[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, aga serveri koormus ei lubanud laiendatud otsingut.
Leitud 15 artiklit
aoline `aoli|ne V(ao- Vas Se Kra, ajo- Vas Räp Se; -lene, -leni Krl; -linõ Rõu Plv Se), g -se Krl Räp, -tse Har Vas Rõu, -tsõ Rõu Se, -dse Urv Vas Räp Se Lut Kra, -dsõ Krl Se
1. aegne na‿mma˽mu `aolitse˽`ti̬i̬ńdri; esäesä `aolitseʔ `rõivaʔ; tu̬u̬ `aolitseʔ inemiseʔ Har; jaanipäävä ajoline Vas; śjooaoline rahvaśs kõhn, vanal `aiga oĺ kõva rahvaśs; kotaajolitsõ (vanaaegsed) inemisõ `rõipõʔ halv Se; üte aolidsõʔ ~ iälidsõʔ Kra || teatud aega kestev Vanast oĺl piḱä`aoline kroonu, mõ̭ni viiś `aastat vai mis tuĺl `ti̬i̬ńiʔ Urv Vrd ajelinõ, aonõ
2. õigeaegne [laps] is olõ enne`aigu, `aoline oĺl Har; noorõʔ koolõssõʔ inne `aigo - - vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp; olõ õs `aoline lat́s, inne`aigo lagož ar ~ inne `aigu läts `nulka Se; ei `aoline lat́s oĺl Lut
Vrd ajaline
3. paras, kõlbulik; valmis `sumpõn `peetäss [linad] kat́s vai kolm nädälit, sõ̭ss umma `aolitseʔ; ummaʔ `aolitsõ˽jo linaʔ, hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu; vili um jo ajoline Vas
4. (jutust) ”asjalik, õige, täpne” mi‿sa hola juttu ajat, sul olõ õi jutuʔ `aolitsõʔ õiʔ Se
hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa
I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp
2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv
3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp
4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har
5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har
6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo
8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp
9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk
II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa
2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se
Vrd hüva
ehtne `eht|ne Pöi Mar, g -sa Han Lai; `eh́t|ne uus Krk; pl `ehtsad uus KJn; komp `ehtsa- PJg Pst õige, tõeline; ilus Vana saari kuld oli puhas `ehtne kuld Pöi; see üks `ehtne asi, `puhtasti elosti `vällä `tehtod Mär; rabamese vili oli kõige `ehtsam, see läks `si̬i̬mneks PJg; küll on `ehtsad kalavi·nsikud Lai; ni̬i̬ siidiräti olliv paĺlu `ehtsame ku `nüidise Pst; si̬i̬ om joba `eh́tne varass, si̬i̬ õpik ei oole Krk Vrd eht1, ehtis
eietiks õige, üsna (palju) Ilm oo eietiks külmaks läind; Talvel lambad tahtvad eietiks aava ning saare okste lehti süüa Kaa
ete1 ete Ans Khk Mar Mär Var Mih Tõs Khn Aud(et́e) spor Ha, Tür
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti
ette1 ette spor Sa, Muh, spor Lä PäLo, Khn Tür Kad; (lausefoneetiliselt) te Kaa
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem soh, ju me niid oleme ette `rääkind ka siin tüki [aega] Jäm; oli `ütlend, see (laps) pole ette kummagite (vanemate) nägu ainaldis; mis sa ette `massad Khk; söö ette natuse, seepära taarist magama ka `langeda Mus; Meite noor kuitsu seike pisike et ennast pole ette olla; Pange ette ~ pange‿te uks `kinni Kaa; jo nad seal ette (piisavalt) vaadata soavad Jaa; küll aga saks mind ette `kiite Khn; Kuule, taat, sa roni ette korra kartsaga kummile PJg Vrd ete1 || (eitavas lauses) üldse, sugugi Keerdu pole [lõngal] ette olemas; Äi taast mehest pole änam ette äi ühtid, läbi mis läbi Kaa
2. õige, üsna, päris [võrgujada] peamäŕk oli teine, ännamäŕk oli teine, jo need ette ühed olid aga Mus; Aeg on ette nii läkune, et sellel pole änam `säädust pääl Pöi; sool oo täna ette pidu Kul; Sa kudusid täna ette pailu Han; `Poolas olime ette kaua `aega Mih; tä oli ette äritet Tõs; Tormaga ette ramp `laeva `laadi Khn; kui ilus `õhtu on, siis nad (sääsed) ette tambivad [üles-alla] PJg; ja siis nied kolmanded takud sis nie on ette `pehmed ja `piened Kad Vrd ete1, õtte, ätte
3. (välj rahulolematust, ükskõiksust) õige `tehku ette mis tońt tahab Khk; Ette mul amet sind sii ootama akata; Ette mul asi, teeb mis immu see peaks olema seikse teega paergus akata linna minema; Minge ette ~ minge‿te jutuga Kaa
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem soh, ju me niid oleme ette `rääkind ka siin tüki [aega] Jäm; oli `ütlend, see (laps) pole ette kummagite (vanemate) nägu ainaldis; mis sa ette `massad Khk; söö ette natuse, seepära taarist magama ka `langeda Mus; Meite noor kuitsu seike pisike et ennast pole ette olla; Pange ette ~ pange‿te uks `kinni Kaa; jo nad seal ette (piisavalt) vaadata soavad Jaa; küll aga saks mind ette `kiite Khn; Kuule, taat, sa roni ette korra kartsaga kummile PJg Vrd ete1 || (eitavas lauses) üldse, sugugi Keerdu pole [lõngal] ette olemas; Äi taast mehest pole änam ette äi ühtid, läbi mis läbi Kaa
2. õige, üsna, päris [võrgujada] peamäŕk oli teine, ännamäŕk oli teine, jo need ette ühed olid aga Mus; Aeg on ette nii läkune, et sellel pole änam `säädust pääl Pöi; sool oo täna ette pidu Kul; Sa kudusid täna ette pailu Han; `Poolas olime ette kaua `aega Mih; tä oli ette äritet Tõs; Tormaga ette ramp `laeva `laadi Khn; kui ilus `õhtu on, siis nad (sääsed) ette tambivad [üles-alla] PJg; ja siis nied kolmanded takud sis nie on ette `pehmed ja `piened Kad Vrd ete1, õtte, ätte
3. (välj rahulolematust, ükskõiksust) õige `tehku ette mis tońt tahab Khk; Ette mul amet sind sii ootama akata; Ette mul asi, teeb mis immu see peaks olema seikse teega paergus akata linna minema; Minge ette ~ minge‿te jutuga Kaa
ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
hiuga õige vähe, natuke lase `hiuga köüt järel; Vainluo `nähtävis `pieti `hiuga `aiga hobused `kinni [puhkamiseks]; Sidä `palka `makseti siel ka nii `hiuga; `Hiuga `rohkemb, `hiuga vähemb Kuu Vrd hiuka
kui1 kui üld; ku spor R L, Juu spor ViK, Kod VlPõ eL, ko Vai Kra
A. sidesõna
I. a. sarnasusvõrdlustes
1. metafoorses võrdluses (nagu, otsekui sünonüümina) a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi või adverbi algvõrdega `naine on `kõhta sama vana kui `mieski Lüg; läks `ninda punasest just kui `keidetu krabu Vai; Seaste on nii kena `kolne odr kui üks kuld Pöi; nõna `sulgus kui jahisaŕv Rid; Tubak oĺli peenike narmas kui üks siid Saa; riiete sees ole nii `kange kui truĺl Juu; ta on elav kui säde VJg; tukkus laua naeal täis kui tińn Sim; pia sile kui lakutud Lai; õhuke kui laast KJn; ninda puhas ku kädsises puha Krk; suur ku‿ts ilma asi Hel; kõva luu kui kurivaim Ran; na‿m vana sarapuu ao, raseda kui kurjaristi Nõo; pimme kui sügisene ü̬ü̬ Kam; oĺl nii kahvatunu `õkva ku `ku̬u̬ĺja Har; lehmäʔ oĺli˽ku ahokihä˽tugõvaʔ Rõu; nii mädä kui müĺgätüss Räp; `haĺlalik sääne ku haaba kuur Lut b. kui-konstruktsioon seostub verbiga `lapsed tulivad ku `porsad `ümber `laudu VNg; Kukal valutab kui ull Pöi; Kadus kui tina `tuhka Muh; vihm sajab kui pahin Mär; `leikas kui `nuaga Koe; vesi läks kui kolises Sim; põlevad ku pragiseväd Kod; magab kui `surnu; `aiseb kui `irmus Ksi; läks `kat́ki‿gu plaksatas KJn; lase `laulu ku larap Krk; vahip ku kuĺl, siĺmä om sõõriku pään Nõo; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, hv muu noomeniga `naine käis `moisas iga päiv ku mies [tööl] VNg; miä olen näind `kärnä `konna ko leib`lapja Vai; kanad on nii kui paenakad, majal ei seisa kui kojas Jür; istub `koorma ots ja läheb, koorm kui kägu `persse all Pee; Nõnda kui‿t́s moonutus Trv; mis see vana inimene ike om, kui üit́s kõsu Hls; tal `õnne ku `tõrva Krk; kui järsikut kasvava nu lepä võsud ja pajod Ran; ta om külen kui tõrv Kan; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn Rõu; tuĺl noid paganaliidsi kokku kui põru Vas; sõss oĺl nigu üts ku pupe linapund Räp
