[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

jäik : jäiga : jäika 'kange, paindumatu, tardunud; kalk'
← soome jäykkä 'jäik; kõva, sitke'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. On arvatud, et soome sõna on vana tuletis tüvest jää.

kang1 : kangi : kangi 'tugev metallvarb v puulatt millegi üles- v lahtikangutamiseks; hoob; piklik kõva tomp mingit ainet'
◊ kange
● liivi kanktõ 'kange, jäik, paindumatu; tihedalt kinni või pingule tõmmatud'
vadja kankõa 'kange, jäik, paindumatu; tihe, paks (toidu kohta)'
soome kanki 'kang, tugev varb; teivas, varras; vinn; piklik kõva metallitomp'; kankea 'kange, jäik, paindumatu'; van kirjak 'karm, vali'
isuri kangi 'teivas, kang'; kankia 'kange, jäik, paindumatu; tugev (tuule kohta)'
Aunuse karjala kangi '(hrl puust) kang, teivas, latt; karuoda; seebikang'
lüüdi kang(i) 'kang (palkide veeretamiseks, tõstmiseks)'
vepsa kanģ 'kang (palkide veeretamiseks, tõstmiseks)'; kanged 'kange, jäik, paindumatu; kohmakas'
? ersa kaŋkstomoms 'jäigastuma, kangestuma, tarduma'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Vt ka kõngema.

tang : tangu : tangu 'teravilja kooritud ja purustatud tera; lihastes parasiteeriv paelussivastne, tsüstitserk, finn'
? ← alggermaani *stangō
vanaislandi stǫng 'ritv, latt, teivas'
rootsi mrd stagg 'jäik rohi; kõrs, agan(ad); ogalik'
Esitatud laenuallikas eeldab tähendusmuutust 'miski torkav, astel, teravik, ohe (teraviljal), kõrs' > '(vilja)tera'. Muutus võis olla toimunud juba laenuandja poolel, sellele võimalusele viitab germaani allikaga samast indoeuroopa tüvest lähtuv vanakreeka stáchys 'viljapea'. Ligilähedane tähendusmuutus on toimunud ka nt sõnas tera. Tõenäoliselt on pisut hiljem samast allikast laenatud soome tanko 'ritv, latt, teivas, varras; kang'. Teisalt on oletatud, et sõnas on läänemeresoome-mordva tüvi, mille vasted on liivi da’nktõ, da’nkti 'tugev; terve, tubli', soome tankea 'kange, jäik' ja mokša mrd taŋgəda 'tugev, kõva'. Sel juhul oleks tüve algne tähendus olnud 'kõva'. Eesti keelest on laenatud läti mrd tengas '(herneste ja ubadega keedetud) odratangud; tambitud kanep' ning soome mrd tanko 'tang'.

tuim : tuima : tuima 'puudutuse vm füüsilise ärrituse vastu tundetu; meeltele nõrgalt mõjuv, mitte tugevat aistingut tekitav; (meelte, vaimse suutlikkuse kohta:) tönts, vilets, raske taibuga; loomult tundetu, vähese innukusega, osavõtmatu, vaimselt loid, huvi(de)ta; väheelamuslik, igav, väljendusvaene, ilmetu; jäik, kõva, ebamugav vms'
● liivi tūima 'tuim, tundetu; aeglane; nüri'
vadja tuima 'mage, maitsetu; kooritud (piim); tuim, tundetu, väsinud; kõva, tugev'
soome tuima 'karm, range; tugev, äge; äkiline, järsk; morn, pahur, vihane; kange, kibe, mõru, liiga soolane; mage, maitsetu, lääge'
isuri tuima 'soolata, mage'
Aunuse karjala tuimu 'soolata, mage, maitsetu'
? lüüdi tuimehtuda 'lukku minna (kõrvade kohta)'
? rootsisaami tåime 'nukker, ükskõikne'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Eesti keelest võib olla laenatud läti mrd tuims 'uimane; väsinud; kohmakas, saamatu'.

tönkama : töngata : tönkan 'vigaselt, konarlikult võõrast keelt rääkima, purssima; lonkama, komberdama; tögama, nöökama'
● soome tönkkä, tönkkö 'jäik, kange, kõva'
Aunuse karjala tönküttä- 'aeglaselt, kangelt liikuda; aeglaselt, kangelt rääkida, kokutada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades tonkama ja tõnguma.