[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 54 artiklit

ainuke(ne) ainu|ke(ne), ae- hajusalt eP(aino-, aeno-; -gene Jäm Rei), Hls TLä TMr Võn Kam, g -kese Rei Mär Kei Juu Jür JMd Koe I Plt KJn Puh Nõo, -kse Mar Kse Tõs Hää Kei Hag JMd KJn Hls; `ainuke(ne) Lüg Jõh Vai Khk Vll Saa Krk; ainukõ|nõ (`ainu-) g -sõ Ote San Har Rõu Plv Vas Se; `aenukõ|ni g -se Krl

1. ainult üks, ainus siit on kadund kõik mehed `välla, mitte `ainukest `miestki ei õle `jäetu Lüg; Saaks kas vai - - `ilma keppita ülä tua põranda `ulkuda, sie on viel sie `ainukene suav Jõh; igal vörgul on üks ain, üks ainuke ain Pha; [linnud] `võt́sid marjad `viimse kui aenukese ära Mär; viimane kui üks aenuke liige oo valusad Aud; mu poeg, si̬i̬ olli mu aenuke `lootus Hää; on ta ainukest `ahju tein; põle sial änam kivi ainukest (vanast kiviaiast) HMd; mitte lusika aenukest põle Kei; ainuke laps ja `seegi sureb ää Juu; mõned ainukesed [naised] käisivad tüöl JMd; jõe põhi oli [vähke täis]- - nüid põle üht aenukest Pai; ainukest last oia kui oma silma tera Iis; ei lähnud ainukesti `tuńdi `mööda Trm; neli aenokess eläjäd onegi; `ambad viimäne ku aenoke ärä tullod Kod; nüid on jala`käijaid vähä, mõni ainuke Plt; ni̬i̬d oĺlid sis aenukesed kolm maja [siin] KJn; Üte ainukse latse ma `saiki Hls; nüid mindäss jahu`veskile, tetäss mõni kolm `sorti jahu, vanast `olli `paĺlald üits aenukene soŕt Nõo; `aenukõne tütär Krl Vrd ainike(ne), ainukane, ainumane, ainuvane

2. ainult `Vaivarust kadus viin ära, `ainukene olut jäi Vai; pole kalu olnd - - sai `umbest kaks `ainukest Khk; `enni olid vähiksed `aknad, neli ainokest `kruuti olid Mar; sui `polndki muud `selgas, kui ainuke linane särk Mih

ainus ainus hajusalt eP(ae-; -o-), Hls Krk, `ainus Kuu Lüg Mär Iis KJn Kõp, ainuss Äks Trv Krk Võn V(-śs), aenuss Hel TLä, aańuss Lut; g `ainsa Jäm Khk Rei Rid Mär Kir Tor Juu Kos Jä VJg Iis KJn Kõp Trv Puh San Plv, `aintsa Khk Vll Pöi Kse PJg Ris Juu Plt Krk/-e/, `ainu Lai Plt Trv Ran Nõo V(-o)

1. ainult üks, ainuke üks ainus kerd Kuu; `ainsad pojad Jäm; ühe `ainsa korra ma ole keind sääl Khk; Pöle ainust inge nähja olnd Pöi; ma äi laseks mette ainust inimest `sesse; `palju `kaanu küll, aga `astja `kaanesi pole ainustkid Käi; ühed `ainsad püksid Tor; mul poln `rohkem ko see aenus laps Ris; Aenust `aśsa ei soa `anda teesele Kos; ainus tütar oli vanematel JõeK; peres põle aenust `inge kodu JMd; mul põle `ühte ainust ammast Ann; surm võttis mu `ainsa lapse Koe; üks `ainus kord tuli `meile võõrsi Iis; meie panime ühelt `ainsalt realt [ahte parsile] Äks; üte `ainsa päevägä käis ärä Trv; ku südä täis, siis nutt om ainus si̬i̬ rü̬ü̬st ja abimi̬i̬s Krk; üted `ainud `nitsed ma tein roobi pääl Ran; üte `ainu `siaga läits `karja Nõo; Ma esi õs pia˽`rohkõbalõ lat́silõ riśt`kätsi ku ütele `ainulõ Vas; ainuss lat́s, taad joht anna‿iʔ maʔ `kaŕja Se; ühindä aańuss (täitsa ainus) Lut Vrd äinüss

2. üksnes, vaid ainus `suhkru rammu on [joogil] Khk; paar ainust akki jäi veel `välja Rei; tuleb - - `veksel `välja `maksa ja minul on `jälle kaks ainust tuhat Rid; kaks ainust inimest jäi‿vel `senna Plt

3. lähedane; lihane `ainu umadsõ; ainuss veli om tu̬u̬, mia olõ õi pu̬u̬ĺ`veĺjä Se; `ainu velidseʔ, `ainu sõsaridsõʔ Lut

ants2 ants g antsu Juu Kad

1. ”laudsepa töövahend: ristjala peal hambuline püstpuu, millel üles-alla liikuv klopp. Saagimisel astetatakse üks puu ots klopile, teine keeratakse höövelpingi vahele” – Kad

2. tungraud tungraud - - sii `üitakse antsuks, et kus ants on Juu

haru1 n, g aru (aro) eP(p aruda Kod) Trv Krk Hel Nõo; n, p aru, p, sisseü `argu, gpl `arge Hls Krk TLä(arg) Kam Rõn(n arg); n, g aru, p arru Kam San Krl(gpl `argõ); har|o (-u), p harr|o (-u) V

1. a. haru, hargnev, eemale-, väljaulatuv osa, ots, esemeosa – eP eL vörgu aŕk, argi arud Jäm; `toose argil o neli aru, törva kandid pölevad arude vahel Mus; Tuul `murdis õumpool öhe aru ää; saalinga arud, kust parduunid üle keivad Pöi; risti arud Muh; vabe arud; unna ark, kaks aru. unna nöör on `vihtis arude vahel; `kumpassi arud; aru tuul (küljelt puhuv tuul) Rid; iga aru ots oo linal üks pupar Kse; aŕksahad, `seoke argi `mu̬u̬di vadnas oo sehes, kaks aru Mih; `johtmõ arud Khn; arus (harali, haralised) sarved Aud; va karuohakas - - üks aru täda oo PJg; `sirkli aru; viie aruga [pudru] mänd; suured arud kahel pu̬u̬l pilvetükil Kod; abe oo katte `argu aet Krk; [kaevu] ling `olli tulba arude vahel; [reha] varrõ ots `aeti katte `argu; katte `argu kõjo om `loojast nii `luudu, et kasvap katte `argu Ran; tu̬u̬ `tõene prilli arg (sang) om serände piḱk, `tõene om lühilke Puh; mul om viie aruga pööriss; lääts om araline, mitu aru om küĺlen Nõo; poŕgen `kaksa maast üless, om `mitma haruga Har; ega `aastaga˽kasuss põdral üt́s sarvõ haro Rõu; i̬i̬h kerä, takah haro, keśkpaigah hiire`keldre = kaśs Vas; katõh haroh ommaʔ mi uiboʔ Se b. tee-, jõeharu Möuke aru säält siis `Mustjala `pääle lihab Pöi; `Pärnu jõel tuleb õege `ulka arusid `sisse Vän; jõgi lähäb `akste aruje, lähäb `lahku Kod; temä läit́s tõist `argu, tõist ti̬i̬d Krk; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu; lännuva `tõene tõist `argu Nõo; nellä tii arrõ pääl tetti tuli San; ti̬i̬ lätt kattõ `harro Se c. haspli, kerilaua tiib `asplitel neli aru kut tuulingu tiivad, nee o jala `külges Krj; Arud ~ aruspuud Hää; kerilaua arud Juu; `aśpli aru õts õli kahe pulgaga `kińni, `võtsid pulga `välja, said [lõnga] tüki pialt ära võtta Trm; lõnga loil o aru Krk; ristil ommaʔ aruʔ pääl, `argõ pääl om lang Krl Vrd arus|puu || kumer põikpuu haspli tiiva otsas – Sa Muh Kse Aud Juu Trv Krl Mo emal olid `söuksed `asvlid mis seina sihes käisid. Kaks pisikest puud olid `risti, arud egas `otsas Pöi; `liikme kohalt `murtakse `asvle aru pooleks, et `lõnga kätte soab peält Juu || ”üks keerd lõnga üle haspli nelja haru = 4 küünart” – Khk d. veskitiib tuule`veski aru Nõo e. hangu, hargi, kahvli, ahingu jne pii, teravik laia arude vahega eina ang Kär; kahvrel oo peä ja arud Vig; ahenga arud Tõs; sõniku kablid, kahe aruga Kei; västri arudel on kisud küĺles Trm; kate aruga konk `olli, konguga `kisti sitt unnikude Puh; lei vigla `sisse ni˽kauõdõ ku˽harrõ oĺl Har; `västrä haro Se f. ankru, lutsuõnge jne haru krabi on nelja aruga `ankur Käi; `ankrul on aru ja lest itsas arul JõeK; `jaakar on kahe aruga Trm; mõni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp g. tangide, pihtide jms käepide kivi tangid kate aruga Ran; tangi haruʔ omma˽vällä˽`paindunuʔ, ei˽saa kokku pit́sitä Har h. nooda tiib lesta noodal `rohkem ei käind kui kaks miest, teene viab teist aru HMd; nuodal on pära ja kaks aru, nied arud on tiivad JõeK; kige vähemb om kümme `süldä [nooda] aru Trv; kriisi aro ja piḱk aro. kümme `süldä om üts aro ja kat́skümmend tõõne Võn i. ohja-, nööriharu `Sõuksed aralised ohjad olid, ega obuse välja pooltse suitse `rõnga `küĺges oli üks aru kinni Pöi; `tõmmas ohja arust Mär; ohja aru tulli tõisspu̬u̬lt obesel `valla Krk; käüdä ohjaharu kińniʔ Har; tsuvvakabla ~ tsuvva haroʔ Se || keere, säie kolme aroga palmek Käi; nöör punuti kahe aruga `enne ärä ja kui tahti tasasemad `saada, siis `pańdi kolmas `piale; plet́id `tehti kolme `keermega ~ aruga Lai; kahe aruga paĺmitsedi ja kolme aruga ka Plt; katõ haruga nü̬ü̬r Har

2. a. jalg, säär, reis; ka halv jalgevahe suurte `pitkade arudega mees Ans; Laes oli `joonud `pεεga rattaga obuse arude vahele `söitand Khk; ää aag ome arusid nii laiale; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; se ühnä arodesse kasond, kere põle kedägi Mar; seesab, arud laiale PJg; arudest soadik läks vee sisse Juu; aa aru `endel `lõhki jah, kisu `kintse vahe `lõhki Krk; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukap takast, rõ̭õ̭m kisup `rõiva `kaala, arm aab aru `laḱka (suguelu) Nõo; lät́s arõst saandõ vette Krl Vrd hark1 b. püksisäär Püksi aru kärises katti Kaa; `lühkeste harrõga püksiʔ Kan; püksiʔ omma arõ vahilt `kat́ski Krl; kaadsa haroʔ Se

3. van rukkilade vanast `pańti rüä haru˽mahaʔ, `ku̬u̬tõga˽`lü̬ü̬di pääle. `valgõni oĺl viiś kuuś harru rüḱi `pessäʔ; kat́s harru `pańti maha, nu `peśti välläʔ ja `pańti tõsõʔ kat́s jälleʔ Har

4. piltl eri suund jutt läks `metmesse arosse Mar; Oleme Miilige ütte argu (ühevanused) Trv; muretsemine om `mitmed `argu Hls; anna `taeva äit́, et te mitte tõine tõist `argu ei lää, et te ütel meelel eläde Krk; me oleme lännu egäüits esi `argu: üits `emmä, tõne `essä Kam; oĺlimõ kül üteh a etikui ar lät́sime `harro (lahku) Se | irost ja arost (kõikjalt, igalt poolt) koŕat kokko Se Vrd ara1

atskoo atsgoo Emm; at́skoo· Ran Vas (kaardimäng) ”kakskümmend üks” Atsgooga on ennast mütmed mihed püksata mängind Emm; mängevä at́skoo·d Vas

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

ega2 n, g ega Sa(εga, äga) Hi hrv Rid Mih, Saa Trv Pst hrv Puh Nõo Kam, Har VId(õga), egä Khn Kod MMg Äks eL(j- Lei; eǵä Urv Krl Rõu Vas); seesü egäs hrv Vai

1. a. üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline kuuli su kisa äga jumala pää `aasta `otsa Ans; kes ägaba `äästi, see aru sandist (inimesest, kes kannab argi- ja pidupäeval samu riideid) Khk; ägase `kohta teeb tuulesega aŋŋed Mus; Täna keivad tee ääled ette egast kandist käde Kaa; pagidega tuleb `vihma ega `öösse Krj; egas `kordas (iga kord) Pha; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; mine egäle neĺjäle tuulele aga minu majass `väĺjä; paŕgid on egän linnaden Kod; vana peremehe poeg `ju̬u̬nud õma kõha ära. nüid käi kos soad egä `päivi `leibä MMg; Egä tõine-kolmass oless sedasi tennu; `keträt ega `õhtu iki kellä öhessamani; egät `kanti neli `jalga Trv; ütte`puhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; ta va inimen egäss päeväss `u̬u̬ta (sünnitab varsti) Krk; egäl `oinal om oma `mihklipäiv Ran; egän külän om esi`mu̬u̬du kõne, egäl asjal esi nimi; vene `saapa ja naeste rahvass `paśnava egäle mehele; vanast pidi nu pruut mehekotun panema egäde `paika vü̬ü̬; vana irmuss inime, vannub egäld sõnald; t‿`olli mul ega`aastane tü̬ü̬; teomehe olliva egäpäevi väĺlän Nõo; Egä veidikese aopärast lätt jäl˽ja kumbatass, kaess kas esä iks maka Urv; o˽hata`rõipõʔ, mia na ommaʔ, `poissõga˽`mülläse ega öie; siin om eka `kańti abarust küländ Har; tu käve sagõhõ pia õga päiv õga õdagide tu̬u̬ luu`paińja; Naa˽`vańkri likõrdasõʔ egast `kot́silt Rõu; ekka `mõisahe tet́ivä˽kõŕtsiʔ Plv; ega päiv pääväst `päivä mõtsah Räp; niidi kapudaʔ oĺli `valgõʔ, noid õgapäivi `saaki is `jalga aiaʔ Se; mõnõl süä egävuori `närbe Lut; egal(e) pool(e) , egasse poole , egas pool(e) , egas pooles ~ poolis , egast pool kõikjal(e) käib egäspuol Vai; keige vanam moed oli sai `nuiadega peksetud ~ nuiatud [rukkireht] egas `pooldes Ans; ma ole esimine ägasse `poole minema Khk; egas `pooles `olle `vihma olnd Kär; löötsa piĺl seda `mänktakse moal egal pool Vll; ägas `poolis Pöi; egä emädä egäle puale ei sua Kod; lü̬ü̬ egäss poole `vakju `seinä Krk; Timä ańd egalõ poolõ tiidäʔ, et timä om üt́s tark `tohtre Räp; egalt ~ egast poolt , egast poolest ~ poolist kõikjalt meele `εεga saab ägast poolest `öigu Khk; Egast poolist polnd `söuksi kivisi leida mette mis oleks tuulingukiviks `aitand Pöi; `pood́a oli `tihti tee `ääres. egast poolt saab, mis `tarbis oo Mih; kui mia joba `iälisess sai, siss `tulli abilisi egäld pu̬u̬ld Nõo

2. adj üks mitme erineva hulgast, mitmesugune, eri nisudest ja egast teradest tetas `pü̬ü̬gelt Pst; ma osti egät `sorti raamatit Krk; pennärde pääl kasvap ekkä `liĺli, kullerkuppu, küpar`liĺli Kam; ekka `mu̬u̬du om ilman olõman, ilusat ja inetut; ta kaes ekä`viisi, ku parembadõ saa ärä elläʔ Har; vanast olõvat `olnu eka kalla sääl järveh Vas; mesi om hüä rohi, egalõ `haigusõlõ Räp

3. subst igaüks; kõik nüüd egal oma rihalne Rid; tõesed tämävanadused kääväd egän (kõikjal), aga tämä nõnnagu nohik Kod; egäl om kiire aig nüid Pst; urva om egädel, kase, lepä, aava urva Hls; obestel ja egädel `anti `leiba jõulu ommugu; sinu `amba salvave egät, sa olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni; temäl olli egädek tegemist, egädek `kaklemist Krk; egäl `õnnõ ei olõ Ran; ega egäga kõnelda ei saa, tõene `latrap tagasi Nõo; kae `pi̬i̬te tulep arvendada, nii et vahet jääp egäle Rõn; timä näge meid õka Se; jegäl om kaŕuss Lei