I. b. erinevusvõrdlustes
1. adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral tämäl on ramu vähemb kui mul Lüg; sie on viel `pimmemb ku `männe üö Vai; `poistega on ulk `rohkem tegu kui tüdruk `lastega Käi; `vaablased oo natuke suuremad kui erilased ja mesilased Mar; tä oo rikkam kui ma Tõs; iir on `väiksem kui rot́t Kei; tema on ikke `vahvam kui teine Pee; mia olli pu̬u̬l `aastat vanemb ku Jaan Nõo; no ei olõ enämb ku üt́sainuss kruuś Har; küla laib om magusamb eiʔ ku uma laib Lei || ta on targem kui tark Koe; Iga asja, õli ta sitem kui sitt, reagiti ja kõneldi igate kanti Trm; anna tal änap ku änap, ega ta rahu ei oole Krk
2. a. võrdlus- või viisilauses ma‿p tee ennast targemas `ühti kui ma ole Muh; enäm oo sedä kisa kui sedä `aśja Kod; sammal oiab paĺlu paremast lund kui luda Äks; ma põle täna `rohkem magand kui kaks `tuńdi Plt; siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; õdagu `kastega om parep `niitä kui pääväga Kam; mul ei olõ enämb ku üt́s ajastaig elläʔ Har; pinil ka `rohkõmp om häpü kui sul Se b. võrdluse varjundiga viisilauses (nagu, otsekui sünonüümina) läheb `müödä ja ei terestagi `ühtä, tieb kui ei paness tähelegi Lüg
II. tingimust väljendav sidesõna `Söisin kui `saisin Kuu; kui `omme on ilus ilm, siis `lähme `eina`maale Lüg; Kui `luomi ei ole, siis `viĺja ei saa IisR; kui üväst `lähto, siis saap `kallo küll Vai; kui äp saa `öigut, siis `kaibab edasi Khk; kui sa lustid siis joo Mus; Kui seal küüned oleks ta läheks ka puu `otsa Pöi; karu tuleb nahal pealt ää kui sa ooletu oled Muh; Kui sa ennast puhtaks äi pese, siis ma sind seltsi äi veta ka Rei; kui sedä teed, suad `peksä Tõs; kui pesed ja `vihtled, tuleb park maha PJg; Võta põrsas, ku põrsast pakutaks Hää; kaks vana `iigla puud - - kui nied mõistaks `rääkida Kei; kui `kolme `korda ei `kutsund, ei läind Juu; Kui võtad, siis kasvab, kui paned, siis läheb vähemaks = auk maa sees Jür; Kui `kuśkil `vasta tuli, siis mutku `naeris Amb; kui sa inimene õled, `ütle `vassa, kui kurat õled, tagane Kod; kasepuu kui vihma kääs `seisnud, `tõmbab `valgest Äks; mis sa amalet, ku sa ei mõista `õigest kõnelde Trv; ku mädä muna `viskat, sõss lää katik ku `plauhti Krk; kui ta röǵästäss, oless väega jäĺe Ran; kui ma saass nätä, merätsit puid na om maha lasnu Puh; kui `sõira, siss om `sõpru kah Nõo; ku˽tiiassi et ku˽pia är lõpõssi, siss ämp ei˽teesi midägi San; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `sü̬ü̬ḱi, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü kah Urv; õlõss lännü külh vai kõ̭kõ pümehepäl üül ku kohegi minnä oss olluʔ Har; ku asi olnu˽tõtõlik, siss olõss ma˽pidänü uma suu lukuhn Rõu; ku `taiva pääl ku lina `hunde, hüä lina küĺb Lut || Kui teha, siis juba teha Pöi Vrd jos
III. aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset kui `nuoremb õlin siis tegin `virsusi `karjas Lüg; ku `kallo `püüdämäst `tuldi `vällä, siis `mändi kabaka Vai; kui laps `karjund on, siis ta ekib pärast veel Khk; Kui `kööti siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd Pöi; kui kirgust `tuldi, siis es passi laulda mette Muh; kui odrad `valmis on, siis lüdivad ära Rei; ku kihlatud said, köesid kiriku`mõises Vig; kui kased änam `mahla ei joose, siis tuleb kasest `väĺla `seoke paks `valge okse Aud; kui sa nüid söönd soad, siis tule kohe ruttu `meile Juu; kui sina ükskord ära sured, siis anna sie `mulle JMd; ku tuamingad õilevad, siis `tehta linu VJg; kui krabatanud, `pańti vi̬i̬l aganid `ulka (leivale) Kod; üks näedäs tuld kui `rehte pekseti KJn; siis oĺl puhas leib ku mina kasusin Kõp; latsele `tu̬u̬ma kõik, kommisid ja `saia, ku‿d́a tuleb Ran; talvel ku me koolis käisime Võn; kui müriśt, siss visass `väĺki kah Ote; ku mõtsast läbi sai ja ku˽peräle tuĺl, siss oĺl nii kahvatunu `õkva ku˽`ku̬u̬ĺja Har; Ku jo˽kaŕan `naksi `käümä, sõ̭ss ańd imä kaŕa manu˽mullõ `hammit ummõldaʔ Rõu; nu siss ku lätt tarõst `vällä minemä, siss `laulvaʔ Se
2. alustab täiend- või aluslauset ja ei `oldki kaks nädälä `aiga ku sie mies suri Kuu; midä tämäst perida on, kui tämä `müödä on Lüg; `jöutsime `umbest `seie männigu ala, kui siis akkas sadama Ans; Sööme enni kui supp ää jahtub Rei; eile sai nädal kui `vihma tuli Kad; sügüse polõ ku ma ütsinde olli San
3. kuni, nii kaua kui ulga `aega ma sedasi `mässasi, kui ma neist na jagu sai Aud; Suured kannud jäid `paika - - säl nad `seisid ku ära mädanesid Hää; ma sain mitu `korda `istuda ja oodata `enne kui ta tuli Juu; maas `aedus viel [lina], kui kiud läks `lahti JJn; ooda seeni, ku ma tule Ote
IV. samastav sidesõna mei kui `arstid, et mei oleme küll sedä `uurind Kuu
V. konj kui
1. selgitavas funktsioonis `Sönna [möldriametisse] pailu nooremad mi̬i̬st äi tahetud lubadagi kui neid küll majas oleks tiab kui pailu olnd Pöi; mis sa käsu all teed, see töö on raske ja vastik kui kua sealt kui palju teenid Trm; sai lõhut ku pää olli like otsan (kõvast tööst) Krk; nii täńtäss, kui maa˛i·lm kõ̭ik kärrä käeh; ol nii hüä miiśs ku anna mullõ rahha `võlgu Se; `kärblädse omma d́uʔ nei `äüdü ku šitusõ `suhtõ Lei
2. korduvate lauseliikmete ühendamiseks nii `tervest tegi kui `tervest Jõh; oli kui vana oli, aga juba jäks akkas `otsa löppema Jaa; sest asjast oled ike elma, elma‿gu elma Mar; riie [on] nahk ku nahk Aud; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä; meil om tü̬ü̬ nüid nii kõrran ku kõrran Nõo; pää `ripsõ otsahn, koolu˽ku kooluʔ Rõu; jutussit külält `mõistse, nu̬u̬ ka ku vei ku vei (ununenud) Se
VI. ühendav sidesõna a. nii ... kui ka Tämä ott labja ja ai kaik `tuhli`augu ku pibalue `kunku ägejä `mielegä `liiva ku kivi täüss Kuu; mõlemad mies ku `naine, `kardeti `nõidust Lüg; `loomel kui `oostel `antasse jaho vett Mar; Süid rokal kui ka vassikal Han; eks sajuvarjus käi nied ikke kõik, nii`äśti mäńd kui kuusk KuuK; alate suvi kui taĺv õli kasuk seĺjän Kod; nüid süiasse äripääv kui püha pääv nisu`leiba Äks; üit́s ku tõine kuts mut oma poole Krk; ü̬ü̬ ku päiv pid́i tü̬ü̬d tegemä Urv; noodamiiss püüt suvõl ku talvõl Räp b. ei muud ... kui muud `kalla ei `saagi kui vaid `äŋŋeri Vai; ega muud `ühti kui akame minema Ris; no ärjad, ega nad muud teind kui `küńtsid Hag; aga meste `riideid ei õmmeld `kiski muu kui rätsepäd Juu; kislad muud meil ei söö kui mina Ann; äket põld meil muud kui karu äke Trm; ja muud `palka es ole, kui kleedi `rõivakse tõi Ran
