[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 18 artiklit

areldama areldama KuuK Kod

1. teovõimeline olema; suutma teha, toimetada laps akkab jo areldama; sai areldajaks (hakkas iseseisvalt elama); `aige akkab ikke areldama kua juo Koe Vrd arendama

2.? julgema, söandama ma ei areldanud, ma `kartsin arstile `rääkida. ma `kartsin `arsti KuuK

arendama aren|dama Emm Rei Mar Mih Hää Ris Juu Kad Kod Ksi Lai VlPõ M(-deme, -tem[e])

1. töövõimeline olema; seadma, korraldama; toimetama, talitama; korrastama; korras hoidma, koristama, puhtastama `tarvis kokko arendada (töö lõpetada, koomale tõmmata) Mar; arendasime `entid uie maja `sesse Mih; Võtab pää kirjuks - - sa‿i tää, kudas `kõike ära arendada Hää; arendame täna selle tüö ära Kad; õles ta - - õllud `varjajass ja nõuss ja toess, kunni ma õlesin ise suand arendajass ja vanemass Kod; kui ta (haige) juba arendama akkab küll ta siis suab `tervest Ksi; [see vanake] on teesest natuke arendajam (kõbusam) Lai; veikest tüdrukud `öeldi koogitegija - - kui ta juba arendaea oli Plt; Küll on raske, kui see inime nii päratuks jääb, et ta isi ennast enam ei arenda Pil; laps mõstab ju ennast isi arendada (silmi pesta jne) KJn; ma arenda (koristan) kammerd Trv; arendab oma `asju ja, `sääjab ilusti neid Pst; arentive (pesid) neid `nõusid Krk; miul om siin arendemist, `säädmist, kohendemist, miul ei ole midägi periss tü̬ü̬d Hel Vrd areldama, arjendama1

2. jõudma, suutma; viitsima, tahtma äi mina arenda änam üles tousta; Äi arenda kövelönki sirgu vidada Emm; ei arnedand sugugu `käia Rei; ta (haige loom) on nõrk, ta ei arneda Ris || Et voib üks inimene ometi nii arendamata (saamatu) olla Emm

3. (sukka) alustama, looma ma arendasin tänä koe suka ülesse ~ lõin ülesse Juu

argeldama argelda|ma Jäm Hää Saa Kod/-ŕ-/ KJn Pst Kam teovõimeline olema; talitama, toimetama, askeldama; seadma, korraldama; kraamima koduse talitsemise `pihta `eetaste argeldamine Jäm; Pailu `aśju korraga käes, siiś sa ei jõua neid ära argeldada, ei jõua korra pääl `säädida Hää; ku näd (lapsed) juba aŕgeldajass akasid, joba karjan `käimä, siis tõid ise `leibä; (väike laps) aŕgeldab joba käädä Kod; kraamip `tarre ja edesi tagasi tõstap `omma `kraami - - ta argeldap säl taren Kam Vrd arbeldama

arjendama1 arjendama Khk TaPõ Ran töövõimeline olema; toimetama, talitama; seadma, korraldama tööd o nii pailu, et ep jöva εε arjenda Khk; õli kolm nädalad põdetata tõne, nüid o `eake arjendaja Trm; lapsed akasid juba arjendama, `lehmi `lüpsma, sigu `sü̬ü̬tma MMg; mõni laits kasvab, `juusse om nigu assaku, pää nigu Pärdi pedäjäss, ei ole kedägi kes arjendab Ran Vrd arendama

elu|jõuline
1. (eluks ja tegevuseks) võimeline; tugev [vili] märjäga on toores ja elu`jõulene Var; [imestades] elu`jõuline ja turb mies, täis suur ja suri ära JJn; `pantvoŕm kannatana `katsa`kümne kraadilist `kuuma `väĺlä, ja olna vi̬i̬l elu`jõuline Nõo Vrd elujõueline
2. jõukas si̬i̬ om elu `jõuline kiḱk om tal kõrran puha Krk

emaline a < ema
1. ema omav emäline laps, kellel one emä, ja tõene one ilma emätä Kod; imälitsõ latsõʔ Se
2. võimeline emaks saama – Vas