Vrd iga2

ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, -ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu –SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR

emb emb g emma Nõo; emp Kod; all emmale Muh üks kahest, see või teine nagu kana `jalgus takud, ei saa emmale ega kummale Muh; lapsed nõnnaviisi mängid. ühen pihon o asi. [ütle] emp ehk kump, kummass pihoss võtad Kod; om kaits ti̬i̬aru, jääme `saisma ja küsime: noh, `emba vai `kumba [minna]; üits kõ̭ik `kumba siss `kumbegi tahap, kas võtab emma vai kumma Nõo Vrd emb-kumb

emb-kumb emb- spor R, Vll Muh Rei Mär Amb Kad VJg Nõo, emp- Khk Kär Rei LNg Mar Kse Kos JMd Koe VMr Trm, emm- Juu, g emma-, g `e- R; p `emba- Emm, `emma- Ris üks kahest, see või teine `Pohja ribi vois juo `emmast-`kummast `otsast vedämä akkada Kuu; emb kumb oli, kas `ernesupp vai uasupp `vastlapäiv VNg; No lihavõttest ja nelibüst siis `emmast-`kummast siis ikke tapeti vasikas Jõh; ta läks emmale kummale [poole], kas `lõuna või `põhja Muh; `Ütle ära, `emba-`kumba sa tahad Rei; emp kump, kas ma lähen või ei lähe Mar; eks sääl `emma-`kumma tuleb nüid – kas ta sureb või jääb veel [elama] Ris; kaks obust on, tule emma kummaga JMd; Vasikas kua, kui iast juua ei taha - - siis on emmal kummal viga, kas rokal vai vasikal Trm; võta emb kumb kas lammass vai oenass Nõo

esä esä ?Var eL(j- Lei Kra; [j]eśä Lut; eśä Se; [j]esa, ježa Lei); edsä lstk Se
1. (üks lapsevanemaist) isa esäd emäd eläve Trv; esät emät `kolksive linu; miul ei ole esät ega emät; ta õpaśs mut esä `mu̬u̬du; miu emäesä kõneĺ sedäsi Krk; veli `olli ka `onte esä emä laits; aga esäst emäst es pia nemä ligu `kumbegi Ran; temäl `olli kaits `essä, oma esä ja esäk kah; esätä lait́s Puh; olliva ütte `essä (sama isa järglased); sõdse om esä sõ̭sar; ma esäst (isa tõttu) ei tohi `anda latsele merästegi `rohtu; kadunul esäl olliva suure abena; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä Nõo; me `ütlime latsen iks esä ja emä Ote; esä imäga˽lät́si˽`puhtille Urv; vähämbä [lapsed] ei tiiä˽medägi imäst ei esäst; ala minnü ei esä sõnna `vasta Har; nigu esä suust maha sadanuʔ (isa nägu) PLv; imä ni esä `lät́si˽`tü̬ü̬hhü; ku vannaessä es olõʔ, siss `üt́li latsõʔ umma essä iks esäss; sjaal oĺl noid eśsi kah, kink pujaʔ sõ̭ah tappuʔ; esäldäʔ lat́s Vas; `väiku lat́s `ütless edsä; eholik esä; muku läki arʔ õ̭nnõ, sa olõt esä lubat arʔ Se; taa maja om `antu jesast Lei; `eĺli imä esäga jälʔ (muinasjutu algus) Lut; ma jesält jäi veikene Kra Vrd ese
2. (mitmesugustes ütlustes) a. (mõistatused) Esä oli pikka püssirauda, ema oli vinda-vända lauda, poja pulli-lullikse, tütre lita-lätaku = ahjuroop, leivanõu, -pätsid, õhukesed karaskid Krk; Esä pikk kaal, emä laga magu, pojalatse pandaku = leivalabidas, -nõu, -pätsid Ote; Emäl laga magu, esäl pikk sammas, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid; Esä pikk peenikene, imä lai lühikene, poja üte pikutsõ = hernekaunad Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) esä emä kahvel (käsi söömisel) Hls; mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä, emä ärä ei ole söönü (öeld põhjuseta vihastajale) Krk; `Kõikõ om, ainult immä ja essä om `puuduss (korralagedusest) Vas; Esä maa ja imä kapsta pindre i̬i̬st (pilasõnad sõtta minnes) Räp | (vallaslapse isast) esä mõtsan pikän `persen Krk; kos esä? [mõni julge poiss vastas] mul ei olõki essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä Urv; Kos esä? [vanasti] Mõtsast tull ja mõtsa läts Räp | (isa tähtsusest, armastusest jne) ku emä kooless, siss kooless kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu Krk; emä koolep, esä sõgeneb (otsib uut naist); nigu esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villasalvõn Urv; Esä, joia küpär pään, nika elät lastõ seän (hoia valitsus enda käes) Krl; võõrass esä – Võhlu esä, uma esä – armu esä Har | Esä kogub, poig pillab Hel; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu | Esä iäss, poja põlvõss, tütrele viil tüküss aoss (vastupidavast asjast) Urv
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa Kutskõ tõistõ esä tsialõ tsuskamma Vas b. vanaisa; äi mehe või naise vanempid - - mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; vanaesäd `kut́seme esä enne Kam; latsõ˽ka kut́siʔ vannaessä et esä Vas; [lastel] Uma esä ja tõõne esä (vanaisa) Räp; Kuʔ koh naase eśsä midä mańtsõt, siss õks `üt́let esä Se
4. isa funktsiooni täitja a. mardi- või kadrisantide juht esä ja emä neil (mardi-, kadrisantidel) ehen iki Krk; kui lätsivä `märti `aama, esä ja emä lätsivä i̬i̬n. esäl `oĺli kot́t kaalan Ran; sõ̭ss [mardi] esä tegi `hindäle ku ta oĺl nu̬u̬r mi̬i̬ss, suurõʔ habõnaʔ Räp; [kadridel] Üt́s oĺl esä, tu̬u̬ oĺl `veiga hańdsakost tett. Esäl oĺl kühm säläh, habõna iih Se b. jumal `aitumma `taivatse esäle; [lapsi õpetati äikese ajal] `ütle iki jummal`essä, jummalpoig, eedä riśt ette Nõo; `taivaesä, üleväne esä; lät́s üless esä manuʔ (suri) Har; iśä jummaĺ, iśä poig, hoia meid suurõ tuulõ i̬i̬st Se
5. (loomadest) a. isasloom; isaloom ani naks munele, esä oid tedä; [tedrel] esä om must, iluss muruari pähän Hel; ku tõene tuvike `otsa saab, üits kõ̭ik kas emä vai esä, siss tõene muretsena nii `kangede Ran; [peoleol] esä um ùhkõp, tu̬u̬l um kõllatsõp tu̬u̬ säŕk Vas b. isamesilane läsäʔ olõvat esäʔ Rap
Vrd isa1

iga2 n, g iga hv R Sa, Muh Hi L K I, igä R(ige Kuu) Rid Mar Vig Juu Pal spor VlPõ, Hel Ote San Urv Krl, iǵä San Urv Krl; psg ikka Kam; igä- hv Pst; ind-pron
1. a üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline vanemad olite igä üöd ära Jõe; oma siad `pieti igess taluss, ige `aesta `jouluks tabeti siga; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, ei saa `arvagi ilus `oldud; igäss peress oma viis, igäss taluss oma taba Kuu; Igas peres ise leib, igas talus ise taar; `rohkemb neli`kümmend samu igä tahu (igast küljest) `niitasin maha Lüg; `Atsalama laat, iga `enne `jõuluid õli Jõh; iga kahe `virsta pääl oli taas kabaka; igä `uomiko `katsosivad ja imestäsiväd Vai; `keidi `törva `müimas igas `kantis Mus; igase `nurka `pandi üks suur mei `püsti; iga `aegu (igal ajal) Muh; igasse `kohta nüüd send `tarbis oo Mar; kaks `sülda igad `kańti Mär; sii `paergugi kiba veel nii paelu, et võid iga sammu peal kibi `peale `astuda Mih; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld sellele, kes ei tule toime jõukohase tegevusega) Hää; iga pühadeks sai teha tegu peen`leiba HMd; iga perest `ańti raha Kei; see on se iga`oastane võeras, iga `oasta käib meil Juu; igap̀ä just `peksta sai Ann; kisub igast asjast `riidu VJg; igal ajal võib `saada Iis; ega igad naised ei kaasitandki Ksi; temä muud ametit es taha kui igä sügise noore jää aal vi̬i̬ all `sõita Hel; laits oṕp ~ opip ikka sõnna Kam; kahrutandsutaja käünü igän talun; tolm om jo jälle ull, `tüḱmä iḱkä `paika San; vana `vu̬u̬stri om, ulguss igä öie Urv; kis süvvä˽taht, tu̬u̬ saa iǵäst paigast kätte; kat́s `pańgi iǵäpäivi `ki̬i̬ti `kartold Krl; igal(e) pool(e), igalt poolt Vai Noa Mär spor K, Pal, igasse poole Jäm Kaa Tor Plt, igas poole Kse Aud Amb, igas pool VNg Vai Muh spor L, Äks KJn, igas poolt Kuu VNg Muh Lih, igas pooles Jäm Kär Kaa(poolis), igast poolest Kaa ~ poolist Pöi kõikjal(e); kõikjalt igas puold ei saand `vankriga kätte [heinu] Kuu; mul oli igaspuol `kuolis, igaspuol paha `olla VNg; edevä `poiga, tämä igäle `puole toppi kuhu `tarvis ei ole Vai; [putukad] lodivad igas `pooles Kär; aga `vaata igal `poole, aga - - ära `vaata ta `silma Noa; tahab igas`poole ronida Kse; kahmakas vanainime oo tugev jõuab `minna igasse `poole Tor; tema `kuhjab raha igalt poolt; teda sai igale `poole Kos; oled ikka va edev igass `puole sa joksed Amb; igass pool on oma kuńts Äks; eks nüid püilitä igäl pu̬u̬l KJn Vrd igane3
2. a üks mitme erineva hulgast, mitmesugune iga puude `ulgas `juhtub olema näsusi ehk näsulisi Jõe; siis sai neist (männikäbadest) igä igäd `muotisi `paatisi `vestetüd Kuu; no ku tuli pue`värvid, minu ajal on old igat `seltsi `värvi küll; oli igat `karva neid (lehmi) VNg; eks tema küttis iga puudega oma tua `ahju ikka Ris; ega sie lina iga muas ei kasva; ma siis karistasin iga`muodi teda JJn; kõik kohad olid täis iga `seĺtsi `lõnga; lammas iga `eina ei süe VMr; igät `sorti; igät `mu̬u̬du `tuĺli ette [heina kuivatamist] Kõp
3. s igaüks; kõik isä jagas liha igale kätte Lüg; nõiutab enne kebade loomad ää kui `väĺla saadab: annab igale vitsaga patsu `persse Mär; `Räimedest ikka keedetakse [suppi]. Tast süńnib igat teha Kei; `vaesed `istusid siis kiriku sees - - igal oli oma iste Juu; sääl (külakõrtsis) `oĺli igat, `oĺli õlut, `viina ja `veini Vil; igäl om igatsuss kodu `järgi; saada tedä kohe taht, igage [iga tööga] saa ta valmiss Hel; tel oĺl üit́s kõ̭ik, kes poiss oĺl enne, tiä oĺl iǵäle sõbõŕ San; mul om suuŕ kaśt, neli jakku. ikkä lätt neli vakka `sisse [jahu, tangu vm] Har
Vrd ega2

iga|üks ind-pron (hrl käänduvad mõlemad osised) R hv Sa, Muh hv Hi, L K I hv Pst
1. s iga üksik, viimane kui üks eraldi võetuna; kes või mis tahes; kõik eks igaüks `tahtsid oma kaladest ruttem `lahti `saada Jõe; Igäl ühel oma `armas, isevahe `vierastega Kuu; `annab iga ühele üks võrs Lüg; Äi igaüks pole mu `keskija `ühtid Kaa; igaüks keda `pulma kutsutud, see viis ise leivakoti Pöi; me ju aegutame igaüks Muh; pulmale tuleb sis lõpp, sis igaüks `teadvad et piäväd minemä akkama Mar; igal ühel suu põigite nina all, muudku loriseb Mär; vähiksed kohad igaüks viis `ektari Kse; igaühül oma rist kanda Tõs; Igaüks peab ise oma kärnad kratsima; Igaüks omaga, sańt, `vaene kotiga (igaüks olgu omaga rahul) Hää; eks neid `audasi jäänd iga`ühtedest (kõigist sõdivatest riikidest meie maale) JJn; eks iga üks tia, mis sõda tuob VMr; iga üks võis kütta - - ja igaüks `küt́sid Äks; tasane võib iga üks `olla, põld või einamaa Lai; sääl (laadal) oĺli `kausse, `liude, lusikid, igät`ühte oĺli müigil Pst Vrd igamees
2. a ükskõik milline, iga (liiki) Igaüks sat́s akkab `ühte tü̬ü̬osa tegima, teine jälle teist osa Hää; ki̬i̬l ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä; igäüks asi kulub KJn
Vrd egaüks, iga2, igäüts

ilm4 ilm Jäm Muh Emm Mar/e-/ Ris Trm KJn Hls Kam San spor VLä, Rõu (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) ilmatu, (väga) suur `veeti sinna (majja) ilm savi `siśse Kam; mõ̭nõl om näet ilm hulk `lat́si; ku nuid ka ei olõss olluʔ, sõ̭ss olõss ilmhädän olluʔ; ilmvesi ju̬u̬sk `nõtsku Har; Pia oĺl kõ̭iḱ sõ̭õ̭rd ilmtulõhn Rõu; iga ilm (rõhutavalt) viimane kui üks, iga (jumala) iga ilm pühabe `köidi `Kirbla `kirkus; südames köis `aige, igas ilm kuus; nii kenad saia`leiba `tehti iga ilm `laupa; mina ole iga ilm `talve võrgud parandan Muh b. (intensiteedisõnana) väga, tohutult ilm suur mees oli et erm Emm; küll see on aga elmrekas inimene Mar; rabas on ilm kõva turvas; Omal ilmtore obene i̬i̬s ja käib `õĺgi linutamas; Vanast siäst sai ilmpaelu `rasva KJn; ilm paĺlu Hls; tu̬u̬ küĺv jo ilm`aiksast; vanast oĺl ilmaganõnõ leib; sinna `viidi ilmarmõdu puuʔ; aid häidseśs ilm`hirmsadõ Har c. päris, täiesti ilmpöhjatu mets Ris; inemine om ilm alaste San; mis tä lei ilm jumalõ asjandõ Urv; ilmotsatu rassõ elu Har; nüss ilmvaihet pidämäldä Rõu
Vrd ilma2

isa1 isa R eP TMr; isä Kuu Lüg Vai Mar Mär Vig Var Khn Kod spor VlPõ, hv Se Lut
1. (üks lapsevanemaist) isa isata laps, kas on isa `surnud vai on `tütriku laps; kui üht isä on siis on `täied `vennad; [laps] isä `muodi, justkui isä suust maha tuld; peris ~ oma ~ lihane isa Lüg; pesiväd isädä Vai; [nüüd] emm ning isa, [enne] emm ning taet Khk; Teab kesse isa-ema laps see veib olla Kaa; ta (poolvend) oli teist isa; kaheksa `poega oli isal emal; Esimese pojale `pandi ikka isa nimi Pöi; mo mehe isal `olle paat Phl; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; lapsed olid ju töötegijäd ja isa-emäd olid Mär; isadel olid lühikesed püksid ja pikad sukad Vig; isa emaga köisid tööl Tõs; `Lapsi `raskõ kasvata, kui‿mtõ isät põlõ Khn; nooriku isat emat kedagi ei saan [pulmas] Aud; `kirju `persega isa ja `kirju isa (võõrasisa) Kos; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi JMd; minu isad-emad ei osand kirjutada Ann; poeg on isasse lähnud Trm; poeg one isäje tullud, isä kua `niskene näpimi̬i̬s; laps isä näkko kõhe; vähäke `põldu siin one kua, isäss andud Kod; isa oli arilik nimi, papa oli peenem Pal; `ootasivad, `ootasivad isada, ei tulnud. läks isad `ot́sima Lai; `Lätkalu küläst mõlemad [pärit], minu isäd ja emäd KJn; miu isä vend, si̬i̬ kõnelas Vil; minu isa sai `mõisan `pessä TMr || isakodu Täna lähen isale; Kui isal `käisin, oli ema `aige; Sie `vankritekk on viel isalt `tuodud IisR
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) sain kohu täüs `justku isä-emä `pulma ajal Kuu; agulevad kut ühe isa ema lapsed (pej sugulaste vahekorrast) Khk b. (mõistatused) isä pikk, emä lai, `lapsed kaik `ümmargused = ahju turvapost, ahi, leivad; isä `istub `istukilla, emä nika-nakasilla, tüttared libi-labinal, pojad `päälä `püürusillä = tapuritv, humal Kuu; Isa `sirge, ema köver, tüdar lai `lätsis, poeg `popsis vihane id Jäm; isa akkab `sündima, pojad pεεlpool puu lade = tuletegemine (algul suits, siis tuli) Emm; Isa istub, poeg pistab, sulane sussib takka = kooguga kaev Han; isa istub `nurkes, süle käkkisi täis = ahi, keris Ris c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Isa `istutab puud, poeg `matsutab suud Kuu; mis sa mu `otsa vahid, ega ma pole su isa-ema ära söönd (öeld naljatades jõllitajale) Jäm; Isa maa ja ema kapsaaia eest (pilasõnad sõtta minnes) Kaa; sinu isa särk `kuivas meie ema aja pial (võttis ütleja perest naise) VMr | (vallaslapse isast) Isa `metsäss, puu `otsass, saba `seljäss, kiel `väljäss Kuu; Uńt `metsas, küsi kes ta isa on; Isa oli enne `koitu kottu ää läind Pöi | (isa tähtsusest, armastusest, eeskujust) Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti; Isa üks mats on enam, kui ema üheksa `totso; Isa kari on kõvemb kui ema vits; Mis isa ies vilistab, seda pojad taga `tantsivad; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini, kui isa `salvu najal Lüg; kui isa ihnus siis poeg pillakas Khk; Isad korjavad, pojad pillavad Kaa; Lapsel aa taris isa ermu ja ema armu Emm; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; üks isa toedab kuus last, aga kuus last ei toeda `ühte isa Juu; isa, pia ikka kübar oma pias, nii kaua kui sa laste sias elad (hoia valitsus enda käes) JõeK; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; üks isa toidab üheksa last aga üheksa last ei toida isa VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn | (vastupidavusest; piisavusest) Isa iäks ja poja `polveks ja tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; See Kuresaare loss oo küll isa igine poja põline ehitus Kaa; Senest jätkub isa eaks ja puja pölveks Emm; See seisab isa ea poja põlve, tütrel jäävad veel tükikesed Saa
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa ma `ütlesin ühe`korra [vanaperemehele] et kui sa isa lähäksid Jõe; ühekorra `meite vana toond kulli poea, pannud Ranna isa köri `pεεle Khk; see oo siitmaja isä `jälle Mar; Vanado isä o nüid viis `aastad jo surnd Vig; Küütsa isat-emat on siit [pärit] või PJg; siit isa tuleb täna `õhta kodu Ksi b. vanaisa; äi Kui oma isa `kutsuti pappast, siis suurisa oli isa IisR; ikka ühtvitte ema ja isa `kutsus [oma ämma ja äia, kellega elas koos] Krj; Vanaisa nimetati isa, oma isa nimetati [ees]nime järele Emm; vanad isäd emäd (vanaisa-vanaema) oo vanas `surnu`aedes Vig c. (nõelussist) isä, isä pikk peenige sarabu `kirjä Saa
4. isa funktsiooni täitja a. isamees peiul oli isa ja ruudil oli ema [pulmas] Mus b. mardi- või kadrisantide juht Kadridel oli `jälle isa ema `seltsis kui käisid; [mardi] Isal oli ikka kepp kää, see `lonkas `kangest Krj; mardi`santidel oli isä ja emä `seltsis Mar c. jumal isa pojugene, püha ristigene Khk; jumalariśsike, `taevariigi isä, mes asi si̬i̬ one [öelnud naine, kes kartis kodukäijat] Kod; isä jummaĺ, isä poig, hoia meid suurõ tuulõ iist Se; Isä (taevaisa) Lut
5. (loomadest; taimedest) a. isasloom; isaloom emäkaru on `valge siit, isa‿i õle; [tedre-, metsise]isäd `lähväd ise `keskes `taplemaie - - vana isä tappab `nuore isä maha Lüg; Isa (isahani) see oli `audumise ajal ikka `öuves Kaa; isa (isaluik) `lindab `sirge kaelaga Noa; isaani. vana isa oli kuri üksi Tõs; isal on niisk (kalast) Vän; Isa - - laseb `tiiva jusku kukk (rabakanast) Hää; isäl (isakalkunil) on suur tolk Juu; varss on läind isasse JMd; [sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta (part) on, isa või ema VJg b. isamesilane `töölised ja isä ja emä oo mesilastel Mar; isa või lesk on must ja - - tömbi tagumikuga PJg c. isastaim emakuusk kasvatab käbi ja isa se seemendab Vän
6. fig vasika isä (härjasoor); vasika isägä (härjasoorast valmistatud peksunuudiga) naha `pääle `anda Lüg; ei tea kis selle juto isä (väljamõtleja) oo Mar; sina õled täis valelik ja valelikude isä Kod
Vrd esä

