pool; põrand; sugu, sugupool'. Tuletis pooldama on laenatud keeleuuenduse ajal soome keelest, ← soome puoltaa 'pooldada, toetada'.

pöial : pöidla : pöialt 'käe esimene kõige lühem ja jämedam sõrm, millel on vaid kaks lüli kolme asemel'
● liivi pēgal 'pöial'
vadja peiko, peukko, peukolo 'pöial'
soome peukalo 'pöial'
isuri peikalo, peukolo 'pöial'
Aunuse karjala peigalo 'pöial'
lüüdi peigal 'pöial'
vepsa peigol, peiguu̯ 'pöial'
Võib olla ebareeglipärane tuletis soome-ugri tüvest, mille vasted on saami bealgi 'pöial; suur varvas', ersa peľka 'pöial; suur varvas', mokša päľχkä 'pöial', udmurdi pe̮li̮ 'pöial', komi pev 'pöial'. Teisalt on arvatud, et võib olla germaani laen, ← alggermaani *beugVlō-, *beugVla-, mis on tuletatud tegusõnast *beug- 'painduma', laenuallikaks sobivat nimisõna ei ole teada.

pöid : pöia : pöida 'kanna ja varvaste vaheline jala osa, labajalg (koos varvastega); rattaringi äärmine kaarjas osa, mida ühendavad rummuga kaks kodarat'
◊ pööv
← alggermaani *beuđa-
gooti biuþs 'laud'
vanaülemsaksa beot, piot 'laud; vaagen, kauss'
vanaislandi bjóð 'laud'
● soome pöytä 'laud', jalkapöytä 'pöid'
isuri pöüdä 'laud'
karjala pöütä 'laud; peopesa'
Sõna pööv on kujunenud tüve nõrgaastmelisest vormist *pöüδän.

teljed : telgede : telgi ~ telgesid (mitm) 'kangaspuud; kudumismasin'
○ telle(d), telli(d)
← alamsaksa stelle, stel 'kanderaamistik, raam (nt vankril); kangasteljed; tellingud'
Sõna on rahvaetümoloogiliselt seostatud tüvega telg, mistõttu need kaks sõna langevad vormistikult kokku. Murretes on säilinud algupärasem tüvevariant telle, telli.

vatkuma : vatkuda : vatkun 'villa semmipuu abil kohevaks tegema'
● soome vatkata 'vahustada; segada; raputada'
Aunuse karjala vatkata 'kloppida; raputada'
ersa vačkams 'kokku laduma, riita laduma, müüri laduma'; vačkoďems 'lööma'
mokša vačkams 'kokku laduma, riita laduma; lööma'; vačkatǝms 'värisema, vabisema'
mari mrd βaćkaltaš 'plaksutama; laksutama'
Läänemeresoome keeltes on tõenäoliselt kokku langenud kaks tüve: läänemeresoome-volga *wačka- ja teisalt uurali *watka-, mille vasted on lõunasaami vuerhkedh 'sarvedelt nahka koorida', ersa vatkams 'koorima; nülgima', mokša vatkams 'koorima; nülgima; rookima', mari βoktaš 'koorima (puukoort)', metsaneenetsi wātāś 'kaselt tohtu koorima'.

õõs : õõne : õõnt 'tühemik'
◊ õnnal, õnnar
● vadja õõsi 'õõs; õõnes'
soome onsi, ontto 'õõnes, tühi; õõnestatud; kume, õõnes, kõlatu'
isuri ons 'õõnes, tühi'
Aunuse karjala onzi, ondo 'õõnes, tühi; õõnsus'
lüüdi ondž 'õõs, õõnsus'
vepsa onź, onduź 'õõs, õõnsus'
saami vuovda 'rinna- ja kõhuõõs'
? ersa undo 'õõs, õõnsus'
? mokša unda 'õõs, õõnsus'
? udmurdi udur 'mesilastaru lennuava'
? idahandi ont 'sisemus, kõhuõõs'
? mansi ōntər 'kõhuõõs; emakas'
? ungari odú 'õõs, õõnsus; koobas'
Läänemeresoome-saami või koguni soome-ugri tüvi. Esitatud vastete asemel võivad kaugemate sugulaskeelte vasted olla saami vuovda 'puuõõs' ja handi ǫŋǝt 'puuõõs'. Kaks erinevat soome-ugri tüve võivad läänemeresoome keeltes olla kokku sulanud. Eesti keelest on laenatud liivi ȭn 'õõnes'. õnnal ja õnnar on vanad tuletised, mille aluseks on algsem tüvekuju *onte- : *onδe-. Vt ka õnn.