[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
◊ kabe1
← alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
● soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

proua : proua : prouat 'mittevallaline naine; peenem, jõukam, haritum naine, daam'
○ roua, röua, prõua
← alamsaksa vrouwe, vruwe 'perenaine, emand'
← saksa Frau 'naine, proua, perenaine'
Eesti sõnalõpuline -a on tekkinud ilmselt sõna härra analoogial. Vanema kirjakeele allikad viitavad laenamisele pigem ülemsaksa keelest, kuid sõna tuli kasutusele siiski alamsaksa kõnekeele keskkonnas. Saksa keelest on laenatud ka sama tüve tuletis, preili.