[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aadam : aadama : aadamat '(naljatlevalt) mees'
Üldnimeks muutunud isikunimi. Nimi on algselt pärit heebrea keelest, heebrea adam 'inimene, mees'. Vt ka iidamast.

agar : agara : agarat 'innukalt midagi tegev, hakkaja; virk, usin'
● liivi agār 'elav, nobe, reibas'
soome häkärä 'hirmus tahtmine, ind, rutt; kiim'
karjala häkärä 'kiim'
Läänemeresoome tüvi. On arvatud, et sama tüve vasted võivad olla ka soome häkärä 'suitsulõhn, ving (saunas); uduvine, härm', Aunuse karjala hägär 'härmatis' ja lüüdi hagar 'härmatis' ning et võib olla sama tüvi mis sõnas hägu. Teise võimalusena on arvatud, et võib olla sama tüvi mis sõnas hakkama. Kolmandaks on arvatud, et tüve vasted võivad olla hoopis soome ahkera 'usin, virk, agar' ( ahker) ja vepsa oger 'kuri, halb (inimene); reibas, terve (inimene, loom)'.

ahmima : ahmida : ahmin 'korduvalt (ning ahnelt) midagi v millegi järele haarama; ahnelt enda valdusse haarama v saada püüdma' ahm
● vadja ahmia 'ahmida (süüa)'
soome ahmia 'ahmida, õgida, kugistada', ahma 'kaljukass'; mrd 'õgard'
isuri ahmia 'ahmida, õgida, kugistada', ahmo 'ahne, inimene, kes tahab kõike endale'
Aunuse karjala ahmoi 'kaljukass'
lüüdi ahmo 'kaljukass'
? saami vuosmmis 'raseda naise toidujäänus; raseda naise eriisu'
? komi aǯni̮ 'õgima'

alp : albi : alpi 'edev, edvistav; rumal(uhke); narr'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Sellele viitab vokaalivaheldus a ~ u, murretes nt ulp 'edev', ulp-alp 'kergats'. Mõjutada on võinud ka saksa kõnek albern 'alp, lapsik, narr'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi halep 'inimene, kes tahab ühel päeval üht ja teisel teist', halpat 'kõhklev, otsustusvõimetu; lohakas, hooletu'.

antsakas : antsaka : antsakat 'veider, kentsakas, isevärki; uhke, uhkeldav; saksik v linnalik, kerglane inimene'
On arvatud, et tuletis isikunimest Ants, (alam)saksa Hans, sagedast mehenime on kasutatud kui sõna saks sünonüümi. Teisalt on arvatud, et sõna untsakas variant. Eesti keelest võib olla laenatud soome van kirjak antsikas 'peps, toidu suhtes valiv'. Vt ka kentsakas.

eisik : eisiku : eisikut 'inimene, kelle olemasolu on riigile ebameeldiv ning kelle nime ja tegevust püütakse seepärast olematuks teha'
Tehistüvi 1980. aastatest. Saadud toortõlke ei-isik muganemisel ( ei ja isik, ise), vrd inglise non-person 'eikeegi, tähtsusetu inimene; isik, kellel ei ole sotsiaalset v õiguslikku staatust, eriti põhilisi inimõigusi v kelle olemasolu kohta ei ole andmeid'.

hatt1 : hata : hatta 'emane koer, lita; liiderlik naine, hoor, armuke'; mrd 'pealetükkiv inimene, keelekandja'
● ? soome mrd aatta 'liidrlik naine, libu'
Võib olla sama tüvi mis sõnas hatt2. Tüve on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χaþ(a)rō, mille vaste on vanaülemsaksa hadara 'lapp, narts'.

hing1 : hinge : hinge 'õhu kopsudesse tõmbamine ja sealt eemaldamine; kopsudest eemaldatav õhk; elu; eluvaim; elusolend, hrl inimene'
◊ hõng
● liivi jeng 'hing, vaim; hingamine, hingus'
vadja entši 'hingamine, hingus; hingeõhk; hing, (elu)vaim; hing (olend); (kuri v püha) vaim'
soome henki 'hingamine, hingus; hingeõhk; elu; vaim; inimene, hing'
isuri hengi 'hing; inimene, hing; süda'
Aunuse karjala hengi 'hingamine; hing, süda; elu; inimene, hing'
lüüdi heng(i) 'hing; süda'
vepsa heng 'hing, vaim; süda; hing (olend)'
? udmurdi ǯog 'kuumus; leil'
? handi šăŋk 'kuum; kuumus'
? mansi sāŋk 'leitsak, kuumus'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. hõng on lõunaeestipärane tüvevariant.

hunt : hundi : hunti 'koerasarnane kiskja (Canis lupus)'
← alamsaksa hunt 'koer'
Sõna on peetud ka vanemaks, germaani laenuks, ← alggermaani *χunda-; vasted läänemeresoome keeltes oleksid ka liivi uņţ 'hunt' ja soome mrd huntti 'hunt; suur koer'. Tüvi tõrjus välja varasema samatähendusliku tüve susi. Eesti keelest on laenatud vadja huntti 'hunt; nurjatu, õel inimene' ja isuri huntti 'hunt'.

