[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, aga serveri koormus ei lubanud laiendatud otsingut.
Leitud 116 artiklit, väljastan 100.

aida|mees mõisa aitade üle valitsev mõisateenija `mõisas õli ka `aidamies, sie `andas jahu `aidast Lüg; aidamees - - `saatas käsu, kubjas oli alam; aidamihel olid [teopäevad] raamadus ülal Jäm; Aidamees oli `mõisas, võttis vilja `vastu - - ja `andis `välja `jälle Pöi; aedame käes olid vilja mõedud ja aeda `võt́med Aud; kubjas, `kilter, aedames, väĺlavahi vanames, need `olla `põrgus kõege ees Juu; aidamees - - tema oli aida peremees, ta `ańdis `väĺla sialt `moona Lai; `võeti aidame ammat́ ärä käest, jäi `paĺlalt küläkubja ammat̀ Krk; valla magatsi aedami̬i̬ss, kes `viĺla keväde `vällä ańd ja sügüse `sisse `võt́se magatsi `aita Hel; `väiksembän `mõisan `oĺli kubijass aedami̬i̬s kah Ran; mia `johtusi ka `jaole, ku aedamiss rükki `kaalse Nõo; aidamehest `võeti, kes `rehkońt̀i `mõiste pitäʔ Räp

aidur `aidur g -i Kuu Sa üle aia tikkuv, aedu lõhkuv (loom) Selle `aidurille `lehmäle `täüdüb `laua `silmie ede `panna Kuu; `aidur obu; `aidur lennab üle aja Jäm; `aidur, pahur lehm, taarist kook `kaela `panna Khk; vana `aidur puĺl, kell `pandi `kaela, laud `silmi - - siis es näe `minna Mus; `Aidurid on `raske pidada, peavad vissid - - ajad olema Kaa

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk
2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls
3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg
4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk
5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk
6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel
7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk
8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod
9.  hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

aprik `apri|k g -gu üle leiva lõigatud viil, käärLei

aru1 n, g ar|u (-o) uus Lüg Jõh, eP M T(g arv|u (-o) Puh Võn, p `arvo TMr San, seesü arvun Ran, seestü arvust Ote) V; arv g arv|u, -o Kod V, `arv|u, -o R(n `arv|u, -o)

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo
2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg
3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu
4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har
5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei
6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var
7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl
8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv
9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu
10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

haru1 n, g aru (aro) eP(p aruda Kod) Trv Krk Hel Nõo; n, p aru, p, sisseü `argu, gpl `arge Hls Krk TLä(arg) Kam Rõn(n arg); n, g aru, p arru Kam San Krl(gpl `argõ); har|o (-u), p harr|o (-u) V

1. a. haru, hargnev, eemale-, väljaulatuv osa, ots, esemeosaeP eL vörgu aŕk, argi arud Jäm; `toose argil o neli aru, törva kandid pölevad arude vahel Mus; Tuul `murdis õumpool öhe aru ää; saalinga arud, kust parduunid üle keivad Pöi; risti arud Muh; vabe arud; unna ark, kaks aru. unna nöör on `vihtis arude vahel; `kumpassi arud; aru tuul (küljelt puhuv tuul) Rid; iga aru ots oo linal üks pupar Kse; aŕksahad, `seoke argi `mu̬u̬di vadnas oo sehes, kaks aru Mih; `johtmõ arud Khn; arus (harali, haralised) sarved Aud; va karuohakas - - üks aru täda oo PJg; `sirkli aru; viie aruga [pudru] mänd; suured arud kahel pu̬u̬l pilvetükil Kod; abe oo katte `argu aet Krk; [kaevu] ling `olli tulba arude vahel; [reha] varrõ ots `aeti katte `argu; katte `argu kõjo om `loojast nii `luudu, et kasvap katte `argu Ran; tu̬u̬ `tõene prilli arg (sang) om serände piḱk, `tõene om lühilke Puh; mul om viie aruga pööriss; lääts om araline, mitu aru om küĺlen Nõo; poŕgen `kaksa maast üless, om `mitma haruga Har; ega `aastaga˽kasuss põdral üt́s sarvõ haro Rõu; i̬i̬h kerä, takah haro, keśkpaigah hiire`keldre = kaśs Vas; katõh haroh ommaʔ mi uiboʔ Se b. tee-, jõeharu Möuke aru säält siis `Mustjala `pääle lihab Pöi; `Pärnu jõel tuleb õege `ulka arusid `sisse Vän; jõgi lähäb `akste aruje, lähäb `lahku Kod; temä läit́s tõist `argu, tõist ti̬i̬d Krk; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu; lännuva `tõene tõist `argu Nõo; nellä tii arrõ pääl tetti tuli San; ti̬i̬ lätt kattõ `harro Se c. haspli, kerilaua tiib `asplitel neli aru kut tuulingu tiivad, nee o jala `külges Krj; Arud ~ aruspuud Hää; kerilaua arud Juu; `aśpli aru õts õli kahe pulgaga `kińni, `võtsid pulga `välja, said [lõnga] tüki pialt ära võtta Trm; lõnga loil o aru Krk; ristil ommaʔ aruʔ pääl, `argõ pääl om lang Krl Vrd arus|puu || kumer põikpuu haspli tiiva otsasSa Muh Kse Aud Juu Trv Krl Mo emal olid `söuksed `asvlid mis seina sihes käisid. Kaks pisikest puud olid `risti, arud egas `otsas Pöi; `liikme kohalt `murtakse `asvle aru pooleks, et `lõnga kätte soab peält Juu || ”üks keerd lõnga üle haspli nelja haru = 4 küünart”Khk d. veskitiib tuule`veski aru Nõo e. hangu, hargi, kahvli, ahingu jne pii, teravik laia arude vahega eina ang Kär; kahvrel oo peä ja arud Vig; ahenga arud Tõs; sõniku kablid, kahe aruga Kei; västri arudel on kisud küĺles Trm; kate aruga konk `olli, konguga `kisti sitt unnikude Puh; lei vigla `sisse ni˽kauõdõ ku˽harrõ oĺl Har; `västrä haro Se f. ankru, lutsuõnge jne haru krabi on nelja aruga `ankur Käi; `ankrul on aru ja lest itsas arul JõeK; `jaakar on kahe aruga Trm; mõni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp g. tangide, pihtide jms käepide kivi tangid kate aruga Ran; tangi haruʔ omma˽vällä˽`paindunuʔ, ei˽saa kokku pit́sitä Har h. nooda tiib lesta noodal `rohkem ei käind kui kaks miest, teene viab teist aru HMd; nuodal on pära ja kaks aru, nied arud on tiivad JõeK; kige vähemb om kümme `süldä [nooda] aru Trv; kriisi aro ja piḱk aro. kümme `süldä om üts aro ja kat́skümmend tõõne Võn i. ohja-, nööriharu `Sõuksed aralised ohjad olid, ega obuse välja pooltse suitse `rõnga `küĺges oli üks aru kinni Pöi; `tõmmas ohja arust Mär; ohja aru tulli tõisspu̬u̬lt obesel `valla Krk; käüdä ohjaharu kińniʔ Har; tsuvvakabla ~ tsuvva haroʔ Se || keere, säie kolme aroga palmek Käi; nöör punuti kahe aruga `enne ärä ja kui tahti tasasemad `saada, siis `pańdi kolmas `piale; plet́id `tehti kolme `keermega ~ aruga Lai; kahe aruga paĺmitsedi ja kolme aruga ka Plt; katõ haruga nü̬ü̬r Har
2. a. jalg, säär, reis; ka halv jalgevahe suurte `pitkade arudega mees Ans; Laes oli `joonud `pεεga rattaga obuse arude vahele `söitand Khk; ää aag ome arusid nii laiale; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; se ühnä arodesse kasond, kere põle kedägi Mar; seesab, arud laiale PJg; arudest soadik läks vee sisse Juu; aa aru `endel `lõhki jah, kisu `kintse vahe `lõhki Krk; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukap takast, rõ̭õ̭m kisup `rõiva `kaala, arm aab aru `laḱka (suguelu) Nõo; lät́s arõst saandõ vette Krl Vrd hark1 b. püksisäär Püksi aru kärises katti Kaa; `lühkeste harrõga püksiʔ Kan; püksiʔ omma arõ vahilt `kat́ski Krl; kaadsa haroʔ Se
3. van rukkilade vanast `pańti rüä haru˽mahaʔ, `ku̬u̬tõga˽`lü̬ü̬di pääle. `valgõni oĺl viiś kuuś harru rüḱi `pessäʔ; kat́s harru `pańti maha, nu `peśti välläʔ ja `pańti tõsõʔ kat́s jälleʔ Har
4. piltl eri suund jutt läks `metmesse arosse Mar; Oleme Miilige ütte argu (ühevanused) Trv; muretsemine om `mitmed `argu Hls; anna `taeva äit́, et te mitte tõine tõist `argu ei lää, et te ütel meelel eläde Krk; me oleme lännu egäüits esi `argu: üits `emmä, tõne `essä Kam; oĺlimõ kül üteh a etikui ar lät́sime `harro (lahku) Se | irost ja arost (kõikjalt, igalt poolt) koŕat kokko Se Vrd ara1

arutama aru|tama (-o-) R hajusalt eP(-d- Hi) M(-tem[e]), Ran Nõo Krl(-tõmõ) Rõu, -tamma Jõh Har Plv Vas(-o-) Räp arutama, (põhjalikumalt) kaaluma, mõtlema; seletama, selgitama; (millegi üle) nõu pidama, rääkima Sen segase `asja arutamisel `murdab kuratki oma pää Kuu; `selle `kerra `annan `andest, ei akka arutama, kes seda tegi VNg; No tämä tuli siis ikke tied `müädä edesi ja arutas, et kust `mõisa saks sie õli Jõh; ma arotasi `soole kõik ette mes sool tehä oo Mar; parun `kaevas veel `Rakvere rahu`kohto käte uieste arutada Vig; mis sest vanast jutust viel arutad VJg; naised ikke arutasid, kui paĺlu `pasmas `lõngu on, `mitme `pasmalene kangas tuleb Plt; kes vana `asja arutap, tol siĺm pääst `väĺla Nõo; ma˽käve alat jaaman. sääl arutõdi ka˽taad sõ̭a`väŕki Har || see peab inimene olema, kes sene asja (lennuk, auto jm) üles arodas ja sene tegi Rei Vrd arutlema

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas
2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se
3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran
4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh
II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se
2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo
3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa
4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra
6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se
7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut
8. meelest, arust, arvatesS LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris
9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se
10.  jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se
III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:
1. (hooga) viskama, loopima, lööma
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama
5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma
8. (teat asendisse) laskuma või langema
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallamaV vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajamaSa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk
5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut
8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heitma2 piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