jaksama `jaksa|ma, jaksata spor Lä K, Pä I M TLä spor, u V (`jaaksa|mma, -da Har); -da R, ?Tor, ?JMd, ?Iis([ma] jaksan); `jäksa|ma, jäksata S(spor da-inf -da) Lä K a. (füüsiliselt) suutma, võimeline olema `Ennemb `jaksasid üle obose üppädä, nüid ei `astu üle õle`kõrregi Lüg; kesk`õhtat võttab, ei `jaksa `ilma `õlla Jõh; Tä tieb nagu jõud `jäksab Han; mina ei jäksand kohut `käia nendega; ega suo siis iad puud `jäksa kasvatata Amb; `ańtsin obuselle `leiba siis akkas `jäksama Ann; ei `jäksand `niita, käed kukkusivad kohe `kõrva Kad; kui akkasin `jäksama, akkasin `käima meeste juures `okse põletamas VJg; miu jõud ei `jaksa sedä Krk; ma‿le väsinu, ma‿i `jaksa minnä Nõo; kas sul joud jaaksass üte suvõga elu`maia vaĺmiss tetäʔ Har || mõistma – Khn b. varanduslikult, materiaalselt võimeline olema ehk `jaksamo vähä `aavalde `protsenti `maksa Vai; `jäksab oma `lapsi kualitata VJg Vrd jõksama

joudma `joudma, (ma) joua Jäm Emm Rei Har, (ei) joua Vas, `joua Lei, jouva San Krl, jouvva Urv; (ma) jova Hi, jovva V([ei] juvva Lut Kra); part `juudnu Lut; `joudand Ans Mus; `joudama, (ma) `jouan R
1. (jõu v võimete poolest) jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema miks ei `joua `riisu Hlj; `eigä `joua igäühe `miele järele elädä Vai; kes nee jouab `rääkida keik mis olid Jäm; maap jova teha Phl; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ, no om paremb Krl; nigu mi `jousõ, nii tei Rõu; jovva ei inäp taad magõhõt́ süüäʔ Vas; üt́s lammas kaŕa hulgah oĺl limbak ja jovva es tõistõga üteh `kõndiʔ Räp; taad hellü jovva aiʔ inäp arʔ kullõldaʔ Se || (viljast) timahalt ei joua na rüäʔ medägi edesi minnäʔ, omma `väega kiduraʔ Har || kärsima, maldama kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kinni pitäʔ Se
2. (majanduslikult, rahaliselt) suutma, jaksama; võimalik olema esä oĺl näet ni‿kõhn õt, ess jouvva maia `ostaʔ Urv; Kiä oĺl rikkap, tu̬u̬l `oĺliʔ õks suurõ siiʔ, `laembaʔ, vaesõpil `oĺli `kitsapaʔ – kui `kiäki jousõ Har; nii saadõ söögi keä ku `kiäḱi `jousõ midägiʔ vaĺmistaʔ Rõu; hulk pereht oĺl, paŕgitu`isi `tsu̬u̬gõ jovva‿ass `ostaʔ Vas
3. a. (ajaliselt) suutma, (teat aja jooksul) toime tulema; saama, võimalik olema; (teat ajaks) tehtud saama ma joua sene `tööga `öhtugs vastale küll Emm; mõ̭ni pidi [pulmi] katõ nädäli peräst perähn `kośja, kui `kiäḱi `jousõ Rõu; ku varapa `tüühü lää, sõ̭s jovva vahest ar tetäʔ `aiksast Se b. (teat ajaks) kohale tulema, mitte hilinema kas sa `joutsid vel appi Emm; ma `mõt́li, et ma poodi manh sullõ `vasta joua, aga sa `oĺli jo `mü̬ü̬dä tulluʔ Har; ma ar joudsõ peräle minnäʔ Se
4. a. (kiiresti) edasi minema v saama; edenema; tagajärjekalt midagi tegema ei `pääse päist egä `joua jalust Kuu; ei sie `joua oma `tüöga VNg; ei `joua siä ka oma `tüöga edesi `eigä tagasi Vai; ta ei joua `tööga edasi Rei; ku pedäje kasu `joudõvõʔ (s.t hästi kasvavad), sõ̭ss lätt küĺv ka `kõrda Har; hiĺlak, jovva‿a·iʔ kohegi uma `tüügaʔ Se b. kellestki mööda minema, kiirem olema, kedagi ennetama oĺl vi̬i̬l kat́s `tuńni perän minnu tullu˽tulõma - - ta jousõ minust ette poolõn ti̬i̬hn Har
5. a. (kuhugi) saabuma, tulema, kohale v välja jõudma; teat eesmärki, sihtkohta, taset jne saavutama, kätte saama (ka järgi, pärale jne j) paks udu oli, `naised ikke `kartasite, et tia, kuhu `välja `jouavad Jõe; kalamehed `joudavata `maale VNg; tule niid nobemidi, saap joua mo `järge Jäm; se va laisk obu, kui `kougele tei senega jovate Emm; kuis sa nii ruttu kodu jousõ Krl; ma olõ sinnu seeni maani piḱisiĺmi `u̬u̬tanu, noʔ umõta olõt sa peräle `joudanu Har; u̬u̬t́ tüḱü `aigu nikagu elläi jo˽lähembähe joud́, sõ̭ss nakaś teräväbäst `silmämmä Rõu; kui timä `joudse selle kotusõ mano, es olõʔ enämp sääl midägiʔ muud kui suuŕ kivi unnik Vas || ulatuma tu̬u̬ jutt jo otsaga mi˽vallast Roosa `valda `joudanu Har b. lähenema, liginema, kätte tulema, saabuma (ajast) (ka kätte, ligi j) `aiga one ligi `joudamas VNg; aeg jouab käde Jäm; rugi `leikuse aeg jouab käde Rei; tüüaig joud kätte Krl; sul nakass jo pääkooliaig kätte `joudma; aig om ligi `joudanuʔ Har
6. liialdama, hooplema, luiskama inimese jütud `joudvad `palju ega se keik tösi pole end Emm; `joutut jütt (liialdatud j) Rei
7. muutuma, saama akka juba vanags `joudma; Nee juba omaga εε joudnd (tarvitamiskõlbmatuks muutunud) Emm; vanas `joudma Vas
Vrd jõudma

