[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kaasas '(kellegagi) koos; (endaga) ühes (võetuna)'
◊ ka, kaasa, kah, kas
← alggermaani *χansā
vanaülemsaksa hansa 'kaaskond, rahvahulk'
keskülemsaksa hanse 'kaubandusselts'
gooti hansa 'rahvahulk, sõjasalk'
● liivi ka 'ka, samuti', kōz sõnas kōzgõnd 'pulmad'
vadja kaasa 'kaasa; kaasas', kaa(s) 'ka, samuti'
soome kanssa 'koos, ühes, kaasas; ka(h)', kansa 'rahvas'
isuri kansa 'rahvas'
Aunuse karjala kanzu 'rahvas, rahvahulk; perekond; kaaslane, selts(iline); koos, kaasas', riśťikanzu 'inimene'
vepsa kanz 'perekond'
On ka peetud soome-ugri tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guos'si 'külaline' või saami gázzi 'seltskond; leibkond; kamp' (need võivad olla ka läänemeresoomega rööpsed germaani laenud), udmurdi kuz 'paar' ja komi goz 'paar'. ka, kah ja kas on kujunenud vanas kirjakeeles registreeritud kaassõna kaas lühenemisel. Samast sõnast lähtub kaasaütleva käände lõpp -ga. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud liivi kas 'kas' (← kas). Vt ka kaasik2 ja kaavitama.

kaim : kaimu : kaimu 'samanimeline isik; sugulane, hõimlane; kaaslane, seltsiline'
○ kirderanniku kaima
← balti
leedu kaimas 'küla', kiemas 'õu; talu, pere', kaimynas 'naaber'
läti ciems 'küla', kaimiņš 'naaber'
preisi caymis 'küla', kaiminan (sihitav) 'naaber'
● liivi kāima 'naaber'
vadja kaima 'nimekaim'
soome kaima 'nimekaim'
isuri kaima 'nimekaim'
Aunuse karjala kaimu 'nimekaim'
lüüdi kaimo 'nimekaim'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kaim(os), käim(os) 'nimekaim'.

sell : selli : selli 'meistri teenistuses olev kutsealase väljaõppe saanud käsitööline'; kõnek 'meessoost isik, laps, loom'
← alamsaksa selle, geselle 'kaaslane, seltsiline; käsitööline'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi säll liitsõnas köpmans-säll 'poesell'. Laenatud on ka sama tüve tuletis, selts. Vt ka vander.