jalg|oherdi jalguherd üks oherdite liike, kasutati voki tegemisel – Iis

kaara|tsori
1. kahjurmardikas – Rõu
2. öösorr kaarat́sori Har Vrd kaaratsura
3. „üks sisaliku liik“ kaaratsori lask tsorri Plv

kaheksandik kaheksandi|k Kuu Jäm Khk Vll Mär Juu Kos JMd JJn Koe VJg/-ń-/ I, n, g -kku VNg, kahessandi|k Muh Kse Tor Hää Plt KJn, g -ku
1. üks kaheksas osa kolm kaheksandikku `tuopi VNg; üks kaheksandik `naela oli üle Khk; too `mulle poest üks kaheksandik teed Mär; neli kahessandikku oo üks pool Tor; kahessandik on mõõt Hää; kolme pääva `piale sai `tüöline aenult kaheksandiku naela `leiba Kos; jagad kaheksass, suad kaheksandikud Kod; `laśsime tuua enesele kahessandiku teed Plt || 8-kujuline vahelüli ketil tie `lamba ket́ile kaheksandik `sisse; kaheksandikuga saab ket́ti parandud JJn Vrd kaheksmendik, katsandik, katsmendik
2. fig väike viinapudel tõi `mulle kaheksandiku, nisuke pool soru JJn

kahe|teistmendik üks kaheteistkümnes osa Kolmõ mehe laõ oli, siis sai [laevakokk] ühe kahõ`teistmendiku laõva `puhtast tienistusõst Khn

kee2 kee Khk Rei Phl Mar, kie Jõe VNg Lüg Jõh Lei(ḱee), ke Lüg Jõh Räp; g kene p ked|a (-ä) VNg Lüg Jõh, g `kinka Lei. Lausefoneetiliselt koos dem-pron: `kiese VNg(`keese) Lüg Jõh van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimises hrl küsilause algul) minä küsin, kie nie olid; kie `teile `maksab seda `käiku VNg; kene sie siga õli Lüg; No kie pagan sene menema vei?; No `kiese nüüd õli, aga siin tuas just `rääkis Jõh
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) Kie seda enamb tiab; No `kiese `mulle õppetas; No kie `vihmaga [kartuleid] noppib, sai vähägi magada Jõh
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a. (isikutest, olenditest) kes `tuntud inimine on, aga‿n tõhi `üellä kie on; kie vana ei `praavita, sie uut ei saa; õles `ükski õlemaie kie `mulle vie `tilka suu `pääle `tuosises ja `andases; `rauvad kelisevvad all [hobusel] kie `jalgu kokko taob Lüg; Kenel õli `näitusest üks mies majas, sie õli kevade tüä ajal oma kaks nädäla mõnikõrd `vuaris Jõh; peremes, kee `enne sene koha pεεl `olle Phl; kilõt `sü̬ü̬di rõõsa piimäga ehk ke taht pańd `võidu sisse Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause vormiliselt puudub) Kenel ei õld jõge ega `allika ligidal, kuhu `vankrid `sisse vedada, siis `viedi `vankrid `kaivu `juure Jõh; kee valla majas oo `võlgu need riigimaksod. siis võla`nõudja tuleb raamat käe ja nõuab kätte Mar b. (esemetest, asjadest) mis `pargitu taul, kie `pargis `pieti Lüg
4. ind-pron kene `põlvest juo on ikke sedä`muodi õld Lüg; Sie mägi on siin jua tia kene `põlvest ja sie nimi ka; Ja `kiegi ei tia enamb kas õli tämä enamb sääl sies vai kie tiab kie õli Jõh; kene aeg kaua [aega] kene aig `uotada, pitk aig Lüg; Kene aja pera siis `alles mina vahin ja `tunnustan Jõh
5. (distributiivne pron) mõni, üks - - teine `saivad siis `palga, kie sai kaks `rupla, kie sai kolm Lüg

keegi `keegi (`kiegi, `ki̬i̬gi) hv u R S(hv u `kee|gid Muh Phl, -ged Rei) Mar Lih Pä HaLo VlPõ; `kes|ki u R spor Sa(-kid), Käi(-ket) LäEd Tõs Ha Amb Kad Iis spor TaPõ, Vil u Trv Hel T Har, `keśki Hlj IisR Amb ViK I TMr KodT; `kiski, `kiśki L K, `kiskid Khk Muh Hi Ris; g kelle|gi Krj Vll Pöi Muh spor L Ha Jä, Kod, -gid Jäm Muh, `kellegi Jõe Lüg, kene|gi Lüg Käi(kenne-) HMd Kei;p keda|gi (kedägi) R Khk Pöi L(kedäge Var) K(keägi Kõp) Kod KJn Vil Trv Krk u Puh, -gid, -git Sa Muh spor L, Ha, -ged Pöi Hi, -gist spor Lä Ha(-gistki Rid Nis) Jä, -gest Hää, kidagid Khk, kedad S(keda˛id Khk), keda˛i|d, -tki Lih, kedä˛id Kir, kenegit Lei, `kestegi Nõo Rõn.Käändelõpud liituvad hrl partiklile, nt: all kelle|gile Sa Muh L(-gil, -kil[e] Saa) Nis Rap VMr Pal Ksi Plt Trv, -gille R(`kelle-) spor Ha, Jä ViK(-`gille Sim), I VlPõ, kellengil Noa, kessegile Sa, kene|gile Lüg(-gille), Emm(kine-), Rei(-gele), LNg Kei(-gille), kenne|gile LNg Rid, -ngil(l)e LNg Kei, kuid: kelle|legi Mar Sim TaPõ, `kelle- Hlj VNg, kene- VNg Jõh(`kenne-) Vai. Lühend- või erandvormid: all `kellegi spor R, ad `kellägi Kuu, `kellellagi Hlj, kelegil Ris, `kelgi RId ViK TaPõ, `kelgil Mih, abl `keldägi(-lt, -ld) Kuu, kom kedagiga Jõh. Pl esineb mõnes murrakus: g killegite Khk, kelle|gite Kaa Mus(-tegid); all kesse- Mus; kille|gitele Khk; ad kesse- Khk Mus, kelle|gitel (kille-) Khk, kom kellegitega Kaa. Rõhutamise korral kasutatakse sag kahekordset partiklit: `keegigi Var, `keegitkid Krj; p keda|gigi Ann Kod(kedä-), kedagi|stki RakR LNg Rid HJn(-tki) Kul HJn; el kelle|gistki Var JMd, kene- Kei; all kellegi|llegi JMd Sim, -legid Vll; ad `kelgilgi VNg; kellegi|lgi Aud Juu Ann(-`lgi) VMr. Murrakuis, kus keegi ~ keski on uuem sõna, võib selle vormistik kokku langeda murdeomaste sõnadega kengi, kennegi, kennigi.
1. ind-pron substantiivselt a. (isikutest, olenditest) teadmata-määratlemata kes, üks(ki) Ei tänä old kalu `kellägi; Ku pihu sühütäb, siis saab `keldägi raha; Ei mina ole `millagi `keldägild midägi `muidu `tahtund Kuu; `võt́sin ikke südame `rindu ja tulin sis ikke edasi - -, noh ei `kallale tuld kedagistki säl RakR; ega suvel old meil `kelgi `püksi jalas; `kessegil ei ole `kuiva `eina lakkas VNg; egas `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd; [kui] ma tahan kedagiga kokko `saada, siis `viipan `käega Jõh; `sitke ei `raatsi `kellegi (~ kenelegi) midägi `anda Vai; kuidas `keskid `ütleb Ans; ülekohus ep seisa killegite kottis; nüid pole noĺk `mütsisid mette kellegitel änam näha Khk; Ja kust seda `leiba kessegile `seistes käde tuleb Kaa; ma‿p `näita seda mette kellegilegid mette Vll; [kui] kukolend, kägo toleb `öue `laulma, siis soreb `kesket ära; pole see kennegisse `korda läind Käi; ei põle kedagist tuln, ei tuln `keegi Kse; tuleb `kiski, `keegi. teretab Tõs; Koolilapsed sõid mis kenegil `juhtus olema; nisukene kuri saks oli, tema ei kuuland kedagist Kei; Eks `üelda mõlemaid: `keśki käis `õues ja `kiski oli tuas Jür; kuda neid elu`päävi on kellegille jägatud Amb; [voodi]lina ei old `kellegi·lgi mitte; `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni (koer) Ann; kuda `kiegi olivad õppind VMr; üöd olid igaüks kus `kiegi sai; sie piab jo nisuke riivatu inimene olema, et ei sua kellegagi läbi Kad; `ütle `ki̬i̬gi või `ütle `keski `kumma tahad. `keski one ike vanem; vai `ki̬i̬gi kedägi mõrsuka edess oiab Kod; kõrva`kuulmene ia ehk alb – kud́a `kelgi on Ksi; mitte es `vasta `keski `miule Trv; mul ei ole enämb kedäginä Puh; mul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile; ei ole mul kellestegi `puudust Nõo; ei olõ `tohtnu `keśki kodo ligigi enämp `tulla KodT; kellist kedägi (analoogiavorm) mitte kedagi ei old `kellist kedägi tuass Kuu || (osaalus) – Jõe S kedagi `andas `mulle ühe laudlina; kas kedagi käis meil? Jõe; kedagid `eeti sind `otsimas käind Jäm; vanast olid poisid `loulusid teind ikka, aga niid ep tee `loulusid änam kedagid Ans; kui kedad surnd on, siis `peetasse matussi; seda‿p tεε kedaid Khk; kedagid oo tale selle annud; kedagid ~ `keegi tuleb Krj; Üütakse ka angerjas ja vingerjas, kudas kedagi on `arjund Pöi; `kohkun `aige. ja seda‿s paranda koa `kiskid änam, pidi ää surema Muh; Ehk kedad viib mind ka Talina Phl b. (esemetest, nähtustest) miski, ükski (asi, töö jne) oli ka sis kohe suur lapp, kohe nii paĺlas et, ei olnd kedagist Noa; et järele ei anna kellegist `ühti (kangekaelne inimene) Mar; mis sa mud́u `tühja plaristad, kui sa kedagi ei tea Mär; sinu käe ei `kesta `keegi (ükski asi ei pea vastu) Kse; paegutatse teese koha peal, tiha põle kedagi, `vastu või koa akata `ühti; kedagid kuulda ei olnd, ei `lartsu ega raginad, `muutkui kukkusid aga (tähed) Mih; teesed tuld `väĺla, põle tuld, põle kedagist näha Kei; `üt́sid et kui - - ilma oubita käid ehk kedagi, et siis kohe maa `lõhkeb Kos; ega plekist old sel aal kedagi. paa `tekled ja kõik olid puust Amb; on odra rehi ehk kaera rehi ehk mis rehi `keegi on; kui nad täna tulevad, nüid mul põle kedagigi `rääkida Ann; kule noorest piast ei ole `keegi [töö] `raske Pee; majadest põlegi suurt kedagi enamb alles VMr; kes `luama tappavad, eks nied tea tema süsi`konda, mis nie `keśki on Kad; vahel oli [keskhommikuks] kas `kartuli pudru või kedagi Lai; `tiiskuse `aigus, `kiigi [rohi] ei `aitand SJn; ei saa `leibä lõigata kellegiga Vil; ei ole temäl `keski ää, ei `kõlba temäl sü̬ü̬ḱ ei juuḱ, ei olek Trv; nüid om `viimäne väits ärä käkitu, ei saa kellegagi `leibä lõegata Nõo c. (partitiivis eitavas lauses, väljendab konstateeringut, mööndust jm) [pole] lugu, tähtsust, tulemust; [on] ükskõik; paratamatu aa ku ta [teder mänguajal] kohe vakka jääb, las `olla, ega sest kedagi pole Noa; põle kedagist parata, tuleb see `estomine ää `estoda LNg; ei mul põle kedäge, olgu poi või `prostoi· Var; Miol põlõ sellegä kedägid `pistmist Khn; aga parata ei ole kedagi, töö tab tiha Pee; küll olen sõideld selle `juomise pärast, aga ei kedagi Kad; egä magamisess ei õle kedägi, aga ihu väsib ärä Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi. muidu üks inimese tükk, nagu puu tükk; põle kedagi, küll me soame [toime] Plt; veerest oli mõni pidim katik minnu, si̬i̬ es ti̬i̬ kedägi Trv; lu̬u̬me täl suurd ei ole kedägi Puh; ega kedagi 1. mis siis ikka, olgu peale ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; 2. (eelmist väidet kinnitav) üldse mitte `Kördist mina küll lugu ei pia, sie ole toit ega kedagi IisR; siis põlnd naa `tohtrid naa pailu ega kedagid `ühti Kir; ega ma täda tõsnd seda `korvi ega kedagi `ühti PJg; me oleme rannast nii `kaugel, ei soa `silku ega kedagi Juu; käib nagu üks igavene kaltsu pussakas teine, ei äbene ega kedagi Kad; teit üte nuia [talviseks lutsupüügiks] valmiss, ku lumet ega kedägi tullu ei ole Trv; (ei) kedagi, muud kedagi (välj hüüatust, konstateeringut; kinnitab eelnevat väidet) noh, kedagi, tõmman selle vaname kirstust `väĺla ja Aud; kedagi – uni läks `jälle minema ja `peale ei tule Juu; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; muutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; jõud on kadund, istu `jälle ja sealsamust jõud `jälle ots, ei kedagi! Plt; nõnda, surõnu ärägi ussõ pääl. ei kedägi uvvest `sülle säält ja, viinu vaname `säńgi KodT || van fig mis te meilt otsite? – kedagi! (pilkav vastus) – kedagi läks ammo meilt mööda, kee kot́t oli `seĺgas, kana setast kepp oli käe Mih
2. ind-pron (adjektiivselt) ükski, mõni, mingi(sugune) (kohati lähedane 3. täh-le) `oia `üksi `päine oma kääs, ärä `tõistele `kellegi `anna Lüg; siit kedagid mees oli nεind Khk; egä `keegi `endine aeg ei tule tagasi Mar; ei tiand selle [haiguse] `vastu kedagid `rohtu `ühti Kir; see oo nüüd `kindlasti tääda, et sii kedagi küla oo olnd Mih; `kiskid laeva `kapten jutustan Ris; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjapεid ehk Rap; ja siis panin ühe `sit́si rät́iku ehk ühe `valge aśja kedagi `otsa, siis nad nägid Jür; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; obese ihu ei paranda muu `keski ku `prantsuse eli Kod; karjussel - - olema oma `kortel kus ta saanas olnd. ja kos nad `ki̬i̬gi olivad Pal; `keegi asi [haigele] põlvele ei `aita Plt; [lood] nõndapaelu ku sa neid `silmi tahat kellegile sukale panna; ku poig kodu tule - - siss ole terve, siss ei valute `keski kotuss Trv; keegi kord (kunagi, igal üksikul juhul) kuus `võrku ja kaksteist `võrku, kudas `ki̬i̬gi kord jäda on Hää; vahel oĺlin masina päl soputamas ja kus `ki̬i̬gikord `pańti; no‿s mehed `niitsid. üks kõik kis `ki̬i̬gi kord `niit́is; mis kiigkord `juhtus Kõp || (pole) hea, korralik, arvestatav vm (sisult eitavas lauses) Vai sie on `kellegi obune, mis sul `aiste vahel on IisR; pole kelletegid `tuhlid, pisised nurmigud muidu Mus; nee põle kellegid inimesed Muh; see polnd kellegi punane, mis maa`rohtega `tehti Mih; tal (toidul) ei ole kellegi maik, ta ei `kõlba Aud; tule `kańnisi ja tõrva `kańnisi ei tule korjata, need põle kellegi rohod Juu; mihed ei ole kellegi aśsad Pee; sie põle kellegi tie VMr; si̬i̬ ei õle kedägi mi̬i̬s, üks aĺp on ja pu̬u̬l `kaaki Kod; tu̬u̬ ei ole kelleki u̬u̬r ei lit́s, tu̬u̬ eläb vagast elu Nõo
3. adv (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse; kuigi palju sind ma‿p karda kedagid Muh; nüid põle kedagid änam kala, niukest kala kui `enne oli Kir; vili on nii kuiv ja ilus, mitte kedagist ei kuivatand Juu; alatine sadu ei lase kedagist `vilja korjata JMd; rasv patta ja kivi `sisse, `seepi ei saa muud `moodi kedagigi Ann; tia sa teda kedagi `uskuda VMr; siis lääd otse, aga alb on `käia - - ei saa kedagi rutem Lai; va `tolkus ropendab, ei küsi teesest inimesest kedagi Plt
Vrd kee-keegi, ken, kenegi, kengi, kennegi, kennigi, kes, kessegi, kiigel, kiä(gi), kuagi

