[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

haar : haara : haara 'haru'
● vadja aara 'haru; (mitm) jalad, harud; hark, haarik'
soome haara 'haru; hargnemiskoht; jalgevahe'
isuri haara 'haru'
Aunuse karjala huarakko 'haruline'
? Pite saami sarre 'sõrme- v varbavahe'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka haarama.

haru : haru : haru 'mingist tervikust jagunev või eri suunda liikuv suhteliselt iseseisev osa, haar'
◊ arenema, harali, hargnema
● liivi a’r 'oks, haru; suund'; arā 'viltu, kaldu'
vadja aro 'reha'
soome hara 'kobesti; traalankur'; mrd 'karuäke'; harava 'reha'
isuri haristua 'hargneda'
Aunuse karjala harav 'reha'
saami suorri 'haru; hargnemiskoht'
mari šor- sõnas šorβondo 'reha'
Läänemeresoome-mari tüvi. Eesti keeles on -u vana liide, murretes esineb ka liiteta tüvi ara 'haru'. Sõnas arenema on h-ta tüvevariant, mis on murretes ka tähenduses 'hargnema'. Sõnas hargnema on lisahäälik g tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial.