[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

halb : halva : halba 'oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne; negatiivsete eetiliste omadustega; mingis suhtes ebasoodus'
● vadja rhvl alpa 'halb'
soome halpa 'odav; väheväärtuslik, tühine; lihtne'
isuri halva 'odav'
Läänemeresoome tüvi. Tüve on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *salwa-z, mille vaste on nt norra mrd sal 'kahvatu; jõuetu, nõrk'. Salatsi liivi alu 'halb' on tõenäoliselt eesti keelest laenatud.

hale2 : haleda : haledat 'härras, kergesti kurvastav, kurb; vilets'
◊ halastama
● liivi alāstõ 'halastada'
vadja alõassi, halliassi 'haledalt'
soome haalea 'leige; kahvatu, valkjas, luitunud, pleekinud; leebe, kurblik', mrd halea 'kurb'
isuri haalia 'leige; kahvatu, luitunud'
karjala hoalie 'leige; kahvatu'
Läänemeresoome tüvi.

haljas : halja : haljast 'noore rohu värvi roheline; läikiv, hiilgav'
◊ hale1
← balti
leedu žalias 'roheline, haljas; toores'
läti zaļš 'roheline, haljas; toores'
preisi žaligan (sihitav) 'roheline'
● liivi ōļaz 'roheline'
vadja aľľas 'toores, roheline; haljas, läikiv'
soome haljakka 'kahvatu, kahkjas, valkjas; pleekinud'
isuri haljas 'haljas'
Aunuse karjala haľľakko 'kalev'
lüüdi haľľak 'kalev; kalevist jakk'
Tuletis hale1 on kirjakeeles oskussõnana kasutusele võetud murdesõna algse tähendusega 'hallitus; kirme, õhuke kord; silmakae'. Samast balti tüvest on laenatud ka hala-.

kaame : kaame : kaamet 'surnukahvatu; jube, õudne'
← soome kaamea 'õudne, kole'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. On andmeid, et tüvi on olnud ligilähedases tähenduses tuntud ka saarte murdes: kaam 'vaikne, kahvatu', kaame 'kahvatu, hallikas'. Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka kamul.

kahkjas : kahkja : kahkjat 'kahvatu'
On arvatud, et tuletis samast tüvest mis sõnas kahvatu. -k- on lisahäälik.

kahvatu : kahvatu : kahvatut 'jumetu; valkjas; ereduseta'
● ? soome kauhea 'kole, hirmus'
? isuri kauhea 'kole, hirmus'
? Aunuse karjala kauhei 'kahvatu, veretu; jahe; kole, hirmus'
? lüüdi kauhed 'külmavärin'
Tõenäoliselt läänemeresoome tüvi. Tähenduslik seos teiste läänemeresoome keelte vastetega on mõeldav, sest hirm põhjustab kahvatumist; kahvatama on vanemas murdekeeles tähendanud ka 'ehmuma'. On arvatud, et sõna on algselt olnud mõne kahv- tüvelise tegusõna tud-kesksõna, mis hiljem on siirdunud tu-liiteliste omadussõnade hulka. Vt ka kahkjas.

kaine : kaine : kainet 'mittejoobnud; karske, elukommetelt korralik; praktiliselt mõtlev; tunnetele vähe ruumi jättev'
◊ kainik
● soome kaino 'häbelik, arglik, tagasihoidlik'; mrd 'nõrk, kõhn, kahvatu; hoolimatu; kade'
isuri kainu 'häbelik, arglik'
karjala kainu, kaino 'häbelik, arglik'
Läänemeresoome tüvi. Kuna läänemeresoome vastete tähendus erineb, siis on mõnikord siiski kaheldud, kas sõna kuulub nendega etümoloogiliselt kokku. kainik on kirjakeeles loodud tuletis.

kalbe : kalbe : kalbet 'kahvatu, kaame'
← soome kalpea 'kahvatu, kaame, kahkjas'
Laenatud kirjakeelde 1920. aastatel.

kalm : kalmu : kalmu 'hauaküngas'; mrd 'surnuaed'
● liivi kālma 'haud; hauaküngas'
vadja kalmo, kalma 'hauaküngas; (hrl mitm) surnuaed'
soome kalma 'surm; surnu'; mrd 'manala; manala haldjas; (rahvausus) surnu poolt põhjustatud haigus, vähk; surnu silmis märgatav värvimuutus; pealiskiht, kile, hallitus; hauaküngas'
isuri kalmad (mitm) 'surnuaed'
Aunuse karjala kalmu 'haud; hauaküngas; surnuaed; surm'
lüüdi kalm(e͔) 'haud; hauaküngas'
vepsa koum 'haud; hauaküngas; (mitm) surnuaed'
? saami guolmmas 'kahvatu, kaame', guolbmat 'tõusta (kuu kohta)'
ersa kalmo 'haud'
mokša kalma, kalmə 'haud'
? neenetsi χalḿerᵊ 'surnukeha'
? eenetsi kamer 'surnukeha'
? kamassi kolmə 'surnu hing'
Läänemeresoome-mordva või koguni uurali tüvi. Kaheldav on oletus, et sõna võib olla uurali tuletis koolma tüvest. On ka arvatud, et germaani laen (sel juhul on samojeedi keelte sõnad teise päritoluga), ← alggermaani *skalman-, mille vasted on vanaülemsaksa scalmo 'taud' ja keskülemsaksa schalme 'katk, taud; surnukeha, raibe', või ← alggermaani *kalma-z, mille vaste on rootsi mrd kalm 'kivihunnik; vana hauaküngas'. Viimati nimetatud laenuallikat oletades peetakse sõna teistes läänemeresoome keeltes esinevates tähendustes 'haigus, surm, surnu' eri päritoluga tüveks.

kold : kolla : kolda 'roomavate vartega igihaljas eostaim (Lycopodium)'
◊ kollane, koltuma
← balti
leedu gelta 'kollane värv, kollasus'
läti dzelta, dzelte 'kold'
● liivi keldarikki 'varsakabi'
vadja kõlta 'kold; rebu, munakollane', kõltainõ 'kollane'
soome kelta 'kollane värv', keltainen 'kollane'
isuri keltain 'kollane'
Aunuse karjala kelda, keldaine 'kollane; kahvatu'
lüüdi kelda 'kold'; keldaińe 'kollane'
vepsa keld, küud 'kold'

laik : laigu : laiku 'ümbrusest värvitooni vm poolest erinev väike pinnaosa'
← alggermaani *blaik(ⁱj)ōn-, *blaika-z
vanaislandi bleika, bleikja 'valge värv', bleikr 'kahvatu, kahkjas'
soomerootsi bleka 'veel kasvavale puule kirvega löödud märk'
rootsi mrd blaikå 'valge koht maas'
● ? liivi laik 'lauguga loom; lauk looma otsaesisel'
vadja laikko 'narmas'
soome laikka, laikkale 'laastust suurem puutükk; liist; suur täpp', laikku, plaikku 'täpp, tähn, plekk'
Aunuse karjala laikku 'täpp; sula koht kevadjääs'
Sama germaani tüvi võib olla laenatud sõnas lõikama. Hiljem on laenatud tüve alamsaksa vaste, pleekima.

plass : plassi : plassi kõnek 'kahvatu, jumetu, kaame; piinlik, kehv, vilets'
○ lass
← saksa blass 'kahvatu, kahkjas'