keerdline `keerdline Plv, `keerdiline Hlj, `kiirdlene Hää
1. kõver, keerdus `keerdline `jańtrik puu Plv
2. kaval, vigur kõik oo tõsitsed, mõni aru aenuld mis `seoke `kiirdlene on Hää
3. lõng, kus üks keere on üht, teine teist värvi – Hlj

kennegi `kennegi Kuu Hää Trv Hls, kennegi Hls; p kedägi, ad `kennelgi Kuu van, ind-pron = keegi
1. s (mitte) keegi, üks(ki) nüüd ei `korja `kennegi `tuhli `varsi; Tänä läks kovaks `tormiks, ei `kennegi mend merele; Kui siis `panned kaik `kerraga `juoksu, pole enämb old `kennelgi `aiga tagasi `vahtida; mes kala `kennegi `etsib, sedä ta ka `löüdäb, eks sie ole kudass elu omal `säädä tahad Kuu; `Kennegi saab `öeldu, si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu Hää; nimeda, kudas `kennegi paneb `kunnigi Trv; ei koolite kennegi; kuis `kennegi saa Hls
2. a ükski, mingi(sugune) Egas kräsüstigüst `kennegi luom läbi `pääse, `saadik sis inimine; Ei mina nähnd ega kuuld kedägi mihi, vade tark oli `üksi tuass; noh `kennegi poiss toi siis tämä `siie `naiseks Kuu
Vrd kennigi

kennigi `kenni|g(i) Saa VlPõ M(-ki Hls), `keńnigi Saa VlPõ; p kedägi; all kelle|kil(e) M(-gile Trv); ad kellekil, g pl kellekide Hls Krk keegi
1. s, ind-pron a. (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) `keńnigi tuĺli keede maast üle ja vajus ära; miul ei ole sedä `kennigi ütelnu Saa; meil küll ti̬i̬d `kińni ei pand `keńnigi Kõp; `oĺli üles kirjutud, kus `kennigi lähäb Vil; kana ega `kennigi läbi es lähä [vitstarast]; ma ei ole kellegile `alba tennu; ei näe kedägi tulevat Trv; `linna es pane sel aal `kennigi last `ku̬u̬li; kudass `kennig `ütlep tedä Pst; ärä kõnelte kellekil Hls; mea kellekide nõu `järgi ei ti̬i̬; ei `keträ `kennigil okige änäp Krk; ega `kennigi ei kõnela Hel b. (esemetest, nähtustest) miski; mingi asi, töö jne `nääber oma `sü̬ü̬misega, temä ei sü̬ü̬ kedägi; si̬i̬ `aaste ei tule vi̬i̬l selle pulmateost kedägi; siin käüsiv üits ja tõine, es saa kedägi tetä Krk
2. a, ind-pron ükski, mõni, mingi(sugune) raha`palka ja linu ja mis `kuskilt `keńnigi talu `ańdis Vil; ah si̬i̬ om kaŕsk, sel ei sünni `kennigi sü̬ü̬ḱ Trv; `rõõska `piimä `anti manu [kaerakilele], es tetä kedägi kastet; sina ei ole vi̬i̬l kedägi muret nännu Krk || (välj halvakspanu) käŕk om punane rańts kaalage, - - selle nahk ei ole kellekide asi Hls
3. (partitiivis, vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) sugugi, üldse vana tõi `komme, või koḿm kedägi ää om latsele Hls; kevädese eläje `peĺgäv `küĺmä, ei tohi kedägi külmäge `vällä aia; mis mea nendess putu, mea‿i putu neiss kedägi; si̬i̬ tü̬ü̬ ei lü̬ü̬ temäl ette kedägi Krk

kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor Jä ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor Jä, Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a. (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b. (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a. (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b. (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a. (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b. (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a. keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b. täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c. (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse

kikk10 kikk g kige Saa Vil M(-ḱk; g kike Trv) San
1. a. (substantiivselt) igaüks; viimane kui üks oodasime kikk `laubast `päeva, siss oĺli sauna `lauba Saa; ollime kolm pere`konda üten toan, kikel olli latse Trv; kikk `mahtusive kogusin eläme Pst; Õuna om kikk puha `otsa saanu Hls; kas `poegil kigil om naese Hel b. (adjektiivselt) kikk põld `oĺli vi̬i̬ all Pst; kana rehitsess kiḱk pi̬i̬ndre läbi puha; temä mõist kiget ammadit Krk
2. kogu kõne all olev tervik miul om kikk meelest minnu Trv; maa olli kikk adra all; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; pane kõrva `taade kikke mis sa kuulet Hel; kige aganidege jahvatedi San || (rõhutavalt) mis säl kikk oĺlid Saa; pütissepp tege õllevaate ja puunõusit kiket Krk || Minnu kikk ja poha Trv || kõikjal(e) `äste nägus jaanituli - - `äste nätä om kigile `poole Trv; si̬i̬ ütte `puhku ku käsi kańnel kähen, kigel poole `saata Krk
Vrd kiik5, kõik

kivi|pool üks kivi käsi- või veskikivipaarist – V vanast ku `hõela˽kivipoolõʔ oĺliʔ, sõ̭s lät́s paĺlo `liiva jaholõ `sisse Kan; `veśkil om ka `päälmine kivipu̬u̬ĺ `puhtass `vällä kulõhunu Har; kat́s kivipu̬u̬lt oĺl käsikivil, kivi oĺl all ni kivi oĺl pääl Vas; alomanõ kivipu̬u̬ĺ [seisis], `päälmäne kivipu̬u̬ĺ juusk `ümbre Se

kiä kiä Ote San V(keä Har Lei Kra), kink Rõu Vas; g kink V(`kinkõ Se), `kenka San, kinga, ki̬i̬ Har, kenne Krl; p kedä, ketä V, kidä San Urv, `kinkõt Se; el ki̬i̬st Har; ad `kinkal Rõu Lei; kom kinka Urv Kra, `kinka Rõu, kinga Urv Har Se, `kinkaga Har Se Lei. Pl puudub, excl p pl keti Har Räp; int-pron-le liitub sag küsipartikkel: n kiäss Vas Se; p kedäss Har, kom kingass Har Se, `kinkass Rõu Vas, kinka Kra. Sag esineb n kiä, teistes käänetes sõna kes vastavad muuted van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul) kiä tu̬u̬ om, kes säält tulõ Kan; kiä kikka `jalguga om `perrele päävä söögi `ki̬i̬tnu Urv; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist; ket́i sa˽tahat üle i̬i̬ viiäʔ `ruuhvõga; kedäss pini hauk?; tu setu ki̬i̬ĺ vai kink ki̬i̬ĺ tu om, vai `tartlaisi ki̬i̬ĺ Har; `kinkass t́ä aja tu̬u̬d juttu Rõu; `kinkass tiä `liina lät́s; kink hoolõ all timä um?; kiäss tuĺl Vas; kingas ~ `kinkaga sa tuliʔ?; kiä tuu näist alośt tapõlusõʔ; “las Ivvań süüt ar hobõsõʔ“ – “kiä?“; kink poolõ tä om `läńnüʔ Se || ketä (küsitakse, kui teise jutust aru ei saadud) Plv
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kiä tu vanalõ inemisele vi̬i̬l kirotass Vas; kiä no nüüd inämp `vahrõ [peas] kand, nüd `muutku ostõtass `kammõ Räp; ḱeä `ḱülma v́ett või d́oua Lei
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a. (isikutest, olenditest) kes latsõʔ, kiä `küĺmä `peĺgäseʔ `panvaʔ iks `ümbrele paĺlo Kan; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli; kiä `jaotõduss `saie, nu̬u̬ `lät́si egaüt́s `umma tühhe; ma‿i tiiä kink jao päl taalõ hainamaad ant Har; tu̬u̬ oĺl mu nimik, kiä mehele lät́s; hüä um tu̬u̬, kiä um ilma patuldaʔ Rõu; veri tulõ `siĺmä, kiä `väega ikk Plv; ka sa˽kuuliʔ, `kinkass tiä no `liina lät́s? Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõ, sis oĺl umõl päävil, kiä aaśtaia `pääle ollivaʔ iks [teenimas] Räp; no sis `lõikaʔ sõŕm arʔ, sis kiä tulõ `mäh́kmä, tu̬u̬ om uma sõ̭saŕ Se b. (asjadest, esemetest) mis Sünnü˽ei˽tu̬u̬ kikk inäp leevä `otsa, kink jo ärʔ um lõigat; Mood́o oĺl neh kirvõs, `kinka˽kõ̭ik tu̬u̬ suuŕ tü̬ü̬ tet́ti Rõu; kae˽koh om pää, kiä inäp sukugi [meeles] ei˽piäʔ Vas; lu̬u̬d́ om taa `kinkaga õgvast pida Lei
4. ind-pron keegi ega sinnä liiva tsossi `pääle kiä midägi ei ti̬i̬ Ote; ega˽taha˽kiä olõ˽külünüʔ San; vai no vanast kiä puhast `leibä jouśs süvväʔ Urv; mine˽kae, kas kedä tulõ vai, pini jõrisass; is käüʔ kedägi is, ku is käüʔ kedä Har; Ku˽tedä kiä trehväss nägemä, nii timä oĺl õ̭ks luud Rõu; olõss mul kiä tsuvva˽teesiʔ, ma panõsi `jalga Plv; timä jutust panõ õs kiä tähelegi; olõ õi ma˽`kińki˽`küĺge kätt `pandnuʔ Vas; vanast es tiiäke kiä taĺv nisust Räp; kiäʔ õks jäi kodo; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; olõ õiʔ kinka kõ̭nõldaʔ Kra
5. (distributiivne pron) üks... teine sõ̭s lät́si mi˽ka˽`kaema, kiä `aknõ manu, kińk ussõ pääleʔ Rõu; egal uĺlil uma lõbu, kiä ju̬u̬, kiä käü jahil Vas; kilõ ja kid́o, kiä kui kuts Se
6. (kontsessiivne pron ühendis) kiä ~ kink taht ükskõik kes, kes tahes sis lüvväss kõ̭ik maha, naisõ ja mihe, olgu˽kiä taht; tu̬u̬ nii kiä taht võõrass inemine San; `laulkõ kiä taht ah́o takah mis‿tu̬ mullõ putuss Plv; tulkuʔ kink taht Vas; las tulkõ keä tahtõp Lut
7. dem-pron ma näüdä paśsi: vot kiä ma olõ! Se
Vrd edikiä, etkiä, kiägi

kiägi `kiägi, `keägi Kõp Hel T Urv, `kiäki, `keäki T V(`kieki Lut), `kiäke Hel Räp Se, `kiäki|nä, -na TLä(-gi-) Ote(-ne), `kiagi Äks, `keagi Ksi; g kelle|gi, -ki T V, `kińki Har Vas, `kinkõgi Se; p kedä|gi Hel T(-ki Ote) V(-gina Har), kidägi San Krl; el `kestegi Nõo, `ki̬i̬stki(na) Har; all `kellegi Kam, kellegina Rõu Har, `kinkõlõgi Se; ad `kellegi TMr Kam, `kellegina Urv, `kelgi Võn Urv(-ĺ-) Rõu Plv; abl `keltegi Nõo; kom `kinka|gi Rõu Urv, -ki Vas, kinga|gi Har, -ki Se (pl puudub). Järjekindel on n kiägi, teistes käänetes esineb sageli sõna keegi vastavaid muuteid van, pron keegi
1. ind-pron substantiivselt a. (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) kuda `kiagi sai müia Äks; är sa sedä edesi mitte kellekile kõnelte Hel; ei saa ilma valitsuseta mitte `kiägi; Piteri poesid - - es kõneleva kellekiga; toda ei tiiä `kiäginä; `lamba kints ehk sia pää, mes kellekil `oĺli Ran; `väega küĺm, ega serätsega `kiägina ei tule; inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; oma kodu ei `väärä `kiäginä; nüid oedass raha, `leibä ei oia `kiäki; ma saada Mannilt sõna ehk `keltegi, et tulgu puhastagu truup ärä; ärä sa `ütle kellekile Nõo; kuda kedagi nüid `ütleva TMr; ei taha joodikut `kiäkine Ote; nigu `kelgi süüd arvati; ega me kiäki `endä elo `otsa ette ei näe Võn; väĺk visass, vai lü̬ü̬p - - nigu `kellegi `mi̬i̬lde tulep üteldä; ärä sa kelleleki kõnelgu Kam; mul ei olõ˽kanna ei˽`kassi, ei˽kidägi San; `kiäki olõss nigu `mü̬ü̬dä akand lännüʔ Kan; tu̬u̬ ei putu˽joba kellegiʔ, mis ma ti̬i̬; nipaĺlu `võimu ei olõ˽`kellegina `õiõʔ Urv; kidägi ei olõʔ nännüʔ Krl; sa olõt jo mihe `iäline, sul ei olõ enämb `kinki api vaja; ta ei˽kõnõlõ `ki̬i̬stki `halvust; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei lüüʔ Har; ku kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭s `mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ei˽lä˽sinno `kiäḱi `kaema, ku‿sa `haigõ olõt Plv; tülüh olõ õi˽`kinkaki olnuʔ; timä es `ütleʔ kellegiʔ; olõ õi küsünu `kinki˽käest Vas; es ti̬i̬ kingaki tegemist; `kinkõgi pääle olõ õi `armu‿mp; kellegi `armu anna aiʔ Se b. (esemetest, nähtustest) miski, ükski niisama uimerdab vähä, ei ti̬i̬ suurd kedägi; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd Ran; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s ei `kiäkinä; tõbe om kõik alva, tõbe ei ole `kiäki ää Nõo; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽kullõʔ Vas c. (partitiivis eitavas lauses, väljendades konstateeringut, mööndust) es ole kedägi, seid iki tüki [aganaleiba] ärä, kui teräke `su̬u̬la `olli, südä `olli tahe Puh
2. ind-pron adjektiivselt ükski, mõni, mingi(sugune) kuiss `kiägi inimese `ütlese Hel; egä `paĺla `vi̬i̬gä `kiägi lu̬u̬m ei elä Ran; sis `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kiaki ain nii paksun puhmun ei kasva Ote; ei olõ˽kül˽`kiäki naistõrass (naisterahvas) ni paĺlu tennu˽ku maʔ San; es olõ˽`matjat kidägi Krl; ilman ala˽küdsägu `kiäkina inemine pu̬u̬ĺpäävä õdagult perän `päivä `leibä; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist Har; niä˽tõiʔ umast kotost `kińki `rõivaʔ Vas
3. (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse, ühtigi põle säl äm `keägi tehä Kõp; ega söögi `tahtmist kah kedägi ei ole Ran; kae päiv nakap `paistma, ei lää sadama kedägi Nõo; es saa tullege (vennaga) kedägi kokku San
Vrd kessegi, kiä

koputaja
1. tgn < koputama
2. veskiseade (püülitegemise kirstus üks ots seina küljes, teine vabalt püülipükste peal, veski töötamisel koputas neist püüli välja) Vig

korrast korrast Jäm Khk Kaa Pöi Rei Aud Saa Pal Äks Lai Plt KJn; kõrrast Trm MMg Äks eL, -ss Kod; `korrast Hlj, `kõ- Lüg IisR, `ke- Vai
1. korda-, järgemööda; järjest(ikku), ilma valimata kõik `jääväd `kõrrast `aigest Lüg; kel õli nii et mehe õde õli [„sellele kingiti pulmas“] `kaivu kouk `kõrrast ja `tuorvi puu `puolest IisR; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas (korjanduskotiga raha korjamas) Khk; ta võt́tis riiuli päält korrast pudelisi Saa; kõrrass matetasse `mü̬ü̬dä uut kabelid Kod; `ambad lähvad suust kõrrast ära MMg; [koodid] nii korrast käesivad nii kilk kõlk kilk kõlk Lai; vanu om siin kõrrast (järjest mitmes majas) Hls; [soolamisel] `panti kõrrast puu anumade, kala ja `su̬u̬la Ran; vanembil olli kolm `poiga, kõik `võeti kõrrast ärä, kõiḱ saeva sõ̭an `surma Rõn; Mi‿sa nii haariskõllõt, võta˽kõrrast, ti̬i̬˽tü̬ü̬ `kõrdapeten Urv; kisõ laua katuss om katõ kõrraline, `pańti iks kõrrast, tõsõ laua vi̬i̬ŕ [veidi] tõsõ `pääle Har; egal ütel oĺl uma elo˛ao siseh tarõ ka tettü, oĺlivaʔ jõ̭õ̭ veereh riah kõrrast Räp; võta˽kõrrast (oma äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se Vrd kerrastas, korralt, korraste
2. (hrl komparatiiviga) üha, kord-korralt, pidevalt inimest ikka lihavad korrast targemaks Jäm; poisid ise läksid `laeva esitiks madruse nime all ning - - korrast `kaugemale `kaugemale ning Khk; Tuul akkand ikka korrast `rohkem `paati õõtsutama, äkist `viskand `ömber; Korrast targemaks, läks [tütre juurde] tagasi, olgu kaheks nädalaks, siis on sii `jälle Pöi; `pańdi mäŕjäd odrad [uhmri] `sisse - - suur tagumine oli niikavva kui keed peält ära lähvad. korrast läksid kõik ilusast Pal; aga metsast `võeti korrast `juure uut maad, siis need (maad) olid siis juba vesised Lai; saeva järve pääle üless ja tuul `tõssi iki kõrrast kõvõmbass Ran; ega sõ̭ss õlut es tohiʔ ka jälʔ `tu̬u̬hu [nõusse] `pandaʔ nii et, ta pidi iks kõrrast `väega ruttu `puhtass ka `mõskma Plv
3. (üks) kord Oo korrast teistele ammaste vahele jäänd, niid muud kut tõmbavad (räägivad halvasti) Kaa; `õhta `ańti veel korrast `süia Aud; Kõrrast lõi mütsi `kukla, siis teise kõrva peale ja jälle teise peale Trm; ku‿t́a korrast sadab, korrast on ilus, nõnna `eitleb edasi tagasi, siis on `apri·lli ilm Lai; mis kõrrast kätte tulli sedä keedeti (nädalapäevade järgi ei olnud kindlaid sööke) Hls
4. korraks tuli korrast `sisse nigu tuld `tooma Lai Vrd korralt
5. ühekorraga, kohe oligi `vanker `kerrast täis Vai Vrd korralt