Vrd kut
B. määrsõna
1. rõhumäärsõna a. täh väga, õige, üsna `Raiusin puid `ninda et kohe `lastud `lensid kui `kaugele; Meri `ehkus `suoja viel kui `kaua Kuu; säält `massinate alt `juoksep ehk kui pient `lõnga Lüg; vana `onti oli kui `kaua `kutsarist Vai; Siis on kisa kui palju Kaa; mena `rääkisin temaga keik kui `kougeld (pikalt-laialt) Rei; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää, seesap kui kaua Mih; inimene võib kui `vaene `olla, aga ole puhas Hää; kel last ei ole, see on noorik ei tea kui kaua Juu; ega ta `sinna kui kauast ei jäänd VJg; ega ta kui suur ole Trm; minä elän kui vanass, aga lapsed kadid nuarelt Kod; ma isi põletasin alet kui paĺlu Ksi; `uiskab sis kostab kista (kes teab) kui `ilmasse Lai; `viisega võesit kui suurest vi̬i̬st läbi minnä, vesi lät́s `väĺlä Kam; viim(a)ne kui kõik (viimseni) nüüd on `viimane ku `raasuke `süödü `vällä Lüg; vöttis mu kääst `viimse kui raasu Rei; võttis ää `viimse kui lehe Mih; viimane kui aenuke liige oo valusad Aud; `korjasin viimase kui terä kokku Juu; `viimne kui kana pueg `müidi ära VJg; Viimane kui õks pandi kuppu Trm; viimäne ku uks ja aken õma testod Kod; nõrist viimätse ku tilga ärä Trv; perämine ku kana kah `müüdi mahaʔ Harb. täh kuitahes, ükskõik kui Õli sie `süämine kui vilets, nua ja `kahvliga `süädi Jõh; `olga kui suur tahab Khk; Olnd see koorm kui suur tahes Pöi; ole sa kui tark `tahtes Tõs; süe ehk kui `iaste VMr; olgu rõõvid seĺlän kui taht paĺlu Hel; olgu sul kui kullanõ mi̬i̬ĺ, kud́ä tulõ, siss pahandõss jäl ärʔ San; olõ sa ku tark taht, kõ̭kkõ `aśja sa õks ilman ei tiiäʔ Har; Suutii pääle viä liiva kuʔ pallö, sinnä mõrka‿i midägi Vas; olgõ tä kui tark, `tarkusõga midäge ei ti̬i̬ʔ Se c. lause lõpul mõni õpib nii ruttu ku Hää; nagu närmik, nii `vaene närus kui VMr; kui kaste ein vanaks saab, siis lääb kõvaks kui Sim; on nii murelik kui Pal; `varda olive `lõngu täis kui Trv; kui kolm `langa üten, siss om nii ilus kui Ran; kuuse ladu om nii kahar ja tubli kui Puh; vahel `tuiskap suure ange kui Kam; päiv paist nii ilusallõ kui Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ, `kullõss kui Krl; Tõnõ (puu) ei `lahkõ `kuigi, pessä sa˽kui Har; Ega vanast tu̬u̬d puu `väŕki kiä kui väŕmi es Rõu; pańd latsõ sinnä `hällü ja sõ̭ss hällüt́ nöörist ja kuʔ Plv; konnaʔ mullistasõʔ vi̬i̬ siseh kui ja `haukva Räp d. väljendab imestust, üllatust `ommete ku `uonost jäänd `kassi: ku ilos `kassi oli Vai; kui `kange valu – ai, ai, ai Muh; sa paraku, kui `mõisnik seda nägi Mär; ena ku suured kardulid Kse; kui odabad olid aśjad Mih; ena kui tugevad need oo Tõs; kui `kierdu rehä tein Khn; `jennää· kui `paĺlu `lammud Aud; kui ilusad laulud meil olid Hag; oeh kui pailu sii neid on Juu; valata, kui `kõrgel juba kuu one Kod; kui `uhke ma `oĺli, ku ma nońde saabastega kõpsuti Ran; oĺl plödi pääl ja kuppu ku `oitku San; ta ni etev inemine ku `hoitkuʔ Kan
2. küsiva-siduva sõnana a. otseses küsimuses kui `külmä vesi on Vai; kui koua see `aega vötab Ans; kui palju sa annad Muh; kui `kaugele su püśs jooseb koa Mär; kui paelu kellu oo Tõs; kui suureks sa viel `kasvad JMd; kui vana sa veel piad olema Pee; kui kaua sa teed Trm; kui kaua sa sussitad teda Äks; kui `kaugelt sa oled Nõo; noh ku kauõn sa õigõ elät Har; kui `minkõgaʔ Seb. kõrvallause algul miä voin `kergitä sedä kive, kui `raske tama on Vai; tule, ma katsun, kui suur sa oled Juu; ei tia, kui kaua sie viel `aega võtab VMr; minä suan `kätte, kui milla si̬i̬ õli Kod; ei tää kedägi, kui `paĺlu ta parep om Krk
3. kuidas et saand magugi (maitset) `tunda vai kui Vai; kui rendi raha `saaja (saada) Vll; kae˽kui taal `rõiva ripõndasõ alt; Ti̬i̬ no kui taht Urv; ei tiiäʔ kui paremb om Krl; tu̬u̬ om nii kui tuńnistajaʔ tegevä; ma ei˽`tihka˽tu̬u̬d sullõ üldä‿ga kui tu̬u̬ kõneli Har; sõ̭ss tuĺl üt́s mi̬i̬ss, tu̬u̬ tiiä˽kui üteĺ Rõu; kui täl ta aig är `pilluss; kui kand iih nii võsu takah; kui sa˽pant tu̬u̬ `haigõ veridse inemise `paljiidõ puiõ pääle Vas; `Aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; Kiä kui mõistsõ, tu̬u̬ nii teḱk; üldä võit kui tahat, ki̬i̬ĺ kõ̭gildõ murruss Se
4. kuidagi sa‿i mõista˽tidä kui süvvä ei söömäte jättä San; Umb`sõlmõ ei saa˽kui `valla, viidät paĺlu `aigu Urv; mõnikõrd om `hirmsa suuŕ halu, ei joua˽kui vällä˽kanataʔ Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́sirbiga lõõgadaʔ Rõu; läbi saa ar kui ni (saan kuidagi hakkama) Se
A. sidesõna
I. a. sarnasusvõrdlustes
1. metafoorses võrdluses (nagu, otsekui sünonüümina) a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi või adverbi algvõrdega `naine on `kõhta sama vana kui `mieski Lüg; läks `ninda punasest just kui `keidetu krabu Vai; Seaste on nii kena `kolne odr kui üks kuld Pöi; nõna `sulgus kui jahisaŕv Rid; Tubak oĺli peenike narmas kui üks siid Saa; riiete sees ole nii `kange kui truĺl Juu; ta on elav kui säde VJg; tukkus laua naeal täis kui tińn Sim; pia sile kui lakutud Lai; õhuke kui laast KJn; ninda puhas ku kädsises puha Krk; suur ku‿ts ilma asi Hel; kõva luu kui kurivaim Ran; na‿m vana sarapuu ao, raseda kui kurjaristi Nõo; pimme kui sügisene ü̬ü̬ Kam; oĺl nii kahvatunu `õkva ku `ku̬u̬ĺja Har; lehmäʔ oĺli˽ku ahokihä˽tugõvaʔ Rõu; nii mädä kui müĺgätüss Räp; `haĺlalik sääne ku haaba kuur Lut b. kui-konstruktsioon seostub verbiga `lapsed tulivad ku `porsad `ümber `laudu VNg; Kukal valutab kui ull Pöi; Kadus kui tina `tuhka Muh; vihm sajab kui pahin Mär; `leikas kui `nuaga Koe; vesi läks kui kolises Sim; põlevad ku pragiseväd Kod; magab kui `surnu; `aiseb kui `irmus Ksi; läks `kat́ki‿gu plaksatas KJn; lase `laulu ku larap Krk; vahip ku kuĺl, siĺmä om sõõriku pään Nõo; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, hv muu noomeniga `naine käis `moisas iga päiv ku mies [tööl] VNg; miä olen näind `kärnä `konna ko leib`lapja Vai; kanad on nii kui paenakad, majal ei seisa kui kojas Jür; istub `koorma ots ja läheb, koorm kui kägu `persse all Pee; Nõnda kui‿t́s moonutus Trv; mis see vana inimene ike om, kui üit́s kõsu Hls; tal `õnne ku `tõrva Krk; kui järsikut kasvava nu lepä võsud ja pajod Ran; ta om külen kui tõrv Kan; Tu̬u̬ sälätäüś oĺl ku üt́s ilmamaa laiv sälähn Rõu; tuĺl noid paganaliidsi kokku kui põru Vas; sõss oĺl nigu üts ku pupe linapund Räp
I. b. erinevusvõrdlustes
1. adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral tämäl on ramu vähemb kui mul Lüg; sie on viel `pimmemb ku `männe üö Vai; `poistega on ulk `rohkem tegu kui tüdruk `lastega Käi; `vaablased oo natuke suuremad kui erilased ja mesilased Mar; tä oo rikkam kui ma Tõs; iir on `väiksem kui rot́t Kei; tema on ikke `vahvam kui teine Pee; mia olli pu̬u̬l `aastat vanemb ku Jaan Nõo; no ei olõ enämb ku üt́sainuss kruuś Har; küla laib om magusamb eiʔ ku uma laib Lei || ta on targem kui tark Koe; Iga asja, õli ta sitem kui sitt, reagiti ja kõneldi igate kanti Trm; anna tal änap ku änap, ega ta rahu ei oole Krk