elu|siga
1. üle talve jäetav, veel mitte nuumatav siga on sie `nuumasiga ehk elusiga, mina vien ikke `piuga `rohtu ede VNg Vrd elutsiga
2. elusalt müüdav siga mia elusigu paĺlu müinu ei ole Hel
elu|tsiga üle talve jäetav, veel mitte nuumatav siga Elutsia˽`kävve õks `väĺlä, toiditsia˽`pańti kińniʔ [lauta] - - Toiditsiku söödeti õks ubindõ ja jahuga, elu`tseole `pańti `lihti ja aganõid; elu tsiaʔ aiasõ `mõtsa [sööma] Har; elotsiku söödetä‿iʔ suvõl kotost Se Vrd elusiga
esi|köis koorma esiotsast üle käiv põikköis Koorma esiköis tuleb ikka kövasti kindi tömmata; [taguköie] Viimne ots pannakse kullisölmiga esiköide kinni Kaa
igama igama R S Mär Vig spor , Juu Kos JMd Iis Trm; igämä Kuu Lüg(-ie) Vai Mar/-a/ Khn Saa Kod KJn Krk Nõo Rõn (osa vorme langeb kokku verbiga iganema)
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema
iganema iganema VNg Khk Mus hv L KPõ, Lai Pil, -mma Lüg Jõh; igänemä Nõo, -mmä Lüg Har, -m(e) Krk; igäne- Kod Kam Räp (osa vorme langeb kokku verbiga igama)
1. vananema, kõlbmatuks muutuma; aeguma nee (vanad asjad) oo nüid ää iganend puhas, mis nendest änam `oitasse Mus; riie oo ää iganend, läheb moodist ja ajast `väĺla Tõs; kõik ta meśterdas oma käte `tööga. saanid tegi ja. aga sie aeg iganes juba ära (enam ei tehta tarbeasju kodus) JJn; maea on mädanend, ära iganend oma aa Lai; ta (hobune, koer) om ärä igänu joba, sellel vaja armu`leibä anda Krk; miu mäletäväst olliva puuanuma `kavva `aiga, ennegu ärä igäsivä Nõo; om ärä igänenü pää sisest [tähtede nimed] Kam; sa lasõt umal jao rahal är igänedeʔ Har; ärʔ igänö, vanast `lännüʔ Räp Vrd igäümmä
2. (üle või ära) elama; (kauaks) jääma neli `saksa ole ära iganen Var; ta iganeb `senna ulgass ajass Hää; lasõ tel (koeral) no˽karõlda, külh taa jääss tasatsõpass, ku taa siiä igäness (koduneb) Har
Vrd igama
jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor , I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahusLNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b.  kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c.  millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d.  töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e.  (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b.  põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c.  olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b.  piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b.  jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har
jamuma jamuma Kuu Jõh Vai; jämuma Jõe Tõs JõeK
1. ühendama; üle ääre (hooletult) kokku õmblema, traageldama (peam võrkudest) ta jämub vergud kokku; kaks äärt jämuta kokku; ah mis sa tast parandad, jämu kokku Jõe; Jamusimme rüsä murusi kogu; Mes sa oled jamund sen kodi `augu `ilgest `kinni, ei sie `kelba Kuu; [rüsa] `rinda`paulad jamuda kokko käbiga; `tarvis maa-`aiad kokko jamuda, sia`sorgad `pääle `panna Vai || keerduma; keerama `kammilas jamub `hendäst `sinne `vergulina sise; sie (traat) oli kaik jamutud punesse; [Lehm] jamub `kanduie `ümber `kinni [keti] Kuu
2. jandama võttasin ulk `aiga jamuda, `enne kui sain Jõh
3. pilvi koguma; pilvitama jamus jo `eilise `päivä ja jamub tänä, `külläp tuleb pikkeline sadu Kuu
4. fig juttu ajama akkamo jälle kokko jamuma Vai; sai `kaardi mängida ja nasa·ma jämuda Tõs
Vrd jamama, jamotamma
jatkuma `jatkuma hv, u Kuu, Lüg Khn Ksi; jakku|ma Hää Saa Äks KJn Vil eL(`jakme Trv; -mma V; `jakma, jakkuʔ Rõu)
1. jätkuma, piisama, küllalt olema, üle jääma Ühest `tunni tüöst ja tuhanest rublast `taskus ei `jatku igavesti Kuu; senest jahust `jatkub `mulle sügiseni Lüg; ei `jatku mte Khn; kunniks sellest `jatkub Ksi; siss sul nüid `aega änäm ei jakku? Vil; leevä `ahju küteti, kel jakkuss iki agudega ja puiega Ran; ku jumalal `päivi, küll peremeel `leibä jakkup Puh; soolane liha om ää võtta, toda jakkup `kaugess Nõo; tast iks jakkuss sullõ kah `kapsta`lu̬u̬mõ Kan; vai jakkuss mullõ siiä˽kah `ruumi, pit́sitäge `ku̬u̬mbadõ Har; Ku noid ḱakkõ neh mõ̭nikord üle jakku sõ̭ss noid peesitedi pańni pääl rasvagaʔ Rõu; mul oĺl nii vähä [võid ja leiba], et meestele es jakku `anda, a tütärlatsõlõ külʔ Räp; jakku‿i `leibä `vahtsõniʔ Se || tiä kui kauva neid `päivi viil jakkub KJn || (soovis, tervituses sööjatele) `vasta üteldäss jakku tarviss. leib siss jakkup piḱembäss, jummal panep jakku `pääle Kam; jakko jummal van ~ jakko `leibä u Räp; tereka jakka jummal (vastus) tere jummaleh ~ jakko jummaĺ ~ jakko `tarbest Se; jakko jummaĺ (vastus) jakko jeesuśs Lut
2. sõlmima `kanga `narma, neid sai kokku jakutus Trv; `Osvaĺt jaḱk tu̬u̬ niidi kokko, sai põrmadu`rõivalõ veess Rõu
Vrd jätkuma
jou|kaupa
1. kõigest jõust, (täie) jõuga jou `kaupa õi saaa mid́ägi, ku nõvvu õi olõʔ Krl; `kaugõ sa õks jau `kaupa tetä jouat, inemine lõppõss jo mahaʔ, ku ega `päivi jou`kaupa tege Har || üle jõu jovvu `kaupa jovva ai, ma niivõra tii, kui ma jovva Se
2. vägisi, väevõimuga ku nätäĺ oĺl hamõʔ mul säläh, siss kiśk säläst ärʔ, ku `kullõ‿õss, sõ̭ss võt́t jovvu`kaupa Vas; tõõsõ käest taht ar võtta jovvu `kaupa (~ väǵhüisi) uma jovvugaʔ Se
3. vähehaaval, jaokaupa, jõudumööda ta tege joba jou `kaupa, ei olõ taal `hõlpsa enämb medägi tetäʔ Har
Vrd jõukaupa
jälg1 jäĺg (jälg) g jäĺje (jälje) S spor L, I, `jälje u Jõe, Hlj VNg Lüg, jäĺle Kaa L(jälle Mar PJg) K(pl jälled Ris, jäĺlid Tür, jäiled JJn ViK) M(jälle) Ran Puh, jäle R(n `jälge VNg, `jälgi Vai) Phl HaLo HJn ?Hls San V, jäĺe Nõo Võn Kam San Har Lei(d́äĺg g d́äĺe) Lut
1. (millegi) jäljend, uure, süvend a. jala, sõiduki ratta või jalase jne jäljend maapinnal, lumes jne `lapsena vahest kibedast kohe siest `aigetas, siis vanad inimesed `ütlesivad, `tiemma karu `jälgi `vatsa päle VNg; ratta jäĺjed (rattarööpad) Ans; koirad ajavad jänese `jälgi; sai `jälgede `pεεle, mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; loomad köevad naa ridamisi ükstese `jäĺge Aud; Nägu pääs ku kitse jäĺg (kõhn, kitsas) Hää; Tema jäljed on siis jahtund (ta on surnud) Ris; Jäljed kasvavad rohtu (harv külastus) Jür; ree jäĺlid Tür; lähäd `vuatama, põle kedagi, mitte `jäĺgegi Kad; [kivi peal] old katku jäĺled. `varba `jäĺga ei old, mutku `kandadega käind Sim; siit on lästod (mindud), jäĺjed lähväd; suured `suapa jäĺjed Kod; `ütlevad, et õled mets`aĺja jäĺjede `piale soand. sii eksitab ära. issameie lugeda ära, siis soad jäĺjede pialt `lahti Pal; regi jooseb nurgeti, `viitas jäĺlest `väĺla Pil; obone piäb `jäĺgi [talveteel] KJn; `umbine ti̬i̬, mitte iire `jäĺge ei oole ehen Krk; oolika põllumehe jäĺled `väetävä maad Ran; mõtsa`vargust `võeti jo paĺlu `jälgi `mü̬ü̬dä `kinni Nõo; Tulõ ja lätt, a jälgi ei olõ kongi = tuul; võĺsil omma˽lühikese jäleʔ Krl; mõ̭ni hopõń hoit `jäĺgi, mõ̭ni ei hoiaʔ; ala `ka˛otu sa `jäĺgi välläʔ eih, hoia õks na jäle˽käen Har; pini aase `jäĺgi, sai `jäĺgi pääle Plv; pagõjal omma jäleʔ, a `vasta`võt́jal veri Se; jälgi korjama nõiduskomme koguda jaaniööl võõra lehma jälgedest mulda jm, millega loodetakse tema piimaand oma lehmale üle kanda `luoma `jäĺjed ei tia kuda `korjasivad, et sis `saivad `rohkem võid IisR; (kellegi) jälgedes ~ jälgede sees ~ jälgi mööda käima fig (kellegi) eeskuju järgima kui on pahad vanemad ja laps vanemate `jäĺgedes käib (öeld) kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; lapsed käeväd vanemate `jäĺge siden Kod; ta käü vanõmbõidõ `jäĺgi `mü̬ü̬dä Har || fig ta on veel lapse `jälgedes (lapseeas) Khk; (pikki) jälgi ~ (pikad) jäljed tegema ära minema või saatma; jooksma; põgenema Sellele tehti pikad jäljed ( saadeti Siberisse) Kuu; Teeks jäljed siit (läheks ära) Ans; tuleb akada `jäĺgi tegemä (minema); poiśs tegi nõnna pitkäd jäĺjed, `viskas (jooksis) luamadele `vassa Kod b.  (teat märgi või tähisena, sag koos verbiga ajama) noore lume `aegus – mene ae jäljed `sesse Emm; [külvamisel] mina käisin ies ja tegin `jäĺga, et jäeks küĺvi vahe VMr; `enne `leikasime `viĺja mõisas, siis said jäiled `sisse `aetud VJg; aad jäĺjed eenäle `sisse. `õigelt lähäd kupitsa `piäle, siis näed `einä ajada Kod; mine ajaʔ jäleʔ ette [lumest läbi] Krl c. hamba, sõrme, küüne jne jäljend, märk, kramm, vajutusjälg `amba `jäljed `jääväd taha kui `ammustad `leibä ehk liha ehk midä `tahte Lüg; On ta (lumi) ikka nüid sügav küll, just `arki, kui poleks `püksisi `jalgas, voata et sõra (vulva) jäljed lume peal Pöi; neli `jäĺge oli [uss] ammustand Amb; [käkkidele] pitsitetse sõrme jäle `pääle Hls; kihva jälle käe pääl, koera kihva jälle Krk; om näo küśtega kõ̭ik `katski kisnu, näopäl kõ̭ik küüd́se jäĺe; kudass mia tõese aogatut sü̬ü̬, ammaste jäĺe pääl Nõo; Et hiire˽`leibä ei `süüsseväʔ, tu̬u̬peräst tet́te leevä pät́si pääle inne `ahjo `panmist `lamba seere `luuga jäle˽pääle, `lamba seere `luuga tettöʔ jäĺg jäi `perrä nigu kaśsi käpä jäĺg Räp || tie `seie `persejäĺg (istu siia) Hlj; jäljeta jäljetult, teadmata, sootuks, täiesti kadus `jäljetä, tänä `päiväni ei õle lagele tuld ega `kuulund Lüg; poeg läks sõjasse, on jäĺleta kadund Pee; jällete kadunu, `suutumess ärä kadunu Krk
2. millestki järele, üle jäänu; millegi varasem asupaik, ase (millest säilinud riismed, pudemed, jäänused jne); fig järelkaja, -mõju Üks akkas `anguma, `kolmas akkas `saadu vedama ja `neljas `jälgi `kõrjama Jõh; varas jätäb jälled; `varga `jäĺgi `aetasse Mar; `saadi kurjategija jälile Trm; vikati jälil lehem jätäb piima maha, siŕbi jälil läegitäb `juure Kod; otsitess `varga `jäĺgi; `vargile `saadi `jäĺge `pääle, nüid saa kätte ike; ku lehmä vikati `jälgil käive, siis üits nisä jääss ärä, ku sirbi `jälgil, siis jääss `valla Krk; `jäĺgi pidi mindäss takast `perra `ot́sma, kohe varas lännu Puh; ta jät́t uma halva jäle˽`perrä, esi lät́s ja uma halva te˛o jät́t siiä `perrä; vihm tasu põuajäle˽kińniʔ, a põud ei tasu vehma `jäĺgi; põua jäleʔ õks paranõsõ, ega vehma jäleʔ ei paranõ Har; ta om üt́s halv inemine, koh käüse, sääl jäleʔ `haisasõʔ takah; nagla jäleʔ Se
3. end pikkusmõõt: jalg (0,30 cm) ku vari kous (~ kuuś) `d́äĺge, sõss `oĺlõ kari kodõ pulõ `aamin Lei
4. van kartulivagu vanast olli kardule jälle pääl; ma pane selle jälle ärä Hls; aa üit́s viiś kuus `jäĺge kardult üless; aŕkadrage `aeti jäĺle. kellel kasinast sõnnikut olli, sii laots jäĺle `siśsi Krk
jälle2 `jälle Sa Muh(jälle) Emm Rid ?Mar Kse Khn(`jäĺle, jäĺle) PJg (koos verbidega jätma, jääma)
1. (välj säilimist või säilitamist) alles, üle, alale, järele, maha `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; kõik `muistesed asjad jähid `mõisate `sesse `jälle Pöi; jäta iŋŋe auk jälle [põrsakastile], et ta (põrsas) iŋŋata saab Muh; kuiõ lapsõga emä jäi `jälle Khn; kahe`aastase poja jättis `jälle [kui suri] PJg
2. (välj tegevuse lõppemist, lakkamist, poolelijätmist või -jäämist; loobumist; ilmajätmist) jättas nöu `jälle; kiri (kirju lehm) jähi `umbest `enne joulut ` jälle (kinni, lakkas lüpsmast); jo si kaup sedakord `jälle jääb; jätab viina `joomise `jälle Khk; ju ta (moos) keemast `jälle jääb, kui tuluke `otsa soab Vll; lapsed võerutatse ää kui imemisest `jälle jäävad; laps `jäeti `jälle (ei antud enam emarinda) Muh; Jäta `jälle! Ära `körtsi mine Emm
Vrd järele
järge1 `järge Sa Muh Emm Mar Mär Kse Var Khn PäLo Ris KJn Räp Se; `jäŕge Kos Krl järele
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; kannul(e) fig sa elbid nii ruttu `keia – ma‿b jöva `järge Khk; vää `terve eluaa seda `lontrust `järge Vll; Sest oli iä, et tuul oli `järge, saemõ `muulõ vahõlõ `sisse Khn; noorik `sõitis siis `peimega ees ja tesed pulmalist `järge Aud; ma sai sullõ `jäŕge Krl; tulõ `järge, är‿jäägu `maaha Räp
2. (ajaliselt) tagantjärele, hiljem nutab `surnud taga. kurvastab seda nii pailu `järge Jäm; kaua sa täda `järge ikka `leinad Khk
3. alles, üle suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; `Leiba jähi oomikuks `järge; Paljalt märg paik veel jääb järge Kaa; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; `tuhlid nõnda ää mädanend, paljas juuk `järge veel Pöi
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küll ma kuula `järge Jäm; enne `mötle `järge, kui sa midad teed Khk; vaadate Saaremaa külad `järge Kaa; passitas `järge kas koer on ullus läind PJg; `kullõ `häste `järge, taa jutt ei olõ jo nii Se b.  (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijäämist; loobumist jne) `linnaminik jähi `järge `jälle, jähi nöuks; `aigus akab `järge `jääma; sai `jälgede `pεεle. mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; sadu om `jäŕge jäänüʔ Krl c. (välj jäljendamist, kordamist, heakskiitmist, nõustumist jne) laps teeb vanamale `järge Jäm; kui sa oma söna oled `itlend, siis mets `itleb selle `järge, siis kajab Khk; Peeter oo kange lindude ning loomade ääli järge tegema; See oo üks järgetehtud pilt Kaa d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) lae riivib `järge, kui `ankur `järge jooseb; obu annab `järge – äb vä˛a teise `körva; ilm akab külmale `järge `anma; süda on täis küll, aga jo see `järge ka annab Khk; Kuub on lühike, peab alt püsut `järge `andma; Küll Sander akab järge andma; Inimene peab teisele ikka järge andma ka Kaa; Jöńn jumalast `loodud, kes see tahab `järge anda Pöi; `luhva `sooti `järge Khn e. `saatavad raha, neljasse tuli kutse `järge Khk
II. postp ( genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul(e) tule niid nobemidi, sa‿p joua mo `järge Jäm; keib paigal mo `järge kut koer jooseb `järge; tule mo `järge, küll ma `näita Khk; köis jääb vahest lohisema rataste `järge Vll; Ma lähe täna ise adra `järge Pöi; ragi lohistatse puadi `järge Muh; meto tükki ühötse `järge Mar; üksteise `järge, kannul PJg
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) midu sidu püha ükstese `järge Khk b. pärast pika vahega [lehm], siis vassigu `järge lüpsab natuse; kevadine püi aeg see on jüribe `järge, `ristabe `aega Khk; kut ma kahe `järge (pärast kella kaht) tuli `siia Mus; vihma `järge `jälle `kange tuul Pöi; `niide panemise `järge saab kangas `soase `pandud Aud
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes uiema moe `järge `tahtvad `käia Jäm; äks rohi kasu ikka `rohkem maa `εεduse `järge; laev triivib tuule `järge; poiss on nii Anne `järge (sarnane) Khk; ma tee ise oma `tahtmise `järge, minu aru `järge piab ta olema; `Määruse `järge pidi kõigil lokulaud ölal olema; Tuulingud kutsuti sii pere nime `järge Pöi; `päeva `järge vaadati `aega Kse; mu lugõmise `järge pidi nii olõma Räp b. sobiv, kohane see jökk on nii mo ihu `järge; jala `järge kiŋŋad Khk; Jahupuder oo vanainimese amba järge asi Kaa; See ösna vana inimese `amba `järge (maitsev) Pöi
4. (midagi või kedagi) tooma või viima `oome minnasse massina `järge Khk; mene arsti `järge Kär; Seda paras surma järge saata, siis aigel aega patust pöörda (laisast) Kaa; ma tuli nüid või `järge Tõs
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) köŕts on selle küla `järge Jäm; Indu küla on Ansiküla kihelkonna `järge Ans; see Eeringsaar - - oli `Loona `möisa `järge Khk; `Vatla oli `Virtsu `järge Var
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. ta igatseb oma lapse `järge Jäm; menel tüdrugul perse kipitseb paigulist isaste `järge Khk; kanad on nii `kangest kanepi seemeste `järge Kaa; [veised] oo `maiad leva `järge Vll b. ta peab mo `järge `ootma Jäm; vaada lapse `järge Khk; Äi tee kes su titu järge peab vaatama, ise paneb aga kodunt laksutes minema Kaa
III. partikkel (tähenduslikke seoseid sõnaga järg1) a. korda, puhku ma söö omingust `järge alles Muh; olen ika veel umigust `järge `voodis Emm b. (millestki) peale, alates `öhtist `järge pεε `aige veel Khk c. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik see oli ühnä omingost `järge (hommiku poole) alles Mar; kevadest `järge (kevade poole) Mär; siis piab minema omikust `järge `poodi Ris; `paerga on ommikust `jäŕge aeg Kos; sii `juhtus nii sügisest `järge KJn
Vrd järgi1
järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b.  (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid Vän
II. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme Krk
III. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1
järile järile Var Tõs järele
1. adv alles, üle tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja juudetse mis järile oo jäen Var; mina jäi järile Tõs
2. postp taha aa viiul (niks) lõnga järile Var
jätistama jätistama Khk Rei a. kartulimaad üle noppimaKhk b. (toitu) solkima, rikkuma Kass jätistas inimeste toidu ära; Söö vastald köik `kardlitükid ää ja `sülti jätista äi tohi Rei
jätkuma `jätku|ma VNg Lüg IisR Vai/`jätko-/ Jäm Khk Pöi Muh Emm(`jätko-) Rei Mar(`jätko-) Mär Kse Tõs Tor Ris/(ta) jätkub/ Juu JõeK JMd Pai Koe VJg Iis Trm Kod Plt; jäkkuma Se, part jäkkund Hää jaguma, piisama, küllalt olema, üle jääma kas `jätkuks `mulle ka `laina VNg; `jätku `leiba; mõni `ütleb `jälle [vastuseks] kui `jätkub, siis jätan `sulle ka, kui ei `jätku, süön kõik ära Lüg; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; jo `jätkub `ruumi `teite jäuks ko Jäm; sest `piisab juba küll, `jätkob juba Emm; marja`metsa ei ole `aega jäkkund Hää; ega siga suand `enne karduleid, teda ei `jätkund nii pailu Pai; nüid `jätkub, ei õle enäm vaja Kod; ega kuhjal ei old `mõetu, kuhi `tehti kudas `eina `jätkus Plt || see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris || (soovis, tervituses sööjatele) Jätku jumal rooga Jõe; Jätku jumal toitu Jäm; `jätkuma leiba (vastus) jumal ia mies van Kad Vrd jatkuma
jätma `jätma(-), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
jömps|jökk jömps jökk van üle istmiku ulatuv sabaga naistekuubKhk
kaapama `kaapama, kaabata Pöi/-oa-/ Muh L(`kaapma Mih), K I (-ua-, -oa-), Pst Hls/-me/ TLä Kam San/-me, -mõ/ Krl/-mma/ Rõu Lei, da-inf `kaapada R(`kaapamaie Lüg)
1. (üle) tõmbama, pühkima; kraapima; silitades puudutama ta `kaapas mind Muh; `kaapab, `kaapab, saab `saare siss jääb `seismä = toa pühkimineMar; mõisa ärra reit `kaapama Kse; `jalgega `kaapad siuh säuh, teese jalaga teese korra (kanadest) Mih; `kaapab peoga `silmi Tõs; kui kaśs peseb `silmi, siis `öetse et külaline tuleb. naa `kaugelt tuleb külaline Aud; `kuapas `käega pimedas üle näo Juu; vanasti kaabatud sakste `jalgu JMd; obune `kaapas jalaga VJg; poiss tükib `kaapama tüdrukud Pil; Mutiksel ol ninda ää mi̬i̬l lämmest kakust‿t kaabas iki peog üle õla, attümä, attümä Pst; `kaapap siist ja `kaapap sääld, ega ta‿i viisi `õiget `viisi `pühki Nõo; koer kaabaśs käpage üte korra; ma võt́i ka `nu̬u̬ri `kartold, naha `kaapasi maha˽päält; vanast ku˽jala `kat́ski `leite, siss puu küllest `kaapasit `tõrva ja˽pannitõ˽pääle San; [puu] juurõ˽kaabati vääd́sega˽päält ärʔ ja˽`tu̬u̬ralt `õkva˽`koet́i ärʔ Rõu; kis ta `kaapas lööve mun Lei
2. (otsides) haarama, kahmama `Laine taht juo `aeva vanamihe ärä `kaapada sield Kuu; me `kaapasi(m)ma kõik kõhad läbi Lüg; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; `koapas `kääga ehk `ahmis `kääga Juu; koer kui `kukla piält sae `kińni kuabata, murs rot́i maha; avi kuabanud lapse käe suhu; `kuapas `kińni käess; sa uńdi `viisi `kuapad kõhe [leiba], ti̬i̬d `kat́ki Kod; `kuapas kot́i muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; kaabass `sõŕmiga `mulda, ega `lapjuga es kaeva Kam || kokku kraapima, ahnitsema sie kuapab ikke oma puole Koe; temä kaabas kikke `raami kokku Hls
3. näppama, varastama tama kohe `kaapa, ei `kuula `ühtägi Vai; `kaapas aga kust kätte sai Mär; `kaapas leba ää Tor; ega se mi̬i̬s küsi, se `kaapab varsti Trm; lähäb `kuapab ärä selle aśja (vargast) Kod Vrd kaapima, kääpama
kabi kabi g kabja p `kapja SaId Rei Phl L Ha(n kabja HJn) TaPõ VlPõ eL(n kaṕpi Lut; g kab́da Lei), g, p kabja SaLä(p `kapja Khk) Krj Pöi Hi Mär Rak VJg Iis, g, p `kapja R(n `kapja Lüg Vai); n, g, p kabja VMr Kad Sim Pal Ksi Lai(n kabi) Plt
1. hobuse kabi seppa `värki obuse `kapja VNg; `tõisel on ump`kapjad, `tõisel ilusad `kapjad, ei olõ plattis; `kapja `varba `naulad; `kapja `kanna `naulad Lüg; `kapjo `külge `panna `ravvad `nauloga `kinni; `kapja `piiri Vai; Öks pidas jala ölal ja teine ooletas kabja ja löi raava ala Kaa; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega; kabja kida o kabja sehes Jaa; esimesed kabjad‿o `aiged Muh; kabjadel on rouad all; kabja äärd leigada ära Rei; `kapje all oo rauad Mar; tulid naa mis kabjad `pauksid Vig; kabja tut́t Tõs; `paĺla kabjaga käib obune talbe paramine veel kui nüri `raudega; Kabjad lõid tuld Vän; kabja saŕv Kei; surnd kabi mis seestpoolt kaabitakse Hag; arakaliha lõegatakse kess`paika `kapja ää Juu; labakabi on klat́tkabi; püstkabjadega obused Kos; `tengel värgitakse `väĺla kabja siest Jür; obusel on kabjad, eks tal ole neli `jalga ja neli kabja kah Amb; kabjade kabin JMd; lõi naela sügavalle `kapja, nüid [hobune] `luukab teist `jalga Trm; ädä tuli kabja `piirmeni `väĺjä; kabja põlendik one siden, kabja serväd lükänud maha, ae kabjad õtsass maha. siis akavad kabjad `kasma nagu kuu serv Kod; apuleva `tainaga määriti `kapju Äks; kabja piirte man sääl om rei sehen Hls; näe, kus mul sõĺg ku obese kabi; kabja veere pääl om piire; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; obesel `raudu all ei ole, egass ta `kapjuge jää pääl `kõńdi ei saa Hel; `lasti obesel lennätä nii et kabja `välkusiva Nõo; `tengel om `sisse löönu kabjal, kabja om lahenu Ote; kabja peniliha, õrgats Kan; vanal märäl omma lausigu kab́jaʔ, varsal omma˽süvä˽kabjaʔ Har; olõsi‿s `kapjo, saasi is `rauda pannaʔ; olõ õi `perrä kaenu kab́jolõ Se || inimese jalg kül siul on üväd `kapjad Vai; ega karjalapsel pold `miskit kabja `otsa `panna Mus || kalossLüg || fig panõ kabjaʔ kot́ti (hakka astuma) Plv Vrd kapjas
2. mitmesuguste esemete osa täävi kabjad Jäm; Looga arude alumisi otsi öödaks looga kapjadeks. Kapjade välimisel äärel on kabjaküüs sisse leigetud Kaa; Posti `kopstik ehk kabi Pöi; pulluga `löödi vee `sisse, siis kalad läksid `noota. Pullul `olli kabi `otsas Muh; ku ta sedäsi laiass tapet ots om, kabi otsan Krk a. voki südaKuu spor eP(excl Sa) vogi `kapjanupp Kuu; voki kabi on see, kus kruu käib. kabi on nagu mo rusikas sedäsi `püśti Juu; kui tahetakse - - `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele nõks - - kabjast, kabja kruuvist sialt KuuK; [kui kruvi] Ettepoole `keerad, siis kabi toob pialmise värgi `kaugemale ja nöerid läävad pingumale Amb; kabi on pingi pial, `kapja võib ülesse poole keerata ja `alla, kõvemast ja lõdvemast Trm b. oherdi kaba oherdi kabi oli mehel rinna all Khk; kabja on puust. kabja pannasse `rinde alla kui `auka lastasse Ksi c. murispuust üle ulatuv katusesarika alumine ots;ka sarikasse raiutud sälk `päästlased teind kabja `otsa pesa; oli sirbi `noumbu kabja vahele `pistand Khk; kabja asemed oo aluspuu sihes; unga kabi Muh; saarika kabjad köevad rańtspaĺgi sisse Kir; saarika kabjad pannasse uulu puu `peale PJg; sarika kabi jääb moorispuu `piale `kanma, sarika ots tuleb seenast väĺlap̀oòle Nis d. viinaklaasi, karika, küünla, uhmri, lambi jne jalg se‿o väga kena kivi, tal‿o kabi all Jaa; Pisike kabjaga laes oli, selle täis `viina `anti Pöi; `enni olid kabjaga klaasid, pitsklaasid Mar; klaaślamp, sur kabi oli all Kul; kabjaga `sukrutuos nagu viinaklaas, jalg all JJn; teised [kupu] sarved on pit́sklaasid, nied kabjad lüiakse ää Kad; Neil kõrgematel [küünlajalgadel] õli kabjajagu kumer. Rasv - - jooksis üle kabja laua piale Trm e. löe alumine ots, kuhu vikat kinnitatakse [vikati] kanna näsa keib kabja `auku Khk; kabja sihes on auk, `sönna `sisse pannasse kanna nipp Kär; Vikati otsapanemiseks pannakse lüsi oma käte vahel püsti, kabi ülespoole Kaa; löö kabi oo `sirge; vikati kabja raud o `katki Muh f. püssipära vantsrui - - ojab püssi raava kabja küljes `kinni Khk; Puust oli kabi taga naagu püssil ikka on Krj; Kabi on püssil ikka puust Pöi g. lusika-, kulbi-, piibukaha piḱk piip lai kabi otsan; `luśku kabi olli ümärik või pikelik Hls h. sugutilukk `munnikabi; `kapjast vanad inimesed `üöldi Lüg
3. kabimüts perenaene ise panni sehukse tanu pähe nagu obuse kabi `olli Muh; noorikutel `panti kabjad pähe, ku laulatselt kodu `tuĺti ja ära `sü̬ü̬di Hää
4. puu langetamisel kännu külge jäänud läbisaagimata osa kabi `kannu `külles Lüg Vrd kaba3
kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)
1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; ette kaema ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b.  tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c.  tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d.  käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama
kahvel2 `kahv|el g -li R(n, g -eli VNg, `kahfe|li, -l Vai) Pha Pöi Hi Rid Hää Ris, g -le Emm Käi; kahvel g `kahvle Ran; `kahv|õl g -li Khn; `kahv|er Hlj, g -ri Mus
1. kahvelpurje ülaäärt hoidev puu üks lind vai mis se `kriuksus siel üleval `purje `kahvli pääl; `piisan `kahvel; `plinda `kahvlid `oiavad, et `kliiverpuom ei saa ühele ega `teisele `puole Jõe; `uuemal ajal olid igä nie `kahvliga `seilid, ja `puomiga Kuu; `kahveli `temmati üles VNg; `kahfel `seiso ülemäl nii `puoles `mastis ja all on `puomi Vai; `kahver oiab `rootsli ülemise otsa `püsti. purju `kahver Mus; jäärdid keivad `kahvli `otsas. kui tuul ting, `vεεtakse `jäärtidega `kahvel `piale Pöi; `piikvall käib `kahvle nukkast öles Emm; `jεεrdid on purju `kahvle `külges Käi; Esimene `kahvõl jäeb vahõstaagi taha `kindi Khn; `Kahvli üles `tõmmamiseks on klouvaĺl Hää; purju `kahvel justku ahju ark jooseb maśti `küĺges, kene `küĺges on purjud Ris
2. „puuhark noodavene pära küljes, üle mille jookseb noodaharu“ kahvel `oĺli suurel nooda `vennel peŕä küĺlen `kińni, sääld ju̬u̬sk nooda aru üle vedämise `aigu Ran
kaku|nädal taluteenija töönädal üle lepingus ettenähtud ajaR Ans Muh Mar Kod olen mina neid kakkunädäli küll `tehnu VNg; kakkunädälä iest sai kakku, `terve `leivä Lüg; jo jääb kakunädaliks ka veel [tööle] Ans; kakonädälit tegi karjane `peale, ühö nädäli `teenis üle `mehklipäe `peale palga aro, sai kakko ja `vorsti ja Mar; ku õli nädälä `piäle, siis tegi kakunädäläd, ku ärä läks, `ańti kakk, põtk liha, ube `tu̬u̬pi kaks ja terve leib Kod || kui noorikuga akati tülitsemä, sis ta võis üteldä‿t nüid oli veel kakunädäl Mar; kakunädal, kui tütar lähäb mehele ja tuleb nädala või kahe pärast isakoju tagasi kaku nädalad pidama VJg || pühade nädal nüid akkabad kakunädälid `piale, pühäde nädälid neh Mar Vrd kakupäev
kaku|päev hrl pl taluteenija tööpäevad üle lepingus ettenähtud aja kes taluinimese `juures `suiliseks oli `pεεle `mihklipääva natuse veel, siis `eeti, ma kakupäävad tee `pεεle Jäm; εε koht olnd, aeg `ümber, tööd oo veel, siis [suviline] teeb möned pεεvad `pεεle, siis naljaks `itlemine, ma tee kakupεεvad `pεεle Khk || ettemakstud tasu tööga tasa tegema kui ta `enne tasu on kätte saand, siis teeb kaku`päävi. eks need kaku`päävade tegijad old ikke kehvemad inimesed, kes ei osand oma elu `siada Lai Vrd kakunädal
kand1 kand g kanna eP, hv u eL; `kand(a) g `kanna R
1. a. inimese jalapöia tagumine osa, kand sie on `tallund `toiste `kanduje pääl ja `püüdänd `toistest ede `juossa Kuu; `astus [mulle] `kanda VNg; Iest ära, `muidu `niidan `kannad maha! Ei `jõua sa `mulle järelegi, `ammus siis viel `kandu `niitada IisR; saabas öörub kanna pεεlt Khk; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; Koer `joosi moole ühna `kandu `kinni Muh; King `öörus tassi `kanda Rei; see põle `rehte `aegas muud `moodi magand ku teise jala kanna pani teise`varva`otsa LNg; kanna `piale kõege `rohkem `toetab kui köiasse PJg; ma lähän tasa kannade peal Ris; Üks mure kannul, teine`kandus `kinni Jür; `astus jala kanna `kat́ki Iis; isa `keelas, et `kandade pial ei tohi `trampida, põrutab kanna luu ära Lai; käis päka pial, `oidis `kanda üleval Plt b. looma tagajala koodi nukk obosele `lähtö `vanker `kanda Vai; Kandetagune rehm oidas, et rattad oole (hobusele) kandu äies tule Kaa; `vanker käib obusel `kandus JMd; sõnniku vedamise ajal, kui [vankri] redel lähäb `vasta `kanda, siis on `lõhkumine `lahti VJg; kanda ~ kandu kartma hobusest, kes ei talu puudutust vastu tagajala koodinukki See noor obu akkas `kandu `kartma Jäm; Mei vähene punane obu `kartis ermpsasti `kanda Rei; Obu kardab `kandu Han; obune kardab `kandu. ei tohe vankert `kandu `laska Tõs; Mõni obune kardab `kandu `kangeste, kohe kui `vasta puudub, lähäb nii et tuli taga Juu; obune `kartis `kandasid JJn; || obuse kabja kannast lõegatakse `juure, kui raud `alla ei lähä Juu c. jalakannale vastav osa jalatsil, sukal või sokil [suss oli] `kannast `kitsamast `tehtud, nena‿polt `laiemb RakR; sukka kand ja nenä Lüg; ärä `talla `viltu oma `kingade `kandu Jõh; `saapa teine ots on kand - - koes korges all käib Jäm; kiŋŋad olid suka kannad puhas εε löugitsend Khk; siis said sial ninad teistele (pättidele) piha `tehtud - - ning kannad taha Pöi; [suka] `kanda ahendama; `tõmma [king] ilusast `kanda Muh; Kui king öörub, pane üks paber kokku ja kanna `sisse Rei; mõni teeb [sukal] lühikse kanna siilu, mõni pika Kse; Mina olen sukale ja sokile ike topelt kanna teind, see on kõvem Amb; kand õlgu kõva ja `kõrge, moeto tuleb jalg [kingast]`väĺjä Kod; soki konts või kand; kanna lakk Pal; `lõikab nööriga `leiba ja joob `pastli kannaga vett `piale (väga vaene) Plt; lapiga kandKod, saksa, suur kandJuu Pee Kad; läti kandKJn; vene kandKad sukakanna erinevad kudumisviisid
2. fig (lahkumisest)`Kergitäb `kanda; Lase kand ja `varvas Kuu; Panimi kand ja varvas Emm; | (kiirest minekust, jooksust) läks `ninda, et `kannad `välküsid Kuu; `larbib `ninda, et `kannad `käiväd `kukla taha Jõh; Kui naabriema kodu öues vaĺlu äält tegi, siśs nende poiss kohe kannad välkuma pani Pha; Läks naa‿t kannad sattusd perse Emm; Kannad käivad tagant `kuklas, ta `ju̬u̬ksis nõnda `kangesti Hää; laseme `jalga kand ja varvas, kand ja varvas Juu; Kandadele nõu andma Kad; `näitab `kanda VJg; põgenes ära, põld muud kui kand ja varvas Sim; `näitas ainult `kandu veel Plt | (kedagi sõnadega ründama) `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; kanna pealt otsekohe, sedamaid Kiers `kanna pääld `ringi ja pani ajama Kuu; Täma `räegib `sulle täna üht, `omme `kierab `kanna pialt `ümber ja `räegib teist IisR; ma `keersi kanna pealt `ümber Muh; ma `püöran kanna pealt `ringi Ris; `kiera kohe kanna pealt `ümber ja mene ära VJg; kääńts kanna päält ümmer Hls; kanna peale astuma ~ käima jalgu jääma, teisele tüli tegema See mees äi jöva eese tööga teiste kohta, teised astuvad varsti kanna pεεle Kaa; Akkas teisele kanna pεεle käima Emm; kanda taha ~ külge panema
1. varastama, omastama Pani `kanna `külge VNg; Mõni lits lõi [ööseks välja jäänud kangale] kanna taha, mitte koergi ei augu takka Kei; aga ma panen selle aśjale kanna taha Juu
2. raiskama Las vana kogub raha, küll poiss, kes köva jooma mees, paneb sellele ükskord kanna taha Pha; Poeg pani vanemate varandusele kanna taha Mar; Küll pojad panad isä rahalõ kanna taha Khn
3. lõpetama Noh, selle tööle paneme täna `öhta kanna ta’a Kaa; Paneme pudelile kanna taha SJn; rapsab kandu kannatamatu loomuga Seike pire olemisega inimene, pole ette mette midagid taarist, kui juba rapsab kandu Kaa; kannalt keerduma põhjuseta vihastama `Sengä `täüdüb `helli `ümbär`käüä, tä voib `kergesti `kannald `kierduda Kuu; kannal peetav põhjuseta vihastaja Küll vade sina oled `kannal `pietävä, ei `oska kohe `kuidagi sinuga elädä Kuu
3. mitmesuguste esemete osa, harilikult millegi lõpuots, alus, tugi a. jalatsi konts lakk `keŋŋad - - `korged `kannad VNg; mõned `ütleväd, et madala `kannaga `kingaga on paremb `uopis Jõh; madala `kandadega kingad on vanadel Hag; `suapa kand oo alt ärä tullud Kod; `enne oli `saapal ka kand, nüid on konts Lai b. vikati või sirbi päraosa, millega see löe külge kinnitatakse `sirbi kand ja nenä Lüg; vikkasti piab `kannast `säädma, kuda akkab `rohto võttama Jõh; vikati kanna nurk, vikati kanna pöörd Kär; `ańtsin `talle sirbi kannaga Juu; `kõrge kannaga niidad, siis ladvab jo `rohto VMr; oia kand vasta muad kui niidad Trm; `austria vikatil kand `tuĺli natuke käända, sepp `käänis `kanda SJn c. kirvetera alumine nurk löönd `kerbe kanna kibisse Mar; Kirve silm oo `kirve kanna pialmine külg Tor; Kirve kanna all on `seuke `väike änd, käib varre `vasta, si̬i̬ on kannalapp Hää; `kerve kand on `kerve varre taga Juu d.  ukse, värava hingedepoolne osa väriku kand; Ukse kanna ing karjub Kaa; Luud on ukse kanna taga `nurkas Pöi; Jεε aa ukse kanna vahel, uks äi lehe änam kinni Emm; `jooksis ukse kanna taha Kir; mine kojase, meie ukse kanna taga köis `varnas Kse e. kerilaua, lõngakeha jne jalg keri`lauad `juoksevad `kanna `õtsas; maas `kanna pääl õli `jälle ark siis kuhu sie `kuutud `võrgu pani Lüg; kerilaua kand Kad; kehäle `aamise kand Kod f. viinaklaasi jala alumine laiem osa, kabi `Viina `võetakse `pitsidest, pisike jalaga klaas, kand all Lüg g. alus, alumine ots sääl on vana pukk`veski kand Jõh; `toodri kand Jäm; `aardama kand, kus `aardam küljes on Mus; Risti kand juba alt sodi mäda; Kupits on seal aja kanna all; See (kuhi) oli tehes kohe kanna pealt `viltu; `Aitaja lüsi veel, aga kand on `otsas Pöi; Toodri kandas aa ouk, seeld käib röngas läbi Emm h. masti alumine ots; auguga pakk veesõiduki põhjas, millesse on kinnitatud mast ald `masti `kannast pidi mast mädä olema Kuu; `kaltsoni `sisse keivad masti kannad Mus; masti kand, paadi kiilu `külge `kinni löödud Rid; `kalsinast tekini on maśti kand; raha `pantaks maśti kanna `alla, et laev paremini teeniks Hää; i. taime juure lähedane jämedam varreosa; seene jalg; lehe vars Eks `siene `kannad `kelbavad ka `süüä Kuu;`viljad ajavad võsusid, ühe `kanna pääld tuleb juo mittu tükki üles; kui kanermu - - `kannast kukketab, siis on `viimane [rukki] tego üvä, `pärtli tego (pärtlipäevaaegne külv); lehel on kand taga Lüg Vrd kand2 j.  saani-, reejalaste tagumine osa, kus saab sõidu ajal seista akkasin `saani `kandule Lüg; ma sai täna ree kannule Muh; saani kannade peal `seisis `püśti Tor; võt́tis kannule, võt́tis saani jalaste `peale; on saani kannul VJg Vrd kannus1 k.  üle hoone seina ulatuv sarikaots puari (~ sarika) kand; sarik lüädässe partsuga `kanda; kandpaĺgid oo ni̬i̬d, kohe sarika kannad lähvad `sisse; mes pidem kand, sedä `rohkem `seinä oiab, vesi ei käi nõnna `piäle Kod l. võrgunõela tagumine ots [käbil] on kand ja kiel ja nina. `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; kävi nena ja kand Trm m. kindapäraTrm n. pähklitupp, õie kroonlehtede kinnituskohtpärna õiekannad tulevad tuulega maha; õie kannal õiepuru vel `otsas Vän; `pähkla kannad on järel veel Rap o. piibukaha, piibukaha põhiLüg Juu VJg piip on - - `kannast`ummes, tahab `lahti tehä ja puhastatta Lüg p.  puuklots veesõiduki põhja ja täävi ühenduskoha tugevdamiseks; täävi alumine, emapuu peale käiv osa laiva kand Khk; södukest rossi `otsa mis täävi `kanda `kinni käis `üiti paadi ännaks Mus; Ennemä `pandi tävi kanna `alla õbõraha Khnr. veskikinga osa, kust terad kivisilma jooksevad `veśki kinga kand on `niuke toru, sealt joosevad iibikesed `väĺla Juu s. aas, kõrv, kanne olis nie `ruplatügüd igä järele `olled, nie `kannaga `ruplatügüd Kuu; vasknööbid, kannad olid taga, sεεlt sai löng läbi `aetud Jäm; õberahad olid `kaelas, kannad taga nagu `nööpidel Pöi; õbe`ruplel `pandi kannad taha - - ja `pandi inimeste `kaela Mar; sarjal olid nõuksed kannad küĺles Kul; suured kannaga rahad, `paater `öeti Vig; `enne ikke `tehti neid kannadega rublatükka Ris; mõned [nööbid] olid - - vene kannaga ja eesti kannaga Kei; pulmades siis pańdi uastele kulinad `kaela. nied õlid pisikesed kellad, kannad taga Kad; kaela rahad neil oli võru `ümber ja kannad taga VMr; õnge kand (auk talveõnges, kust jõhv läbi käib) Kod t. rihm, millega koodinui varre külge kinnitatakse `rihmane kand - - kävi `nuia `august läbi VNg; koodi kand Lei Vrd kandlekabel, kanne1, kannel2 u. võrgu algussilm, võrgusilma sõlmekoht `Vergu lohk, kust osa lina oli `väljä viend, tuli kand `kannald `neljä `nurka `leikada, siis sen järel ka uus sise `aetav lapp ja siis käü ja paranukse abil silm `silmäld ja kand `kannald `vergu `külgi lohu `täüteks sise ajada Kuu;`vergo `otsas on `kannad, on sial kus silm `täielik ei ole Jõh; võrgu kand on sõlme kõht. ku akkad `võrku parandama, `vaatad et kannad `õigess kokko lähväd Kod v. sõlm, aasake võrgu selise külge kinnitamiseksPha Vän kanna niidid ollid võrgu niidist jämedamad; ku kannad `kü´lgis on, siis pannakse `liiga `siĺmasi siduma `kandade `küĺgi; liiad silmad `siutakse kannaga võrgu paela `küĺgi; ned kannad oĺlid nii neli `toĺli pikad, kahe aralesed Vän õ. Kumma pool tuulehaa kand on, sääld poold hakab puhuma Käi; Kui nende (tuulehagade) taga on suurem pilv, see on`pilve kand Rei
kannikas kańni|kas g -ka HaId (-n-) ViK(-n- Kad) I(kańnik, g -u Trm Kod) TaPõ VlPõ(-n-; kaa- Plt); kańnik Räp; kanni|k(as) g -ga Jäm Khk(g -gu), g -gu Ans, g -ka Krj Pha Vll Muh; `kanni|k(as) g -ka Hlj VNg(-gas g -ga) Lüg Jõh(-gas), g -ga Kuu Vai(n `kannika); kani|kas g -ka L(-nn- LäLõ PäPõ; -ńn- Khn Hää) HaLä(-ńn- Kei Juu) Tür Pee Plv; kani|k g -ga Hi(g -ku Rei), g -ku M(g -ka Trv), g -ka TMr San
1. leivatükk a. suurem leivatükk, osa pätsist (hrl alla poole) sai `kanniga `leibä `päiva`palgaks Kuu; kui on vähäm kui puol, `anna `mulle üks `kannikas `leibä `lainust Lüg; `leivä `kannika ikke kaheno ja kaheno Vai; antsi tale leva kannigu ka `seltsi Khk; Anna kannikas `leiba ja natuke liha ka Pöi; ma vii kannikast koa sugulastele Muh; Kaniga `sisse `panta vöid `seltsi Rei; `lõika karjasele kanikas `juure Rid; ma `lõikasi ühö `pisse kanika sält leiä pialt ää Mar; küllepialt uks, kes `tahtis `sańtidele kanikuid `viia, need tulid sialt [kirikusse]; `terve leib sai ära `jäutud, mitu kanikud sai [santidele] `viia; kui paĺlu lauarahvast oli, sańdid jõund kańnikuid koeu `viiagi Lih; vii vanaeedele ko küla kanikast Mih; Karjapoiss sai kõva kanikast näsida, sest kisse täidus pehmet leiba anda PJg; `kerjajadele `ańti kanikast Ris; kańnikas on vähem ku pool `leiba Kei; põle tal kańnikad `leibagi JMd; võitadrek oli old ja sepikukańnikas `aitas ja naine käis ise seal `söömas JJn; pialt nii ku `leikad, sie on leiva `uure, suuremb on leeva kańnikas IisK; No sa mõne kańnika `leiba ikke kodu leiad Trm; kańnik koss küljess sa `lõikad muriku ja palukese; tiĺlukese kańnika lõegasin lapsile Kod; leeva kańnikas on peaaegu pu̬u̬l `leiba Äks; kańnikast tuleb mitu murikad Lai; ei `tu̬u̬dud pruu`kośti `millagi, ükskord kui `tu̬u̬di, püu pial `siuke kanikas et `tahtis `kahte kätt juba tene Pil; anna iki `vaesele inimesele ka vahel kańnikas KJn; olli kate käe kanik (õhuke leivaviil) ja üte käe kanik (paksem viil) Trv; pühäbä ant üits kanik `seĺged `leibä Pst; lavva kirikus läit́s sis karaski kot́t olli võet manu, `ańti `vaestele egäle ää kanik Hls; ańd nii suurõ kańnika kätte latsõlõ Räp || fig küla kannikas oo ikka param (truudusetust abikaasast) Muh b. leivapätsi otsatükk, konts no siis `otsa `kannika - - iga üks `tahtusimma sedä, `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Sandi `süämäaig õli `kannikas `leiba ja kappaga `kalja Lüg; `Nuared, `niisikesed kese`kasvajad ei `tõhtind lõppukannika `süiä, et siis jääb kasv `kinni Jõh; Rammukannikas pidi rammu `andma Kaa; Söö sa kanik ära, siiss tissid `kasvavad suureks Rei; kanika `lõikad jälle otsast, mis sa esimesess `lõikad lebä peält Vig; närisin seda va `kuivan kanikast Ris; kui `leiba on natuke järel, siis `ööldakse, on üks kanikas `leiba Juu; leiva uure, sie on viimane leiva kańnika ots Jür; esimene tükk leiva otsast on kańnikas, lapsed olid kańnika `peale `maiad VMr; Isa sei kańnikaid, kui õli, siis täma `pehmet `leiba ei võtt Trm; viimane kańnikas, mis üle jääb Pal || leib mu suulagi kiheleb, siis soab võerast kannikast Muh; Katsu mede kańnikast kua Khn; tal `oĺli kesine leib, ki̬i̬d si̬i̬s, kõik `naarsid, et Taari-Jüri kesine kanikas Vil; et levä kaniku ja kõtu tävve i̬i̬st peave `ti̬i̬ńme Hls c. üle terve pätsi lõigatud leivaviil kanikas oo ikke üle leva Aud; kanikas, `ümmer leva Mih; Mia `tahtsi kańnikast `leibä Khn; leiva kanikas oli üle leiva, poolesse teha see oli juba vilukas PJg; üle leva lõigatse ja jäetse `terves, see on leva kanik, pu̬u̬l selle kanikust on kikk Saa; kaks viĺlakast saad ühest kanikast Pil; otsak lõigats ärä ja siss iki jakk-jakult sedäsi pikkuse `järgi lõigats kanik Krk d. üle poole pätsi lõigatud leivaviil paks kannikas naa poolest leivast Rid; kannikal on teine ots paks, teine õhuke Var; kui lõigati pikuti, oli viilukas, ja kui lõigati ümmer nurga, siis oli kannikas Tõs; ku sedasi poolese `leiba lõegati, see oli kanikas Aud; kui teist `küĺge pidi kahelt pool pätsist `lõikad, see on kańnikas Hää; levä nurga päält lõigats kaniku `kaupa Hls; tõise nuka päält lõigats tõine kanik Krk e. fig (ebaõnnestumisest) sai kańnika käde; sie `maksis kańnika Khn; Läks kanikaga pätsi otsima, aga kautas sellegi käest ära Vän; Pätsiga kańnikal järgi viskama (vähest püüdes suuremat kulutama või kaotama) Hää | laste kääst küsiti ikke: kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus teene kanikas Juu | (pettusest) nõnna ikke ullu kaŕjatse kannikas `otsa saab – kui teine inimene oma `aśja rumaluse pärast on `kautand VJg; ullu karjatse kanik süvväss iki ärä Krk | jumal om temäl `siantse kaniku loonu (õnne andnud), egä kedägi tetä ei ole Krk
2. tükk, kamakas `Andis `jälle kannika `seepi Pöi; nagu mättad lõigatse `seuksed kannikad [linnaseid] maast Muh; mulla kanikas Ris; üks va mullakańnikas VJg || nurk, nukk `uurel kańnik ära Trm || fig see na vanaks jäänd juba nagu üks mulla kanikas, tema põle enam kedagi `ühti Juu
3. tuhar Kogu päiv `istu koval `pingil, `kannigad jäid kibejäks Kuu; [rasedana] nägi tuld ja löi sedasi kää `vasta `kannika ja `piial on viis `sorme, punased kohe ku eli siin `kannikas VNg; `mõisas `peŋŋi `pääle `pandi maha ja `anti `vasta `kanniku Lüg; monikaine `lapsukaine käib `persille sedäsi ühe `kanniga pääl Vai; paise oli `perse kannigu `otsas Ans; Kukkusi perseli, nüid teine kannikas nii `aige, et `istumisega ösna tegemine Pöi; `Nüütsel ajal käida nii lühiste `kleitidega, et kanigad `paistvad Rei; sai kannikate `pihta, kannikad kipitavad kohe PJg; üks ikke `käskin omal kanika `otsa kupo sarved `panna Ris; sie `kilter oli mo oma tuttav, sie siis jät́tis särgi `piale, kańnikate piale Jür; minu kanikate `piale pole mitte vitsa ladva suand Kad; ilmatu suur paese kahe kańnika vahel Kod; kel tükkisid üle kańnika maha minema, `üeldi püksid rebade pial, ei kergita üles Lai; Poiss, kui sa‿i `kuula, `tõmman sul üle kanikate nõnna et tead SJn Vrd kann4
kants4 kants g kantsu Jäm Rid Pal M(g kandsu Krk) TMr, kantsa LNg Mar Kod Trv Krk/g kandsa/, kansa Mar Kod Trv; kans g kansu Hel Nõo; kands g kandsu Hel T V(g -o Plv Räp); kańtð, kańts g kańdžiʔ, kandsi Lei; `kantso, -u Vai
1. tüügas, konts, roots kui `kapsa pea ää lõigati, siis jähi kants maha LNg; lehe kants Mar; puu kants (puukild kännu või palgi küljes) Krk; kui aena ärä niidäd, jääb kands `perrä Ran; ku̬u̬se ladu om ärä `murdenu, paĺlass kands om jäänu; ärä anna muśu, sul om valluss suu, abena kandsu `suskava Nõo; kari sõi kuku päält ära (linal), ka siss `kandsest ka seement saab Ote; `villu mõsuvesi kallatass `kapsta kandsu `pääle Rõn; obõsõkõsõ ilma söömäte, ei˽söögi `rü̬ü̬mi iin, `paĺla kandsu pääl San; vana kulunu luvva kands Urv; niidäʔ ligi maad, äräʔ pikki `kandsõ `jätku Krl; lehmä˽söövä˽riśtikhaina kandsu pääl Har; mõ̭ni tege riśtikhaina `kandsu rüä, mõ̭ni kesä pääle Plv; rabati noid rüä `vihka. a kandsust `võ̭õ̭ti nii`muudu kińni˽siss, tu̬u̬ga `lü̬ü̬di `pińki `vasta Vas; ahjo luud tetti sanna vihast, käänetäss viha kands luvva varrõ `pääle köödetäss kinni Räp; `hamba kandsuʔ halutasõʔ; `tõmba taa viho kands liḱibähe, ma lüü munõ voori koodigaʔ Se || kuu viimane veerand ma näi kuu `kandsu, perä otsakõnõ, vana `kuukõnõ joʔ Se Vrd kantsakas1
2. millegi tagumine või alumine osa a. vikatikand vikat́ kantsast katik minnu Trv; vikadi kants sepäl käänets kõveress, et löe `sissi saa panna Krk; vikati kants tuleb `niitmise `aigu ästi `vastu maad oida Hel; tuust pandass kandsu `külge, kate nööriksega sinna `kinni Ran; vikat kandsust li̬i̬gup, säe temä kõvembide `otsa Nõo; lu̬u̬k `pańti vikati kandsu manu, siss sai kaar `puhtass Kam; `kirvõ kands Urv; vikat lät́s kandsust `kat́ski Har; vikadi kands `vällä `murdunu Lei b. püstkrae alaäär kaaltagutsele `aeti kaits `vitsa siiä `alla `kandsu Ran c. masti, purje jne alumine ots edimene purju kands olli `sõitmise jaoss, tõine kaletamise jaoss; kandsu nü̬ü̬r lääp alt üless kandsu kõõra pääle, säält lääp `päälmätse ravina kandsu `küĺgi Ran Vrd kand1
3. leivakannikas sain kantsu `leiba Pal; latse `tahtseve iks `kandsu Hel; leevä otsast om kands ärä lõegatu Kam; [leiva] mõlembin otsen om kands Ote; anna˽mullõ üit́s kands `leibä, seeni ku ma küdsä San; sehh leevä kands, süüʔ sa taad, saat külä `otsa mehele Plv; leevä kandsuots oĺl kõrrõ Vas; ańd mullõ ku leevä kandso nud́okõsõ Räp; süü leevä kands ar siss saat külä`otsa mehele ja kasusõ suurõ nisaʔ Se; `lõika üt́ð kańts karaskit Lei Vrd kantsik2, kantsukene, känts
4. jahvatamisel, rehepeksul üle jäävad tera otsad ku `tangu tehässe, siäl jäeb `kantsu, tehässe vi̬i̬l õdrajahu `kantses Kod; `suurme kantsest tetti raasike kesvä jahu Krk; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; `suurmakandsu jahust saab ää karask Nõo; ku `su̬u̬rmit tet́ti, siss noist kantsudest tet́ti üle sõgla kesvä jahu Kam; `suurma `kandsast tetäss pudro jauhaʔ Plv; kandsuvili, kõhn vili Se
Vrd konts
kargama `karga|ma, kara|ta üld (-daʔ V; -me, -te Hls Krk(-de) Hel; -mõ, -me, -de San; -maie Lüg; `kargama Jäm Ans Khk; da-inf `kargada R Mus Vll, karrata Han Mih Aud
1. a. hüppama, hüplema nii `pitka pistent `sööstand nönda kut uńt ümber Rüssa pau `kargand Jäm; `kargas ahju‿pelt maha Khk; urt lammas kes armastab üle aide `kargada Mus; obu `kargab ühna `kraavi Muh; pulmarahvas oln hundid ja läin keik karates `metsa Phl; `kargas maast `vilksti üles Mär; Mia `jõutsi parajuttõ üle pao karata Khn; mes `aśsa te löhote ja `kargate ühtepuhko peal Ris; kui `veised kevade `väĺla lased, siis löövad `kepsu, `kargavad ja üppavad Juu; lapsed `kargavad `reial Amb; obune nõnna ei `karga, aga lehm `kargab üle aa küll Ann; üpates ja karates lähäb VJg; obune `kargass `püsti Trm; `kiissel ei `anma `rohkem `jõudu kui üle aia karata Kod; sääd nagu peni üle aia `kargama Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sai karate Hls; oravakese `kargava puu otsan Puh; mis sa `kargat ilma aegu, kas sa paigal ei või `saista San; pih́tpimme sügüse ü̬ü̬, `karga vai `soelõ `säĺgä, midägi ei näeʔ Urv; ma˽`karksi üle kraavi Har; kunnaʔ eläseʔ vi̬i̬hn ja `kargasõʔ kuival Rõu; `karksi (tulin) üle läve sinno `kaema ka siiäʔ; Karga no häste (hüvastijätusõnad) Räp || fig mõts `kargap `kaala (on lähedal), aga maea om lagunu Nõo || fig mis sa `kargad üle `tähtede (jätad tähti vahele), loe korralikult Juu; aidu kargama üle aia hüppama (pahur loom) Kiuduga oli `risti küll, see `kargas `aidu Pöi; obone akas `aidu `kargama KJn; loomadel `pantas pia jala `küĺgi kui `aidu `kargab SJn b. hüppama, lendama, põrkama, viskuma rahe terad - - nagu `aavlid `kargavad Jõe; sädemed `kargasivad lage Lüg; kala `kargas `riistast `vällä Vai; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles Pöi; paĺl `kargas tagasi Juu; siss karass tuli räni küĺlest pessu `külge, pańd pessu palama Nõo; tulõ kipõn karaś ahost `vällä Vas || fig imä `vi̬i̬di ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä Kan; || võpatama – Krk TMr Se ma äkki midägi kuule, ma karasi periss (ehmatades) Krk || üles-alla kõikuma laev lähäb `kargama. mõni paat karata üht`jooni nagu obu Pöi || pritsima vesi `kargab nüid ülespidi, kui mõni sõedab `vankrega Juu; vesi `kargas `vasta `siĺmi kohe VJg; mädä karas nõnnagu vuratas Kod; `varva vahelt `kargas vesi `väĺla Plt; `kargass veŕi `rõividõ päle vai käśsi päle lihonikil Se || om nii külm, et täheki `taivah `kargasõ̭ Se || kiiresti levima tuli `kargab laiemalle Juu; tuli `kargab `kange tuulega laiali Kos; tuli karaśs laialõ Krl || kokku tõmbuma inne `vaĺmist tegemist vinütädäss (võrgulina), siss ei `kargaʔ nii kokko Se || pekslema, ägedalt tuksuma süä `kargass ku ärä `eitüt Krk; oi kuidas veri jamsip, soone `kargava (pulss väga kiire) Nõo; nakass süä `kargama siseh, pess nigu jõ̭ḿps Se | karand lagi karand lagi oli sedäsi, `laudest `löödud nõnna et, kaks tükki oli `vastamesi, kaks `lauda, ja kolmas oli seäl vahepeäl Juu || fig Kis oma naise maha jätab ja teise `juure läheb, si̬i̬ on üle ti̬i̬ `kargaja Hää; jalg on ää karand (nikastanud); karvad `kargasid pea lae peal kokku (ehmatusest) Juu; tämä `kargab kui raud `silmä (ütleb teravusi); kui üle kruavi `kargama akad, piä silmäd `lahti (naist võttes ole ettevaatlik) Kod; karaśs kate jalaga õnnetuse `siśse Ran; ta `tah́tse mul perä `pääle karata (tikkus kurameerima) Ote; tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ Har; aja sitta asjale, karga ise kannule inimesest, kes oma ülesandega toime ei tule aja sitta aśsale, `karga ise kannule JõeK | kaela kargama a. peale kaebamaHää; b. teravusi ütlema ma `ütlen kedägi, siis ta `kargab kõhe `kaala Kod | lakke (~ pilve) ~ nahast (~ närtse seest ~ pükstest) välja kargama a. väga rõõmustama `ninda `ruemuss kohe, et `kargab lakke Hlj; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väljä Kod; nüid om `sääntse ää mi̬i̬l sul, nüid `kargass kas või `närtse sehest `vällä; mul nõnda ää mi̬i̬l, et `kargass kas või `pilve Krk; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se b. kiitlejast, suurustajast mõni om väegä `uhke, `kargab vai nahast `väĺlä, keksib ja eputab Ran; tahat ummi `närtsa seest `vällä karataʔ uma `uhkusõga Se | naba karanud veninud naba om är karanu, ärä liigutet Hls; mia tõsti toda mahla `tüńni ja, tõsti `endä ärä, naba karass paegald ärä Nõo; naba om no˽`tõistõ `paika karanuʔ Har | ratsa kargama kanga kudumisveast niide kord soeb `sisse kui sool jalgutid ukka `lähtavad `muljudes, siis akkavad äärepäältsed löŋŋad `ratsa `kargama, ei vöta kudet `sisse mette Khk
2. tantsimaSe Lut Kra lasat́skit karatass; pühil`aiga õks `tansti ja karati; t́sura ĺei `kiika, `tütrik karass Se; `kahru `kargama; rasõhhalõ karatass Lut
3. kiiresti, ootamatult toimuma, tekkima a. äkki tulema (haigus, viha jm) `jookseva `kargass `jalga Jäm; naŕr `kargas ihu `sisse; `kargas äkist viha täis Khk; ma `tunsi pölve `sisse `kargas naa `aige Vll; siis `kargas moole rooś, `kohkomisest `kargab rooś Mih; kui ma üles tõuse, põlvetesse `kargab nii suur valu Khn; tääle oo luu roos `kargan Pär; veri `kargab palesse; vesi `kargas `silmi; `kange kramp `kargas pöia `sisse Juu; sõna pialt `kargab vihasest Pal; karaśs viha täis Trv; karaś vihatses ku üits tuli Krk; `kargaje ru̬u̬s, si̬i̬ kes `kargap ihu `mü̬ü̬dä Krk; mia sai tolle leeväraasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku (sattus hingekurku) Puh; veri karaśs näkku Rõn; mul tu̬u̬ sõ̭na karaśs `mi̬i̬lde Plv; ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaś, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saat `viina vai saat tõrõldaʔ Räp b. fig `kargab nagu püśs täis (vihastab äkki) Koe; ei jõvva enese üle taĺlitseda, `kargab nõnnagu püss `täite Kod; elu ~ hing ~ süda kargab täis (~ üles) äkiliselt vihastama las `kargab temagi elu täis; ing `kargas kohe täis Hlj; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; süda `kargas täis, `ütlesin kohe‿t siit suadik ja mitte enamb Kad; elu `kargas täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; süä `kargass üless nigu kikkal Se | silmad kargavad tuld äkiliselt vihastama silmad `kargasid tuld täis VJg | tuli kargab silmist (välja) (terava, äkilise valu puhul) tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) kui kederluu kohegi vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) Ran c. soojendamisel kokku minema (piim)Sa Tõs Ris Nõo piim `kargas kogu Jäm; piim `kargab kogu, kui ta juba apuks on läind ning siis keedetasse Khk; piim `kargab soea ölle sees ära Vll; kui pala aeg on siis piim `kargab ää, se `kargab juba `lehmi sies ää se piim Ris d. äkki suunda muutma (tuul) tuul `kargab ju vahest nii äkist `teisse `kohta Jäm; tuul `kargab `ümber, otsib omale pesa, puhub kaksiti; pilve tonk tuli pääva ede ning `kargas tuule `pöhja Khk; tuul `kargas `teisele Mus; Kui tuul seda`viiti öhest kohast `teise `kargab on sadu oodata Pöi; `kargaja tuul teeb `kurja `ilma Hää; tuul on `jälle karand täna `teise `poole Juu; tuul karand `teisi `kańti juba Lai; tuuĺ karass `põhja Rõu
4. haarama, kinni võtma; ründama, kallale tulema kuer `kargas `kallale Lüg; `kargas `rindo, votti `rindost `kinni ja akkas rapputamma Vai; karga töö piha `kinni, missa `aegled; äkist ühed suured kääd `karksid mo `ümbre `kinni Jäm; `kargas ammastega porgandi `otsa `kinni, `krahftik tüki `otsast εε; tangidel on uuled, nendega sa `kargad naila pεεst `kinni Khk; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; teine `kargab `teise `sanga kinni; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; `karga soppi kinni ja `puista kotist `välja Muh; koer `kargas `reide `kinni Rei; need `üiti `saapa tripod, siis karati nende `külgi `kinni ja tõmmati saabas `jalga Mar; [hunt] `olle `kurku `kargan obustele Aud; kui ma muido ei `ärka üles, `karga `varva `otsa `kinne Ris; mõni tahab `lüia, `kargab puu `algu `kinni Juu; kuri kuer `kargas `näosse `kinni JMd; `kargas ammastega `kinni, `kargab kallale Trm; karas ku uńt minu kallale Kod; Koer `kargab obusele ninasse Lai; koer karaśs ammastega `otsa `kinni Trv; ta karaśs `rindu `kinni miul Krk; kes tsusip `penni, peni `tunnep `väega `tolle ära, `kargap vai nõna `küĺge Rõn || fig `täämbe om paĺlu küĺmemb ilm kui eilä olli, `kargab kohe `nõnna kui `vällä lääd Hel; peale kargama kärkima, riidlema, ründama Kui sa teise inimese läbi praugud, see nägu pragad või pääl `kargad, see `öeldaks kah põrgib Hää; valitseja `kargas `tiume `peale VJg; see on äkiline, kohe `kargab teisele `piale Plt; vallavanemp karanu kurjaste `pääle, et sul om edimene poig `vällä `võetu `toitjass, sedä ei saa Hel; ku ma˽pääle `karksi, üttegi tü̬ü̬ińemist ei olõ teil `õiguss `tsüśkiʔ Har; ninna ~ nina otsa ~ näkku ~ silmi(le) ~ harja kargama sõimama, kärkima, tüli norima Sie on `mõistlik mies, ei lähe `kellegille `silmille `kargama. Vana `kargas `kõigile `silmille IisR; Kus pidi kohe silmile `kargama Pöi; `kargab `ninnä õma sõnadega Kod; tahap `persega näkku karata Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; ärä sa nõ̭na `otsa karaku Krl; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargas mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv
5. jooksma; ringi hulkuma Mes sa üöd läbi `aeva `kargad, et eit nää sis `millaski kodu magada Kuu; lips lops `viimne paar `üitasse ning siis kaks tükki `akvad `kargma Khk a. lõhkuma (hobusest) obone `kargas `neljalt jalalt, `tõmmas käest `lahti Lüg; märal oli `kargamise viga `juures Ans; obu akkas `kargma, `peksas rattad puruks Khk; obu läks `kargama, nagu suur tuut oli rataste all Kaa; kui tuima poolt obu oo ja `kohkub, siis läheb `kargama, pire‿p lihagid nönda `kargama Jaa; obu läks `kargama, `lõhkus mehe ää Muh; kui obu `kargab, siis purustab kohe vankri ko ää ja jooseb isi ennast puru Kse b. kappama, galopeerima obused `kargavad ummisjalu Pha; obu jooseb `nelja, kui ta - - ülejala `kargab Jaa; obune `kargab `neĺla Juu; `kargas tuhat`neĺja VJg; ku hobõnõ kaḿmitsaga karaśs, sõ̭ss kell tilisi Räp; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu pit́eh; olõ‿iʔ illoś ku hopõń karatõh juusk Se c. kiini jooksma kiil paneb looma nii `kargama, kihutama, et kas tulest läbi Krj; `parma paelu täna, loomad `kargavad Tõs; `täämbä om paĺlu `kiinläiśi, eläjä˽`kargasõʔ Urv; pasadsõ `persega vaśk aja karja `kargamõ Krl; eläjä˽`karksi˽`hirmsadõ; eläje `kargasõ ku˽parmu omma Har; kiili kargama kiini jooksma palabaga lehmäd `kargavad `kiili, sabad `seĺges Vig; ku parmu om, siss eläjä `kargava `kiini, and säĺlän ja, jooseva karjamaald ärä kodu Nõo
6. põgenema, pagema vang õli `kargand `välle Lüg; `kargas kroonu teenistusest ära Ans; `seiksed noored mehed - - vahest `kargasid käest äe, läksid `metsa Kaa; `kostel `kargas saare otsast ära Vll; löi mind nii, et ma `kargasi `koolist εε Käi; vangid `kargan vangimaeast ää Tõs; see on sõea väest ää karand Juu; varas oli ära karand Kos; siis `üeldi viel karand naine, kes lahutud naine oli JJn; Karjapoiss `kargas ära Iis; si‿o nõnnagu kabeliss ärä karanud (kõhnast inimesest) Kod; läheb [naine] ää mehe juurest, siis `üeldasse karand naine, `kargand ää ju mehe juurest Ksi; kroonu pääld ärä karanu soldat Nõo
7. paaritama, sugutama obone `karga toist, on täkkol Vai; piab mära täku `juure `viima karata Khk; oli tüdrugu ää `kargand, siis polnd muud‿ku vöta naiseks Mus; naine oo ää karatud Muh; Muud amõtid põlõmtõ kui `kargab tüdrikä Khn; ärg `kargas lehma ää Tor; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; karas ära selle tüd́riku, siis võt́t ärä Kod; las ta `kargab pääle ärä, mud́u jääb lehm vi̬i̬l `ahtrese Hel; perän siss nakass jälle `tõisi `tüt́rige `kargama, neid `oĺli täl mitu Ran; tu̬u̬ om `laskunu˽tu̬u̬l poisil henne üle karadaʔ Har; naane om˽ar karanu, ku om rasõvat `jalga jäänüʔ Se; tu̬ `tütrik om ĺäbi karat Lei Vrd karatama
kargur `kargur g -i Kuu Hlj a. „loom, kes ei pea aedu, jookseb ühest kohast teise, hüppab üle aedade“Hlj b. põgenik, tagaotsitav Neli `rüövli olid `Viinistü `kargurisi, kaik ne `tunnetud ärä Kuu
kari|sild karja jaoks tehtud sild üle jõe või kraavi sõa ajal `lasti siit sild purust, siis `käisidki säält kari`sillast Lüg
karja|murik üle leiva lõigatud paks viil karjamurik one paks murik. `karja `võetse ike paks murik, kui vi̬i̬ĺ lästäse pitkile päävile Kod
karu|käpp
1. katuse unkalaud (kaks ristamisi lauakest unkaaugu ülapoolel, otsad üle katuseharja, sag karukäpa, kullipea vm kujuliseks lõigatud) karukäppäd `onvad `õtsa `lüödud, `muidu tuul kisub `kattust, `kutsuta karu käppidest Lüg
2. (taim)Mus Muh Tõs Kos VJg Trm Hls karu käpad oo nagu `imbead, misest mesilased mett `korjavad Muh; karukäpad, ühöd laiad karvased lälled VJg; karu kõllad = karu käpad Trm Vrd kahrukäpp, karu|kell, karu|kold
3. pl karukäpad heegelpitsi või kinda musterPhl; karukäpa kiri kindakiriSJn
4. fig karukäpa imeja (kade inimene) – Trv
karva|pealt
1. a. täpselt `karva päält ühesugused Lüg; rehkendas karva pealt kõik `väĺla Mär; oli `lastud kõik karva pialt ülesse `panna, pailu tal `miśkid oli VMr; karva piält ańd kualu `väĺjä Kod; karva päält `õkva sääräne sama Har; tuĺl karva päält Vas b. äärepealt, üle noatera karva pεεlt et äs tule mo `pihta Khk; na karva pealt läks east VJg; karva pealt jäi kaup `katki Plt Vrd karvapeal, karvaväärt
2. jalamaid, otsekohePal Se kannatamata, piab karva pialt `tehtud olema Pal; karvapäält lää Se
katkema `katke|ma R S L/`katkõ- Khn/ K(`kat́ke- Kod), kakke|ma Hää Saa MMg Äks KJn Kõp T, -me Hls, kakkõ|ma Nõo San/-me/ V(- Krl, -mma Har); da-inf `katke|da Kuu S L K Trm, kakke|da Hää KJn Puh, -de Hls San, kakkõ|daʔ Har Rõu Se, -de San, kakeda T, kakõdaʔ Rõu Vas; (ta) `katkeb Kuu S L K Trm, kakkeb Hää KJn Hls, -p Puh Nõo, kakkõss San V, ipf (ta) kakõśs V
1. katki või puruks minema, rebenema; lagunema `juukse `karvgi ei õle `katkend, tämä ei õle midägisugust `kahju saand Lüg; s‿`saagid `koorma `kinni, köis `katkes ee Khk; pea veresoon `katkes ää Vll; obuste kabjad `katkesid ää Muh; see käib nagu va `katkend küla jüri, räbalas `riides Juu; sääl on ka õle katuss aedal, on ära kakenu Äks; lõngad kakkevad `kangas KJn; kakenu `rõ̭õ̭vakse seĺlän; tuima sirbige saa kakanu kõŕs, üits om pikep, tõine lühep Krk; kakenu nigu vana kakeraats Ran; vanast ku ammass ärä kakenu, siss visatu ahju pääle ja üteldu: ritsik anna mulle raudammass, ma anna sulle luu`amba Nõo; `amba omma valugõ är kakõnu Krl; `uńdrek um alt ärʔ kakõnuʔ, narmõndas joba Plv; `hiusõ ladõ̭v lätt `lahki, nakass hiuss kakkõma otsast; Rõiva säläh kuʔ kakenul kanal Se; perra kakkema painduma, järele andma või tulema ei saa kusta kükikile, ei saa üless enämb, ei kakke takast `perrä Rõn; ta näppäss egalt `kotsalt sääräst `tühjä-`tähjä, medä kätte saa, mia kätte kakkõss; mitte ei kakkõ rüüss `perrä Har; tä‿ks tallõ `perrä kakõśs kui magase (naine andus kosilasele) Se || pooleli jääma, lõppema jutt `katkeb ää Tõs, töö `katkes, tuli vaheaeg Kos; ots kakõśs `sisse (jutt lõppes) Plv
2. a. (hrl nud-part) end ära vaevama, üle pingutama, väsima ma ole nõnda väsinu ja kakenu, et ma änäp midägi ei jõvva tetä; kakket ärä selle suure tü̬ü̬ manu; ka sa nõnda nüid olet ärä kakenu, et sa mitte änäp ei lää Krk b. (pej hobusest) just kui vana `katkend hobune, `perse ei pia `kinni Kuu; suur `raske künd, obune üsna katken eess Muh; katkend obune oo seest venind Tor; kakõnuʔ hopõń Vas; hopõń om ar kaksanu `hindä, om kubõhhist kakõnu, näläne, võta ai täüś `sü̬ü̬ki Se
Vrd katknema, katkuma2
katkestama katke|stama eP(-ssama Kod), kake- Hää Saa Ksi VlPõ, kakestem(e) M, kakõsteme San; `katkestam(m)a R a. üle jõu käiva tööga liiga tegema; ära venitama; kõvasti pingutama `Enne `katkestab eit oma `kaula, kui oma sana süöb (kindla sõnaga naisest) Kuu; Virk käib viis `kõrda, laisk `katkestab ühe `vuoriga Lüg; älä `kanna sedä `taaka, siä `katkestad `ennäst Vai; katkestab obuse εε, ajab nii suure koorma `pεεle Khk; Katkesta (tõsta) üksi neid va rattud, nõnda katkesta et silm `punnis peas Pöi; Katkestas ennast kivitöstmaga εε Emm; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; ma kakestasi üle pää ja rinna Hää; obone on enese ää katkestand, on paelu vidand Juu; sidess `valtab, ärä katkessand Kod; `tööga enese ää kakestand Plt; küll om rasse, peris kakesteb ärä Hls || kael `kooku `väeti jõulu, jalad `vastamini, siis akati katkestama (kogu jõust tõmbama), kumb teise üles sai Kad || fig lammas `olli talle `valmis katkesten (sünnitamisest) Muh b. katki tõmbama või tegema obu katkestas kööve εε ning läks odra Khk; kana läheb `kaapsuse, katkestab lehed päält ära Pha; obu katkestas rava alt ää kamberdes; nüid o `õhta esine aeg, ehk katkestavad `lahti (lehmad tõmbavad köiest lahti) Muh; las ma katkestan lõnga `kat́ki Kad || pooleli jätma tüöd `katkestama VNg ||fig `Ühte puud ei `lasta `taivass `saadik `kasvada, seda `katkestatakse Lüg Vrd kakastama, kakkama, kaksama
katsuma `katsu|ma R(-maie Lüg, -o- Jõh Vai), eP(-o- Käi L), -me Hls, katsuma u Se, `katsma L Kod MMg Pal VlPõ, katsma San(da-inf `katsu); (ma) katsu(n) eP(-on Rid Ris), `katsun R(-on Lüg Jõh Vai)
1. (midagi teha) püüdma; üritama `katsuma kodo `saada `enne ku `pilkane pimedus tuleb Lüg; ma oli nii tuline nobe, `katsusi seda tööd `valmis; vana oli `viskand tale (läbi jää kukkunule), suure nööri suu ede, `käskind ammastega `kinni `katsuda; piab ämariku kammul koju `katsuma Khk; Ma ette üsna joosi, et oleksi sind käde katsund, aga met‿äi jöva su järge Kaa; Kui linnud `lendvad merelt ää `moale, siis katsu `püüsed `välja, tuult `tormi tuleb; Oled sa `särge `katsumas käind, kas võtab juba [õnge]4 Pöi; ma katsu oma päevad läbi aada nurisemata Muh; äŕjäd `katsvad puselda Rid; `katske mu `viia `sinna õue `kööki Tõs; `Katskõ viksemini sõoda, suamõ rutõmini ää Khn; isa oli `enne `tüölene, pärast siis `katsus kudagi talu `peale Pee; inimestele piab ikke `katsuma `vasta `tulla VMr; mis viga `allavett ujuda, aga katsu ülessevett kua Kad; õlid `katsnud aeda lage keŕgitätä Kod || fig Vaada, poiss akkab kasu poolest juba isa käde katsuma; Juula oo ju otse pümevana inimene, ju see juba sadant käde katsub Kaa; üheksakümmend katsub käde (saab 90-aastaseks) Kär
