[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hiilima : hiilida : hiilin 'hääletult, ettevaatlikult liikuma; salamisi eemalduma või liginema'
On arvatud, et tüve hilja reeglipäratu variant.

iibama : iivata : iiban 'kasvama, suurenema, juurde võtma'
◊ iive
Sõna on toodud keeleuuenduse ajal oskussõnana kirjakeelde vanemast murdekeelest registreeritud tähenduses. Sama tüvi võib olla murdesõnas iibama 'kumama', mille variandid on iivama 'nõrguma, imbuma; hõõguma, hingitsema; aeglaselt liikuma' ja iimama 'nõrguma, imbuma; hingitsema; kumama'. Tähenduse 'aeglaselt liikuma' alusel on arvatud, et tüve vasted võivad olla soome hiipiä 'hiilida', Aunuse karjala hiivuo 'hiilida; väga aeglaselt liikuda' ja lüüdi hiivoda 'hiilida', sel juhul läänemeresoome tüvi. Vt ka ihmjas ja iiveldama.

tippima1 : tippida : tipin 'tihedate väikeste sammudega astuma, selliselt kulgema'
● vadja tipertää 'paterdada; tilberdada, sinka-vinka joosta'
soome mrd tipata 'tipsida, ettevaatlikult hiilida, kergelt kõndida'
Aunuse karjala ťiputta- 'tipsida, tippida'
vepsa ťipitada 'tippida, sibada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, tõenäoliselt sama mis sõnades tiba ja/või tibima. Lähedane tüvi on nt sõnas tipsima. Lähedasi häälikuliselt ajendatud tüvesid on ka naaberkeeltes, nt läti tipināt 'väikeste sammudega minema, tippima, sibama, vadima', saksa tippeln 'jalgsi matkama; tippima, sibama'.