2. a. võrdlus- või viisilauses ma‿p tee ennast targemas `ühti kui ma ole Muh; enäm oo sedä kisa kui sedä `aśja Kod; sammal oiab paĺlu paremast lund kui luda Äks; ma põle täna `rohkem magand kui kaks `tuńdi Plt; siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; õdagu `kastega om parep `niitä kui pääväga Kam; mul ei olõ enämb ku üt́s ajastaig elläʔ Har; pinil ka `rohkõmp om häpü kui sul Se b. võrdluse varjundiga viisilauses (nagu, otsekui sünonüümina) läheb `müödä ja ei terestagi `ühtä, tieb kui ei paness tähelegi Lüg
II. tingimust väljendav sidesõna `Söisin kui `saisin Kuu; kui `omme on ilus ilm, siis `lähme `eina`maale Lüg; Kui `luomi ei ole, siis `viĺja ei saa IisR; kui üväst `lähto, siis saap `kallo küll Vai; kui äp saa `öigut, siis `kaibab edasi Khk; kui sa lustid siis joo Mus; Kui seal küüned oleks ta läheks ka puu `otsa Pöi; karu tuleb nahal pealt ää kui sa ooletu oled Muh; Kui sa ennast puhtaks äi pese, siis ma sind seltsi äi veta ka Rei; kui sedä teed, suad `peksä Tõs; kui pesed ja `vihtled, tuleb park maha PJg; Võta põrsas, ku põrsast pakutaks Hää; kaks vana `iigla puud - - kui nied mõistaks `rääkida Kei; kui `kolme `korda ei `kutsund, ei läind Juu; Kui võtad, siis kasvab, kui paned, siis läheb vähemaks = auk maa sees Jür; Kui `kuśkil `vasta tuli, siis mutku `naeris Amb; kui sa inimene õled, `ütle `vassa, kui kurat õled, tagane Kod; kasepuu kui vihma kääs `seisnud, `tõmbab `valgest Äks; mis sa amalet, ku sa ei mõista `õigest kõnelde Trv; ku mädä muna `viskat, sõss lää katik ku `plauhti Krk; kui ta röǵästäss, oless väega jäĺe Ran; kui ma saass nätä, merätsit puid na om maha lasnu Puh; kui `sõira, siss om `sõpru kah Nõo; ku˽tiiassi et ku˽pia är lõpõssi, siss ämp ei˽teesi midägi San; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `sü̬ü̬ḱi, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü kah Urv; õlõss lännü külh vai kõ̭kõ pümehepäl üül ku kohegi minnä oss olluʔ Har; ku asi olnu˽tõtõlik, siss olõss ma˽pidänü uma suu lukuhn Rõu; ku `taiva pääl ku lina `hunde, hüä lina küĺb Lut || Kui teha, siis juba teha Pöi Vrd jos
III. aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset kui `nuoremb õlin siis tegin `virsusi `karjas Lüg; ku `kallo `püüdämäst `tuldi `vällä, siis `mändi kabaka Vai; kui laps `karjund on, siis ta ekib pärast veel Khk; Kui `kööti siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd Pöi; kui kirgust `tuldi, siis es passi laulda mette Muh; kui odrad `valmis on, siis lüdivad ära Rei; ku kihlatud said, köesid kiriku`mõises Vig; kui kased änam `mahla ei joose, siis tuleb kasest `väĺla `seoke paks `valge okse Aud; kui sa nüid söönd soad, siis tule kohe ruttu `meile Juu; kui sina ükskord ära sured, siis anna sie `mulle JMd; ku tuamingad õilevad, siis `tehta linu VJg; kui krabatanud, `pańti vi̬i̬l aganid `ulka (leivale) Kod; üks näedäs tuld kui `rehte pekseti KJn; siis oĺl puhas leib ku mina kasusin Kõp; latsele `tu̬u̬ma kõik, kommisid ja `saia, ku‿d́a tuleb Ran; talvel ku me koolis käisime Võn; kui müriśt, siss visass `väĺki kah Ote; ku mõtsast läbi sai ja ku˽peräle tuĺl, siss oĺl nii kahvatunu `õkva ku˽`ku̬u̬ĺja Har; Ku jo˽kaŕan `naksi `käümä, sõ̭ss ańd imä kaŕa manu˽mullõ `hammit ummõldaʔ Rõu; nu siss ku lätt tarõst `vällä minemä, siss `laulvaʔ Se
2. alustab täiend- või aluslauset ja ei `oldki kaks nädälä `aiga ku sie mies suri Kuu; midä tämäst perida on, kui tämä `müödä on Lüg; `jöutsime `umbest `seie männigu ala, kui siis akkas sadama Ans; Sööme enni kui supp ää jahtub Rei; eile sai nädal kui `vihma tuli Kad; sügüse polõ ku ma ütsinde olli San
3. kuni, nii kaua kui ulga `aega ma sedasi `mässasi, kui ma neist na jagu sai Aud; Suured kannud jäid `paika - - säl nad `seisid ku ära mädanesid Hää; ma sain mitu `korda `istuda ja oodata `enne kui ta tuli Juu; maas `aedus viel [lina], kui kiud läks `lahti JJn; ooda seeni, ku ma tule Ote
IV. samastav sidesõna mei kui `arstid, et mei oleme küll sedä `uurind Kuu
V. konj kui
1. selgitavas funktsioonis `Sönna [möldriametisse] pailu nooremad mi̬i̬st äi tahetud lubadagi kui neid küll majas oleks tiab kui pailu olnd Pöi; mis sa käsu all teed, see töö on raske ja vastik kui kua sealt kui palju teenid Trm; sai lõhut ku pää olli like otsan (kõvast tööst) Krk; nii täńtäss, kui maa˛i·lm kõ̭ik kärrä käeh; ol nii hüä miiśs ku anna mullõ rahha `võlgu Se; `kärblädse omma d́uʔ nei `äüdü ku šitusõ `suhtõ Lei
2. korduvate lauseliikmete ühendamiseks nii `tervest tegi kui `tervest Jõh; oli kui vana oli, aga juba jäks akkas `otsa löppema Jaa; sest asjast oled ike elma, elma‿gu elma Mar; riie [on] nahk ku nahk Aud; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä; meil om tü̬ü̬ nüid nii kõrran ku kõrran Nõo; pää `ripsõ otsahn, koolu˽ku kooluʔ Rõu; jutussit külält `mõistse, nu̬u̬ ka ku vei ku vei (ununenud) Se
VI. ühendav sidesõna a. nii ... kui ka Tämä ott labja ja ai kaik `tuhli`augu ku pibalue `kunku ägejä `mielegä `liiva ku kivi täüss Kuu; mõlemad mies ku `naine, `kardeti `nõidust Lüg; `loomel kui `oostel `antasse jaho vett Mar; Süid rokal kui ka vassikal Han; eks sajuvarjus käi nied ikke kõik, nii`äśti mäńd kui kuusk KuuK; alate suvi kui taĺv õli kasuk seĺjän Kod; nüid süiasse äripääv kui püha pääv nisu`leiba Äks; üit́s ku tõine kuts mut oma poole Krk; ü̬ü̬ ku päiv pid́i tü̬ü̬d tegemä Urv; noodamiiss püüt suvõl ku talvõl Räp b. ei muud ... kui muud `kalla ei `saagi kui vaid `äŋŋeri Vai; ega muud `ühti kui akame minema Ris; no ärjad, ega nad muud teind kui `küńtsid Hag; aga meste `riideid ei õmmeld `kiski muu kui rätsepäd Juu; kislad muud meil ei söö kui mina Ann; äket põld meil muud kui karu äke Trm; ja muud `palka es ole, kui kleedi `rõivakse tõi Ran
Vrd kut
B. määrsõna
1. rõhumäärsõna a. täh väga, õige, üsna `Raiusin puid `ninda et kohe `lastud `lensid kui `kaugele; Meri `ehkus `suoja viel kui `kaua Kuu; säält `massinate alt `juoksep ehk kui pient `lõnga Lüg; vana `onti oli kui `kaua `kutsarist Vai; Siis on kisa kui palju Kaa; mena `rääkisin temaga keik kui `kougeld (pikalt-laialt) Rei; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää, seesap kui kaua Mih; inimene võib kui `vaene `olla, aga ole puhas Hää; kel last ei ole, see on noorik ei tea kui kaua Juu; ega ta `sinna kui kauast ei jäänd VJg; ega ta kui suur ole Trm; minä elän kui vanass, aga lapsed kadid nuarelt Kod; ma isi põletasin alet kui paĺlu Ksi; `uiskab sis kostab kista (kes teab) kui `ilmasse Lai; `viisega võesit kui suurest vi̬i̬st läbi minnä, vesi lät́s `väĺlä Kam; viim(a)ne kui kõik (viimseni) nüüd on `viimane ku `raasuke `süödü `vällä Lüg; vöttis mu kääst `viimse kui raasu Rei; võttis ää `viimse kui lehe Mih; viimane kui aenuke liige oo valusad Aud; `korjasin viimase kui terä kokku Juu; `viimne kui kana pueg `müidi ära VJg; Viimane kui õks pandi kuppu Trm; viimäne ku uks ja aken õma testod Kod; nõrist viimätse ku tilga ärä Trv; perämine ku kana kah `müüdi mahaʔ Harb. täh kuitahes, ükskõik