[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

haibakas : haibaka : haibakat mrd 'hõre, kehv vili v hein; kehv, hõre'
← alggermaani *χauja-
vanaislandi hey 'hein'
vanarootsi hȫ 'hein'
● soome haippu, haiven 'ihukarv, habemekarv, juuksekarv'
karjala haiven 'habemekarv'
Sõna on peetud ka tuletiseks tüvest habe, kuid germaani laen on tõenäolisem. Murdekeeles esineb vähesel määral ka kas-liiteta (h)aip.

harev : hareva : harevat 'hõre; harali olev' harv

harv : harva : harva 'hõre; mittesage; haruldane'
◊ harev, haruldane
● liivi ōra 'harva'; ōraz (omastav arrõ) 'harv, hõre'; ōrali 'haruldane'
vadja arva 'harv, hõre'; arvaa, arvõõ 'harva'
soome harva 'üksik, mõni; hõre, harv'; harvoin 'harva'; harvinainen 'haruldane, erakordne, erandlik, ebatavaline; eriline'
isuri harva 'hõre, harv'; harvaa 'harva'
Aunuse karjala harvu 'harv; hõre'
lüüdi harv 'hõre'; harvaa 'harva'
vepsa harv 'hõre, harv'
? ersa čuro 'hõre, harv'
? handi turәp 'hõre'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted ei ole häälikuliselt reeglipärased. Tüvevariandis haru- on v kadunud u (*o) eest, < *harvoi-. Vt ka hõre.

hõre : hõreda : hõredat 'harv, üksteisest suhteliselt kaugel asetsevatest ühesugustest osadest koosnev'
Võib olla tekkinud tüvede sõre ja harv segunemisel.

hägu : häo ~ hägu : hägu 'kerge, hõre udu, sumu; soga, sogane segu'
● vadja häkä 'udu(viirg), hägu; kaste'
soome häkä 'ving, karm; vingugaas'
isuri hägä 'aur'
? saami ciekke 'paks õhk'
? handi šĭw 'udu'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Vadja vaste võib olla soome laen. Eesti sõna on *oi-liiteline tuletis, murretes esineb ka selle liiteta häga 'ving, leitse'. Vt ka agar, agu.

karge : karge : karget 'karastav, värskendavalt mõjuv; puhas, selge; karm, range; värske, närtsimata; kõva'; mrd 'kibe, kange'
◊ karastama
● vadja karkõa 'kibe, mõru'
soome karkea 'kare, krobeline; jäme (koostiselt); hõre; umbkaudne; tahumatu, rohmakas; labane, nilbe'; mrd 'kibe, mõru'
isuri karkia 'kibe, kange; kare, krobeline'
Aunuse karjala kargei 'kibe, mõru, kange; murettegev, raske, valus; jäme, solvav'
lüüdi karged 'kibe, mõru'
vepsa karged 'kibe, mõru'
Tõenäoliselt tüve kare1 variant. Teisalt on arvatud, et tüve läänemeresoome vasted on soome karu 'viljatu; lahja; tühi; kehv', Aunuse karjala karu 'nõrk, vilets; kurat' ja lüüdi karu 'halb, vilets; haige; kurat', see tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *karō, mille vaste on gooti kara 'mure, vaev'. Mõlemal juhul võib tähenduses 'kibe, mõru, kange' olla tegemist eri päritolu homonüümiga. Veel on tüve peetud läänemeresoome-permi tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi gi̮reź, greź 'pooltoores (nt kartul)' ja komi gi̮ri̮ś 'jäme, suur'. karastama on läänemeresoome tuletis. Vt ka karask.

klaar : klaari : klaari 'selge; korras, millekski valmis, korda seatud; vaba, millestki lahti; teatud liiki õun'; mrd 'hõre, läbipaistev; loor'
○ laar
← alamsaksa klār 'selge, puhas, särav; valmis; ehtne, lisandusteta'
← saksa klar 'selge, läbipaistev, puhas; särav; pilvitu; arusaadav; ilmne, silmanähtav; hele, kõlav'
Samatüveline tegusõna klaarima on samuti alamsaksa keelest laenatud, ← alamsaksa klaren, kleren 'puhtaks tegema; korda tegema; selgitama; selguma'.

