[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

era- 'mitteühiskondlik, mitteriiklik; isiklik, mitteametialane; omaette olev v toimuv; mittesõjaväeline; tsiviil-'
◊ eraldi, eri, ära2, -äranis
← algiraani *er- 'lahtine, eemalseisev; lahku minema, lahti harutama'
vanaindia ṛta- 'eraldatud'
● liivi järā, jarā 'ära'
vadja erä- liitsõnas eräpooliin 'väline; erapooletu', eri 'eri, eraldi; erisugune'
soome erä 'partii, kogus; osa; summa; kord; kalal-, jahilkäik'
isuri eriksee 'eraldi'
Aunuse karjala erä 'üks, mingi; keegi', eri 'erinev; eriline'
lüüdi eriže 'eraldi; lahku, lahus'
vepsa eŕigata, eragata 'eralduda, lahti tulla; lahku minna'
saami earri 'piimakogus, mida põhjapõdralt v lehmalt (v kogu karjalt) korraga lüpstakse', earránit 'erineda'
Sõnas (ise)äranis on vana omastusliitega oleva käände vorm. Sõnades ära2 ja -äranis on tüvevariant, kus e > ä. Kirjakeelde on mitmeid tuletisi keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul moodustatud, nt erinema, vrd soome eritä 'erineda, erinev olla, lahku minna', või soome keelest laenatud, nt erak ← soome erakko 'eremiit, erak', eriline ← soome erillinen 'eraldi olev; üksi seisev', eriti ← soome erittäin 'eriti, väga', eristama ← soome eristää 'isoleerida, eraldada'. Vt ka eru.

eri 'erinev, lahknev, erisugune; eraldi olev, iseseisev' era-
● vadja eri 'eri, eraldi; eri(sugune)'
soome eri 'eri, erinev; teistsugune'
isuri eri 'eri, erinev'
karjala eri
lüüdi eŕi 'eri, erinev'

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
◊ isik
● liivi ī’ž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa eś 'oma; ise'
mokša eś 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

joon : joone : joont 'kriips, ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa'; mrd 'hoog, järjepidevus'
● liivi jūoń 'hoog'
vadja joonitõlla 'joosta'
soome juoni 'vemp, vigur; vandenõu'
Aunuse karjala juno 'joon; rida'
karjala juoni 'joon; tee, rada'
? vepsa jono 'joon; rida; järjekord'; jonikaine 'sinikas'
lõunasaami joene 'tee'
ersa jan 'rada'
mokša jan 'rada'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Vt ka jonn.

kahi2 : kahja : kahja 'kübaramust, raudvitriol'; mrd 'potisinine; värvivedelik; värvipära; õlle- või kaljapära'
● ? soome mrd kahja liitsõnas kahjaleipä 'halb, vilets leib', kahelo, kahero 'halb, vilets leib'
Häälikuliselt ja tähenduslikult on võimalik, et sama tüvi mis kahi1, kuid kuna murdelevik on suures osas erinev, siis on peetud eri päritoluga tüveks.

kirju : kirju : kirjut 'läbisegi mitmest värvusest, mitmevärviline; koostiselt v üldilmelt väga erinev ja ebaühtlane' kiri

laik : laigu : laiku 'ümbrusest värvitooni vm poolest erinev väike pinnaosa'
← alggermaani *blaik(ⁱj)ōn-, *blaika-z
vanaislandi bleika, bleikja 'valge värv', bleikr 'kahvatu, kahkjas'
soomerootsi bleka 'veel kasvavale puule kirvega löödud märk'
rootsi mrd blaikå 'valge koht maas'
● ? liivi laik 'lauguga loom; lauk looma otsaesisel'
vadja laikko 'narmas'
soome laikka, laikkale 'laastust suurem puutükk; liist; suur täpp', laikku, plaikku 'täpp, tähn, plekk'
Aunuse karjala laikku 'täpp; sula koht kevadjääs'
Sama germaani tüvi võib olla laenatud sõnas lõikama. Hiljem on laenatud tüve alamsaksa vaste, pleekima.

riba : riba : riba 'pikk ja kitsas tükk, siil (mingit ainet, materjali); ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinnaosa, vöönd'; mrd 'sääremähis, säärekate; rida'
● vadja ripa '(naiste kalevist v villasest riidest) sääremähis'
soome ripa 'naiste sääremähis'; mrd 'narmas, tups'
isuri riba 'naiste sääremähis'
karjala ripa 'narmas, tups'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka ribu.