kui Õli sie `süämine kui vilets, nua ja `kahvliga `süädi Jõh; `olga kui suur tahab Khk; Olnd see koorm kui suur tahes Pöi; ole sa kui tark `tahtes Tõs; süe ehk kui `iaste VMr; olgu rõõvid seĺlän kui taht paĺlu Hel; olgu sul kui kullanõ mi̬i̬ĺ, kud́ä tulõ, siss pahandõss jäl ärʔ San; olõ sa ku tark taht, kõ̭kkõ `aśja sa õks ilman ei tiiäʔ Har; Suutii pääle viä liiva kuʔ pallö, sinnä mõrka‿i midägi Vas; olgõ tä kui tark, `tarkusõga midäge ei ti̬i̬ʔ Se c. lause lõpul mõni õpib nii ruttu ku Hää; nagu närmik, nii `vaene närus kui VMr; kui kaste ein vanaks saab, siis lääb kõvaks kui Sim; on nii murelik kui Pal; `varda olive `lõngu täis kui Trv; kui kolm `langa üten, siss om nii ilus kui Ran; kuuse ladu om nii kahar ja tubli kui Puh; vahel `tuiskap suure ange kui Kam; päiv paist nii ilusallõ kui Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ, `kullõss kui Krl; Tõnõ (puu) ei `lahkõ `kuigi, pessä sa˽kui Har; Ega vanast tu̬u̬d puu `väŕki kiä kui väŕmi es Rõu; pańd latsõ sinnä `hällü ja sõ̭ss hällüt́ nöörist ja kuʔ Plv; konnaʔ mullistasõʔ vi̬i̬ siseh kui ja `haukva Räp d. väljendab imestust, üllatust `ommete ku `uonost jäänd `kassi: ku ilos `kassi oli Vai; kui `kange valu – ai, ai, ai Muh; sa paraku, kui `mõisnik seda nägi Mär; ena ku suured kardulid Kse; kui odabad olid aśjad Mih; ena kui tugevad need oo Tõs; kui `kierdu rehä tein Khn; `jennää· kui `paĺlu `lammud Aud; kui ilusad laulud meil olid Hag; oeh kui pailu sii neid on Juu; valata, kui `kõrgel juba kuu one Kod; kui `uhke ma `oĺli, ku ma nońde saabastega kõpsuti Ran; oĺl plödi pääl ja kuppu ku `oitku San; ta ni etev inemine ku `hoitkuʔ Kan
2. küsiva-siduva sõnana a. otseses küsimuses kui `külmä vesi on Vai; kui koua see `aega vötab Ans; kui palju sa annad Muh; kui `kaugele su püśs jooseb koa Mär; kui paelu kellu oo Tõs; kui suureks sa viel `kasvad JMd; kui vana sa veel piad olema Pee; kui kaua sa teed Trm; kui kaua sa sussitad teda Äks; kui `kaugelt sa oled Nõo; noh ku kauõn sa õigõ elät Har; kui `minkõgaʔ Seb. kõrvallause algul miä voin `kergitä sedä kive, kui `raske tama on Vai; tule, ma katsun, kui suur sa oled Juu; ei tia, kui kaua sie viel `aega võtab VMr; minä suan `kätte, kui milla si̬i̬ õli Kod; ei tää kedägi, kui `paĺlu ta parep om Krk
3. kuidas et saand magugi (maitset) `tunda vai kui Vai; kui rendi raha `saaja (saada) Vll; kae˽kui taal `rõiva ripõndasõ alt; Ti̬i̬ no kui taht Urv; ei tiiäʔ kui paremb om Krl; tu̬u̬ om nii kui tuńnistajaʔ tegevä; ma ei˽`tihka˽tu̬u̬d sullõ üldä‿ga kui tu̬u̬ kõneli Har; sõ̭ss tuĺl üt́s mi̬i̬ss, tu̬u̬ tiiä˽kui üteĺ Rõu; kui täl ta aig är `pilluss; kui kand iih nii võsu takah; kui sa˽pant tu̬u̬ `haigõ veridse inemise `paljiidõ puiõ pääle Vas; `Aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; Kiä kui mõistsõ, tu̬u̬ nii teḱk; üldä võit kui tahat, ki̬i̬ĺ kõ̭gildõ murruss Se
4. kuidagi sa‿i mõista˽tidä kui süvvä ei söömäte jättä San; Umb`sõlmõ ei saa˽kui `valla, viidät paĺlu `aigu Urv; mõnikõrd om `hirmsa suuŕ halu, ei joua˽kui vällä˽kanataʔ Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́sirbiga lõõgadaʔ Rõu; läbi saa ar kui ni (saan kuidagi hakkama) Se
kuluma kuluma R eP(kulo- LNg Mar) Trv T Urv Plv Räp, -me Hls Krk San, -mõ Krl, -mma Rõu(da-inf kulluʔ); pr (ta) kuluhuss Se
1. a. (kasutamisest) väiksemaks või kehvemaks muutuma Kaik kulu, migä `liiku Kuu; `suuga võib pali `rääkida, sie ei kulu; luud on kulund `vällä Lüg; alalde ühed `riided `seljas, miks nad ei kulu, kuluvad küll Vai; riie - - üsna atule kulund Jäm; kui riie on ära kulund, siis ta on inaraks läind Vll; Mis liigub, see kulub Pöi; raud ep kulu mette Muh; kõbasil on õla `sisse kulond LNg; auk `sesse kulond (sukale) Mar; mo noad oo kõik ää kulund Kir; Kasuka karv oo pialt ää kulun Han; kulun luud, vana luud, põle `lehti `külgis; `ambad kuluvad ää, `lähtväd nüris Tõs; `saapad kuluvad koa `jalges Ris; varruse suud ja `riide iäred, need on kõik ää kulund Juu; läige pialt ää kulund JMd; sielik kulund viledaks Koe; nuudi nüd paĺlast põngastikku, et su vikat kulugu Sim; pahema käe pu̬u̬l one tahundamise pu̬u̬l, kulub `kervel ruttu ärä Kod; riha pulgad [on] õõnapust, õõnap on küll kõva kuluma Äks; `ammakiri on kulund kui [loom] väga vana on KJn; mis asi liiguss, si̬i̬ kiḱk kuluss; regi vai ratass, jala`nõuse, ni̬i̬ kuluve; ku liiv ärä `kulli, siis raputedi jälle luisal `pääle Krk; küüdse om kõik ärä kulunuva; puuteĺle sehen `olli serände õhuke raud, mes kulumist `keeläb Nõo; ja kui siss jalass läbi `kullu, s‿`panti kõeo puust talla ala, ega läbi kuluda es lasta Ote; Mul om `jupka hand kõ̭iḱ lõhvõlõ kulunuʔ Urv; riha `ambaʔ kulõsõʔ ärʔ `riiben Krl; sukakõsõʔ kuluvasõ˽pia `kat́ski Vas; hevvetämmä lätt jo rõõvass, päält nakass är kuluma Räp; är kulluss vikah́t Se || fig suu kulub juba ää peast teid keeldess Muh; eks su suu kulu koa vahest ää Ris; minu jalad on lühikesest kulunuvad pika elu jooksul Pal; kuluts oma keele ka ärä ullu juttege Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo b. fig kõhnuma; vananema luom akkab kuluma ja `kuivama ja lõppema Jõh; inimene ise kulub ka Emm; vana inimene kulund ää ja tõmmand `köśsi Plt
2. fig (kordumisest) mällu sööbima jo see juba piha kulund on Jäm; see‿p kulu ka ükskord su piha Rei; sa oled küll kuuld, eks se kulub pähä juba Juu; see piaks ju pähä kuluma Trm; vanal aal pähä kulunuvad, ni̬i̬d lu̬u̬d Pal; si̬i̬ om mul `mi̬i̬li kulunu joba Krk || ununema si̬i̬ om ärä kulunu meelest puha Krk
3. a. otsa saama, ära tarvitatama kui `linna saab `mendust, siis `linnas kulub pali raha Lüg; eks kuluses kui õleses sul `andada Jõh; Raha on `kerge kuluma Pöi; Küll neil kulub paĺju `leiba Jür; vaka `keśvi teid iki jahuss, tu̬u̬ kuluss sul `aastaga ärä Nõo; tikka kuluhuss paĺlo Seb. kustuma, lõpuni põlema (sütest) sööd oo ää kulond, ei sii põle änam kedägist Mar; kui juba tuli maha põleb - - ära kulub juba ahe, siis võta `taina `löimest `vällä Var; söed kuluvad `alles, ei ole veel `kustun Aud; ahi on nii kulund, söö kihud veel järel üksi Nis; süed on ää kulund, nii et põle `liimugi järel Koe; tee ruttu, et ahi `kinni suaks, sööd kuluvad ää Plt c. mööduma, minema (ajast) kodu kuluvad ne tunnid libemini Khk; metu `pääba juba ää kulond, ikka see töö seisab tegemata Mar; sul aeg kulub ää ja kedagi sa ei tee Juu; venelased tegivad `veśki kive - - eks sellega kulund ikke puar kuud ära VMr; kõhe ärä `kuĺli si̬i̬ aeg Kod; siss `kulli iks nätäl ärä Hel; kat́s `aaśtat `kullu äräʔ Räp
