[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aina 'kogu aeg; üha, järjest'
? ← balti
leedu vienat 'ainult'
läti vien 'ainult'
preisi ainat 'alati, alatasa'
● vadja aina 'aina, üha, ikka; alati; ikkagi'
soome aina 'alati, ikka; üha'
isuri ain 'alati, ikka; üha'
Aunuse karjala ainos 'alati, ikka; üha'
lüüdi aino 'alati, ikka; üha'
On peetud ka võimalikuks germaani laenuks, ← alggermaani *aina-z, mille vasted on vanaislandi einn 'üks, ainus', vanarootsi en 'üks, ainus', gooti ains 'üks, ainus'.

aiva 'kogu aeg, üha; lausa, päris'
← alggermaani *aiwa-, *aiwi-
vanaislandi æ, ei, ey- 'ikka, alati'
vanarootsi ē, æ̅ 'ikka, alati'
gooti ni … aiw 'mitte kunagi'
● vadja aivaa 'aina, üha'
soome aivan 'täiesti; päris, lausa; just, täpselt'
isuri aivan 'täiesti; päris, lausa; just, täpselt'
Aunuse karjala aiven 'alati, kogu aeg; täiesti'
lüüdi aivan 'täiesti; päris, lausa; just, täpselt'
On arvatud, et võib olla vanem, indoiraani laen, ← tüvi, mille vaste on nt vanaindia ēva '(täpselt) nii; ainult'. Isuri vaste võib olla laenatud soome keelest.

hakkama : hakata : hakkan 'mingi tegevuse juurde asuma, alustama'
● liivi akkõ 'püüda, haarata'
vadja hakata 'raiuda, lõhkuda; peksta'
soome hakata 'lüüa, peksta, taguda; toksida; raiuda; hakkida'
Aunuse karjala hakata 'raiuda; koputada, kopsida'
? ersa čakams 'taguma, koputama, kopsima', čukams 'raiuma; koputama, kopsima'
? mokša čakams 'taguma, koputama, kopsima'
? udmurdi šukki̮ni̮ 'lööma'
? komi čukni̮ 'sattuma; sobima'
Läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi. Vadja vaste on ilmselt soome laen. Eesti tüve on peetud ka balti laenuks, ← tüvi, mille vasted on leedu šokti 'hüppama; tantsima'; mrd 'algama, alustama' ja läti sākt 'algama, alustama' (samast balti tüvest võib olla laenatud ka nakkama). Läänemeresoome tüve või ainult soome, karjala ja vadja vastet on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χakkōjan-, mille vasted on alamsaksa hacken 'lõhkuma, raiuma', vanainglise haccian 'lõhkuma, raiuma'. Vt ka agar ja agu.

hästi 'nii, et millegagi ollakse rohkem kui ainult rahul' hüva

järg1 : järje : järge '(järje)kord; koht, piir, milleni tegevusega on jõutud; olukord, seisund'
◊ järel, järk
● vadja järkeä, järkeäzä 'kohe, otsekohe'
soome järki 'mõistus, aru'
isuri järestää, järkestä 'kohe, otsekohe'
Aunuse karjala järgieh 'kohe, otsekohe'; järilleh 'tagasi; uuesti, taas'
vepsa järg 'ainult, vaid'
Võib olla tüve jälg variant. järel on nõrgaastmeline alalütleva vorm, milles *k vaste on välja langenud. Vt ka järsk.

kaak2 : kaagi : kaaki 'võllaroog, kaabakas; sänikael'
Tõenäoliselt sõna paskaak lühenenud variant, säilinud on ainult rõhuline silp. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis kaak1.