2. proovima, katsetama a. millegi sobivust, tugevust vm proovima [Rätsep] `traageld tügüd kogu ja siis hakkas `riiet `selgä `katsuma Kuu; `maandlevad, `katsuvad `rammu Khk; kõik ohud ja rohud said ää katsutud Pöi; Mei akkasime Juhaniga `joudu `katsuma – Juhan pani mind seliti Rei; misuke vikat se `lõikab `eäste, eks minge `katske `metses Vig; kiige all `pistsid mehed ikka rinnad kokku, `katsid, kiś tugevam oo Han; ma olen koa laadal `õnne `katsund, lükkasin õnne ratast Juu; seemet katsuti kua, `enne kui külvati, eks see õld kua idandamine Trm; `tehti kand, siis akati `pöida tegema ja katsuti `jalga, kui pikk tuleb Lai; kaalu(sid) katsuma lutsu viskamaKhk Mus lapsed `katsuvad `kaalusid. kivi lueb miduks `kaalusid on Khk; katsume mitu `kaalu `lesti saame. mitu `korda [kivi] vett mööda edasi läks, niimitu `kaalu sai `lesti Mus; kanapenni katsuma liisku võtma akkame kana`peńni `katsuma Juu b. proovima, maitsma ma sai juba uudist `leiba `katsu Muh; Tulgõ mede õlut kua `katsma Khn; teesel pääval läks ruut seda (kosjaviina) oma `naabri inimestele pakkuma: `katske kosja `viina koa PJg; katsu suppi, mis ta on, kas soolane või mage Kei c. kogema, läbi elama olen kõik `katsumesed ää `katsund juba, põle mul `keegi asi `katsumata Juu; näd ei usu, aga mina õlen `katsund [painajat] Kod d. (üle) kontrollima; mõõtma õppetaja käis `kuoli `katsumas; `silla `kupjas, sie õli kie tied `vasta võttas ja `katsus et tie ia õli Lüg; kraadiga katsode [palavikku] Käi; lugemise poolest `katsuma Rei; siis `algas laulu õpimine - - siis tuli läbi`katsumine üksaabalt Mih; köisi vere `rõhku `katsumas Aud; `õptaja tuli `lapsi `katsma; `õptaja käis `katsman, `küśsi kõik selle õppuse läbi, mes talvel õled `õpnud; sillasaks kat́s teed, kaks kõrd katsuti teed Kod; ennemalt `käidi `lapsi `katsmas kodo. kuul`meister tuli kodo ja kat́s Pal || läbi arutama või kaaluma katsun asja `enne läbi kui omast võtan VJg e. ennustama [kui] aeg igavaks läks, `aksid arjaga (peaharjaga) naĺlaks tegema, arjaga `katsuma; akkame raamaduga `katsuma `jälle Jäm; tüdrukud `katsusid oma kengädega, kas mehele saab Tõs; lasen kaardid `väĺla `panna, lasen `katsuda, kas tuleb see asi `välla mis ma tahan Juu; oli üks vana mies, sie `arkudega `katsus (püüdis avastada haiguse põhjust) Jür; katsume `arpu (teeme kunsti, nõidust, kui midagi on kadunud) Sim
3. vaatama; järele vaatamaR Jäm Khk Phl Rak MMg Ksi Plt KJn `amba `kirjast `katsuta obuse vanudust; küll ma `katsun sene järele; lähän `katsuma, mida vili tieb VNg; `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele jo; `tohter `katsub läbi, kus viga on Lüg; `katso midä siä viel et taha; `enne `käidi `pulmi `katsomas, ne olivad lappulised; `katso kui `pallo `kello on; mie `läksin `rüssi `katsoma `joele Vai || külastama; katsikul käima `nurga naist `käidi `katsumas Hlj; `lähme titte emädä `katsuma; Taruma sant tuleb Savala `santi `katsuma Lüg; `saare `rahvas `käiväd `ülge käppäga titte `katsomas Vai
4. hankima, otsima, muretsema `kaasamies oli `pruudi vend. ku `venda ei õld, siis pidi küläst `katsuma; minä õlen `ninda `õõnes, et `katsuge `süiä `kiirest, süön vai `undi `vällä Lüg; katsu minule kua üks vana`pualne vagane [naine] Kod; kui ära osteti talud, siis iga üks `katsus `endale karjusse Pal
5. imperatiivivormid hüüdsõnalises funktsioonis (väljendavad ähvardust) `katsu et `välja saad VNg; `Katsugu oma päid `jalgu sii ligi piiris veel näidata Pöi; katsu kas sa tohid võtta, eks me nää Juu; `katska et teie siit `väljä suata Kod; etse-katsu; katsu-katsu; katsu ette KJn || katsu `aśja nüid, kelle pärast ta `nutma akkab Tor
6. puudutama; käega kompama koer äb kannada kui vööras katsub Khk; `mõistlik mõestab ise, rumal katsub käpuga Mar; tule katsu, mu pää on pala Hää; venind sooned, ei või `katsu Tür; tä ei jätä `üstegi ońni ust `katsmata, ei `üstegi `riita (vargast); ma tulen kõhe `käega katsun `meskene si̬i̬ riie one Kod; ei ole mina teda (kassi) `katsu saand Lai; käega (~ käpaga ~ peoga) katsuda ligi; ilmne Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `käega `katsuda Pöi; pulmad ikka üsä `pioga `katsu juba Khn; see on nii ligidal, et katsu käpuga Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt || fig ma `itlesi `kohtes sii, ma‿p‿katsu käpuga ka seda juttu änd (ei usu) Khk; tüdrukuid (~ naisterahvast ~ tütarlapsi) katsuma ehal käima ta läks tütar`lapsi `katsuma Ris; ku ma noor mees olin sai küla pial `ulkuda ja `napsi võtta ja tüdrukuid `katsuda Hag
7. kalapüünist tühjendama Ta läks juba poolest ööst kodust minema, et mõrdu katsuda Mar; `mõrda tühendama või `mõrda `katsuma Lih || püünisest kalu varastama [vanamees] ikka vahest kεis `räimi `katsumas Khk; võrgud on ärä katsutud. lähäb järvele ja löiäd, et kalu on `võetud võrguss Kod; kis pagan neid `mõrdu `katsus, kus sedä tääb. üks `katsja `saadi ükskord küll kätte Vil
8. millegi peale mõjumaHi Akkas kondi pεεle katsuma [raske töö] Emm; se katsub mu koti (rahakoti) `pääle; see (pimedas lugemine) katsub su `silme `piale; see (kõrge vererõhk) katsob `kangest südame `pääle Rei
kauda `kauda Kaa Jaa, `kouda Rei Phl, kauda Pha Vll Jaa Pöi Phl spor L(-ao- Var), kouda Rei(-oo-) Kse Han Var, kaada Kär Krj Jaa Pöi Var PäLo Hää, kada Pöi Hi Rid Kir PäLo Hää
I. adv
1. a. mööda, möödas, üle (peatumata edasi liikumisest) Ta läks most kauda, et vilkus aga Phl; siit läks küll [pilv] muidu kauda ilma vihmata Kse; piäb olema läänetuul, et `siia `kalda aeab, a ku maealt tuul oo, viib kaoda (mereaju) Var; tä akkan `kartma ja läin kaada; aeg läks ruttu kaada; se asi oo minust jo kaada; tä kurdab oma ädä, ää kurda kedägi, küll lähäb kaada; kue sa `surnuaeast kaada lähäd Tõs; kauda minnes muuseas, möödaminnes oma töö `tehti kauda `minnes Jaa; kauda `minnes sa pead `sööma Vll b.  sihtmärgist mööda, kõrvale, viltu löi puust kauda; teisel [tünnil] on lauad küĺlelt kauda, see jooseb, teine laud körgem väĺlapoolt kut teine Vll; tuul oo küll kauda, aga paat läheb Rid; `süies lähäb lusikas suust kaada või `kõrva või; puid `lõhkudes läks kirves kaada jala `sisse või `kõrva maeale Tõs
2. kaudu, läbi Siitkouda äi saa Rei
II. postp
1. teat koha kaudu, sellest läbi või mööda Iiumaa kauda `saadi aru `saata Talina, aga Muhu kauda olid raadid `katki leigatud Pha; [Ta] tuli `Tartust `Pärnu kauda koju Han; läksin saana kada Aud; nõmme kauda on su kodu ligimal ku mere kauda Hää
2. pidi, mööda, piki (milleski või millelgi) valu kεib inimese kauda, `köhtus, `selgas, lihab kaila `sisse Pha; önnetus keib ikka inimeste kaada; kuutöbised, mul oli ka lapselt se moed, käind katuse arja kauda Vll; pruut́ kεis aga `peale küla `uksi kaada Jaa; äärepael oo võrgu otsa äärt kauda pael Rid; mis maad kauda ronib, oo kärnkond Lih; `Silda kauda oo tee pikem kui `metsa kauda Han; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; ei läin ukse eest teed kada Aud; sipelgasi oo `metmed `sorti, maad kada `jooksvad; käi `arsta kada, `oota seal ja; `kaela kada `juused maas Aud; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää
III. prep pidi, mööda, piki (milleski või millelgi) sured puu kulbid olid, köisid kauda küla kaua `aega veel - - pulma sööma jäos Lih; muutku kauda `arstisi sai `jälle `köia; kui noorik mehele sai, käis kauda küla `villu `kerjamas Kse; põldvään - - kasuvad kauda maad, õige pikad varred Han; kauda ihu jooseb vesi ja paneb engeldama Var; peenikest lund vihestab kaada maad, suhen taga Tõs; `aigus köib kaada inimesi; `juuse tukad oo sool laiali kaada `kaela Tõs || vastas, ligi kauda `külge, `kõrvas [uss magajal] Pöi
Vrd kaudu, kauta
kaude kaude Hi(koude, kade, kode) Koe; kaode Nõo, `kaudõ Se
I. adv
1. mööda, möödas, üle (peatumata edasi liikumisest) ta läks siit kaude, läks moost kaude; esimese perest mine kaude ja `teise perese keera `sisse Phl; oma mustaga läin kaude, `söitis kaude, `mööda `söitn Phl
2. kaudselt reagib kaude, mitte otsekohe Koe; ega ta‿i `ütle `sulle `õkva näkku, ta kõnelep kaode Nõo
II. postp
1. teat koha kaudu, seda läbides Räpina `kaudõ `Võõpsohõ Se
2. pidi, mööda, piki `ilma koude; inimeisi koude; kitsast rada kaude minema Rei
Vrd kaudi, kaudu, kaute
kaudu `kaudu R Kär Pha Muh Rei(-ou-) Mär Tor K Trm(kuadu vn) Trv Ote Rõn San Urv Rõu, -o Käi Phl Räp; kaudu Sa(kadu Khk ls) Muh spor L(-o LNg Vig, -ou- Han), KuuK ViK IPõ Trv Krk T Kan Krl Har; kaodu Pha Khn TLä; kaadu Muh Kod Räp(-o); (liitsõnades) -kadu
I. adv
1. mööda, möödas, üle (peatumata edasi liikumisest) kargutasid obustega ühetesest kaudu Khk; Juhan oo mu pεεle nönda südant täis et keib kaudu, mette söna ei lausu Kaa; ta läks meilt kaudu, tule üht `sisse Muh; sedäsi oli juba neli nädälid kaudu läin; teese umiku olime juba `Ruhnust kaudu; kõik piäb `laskma kaudu `minnä (ei maksa kõigest välja teha) Khn
2. läbi, (mingit kohta, teed) läbides kummat `kaudu ta tuleb Ris; kust `kaudu sa tulid JMd
II. postp
1. teat koha kaudu, sellest läbi või mööda lähme Märjamaa `kaudu Mär; kas muandi või küla `kaudu JMd; Sõõru kaadu `lästse `linna ja Alatski kaadu kua `lästse `linna Kod; kiriku kaudu tii KJn; mine suurentiid `mü̬ü̬dä `veśke kaudu Krk; Urvaste `kaudu San
2. (millegi või kellegi) vahendusel, abil tervitab kirja `kaudu Tor; ma sain seda tema `kaudu `teada, ma `enne ei teand `ühti Juu; õpetaja `kaudu teĺlitud KJn; Ann `oĺli Jakupi kaodu tälle pudeli `viina `saatnu Ran || `iilimise `kaudu (salaja) käis `toitu toomas Jür
3. pidi, mööda, piki suur viirg kεis sia `selga kaudu `püsti `karvi Khk; `ämlik, `vörku `kaudu [tuleb] ala Kär; poiss kargutab vett `kaudu (vallatleb vees, vee peal) Pha; teine jätab pitka laka, ripub obuse `kaela kaudu `alla Jaa; viina pudel vilgub pääle tuba kaudu; sild `tehti `kuivi nukki kaudu; ju ta teist `silma kaudu `polkas, et ta ikka nägi Muh; `põõsu kaudu; `Talvõ suab kaladõ pärast küll iäd kaudu `ruasi Khn; teist tiid kaudu KJn || öökuĺl elab `metsi kaudu Mus
4. järgi, vastavalt, põhjal, alusel `muistu `kaudu VNg; `meie `arvama oma `miele `kaudu, et sie asi ei õlegi `ninda kuda kohos `arvab Lüg; tedä `üitakse nime `kaudu Kärt Juu; kõik soab nõu `kaudu Pil; ma `vaadi tat `päältse kaudu, ma põhjani periss es `vaade tat; ma `aaste kaudu `arva kui vana ma ole Krk; nõu kaodu narritass kaśs ka ärä, `jõuga ei saa midägina Nõo; ega ta `tõsta ei või, temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote || es `tiiäʔ tiid, sai peräle külh `silmi `kaudu Krl || meil murrak erineb `valdade ja isegid külade kaudu Vll
5. viltu, kõrvale, sihtmärgist mööda üks końt on ikka teise kaudu lεind (liiges on välja väänatud) Kaa
6. tõttu, pärast oma tervise kaudu ei `saagi ma `kuigi pailu aidata Kse
III. prep
1. peatumata millestki või kellestki mööda, edasi (minema) Volli `tulli kaudu aket (aknast mööda); koovid o ullud, kui `juhtud kaudu pesa menema, siis nogivad silmad peast `välja Muh
2. mööda, piki, pidi möni uhjudab käsi ka kui ta käib, kεεd käivad kaudu `külgi Khk; veri `tilkun kaudu `kaela (haavatutel); vesi nõrises kaudu palet; kolas kaadu `ilma Muh; emäl oli see luu kaḿm ja see kεis nii kaua kaudu külä kui `viimäs `kaotati ärä Var || vastas, ligi `leike lehed `ollid `loogus kaudu maad Muh Vt kalt, kauda, kaude, kaudi, kaudik, kault, kaut, kauta, kaute, kautu
keesima `keesi|ma, (ta) keesib L(- Vig) Ha(-Juu) Amb; `kiesi|ma Jõe Kuu Hlj VNg Ris Tür ViK, -mä(ie) Lüg, (ta) `kiesib; `ki̬i̬sima, (ta) keesib Hää Pst; `ki̬i̬sümmä Urv (üle) hapnema; riknema piim lähäb palavaga `kiesima Jõe; `tainas lähäb nagu `kiesima, kidisema, lähäb appuks Kuu; supp on `kiesind, ei seda `kolba enamb `süia Hlj; `piima meni `kiesima; `suojana panid [piima] pütti, siis läks `kiesima VNg; piim `kiesib `vaide ja kohob Lüg; piim oo jo `keesimä läind, vedel juba `teisel ja apu `teisel Vig; Piim o sojaga na `keesin nagu apu vesi, mõned paksud tükid sihes; Piim `keeside soja ilmaga paari päävaga ää Han; piim `tõmmas kokku, `kiesis ära Ris; mis `kangeste apu on ja `keesind tükid sees, see on `keesind piim Juu; kui suojal aal kuor `kiesima läheb, siis sellest enam iad võid ei sua Koe; kui leib kaua `apneb, siis kua `kiesib vedelast ja kole apust Kad; keesinu suppi võib süvva kah ku tahetse Pst; piim om är `ki̬i̬sünüʔ, nii paĺlu hapus lännü ja om tüḱkü jäänüʔ Urv
Vrd kiidima
kelpima `kelpima ~ `keĺp|ma Mih, -me Krk, (ta) kelbib; `kelpimäie, (ta) `kelbib Lüg
1. käima, astuma (kõmpima vms) inimine ei `sõisa `paigal, `ühte `puhku `kelbib `käiä; `tervis on kääs, võib `käiä ja `kelpidä Lüg; ommukult akka jälle `keĺpme, siss lääve kondikse jälle nõrgepess; saap periss kenäst `kelpi jälle; ma kelbi iki tokikse nõal, iĺläksi Krk Vrd kempima
2. üle trumpama see kelbib ära teesed (oma iluga) Mih
kiiu kiiu Jõe, `kiiu VNg plokiketas, millest üle jookseb nöör ühe `kiiuga (p)lokki; lokki `kiiu; `kiiu `polti VNg
kikerdama1 kiker|dama Jõe Hlj S(kikär- Khk Emm Käi Phl) L Nis Juu Kos Jür JMd I Plt Pil KJn, -dämä Khn Juu Kod KJn TMr KodT, -deme Pst Hls,-teme Krk
1. püherdama, vähkrema; aelema obu kikerdab - - siga püherdab; Obuse kikerdamise jägu seda maad oli; kut koer kikerdab piab `tormi tulema Jäm; kolm `korda üle laia kivi kikerda, siis peab undiks `saama; koer kikerdab tuule `pöhja Khk; obu lastasse aiste vahelt `lahti, las ta kikerdab, sis väsimus läheb ää Mus; Taal ep seisna ööse uni änam pεεl, muud kut öö läbi kikerdana asemel ühest äärest teise Kaa; Lapsel koera viga, siis laps kikerdab maas nagu obune Krj; nönda kikerda [voodis] kui jalad valutavad. kikerdad teise korra teise küĺje `piale asemel Vll; Kikerdab emane kaśs seliti moas, siis on nende pulmaaeg lisidal Pöi; lapsed `lähtvad kikerdes `eetsi; obu kikerdade vaeva seljast ää Muh; Kuer kikerdab, santi ilma tuleb Emm; [lapsed] kikärdavad, `aεvad üle pεε `kuuti ja Käi; peremes läin `pöösa taha ja kikärdan kolm `korda üle selja Phl || käkerdama, kortsutama olime `oete linad äe kikerdand, äe magand Khk || siputamaHlj
2. veeretama, rullima Kikerda kala `enne jahu sees kui pannule paned; ta oli see muna teise koha `pεεle kikerdand oma eest Jäm; laps kikerdab lume`palli; Kikerda levad `valmis Khk; Seda palgi jurakat andas üsna autu pεεle üles kikerdada Kaa; kikerda se pesemata ölle kiha kaju `ääre Krj; siis sai [kivi] `jälle `sönna [aluse] `peele kikerdud Pha; Kikerda nee puu jupid siit eest ää; Öhesi `suuri kägarid sealt `autu pealt moha kikerdati, mina‿s soa aru mis nee olid; joenpuudega kikerdakse `raskid `asju Pöi; poiss `tulli põllalt kive kikerdamast Muh; Kantlikku asja aa ulga raskem edasi kikerda kut ümargest asja veereta Emm; käkkisid kikerdama Käi; `olle suure kivi `vankrile kikerdan Phl
3. saamatult või halvasti tegema; vaeva nägema, punnitama; üle jõu tegema või tõstma ei `jäksa seda `tosta, kikerdab `peale Jõe; ma kikerda niisama, `pitkamissi mine `pεεle `tatsides Jäm; kikerda einad kokku; vanast kikerdati `surnu mulla `sisse ja, mεnema Muh; kikerdab `peale, ei näe õieti künda Mar; kikerdab mud́u töö kallal, ega ta suuda kedagi Mär; kikerdab kivi kallal, ei jõva `tõsta; lehm läks `järve, küll me kikerdasime enne kui `väĺla saime Kse; Küll obu kikerdab vädada Han; lase `olla, mi‿sa täst kikerdad, teed `rinde alt `aigess Mih; kikerdas seal kallal `peale, ei jõua Tõs; kikerdab aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi; obone kikerdab ees, ei anna vidama Juu; kui `kõrge kannaga kingäd pigissäväd, sis mugu kikerdäb tõessega Kod; `saapad pisiksed, kikerdab `kõńdi KJn || virelema kikerdab aga edasi natuke oaval kis ei soa oma eluga edasi Jür; kui on `puudus - - kuidagi `moodi kikerda läbi se taĺv Lai; kikerdab oma eluga `peale ühest ädäst `teise Pil
4. kükitama, kägaras istuma lase ma kikerdän koa siia `vankre ääre `piäle; jäness kikerdäb; mis sa maas kikerdäd, võta pink `perse `alla KJn; kikerten nõnda jala är koolu Krk
kikk1 kikk g kiku Saa Kod MMg Äks SJn Vil eL(ḱ- Se; kiḱk Hls Võn; g -o Plv Vas); kiḱk g kiki Ran Kam pikuti üle leiva lõigatud poolik viil(ukas), pealmise või alumise koorikuga; hv põiki üle poole leiva lõigatud viil(ukas), nii pealmise kui alumise koorikuga paĺlu sa tahad, kas kiku või kaniku; laua pääl oĺli paĺlu levä kikke `vaĺmis lõigatud Saa; edemält lõegati puale leevä piält kikk, pitkergune Kod; egäss tervet kikku `kennigi es saa Pst; alumise koore mant lõigats alumine kikk, `päälmise koore mant `päälmine kikk üle `terve levä; ku ta (leivaviil) lõigati ütest küĺlest, siss olli ta kikk, ku `riśti otsast siss olli kanik Hls; kate käe kikk (õhuke leivaviil) Krk; pidu `pääle lõegati iks käär, aga egäpäevi `lavva `pääle lõegati kikk Nõo; Patta pannen lõigati [käkk] kiku kaupa väikses tüḱes San; Perremi̬i̬ss neh jagi egalõ ütele tüḱk liha ja˽kikk `leibä Rõu; üte otsa pu̬u̬lt ja tõsõ pu̬u̬lt lõigatass kikoʔ Vas; `lõikat kumma küle taht pu̬u̬lt kikku, kääro `lõikat kandso pu̬u̬lt Räp; `lõika sullõ üt́e śaksakiku (väga õhukese). śaksa kikkõga saa aiʔ talorahvas sööńüʔ Se ||fig sünnü ei˽tu̬u̬ kikk inäp leevä `otsa, kink jo ärʔum lõigat Rõu
kohi|kakk kohikakku teenima üle lepingus ettenähtud aja talus teenima ärä teie jäägä kohikakku `ti̬i̬ńmä, nagu meie `ütlemä `kośti; jäi kakku ti̬i̬ńmä. õlid vi̬i̬l `piäle kad́rinapäävä nädälä Kod
konts2 konts g kontsa hv eP(g konsa), M(g kondsa; g konsa Trv Hls), `kontsa u Jõh; konds g kondsa Krk T(g konsa Puh Nõo Rõn) V(ku-; końdž Lei), kondsu Hel; kons g konsa Krk Puh Nõo San; kuns g kunsa Lut
1. kand (inimesel, hobusel) a. inimese jalakand Kand ja konts, kudas `ki̬i̬gi `ütleb Hää; üits oŕk läits minu jala kontsa `sissi; tanu änd oli kondseni Trv; tetti kura jala kondsage riśt [ette rakendatud] obesel `jalge ette ti̬i̬ pääle, siis ei tule ti̬i̬ pääl õnnetust; kondsa tagune om ärä `õõrgune Krk; muedu midägi ei ti̬i̬ ku ole nuiage kondsa taka Hel; nüid ei mõesta `kõndi, konds ei lähä `varbast `mü̬ü̬dä; kas vai kükitä maha, pane konds `perse `alla [tooli puudumisel]; [varju mõõtmisel] pannime tõese jala tõese ette - - konds nukki, nuḱk `kondsa Ran; tu̬u̬ `olli likataja, aga konsa pääl kõńd iks; mul om kondsa `sisse pind lännu Nõo; mul oĺl umbpalanu˽kundsahn; mullõ mehiläne üt́skõrd pańd kundsa alaʔ, küll˽sõ̭ss kunds halut́ armõtohe; ku näet tuulisspääd, siss `tõmba väits kolm `kõrda kura kundsa alt läbi Rõu; üte kundsa päl pü̬ü̬rd `ümbre Se b. fig paremb iks koŕv kondsan ku viĺl `varban (jalanõu olgu avar); küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba aseme Nõo | (kiirest minekust, jooksust) ku soe ulganiste tulluva, siss eedsilise joosnuva nõnda, et kondsa es näe `varbit Puh; ta lennäśs nii et, kondsa es näe `varbit; [lapsed] joosiva nigu kondsa käesivä `kukrude Nõo; Poiss lidusi et kontsa välkusi Rõn; Lahaś nii et kundsa es jõvva˽`varbillõ `perrä Urv; ta nii lätt ku kundsa `väĺkväʔ Se; konts ja varvas (kiiresti) jalgsi saab jala ära `käidud. panime konts ja varvas Lai; Aga tä `litse mineme nigu konts ja varbass Hel; Laśk õ̭ks loopadi, loopadi kunds ja˽varvass Rõu; kontsa peal 1. kannul, järel tõene (niitja) olli `õkva kondsa pääl Nõo; piniʔ nu̬u̬˽röögeʔ ja oĺliʔ iks täl kundsa pääl Vas; 2. otsekohe peremi̬i̬s käänd kondsa pääl `ümbre, läits kodu Puh; kontsa pealt otsekohe `õkva kondsa pääld Puh c. kabja tagaosa; sõrgats si̬i̬ one konsa prei ku `veiksed sopid lü̬ü̬b `sisse. taha tut́i `piäle [hobusel] Kod; kontsast om raud kitsass. `rauda tuleb kontsa poole panna Hel; kabja kunds um kabja takahn Rõu
2. (suka, jalatsi) kannaosaa. suka või soki kand ma ole kudunu paelu sukki, valvaki, sinisi kontsadega Hää; neĺlänukeline konts on alb [sukal] Pal; koad raasike `talla ärä, sõss nakkat `kontsa kudama; lapige saksa konts, ilma lapite om kogemede konts Trv; lõpetse konts om `siante sama [kootud] kui nuḱk - - lõpetse konts, nii oli meeste sukkil vanasti Krk; suka kondsa läävä õredass Ran; kui kondsa lat́t valmiss om, siss tulep konds kodada; sagsa konds om, `koetass ja `võetass kokku, aga maa `kondsa kokku ei `võeta; setukeste sukkel es olegi `kondsa Nõo; mõni kudas pia kondsani `vikle siĺmä Kam; [mehelemineja osaku] suka`kundsa kutaʔ Rõu; tsopp kunds ja lat́iga kunds Vas; mul vana viiso nõgõĺ om, `tu̬u̬ga˽kapuda `kundsõ ni nõ̭nnu paranda Se; kapudal um kuns ni um `lapju Lut b. (jalatsil) noist niidsist mis üless `veeti, kääneti viisu konds kah; suvva konds om ümärik, nii sama tõmmatass kablaga kokku ja lüvväss vasaraga tasatsõss Nõo; inne pandass tsuvva nõ̭na kablaga˽kińniʔ ja sõ̭ss pandass kunds Urv
3. apsatu, hv Jõh eP, eL enne õlid `apsatid, nüd on `kontsad Jõh; Konts all kut sõrm (pikk ja peenike) Pöi; saabastel ja `keńgel oo konsad Tõs; linna preilidel on `kõrge kontsaga kingad Hag; konsad `viltu Trm; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; läits lävest `vällä [hirmuga], nõnda ku kondsa kobisive Krk; [poriga] kakup vai saapa konsa alt ärä Puh; mia `tańdse käńgäl kondsa alt ärä Nõo; mul omma˽`saapa kondsa˽kõvõrõss sõkutuvõ San; `korgide `kundsõga `saapaʔ Kan; ilma kondsõlda käńg Har; Ju̬u̬sk mäest `alla, nigu˽kundsa˽klõbisi Rõu; ega mul ni `koŕgit `kundsõ ei olõʔ, ku noorõmbil Plv
4. eseme (väljaulatuv) taga- või alaosa a. reejalase tagumine ots, kus saab sõidu ajal seistaKrk Rõu Tet́ti säänä puu, miä `küündü jalasõ nõ̭na mant `liuhka jalasõ kundsa manuʔ [jalase painutamisest] Rõu b. vikatikand vikati konts, kos lüsi küĺjes Pal; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; vikaht́ lätt kundsast ruttu pääle `kat́ski Se c. (hõlmadral) mes takast talla mant üless käänäp, t‿om adra konds Ote; ku pluugal kunds om pikeb, siss om `keŕgep `kündäʔ Se; kunds pidä viŕjäsõ laiutusõ Lut d. kirvetera varrepoolne nurkRõn e. üle hoone seina ulatuv sarikaotsVar hv Kod, Krk spor T V puari konts ~ kand Kod; ku konts pikep om, siis om räästäss laiep; paari kondsa ase (sälk) om rańts palgi sehen Krk; paari tetti maan `valmiss ja paari konsa, venitüse konsa tetti ülevän saena pääl Kam; koogu konds mis tulõ `kaarda vai kaarusõ ala Har; las `kondsa [öeld kui] lasõt tuud `paarõ palgi pääle; `ommege kondsah (sarikad paigal) Se f. pakktaru alaosaRäp Se hiireʔ tüküsseʔ taro `kondsa peśsi tegemä Räp
Vrd kand1
5. püksid konsade pial (rebadel); püksid vaond konsade `piale PJg; terä konts (alumine ots) one - - mes `kińni one nagu tupe siden Kod; `kundsa pite `andma (peksma) Plv
korrutama1 korrutama S(-d- Hi) spor L(-o-), HMd/-o-/ Tür VJg Sim spor I VlPõ, kõ- Trm Kod(-o-) Äks; `korrutama Jõh(`kõ-) IisR, -mma Jõh hv Vai; korutama IisR, spor L K (-o-), Lai, kõ- Trm MMg Lai
1. kahte või mitut lõnga või keeret üheks kokku keerutama ku ühe`kõrdased [lõngad] `pannasse kokko ja `aetasse vokk tagurpitte, siis `korrutetta `lõnga Jõh; siis korrutati kokku kas kahe korrist või kolme korrist [lõnga] Muh; suka lõngas sai korutud, teine kee oli teist [värvi]. ja soki lõngas korutadi Lih; korrutud (kahe eri värviga) lõng, sai neid igade `moodi `tehtud, sinise ja `valgega, rohelise ja kollasega ja musta ja `valgega. nende korutet `lõngest sai ruudud teha ja Tõs; korrut lõngast sai `kanga `niisa `tehtud; punelõng - - seda saab jämedast takust `tehtud ja kokku korrutud Aud; kinnast ja sukka ei saa mudu ku koruta lõng kokku Hää; korotamisega saab löng `kierumaks `tehtud Ris; Ennemal aal `õmblusniit korutati veel läbi nõelasilma; Ma ise olen taga (kedervarrega) korutand küll - - Lõng sai `siutud `ümber pulga ja keeratud naela `külge `kińni. Siis põld mutku `tõmma põlve pial ja lase `lahti. Kedrevaŕss keerutas sedasi lõnga keeruks Amb; kingsepal oli traadi lõng, tema korotas teda `rohkemb VMr; nüid korutatakse isegi neĺja `kiega - - tehakse põranda vaiba `lõimeid Sim; kui kõrrutati, kerad `jooksid kaśti sees, ehk koŕvi sees Trm; kahe `värtnä piält `aetasse kokko, kolmanda `värtnä `piäle korotab; korotasse ka keräde piält KJn; eapidi `ketrame, kuripidi korutame Vil Vrd koorutama2
2. pidevalt sama juttu kordama; lobisema `Kesse täma korutamist `kuulada tahab IisR; Mis ta seda (juttu) nii pailu korrutab, `umbest kut oleks koer kondi sohe saand Kaa; Kuule eit, akkame vahest koju kah minema, kaua sa sii ikki korrutad Tor; korutab aga seda vana lori edasi JMd; kõrrutab mino sõnu `perrä, ise‿t mõessa kõnelda Kod; korutab `pialegi, riagib `ühte sedasama juttu kas `kümnele korrale Lai || inimesed o nohosed, kõrrutab (hakkab nohu) `uudess jälle Kod Vrd koorutama2
3. riideaugu äärt paiga külge õmblema, üle ääre õmblema `paikad ja kõrrutad pahupuale `piäle, paad paega ja üvipu̬u̬lt kõrrutad. paega kõrrutasin ärä näpigä, kiänäd `narmad `alla Kod Vrd kerrustama, kõrvutama
4. u antud arvu teatav arv kordi suurendama (matemaatilise tehtena) Vanasti ööti rehnukitegemise juures ikka kasvatamine, pärast tuli siis korrutamine Kaa
*kruanima pr (ta) kruanib, part `kru̬u̬nnud
1. ahnitsema alate kruanib õmale puale, künnäb tõese põllu küĺjess õmale Kod
2. teist üle kavaldama, koorima, tüssama no küll tämä kruanib tõiss inimess, alate tahab tõõse õma; mes‿sa kruanid tõiss; sõper sõbra `perse kruanib Kod
Vrd kröönima
kuletama2 hv kuletama VJg Sim
1. (loomi söötes) üle käima täna `õhtapuoliku kuletasin teśtega (loomadega) oma karjamual Sim
2. virelema kuletasin selle `uasta sauna nurgas ää VJg
kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma
kõrge1 `kõrge Lüg Jõh u IisR, Pöi Muh L(-õ Khn) K I M T(-õ Nõo Kam); `korge Jõe Kuu Hlj VNg Vai Ris hv JõeK, Ran Võn Ote San; `korgõ Võn Kam Ote V; `körge S Ris; komp kõrem Kod, koremb San, korõmb Har, kõrõ˛õmb Urv
1. rõhttasapinnast märgatavalt ülespoole ulatuv; ant madal a. (ehitistest, taimedest, pinnavormidest jne) `lained on `korged Jõe; `Korge on kodune `künnüs `toista `kerda `kerduessa Kuu; `kõrges tuas sue `sõisab `kõrgemmal kui madalas tuas Lüg; `ukse `künnüs on `korge Vai; `körge mägi Khk; löhn (partepealne) on ülalt `körgem, äärest on madalam Krj; Kena `kõrge kuiv mets; See laud on `siia `akna `alla püsut `kõrge Pöi; ma‿p taha nii `kõrgid kiŋŋa `korka Muh; künnivao ari peab olema `kõrge Kul; vanad `kõrged puud Mär; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; laenõ lähäb päris `kõrgõks juba Khn; `seoke `kõrgem nõmme maa Aud; `iidlastel `oĺlid [võrgud] veel õege `kõrge tamsadega; `kõrgi puid on paelu `metses Hää; lähäb üle `körge aia Ris; mõni tahab `kõrged pea alust; nii ilus `kõrge mets Juu; korraga `puhkeb teine `korgemb laene `peale JõeK; Ennemal aal olid ju naśtel need `kõrged müt́sid Amb; jõgi on `kangeste `kõrgete kallastega Kad; lehmäde asemed tahavad tasuda, ninäalune õlgu kõrem kui `persetagune Kod; sirbiga [lõigates] jäi `kõrge kõŕs Pal; nii `kõrged jalad oĺlid [leivaastjal] nii et - - paras `kasta KJn; `kõrge aru maa Vil; `kõrge lõhnage (lõsnaga) tare Krk; kirn olli koore jaoss, `olli serände `kõrge kitsass Puh; kae retel `olli nii `kõrge, et lammass es saa üle karata; jassiku olliva nu̬u̬ `kõrge kõdardega saani; kasuja puu `raoti kõ̭ik `kirvega jala pääld maha, jäi `kõrge kand `perrä Nõo; `kõrgõmba maa omma kuivemba, kruusatse ja kivelise; medä `kõrgemp lõhn (partepealne), sedä parembide `kuivi vili Kam; liivatse maa omma `korgõpa; paĺlu `korgit mäkki Ote; kellel oĺl `korge oĺg põimõt, tu̬u̬d pesseti Krl; `võõra laud om `korgõ, silmäga näet, kätte ei˽küünüʔ Har; `korgõ aid Rõu; vanast tet́ti reṕp, mia iks `korgõp, tu̬u̬ `uhkõp Vas; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõh́e `kõivo Räp || (koos arvuga) kakssada `silma `kõrged, `räimi `vergud Kuu; ja siis nied (võrgud) olivad aga nii `veikesed - - `seitse`kümmend `silma olivad `korged Hlj; katese `jalga `kõrge Krk; pövvä puu, neli `tolli lai ja kuus `tolli `korge Ote b. (elusolenditest) sie on siis `kõrge mies, kui on `õige pitk ja suur Lüg; `kõrge inimine VJg; uast (hobust) mis kole `kõrge on, `üeldasse et küll on loigard Sim; tõene jalg madalamp, tõene `kõrgemp, sa ei `saagi `tańdsi Nõo; illuss obene `olli, `kõrgide `jalguga Ote; soõńd (libahunt) ollõv ollu inemisõ näku, takast korõmbäʔ Har; kumbass teid `korgõb om Lei; `korgõ hopõn um ni matal - - `korgõʔ ummaʔ `sõita parembaʔ Lut || esileulatuv tugev `kõrge `rinnaga inimine Jõh; `körgede `rüntega naine Rei; `kõrged ja suured rõnnad Mar; Puńnsilm - - väga `kõrged ni̬i̬d siĺmad väĺlal Hää; kel `kõrge ots, nu̬u̬ olna targa inimese; silmä kolmu om ni `kõrge kühmu siin `siĺmi pääl; `kõrge põsenuka nigu punnin jälle Ran; rinnaʔ i̬i̬h `korgõʔ Se c. (veeseisu või lumekatte kohta) On meri `kõrge, `õhta `langeb, tuleb `vaikne ilm Pöi; kui meri `körge on, siis on ta loe Käi; Aga nda `kõrgõ meri oli et Khn; tammi paesuga [on] seitse kaheksa `jalga vesi `kõrgemaks tõstetud Vän; sügisimere `räimi saab `kõrges meres, kuue sülla vii päält Hää; tuul teeb `korge mere Ris; kui `kõrge vesi siis saab paadiga igalt puolt üle HMd; kui kured `lähvad siit ära `kõrgest, tuleb palju lund, `kõrge talve JõeK; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol parem ernes VMr; `kõrge taĺv om siss, kui lumi om suur, ti̬i̬d `kõrged Ran; hää satam, `korgõ vi̬i̬ sadamine Rõu || `kõrge püik one `kaugel rannass (avamerel) Kod
2. rõhttasapinna kohal, ülal asetsev suur `kõrge suits üle võsu Kod; ja `vankri pääle om [looma] `kõrge `tõsta Rõn; ku˽tu̬u̬ maja `paĺli, tulõ leegi visaśs õmõta korõmb mõtsa `latvu; läve kottal `ülhlen korõmb `paŕsi oĺl ots paja Har
3. fig suur (koguse, määra, hinna jm kohta) või on talve `kõrges `indas Kul; irmus tugeb `kõrge reńt Mär; palgad oo `kõrged Aud; [talu] rahamaks `aeti `kõrgemas järk järgult Ris; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tämä on obesess `kõrge inna `maksnud Kod; inimene rabelep kätega, ku täl `kõrge palavik on Nõo || (ajalisest kestusest) `ämmä ämm jah, sie elas `kõrge vanaduseni Lüg; mies magas `kõrge keskommikuni VJg
4. positsiooni või seisuse tõttu tähtis, teistest üle valitseja on [kupjast] vähä `jälle `korgemb `jälle VNg; Ta oli ju seda `kõrged paruni sugu Pöi; `körge ohvitser Käi; valla kohos `ańdis selle asja edekohõ `kõrgõma `kohto käde Khn; sai `kõrgemase ametisse Tor; `mõisas kutsutud veel proua `mampsel, see pidi siis veel kraad́ `kõrgem olema Lai; ta on `kõrge koha pial JMd; temä om nüid veedikese `kõrgemba ameti pääl Nõo; tu̬u̬ mi̬i̬ss um õigeʔ `korgõss ja `ausass mihess saanuʔ Krl; mataĺ saa innembi maŕa maast, kui `korgõ tähe `taivast; kooni `korgõ kummardass, seeni mataĺ maŕa löüd Rõu; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut
5. kõrk, upsakas, üleolev möni nii `körge vaimuga, `uhkust täis Khk; Noorelt oli irmus `uhke ja kole `kõrge meelega Pöi; Kikas on `uhke, tore oma naha sehe, `kõrge olekuga Hää; se on kaniste `kõrge `jäoga, mis ta ikke enese `arvab olevad Juu; `niske tasane inime, ei õle kuulod tämä käess `kõrged sõna; tämä `ütleb tasase iälegä, kes kärätäb, si̬i̬ one `kõrge sõna; ta pidäb tõiss alatuss ja ennäss `kõrgess Kod; temä om `kõrge vaemuge Hel; mul on `korgõ mu̬u̬d, ega ma kuri ei olõʔ; peremiiss om `väege `uhkõ ja `kõrgide sõnnugõ Krl; pidä hinnäst `korgõst `vasta `tõisi Se || fig ta om `kõrge kusemisega Ran; `Korgõ `kaemisega Rõu
6. (arengu)tasemelt, kvaliteedilt esileküündiv `suured talud, sääl `pandi `tütred ja pojad `kõrgematte `kuolide Lüg; Tuli juba puht võeras kooliõpetaja ja kõrgema aridusega uuema aa õpetaja Trm; kas minu onude käisiv `kunnigi `kõrgemen koolin Pst; temä om koolin vanembide laste pääl, oppuss jälle nigu `kõrgemb Rõn
7. (häälest, helist); ant madal Meil olid `kõrged [laulu] `äeled IisR; tamal on `korge ja kova ääl Vai; `körge äälega laulab Khk; tääl oo `kõrge iäl Tõs; `kõrge eal VJg
kõrvustama `kõrvustam(m)a riideaugu äärt paiga külge õmblema, üle ääre õmblema `kõrvustab `vällä, et ei `purgu, `õmbleb `kanga `ääred sedäsi üle `ääre kokko; kui ma lappi panen `pääle ja päält `servad üle `õmblen, sie on [et] `kõrvustab, `kõrvustas `augu `ümbert Lüg Vrd kerrustama, kõrvutama
kõrvutama kõrvutama Kan Plv/-mma/, kõruta|ma Puh Nõo, -m(m)a Urv Vas
1. riideaugu äärt paiga külge õmblema, üle ääre õmblema lõegatu veere kõrutedi, muidu karmend ärä Puh; edimäld ummeldass käiss `otsa ja siss käändäss pikemb vi̬i̬r katõkõrra ja kõrutõdass `amme `küĺge Nõo; tiä kõrvutass ummõlust, [kui] kat́s `rõivatükkü ummõldass kokko Kan; [sa] kõrudõ püksipõĺv `kinniʔ; Ku `käüśsiid `otsa `umblõt, sõ̭ss piat kõrutamma, muidu nakkass `hargnõmma Urv; kõrudaʔ saʔ ilostõ nu̬u̬ʔ veereʔ ärʔ Vas Vrd korrutama1, kõrvustama
2. vaatamas käima, üle vaatama ma lää kõrvuda näid üle; ma lätsi kõrvudi näid üte voori üle Plv
kõõrastama kõõrastama toidu üle nurisema ei kõõrasta tühi kõtt, tu̬u̬ võtt `vasta kõ̭iḱ, olgu agana vai kaara Võn Vrd kõõristama1
kõõristama1 kõõrist|ama Hää Saa Trv TLä Kam Rõn, -amma Plv Räp, -eme Hls Krk Hel
1. kõõritama kui [pullid] kõõristavad, siss on siĺma `valged paĺlalt [näha] Saa; ku ta kuri om ja vahib, siss ta kõõristeb Hls; kait́s `äŕga ku na kokku saave, sõss kõõristev; enne kõõristev, sõss paneve `sarvige kokku Krk; laits edimäld kõõrist, siss `tuĺli iki manu; puĺl kõõristab, tahab sulle `säĺgä `tulla Ran; kae kui kõõristass, inemine vahiss `kõõrdi tõsõ `pääle, kui süä täüs om Kam; Mis sa˽tah kõõristat Räp
2. toidu üle nurisema, toitu valima kõõristab, ei taha sedä, ei taha toda Ran; temä om serände kõõristaja, täl ei lähä sü̬ü̬k `nahka Puh; mut́t es kõõrista sugugi, uśs läits kaalast `alla ku `lipsti Nõo; küll ta söögiga kõõristab, ei lähä `nõ̭nna kõ̭ik Rõn Vrd kõõrastama
3. sõbrustama na (poiss ja tüdruk) kõõristev, ei lää vi̬i̬l `paari Krk
käda|kaela üle kaela ma kukkusi käda`kaela maha Muh
käima `käima (-), da-inf `käia (-ä) R eP(`käejä KJn; käe-, kää| Kod) Trv Võn, kävvä, `kävvä M(ma-inf -me) T; ipf käisi- (käe-, kää|si-) R eP M T; `keima (-), da-inf `keia (-ä), ipf keisi- Sa spor L, KJn Vil; `köima (-), da-inf `köia (-ä), ipf köisi- (köe-, köö|si-) Muh spor L; `käü| Kuu Vai Khn eL(-me San Krl, -mäde Har; `ḱauma Rõu Se); da-inf `käüä Kuu Vai Khn; `käüvüʔ San, kävväʔ, `käv|väʔ, -vüʔ V(`käü˛ü, `käüvüʔ Har, `käüve Lei); ipf käüsi- Khn Hls Krk Ote; kävi- Kuu; käve- Võn(`käie) Ote V; kävve- San hrl intrans
1. (liikumisvõimelisena) a. kõndima, astuma, sammuma; ant jooksma laps tuline `käimä, teräsed jalad Lüg; ma `käiksin küll kerikus, aga ei `jaksa `käia, jalad ei `astu enamb Jõh; Käib üöd kui `päevad, aga edasi ei `jõuva = kell IisR; üks käüb `kiirest, `toine käüb `illukaiste Vai; käi sa mo `järgi; vahel suka `pöisil käi `talve tuas Jäm; nii süa lumi, saa üksteise `körvas `kεia mette; tahad salaea kohegi `minna, kεid tipi `varbul; obu keib `sammu Khk; üsna jumala äda oli `käia Pha; lume valul näeb `keia; Kui sa ikka `rohkem [lehma] nina eest läbi käid (söödad), ikka lüpsab koa; Kahe `roandaga sai kaju vahet `käidud Pöi; sui `käidaks `palja jälu Käi; ta ni‿samma kepi nöal kεib ka Phl; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel Rid; ma kein üsna kepi varal; vana inimene keib juba `küüros ja `köhmis; päterdab mud́u, ei saa `õiget `keima `keidud Mar; mulgu koh́ast `köidässe üle Vig; kui mu jalad `terved oleks, siis keiks kõik kohad läbi Kir; nagu puu obu, ei saa `köidud Han; laisk obune, köib pikkä Tõs; `Käües akkab soe Khn; köib `peale limpa lompa Aud; ma‿i saa `käitud, mul on `astma Hää; ei `oska tie raja peal `käia Ris; ma käisin sukkis Hag; käib kikadi käkadi (taarudes); läks ree pealt maha ja käis moas; mis sa käid mu järel Juu; `käieski paneb inge `kińni, kus ma vel `joosta saan Ann; nüid `klömpsab karguga `käia VMr; ma ikke sugu sialt `müöda käisin, kus [kõneldi] seda saksa kelt (pisut oskan) Kad; ta käib mu järel, mu kannul VJg; `kińni jalu ränk käädä; tämä akab käede (käies) tulema; sõedavad keriku alate käede (sammu), ei ruatsi obess ajada Kod; kaśs käib järel nigu koer; kepi naeal toksib `käia kah; `aige käib üleval Plt; pangad all, ta ei saa ju `käejä KJn; ma käisin seda tuba üks sada `korda SJn; siss lääp sul paelu `aiga käiän Pst; `täempe sai paĺlu maad maha käüt Krk; laseme nüid obesel `sammu kävvä, ega ta kiḱk si̬i̬ ti̬i̬ joosta ei jõvva Hel; sina käi joodikul perän Puh; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi; käenu `paĺla jalu, `astnu kannu `otsa; ärjäl piava sõra `liikuma, muedu ta‿i saa kävvä Nõo; jala olliva `aige, ma kate tokiga käisi Ote; tu̬u̬d kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; Ütte puhku käü, a edesi ei saa = kell Krl; lat́s nakass ka jo `käümä, joba pand `sammõ edesi Har; ma‿kka käüśsiʔ ja ti̬i̬śsiʔ Plv; naańõ ja veli käve peräh; jovva as ma˽`kävvüʔ, üt́s naańõ võt́t käe`vangu muʔ Vas; kõik mis nelä jala pääl kääse om eläjä nime all Räp; last opatass `ḱauma Se; varsakõnõ käü peräh Lut; ümber käima tiirutama [neeruhaiged] `lambad käivad `ümber Rei; vasikad, kui nende neerud maha oo peksetud - - sis näd keiväd `ümber `rinki Mar; kui lammas `ümber käib, on nierud `lahti Kad; lammass käib `ümbre, neerule `aiged saanu MMg; lammass käi ümmer, ku tõine rahu olevet mahan Krk; lammass käüse `ümbre `tiiru, rauh um maah Plv || (vanusest) Käün `seitse`kümme `neljät [aastat] Kuu; mina `käisin `seitset `aastat (olin kuuene), kui akkasin `veljaga kaheke·s̀te `karjas `käima VNg; Mari on juba sadant `aastad `käimas Jäm; seitsekümmend seitse `selgas, kaheksandad käin Vll; Laps oo viis aastad vana, köib kuiendad Han; juba kaheksakümmend viis vana, kuuet käin Rap; Leenu sai kaheksakümmend, käib `ühte `peäle Juu; viimäss `uassat, üheksäkümmend käin Kod; akkass viiedet `aastet `käimä (sai neli täis) Krk | naane käve viiedät kuud (rasedast) Se b. (muudest liikumisviisidest) kala`parved `käisivad pikki `serva `ühte lugu VNg; `pietri`päivä ajal akka lohe `käimä; vareksed käviväd nokkimas Vai; oomiku vara `akvad [mesilased] `väljas `keima Kär; `päästlased käivad madalast läbi (maadligi), siis tuleb `vihma Pha; tuid, neid keib vahel sii koa Rid; `kambli kala käib lapiti Trm; egass `varblase ütsikuld ei käi Nõo; kihulase survava, ku ńa nii `ümbre `tsõõri käevä Kam; kakk käi kahru`persest `sisse Ote; li̬i̬mik om vasõ `karva, käü vingõrdõn `mü̬ü̬dä maad Har || fig Teab mis sellest [tüdrukust] öle käind on, põsed nii kahvatud ja `aukus Pöi; `uhkus käib `eeli ja `vaesus takka järele Juu; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi Nõo; hädä käü‿i˽puid piteh, hädä käü inemiisi piteh; kaih käü ei üt́sindä puid piteh, tu̬u̬ käü inemiisi piteh kah Vas || (müütilistest olenditest ja tavatutest nähtustest) `luomidel `käisite `painakad `seljas Jõe; `marras käis kodo Lüg; ühekorra räägiti, noid kεind `loksperi pεεl Khk; `käidi `painajaks Krj; `koolja käib kodu, akkab kodu `käima Pha; loomal ja inimesel keis `tallaja peal LNg; muĺgi eit olnd uńt, ike köind uńdis Kir; mere piäl `käüe tuliännäd Khn; ikke tońdid pidan `käima ja kodo`käijad ja Ris; surmad `olla kodo käind Juu; nisukesed vaimud mis `enne käisivad, ja nied siis `üiti paenakad KuuK; kodu `käima akand ike ainult kurjad inimesed Rak; ükskord nägin unes nisukest `aśja, et minu isa käis kodu Plt; luupaene käüb `talve `seĺga Pst; peninuki sõa `järgi ütelti käüved Hls; si̬i̬ käi tõisel luupainen; nüid oo ku katk üle käinu, kiḱk `puhtess tett ja lahastet Krk; tä käinu `soendin Hel; ni̬i̬ olnava Lapima vana`tütrigu, kes alliss käenava Puh; ku koolu millegiga rahu ei ole, siss nakap kodu `käimä Nõo; `eńgi päiv - - ega na (hinged) nüit enämp ei käi, vanarahvass iks `ütlivä, et käenävä Kam; Otebä `keŕkude ta `oĺli matetu ja‿ss säält `oĺli nakanu kodu `käimä oma provvat `kiusama Ote; Tast olõsi nigu katsk üle käinüʔ, kõ̭iḱ om tühi ja paĺlas Urv; Mõ̭nõl eläjäl käü `ü̬ü̬se jäl˽`painaja `säĺgä Rõu; halb poig käve kodo ja vaav́ass külärahvast Räp; tagasi käima (kodukäijast) surm akkass tagasi `käima; ku miul nõnda ei ti̬i̬, kudass ma tahass, siss ma akka tagasi `käümä Krk; maʔ olõ tu̬u̬d `kuuldanu, et mõ̭ni käü tagasi, vana Tikudi Juhan `käübev (käivat) tagasi Har c. sõitma
1. sõiduvahendiga liikuma `uiskudega kεisid siit `Sörvest, kevade läksid, sügise tulid ära Jäm; akkas merd kaodu `keima Kaa; nüid ikka köivad muidu alustega, põle midagid peal Muh; käib saaniga Rei; peaks tulema nii `paĺlo lund, et saaks regi `keima Mar; köid rattaga seält kaada Tõs; sui käib ikka `vankrege Juu; käib saaniga väilas VJg; suksed, kellega möda lund käivad Lai; pulmarongi ihen käis nõnami̬i̬s `ratsa obesege Hel; vanast `käüti mere pääl tuulõ abil; `väikese parvõkõsõga kah käüdäss vii pääl ja sõidõtass üle Har; `rohkõp [ma] ei olõ rońgiga käünüʔ Vas; `tu̬u̬ga (hobusega) kõ̭gõ käudass, tu om kõ̭gõ `vehmrih (üha rakkes) Se 2. kurseerima, regulaarselt sõitma ega siis käünd `omni`pussi ega `autusi midägi Kuu; [tuhande kaheksasaja] `seitse`kümme `viiendal `aastal vist akkas rautte `käima VNg; `Praegusõl aal `käüväd puśsid `kõikis Khn; kui rong akkas `käima - - [siis] mina käisin juba karjas Rak
2. a. mingil eesmärgil kuhugi minema (ja tagasi tulema); mingit tegevust või ametit harrastama mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss; vanad inimesed `käined `mõistatamas, ikka jägu `aegadel Jõe; Tänä käün `metsäst rüsä`vitsu `tuomas Kuu; õles käind `omme `veskil; `käisin `mustikes (`mantsikas, `pohlas) Lüg; meil `kävvä `tõrvaksiga `tuulal `kallo `püüdämäs `üöse; eks varas `käündki `üöse `vargal Vai; ma kεisi `pähkel; peab korra `öite targa juures `käima Jäm; vanad inimesed kεind `ratsa `oostega `kerkus; ruudid kεisid laulatusel, sariligud mütsid pεεs; kalamed kεivad `toosel Khk; ma keisi ühe öŋŋega tursal; `toomapääval keisid mehed `toomaks; kui öpetaja `juures oli `keidud, siis aketi maha `itlema Mus; viderikul `käima Vll; siis sai rehel `keidud; Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeld luksujale); `Lamrine käis siis küla `korda Pöi; kemmerg on se, kus kükidamas `käidags Käi; need keivad `marti `aamas (mardisandiks); vanal aeal `keidi valla `küütis Mar; nad sillutasid `maanded, ta käis koa sillul; püksi korral `keima Mär; enne `puĺmi `köidi `kimpa kokku panemas Vig; mehed keivad tulel, `püidvad kala Kir; talve `köidud viina `vooris; köis `soldatis Tõs; `Saunõs ammu käömätä; mutimeres ~ `õngõs `käümä Khn; noored käisid pühaba `õhta `kõrtsis; `enne sai pidude peal `köia; köisid arsti all Pär; köib oma asjal; `talgutel sai `keia ja PJg; `käiti räimelaadal; `käitaks `tuuksel (tulusel) Hää; `enne `käidi `iides jüribä `öhtu Ris; meil `paĺlu `loomi, tuleb `ühte `puhku `veśkil `käia Nis; sa oled täna tapu `aedas käind (purjus) Juu; meie käime juba einamal, tieme `eina JõeK; `käiksin `vielgi jahil, aga jalad ei võta JMd; seenel `käies `eksisin kahel korral ää; Paides ma käisin kohe `tihti, kui ma `käija olin alles Ann; tedrejahil `käedi kujudega Kad; käisivad võrgal ~ nuodas Trm; `vaata kõhe abi suab, ku aŕsal (arstide juures) käedässe; ma akan vi̬i̬l `käimä rehidel Kod; sai turuss käia küll kah Äks; olen `tohtril käind; soola `voorides käinuvad, kui seda raudteed ei old Lai; käid pasal KJn; `käiti seal `jutlust pidamas SJn; toona me käüsime surnuaial Pst; Käü ommen Sarja `veskel ärä, sea jahu om otsan Hls; nooren iki käesime mõtsan `pähknil; na käesivä kavvõtõ aenale Ran; egä kate nädäli peräst käi iki sannan; su̬u̬n käesit kure marjul Puh; üd́se `viidi sepäle, ku sepil `käidi; vanast `olli `ü̬ü̬se tu vähjul `käimine Nõo; ütsvahe oĺl ta kirmassõ pidämine `väega tukõv, nüüd käüvä seldsimajadõ Võn; ku tulissel `käüti, siss `lü̬ü̬di `västraga [kalu]; esä emäga käisivä laadel; mina `veśkil es käi; kui mina `naksi liinan `käümä, kui suurõkõnõ tu liin siss `oĺli Ote; näet, sannan jäi käümäde San; mul sai mitu `vu̬u̬ri `lehmi `tõistõ `paika `panman `käütüss Kan; `käüti kerikun; tõrvassil käüdäss `väśtrega Urv; ku sannan es saa˽`kävvü, oĺl `kirpõ ja `täie paĺlu; `tütriguʔ `kävveʔ kerikul Krl; mi˽käve sinna su̬u̬ pääle kurõ`maŕju `ot́sma; `käügega (käigu) siss pidul, ku˽pidul `käüjäss saa; Mi‿sa˽käüt `sańtin (kerjamas), sul om `tervüss käen Har; `pähkmihn `käümä; esä käve tedre`jah́ti Rõu; hulgahna sai sannah `käüdüss Plv; keväjä nakami niidseh `käümä ja `viisa kudama; tulil käüdäss `västrägaʔ; `Riiga `käüti talvõl `su̬u̬la `tu̬u̬ma; Pilve Juula käü `sańti (kadrisandiks) Vas; keśk iätseʔ iks kääväʔ kerikohe Räp; kokku käima kogunema `võerama saadikud `käia seal koos Mär; `lambad köisid kokku na ku üks tuul Tõs; ehälised käesid `sinnä kokko tämäle Kod; `meie kotta käis külä pośt kokku; külä pääl om paĺlu `naisi, käivä kokku, lõkerdava ja `aava `tühje jutte Nõo; täl oĺl sääne isokõnõ et kõ̭iḱ poisi˽käve sinnä˽kokko Plv || fig lõppema Meite einatöö akab juba änam kogu keima Kaa; väljas käima euf asjal käima käib `tihti `väljäs, sie tähändäb et läks sittale Jõh; seest üsna `aige, ma köisin täna `öösi metu `korda `väĺlas PJg; ta käis `väĺlas oma aśjal Juu; käisin mineva `üösse mitu `korda väelas VJg; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ku kõtt valuts, siss piat `ü̬ü̬se vällän `käimä Krk; ma‿lä `vällä `käuma Se b. ringi liikuma, läbi käima; ära nägema, üle vaatama `Palju käind ja `palju näind; ma õlen kõik nied talud ja majad läbi käind Lüg; se on talost talo alalde `käimäs Vai; ma ole keik kohad läbi kein Mus; Kõik maailm on läbi `käidud Pöi; paelo köind `rööblid ja mõrtsukid Vig; arja vened või arjakad köesid kaubaga Aud; lähän kodust ära natuke `käima Pal; nooren es saa koheki, nüid vanan olen kõ̭ik liina ja laane läbi käenu; nooremba käevä kõigin pu̬u̬l, üits piäb iki kodu olõma Ran; `käimise pääl tulep `mõndagi ädä nättä; veli käis nigu sandikene, kai kost leeväpalakese `saie; mõni suur inimene ka käib ütest üless tõesest `alla, ei püsi `kossegi Nõo; nemä `oĺli kõ̭iḱ kotusse läbi käinüvä Ote; kes nii `laembide käip ja näeb, si̬i̬ tiiäp kõnelda Rõn; `saie mõts kõ̭iḱ läbi `käütüss Har; ma˽käve kõ̭iḱ kraaviʔ läbi, es `hämmä `kongi `jalgu ärʔ Rõu; haŕokõsõʔ, nu̬u̬ iks kävevä˽kormu säläh Plv; vanast poisi˽käve˽kõõ `huĺkih Vas c. (regulaarsest õppe- või kutsetööst) Ega `ranna `naisel midägi avitand, `muudku `täüdüs alade merel `käüä Kuu; `käidi `oustega `eitsis VNg; `käisin sius (seakarjas) Jõh; `teulised kεisid `möisas tööl Khk; Vana Jüri keina niid lehma`lautas öövahiks Kaa; `talve lapsed `käivad `koolis Käi; isa akkas `mõisas teol `keima Kul; poesid käevad `karjas Mär; `kuõlis ma ei käüss (ei käinud) Khn; köesime mõlemad veel töös Aud; enne käisid lapsed `lammus Kei; vanad ja vaevased inimesed käivad `karjas Juu; [isa] käis sulaseks Pee; `eśtiks ma akkasin anede karjas `käima Koe; taĺvite käib `metsas tüel VJg; käis lapselt `kuolis; käisin õitsis Sim; ise taśt käedä kualin; mi̬i̬s `käimä vabriku tüäle Kod; päiviti käib tüüs KJn; õetsel `käiti Kõp; juba mitu `aastet koolin käünü tüdruk; teol `käüti, olli siirseḱk seĺlän Krk; temä ennembi käis tü̬ü̬l, lõegass `kraavi Ran; mi̬i̬s käib `raudi pääl tü̬ü̬n; mehe rõõbe ei käi `koskile tühü Nõo; naine om kotu, ei taha tühü kävvä Ote; vanast `käüti hobõstõga öüd́sin; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess ants`laagriss lännüʔ Kan; ma käve suvõ `otsa karjan Urv; latseʔ käävä `ku̬u̬li Krl; hädäline pää um, ei saaʔ koolih kävvä Plv; timä oĺl vigalanõ, meelekeist oĺl `puuduss, a kaŕah käve Vas; kolm `talvõ ma kävegi˽koolile; pääviline, päävite kääse `tü̬ü̬hü Räp; ja pidi `aaśtaka `tiinmä tuu iist, egä päiv teol `käümä Se d. külastama, (koduseid) vaatama, võõrusele tulema või minema Nüüd `lasti [sõjaväest] kodu `käima; `poisid `käüsid meil `käümäs Kuu; kävi `illote `minnu `katsomas Vai; tuled sa vahel meite `poole ka `käima Khk; `iilasi (hiidlasi) käib sii `ühte `puhku Krj; Jõulu `käidi sugulaste tuttavate `juures `võõraks Pöi; `aitehh köemast Muh; tule siss meie `poole koa `keima Mar; keisin `naabert `vaatamas Kul; ma keisi `Laasneri Riinu `juures Vig; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja juudetse mis järile oo jäen Var; üks küsib: käisid sa katsel? – teine `ütleb: jah, käisin kat́sikul Kei; sõdur tuli kojo `käima JMd; käin vahest `noabri naise juures Tür; tuld linnast koju emale `käima VMr; `võõrsis `käima Iis; kui jõulus käisivad kośtis `kossegi, siis `ańti iki `õunu Lai; lääme veĺlele `käima Trv; käüsive sugulistel käümän Hls; väümi̬i̬s ja tüdär tulev pühäbe `käümä miul; ma käisi `tütrel käimän Krk; ma käesi üle eelätse üten paegan külän; Mańn ei ole `jalgagi siin käenu; poig olli saanu mõne päevä `puhkust, `tuĺli kodu `käimä; ma ennist käesi sääl, es ole kedägi kotu Nõo; [ta] käve alati siin minno kaeman; nu̬u̬ lät́sivä tädi `poole, käävä sääl kośtil ärä Võn; mul poig käve suvistõ pühi˽külän Kan; Tu̬u̬ ollõv ka üt́sindä nigu susi, Seńni `käübev tedä iks kaeman; suvistõpühi sai iks `käütüss Liine pu̬u̬l kah Urv; nädäli peräst `mińti, nu̬u̬ŕmiiśs `mõŕsaga `käümäde `mõŕsa kodu Har; tulõʔ miʔ poolõ `käümä pühiss Plv; ma˽käve ka `kaajat́sil; ma `jätnüki is su˽pu̬u̬l käämäldäʔ; unotütäŕ oĺl ka käämäh tah Vas; ma käve timä pu̬u̬l śeeh; tõõsõ talo pu̬u̬l oĺl käämäh Se || (ehalkäimisest) õli oma `naise `juures ehal käind Lüg; poisid kεivad `kootis Khk; poisid käin tüdrukutes ~ öö`ulkumas ~ putsal; mo `noores `pölves `ööti ikka `neitsis `käima Krj; putsul `käima Emm; `jälle poesid köesid küla kaada Aud; käis `kośjas [öeldi], ku käis `ööse tüdrukute `juures Kei; `lauba `õhta poisid käisid lakas tüdrukute `juurdes; `käidi nuoremates, suvel, kui tüdrukud magasid lakas HJn; suvel käedi ehäl üle `õhtate Kod; jõmp jahed ja `sõńnimas `käimesed kõik said `käitud SJn; poesi käiva ü̬ü̬`jahti Trv; meil `käüti iki tädirannan Krk; noh, nüit om na util käenuva Kam; poisi käävä ehal Ote; `aeleva `ü̬ü̬se `ümbre, käevä `tüt́rigede man Nõo; poisiʔ kääväʔ külä pääl `ulkman Kan; poisi˽käävä˽jõõsa pääle Plv; `tütrikka mano kääväʔ Se
3. minema, kasima (hrl imp; ka kirumisena) käi asemelle, `Kirju VNg; käi kuo ~ kodo; käi `lauta Lüg; Ah `käigu sie oma `loĺli löraga kus kurat IisR; käi ruttu minema Pha; Käi `välja Pöi; käi potile Emm; käi kuradile Mär; käi kus kurat Tõs; Käi kaśsi saba `alla Hää; viss käi koeo, käi koeo Juu; käi `persse kui tuul, tule `väĺla kui välk VJg; käi lõale (öeld lehmale) Puh; ma anna tälle üte vuraku, siss käib nigu kera siist minemä; ku mi̬i̬s õdagule tullu, ütelnu [naine]: käi litade manu Nõo; Käü persede Ote; Käüʔ siva (jookse ruttu) Räp
4. käiku sooritama (kaardimängus) mida mies maha käind ehk midä ülevell [tuleb meeles pidada] Lüg; Käi lagele ~ `välja! Pöi; kei aga `trumpi, sul neid kees küll Rei; piab `maśti `käima Iis; riśti äss käib `väĺlä KJn; Käü˽`maśti, ärtuʔ omma˽põrõ˛õllaʔ, sa˽käüt pot́ti Urv; Käüʔ `maśti, ärʔ `müüdä˽käüʔ Plv
5. suhtlema a. läbi käima, sõbrustama nad keivad teineteisega läbi Mar; me põle pahased, me oleme ikka läbi käind Juu; tõene tõesega käeväd läbi, sõbrad one; nii läbikäemätä pualemehed, et matusselegi ei lähä, ei käi läbi tõesega Kod; aga läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid Vil; ni̬i̬ ei käi läbi, ni̬i̬ om pahatse tõene tõse `pääle Trv; mea käüsi tast läbi, miu `vastu olli ta `kangest `lahke Krk; käesime käsi käest läbi, es ole meil sõna vahet; kes äste sõbra olliva ja läbi käesivä, nonde kottale üteldi et, ni̬i̬‿m nigu ame ja perse Nõo; veneläse oĺliʔ esiʔ, miʔ esiʔ, es käü˽kokko sukugi Räp; läbimisti ~ läbi|seg(amin)i, -segami(s)ti, -seite ~ läbisti(kku) käima suhtlema, sõbrustama `käidi läbi segamitte Kuu; `meie `käimä `ühte `puhku läbimiste Lüg; me oleme ammu läbisegamini köin Muh; näd keiväd ikke läbi segamesi, üks `aitab üht ja teine teist Mar; me põle läbi`seite käind Kul; nad oo `naabrid, köivad läbistikku läbi Kse; keisid teeneteesega läbistikku Tor; nad on `kaugele läind elama, põle änam nendega läbisegamini soand `käia Rap; käime teiste inimestega läbistiku Iis; kas te teste `rahvaga koa läbisegämine `käete KJn; talu `rahvaʔ käivõ läbistikku Krl; tõ̭nõ tõsõga läbitsikku `käümä Plv; segamini ~ segami(s)ti käima suhtlema, sõbrustama `meie oleme ikke eluaja segamiste `käinu VNg; keivad segamini, ükstese jures `joomade pεεl Khk; tää mina mette, et nad sugolast olid, aga segamini käisid Rei; näd keiväd segamesi, näd oo ikke sugulased Mar; käivad segamine, kes vastakute käivad VJg; vaheliti ~ vasta|kuti, -misi käima suhtlema, sõbrustama `vassassutte `käimine, `tõine käib `tõisel ja `tõine `tõisel [külas] Lüg; ema vennaga käivad änam vaheliti Khk; `naabrid käivad `vastamisi JMd; meie käisime alati vastakute, käisime vastakute avis, tüel Iis b. kurameerima; liiderdama, vahekorras olema täis `õtsekõhe inimine, ei käi `poistega `ümber ei kenegagi Lüg; Ei tia `kellega se `meie `lapsuke käib; `Tantsul näed kes `kellega käib IisR; akkas `laia tied `käimä Vai; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi, köib meestega läbi PJg; ta on selle naese `juures käind ja on `talle tite teind; `öösse käib üks mees mitu naist läbi; see on nii kaŕsk [tüdruk], see ei aja mehi taga ega käi nendega `ringi Juu; kas sel mehel kellegi aru on, se käib jo `loomadega `ümber Trm; si̬i̬ [naine] käib va lojustega segamene Ksi; see `käima seda tüdrukud moalutamas Pil; ta om poistege käünü ümmer, siss om `laskunu `näoge Krk; mis aru sul onde om, et sa serätse kaabakuga käid; siss tulliva kuu`rõiva `küĺge ja nigu mi̬i̬s man käis, nii `olli laits kah; naesel `oĺli laits `varsti tulekil, ike vana Juhan käis naesel säĺlän Nõo; nakass üte opetejege `ümber `käima litsi `viisi, `tahtsõ mi̬i̬st ärä võtta naisõ kääst; ta ei˽käü˽muidõgõ, taal om eiśs nu̬u̬r nańõ San; tu̬u̬ naasterahvas üteĺ tolle mihe man käävät Plv; mi̬i̬śs käve ilma `naisi piteh Vas || sugutama, paaritama kas õleta nähnd kuda kurg `mäŋŋos käib Lüg; `uikil oled käenu ja `põrsi ei tuu Hää; lehm on puĺli juures ära käind Ksi; me lehm käis ärjä man ärä Krk; meil om kiḱk `lamba `sõnnel ärä käenu Hel; kas sul lammass om `oinil ärä käenu Nõo; lehm `aelap pulliga ega kuu, ei saa ärä käenuss Kam; õhvakõnõ om puĺlil käümäldäʔ Urv; no `jääski meil ta vana suuŕ lihm vana piimäga, mitte ei saa timä `käünüss Har; lehm ot́s `pulli, käü pulliga; tsiga käü pahral; kaśsi˽kääväʔ ŕavvõl (indlevad) Rõu; lehm käve jo `varra keväjä arʔ; lehm ḱau häril; määńtse härägaʔ ta käve Se
6. a. (riietuse kandmisest) vanad inimesed kεisid `paksude riietega Khk; `talve `käidaks kinnastega Käi; toredad tüdrukud, käisid toredasti `riides Noa; see `näikse üsnä `easte `riides keiväd Mar; need tüdrekud köesid põlled ees Aud; käib alasti (halvasti rõivastatult) Trm; ta käib `siidis ja sametis KJn; [nad] tahav õige toresti eläde ja `rõõvis käiä Hls; [ta] käi mustan `rõõvan, `leinäss Krk; miu veli olli kolme `aastane ja iki käis ilma pögsetä Puh; tõene ei taha alatude `rõivil `kävvä Nõo; Ta käü ka `väega nirõlin `rõivin Urv; käü ku vana raganõ, mõista ei parembade hinnäst `rõivihe kah sõss `panda Räp b. (kantavast riietusest) neil `käisite `püksid `ühtelugu jalas Jõe; kalave·nt̀skid - - esiteks kεisid `koltselt, pärast tegid mustaks Jäm; `kindad keivad `talve külmaga kää Khk; Püksid keivad jalgas Kaa; mo keige uuem kuub pole veel `selgas `käindked Käi; `riided köivad `seĺgas Kse; `soapad on mul juba mitu `korda `jalgas käind Juu; ku särk `selgä akab `käimä, lähäb pehemess Kod; ni̬i̬ om joba är käünü `saapa, pu̬u̬ĺkulunu Krk; jalan käenuva suka Puh; neidega (sukkadega) `võ̭idõ `ḱävvu, olõ õi vi̬i̬l `kat́ski Se || fig temä tõśte `silmi i̬i̬n `olli vagane, käis lammaste `rõivil, aga sehest `olli `kiskja mõtsaline Nõo
7. a. asetuma, (läbi) minema; (end) seadma Mihed kävid magama `paadi `pohja; tule `väljäst, käü kohe pikkeli; kävin asemelle sirula Kuu; käün `uuralli (viskan end pikali); `pääle `süömist `käüdi külite lesimä; `naised käviväd `ehta magama Vai b. kukkuma, langema Küll siel o `järsküne `kallas, ei mina tohi `mennägi, et käün `viimaks kuger`pallu ala Kuu; Ma keisi nenda otseti vastu maad et üsna `laksus Kaa; nõu oo nii ääre `tassa vett täis, et telgad keiväd ühnä maha Mar; ei saa kepiga `käidud, käin kummuli maha HMd; käis ninali maha Koe; miul küll ein käis maha ku suitseb Krk; nii iile iä, et käesit säliti maha Ran; regi jõõrast ja visass `ümbre, käesivä mõlemba pääld maha; ma‿less kukõr`paĺli käenu; karass mulle `ruśkuga `rindu, miä käesi nigu mürätäp sinna tema sängi `säĺgä; [mul] jalg mõtsan väärätusi, ma käesi säliti Nõo; jassik `olli `väega `väike, lätsid `ümbre ütte `viisi, nigu kerä käesit pikäli `lumme; lehm virutanu pullile jalaga, puĺl käenu pikäli maha Rõn || tasemelt viletsamaks muutuma; põhja käima `Alle käind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; söast saadik inimessi jäi väheks, [elu] akkas ala `kεima Khk; ta on maha käind JJn; Kõrralik inime nakab alla käimä Nõo; Pätt om üts alla käünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas c. fig mingis olekus, seisundis olema või kulgema käib kui kass palava `putru `ümber, `katsub siit ja `katsub sield (ääri-veeri jutust) Hlj; Käib `ringi kui munas kana (saamatuna) IisR; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada, kei `ümber kut `pεεta kana Khk; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemest äe olavad (hulkurist) Pöi; käib nina seilas Koe; alati käib `vingus, parem ei `märka `ollagi Pal; lai pomm, `käibki nina `püśti Plt; akkame ei saa, käi ku kaśs palave pudru `ümbre; te käit ku ärjä ikken (aeglasest töömehest); Käi ku munavalun kana (edasi-tagasi) Hel; mia käesi mitu `tunni essitust (äraeksinuna); peremi̬i̬ss `ku̬u̬li ärä ja `pernane käis mehekeerun (mehevalus) Nõo; Käip ku nõklu pääl (erutatult) Kam; Käip nigu tigu, aga süüp kui karu Rõn; Ku tel rahahädä oĺl, sõ̭ss käve nigu keerun Urv; lat́s paigal ei˽püüsüʔ, käävä nigu `piprõid `surhun Har; Tulõ `õigõl aol kodo, muido imä nakkas kärsitüisil `käümä (närveerima) Vas; tõõne kääse kibõvallaʔ (kärsitult), kunass saa tu̬u̬ tü̬ü̬ tettüss Räp; Kääse perseh är ja ei olõ sitaga kah (eriti osavast inimesest); käüse pää `piśtü kui hüäl hobõsõl (uhkelt); Jaań hiit jahe kivi vette, siss naka‿i eläjä kiinih `ḱauma Se || (rasedast) ta on last käemäs KJn; temä akab juba tõist ti̬i̬d `käimä Krk; sääl ḱau jo kat́s tüḱkü Se d. (välja või üles) paiskuma, (laiali) pritsima, lendlema
1.(nt tolm, suits, sädemed, vesi) `müürüst käüb `suoja Kuu; lahve tuli keis `korssnast `välja Mus; kui tuld liigutad, käivad kirred üles Vll; [ahju] Rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuse änd Pöi; sild (tee) `tolmab, tuul `keerab, justkut `suitsu köib üles Muh; [vee] pullid keiväd ülesse kui `sõutasse Mar; küla alede suitsud käivad `siia Juu; ahju paaś pial, et sädemed ei käi `vasta lage JõeK; teine oli alt uks, kust suits käis `väĺla (rehetarest) JJn; vesi käis `varba vahelt ülesse ku `virtsti Sim; ahi lõkkab nõnna et tuli käib `kummi Kod; meie suits käib ukse `kaudu Plt; siiva ollive koŕv`vankre man, kost pori üless es käi Hel; maea `olli palanu, tuli `olli karu `persest `väĺlä käenu; kui ta kõneleb, siss süĺg käib suust `väĺla Ran; sõ̭ss tulõ kibõna˽käve˽ku˽tsärisi Urv; `väŕski oluʔ `kiŕjäss alt ku kibõnaʔ (õhumullid) kääväʔ üless Se || fig tuli käis silmist `väĺla Kei; pańd mulle serätse kähvi siiä kindsu pääle, `õkva tuli käis silmist `väĺlä Nõo; Vana paneb vi̬i̬l selle päävarjugi `käima (põlema) TMr; kihuta `kimmõdõ hobõsõga tõisist `mü̬ü̬dä, et tuli käü ratta `mutrist `ussõ Har 2. (vihma-, lumesajust) vihma piisad käivad Jäm; lume `kaabed akkavad `kεima; sajupuru keib Khk; lume peldad keivad Jaa; eele mõni piisk köis; lume `elbed köivad Muh; vihmapihu käib Rei; vihm keis läbi rätiku Mar; vihma tibad juba käeväd Juu; vihm käib riietest läbi VJg; vihmapiisad käivad `vasta akent Plt 3. (tuulest) tuul käib tua `pääle, puhub tua `külmäst; panema - - `kuue [selga], siis tuul ei käi läbi Lüg; `kange tuul keib parand kattu; tuul keib liidi ala, tuli‿p aka pölema Khk; tuul keib täna pagiti Mus; Vähe `nuhka ikka käib, aga see‿b tee tuulingule veel teist mõtetki Pöi; kena tuul akkas uksest `sisse `köima Muh; suur tuule hilling käis üle Phl; tuul keib `lõunest Mar; täna käib ea tuul `sisse, täna saab tuulata Mär; ku tuul pääl käib, oo külm Hää; tuul käib meie toa peal Juu; [märjad heinad] pannakse kärbistisse, siis tuul käib sealt alt läbi Kad; täna käib `kange tuul VJg; tuule iilid käivad ühte lugu Iis; tuul käib uksess `sisse Kod; kuhja põhi oli alt õõnes, et tuul alt läbi käis Äks; ommuku ku tuul käis, sõss [hakati vilja] tuulutama Trv; neĺlä küĺle pu̬u̬lt käü tuul Krk; ait tetti `kõrgõdõ, alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; tuul käip läbi saena `sisse; [mees] lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale `pääle; katuss om lagunu, tuul käib `säĺgä Nõo; tuuĺ käü lävest `sisse Har; tõõsõst lävest käve tuuĺ läbi Vas; tuuĺ ḱäu läbi saina, ḱjulm om Se || hum kut tuul läbi käib, εεld teeb, siis on peer Käi 4. (lõhnadest) Orava`marjad `kasvavad siin, hüä hais käüb Kuu; kärtsu ais keib, kui riiet `kuskil pölemas on Khk; inimese ais käis ta käde (loom haistis inimest) Vll; viina ais käis suust `väĺlä Nõo
8. a. liikuma (mitte kõndimisest) jää käis, `üösse akkas `käima tiad; `vanker juhab `teine `puole voi `teine `puole, käib `viltu Jõe; pilve`rünkäd akkavad `käimä; `suoled akkasivvad `alle `käimä; mina ei usu sedä, et maakerä `ümbär käib, mina usun ikke et `päivä rattas `ümbär käib Lüg; Õlut `tuadi `lauale kadakase kappaga ja sie käis `ringi Jõh; uued rattad ei käi `ümber Jäm; `augusti kuu löpul kuu kεib irm madalast läbi; kuue sülla vee pεεl, sεεlt vöivad laevad läbi `käia Khk; Kust kõue pilved `korda akkavad läbi `käima, sealt käivad `terve sui Pöi; na suur toŕm köis üle Muhu Muh; köho peege `katki ja sooled käivad läbi, käivad kubes Käi; jää akkab `keima, tuleb tagasi ja akkab `mördo rädima; pää (päike) keib `lõunest `alla Mar; üks suur kuĺp köis meil sedasi kauda küla, kus pulmad olid, `kardulid `tõsta Lih; päe ei kei, ike maa keib Tor; Sua lagi käib ju ikki oma `mu̬u̬di Hää; `vanker juhab, ei käi tied Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; sooled käivad kubemes Sim; üks `uassa kuu käis eden ja ele täht järel; meil käesid kotid ku tuul `vankrile Kod; kella trikkel käib edesi tagasi KJn; vanast olli järve käünü Krk; sul käip vene kole sügäväst, mul käip paĺlu õhemalt Ran; nii `kange `tõstja et, nigu `tuudsatap käenu kot́t masina mant obese `pääle; taguots käib ike töörä töörä; [tal] sooliku käenävä kihel`konda (kubemesse) Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk Krl; ratass käü viriläst Har; t́sipa um `muutunu˽päävä `ḱaumine, tuust põh́a`pu̬u̬lsest `aknast es paista˽kunagi päiv `sisse, a no˽käänd Rõu; ku jalassõʔ ei oolõʔ ütel `kot́sil - - siss nakkass regi `viltu `käümä Räp; tõ̭nõ käüse ku maśsina, pia‿i määnegi tüü kińniʔ; pilve˽kääväʔ, muni vihmapisu jo tulõ Se || veri ei käi Lüg; süda paneb vere `köima PJg; `kamper paneb koledass vere `käimä Kod; viin aab vere `käima Ksi; veri akkap `käümä jälle Hls; kui käed küĺmetivä, siss `tuĺli lämmitämä - - käib jälle Ran || (peapööritusest) Pia käib `ringi, `silmide ies lähäb `mustast Jõh; pää akkas `ümber `käimä Vai; Pea käib `otsas `ömber Pöi; pea kεib nii `kangest `rinki Rid; pia uemane, keib `ümber JMd; pia aga käis `ringi, terve saunaga käis `ringi Kad; piä käib ümmer, ilm lähäb mussass Kod; pea käib `ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; miul käüś pää `tiiru Krk; Pää seen nigu hällütäss `täämbä, pää käü `ümbreʔ Urv b. (kiirest töötamisest) minu kääd enamb - - `kärmest ei `käined Jõe; `toine `jälle `laskes sene `sarja aga `käia `ühte `puhku VNg; lase omad käbäräd `käiä Vai; Paneme rehad `keima Kaa; paneme aerod `keima Rid; lase käed `köia, ää `laiskle Tõs; [eestniitja ütles:] `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku JõeK; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; küll temä olli usin, käe käisiv ninda ku üit́s libin Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel c. (ukse, sahtli vms avamisest ja sulgemisest) `kuulen, uks kävi ja [keegi] tuleb kohe sise Kuu; uks äp kei, `rüüstab parandad Khk; Üks tuli teine läks, kõrtsi uks see käis alati Pöi; lova `sahtel käib `prεεgu tugevaste Emm; Liida `siiver oli tahmane ja nõgine, ei köin iaste Han d. lainetama meri käib vai `lainetab, `valges `kopros kõhe Lüg; meri kεis nii `kangesti kui me lainete vahel olime Khk; Eele oli edäläst igänes vali, täna viel käüb `laugjas laenõ maha Khn; suured `lained kääväd nagu müürid Kod; `väikset `lainõt käevä `vi̬i̬rde Ran e. saabuma (postist) Mool käi `lehte mitte - - ela just kut kottis Pöi; Männal käib koa aealeht Tõs; kas teil Virulast ei käi Juu; mul käib ikke omal leht kua VMr; nüid ei käi meil enäm `seitungi `lehte KJn; peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; elopäävä˽käve mul leht; sõ̭a `aigo - - kiŕa˽kävevä˽talo nimmi `perrä Räp; `t́seitina ~ kasedi kääväʔ; leht käu Se f. fig ühe valdusest teise valdusse minema laada loomad, nee keivad ühä kääst teise käde Khk; töö käib ühe kääst teese kätte Juu; Käib ühe käest teise kätte kui mustlase püksi nööp Pal; tüdruk käind käest kätte Plt