4. vaja minema, vaja olema, sobima; pidama `kuhjal kulus `suuremb pää `olla VNg; ei sene tüö `juures kulund pali ramu `ühta Lüg; Küll `sullegi `lierisõnad elus ära kuluvad IisR; See [jook] kulus ete kuiva suu `peale ösna äe Pöi; seal kulus paar kolm inimest ää, kui [kangas] `teĺge `peale sai `aetud Rid; see kulus sulle ää, nagu kueva taarile vesi Tor; [kui pruudile põll ette pandi] siis `öeldi et nüid on noorik `vaĺmis, nüid kulub akata `põlle lappima Nis; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; emä jutt õli `õige, ärä kulub sü̬ü̬k Kod; oless kulunud üks pauk `viina MMg; eks ike kuluks suu maoks, paĺlu‿s mul vanainimesel kulub Plt; si̬i̬ vihm `oĺli `väike, suurembat oless küll kulunu Ran; serände inimene oless kulunu elusald `õkva `auda visata Nõo; latse˽kuluva ärä - - vanemb läits joba `lu̬u̬me manu Rõn; pikäʔ `hammõʔ mehil, `kullu viiś küünärd [riiet] ärʔ Kan; üt́s t́siakõnõ sai tappaʔ, tu̬u̬ `kullu ruvva `ki̬i̬täʔ Vas || (parastavalt) `Poisile kulub nahatäis ära IisR; see (keretäis) kulus tale ete üsna εε Khk; vaat see kulos sole ää Mar; oli suand vaname kääst `eĺpida, eks se kulund ää nisukese krańtsile Kad; sie keretäiś kulus `talle ää VJg; ta sai üte nahatävve, si̬i̬ temäl ärä kuluśs Krk; parass talle, si talle `kullu ärä periss San; niipalju kui kulub õige palju, rohkesti Püksi `rihmi on nüid `poodis nii pailu kut kulub Pöi; russakid oli ka niipaelu ku kulub Aud; `viina niipaĺlu kui kulub kohe `ańti KuuK; nüid võina `poŕte tetä nii paĺlu ku kulub Nõo; marjaks kuluma hädasti vaja olema, imehästi sobima `Karjapoiss kuluks `marjast ära IisR; Külma ilmaga kulub kibe suutäis otse marjaks ära Kaa; Urvaplaaster kulub `santide lastele marjaks εε Emm; see kulob `moole `eesele marjaks ää, ei ma sest saa `soole `anda `ühtigi LNg; si nuga kuluks mul marjaks ärä Saa; sie kulub omal marjast ää JMd; sellele lapsele kuluks vemmalt marja iest Kad; seda õleks marjalt vaja, kulub marjalt ära Trm; laps kuluks `neile marjaks ää Plt; ma `mõtli et tuleb `vihma, kuluss marjasse ärä Hel; See tükk leibä - - kulus mullõ maŕas ärä Võn Vrd kuldoma
Vrd kulunema, kuluvamma
1. a. (kasutamisest) väiksemaks või kehvemaks muutuma Kaik kulu, migä `liiku Kuu; `suuga võib pali `rääkida, sie ei kulu; luud on kulund `vällä Lüg; alalde ühed `riided `seljas, miks nad ei kulu, kuluvad küll Vai; riie - - üsna atule kulund Jäm; kui riie on ära kulund, siis ta on inaraks läind Vll; Mis liigub, see kulub Pöi; raud ep kulu mette Muh; kõbasil on õla `sisse kulond LNg; auk `sesse kulond (sukale) Mar; mo noad oo kõik ää kulund Kir; Kasuka karv oo pialt ää kulun Han; kulun luud, vana luud, põle `lehti `külgis; `ambad kuluvad ää, `lähtväd nüris Tõs; `saapad kuluvad koa `jalges Ris; varruse suud ja `riide iäred, need on kõik ää kulund Juu; läige pialt ää kulund JMd; sielik kulund viledaks Koe; nuudi nüd paĺlast põngastikku, et su vikat kulugu Sim; pahema käe pu̬u̬l one tahundamise pu̬u̬l, kulub `kervel ruttu ärä Kod; riha pulgad [on] õõnapust, õõnap on küll kõva kuluma Äks; `ammakiri on kulund kui [loom] väga vana on KJn; mis asi liiguss, si̬i̬ kiḱk kuluss; regi vai ratass, jala`nõuse, ni̬i̬ kuluve; ku liiv ärä `kulli, siis raputedi jälle luisal `pääle Krk; küüdse om kõik ärä kulunuva; puuteĺle sehen `olli serände õhuke raud, mes kulumist `keeläb Nõo; ja kui siss jalass läbi `kullu, s‿`panti kõeo puust talla ala, ega läbi kuluda es lasta Ote; Mul om `jupka hand kõ̭iḱ lõhvõlõ kulunuʔ Urv; riha `ambaʔ kulõsõʔ ärʔ `riiben Krl; sukakõsõʔ kuluvasõ˽pia `kat́ski Vas; hevvetämmä lätt jo rõõvass, päält nakass är kuluma Räp; är kulluss vikah́t Se || fig suu kulub juba ää peast teid keeldess Muh; eks su suu kulu koa vahest ää Ris; minu jalad on lühikesest kulunuvad pika elu jooksul Pal; kuluts oma keele ka ärä ullu juttege Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo b. fig kõhnuma; vananema luom akkab kuluma ja `kuivama ja lõppema Jõh; inimene ise kulub ka Emm; vana inimene kulund ää ja tõmmand `köśsi Plt
2. fig (kordumisest) mällu sööbima jo see juba piha kulund on Jäm; see‿p kulu ka ükskord su piha Rei; sa oled küll kuuld, eks se kulub pähä juba Juu; see piaks ju pähä kuluma Trm; vanal aal pähä kulunuvad, ni̬i̬d lu̬u̬d Pal; si̬i̬ om mul `mi̬i̬li kulunu joba Krk || ununema si̬i̬ om ärä kulunu meelest puha Krk
3. a. otsa saama, ära tarvitatama kui `linna saab `mendust, siis `linnas kulub pali raha Lüg; eks kuluses kui õleses sul `andada Jõh; Raha on `kerge kuluma Pöi; Küll neil kulub paĺju `leiba Jür; vaka `keśvi teid iki jahuss, tu̬u̬ kuluss sul `aastaga ärä Nõo; tikka kuluhuss paĺlo Seb. kustuma, lõpuni põlema (sütest) sööd oo ää kulond, ei sii põle änam kedägist Mar; kui juba tuli maha põleb - - ära kulub juba ahe, siis võta `taina `löimest `vällä Var; söed kuluvad `alles, ei ole veel `kustun Aud; ahi on nii kulund, söö kihud veel järel üksi Nis; süed on ää kulund, nii et põle `liimugi järel Koe; tee ruttu, et ahi `kinni suaks, sööd kuluvad ää Plt c. mööduma, minema (ajast) kodu kuluvad ne tunnid libemini Khk; metu `pääba juba ää kulond, ikka see töö seisab tegemata Mar; sul aeg kulub ää ja kedagi sa ei tee Juu; venelased tegivad `veśki kive - - eks sellega kulund ikke puar kuud ära VMr; kõhe ärä `kuĺli si̬i̬ aeg Kod; siss `kulli iks nätäl ärä Hel; kat́s `aaśtat `kullu äräʔ Räp
4. vaja minema, vaja olema, sobima; pidama `kuhjal kulus `suuremb pää `olla VNg; ei sene tüö `juures kulund pali ramu `ühta Lüg; Küll `sullegi `lierisõnad elus ära kuluvad IisR; See [jook] kulus ete kuiva suu `peale ösna äe Pöi; seal kulus paar kolm inimest ää, kui [kangas] `teĺge `peale sai `aetud Rid; see kulus sulle ää, nagu kueva taarile vesi Tor; [kui pruudile põll ette pandi] siis `öeldi et nüid on noorik `vaĺmis, nüid kulub akata `põlle lappima Nis; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; emä jutt õli `õige, ärä kulub sü̬ü̬k Kod; oless kulunud üks pauk `viina MMg; eks ike kuluks suu maoks, paĺlu‿s mul vanainimesel kulub Plt; si̬i̬ vihm `oĺli `väike, suurembat oless küll kulunu Ran; serände inimene oless kulunu elusald `õkva `auda visata Nõo; latse˽kuluva ärä - - vanemb läits joba `lu̬u̬me manu Rõn; pikäʔ `hammõʔ mehil, `kullu viiś küünärd [riiet] ärʔ Kan; üt́s t́siakõnõ sai tappaʔ, tu̬u̬ `kullu ruvva `ki̬i̬täʔ Vas || (parastavalt) `Poisile kulub nahatäis ära IisR; see (keretäis) kulus tale ete üsna εε Khk; vaat see kulos sole ää Mar; oli suand vaname kääst `eĺpida, eks se kulund ää nisukese krańtsile Kad; sie keretäiś kulus `talle ää VJg; ta sai üte nahatävve, si̬i̬ temäl ärä kuluśs Krk; parass talle, si talle `kullu ärä periss San; niipalju kui kulub õige palju, rohkesti Püksi `rihmi on nüid `poodis nii pailu kut kulub Pöi; russakid oli ka niipaelu ku kulub Aud; `viina niipaĺlu kui kulub kohe `ańti KuuK; nüid võina `poŕte tetä nii paĺlu ku kulub Nõo; marjaks kuluma hädasti vaja olema, imehästi sobima `Karjapoiss kuluks `marjast ära IisR; Külma ilmaga kulub kibe suutäis otse marjaks ära Kaa; Urvaplaaster kulub `santide lastele marjaks εε Emm; see kulob `moole `eesele marjaks ää, ei ma sest saa `soole `anda `ühtigi LNg; si nuga kuluks mul marjaks ärä Saa; sie kulub omal marjast ää JMd; sellele lapsele kuluks vemmalt marja iest Kad; seda õleks marjalt vaja, kulub marjalt ära Trm; laps kuluks `neile marjaks ää Plt; ma `mõtli et tuleb `vihma, kuluss marjasse ärä Hel; See tükk leibä - - kulus mullõ maŕas ärä Võn Vrd kuldoma