kaas : kaane : kaant 'mingi eseme (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa; tugevamast materjalist katteleht raamatu vms kummalgi poolel'
◊ katma, katt
● liivi kōņtš 'kaas'; kattõ 'katet paigutada; katteks olla, varjata'
vadja kaasi 'kaas; (söögi)laud'; kattaa 'katet paigutada; lauda katta'
soome kansi 'kaas; (laeva)tekk'; kattaa 'katust teha; katet paigutada; katteks olla; hõlmata, vajadusi rahuldada; lauda katta'
isuri kans '(söögi)laud'; kattaa 'katust teha; katet paigutada; lauda katta'
Aunuse karjala kanzi 'kaas'; kattua 'katust teha; katet paigutada; (kaardimängus) tappa'
lüüdi kattada 'katet paigutada; katust teha; matta (surnut)'
vepsa katta 'katet paigutada; katust teha; katteks olla'
saami goavdi 'eenduv v seinteta postidele toetuv katus'
ersa kundo 'kaas; kasvulava'
mokša kuna liitsõnas śeľməkuna 'silma sisenurk, silmalaug'
mari komδə̑š 'kaas'
komi kud liitsõnas śin-kud 'silmalaug'; ki̮d liitsõnas kud-ki̮d 'laastukorvi kaas'
Läänemeresoome-permi tüvi. katma on läänemeresoome tuletis tüve varasemast kujust *kant(e)-, tuletusliite lisamisel on tüvi lihtsustunud (*kant-ta- > katta-); lüüdi murdes ja vepsa keeles esinebki tüvi ainult selles tuletises. katt on sellest tegusõnast kirjakeeles moodustatud tuletis. Vt ka kannel.

kakar : kakra : kakart kõnek 'valgete v kollaste keelõitega korvõieline taim, karikakar'
● vadja kakkara, päiväkakkara 'päevalill'
soome kakkara liitsõnas päivänkakkara 'harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare)'
karjala kakkaraińi 'vesiroos; harilik härjasilm'
On arvatud, et sõnas on sama tüvi mis kakk2. Tähendusülekanne on toimunud sel alusel, et karikakra õisik meenutab ümmargust leiva- või saiapätsikest. Sellise tähendusnihke võimalikkust kinnitab vormilt lähedane murdesõna kaker 'külakost (midagi toidupoolist)'. Kirjakeeles esineb kakar ainult liitsõna järelkomponendina lillenimetustes, nt jaanikakar, kirikakar, kitsekakar.

kangastama : kangastada : kangastan 'õhus peegeldama, miraaži tekitama; kujutlusse tooma'
? ← soome kangastaa 'õhus peegelduda, miraažina paista; kumada, hämaralt paista; kujutlusse kerkida'
Sõna on peetud soome laenuks, sest ta on murretes levinud ainult kirderannikul ja Hiiumaal. Võimalik, et levik on olnud siiski laiem: on oletatud, et Saaremaal samas tähenduses esinev kanastama on kangastama rahvaetümoloogiline moonutis. Sel juhul on sõna soome keelega ühine tuletis samast tüvest mis sõnas kangur.

kauge : kauge : kauget 'pika vahemaa taga asuv; pika ajavahemikuga eraldatud; kellegagi v millegagi vähe ühist omav, raskesti mõistetav, võõras'
◊ kaua
● liivi kougi 'kauge', kougõn 'kaugel'
vadja kaukaa 'kauge', kaukaalla 'kaugel'
soome kaukainen 'kauge', kaukana 'kaugel'
isuri kauvan 'kaua', kauvaaks 'kauaks'
karjala kauvan 'kaua'
? ersa kuvaka 'pikk; piklik; pikaajaline', kuvať 'kaua'
? mokša kuvaka 'pikk', kuvať 'kaua'
? handi χŏw 'pikk; kauge; kaua'; χŏwən 'kaua; ammu; kaugel'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. On ka oletatud, et tüvi on germaani laen, ← alggermaani *χauχa-, mille vasted on saksa hoch 'kõrge; pikk' ja rootsi hög 'kõrge'; sel juhul on kaugemate sugulaskeelte vasted teise päritoluga. Tänapäeva läänemeresoome keeltes esineb tüvi ainult mitmesugustes tuletistes või tüvisõna *kauka käändevormidest kujunenud määrsõnades; kaua on vana viisiütleva käände vorm sellest tüvisõnast.