jõudma `jõudma, (ei) jõva Pöi(jõua) Khn, (ta) jõuab, jõvab Muh, (ma) jõua(n) L (jõva van Tõs, jõvvan Hää Saa) K(jõvva Äks), I (jõõdan Kod, jõvva Pal), (ma) jõvva eL (`jõudme M San Krl; [ei] jõuaʔ Räp, jevva Se; `d́õudma, [ei] d́õuaʔ Lei); `jöud(a)ma, (ma) jöua (jöva, jööva) Sa Emm Käi; `jõudama, (ei) `jõua u Lüg Jõh
1. jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema a. (füüsiliselt) kui toŕm on, tulavad löhed jöge, mette ep jöva `vasta vöttada Mus; sa ikke ei jõua mu `vastu `eina niidetud Mar; tεmal abi ei ole, aga isi ei jõua `leiba `menna `tooma Han; kes inimeste suid jõuab `kińni `panna; ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutata VMr; kisendäs mes jõuś; keś si jõõdab ü̬ü̬d ärä magada Kod; ei või `rasked `aśja `süia, ei jõua ära `seedida Ksi; ei jõvva `tüüle `vastu Trv; na saeva `viina, nigu juvva `jõudseva Ran; kes näid näguli päeväkeisi jõvvap üless arvata! Kam; küll ta jõud ilman paĺlu pahvõrdada; kat́s obõst ollu i̬i̬n ja, nu̬u̬ ei olõ `jõudnu tu̬u̬d koolut provvat vidädä Urv; ega suvõ käve kaŕah niikavva kui `jõudma `naksi Räp; kõrdmago sääne, paĺlo kõrdu, keä `ju̬u̬dnu timä nii `hüästele puhastada Lut || (loomadest, viljast, mullast) see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda Lih; üks kasuja loom, ta oo `väetimasse jäend, ei ole jõund oma kasu täis kasuda Mih; [õunapuul] kru̬u̬n on suuress kasund, tüve ei jõuva järele Vil b. (vaimselt, moraalselt) kärsima, maldama see‿b jöva midagid oma iŋŋe peel pidada, räägib keik `välja Khk; ma‿i jõvva üleommentset ärä `u̬u̬ta Krk; ai igävetse pikä joru - - es jõvva enämb ärä kullelda; toda ei jõvva ärä imestädä, et serände tark mi̬i̬s ja nii `ullu tükki ti̬i̬b Nõo; mina naarin, et ooh, mina jõvvan nüt sedä pidäda, mis teie siin nüt mulle `ütlede TMr c. (majanduslikult, rahaliselt) oma osa sai kätte. vend `kõrraga ei `jõudand `maksa. `pitka `pääle `maksas Lüg; kakskümmend kopiked sai `pääva, mis sa selle eest `jöutsid `tuua Pha; tüdar ei jõua mul paelu anda Hää; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; kaks obess ike jõõdab pidädä Kod; kudass ma jõvva üle talve pidäde, ni̬i̬ `ulka `lu̬u̬me Krk; egäl talul es ole aena `küini, kes jõus, tu tegi Ran; mõisnigu iks lassiva `juuri, ega talumehe ess jõvvava Kam; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah Plv d. (ajaliselt) Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha Lüg; natuse ajaga `jöudasid niipalju teha Khk; enne löunat ma‿b jöva üht `tulla Pha; `jõutsi `valgevarul `tööga vastale Pöi; millal siis jõvad, kui sedasi `aegamööda noogid Muh; tä jõuab oome küll `minna Kse; nii äkiline surm old, ei jõund `vuodissegi VMr; maa on plińk, ei ole veel jõud `kuivada Sim; tänä ei jõõda ärä tehä, jäeb `omsess Kod; kel vähämb `tü̬ü̬lisi, ess jõvvagi tetä su̬u̬ `aina Ran; me es jõvvame rügä ärä lõpetada, tõesess päeväss `jäie kah Nõo; näid es jõudaki üte talvõga ärʔ arriʔ Urv; Õtak tuĺl pääle, haud oĺl `kaivmataʔ, nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