korstna|mäng `korstna mäng ~ `korstna tegemine Tehakse redelitaoline joonis. Üks mängija peidab pliiatsi selja taha, vastasmängija peab ütlema, kummas käes see on. Kui ta ütleb õigesti, saab ta pliiatsi endale, kui valesti, siis teeb peitja joonise lahtrisse mingi märgi. Kumb oma lahtrid enne täis saab, see tõmbab neist joone läbi: tema korsten on pühitud, vastasmängija oma pühkimata – Jõh Vrd korsnapühkimine

kuagi|kõrd M Rõn San V kunagi, (üks või teine) kord `tu̬u̬di ka vahel ruu`kosti, `räime, `leibä või mis kuak̀õrd oli Pst; `erne või ua, või, `paksu `piimä, mis `kuaki kõrd oĺl Hls; kudass ta `kuagi kõrd lää; kudass tat `kuagi kõrd ütelts Krk; kost tuul om `koagi kõrra San; sääl parandõdi `aida, vai mis tü̬ü̬d no teti `kuagi˽kõrd Kan; siss umma tü̬ü̬d varastimi nigu kotun oĺlimi, pühäpäivist ja, kuiss `kuagi˽kõrd sai Urv; kos ta `kuagi kõrd munõsi Har; ma saa ei sinnu alasi `sisse `laskma, tü̬ü̬h vai koh `kuagi˽kõrd olõ; mis sääl noʔ, `häste vai, kui `kuagi kõrd (teenistusest) Vas

kõik kõik g kõige (-õe-), kõigi Pöi Muh L K I Trv Hel/-ḱ/; kõik, kõ̭ik, -ḱ g kõge, kõ̭- spor T(kõkk Ote Rõn; g kõõge Nõo), kõgõ, kõ̭- Võn Ote San V(g kõõ, kõ̭õ̭, kõkõ); keik g keige Sa Hi Noa Rid Saa Ris HMd hv Jür Amb Trm Vil, `keige R(n keig Vai); köik g köige u Sa Rei Phl LNg (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. a. (substantiivselt) igaüks, viimane kui üks ku minu laps juo `kasvas - - õlivad ikke `püksid juo `lastel `kõikil jalas ikke; Kõik `lähvad üht tied `mulla`toidule Lüg; Äga me‿b vöi keik kodund ää `minna Khk; Keik oo ikka keigiga igatipidi nöua Kaa; Kõik jähid nii vagusi just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse vaa ilmaga, sellepärast `öötakse nönda Pöi; kõik ei ole saama päävad Kul; `lindudel `kõikel oo pood (pugud) Vig; kõigidel [jääradel] sarvesi ei ole mette Tõs; Mio päräst `kõikõl `ruumi elädä Khn; keigel korraga `puhkus Ris; linased [kangad] olid enamani kõik kaks`piilised Amb; ikke kõik `seĺtsis said mihed ja naesed [sõnnikukoorma] piale ja se läks `koormaga väĺlale Pee; varessid arakid no neid on mud́uki, kõigidel `tuntavad ja `tiada ja Äks; ja sis pruudi pult pulmalest üheskos läksid kõik laalatselle ja KJn; kõegil `oĺli süia ja juua Vil; sa‿let nigu kõ̭igist põletu Ran; miu lastel om kõ̭igil mehipuid Puh; me jäeme `vaesenlatsen maha, aga meist kõ̭igist `kasviva inimese Nõo; Siss `oĺli laia säńgi, kõik magasiva üten Rõn; nii ütte `vällä kõ̭ik tegive˽tüü San; kõik ummaʔ ärʔ `lännüʔ Krl; Nu˽nakaśs kõ̭igil hirm ja kõ̭iḱ pagõsi˽tarõst `vällä Rõu; timä oĺl kõ̭igilõ `helde `andma Vas; Vaihhõl pakute ka toobiga kõ̭õ̭gilõ [juua] kõrrast läbi Räp b. (adjektiivselt) kõik luam jo ot́sib [toitu], kui tal kõht tühi on Hlj; `ülpad ära keik asjad Ans; Keik pulmalised puhas kenad, ruudi vend pole üksi olnd, oli vana laul Khk; sügise läkku köik kuhad täis Krj; Köik linnud `lindast ää `louna`maale Rei; taal keivad kõik viis last korraga `koolis LNg; Vanaema oo köntsis jään, kõik asi võtab ta kää pailu `aega Han; `Kõikõl tüdrikätel `käüäjäd Khn; ät́t tõmmas keik lauakaśtid peräni Saa; Alt einam, küla kõigi peredel HMd; kõik obused olid kodo köie `otsas Kei; `olla nii kit́sik kõige aśjaga Juu; [kevadel] kõik kohad `oistuvad ää Amb; kõik kolm suurt õle `virna põlesid ää Ann; aga aru soab kõigist jutust Tür; niisukesed kõik ned `juhtumised on old Koe; [juudasitta] `antasse kõigi `luomadelle Sim; kõegiss kõhuss õli lumi ärä suland Kod; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; kõ̭ik `lamba ja lehmä ja `vaśka lännuve `järve Ran; nu̬u̬ kolm tütärd nu̬u̬ vedäsivä mu `kõ̭iki `paiku Nõo; [jäätükid] `lü̬ü̬di `katski, siss sai lämmi kõ̭gile küllile manu; vana inemese põse, kõkk `körtsu jäänuva Rõn; kõ̭ik inemise `ütlese˽tuda et, ta‿m `mõistlik mi̬i̬ss San; ja sõidõti minno `tramvaigaʔ `kõ̭iki kotussehi Vas; aga no mõtsanõ kotuśs siss väega heläśs `kõ̭iḱe `paiko `vasta kah Räp; siss timä tennüʔ riśti põh́a ala kõigilõ anomillõ Se; kõigel ~ kõiges ~ kõigil(e) pool(e) ~ kõigilt poolt ~ kõigist poolist kõikjal(e), kõikjalt końdid ei `oigagi mitte, aga `nõrkus on keiges pool HMd; kõigilt poolt viisid kivid [ära]; [tänapäeval] on kõegel pu̬u̬l nuad `kahvlid ja KJn; ni lämmi, et vesi kõ̭egil puul [lume] all Ran; kärmäss inimene, tedä saap kõ̭igile poole Nõo; nii ku lätt kõ̭igist poolist - - ka ku vesi `ju̬u̬skma Lut Vrd kõikipooli
2. a. (substantiivselt) kogu kõne all olev, kõik mõeldav, võimalik `kärruga `aeta `keiki, mis paned `kärru `peale Jõe; Kui kõik oli `sisse `vietu akketi [vilja] `vihkusi `parsile panema Lüg; ages oma käde keik Jäm; Keik äi ole mette kuld mis `iilgab Khk; Noh, niid keik see mees maast lahti, vikatid käde ning ärjabed äigama Kaa; kui [hoone] `nöubud on `sisse `vaibund, siis on köik lämmakil Pha; iga `laupa sai keik `puhtaks `küirida Vll; Rugid, nisud odrad kõik kogu oli kaks vakka; Seal pole `kahtlust, poiss pani ise selle (raha) akkama ja see on kõik Pöi; ää aa `kõiki suust `välja Muh; keik on tösi mis rahvas rεεgib Emm; keik oli ni `plaakas puhas Rei; kuuled ükskord [hanede] äält natuke ja on sellega keik, nii ää ermutud et Noa; mis `nüitse aa inimestel viga oo, vabrikud tegevad `kõiki Mär; suured `vaangad ja kõik oo `puhtas `tehtud Kir; võta kõik Kse; Kui raha ond, siis suab `kõiki `osta Khn; ega mul `kõikega tegimest põle Vän; ma ei saa aru õieti keigist, mul jääb `paĺlu `kuulmata HMd; ei anna teisele kedagi, ehk tal küll `kõiki on Nis; ma usun `talle `kõiki `rääkida Kei; [tal] oli ea laulu eal, käis `kõrgesse üle kõigi kohe; üks on alam ja teene ülem, se on kõigist ülem Juu; ära jäga `kõiki oma kääst ää, jäta omale ka Ann; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; kõik pistetud `nahka, `mulle jäend kedagi Kad; jumal tenätud, `kõike one Kod; pika `veoga, `kõike teeb pikka `mööda Plt; lehtain tapeti kõik ütte kokku raudaenaga, tolle vahet es teta Ran; mul ei ole `kõ̭iki meelen, mes sääl lehe pääl `olli Puh; [ta] om ää jutu mi̬i̬ss, ta võip vi̬i̬l kõnelda kõ̭igest ja kõ̭igest Nõo; raseda viĺlä koti olliva, kõ̭iḱ nõu `kaudu temä ütsindä `puńse Ote; ma˽kai et, tel om kõkõ külänt San; ta murõtass henele talvõ jaoss kõ̭gõ `vaĺmiss Har; na ummaʔ `püüdligu inemiseʔ, `püüdvä iks kõgõst `saaki; `Talguliisilõ `ańti mõ̭ni võidleeväkõ̭nõ ja tu̬u̬ oĺl kõ̭iḱ Rõu; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ Vas; kõ̭iḱ om otsah vara, hää Se; kõik ja puhas kõik viimseni; kogu Nee panid siit minema keik ja puhas; Kokk oli ja öde oli ja üks sanitar, see oli keik ja puhas [haigla personal] Rei; ma pani sealt mõnekad õunad `taskosse, see oo kõik ja puhas Mar; see oli kõik ja puhas mu palk sügise (väiksest palgast) Kul; kõik kui kõik keik ku keik räägib ära, räägib viimase ku söna mis teab Mus; ta rεεgib keik kui keik asjad ära Emm || ti̬i̬ nüit tigedale ääd ehk kaedsa kadeda `karja, üits `juudass kõ̭ik (ükskõik) Nõo || (rõhutavalt) meil olid `valged `riided `seljass, `valged `püksid jalass ja keik Jõe; `maarjapäiv oli - - peris püha päiv, kerikus `jutlus ja keik; ja siis nägivad `tontisi ja, ise olivad nie `tondid ja keik VNg; si̬i̬ oli me ü̬ü̬ `korter ja kõik Ksi b. (adjektiivselt) kogu, terve keik minu särk ja keik `saivad kala sodiseks Hlj; ei sie `keiget `aastat õle siin; siis `tantsisivad kõik sie üö Lüg; männi kasudest `tehti patti, `vanni, keige ihuga vöis ka `sisse `menna Jäm; Kui oostega rehte tambiti, siis pidi üks mees keik see aeg rehe äärt ülespoole tõstma Kaa; taal (loomal) o magu, kus ta köik pöhu sööb Jaa; Kes köik könsid könsib, see köik marjad maitseb Pöi; Meidel on juba keik `kardulid ülal Rei; kõige see `õńtsa kebade oli `aige Mär; sedasi ta on kõege minu määlestuse aea `otsa olnd Vig; kui mina lapselik oli, kõik vald `peksis [käsitsi reht] Kse; kõik vili loob Tõs; Keväde akkab kõik `süemine vähäks `jäämä Khn; kedagi kärsub, kõik ilm `aisu täis Hää; keik vili leigati käsil Ris; kõik nahk oli punasetipuline KuuK; keigel ajal (kogu aeg) JJn; kõige `õhta `keśtis [pulmas] sihuke raha `loopimine Ann; seisavad vahel teised (linad) kõige sügise muas Koe; kõik pääv tuli `olla `leikuväilal küirakille VJg; kui sügise `küńti, siis jäi ta (põld) kõigess talvess `ingama Trm; oh sedä juttu ja elinäd kõik ilm täis Kod; ma olin kõik selle öö `otsa elevil, ei soand magada Pil; kõ̭ik kraam piap elämise jaoss `ostma; ma ole kõ̭ik si̬i̬ aig kotu ollu Nõo; karu oĺl tõmmanu kõik taguotsa maha tõesel (taltsutajal) küistega TMr; siin na võtava, et kõkk maailm rägisess; plu̬u̬ḿ (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; ja ku‿ma säält kodu tuĺli, sõ̭ss oĺl kõ̭iḱ hirm `kaonuʔ Urv; Ma üt́li sa‿lt sõ̭s õ̭ks `tolvań külʔ, ku‿sa˽kõ̭gõ raha telle ärʔ annat Rõu; ma otsõ `täämbä kõõ köögi läbi, es lövvä˽ma umma `kruusi Vas; hõõratass kõkõ ihoga; Kõ̭gõl küläl oĺl sitt `talgedega˽veetüʔ; kõnõĺ kõ̭gõ ü̬ü̬ Räp; voki pink mink pääl vokk sais, kõik vokk ta pingi pääl sais Lut; kõik viimane iga viimane; kõik viimseni võt́t˽seo raha kõik viimäne omale San; Ja mi˽tei innevanast käsitü̬ü̬ ja koi kõ̭kkõ viimäst Urv; tu `mõistsõ kõkkõ viimäst tetäʔ; Taal piat kõ̭ik viimäne värmit olõma Har; noh sõ̭ss nii sõ̭ss `naksit kõ̭kkõ viimäst tegemä Plv; säĺg oĺl timäl kõ̭iḱ viimäne `pestü arʔ `haudlikatsõss, hanguga oĺl kõ̭iḱ tuu säĺg `haudlikatsõss arʔ `pestüʔ Vas; kõigest hingest ~ jõust ~ väest ~ kõige ihu hingega ~ kõigelt jõult kõigest väest, innukalt `kõigelt jõult vai `kõigelt ramult piad `tõstama Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi εs jöva Khk; Keigest vääst tuleksi sulle abiks Kaa; tegi küll keigest jõust Ris; `vehkle sääl [tööl] kõ̭ge ihu eńgega päiv `otsa Ran || `karjusid kõigest kõrist Plt
3. igasugune, igat laadi, liiki ouvi kalast sai ning ahvenast ning `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; `keikidel puudel on `mähka mis `kasvavad Khk; ta on `keikes `asjas ni viisakas Rei; keik `töösid tegin, mis majas `tehja `olle Phl; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; plekk plaskuga tuuakse eli ja kõik niisukest `aśja Mär; see rohi pidädä `kõike `kärne vasta olema Vig; `Ljõnnõs `kõiki `kaupa `suaja Khn; meil käis `enne talu perenaene (ajakiri), sial `mustred sies keik HMd; ta on `liiga eidand, kis `kõiki `tühja reagib Jür; `kõiki suppi võib piimaga `keeta Ann; `kõike `marju oli, jõhvikaid neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; kõik asi aĺlitab, nagu piim, leib Kod; noh `peigme emäle `ańti niisammati ka, ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Sellege (mõrraga) saap `kõike kala võtta, paĺlast kiisa lääve läbi Trv; sul om rõevast `kõ̭iki ja, `süvvä ja `juvva, tõesel ei ole Ran; tulilind laolap kõege keelde pääl Puh; temä sõõmass miu kõ̭igess ja kõ̭igess Nõo; siin om nüid kõ̭kke, istutamist ja kõ̭kke seräst tü̬ü̬d; Nüid tetäss kõkke `mu̬u̬du, puukatusse, kivikatusse ja plekk-katusse Rõn; tõnõ om kõ̭gõ tüü man `väege virk San; `täütäga määritäss `saapit, hobõsõ `riistu ja kõ̭kkõ säänest naha `kraami Kan; neil oĺli alati kõ̭iḱ rohu˽kotun Urv; ta `naarõ neid rumalass ja uĺliss ja venne paṕpi ta sõimaśs kõ̭gõss Har; [männist] saasõ `paĺke ja lastupakka, kõ̭õ̭d `eh́tüss`materjaa·le Räp; ośt `leibä `kõ̭ike rõõvast, `lehmi, `kõike Lut; kõkõ `karva (mitmevärvilisi asju) om Kra || mitmel viisil, kõigiti sa `ütlet tõesele rumalit sõnnu ja kõege moodu pääle noogutat tõese läbi Puh; tiä oĺl jo inemine, kõ̭gõ mu̬u̬ ala olõss olnu abi Urv; `reńti inne sukatass `pääle kõ̭gõl mu̬u̬l rahaga ja viĺaga; peremi̬i̬ss sõ̭ss, [karjast] pingut́ kõ̭gõ moodo ala, söögiga ja Plv
4. üleni, tervenisti, täiesti üsna kilu`meeter maad oli keik lahve vee all Vll; See `sõuke `aigus, suu `lõhkus kõik ää, keele kida valutab koa Pöi; särgi piht oo kõik tahmane sool Mär; Puust aid oo nagu räätsakas, kõik maha kukn ja mädan Han; aeab naha maha, `kestab kõik PJg; õue kõik `parka täis Hää; kerstul on pial põen, üks laud `kõrgemal, aga `kohvrel on kõik üks sile kaas; kää nahk kõik maraskil JJn; jalad on kõik paestetanu ja ihu on mul `raske Äks; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ti̬i̬ om nii `õige kõ̭ik ja siledä Nõo; tu̬u̬l `pernaasõl oĺli valu sitaga kard kõ̭iḱ ku̬u̬n Har; lasõ no˽hiĺlokõìsi, mud́o lätt `ku̬u̬rma kõ̭iḱ `ümbre Räp; üle kõige üleni, täiesti ihu lü̬ü̬b üle kõege igisess, kui palav one Kod; serände nahuk `tulli [vihma], et ma‿lli üle kõ̭ge like Nõo; ma palasi üle kõ̭gõ, kõ̭iḱ mu `rõiva˽palasi Urv; siiĺ om üle kõ̭gõ uhakanõ, ta nõelaśs nii et Har
5. koos, ühes läks keige oma kraamiga Jäm; `tuhlid soab keige koorega moal keedetud Vll; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis (sajab ja tuiskab vahetpidamata) Pöi; mine köige oma mehega Rei; ma nägi põdra kõege vasikaga Aud; tule keige perega Ris; kõege oma `tütrega oli seäl Juu; ma panen [kartulid] kõige pisikestega `kiema JJn; ümmargune mätas kõige rohuga, `süötind maa pialt `võeti Sim; `tõmmas [ohaka] kõige juurega `väĺja Trm; obene läits kõege ri̬i̬ga [vette] `siśse Ran; põrut `akna `kõiki `raamega puruss Nõo; siis see püt́t `ańti pruudi kätte kõege viinaga TMr; lepp `pańti `kõ̭iki `ossega aiass Kam; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ussõ `leie kõ̭iki `piituga mahaʔ Har; `kohvri `võeti är˽`kõ̭iki rättegaʔ Rõu; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; ma jäi ti̬i̬ pääle kõõ kraamigaʔ; opõtaja tuĺl kõ̭õ̭ naaśõgaʔ Vas; mõ̭nõl saiś mesi kõ̭õ̭ vahagaʔ kõ̭õ̭ talvõ pot́ih Räp; kõ̭gõ `tütregaʔ Se Vrd kaikine, kigen; kõige täiega ~ kupatusega täielikult, koos kõigega ning teine obu pani tese `järge ka ning löid ülegali mind keige kupatusega ning, koorm `ümber ning Khk; keige täävega läks [koorem] `ümber Vll; laeb läks kõege täiega `põhja Mär; tuul `tõśtis küini kõige täiega üless, `viskas - - puruks Sim; mi taśs sattõ kõ̭gõ täüvega põrmandu pääle maha Urv || säńg `paĺli kõ̭gõga `puhtass Urv; (ilma) kõigita ~ kõigeta lisanditeta siis sai `jälle `panna [pesu] lopputuse vesi, `ilma `keigita VNg; me Miinaga joome `kohvi ilma piimätä ja kõ̭igeta Nõo
Vrd kaik, kiik5, kikk10, kõikse