kes : kelle : keda (küsiv-siduv asesõna isikute vm elusolendite kohta; määramatu asesõna mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites)
◊ keegi
● liivi kis 'kes'
vadja tšen 'kes'
soome ken 'kes'
isuri ken 'kes'
Aunuse karjala ken 'kes'
lüüdi ken 'kes'
vepsa ken 'kes'
saami gii 'kes; igaüks'
ersa kije, ki 'kes'
mokša kijä 'kes'
mari kö 'kes'
udmurdi kin 'kes'
komi mrd kin 'kes; kumb'
ungari ki 'kes'
? neenetsi śan 'mitu, mõni'
? eenetsi še, se̮a 'kes'
? nganassaani si̮li̮ 'kes'
? kamassi šən-, šin- sõnades šəndi, šində 'kes'
Soome-ugri või uurali tüvi. Element -s lähtub asesõnatüvest see. Sama element on sõnas mis. Murretes esinevad ka selleta variandid ke(e), ken, kiä. Soome vaste nimetav kääne esineb tänapäeval ainult kõrgstiilis ja teatud väljendeis. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt ladina quis, quid 'kes, mis; milline, missugune', vanaindia na-ki 'ei keegi', türgi käm 'kes', tatari kem 'kes', mongoli ken 'kes', grööni ki-na 'kes', aleuudi kin 'kes'. Eesti keelest on laenatud soome mrd kes.

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

kokutama : kokutada : kokutan 'kogelema'
◊ kõkutama
● vadja kokuttaa 'kõkutada, kokutada (kuke v kana kohta)'
? Aunuse karjala kokottoa 'kokutada (ainult kuke kohta)'
? ersa koknoms 'kokutama'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Karjala ja ersa tüved võivad olla rööpselt kujunenud. Vt ka kogelema.

lee : lee : leed 'kolle, tuhkhaud'
◊ leelis, lehelis
? ← alggermaani *slēđa-z
vanaülemsaksa slāt '(pliidi)kumm, korsten'
keskülemsaksa slāt '(pliidi)kumm, korsten; kamin, ahjusuu'
saksa Schlot 'kamin'
● liivi līedõg 'kolle, tulease'
vadja leesi 'kolle, tulease; ääs; ahi'
soome liesi 'pliit; kolle, tulease'
isuri leesi 'hõõguvad söed, ahjuesine'
karjala liijos 'ahju tulekolle'
vepsa ľeźi 'kolle, tulease'
Germaani laen on kaheldav, sest tüvi esineb ainult saksa keeles. Tuletist lehelis on võinud mõjutada rahvaetümoloogiline seostamine tüvega leht.

leige : leige : leiget 'ainult pisut soe'
● vadja leütšiä 'leige'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi.

mahti (ainult ainsuse osastav) 'aega, võimalust'
◊ mahitama
← alggermaani *maχti-z
vanainglise meaht, miht 'jõud, võim, võimekus'
vanasaksi maht 'jõud, võim'
gooti mahts 'jõud, võim'
← alggermaani *maχtu-z
vanaislandi máttr 'jõud, tervis'
● soome mahti 'võim; tugevus; jõud'
Aunuse karjala mahti 'viis, komme'
vepsa maht 'oskus'
Tüve on võinud mõjutada mahtuma ja vanarootsi makt 'võim, jõud', rootsi makt 'võim, jõud'. Teise seletuse järgi on tüve peetud nooremaks, vanarootsi laenuks eespool nimetatud sõnast, mis on kokku langenud tuletisega mahtuma tüvest.

mulk1 : mulgi : mulki 'Mulgimaa põliselanik, sealt pärinev isik'
← läti muļķis, muļķe 'narr, lollpea'
Tõenäoliselt levis sõna esialgu ainult Mulgi murdes tähenduses 'lollpea' ja hõimunimetuseks kujunes hiljem Mulgimaa naaberaladel.