9. a. ringlema, pöörlema; töötama (masinatest, kellast vm seadmetest) `mootur jääb `seisu, sa‿i saa teda enam `käima Jõe; `kellod `käiväd vahel ede Vai; keribud keivad Khk; [veski] tiivad käivad `ühte `vääri Krj; Ratas akkab rõugu peale `käima (hõõrduma) Pöi; kell kεib tikk takk Emm; kell köib `ühte Tõs; kell käib taha, ei jõua edasi `ühti Juu; `veski tiivad käivad `ümbar VJg; `õhta käis mõni neli vokki nõnna et kella `kümneni Trm; tuule `veski ku tuult ei õle, longib käedä Kod; katal käis, aga masin veel `seisis Lai; `veśke pannass `käimä, akats jahvateme Krk; voḱk pidänu nii `tassa `käimä, et `kiägi es kuule Puh; serände `väike tuul, si̬i̬ tuule`veśkit `käimä‿i pane Nõo; `tõuka kell `käimä Kam; mi˽kell käü üüpääväga kat́s `tuńni ette Har; kell käü kuvvõda pääl ~ kuvvõdat; pannõl piat [koodi] varrõ otsah `üḿbre `ḱauma Se b. toimima, funktsioneerima [siis] Hakkas küll juba äri `käümä `Suomega Kuu; Küll oleks kena, kui maailmas keik keiks sedati kut peaks keima Kaa; [veisel] oo keelika viga, `antse `rasva, et mälu `jälle `keima akkab Jaa; meiereid akast `köima Muh; koolid akkavad `oome `käima Rei; `tih́ked `juused kui kamm läbi äi käi Khn; nüid pöial käib ilusti, annab `liikuma Kei; see lukk on rikki läind, see ei käi `easte Juu; ing ei taha `käia, jääb `kińni VJg; lukk ei käi KJn; `juussed om ärä vanunuva, kaḿm kah ei käi läbi Ran; taba hukka `lännü om, ḱäu‿uiʔ Se || fig Kääse ku Andso viiol (on heas korras) Räp
10. a. (äkki) tekkima; järsku läbistama (aistingust, tundmusest, mõttest vms) Külm kävi vähä läbi ja kohe löi mogad kaik rakku Kuu; naba `aigeta, `käivad nisukesed valu `iilid kohe VNg; `külmä värinäd ja palava `iilid `käiväd Lüg; `luksud `kävväd Vai; körvedised käivad Jäm; möne obusel kεivad iirid ülal; lehmal kεivad puhudised, kut köht `liiga täis oo; juba pεεst läbi käib see kisa Khk; lahk kεis läbi, `tömmas suu `kiiva Mus; Sii akkab nõnda kõhe, käib nõnda abudest läbi Pöi; `jalge sees käivad krümbid Käi; jälistus käis läbi Rei; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmusin) Kul; kõõksud käevad, üks räägib sind takka Mär; valu ood köevad, se `öötas kirm oleved Kir; va külmad kivi parandad, `jalgel akab külm, jalgest köib läbi Mih; [vastumeelne jutt] Käib läbi nagu vile sia pääst Hää; röhatesed käivad üle Ris; lapsel kluksud käävad Kei; `aigus käib kallal `ühte `puhku Juu; teine räägib taga kui nõksud käivad JõeK; mul krambid käivad `jalgus Tür; laulab väga eledast, käib läbi pia Ann; `väituse iilid akkasivad `käima `kange `väega Kad; ku [laps] akab `sündimä, siis kääväd kinnitused Kod; külm kõrvust läbi käind Lai; valu jooned käeväd südäme `alla; temal käeväd `tihti `rõuged KJn; rambida käeva `jalga Trv; aigu kävve ja uni tükip `pääle; kõrvetse käüve `rindu, ku viga sehen om Hls; värin käis üle ihu, surm läits üle `avva aseme Ran; `õkva valu ju̬u̬n käiss südämest läbi Nõo; Tu̬u̬ käve jo˽kõ̭gõst lihast ja˽luust läbi; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ, muidu‿gu `süäme `puhkusõ˽käveʔ Rõu; `rüöhkeʔ kääväʔ pääle söögi Vas; jumõʔ kääväʔ üle iho Räp; `naksi latsõ haluʔ `ḱauma Se; peal(e) käima aeg-ajalt hoogudena esinema tämäl käib `langev `aigus `pääle Lüg; nii `kanged aigud käivad peal Pöi; sennel käib laŋŋe `aigus pääl Emm; aĺltõbi peab oo `kaupa `peale `käima Vän; kae mitu `korda siĺma pial käind Kad; tõbi käib `pääle Puh || regulaarselt esinema tal käivad naiste asjad Rei; kuu `rõivaʔ, mis õga kuu kääväʔ Se b. esinema, tekkima (ilmast, loodusnähtustest) `tuule `iilid `käiväd `vihmä ies Lüg; vihm akkas mere peelt pagidega `keima Mus; [ilm] vahel üsna vaga, vahel suured tormi joonid käist Emm; sado keib ilinga aaval Mar; suured torma ilingud käivad Var; oli varjolese `kohtes, kos kevadi külm ei käin peal Ris; sügise käevad öökülmad; kuevad välgud käevad `õhta `aegu Kei; kui tulispaśs `käima akkab, siis tuleb teisel kolmandal pääval `vihma Juu; aned lähvad, allad `käivad Amb; sügise akkavad `allad `käima Iis; vihmad akkavad `käima jaanipäeva `ümber Trm; `uassa läbi rajod kääväd Kod; üks välk käis teese järele; kui juba iilid käivad, siis on vihm tulemas Plt; välgud käevad, toodustab, sügisese öödel, toodused käevad SJn; laoritspäevä ja `pärtlispäevä vahel käesivä alled Ran; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse Nõo; `piḱne käve päiv `aigu, `taiva alunõ oĺl nigu üt́s tulõ meri Krl; nakasõ halla˽`käümä; välgüʔ nu̬u̬˽`kävve tsihh ja tsähh Har; `piḱne käve ku kärdsäh́ti Rõu; `piḱne käü, mugu müristäss ja, lü̬ü̬ `väĺkü; naaśõl oĺl hulga `hainu kuivada˽kotoh, vihmasagara˽käveʔ Vas || sui köib talve järele Muh; sui käip `talve järel, `talve käib sui järel Juu; suvi käib talve järele VJg; suvi käu talvõ `perrä Se
11. suunduma, kulgema, (üle või läbi) ulatuma [karu] `jäljed `käisid üle tie `põigite Lüg; vana tie kävi `enne läbi külä joe `äärest `müödä Vai; `kerve silmast keib `kerve vaŕss läbi Ans; pisine rada keib metsast läbi; `valged pilve kiud keivad üle `taeva Khk; paet obune oo iire`karva, must sooń keis seĺja pεεlt läbi Mus; Üks `üüdis tuule aga, teisel oli noa laev, `sõuksed joonilised pilved käisid öle `taeva; Oli ikka pidu ja oli pidu laud ka, öle toa käis; vee tori, enne keis kaolt rehala Pöi; kut köho all `valge tükk käib öles, siis on pugo lehm Käi; silla aampaĺgid käevad kaśti pealt kaśti `peale Mär; vanasti [sohu] köis tamme pakudest tee `sesse Mih; rie kaust käib paku `otsade pealt läbi Ris; `talve põle `jäĺga `käimas, siis on `umbe, lumi sügav Ann; polgu adjudant, suured ma˛i·lma nöörid käisid `risti siit rinna eest läbi Pee; `lantspu käib `vankri alt läbi Sim; tee käib ukse alt läbi; räśsik o `vaĺkjas, juaned käeväd `mü̬ü̬dä `selgä Kod; viisul on ormad - - kust paelad läbi käivad Lai; `purded ehk tõkked kääväd oeast üle KJn; tii käib kiverdi kõverdi Trv; massal kävve soone läbi Hls; ihu `ümbre `panti talje, ta käis `ümbre `rindu Ran; `keŕkuti̬i̬ käis `mõisast `mõisade; suur tannum käis `ümbre külä Nõo; si̬i̬st `Leipsi palost käve kaŕati̬i̬ Vas || fig, hum Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu
12. a. paiknema, asetsema; (kuhugi) kuuluma, määratud olema `paadi `seuras kävi `enne üks viistoist ja kaks`kümmend `verku Kuu; korop käis rie pial; aam`palgid `pannasse `este, siis `käivad venitused, siis sarikad Lüg; laba`kindad, nämäd `käüdi `nahkasi `kindo sies; kus kaks ovost käviväd ratta ies, siis `tiisel oli kesk`paigas Vai; vanadel meestel `piipudel kεisid kaaned Jäm; ake keib `ingede `kaelas, siis ta liigub Ans; telgas käib obuse seĺjas; alus kot́t keib all magada Khk; see küla keis Mustjala möisa ala Mus; Piip keib suus Kaa; `pealmene kivi käis [veskil] ikke kõva, alumene kivi peab `pehmem olema; aerud keivad `tollide vahel Pöi; vammussel köis pussakas `peale Muh; linad käivad sii kappis Rei; `pärled käevad `kaeles Mär; liiämür - - köis `ümmer ah́o Vig; murispuu `piäle köiväd paarid Var; jalaste `sisse köivad kodarad Tõs; paĺgi kelk käib ree taga, paĺgi otsa all Juu; Säŕk käib kõige all Jür; põld ein käib `jälle `rõukudes puude pial Pai; linutamise aal käis põll ies VMr; obused käivad `trengidega ies VJg; trepil käeväd lavvad `piäle Kod; Kalmumäe oli üks koht - - Ellakvere küla `alla ta käis Lai; see järi käib `kamrisse, toop käib naela `otsa; `kartul ja oder käisid ühe põllu pial Plt; [talu]koha `kõrva käis suur mets; riiv käib ukse ette; tallukad keisid sukkade `otsa KJn; `viina pit́s käü ehen ja saiapala pääle Krk; soolikad ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran; `kampsunil käis verrev nü̬ü̬r `ümbre kaala; saena `sisse olli `raotu nigu akan, aga laud käis ette Nõo; `olli serände `vanduss, kos piibu pää ja vaŕss `sisse käis Nõo; ega kaara maad es kõrrata, `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn; `Tõrdulõ käve kaas pääle Urv; Su̬u̬hara käü Tśolgo `kerko ala Räp || `ukse `aagil on obadus, sie on kuhu aak `kinni käib VNg; sie `priesi käis vel lugus Vai; kui uks oo `niisked saand, oo ää `pahtund, siis äp kei `eesti `kinni änd; `pastli paelad - - keivad jala kurgu peelt kogu Mus; nõela tooś on nagu priĺli tooś, keib `lahti kesspaegast Kul; Levaahe `oĺli ka rihituas, ahjusuu, `siivrega käis `kińni Hää; preesil oli tilgut, sellega käis `kińni Juu; aeda uks käis lukku Äks; [kanga] sõĺg käis kokku, tal olid tihvtid ots, tõmmas `riide pinguli Plt; egä sõrme sehen om kolm `końti ja kos kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran b. kehtima, käibima, esinema; kasutusel, kombeks, tavaks olema sie on `ranna`rahva sana, maa`rahval seda sana ei käi Jõe; vanad [pere] `märgid `käivad edesi Hlj; südä on `suurest `kasvand, sie [ütlus] käib tigedä inimise `kõhta; kilimittud `käivad `kõige `rohkemb `külvamise `juures Lüg; `paljo ei `käigi ühes kuos neid ribilaid ja `ruopisi Jõh; kεib teil ka `naarid maas Khk; ega see‿s käi so `kohta mette kui ta nönda `ütles Vll; Si̬i̬ käib `jälle sööma aśja `kohta; Poomakas on niisama `käidav sõna ku `tu̬u̬kam või kaigas Hää; see sõna Kaiu `keeles nii ei käi Juu; klubid pidid - - `käima ajutiselt raha ase`täitjaks, olid papist ja nahast Kad; `rahval käib sie pruuk; `rahva suus käib sie jutt VJg; üks moenasjutt käis, minu emä kõneles Kod; `kõŕkjas mees, tema `tahtmine käib Pal; mõni raha ei käi enam Plt; anijalg käip vedru asemal Kam; tu̬u̬ [sõna] om mõ̭nõl tõsõl nukal käümän; tu̬u̬ käü kõiḱ üte põhja `pääle (tähendus on üks) Krl; kas se raha käü vi̬i̬ĺ, see om `väega vana Har; meil ḱäu śjo sõ̭na nii, sedä`väŕki Se; maha käima tarvituselt kaduma `Kõiki `eńdisi sõnu ei räägita nagu `luibu ja poogat́s või, `vaata `seuksed sõnad käivad meelest maha Hää; si̬i̬ vana kuńts om maha käünü, sedä ei `peetä änäp nüid; si̬i̬ mu̬u̬d om joba maha käünü Krk || sisaldama, mahutama vakkamaid käis vist `tiinus kuus tükki Vai; kümme pöo keib kärajas Pöi; neli `korteld käis `toopi Emm; kaks käib `kümnes viis `korda Käi; veerandikkusi käis kolm tükki `tündre peal Kos; viis `vihku käis `sõnna `parmasse Tür; kaheksakümmend `vihku käis `kuormas VMr; paelu sihuksid [nagu sina] naela `peale käib (teist halvustav küsimus) Pil
13. a. (vastu) puutuma, põrkuma, (ära) lööma `ammastega ei ole [hüljes] `külge käind, aga [on] käppadega `piigistand; kork`pendrid `käivad `laeva ja `silla vahel, nad `oiavad, et laev ei käi `vastu `silda Jõe; `Ninda käsi`päidi suruss kogu sen [lapse] pää `ümbärt`ringis läbi, `ninda et mitte üht `ainusa `kohta ep ole jäänd `käümättä (puutumata) Kuu; `kirves käib kive (kivvi), terä maas; `luomad juo `kεiväd lage, `sõnnik on nii `kõrge Lüg; Tämä mõttel, et `milla nüüd `vankri rattad kokku `käiväd Jõh; `küüner`pohja käis `vasta `lauda, `irmus valus oli Vai; Aisad olid lühiksed, regi akkas [hobusele] `kandu `käima; Lase obu `sõnna puu `varju, siis sadu‿b käi peale Pöi; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; siis akati `lüöma kahe kolme pindaga ikk, nõnna‿t `korda käis Koe; laua tükk käib lati `vasta Kad; pea käis `vasta ust; puud kulund takule, mis `kuskil teineteise `vastu käivad VJg; kui kaegass `küĺge käis, siss [koer] niutsat üits kõrd ja pühk mińemä Ran; varvass käis `vasta kivi Puh; tu̬u̬ om irmuss ku oss käiss kas `suvve vai `siĺmä Rõn; pää käve `vasta `tulpa Se; kallal ~ man käima fig sööma; (vargsi) puutuma neid putakuid o koa, mis `kapsa `lehtede kallal köevad Kir; vanames köis uie kardulde kallal Mih; kui varas oo kallal köin, kuevab [koirohi] ää Aud; Nää, iir on jo siin või kallal ju `käintki JJn; poiss `oĺli üitskõrd kasti man käenu ja raha ärä `võtnu Nõo || fig ei käind tänä `üöse nahk minu `silmide pääl, ei saand magada; nädälä `päiväd mitte üks `toidu `eine tämä suus ei käind Lüg; mitte üks jumala tang pole mu `kiele peal käind VJg; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai b. ulatuma, küündima; külgnema `süksül kävi vesi vahest üle tie Vai; see Soege nina, üks va kivi rümp, kεib mere `sisse Khk; `meite `loomde karjama kεib `senna `vastu Kär; mei pöld käib Putkaste `maades `kenni Käi; mere löugas käib maa `sisse Phl; `Lainõd `käüväd üle muuli Khn; `Seuke maanurk, käib `merre, si̬i̬ on maanina Hää; kevadete käis siin vesi JJn; paisetus käib jua südame alla VJg; tule ülesse, mul käib redel senigu aŕja `alla Vil; Paistus käü süäme ala Vas || fig anna nii et - - valu süd́ämede käib (nii et aitab) Ran
14. mõju avaldama, mõjuma Käüb `jalgule kohe sie `tärdäelemine (askeldamine) Kuu; käüb `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; kõik tööd köevad käte `peale Muh; möni toit käib södame `pεεle Käi; `raske töö käib kere `peale Vän; sańt asi, käib `mulle südame `peale Juu; sie tüe oli ikke `raske tüe, käis nii käte ja jalte (jalge) `piale Rak; [ketramine] akkab `pihtade `piale `käima kua Sim; Käib tervise piale Trm; `letre (elektri) `valge kävvet `silme pääl Hls; si̬i̬ käüp miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; tü̬ü̬ käib jõvvu `pääle Puh || fig (kaetamisest) on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle Lüg; teise inimese kuri silm on siit üle käind, kurja silmaga `vaatand Jäm; `põrssad jäid kõik nii pasale ja - - sis oli sańt sõna tal üle kεind PJg; kade silm käis üle ja pani loomale täid `seĺga Kos; vahel lapsed jäed `aigess, `üeldi, kuri silm üle käänud Kod; kui latsel midägi viga, üteldi et kuri siĺm üle käenu Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehma om ligeda nigu `mõstu Nõo; ette käima altkäemaksu andma olid selle asja pärast ede keind Khk; (kaela) peale käima paluma, manguma, keelitama; nõudma Käüb `pääle `jüskü luu`painajas Kuu; käib kõhe `pääle kui `mustlane Lüg; mis sa käid `ühte `jooni nii pailu mo `peale Vll; Äi sealt soa ilma peale käimata midagi Pöi; küll käist pεεl, aga ma pole mette joond Käi; akkas `moole `peäle `käima, anna koht kääst ää Juu; perele käisin [tööga] kõvaste `piale, ei soand sis `keegi `armu Kos; jusko `painjas käib `piäle, anna ja anna Kod; nigu `mustlane käib kaela `piale - - ikke anna `talle Plt; käib kui uni `pääle Puh; Nika käve pääle ku ma˽`tääga üten lät́si Rõu
15. (midagi) järgima; (millelegi vastavalt) toimima, talitama usu `nööri `mööda kεib kuni elu otsani Jäm; mis viha vaen tal Kuti `vastu on, `ühte `jooni käib teise kohe (vastu); ne käivad egas `asjas nönda kut käsikääs üksteisega Vll; ta peab ikka `öiget `säädu `keima Jaa; ma pian ikka `seaduse järel `käima Juu; [kui] laps vanemate `jäĺgedes käib [öeldakse:] kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; sie käib mu kielu `vasta VJg; vanass kualin `testi eel`kiŕja. ku̬u̬l`meister kiŕjutas ette, sa kiŕjutasid ärä et käsi käis ku̬u̬l`meistri õmaga `üste Kod; si̬i̬ [laps] om joba käsu käijä, ta käü mõne käsu ära joba Krk; ta käib vil emä `jälgin Nõo; ta pidä `säädüist, ḱäu `säädüse `perrä, ei ḱäu `vasta `säädüist Se; kohut käima õigust nõudma, protsessima `aksid kohut `keima, tεεb millal see `otsa saab Khk; ma pole kenegiga kohut käind Käi; keisid ikke kohot, aga ei sest tulnd `ühti Mar; akkas - - landrahiga kohut `köima Mih; ärraga käisime kohut VMr; käisid kohot ka ike natuke KJn; `vannu ikki vi̬i̬l nakassiva [vennad] kohut `käimä; kaits `paari käenuva kohut kaits `aastat, siss keŕk lahutanu [abielu] ärä Nõo; nii tark poiss oĺl et, käve vi̬i̬l herräga˽kohut kah Vas; käüse kohut uma külä mehegaʔ Se
16. a. toimuma, teoks saama Minu esimäne `Suome reis kävi hüäst Kuu; `ninda on käind, `ninda käib edesi; sie vana jutt käib `põlvest `põlveni edesi; sõda on `käimäs Lüg; paneme töö `käima; kuidas see laul keib Khk; Üksi koari `niitmine käis nõnda, aketi kohe äärest `niitma; rebasejaht käib `talve läbi Pöi; meil on `metsas juba tööjärg `käimas Emm; rehepeksud, need kεisid ikka käsil Phl; tants köis edasi; eenätöö see köib ike `endist `moodi Vig; teada küll, kudas need asjad köebad Mih; rukki `lõikus käis sirbiga; rehepeks käis vardaga Tür; mõesa moonamestel sel käis `küindlapää üless `ütlemene Pee; vihu `leikasid `vaĺmis, ega sis, sie käis nõnna mis `välkus kohe Koe; kos sinä õlid, ku lahing käis ranna jäären Kod; pośte aśsad käivad laialt Plt; nigu `riibmine ja sugimine, tu̬u̬ käis iki rehägä Ran; `aiga`mü̬ü̬dä asja käevä, ripa rapa rista `kat́ski; [sünnipäev] käip kõik nätäl Nõo b. muutuma minu `muistamisest `saadik on sie laht `käünüd `palju pisemmaks; kui lähäd `puosta `pääle, peräst kui tugevaks käüb, saab `oite ala valatada; [kiluvõrgud] olid juo vähä `käüned `pehmeks Kuu c. edenema, laabuma tämä kääs `käiväd kõik tüöd, midä kätte võttab Lüg; lase kaup `keia, mis sa tiŋŋid Khk; mis se ärja küńd oo‿s - - ega se na ruttu köi [kui] obustega Lih; mida `rohkem sa teed seda tööd, seda parem ta käib Ris; töö akkab tagurpidi `käima, ei lähä edasi `ühti, ei soa ärjapead väĺlalt ää Juu; sie käib `kähku kui käki tegu JõeK; `vaatab kuda ni̬i̬d elod akavad `käimä Kod; tü̬ü̬ käis ku soras Kod; tü̬ü̬ käip täl käen nigu käki tegu Nõo; tü̬ü̬ kääse mul nii virgast nigu tuli püśs Räp; las(k)e käia ergutus-, heakskiiduhüüd lase vade `käüä! [hüüti] ku midägi `lähte hüäst Kuu; lase aga `köia, mis tal oo Aud; [üks] tahab `riakida, teine on `valmis `kuulama, `ütleb et lase `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä Krk; `laske nüid käiä, nüid ei massa `aiga `viitä Hel; herr üteĺ oma kutsarilõ: las kävvä Räp || (erilise leksikaalse tähenduseta) nisuke juomakalts et lase `käia Kad d. (käekäigust, hrl küsimusena) kuda käsi käüb Kuu; kuidas käsi keib; kuidas käpad keivad Khk; nönda küsitakse ka, kudas käbarad käivad Vll; Soldati käsi äi käind sõjaväljal mette `easti Pöi; kudas käsi keib koa sis Mar; kudas käbäläd köivad koa, küsitse teese käest Tõs; kudas so käsi käib koa nüid, põle sind kaua näind Kos; kudas käsi käib, kuis elad Puh; vanast üteldi et, murra `murtust ja anna `antust, siss käib su käsi äste; käsi käip periss äste, rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun; tõene küsip, kudass käsi käib, tõene `ütleb mes tä käib, `käissest `sisse, `käissest `väĺlä Nõo; täl `höste käsi käu, tä om õ̭nnõlinõ mi̬i̬śs Se
17. kostma, kõlama käräkäs käis äkkist Lüg; `Järsku käis `irmus `raksatus IisR; köhimise ääl keib `kaugelt käde; keis `irmus röögatus Khk; Kurgede ääl keib soost ää Kaa; vali `öilamise ääl käib metsast Krj; Pisike kabin käis korra kaudu akent; Irmus nina norin käis teisest toast Pöi; suur kõve kärgatus köis Muh; Üks vali kärts köis ja tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; sel on kõva kops, eal on nii vali, käib üle kõigi; mõni sõna käib tal nii ulluste; krapi kõbin käis kätte Juu; käis üks plaks Trm; akasid paagud `käimä, `püśsi `laśti; ele särdsäk käis Kod; suuretüki paugud käisid Vil; laksu käüsive Hls; kuuli ku tu kärts käis Ran; suur kärävüss käis Kam; sääne käŕäk käve kuʔ Se || (kuulujutust) Jutt keib, et meite `koloo·si tulne jälle uus esimees Kaa; jutt käib nii Puh; jutt köib suust suhu Tõs; ja mehe kah olliva paraja praava mehe, naĺlajutt käis Nõo; ütevahe käve˽jutuʔ et, kel paĺlo rõivast um, tu̬u̬l võõdass rõivass arʔ Rõu
18. a. püsima, kestma, vastu pidama õlekattus, kes ikke `oskas tiha, käis sada `aastad Hlj; see käib mo põlveks küll, jääb järälegi Mär; nied raag`nahka `pasled jälle `ütlesid et, ega nied ei käind midagi Amb; panin kinnastelle uued lapid `piale ja käisivad `jälle VMr; teine paĺk käib, teine `pehtib ruttu. maltspuu ei käi `kuigi kaua VJg; pehme vikat́, ühe suve käis Kod; `päätedu `saapa käevä tõenekõrd nigu `vastsegi Ran; tu ei upu˽vette, ei pala˽`tullõ, käü alasi alalõʔ Har b. kõlblik olema tegin alusse `einä, `luomad ei süö, aga alussest käib küll Lüg; `Mulle käib minu `naine küll, mis `teistel tämaga tegu IisR; See kivi käib just sönna kohta Jäm; seda kεib mäledä noordel ning vanadel Khk; `Meite asema `riided käivad veel Pöi; nee käivad mõlemad, rumalus ehk loĺlus Kei; sina ei tea, mis meil käib ja mis ei käi VJg; sarap̀ust [saab] ikke kõege paremad vitsad, paju, si̬i̬ ka käib Pal; prae rasu käib igäle `poole KJn; sukass ja `kindass kõlvass, sinna käis [lõng] küll, aga `kangade es `kõlba Ran; meil serätse söögi ei käi; iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo; kae, kas tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om mürre Võn; säärän madalik hopõń om, talu hobõsõss õks käü Har; su mõttõ˽käüvä˽kõiḱ `mõtsa, na mõttõ ei käü˽kohegi Se || (tehakse) se [reha] varss käib kuusest JJn; lepapuust käib `kapsa tõrss VMr; [kuhja] malgad käisid kase vemmaldest Sim
19. käärima (hrl õllest) õlut akkab `käimä, lüöb `alli `kõrra `pääle juo Lüg; oluve `aami `panna olut `käimä Vai; ölut kihiseb `keia; ölut kεib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles; ölut läks kihe `keima, kui ta pailu palavaks leheb ning `keema akab Khk; [õlu] akkab `keima, linakord pεεl juba Mus; õlut `lastasse köia `tõrdes Muh; see oo verre, kui ta alles köemätä oo; verre pannasse `köimä, siss lääb jälle õlless Vig; õlut juba köin, `tarvis vaadisse aada Tõs; [õlle] ramm käib ää. [kui] `lasvad `liiga ära `käia, ta siis viha ja segane keik Ris; kui õlut paelu käib, siis käib rammu `väĺla Juu; Kali `käima ei akka `ilmaski Jür; nüid on õlut käind, võib `ankrusse `panna Ann; õlu tahab käedä ja seessä õma aja Kod; virre on käimata õlu Ksi; õlut on käemäs KJn; õlu es lää `käime, juśt ku rokk ollu; peris tävveste ei lasta är kävvä Hls; `tu̬u̬brin läits õlu `käimä ja vatutama Nõo; virel ei ole `pärmi sisen, kui käi joba, siss om õlu Ote; kui õlluʔ nakass `käümä, pandass kõva pütü `sisse Räp; oluʔ om ar ḱaunu, maidsat kas tä om ka kõva (kange) Se; külma käima 1. puudulikult käärima kui ta kuidagid `sooja saab vöi loksudud, siis akab uuest `keima, seda `üitasse siis [et] ölut keib `külma; `külma kεind ölut kut udu leheb lage, ta nii pönevil sεεl sees Khk; `Külma keind öllel seisab keima kord ikka peel Kaa; Õlut läks külma keima Pöi; `küĺmä käind [õlu] siis oli `äśti magus ja Juu 2. (vallasemast) va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; [tüdruk] läks kodu `külma köima; see [tüdruk] oo koa `külma köin Muh
20. (ihade või himude kohta) Meeste isaldused keivad veini pudelite järge Kaa; käib imu tämä järele juba `mitmed ajad Kod; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel
21. (lausenäited, mis ei sobi eelnevatesse tähendusrühmadesse) Tämast `saamatuma ei `käigi (polegi olemas) IisR; kaŋŋas ei kεi kenast Khk; Seda tuli vähe ette, et ta (kangas) pole käima akkand Rei; löng on kibas akkan `käima (kangaveast) Ris; ta laseb ikke köened `käiä teese vara üle Juu; ole kõigin paegun `leṕlik, käi alt varvaste teistel, sis saat iluste läbi Puh; kusi om kinni, ei käüʔ kusi Krl; tütär üte et, ega ma üle imä ei˽käüʔ, mis imä otsustass, tu̬u̬ um Plv; mõ̭ni (taskuvaras) käsegiʔ `laato piti, karmanit piti Se; käes ~ käsil käima kasutusel, kasutada olema ärjad pole täna kää keind Khk; See ju vana kää keind (kasutatud) riist juba Kaa; see obune peab alati kää `käima, ei soa rahu `ilmaski; mis seesäb, se on `liikumata vara, mis kääs `käia on, se on `liikuv vara Juu; kääs `käidavad asjad, nõud, mis alati pruugitavad on VJg; si̬i̬ raud mes käsil käib, ei ruasseta `ilman; `suapad akavad kõhe käsil `käima Kod; läbi käima 1. (proovi) läbi tegema, läbi minema nied on kõik minu kääst läbi käind VMr; üks mehine mees, kui ta kõigist aśjust läbi käib Pal; raamat käis `enne `sensurist läbi KJn; siss `olli loosi alt läbi käenu Hel 2. (seedimisest) köht oo ummussis, äi käi läbi mette; paljas vesi käib läbi, kut sehest `lahti on Khk; Kase karba vett `joodi - - kui sihest läbi keis, siis vöttas köhu `jälle `kinni Kaa; köhutöbi oli, köht käis läbi, paĺlas vesi oli Pha; Kui köht läbi keis, siis [mustikamoos] `tõmmas `kinni Pöi; kõht on ummuksis, ei anna läbi `käia Vän; pihta ~ sisse käima pilkama, nöökima; taga rääkima Olga on `valmis ikka teiste `pihta `käima Khk; Akkas `korda teise `sisse `käima ja käib; `Kange teiste `pihta `käima Pöi; Möne mihel aa sihane sant mood, et käib teistel sisse Emm; Ära katsu si sisse käie midaged, sa mötled et ma ni tolgus ole et ma‿p saa aru end Käi; üle käima 1. ületama, üle olema, parem (tugevam, tähtsam vm) olema `tõine käib ramuga `tõisest üle; mina‿n käi sest tüöst üle, mu jõud ei `kanna üle Lüg; ta söna pidi ikka teistest üle `keima Khk; [laps] Lihab ju nii `raskeks, jõud äi käi änam öle Pöi; eks tervis kõege parem ole, üle selle‿i käi `keegi Var; kubjas köis meeste üle Aud; valla talitaja peab kõigist üle `käima, mis tema `ütleb see peab olema Juu; kasu pidi kuludest üle `käima VJg; naene käib üle mehe, ku mi̬i̬s lähäb väimehess Kod; jumala käsk käib üle kõigi Puh; si̬i̬ asi käib üle miu `mõistuse Nõo; timä helü piat õks tõisist üle `käümä Har; mu joud ḱäu sust üle; `uhkuss käüse üle rikkusõ Se || ta ḱäu üle sõ̭na, `kullõ õiʔ (on sõnakuulmatu) Se 2. vaatama `laskes silmad üle `keia (vaatas üle) Khk; ma olen seda `aśja näind, mu silmad on sealt üle käind Juu; mu silm käu üle, s‿ma näe kõ̭iḱ arʔ Se 3. (kogu tervikut hõlmama) lademest `üieti, siis sai `vartaga üle `käia VNg; Vanasti said viljapöllud kohe peele ösumist uiesti üle keidud Kaa; Lahing käis öle, tegi maatasa kõik Pöi; Pole sii einamal `seaste suurd `niita midagid, aga ma pea ikka vigadiga üle `käima Rei; lademed `kiera viel teisip̀idi - - siis [sai] `jälle kord üle `käidud (pindaga pekstud) JJn; va kase põngastik - - eks ta vikatiga pia ikke üle `käima VMr; kui lade oli püeratud, siis sai teist pidi `jälle kaks `korda üle `käidud Sim; kui vihm üle läits, said iki `viĺlä, aga kui põud üle käis, es saa midägi Ran; ümber käima käituma, kohtlema; tegemist tegema `katsuga tulega ilust `ümber `käiä Lüg; mönega tä üsna kenasti käib `ümber, aga teist tä `kiusab `jälle Khk; `Voata kudas sa loomaga `ömber käid Pöi; tä na suurest sugust, tä nagu ei taha alama `rahvaga `ümber `keiä Mar; ei `oska mängu riistaga `ümmer `käia Mär; lapsega tuleb õrnaste `ümmer `köiä, ei tohe kuri `olla Tõs; `loomadega piab `ümmer `käima, `söötma ja `jootma ja `kõike tal `andma Juu; õli kolm ja pu̬u̬l `uassad vangin, üväss `käidud ümmer Kod; poiśs kanseldab obostega, ta käib nendega `vahvasti `ümmer Plt; mea ole `seantse `asjuge [nagu ravitsemine] ümmer käünü Krk; temä ei mõesta serätse masinaga `ümbre `kävvä Nõo; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei˽saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `haigide inemistegaʔ om paĺlo vaia `ümbre `kävvü, kua taht juvvaʔ, kua `ussõ viiaʔ Se || fig liialdama tämä käüb `liiga `laialt `ümber Vai; see käib oma toiduga väga laiald `ümber, kevadi `puudus Emm; ta keib selle va kepega (kibedaga) `paĺlo `ümber Mar; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (joodikust) Krk
Vrd käülema
kääg kääg g käo Saa Rap; keäg, kiäg, g kiäg|u, -i, käo Juu üle leiva lõigatud käär või kannikas lõiga kääg üle levä Saa; mitu `kiäga `leibä. at́täh selle käo eest; mik‿sa `lõikad nii paelu `keägusi `lahti Juu
käär1 käär Jõe Pha, g kääru Kuu/`k-/ spor eP(-ea-, -ia-, --), M Ran Nõo TMr San/-/ Krl Har/-/ Räp(g -o), käära (-ä) Jõh/`k-/ Muh spor L(-iä- Khn), KJn SJn Kõp, kääri Pöi Var, `kääro Lüg, ḱaaru Krl Har; käärd g kääru Jäm Vig Kse Tor Tür Ksi KJn Hel Ote V(ḱ-; g -o)
1. a. käänak, käänukoht, looge; pooleldi piiratud maatükk, veekogu osa vm sopp mere `lougas on mere käär Jõe; `Einama `käära `lasned `mennä rägä Jõh; aja obu aja `kääru, siis saab käde Jäm; just silla kearu peal ~ silla kearu `kohtas (tee käänakul) `tulli `vastu; lehmad o mere kearu sihes Muh; Selle kääru tagant tuleb Nurme talu `nähtavale Mar; kõba maa lähäb järve kääru `sisse Kse; kääriklene jõgi, kus käärid sehes on Var; se vana maja oli sii kiärä piäl, kus tie kiäräb Khn; `oĺlime jõe käära peal koos; läksin jõe `käärdu Tor; naene läks Ärjanina käära pääl `eina tegima Hää; jõgi tieb sial kohal nisukese `veikse kääru VMr; [vaja] ti̬i̬ `jääri ja kiärud `riisu Kod; jõgi tege `seäntse kääru - - järvel om kah käär, mõtsal kah; mede käärun püünävä kaits mi̬i̬st kalu; aja eläjä `kääru Trv; jõe `käärte sehen kasvass suuŕ iluss ein Krk; `aina kasvap ka sääl jõe `kääre sehen Ran; mi hainamaa om sääl i̬i̬ ḱaaru sisen Har; niidü ḱäärd, lõigat tu̬u̬ `vi̬i̬gaʔ; ma lää üle uja kääro Se || (ringiminekust) teeb suure käära Tõs; Mia läksi kiärägä Kahu tagant läbi Khn; ku sa siit `õigest (otse) läät, sis jääss sul suur käär maha (ring tegemata) Krk Vrd kääreb. fig (kõrvaline) koht, kant ei tea, kus `kääras nii räägitse; mõnes `nurkas ja käära sees oo teist `moodi Tõs || tä oo mõne käära pialt tohm küll, aga mõne käära pialt põle Tõs; ḱäänd jutu `tõistõ `ḱaardu Se c. (ruumiosast) löövi käärd (esikunurk) Jäm; riha alutse käär, `sinna `aeti üssikse `sisse; mea olli kirikun `altre käärun [või] `kantsle käärun Krk
2. a. aas, silmus sedasi jalad pani sält nööri kääru tagant läbi Jäm; korjatakse nee vörgu käärud niimoodi käävarre `peale (kuivama pannes) Ans; ma viruta sulle selle ohja kääruga Muh; lööb soolika käära üle teese (hobusel tiirudega) Tõs; Mio võt́tis [laine] suõdi kiärässe ning viis üle `parda - - suõdi kiär oli pios Khn; liignahk oli [kasukal] ees ja punased käärad olid puusade peal; käärad jäid äärede `peale nagu `pastla `tärked Aud; käärad ehk tamsad `oĺlid [võrgu] paelal, kääradega käis võrk juheti aru `küĺgi; kivislõnga käära `pańni `ümmer kivi (kivistamisel) Hää || (suka)silm kiäräd üüdässe nied, nied pahupidi silmäd Khn b. kiud, keere puu mõõgad olid, [lina] püu kätte ja `anti `pihta (ropsimisel), teene käär ja jälle `pihta Tõs; Üks käär ühe küĺle päält ja teine käär teise küĺle päält, `öeldi siasaba nü̬ü̬r Hää
3. uure, õnarus, õnnal `perse kääru vahelt vöttis `auduma Khk; vart oli `seoke käärägä kõver puu Tõs; `Kainluauk on piha labaluu all käe kääru si̬i̬s; Mõista mõista `mõõru, katsu katsu `kääru, `käärus kana pesa, kaks muna si̬i̬s - - [mehe] kubeme `käärus on si̬i̬ pesa Hää; kindsu kääru `sisse (põlveõndlasse) Krk || piibu käärä sehest piibu pigi võta, pane [haava] `piäle Tõs
4. käänis, riiete (üles)kääritud koht Kui [varrukas] pitk on, pane käär peale Pöi; tubakas `pandi mütsi kearu vahele Muh; ülli käär; püksi käär; pane käär `pääle Emm || riba, tükk `riide käärud Jäm Vrd kääre
5. (üle terve leiva lõigatud) paksem viil `lõika üks käär `leiba `mulle Trm; `lõikas ühe kiäru `leibä Kod; pidu `pääle lõegati iks käär, aga egäpäevi lavva `pääle lõegati kikk; Kellä kuvve aigu tuudi pruukost mõtsa, käär võileibä Nõo; `lõika˽mullõ kah üt́s käärd `leibä Plv; lina`kakmise `aigo `ańte hää käär piirakut `lõuna `u̬u̬tõss; Kas ütekäe vai katõkäe kääroʔ Räp Vrd käärahuss, käärmas, käärmik, käärukas
Vrd käänd, käärakas1, käärik2
*käärahhuss ḱaarahhuss üle leiva lõigatud viil, käärSe
käärakas1 käära|k Kse TMr Rõu, g -ku Mär Tõs; käärä|k g -ku Ran Kam, -gu Krl; käära|kas Pöi Nis(-ia-), g -ka spor Sa ; käära|gas g -ga Khk; ppl käärakid Vän
1. käänd, kõverus; käär, sopp jões püiavad mööda käärakid küll võrgust mõrraga [kalu] Vän; kääräk om mõni kõverik - - kas põllu vi̬i̬r vai mõtsa kääräk; `ku̬u̬lmel om kah kääräkud ja jõe kääräkud Ran; aenamaal üt́s kääräk siśen, üt́s lomp vai, kos keväjä vesi sisen Kam
2. a. a kõver, kaarjas; kongis; käänuline kääraga ninaga mees Khk; Suur ull öletsepidi kõver käärakas nina, just kut suur varn Pöi; jõgi oo nii käärakas Mär; Mets oo käärakud puid täis; `Jääral olid käärakad sarved Han; see [tee] oo käärakam, aga siit [minnes] oo otsem; puu oo käärak Kse; kõber, kiarakas puu Nis || Seikse kena kääraka tagumisega tüdruk Kaa Vrd kääruline b. s küll sool oo käärakas pias (nina) Mär; olid ka siukst `kasvan käärakud (sobivalt kõverad puud adrakurgedeks) Tõs
3. üle terve leiva lõigatud paksem viil [isa] Leikas moole suure kääraka leiba Pöi; Leevä käärak, tu̬u̬ oĺl häste paks üle pätsiotsa lõigatu muru Rõu
Vrd käär1
käär|kannikas üle terve leiva lõigatud viil `leikas `mulle `suure käär`kanniga `leiba VNg; Kottu `pańdi pime käärkanikas [karjasele] `kaasa Kei; `ańtsin `talle käärkańnika Ann Vrd käär|tükk, käär|viilakas, käär|viilukas
laamendama1 laamen|dama Jür Rõu/-õn-/, -teme Krk; (ta) laamendab Kad(-ua-) Rak; `laamendam(m)a Kuu Lüg praalima, laiutama Ära `laamenda siin `toiste tülüks Kuu; Kui `palka saab, siis kukub laamendama Jür; `juonud mies laamendab Kad; Vaade, et sa kõrdsin laamenteme ei akka; Ku purjun om, sis laamendes et maailm sellän Krk; Käve pääle `Rõugut piten laamõndõn Rõu || üle kallaste ajama vesi laamendab kevadel; kevade sure `viega jõgi luamendab, kõik `kaldad on üle; sie nisuke luamendaja vesi, aga küll sie kaub ära Kad Vrd laamama1, laamerdama
laapama `laapa|ma, laaba|ta JMd/-ua-/ Ran Puh, -me, -te Hel; `laapa|ma, -da Jõh; `laapõmmõ Krl; (ma) `laapan hv Kuu, (ta) `laapab Muh
1. (kergelt) pühkima, üle tõmbama sa olet `paĺlald laabanu, ei ole `pühkin iluste Hel; `laapab lavva üits kõrd üle niisama käpäga, ta ei saa `puhtass; laabass `käega üle näo Ran; `laapass jalaʔ muast `puhtass Krl Vrd laapima, laapsama
2. (astumisest) `Laapas `käia `varbad `sisse `puale Jõh; mis sa `luapad JMd
laapima `laapima, (ma) `laabin Kuu Lüg; (ta) laabib Kaa Pst; `laap|ma TLä, -me San, `laaṕma Ote V, (ma) laabi
1. (kergelt) üle või kokku tõmbama Ei samate `laapies küll puu`riistu `valgeks saa, neid `täüdü kovasti `nühkidä; `Lauda `laabida `kerge `käägä Kuu; rätiga laabib üle näo; laḱka lännu vai maha sadanu, laabi kokku Ran; kesk taret laabip, ja nuka ja kolga jätäp kõ̭ik `pühkmädä Puh; laabime nüid õige valiste (riisumisest) Ote; küll ma `laapse teda, es läha sugu `puhtass San; taad tarrõ [ta] iks laaṕ ega hummogu Kan; Laaṕ `mi̬i̬dse `käega mul ńaku Urv; võta˽põrmandu laṕp ja laabiʔ põrmand üle Rõu || kammima mes sä laabit tost pääst, `juusse jo esiki laheda Nõo; mi‿sa˽taast pääst nii paĺlu laabit, taa om jo esiki˽sille Urv || paitama, silitama Mes sa minust nüd `laabid, ega ma sis monikane kass ole Kuu; kül minno leebitäss ja laabitass Vas || krahmima laabib `endale vara kokku Ran Vrd laabitsama, laapsama
2. (lonkides) käima, vantsima Küll aga `laabib edesi `mennä Kuu; `Laapis, `pastlid jalas, sene maa maha Lüg; Üks keib naksides, teine laabib Kaa; Si‿i jõua jalgug tõsta, laabib müdä maad Pst Vrd laatima
Vrd laapama
laapsama `laapsama Nõo, laabsa|ta hv Kam, -da Urv Rõu (kergelt) üle tõmbama, pühkima laabsass üle minu näo käpäga Kam; `Laapsa˽`käega˽ta praht́ maha Urv; `Laapsa vi̬i̬l `vi̬i̬ga kah üle näo; `Mõskmine vai asi, laabsass lapiga üt́skõrd üle ja˽vaĺmiss Rõu Vrd laapama
lapahhuma Lapahhuma (korra) üle ääre loksumaVas Vrd lapatuma
lapahtum(m)a lapahtum(m)a Rõu Vas kukkuma, (maha või üle ääre) langema, plartsatama munaku̬u̬ŕ lät́s `kat́skiʔ, muna lapahtu `maaha; inemiisil nigu lapahtu tu̬u̬ tulõkipõń ja riih lät́s palama; pańg oĺl `väega˽täüś, vett lapahtu pisu `maaha Rõu || fig tiiä, kuiss tu sõ̭na nii lapahtu suust Vas || välja kukkuma, õnnestuma `mustlanõ üteĺ, ma˽`sü̬ü̬dü ei olõ, ku teil es lapahtu˽tu̬u̬ asi Rõu
lapatuma lapatuma (üle ääre) loksuma pańg om vett liig täüs valõt, ta õks maha lapatuss Har Vrd lapahhuma
lappama lappa|ma, -da, (ma) -n R(-maie Lüg; da-inf lappa Vai; tud-part labatu Kuu VNg; imps pr labada Vai, ipf labati Kuu Vai); lappama, lapata, (ma) lappa(n) Var spor KPõ, Iis Ran; lappame Trv
1. kätega vaheldumisi haarates a. aasadena, järkudena kokku sebima või koost lahti harutama `tombasid kuppu `paati ja siis lappasid `õŋŋed üles `pohjast Jõe; `Liini nüör tuli ka kerd `kerrald `kasti lappada; `vergud lappada ega `nuota ei lappada; olid `vergud kala täüs, siis lappati `este kohe `lahti, siis hagati vast kalu `puistama; siis labati nie `vergud `sinne korendalle Kuu; lappa köis ära ja pane `naela `otsa rippuma; `mollid `kutsuta, kuhu [püünised] `saivad `sisse lappatud Hlj; lappa köis `kinni `rongi; `kaŋŋas tahab lappada pakkult `vällä Lüg; ku `kaŋŋass `kuutud, saab lappatud alumise pakku päält `välja; lappan `kaŋŋast `seina päält maha Jõh; `nuora labati; `kaŋŋas on keväde `päivä kääs `pliekimas, `ehta labada kokko ja `tuuva tuppa Vai; tule `aita mul `võrku lapata Kei; akkan köit lappama JõeK; kangas lapatud VMr; lappa kangas moast ää Kad; nooda perä lappame `tohlu Trv; võrk lapatass `venne veere pääle, sääld lastass `siśse Ran || fig `Särki lappama (suguühtest) Khn b. (püüniseid) üle vaatama siis nemad lappasid `verku üle ja mina vedasin iest `välja Jõe; `seisev `nootasi `käidakse lappamas Var; Ja teisest äärest akataks kakuami lina `võtma - - mehed lappavad, ku lapatud on - - siś akkavad `räimi `väĺla `tõstma selle viimatse sopi si̬i̬st Hää c. jõnkshaaval tõmbama `Pääle `päivä `vieru loppu lappati paat köüt `müöde `vergu rivi `juure; `Nuored siis - - akkasid siit menemä lappades, kättegä nii`muodi siit üles `masti - - kättegä nii`muodi rippud ja siis lappad Kuu
Vrd kaplama2, labama3
2. (kaenlasse) kokku kahmama, suruma Eks `kääline asetati sidemele maha ja hakkati maast `jälle siis lappama uut `käälist `õlgi Kuu; vottasimma `luogu ja siis lappasima keik `niisukesed `suured `süüli`täied VNg; [heina] `seljändäsed lappati kokko Lüg; `Kierandasest lappati rehaga omale suur topp `eini `selga - - sie `pandi `jällä `saadu `päälä Jõh; Esteks lapati linapihu pihu `sisse kägarasse Amb; lappasid seilatäie [heinu], siis panid suadu `sisse VMr; rehaga lapati lapatust, vat niisukest uńnikud Rak || `einu lappama, sie on `einu kaarutama VMr
3. lehitsema Küll nämäd `ühdinesä näid (raamatuid) siis valatelid, kaik lehekülid läbi lappaess Kuu; `kester lappas vaid `raamatu, mina lugesin oma lugemist VNg; midä senest `raamadost alalde `sirvid ja lappad Vai; lapsed lappavad ruamatud küll, aga ei taha lugeda Kad
4. fig a. (liikumisest) Poiss `leikas `pussuga `sorme, no küll hakkas vade verd lappama Kuu; Egä õld siis vie `kindlaid `saapaid minega `käie, `vaide lappa `pastlidega ja `viiskodega Lüg b. (lobisemisest) Vade ega‿sse `Liena `muudgu `vielligi lappas sanu suust `väljä Kuu; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad Vrd klappama, labama2
Vrd lappima2
lappuma lappu|ma Hel/-me/ Ote Rõn, -m(m)a V(lappo- Vas), (ta) lappu(ss), lapuss; (ta) lappub Jõe
1. (üle ääre) loksuma piim lappuss maha Hel; vesi lappu maha Ote; `oĺli talul vesine suṕp - - siss kõtt lappu Rõn; Piim lappuss sul nüśsikust mahaʔ, mi‿sa˽tiäst nii veereni täüś ajat Urv; kõ̭iḱ laud `piimä täüs lappunu; ku i̬i̬‿päl `vasta `ju̬u̬sku tuuĺ puhk, siss omma suurõmba lappõ vi̬i̬ pääl, vesi lapuss Har; ärʔ liigutagu˽taad `pińki, piim lapuss `maaha˽kausist Plv; lappuss `ussõ vesi ali piim, ku tävve võtat Lut || fig pudenema ma lää kah pulma`tallo, vaest mullõ ka iks midägi lappuss; tuĺli `kaema, teil paĺlo viläseemet, vaest lappuss kuigi mullõ kah Kan; aig lappuss käest ärʔ Plv
2. kõikuma, vibama ruuh nakass lappumma; loodsik lappuss vii pääl, ütele poolõ ja tõsõlõ poolõ Har; loodsik tükke lappoma Vas || (tuules) laperdama puri sai `lahti `lastud, siis puri lappub sedasi Jõe
laputama1 laput|am(m)a V, -em(e) M San, labutama Kuu
1. lehvitama, vibutama Kui kana labutab saba, siis tuleb naiste rahva viera Kuu; Kana - - laput́s küll `kangest `siibe, aga iki putte enne maha; Kuĺl `lendäp ninda et `siibu ei laputegi; Temä laput́s vi̬i̬l `käege `järgi, kui me ärä lät́sime Krk; kui ani `siibu laputeve ja ennest mõseve, siss tuleb `vihma Hel
2. kõigutama, kallutama ala˽laputa ruuht, niimu̬u̬du võit `ümbre ka minnäʔ Har; ta tükke [paati] laputamma Vas
3. (maha) loksutama, üle ääre läigatama Laputi tulist vett jala pääle, villiʔ `tulliʔ üles Urv; älä˽lapuda maha `piimä; astu sa˽ka tasatsõppa, niimu̬u̬du räpätellen laputat sa˽poolõ `pańgi maha; Ei˽toheʔ vett põrmadulõ laputaʔ Har || ani - - laputev `endel vett `seĺgä Krk
4. kihutama Mihed näid, et asi `lähteb `oite `vaaraliseks, labudid ise `metsä ja sield kuo; `Härjäd on labutand `juosta nii, et hobused pole `müöde `saaned Kuu
leiva|viiluk(as) üle terve leiva või pikuti üle poole leiva lõigatud käär `suoja sanata jääb `tuimaks ka paks `leivä `viilugas Kuu; sihand öhune leva viiluk Khk; leeva viilukas, mis na teenepolt üksi saab lõegatud Mär; lebä vilukast põlegi Vig; leeva vilokas kää Ris Vrd leiva|viilak(as), leiva|viilikas, leiva|villuk(as)
leppima1 leppima, (ta) lepib spor S L, Ris Juu Amb JMd Koe VJg TaPõ Plt, leppib spor R; leppimä Lüg(-maie), (ma) lebin Kuu Vai; `leṕma Mar/-p-/ Han Var Mih, `lepmä Tõs Kod KJn, (ma) lepi(n); `leṕmä (-p-), (ma) lep|i Trv TLä Rõn, V; `leṕme, (ma) lepi (-ü) M San; leppümä, (ma) lepü Khn Har Räp Se
1. rahul olema, rahulduma; nõus olema `kuida sa sedä `viisi leppid, kui `tõine lüöb sind Lüg; vähäsegä lebin `vällä Vai; pian sellega leppima, et lesk olen Jäm; keik äi lepi mere `äärtse inimese eluga Khk; `leplik inimene lepib kõigega, ei nurise paelu, lepib sellega, mis käe oo Tõs; nüid peate selle natukese kardulega leppima Juu; tema lepib iga süögiga JMd; minä lepin õma osaga Kod; kits elab kõhna toeduga ja lepib oedu `veega Lai; lepü sellege, `rohkep anda ei oole Krk; vangi ei ole serätse söögiga `leṕnu Ran; kas leṕp `perrä (kas nõustus) Nõo; ta om sääräne pini, ega ta ei lepüʔ, kink pääle tal viha saa Har; timä `veitüga lepüss Se
2. tülitsemisest, vihapidamisest üle saama `naabri mehed leppisiväd `vällä, kui `kavva nad ikke tülis on Lüg; said `jälle εεks ning leppisid ää Khk; Said ise koa aru, et peab ikka ää leppima Pöi; tä ää leppida ei taha, seisab just kui suur `turnui·ka Mar; ma `lepsi ää, põle änäm pahane `ühti Tõs; leppige ära, et si kära vait jääb Hää; me oleme jo üksteesega leppindki JMd; edemält ku lepiti, `tu̬u̬di pu̬u̬l `tu̬u̬pi `viina, siis õli lepitet Kod; lepim kodun ärä, ei `läägi `kohtuss Krk; kellega vihätsess sai, tollega enämb es lepi; mis te üitsüte pääle viha kannate, `leṕke ärä ja eläge iluste Nõo; uma˽pini purõlõsõ, uma˽pini˽lepüseʔ Krl; omma naa˽tapukikka kah üt́skõrd vällä˽leppünüʔ Har; meil tõrõldass, tülütädäss ja lepütäss kah Rõu; `kohtohe kaibaśs külʔ esä, a niä˽leppe ärʔ Vas
3. kellegagi (kokku) sobima siad `este `riidleväd, pärast leppiväd kuus `seitse tükki `ühte Lüg; `eiväd leppined `kuigi kokko Vai; meie kaśs ja koer `lepvad üsna `easti; need lapsed lepivad `öhte Mar; va konk inimene. sandi `moega, äi taha teistega leppida Khn; veĺjed lepiväd kokko, suavad üväss läbi Kod; temä lepüss egä ütege Krk; mi lepümi `häste kokko, inne oĺl viha vahõl Räp
4. a. kokku leppima, kokkuleppele jõudma Ma `lepsi Viiuga kokku, et tä isi tõstab piimanõu piale Han; mõlemad pooled on nõus, siis lepivad kokko Juu; `saate [talu] kas pooless või kud́ass te kokku lepite KJn; viimäde leṕs kokku `meege Krk; nemä `leṕnuva kokku, et ommuku lähvä kõ̭ik `keskuse manu Nõo; `leṕke no˽ti˽kah üt́skõrd jo kokku; ei˽tiiä, kuiss taa `sõaga om, kas na valitsusõ lepüse ka˽kokku vai ei lepüki Har; tu̬u̬ om kuu `pääle `leṕnö, tu̬u̬ kääse kuu `mu̬u̬do (kuu viisi) Räp b. kihla vedama lepime, kummal `õigus oo Muh; lööme käsi, et si̬i̬ kuu lõpetame aena ärä, lepime nii, et sa annat pudõli `viina, kui `õigess lääb si̬i̬ asi Nõo; `lü̬ü̬mi käe kokku, olõmi katõkese leppünü, kolmass om käemiiśs, lü̬ü̬ käe vallalõ, raha saa siss toolõ, kel `õigus tulõ Har c. teenijat palkama; end teenijaks kauplema `täämbä armõdu hulk rahvast kõŕdsi man, selle et `täämbä sulastõ ja˽`tüt́rikkõ `leṕmise päiv Har; kiä - - är˽sai leppüʔ, tu̬u̬ sai tõõsõ manu˽`ti̬i̬ńmä minnäʔ, mood́o es saaʔ Rõu; ma käve kaŕust `lepmäh Plv
5. rahunema, vaibuma oodaʔ kui tuuĺ lepüss; ku pilveʔ `taivan `ki̬i̬rdleseʔ, piät `u̬u̬tma jälʔ kuna ilm lepüss Räp
liignõ `liig| g - üle jõu käiv ainategemõni om vahil `liignõ kuuma käel Krl
liipima `liipima, (ma) liibi(n) Khk Kaa Pöi Muh Mär Kse Tõs Juu Koe VJg Trm Plt, `liibin RId(-maie Lüg); `liipma, imp liibi Kod
1. a. teritamiseks noaga üle rihma või luisuga üle vikatitera tõmbama `liipimise rihm sai naha `küljest `lõigatud, puu `pääle sai `panna, õli kõhe `selle jaust Lüg; `Liibi vikkati ka, sie sul jo `puhta nüri IisR; Ta liibib abenenuga püksirihma peal Pöi; liibi abene nuga vahedas Kse; mõne rihma peal, mis kõba on, ei süńnigi [nuga] `liipida Juu; nuga ei võta, tahab `liipi Kod; liibi vähe nuga teravamaks Plt b. kergelt üle tõmbama Pese‿nd rehetahm iluste maha, sa `jusku kass vähe käppaga `liibib; `Kiire tüö `väĺjas, `tuadki `kraamimatta, eks nad vähe ikke `liipida ole `saaned IisR
2. lihvima, hõõruma Oleks sa `õmmete `üövliga `lauvad vähetegi üle `liipind, a nüüd `teised koredad `ninda‿t `pinnad tulevad kätte IisR; liibitässe puud `irmus siledäss, `ü̬ü̬vligä ja kluasi servägä ja; pihad `aiged, liibi ja õõru ja nopi näid Kod Vrd kliipima, leipima
Vrd leepima
3. a. siluma, viimistlema ta liibib ühe asja kallal nii kaua Khk; [ta] Veib eese tööd iganes liipida, muidu kena küll, aga aega vetab ka ülearu; Kui sedati liipida, siis äi jöva midagid teha Kaa Vrd liibitsema b. seadma, sättima mis sa ennast niikaua liibid seal; küll liibib ennast pieli juures VJg Vrd leepmä
4. lonkama küll ne varessed `liipisid, ei soan `eetsi, ei soan (jalad olid vigased) Muh Vrd leepama, liiberdama1
Vrd liipama, liipsima
limpsama `limpsa|ma, -da spor R, lim(p)sata Jäm Khk Kaa Pöi spor L K, I Trv TLä(limbsa-) Kam; `limpsamma Plv, limpsadaʔ Har(`limssamma); `limpsame, limpsate Hls Krk San; `limpsamõ Krl, limbsadõ San
1. keelega üle tõmbama Küll oli ia suutäis, `limpsa viel tagant järele kielt IisR; kaśs `limpsab keelt, sõi kedägi iäd `asja Tõs; limpsatud nõu oĺli puhas `jusku `pestud; tal (koeral) oĺli siĺmapilgu töö keelega üle näo limpsata Saa; temal on uśsi viga, `limpsab kielt Ris; kaśs on `jälle laua peal käind, `limspab tene keelt Tür; lehm `limpsab keelega nina pialt Koe; põle muudku `vaata pealt ja `limpsa keelt, kui teene sööb Trm; si `limpsab ki̬i̬lt `tihti, laheb kas või lõua `otsa teise Ksi; ku koer `sü̬ü̬ki näeb, siss akkab ki̬i̬lt `limpsame Hls; ää suupala `olli, peni limbsass ki̬i̬ld; kassi kuramuss `soĺkse miu söögi ärä, nüid istup nukan ja mugu `limpsap ki̬i̬ld Nõo; sü̬ü̬k oĺl makus, ta sei nigu ki̬i̬lt enne limpsaśs Krl; alasi ku˽tu̬u̬ medägi `võĺssi kõnõlass, siss peräst kõnõlamist `limpsas ki̬i̬lt Har || fig isunema, himustama Ilus `tütrik, `poisid `limpsasid kielt Jõh; `Limpsab kielt `viina järele IisR; `limpsab `ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; `limpsab ki̬i̬lt mõne söögi `järgi Hls; no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam Vrd limpama2, lipsama
2. ampsama, lonksama Ma `limpsa selle öhe suu täävega ää; See on ää limpsatud juba, tühi puŕk veel Pöi; `limpsa ära ta (mahl pudelist) JJn; `limpsas leivatüki ära Iis Vrd limbsah(h)utma, lompsama
Vrd limpsima1
lohistama1 lohistama Kuu(-mma) VNg IisR Jäm Khk Kaa Vll Pöi Muh Rei Mar Mär Kse Tor Hää Saa HaLä JMd Tür Koe VJg Trm Plt KJn, lohe- Tõs Aud; tud-part lohõstõt Khn
1. mööda maad (järel või järele) vedama; lohinal liikuma hüle ise hakkas lohistamma `hendäst `augu `puole `aeva Kuu; Lohistasime `saadud kokku IisR; ää lohistag kotti sedasi maas, kot́t kulub läbi Khk; eina aal lohistakse labusi küüni `juure Vll; `Tuhli moal lohistes räätsa pöhad kuluvad enne `aegu alt ää Pöi; ragi lohistatse puadi `järge pika kööve või keti `otsas Muh; Möni inimene veab `jälgu järel, lohistab iga sammu pääl Rei; vasikas läks palgiga lohistes menemä Mar; lohista see kot́t `teise `kohta Kse; uńt lohestab lammast - - võtab teese jalust `kinni, lohestab järel; tuas, siis [ma] lohesta `jalgu kaada maad Tõs; Oksad olid tie `kõrva lohõstõt Khn; oli lohestan ta `voodise Aud; lohistan `liivi `mööda `põhja, et kalad alt läbi ei `pääse Saa; punane paĺk tuld ülevelt katuse arja pialt `alla lohistes ja `vierend `räästa alt `sisse Kei; näe, lohistab seeliku saba `mööda moad Juu; ää lohista `jalgu järel JMd; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järälä VJg; mees jäi `jalgupidi `õhjade `külge `kinni, obune lohistas teist mööda `põldu tükk moad Trm || fig rattad (vanker) o teese käe lohista (kasutada, kulutada) Muh | reagib nii pikka ja venitab enese sõnu või mõni ütleb, et lohistab enese sõnu Hag
2. tasandama, siluma puu äkega veel lohistadi kardolid Mar || fig üle libistama tä lohistan mud́u `kergeste üle, põle `viisin `iästi tehä `ühti Tõs Vrd lohutama1
3. tallama Oder on puhas ää lohistud, tea‿b kes sii sihes lohistamas käind on Pöi
Vrd lohastama1, losistama
looma `looma S PäPõ Nis Juu Kos Ann Tür Pai Trm Lai spor KLõ, `luoma R(`lua- Hlj Lüg) KPõ(`lua- Kad VJg) Iis, `lu̬u̬ma Hää Saa Kod Pal KJn SJn eL, `luõma Khn; da-inf `luua R(`lu[u]vva Jõh Vai, `luuva IisR) Sa(luua) Muh Rei L/`lõua Khn/ K(`luuva KJn) Trm Pal Lai, luvva Hää Kod(luada, looda) M(luuvva Hls Krk) Ran Kam, luvvaʔ V(luuaʔ Har Rõu), `luvva Emm TLä Rõn, `luõda Khn
1. millegi tekkimise, toimumise või olemasolu põhjuseks olema a. (üldisemalt) Egä `kahte `surma ole kenegille `luodud Kuu; jumal lei `taiva ja maa; kuer on kõhe `luodod tönnsaba Lüg; Nii kuda `keski `luodud on, `ninda ka inime tuleb, `aita siin `kasvatus ei kedagi IisR; kui `aigus pole surmaks `loodud, saab ikka `terveks; see pole töömeheks `loodud, teeb `santi tööd Khk; kes teist saab `ümber `luua Pha; See on kohe `loodud `sõukse mõrtsuka `näuga; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud; Mis `rohtu seal saab `olla, ega `loodud päe `lamba kari peal Pöi; mind `olli väga erk `loodud, mool es ole rahu mete Muh; mõni [rehavars] oo kohe `loodud `neoke kahe aralene Mar; mis `loodud, see `loodud, tuleb rahul `olla Tõs; `Puõtsi jõlõdad oln vanajumalal kõõgõ viimsed `lõua Khn; jumal oo loĺli loon ja loĺlile koa moĺli loon Aud; see `mulle `loodud juba, et mul peab alati nii sańdiste minema Juu; tähäd on `luomisest `luodud `valguseks inimestele HJn; eks igaühel ole omakohast `luodud seda `mõistust ka JJn; tema on nagu teestele `nuhtluseks `luodud; ta on `luodud kohe `niuke ennatu inimeseluom, ega ta `ilmaski `kuśkil paigal seisa Koe; `jöńni piab pidama, sie on jumalast `luodud VJg; si̬i̬ (lammas) õli uńdile luadud, lahe viib; eläd nõnna kava, kui jumal sulle igä on luanud; kos sa ilos õled, ku põle ilos luadudki Kod; ega jumal põle kiiret loond, `aega küll Lai; mõni oiab ennast `looka, mõni on `loodud `küirus Plt; poole `aage luuvvass eńg `sisse joba emä ihu sehen; mõni om `lu̬u̬dust peräst kühmäk; temäl olli iki lu̬u̬d (loomulikud) `amba Hls; tal om lu̬u̬d viga man, selle via om ta saanu emäihu si̬i̬st; üit́s `kange `kaelne ku mõtsauńt kunagi, latsest `lu̬u̬misest `saantigi; ni̬i̬ om puha lu̬u̬d ärä (ette määratud), mis [ameti] `kennigi saa Krk; mõnel om `lu̬u̬du `õkva punnin põse; aga näe elu `väĺlä es lää, es ole surmass `lu̬u̬du Ran; kõ̭ik serätse looma, mes inimese `kiusaja om, ni̬i̬ olna kõ̭ik vana kurati `lu̬u̬du Puh; emä es saa `endä `poigest midägi, na‿lli sõ̭a jaoss `lu̬u̬du ja `ku̬u̬liva kõ̭ik sõtta Nõo; siin om serätsit kaivandikke, kes tä ti̬i̬d, kas ta om `lu̬u̬misest nii vai om konagi kaivetu Ote; taa naanõ om küll mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü; tu̬u̬ `tüt́rik oĺl taalõ lu̬u̬d, tu̬u̬ pedi taalõ `saama Har; jo ta jo latsõ loomast (lapsepõlvest) saaniʔ jo varastass Se b. (võrdlustes:) sobiv, paras `sieliku one paras `justku `luodu VNg; nied `saapad on `mulle nagu `luodod Lüg; sie on miu `selgä `justku `luodu Vai; `riided kenast `ümber nönda kut `loodud Jäm; king kut `loodud `jalga Khk; see pluuse on nii paras, kui `loodud `mulle Juu; see pindsak on kui `seĺga loodud Trm; si̬i̬ rõõvass om nagu lu̬u̬d talle `seĺgä Trv
2. millegagi algust tegema a. suka-, kinda- vm kudumistööd alustama, silmuseid looma vanamor akkab sukka `luoma Lüg; `luosin `kinda, tegin `luomusse Jõh; naised loovad `vardad üles, sukad vöi `kindad Jäm; Loosi omal sii `kinda öles Pöi; mis sa `looma akkad omale (kas lood suka või kinda) Muh; `esteks akkasime `looma, arilikult ikka viisteist `aasa iga `varda `peale Rid; ta oo enesale uie suka loond Kse; kinnas luuasse ülisse Mih; Ää luõg enäm uut troid, põlõ‿mtõ enäm `aõga kududa Khn; Lu̬u̬d otsa üles ja kuduma Hää; lõin suka vitsa üles Saa; nüid loon selle `kampsuni ülesse, `kampsunil koa `looduse eär all Juu; sukka `loodi, aga `riide `õmlemise `juures `loomist põlnd Kos; `enne tuleb jo `luua, kui juba on `luodud, siis tien sääre `vaĺmis Amb; akkad sukka kuduma - - varraste `piale luod ülesse ja akkad tegema Sim; loo sa sukk ära Trm; suka servä lu̬u̬n üles, kaks üvi ja kaks pahu Kod; kõige pialt tuleb silmad `luua Plt; oless `varda kähen, sõss `näitäss, kudass sukka lu̬u̬d Trv; mul om `lõnga küll, [aga] ma ei taha luuvva; kes ku̬u̬ss (kooks), ma lu̬u̬ss (looks), sülelatse sukke om vaja Krk; kui nakati sukka kodama, siss varraste `pääle `lu̬u̬di vi̬i̬r üless Ran; kui päḱä jaoss `siĺmi manu ei lu̬u̬, siss jääp kinnass `kitsass Nõo; ma lu̬u̬ suka üless ja naka kudama Kam; sukk luvvass `vaŕdihe Kan; mul om sukk üless lu̬u̬d, sukk om alõt Har || mustrit kuduma kui akkasid [kindale] `kirja `luoma, siis `kasvadetti `luondaselle `silmi `juure VNg b. võrgukudumist alustama vörk täna taarist üles luua Jäm; Võrk `loodi lõŋŋa peale öles, `pandi nii mütu `silma kut võrk `kõrge tuli Pöi; vörgu `altus, kui teda hakadags `looma Phl; loon mõrra ülesse Mar; ku võrk on üles `loodud, se on sis võrgu `loodus; noorel kuul `loodi võrk ülesse Vän; kui akatakse `võrku tegema, siis luuakse võrk Kad; vaja luada võrgu serv ärä, akada kudoma Kod c. kangast (vööd) käärima `kanga `luomine oli, luo siis nii `laia kui ise tahad, kas kaheküme `paasmane ehk `laiemb VNg; läks külä `kaŋŋast `luoma Lüg; kääribude pεεl sai siis `loodud kaŋŋas, nii lai kut sa `tahtsid teda `luua Kär; ma taha ikka enne eina`aega `kanga veel ää ka `luua Vll; Täna ta äi tule, ta akkas kaŋŋast `looma Pöi; `kiarbude peal `loodi pussakas üles Muh; Muiste - - loode kangast seina pεεl, seina sees olid pulgad ja nende pεεle loode Käi; luoslaud `oeti kεεs, sedasi `luodi kangas üles Ris; kangas on `luodud Amb; loomapuude pial luuakse kangast JMd; seina pial olid pulgad, lõivad `pulkade `piale VMr; kus pääl `luodi, ned on käärpuud. ükskord `luosin ka seina peal Rak; egä üks ei mõessa kangass luada; ku vü̬ü̬d akatasse `lu̬u̬ma, siis niisitässe Kod; lõng `aetasse kihale ja sialt akatasse kangast `lu̬u̬ma Pal; siss lõeme `kanga ülesse käärpuie pääle Kõp; kangass tahab luvva; `kanga `lu̬u̬mine om kuńtsak tü̬ü̬ Trv; vaja akade kangast `lu̬u̬ma Krk; ütel mõni, kui kangast `minti üless `aama käärpuie `pääle, et nüid lähme kangast `lu̬u̬ma Ran d. haspeldama midu lugu `tahtsid oma riiet laia tiha, sedu lugu loosid oma vihi suure Jäm; akkan `lõnga `looma, asvelde `peale `aama Juu; `lõnga luvvass lõnga `loime `pääle Krk; nakassi `langa `lu̬u̬ma pooli päält Kam; viŕbiʔ omma˽langalõ `lu̬u̬mise `aigu `sisse lännüʔ Kan; Langaʔ oĺli är˽kedraduʔ, `lu̬u̬di voḱi poolipäält langa˽langariśti pääle Urv; `lu̬u̬dõ (sa lood) langa lõimõ pääle Har; `Lu̬u̬dut `langa jo˽mood́o keŕriʔ es saa˽ku˽kere`laudu päält Rõu; ta loosõ ku `langa (virgast töötegijast) Plv e. lõime telgedele panema `käisin `tõises peres `kaŋŋast `luomas. eks siis tuld ajada pakkule ja `telgidelle Jõh; `Kanga `luomise `juure oli `kolme inimest `tarvis, üks `oidas suga ja sättis `lõime iluste `juoksma, `teine `kieras `lõime pakku, `kolmas `paśsis `lõime `juoksu pakkule ja `torkas `tihvtid vahele IisRf. korvi- või viisupunumist alustama loob korvi ülesse Vän; kui `väŕske niids `olli, siss `võeti kolm niist, siss üteldi et `viisu luvvass Nõo
3. valmima hakkama, vilju vm taimeosi moodustama `kartulid luob juo `alle; kabusta `taimed, pisikesed `jusku `luondased, `alles luond Lüg; `kapsa `kuulme, senest akkabki pääd `kierama ehk `luoma Jõh; rugi on `loomas, on ära loond ennast Jäm; tamme puu akkab `alles `lehti `looma Khk; kevade `iĺja `tehti tuhlis maha, pole veel ala `loontkid Mus; Kui peeloomise aegu kenad vihma tuleb, siis veib ka vilja loota Kaa; nii kava ta (kägu) kukub, kui odr loon o Muh; kaerad ja nesod ja, kõik juba loovad, pead juba akkavad tulema Mar; otr jäi tuppe, ei loond ää Mär; ku esimesed emäpeäd `väĺlä tulevad, siis vili loob Vig; odrad o `loomese peal Lih; kõlu vili - - ei loo ennast ära Var; `kaapsad akkavad jo päid `looma, piäd tulavad jo `sisse Tõs; [õunapuu] õied oo mineva sügisi `loodud Aud; rukis ühessa ööd `pääva loob Tor; kui se nüid `vihma tuleks, eks siis saaks ikka `villa viel, `kuivaga muist on luomata Ris; ei ole pead `looma akand veel `ühti, kasvatab kõrt Juu; ein luos juba ära, nüid `õitseb. kui õienupud akkavad tulema, siis luob JJn; vili on juba `loomas, kui ta akkab piad `väĺla `aama Pai; odra luob verele (terad tõmbuvad punakaks), siis akkab `küpsema Sim; rukis ehk kaer ehk odra ehk, kõik luob IisK; `kapsa piä `ki̬i̬räb, one juba ärä luanud Kod; kui ta akkab `väĺla tulema si ripse säält, siis `üeldasse, et kaer loob Äks; ei tule seda `vihma, ei loo viĺlad ära kah Plt; lauritse ja `päŕkmise päevä ümmer luuvvass kardultel ja ubintel maik manu; noore kardule om ala lu̬u̬d joba Krk; nigu kapst nakap pääd `lu̬u̬ma, siss om `kuulme, aga nu̬u̬ `kuulme om kõ̭iḱ `maokestel täis situtu Nõo; kui pääd nakkass `lu̬u̬ma - - siss olli kõrrõ piḱkuss joba pia `väĺlä kasunu Kam; ku herneʔ om ärʔ häidsänüʔ, sõ̭ss tu̬u̬ mis `õkva˽luvvass, tu̬u̬ om lakk Urv; ala omma jo `lu̬u̬du ubinakõsõʔ Har; ku terä ärʔ `lu̬u̬doʔ, rügä om poolõh teräh, siss lööse [tungaltera] `küĺge Räp; `pääkene um lu̬u̬d Lut || mari ärä luadud kalal, õige tiĺlukene; `lu̬u̬mine one kua ku munasaŕjan kasvavad munad kanal Kod
4. (noorkuu algamisest) Kolm `päivä `pääle kuu `luomist oli kuu nuor Kuu; nüüd `luuasse uus kuu, nüüd ei `maksa `metsa `menna puid `raiuma Lüg; kuu loomissi on kolmteist, kolmteist kuu loomist Jäm; seda‿p tεε `ükskid, koes see kuu luuasse Khk; `lõikuse kuu nüid `loodi alles; kuu `loodi üsna kurja ilma `sisse Muh; täna kuu kahaneb ää, oome luuasse `jälle Mar; kuu `loodi vihma `sisse, [nüüd] tuleb kuu läbi `vihma Tõs; täna `luodi kuud Ris; sao `sisse on kuu `loodud, nüid põle `kuiva `lootagi Juu; kolmteistkümme kuu `loomist on `oastas Kos; üks pää, `ööldakse, on kuude vaheaeg. siis luuakse `jälle esimine veerand Ann; kuu luuakse, nüid `lauba suab kuu täis, siis ta on päris ümmargune VMr; ommen luadasse nu̬u̬r kuu, tuleb tõiss `ilma vaśs Kod; kui kuu `loodi, kuu kolmepäävane oli, siis küliti nisu Äks; nu̬u̬r kuu `lu̬u̬di vihmage, ega enne kuival ei lää, ku nu̬u̬r kuu tasa saa Krk; ku kuu luvvass, siss kolm `päivä om kõvad, kolm `päivä pehmet Nõo; iilä `lu̬u̬di vastanõ kuu Har; nu̬u̬r kuu luvvas ja vana lüvväs `alla Vas; ku kuu luvvas küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se
5. midagi valmistama, tegema a. Vanasti - - tehti keik kingsepa ömblemise tööd pigiraadiga. Iga kingsepp oskas siis ka raadilönga luua Kaa; vanast `loodi lõŋŋast nööbid Muh; ku õhaka takk `lemleb ja ämrik `võrku lu̬u̬b kõrre `piäle, siis tehä rükkid; `aeti sihk, tahetasse akata ti̬i̬d `lu̬u̬ma Kod; ma lõi sääl peenard Trv; lu̬u̬ kapuste `pi̬i̬ntre äräde Krk; langalõimõlõ luvvass `pu̬u̬li Se || akkas taevast kirjuks `looma Ridb. kuhja tegema (hakkama) täna `tarvis akkada `einamal `kuhja `luoma Lüg; Igaüks `mõistagi `kuhja `luuva IisR; tänä lähme nüid `soade kokku vedama ja `kuhja `looma Juu; akkame kuhja `põhja `luama VJg; akatasse alt `einu panema põhja `piale, see on `luomine Sim; tõised loovad kuhja ära ja meil põle `loodudki veel Trm; meie omad läksid `kuhja `looma Ksi; akkasid `kuhja tegema, kui põhi juba `tehtud, siis oli kuhi `loodud Lai; lu̬u̬nd `kuhja naesega eenamal SJn; kateksi loove, tõine poiśs tõiselt pu̬u̬lt küĺlest Krk; sina tühi nüid `oskad `kuhja luvva või kedägi Hel; õdaguss jõvvame ärä luvva selle kuhja Ran; Immä luvvass, latsõʔ kõ̭ik laokilõ = kuhja loomine Urv; [tal] `oĺli haina˽kuhja loomaldaʔ Har; ka määne ilm um, ütel pu̬u̬l mäḱe satass `vihma, tõõsõl pu̬u̬l luvvass `kuhja; Kuh́a`lu̬u̬jal oĺl käehn riha, `tu̬u̬ga˽timä tasańd nu̬u̬˽kuh́a veere˽ka ilusahe ärʔ ja nii tu̬u̬ kuhi `lu̬u̬di: õ̭ks `korgõbas ja `korgõbas Rõu; mullõ `juhtu üt́skõrd `kuhja luvvõh `hainuga huśs `peio Se c. köit keerutama `enne `tehti taku köedikud, siis `öeldi: akkan köieks `looma Juu; `este `luatse köis ärä, `pantse koĺbisku `külge köie kei, tõesed õtsad vändä `külge. nõnna pitk `luatse, ku köis tuleb Kod
6. loopima, viskama a. täna `minta süllale - - kinnel pole obust olnd, akkas laiali `looma Emm; Ää loo seda saue siia Käi; loo oud `kinni; `liiva saab lasnaga `luua; sönnik `looda iga viimase ummigu (igal hommikul) `välja; tuhlitükid on `ämbri sees, loo `katla Rei; raavi vaĺl, kos muld `vällä om lu̬u̬d Trv || katuse roop oo, kellega katuse tegemese `aeges `loodi (löödi) `räästa alt tasaseks Mär b. teed lumest puhastama `Tuiskas tanuvisse jo `suured lume`haŋŋed, eks sield `täüdüs siis nii `laia tie läbi `luua, et `huostega läbi `mahtus; Igäst perest `täüdüs `olla üks inimine lund `luomas Kuu; sügäve lumi, rada taht ette luuvva; nüid om ärä tuisat, piap ärä `lu̬u̬ma. `minke looge ti̬i̬ `sisse, et läbi saa; ma lu̬u̬ lume lauda ti̬i̬‿pält, enne ei saa lauda manu minnä Krk; kõ̭ik ussaid om lume täis tuesanu, mia pia ti̬i̬d `lu̬u̬ma minemä; `suure lumeange om, piap ti̬i̬d `valla `lu̬u̬ma Nõo; Ma˽saadi vanamehe - - lummõ `lu̬u̬ma Rõu; lummõ luvvass `lapjugaʔ Vas || kaevu puhastama kaiv `lu̬u̬di välläʔ; kaiv om loomaldaʔ, selle om halv vesi Har c. sõnnikut (koormasse) tõstma ta läits sitta `lu̬u̬ma Trv; sitta luvvass `ku̬u̬rmess Krk; sita `pääle `tõstjat üteldess - - sita `lu̬u̬ja Hel; sitt `lu̬u̬di laodast `väĺlä - - `väĺlä `pilmine olli `lu̬u̬mine Kam
7. a. kütist tegema lähme kütisi `looma Tõs; kui uut `põldu sai `tehtud - - sis sai ikka loomist `lootud Kos; ega vihmaga saand `luua, kuivaga pidi ikka `tehtama, vihmaga ei tule tuli`mulda Ann; ao kuo `piale pannasse mullamättad, siis süidatasse aod põlema, siis kütis põleb, see oli kütise `luomine Koe; lähmä odra küt́ikseid `luama VJg; suured virnad kütisse puid `pańdi `risti `rästi, mättad `piale, `õhta panime põlema - - lõime kütist Iis; läksid küt́isseid `looma. see oli se `loomine, et sa mättad ao `koodele `piale panid Trm b. mulda kummuli pöörama, kündma adraga vaja `lu̬u̬ma minnä Ran; ader lu̬u̬b maad, käänäb maa pahupäädi; adra õlm piap puhass olema, sis ta lu̬u̬b `äste Nõo
8. a. munema noore kana om virga `lu̬u̬ma, vana tükivä `audma Nõo; kana loova munnõ, `täämbä omma `rohkõmb loonuvõ ku eiläʔ San; kae mis tu kana säl kakatass, kas tu taht `lu̬u̬ma minnä vai Har; Lehm nüss suust, kana lu̬u̬ noḱist; Muna lu̬u̬, a˽`vällä ei˽havvuʔ = kägu Rõu; taa om hää nu̬u̬ŕ kana, ega päiv loosõ uma muna Plv; mõ̭ni kana käü `kloḱsih murro piteh, ku lasõ õi˽`hauduʔ, sõ̭ss nakkass jalʔ `lu̬u̬ma; üless `ketrass, üless `metrass, lätt `otsa, lu̬u̬ munaʔ = humal Vas; t́sirgu munnõ loovaʔ rabasu̬u̬h Se; kat́škümment `päivi ütel kanal om `lu̬u̬min munnõ; kana kaak, ku alg luvva munna Lei; ku kana järvejaani är sü̬ü̬, nakass lihonõma, nahkmunnõ `lu̬u̬ma Lut || (mesilastest) ku `lu̬u̬duisi munnõ om, siss nimä˽tegevä imä Har b. (enneaegu) poegima külap nüüd luob ära, sai `teine ea `müksu Hlj; obune `ommetegi luos VNg; väsind nagu luond kuer tuli `tõine küläst kodo; lehm luos ~ lõi `enne `aiga `vällä Lüg; veis tõi loond vasika, `enne`aegse vasika Juu; lihm `lõie poja välläʔ Har Vrd lootama3, lootma2
9. üle ääre õmblema loo mu nööpaugud ää Muh; riiet - - `looda üle ääre Rei; `Arguvat riiet es saa muidu õmmelda, piad ruttu üle ääre kõik ära tegima, ääred üle `lu̬u̬ma Hää; `kanga õts kui lu̬u̬d ärä lõngaga, siis tä ei arene Kod; jalaräti veere sai `kinni lu̬u̬d - - tõine vi̬i̬ŕ om koet vi̬i̬ŕ Hls; lu̬u̬ enne palistemist vi̬i̬ŕ ärä Krk; si̬i̬ om vana sitt rõevass, `argnep, piab üleveere `lu̬u̬ma Nõo; Nõrgastõ˽luvvas üleveere inne et ei `argnõʔ Urv; Ummõlusõ veere˽`lu̬u̬di langaga ärʔ, sõ̭ss `argnõ õs timä ärʔ es Rõu; ots vaa luvvaʔ är `kangal. nõglaga `võetass, luvvass är perämine ots [kudumise lõpetamisel] Lut Vrd lootama2
10. noota sisse laskma `kallaspapp sie `ääres, `kalda pääl `vahtis kala`parvesi, tämä `andas `märku kui sai kalude `kõhta, kus õli `tarvis `nuota `luua Jõh; `verko tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löia Vai; luavad nuada `sisse Kod
11. (muud juhud) a. kursist kõrvale kalduma ma ku `kiilu ei ole, siis laev lu̬u̬b ära Hää b. edenema tuli vanataat́ [sõjast] `väĺla, akkas `jälle se elu `luoma JJn c. algatama tahab `luua `mässu Tõs
lootama2 `lu̬u̬tama, da-inf loodata Lai, `lu̬u̬tata Kod; tn Lootamine Võn riide serva üle õmblema särgi jatkul `lu̬u̬tasid servä ärä; vaja üle servä `lu̬u̬tata, siis ei arune; kot́ti ehk kedägi `õmled, siis `lu̬u̬tad ärä Kod; tuleb ära loodata, et kangas ei arune. sedasi visatasse nõelaga üle Lai Vrd looma
lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor , ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor (-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muhc. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus

läigatama läigatama Khk Mar; läegatama Nis; läegätämä Kod(läägä-) Nõo; läügätämä Rõu, -tem Krk

1. korraks paistma, vilksatama taivas läigadab, jo tä (vihmasadu) nüid `järge jääb Khk; pää läegatas aga korra, löhikest `aega Nis; üte kõrra tuli läügäti küll säält, nüid ei näe änäp Krk; Vahel läügätäs `päivä ka˽pilve vahelt Rõu
2. lööma, virutama Ma pidi tagasikätt läigatama, nii vihaseks tegi Khk; Kus läigatas lehmale, nii et see päris röögatas Mar Vrd läikämä
3. üle ääre loksuma pange võt́id `liiga täis, läegätäb maha; keväde jõed läegätäväd `väĺjä Kod
4. iiveldama ajama, südant läikima panema luulihal oo vana mekk, `jusku läegätäb, ei taha Kod || südä nagu läägätäs siden, ku kuuled `alba, nagu irm lähäb üle südame Kod Vrd läigastama
Vrd läigitama, läigutama, läikima

läigitama läigitama Jäm Khk Muh Mar Mär Kse Ris(lei-) JMd Iis Plt KJn Pst; `läigitama Hlj VNg Lüg Jõh; läügütämä Khn; `läügütämä Kuu Vai(-mmä); läegitama Nis, -ämä Tõs Kod(läägi-)