kore : koreda : koredat 'kare, jäme; hõre' kohr

liru : liru : liru 'õhuke, hõre, vähe vastupidav' lira

sari : sarja : sarja 'ühelaadsete, ka omavahel seotud esemete v nähtuste rida v rühm; suur hõre sõel vilja tuulamiseks'
◊ sarikas1
● vadja sarja '(muna)sari; munemisperiood; (hrl mitm) (mee)kärg; kobar'
soome sarja 'rida, rodu; raam; liist; ääris'
isuri sarja 'järjestikku munetud munade hulk'
Aunuse karjala sarju 'laastudest võrestik; munemine'
lüüdi sarď(e͔) 'ree varbpõhi; söekorv; (muna)sari'
vepsa sarďam '(muna)sari'
udmurdi śuri̮ 'ritv, latt, õrs'
komi śor 'ritv, latt, õrs'
Läänemeresoome-permi tüvi. Vt ka sarikas2.

sõre : sõreda : sõredat 'hõre, harv; jäme, jämedateraline'
◊ sora-,sore
? ← indoeuroopa *ḱer-, *ḱoro-
saksa Hirse 'hirss'
leedu šerti 'toitma, söötma', šaras, pa-šaras 'loomatoit'
● vadja sorõa 'suur, jäme; sõre; jämedakoeline; harv'
soome sora 'kruus; kivikillustik'
isuri sorriia 'kare, jämedakoeline, jämedateraline, suur'
vepsa sorou 'kare, jäme; jämedalt jahvatatud'
? ersa śuro 'tera, vili'
? mokša śora 'tera'
On ka arvatud, et võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi, sama mis sõnas sorama. Mõnikord on arvatud, et tähenduses 'hõre, harv' on tegemist eri päritolu tüvega, mille vasted on soome sorea 'ilusa kehaehitusega, sihvakas, kena', isuri sorriia 'uhke, tore, hea välimusega' ja karjala sorie 'pikk ja sale; sirge ja väheste okstega (puu); selge; kena'. Vt ka hõre.

väli : välja : välja 'tasane metsatu maa-ala; piiridega eraldatud põllumajandusmaa osa; suurema pinna osa; pidev mateeria vorm'
◊ välistama, väljas, väljendama
● liivi vēļa 'hõre'
Salatsi liivi vel, vell 'väli, õu, hoov'; velen 'väljas'
vadja väľľä 'väli'
soome väljä 'lai, lahe; avar, ruumikas; lõtv; hõre'
isuri väljä 'lai, lahe'
Aunuse karjala väľľü 'lai, lahe; avar; lõtv; vabadus, voli'
lüüdi väľľ(ü) 'lai, lahe'
vepsa väľ 'nõrk; lai, lahe; lõtv; lahja'
Läänemeresoome tüvi. Sõna on peetud ka balti laenuks tüvest, mille vaste on leedu valia 'tahe, voli'. Vt ka väle, välk, välmima, vältama ja välu.

välp : välba : välpa 'korraline ajavahemik'
● ? soome mrd välppä 'sõelumiseks kasutatav hõre puuliistudest rest'; välppeä 'hõre; lihtne'
Võib olla vana tuletis tüvest väli. Hiiumaalt vanemast murdekeelest registreeritud sõna on võetud kasutusele tehnikaterminina.

õel : õela : õelat 'pahasoovlik, kiuslik, kuri, tige'; mrd 'vilets, kehv, nigel'
● Salatsi liivi ǖl 'kuri, õel, halb'
vadja õjõla 'harv, hõre, vile, kehv'

õhuke : õhukese : õhukest 'suhteliselt väikese ristlõikepinnaga'
○ kirderanniku ohut
◊ õhe
● vadja õhud 'õhuke'
soome ohut 'õhuke; peenike, kitsas; hõre; nõrk, õrn'
isuri ohukkain 'õhuke'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka oim.