2. tulema, saabuma a. (ajaliselt) en `jõudand `sinne senest ajast. jäin `kauvast Lüg; magamise aeg jövab käde Khk; jääd sa sönniks siia, kunni ma jöua `öhtaks tagatsi Jaa; öö `jõudis kätte juba Mar; ma jõuan küll rongi ajaks `jaama Mär; `jõutkem, `jõutkem jõulukesed, `nähkem, `nähkem näälikesed Hää; pühad jõuavad juba nii ligi, tulevad `varsti kätte Juu; `jöutsid üst koju, kui `vihma tuli nagu uavarrest JMd; kella kümnest peab Iisaku `jõudma Iis; vanad `laulsid et, jõuaks jõuaks jõuluke Lai; `õhta jõuab Plt; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; aig jõvvap kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; päiv nakas `lõunahe `jõudma Plv || surm ei jöua `tulla Jäm; löuna‿p jöva millalgi `tulla, võtame kannatist ka Mus; ruki jõvab `peale [heinatööle] Muh; pääv ei jõua `otsa `saada Risb. (kuhugi, ka järele, järgi, pärale jne) akkama juo `einä `tüöga järele `jõudama Lüg; kiri `jõudis mo kätte, siis oli illa juba Mar; `valge varul `jõudis isa kojo Mih; Ärg jõuab `sinnasamasse, kus jänes – pidulaua pääl saavad mõlemad kokku Hää; Juak oma agude tegemise jäŕjegä üsnä `kaugele `jõudnud Juu; `tehti ja `tehti, aga lõpule põle ikke `jõutud Amb; Aadu läind puest `väĺla ja jõud kuhe `uhke kõrtsu ette; ta oli tubli `leikaja, ei teised jõund järele VMr; jõusin asjaga tilale Iis; `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ei tassa `kõnden `kaugele jõvva Puh; masin jõus järjega joba Räesajagule Nõo; joba `mõtsa `jõuden lät́s vanaimä meist `harpu Kan; oĺl lubanu kiŕja `saata, ku tagasi jõud Vas || selle lagund `vankriga sa `kuskisse minnä ei jõua Mar; `kiislaga ei jõvvaʔ kaugõmallõ kui üle katusõ kaedaʔ Räp || ulatuma pole see `uudis münuni mette `jöudend Käi
3. a. edenema; tagajärjekalt midagi tegema Edasi ei `jõua piast ei `persest; Ei `jõua ei edasi ei tagasi IisR; Kes teeb, see jöuab, tee`käija pidagu löuad Jäm; kaksiti külimisega `jöudas küll änam, äga see pidi nii vaga ilm olema Khk; kui sa‿p tee, siis ep jõva koa Muh; laisk ei jõua `tööga Mär; esiti mul oli `toitu nii vähe, nüid on mul `kõike küll, olen edasi jõund Kos; tee on `tuhkjas ja `raske, vähe jõuad edasi Lai; kos ta käe `küĺge panep, si̬i̬ tü̬ü̬ jõvvap edesi Krk; `tü̬ü̬ga edesi ei `jõvva, tü̬ü̬ jääp kõ̭iḱ ripakeli Nõo || edesi`jõudai (töökas) Hel b. (kellestki) mööda minema, kiirem olema, (kedagi) ennetama minä `jõudasin tämäst `einaga ette Lüg; siis sa just `jõudsid eest ää `mεnna Muh; si̬i̬ jõud ette oma `käimisege Krk; ma `jõosi enne tedä, ta jäi `veedike `kaugess Nõo; kelle siŕp si ette jõvvap, selle peigmis müt́si ostap rhvl TMr || (kellast) kell käib ette, `jõuvab `rohkemb kui `õigus Lüg; mis kellu näidab - - kui pailu ta juba `jöudand on? Khk || fig (enne pulmi lapse sünnist) Noortel oo ka nee asjad ede jöudand Kaa; Poeg `jöudis pulmadest ede Pöi c. fig liialdamisest, luiskamisest Ants oo seike mees, kes eese jutuga jövab pailu Kaa; `Sõuksi kuulu `asju‿p tea midagi, rahvas jõuab pailu Pöi; inimesed jõuavad paelu, ega maksa `kõiki tähele `panna JMd; muko `kuula kuda võĺsib ehk jõõdab; `tütred `latravad ja paĺju jõõdavad (on kergete elukommetega) Kod; jõuab oma jutuga KJn; inimeste jutu jõvvava paĺlu, ega si̬i̬ kõ̭ik `õige ei ole, mes kõneldass Nõo Vrd jõudeteme