Vrd kulunema, kuluvamma
mitu-setu õige mitu Ku ahi akkas `õtsa `saama, sis jagati `taigin `astis `nindä `mitmest `setmest, kuda `leiväd `suurusseld õlivad Lüg; oh neid preesissi oli `mitmed `setmed nägu Jäm; koer `putked kasuvad `oumbute all, suur jäme vaŕs ning midu sidu vösa küljest `väljas Khk; Ma ole sääl juba mütu-setu retti keind, äi sest targemad ühtid Kaa; `mütme-`sütme mehega, mütu-sütu oli sial Vll; Vanal on raua puurid teab `mütmes `setmes jämmuses Pöi; Viipsigud aa mütmed-setmed moodi tehet, aga keik ühel pöhimöttel, et kedrat lönga vihiks teha Emm; Linnas [oli] mitmid-setmid aśsu aada Han; metu setu `pääva oln `pelgus Aud; pidi teist `mitmed-`setmed korrad `keetma Kei; Kammisid mitmet setmet seltsi, juuste kammisid ja täide kammimise jaust Trm; mitu-setu `ku̬u̬rmad savi vidasime `pääle Vil; sest om mõni mitu-setu `päivä `mü̬ü̬dä Trv; siin om mitu setu inimest käinu Krk
nina|pidi 1. ninast kinni; nina ees, ninaga kuskil sees aja lootsik ninapidi `kõrkasse Vän; `vaata, kui võtan su ninapidi `kińni Saa; `kärpsed on `jälle toidu sees ninapidi Tür
2. (ninaga, näoga) õige lähedal(e) kaks tükki on nenapidi kuos, siis `kolmas on `ammaste vahel (räägitakse taga) Lüg; Iga pääv olid ninapidi koos Jäm; Meie egä päe ninäpidi koos Khn; läksin ka ninapidi `sõnna `juure Pai; Eemalt näitas, ega ta su ninapidi ligi lasnud Trm
3. ninapidi vedama petma, tüssama Seda miest ei ole, kes mind ninapidi viab IisR; Pole kena vanad inimest seda`viiti ninapidi vädada Pöi; `laśsis ennast ninapidi vedada Tor; vedas mind ninapidi, läks üksi Lai; ta om ninapidi vedänu - - ütte rumalat inimest Hls
puhas puhas g `puhta R(n puht Kuu Lüg) eP, `pusta Kod; puhass g `puhta Pal Äks M(`puhte; n po- Trv) T(n puass Rõn) V(n -śs; n puass Lei)
I. adj 1. määrdumata, prahita, saastumata ei mina `jõua siin majas `küögi `puhta pidada; `siebi tükk õli sääl - - ja `valge puht rättik õli ka `juures Lüg; voda omi `puhti käsiga Vai; püttisid pole `präägu `puhtid Jäm; pani piima `puhtase `kaussi Khk; Ea, kui korra kuus `puhta särgi `selga sai Pöi; sooled said `puhtaks `pestud `puhta `veega Phl; ämmer on `puhta vee nõu Kul; `peske augi piad `puhtasse Lih; võta naa `puhtimi `pulki Tõs; sedasama `ühte `lehma sa‿i saa ka `puhta oeda Hää; kui akati nisukesi `puhtamaid elutubasid tegema, siis nied vanad jäid rehetubadeks KuuK; anna `mulle puhas pesu JMd; kuda‿se jõe põhi `kuśkil on, ühes kohas on ta ilus puhas ja liivane, teises kohas `jälle mudane ja tüma Kad; tal on näpud `puhtad (ei varasta) piltl Sim; viruta pesu `puhtast Trm; kääd seebiga `puhtast, `puhtam ilp `seĺga, puhass põll ette (enne leiva sõtkumist) Pal; `puhta `veesse patta pane [seened keema] Äks; vanad püksid tegin `puhtas KJn; `puhtit `nõusi ei ole sinu aig vi̬i̬l mia nännu Trv; ärä panna mu `puhte rõõvaste `pääle Krk; kui nu̬u̬ `mõstu länniku kueva olliva, siss `viidi na `puhtade `paika Puh; ma tõi kaits `koŕvi `vaĺgit kõrikit, aga nii `puhta olliva nigu lumeange; alamba `rõiva om pidämise jaoss, `puhtamba om `käimise `rõiva Nõo; meil om ka `uibuaia takan kaits `auda, üits olli linaaud, tõne olli `puhtamb Ote; ta‿m puass, va˛el om serände verrev uśs sisen (kukeseenest) Rõn; võta pürstiʔ `rõiva `puhtass Har; küll ma taad `pliiti tutsahuta vi̬i̬l `puhtabass Rõu; olõ˽hää lat́s, mee˽tu̬u̬˽sa väläst puhast lummõ Plv; tu̬u̬d pot́ti imä havvut́ `hainugaʔ, nii et pot́t sai puhaśs Vas; kuiss sul velekene om ni puhaśs, kuiss sa olt `muanõ Se || puhtust hoidev pidi ka tegemä temä `perrä, emäkadunuke olli puhass inimene Puh; ma `ti̬i̬nse `puhta `pernase man Nõo
2. aus, süüta, õige; ka süütu kui inimesel one südä puhas, siis tämä ei `karda kedagi VNg; mina olli küll puhas neitsit oma mehe `kõrva menemas Muh; `puhta südamega inime Tor; `sirge aśja tema `veanas kõverasse, tema ei õld mitte puhas mies; on viel ike puhas sie plika Kad; vai tä ike nõnna puhas one, võib-õlla, et ike võtab tõese õma Kod; ei kuule tast midagi lära-lära, päris puhas inimene Ksi; ma ole nõnda `õige ja puhass, ku emä ihust tullu Krk; `väega `ońtlik `tüt́rik ja nii `väega puhass kõ̭igist Nõo; ma näe `mõnda inemist ärä, et ega ta puhass ei ole, et piḱä ńapu omava Võn; `ütle mullõ `puhtast `süämest välläʔ, mis sa olõt `eśsünü, ma anna sullõ kõ̭iḱ `andiss Har; sa˽käve˽kah `aoldõ sääl, vai `sulgi˽süä no ni˽puhass om Rõu; mu hińg tiiä äs midägiʔ, mu süä oĺl puhaśs Vas; üt́s liiderlik inemine, ta ei olõʔ mitte `ausa ja puhass Räp; `tütrek puhass ka ku hõpõ Lut
3. lisanditeta, ehe, kõrvalmõjudest vaba mes nüüd sie puurkaev `tehti `sinne, `puhta save sise `kaevati Kuu; vana kurg `atra - - sie oli `puhtast puust, `rauda ei old kohe mitte olemaski VNg; Sie ei ole puhas `valge, on nisuke `tuhmikas IisR; Nendel oli alati puhas rugi leib Pöi; määrin `puhta piiritusega Mär; las ta magab pia `puhtass, siis on mees jälle (purjusolekust) piltl Ksi; sarjaga tuuluti tuulega rihaltse väräti pääl, siss sai `puhta terä kätte Vil; puu`vankre `olli `puhtast puust, es ole ravva kübend Hel; kaits siga nigu elevandi, kõ̭ik `puhta viĺläga nuumatu Ran; pühädess tettu iki puhast `leibä, no muidu söönuva aganist Puh; mul `oĺli illuss rammun vaśk, `puhta piimäga joodetu Nõo; `puhta terä `viidi `aita, suure aida `oĺli Ote; `pakla˽kraabiti `kraaplige `vällä, puhass lina jäi Krl; olõ õi siihn nissu, siihn om puhass rügä Har
4. millestki vaba, paljas, tühi `meie oleme igäväsess ädäss metssigu˛ega, nä `süöväd `karduli `pellud `puhtaks Kuu; võttas `viimase asunikku viel ja nüid on rahast puhas Lüg; eks sa räägi suu `puhtaks piltl Jäm; sellest süist on moo ing puhas Khk; Karjamaa on nii puhas kut parand Pöi; puud olid `ärmes, `ühte nädalid ei olnd, et puud oless `puhtad olnd Vig; teeb su na `puhtas Kse; mo südä oo puhas sest `vargusest Tõs; Kadakakuĺlid tegid silmäpilguga pihelga `puhtaks Khn; `röövisid maead `puhtase Aud; mõnel on pea puhas, siis `üöldakse: tal ei ole `juukse `uitugi peas Jür; mitu vagu sa `puhtast said VMr; teine mua oli nigu rõõsk piim, täitsa puhas, aga mis sügise jäi `künmata, see oli `rohtu täis Trm; põld on uhakist puhas Plt; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; varass tegiśs mu `puhtess ja `paĺless, ei ole mul kedägi süvvä ei `seĺgä panna Krk; minu suu om prõlla nõnda puhass, et mitte üits ammass ei ole minu suun Ran; kits koorib jo puu `puhtass, `ümbre `sõ̭õ̭ri koorib ärä Puh; varass varastab, jääp vaǵa `saina, a tuli palutab `puhtass kõ̭iḱ; plat́s olgu puhass, siĺmä pilk olgu `mintu piltl Nõo; `aeti lõug vatuga kokku ja abena väidsega tõmmati lõug `puhtass Ote; ku tä `sü̬ü̬mä nakanu, sõ̭ss söönü˽`puhtass Urv; puuʔ oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ Rõu; puhast tööd tegema kõike ära hävitama Selle aja sehes, kui mees kodunt ää oli, teind naine puhta töö Kaa; vargad oo ikke ea `puhta töö teind Mär; końt`võerad teind nõnna `puhta töö, et isegi końdid olid `ümbert ää närind Jür; puhas töö oli `tehtud, sõi ära kõigega (hunt lamba) JJn; [kontvõõrad] mürinal tulid `lauda, tegid `pusta tü̬ü̬ Kod; tuli [ning] tegi `puhta töö ja `koergi ei `aukund järele Plt; mul `oĺli `mitma `aasta kaĺlendre alali, a [tütar] `oĺli `väiksen kätte saanu ja tennu `puhta tü̬ü̬ Nõo