küünra|pikkune üks küünar pikk Oli üks pisike `küünra `pitkune mees, just noagu maki aŕk Pöi; `küinra `pitkised varred oo juba Muh; obene `tõmmab `küinräpiduse tiku muass `väĺjä Kod; siss `olli serändene `küindrepikune ümärik nui Nõo Vrd küünrane

laiali laiali eP M Puh Nõo Võn, `laial(l)i VNg Lüg Jõh IisR
1. hajali; üks siin, teine seal; laokil(e); laiemale alale olivad `viie vai `kuue `venna mis nad olivad, siis olivad keik `laialli VNg; siis pidi tämä (leivataina) `vaalima `ümmärgusest ku kana muna ja siis rõhusid tämä `laialli Lüg; siit vädasid laevad puid laiali Jäm; ühel asjad `kordas, teisel luhakile, vedelevad laiali Vll; kanad klibivad laiali vilja Rei; vihm tuli `peale, eenad jäid kõik laiali Mär; inimesed läksid laiali Tõs; tuul oĺli põhu puha laiali kannud Saa; mõni pani `püśti [lina] pihud, et aas alt laiali ja mõned `jälle lahutavad laiali Amb; kari on laiali, siis on uoletu karjane Koe; läksivad kõik sahin taga rohu `sisse laiali VMr; lahutasid küt́ist, labidatega `loopisid mulla ja tuha laiali Trm; `kange tuul tuleb, viib pilved ärä laiali; piim lähäb nüid keik üle lavva laiali Kod; `kartula unnik on laiali `aetud KJn; jätan `rõõva siis laiali Trv; jätät tü̬ü̬ laiali puha Krk; nu̬u̬ Jaani latse olliva küll egän ilmakaaren laiali Nõo; pea laiali (otsas) hajameelne, -meelselt, tähelepanematult Tuli `lahvadi `lahvadi pia `laiali Jõh; `Nuorematel piad `laiali `otsas, `nende `uolest või kedagi jätta IisR; jookseb pia laiali nagu tuule kuĺl Lai; Jooseb pää laiali otsan, mis sest kasu om Trv || (millestki abstraktsest) töbi lagub laiali Jäm; lagus jutt laiali `rahva sekka Kaa; mõtted on laiali, ei `märka midagi Kei; mõtted on kõik laiali, ei tea mis `peale akata VJg; jutt `läkski laiali Kod; ärä aia seast juttu, jutt lää laiali Krk; mõtte om laiali Puh || fig Aru perset `mü̬ü̬da laiali Hää
2. pärani; lahti, avatuks ku‿sa lähed, `kuue `elmad `laiali VNg; Juba kisub suu `laiali, tuleb vist `menna magama Jõh; Säel peres on `kõigil alati `lõuad `laiali (naeravad palju) IisR; `naeris laiali `suuga; sel suu laiali pεεs (lobiseb), laiem kut oleks kuub alt Jäm; keere riie kogu, `missi sii laiali teeb; uks laiali `lahti, `kärmpsed tulad `sisse Khk; kut kukk aab tiivad laiali Vll; Koeral on pala, lõuad laiali, lõõtsutab Pöi; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; karulakk - - tuti `viisi aeab oma laiali Var; sääl tulnu sika `vasta, lõvvad laiali Hää; suu oli laiali kui kääri pärad Juu; tuul aab õlmad laiali JMd; uks laiali `lahti Koe; alati naerab, `ambad laiali Trm; lill lü̬ü̬b eelitsused `laśti, lähväd eelitsused laiali; seesäb jalad laiali nagu aŕk Kod; nagu luik lüönud siivad laiali Pal; kuue õlmad `lahti laiali KJn; aiguteb, siss aab `lõugi laiali Hls; kuĺl aa `siibe laiali Krk || fig punatse `kärplise koorege [kartuleid] es kannate `kiia - - keeve `lõhki, õlma kohe laiali Krk
3. katki, tükkideks, koost lahti `riided `lähtvad laiali Rei; vana maja nagu löövik, vajub laiali Pal; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali Lai
Vrd laiakil, laiakile, laiakili, laiakule, laial, laialdi, laiale, laialla, lakja

laua|saag kahemehesaag, millega vanasti laudu välja saeti (üks saagija oli ülal pukkidel, teine all maas) kahe mehe `saeta käsitsi `laua `saega Lüg; laua saag, missega lauad `välja `saeti Pöi; Palk panta körgele pukkide pεεle ja üks mees ülal, teina all saevad nad louasaega loudu ja pindavad palkisi. Et louasaega öigid loudu saeda, senepärast tömmeda palgile tahmanööriga kriipsud pεεle Emm; `Suaga mjõtut `sorti - - lavasuag Khn

loomus3 loomu|s g -se Pöi KJn Lei, -sse Trm; loomu|ss g -sse Ksi Trv spor T, Se, -s(s)õ Võn San Rõu Plv Vas Se; luomu|s Jõe/g -se/ Iis Trm, luamu|s Kod, g -sse; `luomu|s(s) R/-os Lüg/, g -sse Lüg IisR, -kse VNg Vai üks noodaveo kord; noodatäis kalu, kalasaak üldse; noodaveo koht vahest kui hüäst kalu sai ja keväjäll pikkemäd `päivad oli, siis `tehti ka neli `varpi ehk neli `luomust Kuu; kui - - iä `luomus oli, siis ikke `tuodi pudel ka `välja Hlj; sai neid `luomuksi `tombada, `ninda `tühjad `luomuksed olivad VNg; Nooda loomus oli vahest mütu kümmend vakka, kudas `juhtus Pöi; rääbist tuleb neli viis `puuda, ea loomus, kust kümme tuleb Trm; mõjal ei sua obess ujotata ku luamusse `piäle lähäd; veike nu̬u̬t, siis sa suurt luamuss ei sua tehä Kod; üks loomuss kalu Ksi; loomuss kutsuti si̬i̬, kos nu̬u̬t `sissi eideti Trv; mina olen välivi̬i̬ noodaga `võtnu kõege suuremba loomusse viissada `puuta Ran; läävä loomussele; ää loomuss om kallu tullu; sai mitu ääd loomust Kam; üitskõrd olli kaitskümmend `ku̬u̬rmad lat́kid loomussen Ote; kui paĺlo kallu `vällä tulõ, um hüä loomuss Rõu; üte loomussõgaʔ oĺl saanuʔ katessakümmend `puuta `lutsa Plv; kas loomuss om puhass (kas noodapüügikoht on vaba); kala pakõ loomussest `vällä; kat́s loomust sai vitäʔ Se || pesakond imiss tõi loomusõ `põŕssit Se Vrd loom3

lüli1 lüli RId Khk Pöi Käi Mär Tor hajusalt KPõ, Iis Trm Kod Plt KJn Trv Nõo Har, lülü Kuu Khn Pst Krk

1. järk, osa a. ahela, keti vms rõngas ketti lülid `onvata `ruostes VNg; Muidu tugev ket́t, aga paar lüli on `katki Pöi; ahela lülü Khn; raudket́t oo lülidest kokku `pantud Tor; lüli vahed kuluvad ää, siis ket́t lähäb kat́ti Juu; kett on lülidest kokku `pandud Iis; keedi olli peenikse lülüdega ku uuri keti Krk; sepp nakap katte ketti kokku `ni̬i̬tmä, needip kokku nu̬u̬ lüli Nõo; ket́i lüliʔ omma `kat́ski `hõ̭õ̭runuʔ Har b. üks samalaadsetest kehaosadest `seljä lülü Kuu; `kaula lülid Vai; selgroo lülid vöi `liikmed Käi; seĺgroo lülid on natukse aja takka, sabani on lülisi täis Kei; igal sõrmel on lülisid JMd; `peidla lüliga mõedeti ennevanass Kod c. kõrre sõlmevahe rukki `korre lülid, nigu `solmed sies. rukki on `kasvand `mitme lüligä Vai; rukki sees on nagu sõlme kohad, need on lülid Juu; [viljakõrre] kahe sõlme vahel on lüli Trm; õter kasvab lülide `viisi Kod d. (muud juhud) piibu pitsi lüli Koe; tämä one nüid ehitänüd mitu lüli laadale (laudale) `juure; kõvera luiega piip one lülidega, egä nośol lülisid ei õle Kod; kate lüliga piibupit́s Trv

Vrd lüdi2

2. kord, voor [viljapahn] `aeti rihaltse parandale üle, kergidati pεεlt ää ning nuiati teine lüli veel. anname teise lüli, sabina veel, sis‿saab `valmis Khk

3. osi – Kuu Vrd lülü|hein

mardi|noorik üks mardisantidest Küla noored tegid `marti. Üks oli mardi isa, mardi noorik oli, koti mees oli Pöi

naelane naela|ne Hlj/`nae-/ Pöi Vän Koe Kad Pal Vil, g -se Jäm Vll Mar Mär Kse Tor Ris Rap Juu JõeK JMd Iis Trm Äks Plt KJn, -sse Khk, -tse Vig Kir Tõs Aud Pär Hää KJn; naila|ne g -se Kär Vll Pöi üks nael kaaluv siis oli `niisukene kas kahe`kümne `naelane püt́t ehk `kolme`kümne `naelane püt́t [kalade mõõtmiseks] Hlj; nailane kaalu pomm Kär; `meitel oli sügise kasund nailane tuhlis Vll; Suured levad `tehti, `mütme `kümne nailased oli, just naagu tõlla rattad Pöi; `nairid olid kole suured, juurikad `metme naelased Mar; naelatsed pütid olid või napid Kir; abid kasuvad mõnikord kümme viisteist `naela, ma isi ole öhe `kümne naelatse `kinni `püiden Aud; naelane `kaapsapää Hää; tuhande `seitsme saea naelased ärjad olid, mes sai sügise ära `müidud Ris; viienaelane oli vitsik, aga `kümnenaelane oli või püt́t Juu; siin on mitu naelast või tükki JMd; naelane tükk `leiba Trm; üle `kümne naelased [kalad olid] Äks; poole naelane [viin], si̬i̬ `maksis kahessa kopikad [kõrtsis] Vil Vrd naalane, naglane1, naulane

noh noh Kuu RId Jäm Khk Vll Muh Rei Mar(nuh) Mär Vig Lih Kse Tõs Aud Tor hajusalt K(nuh KJn), Iis Trm Kod Trv Hls Krk TLä TMr San Urv Krl VId, nooh Vai KJn TMr hüüds, adv noh `monda `asja oli, mes pidid `nuore `kuuga just tegemä Kuu; siis `pandi [oblikasupile] viel lusika`otsaga void `pääle ka vel, noh `ninda `maiustusest VNg; noh, mis sa nüüd tied, et sa oma `tüöga `valmis et saa Lüg; Ei `teine `jõuva täma `kätsatuse vahele `nohki `üelda IisR; sie (laat) oli viel `ennemb `pello tüöd, `abri·llis noh Vai; noh, mis see‿nd paes (praegu) olga Khk; noh, akka ometi minema Vll; nuh, ja kui paĺlo kardolisi keedeti Mar; tohmakas või arusaamata inimene, kas tal on siis natuke `mõistusest noh (puudu) Mär; `lasti kuppu, et verd lahutati noh Vig; sis kui ma oli vel alles noh kaheteist `aastane, mina käisin ka sis `pulmas Lih; noh, laalame nüid Tõs; noh tule, kui tahad Tor; ega siis seda (maad) põld paĺlu, üks, noh, viis vakamad; noh aga vat suuremad ju narrivad `väiksid Nis; mõesa koht oli `enne, aga noh eks me nüid isi pereme`aegas ehitsim‿maea uueste Rap; ta (värvitav lõng) oleks midagi `karva jäänd, aga noh ega sel midagi `muodi ei old KuuK; `kärpse `põrgu noh, ta oli nüid sie klaas, riist läks ümmarguselt kokku (kärbsepüünisest) JJn; nii paks, noh `umbes nii paks oli se turvas; tuleme, tuleme, et noh et nüüd saame ikke seia oma õige tie peale Rak; kas minä tiän, et suan `kõrda noh Kod; noh nii laialt oli `künda nigu siit `sinna Äks; nuh, `oĺli rahu `jälle; nooh, pu̬u̬ltõist `tuńdi ja kaks ja [küpses leib] KJn; `sańtekoda oli kiriku ukse i̮i̮s - - noh, `niuke tuba SJn; noh kas tulet joba Trv; Noh, `talve siss `tõmba `ketrust ik Hls; neil sääl kõrdsi man sai viśt midägi sõnavahet olema, noh purjun `pääga tuleb mestel ka ette, et `ütlet mõne vastiku sõna Ran; noh, pange käe `käimä, siss saade ennembide õdagule Nõo; nooh, siss nakass `suśkma, siss suśk ike - - sinnä ja tännä TMr; Noh, sõ̭ss ku˽`kapsta˽`pehme oĺliʔ, sõ̭ss koŕati ua - - `vällä Krl; tä arvaśs, et noh sa puttõt tä pessä ja et sa‿lõtõgi tu `süüdläne, kes [pesa] `maaha ai Plv; noh, mis um siss Vas; mitte üks noh 1. mitte üks sõna, hääl Olid vait ku puupakk, mitte üks noh ei üeld IisR; ma võti ta käsil, ta ei lausu mitti üit́s noh Krk; Tull ja `võtsõ mu rahakopika väevõimuga käest, ma es tohe˽mitte üt́s noh tetäʔ Urv 2. mitte natukestki `kolmõ `poiga ma‿i tiiä˽mitte üt́s noh Räp Vrd no1

nädala|päev 1. üks nädala päevadest Ta oli ikka nii loĺl mees, et ta‿s tea seda ka, mis nädali päe oli Pöi; `reedi jo nädälipäe Tõs; vanass `pańti nädäläpääväde nimed eläjitele: Iisik, Tõõsik Kod; nädalapäävad olid esmaba, teisiba, kolmaba, nellaba, `reede, `lauba, pühaba Lai; Ega naa˽nädälipäävä˽ka kõ̭iḱ ütesugumadsõʔ olõ õiʔ Rõu; Om säidse nädälipäivä Plv

2. pl umbes nädal (aega) `enne `pieti nädala`päivad `pulmi Hlj; vahel oli rüsä nädälä`päiväd `juonega meres Vai; nädali päävad oli `aige Kär; Vilja ösumisega läheb veel nädalipäävad ää Kaa; noorte inimestel nädalipäävad tule uni ka `öösi `ühti Lih; uńt `kiskus `ühte lammast, nädali päävad elas, siis suri ää Ris; ema suśsitas nädalipäävad tuleasemel HMd; nädalapäävad suan leevaga ike veel läbi JMd; oleks ta (koormaga hobune) sul `ange läind, oleks nädalapäävad `rookinud, et obuse `väĺla saad JJn; nädalapäävad olime metsas [heinal] Pal; oleks te üks nädalipäävad varem tuld, sis oli si kali apuks minemata Pil; [kangas] `olli vahel nädälipäeväd maan Ran; `ku̬u̬ĺjat `peeti pia nädäli pääväʔ [kodus] Rõu

1. üks paaris olijaist a. paarimees ta oli mo paariline `paatis Khk; Kus so poariline täna jäänd on Pöi; paarilisega läksime `töösse kahekesi Saa; puariline - - kellegä ühen läksimä keriku Kod; mea ei lövvä `ende paarilist kätte Trv; tulõ mullõ paarilisest Plv; puusepäʔ omava iks paarilisõ, üt́sindä ei saaʔ Räp || esimise niie piale esimine lõng esimisest puarist ja teise niie piale jääb siis teine puariline Amb b. abikaasa, elukaaslane Akkab `jälle see poarilise `otsimine Pöi; naene `ütleb mehe `kohta mo paarilene PJg || aĺlid `rästad akasid padistama, kui nad paarilisi valisid Saa

