[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ehmes : ehme : ehmest 'ebe; udusulg'
← balti *šeusm-
leedu šiaušti 'sasima, sassi, kohevile, turri ajama', šiauštis 'turri hoiduma, turritama, püsti tõusma; suurustama, uhkeldama, uhkustama'
läti šaustiēs 'turri hoiduma, turritama', šausmas 'hirm, õud'
● ? vadja eve '(linnu)sulg'
? soome höyhen '(linnu)sulg'
? isuri höühen '(linnu)sulg'
? Aunuse karjala höühen '(linnu)sulg'
? lüüdi höuhen '(linnu)sulg'
? vepsa hüuneh '(linnu)sulg'
? Inari saami soousa '(looma)karv'
On peetud variantide rohkuse tõttu ka häälikuliselt ajendatud tüveks.

hirm : hirmu : hirmu 'erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht'
● liivi irm 'hirm, kartus'
vadja irmu 'hirm'
soome hirmu 'koletis, peletis, metsaline; hirmus'
isuri hirmu 'koledasti, hirmsasti; hirm'
karjala hirmu 'kord; hirm'
Läänemeresoome tüvi. Eesti keel on mõjutanud isuri vaste tähendust. Eesti keelest on laenatud eestirootsi hirmus 'hirmus'.

kabu-3 liitsõnas kabuhirm 'tugev hirm, paanika'
On arvatud, et sama tüvi mis kabu2 või mis sõnas kabisema või kablutama2.

kahju : kahju : kahju ~ kahjut 'aineline kaotus; häda, viga; rahulolematus, kurbus; kaastunne'
○ lõunaeesti kaih
◊ kahetsema, kahi3
● liivi ka’i 'kahju, kaotus; (tule-, laeva)õnnetus'
vadja kaiho 'kahju, kaotus; kahjustus; kadu, häving'
soome kaiho 'igatsus; kurvameelsus'; mrd 'kaeve, kaebamine; soov, vajadus; mure, hirm, kibestus; kadedus'
isuri kaiho 'kaeve, kaebamine; tahtmine, iha; kahju, kaotus, õnnetus'
karjala kaiho 'vaene, vaeseke; mure'
Läänemeresoome tüvi. kahi3 on algsem nimetava käände vorm, kahju on omastavast käändest tekkinud uus nimetavavorm. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud soome mrd kahju 'kahju, vale, pettus'. Vt ka kae.

kahvatu : kahvatu : kahvatut 'jumetu; valkjas; ereduseta'
● ? soome kauhea 'kole, hirmus'
? isuri kauhea 'kole, hirmus'
? Aunuse karjala kauhei 'kahvatu, veretu; jahe; kole, hirmus'
? lüüdi kauhed 'külmavärin'
Tõenäoliselt läänemeresoome tüvi. Tähenduslik seos teiste läänemeresoome keelte vastetega on mõeldav, sest hirm põhjustab kahvatumist; kahvatama on vanemas murdekeeles tähendanud ka 'ehmuma'. On arvatud, et sõna on algselt olnud mõne kahv- tüvelise tegusõna tud-kesksõna, mis hiljem on siirdunud tu-liiteliste omadussõnade hulka. Vt ka kahkjas.

õõv : õõva : õõva 'õudne hirm'
Keeleuuenduse ajal loodud tehistüvi.