nõjatama : nõjatada : nõjatan 'millegi v kellegi vastu asetama v toetama; end millegi v kellegi vastu toetama'
◊ naaldama, najal
● liivi no’jjõ 'end millegi vastu toetada', no’jjõ 'najale'
vadja nõjautta 'millegi vastu asetada v toetada', nõjalla 'najal, toel; abil, varal; kõrval, ääres, lähedal, ümber'
soome nojata 'millegi vastu asetada v toetada', nojalla 'põhjal, najal, varal', noja 'tugi'
isuri nojahtaa '(järsku) millegi vastu asetada v toetada', nojal(laa) 'najal'
Aunuse karjala nojata 'millegi vastu asetada v toetada', nojalleh 'najal; kaldu; lamandunud (vilja kohta)'
lüüdi nojaduda 'millegi vastu asetada v toetada'
vepsa nojazuda 'millegi vastu asetada v toetada'
Läänemeresoome tüvi. Esineb enamasti ainult kaas-, määr- ja tegusõnades, iseseisva nimisõnana on tuntud vaid soome keeles (noja). Sõnas najal on tüvevariant, kus esisilbi vokaal on muutunud a-ks (arvatavasti teise silbi a mõjul). Tuletises naaldama on tüves j vokaalide vahelt kadunud.

parata (ainult da-tegevusnimes, seoses eitusega, väljendab võimatust midagi teha, ette võtta) paras

pastel : pastla : pastelt 'ühest nahatükist kerge kontsata, ainult ninapealse õmblusega pehme jalats, mille ääre sees on pilud paela läbiajamiseks'
← läti pastala 'nahast talupojajalats'
Eesti keelest on laenatud vadja pasteli 'pastel', baltisaksa Passel 'pastel' ja eestirootsi past’l, pass’l 'pastel'.

pelk : pelga : pelka 'paljas, puhas, ainuüksine'
← soome pelkkä 'puhas; ainult; paljas'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal.

plaan-2 liitsõnas plaanvanker 'suur, hrl kahe hobuse veetav veovanker'
○ laam-, laan-
← saksa Planwagen 'plaanvanker, presendiga kaetud vanker'
Saksa allikas on liitsõna: Plane 'veekindel purjeriie, present' + Wagen 'vanker'. Laenamisel on liitsõna teine osis tõlgitud, murretes on kasutatud ka ainult esimese osisega vorme, nt plaan, plaanik 'plaanvanker'.

puha 'täiesti, tervenisti, üleni, kogu ulatuses; ainult, üksnes' puhas

rist : risti : risti '(hrl täisnurgi) lõikuvatest sirgjoontest moodustatud kujund v märk; samakujuline ese; ristumiskoht'; piltl 'raskused, mured'
← vanavene krĭstŭ 'rist'
● liivi rišt 'rist; risti (kaardimast)'
vadja rissi 'rist; ristpiste(tikand); risti (kaardimast); ristimine; raskused, mured'
soome risti 'rist; ristumiskoht; risti (kaardimast); raskused, mured'
isuri risti 'rist; ristimine; teerist; risti (kaardimast)'
Aunuse karjala ristu 'rist; raskused, mured; ristamisi laotud hunnik, riit; märk, ristike, linnuke'
lüüdi rist(e͔) 'rist; ristamisi laotud hunnik'
vepsa ŕist 'rist; miski ristamisi pandu; (mitm) pesunõu alus; risti (kaardimast); punane riie, mida peiupoiss pulmas kannab risti üle õla'
Vanavene tüvi lähtub vahenduskeelte kaudu kreekakeelsest ristiusu lunastaja lisanimest Christós 'Kristus, võitu, salvitu'. Alguses on sõna tähendanud ainult Jeesus Kristust, hiljem aga hakanud märkima ristilöödud Kristuse kuju ja lõpuks risti kujundit üldiselt. Vt ka risti-, ristima, rästi.

roiduma : roiduda : roidun 'väsima, rammestuma; uniseks v vaevatuks muutuma'
● soome mrd roitua 'väsida, nõrkeda'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Kuna soome vaste esineb ainult edelamurretes, võib see olla eesti keelest laenatud.