1. üle ääre loksutama `Laine vade `läügütäb vett `ahtrist sise Kuu; Vanainimise asi, `läigitabki supi puha `lauale, `enne ku `taldriku oma ette saab Jõh; älä `läügüdä vett Vai; läigitasi `piima rennile üle vaage ääre Jäm; täis `ämmer, ää maha läigita Mar; tüdrukud läigitasid piima puhas maha JMd
2. loputama läigita [tass] muidu ää Vll; läigita mool koa säŕk ää Muh || kastma `kapsad tahavad läägitätä; nüid one taemed läegitet, lähmä ärä kodo Kod
3. lööma, virutama Vahi ku `läigitan ühä `täie, siis tiad Jõh; ma läigitan sul üks purakas Ris; läägit [hobusele] ühe juti pitku `külge Kod; Poisike läigit pikä paju vitsag lehmäl müüdä külge Pst
4. välgutama mes sa sest peelest läigitad Mar; läigitas `mõeka Kse; läigitab oma ket́ti Plt || virvendama [õhk kuumaga] `läigitab ja `virveldab Lüg
5. iiveldama (ajama) `lieku `läügütä miu südänd Vai; südä `läigitab KJn
Vrd läigatama, läigutama

läigutama läigutama Khk Pöi Var, läegu- SJn Puh

1. üle ääre loksutama `seie on ikka läigudatud `piima maha Khk; Mis sa läegutad üle ääre, veerada järel SJn || lainetama panema `vuata kuidas nüid tuul läigutab kaste `einä `põlde Var
2. loputama Küll selle `ämri peab ennem sihest äe ka läigutama, kut vett täis paneb Pöi
3. välgutama poiss läegutap uuri Puh
Vrd läigatama, läigitama

läikima `läikima, (ta) läigib eP(`läikma Saa; -ei- Ris; (ta) läägib Rei, läegib Muh Mär Juu), `läigib RId(-mäie Lüg), `läikib VNg Kad; `läikimä, (ta) `läikib Kod KJn; `läükümä, (ta) `läügüb, `läükü(b) Kuu Vai; `läikmä, (ta) läigib KJn Trv, läegib Kod TLä(-p), läägib Kod Nõo; `läikme Hls Hel San, -mõ Krl, läigi-; `läükmä, (ta) läügüb Khn; `läüḱmä San, (ma) läügi, läügü V(-ma Kan Urv); (ta) läügib Pst, -p Krk, läügüss Ote

1. särama, valgust peegeldama `Hieru sa `kiŋŋed hüäst `läükümä Kuu; tämä ei ole `ninda lippe enämb `eigä `läükü Vai; laasi killud `läikivad `päikse kää Khk; Vana mees, pealagi läigib kui juudi muna Pöi; sörmus läigib ~ läägib Rei; `akna laasid `läikväd Tõs; põse otsad läigivad palavaga Hää; uus lusikas läegib Juu; `läikijad silmad on teravad (noortel) Sim; `nühkis `suapad `läikima JMd; obene läik eden nagu virvendäs Kod; uvved rahad läigivad KJn; küll `läiksiva `litre Trv; vähjakaŕp om lai, seest läügib Pst; obese `läiksivä nigu peeli ja `perse olliva ku saia pätsi; ega‿ss kõ̭ik ei ole kuld, mes läegip, vaśk ka läegib Nõo; pańg läügüss aia otsan Kan || kiirelt liikuma, vilksatama üks `esti läks, `läikis läbi aja Ris Vrd läiknema
2. üle ääre loksuma, läigatama vesi `läikib maha `ämbri `äärest VNg; Las `jäägu vähä vajaga, `muidu akkab `läikima Jõh; kui `raandaga vett `tuua, siis läigib üle Jäm; kann on nii täis, et läigib üle Kaa; Soolvett `läikind maha Kei; vett läegib kausist maha Juu; mis sa triigid sest tuobist nii pilguni täis, siis aga `läikib maha Kad; kuum supp `läikis käte `piäle Kod; piäss ta sul maha `läikimä, mis tast paned nõnna täis KJn
Vrd läükämä
3. iiveldama süä `läüküb Kuu; pää `läigib (pööritab), tahab maha `pildada Lüg; Minul ka südä akkab `tihti `päälä `läikima Jõh; südä `läükü sies Vai; südä läegib üsna sehes Muh; südä mool tänä nii `kangeste läigib Mar; südä läigib, ajab oksendama Aud; südä akkas `läikimä Juu; soe piim aab mu südame `läikima JMd; minu süda `läikis sies nagu viekauśs Kad; süda lööb `läikima Trm; südäme võt́t `läikmä, ae õksele Kod; ku süä läük, sõss ei tahaʔ `sü̬ü̬ki nätagiʔ Räp || valutama pää `väega läüḱ Plv Vrd läilastamma
Vrd läigatama, läiklema, läikuma

läikuma `läikuma Pöi, (ta) läigub Vig Var, läegub PJg Tor Kõp TLä(`läikmä) Rõn, läägub Ran, `läikub SJn

1. läikima, särama kevadi jaanipäeva `aegas olid loomad ilusad mis `läikusid PJg; silmad mis `läikusid peas; Saabas viksitud na et läegub Tor; mõnel om päälagi paĺlass, et läegub `õkva Ran; ommugu nu̬u̬ iä tilba kõ̭ik `ripneva ja läeguva Nõo
2. üle ääre loksuma Tõi ennest vett, `ämber oli nii täis, tükk `läikus moha Pöi; Pang viltu pingi peal, vesi `läikus üle SJn
Vrd läükämä
3. iiveldama süda läigub Vig; südä läegub, aab ossele Puh
4. lainetama kasteein läigub kui merelaine põllal; rugi läigub tuulega Var

lätrütämä `lätrütämä (lapiga) üle tõmbama `Lätrütämä, no ku `musta `lauda vai `permandu `märginesa `vaide päält `laapi, et ei `säälisest pese Kuu

lööma `lööma (-mä) S L/`lüemä Khn/ hajusalt K(-üe-), IPõ, `lüöma (-mä) R(-mäie Lüg, -üä- Jõh) KPõ Iis, `lü̬ü̬mä (-ma) Hää Saa ILõ(lüämä Kod) hajusalt KLõ, eL(-üü-); da-inf `lüia () eP(`lüüa, lüia; `leüä Khn, lüädä Kod), `lüüä (-a) R(lüä Lüg, `lüvvä Vai), lüvvä Vil M T(`lüvvä), lüvväʔ, lüüäʔ V(löüä Lei)

Tähendusrühmad:
I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne b. müntima c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma d. (tulelöömisest) e. (viske- või löögimängude mängimisest)
2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama b. katma, vooderdama c. (katusetegemisest) d. kokku klopsima
3. raiuma, lõhestama; tahuma
4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) b. pesukurikaga lööma c. linu ropsima
5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma b. kloppima; loksutama c. pumpama d. tuksuma e. üles lööma (hobusest) f. takti lööma g. risti ette lööma
6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma b. patsi lööma c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma d. (puksimisest)
7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma c. tolmu kinni lööma (vihmast) d. (muud juhud)
II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma
2. helistama või helisema (kirikukelladest)
3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama b. (pillimängimisest) c. (seinakella löömisest) d. (nutmisest)
4. (rääkimisest, lobisemisest)
III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema b. piltl heitma
2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) b. (silmade liigutamisest)
3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) b. mängima; kaarte taguma c. pidama
4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama b. külvipinda teist korda läbi kündma
5. a. (kanga- või vöökudumisest) b. (nööri, paela jne tegemisest) c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama d. üle ääre õmblema
6. ehitama, püstitama
7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima b. tanutama
8. (hooga) panema, asetama
9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama
10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma b. vaenlast tagasi lööma c. välja viskama
11. raiskama, ära kulutama
12. varastama
13. vahetama
14. (kahjurite tegevusest)
IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama
2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema b. kellekski hakkama
3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma b. ilmnema, ilmsiks tulema
4. (järsku) hakkama
5. a. puhkema, avanema b. lõhki minema c. (millegi küljest) lahti minema d. paistma hakkama
6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema
7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma b. eralduma (pilvedest)
8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema
9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema b. (rahareformimisest, devalveerimisest)
V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama b. (laine loksumisest) c. ära viskama, ära heitma
2. läbi tungima
3. a. ületama, üle trumpama b. (petmisest, tüssamisest) c. teist endale võtma
4. jätkuma, piisama; vastu pidama
5. palka, hinda madala(ma)ks suruma
6. vastumeelne olema, vastu hakkama
7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma
8. alla langema, alla laskuma
VI. piltl 1. (eri väljendites)
2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) b. (aistingutest)
3. (erinevates ühendites)