2. paariühikuline (sag liitsõna järelosisena) a. kaht pange mahutav taari tõrike olli ike talu pääl neĺla viie paariline Hls; `Erne, `suurma ja `kapsta `ru̬u̬ga, tu̬u̬d `keiti suuŕ kolmõpaarilõnõ paa täüś Urv; mul om üt́s paariline pada, `tu̬u̬ga om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `ki̬i̬tä `perhele Har; `Kapsta`tõrduʔ oĺli˽vanast õks kate`kümne pańgilidse˽vai `kümne paarilidseʔ Rõu; paariline annom Plv b. paar naela kaaluv periss `suuri [ahvenaid] es tule, naglalisi ja paarilisi Ran

piir|noot võrkpüünis, mille üks tiib kinnitatakse ära ja teist hakatakse kokku vedama piirnoot - - ühe tiivaga `kistasse `keskele kogu Mus

pii|tagune kangas, kus vaheldumisi ühe pii vahel on üks, teise vahel kaks lõnga; ka hõredama lõimega kangas piitagune on sie, kui `teises piis on lõng ja `teise `piisse ei saa `panna Hlj; puol`villase piird on `jälle, saab piitagust teha VNg; Vahel sai tehä piitagust `kaŋŋast, sai `panna - - ühe pii vahele üks õts ja `tõise pii vahele kaks `õtsa Lüg; meitel `üita piitagune kangas Emm; piitagune, teese vahel üks, teese vahel kaks `otsa, soab vähemast `lõngest ja on `pehmem Juu; isegi tegin siin sügüse `vuodi linadest piitagust VMr; piitagune kangas, iga pii vahele ei `pandud `lõnga, `jäeti teine vahe ilma, teisele `pańdi Sim

pikät|silm kudumisviga, kus üks lõimelõng jääb koest välja piḱätsiĺm, üits lang jääp rippu, tõśtest erälde Kam

pool1 pool g poole S L Kei Juu Kos Amb Ann Tür Pee Koe Sim Äks Ksi Lai Plt; pu̬u̬l (-ĺ) g poole Hää Pal KJn Vil M T, poolõ Võn V, puale Kod; puol g puole Ris Hag Kos KuuK Amb JMd JJn Koe ViK Iis Lei/-õ/, `puole R(-ua- Jõh); puõl g puõlõ Khn

I. num 1. a. murdarv üks kahendik puol `kolmat (2,5) Kuu; kolm üks pool (3,5) Khk; pool viiet (4,5) Muh; kaks ning puõl Khn b. (kellaajast) `kellu saab puol kakstoist VNg; kellu oo pool neljat Muh; `ummes kella pool `seitsme `aeges Mär; pu̬u̬l `seitsme aal tuleb kodo KJn; kell om pu̬u̬ĺ üit́s Krk; ma˽pia kell pu̬u̬ĺ neli kotust `vällä minemä Har; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬ĺ (kuus) Räp

2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust a. ant kogu, terve `vierand `liitrast saa viel midagi, `puolest juba vä˛e `aitab Jõe; puol obose `kuormat panin `sõnniku `vankrile ja ise `viisin ära Lüg; tund ja üks puol [on leivad ahjus] Jõh; mie sain puol vakka täüs `puhti pappu Vai; param ikka pool muna kut tühi koor Khk; Pool kera `lõnga on veel, `julgest soab teise `kinda `valmis; Pool pead valutab nagu ull Pöi; see kaŋŋas `tehti poole `küinra `laiune Muh; kahe ja poole `aastane LNg; oled pool `õuna ää söönd, kis sedä teist poolt siis änäm tahab Mar; pool [tööd] oo veel tegemata või änamgi; ma ole poole elu `aega `kaosid `lõhkund ja `pumpasid teind Mär; poole vakama rukist pidi nelja vakama eenama eest `lõikama Tõs; Ta (külimit) `oĺli jusku pu̬u̬l kuud, si̬i̬ lai külg käis `vasta `kõhtu Hää; pośtivahe oli `ohra, pool pośtivahet oli `kaera Juu; rukkinabrad on puole `kuormased või suuremad Kos; mul põle änam puolt `leibagi JMd; jõin poole pudelid `limunaa·di Tür; olime Vägeva `jaamas ja siis [rong] tuli kohe, kas oli poolt `tuńdi Pee; selle `aaga ingastas puole pudelid `viina ää Kad; pu̬u̬l `tuńdi `aega, kui läks Kod; [vargad] olid poole ü̬ü̬d `vahtinuvad, ei saanud obest ära `viia Äks; pu̬u̬l `tu̬u̬pi [viina] `maksis minu `aegus kolmkümmend ja kolmkümmend viis [kopikat] Vil; `julguss ollev pu̬u̬l `võitu Trv; nüid‿o pu̬u̬ĺ `vaeva vähep joba, tüdär tege puha ärä Krk; ei niidä põhjani maha - - pu̬u̬l `aina jääb kasuma Ran; pu̬u̬l `tunni nüid viriseb, `enne ku ta `aiga `ütleb (raadiost) Puh; mõni ütel, et mul om `leibä `veedi, ma‿i saa sulle pu̬u̬ld `pätsi `anda, siss ańd poolest poole; pu̬u̬l raha ollu ärä `mastu, pu̬u̬l raha ollu `anmada Nõo; siss tetti nisu jahust `kartuli pudru `sisse serände karaśk, pu̬u̬ĺ `olli jahu ja pu̬u̬ĺ `olli `kartuli `putru; rabavuss pengi olliva, nii nigu si̬i̬ pu̬u̬ĺ `lauda Ote; pu̬u̬ĺ maad saa ütele pojalõ, tõnõ pu̬u̬ĺ tõsõlõ pojalõ; ku pu̬u̬ĺ kuud om, siss üldäss meil nii, et kuu om `lõikõl Har; ma˽kisi üt́skõrd `põllõ lehmä suust, pu̬u̬ĺ oĺl suuhn joba Rõu; poolõ puńniga lavvaʔ Plv; paŕõmp pu̬u̬ĺ munna ku tühi ku̬u̬ŕ vns Vas || ku na (lapsed) vällän mängivä, siss om jo toda kira ja kärä üle poole (rohkesti, palju) Nõo b. ant kõik `seilasimme `puoles `purjes (poolte purjedega); `laiva `lähte, `puoled `purjed pääl VNg; `puoled inimesed `läksivad `tüöle, `puoled eväd `saaned tüöd Lüg; sa‿p tεε `pooli `asjugid Jäm; pooled `tuhlid läksid mäjaks Khk; `kapten `rεεkis, et pooled mehed olid ära uppund Emm; pooled inimesed olid juba `enni ää tulnd, kui meie `sõnna saeme Mär; maa olli nii pehme, et poole nurme jäevä üless `künmädä Rõn; poolõ inemise `oĺli ristitselle tullu, kiä `oĺli kutsutu Har; sa‿i tiiäʔ `pooli `aśjugi Plv; poole peal(e) kellegagi kahasse või midagi rentides jagama saaki nii, et omanik saab poole endale sie Ara `suolaja ost `nuodad ärä ja siis `puole `pääle mihed `jälle `püüsid, puol said siis omale, puol sai peremies Kuu; minä vein `metsävahile ühe [mesipuu] `puole `pääle Lüg; mia tei [heina] poole pääl Krk; Tü̬ü̬ teemi küll poole pääle, a ma‿s saa tost kibenatki omale Hel; mi `eĺli vanast `mõisan üte moonamihe kotusõ pääl katõkõisi poolõ pääl Har; kos tu Ossada su̬u̬ oĺl, sääl tet́ti `haina poolõ pääle Räp; mi ańni osa maad poolõ pääle tetäʔ Se c. (millestki väiksemast, poolikust vms) timbit [lambad], nee‿o poolde `körviga, pole `pitki `körvi mette Khk; mul oli `söuksed kätised, ma kudusi pooled sörmed Kär; Moole oo keige rohkem mokka mööda makid, pooled tuhlid (kooritud ja pooleks lõigatud kartulid) ja liha Emm; pooled tõllad olid na vähämad, na, kus kaks oost ees käis Mär; pooled pütäd oo vähemäd ja täis pütäd oo suured Tõs; `sõitsid poole tuulega Kei; pooled (kolmveerand) `käissed olid [särgil] Pal; `väegä höüd lang om tettü - - poole˽keerüga Har; keedeto˽seeneʔ pandass `pu̬u̬ltõ `vaate vai `kirno Räp; rüäl om õ̭nnõ‿vil pu̬u̬ĺ teŕrä - - olõ õiʔ põimuaig kavvõndõh Se d. piltl viitab millegi vähesusele, nappusele `Jusku `puole `mielega, no kuhu sa `tormad IisR; poole äälega räägib; poole iŋŋega (vaevu elusana) `pääses `randa Khk; Ma‿p lousund mette poold sönagid Emm; Seda sündmust ei puudutatud poole sõnagagi Mar; piab ika puol suud `kinni pidama, jäta ika muist `rääkimatta Hag; ära ole niisugune puole aruga VJg; mis sa ikka löterdad, pia ometi pool `suudki `kinni Ksi; kui selle naisele `ütlesid poole sõnaga pahasti, siis ta sai nõnna ärritud Plt; tapime kuan kana, lei `kirvega ta `pu̬u̬lde `vinna, kana läits `lendu; koradi poole meelelise - - mes te joosite `õkva `mõisde ärräle `ütlemä Ran; ta‿m poole aruga - - aap serätsit jutte, mes koheki ei `kõlba Nõo; sa‿lt jo periss poolõ arugaʔ, kis kolmapääväl `sanna kütt, sann kütetäss pu̬u̬ĺpäävä Har; Üldä˽tohe ei˽tälle pu̬u̬lt sõ̭nna eiʔ Rõu || vi̬i̬l olõ‿i· suurõkõnõ - - um pu̬u̬ltsika (pole veel täiskasvanud siga) Lut; poole kõrvaga kuulma juhtumisi, muuseas kuulma Äi mina‿p tee sest asjast mette uduaimugid, pole poole körvaga ka kuulma juhtund Kaa; Poole kõrvaga `kuulis, mis nõnda salajas `oĺli Hää; oleks nagu poole kõrvaga kuuld Sim; poole suuga, poolest suust põgusalt; vastumeelselt mes `anmene see oo, naa poolest suust Mar; puolest suust ta seda ika `ütles, aga ega sie täis `ütlemine ikka põld Hag; teinekord ei saa täie `suuga lubamisest `aśja, ammu siis veel poole `suuga Lai; ta nii poole `suuga iki lubas Ran

3. (määruslikes ühendeis:) keskpaik, keskkoht a. kui `vergud on `puoles vies, siis nad on kaks-kolm `sülda vie all Jõe; `Puole vie rivil läks `tarvis juo `potskad ja `lieted, mes `verku parajass sügävüsess avidid `oida Kuu; `kahvel `seiso ülemäl, nii `puoles `mastis Vai; `pooles määs, sedasi alt üles tulemas oled; `Saapad on `poolde `säärde Jäm; leib nönda pätsiks jäänd, poole `küpsemisega Khk; Tuul murdas kuuse poolest puust katti Kaa; urdad, libed kalad, poolest `saanti (pooleldi) aŋŋera `moodi Vll; Aug, ta liigub nõnda `pooles vees Pöi; mere `saapad‿o `poole `reide Muh; palgi `sisse `raiund sedasi õnarad, nii pooleni palgi `sisse Mih; pudel oo poolest saadik vett täis Tõs; pooles eas inimene (30-aastane) Hää; `jupka on poolest perset Saa; laev on puoles laadungis Ris; `suitsu tuli ju `poole tuppa Kos; ei saand `puolde `tiesse, siis tuli sõjavägi `vasta Amb; üks pleh́t oli seila pial, `poole keresse kohe Ann; kardulid `aeti `puolde `mulda VJg; ukse tegid `lahti poolest saanik Trm; [kuued olid] pooleni siareni või veel allap̀oole Lai; ta oĺli poolest `saati nõus Plt; poiss saab `ammu `enne `sinnä, teie ei saa `pu̬u̬lde `maassegi KJn; kalapüügige om nõnda, et ku `tervüss käen, om poolest sandik nagu lõbu asi Trv; lükkä [siiber] poolest maad (pooleldi) `kinni, ärä periss `kinni lükkäde; vesi olli poolest `sääri Krk; kui kuhi `olli pia poole pääl, siss nakati alt `kakma; kui kalet `lasti, tollega `minti `pu̬u̬lde `järve Ran; küll `olli kurb `kaeda, eläjäss saesap lume seen pooleni küĺleni Puh; tu̬u̬ om Savikenk, Savikenk om Miku ti̬i̬ pääl, poolen ti̬i̬n Nõo; mina‿s `julge nii `kõrgele minna, jäin poole puu pääle TMr; töŕk om poolõni `perseni Võn; `Jätse ussõ `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; püśs oĺl poolõl vinnal Krl; ta om `tsialõ `pu̬u̬ldõ `süamede väidse `sisse tsüsänü Har; ku sa mäkke üles läät, poolõh mäeh olõt mäe jalal Rõu; Poissa`hammõlõ `pańte sälä pääle piht ala, nii poolõni˽säläniʔ Se b. (aja kohta) mei `puoles mais `läksimme [rändpüügile] Hlj; See aasta pole - - öiget koormaveo teed veel olngid, niid alles pooles talves akab lubama Kaa; Kes seal tegemas on, poiss põõnutab pooled päevad magada; Poole öö ajal ta tuleb veel `teise perese, noagu poleks `päeva `aega Pöi; pool suid‿o ammugid läin Muh; Teie tulete siis alles niitma, kui pää juba pooles keskomingus oo Han; vanaste naesed `kehräsid pooleni `ööni Juu; karu `üeldasse, et `kierab puolel `talvel teist puolt VMr; juba pooles `lõunas `aeti kari kodu, kui `kiili akkasid `jooksma Lai; läit́s poolest kuud ära (kuu keskel); ka ta poole päevä aig om Krk; kui joba vanger (tähekogu) `vehmri ommuku poole pü̬ü̬rd, siss teesit, et om jo pu̬u̬l ü̬ü̬d `mü̬ü̬dä; mul sai iki pooleni talveni ubinit süvvä Puh; si̬i̬ kuu lõpeb nigu lõhn `otsa, nüid om joba poole pääl Nõo; päiv om poolõn õdagusspoolõn Har; päiv sais poolõh `lõunah Plv

4. kaks korda (millegagi võrreldes suurem, väiksem vms) sie one `puole `targem kui mina VNg; minu `õtrad õlivad kõhe ligi `puole lühemad Lüg; küsis poole `kallimad `inda Khk; `Seaste on lund poole `rohkem, kut minev`oasta oli Pöi; ma sai poole odavamalt Muh; `ańdis moole poole `rohkem veel, kui ma küsisingi Mär; sie on puole `kaĺlim Koe; ta om jo pu̬u̬ĺ vähep tõisest Krk; temä müis oma `lamba poole `kallimbalt ku mia Nõo; lasnu na (palgid) `ontegi `lahki lõigata keśkpaigast, oless saanu pu̬u̬l `rohkemp Ote; su˽rõivass om poolõ ilusamb ku˽mul Har

II. subst 1. a. kaheks jaotatava eseme, nähtuse vms üks osa; külg Se kuorm `vankril‿o sul `tõise `puole pääl, se `lähte jo `ümbär Kuu; nahal üks on `karva puol, `tõine on sile puol Lüg; ladva pooled rabati ennem Kär; Liha soolati nõnda, et kile pool ikka `alla jähi Pöi; soe pool pannasse `vaeselapse lehel `vastu `aiged (paiselehe alumisest poolest) Muh; Lakard on sihane puu, mis vankri esimest ja tagumest poold koos peab Emm; Kotil keerati pahem pool ja oli jälle puhas Mar; veel olid kahe poolega [särgid], `taksest oli see alus, ja `pialmest oli lina, linane Aud; tagumine pool ehk tagumik Hag; param pool [kehast] jääb nõrgaks Juu; sai `väĺla arvestud, kui lai tuli - - kanna puol jäi `kitsam (pasteldest) JJn; siis nad (turbapätsid) seisivad niikaua, kui jo `pialmist puoled saivad nii kuivast, et kannatas jo kierata Rak; tuuli luud - - si̬i̬ oli õlest `tehtud luud, `tüikapooled muidugi i̬i̬spool ja selle ladvapoolega pühiti Äks; nua piä pooled KJn; `rõõval om üä ja paha pu̬u̬ĺ Hls; ütel ma näi näo pääl [tulemärki], tõene pu̬u̬l nägu `oĺli nigu verine Ran; mes tä muud `olli ku älvätuss, tõese poole sehen es ole elu; vahepuu om jälle, mes rataste edimäst ja tagumast pu̬u̬ld kokku oiab Nõo; `mustre jago oĺl nigu hää poolõlõ inämp, nä olliva sääntse lilleliseʔ (vööst) Kan; illuss põllõkõnõ om taha `laotõt päävä kätte kuiuma, `pitsõga pu̬u̬ĺ om pääle laotõt, päävägä `pli̬i̬küss väŕm välläʔ Har; täl oĺl koolih `kävvüh jo˽kaal kõvvõŕ, pää oĺl kõõ üte poolõ pääl Vas; üt́e poolõga kaar (teat kaerasort) and ka `höśte `väĺlä Se b. kuuluvuse, otstarbe, paiknemise vms järgi eristatav osa kahe poolega pulm - - esimese `öhtu `tuldi ruudi kottu, pulmalised kεisid `kahte (pruudi ja peigmehe) vahet Mus; Tüdruk elass kohe poole pääl (oli naaber) Trv; sääl majan om kaits elutust, minijäss eläb sääl tõesen poolen Nõo; Seto poolõ päält tulno Räp; kuŕah puolõh kabõhhõsõʔ, tu̬u̬ um kabõhhõsõ pu̬u̬ĺ. hüäh puolõh umma poesiʔ, tu̬u̬ um `poissõ pu̬u̬ĺ (naiste ja meeste poolest kirikus) Lut