räim : räime : räime 'ainult Läänemeres elutsev heeringast väiksem parvekala (Clupea harengus membras)'
← eestirootsi strämg, sträŋg 'räim'

rääbis : rääbise : rääbist 'järvedes ja Soome lahe idaosas elutsev väike räimekujuline siig (Coregonus albula)'
○ lõunaeesti rääbüss
● liivi repšõz 'rääbis'
soome rääpys 'rääbis'
isuri rääbüs 'rääbis'
Aunuse karjala riäpöi 'rääbis'
lüüdi riäpüz, riäpüöi 'rääbis'
vepsa ŕäpus 'rääbis'
Läänemeresoome tüvi, võib olla algselt sama mis sõnas rääbakas. Rääbis elutseb ainult põliste läänemeresoome aladega külgnevates vetes ja nõnda on sõna laenatud läänemeresoome keeltest paljudesse naaberkeeltesse. Eesti keelest võivad osaliselt olla laenatud rootsi rabboxe, van rebox, räpöxe, mrd räpuks 'rääbis' ja baltisaksa Rebs 'rääbis'.

setu2 : setme : setut 'nii mitu, nii palju; mitme-, mõnesugune' see
● liivi set 'ainult, ainult nii palju; mitu, palju'; setmiņ 'mitu, palju'
soome mrd seittuinen, seittyinen 'selline'

sisemine : sisemise : sisemist 'sees, seespool olev, asetsev, toimuv; inimese sisemaailmaga seotud, selles avalduv v sellest johtuv, hingeline; olemuslikult omane, olemusse kuuluv, sellega seotud v sellest lähtuv'
◊ sees1,sisse
● liivi sizāl 'sees'
vadja sisi, sisä 'sisemine, sise-, sees-', sizus '(pehme) sisu (leival); täidis; (mitm) sisikond'
soome sisällä 'sees'
isuri sises 'sees'
karjala sisässä 'sees'
vepsa ši͔žaľ 'põu'
? mokša śezǝm 'südamik, tuum, süda'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Tüvi ei ole läänemeresoome keeltes enamasti iseseisva käändsõnana säilinud, esineb ainult tuletistes ja kaassõnades. sisse on vana käändsõna sisseütleva vorm, sees on seesütleva vorm, tõenäoliselt *sisessä > sihes(sä) > sehes > sees. Vt ka sisalduma.

suhvel : suhvli : suhvlit van 'laegas, sahtel'
○ suhv, suhvlaad
← alamsaksa schūflade 'liigutatava kaanega laegas; sahtel'
Alamsaksa allikas on liitsõna: schūf 'liigutatav osa, siiber' + lade 'laegas'. suhvel on muganemisel lühenenud, lõpuosa on võinud kujuneda teiste el-lõpuliste sõnade eeskujul, nt sahtel. Murdesõnas suhvlaad on liitsõna laenatud tervikuna, murdesõnas suhv on liitsõna tähenduses ainult esiosa. Murretes on ka tõlgitud järelosisega variant suhvlaegas. Alamsaksa liitsõna teine osis on ka eraldi laenatud, laadik, laegas.

tala : tala : tala 'tugedel asetsev hrl vardakujuline rõhtloodis kandetarind'
◊ talu
← algindoiraani *tala-s 'tasane pind, alus'
vanaindia tala-m 'põhi, alus; (vee vms) pind; lamekatus'
← alggermaani *stalla-z
vanaislandi stallr 'alus, platvorm; tall; sõim'
← balti
leedu talas sõnas patalas 'voodi'
preisi talus 'toapõrand'
● liivi ta’llist (mitm) 'tellingud', ta’l 'talupoeg'
vadja talo 'talu; majapidamine; talupere; maja'
soome talas 'paadikuur; võrgumaja; lava, platvorm'; van srmt 'latt kalade kuivatamiseks', talo 'maja; talu'
isuri taloi 'maja; talu'
Aunuse karjala taloi 'maja; talu'
lüüdi talo(i) 'maja'
Tüvi on kahtlemata indoeuroopa keeltest laenatud, kuid võimalikke laenuallikaid on mitu. Juhul, kui tegemist on indoiraani laenuga, võivad tüve vasted olla ka udmurdi ti̮li̮s 'onn, hütt' ja mansi tul 'latt, mille peale riputatakse liha; katusealune, varjualune'. talu on läänemeresoome tuletis, enamikus läänemeresoome keeltes esinebki tüvi ainult selles tuletises. Eesti murretest on laenatud liivi talāzõd (mitm) 'raam, alus, tellingud, toestik' (← talased).