5. veatu, laitmatu sel ei õle vene kiel puhas egä `selge Lüg; tuat seda ei taht, et rukki `kõrssa maha jäi, tema `tahtis ikke puhast tüed `suada JJn; sel leeväl om ää puhass magu, sedä võib süvvä küll Nõo
6. täielik, ehtne, pelk kõik oli puhas vale, mis ta `rääkis Han; Säält ei saa sa muud kui puhast pahandust Hää; `Puhtast armastusest läksid `puari Jür; siin on kõige `puhtam eesti kiel Ann; tä õle - - puhas sańdikene, täss ei õle kedägi tü̬ü̬ tegijäd Kod; muud es ole, ku pohass `ketruss si tali `aiga Trv; kiḱk ni̬i̬ soone olliv puhast valu täis Krk; kas üttegi sõna `õiget kõneleb, puhass võĺts Nõo; puhas raha sularaha, päris raha `maksas `puhta rahaga, muud midagi ei `andand kui raha Lüg; ega tal puhast raha põlegi, aga taal oo ikke varandust ja paberid koa Mär; ta `ośtis selle koha `puhtas rahas JMd; ei taha muud kedägi ku iki puhast raha Krk; ta karjalat́s ei tahaʔ `mu̬u̬na, ta taht puhast raha Har; esäl `oĺle reńdi kotuss, kolmsada `ruublit `oĺle `reńti `massa `puhtan rahan lelläle Räp
II. adv puha, puhta [ta] tegi `aida `üksi`päine puhas, nüüd on `rohto täis `ninda‿t Vai; ühe `ounbu pani [torm] puhas puruks Jäm; pεε tahaks pesu, `juused `paakas puhas; `saarlased on änamasti puhas meremehed Khk; ju‿ned `pörgulesed (sääsed) puhas ammustavad, need ei jäta `völgu mette Mus; laudad olid puhas vee sees Pha; kanad sii puhas `taimed üles liibitsend Jaa; Lapselt käisime puhas `palja jalu Pöi; ennemuiste koerad `ollid puhas rantsid Muh; mei pere `prεεgu puhas pöllal rugis Käi; mo isaema kedras, meil puhas nee mörralöŋŋad Phl; ta tiide`velto lõigand ja `riide ääre puhas ää rikkond LNg; sii paĺlu põle, ma võtan puhas ää Mär; puhas silmäd ohatun Khn; siss tema näenu, et sii `Kalmemägi puhas nagu jää tükkisi täis olnu Hää; poiss siis küttis, pia oli puhas märg `otsas Ris; ma räägin siis selle jutu puhas `väĺla Rap; külamehed said selle õbeda puhas omale Kos; kakskümmend kolm lammast ja puhas olid `köides JJn; me olime neĺla vennaga, teesed on surnd puhas Ann; katukse ruov on puhas mädand Kad; jätäb puhas `võõra kätte õma varanduse Kod; juure ja ossa om `terve puhass Trv; lääts, toda ei oleki, om kõik `kartoli `pääle üle lännu puhass Kam; tu̬u̬ oĺl käünüʔ puhass `joostõn Har; kõ̭iḱ puhaśs `paĺli ärʔ, mitte midägi es jää˽`säĺgä Vas
päris päris Hlj VNg Lüg S L KPõ Pal Lai Plt, peris(s) Kuu VNg Lüg Vai Saa TaPõ VlPõ eL(perüśs Plv Räp)
1. täiesti, lausa; õige, üsna Lehm peris `paksuks mend juo, eks‿se tule `varsti voib`olla `piimä ka Kuu; sie one kohe peris tosi, mis mina `räägin VNg; `mõisast `lasti päris priist; kui tuul on peris tagant, siis on `kerge `mennä Lüg; Päris nous ma pole Jäm; ma sai `viimaks päris pahaseks Khk; päris `öige, mes ta räägib Vll; Päris `valgid `ärgi oli sii vähe Pöi; see oo ikka päris tõsi küll Muh; neid inimesi oo koa, kes oo päris rumalad Mar; ega ta päris `terveks `saagi vist änam Mär; obusel `raske `koormas piäl, annab päris sikutada kohe Tõs; leib oo toorakas või taenakas, kui põle päris küps Aud; Ta napim küll `oĺli, aga‿s minu `nähtaval päris `puudust änam ei olnu Hää; maristik on `marjadest peris punane Saa; `vankre ratas läin `kat́ki, päris losinal oli joosn all HMd; aga ma teda koa ei laeda, ta oli päris ia inime Kos; see on päris minu omandus JMd; nüid jääb juba elust päris viletsaks, ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; ega sie tüö mul viel päris kääs küll ei ole; sie on päris kuerailm VMr; sie on periss `õige Iis; vakk õli peris `kańtis kõhe, igapidi `kańtis Trm; ma tunnen sedä inimess, peris selle `mu̬u̬du Kod; päris `pehmest ei keeda Pal; vahel magab peris selili, käpad `püśti (kassist) Äks; vanad mehed peris lööväd lehe`piĺli KJn; kudasime `kangid iki sadasid `küindrid ärä peris Kõp; kui neid `aastit paĺlu ka on, sis paneb peris `mõtlema, kudas sa oled või elad Vil; miu süä om täis periss Trv; ma periss ei tää ütelte, kuna ma tule Krk; ommuku olli iki periss ilus ilm, aga nüid tuuĺ akkab maruteme Hel; ma olli ilma ivätä terve päiv, periss jumala ilma ivätä, es tahagi süvvä Ran; nüid `oĺli maa kahutedu, `suurdi `oĺli periss ää `kõndi Puh; tu̬u̬ om nii pühä, tu̬u̬ saab periss `jalksi `taivade nalj Nõo; uja peŕv om periss paĺlass Kam; ega siin üttegi oonet es ole, me tullime periss lake `taiva ala Ote; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ periss ärʔ Kan; mineʔ sa sinna ja periss küüsüʔ tä käest Har; periss läḿmi ei olõ˽ta pudõŕ, löügähhünüʔ um Rõu; perüśs joonõh om taa väŕk Plv; tõvvu`pesmine `oĺle, sõss hobõsõ˽sõḱkeva vilä `jalgoga ärʔ, vili sai perüśs `puhtass Räp; õi olõ kavvõndõh, periss `ĺahkoh om Se
2. tõeline, tegelik; ehtne keskomik on `kella kaheksama ajal, sie on päris `süömine Lüg; See päris tali on alles tulemata, küll ta ää tuleb, ega tali `taeva jää Pöi; soŕts‿o ikka päris nõid Muh; need päris saksad ikke oo need mõisasaksad, ega nääd kadagasaksad põle Mar; sealt käiakse küll läbi, aga ega sealt põle teed `antud, päris tee lähäb teesest kohast Mär; päris puuäkked olid jälle päris puust `tehtud Lih; päris madarad värmiväd - - värmib punakas pruunis Tõs; Kanepisi `oĺli `kahte jagu, ühed on päris kanepid, teistel `öeldi koerused; minu päris usk on vene usk Hää; päris końtkalu meil ei `püita Ris; ani päris rohu`sööja `ongi HMd; isa oli ike päris `Ingliste valla inime; mine ike otse edäsi, see on‿se päris tee Juu; Päris sugemisega tulid siis iad takud Amb; [suitsusaunal] oli kaks ust, teine oli poolest saadik, teine oli rõhtuks, päris uks JJn; no ädalad saab pool vähäm kui päris `eina Sim; minu silmiss õli jusku peris inimene Kod; periss Kaarepere valla elanikud kõik Pal; anijalg oli ravvast, periss raud Äks; poiss meelitas tüdrukud - - ja tüdruk `mõtles, et si̬i̬ on‿si peris `võtja Ksi; karjama oli kahes järgus, üks oli obuste koppel, teine oli päris karjama Lai; anna mulle peris `leibä (rukkijahust leib), ma sedä peenikest `leibä liha `kõrva ei sü̬ü̬ Vil; nüid om ta periss taluomanik; periss `parki osteti kirigu `pastliss, si̬i̬ nahk olli `pehme Krk; sõna`jalgu om katte `soŕti, üits om `maarja sõnajalg ja tõene om periss sõnajalg Ran; emäarm ütsindä `ommegi tu̬u̬ periss arm Nõo; periss kaasitaja naesed `võeti, kes kaasitasiva ütte `puhku ja sõemassiva vastatsikku TMr; üitsoma kõ̭iḱ, mes sinnä leivä `kõrdu vahele `panti, kõrutedu leib paremb iks `oĺli ku periss leib Ote; sääl om periss `mõskja, kes kõik asja mõseb ärä Rõn; mul tuĺl üt́s mi̬i̬ss saksa `rõivõin `vasta ja kõnõĺ muka periss maa keeli Har; tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ Vas; perüśs kanarikul sööväʔ lehmäʔ ladvaʔ ärʔ, su̬u̬kanarikko elläi ei sü̬ü̬ʔ, hais Räp
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|