2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa Üks pool [aknal] käis `lahti, teine äi käind Pöi; suur kahe poolega kiik `olli värava taga Muh; rihaluse väravad oo koa kahe poolega Mär; ku obustega `tultas `sisse, siis `tehtas mõlemad [värava] pooled `lahti Hää; tee ukse pooled `lahti Juu; õlid kahe pualega väreved Kod; `riihetarõ ussõʔ omma kõ̭iḱ üte poolõga, `põ̭hta ussõ omma katõ poolõga Har

3. a. üks vastastest, vastandlikest leeridest nee, kes södivad, on kaks södivat poolt Vll; vanaema läin ukse peal ja küsin: no kumma pool vöit nüid jähi. titeema `ütlen: vöit jähi nüid ikke meite pool (seni olid kõik pojad, nüüd sündis tütar) Ris; timä anna‿i peri, kas väit́s `vasta, õks timä pu̬u̬ĺ piät pääl olõma Se || kellegi pooldamisest mina põle kummagi pu̬u̬l Hää b. (abikaasast) Minu tugevamb puol on `mullas Lüg; Vana käis eile `õhta meil, igav akkand `kinni, alumene pool läind `linna nalj Pöi; isane pool `ütles: ise pidid ikka `muistma [lugeda] Phl; mi̬i̬st üteldi vahel kõvemb pu̬u̬l ja naene `oĺli nõrgemb pu̬u̬l vai õrnemb pu̬u̬l Ran

pool|teist -teist Jõe hajusalt eP, -tõist Lüg Kod hajusalt eL, -toist Kuu Vai (mõlemad osised võivad käänduda)

1. üks ja pool köis `pańdi puolteist `kortselt ehk kaks `korda `ümber Jõe; `kõrjas puoltõist `tuopi `mantsikuid Lüg; puoltoist `aasta olimo `välläs, no `toine suvi tulimo kodo Vai; `paksudest `loudadest, poolteist tollistest `loudadest `tehtud Ans; Suur kena siga oli, selg olnd poolteist `vaksa lai Pöi; poolteist `puuda pane jahu `sisse, tee leivaks Phl; tunni pool`teistme päräst ma tulen `siia, `enni ma küll ei jõua Mar; poolteist `aastad oli kadund, teand `keegi, kus ta oli Mär; sain einad kokku poolteise tuńniga Saa; poolteist rubla Juu; kuda `kiegi `pulme pidas, kas puolteist `pääva kummagi juures VMr; põllumaad ei old küll `rohkem kui puolteist `ektari Rak; pualetõese `uassane, siis peksä [last] Kod; kõvaste üle versta, pu̬u̬lteist kilu`meetrid `kaugel [olid karjamaad] Äks; `pääle söögi sedäsi tuńn ja `pu̬u̬lteist `oĺli `puhkeaeg Vil; mul saa iki pooletõisess päeväss [kartuleid] võtta; `sinna ei `läägi pu̬u̬lttõist `pangi `sissi Krk; `kampsunil olliva kõdara all, `tolli pu̬u̬ltõist vai mes nä olliva Puh; pu̬u̬ltõist `nakla `langa `saie, saab sukka ja kinnast kodada Nõo; pu̬u̬ĺtõist nädälit `oĺli vaśk vana, siss müisi `vaśka ärä Ote; ma ole sinust pu̬u̬ĺtõist `naala rasõhõp Har; hääst tarost saasõ pu̬u̬ĺtõist `puuta mett suvõ `pääle; maʔ oĺli poolõtõsõ talo tütäŕ (isal oli poolteist talu) Räp

2. pooleldi sie suri küll puolteist näĺla pärast ära; kummut mul tühi puolteist JJn; Pannud poolteist juba riide, aga neske väsimus tulnud piale; See kaṕp õli nagu poolteist sahvri asemel Trm; umb aĺlikas, poolteist `kinni `kasvand Plt

3. piltl (lonkamisest) Ĺoobaśs ka˽pu̬u̬ĺtõist, pu̬u̬ĺtõist poodi poolõ Rõu; Laśk pu̬u̬ĺtõist ja pu̬u̬ĺtõist Räp

priipass prii|paśs g -paśsi Vig Ris Nis Hag Kos Koe Plt, -passi Jäm San; prii|pass g -pas̀si Lüg IisR; g pripatsi VNg Jõh; seesü priipas̀sis Kuu, riipaśsis KJn, riipassin Trv, pripatsin Kod

1. kahehobuserakend, üks aiste vahel, teine trengidega kõrval `tõine obone `tõisep̀uol `kale·ska `aisa on priipas̀sis Lüg; `Sakstel kaks obust ies, üks viel `kõrvas, sie on priipas̀si obune IisR; priipassi obused olid `trengide vahel Jäm; panen obuse priipas̀́si Hag; vanass saksad `sõitsid, neli obess eden - - kaks obess aeste vahel, kaks obess pripatsin pitkä köötegä Kod; si̬i̬ obone on riipaśsis, mis kõrval on KJn; Si̬i̬ must pane aiste vahele ja aĺl riipas̀si Trv Vrd riipross

2. (töö juures mittevajalikust inimesest) sa jääd priipassi pääle San

punnaline punnali|ne Ran Kam Rõu Plv, g -se Hää/-le|ne/ Trv Hls Krk/-li|n/, -tse Puh Võn Har Vas, -dse Urv Krl/-lõ|ni/ Vas ühte punda mahutav; üks pund kaaluv `võtsi punnalese nõu Hää; `kallas jahu punnalise kotikse `sisse Hls; esäl `oĺli punnaline sudak Ran; siin om teile punnaline jahukot́t Puh; ma osti üte punnalitse kot́ikõsõ täüe `su̬u̬rmõid Har; punnaline hauǵ oĺl Vas

puudane puuda|ne Pöi Muh Rei Juu, g -se Jäm Khk Tor Ris JMd Koe Kad Trm Äks, -tse Lih Kse Tõs Nõo San; `puuda|ne VNg(`puuane), g -se Kuu Lüg Jõh Vai; puuda|nõ g -tsõ Plv, -dsõ Har; puua|ne g -se KJn üks puud kaaluv `karduli kotti one `kolme `puuane VNg; `puudane `lammas õli Lüg; moni kerd on kahe `puudasi lohesi Vai; sool oo viie puudastes kottides Khk; Mis see pisike põrsas oli, kas oli kolme puudane Pöi; puudane kott jahu Rei; puudatsed - - kotid, puudatsi ja kahetsi oo kõege `rohkem Tõs; puudane lammas Ris; tal on `mitmepuudane jahukot́t seĺlas JMd; sajapuudased kivid Kad; puudased puńdid [heinu] `pääle ja Äks; puuased püili jahu kot́id KJn; teräkoti `tõstmine `oĺli `väega rasse tü̬ü̬ - - tu̬u̬ `oĺli kolme puudane Nõo; ta kot́t võid puudanõ ka ollaʔ Har

päivkond `päivkond Se; pääva|kond g -konna Khk (umbes) üks päev paljuks päävakonnas teha jövab Khk; `päivkond, päiv `otsa oĺli söömäldäʔ Se

pöör1 pöör g pööra (-ä) eP; pü̬ü̬r g pööra Hää, pöörä KJn Vil eL, püörä Lei Lut Kra, püärä Kod; püör g püöra Ris JMd JJn Koe VJg Sim Iis Trm, `püör|a, -ä R(n `püör|a, -ä VNg Vai)

1. pööratav sulus kel õli aak, pani `aagiga, kel õli püör, pani `püörägä `ukse `kinni; mene `kierä uks `püörält `lahti Lüg; pane uks `püörä Vai; Louda uks on `pööra panemata Jäm; Ega vörgumajade uksed lukkus kεind, olid lihtsalt pööraga Khk; Sauna uksel oli pöör ees, ännaga pöör oli, änd käis läbi ukse posti, sai mölemist küljest `lahti teha ja `kinni `panna Pöi; laada pöör oo eest ää tulnd; võtab ukse pöörast `lahti Mär; saanal ja taral oo pöör ees Tõs; pane uks `pü̬ü̬ra Hää; väraba pöör on paelast, pulk `otsas, annab pöörata Nis; peĺdiku ukse taga on pöör, `keerän pöörä taha, sis - - ei soa `kiski `sesse Juu; värav on `püöras JMd; uks‿o püäräss `laśti Kod; uks käis sedävisi tal `kińni - - pü̬ü̬r oĺli i̬i̬s KJn; meil ei olegi `lińkege `uśse, meil oo puha pöörtege; pane iki `ende `järgi uśs `pü̬ü̬rä Krk; kui `lamba `oĺliva laodan, siss oĺliva pööräd i̬i̬n Ran; usse pü̬ü̬r kiiluti võlli `otsa, nii et ta ärä es tule Nõo; ku kapi usse `püürä panõt, egaʔ sõ̭ss rotiʔ iks kappi ei päseʔ Kan; pü̬ü̬r - - `peoga käänät vallalõ ja kinni kah. sanna ussil iks inämb ommaʔ pöörä Har

2. a. pulgakujuline rõivaste kinnitusvahend ega `ennevanast ei õld `nüöpisi, siis õli püör `püksi ies Lüg; Kasukal ja `püksidel olid puu `püöräd ies, `õunapu `oksast `tehtud IisR; `pükstel oli kaks `auku, pöör turgati läbi Mar; oo `nüidki näha olnd veel pööraga `püksa Mär; `nööpe es ole [pükstel], auk käis ülevalt puu pööraga `kińni Saa; nüid on nööbid, aga enne olid pöörad Hag; püör oli nööbi iest JJn; kasukitel `testi nahass pitergused püäräd, `riśsi nü̬ü̬paagun Kod; meste pögsil `oĺli tõese poole `värdli otsan pü̬ü̬r, tõese poole `värdli `otsa `oĺli mulk lõegatu Nõo; mul oĺli vanast lakaga alusspüksiʔ, `hü̬ü̬tsiḿmi manh oĺl üt́s pü̬ü̬r, `tsüśksi puupööra mulgust läbi ja oĺl timä kińniʔ Har b. puupulk nööri, köie vms pingutamiseks pü̬ü̬rd pulgage nina `kinni, et ta liigute ei saa, si̬i̬ om pü̬ü̬r Trv; tuleb tetä kabel, silmuss `tõisi `otsa ja pü̬ü̬r `tõisi `otsa, t‿om kaallõig Nõo; priĺl pandass `tsialõ `nõ̭nna, sõ̭ss ei saaʔ `rü̬ü̬ki, pööräga pööretäss kińniʔ Plv; Poisilõ panti pü̬ü̬r nõnna, es päse kohegi, pidi [naise] arʔ võtma piltl Vas c. kark aŋŋu pöör Muh; `lapju hanna otsahn um pü̬ü̬r, viglal niisama Rõu d. muuotstarbeline puupulk vörgu löng `aedi pööra `pεεle Käi

3. seadeldis millegi tõstmiseks, vedamiseks, pööramiseks vms `Püöräd `parrastesse `kinni, `ankru`köüe `otsad `jälle `püörä `rummu `külgi ja `püörä siis `ringi `kierdämä, `sendä sai `nuoda pikki `pohja edesi `liikuma Kuu; küll neid (linamasinaid) `tehti vändägä, pöörägä ja `viuga; pöörägä kangutasid sedäsi Vig; sepal on alaś, alasil on püör VJg; ajasid talvel pööraga `noota kokku; suurem püör on `vennes, `veiksem luotsikus Trm; `Veske - - `pü̬ü̬rä sai öhest kohast `teise `tõsta ja ku `vesked `tuulde kääneti, sis `pańti pü̬ü̬r pośti `küĺgi Vil; ku välivi̬i̬ `nu̬u̬ta vedäsime, olli pü̬ü̬r `vennen, kaits `jalga `püsti ja nü̬ü̬ŕ pääl ja nõndasama lai ku vene; `salve manu kaits puud `püsti, pü̬ü̬r vahele, nü̬ü̬ŕ ümmer, vändägä `käänsit, puupańg olli nööri otsan Trv; kui sügävämb kaiv, siss peräots `võeti pöörägä üless [kaevamisel]; `veśke `tuulde `pü̬ü̬rmine käis pöörägä Ran; mõnel om pööräga kajo, om ket́t ja keti küĺlen pańg Nõo; Vanast oĺli˽`valtaga˽ kaoʔ, nüüd omma˽pööräga Urv; Ku˽voḱk `sisse kiśk, sõ̭ss `pü̬ü̬ŕti pööräst napa `alla poolõ, sõ̭ss lätt nü̬ü̬ŕ lobõhõbass; Suuŕ pada oĺl koogu otsahn ja˽pööräga˽timä `kääńti tulõ kottalõ ja˽säält är˽kah Rõu; Pööräst sai `telli vokinööri pingutust Vas; kos suurõʔ lod́a omaʔ, sääl om pü̬ü̬r `ankrit `vällä võttaʔ Räp; ku `nu̬u̬ta `naatass vidämä, siss omaʔ pööräʔ Se

4. köiepöör ema `näitas seda `püörada, üks oli, kes `kieräs ja siis tegi seda kodust köit VNg; pööraga lüiasse takku kööveks Muh; pööraga pööritedi [köit], mool on alles ka veel see pöör Phl; ühed oo köie kokku `laskmese pöörad Mär; naesed kedrasid ja mehed lõid `pööra, `köisa `tehti PJg; pööraga `lü̬ü̬das kokku nooda `köisi ja võrgu `paelu Hää; pöörä peäl `tehti keere `valmis, sis ükskord `tehti köieks Juu; mul isa tegi ise looma `kütked, pööraga keerutas HJn; Pöör on - - ruami `moodi asi, pulk on tal keskpaigas, kos pial teda `ringi keerutatasse, kui võrget tehasse Trm; pöörägä lastasse köie ki̬i̬lt KJn; Ät́t tei iki `talve `õhtu pööräge `kaplu Hls; keids tetti pöörägä, keerutadi `ki̬i̬rdu, `oĺli kolm ki̬i̬ld, siss ei kakke Ran; `paklist keerutedi pöörä pääl võrget ja `võrkest tetti siss `nü̬ü̬ri, tetti `keidsi ja tetti `ohje, `panti kokku mitu ki̬i̬ld Nõo; pöörägaʔ tet́ti vanast `kaplu Plv

5. käi püöra pial tehasse nuad teravast Iis; tule `pü̬ü̬rä ümmer `aama, ma taass kirvest teräväss aia Krk; kui mõni õige kõva vikat́ om, siss `aetess ta pöörä pääl terävese Hel; esi pidit kotu iks `kirve teräväss `ihkma, ku pü̬ü̬r `oĺli, siss lassit pöörä pääl, ku `pü̬ü̬rä‿s ole, siss `ihksit tahu pääl teräväss Nõo; mul om ka ää pü̬ü̬r, pööräge om ää väidse ja `kirvõ - - terävess tetä San; panõ sa vesi pöörä`moĺdi, ma võta `kirvõ kah, siss pöörämi `kirvõ pöörä pääl vaavass Har; Mis‿tul latsõl viga u̬m, rü̬ü̬ḱ ku˽pöörä pääl Rõu; tahokivi um tu̬u̬ pae, kellest tetäss `kirvehigomise pööräʔ Plv; püörä pääl või ärʔ hikoʔ Lut

6. niisi hoidev puu, niievarb `kaŋŋas`puudel olid `püörad `tehtud, `püörad, kus `küĺjes `niied olivad Hlj; `püöräd, kus `niied pääl `sõisavad Lüg; niide pöörad, millest niide nöörid läbi `jooskvad Khk; niie pööräd `üitässe, saab `puuga `tükkis `üitud Mar; pöörad - - oo pikad puud, mis köevad tallalaua `külge, muedu tallalauad `lähtvad niietest laiale Aud; püörad on, kus niied pial käivad, niie pael käib `püörade pialt läbi Ris

7. käärpuud; (ka mõõduna:) üks ring ümber käärpuude mine säe sa‿tu pü̬ü̬r üless, ma taha kangast nakada vedämä; tu̬u̬ kangass oĺl kümme `pü̬ü̬rä piḱk, mia ma˽`koie, säält sai paĺlu palajeid ja kottõ Har; kat́stõiśskümme küünärd oĺl pöörähn Rõu; kangast `veetäss pöörä pääl; ma koi `täämbä poolõ `pü̬ü̬rä kangast Plv; püöräʔ ummaʔ säet `puitsõʔ, neĺli um `pistü ni kat́s `riśti, `veetäss kangast `sääńtsidi `pü̬ü̬re pääl Lut

8. juuste või karvade pööris `vaśkal om pü̬ü̬r pää pääl. kel allpu̬u̬l `siĺmi pöörä om, tu̬u̬ olevad ää piimälehm; inemesel om kah keskpääd pü̬ü̬r Ote; kel pü̬ü̬r sälä pääl, tu̬u̬ om hää t́siga Kan; ku otsa pääl pü̬ü̬r om, sõ̭ss saa peru hobõnõ Urv; varsal um illuss pü̬ü̬r, ta‿m pööräga˽vars; mõ̭nikõrd vasikal um mitu `pü̬ü̬rä Rõu; `hiusõ pü̬ü̬r siih lagipääh, täl omma kõ̭iḱ pööräh `hiusõʔ Se

9. a. sõõr, ring laulõti ka‿ks ja karati pööräh, tetti pü̬ü̬r; pääväl pü̬ü̬r `ümbre, `vihma saa; Noorõ˽joosiva˽tulõ man pööräh, vanaʔ - - aiva˽niisama jutto Se b. midagi ringikujuliselt asetatud, tehtud verevä nööräʔ ollivaʔ [pikk-kuuel] `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle ja `rindo `pääle, kutsute pööräʔ Räp; pangõ linaʔ ar `ü̬ü̬sest `pü̬ü̬rä; `kakjaʔ paniʔ linaʔ kattõ `pü̬ü̬rä Se