I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne vene `saapad olid jalass, `kanna`rauad löid `aina `vasta kivide Jõe; lei `metsäs `ussi `surnest, tappis `vällä; sigä lei `süögi künä `kummuli; ta tahi minuda lüä; `naulad `lüässe `aambriga `kinni Lüg; `kirves on `lüädud `seina; `Tehti siis soust, `õtrajahu soust ja siis `lüädi muna `ulka Jõh; Kes oma isa vai ema lüöb, sel `kasvab käsi `auvast `välja IisR; löi `kirvega `jalga Vai; sa pole täna mette `pulka `persest εε löönd (pole midagi teinud); `öige vihane, lööb `jalga `vastu maad; poiss, mis sa teind, sa löönd `kirve silma `luhki Khk; [tuleb] poisi kere üle `lüia Mus; laps löi `varba `vastu kivi ära; Löö lehma vai kövasti maha, et ta ep kisuks seda üles Kaa; Mis sa loomast ilma asjata lööd; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele; Akkasid seal oma vahel `lööma (kaklema); Pomm oli `pihta löönd, kohe `surnuks; `Kange mees oli `naelu `sisse `lööma, kolm `oopi ja oli sihes Pöi; eida piitsale sõlm koa, siis ta oo valjem `lööma; mõrra nuiaga lüiasse merese mõrra `vaiu Muh; Üks äi löö teist üle örre (üks ei ole teisest parem) Rei; lõin sõrme `lõhki; lehm lööb piima `ümber Mar; lõi ninast vere `väĺla Mär; puĺl lõi tä `raavi Vig; tuled uksest `sisse, et pead löö ää (vaata, et pead ära ei löö); vaiakas lüiatasse maha, kus pannatse veis `köide Kse; köis `mõesas teol, saand kubja käest lüia; lähän `lenna, lüiatse mu nahk `lahti (antakse peksa) Mih; Mia lei pimedäs `vasta puud muhu otsaede; Ma‿mtõ taha su `lõugu `lõhki `leüä; Aug lei mut́i `lõhki ning pani minemä Khn; küsija suu `pihta ei `lüia, aga `võtja näpude `piale lüiasse PJg; `lü̬ü̬mene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed; [tuleb] Aru `persest pähe `lüia Hää; löön lõuad `kurku Kei; lõin käe nii `vasta `lauda, et valus kohe; ko teene lööb `vasta `silmi, [siis] silmäd `kargavad tuld; akkasime `rammu `katsuma ja ma lõin ta nii jalust maha; sepal poiss ikke koa `kõrves, `aitab `lüia; poiss lõi `kamre `akna `sisse Juu; [lehm] ei lase `lüpsa, `ämre lüönd laiaks Tür; ära mine, obune võib `lüia Koe; poiss lõi uue vikati vasta `kandu purust VMr; tuo `mampsel `seie, ma lüen vaia kõvemine `sisse Kad; lõin ta kuker`kuuti seilali maha VJg; löön sul sańdil jalad `taeva `alla Trm; kel käed, si̬i̬ lü̬ü̬b, kel suu, si̬i̬ `sõimab; minu käsi ei lüänud õma `lapsi vitsaga; minä nägin mi̬i̬ss, kellele kakssada `lü̬ü̬ki `lü̬ü̬di; `villu lüädud kepidegä, siis vanutasid villad vat́ti; lapulised õma`keskis leid vahel õege tolmu maha (kaklesid) Kod; laśk siŕbile `ambad lüia MMg; [hein] tuleb anguga `ümbert `ringi kõvasti kokku `lüia [kuhjategemisel] Ksi; `ambad lubati `kurku `lüia Lai; kui lehm täis aab, siis sealt tühimuse kohalt `löödama `sisse Plt; `tempel lüiässe kirja `piäle KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; mul om ta pääle nõnda viha, ma lü̬ü̬ss ta maa `põhja; sel om kondi `perrä lü̬ü̬d, tublist tappa saanu; vasare vaŕs läits katik lüvvän; `mustlin olli obese üless löönü (peksnud, et teda erguks teha) Krk; siss aga tulli sääl (kõrtsis) ette väedsege `sisse `lü̬ü̬misi Hel; [vikati] terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist - - ja kui `kivvi lü̬ü̬d, no siss muidugi lü̬ü̬d terä katekõrra; obesele andass oosikuga, lehmä `lü̬ü̬mist ma‿i tiiä; tapime kuan kana, Jaan kadunuke lei `kirvega ta `pu̬u̬lde`vinna, kana läits `lendu; kui uśs `riśti pooless `lü̬ü̬dänä, siss kasunava pooled kokku ja om jälle uśs; kuhja `lü̬ü̬di päält terävämbäss - - tu̬u̬ lei, kes kuhja otsan `olli, peśs `kuhja pääld kokkupoole; `lü̬ü̬di käśe `lämmäss, `vasta `pihta Ran; miul om kõ̭ik ameti `seĺgess opitu - - tulep `sü̬ü̬mine vai `lü̬ü̬mine, mia ti̬i̬ kõ̭ik läbi; lü̬ü̬ si̬i̬ saevass maa `sisse; ole ää laits, lü̬ü̬ mu `säĺgä (vihtle); pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits; `minti sepä manu, sepp lei sirbile `amba suhu Nõo; ei olõ `lü̬ü̬düski kellestiki inemisest saanu ja mina esi kah es lü̬ü̬ mitte kedägi Ote; Pinil om jalg `perrä lü̬ü̬d, no likatass `jalga; naiseʔ pidiväʔ `põuda `lü̬ü̬mä (mullapanku purustama); `akna kruut oĺl jäl˽puruss `lü̬ü̬dü Urv; virut́ kunna `vasta maad, lei `ku̬u̬luss `õkva Krl; `leie käe välläʔ, ku `kirvõga puud lät́si raguma; ala˽lüü˛ü˽tõist; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei˽lüüʔ, ku˽`võtma lähäde, siss lüüäss päkki pääle; vassaŕ `lü̬ü̬di jo mahaʔ, medä sa vi̬i̬l pakut (oksjonil); nuia `otsa om naal `lü̬ü̬d, et `iäga ei nilvastu mahaʔ; tu̬u̬ lü̬ü̬ vasarõga `pähkne `kat́ski Har; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ; oss lei `silmä, lei silmä `kat́skiʔ; lehmäle ei˽tohe˽lüvväʔ kooridu vitsaga; Nii kõvastõ pidi nu̬u̬˽`kapsta kińni `lü̬ü̬mä, et vesi pääle˽tuĺl; sattõ iä pääle ja päänaha lei `kat́ski Rõu; ku külm ilm talvõl, sõ̭ss mine˽`mõtsa, lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; paĺlo siss muido taad `lü̬ü̬mist ette tulõ, a iks suu peräst; `vargusõ pääl oĺl täl jalg `kat́ski lü̬ü̬d; oĺl löönü˽tu̬u̬ ussõ `maahha Vas; lasõ hobõsõl umma `tahtmest `peŕrä tökotadaʔ, löögu‿i·ʔ piidsagaʔ; hüd́si `pańti paku pääle, sõss [poisikesed] leiväʔ `kirvõsilmäga sinnä˽pääle, sõss ańd suurõ paugahusõ Räp; lüvväss rusiguga `rindu, et jummal lasõʔ ar mullõ patuʔ Lut; maha lööma ära tapma, surnuks lööma lihunik lei `luoma maha, `kirvegä `lüöväd Lüg; Lüö vai maha, `inge taga mul koppika `rohkemb ei ole IisR; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; se `löödi üsna jala pεεld maha Emm; saand ussi maha `lüia Mih; Sie siis `undrehti kua praõgu, kui `sioksõ aśja päräst maha leüässe Khn; Ära lase ennast koera pähe maha `lüia Hää; see koer tahaks maha `lüia, temaga ei `tehta kedagi Juu; oleks tema nüid obuse ette pand ja minema läind, siis nemad oleks ta ikke tee pial maha löönd Ann; neid vanu `ärgi ika nagu obune, lüiakse maha sigadele Koe; lei ühe kana maha Kod; ku ma ta kätte saa, ma lü̬ü̬ ta maha Krk; ku ma oless väli tark ollu, ma‿less `saibaga tu `varga maha löönu Puh; lü̬ü̬ vai maha, ta ti̬i̬b ikke oma koomuskit; ollu `ulka raha, aga `lü̬ü̬du maha, ei ole `lastu tulla tedä tolle raha`ku̬u̬rmaga; `uhke `rõiva säĺlän, lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdrigu annaga maha Nõo; pini om maru kuri, ma õks ta üt́skõrd mahaʔ lüü Har; Mõ̭ni lehm vai puĺlikõnõ `lü̬ü̬di mahaʔ Rõu || piltl tuul lüöb tulukese `surnest (kustutab ära) Lüg; meie lätsime ommuku `pääle, õdagu tagasime ärä (taganesime), sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran b. müntima riik lüöb raha, ei muu lüö `kiegi Lüg; linnas lüiasse raha Trm; `pääle Rimmi sõda, ku ni̬i̬ kulla ja õbe om kokku korjat, sõss olli `kuntru ja `kaupme esi rahasit löönü Krk c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma otti ahingi ja läks kala `lüöma VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas Lüg; [ta] oli ühe kina `ülge löönd Jäm; maa äärest mennakse `lööma - - nuiaga lüiakse Pha; lahe `ääri kade saab ahingaga lüia Kse; kui meri oli plank vaga, siis nägid kus‿ned angerjad olid, said selle siis ää `lüia Tõs; Terve üe läbi sai müttä `leüä, aga olõs ühe siia suan; Mede vana suan siokõst suurt augi ahengaga `leüä, et murdn varrõ ää Khn; ahingiga soab kala `seĺga `löödud Rap; avi `lü̬ü̬mine, muud kala ei sua lüädä, muud kala tulussega ei lüädä ku avi Kod; tuli põleb lootsika otsa piäl, tule `valgel `västregä lü̬ü̬b KJn; kala `lü̬ü̬mise väster, kisakse otsan Trv; mi̬i̬ss sais `västrägä `vennen ja kui kala näi, lei ärä Ran; kui sügise om nu̬u̬r iä, mes pääl kand, siss poesikse leivä `vempega `lutse Kam; `haugi lüvväss `västrägäʔ Plv d. (tulelöömisest) `taelasse `lüödi tuld, linase `riide `pulber oli, `pulbriga sai tuld `vuetud Jõe; tuleraavaga lüiasse tuld pölema Khk; köbjas, sellega sai ju vanal ajal tuld `löödud Vll; tael `pandi tulerava vahele ja `löödi tuli `külge Muh; tulerauaga `löödi kibi `vastu ja siis tuli läks taela `külgi; ega naised osand tuld `lüiä Mar; taela ja tule rauaga `lüödi tuld JJn; ega sie tule `lüemine `kerge ole Sim; mina olin laps ikke - - kui isa tuld lõi ravvast Pal; vanast tikka ei olnud, siis löödi tuld Äks; taala tüḱk `panti ravva `küĺgi, kui tuld lüvväs Vil; tagel - - `panti kivi `pääle ja ravvage `lü̬ü̬di tuli üless Krk; räni küllest `lü̬ü̬di tuli `väĺlä pessi `külge Ran; räniga tu̬u̬l tulõssõl lü̬ü̬ tulõ vallalõ Har e. (viske- või löögimängude mängimisest) `meie `mängisime siga, siis `tõine lei mõnikõrd kive `tõise iest `vällä Lüg; see o poiste amet, `kurni `lüia Khk; poisid löövad kalidega ketast; lapsed löid `letliku kiviga `lesta, mitu `lesta igaüks sai, mitu `korda kivi `väĺja üppas Mus; Poisid läksid mere `ääre `lutsu `lööma; Ega pühapäe on suur palli `löömine Pöi; vähike `lestlik kivi oo ja sennega `lööda `lesta Emm; `kurni `löödi Mar; Poõsid `leüäd tanavas `kjõtsu Khn; `enne oli julga `löömene - - kepigä `löödi `julka; poisid läksid muna `löömä Juu; meie lüöme ikke siŕgat́sid, poisid lüövad siŕgat́sid ja tidrukud mäńgivad kiva JõeK; vede`tilpu lüäväd kividega vede jäären Kod; lõeme `kuŕni. nüid ei ole enäm kuŕni `lü̬ü̬mest KJn; lapsed löövad `kat́skid SJn; nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä; ku ma vi̬i̬l `väikene oĺli, sõ̭ss sai tõistõ lastõga pini`pulka `lü̬ü̬düss Kan; `poiskõsõʔ lööväʔ `paĺli Plv; kumanit̀sa `lü̬ü̬di - - tetti tu puinõ tu muna sääne, s‿tud `aeti sinnä imä`hauda; `kirpu `lü̬ü̬di õks ińne kodo minekit vai magama minekit Se
2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama tahab `kirve `varrele kiil `õtsa lüä, `muidu tuleb `vällä Lüg; tall (tald) lüiasse nakkidega `alla; nüid lüiasse nahk naeltega `seina Muh; Et ta (vikat) äi lönguks, peaks `vaiu vahele `lööma Emm; `jeesus `olle `risti `löödud Tõs; Mia lähä `varna seenä `külge `lüemä; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; põdra sarved `löödas `seina varnaks Hää; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; soabastele tulid pooled tallad `alla `lüia Tür; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni Kod; teĺle ei seisä muidu kogusin, ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; lü̬ü̬ mõni vagi `seinä Krk; miu esä lei puu `pulkega paenatuse `kinni, kui ta `vastse ri̬i̬ `teie; ku obene kolme `aastasess saab, siss `lüvväss raud kabjale `alla; ma pia `sahvri lakke üits raud konk `lü̬ü̬mä, kos ma leevä `otsa pane Nõo; kaariʔ lüvväss `nakloga ja puu `puńnega põh́alavva `külge kińni; saina oĺl `lü̬ü̬dü puu varn, kos mulgu `luitside jaost Võn; lät́s hobõst `rauda `lü̬ü̬mä (rautama); ku hobõsõl neli `jalga tahat `rauda lüüäʔ, siss piat kol˽kümmend kat́s hobõsõraua `naala `ostma Har b. katma, vooderdama `enne õli `latrun `karraga (plekiga) `lüödod; mõnel on `pilli`ruoga `lüödod `seinäd; mõni lüöb tua siest leppa `pulkidega ja save sene `pääle, `muidu savi ei `seisa Lüg; maja on `laudoga päält `vällä `lüödü Vai; See oli kena maja, `laudadega oli `löödud ja värvitud oli Pöi; pulmamaea seenad olid kangastega `löödud, `ümmer seena, kus pruut́ `istus Mih; lagi on papiga ära `lüödud Ris; see maja sein on `laudega `löödud, teene on paĺlas Juu; arilikule uksele on `lü̬ü̬dud vi̬i̬l `vu̬u̬der `piäle; suań ehk sõedovanger `lü̬ü̬di karraga sidess ärä Kod; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud Lai; `laudege lüvväss äräde, lavva lüvväss `pääle seinäl; luśtoone - - kasetohuge olli ärä lü̬ü̬d ja kasetohukatuss kah Krk; `lü̬ü̬di edimäld `lauduga `veśke kihä ärä, peräst `lü̬ü̬di `laastega üle vi̬i̬l Ran; mul tsõdsõpojal om tarõ papõrdõga sisest vällä lü̬ü̬d, noo‿m nigu härrätarõ Har c. (katusetegemisest) `ennevanast `lüödi kattust puha pikki `piergudegä Lüg; Kibe mees oli leki katust `lööma, see‿s ole ta käe midagi Pöi; katost tegevad, suure labidaga lüüasse ülesse tätta Mar; [ta] lõi oma toa katuse joba `peale Juu; katus on `vaĺmis, ärä lüädud; õlekatuss tehässe, aga `sindrikatuss lüädässe Kod; ku maja on roovitud, siis akatasse katust `lü̬ü̬mä KJn; katuse `lü̬ü̬mise nagla Krk; laastu katust `lü̬ü̬di järjest kõrra `viisi Ran; jät́t mul katusse löömätä Rõn; ma võt́i Masa `rahva elumaja katusõ lüüäʔ; ma olli - - laua katust löömän Har d. kokku klopsima lööb kapi kogu, teeb ta `valmis Khk; löö see kaśt kokku Mar; vanaste olid `aśtad lauadest kokku `lüödud Ris; asemed olid puust `tehtud, lauad kokku `lüedud JJn; kaśt [oli] neljast lauast kokku `lüedud VMr; kravat `oĺli `pośtest ja `laudust kokku `lü̬ü̬du Nõo; suuŕ kaśt oĺl lavvust kokku lü̬ü̬d, kon rüä˽sisen Urv
3. raiuma, lõhestama; tahuma lei `õvves paar `pieru lõhandikku `valmis; `lõipu `küljest `lüödi `särmed `kirvega Lüg; suured alud, nende küljest sai `löödud, letsiga `löödi `piirgu Kär; Löö mõned aad; `Sitke puu oli, aga `lõhki lõi Pöi; löö `pilpud ja pane tuli pölema Emm; `löödi `piirgo ja `pandi süsi kahe piiro vahele; puid lüüasse suurest laastost ää - - siis akatasse - - vähiksi laastosi `lööma Mar; löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; jäme puu alg - - ei lähä `ahju, löö `lõhki Tõs; `piirgu soab `löödud ikke kase lõmmust Juu; lõin pakupial agu; `teiba ots tuleb teravast `lüia, muidu ei lähe maa `sisse Amb; `lüedi kahe sõrme `paksused pieru alud VMr; oli suurest laastust `löödud, põld iast `tehtud Lai; saare pakud - - kõik oĺlid `lõhki `lü̬ü̬dud ja senna unikusse pillutud; vanad rehe toad on löömätä `paĺkidest `tehtud KJn; kase lõmmud oĺlid ärä kuevatud, säält `lü̬ü̬di `pi̬i̬rgu Vil; ma lei suurest lastust ärä, `puhtamp tü̬ü̬ om sinu asi Hel; kas `olli tarviss `lenki tetä, vai tala - - `tuĺli paĺk `kanti lüvvä; võsast `lü̬ü̬di agu; vene kirvess om raguda ää, aga `lahki lüvvä ei saa Ran; [laetalad] `oĺliva ümärigu, kes‿si neid `lü̬ü̬mä nakass Kam; Ega ennembi `paĺke es lüvvä, pua ümärigult `pańti `saina Rõn; tu̬u̬ om vana `liipri miiśs, tu mõist `liiprid lüüäʔ; lüü˽sa taast pedäje plukist lõmmu puid kah Har; pluḱk um ilmä `lahki löömäldä puu, halg, tu̬u̬ um `lahki `lü̬ü̬düʔ Rõu; mõtsameheʔ löövä `pruusõ mõtsah Plv || kaatriga lõikama `laudu lööväʔ ni `lasta lööväʔ; oli lippe löömäh Se
4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) `pääle `püöramist `lüödi [vihud] `kolma `kerda üle VNg; `lüögä `kõrda, siis on `kerge `peksädä Lüg; viho `latvad `lüödi `vasta `seinä, siis sie `vilja karises sääld `vällä Vai; mis tuast ikka vihk tuli, see `löödi korra läbi Ans; parssil kuivatud ruki vihk `löödi `vasto `seina LNg; laed `pandi maha, siiss akati `varta `lööma Mih; mina ole `varta küll löön Tõs; lau pääl `lü̬ü̬di pindadega, `pinta `ańti Hää; kaks `korda sai üle `lüödud, vardaga ei jõund jo läbi `lüia Amb; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; meil oli kahe jalaga pińk - - selle `vasta siis `lüedi ladva `plartsti, `plartsti JJn; `korda lüüasse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; koodiga tuli ühe korra `lüia, trämps trämps trämps, `taktis lõivad Trm; ku ladvad o ära rabatud, siis lüätse tüvikod kua kõrd vassa `seinä Kod; ku sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale Pal; lade oli maas, koodiga sai terad `väĺla põrutada Plt; i̬i̬st`otsa `lü̬ü̬di siss sedä tüve `vastu `penki, oĺlid tüve`lü̬ü̬jäd Kõp; lätsive `ku̬u̬ti `lü̬ü̬mä `tarre; valla inimese rabanu rügi rehen, mõni löönü vähä ja jätten teri vihu `sissi Krk; taren rabatass rükki, väĺlän lüvväss tüve; tüvelööjäl `kästi kolm kõrra `lüvvä kõvaste - - siss olli õĺg lahe ja puhass nigu suĺg Puh; `lü̬ü̬di `vasta `peńki, ike üle pää si̬i̬ vihk käis TMr; edimäne kõrd `lü̬ü̬di `tassa, muidu oless pää otsast ärä löönü, perän `lü̬ü̬di kõvõmbide Kam; tu̬u̬ `ku̬u̬tõga `lü̬ü̬mine, tu̬u̬ `olli rassõ, obõstõga sõkutamine, tu̬u̬ oĺl nigu paremb Ote; `takti pedi `lü̬ü̬mä `ku̬u̬tõga, siis oĺl illuss kullõlda, ku ärä `vaśsu Har; ku `lü̬ü̬mä `naksit, siss külä kõllass inne Plv; koodiga ka‿ks saa ai˽lüvväʔ ku mõista aiʔ Vas; neli inemist lü̬ü̬ `pääle, nela tõlvaga taktin `lõiõ Lei b. pesukurikaga lööma lüö kurikaga `pääle, siis lähäb pesu `puhtast Lüg; sai [kangad] jõkke `viidud, sial sai virutatud kahe kurikaga - - `korda sai `lüia viel Koe; kangast lüiasse laksulaua pial kurikaga Ksi; villast kurikuga ei `löödud, aga linast `löödi kurikuga Plt; anna kurikaga `seĺgä, küll sõss `puhtase läävä Trv; kate tõlvage `mõsti `rõõvit, `lü̬ü̬di lugu `vällä Krk; [kui] kirikule lännuve, `mõsknuve `rõõvit, tõlvadege `lü̬ü̬nuve ku üit́s plakin Hel; kui kangast nakati `mõskma - - `panti likku, nakati tõlvaga läbi `lü̬ü̬mä, es panda `si̬i̬pi ei Kam; tulõ mullõ appi `rõivõid `ussõ `lü̬ü̬mä Har; lööge innõ tõlvaga, siss pankõ `ki̬i̬mä Rõu c. linu ropsima mõned `rookvad lenad kohe ää. mõned lööväd `enni suurest luust ää Mar; lähme linu suurest luust `lööma Lai; emä `lät́se linnu rabama, mina lät́si ka üten, lät́si suurest luust `lü̬ü̬mä Võn
5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma tuna`mullu `läksimma `eina `lüöma. küll olen `eina lüönd, jo `neljatoistküma `aastasest `saate VNg; ei sada `suurest, udutab vahest, lüä saab küll, aga `luogo ei saa; rukki vikkastimmega `lüödi; lein sene `vilja tükki maha, tüö on `valmis Lüg; `lähmo vigastiga `otra ja `kaura `lüömä Vai; nüid pole vigadid `saaja mette, kas löö rohi roobiga maha Khk; Küüniesine sai kohe `lahti `löödud, pärast läks niidu järg `kaugemale; Nee löövad `õhtaks omal [heina] maha küll Pöi; kui oli tugev ruki, nagu mõisa põllal, `andis ikka `lüia Kse; sie `kange `eina maha `lüöma; lüö nii et vikat́ raksub, ein nagu raud JõeK; lõin selle nurga teinep̀olt ekki ära JJn; lähme `eina `lüöma - - omiku vara on ia `lüia Sim; ia ulk sai täna maha `löödud Trm; `valge juśs on kõva nigu sia arjuss, ja kui sa teda lööd, siis kärsub Lai; keda sa lü̬ü̬d, kui sa ei ole `süia saand, ei jõund kedagi `lüia Pil; `Õhtuse om vakamaa maha kah `lü̬ü̬dü Trv; no olliva `vahva poesi, leevä õdaguss tolle tüki maha Ran; ku ma `säitsmä`kümne olli, mia lei `aina nigu mi̬i̬s Puh; kes ommava vana `lü̬ü̬ja, noo lööva ilust Ote; Riśtk`aina `leime õdaguss kolm valangut maha Rõn; i̬i̬rootsuga `lü̬ü̬di rügä Har; kõŕs om vaĺmiss ja kuiv ja sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; tuu mi̬i̬ś lüü ni kõvaste `kaari, õt hamõh säläh likõ Se b. kloppima; loksutama lüöb `leiväd üless - - kie on tugev `naine, `peksäb nii et `taigen vahutab Lüg; läks obustele rokka `lööma Vll; Vana `istus `kolde `aukus ja lõi võid kogu, koor oli kausi sihes, koostaga ööritas `ömbe`rinki Pöi; või `putkus oo suur `visper, misega ületsi alatsi lüiasse Muh; `oostele saab rokka `löödod Emm; vasikatele `löödi enni ikke rukki jahu rokka Mär; `Si̬i̬pi lõigati vi̬i̬s, `lü̬ü̬di `vahtu Hää; kui või ei lähe kokku, saab pudelisse `pandud ja kokku `löödud Kei; kui muna `kooki teevad, siis löövad muna `lommi, `easte vahule Juu; `ankrud kua said kividega `lüedud `puhtaks JJn; `lüedi rokka uastele - - poisid mõlaga tagusivad Iis; mine - - löö või kokku, kui akas minema, siss läks ruttu kokku Äks; obustele `tehti rokka, `löödi rukki jahudest `valgest kui piim Lai; Ei tohi levä juurt `lendu lüvvä, siss leib aap nõust `vällä Krk; kui pütti `lü̬ü̬di, pesseti katele poole - - vesi ja kivi ja liiv sehen Ran; `ankrude `panti väikse kivi `sisse ja kivedega `lü̬ü̬di `ankru `puhtass Nõo; vanaemä tei võid, `leie pöörüssega koore anuman kokku Ote; Sõ̭ss saava˽hää˽koogiʔ, ku muna`valgõ om vatulõ lü̬ü̬d Urv; `lü̬ü̬de kirnoh `võido nigu patsin õnne; lü̬ü̬˽taa ku̬u̬ŕ kipõstõ soomilõ, muido lätt võiuss Räp; `võismelüüvä annum (võikirn) Lut || välja raputama kilud `lööda [võrgust] `välja Emm c. pumpama tämä lei pumbaga vett Kod; olli pombaga kajo, `lü̬ü̬di `lauta ka vesi, suur simendi tüńn `oĺli laodan, `sinna `lü̬ü̬di vesi `sisse Nõo; nakatass vett `lü̬ü̬mä Har d. tuksuma `tohtrid `katsuvad, kas pulss lüöb. pulss lei Jõh; süda lööb Lai; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil Plt; pane käsi `pääle, siss tunned, kud́a [süda] lü̬ü̬b Ran; ku `lambal ruttu pää ärä `lõikat, siss `tõmbab `õkva kõveride kaala, nu̬u̬ soone löövä vi̬i̬l Puh; südä - - tõenekõrd pessäp nii kõvaste, lü̬ü̬b nigu vasaraga; mia vahel kae `endä käe su̬u̬nd, lü̬ü̬b vahel üits, kaits, jääb vakka, aga mõnikõrd tuksub, ei jõvva lugeda Nõo; taal lü̬ü̬ elusu̬u̬ń vi̬i̬l `kõvva­ Krl; ma rapudi tedä, täl süä `liikõ, sõ̭ss nakaśs `lü̬ü̬mä Rõu e. üles lööma (hobusest) moni obune `kuerukse perast lüö iest-takka üless VNg; obone `iŋŋub, lüöb tagant üles ja tieb äält Lüg; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega, vahel lööb aiste vahel tagant üles Jaa; Obu oli tagant öles löönd ja vana kukkus seljast maha Pöi; obo lööb takka ülesse, üsna siu ja säu Mar; sel obusel koa nii luśt, lööb eest ja takka ülesse Juu; sie luom on üks viguritäkk, lüeb aga tagant ülesse Sim; kui obused täkka ot́sivad, siis inguvad ja löövad tagat üless SJn; si̬i̬ om `siande obene, et nii kui sa piitsage nähvi annad, nii temä lü̬ü̬b tagast üless Hel; sa˽`ku̬u̬rma päält maha minnä ei saaʔ, taa hopõn lüü `persega üless Har f. takti lööma kes `laulu juhatab, lööb `takti Vll; ku̬u̬l`meister annab jäält ja ise lü̬ü̬b `takti Kod; peremiss - - `olli `sände naĺlak, tu̬u̬ lei `taktit, siss tõese laoliva Puh; `takti lüvväss ku juhatadass `mängu vai `laulmist, siss juhataja lööse `taḱti Räp g. risti ette lööma vene usul on see alati, et näd lööväd `risti ette, söömä `alla ja söömä `peale lööväd Mar; mede usus oo see, et `peäme `risti ette `lööma Tõs; arjakas löönd `risti ette ja läind ukst `väĺla Nis; veneläse löövä kõ̭ik `risti ette, ku na `keŕkun om Nõo
6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma `juasse `tervisse `liikusi `pulma ajal, siis `lüässe `klaasid kokko Lüg; nihukste suurte `jootode peal, siis löövad klaasid kokku ja `soobvad `õnne Mar; `talve olime - - varrul, lõeme seal nõnna kloasid kokko et kõlises Juu; siss ku nakati `mõŕsalõ `müt́si pähä `pandma, siss `ju̬u̬di `viina ja `lü̬ü̬di `laaśõ kokko Har b. patsi lööma kui isa `andas `saia vai `kompekki, siis laps pidi ikke `patsi `lüömä, lõi kõhe, et `plaksus `vasta pihu Lüg; lüö onolo `patsi Vai; Lapsed `tahtsid `kangeste `patsi `lüia Han; `pat́si `löömesega laps tänab Kei; löö `pat́si, siis õled üvä laps Trm; `väikõni lat́s lü̬ü̬ `pat́si Krl c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma lapsed lõivad `paśsi jõulu`lauba `õhtal, keerutasid `õĺgedest paśsi HJn; jõulu pühäd‿al `lü̬ü̬di `passi. õle tetti kablass, jämme junniss, `lü̬ü̬di tõisel `pihta Krk; jõolu`lauba `tu̬u̬di õlet `sisse ja pikäd õlet `tarre maha, siss latset `mäńgsevä sääl ja leevä `paśsi TMr; paśsi `lü̬ü̬mine - - toda `naĺja tet́ti `pulmõ pääl. tuĺliva noorõmehe kokko ja `naksiva `paśsi `lü̬ü̬mä Võn; vanast `lü̬ü̬di `passi, tetti õlist köüds ja märräti Ote; `paśsi `lü̬ü̬di vanast. jõulu `puulbä `tuudi olõʔ `sisse, kääneti `kuŕsti ja `naati üt́stõsõlõ `lü̬ü̬mä Plv d. (puksimisest) jäärud löövad `puksu, panevad sarbed kokku Mar; `oinad löövad `puksi Mär; ema`lambad lüevad vahel koa `puksu JMd; `õinad lüäväd `puksu, nõnnagu sarved plaksuvad Kod
7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne siin on `praegastki midagi `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, aina lüöb `senna Jõe; välk lei `sisse, tuld keik kõhad täis; välk lei `metsävahil siä `surnest Lüg; kou löi maja ära (lõi majja sisse) Jäm; ea pool löi eile `öhta `välku Khk; Suur kena puu oli, aga kõue lõi öhe sui `sisse Pöi; `pitkne lõi kohe majase; kõueke lõi maa põlema Muh; Kui müristab ja `valku lööb, siis vanapagan `silku sööb Rei; tänä oo üks `kange valgu `löömene Mar; `pikne lõi `sõstra `põesasse, oless ta üks nuuks edessi löönd, oless majasse löönd Kir; `kuiva `välku lööb Var; `pikne lööb `alla äkki säuh ja säuh Tõs; Juba lei `valku, varssi akkab müristämä Khn; ära vahe `akna all, `pikne lööb `sisse kah Vän; `pikne lü̬ü̬b puu ära Hää; `pikne oli möda vahart ala lüön Ris; `pikne lõi tuppa ja lõi `tütre `kamresse `surnuks Juu; väljas lüöb `välku JMd; kuuskümmend `aastad kui `pikne lõi elumaja põlema - - põles `maani maha VMr; sialsamas `lüöndki välk mõlemite `pihta Rak; välk lei uksess ja `aknass; lei `välku, tuli `ju̬u̬ksi silmiss `mü̬ü̬dä Kod; `pikne lõi kõrtsi põlema; kui `pikne lü̬ü̬b põlema, siis ei kustuta `keegi Pal; ma olen nähnud, kos [pikne] lööb kuuse puru, `algudest kohe Lai; käis kõva kärgatus, lõi kusagile `sisse Plt; `välku lõi sihva-sahva KJn; `pikne `lü̬ü̬magi `tamme, temal on laialdased juured SJn; piken lei karjal sekka - - lei kolm `lu̬u̬ma ärä, sinitse juti käisiv üle küĺle Pst; ku aamtaladel `risti otsan ei ole, siis lü̬ü̬ pikken ärä Krk; päĺk lü̬ü̬b nüid kõik viĺlä valmiss Ran; vette `piḱne ei löönä, nõnda na kõneliva; vanami̬i̬ss ai pää `aknast `väĺlä ja välk lei poole pää seest elu ärä, tõese poolega eläss vi̬i̬l mitu `aastat Puh; vanast `panti iks prügi `suitsema - - et siss ei lü̬ü̬ väĺk `sisse; illuss kõjo, aga `piḱne lei ladva ärä; välk lei mehe kooluss, aga maja palama‿ss lü̬ü̬ Nõo; `piḱne võip `lüvvä `kivvi ja maa `siśse ja - - kohe taht Kam; ega˽minnu `piknõ es lü̬ü̬ʔ, tu `kangõ mürrin, tu̬u̬ lei mu mahaʔ; nigu `piknõ löönüʔ, nii tuli joosnu `auda ja kirst palama; `piknõ lei ku˽tsärätäss sinnä˽tsiŕbi pääle Urv; `piḱse om mäel kõo `puhtass puruss pinnõlõ löönüʔ; välgü lei periss tarõ `aknõst `sisse Har; sääl mäe takahn lei [välk] suurõ pedäjä purulõ; mõ̭nõ um `piḱne löönu˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ; `piḱne lei mineva suvõl `lehmi, surmaśs mitu tüḱkü Rõu; pühä `piḱsekene, lü̬ü̬˽no minno purus, jahva˽jahuss Vas; `piḱne lei ärʔ poisiʔ; `piḱne lei talo palama. inemise˽saa as hukka, a no elo `paĺli ärʔ Se || `poisi suu lüöb `välku (naerab) VNg b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma tuul lüöb `vilja maha, siis ei saa `niitada Lüg; rahe löi rugid maha Khk; vihm lööb kaunad `lõhki Muh; rahe lõi kõik viĺlad puruks Mär; `väetimad linad, ega sedä vihm maha ei löö, aga mis vägev lina, selle lööb vihm maha Vig; Raeterad löövad lihavad lehed kõik risus maha Han; rae oo tämmu ruki ära löön Aud; rahe lüön rukis puoleks kui ruĺliga Ris; `raske vihm lõi rukki maha Kei; lüend rahed kõik purust rukkid VMr; rahe lõi kõik sodist, aedviĺlad ja Äks; kui `kange tuulega `vihma tuleb, siis lööb viĺja maha Lai; mõtsan marja ka är löönü, kus‿si rahe jut́t läits, säält tei puha lagess Krk; rahe lü̬ü̬b rüä kure`põlve Ran; räese tegi jäĺedät kahju, lei mul kõ̭iḱ rüä puruss, `kapsta lehe ka lei `mulke täis; ta‿m `maaline ain, vihm om maha löönu Nõo; räise lü̬ü̬p `erne ja viĺlä ja `kapsta ja kõ̭iḱ aia kraaḿ lähäp Ote; lumi oĺl kat́s `päivä maahn - - hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; räüsäga lei ar rüä. orasõlõ vil ŕauss tähendä‿i· midägiʔ, a kuʔ `vaĺmi viĺä lüü ar, siss olt leeväst ilma Se; jegä lüü rüäʔ `põĺvi (murrab kõrre pooleks) Lut c. tolmu kinni lööma (vihmast) vihm lüöb `tolmu `kinni. tuli küll vähä, aga lei `kinni Lüg; tuleks `niigid pailu `vihma, et selle tolmu `kinni lööb Khk; las `tulla [vihma], lööb tolmu `kinni Tõs; üsna ea, vihm lõi tolmu `kińni, nüid tee ei `tolma `ühti Juu; nüid tule `vihma, lü̬ü̬ tolmu `kinni Krk; vihm lüü tolmu kińniʔ Har d. (muud juhud) tuul lõhub pesu, lööb `lõhki, ku ta `vaĺlu virutab Aud; nii suured raheterad tuld, et lõi `akna kruudud kat́ti Juu; tuul visass `akna `vasta `saina, lei kolm `kruuti `katski Nõo; vana `hu̬u̬nõ oĺl kokko löönüʔ tuuĺ Plv
II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma `mõisas käis `küögi`tütrik kloba `lüömäs; õli pere kell, `sengä `lüödi `lõunele; lokk lei `õhtalle juo Lüg; kui loga `löödi, siis teu vaimud said `sööma; rapp lööb, siis `kuultesse, koes loom on Khk; `Mõisas oli kell, pere kell oli missega pere `sööma `löödi. Tükk raua lapakad oli `kuskil ölal, kubjas virutas vasaraga `sönna `pihta Pöi; kui õnnetus ehk tulekaho oo, siis akatasse kloba `lööma Mar; mõisa ärg oli nii tark, et kui keskommiku `löödi kola, jäi `seisma Kul; kutsutse kojo, lüiäse lokki Tõs; lõi `klaśsi - - siis täisvah́t tuleb tekki, laeva kamandu on siis kõik jalul Hää; `löödi karja kola omiku, kui kari läks `väĺlä. lauad rippusid karja väräväs puu `küĺgis, `löödi plau, plau Juu; `lüödi kola, et pere `süöma tuleb Koe; kes näeb tuld, lü̬ü̬b kola; leid kola pruudile järele, et meks ei and `viina. tõid pada ja pańnid `väĺjä, leid kola Kod; ku `mõisates kolad lõevad, siis läksivad talurahvass ka `sü̬ü̬ma, keskommukut pidama Äks; `mõisas `löödi `kolku, kubja naine ikke oli se lööja Lai; kell katese lüvväss `valla, `kümnest lüvväss `kinni Krk; kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel; ku kell kõlatap, siss piap ruttu võrgu `väĺlä `tõstma Puh; ma olli ka iks künnipoiss, ku vi̬i̬l `kolki `lü̬ü̬di Nõo; `mõisan oĺl kelläaig, `lü̬ü̬di uma koĺk, sis oĺl kat́s `tuńni söögi`aigo Võn; `Mõisa loṕp `lü̬ü̬di, siss lätsivä talurahvass kah Rõn; mõ̭nõn talun oĺl kloṕp üless pant - - oĺli `puudsõ vai rauadsõ vasarõʔ, nuidõga `lü̬ü̬di laua pääle, ku `kaŕja kodu kutsuti Har; ko koh tulõkaih om, sis ka lüvväss kolla Se
2. helistama või helisema (kirikukelladest) kerikumies läks `kellä `lüömä, õppetaja akkab juo tulemaie; kerik `lüödi `sisse, `jutlus akkab `pääle Lüg; kirgulised `lähtvad `kirku, kut kirk `sisse lüiaste Jäm; ma‿s olegid nii kaua sihes, kut kirk `välja `löödi Khk; lõi `surnole `kella Kul; lüiakse kirikut `sisse ja `surnutele `kella. ma käesin koa ükskord `tornis, peab ikke õppind olema, et sa nad `löödud soad Juu; püha lüedi `sisse Kad; vene kerikun kelläd lüäväd Kod; si̬i̬ nädäl pääle lihade `lü̬ü̬di `kellä. olli vahet, raasikse aa peräst `jälle Krk; rikkale `lü̬ü̬di kate kelläga eńge`kellä, `vaesele `lü̬ü̬di üte kelläga Puh; pühäbä ommuku siss `keŕku kellä löövä, inemise lähvä `keŕkude; ku surnuga `mińti, siss kell lei niikavva ku kabelide saeva; eńge`kellä `lü̬ü̬di egäle ütele, kedä mateti Nõo; pühäpääväl ku kolmass kell lüüäss, siss lätt kerik `sisse Har; oĺl sõ̭ss matõt är˽külʔ, a ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda; `keŕko`kellä joba `lü̬ü̬di, ku `keśkmäne kell jo ärʔ um lü̬ü̬d, siss tulõ `sisseminegi kell Plv; keistri lüü `keĺli ni lätt är kerikulõ Lut || möni lööb `kella alati küla kattu (kannab jutte edasi) Khk; kis `tühja juttu tieb - - lüöb `kella Hag
3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb Kuu; õli külm `nõnda kõva, et puud ja `seinad `praksusivad, `leivad `nõnda ku `püssi `paugid; `üöbik lüöb `metsäs oma lugusi; poiss on `kange vilet `lüömä; emä`tetre akkab `suskama - - lüöb `suska; `lapsed `juoksevad - - ja `lüöväd kila Lüg; `lüömö `laulu `lahti; `kissa lüöb `nurru Vai; konnad `akvad kevade vara `pεεle `kürru `lööma Khk; [särgede] Kudemise aeg on käe, juba akkavad `laksu `lööma Pöi; kõik aja `teibad löövad `plõksu Mär; lõks`aspled, nee lööväd `lõksu, kui kuuskümmend `lõnga täis oo Vig; Ku pääsuksed `õhta i̬i̬s madalasti `lendavad ja vit́ti löövad, tuleb teine päe `vihma; `peidlatega lü̬ü̬d `nipsu Hää; ei müno mokad änam vilet lüö; `vaikse ilmaga mängivad kalad, `lüövad vie peal sabaga `lupsu Ris; löön `sulle `lipsu (nipsu) nina `alla Juu; kui tedre poaritamise aeg on, siis lüöb `sihku Jür; külm lüeb `tiksu VJg; sõidab nii et maa lööb `põrri Trm; vü̬ü̬rihmaga lüäväd `laksu; viligä lü̬ü̬b laaluviisid `väĺjä Kod; kellele ülekohut `tehti, see lõi lärmi `lahti Lai; isi läind lammastega Jõgeva `poole - - ja löönd `laulu Plt; kaśsi vurrud `püśti, kaśs lü̬ü̬b `nurru KJn; kala lööve `laksu ännäge; lööme üit́s laul `valla Krk; vahel `oĺli kõva küĺm, lei aid`saiban `plaksu; pahand lastega, lei `mürtsu Ran; tule säält tule veerest ärä, ao nakava `plõksu `lü̬ü̬mä; ku ta täis joonu om, siss lü̬ü̬b `larmi ja pessäp kõ̭ik segi Nõo; tõne päiv satap `vihma, tõne päiv om küĺm, lü̬ü̬p `tiksu ja `plaksu Kam; tsisaśk lei `laksu Rõn; mul ka˽mõ̭nikõrd oĺl tan haina rit́sik `sisse tulnuʔ, tu̬u̬ lei kui Urv; mihe nakasõ `laulu `lü̬ü̬mä, ku˽`viina saavaʔ Har; setoʔ lööväʔ lekorit Plv; lü̬ü̬ `laulu küllä piteh ja käü `ü̬ü̬se `tüt́rikka man Vas b. (pillimängimisest) lüöb `kanneld; `köster on `kange erilaid `lüömä; lüö üks lugu `vällä, üks `tantsu tükk Lüg; `Rummi ta oli vali mees `lööma Pöi; ma akka sari `luike `lööma Muh; kaks surt preilnad tulnd tuppa ja `tantsima, ise löönd lugusid Mar; `köster - - lööb orilud Vig; trumm lüiatse pillile `kõrva Kse; ma mõestan paelo paramid logosid kui see oo, aga ma ei taha täna `lüia Mih; siis `löödi pill `lahti Tõs; poisikesed löövad `rummu Tor; lõi toru`piĺli Hää; löö nüid lugu `piĺli Juu; siis oli ike torupiĺlil ka lugu selle järele, ega ta sis iga tükki lüend Kad; kanle lüäjäd - - õlid vanal ajal Kod; vanad mehed peris lööväd lehe `piĺli KJn; `rommi lüvväss kate otsa `pihta Krk; mu˽poig - - opiss `kandlõ `mäńgmist. üte lugu lei jo välläʔ Har; hädä ei˽tulõ˽toro`piĺli lüvven ega˽pahanduss piibarit `puhkõn Rõu; ma lää lõõdsa `piĺli `lü̬ü̬mä Plv; jarmonit lööse; `kiika lei Se; õdakudsõl üül tulõvaʔ ni `kiikoga ni barabaǹnõga ni bubinidega ni `kõikiga lüvveh (nõidadest) Lut c. (seinakella löömisest) kell lei kolm, aig on juo `karja `mennä Lüg; onts kellu kümme εε löönd Khk; Kellu akkas juba `kuute `lööma, kui ma `ärkasi Pöi; kell lõi jo kolm ää Tõs; seni ta müras, ku kell südaü̬ü̬d lõi Hää; kell lõi üks, pean nüid `lüpsma minema; ta lööb küll, aga ega ta `õigeste löö Juu; kell lõi parajast kaks Trm; kellä `lü̬ü̬mised one segi Kod; kell om kol˽vällä löönüʔ Har d. (nutmisest) `kaotas oma raha `vällä - - lei `pilli `lahti; Paha laps, `ühtälugu lüöb lusi`pilli Lüg; laps akkab aga `peale `irri `lööma `jälle Muh; mis joru sa nüid lüöd JõeK; laps lüöb õige `luĺli Iis; kül‿tä lei `luĺli - - siĺmist ju̬u̬sk vesi maha, esi lei `luĺli Kam; Ka‿kuʔ uma piĺli vallalõ lei, sõ̭s laśk ku˽passuń Rõu
4. (rääkimisest, lobisemisest) küll sie - - lüöb sedä mokka; `räägi jutto, lüö üks lugu Lüg; sie on üks tühi kielekõlksu `lüömine Hag; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; ia jutu lööja oli - - `alba juttu ei saa `lüia, lõi iad juttu Lai; lü̬ü̬ sedä `lirti nõnda paĺlu ku tahat, siu lirdist ei `vaate `kennigi (keelepeksust) Krk
III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema nüüd pisikesed `lapsed lähävad `puodi - - `lüövad letti `pääle rahakotti `lahti ja `ostavad `saia VNg; iga `tüöle lüön `kinni (teen kõiki töid); luom lei `põigite `augu `pääle, `tõine ei `pääse `aiast `vällä; `lüödi raja kahe `krundi vahele, maa `mõõtjad leid; lüö `raamat `lahti; kie ikke `ambad `külge lei ja `ammustas, sie suri kõhe Lüg; `laiva `seilid `lüödi `lahti; rotta löi (jäi) äkkiste `seisoma Vai; `löödi uus kaev Khk; ma löi tagatsi, `pöörtsi tagatsi Pha; ma tule löö `käia `ümber Vll; Ole mees löö pudel `lahti Pöi; rebane tuleb ja lööb ennast `istuma Noa; kui roogitud, siis löö keerd `sisse, pane pengi `peäle ja `tõmma `kinni Vig; obused lõid kolmekesi `püsti orijalade `moodi Tõs; lüön paela `sõĺmi Ris; lõin `õues `riided `lahti, `voatasin, kas on `koitama läind; lööme jutud `lahti, mis me mud́u tumma `moodi seesame; `enne sai `linnes turul `käidud, siis `löödi või `vankre eäre peal püt́ist `väĺla ikke klõmps-klõmps Juu; [nad] pidid ikka rahadega olema, kui nii suured pulmad ülesse lõivad JJn; lõi õlmad `lahti Trm; vana Kustale lüädud sõit `sisse; leid `kińni selle pud́eli (jõid ära); ei `aita kedägi, mu‿ku lü̬ü̬ palve `lahti; lü̬ü̬b müt́si `kukla taha Kod; kui ooletult akki lõid (tegid), tuul `lõhkus ära Pal; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; ära karda, me oleme veel noored inimesed, küll ma löön `poegi kah sul; `teisi `tõmmab nagu ull koer lööb `ammad `küĺge (tagarääkimisest); oli nõus ja lõi `peaga (noogutas) Plt; lei raamatu `valla Hls; lü̬ü̬ perä`airu kõvasti, siis saame ennemp. muidu kannap nooda loomusse päält ärä Ran; ommuku jälle `lü̬ü̬di tuli [pliidi] `alla ja keedeti Nõo; ma˽kääni - - mõtsati̬i̬d `sõitma, ni hopõń lei äkki `riśti; kana˽leivä vao paheldõ; lüü no `õkva täüe `jouga pääle (tööd alustades); enne oĺl tuuĺ põhjast, no˽lüü jo `lõunõ pu̬u̬lt; ku [jänes] minnu näḱk enne, siss lei kõtulõ mahaʔ Har; sängüʔ olliʔ üless `lü̬ü̬düʔ; ku mul häü `tunmist ei olõss olnuʔ, sõ̭ss ma‿lõss tu̬u̬ livvatävve `vorstõ kõ̭iḱ kińni˽löönüʔ (ära söönud); mul um taad `lü̬ü̬mist (tegemist) paĺlo Plv; esä pańd üt́s tõiśskümme `mõ̭õ̭tu nissa pääle, lät́s `püüd́lit `lü̬ü̬mä Vas; seto˽`korssiva nu räbälä ärʔ, Räpinäl oĺl papõri vabrik, `veievä˽sinnäʔ, `lü̬ü̬di papõrist; kaŕuśs lei `hindä haańa `sisse `lõsso (peitis ära) Räp; `püüd́lit `lü̬ü̬di kivi man; `lü̬ü̬di `piĺti (pildistati); lööse mullõ vi̬i̬l peräkõrra naasõss (hakkab mulle viimati naiseks) Se || meni `talvel raha `lüöma (teenima), meni `metsä `tüöle Lüg b. piltl heitma `päike `töusis, akkas puna `lööma Pha; hummogu `varra om nät́äʔ, ku päiv mäńg, lüü kõ̭iksugutsit `väŕme Se
2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) lööb `varbad `arki Khk; Vahest lööb [musträstas] änna `tiivade vahele `püsti kut pöial Pöi; lõi pea maha ja jäi tukkuma Kei; `uhkust täis, lõi nii pea `seĺga ja lähäb Juu; ahju kõrval one lesing. ku külm one, lü̬ü̬b jalad `sirgu `sinna Kod; titiluu om kiisal `seoke ku nõgel, ku tõine kala tahap tedä `ni̬i̬lä, sõss temä lü̬ü̬p selle `püsti Trv; lü̬ü̬ ka pää `seĺgä kuke `viisi Krk b. (silmade liigutamisest) lein `silmäd siis ülesse, `vahtisin ka, et midä nägu [peigmees] on Lüg; Akkasima kõik tädä ävistama, aga lei vaid `silmad maha Jõh; Lüö `silmad `väĺjale, kas `lehmad on ikke `alles IisR; surnu lõi silmad `lahti ja `tõusis `istu Muh; ta löön silmad `akna poole ja aan enese asemest `vällä Kse; lõin silmad tagasi, `vahtisin tagasspidi Juu; tämä ei lü̬ü̬ `silmi maha kellegi eden Kod; nii ää uni `olli, lei siĺmä `valla, siss ma‿lli nii lahe, nigu `nu̬u̬russ oless vi̬i̬l ollu Puh; Võõraga kõnõldõh lüü siĺmäʔ maaha Vas || huvituma, valmis vaatama käin `metsäs, vahin puud, lüön `silmä `pääle, `tõine kõrd tuon `vällä Lüg | (järele) vaatama löö vahest `silmä mo `loome `piäle koa, `vaata mo `loome `järgi koa Tõs; nigu `tohter siĺmä pääle löönu, ütelnu: latsed om ärä `näĺgenu Ran
3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) `poisid `käivad - - `lipsu `lüömas (ehal) Jõe; `Lastel on `oite hüä keväjäll mää pääl `hundiradast `lüüä Kuu; `lüödi ikke `tantsu toru`pilli järele VNg; nuor luom on `kange `lusti `lüömä; `Naine akkas keil`panni `lüöma - - `tõise mehega; en mina õle oma elu aja sies lüönd `tralli; pian akkama `jalga `lüömä (minema); kalad `lüövad `endid viest `vällä, üppäväd üless; lüöb `tõisele ihu (seksib) Lüg; `Teised `piavad tüöd tegema, sina tahad aga `lillat `lüüa IisR; mies alalde lüöb `trilli ja `tralli Vai; `tantsivad natuse `aega ning löövad `lusti Jäm; akad sa `jälle sii `kelmi lööma (nalja tegema); talled `akvad `köpsu `lööma Khk; kui meresiga ennast `näitab, vee `pääle lööb, siis on `tormi tääda Krj; sellel pole tehja midagid, lööb `elka-`pulka `peale Jaa; `Sõukest `nalja lõid kas või naera ennast `katki; See riu lõi noorelt öle aisa küll; sui läbi löid `loodrid Pöi; tüdrik ei viisi tööd teha mitte, `tahtis paljast kink-`kõnku `lüia; lööb aga luusikara `piale sii päevad `otsa Muh; Akkas üsna litsi lööma Emm; lapse löövad kuker`palli Rei; mis sa siin `luuskant̀i lööd, eks sa või vekatiga `niita Mar; uńdiratast `löödi - - mehed `laśsid käppade peal Mär; talled löövad `lulli Kse; See oo suur tüdrik, aga lööb kenderlent̀i Han; noored loomad koa `lusti täis, lööväd `lusti Tõs; lööb aga `laiskust Tor; külade sihis lüüdass `simmanni Hää; kui noor loom `lahti soab, siis on nii rõõmus ja lööb ketast Juu; lapsed lüövad kemu Jür; lähme `vainule `naidu `lüöma Amb; nuored talled ja vasikad lüevad kebu; lapsed lüövad piller`kuari JMd; tüdrukud lüevad linna peal `litsi VJg; mis `lõõri sa lüed Iis; talleke akas `keksu `lü̬ü̬mä; lei sedä `kemmo, kui nüid vants (laps) käen; kalad leid `lipsu, sabaga lüäväd ülesi. nõnna kava peksäb sabaga, kuńni kõege kehägä lü̬ü̬b `väljä; mugu leid kuńa, pääv `õtsa; kerbud leid eeĺa `leiki, na `kärmed õlid; küll tä lei `lipsu tulen (madu vingerdas) Kod; `terve päeva lööb `löödorid Pal; vasikad olid `koplis, lõid sial `kendu; jätab teise `kaela tegemise - - lööb luppi; siis `peeti `õhtaline ära ja akati trau `lööma Lai; kes nisukestega akkab lattarid `lööma, need mõned tüdrukud või aśjad; poeg on ikke täitsa töö mees, aga tütar akkab libu `lööma Plt; lööme `tańtsi kui `trõĺli KJn; kõneldi, et sinna om matet rootsi sõa ajal soldati - - siss luu lõiva `vurri sääl Trv; `kepsu lüvvän tullim `alla; näe, meast tirilil̀li ta lü̬ü̬; inimese lööve jõppi küĺmäge (lõdisevad) Krk; noore looma löövä `õlpu; tahab `keŕgeld elädä, `paĺlald `luikari lüvvä; nüid löövä sedä vana polkat Ran; kui vanger koliseb ja joosep `kivve `mü̬ü̬dä, siss puu alu ka `vankrin löövä `sõtsu (hüplevad üles-alla) Puh; sul midägi amõtit ei olõ, käüt omma lekerit lüvven San; mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; Noorõ˽käävä˽pitõ `mü̬ü̬dä, löövä˽tirilit́ti Urv; ta lei `loodõrit, ta is tii mitte medägi; latsõ löövä˽pilla`kaari, ku˽latsõ `hullasõʔ; tii ei mi˽latsõ medägi, käävä niisama `pringu lüüen; śuug `naksi husisamma ja `lu̬u̬ka lüüen mu˽poolõ tulõma Har; Mõ̭nikõ̭rd lei˽`lauta pite hummugult jo˽`prõssu Rõu; ta lööse üttelukku `luisku, ei taha˽midägi˽tetäʔ; üte tõsõ mehegaʔ lei `tilpa Plv; sulanõ ja `tüt́rigu lei˽sääl prõ̭ngulit, minnu es avida˽`kiäkiʔ Vas; lääme üttekokko `luśte `lü̬ü̬mä; mäńgiʔ noʔ, miʔ lüü kaśatsokat Se b. mängima; kaarte taguma `enne olid jua `kanged `liisku `lüöma. `võeti kepp maast. kelle käsi `piale jäi, sie sai Hlj; `lüöväd `marjaa·si Lüg; löövad tuurakad Vll; Nii pea kui `õhtaks läks, kukuti kaardid `lööma Pöi; lähme turakad `lüöma Ris; akkame `trumpi `lööma Juu; sirepit `lüätse, `pantse tõene käsi tõesele `piäle. kumma käsi `piäle jääb, si̬i̬ one siis `võitja; lähmä `ässä `lü̬ü̬mä Kod; lööve turakud Hls; lõevä nelläkesti kõśsat Ran; tõese lõevä `mängu, aga temä läits tühü Nõo; tu̬u̬ om tsia jala seere`luukõnõ, minga latsõ `huńni lööväʔ; kas sa no `kaartõ `lü̬ü̬mä jäl lähät Har; kaartit lüvväss, raha‿päl löövä t́suraʔ; lei nimä hummogust õdaguniʔ `mängu Se c. pidama mõni mees ja naine löövad `ühte`puhku kodus lahingud Trm; sääl (kõrtsis) oli `lü̬ü̬du kakelust nii et Trv; ma‿le temäga külländ lahingut löönu Nõo || lein `arvo (pidasin aru), kust ma saan huost Kuu
4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama `einä saad ei õle kuiv, lüön `lahti `kuivamaie Lüg; Kui oli `vihmane suvi, pidi vahest mittu `korda `einu `lahti `lüöma IisR; ma löö kaare `ümber Vll; löö eese `juused `lahti, nad oo üsna märjad Mar; eena ännad oo täna juba kaks korda ümmer `löödud Mär; tegi selle sao märjäs, sis sai `lahti `löödud - - et ta ää koevab; sa löö se ein ümmer, oome paneme `saadu Vig; naised `võtsid [linapeod] käde ja lõid laiali Mih; `viljä lüiäse koa `ümmer, kui teri kuivatatse; eenä kubud `tahtvad `lahti `lüiä Tõs; lööme koared `lahti, siis soab ein `kuima Juu; `taŕvis `minna `einu `lahti `lüöma. saavad veikesed uńnikud `tehtud ja teinebä `lahti `lüödud JõeK; `kaarded, niidu aal sa võisid vikati lüsiga neid `lahku `lüüa VMr; märjad einad, ei saand `saatu `panna, siis `pańdi nukku, nukkusi oli `kerge `lahti `lüia Sim; kui paks loog õli, siis `lü̬ü̬di `lahti Trm; kõhe rehägä lü̬ü̬d lu̬u̬ `lahkess, lü̬ü̬d lu̬u̬ ülesi; mehed lüänud `villu `lahkess Kod; einä kaari tahave üless lüvvä Krk; korguta ain üless, lü̬ü̬ kaarid `valla; kui ain pääld om kuiv, siss lüvväss `ümbre Ran; edimätse päevä lei laḱka aena, tõese päevä pańd üless, nüid om `aige; ain saesap kaarin, kellelgi ei ole `aiga minnä laḱka `lü̬ü̬mä Nõo; `lü̬ü̬di riha `pulkega tu̬u̬ latem üless (pöörati ümber), latem tuĺl tõenekõrd nii paks nigu si̬i̬ me pliit́ Ote; minge lööge haina kaarist laḱka, siss saava kuiuma; lüü˽taa tuli laḱka, siss kistuss rutõmbadõ välläʔ Har; Ku hää põud ilm oĺl, sõ̭ss sai hain kuivass jo paari kõrra üles`lü̬ü̬misegaʔ Räp; hainaʔ ommaʔ `veit́kese `peh́meʔ, löögeʔ viil üt́s kõrd `üḿbre Se b. külvipinda teist korda läbi kündma odre lüiasse `ümber, tehasse `ümber lööma küńd; nädali `aega pärast küli `kündi meni lööb `ümber Khk; Olete te eeste odra juba ümber löönd Kaa; Odra küli `löödi siis `ömber, kui odral sakk `järges oli, nõnda kolme päeva pärast; Kui küli moas oli, siis akati odre `ömber `lööma Pöi
5. a. (kanga- või vöökudumisest) vüö kudumise mõek on sie, `miska `lüiasse `niidid `kinni Jõh; Sööstipuuga löödi kude kanga sisse Rei; kaks `korda löön kollast [triipu], siis löön `musta JJn; kui kirju kangas, siis neli viis surnukad pidi olema `vaĺmis, kellega sai `triipusi `lüia VMr; piiritsaga ehk mõegaga lü̬ü̬d `kińni [vöökudumisel] Pal; süśtikuga visati lõng läbi, `löödi sua `laega `kińni; oli linane lõim, villast kudus `sisse, süśtikuga lõi villast `ulka Plt; piäb oma `tundmuss olema, arupidämine, mitu `langa sa kedägi `värmi lü̬ü̬d sinna [kangasse] Ran; temä kuab, lü̬ü̬b äste kõvaste koe `kinni, saab rõevass äste tiht Nõo; Noolõ nõ̭narätele˽`koeti vi̬i̬l verevä˽maagõlanga `vi̬i̬rde, tu̬u̬d `lü̬ü̬di põĺlilõ˽ka˽`sisse Rõu; kolm verevät `langa är leit, sis lü̬ü̬t jäl üte `valgõ Räp b. (nööri, paela jne tegemisest) täna akkame köit kogu `lööma, see tehakse kolme ehk nelja keine Vll; paela`löömise massin oo, võrgu `paelu ja `köisi, `kõiki lüiasse; raebakud `löödi vahel kööveks Muh; kodo `löödi ikke `enni `köisa Mar; roogetakud, nendest `löödi `paela Tõs; pööraga `lü̬ü̬das kokku nooda `köisi ja võrgu `paelu Hää; lüiakse `kausta, kellest rangi `roomasi tehäkse ja telga `rihmasi - - kahe mehega lööväd Juu; keids tetti pöörägä - - tõene ki̬i̬l `olli pulga pääl, tõene pöörä pääl, siss `lü̬ü̬di kokku, kolmass ki̬i̬l `lü̬ü̬di peräst `pääle, kui kaits ki̬i̬ld `olli kokku `lü̬ü̬du Ran; `sirduse lüvväss `köidsess Ote; tet́ti `väega peenükese˽kablaharuʔ, siss `lü̬ü̬di `hanka pääle, siis `lü̬ü̬di kokku ja `lü̬ü̬di sõlme˽`sisse. sai hää valluss `lü̬ü̬pse piitsk Har c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama mul on `präigus `vuodis `saari`aigane tekk - - `mustad `ruosid on `linnas `ümber `lüödu VNg; mul oĺl õks ostõt jaḱk ja taa lü̬ü̬d pruńts Har; Vanaimäl oĺl liinah lüüdü ündrek, pruun valge kiŕäline Vas; lüvväʔ vei `rõiva; vanast `tu̬u̬di Võrolõ vai `Tartohe lüvväʔ rõivass; sińenik (värval) lei kirä pääle, `värme arʔ, sis jäi t́äṕiʔ `sisse Se d. üle ääre õmblema Keik `õmblused lüö ilust üle`äere IisR; [särgi] `värvlitel olid siis - - nisuksed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad; pead `riide ääre ää `lööma, siis ei `argu Plt; `kańgla latiʔ tetti `kańgla ala kummutustega inämbüsi, mõ̭ni lei ka är üleveere Kan
6. ehitama, püstitama lei `uuve maja üless Lüg; Saun `veike asi, `selle `lõivad ülesse `paari `päevaga IisR; nämäd `löiväd `kiirest maja `valmis Vai; `mustlased löid telgi üles, üks vari, koes all nad elavad Khk; Löi eese uie maja ühe suiga üles Kaa; Ma akkasi oma `aida `lööma; Silmapilk lõi maja öles ja sügise kolis `sisse Pöi; poja lõi seinad üles Lih; omingu `löödi pood ülese Tõs; välis küögid olid - - `laudadest `lüödud KuuK; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud (halvasti tehtud) Amb; `seia onga `alla lööme ośmi üless Trm; lü̬ü̬di `laagred üless [heinamaal], rõevass tõmmati üle, vari, kelle all toit olli, vanger ja obeset ja Ran; om üte ubriku üless löönü Ote; `lü̬ü̬śsi noist paĺgest õigõ˽vahtväŕgi üless ja saasi˽koomits Räp
7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima No küll o lüönd henesä tänä muhingesse Kuu; See on ennast täna nii öles löönd Pöi; `uhked pulma põlled, `litritega ja kudrustega ja `kõikide suurte `värkidega `lüödud Muh; Lõi enese üles nagu noor poiss Han; lüö ennast ülesse, `vuata, mies kohe armastab Koe; vata kui nakki enese lüeb Kad; küll ta `olli toredade `endä `väĺlä löönu Puh; sa‿lõt henne nii üless löönüʔ nigu moodu unik Har || hauda korrastama om vaa kabelide `minnä, `auda üless `lü̬ü̬mä; kabelivaht lei avva üless, aga temä ei ole `masnu kabelivahile Nõo b. tanutama ruut `löödi pulma `aegas tanule; lapsele `anti punased paelad tanule `löömise eest; põle nüid εnam laulikid ega tanule `löömist `ühti Muh
8. (hooga) panema, asetama vanamor meni sigudelle `õlgi `alle `lüömä; `lüöme `kaura vihud `auna; nüüd lähäd - - `puodi ja säält lüöd omale ülikoǹna `selgä; `laagris `lüödi `püssid akki Lüg; älä lüö `ninda kovast ust `kinni Vai; jakk, veśt ning püksid, see meiste ülikond - - lööb palitu vöi `mantli ka `pεεle Khk; `Niitand, löönd vikati `oksa (pani oksa külge rippuma), läind minema Krj; `Sõukse suure `koorma müraka lõid `peale et oli Pöi; Kevade löödi laev purju alla Emm; ma lõi kerstu kaane `kinni Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; parama jalaga üks samm ette ja vasak jalg [tuli] sedasi `juure lüia Mih; lööme nüid rahad kokko, soame öho `liitre `viina kätte Juu; einad tahvad `mauku `lüia, siis on parem vedada JõeK; `lüödi sial kohvikatel ülesse ja ikke jõid seal `kohvi Koe; `pietasse teda (lehma) ka ühe koha pial, ei `lüüa edasi VMr; nuarem sõsar lei vanema tõrre alla, nuarem läks `enne mehele Kod; [mõisa] taĺli ette `löödi pingi `piale ja laduti kätte, mis oli mõistetud (ihunuhtlusest) Lai; lööme ilbud kokku (abiellume) Plt; lõin priĺlid ette Pil; mea ole iki ta suu `liikme löönü (olen talle söögipoolist andnud) Krk; viis kuuskümmend `puuta lei kalakaupmi̬i̬s `ri̬i̬le `pääle Ran; sis‿ma lätsi kavalambass, siss lei raha kõrvale; vanast `olli `erne ja ua suṕp, `lü̬ü̬di apu piim `pääle, ja `amba saesiva kah suun Puh; lü̬ü̬d [tule] palama ja iks näed Nõo; siss `võeti `lü̬ü̬di `jälle obene ette ja‿s `lü̬ü̬di minu `pääle‿s `viiti `linna KodT; kui kangass ärä keedeti, siss `lü̬ü̬di `ki̬i̬mise vi̬i̬st läbi Kam; t́sikka ei tohi `laskegi `väĺlä, `õkva lü̬ü̬p nõna maa `sisse, ta käänäp kõ̭ik pahupidi Rõn; ku ma uma hiiro saani ette lü̬ü̬, sõ̭ss lätt nii et lumi `tsiugõlõss Kan; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ - - tulinõ hüdsi `lü̬ü̬di koorõga kokku, `tu̬u̬ga määriti; Sõ̭ss `kańti sälägaʔ nuu˽vihu˽kokku ja `lü̬ü̬di haḱki Rõu; oĺl löönüʔ `hindä `uhkihe `rõivihe Plv; `t́seituni `lüüdi (pandi ajalehte) Se
9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama `minga‿päle nie `löivad kätt VNg; `lüöväd kääd kokko ku `kaubad `valmis `saavad Lüg; kauba tegemise ning mene kihl väu juures lüiasse käsi Khk; kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; Kui teisele oli midagi lubatud, kui käed olid `löödud, siis änam taganeda äi saand; Vädasid sii `kihla, ma lõi käed `lahti Pöi; löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; keisid kirikus `kässa `löömas (kihlamas) Mar; mis me `vaidleme, lööme käed, jo näeb, kel `õigus oo Tõs; käed lüiaks ää, kosilane oli `körves ja kaup oli `vaĺmis Ris; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; lüädässe käed, et kes on nii `julge poiśs, et lü̬ü̬b ühe märgi ehk tähe `surnu`keldri ukse piäle Kod; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; Me leime käe, Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; na lei käe kokku joʔ, nail om kaup `vaĺmiss Har; midägi lepütäss, siss lüvväss käsi Se
10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma lüö `karja `vasta, `lähväd juo `vilja Lüg; löö `lammad `kapsust `vasta Mär; löö loomad siält `vasta, aa loomad `vasta Tõs; isa viis `eśtiks seda `karja - - seletasin tal keik ää, kus kohast pidi `vastu `lööma ja kus ei pidan `lööma Ris; `veised lähvad sõnnap̀ole, mine löö nad sealt `vasta Juu; lüö kari `vasta Koe; eläjäd lähväd kuŕja `piäle, lü̬ü̬ `vassa Kod; sel karjussel oli ka koer, koer `aitab `vasta `lüia Äks; lõin loomad viĺlast tagasi Plt; Kari sei vakka, es olegi mul vasta lü̬ü̬mist Nõo; mine ruttu, ruttu lüü˽tu̬u̬ lihm `vasta Har; mehitse sülemelle lüvväss `vasta Plv; liema um `lamba - - naid veide löüä tagaž́di Lei b. vaenlast tagasi lööma `kumbas änam mehi on ning tuplimad, nee löövad `vaenlase tagasi Vll c. välja viskama `kõrtsmik lei `rahva `vällä, lei `kõrtsi `tühjäst Lüg; Akkas `riidu `kiskuma, `lüödi tuast `välja IisR; `Sõuke inimene [kes varastab] löö kohe majast `välja Pöi; suvel `lü̬ü̬di vanamur `väĺjä Kod; ma `leie ta majast minemä Har
11. raiskama, ära kulutama küll sie mies on pali raha `surnest lüönd; sie on `kange läbi `lüömä, ükski asi ei pia `vasta Lüg; mis ta teenib, selle lööb vastalt läbi Khk; lõi palju raha joomaga läbi Muh; Löi aega surnuks Emm; `raiskas ja lõi raha läbi Mär; teeb koera teud `vaĺmis, lööb raha `surnuks Kse; Lõi isa raha ühü õhtaga `sirges Han; naene ostaks ikke tarvi `aśju, mees lööb kõik raha läbi Juu; lei varanduse läbi Kod; mis sa lööd `surnust aast (aega surnuks) Lai; ega temäl ei jää `seisme kedägi, ta om kiḱk läbi löönü Krk; mes mul siin viga lebedäld olla ja `aiga surnuss `lüvvä Nõo; tu `leie uma raha kõ̭gõ läbi Har; tä lei nii läbi, ku nuusaśs arʔ Se || si̬i̬ om `autu tüdruk, au maha lüänud Kod
12. varastama Lau `pohja jäi moni kodiline `heini, `läksin ära `tuoma, joba olid üle `lüödüd Kuu; lüöb `võõrast vara `kõrvale, varastab; sie on `kange oma `puole `sisse `lüömä, võttab igält puolt, kust saab Lüg; Lasi - - pienjahu kotti `vankri `kastist üle `lüüa IisR; üvä `asja oli, aga üle `lüödi Vai; pulma lagu taheti üle `lüia Mus; [tal] Oo see va ülelööma viga küĺges Kaa; mool `löödi metsast kaks vikatid üle Vll; Kokk lõi liha `kõrva Han; on käppa löönd (näpanud) PJg; see asi on küll üle `löödud, seda põle kusagil enäm Juu; ta on mu `kirve kõrvale lüönd JMd; sie poiss on `kange võerast ligi `lüema Kad; raha leid `kińni mehel, võtid sala ärä Kod; seni angeĺts naistege, ku leive `puhtess ta Krk
13. vahetama `lüöme `saapad `ümbär Lüg; vii oben laadal, lü̬ü̬ ümmer Krk; sa olõt ka uma vana märä `ümbre löönüʔ; raha vaia vallalõ lüüäʔ (peeneks vahetada), mul om vallalist raha vaia Har; hobõsit lüvväss `ümbre Plv
14. (kahjurite tegevusest) Koirohi riiete vahel oli, äi siis pole koi riiet ää löönd Pöi; iired leid peso kõik räbäliss Kod; koi är löönü, villast rõõvast lööve Krk; koid löövä väegä ruttu villatse läbi; puu om `koitanu, koid om läbi löönuva temäst, alt tuleb koi `tuhka `väĺlä Ran; langa om koil ärä `lü̬ü̬dü Nõo
IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama mei küttame `rohkemb seda `suitsu`sauna. `suitsuga lüöb alt `suemaks Jõe; lei kõhu `lahti, minä igä `toito ei `kannata; [tüdrukul] lei vie `lahti (pani nutma), kui `kuulis, et poiss ei taha [teda]; lüön südäme kõvast, enämb ei `anna oma tüö `riistu `tõisele Lüg; akab juba koidu piiret `lööma Ans; [vihm] löönd köik kuhad läkku Khk; Lõi piima `lahti (tegi rasedaks); Põllu on juba rohekaks löönd Pöi; tuul löönd mokad `lõhki Mar; külm lööb aja irred `lõhki Tõs; virmalest lööb `taeva `koltsese kõik Pär; se vihm lööb küll `lainesse kõik Vän; täna tuli nii paelu `vihma, et on tee vedelaks löönd Tor; [kui] Märg vili rihituppa üles sai, `esmalt lõi tua läppu täis Hää; löö süda kõbaks ja tee tükk läbi, mis sa veel kardad Juu; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; kuda sa `paĺla käsi võid ometi `olla, külm lüöb su `lõhki VMr; `kange leitsak sies, lüöb inge kohe `luksti `kinni Sim; ma panin kivile tule `piale, tuli lõi kivi `lõhki Trm; vihimä tuleb, lü̬ü̬b mua mädäss; riśsikein lü̬ü̬b lehmä ja `lamma `lõhki; kui ei `julge, lü̬ü̬ südä `rindu, lü̬ü̬ südä külmäss ja mine Kod; kapuste `lehti kasvateve ja päid ei lü̬ü̬ kokku Hls; siss tulli küll suur u̬u̬g `vihma, si̬i̬ lei küll maa ligesse Hel; kos ratass om `sõiten avva `sisse löönu, sinna tulep vesi `sisse; `tuĺli suur sadu ja lei mul `rõiva säĺlän ligedass; voḱk lei langa kõrvale `lonti Ran; vahel kui lü̬ü̬b kõtust `valla, siis situ kas vai ärä `endä; ku pälgib, siss lü̬ü̬b `taivaalutse `valgess Nõo; rasu `kange küĺmägä lü̬ü̬p poti `lahki Ote; kuum vesi om purgile löönu mõrja `sisse Rõn; ku ta uma `süäme kõvass lüü, siss ei lausu ta sullõ mitu `päivä sõnnagi; ilma lüü külmembäss Har; Tu̬u̬ neh keśkü̬ü̬l tuĺl ja keeletüss lei Rõu; tu̬u̬ kardoka `ku̬u̬ŕmine lei ka `käśsi, no‿mma˽käeʔ `haigõʔ; pääśokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm vesi lööse keresse `lahki Räp || kui kõva tuul, siis laev lü̬ü̬b vede `lõhki (lõikab vett) Kod
2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema `luomal on vaev, ta lüöb `märjaks Jõe; löi `kahvatunneks Kuu; `laine tuleb - - äkkitse lüöb `valgeks piald Hlj; `paise löi mädale VNg; muld lüöb `panka; võttad pali `viina, `lüöväd `silmad `aĺlist pähä, et näe kedägi; `õtra lüöb verele - - akkab juo `küpsenemmä; süö `kapsa suppi, siis põsed `lüöväd punasest; kas juba lüöb tüdimusest (kas tüdimus tuleb peale); ilm lüöb `tuulele, akkab `vihma `kiskumaie; uss lei `luoka mättä `õtsas; poiss `kardab pimedas `ninda, et `juukse `karvad `lüöväd `püsti; `taivas lüöb `lahti, `pilved laguneväd `laieli Lüg; rohi lüeb `aljast Jõh; `silmäd `lüöväd vesisest; `kartuli `varred `löiväd `mustast, siis kui `külmä on näbiständ Vai; vili `küpseb, pöld akab `valgeks `lööma; lehed löövad `koltseks Jäm; jalg ikka valutas `pεεle, `viimaks löi pεεlt `lammu Khk; tume must pili - - taevas lööb `kangeste mustaks; Äi see mees löö kessegid ees verest välja (ei kohku) Kaa; taimed köik löövad nii `tirki Vll; Märjaga porgandid löövad maa sihes `lõhki; Vihma akkab tulema, raudkivid löövad `päikse ees märjaks; Tuba lõi kohe särama, kui - - lamp põlema `pandi Pöi; odr akkab juba `punga `lööma; `järsku jähi `aigeks jälle, lõi äkist `aigeks Muh; `talve lööb puud keik `valgegs, lööb uude `pεεle Käi; vilja pöllud löövad `aljaks Rei; kui laps ei imend ää, siis piim lõi pähä, läksid rumalaks; ma ehmatasi nii `kangeste, süda lõi üsna külmaks sees Mar; puud lõid eila `ärma Mär; `Silme ies lei mustaks; Põĺvist lei `jarsku nõdraks Khn; kesspaik lööb na nõrgas juba (kõht on tühi), kas lähme `lõunele PJg; `Lõuke, si̬i̬ on si̬i̬ põllulind, mis kevadilt kohe `siia tuleb, ku mättad mustaks löövad Hää; `järsku lü̬ü̬b lõõnast sinises, akkab müristama Saa; mets lüöb iirekörval Ris; ilm annab külmast tagasi, ilm lööb `pehmemaks Kei; kui ehmatasid, siis lõi jala või käe sinise triibuliseks Juu; `õhta tuli kätte, akkas videvikuks `lüöma JõeK; mets lüeb mähele Amb; vanames teeb niikaua `eina, kui jänese perse lööb `valgeks Ann; kääd lüevad `komparasse (konksu); `omme vist lüeb `suemalle, lähäb `suemalle; lüeb kohe kot́t pimedast pialt pääva `luoja; titte lüeb (läheb punga) VMr; muhk aab ülesse, lüöb sinisest Kad; kanad lõid `ergu (muutusid kartlikuks) - - vist nägid `kuĺli Iis; meel lööb `nukrast; tuli lõi lõkkele; `juuksed löövad lokki Trm; külm ei `kõlba maja õlema, lü̬ü̬b rõsisess; kõrvad lüäväd lukku; ku katus mäda one, siis akab katus `samle `lü̬ü̬mä; aken lü̬ü̬b igisess, pada aur eedäb `akna `piäle; mul lei südä külmäss (ehmusin); `eeste lei nõnna tõsisess; plekkasi one lupi `sisse lüänud, one `lossi lüänud; no mes sina nõnna `norko leid, enäm ei tańtsi; kui angervaks `varde lü̬ü̬b, ei sü̬ü̬ `uńtki Kod; `enne lina ei `kista enne kui kupar lööb pruunist; udar lõi `paiste; ara vereline kardab `kõiki `aśju, lööb verest ruttu ära Lai; nägu lööb vihaseks; `silmade ees lõi `kirjuks; süda lõi pahaks Plt; õhk lü̬ü̬p jahemass Trv; tuul o `u̬u̬ksepess löönü; lõng lü̬ü̬ `särgä, ülearu keeruss aet; või akass kokku `lü̬ü̬mä joba; ihu lü̬ü̬p rassess, une ramatse tulli `pääle; ilm lü̬ü̬ vagapess, ei `tuiska ääp ninda; puri lü̬ü̬p lippi kohe Krk; ärä‿ss tolle peräst vi̬i̬l arass lü̬ü̬, mes sä sitast `peĺgäd; kaala rahud - - aeva üless, kas veri tükki lõi; kae mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla; maa löönu `aina täis; põvvaga lü̬ü̬b vili kõllatsess Ran; kui kala om `lõpmisel, siss ta lü̬ü̬b jo `loiku Puh; taevass lü̬ü̬b joba lahedass; edimält läits küll suure õhinaga `riibma, peräst lei `lönti Nõo; vihmasadu lätt üle, siss lü̬ü̬p ilm kuivass Kam; `kapsta omma ka nüüd `arku löönüve San; ei näe medägi, tähe lüü tükkü Har; kuum aig, siss lei jala mädänemä Rõu; `verdelle lööse, `verdümmä nakass vili; rõivass um jo lõhvele löönüʔ (õhukeseks kulunud); silmänäǵemine um kehev, kõ̭iḱ lööse haĺliss Plv; [ta] lei minijäle `väega˽kuŕass Vas; edimält lei sinitses, `arvssi, et tulõ [vihma] Räp; jahu löövä ḱakku, ku är hämmusõʔ Se || naisõʔ löönüvä (tundsid) `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan b. kellekski hakkama `leigi mõtsavahiss Võn; peremi̬i̬ss - - lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa Ote; tu̬u̬ `leie `usklikuss; mu˽poig lei ka timahalt sulasõss; egass toole is `julgu `käemihess lüüäʔ; [võõras] pini lei sõbrass mi˽pinnega Rõu; poig teḱk `sääntse tembo, lei kaupmehess Vas
3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma kaks`kümmend kaheksa `paiset löi ühe`korraga ihu `pääle VNg; `tõine kõrd lüöb üle kehä rakkud `külge; mina‿i tia, mis asi sie õli `õmmetegi, et siekõrd `piimäle `ussid `sisse lei; `aigus lüöb ihu, võttab `pitkäli; `kartulid akkavad juo `alle `lüömä (mugulaid kasvatama); vikker kaar lüöb `taiva; kui on kuiv, siis `õhta lüöb `allatus maha Lüg; Palav igi lei `õtsaette Jõh; Koid olivad `leivajahudelle `sisse lüönd IisR; vesi lüöb `silmä; `lieted `lüöväd `külge Vai; vahel narr lööb kää `rande `liikme `sisse Ans; lööb `täisid täis; löi moole suure villi jala `pεεle Khk; pölend `aigele lööb tulelaasid, kärnad löövad Kär; puuga pask lööb kivi `pεεle vöi seina `pεεle Mus; `oolmed löövad üles, paisetab köhu üles Krj; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa; mul lõi südamest läbi, et - - nüüd on juba kaevatud, et mul `raadio on Pöi; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; mo liigendesse löi `kange valu Käi; karu uhak, teraba, lilla höied, nupp lööb `otsa Phl; karduled pakatavad, kasumisel löövad praod `sesse; `paergo lööb kohe lõngale sõlme `sesse Mar; `võile lõi kibekas mekk `sisse; ku ta `keema akkab, lööb leemel vahu `peale; kramp lõi `jalga; rabandus lõi `sisse Mär; kui vee lööb eenämasse, mis sa tääle teed Vig; üks mõte lõi pähä, tuli pähä kohe Tõs; Südämesse lei valu; Ristluudõssõ lei `juõksva sisse Khn; kui virmalist `taeva löövad, siis tuleb `vihma teese päeva Aud; ku vee pial puĺlid löövad, `öeldakse: see oo pikaldane sadu PJg; suurest joosust lööb `püstaja `sisse; sańdist verest lööb `paise ülesse; `aigus kord nagu paraneb, a lööb uuesti jälle Vän; Kui [supp] `seisma jääb, nahk lü̬ü̬b pääl Hää; ku küĺmavalu akkab tagasi andma, siis lööb küüntesse `kange valu Kei; mul vahest lööb nagu must pank `siĺme ette; `jõele lööb juba jää korra `peale; kripist lööb vahest kopso põletik Juu; `pilved lüövad ülesse HJn; valu lõi lõua `luusse JMd; põleks seda `vähki lüend, aga see oli jo `tapja tõbi JJn; palavaga lööb jo kramp `sisse, kui `järsku lähed `külma vette; tema noorelt jäi ka vigaseks, särlad lõid `jalgadesse Ann; `õhta lõi küll paksu udu kohe maha VMr; kui nüör on liiga kierd, siis lüövad kuurud `sisse; nisuke korba kord lüeb pähä, siis kui pia on `kärnas Kad; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse; piimale lüeb kuar `peale; juagupi pääva ajal lüeb jua raud nael einale `sisse, ein on siis kõva VJg; ehmatamisega veri lüöb näkku Sim; puu `riistade `külge lüöb aĺlitus, kui ei saa `õige kuivast IisK; lõi musta `pilve ülesse Iis; lina `ulka lü̬ü̬b tutar; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka, tilk lü̬ü̬b `õtsa, nagu `erme terä lü̬ü̬b õbedane tilk `õtsa; vahel lü̬ü̬b valu südäme `alla; nõnna tusk lü̬ü̬b vahel ja igäv one; vamm lü̬ü̬b `niiske kõha `piäle; ru̬u̬ś lü̬ü̬b vihassamisess; taud lü̬ü̬b rahava `piäle - - perede `viisi võtab maha; kui külm keväde, lü̬ü̬b rükki karu`kaara täis Kod; [õllele] lü̬ü̬b vahu pääle, kui `käima akkab; teesele [puu] unikule löövad kohe seened `otsa Äks; aavale lööb koore `piale Ksi; `vistrikud löövad näo `piale; `piale `vihma - - kui [maa] `kuivma akkab, lööb lõhed `sisse Plt; peeniksel lõngal löövad tenekord kuurud `sisse SJn; põletnik kätte löönu Trv; ku `liiga ruttu lina kakud, siss lü̬ü̬b kidsi `sisse; nagu virvetep `siĺmi ehen, lü̬ü̬b varju ette Hls; last ei tohi äkitseld eedutada, võib mõni ädä `küĺge `lüvvä; mõnel lei kõõmet pähä Ran; ku valu `sisse lei, siss võti `kü̬ü̬mnit, läits valu üle; krambi lei jala `sisse Nõo; leib vanass lännü, alle `küĺge löönü; lü̬ü̬p serätse viirastuse siĺmä ette Kam; nii väkev piim `oĺli, et ku ta `nüsse, siss lei nigu või kibena pääle tolle piimäle; Egäkõrd ei paranegi obene ärä, lü̬ü̬p vi̬i̬l `pousslaki `küĺgi Rõn; hallõʔ om löönüʔ piimä pääle Kan; mi˽`mõśki ja puhasti külʔ, a iks `leie täi˽`säĺgä Krl; [maja ehitamist] alustõdi hääl pääväl ja vana `kuuga, et siss es lüü naid prussakiid; ku kauõmbadõ kaet, siss nigu udsu lüü `siĺmi ette; nigu langa lõimõ päält maha võt́i, ni lei kuuru `sisse Har; tuhaperä um `kapstile `pääle löönüʔ; `vi̬i̬le um karsõtuśs pääle löönüʔ; Esi˽lei küll `süämehe, et nu˽naaʔ elupääväʔ `loedu ummaʔ Rõu; iho pääle um löönüʔ kublaʔ Plv; ku iks `su̬u̬ldunu liha om, siss `vaklu `sisse ei˽lü̬ü̬ʔ; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu; tõbõ lei `külge Vas; ku rüäl om paĺlo mesikastõt, siss lööse paĺlo tungõĺterri Räp; vasigõlõ leiʔ veimeʔ `säĺgä; kui sula om, lööse lumõ‿päle kirbuʔ Se b. ilmnema, ilmsiks tulema Kus sa neid vigu `varjad, nied kippuvad ikke `välja `lüöma IisR; Vana `aigus lõi `jälle `välja Pöi; Ju tal oli `aigusõ vjõmb juba ammu siss, nüüd lei `vällä Khn; kahe nädala pärast pidi se `aigus `väĺla `lööma Juu; ku `aigus lööb `väĺla, sis‿on ike parem Plt || (sarnanemisest) tea, kelle nägu see laps lööb, kas isa või ema nägu Juu; kas ta ei olõ vahest Alatarõ sulasõ Jaani sõ̭sar, ta lüü nigu `õkva Jaani ńakku Har
4. (järsku) hakkama lüöb `kartama Hlj; põhud `lüöväd `allitamma; lein `arvamaie, kas saan või en saa; lüöb `mõtlema; `ihmised `lüöväd `kohkomaie; `luomad `lüöväd pasale, kui akkavad `metsäs `sieni `saama Lüg; Nied pahad viad on `talle pärast `külge lüönd IisR; kääd `löiväd `külmetämmä; jogi löi vahotamma; puud `löiväd palama Vai; oli va ara verega mees, löi `kartama Khk; Ma lõi selle jutu öle kohe `kahtlema Pöi; ilm lööb `lahkuma, kui `taevapilved `seĺgivad Rid; lõi üsna `kohkuma Mar; karduled lõid mädanema Kul; lööb ikke vähä paranema juba Mär; `Jalgealune lööb `kõikma Han; mõtted lõid piäs `liikuma Tõs; rukki põld lööb kolletama; süda lõi värisema Tor; Põõsas lõi `närbuma; lõi näust punetama Hää; võtan öhö napsu ää ja juba lööb pähä Juu; kualikad jäid ummuksesse, lõid `pehkima; palitu on juba vähekese `kolkuma lüend Kad; ihu lõi ~ lei üsna värisema Trm; äkitse tuli lü̬ü̬b põlema, ku kuumass lähäb, lü̬ü̬b põlema Kod; õlu lü̬ü̬b kobrutama Äks; ammas - - lõi `tuikama Plt; iho lü̬ü̬b `tuhkama KJn; `käisse suu karvendama löönu Trv; lei joba `kahtlema, sis‿ma julgusti tedä; lume lobjak om - - väĺlä pääl kah sulama löönu Ran; lilli löövä `lörtsimä, õdaku om jälle `kiŕki Puh; kui ma tu perämätse krehvi ärä `võtse, lei pähä, nigu ma `sängi lätsi, oĺl uni pääl `kauhti Ote; ma lei ka `pallõmõ (hakkasin paluma), ja `õkva nigu tuulõst tuĺl abi; iireʔ lööväʔ `väega kasuma Krl; ma˽näi, et sa˽lei `kahtlasõss, sa olõt õks `süüdü; haina löövä joʔ kopitumma; `lamba `pańni `ju̬u̬skma, eläje lei kõ̭iḱ `vah́tma; ta om jo `ju̬u̬mise pääle löönüʔ, ei˽sa taad enämb `ümbre ei käänäʔ; sa olõt no˽siss löönüʔ raha kokku ajama Har; taivass lööse seletämmä Plv; piim om haĺlitumma löönüʔ Se || sa olõt poolõterä pääle löönüʔ, nii saat kah terä˽poolõss (hakanud rentnikuks, kes jagab teisega saagi pooleks) Har
5. a. puhkema, avanema `Heided `lüövad `lahti Kuu; `paise lei `lahti, akkas `juoksemaie; aav lei `lahti, õli juo `tervest `saamas; `puŋŋad `lüöväd juo `varsti `lahti Lüg; edermed löövad kevade `lahti Khk; `õitsed alles `lahti löömata Muh; kui lehed põle veel `lahti löönd, siis puud oo alles `pungas; paese pakitab, akkab `kat́ki `lööma Mar; paese lõi `lahti. umb paese kaob mud́u viimaks `ummes ää, ei `löögi `lahti Mär; paiu `õitseb ka, urmad löövad `lahti PJg; löövad iga üks oma õied `lahti, akkavad `õitsema; jalg lõi `lahti ja mäda tuli `väĺla Juu; `aige koht - - ikke mitu nädalad `enne `kasvas, kui `lahti lõi VMr; ruasid lüend õiled `lahti VJg; `este ajavad `veiked pungad, siis `lüövad lehed `lahti IisK; õõnap̀u eelitsused `eeste `punnavad, ku `laśti lüäväd Kod; õunapuu `äitsne om `valla löönü Krk; `uibu häiermä löövä jo laḱka Har b. lõhki minema Terava `vorsti `pulgaga `torgiti `vorstile `augud `sisse - - `muidu lei `vorstid `lõhki Jõh; Ta (lehm) paugib ennast nii täis kas lööb `lõhki Pöi; nied olid nied `kuivand käbid - - `kuivand ja nisuksed `lõhkilüönud käbid KuuK; urb lü̬ü̬p `lõhki, säält tulep lehe pung Krk; Küdsäp leivä iluste ärä, es lü̬ü̬ pääld `lahki `leibu ei Rõn || piltl rinnust taht `lahki lüvvä, nõnda valut Ran c. (millegi küljest) lahti minema [seep] oli `katlas nii`kaua ku `jahtus ära ja siis täma löi `katla `küljest sedamodi `lahti VNg; tuol lei `liimist `lahti, õli `väljäs `vihma kääs; raud vits lei `jatkost `lahti; `akna värv lei päält `lahti; `luoma karv lei `lahti Lüg; kui lina kiu `lahti lõi, `toodi merest ää, `pandi tuppa parsile `kuima Han; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; kiudu küĺjess lü̬ü̬b luu `lahti Kod; murak lü̬ü̬p `valla lülü küllest, ku ta `valmi om Krk || tõbi joba lei `lahku (haigus läks üle), joba aa `silmi `valla Krk d. paistma hakkama tänä lei päiv `lahti juo, sadu meni üle Lüg; lõi pääva `lahti Tür; ku päävä lü̬ü̬b `laśti, tuleb soe Kod; `täämbä om sääräne ilm, et lüü õks `päivä ka vallalõ vahel `piĺve vahelt Har
6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema vahel löid pere `nuored siis kogu - - `lüödi nii kahe `kolme `pääle siis `kampa ja `viedi [võrgud] merele Kuu; lähän ka `tõiste `juure, lüön `seltsi Lüg; `löivad kahe `keste `ühte `nousse Vai; `lambad löövad `ühte `rumma Khk; löö end ka teste poiste troppi Rei; must`rεstad akkavad `parve `lööma ja ära minema Phl; kui varesed `salku löövad ja `lähtvad mere `peale, oo sula `lahti Rid; ta lõi nendega `ühte `meśti, mis ma änam sain teha Mär; lõime `seĺtsi ja akkasime minema Tor; poisid lõid `kampa kokku ja läksid `kõrtsi Saa; mina nende `vargate `kilda küll ei löö end Juu; rahvas löönd ennast tõlla `ümmer kokku Kos; naised lõid `parve ja akkasid `kalku pidama Koe; `sinna `kilda ma ei lüö, ei eida VJg; `piäskest lüäväd troppi; vananaesed leid kerikun nagu vede laene kokko; minä lü̬ü̬n teie `nõusse Kod; kalakajakad - - sügise löövad nemad `eńdid kokku järves ja aavad kala `väĺla Äks; tal oli `õigus ja kõik lõid tema `poole Plt; `lamba leive `kerrä kokku [kui hunt karja tuli]; `mõisniku lööve `parti kokku, om ütel nõul puha Krk; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa; kudu `aigu löövä kala `parve Ran; nemä `noore inimese, lõbu täis, leevä `kimpu ja lätsivä kinude Puh; löövä `endä `tilka ja ajava juttu Võn; ku varesse tsähmäkude löövä ja vaaguva, siss üits rõebe om näil sääl maan, ega na muedu tsähmäkude ei `lü̬ü̬vä Rõn; kihulasõʔ ommavaʔ `paŕki löönü `hińdä Kan; lüü˽sa˽ka mi˽`seĺtsi, leki õdagult `kõŕtsi; üt́s salk ollõv `rü̬ü̬vlid kokku löönüʔ, nu̬u̬ käävä varastõn ja `rü̬ü̬vin; tu naanõ `leie tõsõ mihega kokku ja võt́t tõsõ naasõ käest mihe välläʔ; sa˽piat õks naidõga ütte `nõuhvu `lü̬ü̬mä; ma is lüüʔ timä manu selle, et timä is tiiʔ kirjalikku `kaupa mukka (minuga) Har; tsirguʔ löövä `paari; `kärpseʔ umma˽`hindä nukka `turbahe löönüʔ Plv; süĺlem lööse `kahha haańa `pääle vai puu ossa `küĺge; löömi˽katõ`keske kokko ja teemi äräʔ Räp || asuma `leeri lüvväss, siss pandass püssü˽haḱki ja teĺgiʔ üless Räp
7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma kruppist `leima `lahti ja akkasima kahe`keste [heina] tegemä; lüön senest `seltsist `lahti, en lähe `nende `ulka; lüön `ennäst tüöst `lahti; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; `löiväd eri `leibä Vai; löid kevade `lahku, teine läks `teise tükki `leiba Khk; Lõi ennast teisest perest `lahku ja elab üksi oma ede Pöi; ma löö eese nendest `lahti - - ma nende `kampas änam ei kei Mar; lõi eese teenistusest `lahti Kul; `tahtis ise tükki `lüia, ühe laual ei maho `süöma Ris; lõin sealt pereme juurest `lahti, nüid lähän uut `ot́sima; lõeme `lahku, iga üks läks oma `küĺgi Juu; tema lõi ise `leiba VJg; mesilasse pere lü̬ü̬b `laśti, emä tuleb eden `väĺjä, tõesed taga järel Kod; sulane lõi perest `lahti Plt; lööb tõśtest `lahku Trv; peräst kahits küll, et ta Jaanist `lahku lei Nõo; oĺl ka umast esäst eräle löönüʔ, no süü ega üt́s uma laua päält Har; [ta] lei umalõ söögile Rõu; ma lei `hindä vallalõ Plv b. eralduma (pilvedest) `pilved `lüöväd `lahko, ilm lähäb ilusast Lüg; taevas akkab pugalaks `lööma - - pilved akkavad `lahku `lööma Nis; pilved lüövad juo `lahku, nüid tuleb eina ilm Koe; `vihma tibab küll vähä, aga si̬i̬ jääb `varsti `järgi, piĺve lööve joba `lahku Hel; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ Vas || (terendamisest) Metsad ja `sõuksed `kõrgemad kohad löövad moast `lahti, just noagu `õhkus ripakil Pöi
8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema ehk lüöb `külma tagasi; `paisetus lüöb `alle juo; vesi lüöb jões `alle; kisume `karvu, aga `viimast südä lüöb tagasi (pahameel läheb üle); `aigus lüöb juo `kontidest `vällä Lüg; jumal oo külmä tagasi tänä löönd Mar; silmanäu paistetab ülese, vahel lööb tagasi Aud; jää plaksub - - nüid akkab küĺm tagasi `lööma Juu; valu lõi tagasi VJg; põhja `valgus vahel `eitleb, on õege suur, siis lü̬ü̬b `jälle tagasi Kod; maa akkab küĺmetamisest tagasi `lööma SJn; siis akas juba `rohkem ingäta `saama, lõi tagasi, paśtets akas vähänema Kõp; küĺm akkass joba tagasi `lü̬ü̬mä Krk; üits pitsit ütte, tõene tõist ja valu lei tagasi; kõtt kõva ja nii `räńkä täis et `lahki minekul, ku saad, et tulep `pi̬i̬ru tirdsuke, siss lü̬ü̬p tagasi Ran; nüid om ilm küĺmäst tagasi `löönu, om joba `lämmämb; emä `oĺli kidsi aŕst, ei tiiä, mes ta posiss sinnä pääle, siss lei tagasi Nõo; vihm lü̬ü̬p joh tagasi San; ku jummaĺ külmä tagasi lüüssi Plv; mä ka lei `perrä (andsin järele) Se || (kuu kahanemisest) säntsel pääväl lüvväss kuu `alla, ku jääss jo vähäbäss Se
9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema lei tagasi `kaubast, taganes `vällä; mies lähäb naist `õtsima, pruut lüöb tagasi, ei tahagi tädä enämb; kaup on `kindel, enämb ei saa tagasi lüä; lüö oma miel `ommete `ümbär ükskõrd (muuda arvamust) Lüg; pärast oli ta kaks kuud kihlatud ja siis löi tagase ennast Ris; tämä pidi `tü̬ü̬le minemä, aga ei lähnud, lõi tagasi Kod; rokulü̬ü̬r (prokurör) lü̬ü̬b `ümber `kohtu otsuse Hls; ku ta ütte naist luba võtta, ei võta, lü̬ü̬p ümmer, võtab tõise Krk b. (rahareformimisest, devalveerimisest) rahad `lüödi `ümbär, `tõise `numbri `pääle Lüg; kuld, see ei kaeo ää, va paper, see lüiässe ike `ümmer Vig; rahad `löödi tühjäs Var; löövad `ühte `puhku raha `ümmer Juu; Nüid om - - üttelugu tu papre raha odavass lüümine Nõo || piltl (poolearulisest) `mõistus oli `ümmer `löödud Var
V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama vihm krabiseb `vasta `akna - - `tuulega lüöb `vasta `akna; lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb; tuul lüöb kalad `randa; püss lüöb tagasi, kui on pali `rohto Lüg; tuul löi ikkuna `lahti; `püssül on mogomaine lukku, midä lüöb `tongi `lahti Vai; tuli raksub korra, lööb sädeme `välja Khk; lammas löi (kukkus) ülekaela vee `sisse Kär; Nüid on neid vähe - - sahk lööb marivarre juured segamine, kaduvad ää; Tule `sambad lõid öles taeva `poole Pöi; seal on tuld keik kohad täis löön Phl; `vankri ratas `loopab all, lööb `vällä Mar; tuli lõi `räästast `väĺla Mär; regi lööb `ümber lebeda tee peal Kse; Tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; kui vurr on mee `väĺla löön, on kärje puru täis; tasa keeb - - `puĺla lööb üles Var; suur tuli, lööb `leeki Tõs; Kui `trummõl `jästi juoniss ond, siis lüeb vilja `vällä Khn; Vahest `tehti vallatust, `lü̬ü̬di `vahtu üksteśel `kaela Hää; vesi löi paet kummuli Ris; meres lüöb ummikas paadi `ümber JõeK; tuleliegid lõid majast `väĺla JMd; kaev lõi [pumpamisel] jäätükka `väĺla JJn; tuli lõi lõkkele Trm; kui sopitsad ei õle, lü̬ü̬b `venne `riśsi; `kange laene lü̬ü̬b kalad järve `jääre `väĺjä Kod; suur tuul lõi leegi metsa poolt `vasta ja kõik põles ära Plt; `suitsu lõi `siśsi Vil; regi lei `lihvi, vedäśs obese ka `risti ti̬i̬d Krk; no tuul lei siss agana ja kõ̭ik `väĺlä, ja terä jäevä `sinna `tuulme pääle; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; aava puu `praksnava `väega, löönävä tulekibenit kõ̭ge tuha ja tolmuga pliidisuust `väĺlä; vibupüśs `olli serände looga `mu̬u̬du, kabel `olli küĺlen - - kablast tõmmati, kabel lei tolle nooli `väĺlä Nõo; No ku leib kütse oĺl, sõ̭ss `leie `tarrõ lõhna üles Urv; ku kiä edepu̬u̬l `piipu `tõmbass, nii lüü sau˛u taga`tarrõ Har; näile lei tu̬u̬ tulõ lõhna `kurku, siss läppüʔ ärʔ; tu̬u̬ maru lei aia küllülde; `pernase lei poḿm `kü̬ü̬ki poolõ elogaʔ Rõu; `lainõga lei loodsigu `ümbre Se b. (laine loksumisest) oli kova `laine, kui löi `ruoli `rummust üles VNg; laine lööb `vastu laiva `külge Khk; laane lööb `vastu `paati Rid; lokse tuli ja löön `vasta kuuri `seina, `tõmman adra ja läin sellega Aud; laene loksob `kaldalle - - lü̬ü̬b nagu nõks ja nõks; `veiksed `lained, madalalt lüäväd Kod || Ta on `kõrgeks kasunu, `luh́tab tuulega, jusku `laini lü̬ü̬b Hää c. ära viskama, ära heitma pütt lei `vitsa `vällä Lüg; kiha löi vitsa pεεlt εε Khk; Nendel õlle nõu oli põha alt ää löönd, läind kõik Pöi; `taargas lõi vetsa ää pealt Mar; pudel lõi korgi pealt ää Kse; `Toorid löövad vitsad ää Han; õlle `ankur lõi punni eest ää, käärib `kangeste Tõs; ing lööb pudeli puńni ää Tor; õlle punts lõi vitsad pealt ää Juu; maŕjad ei `kõlbama `ki̬i̬ta, `lü̬ü̬mä puńnid pudelil piält ärä Kod; `tu̬u̬re om vitsa är löönu päält Krk; pańgil ärʔ um vitsa päält löönüʔ Plv || magamise pääld lü̬ü̬b une ärä ja tulep tu õnnetu elu `mi̬i̬lde Puh
2. läbi tungima vihm lei läbi, tegi `riided läbi `märjast Lüg; [vihm] löi labud läbi Vll; `pealmesed `riided lõi kõik läbi see vihm Mär; Vihm lei luuni läbi Khn; eenad olid koredalt pääl, vihm läbi löön Aud; `kange sadu o läbi lüänud eenä suadu Kod; ädal akab läbi `lööma (tärkama) Plt; nüid lei [vihm] maa läbi Krk; `tuĺli mitu `u̬u̬gu järjest, lei sarrad läbi Ran; ma `pilse rüä vihu laḱka kujuma - - vihm oĺl läbi löönü Kam || hakkama saama Täma lõi egast poolt läbi Pöi
3. a. ületama, üle trumpama oli üks vägev `meister, kes neid [triivpaate] tegi. se lei `Tallina mehed üle vel oma `teuga VNg; üks lüöb `tüögä `tõise üle, on `kangemb tegemaie Lüg; Ramu `puolest lüöb kõik mehed üle; `Laiskusega tahad `teisi üle `lüüa vai; Magamises lüöb keik üle IisR; tursa lööb [särg] mitu `korda üle (särg on tursast parem) Jäm; Löi teda kui rannamiis rotti (võitis jooksu veenvalt) Pha; kui `valged [kartulid] tulid, siis nied lõid punased üle VMr; sa olõt Lüüsi `Ańdre üle löönüʔ, olõt tu̬u̬ pruudi henele võttanu Har b. (petmisest, tüssamisest) löi selle kaubaga teise nönda üle Krj; `mustlane lööb sind egal aeal viluks Vll; `Katsus ikka teist öle lüüa, kõik ikka omale Pöi; lõid ta `persse läbi, taale jäänd mette kedagi Mär; lõid mehe `kuurmaniss Vig; kabalad inimesed oo - - kes `oskavad teist üle lüia Var; Lõi teise naha nõnda `lõhki ku, teine ei saanu mitte midagi Hää; lõid mu `persse viluks Rap; tema on niisugune `lambapia, et laseb alati oma naha üle lüia VJg; si̬i̬ naene laheb ennäss - - läbi lüädä, suab `lahti varandusess Kod; nüid või ta minnu vaest kolmesaja rublage üle lüvvä Hel; ma˽lasi hennest pettäʔ, is tiiäki tu̬u̬d, et tõnõ su üle `leie Har; ta lei tõõśõ üle, nigu˽silmä joosiva, aga midägi tetäʔ es saaʔ Se c. teist endale võtma ilus [tüdruk], aga sen `lüöväd `viimaks `toised mihed üle Kuu; Oma `peigmest ma üle `lüüa ei lase IisR; See mees oo kange teiste meeste naisi üle lööma Kaa; Oli teise mehe naise öle löönd ja nüid elab sellega Pöi; tüdrikud ja naised ja, löövad üksteise mehi üle Mar; lõi üle tüdruku Kad; nika ta meelüt, ku lei timä õks üle Har; [ta] Oĺl Väinol pruudi üle löönüʔ Rõu
4. jätkuma, piisama; vastu pidama leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; `Kauvas sie palk `vasta lüöb; Nüüd on siga `astis `suolas, sie piab nüüd `aasta läbi ette `lüöma IisR; Kas meitel ein kevadeni ikka vastu lööb Kaa; Ninaesine äi löö änam ede (toitu kipub väheks jääma) Emm; Kui raskid - - töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; eks seda `oeti kokku - - et ta `iasti ette lööb Nis; see pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; [kui viinavabrikus] oma karduled `vasta ei löönd, sis `toodi Venemaalt `maisi Kos; puadi sukk ei lü̬ü̬ kedägi ette Kod; ega see kevadine lumi kedagi `vasta ei löö, nagu se pääv `väĺja tuleb, on kohe läind Lai; levä pääl si̬i̬ `sü̬ü̬mine, midäg leib vastu‿i lü̬ü̬, tegu teo `järgi; kavass si̬i̬ tal ette lü̬ü̬, temä lõhk ta `varsti maha (virgast kangakudujast) Krk; liha, ku sa tedä tü̬ü̬ manu üten võtat, ei lü̬ü̬ midägi `vasta, tu̬u̬ om pia `sü̬ü̬dü Ote
5. palka, hinda madala(ma)ks suruma `palgad `lüässe `alle, aga kraam on `kallis; `innad on maha `lüödod, ei saa `vilja `müiä Lüg; See lõi [õunte] inna `alla, et väljast nii pailu `sisse `toodi Pöi; lõid inna na madalase, ei maksa `looma `müiä Tõs; tal `löödi see palk alamaks, põle nii `kõrge enäm `ühti Juu; lina inna om maha lü̬ü̬d, ei ole si̬i̬ ind, mis enne olli Krk; `tü̬ü̬lisi palga omma `alla `lü̬ü̬dü Har
6. vastumeelne olema, vastu hakkama toit lüöb `vasta, on `vasta `tahtmist Lüg; ei ole üvä `toito, lüöb `vasta Vai; mõni kõrd südä lü̬ü̬b `vassa, ei taha `minna; sedä ei taha, si̬i̬ lü̬ü̬b nõnna `vassa Kod; ku ma tütärd `kandse, siss ma‿s taha peenikest `leibä, miu südämele lei tu̬u̬ `vasta Nõo; mõnikõrd ku sü̬ü̬t, lü̬ü̬p `vasta sul - - nigu osse tükip pääle Rõn; vaist sul ka üit́skõrd `vasta lü̬ü̬, et änänt ei taha San || vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi, nigu `vasta om kõ̭ik Ran
7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma lüöb tüöst `kõrvale, ei `viitsi tehä Lüg; ma lõin sellest jutust üsna `eemale Mär; lüöb tüöst `kõrva Koe; ku näd `sõimleväd ja `tapleväd, lü̬ü̬n kõrvale kõhe Kod; `meie oless kõrvale löönu ja ärä lännu TMr; kõrvalõ lööse arʔ tu̬u̬st tü̬ü̬st Se
8. alla langema, alla laskuma suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; õhk muudab siis kui suits maha lüeb Amb; täembä lü̬ü̬b suetsu maha, tää, kas ilm sulale lääb Trv || kui leib maha lööb (tainas alla vajub), siis sõtkutasse maha Pär
VI. piltl 1. (eri väljendites) `tõine lei rusikaga `kaula `pääle (keelas), vat, ei `saagi sedä `asja Lüg; obu olnd `valges `vahtus, jεi `öue, siis `löödi külmaga (külmetas) Khk; nüid ma löö aga sarved `seina (ei tee enam midagi) Muh; ta ikka `nohke teist `viisi, `jüsku mütsiga `löödud (poolearune) Var; saab [sõjas] lüia Mih; kõik nagu ühe vetsaga `lüödud (sarnased) Koe; olid nagu sõgedusega `lüedud VJg; kiŕjutas `vekslile `alla, õli pali `lü̬ü̬miss (vaidlemist), `enne ku aśjass `lahti sae Kod; läme (sooja) leivaga pähe `löödud, see oli loĺlakas või topakas; ta on nigu pimedusega `löödud, ei taha nigu nähagi; `kange rahamees - - lõi tummast selle aśja (maksis vaikimise kinni) Lai; täl löövä küll nüid pögsi `püidlit (on hirmu täis); t‿om `kahtlik asi, kas ta võtapegi toda Reenet ärä, lü̬ü̬p `tüt́rigu `perse õredass (röövib süütuse), jätäp siiä `paika ja lähäp oma ti̬i̬d Nõo; `küindlepäevä `aigu lüvväss küĺmäsüä `lahki, siss nakava ilma joba `pehmembäle mińemä Kam; om kavval, lü̬ü̬ `endä `aigõss (mängib haiget), siss ei sunnitõ `riibma San; ma kuuli, et üt́s oĺl `autu alaʔ jäänü, siss lei mul nigu väidsega `süämede Har; noidõ juttaga lei nigu põõna ette, es tulõ˽tu̬u̬ `umblõja inäp siiäʔ Rõu; löödud rõhutud meeleolus `Enne ikke tegi `nalja ja `rääkis, aga senest ajast jäi nagu `lüädud Jõh; kui inimesel mõni suur mure `süäme pääl, siss ta om `lü̬ü̬du Ran; Om sul suur pahandus, et nii lüüdü olet Vas
2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) nii väga läksi `vastu ust et, silm löi tuld; läks nda‿t tallad löid `välku Ans; ma sai ete söhuse oobi, et üsna - - silmad löid tuld Khk; lõi `moole nii kõbaste `vasto `silmi, et silmist lõi tuld Mar; Lähvad, mis jalad löövad tuld Han; Siĺmad löövad üsna tuld, piad ü̬ü̬d ja päevad `lat́sis olema Hää; nüid ta lähäb nihukese valuga, et kannad löövad `valku Juu; kui midagi vasta `silmi lähäb, siis silm lüöb tuld, tuli lüöb silmist `väĺja Sim; kui sa oled `irmu täis, siis silmad löövad tuld Plt; lätsive ninda ku kanna lõive tuld Hls; ku inimese om `väĺlä puhanuva, siss na lähvä niidävä nii et vikati löövä tuld Ran; nooren sai alati `käiduss `paĺla jalu, mõnikõrd jala talla leivä tuld; minule ańd esä puu`luśkaga serätse kõlaku, et silmist lei tuld Nõo; ju̬u̬sk nii, et jalaʔ tuld lööväʔ Har; nii häpe sai ku silmäʔ lööväʔ tuld Se b. (aistingutest) kõrb lööb `pilli, ilmad `lähtvad sulaks Mar; `surnud peavad `tahtma inge `armu, kui körvad pidid `pilli `lüöma Ris; Mu kõht on kohe nii tühi, et sooled löövad sees pilli Jür; ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har
3. (erinevates ühendites) käega lööma ükskõiksust väljendama; loobuma, pooleli jätma lei `kääga ja tuli tulemaie; lei `käägä sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; ää pane tähelegi, mes näd `rääkväd, löö `käega takka ja Mar; `Kääga ei või `lüia, kui `alguses mõni töö ei lähä Han; vahest soab `kääga `löödud, et ei temast sitast `aśja soa Juu; pärast lõin kääga, ei tia mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; mõni on `vintske kui koera liha, `vasta panija - - teine lööb `käega Plt; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; külge ~ ligi, serva lööma flirtima; ligi tikkuma üks taht igä Valeville ligi `lüüä Kuu; `poisid `lüöväd `tütriguile `külge Lüg; `Ilma `asjata `katsub `külge `lüüa, `teine ei võtta vedu IisR; Vene poiss akkas seal kohe tüdrukutele `küĺge `lööma; Nii kena noor tüdruk oli, oleks veel noorem olavad, oleks veel `serva löönd Pöi; [see on] nüüdseajal, [et] löövad üheteisel `külgi Mar; ilus, kenä tüdrik - - mis sa `ootad, löö `külge Tõs; `tahtis `mulle ligi `lüia KuuK; eks ma teise `tütrega `tahtsin `sõrva `lüia Kad; `kange tüdrukutele ̀küĺge `lööma, sehvti poiss Trm; naene `lü̬ü̬mä `servä tõessega Kod; nüid ju tüdrukud ise löövad poistele `küĺge Ksi; vanast oĺl `häüläse inemiseʔ, `tihka is poisõlõ nii `küĺge lüüäʔ nigu no noorõ˽tegeväʔ Har; nigu `taḱjass `leie tõõśõlõ `küĺge Räp; risti mitte ette lööma kõigeks valmis olema `kartamata mees, see‿p löö `kuskil risti ede Khk; ma ei löö - - ühügi asja ees `risti ette Tõs; tu̬u̬ `oĺli äste südi poiss, süäk ja `kange, es lü̬ü̬ `kossegi `riśti ette Ran; vedelaks lööma kartma hakkama, araks lööma Pühabe öhta - - pidi Loona meestega löömaks minema, aga meite poisid löid vedelaks Kaa; Lõi vedelaks - - jättis `ostmata Pöi