häll : hälli : hälli 'kätki, korvi- v kastikujuline kiigutatav magamisase imikule v väikelapsele'
● liivi äl 'häll; kiik'; ällõ 'kiikuda, kõikuda'
On arvatud, et häilima tüve variant. On oletatud, et tüve vasted on ka soome hällä 'vallatu noor inimene, plikanähvits' ja soome mrd hellua 'õõtsuda, kõikuda'.

ihne : ihne : ihnet 'ülemäära kokkuhoidlik'
← balti *šīkšn-
leedu šikšna 'ihne, kitsi inimene'
läti sīksnis 'jändrik puu'
● soome van srmt ihnus 'ihne'
On arvatud, et soome vaste on laenatud eesti keelest.

ime : ime : imet 'üleloomulik, mõistusega seletamatu v väga üllatav, kummaline nähtus'
● liivi i’m 'ime'
vadja ime 'ime'
soome ihme 'ime; imelik, iseäralik'
isuri ihme 'ime'
Aunuse karjala imehüt 'kurb'
karjala imeh 'ime; naeratus, naer; kurb'
lüüdi imehtuda 'rõõmustada'
saami amas 'imelik, kummaline, võõras'
Läänemeresoome-saami tüvi. On ka arvatud, et (eel)balti laen, ← *ǵn̥-m-, mille vasted on läti zīme 'märk; tunnus' ja leedu žymė 'märk; tunnus; jälg'. Vt ka inimene.

inimene : inimese : inimest 'mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend (Homo sapiens)'
● Salatsi liivi imi 'inimene'
vadja inehmiin 'inimene'
soome ihminen, van inhiminen 'inimene'
isuri ihmiin, inhimin, inmiin, inmihiin 'inimene'
Aunuse karjala ińehmine 'naine'
lüüdi inahmoi 'naine'
vepsa inehmoi 'laiskvorst; kohmard, käpard'
ersa inže 'külaline, võõras'
mokša ińži 'külaline, võõras'
Läänemeresoome-mordva tüvi. On peetud ka vanaks tuletiseks tüvest ime. Veel on arvatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵn̥h₁-(e-), *ǵn̥h₁-(o-), mille vasted on nt ladina genius 'geenius, kaitsevaim; hing', vanakreeka génos ja vanaindia jās 'järeltulija'.

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
◊ isik
● liivi ī’ž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa eś 'oma; ise'
mokša eś 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

isik : isiku : isikut 'üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige' ise

jobu : jobu : jobu kõnek 'saamatu inimene, hädavares' joba

juhkam : juhkami : juhkamit 'juhmakas inimene'
← saksa Joachim (pärisnimi)
Juhkam on olnud kasutusel ka pärisnimena.

jõle : jõleda : jõledat 'kole, hirmuäratav, kohutav'
● soome mrd jolea 'jahe, kõle; sünge'; van srmt jolana 'jube inimene'
karjala jolakka 'jahe, kõle'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas jäle.

kaabakas : kaabaka : kaabakat 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'; mrd 'põgenik, väejooksik (endisel ajal)'
Tõenäoliselt tuletis kaapima tüvest, millel vanemas murdekeeles on ka tähendus 'ära jooksma'. Ilmselt on 'põgenik, väejooksik' sõna algsem tähendus, millest hiljem on kujunenud 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'.

kaasas '(kellegagi) koos; (endaga) ühes (võetuna)'
◊ ka, kaasa, kah, kas
← alggermaani *χansā
vanaülemsaksa hansa 'kaaskond, rahvahulk'
keskülemsaksa hanse 'kaubandusselts'
gooti hansa 'rahvahulk, sõjasalk'
● liivi ka 'ka, samuti', kōz sõnas kōzgõnd 'pulmad'
vadja kaasa 'kaasa; kaasas', kaa(s) 'ka, samuti'
soome kanssa 'koos, ühes, kaasas; ka(h)', kansa 'rahvas'
isuri kansa 'rahvas'
Aunuse karjala kanzu 'rahvas, rahvahulk; perekond; kaaslane, selts(iline); koos, kaasas', riśťikanzu 'inimene'
vepsa kanz 'perekond'
On ka peetud soome-ugri tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guos'si 'külaline' või saami gázzi 'seltskond; leibkond; kamp' (need võivad olla ka läänemeresoomega rööpsed germaani laenud), udmurdi kuz 'paar' ja komi goz 'paar'. ka, kah ja kas on kujunenud vanas kirjakeeles registreeritud kaassõna kaas lühenemisel. Samast sõnast lähtub kaasaütleva käände lõpp -ga. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud liivi kas 'kas' (← kas). Vt ka kaasik2 ja kaavitama.

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
◊ kabe1
← alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
● soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

kalts : kaltsu : kaltsu 'vana katkine riideräbal; katkine, kuid kantav riietusese; allakäinud inimene'; mrd 'riidest säärekatted'
◊ kaltsad, kaltserdama
← vanavene
vene kolóša 'sääris, suka- v püksisäär'
● soome kalsu 'naiste lumesukk'; mrd 'sääris; sukasäär'
Aunuse karjala kalzu 'sääris'
lüüdi kaľž '(naiste kotiriidest) sääris (tule ja kuumuse kaitseks alet põletades)'
vepsa kaľž 'sääris'
Laenamise aega on raske täpsemalt kindlaks teha, võib olla vanavene või noorem, vene laen (sel juhul on teiste läänemeresoome keelte vasted rööplaenud). On ka oletatud, et tüvi on laenatud mõnest germaani keelest, häälikuliselt sobiv laenuallikas oleks nt keskülemsaksa kalze 'sukk'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kals, kalts, kalso 'kalts'. Vt ka kilts.

kiiam : kiiami : kiiamit mrd 'rahutu, püsimatu inimene'
● soome kiitää 'kihutada, söösta'
karjala kiiteä 'lennata, paiskuda'
Läänemeresoome tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud. Murretes on tuntud ka samatüveline tegusõna kiiama 'hullama, mürama; ringi jooksma; järsku viskama, lööma'.

kiigats : kiigatsi : kiigatsit 'kiitsakas; kiitsakas inimene'
Võib olla tuletis tüvest kiik.

kiips : kiipsu : kiipsu 'joon, kriips; ärakulunud ese; kiitsakas inimene'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kiipama ja kriips.

kili : kili : kili '(halvustavalt) pilusilmne inimene'
Võib olla (uus)alamsaksa laen, ← alamsaksa schil(we)n 'kõõritama, kõõrdi vaatama; silmanurgast piiluma'. Teisalt võib olla sama tüve variant mis murdesõnades killis 'pilukil; pungis, jõllis', killitama 'silmi kissitama', killisilm 'pilusilm'. Need murdesõnad on levinud peamiselt kirderannikumurretes ning tõenäoliselt soome keelest laenatud, ← soome killittää 'silmi pilutada; jõllitada, vahtida', killillään 'pungis, jõllis (silmade kohta)', killisilmä 'jõllsilm, punnsilm'.

kilplane : kilplase : kilplast 'kohtlane v rumal, ebaotstarbekalt tegutsev inimene' kilp

kirvendama : kirvendada : kirvendan 'kipitama, kibedalt pakitsema'
← balti
leedu kirpti 'hapnema', kirsti 'kibedaks muutuma'
● vadja tširvettä 'valutada', tširvõltõõb (oleviku ains 3P) 'kirvendada'
soome kirvellä 'kirvendada', kirpeä 'mõru, mõrkjas; karge; kibe, valus; kriiskav, räige'
isuri kirvendää 'kirvendada'
Aunuse karjala kirpiškö 'hapu; kortsus, inetu inimene; vastuhakkaja', kirpistüö 'hapneda; kõveraks v kortsu tõmbuda'
karjala kirvellä 'kirvendada'
vepsa kirbištelda 'himu äratada'
Vt ka kirbe.

koer : koera : koera 'hundist põlvnev koduloom'; kõnek 'ulakas, üleannetu; ülekäte läinud'
○ lõunaeesti koir 'alatu, tige, riivatu inimene; üleannetu'
◊ koeras
● liivi kuoir- väljendis kuoir-ūnda ma’ggə 'linnuund magada'
vadja koira 'koer'; koiras, koirain 'isakanep'
soome koira 'koer'; koiras 'isasloom, isastaim'
isuri koira 'koer'; koerajaine 'isakanep'
Aunuse karjala koiru 'koer'
karjala koiras 'isakanep'
lüüdi koir 'koer'; koiraz 'isakanep'
vepsa koir 'koer'; koiraz 'isakanep'
komi ki̮r 'isane koer'
handi χar 'isasloom; (põdra)pull'
mansi χār 'isasloom; (põdra)pull'
neenetsi χora 'isasloom; (põdra)pull'
eenetsi kora 'isasloom; (põdra)pull'
nganassaani kuru 'isasloom; (põdra)pull'
sölkupi k͔ori̮ 'isasloom; (põdra)pull'
kamassi kora 'isasloom; (põdra)pull'
Uurali tüvi.

kolge : kolge : kolget kõnek 'vibalik inimene' kolkima

koljat : koljati : koljatit 'erakordselt suurt kasvu inimene'
← heebrea Goljat (pärisnimi)
Koljat on piibli Vanas Testamendis hiigelkasvu vilistite sõdalane. Pärisnime on hakatud kasutama üldnimena tõenäoliselt saksa keele eeskujul.