jõudne `jõud|ne g -se hv Kse, jöudne Khk võimeline, suuteline; jõudne Kastega on jöudne niita Khk; töö `jõudne Kse Vrd joudnõ

jõuline `jõu|line g -lise Kuu Lüg Khn/`jõo-/ Hää Kos JMd Iis u Kod, Äks Lai Plt Hls Krk T Rõu Räp; -lene g -lese Kul Var Mih Tor JMd Koe Plt KJn; jõõduli|ne g -se Kod; jõvvuli|ne Ran Nõo Plv/-nõ/, `jöuline Khk Kaa
1. tugev, jõudu täis seal pidid üsna `jõulesed inimesed olema, kellel ikke `jõudu oli Mih; tugev ja jõõduline mi̬i̬s Kod; kui sa `jõuline inimene oled, võim käes, ei olegi töö `raske Plt; purik om suure jõvvuline, `kange `lahkma, läbi `lü̬ü̬mä [kalest] Ran; kes om jõvvuline anipoig, tu̬u̬ ti̬i̬b koore `katski Nõo Vrd jõulik1 || (millegi) tugevune, (nii ja nii) tugev meil oli ikke `viie obuse `jõuline masin sies (traalidel) Kuu; ema oli vana inimene ning ma üksi oli tääve `jöuline Khk; Lappaja [paat] on ka `mootoriga, kümne`jõuline mootor sehe Hää; kaheobose `jõulene; täie`jõulene mi̬i̬s KJn
2. lihav, rammus; lopsakas, elujõuline, hästi kasvav `astrad `lammad suured ja jõõdulised Kod; mõni elläi om äste `jõuline – kes rammun om, illus; sääl tsia kõik jõulise Kam; `jõuliseʔ eläjäʔ ummaʔ liha täüs Rõu; jõvvulinõ orass Plv; Ku `väŕskelt rammutõdu maa pääle kesõv külvete, sõ̭ss külvete inne kuu täüś `saamist, ku vana `jõulise maa pääle, sõ̭ss külvete täüś kuugaʔ Räp
3. jõukas, rikas `jõulene mees, kel varandust kogutud Plt Vrd jõulik1
4. (millekski) võimeline, suuteline tä ikka selle `jöuline oli [et võlga tasuda jõudis] Khk; kes olid kiriku `jöulised (so jõudsid kirikusse minna) Kaa; massu `jõuline, ken `massa jõvvab Hls

kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; kaala kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; kaala murdma ~ kaalaga vedama jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; kaala peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; üle pää ja kaala hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; adra kaal adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; pudeli kaal pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; viiuli kaal viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; voki ~ lühi kaal voki kurk; kaala heitma, jooksma, pilduma, viskama oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se

kaala|kandja
1. laps, kes suudab ise pead tõsta ooh joba nakab `kaala `kanma, joba kaala`kanja. kui võtad üless om kaal kõva, joba kannap pääd Ran; kaala`kańdja, pää juńks otsah Se
2. töövõimeline Lapsed said juba kaalakandjags Emm; nigu said kaala`kanjass, nii pidid esi `endäle `leibä `ti̬i̬nmä Ran; ku ta joba kaala`kanja `olli, siss `panti eläjä`karja Nõo
Vrd kaelakandja

kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R
1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; kaela kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; mööda kaela tõmbama lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; kaela murdma ~ kahekorra keerama (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; kaelani ~ kaelast saadik täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; kaela peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; kaela peal(e) käima järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; põie kael L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b. tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; kodara kael kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; mõrra kael (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; viiuli kael kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; voki ~ lühi kael vokikurk; kaela jooksma ~ kiskuma ~ pilduma ~ viskama vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c. kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d. ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) pilli kael pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) võlli, võlvi kael nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul

kaela|kandja
1. laps, kes suudab juba pead tõsta kaela`kańdja laps, teine kannab kahekuuselt, teine kolmekuuselt VJg || (loomast) kui vassikad juba kaela `kandjaks saavad, siis neile pannasse nimed Muh
2. töövõimeline Kes `kaela`kandajast sai, sie läks `leiba `tienima Jõh; kas ta oo koa kaela`kandaja veel või oo ta vana; kui see kaela `kandaja oo, pistab õlmad öö (vöö) `alla ja läheb Muh; saab kaela`kańdjaks juba, et ta akkab ise omal `leiba `tienima Ris; kui jo kaela`kańdjast sain siis akkasin mõesas [tööl] `käima Kad; kes juba asi oli, kes `aśju õiendas, see oli kaela`kańdja Lai
Vrd kaala|kandja, kaula|kandja

kandma `kan(d)ma eP eL(-me M -mõ San Krl, -madõ Har); `kandama R/-ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi Lä K I T, kanda Sa Muh Kse Pä M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R
1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv
2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote || millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo
3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis - - `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnäʔ Har; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut || veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev - - paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää
4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se || (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se
5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas || `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg
7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime - - sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk
8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se
9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, - - siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut || poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, - - mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo
10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn
11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk || sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk
12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad - - siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp
12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas | aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk

küündimä `küündimä Nõo, `küi- TLä; `küündü|m(m)ä V(küünümä Plv), -me San Krl; `küünmä Ote Rõn/-üi-/; nud-part `küindin Hel; (ei) küüni Plt T, küün|ü, -üʔ V(künnüʔ Se)
1. ulatuma; ulatama (millenigi) sügävä ange, jala ei küünigi `põhja Ran; minu käe ei küünivä pää pääle; miu võim ei küüni sinna, olgu kudass ta om (vihma kätte jäänud viljast) Nõo; päävigõl olli piḱk, et `küindü `ainu üles `anma Kam; käsi küünüss nika `laeni Krl; taa vigla hand om lühükene, sa ei˽küünü taaga `oĺgi lauda pääle `andma Har; ku˽päiv jo˽kahru `persest `sisse `küündü `kaema ja kaśsi˽ravvõl `naksi˽`käümä, naaśs peremi̬i̬ss `atra `kõrda `sääd́mä; tu̬u̬ jutt küll kohegi˽küünü üi inäp (ei jõua sihile) Rõu; sääl oĺl üt́s tüḱükene lihha, a es `küündü˽kätte Plv; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ, a es küünüʔ mano `taahha Vas; `ljuhku uh́akõsõ, kavvõndõhe künnüse = silmäʔ Se Vrd küünähütmä
2. jätkuma ku˽küünüss, `ankõ no mullõ ka üit́s [põrsas] San; hää oĺl, ku `piimä `küündü, ku es küünüʔ, sõ̭ss tet́ti rüä jüvvä Räp; kau‿kus künnüss tubak, `jaksa tõmmadaʔ Se
Vrd küünduma
3. suutma, võimeline olema ma ole ninda paĺlu vastanu, ku miu `mõistuss om `küindin Hel; avitap küll egä üits ja annab mes täl küünip, a `antuga iki ei saa elädä Ran; eśs oĺli nii `väike, et es küünü˽lugõma `kuigi Urv
4. täima, raatsima ei küüni kellegille `andma Plt; kas sul küünüss `anda mullõ külealutsõ rõõvast Plv

oskama `oskama San/-me/ Krl/-mmõ/ Plv, da-inf osata hajusalt S(-da), L K Lai Trv Hls/-me, da-inf -de/ Ran Puh TMr Võn, -taʔ Kan Rõu(-mma), `oskada Kuu VNg Vai; osama, da-inf osada Sa Muh Rei Khn; `õskama, da-inf õsata Iis Trm Kod, `õskada Lüg Jõh

1. midagi õppinud olema, õppimise läbi mingit oskust omama mina ikke `kirjutasin `oigest, aga täma ei `oskand `ninda `palju VNg; sie `õskab kõiksugused tüöd teha Lüg; `külvämä `saadeti, ken `oskas `külvädä Vai; vanad inimesed osasid küll kenad näputööd teha Ans; see ämmeldab muidu, osa `selgesti `rääkida mette Khk; mo ema pole `oskand mette kirjuta Kaa; Massinatega peab ikka `oskama ka Pöi; Äi minu ajal osat neid `tantsusi, mis `praegu on Rei; nad pidada eloste `laulda `oskama Kul; pint oli - - aga ilma `oskamata ei saand [lüüa] Mär; põle `oskan naa `easte kududa `ühti Tõs; enne ma `oskasi `kõike tiha Hää; ta `oskab kõik keeled äe Hag; nüid on, `teenijäd ei `oska lõegata, ei `oska `roovida, põle `sirpi kätte soand Juu; eks `enne vanal aal old neid ka, kes kangast teha ei osand VMr; mis sest `õskamisest iad Iis; ega igaöhel võenud `laske `vihku üless `panna, pidi `oskaja inimene olema Äks; põle `õmbleja `oskand ilusti õmmelda Lai; toda uidakut [vilja] ei `oska kud́agi `niitagi Ran; ta osas iluste puu tü̬ü̬d tetä Puh; vanast naʔ (setud) oĺlivaʔ küll loĺliʔ, nüüd `oskasõ˽kõ̭iḱ `kiŕja Räp

2. mingit võimet valdama; võimeline olema, toime tulema täma `oskas igä sana `pääle `vastust `anda Vai; sa osad seda alt peenart `koutu küll `minna Jäm; ma‿p osa ju nönda ta meele pärast ka mette `olla Khk; Mette‿p osa arvata, midast sa vetad vei midast sa jätad Kaa; Ma pole osand `taale kohe ütelda, mis `moodi see `juhtus Rei; nupumehed `oskavad teist üle `lüia Var; ega ta muidu `oska, kui reagib aga mu järel Hag; kas sa `oskad kiriku `juure `minna JMd; `eksind ära ja‿i osand enamb tagasi tulla VMr; ei old `kiegi kunagi meie külas `rohkem saand ega osand `tahtagi Rak; mitte kudagi `moodu ei `õska `õlla Trm; `õskan sedä ti̬i̬d `minnä, õlen käänod Kod

3. haiget kohta puudutama, osatama ma osasi oma `aiged kätt Khk; Ta oli seda jala aava osand Pha; `kangest kibe on, kui `aiged `kohta `juhtud osama Vll; Mo sõrm on umb`aige, kui midagid seda osab, siis on irmus valus Pöi; akkas paranema juba, aga nüid `oskas `jällä Mär; lõi `aige koha ää - - ikka `oskab seda `kohta Nis; ära `oska oma `aiged kätt JMd; ma‿lõ mito kõrd taa `haigõ jala ärʔ osanuʔ Kan; ärä `haava ärʔ osaku Plv

4. a. tabama; puutuma puu oks osas silma `pihta Khk; Loom oli `kaugel, ma äi ulatand teda vitsaga osada Kaa; kärss osab `vastu rõŋŋast, sis‿o valus, sis ta‿p saa `tõngu mitte Muh; see jutt `oskas jällä temasse Mär; Mia osasi lumõ paĺliga otsõ silmä `auku Khn b. hammustama, salvama uśs oli osand; uśs osas jala εε Khk