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna () R(-mäie Lüg) Muh Hi Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut
2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp
3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut
4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod
5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har
6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se
8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu
9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi
10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San
11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas
12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se
13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv
14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

nadima1 nadima VNg Lüg(-maie) Jäm Khk Kaa Kad Sim

1. napsama, haarama `lambad nadivad ühe puu kallal [lehti] Jäm; nadib teise kεεst leva εε Khk
2. kisklema, nagelema `ärga kohe nadima `menga VNg; mehed läksid tuttipidi kogu, las nadida - - ää ming sa `sönna vahele `ühtid Khk; poisid läind ise`keśkis nadima Kad
3. (raskest või üle jõu käiva töö tegemisest) `päivä`tõisu ajal akkas nadimaie; [hobune] ei `jaksand vedä - - küll aga nadis Lüg

naerus naerus Mär Tõs Hää Ris JõeK Plt, naeruss Lai KJn, g -e

1. naerualune kas ma olen su naerus Mär; ta on teiste inimeste naerus Ris; sa teed ennast `rahva naeruseks Plt Vrd naurus
2. a. naeruhimuline naerus inime naerab aga `piäle Tõs; naerus, iga asja juures muudku naerab JõeK b. pilkaja, teiste üle naerja naeruss on, kes teist inimest naerab; naeruss naerab iga inimese ära Lai; kül‿ta on üks teiste naeruss, `kõiki ta naerab KJn
Vrd naaruss1

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur