[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 46 artiklit

att2 at́t Kir Var Saa, g ati Kse Mih Tõs Vas, at́i Khn Aud Tor Plt vana mees; (vana)osa ati ait on annud `väĺla, jahu mat́t on maksnud `võlga Kse; vana at́t Var; `vaata kui kakas `atti elas, siis `üeti vana at́t ja noor at́t Mih; mede aga at́t oli atike, akkas õlut tegema rhvl Tõs; `Mindi `süema ning at́t akkas liha jagama Khn; see seal oo veel at́i istutud õnapu Aud; at́t ja memm Tor; vana˛at́ tüllüsket́s Vas Vrd ätt

hitse itse g `itsme Kaa spor , Sim spor TaPõ(n `itse Ksi Lai), VlPõ M(n idse Krk), `itskme Sim Lai, `itskma San; pl `itsmed hv Lüg Khk, Pai Koe spor I, `itsed Pär Rap, `itsked Lai, `itskeʔ Võn; itseʔ g `it́skme Krl; itsa g `itsme, `itskma, -e M(n idsa Hel), `itsma San; idsa g `itskme T(g -a Kam Ote, Ran Võn, `it́skme Ran TMr Kam, `it́sme Kam), `itsme Krk; (h)idsa g `(h)itskma, `(h)itskmõ V(g `itsmõ Lei, `h- Lut, `itskme Lei; pl `itsmäʔ Lei; n `hitskma Kan); `itskm|ass g -a San
1. hitse a. hrl pl külvirinna äärjoon `Enne `külvamist `vääti `itsmed `põllu `pääle Khk; tõmmati üks itse - - enne kui `viĺla küliti Vän; Mõned panevad ka `itsme `mäŕkimise jaos puu oksad püśti Tor; sa ei `oska `itsmeid vedada, `itsmed väga kõverad Koe; küĺvi rind on kahe `itskme vahel Sim; neli veikest `sammu oli kahe `itsme vahet Plt; Mõni ajas aŕkadraga `itsmed `sisse KJn; üits `itsme `veetev ta (õletuust või taskurätt kepi otsas) olli noh, selle `järgi itsat `veeti Pst; veets õle `itsmit sinna (mulla) pääle - - poodets `õlgi peost tükikse `kaupa maha Krk; tõene küliss, tõene vedäss `itskmit Nõo; Es ole `tõisi `itskmevedäjit käeperäst, siss tõmmaśs külija esi jalanõnaga `itskme Rõn; `hitskmaʔ ommaʔ jo `aeduʔ Har; `hitskmide `vaihhõlõ külvetäss Plv; Minneh vidi hidsand, tagase tullõh küĺv Räp Vrd ite3, its3 || (jutiliselt külvatud viljast) vaada et [külv] `itsmen ei tule Pst; vili om `itsmen - - üits tüḱk om paksult, tõine om ere; si̬i̬ külväp `itsmes, vahe vahel Krk; külvetäss `itskmile (kahelt poolt hitsme peale) vili. vili om `itskmade (keskelt tihedaks) lännu Hel; peĺlässi et, ma ei mõesta [külvata], külvä peräkõrd `itskmede Nõo; kesü om `itskmade külvetü San b. fig (lonkurist) Tulõ joʔ vana hitskmõvitäi Vas; Ku hitskmõajaja Räp; hot́ `hitskmõ vitäigiʔ, a õks miiśs Se
2. külviesi Kui külimees oma itsmega pöllusörva jöudas ja - - tagasi läks, löi ta jalaga itsme äärde mulla sisse märgid, nende järge pidas ta siis teise itsme vahet Kaa; olen külinu mitu itsed Hää; mind `käśti põllupääl `itsme vahet `käima minna - - miu jäĺled oĺlid siss kahe `itsme vahel. itse oĺli ütelda `mi̬i̬ter lai. ät́t külis korraga kahe `itsmel; kui `itsme `käijad es ole, siss `aeti obesega `itsme jut́id ette Saa; viis `sammu on `itsme `laius Äks; Üits itse maad jäi tühjäss Hls; `olli tu̬u̬ idsa ärä külvetu, siss nakass jälle tõist idsat külimä Nõo; üte peo idsa olli pu̬u̬l `ahtamp, vaśt kat́s pu̬u̬l `sammu laǵa; enämbide külveti iks kate peo `itskma `viisi - - idsa olli viis `sammu laǵa; `itskma piir ~ jut́t `veeti jalaga, ehk kongsiga Kam; Üts peotäiś visati iks veedike korale `poole ja tõne `hääle `poole `itskmede Rõn; ku `pääle `siimne `külvmist paĺlo `vihma tulõ, sõ̭ss lääväʔ `siimnekese `hitskmin piimäle Kan; `itskmõ ots om jäänü `külvmäldä Krl; küĺvi perämist hidsand; vi̬i̬l om vaia ütele `itskmõlle seemet Har; pu̬u̬l `hitskmõt um tühäss jäänüʔ; ka siiä hidsa (külvivahe) jäänüʔ – kiä koolõss; nigu `küĺbjä, nii hidsa Se; katõ `hitskmõga ~ kattõ hidsand ḱulbma - - gu pand sammu ni lask `siemend; üte `hitskmega `ḱulbma - - katõ sammu pääle hiit üte pio siemend Lut || ?lõikusesi ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas
3. tähis, märk `Läksin isäle `itsmeid panema - - puust `pulgad õlivad, sai maa `sisse `itsmed `püsti `panna Lüg; `Leike seemes on pisike ning ilma `itsmeid (rookõrsi, vitsaraage) panemata külirind äi paista Kaa; itse (pikk latt, mille järele aeti mõisapõllul vagu) Plt
kannu võrdlemisi, üsna Kanempe terä tuleve kańnu `õlpsest `vällä; Ät́t käüb kańnu sakeste kirikun Hls Vrd kanni2, kannus2, kauni
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsusKod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II. 
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõelSa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
keri|jalg keri- Jõh Vai Tor Hää Saa Amb JMd Koe VJg Trm Kod KJn Trv Ran Nõo Rõn Rõu Se; kere- Rõu kerilaudade jalg, alus voda keri`jalga ja akka kerimä Vai; keripuul oo kerilaud ja kerijalad. kerilaud jooseb keri`jalge peal `ringi Tor; ät́t tegi õunapust keri`jalge, kui oĺli kolme aruga õunap. õunapust kerijalg ei mädane Saa; `kaet́i inne, kun säänä puu oĺl, kolmõ jalagaʔ, sõ̭ss tet́ti kerejalg. sinnä˽`pańti kerelavva˽pääle, sõ̭ss keriti Rõu || kerilauad kerijalg kah `ütleva, aga miä `ütle kerilaud, t‿om üitstäis kõik kas kerilaud ehk kerijalg Nõo Vrd keri|kand, keri|laud
kolkama1 `kolkama Muh Mar Koe Trm Pil Puh, da-inf kolgata Kse Hää Saa Jür Kad VJg Lai SJn, `kolkada Hlj RId; `kolka|m Krk, -me Hls; `kolkma Har
1. hulkuma, kolama mis nad `kolkagu Hlj; mis sa lähäd `jälle `kolkama `müödä külä Lüg; `Kolkas kus ta `kolkas, aga ära ikka kodu tuli IisR; `kolkavad kohast `teise Mar; `kolkab päle, ei näe kodus paigal `kurta Saa; Vanaeit `kolkab viel `müöda küla `ringi Jür; on sul aga isu ühest `teise kolgata SJn; varass käve `kolkõn ja varastõn Har
2. uurima; nuuskima midä sa `kolkad `seinä `ääri `müödä, `kolkab ja vahib midä kätte saab Lüg; `kelkab ja `kolkab kust tüki suab Koe || ju ta ikka teist `silma kaudu vähe `kolkab (veidi näeb) Muh
3. kõikuma, loksuma, logisema kui ruttu kerima akasime, siss akasid kerilauad `kolkama; ät́t ütel: las ta kolgata päle; viitsup `kolkab, löö pulk kõvasti `sisse Saa; laud akkass `kolkam Krk
4. lobisema, keelt peksma küll ta `kolkap üte talust `tõise Hls; ala˽`kolku ta `suuga ni˽paĺlu, sa võit hättä ka jäijäʔ; mi‿sa kolgat naidõ `lõuguga Har
koosu2 koosu Saa SJn; koośu Vll Krk
1. hellitusnimi a.  lstk hobune lihame `varsti koośuga `söitma Vll b. koośu om aunimi, lehm om ike perisnimi Krk
2. vana loom ät́t `ütles vahest vana `lamba `kohta, vana koosu Saa; `seake lehm, kes põhust änam `easte jagu ei saa on koosu SJn
kordama `kordama, korrata spor S, L K, `kordada VNg IisR Emm; `kõrdama, kõrrata I Äks M(-m[e]; -te, -de) T(- San) V(-m[m]a; -mõ Krl; -daʔ); `kõrda|ma, -da Lüg(-maie) Jõh; `kerda|ma, -da Kuu, `kerda Vai
1. korduvalt tegema a. õpitavat uuesti läbi võtma Eks laps `täüdüb `huomigul tügüd kaik `kerdada üle Kuu; `korda veel seda `laulu üle ja seda tükki koa üle Mar; kes [laulu] ei mõistnd - - need läksid siis `sahvrisse `kordama, uieste õppima Mih; loed vi̬i̬l kord, `kordad vi̬i̬l üle KJn; mea kõrrasi selle lugemise üle Hls; [leeris] `köster ańd `tuńde, `opsime `laulõ - - kõrrati üle nigu koolin Ran; latsõ˽`kõrdasõ rehkendüst Har || `kõrdaja laps [käis enne leeri pastori juures] `kõrdamas Trm b. uuesti või ümber tegema ahi mitu `kõrda uudess kõrratud; majad one kõik `piäle kõrratud (uuesti valmis ehitatud), mes siäl viga elädä Kod; ku sa taad `ümbre kirutadõ siss `ütlät et taa `kõrtsi ~ kõrraśs taad `ümbre Har; üle `kõrdamma umma tü̬ü̬d Räp
2. enda või teise sõnu uuesti või korduvalt lausuma, (kedagi) matkima Maa`tütrigud pidänd ige `endäst paremaks `ranna`lastest. `Kerdatud `randlaste sanu omavahel Kuu; midä sa `ninda mittu kõrd `kõrdad sedä juttu üle ja `räägid Lüg; ega te‿p akka seda (juttu) `kordama kellegi ees Muh; ma `korda (osatan) teda Rei; ää `korda teiste sõno `ümber Mar; sedä on jo `kuuldud küll, aga ta `kordab veel üle Juu; `kordas kõik sõnad ära (ütles järele) VJg; tämä kui ei kuule ei `kõrdagi üle, ei küsi tõiss `kõrda Kod; ärä kõrrade ümmer sedä juttu änäp Krk; sina vi̬i̬l kõrrassit toda sõna Nõo; naka no vi̬i̬l sõ̭nna `ümbre˽`kõrdamma, ku ma olõ kõrd ütelnüʔ Rõu
3. küntud maad uuesti läbi kündma kui sügise künd `kõrratasse keväde `uvvest, saab maa `pehmest Lüg; Ja üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs Jõh; nüid on jo maa `kerdamise `aiga Vai; kaua see pisine pöld kahe obusega korratud on Khk; Põld ond `rohtos, tahab teist `korda korrata Khn; ät́t korras põllud aŕkadraga läbi Saa; Karusebe `aegu korrati kesa Kei; kui rukis lõegatud, siis akatakse kesä `kordama. `enne `küńti pikiti `põldu, aga korratakse põigiti `põldu Juu; kesä õlgu enne jakopi`päävä kõrratud Kod; mõni `kõrdass vesitset maad kaits `kõrda Krk; maa `olli `enne läbi künnetu, siss aŕkadraga kõrrati Puh; rüä ja kesvä maad kõrrati, ega kaara maad es kõrrata. `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala. `kõrdamine oĺl iks sügävämp kui i̬i̬lt `künmine Kam; kõrrat, `kõrdamalda maa; mi̬i̬śs lätt kõrratut maad `äestämmä; `äestäss üle tollõ kõrradu maa Har; keśsä kõrratass üt́s kõrd, a aiamaad mitu kõrd Se; nuŕm om `kõrdamin üĺeste (põld on vaja üles künda) Lei; maa um valahhanuʔ kiniʔ, `vaia selle kõrradaʔ Lut
4. (järjekorras toimumisest) Oli `ninda küläpered läbi `kerdatud, akkas [külakümniku] kerd `uuesti `jälle `otsast `pääle `toisest külä `otsast Kuu; kie on `aige, saab `tervest juo, siis `uvvest `kõrdab (haigestub) ja sureb maha Lüg; kui palava `aigus vöi sedine on, siis `kordab keik läbi Jäm; kui se tõbi peresse tuleb, see `kordab kõik läbi Mar; se tõbi `kordab kõik üle, ei jäta `ühtegi `terveks Juu; `haiguss `kõrdass `kõ̭iki - - tu̬u̬ võtt kõ̭iḱ läbi `kõrdabeten Har
Vrd kõrduma
5. riideserva ära pöörama ja läbi õmblema So va püksi põlved narmendavad nii `kangest, anna mo käde, ma pane paiga `alla ja `korda ää Pöi; Särgil olid ikka korrat `ömblust - - et kahe`kortselt, teisekora pisteda veel sääld tagand läbi Rei; müt́s tahaks korrata - - ma `kordan pealae ära; `kortuse ~ korratud (kahekorra pööratud) eared, mis õmmeldakse läbi lappidel HJn || see oo maha`kordamise raet (kingsepatraat) Muh
6. järele vaatama kõik viimane ku raas korratass üle Hää
kurtma2 `kurtma, (ma) kurdan Saa KJn M(-me) seisma, püsima, kestma; säilima `muuku `kiiad õuet `mööda, ei näe paigal `kurta; ät́t `pandse jaanipäeva ommuku kasuku `seĺga - - ku tesed `naarsive, ütel nendel: kui ta kurts küĺma `vastu, küll ta kurdab `lämme `vastu ka; lehmad jäid puha puie `alla `kurtma, ei taha palavaga süia änam Saa; Vammuse oleved ninda paksu ollu, et oleved `püśtü `kurten peris; pilli`ru̬u̬gene katus kurdap kige `rohkemp `aiga ku muu kennigi; küll ta kisup sedä `piipu, piip kurdab järest ammaste vahel Hls; `kurtav vesi om sääl sehen, lää `aisme; si̬i̬ nimi kurt meelen; `vanker ei kurda ti̬i̬‿bäl, ku juhisit man ei oole; es kurda pud́elen ka paigal; tuba ei kurda lämi, lämi sehen ei kurda; mis ta `seĺgä sai, si̬i̬ olli seĺlän senikava ku kuŕts; kala ei kurda makelt, na lääve `aisme; tüdruku om ka rumale mõni jakk (jagu), `amba kurdav `irvi ilmast `ilma; ma magad‿es saa, uni pääl es kurda mitti Krk
kõik kõik g kõige (-õe-), kõigi Pöi Muh L K I Trv Hel/-/; kõik, kõ̭ik, -ḱ g kõge, kõ̭- spor T(kõkk Ote Rõn; g kõõge Nõo), kõgõ, kõ̭- Võn Ote San V(g kõõ, kõ̭õ̭, kõkõ); keik g keige Sa Hi Noa Rid Saa Ris HMd hv Jür Amb Trm Vil, `keige R(n keig Vai); köik g köige u Sa Rei Phl LNg (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. a. (substantiivselt) igaüks, viimane kui üks ku minu laps juo `kasvas - - õlivad ikke `püksid juo `lastel `kõikil jalas ikke; Kõik `lähvad üht tied `mulla`toidule Lüg; Äga me‿b vöi keik kodund ää `minna Khk; Keik oo ikka keigiga igatipidi nöua Kaa; Kõik jähid nii vagusi just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse vaa ilmaga, sellepärast `öötakse nönda Pöi; kõik ei ole saama päävad Kul; `lindudel `kõikel oo pood (pugud) Vig; kõigidel [jääradel] sarvesi ei ole mette Tõs; Mio päräst `kõikõl `ruumi elädä Khn; keigel korraga `puhkus Ris; linased [kangad] olid enamani kõik kaks`piilised Amb; ikke kõik `seĺtsis said mihed ja naesed [sõnnikukoorma] piale ja se läks `koormaga väĺlale Pee; varessid arakid no neid on mud́uki, kõigidel `tuntavad ja `tiada ja Äks; ja sis pruudi pult pulmalest üheskos läksid kõik laalatselle ja KJn; kõegil `oĺli süia ja juua Vil; sa‿let nigu kõ̭igist põletu Ran; miu lastel om kõ̭igil mehipuid Puh; me jäeme `vaesenlatsen maha, aga meist kõ̭igist `kasviva inimese Nõo; Siss `oĺli laia säńgi, kõik magasiva üten Rõn; nii ütte `vällä kõ̭ik tegive˽tüü San; kõik ummaʔ ärʔ `lännüʔ Krl; Nu˽nakaśs kõ̭igil hirm ja kõ̭iḱ pagõsi˽tarõst `vällä Rõu; timä oĺl kõ̭igilõ `helde `andma Vas; Vaihhõl pakute ka toobiga kõ̭õ̭gilõ [juua] kõrrast läbi Räp b. (adjektiivselt) kõik luam jo ot́sib [toitu], kui tal kõht tühi on Hlj; `ülpad ära keik asjad Ans; Keik pulmalised puhas kenad, ruudi vend pole üksi olnd, oli vana laul Khk; sügise läkku köik kuhad täis Krj; Köik linnud `lindast ää `louna`maale Rei; taal keivad kõik viis last korraga `koolis LNg; Vanaema oo köntsis jään, kõik asi võtab ta kää pailu `aega Han; `Kõikõl tüdrikätel `käüäjäd Khn; ät́t tõmmas keik lauakaśtid peräni Saa; Alt einam, küla kõigi peredel HMd; kõik obused olid kodo köie `otsas Kei; `olla nii kit́sik kõige aśjaga Juu; [kevadel] kõik kohad `oistuvad ää Amb; kõik kolm suurt õle `virna põlesid ää Ann; aga aru soab kõigist jutust Tür; niisukesed kõik ned `juhtumised on old Koe; [juudasitta] `antasse kõigi `luomadelle Sim; kõegiss kõhuss õli lumi ärä suland Kod; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; kõ̭ik `lamba ja lehmä ja `vaśka lännuve `järve Ran; nu̬u̬ kolm tütärd nu̬u̬ vedäsivä mu `kõ̭iki `paiku Nõo; [jäätükid] `lü̬ü̬di `katski, siss sai lämmi kõ̭gile küllile manu; vana inemese põse, kõkk `körtsu jäänuva Rõn; kõ̭ik inemise `ütlese˽tuda et, ta‿m `mõistlik mi̬i̬ss San; ja sõidõti minno `tramvaigaʔ `kõ̭iki kotussehi Vas; aga no mõtsanõ kotuśs siss väega heläśs `kõ̭iḱe `paiko `vasta kah Räp; siss timä tennüʔ riśti põh́a ala kõigilõ anomillõ Se; kõigel ~ kõiges ~ kõigil(e) pool(e) ~ kõigilt poolt ~ kõigist poolist kõikjal(e), kõikjalt końdid ei `oigagi mitte, aga `nõrkus on keiges pool HMd; kõigilt poolt viisid kivid [ära]; [tänapäeval] on kõegel pu̬u̬l nuad `kahvlid ja KJn; ni lämmi, et vesi kõ̭egil puul [lume] all Ran; kärmäss inimene, tedä saap kõ̭igile poole Nõo; nii ku lätt kõ̭igist poolist - - ka ku vesi `ju̬u̬skma Lut Vrd kõikipooli
2. a. (substantiivselt) kogu kõne all olev, kõik mõeldav, võimalik `kärruga `aeta `keiki, mis paned `kärru `peale Jõe; Kui kõik oli `sisse `vietu akketi [vilja] `vihkusi `parsile panema Lüg; ages oma käde keik Jäm; Keik äi ole mette kuld mis `iilgab Khk; Noh, niid keik see mees maast lahti, vikatid käde ning ärjabed äigama Kaa; kui [hoone] `nöubud on `sisse `vaibund, siis on köik lämmakil Pha; iga `laupa sai keik `puhtaks `küirida Vll; Rugid, nisud odrad kõik kogu oli kaks vakka; Seal pole `kahtlust, poiss pani ise selle (raha) akkama ja see on kõik Pöi; ää aa `kõiki suust `välja Muh; keik on tösi mis rahvas rεεgib Emm; keik oli ni `plaakas puhas Rei; kuuled ükskord [hanede] äält natuke ja on sellega keik, nii ää ermutud et Noa; mis `nüitse aa inimestel viga oo, vabrikud tegevad `kõiki Mär; suured `vaangad ja kõik oo `puhtas `tehtud Kir; võta kõik Kse; Kui raha ond, siis suab `kõiki `osta Khn; ega mul `kõikega tegimest põle Vän; ma ei saa aru õieti keigist, mul jääb `paĺlu `kuulmata HMd; ei anna teisele kedagi, ehk tal küll `kõiki on Nis; ma usun `talle `kõiki `rääkida Kei; [tal] oli ea laulu eal, käis `kõrgesse üle kõigi kohe; üks on alam ja teene ülem, se on kõigist ülem Juu; ära jäga `kõiki oma kääst ää, jäta omale ka Ann; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; kõik pistetud `nahka, `mulle jäend kedagi Kad; jumal tenätud, `kõike one Kod; pika `veoga, `kõike teeb pikka `mööda Plt; lehtain tapeti kõik ütte kokku raudaenaga, tolle vahet es teta Ran; mul ei ole `kõ̭iki meelen, mes sääl lehe pääl `olli Puh; [ta] om ää jutu mi̬i̬ss, ta võip vi̬i̬l kõnelda kõ̭igest ja kõ̭igest Nõo; raseda viĺlä koti olliva, kõ̭iḱ nõu `kaudu temä ütsindä `puńse Ote; ma˽kai et, tel om kõkõ külänt San; ta murõtass henele talvõ jaoss kõ̭gõ `vaĺmiss Har; na ummaʔ `püüdligu inemiseʔ, `püüdvä iks kõgõst `saaki; `Talguliisilõ `ańti mõ̭ni võidleeväkõ̭nõ ja tu̬u̬ oĺl kõ̭iḱ Rõu; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ Vas; kõ̭iḱ om otsah vara, hää Se; kõik ja puhas kõik viimseni; kogu Nee panid siit minema keik ja puhas; Kokk oli ja öde oli ja üks sanitar, see oli keik ja puhas [haigla personal] Rei; ma pani sealt mõnekad õunad `taskosse, see oo kõik ja puhas Mar; see oli kõik ja puhas mu palk sügise (väiksest palgast) Kul; kõik kui kõik keik ku keik räägib ära, räägib viimase ku söna mis teab Mus; ta rεεgib keik kui keik asjad ära Emm || ti̬i̬ nüit tigedale ääd ehk kaedsa kadeda `karja, üits `juudass kõ̭ik (ükskõik) Nõo || (rõhutavalt) meil olid `valged `riided `seljass, `valged `püksid jalass ja keik Jõe; `maarjapäiv oli - - peris püha päiv, kerikus `jutlus ja keik; ja siis nägivad `tontisi ja, ise olivad nie `tondid ja keik VNg; si̬i̬ oli me ü̬ü̬ `korter ja kõik Ksi b. (adjektiivselt) kogu, terve keik minu särk ja keik `saivad kala sodiseks Hlj; ei sie `keiget `aastat õle siin; siis `tantsisivad kõik sie üö Lüg; männi kasudest `tehti patti, `vanni, keige ihuga vöis ka `sisse `menna Jäm; Kui oostega rehte tambiti, siis pidi üks mees keik see aeg rehe äärt ülespoole tõstma Kaa; taal (loomal) o magu, kus ta köik pöhu sööb Jaa; Kes köik könsid könsib, see köik marjad maitseb Pöi; Meidel on juba keik `kardulid ülal Rei; kõige see `õńtsa kebade oli `aige Mär; sedasi ta on kõege minu määlestuse aea `otsa olnd Vig; kui mina lapselik oli, kõik vald `peksis [käsitsi reht] Kse; kõik vili loob Tõs; Keväde akkab kõik `süemine vähäks `jäämä Khn; kedagi kärsub, kõik ilm `aisu täis Hää; keik vili leigati käsil Ris; kõik nahk oli punasetipuline KuuK; keigel ajal (kogu aeg) JJn; kõige `õhta `keśtis [pulmas] sihuke raha `loopimine Ann; seisavad vahel teised (linad) kõige sügise muas Koe; kõik pääv tuli `olla `leikuväilal küirakille VJg; kui sügise `küńti, siis jäi ta (põld) kõigess talvess `ingama Trm; oh sedä juttu ja elinäd kõik ilm täis Kod; ma olin kõik selle öö `otsa elevil, ei soand magada Pil; kõ̭ik kraam piap elämise jaoss `ostma; ma ole kõ̭ik si̬i̬ aig kotu ollu Nõo; karu oĺl tõmmanu kõik taguotsa maha tõesel (taltsutajal) küistega TMr; siin na võtava, et kõkk maailm rägisess; plu̬u̬ḿ (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; ja ku‿ma säält kodu tuĺli, sõ̭ss oĺl kõ̭iḱ hirm `kaonuʔ Urv; Ma üt́li sa‿lt sõ̭s õ̭ks `tolvań külʔ, ku‿sa˽kõ̭gõ raha telle ärʔ annat Rõu; ma otsõ `täämbä kõõ köögi läbi, es lövvä˽ma umma `kruusi Vas; hõõratass kõkõ ihoga; Kõ̭gõl küläl oĺl sitt `talgedega˽veetüʔ; kõnõĺ kõ̭gõ ü̬ü̬ Räp; voki pink mink pääl vokk sais, kõik vokk ta pingi pääl sais Lut; kõik viimane iga viimane; kõik viimseni võt́t˽seo raha kõik viimäne omale San; Ja mi˽tei innevanast käsitü̬ü̬ ja koi kõ̭kkõ viimäst Urv; tu `mõistsõ kõkkõ viimäst tetäʔ; Taal piat kõ̭ik viimäne värmit olõma Har; noh sõ̭ss nii sõ̭ss `naksit kõ̭kkõ viimäst tegemä Plv; säĺg oĺl timäl kõ̭iḱ viimäne `pestü arʔ `haudlikatsõss, hanguga oĺl kõ̭iḱ tuu säĺg `haudlikatsõss arʔ `pestüʔ Vas; kõigest hingest ~ jõust ~ väest ~ kõige ihu hingega ~ kõigelt jõult kõigest väest, innukalt `kõigelt jõult vai `kõigelt ramult piad `tõstama Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi εs jöva Khk; Keigest vääst tuleksi sulle abiks Kaa; tegi küll keigest jõust Ris; `vehkle sääl [tööl] kõ̭ge ihu eńgega päiv `otsa Ran || `karjusid kõigest kõrist Plt
3. igasugune, igat laadi, liiki ouvi kalast sai ning ahvenast ning `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; `keikidel puudel on `mähka mis `kasvavad Khk; ta on `keikes `asjas ni viisakas Rei; keik `töösid tegin, mis majas `tehja `olle Phl; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; plekk plaskuga tuuakse eli ja kõik niisukest `aśja Mär; see rohi pidädä `kõike `kärne vasta olema Vig; `Ljõnnõs `kõiki `kaupa `suaja Khn; meil käis `enne talu perenaene (ajakiri), sial `mustred sies keik HMd; ta on `liiga eidand, kis `kõiki `tühja reagib Jür; `kõiki suppi võib piimaga `keeta Ann; `kõike `marju oli, jõhvikaid neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; kõik asi aĺlitab, nagu piim, leib Kod; noh `peigme emäle `ańti niisammati ka, ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Sellege (mõrraga) saap `kõike kala võtta, paĺlast kiisa lääve läbi Trv; sul om rõevast `kõ̭iki ja, `süvvä ja `juvva, tõesel ei ole Ran; tulilind laolap kõege keelde pääl Puh; temä sõõmass miu kõ̭igess ja kõ̭igess Nõo; siin om nüid kõ̭kke, istutamist ja kõ̭kke seräst tü̬ü̬d; Nüid tetäss kõkke `mu̬u̬du, puukatusse, kivikatusse ja plekk-katusse Rõn; tõnõ om kõ̭gõ tüü man `väege virk San; `täütäga määritäss `saapit, hobõsõ `riistu ja kõ̭kkõ säänest naha `kraami Kan; neil oĺli alati kõ̭iḱ rohu˽kotun Urv; ta `naarõ neid rumalass ja uĺliss ja venne paṕpi ta sõimaśs kõ̭gõss Har; [männist] saasõ `paĺke ja lastupakka, kõ̭õ̭d `eh́tüss`materjaa·le Räp; ośt `leibä `kõ̭ike rõõvast, `lehmi, `kõike Lut; kõkõ `karva (mitmevärvilisi asju) om Kra || mitmel viisil, kõigiti sa `ütlet tõesele rumalit sõnnu ja kõege moodu pääle noogutat tõese läbi Puh; tiä oĺl jo inemine, kõ̭gõ mu̬u̬ ala olõss olnu abi Urv; `reńti inne sukatass `pääle kõ̭gõl mu̬u̬l rahaga ja viĺaga; peremi̬i̬ss sõ̭ss, [karjast] pingut́ kõ̭gõ moodo ala, söögiga ja Plv
4. üleni, tervenisti, täiesti üsna kilu`meeter maad oli keik lahve vee all Vll; See `sõuke `aigus, suu `lõhkus kõik ää, keele kida valutab koa Pöi; särgi piht oo kõik tahmane sool Mär; Puust aid oo nagu räätsakas, kõik maha kukn ja mädan Han; aeab naha maha, `kestab kõik PJg; õue kõik `parka täis Hää; kerstul on pial põen, üks laud `kõrgemal, aga `kohvrel on kõik üks sile kaas; kää nahk kõik maraskil JJn; jalad on kõik paestetanu ja ihu on mul `raske Äks; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ti̬i̬ om nii `õige kõ̭ik ja siledä Nõo; tu̬u̬l `pernaasõl oĺli valu sitaga kard kõ̭iḱ ku̬u̬n Har; lasõ no˽hiĺlokõìsi, mud́o lätt `ku̬u̬rma kõ̭iḱ `ümbre Räp; üle kõige üleni, täiesti ihu lü̬ü̬b üle kõege igisess, kui palav one Kod; serände nahuk `tulli [vihma], et ma‿lli üle kõ̭ge like Nõo; ma palasi üle kõ̭gõ, kõ̭iḱ mu `rõiva˽palasi Urv; siiĺ om üle kõ̭gõ uhakanõ, ta nõelaśs nii et Har
5. koos, ühes läks keige oma kraamiga Jäm; `tuhlid soab keige koorega moal keedetud Vll; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis (sajab ja tuiskab vahetpidamata) Pöi; mine köige oma mehega Rei; ma nägi põdra kõege vasikaga Aud; tule keige perega Ris; kõege oma `tütrega oli seäl Juu; ma panen [kartulid] kõige pisikestega `kiema JJn; ümmargune mätas kõige rohuga, `süötind maa pialt `võeti Sim; `tõmmas [ohaka] kõige juurega `väĺja Trm; obene läits kõege ri̬i̬ga [vette] `siśse Ran; põrut `akna `kõiki `raamega puruss Nõo; siis see püt́t `ańti pruudi kätte kõege viinaga TMr; lepp `pańti `kõ̭iki `ossega aiass Kam; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ussõ `leie kõ̭iki `piituga mahaʔ Har; `kohvri `võeti är˽`kõ̭iki rättegaʔ Rõu; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; ma jäi ti̬i̬ pääle kõõ kraamigaʔ; opõtaja tuĺl kõ̭õ̭ naaśõgaʔ Vas; mõ̭nõl saiś mesi kõ̭õ̭ vahagaʔ kõ̭õ̭ talvõ pot́ih Räp; kõ̭gõ `tütregaʔ Se Vrd kaikine, kigen; kõige täiega ~ kupatusega täielikult, koos kõigega ning teine obu pani tese `järge ka ning löid ülegali mind keige kupatusega ning, koorm `ümber ning Khk; keige täävega läks [koorem] `ümber Vll; laeb läks kõege täiega `põhja Mär; tuul `tõśtis küini kõige täiega üless, `viskas - - puruks Sim; mi taśs sattõ kõ̭gõ täüvega põrmandu pääle maha Urv || säńg `paĺli kõ̭gõga `puhtass Urv; (ilma) kõigita ~ kõigeta lisanditeta siis sai `jälle `panna [pesu] lopputuse vesi, `ilma `keigita VNg; me Miinaga joome `kohvi ilma piimätä ja kõ̭igeta Nõo
Vrd kaik, kiik5, kikk10, kõikse
kõrvik1 kõrvi|k g -ku Saa(-gu) u Jür, KJn M hv Ote läkiläki tõmman kõrvigul kõrvad maha, sis on soe; ät́t `kańdis sui ka kõrvikud, kui ta juba vana oĺli Saa; kõegil `oĺlid kõrvikud piäs KJn; Pane omal saĺl `kaala ja kõrvik pähä Hls; Ilus tõhunahast kõrvik pähän Krk; kõrvikul tõmmatass kõrva maha Ote
kõsune kõsu|ne g -se Saa Ris/köso-/ Kei, -tse Krk Hel a < kõsu1 kõsune vili es `kõlba `si̬i̬mles, kõsuse viĺla pańni ät́t loomadelle; kui terad oal peeniksed oĺlid, siss üteldi kõsused kaunad Saa; kösone kebja vili, tuul ajab edasi Ris; rabades paramad ibad tulevad `väĺla, kõsusemad jäävad `kinni Kei; tõmmaśs raavi einä`maale `sissi, nüid om maa nõnda kõsutsese jäänu, maa om nõnda kui tuhk Hel Vrd kõsline
kõvask kõvask Saa van KJn, eL(-śk; -b- San Urv Har), g -i kõvasi kui kirvest `aega es ole käiata, siss ätt tegi kõvaskiga teravas Saa; kõvaśk om väitse `ihva, tahk `kirve teritä Trv; `väitsä ihvets tahu pääl ja kõvaśki pääl kõhudets üle Krk; `niitmise `aigu piab kõvaśk iki käeperäst oleme Hel; kõvaśk om peenikene tahk Ote; väist tetäss kõvaśki pääl terävess San; tuu mullõ tu̬u̬ kõbaśk, ma˽taha väist kõbastaʔ Har
kühvel `kühvel g `kühvli R(`kih- VNg Lüg; -väl Jõh; g `kühveli Lüg Vai) S(kühel g kühli Rei) Mar/-bel g -bli/ Kse Han Tõs Khn Juu spor ViK I(kühüv|el g -li Kod), Hls Ran Puh, `kühvle spor L(`köh- Lih, `küffel g `küfle PJg) Ha(`köh- Ris) , Äks Plt KJn M Ran San/`köh-/; n, g `kühvli spor T V(`köh- Krl, `köh́- Rõu, `köhvle, `ḱöhvli, `köh́mli Se)
1. tõstmisriist `kühvliga `tosteti `vilja; panima `sarja üles ja siis akkasimma `sinne `sarja `luopima `kihvliga VNg; `mõisa kõhas õli pali `kühvlisi; võtta `kühvel kätte ja `tõuka tie `puhtast, tie on lumine Lüg; Meil on `marju `kühvliga kokku lükkada (palju) IisR; `kühvliga `tosteda jahu Vai; `kühvliga `aetase `vilja kogu Khk; `kühvel on `ränka vedada Mus; `Kühvlid olid puust `tehtud Pöi; ahust `väεti süed `kühvli `sisse Muh; `lahja oled, naa kut vana `kühvel Emm; pane kühliga jahu Rei; aja `kühvlega rukkid kotti Mär; `köhvlega visats `viĺla `sarja Lih; `kühvle ja labidaga `aetse parand `puhtas Tõs; `poodis oo `veiksed `kühvled Tor; ät́t tegi `kühvled isi, kasepuust Saa; `köhvlega töstetakse `karduld ja `vilja Ris; raud `kühvel oli, panime `süśsa `kühvle `sisse Juu; `kühvlega `aeti kardula kuhja `ääri üless Jür; igas talus on mitu `kühvlid VJg; eks `pandud külimitu `viĺja `kühvliga Sim; kühüvligä visati `viĺjä `saŕja kui tuuleteti; meil õli - - kaks kühüvelt Kod; teräd pillutasse `kühvlegä riha `alla KJn; `kühvel aida man salven Trv; `kühvlege tõstetse kardulid Hls; nu `kühvled olliva `lapju laiutsed Ran; ma võt́t küll üte `kühvli tävve aedast `terri; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti Puh; `viskli om lühikese annaga `väikene `kühvli Võn; `köhvligõ visatõss `villä Krl; võta tu̬u̬ `kühvli, `tu̬u̬ga om paŕemb `viĺla vakka `hiitä ku `viskriga Har; `Puhta terä˽`pańti puu `köhvliga˽`mõ̭õ̭tu; `viśkli ja `köh́vli˽tetäse˽haavapuust Rõu; `köhvle, `viĺja ammutadass, puune; võta `köh́mli, aja vili `uńkohe Se || kurn Sia `tuhlid noristatse ikka suurde `aukleste `kühvlitega müiri`katlast `väĺla Han; `räimi tõsteti `kühvlega Tõs
2. puust vahend vee väljaviskamiseks paadist, hauskar `viska `kühvliga `välla Lüg; `kühvlega tõstetasse vett `väĺlä lootsikust ja venest Kir; `kühvligä kümmeldäb vett Khn; mere ääres `peavad olema `kühvled ja kahvad Vän; sie `kühvel `seisis küna `põhjas, `kühvlega luobiti vett `väĺja Jür; `kühvel, millega vett `väĺlä pillutass Trv; ku olõ õi˽`köhvlit eiʔ, sõ̭ss ammutõdass [vett] mõla otsagaʔ Rõu
3. vesiratta laba `kühvle võtave vi̬i̬ `vastu, et ratass `liikume akap; alt lüüdävel om `kühvle vahe `valla Krk
laperdama laperdama Kuu/-b-/ Sa Muh L(lapõr- Khn, -t- Saa) Juu Amb JMd Koe Kad Trm Plt Pil KJn Trv TLä Kam Ote, -deme Hls San, -tem(e) Krk; lapper|dam(m)a Lüg Jõh IisR, lapõr- Ran Kam V(-õm[m]õ Har Krl; labõr- Vas); pr (nad) laberdad Vai
1. teravilja või linaseemneid tuulama lähme lina`seemnid laperdama Mär; `viĺja laperdatse; laperdet vili oli ikke puhas vili Tõs; Sie iä masin tieb vilja otsõ `pekses `puhtaks, põlõgid taris päräst enäm lapõrda Khn; lina `seemned saavad ära laperdud Tor; lina kugrid laperdadass ära, `pantass `lapre `alla ja `siimned joosevad `väĺla Hää; lapertamise aal tuleb `irmus `tolmu; ät́t puu`kühvlega lapertas seda `viĺla Saa; lina`seemnid laperdades KJn; lina`si̬i̬mnit laperdets, et konnamarjaku `vällä tule Krk || võid keerutama võid laperdama Kse
2. a. võngeldes ja laksudes tuule käes lehvima; lehvitama `Ninda `kauva `liplikas `ümber tule lapperdas, kui `kõrvetas `tiivad IisR; `riided on `katki, kaik liberdad ja laberdad `tuule kääs Vai; laeva puri laperdab Jäm; paŕt laperdab `tiibadega Khk; lipp laperdas tuule kää Jaa; [veski] Purjud said `lasmise `järge kogu `keertud ja kövast `kinni `siutud, et tuul neid asjata äi laperdand Pöi; `Liivrid lapõrdavad, võta `suõti `piäle Khn b. võngeldes laksuma lauad laperdasid üksteese `vastu Juu c. võnklema, jõnksutama `Massin ei õle iast `tehtud, lapperdab `ringi, ei ole nigu piab olema Jõh; masin rikkesse läind, laperdab; vokk - - laperdab KJn
3. (vänderdades) käima, koperdama; kooserdama luom lapperdab `käiä ja `kõndidä, ei süö `paigal Lüg; Laperdab `päele edasi tagasi, millal see koos (kodus) on; Läks siit jälle laperdes ää Pöi; mis sa laperted, ku kõńd ütest kottalt `tõise; temä laperts `sissi poritse `jalgege Krk; sa laperded ku ani San; pinirõibõ˽käü tan ligõidõ `jalgugaʔ, lapõrdass kõ̭iḱ mustass Urv; käüt lapõrdõn Har; lat́s lapõrdass - - ei jõvva vi̬i̬l hüäste kävväʔ; nu̬u̬r hopõn mõista aiʔ ti̬i̬d pitehn minnäʔ, lapõrdass ti̬i̬ `vi̬i̬ri pitehn Rõu; paŕdsi lapõrdase pääle poŕri pite Plv || tallama hanipujakõsõ˽labõrdasõ `viĺjä Vas || ringi ajama See eluaja `sõuke laperdaja olnd; Ööd kut päevad laperdakse küla `uksi kauda Pöi; käevad laperdamas [tantsupeol] Trm; laperdab poistega nigu lita Plt; `ontlik tüdruk - - ei laperte poistege vällän Krk Vrd lapõrdõlõma
4. lobisema, keelt peksma kiviaja taga laperdab latatara = keel Jäm; mis sa `tühja laperdad, ole vakka Mär; Küla `mü̬ü̬da `aega laperdada küll, aga kodus ei näe `korda teha Hää; mehed ei laperda nii paeĺu kui naesed JMd; vana inimene ei taha lapertemist Krk; mes sä lapõrdat, ole rahu Ran; naese pedäsivä moka `laadet, laperdiva Nõo; mugu lapõrdass enne nigu pudru `veśki; mõne latsõ kah paĺlu lapõrdasõ Kam; egä õdagu lapõrdime sääl Kan; naasõʔ na lapõrdasõ egan paigan, konh na kokku saa Har; mis sa lapõrdat taad võĺss juttu Plv Vrd lapardamma
5. hooletult või hoolimatult tegema selle `pihta kesse ädatsi ühe aśja `valmis teeb, [öeldi:] laperdab `valmis, tööl pole nägu, pole magu Jäm; See raamat oo nönda ullusti ää laperdatud Kaa; sa lapõrdat inne, tu̬u̬ ei olõ määnegi tü̬ü̬ Plv || tsirgal om kõ̭ik kotussõʔ sitta täüs lapõrdõt Plv
Vrd klaperdama
libistama libistama RId(-mma Lüg Vai) Jäm Khk Vll Pöi Muh L Ris Juu JJn Koe Trm Plt Pil KJn, -ämä Var Kod/-ss-/ T Vas, -ämmä Har Räp, -em(e) M San, -õmmõ Krl
1. a. silitama, paitama libistas mu pead Tor; mis sa libistad sedä `kaśsi alati Juu || fig anna ikke valu [vihtlemisel], mis sa nii sama libistad JJn b. siluma libistame vikati teravaks Khk; `kolde tuhk libistud libedas Tõs; müüri libedas libistan Aud; [puuanum] saab siest vel ää libistud Ris
2. libistiga töötama, tasandama `põldu libistetta, on `niisuke äge Lüg; Libistiga said kevade põllud öle libistatud; Libistamine tegi põllu sileks tasaseks Pöi; ät́t `ütles, et lähab libistama Saa; `pankleseks jääb moa, kui ei libista Juu; kevade libistati `küńdi ja kesa aeal võis kua libistata Trm; enne rükki tegemiss libissäväd tasasess Kod; sügisene küńd, `olli üless jäänu tükke, libistämisega lassid tasatsess Ran; mine˽panõ hopõń libistäjä ette ja libistä üle Har Vrd liiberdama3
3. libisema a. obu akkas libistama Kse; ma ole mitu `korda ju maha libistanu Hää; jalg libistas Plt; nõnda kui varss tuli (sündis), akkas kobistama edasi, libistas ennast külle pial JJn; akan jäi `valla, tuul libistäp kardina `aknast `väĺlä Nõo; ma oless maha libistenu San b. vaikselt liikuma libistas enese teeste `ulka Mär c. fig näppama Pidand teise mehe raha koti tasust ää libistama; Libista ää ja pista oma `tasku Pöi
Vrd libestama
4. lipitsema, meelitama poiss on `kange `tütriku `ümber libistamma Lüg; sii o `sohke libistäjä Var; libistab iga ühega Pil; temä libist ega üte ehen Hls; mõni `seante libistes, selle libistemisege taht `meastigi saia, midägi täädä ehk `andit midägi; suu ehen ta ku mesilind, libistess Krk; suu i̬i̬n om ää, libistäb, käänäb säĺlä, siss kõneleb jälle tõesiti Nõo; tu mõist häste libistä `ümbre Har || saba liputama koer libistes saba - - tule ääss tegeme ennast Krk Vrd libitsema, liiberdama2, liibitsema2
Vrd libastama
5. midagi pealiskaudselt tegema kui jättasid tädä (puulüpsiku) vaid unaruse pähä, et pesid vähä, vaid libistasid `pessa ja siis läks piim juo libedast ja `ilgest VNg; ta libistas muedu vikatid Muh; sa pühit sõss pühi, ärä libiste paĺt Krk
6. lobisema Tuleb sulle tee piale `vasta ja siis akab libistama, kõik tema tiab, riagib sulle `taevast ja muast kõik kokku Trm
lihvima `lihvima Jäm Khk Pöi Muh Emm spor L, Juu Trm KJn/-/, `lihv|ma Saa Trv/--/, -mä Nõo, -me Hls Krk(--) San, (ma) lihvi(n); `lihvi|ma VNg, - Kuu Vai, (ma) `lihvi(n); `lih́vmä, (ma) lehvi Har; `lehvima Mar Juu, `leh́vma Ote, `lehvmä Ran, (ta) lehvib; `lehvimaie, (ta) `lehvib Lüg; tud-part lehvitud Trm Kod KJn; ipf `lehvisid Lai
1. tasaseks siluma, läikivaks või teravaks hõõruma `kliibib `liiva paberiga puud siledast, `kliibib ja `lehvib Lüg; komotisi ja kappi `lihvidä `läükümä Vai; möned surmaristid oo lihvitud kividest Khk; Ta `lihvis puu nii sileks, et nägu `paistis `sisse Pöi; ma lihvi oma abeme nuga Muh; need au`samma kivid saavad kõik ää lihvitud Aud; ät́t akas `akna `laaśe `lihvma at́ikuga, siss - - `aknad ei igista Saa; lehvin nõu seest siledäks; lehvitud kluas Kod; ku asi om `oksline, siss ta tahab `lihvi libeves Hls; savi saena ragumise `aigu tuleb sain äste ärä `lehvi Ran; vaśk `nõusid lehvitas Ote; laud om muud́u `vaĺmiss tett, muudgu `lihvmise `hü̬ü̬liga üle `lih́viʔ Har || fig inimesed sugevad, `öötasse: mes sa eesest lehvid nii `paĺlo Mar; lihvi sa liba`einä, ma uhi uba`lehte (niitmisest) Krk; [ta] om joʔ lehvitü seĺl, tu mõist jo `tüt́rikkõga `ümbre käü˛üʔ Har
2. see koer aga lihvib (haugub) nõnna palju et Muh
liist2 liist g liist|u u Jäm, Kaa Vll Muh Käi L/g -o Mar/ Kei Hag Juu JMd Koe Iis(g -a) Trm Äks Plt Trv Hls Puh Nõo(g listu) San, -i Kod Lai Hls Krk(n -śt) San, `liistu Jõh IisR; n, g `liistu Vai; liiśt g litu Rõn; list g listi Krl Vas/n -śt/ puust mudel jalatsi tegemiseks `liistud `panna `saapa `sisse, kui `lüiä puol tall `alle Jõh; enne `üiti kiŋŋa pakud, nüid oo liistud Muh; liistod oo need, kellega `saapod tehasse ja pät́ta tehasse ja Mar; väe saabas liistu `piäle Tõs; ät́il oĺli paĺlu `saapa `liiste, ät́t tegi isegi `pastlid liistudega Saa; `liistude peal soab `pastlaid koa `tehtud, kui paks nahk on Juu; liistidel on klopid kua piäl; ei õle `niiskess `liisti, mes paras one, tuleb tehä uus liist Kod; liistid tehasse kase puust; kui `suapid tehasse, tõmmatasse nahk liisti `piale Lai; vanast käesivä talult talule käńksepä juudi, näil `endil olliva naha ja listu üten Nõo; `Liiśte om `numbre `järgi, `uusi ja vana mooduga Rõn || fig Oia sa oma nahk, ära lase ennast liistu `pääle tõmmata Hää || Sui argipää käisid [meestel] nokaga mütsid ja need [olid] ikke omatehtud. Kuskilt toodi üks liistuks ette ja selle järele vorbiti Kei Vrd laisti, lest3
lina|seeme siul (sõel) on nii `tihtine, et ei lase lina `siemet läbi Lüg; Oli koa seda, kus täis `suilisel oli peremehe `juures pool külimettu lina `seemid moas Pöi; `pörgukivi - - `oita linaseemeste sees, et ta ära äi sula Emm; Lina`seemned saab ära `keeta ja võtab kohe paistetuse maha Var; [ihu] Puhas ku linaseeme Hää; sarjad tegi ät́t puha isi, lina`seemle sarja `ostis siss laadalt Saa; `külvas lina `seemed `jälle aua`piale ja siis piab [kodukäija] iga lina `seemne piale `astuma Nis; lina `siemned olivad rohuks, `siedimisele ja vasikatele piima `ulka rammuks JJn; lina`si̬i̬mned `pańdi `sarda Pal; vakk lina`seemneid oli maha külvata Lai; lina`si̬i̬mnel ei oole marjakit Krk; lina`si̬i̬mnit pesseti koodiga, a tõu`rehte sõkutedi obestega Ran; lina`si̬i̬mne rihi `olli kõ̭ige alvemb `pessä, ta tolmass nõnda, et sa‿s saa `silmi `valla `laske Puh; ku lellänane lina`si̬i̬mne `putru ei oless `ki̬i̬tnu, siss ma oless ärä ka `lõpnu Nõo; linaseemet es `aeta adraga `sisse, linaseeme `äestedi, nii et timä sai õhukõistõ, siss tulli rutu üless Ote; Lina`si̬i̬mne˽pandass `näede˽`sarda ja sõ̭ss ku˽sarran är˽kuiussõʔ, pestäss ärʔ, tulõ seeme˽`vällä Urv; Kõ̭gõ rassõmba˽puhastõdaʔ oĺliʔ lina`si̬i̬mneʔ, nu̬u̬˽tettevä alate `väega `puhtaʔ Räp
lita lita Pöi Rei Mar Kse PJg Hää Saa Ris JMd Koe VJg Trm Kod Ksi Plt KJn eL, litta VNg
1. emane koer Ta pidi litad ära uputama Mar; ät́t `ütles, no litale peab ikki ka `süia `anma, tema ka koer; litat es taha `keegi, ikki `tahtsid isasid [kutsikaid] Saa; emaselle kuerale `üeldasse kua mõnikord lita Koe; ega lita ei ole suuremb asi, esäne koer om iki paĺlu paremb Hel; oma peni pureleva, oma lita lepivä Ran; lita manu jooseva kõ̭ik külä peni kokku, kes `valla `pääsevä Nõo; tahetass iks penni, litat ei tahava Ote; `peie kah tu̬u̬d litad üt́s `aesta, siss `oĺli tu̬u̬l pojaʔ, jät́i kut́sika kasuma Har; A˽tu̬u̬ oĺl `põrgu hädä, ku˽lita kon `pulmõ nakaśs pidämä; mis pinil viga `pistäʔ, ku lita hanna üless nõst Rõu; hatt pinni üteldäss litass Plv; teil ollõv kut́sigõʔ. kas kõ̭iḱ umma˽piniʔ vai um mõ̭ni lita ka siäh Vas
2. edev, kergemeelne, liiderlik naisterahvas See on ju `õige lita, käib poiste `juures magamas Pöi; lita, litutab `senna ja `tänna PJg; sie on ju niisugune lita, et ära ullemad enamb otsi VJg; mes sa sest kuradi litast tahad Trm; lita liperdab niisama, poistega liperdas - - tal lit́si nime ei ole Plt; si̬i̬ mõni naine oo, periss lita iki, `tõmbas esästege ümmer Krk; tu̬u̬ lita mehkeld poesi `ümbre Ran; kae siss, kudass `jaote om säratsit inemiisi, om `õigit inemiisi, om litasit Rõn; lita ju̬u̬sk poisel takal Krl; üts igävene lita olõt saʔ Plv; ḱau üt́e litaga `üḿbre Se || (kaardimäng) mängiti - - litat, paarin turakut Ran Vrd litakas1
Vrd litu2
lohmima `lohmima, (ma) lohmi(n) Kaa Pha Muh Emm Vig Mih Tõs Khn Tor Juu Koe VJg Plt Pil, `lohmin Kuu Lüg IisR; `loh́ma, (ta) lohmib Saa
1. a. peksma, klohmima, lööma `Lohmisin teist nattuke, tia ehk võttas õppetust; Kui sedasi linapihu `lohmida, `jäevad `kuprad `otsa IisR; Pisiksed lapsed on ju nii ullud, mis käde saavad, kohe sellega teist `lohmima Kaa; Kui möne söna `ütles, mis taale äi meeldind, nii läks ja lohmis teise läbi Pha; kui sa olid ooletumast teind, said korralt `lohmida Mih; ät́t `lohmis obest, [kes] `tahtis kaarte kallal minna Saa; `lohmisin `talle `vasta `kõrva Juu; [oli kanadel] pead otst ära `lohmind Pilb. raputama, kloppima `lohmisin rätikuga tuult Koe; muud `rohto mina‿i tia kedagi [kirpude vastu] - - magama lähäd, võta säŕk seĺlast ää, lohmi ää ja - - said sell öö magada Plt
2. midagi hoogsalt tegema a. (töötamisest) `Lohmib `teine tuas `kangast kududa IisR; Akkas ruttu `niita `lohmima; See mees jovab ikka tööd `lohmida Emm b. aplalt sööma Siga `lohmib `süüa IisR; lohmib `süiä, põle vist `metmel pääväl `süiä näin Tõs; `paĺlast lohmib `toitu `sisse `aada, jusku jookseks eest ää Juu Vrd lõhmima c. pahvima lohmib aga `peale `piipu Muh d. sõnu lahmama kui `miski `liiga roppolt `räägib, siis `lohmib Lüg
Vrd lohmama, lohvima, lommima
lonkima `lonkima, (ma) longi(n) eP(loŋŋin Rei), `longin R(-maie Lüg); `lonk|ma Khn KJn, -me San, (ta) longib; `lońkma Saa Trv TLä Võn Plv, `lońkme Krk Hel San, (ma) longi(n); `lońkma Rõu Räp, (ma) lońgi Krl, longõ Har aeglaselt, laisalt (ja sihitult) liikuma; uitama, ringi hulkuma mõni on `kange `lonkimaie, käib ühest kõhast `tõise, ei taha tüöd tehä Lüg; Mene `traksist, ärä `longi Jõh; tuli `lonkides `möisa poolt Krj; Poiss longib püssiga `metsi kauda, käib kalal ja kus `juhtub, kodu‿b tee midagi Pöi; ega ta `rasked tööd põle teind, longib peale `ümmer Mär; `Lontrosõd `lońkvad, kui teesed tüed tegäd; Mjõllas sedäsi `lonkis üle mere jõvatõ Khn; ät́t ütel, nüid ma lähan püśsiga `metsa `lońkma Saa; ei ta‿i `viitse teha, tahab `lonkida Ris; `lonkisin `mööda küla ja eenamoad, ei käind `kärmeste `ühti Juu; mis sa longid ilusa ilmaga tüö aal Jür; ma `lonkisin nisa·ma `ümber JMd; tule kohe rutemini, mis sa longid Koe; longib karguga VJg; põle `ühtegi tüöd, muud kui longib ühest perest `teise Iis; `lonkis väĺja vahele `viĺja `voatama Trm; obene longib `sõita; inimene longib, tasa lähäb ja vedäb `jalgu perän Kod; on `lonkimise peal, ei tee kedagi Plt; longib külä `mü̬ü̬dä ümmer Trv; `Säätse sagsa ei ti̬i̬ ju midägi tü̬ü̬d, longive ainult `ringi siin; lońk pähle obesege Krk; lońk nigu täi suress jala all Hel; Mes sä longid ilma müüdä Nõo; Lasõ obõsõl `lonki Võn; `lońkmesege ei saa süvvä San; peni oĺli terve päiv `lońkunu Krl; ah lähä niisa·ma `lońkma `hiĺlä `tassa; ala `lońkuga, `tulkõ `tüühve Har; Püssägä˽poiss oĺl lännüʔ i̬i̬hn, a tõõnõ oĺl `lońknu˽niisama tahahn Rõu; `ü̬ü̬se `lońkvaʔ `ümbre, `päivä `kõńvaʔ silmäʔ kinniʔ, viisivä eiʔ midäge tetäʔ Räp || aeglaselt töötama Tuuling longib (peatub vahetevahel) Pöi; rehepekso maśsin longib käedä, lähäb lõkkadi-lõkkat Kod; `veśke käib, `tassa longib pääle, ei olõ midägi `jõudu, kui tuul `väike Ran Vrd longerdama, lonkuma, lontama, lontima1, lontsima2, lunkma, lõnkima, lönkima
lopp3 lopp g lopi Khk Saa Pst lapakas, lame tükk a. lapp, klapp; lapats poiss, tule `siia, ma panen su [püksi] lopid `kińni; kui pada `jooskma akas, siss ät́t `pańdis `sinna lopi `pääle ja `neetis `kińni; mia tahan loppi oma `saapal `alla `laske panna; kui oki lüht kat́ti läks, siss `pańti nahast lopp `pääle; `kärpse lopp tehas paksu kummist, oŕk aetse `lõhki, kummi lopp pannas `sinna varre pilu vahele Saa b. klots kui rot́t on põrandul augu `sisse söönud, sis lüias puu lopp `sinna naaltega `pääle Saa c. ümmargune metallilustus päitseste küljes suured lopid, näuks `pandud Khk d. mütsinokk müt́silod́ul on lopp ka iis Saa
Vrd klopp2, lopak(as)3

miss1 miśs g miśsi (-ss-) Hää Saa Vil M TMr Võn Kam Ote V meski miśs on‿si kige esimine magus õlu, kui umalid veel seas ei ole - - ät́t `ańdis meile `miśsi `juua Saa; magus ku õlle miśs Trv; ku keenu vesi linnase pätsiksel `pääle `panti, sõss sai magust `missi küll Krk; kääri`tõrduhe jäi ta `saisma kolmõss pääväss, sis miśs lät́s `käümä Võn; miśs, tu̬u̬ oĺl makuss, aga kui ärä käis, läits mõrruss Kam; vanast ku `mõisan `viina tet́ti, siss miśs hapaśs tõrikõisi sisen nigu `plorksna (podin) Har; maidsaʔ mi̮i̮ʔ `miśsi kah Plv; sõ̭a `aigu õks `aeti `viina, siss tohi is `miśsi tarõh tet́äʔ, a `kohki `hainu seeh Se Vrd mess1

mustline `mustli|ne g -se Saa Hls Krk; `mustlin Krk mustlane `mustlised oĺlid `kanged `sööki nuruma; ät́t vahetas `mustlise käest noore obese Saa; `mustline `nuias: anna mulle sedä ja anna mulle sedä Hls; ta kiru ku `mustlin Krk

mätline `mätli|ne Muh Rei Lih Rak Sim Hls/-t́-/ Ote Urv Rõu/-nõ/, g -se Kse Tor Saa JMd IPõ Äks Trv Krk(-li|n) Hel Ran(-t́-) Kam Rõn, -tse Kam(-t́-) Plv, -dse Krl; `mätle|ne g -se hajusalt L, Ris Juu Ann Koe Plt KJn SJn Kõp mätlik, mättaline `mätline moa, `keegid taha [heina] teha Muh; siin olid väga sańdid einamad ka, ned olid nii `mätlesed Noa; madal vesine koht, `mätline maa, sammal ja mätas ja vesine Lih; `Mätlese maa pial ei saa `vankriga `sõita Han; `mätlise sohu läksin Tor; ät́t tegi `mätlised tükid labidag öhetasases; `mätlise einamast sai väga ääd `põldu Saa; `mätlene mua kõik, ei põle eä `niitä kedägist Juu; ta üppab `mätlisel maal JMd; `mätline tüma soo oli, mõned puud ja `põõsad pial Lai; karjamaad on ka `mätlesed Plt; arjak einamaa, kõva `niitä ja `mät́line Hls; soksi `aiga`mü̬ü̬dä iki, ega tulist ei saa `niita, `mätlin Krk; karjamaa om jo `mät́line Ran; viletsä aenamaa, `põõsatse ja `mät́litse Kam Vrd mätlane, mätlikane

müristama mürist|ama RId(-amma Lüg Vai) eP Trv, -ämä Kuu Lüg(-ämmä) Jõh Vig Tõs Khn Juu Kod/-ss-/ T hajusalt V(-ämmä), -em(e) M San, -õmmõ Krl

1. (kõuemürinast) hakkas müristämä ja `välkü `lüömä Kuu; `panga vikkastimmed verävä `pääle, akkab müristämmä Lüg; Ajas `suure `musta müristamise `pilve ülesse, aga `vihma tuld `tilkagi IisR; `äiukäine mürista, tulo vist `äiukäise `vihma Vai; selle müristamise `järge `läkskid palavaks Khk; Kui sooja sisse müristab, läheb ilm viluks, kui külma sisse müristab, läheb ilm soojaks Kaa; Müristas nii `valju, et moa põrus Pöi; isu (äike) müristab Rei; tänakund põle vaĺloste müristand Mar; see põnd mette müristmese `mu̬u̬digi, püssi paogu `mu̬u̬di oli Mih; tuli suur müristämise uep `piäle ning siis mihed olid ädäs Khn; müristama ei akka, kis seda `õhku laarib Aud; suure nädala sees ei `tohtin pesu kurikaga virutada, siss sui müristab paelu PJg; müristab, `taeva taet `tapleb Hää; müristamese kõmin on `kougel Ris; müristand ja lüönd `välku, vihma `tilka põle tuld Kei; kanad on vagased, kui müristab - - kardavad HJn; kui jüripää on müristamatta, siis ei tohi `kuśkil `paĺla maa pial `istuda Amb; ega mina küll müristamist ei karda JMd; täna kuluks müristamise `vihma ära JJn; kuuse puu all ei `tohtima või okaspuu all ei tohi `ollagi müristamise aal Koe; müristamine täiskuu ajal tuob pikka `vihma Rak; müristas kõvast, nii et `akna klaasid tärisesid VJg; kas vanger jõriseb või äike mürissäb Kod; müristamese `pilvid ei ole `rohkem kui üksaenus Äks; vahel müristab küll kolistamise `moodi Lai; põhja poolt müristab - - siis minema külmaks; mina kardan müristamest, aga - - `kuśkile tema eest `minna ei saa Plt; ku `taeva ät́t müristess, sõss lää puul ku̬u̬r `valla Krk; kui enne jüri`päevä müristeb, siis ei müriste suvel Hel; ku ta `uḿne vihm om, egä ta siss ei müristä Ran; vanast `panti iks prügi `suitsema, ku vanemb mürist, et siss ei lü̬ü̬ väĺk `sisse Nõo; moonami̬i̬s pidi alati `tü̬ü̬tämä, kas ta mürist vai `väĺki lei Kam; mõnikõrd `olli ütekõrraga müristämine ja välgi`viskamine kah Ote; `taiva esä müristäss, tu̬u̬ lü̬ü̬ tulidsõ roosaga Kan; `täämbä saa `pikse`vihma, `lõunõ pu̬u̬ĺ jo müristäss Har; kõ̭gõ pandass nu̬u̬˽tulõ˽palama ku˽müristämmä nakass Rõu; `piḱne käü, mugu müristäss ja lü̬ü̬ `väĺkü Vas
2. müra, lärmi tekitama kirp on nüüd `kõrva mend, `nõnda müristab `kõrva sies Lüg; müristasin jahukivi Rei; mis sa seal müristad, kui sa vakka ei ole Mär; üks müristab köögis, raiub puid Saa; müristab ja kolistab `reial Koe; tuli `sisse ja akkas kohe `aśsadega müristama Plt; kessi müristap sääl usse kallal Trv; keha akkas valutem ja müristem (kõhu korisemisest) Hls; ala müristäʔ, mul lat́s maka Har; latsõʔ müristäse, es kuulõki, kui tuĺlit Plv

mütsutama1 mütsutama Khk Mär Tõs Saa Jür Trm Kod Plt KJn Nõo Kam; (ta) mütsüt́s Krk mütsatusi kuuldavale tooma; mütsuga lööma, peksma millega sa sii mütsudad `vastu `seina Khk; `lammad mügistasid ja mütsutasid `lautes Mär; ät́t mütsutas kuuri all puid `lõhku Saa; Laps mütsutab tuas, ei `piase `väĺja Jür; mütsutab pesu taguda Trm; küll tambib ja kolab ja mütsutab KJn; ta iki mütsüt́s, tubagu kotige pańds `seĺgä ku `mütsidi Krk; Karjusse süäme tävvega mütsutava tõist, kellest jõud üle käib Nõo || koputama küĺmäonu om tu̬u̬, kes `sainu piti mütsutap `ü̬ü̬se Kam

naarune naaru|ne g -se Rei Saa, -tse Trv Nõo San; naaru|nõ Rõu, g -dsõ Krl Har Lut naerune inimene on naaruse näoga Rei; ät́t tegi naaruse näo ja läks uksest `väĺla Saa; temä om naarune poiss, serände `naarutse `näoga Nõo; kuiss sa nii alasi naarunõ olõt Har; naarunõ lat́s Lut

norskama `norskama Kuu RId(-maie Lüg) Mus Pha Pöi Muh Käi Phl Han Tõs Kei Amb VJg Ksi Krl(-mõ) Se/-mma/, da-inf norsata Mär Kse PJg Tor Hää Saa Ris Jür I KJn Kõp Trv TLä, norsadaʔ Vas(-mma); `norskame San, da-inf norsate Hls Hel

1. norinat kuuldavale tooma; norinal magama `Norskas `ninda, et `seinäd värisesid Kuu; magades moni `norska VNg; Küll võib ätt `norskada kõvasti Jõh; kellel nina käriseb, `norskab Mus; Kui pikali eites, akkas nina kohe vaĺlusti norskama Pha; Paergus läks oetile, juba `norskab Pöi; mees jään `norskama, nina norisen peas Muh; nena teeb valjoste εεld - - `norskab Käi; läks alles asemesse, juba `norskab Mär; küliti ei saa norsata, siss lähab suu `kińni Saa; Unes `norskad, ise ei `tiagi Jür; norsas kõvass, larissab magada Kod; kes `norskab, seda suvel `vankriga `maetasse, kes ei `norska, see lääb ree `teega maha Lai; mõni `norskab nigu läbi nõ̭na, nigu tasambide Ran; ma esi ka olli norsanu, ku ma nooremb olli Nõo; joba ta `norskass, mürrin ja torrin Krl; ma magasi ku `noŕssi Vas; `norskamma naaśs, ai jorro nõ̭nagaʔ Se
2. korskama Obused `kargasid karjamad kauda ja `norskasid Pöi; [hobune] Kaabib, norskab, tõstab saba üles Han; obu vahest `norskab tee peal Tor; obune `kardab ja `norskab Kei; lammas põlas tallekse ärä - - `norskab, nõnna vihane Kod; ma `kuulsi, et obene väĺlän norsaśs Hel; Obene, kui täga pimesi tuled, siss ta norskab, kui ta tunneb, et keski liigub Nõo
Vrd noorskama

nänn1 näńn Lih Hää Saa Ksi Kõp Pst Kam, g nänni Kaa Vll Var M(n näin Hls Krk) TLä, näńni SJn Krl, näńna Kir Pär, nännä Kan Vas Räp, näńnä Har Plv Lut, nänne Han Mih Trv; nänn Hlj Pöi Kir, g nänni Tõs Aud, `nänni Kuu Jõh, nännä Ote San Urv Rõu Vas Se Lei Lut, `nännä VNg Lüg, nänne Muh Emm Mar Vig Kse Han KJn Kõp Vil, `nänne Lüg; n, g näńnä KJn Krk Har, nännä San Plv, `nännä Vai; p `nänni Jäm Ans Krj Jür Vil/-ńn-/

1. (vana)ema, memm Nänn on koost (kodust) ää läind Pöi; kõege vanemad, need olid ikke nänned Muh; laps `veiksest peast akkas `üidma emä nänneks Mar; Tahan nänne sülle Han; kui midagi kot́tis või `kimmas oĺli, siss näńn `ütles: `jusku kaltsa perse Saa; vanast oli ikki nänn ja ätt KJn; `aitab näńnil vett `tõsta SJn; õegati ät́ti-`näńni, sedäsi lapsed õegassid Vil; kudass siu näin miu nännige omane olli Krk; näńn `pańde tule pliidi ala, `aie vi̬i̬ `ki̬i̬mä Hel; näńn tei latsele `saia Ran; ku mi oĺli latsõʔ, siss kutsuti vanõmbiid nännä ja˽tätä San; mine - - nännä mano Plv
2. naiserind; rinnanibu; nisa `poisikased `suitsetasid, siis `üöldi: aga on magus, `ninda sama kui emä nänn; `Nännä õts suur, akkab `jällä last `saama; [emal] `Kassi `tissid ies, sie laps jääb küll `nännä `nälgä (väikestest rindadest) Lüg; laps on `vierodettu `vällä, tämä enemb ei voda `nännä Vai; laps tahab `nänni `saaja Krj; mede laps põle `nänne `saandki Vig; `lammal oo koa nännid Var; anna latsele `nännä Hel; lat́s taht süüäʔ, ma anna latsõlõ `näńnä Har; näät́sk nulgah, näńnäʔ ussõh Lut
3. (mänguasjast) nänn, see oo - - nagu `piske titt või pupp lapse käe, kui mängitse Tõs

nüblik nübli|k g -ku Saa Hls Nõo Ote, -gu Krk Rõu vits, vemmal ät́t `saatis meid metsast nüblikid `tooma kuhja pää jaoks Saa; oss mul üits ää nüblik ollu, küll ma sul `lõikass sõss Krk; Õdagu saad nüblikut, et sa sõna ei kulle Nõo; ää nüblik olli kähen, ku ta selle nüblikuga olessi nüpeldanu Ote; Ku uma nübligu haaŕd, sõ̭ss kaksaśs Rõu Vrd nüplik2

pahvakas pahvak|as KJn, g -a Aud; pahva|k Nõo, g -ku Saa KJn, -gu Krk Rõu

1. pahmakas; sahmakas võt́tis ea pahvaka `sülle - - see ikke põhude `kohta `öetse Aud; ät́t visas igavese pahvaku `lõunu Saa; Kui tu suur lume pahvak katusse päält maha tulle, siss oĺle sissägi kuulda Nõo; Ku ussõ tuulõga vallalõ lei, sõ̭ss tuĺl uma pahvak `külmä `sisse Rõu
2. (helidest) küll `oĺli pahvakas, kui korgi ärä tõmmas KJn; `seante suur pahvak olli Krk

pank1 pank g panga S L hajusalt K, Iis Trm Kod Trv Hls Krk Krl, `panga Kuu RId(n `panka VNg Vai)

1. järsk kallas; ka rannaastang, paeseljandik äi sii kasva midagid, panga pεεl kuivadab puhas εε Khk; mühiseb `nurkas kut Jaha pank (norskajast) Mus; Menes kohas tuleb pank otse maa pinda välja Kaa; läks pangast kiva `tooma Pöi; siia panga `alla üks va mees uputas enese ää Muh; sii pole neid `pankasi Käi; see `oogi pank, kus kibi `väĺlas oo, seal `otsas üsna künda ei saa Mih; ma‿i·lma suured pangad on ike küll - - `kõrgem kui se laud ja viel suurem (suurtest kividest) HMd
2. suur tükk, kamakas, kamp `luopis `mulla `pankadega ja `vandus Lüg; `Pangad, mis viel jäid, nied `trambiti `jalgudega purust - - `suuri `pankasid ikke ei `jäätud `väljäle Jõh; torm ajab suured jää pangad `randa ülese Mus; mu vanamehel `olli `kulda, justkui suur pank `olli, sulas ää [tulekahjus] Muh; suured pangad, kis need puruks teeb, ega ruĺl nendele kedagi tee Mär; pilve pangad `taevas Tõs; kui maad `küńti, siss tuĺli sügavast küĺmenud mulla `panke ülesse. ku `panka `tõsta es jõua, siss ät́t veeretas maad `mööda Saa; suured pangad keik üheteiste `otses, jäätükid murrab keik seasi tuul, siis se jääb pangadeks ja sis tuul kihutab keik ühetese `otsa Ris; Lüed jää puruks, saad pangad Jür; panen kohe suure panga võid lauale JJn; vanast karu äkkega `kiskusid neid `pankasid Trm; järve piält ku `lõikavad muailma suured pangad, suur pank õli nõnnagu maja Kod; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; perse olnd - - purusse `lü̬ü̬dud, verine nõndagu vere pank Vil; ää pank obest Trv; mulla panga `rohkep savi mulla maa pääl Krk
3. parv; kogum neid rohu`retse·ptisi oli nii suur pank, aga nie enamb ei `aitand Kuu; seal oli `söuke pank inimesi Vll; nüid tuleb üks `rahva pank `silda kada Pöi; kala pank Rid; suured `kaarna pangad JõeK

parisnik parisni|k g -ku Jõe Lüg Jõh hajusalt S, L Ris Kei Jür JMd Koe VMr VJg IPõ/paares- Trm/ Plt Kõp, -kku Lüg Jõh IisR, -gu Kuu Khk; `parsni|k g -ku Var Aud Trm Pil KJn SJn M Puh Nõo, -gu Trv TLä; `paŕsni|k Kan Har Rõu Räp, g -ku Kod KJn San Plv Vas, -gu Ran Nõo Rõn Urv Krl, -ka, -ga Se; parisni|kko g -go Vai; parisnieka VNg; bariš́nik Lei hangeldaja parisnik tuli kuhe `augu `ääre ja `ostas kuhe kalad `augu `juures ära Jõe; `enne õli neid parisnikkusi, `õstas kolm-neli uost üless, sai siis raha vahelt Lüg; parisnigod `eile `laadal paristivad `kaiki `luomiga Vai; parisnik, see paristab `loomadega Khk; parisnikud keivad moal üles `ostmas Vll; see oo suur looma parisnik, müib ja ostab Muh; parisnik vahedab ja ostab obusid Rei; Ega neid parisnikke tohi uskuda Rid; päratumad rikkad olid, pidasid `parsnikusi Var; ät́t parisniku käest es võta obest, parisnikud petavad Saa; Parisnkud käisid `ośtsid [loomad] kottu ää, `ośtis ülesse ja müis teśte linna lihunikkudele Kei; luadal on alati pailu parisnikkusi JMd; parisnikud `ośtsivad oboseid ja müisivad `jälle ja said sialt vahe rahasi VMr; paaresnikku ei tõhi `usku Trm; `paŕsnik, kes paŕseldab Kod; `paŕsnikud `kauplevad obestega KJn; küll om ädän nende `parsnikidege Hls; ma akka esi ka `parsnikuss nüid Krk; mõni rumalamb laśk ennäst kõvaste `ku̬u̬ri `paŕsnigul Ran; Eǵän laadan oĺl `paŕsnikkõ Urv; `paŕsniga käest om sitt `ostmine, nimä arʔ `petväʔ Se

parkima `parkima, (ma) pargi(n) S LäLo Han Var Tõs Aud PJg Vän Hää Jür Koe Kad Sim Lai Plt, `pargin R; `paŕkima, (ma) paŕgin Mär Tor Ris Kos Amb JMd Kad VJg Äks Plt SJn, pargin Kse Juu Iis Trm; `paŕkma, (ma) pargi(n) Tõs Khn Saa Kod/-ŕ-/ KJn Vil M(ma-inf -me) hajusalt T(-ŕ- Võn San), V(-ŕ-)

1. parkainetega töötlema a. (toornahka) nie `parkivata kaik nahad ise VNg; `parkimatta nahk `kuivas kõvast kui kont Lüg; `nahku soab pargitud Vll; Oli päris naha `parkijaid koa, kuid kasuka nahad `parkis änamast ega üks ise kodu ää Pöi; puu koortega pargidi `nahka Käi; `lammanahad pargitasse `valgeks Mar; pargit `nahkest `tehti `saapu Tõs; kud́as `lamba `nahku pargitse, seda ma‿i tää, aga loomanahad `paŕkis ät́t ikki isi Saa; pühadeks `tehti lastel vahest siis paŕgit naha passel, et siis on vähä ilusam `käia Kos; kuortega paŕgitakse Amb; `paŕkmata nahk on tuares nahk Kod; sel aal sis `paŕkmese `mu̬u̬du es oole - - [nahk] `pańti soola vi̬i̬ `sissi, `leoti ärä Vil; kuuse `koske `võeti naha `paŕkmise jaoss Krk; mia lassi sääl `kaskat `parki Nõo; mõ̭ni nahk oĺl pu̬u̬ĺpaŕgit, tu̬u̬st sai hää˽kõva tsuuvaʔ, mõni nahk oĺl jäl˽täüspaŕgit, tu̬u̬ is olõ tsuuvõss nii˽hää, tu̬u̬ oĺl jäl `saapa pinsoliss ja kapõss hää Har; hulk pereht oĺl, paŕgituisi `tsu̬u̬gõ jovva as `ostaʔ Vas b. (muud juhud) `vergo `parkimine oli vanast ikke siin puol, `uuved `vergod `pargita `enne VNg; `pargitu taul, kie `parkis `pieti Lüg; Võrk - - pargiti ää, keedeti `katlas männi kasude ja tamme koordega, tilk `tõrva `pandi ka, siis oli võrk tugev; Korjati `käsnu, keedeti tuha leeltse sihes ää, kolgiti `pehmeks ja kuivatati ää, see `üiti käsna `parkimiseks Pöi; Miol võrgud kõik pargitud, pidäväd kua Khn; `võrku pargiti lepa koordega ja sis värviti Vän; `paklast `langa saab lepä koordega `parki Nõo c. fermenteerima Et olis paremb hais, [siis] `parkis tubaka Kuu; Oma `kasvatatud tubakas läks paremast, kui `parkida sai Jõh; Ma tea, kui isa tubakad `parkis, `katla `sisse `pandi kivi `peale ja `leibade `järge `ahju, soe `parkis läbi Pöi; ku tubak ärä paŕgib, one vihaduss, ku roheliss võtad, ei õle kedägi maetset Kod; tubak om kõvastõ paŕgit, ei taha häste pallaʔ Har
2. parkainete vm toimel tumedamaks muutma silm nägo `pargib `välla, soe päiv ja `eina ajal Jõh; pää `paŕkind nii lapsed ää, naa mustad Mär; Räimerasu ti̬i̬b kotid kõvaks ja pargib ära mustaks Hää; muage vesi pargib ärä `riided Kod; lepa mäh́k paŕgib ära suu Plt; pää pargib ärä, kui sa oled `paŕkmata `valge KJn; kardule pargiv käe ärä; saabass paŕk ärä suka Krk; mäi om makuss süvvä, lepä mäi pargib moka ärä Nõo; heeringeʔ ommaʔ räti ärʔ `paŕknu Rõu; lepä ku̬u̬ŕ paŕk kässi Plv; tu̬u̬ varbhain `paŕke `varba`vaihhõʔ arʔ, sõss es `haltaʔ inäp Vas
3. peksma küll ma su ühe`kõrra kätte saan, küll ma su naha `pargin siis Lüg; `Parkisid `poisi `vaese omast IisR; Seiksele mehele - - pole muud, kut kere tuliseks parkida Kaa; Parkisi ta kere nii läbi, et ta mütu aega mäledab Emm; pargib teist vitsaga Mar; pargin su nõnda läbi, et `aitab kohe Saa; Aga ma teda `parkisin Jür; ma pargi sul naha kuumass Krk; si̬i̬ om nii `irmuss saks ollu, et oĺl `paŕknu `kõiki inemiisi Kam; taal os ollu taat `perse`nahka `paŕki `raaskõsõ, siss ta os kullõlnu imä sõnnaʔ Har; üte viha võt́it [saunas] `perre `pääle, `tu̬u̬ga paŕgeva˽kõ̭iḱ läbi Räp
4. aplalt sööma Küll sa `pargid `kuokisi kere täüs Kuu; `parkis mittu `kausitäit suppi, ei `jõudand `leibä `lõikada ka Lüg; kaik `pargiti `nahka, midä `lauval oli Vai; Pargime siis niid kered kövasti täis, mine tee, millal jälle saab Kaa; Vana emis `parkis ennast nii täis, et ösna ägiseb Pöi; Kajagad olid jooniga kalu parkimas Emm; mõni [loom] pargib kõik `eese `sesse, teine kolmas taha üht Mar; pargib ennast nõnda täis, `vaata, et `lõhki ei läha Saa; `Õhta `õlla nad oma maud täis `paŕkind ja paŕsile läind Trm; olgu kobraleh́t või nõgese, kiḱk ta paŕk `nahka puha Krk; mina paŕge toda lahjat suṕpi, ädä `suńde, kõtt `oĺle tühi Võn; t́siga `paŕksõ kihä täüś, nüüd makass Kan; tiä paŕk kõik `sisse, mis sa tälle kätte annat Plv
5. a. hoogsalt astuma, niitma Pargib randas niita Kaa; küll ma `parkisin `keia, `eńni ku selle tee `keidod sain LNg; viiskümmend `versta pargi ää Rid; ma `parkisi ta (heina) küll maha, `sõnna ta jähi koa Mar b. asetama, laduma vili pargitasse koa väräbäde `peale, kui `rohto veel sees oo; [karp] pargiti täis, võid ja liha `pandi koa vel `sõnna `sesse Mar

parvetama parvet|ama Jäm Khk Pöi Mär Tõs Vän Saa JMd VJg Iis Trm Kod Plt KJn Trv, -eme Hls Krk(-em) San, -õmõ Krl; `parvetama Kuu Lüg Vai/-mma/; parvõtam(m)a Har Rõu Plv Räp metsamaterjali vett mööda edasi ajama neis jõgides siin `parvetavad iga `aasta üle tuhande `palgi Lüg; Kevade suure `veega sai sii parveta küll, `kaikaga tõugati tagant ja läks Pöi; paĺlu `paĺka pannakse kokku ja siis parvetakse jõge möda `alla `mõndakümmend `versta Mär; ät́t on küll parvetanud, kevadi `enne kui `põldu tegema akas, käis ikki parvetamas Saa; suure vee aal on parvetamine irmus äda`ohtlik JMd; Kaari alt paĺgid parvetatse Õmedo Kod; palgi om kokku parvetet Trv; kui iä ärʔ lõpõss, siss nakatõs `paĺkõ parvetõmõ Krl; Meerapalo mehe˽parvõtiva˽`paĺke, `mińti joba märdsikuul `plat́si Räp Vrd parvitsema, parvma

peo|kinnas labakinnas peo`kindaga es ole ää tööd teha, aga soe oĺli; ät́t pańds peokinnastel nahkpaigad `peosse, siss es kulu kat́ti Saa; peokinnass - - kel `sõrmi ei ole Trv; Peo`kinda olliv puha kirivese Hls; peo`kinda oo `talve, ku küĺm om, vahel oo kaits `paari kah, ku õige küĺm om Krk; ma˽`koie timäle vitsa˽`vaĺmis, siss timä koda esi `kindaʔ, neist saa peo`kindaʔ Har

pikne|kits `pikne-, `pikse- tikutaja `piknekit́s müristab `pikse `mu̬u̬du; ät́t iki `rääkis `piksekit́sist, et mökitab `taeva all Saa

pirnak pirna|k g -ku midagi väikest, peenikest, alamõõdulist mõni `aasta vili kasvab küll, aga terad on pirnakud; ät́t es taha pirnaku tangudest suppi, tema `tahtis, et tangud `äśti `jämmed on; pirnakidest `tehti sigadele `sööki, muist pirnakid `pańti `seemles (kartulipabulatest); marjad metsas oĺlid veel pirnakud Saa

pook1 pook Khk Pöi Muh Rei Mar Tor Saa Juu, pu̬u̬k Hls, g poogi; puok g puogi JMd Koe Kod/-ua-/; pook- Rei Mär Kse Tõs Kos, puok- Kuu VNg Lüg Ris, pu̬u̬k- (-ḱ-) Hää KJn Trv Har pookimine; poogend sügise ma taha sellele ka uie poogi `küĺge `panna Khk; Paar `pooki ikka akkas kasuma küll; Pani mets õuna `seemned maha, kasvatas ise poogi alused Pöi; nee oo ead poogi oksad Muh; poogid ei akand kasuma Tor; ät́t `pańdis mõne õunap̀ul neli `pooki `otsa, `neĺla `sorti Saa; külm võt́tis poogid ää Juu; puogi oks pannakse puu `sisse, siis akkab `kasvama JMd; `pantse puagid, võtab tõese õõnap̀u küĺjess Kod; poogi vaha Hls

poole|tera|mees pooleterarenti maksev talupoeg `Pualeteramees `andas `puale `viljast peremehele Jõh; Oli Tumalas pooleteramees mõned `aastad, siis `ostis koha ää Pöi; meie küläs põle pooleterämehi üht Mar; aeotiselt oli võtn näid `sinna pooleteramehese, saagi sai poolese Aud; ät́t võt́tis - - omal pooleteramehe, isi läks raha `teeńma Saa; vili soab pooleks `võetud, pool soab peremele ja pool pooleteramehele Juu; pooleteramees sai poole viĺja pereme käest omale töö eest Trm; pooleterämi̬i̬s pid́äs talu, tei kõik talu tü̬ü̬d ja maśs peremehele poole saagist Ran; sa võta ka `hińdäle poolõterämiiśs Se Vrd poole|terake(ne), poole|teräline

punnima2 `punnima, (ma) punni(n) Ans Kaa Vll Muh Var Tõs VJg, `punnin Lüg(-maie); `puńnima, (ma) puńnin Mär Hää Nis Lai; `puńma, (ma) puńni(n) Saa Urv Har Vas, punni(n) Kod Ran Nõo Ote; `puńme, (ma) punni Hls Krk; tud-kesks punnit Trv Pst punni hööveldama, sulundama `punnitu `laudest lagesi nüid enämb ei teha Lüg; tahad sa punnitud ust vöi ilma `punnimata Ans; puńn`öövliga punnitse `laudu Muh; mul on `kastid punnitud `laudest, teine serv käib teise `sisse Var; ät́t on küll `laude `puńnud. puńnitud laual on soon ja vaĺts Saa; lähme põranda `laudu `puńnima Nis; punnit `laudel om üten veeren puńn ja tõisen veeren su̬u̬n Pst; käsitsi punnits ja vabrikun, ku käsitsi, siis puńn`ü̬ü̬vlege Krk; topeld lael om lavvad talade all, servätud lavvad, ei ole vaeagi punnitusi `laudu Ran; ma˽taha aidalõ puńnitu põrmadu pandaʔ, nakakõ `laudu `puńma Har

pöör1 pöör g pööra () eP; pü̬ü̬r g pööra Hää, pöörä KJn Vil eL, püörä Lei Lut Kra, püärä Kod; püör g püöra Ris JMd JJn Koe VJg Sim Iis Trm, `püör|a, R(n `püör|a, VNg Vai)

1. pööratav sulus kel õli aak, pani `aagiga, kel õli püör, pani `püörägä `ukse `kinni; mene `kierä uks `püörält `lahti Lüg; pane uks `püörä Vai; Louda uks on `pööra panemata Jäm; Ega vörgumajade uksed lukkus kεind, olid lihtsalt pööraga Khk; Sauna uksel oli pöör ees, ännaga pöör oli, änd käis läbi ukse posti, sai mölemist küljest `lahti teha ja `kinni `panna Pöi; laada pöör oo eest ää tulnd; võtab ukse pöörast `lahti Mär; saanal ja taral oo pöör ees Tõs; pane uks `pü̬ü̬ra Hää; väraba pöör on paelast, pulk `otsas, annab pöörata Nis; peĺdiku ukse taga on pöör, `keerän pöörä taha, sis - - ei soa `kiski `sesse Juu; värav on `püöras JMd; uks‿o püäräss `laśti Kod; uks käis sedävisi tal `kińni - - pü̬ü̬r oĺli i̬i̬s KJn; meil ei olegi `lińkege `uśse, meil oo puha pöörtege; pane iki `ende `järgi uśs `pü̬ü̬rä Krk; kui `lamba `oĺliva laodan, siss oĺliva pööräd i̬i̬n Ran; usse pü̬ü̬r kiiluti võlli `otsa, nii et ta ärä es tule Nõo; ku kapi usse `püürä panõt, egaʔ sõ̭ss rotiʔ iks kappi ei päseʔ Kan; pü̬ü̬r - - `peoga käänät vallalõ ja kinni kah. sanna ussil iks inämb ommaʔ pöörä Har
2. a. pulgakujuline rõivaste kinnitusvahend ega `ennevanast ei õld `nüöpisi, siis õli püör `püksi ies Lüg; Kasukal ja `püksidel olid puu `püöräd ies, `õunapu `oksast `tehtud IisR; `pükstel oli kaks `auku, pöör turgati läbi Mar; oo `nüidki näha olnd veel pööraga `püksa Mär; `nööpe es ole [pükstel], auk käis ülevalt puu pööraga `kińni Saa; nüid on nööbid, aga enne olid pöörad Hag; püör oli nööbi iest JJn; kasukitel `testi nahass pitergused püäräd, `riśsi nü̬ü̬paagun Kod; meste pögsil `oĺli tõese poole `värdli otsan pü̬ü̬r, tõese poole `värdli `otsa `oĺli mulk lõegatu Nõo; mul oĺli vanast lakaga alusspüksiʔ, `hü̬ü̬tsiḿmi manh oĺl üt́s pü̬ü̬r, `tsüśksi puupööra mulgust läbi ja oĺl timä kińniʔ Har b. puupulk nööri, köie vms pingutamiseks pü̬ü̬rd pulgage nina `kinni, et ta liigute ei saa, si̬i̬ om pü̬ü̬r Trv; tuleb tetä kabel, silmuss `tõisi `otsa ja pü̬ü̬r `tõisi `otsa, t‿om kaallõig Nõo; priĺl pandass `tsialõ `nõ̭nna, sõ̭ss ei saaʔ `rü̬ü̬ki, pööräga pööretäss kińniʔ Plv; Poisilõ panti pü̬ü̬r nõnna, es päse kohegi, pidi [naise] arʔ võtma piltl Vas c. kark aŋŋu pöör Muh; `lapju hanna otsahn um pü̬ü̬r, viglal niisama Rõu d. muuotstarbeline puupulk vörgu löng `aedi pööra `pεεle Käi
3. seadeldis millegi tõstmiseks, vedamiseks, pööramiseks vms `Püöräd `parrastesse `kinni, `ankru`köüe `otsad `jälle `püörä `rummu `külgi ja `püörä siis `ringi `kierdämä, `sendä sai `nuoda pikki `pohja edesi `liikuma Kuu; küll neid (linamasinaid) `tehti vändägä, pöörägä ja `viuga; pöörägä kangutasid sedäsi Vig; sepal on alaś, alasil on püör VJg; ajasid talvel pööraga `noota kokku; suurem püör on `vennes, `veiksem luotsikus Trm; `Veske - - `pü̬ü̬rä sai öhest kohast `teise `tõsta ja ku `vesked `tuulde kääneti, sis `pańti pü̬ü̬r pośti `küĺgi Vil; ku välivi̬i̬ `nu̬u̬ta vedäsime, olli pü̬ü̬r `vennen, kaits `jalga `püsti ja nü̬ü̬ŕ pääl ja nõndasama lai ku vene; `salve manu kaits puud `püsti, pü̬ü̬r vahele, nü̬ü̬ŕ ümmer, vändägä `käänsit, puupańg olli nööri otsan Trv; kui sügävämb kaiv, siss peräots `võeti pöörägä üless [kaevamisel]; `veśke `tuulde `pü̬ü̬rmine käis pöörägä Ran; mõnel om pööräga kajo, om ket́t ja keti küĺlen pańg Nõo; Vanast oĺli˽`valtaga˽ kaoʔ, nüüd omma˽pööräga Urv; Ku˽voḱk `sisse kiśk, sõ̭ss `pü̬ü̬ŕti pööräst napa `alla poolõ, sõ̭ss lätt nü̬ü̬ŕ lobõhõbass; Suuŕ pada oĺl koogu otsahn ja˽pööräga˽timä `kääńti tulõ kottalõ ja˽säält är˽kah Rõu; Pööräst sai `telli vokinööri pingutust Vas; kos suurõʔ lod́a omaʔ, sääl om pü̬ü̬r `ankrit `vällä võttaʔ Räp; ku `nu̬u̬ta `naatass vidämä, siss omaʔ pööräʔ Se
4. köiepöör ema `näitas seda `püörada, üks oli, kes `kieräs ja siis tegi seda kodust köit VNg; pööraga lüiasse takku kööveks Muh; pööraga pööritedi [köit], mool on alles ka veel see pöör Phl; ühed oo köie kokku `laskmese pöörad Mär; naesed kedrasid ja mehed lõid `pööra, `köisa `tehti PJg; pööraga `lü̬ü̬das kokku nooda `köisi ja võrgu `paelu Hää; pöörä peäl `tehti keere `valmis, sis ükskord `tehti köieks Juu; mul isa tegi ise looma `kütked, pööraga keerutas HJn; Pöör on - - ruami `moodi asi, pulk on tal keskpaigas, kos pial teda `ringi keerutatasse, kui võrget tehasse Trm; pöörägä lastasse köie ki̬i̬lt KJn; Ät́t tei iki `talve `õhtu pööräge `kaplu Hls; keids tetti pöörägä, keerutadi `ki̬i̬rdu, `oĺli kolm ki̬i̬ld, siss ei kakke Ran; `paklist keerutedi pöörä pääl võrget ja `võrkest tetti siss `nü̬ü̬ri, tetti `keidsi ja tetti `ohje, `panti kokku mitu ki̬i̬ld Nõo; pöörägaʔ tet́ti vanast `kaplu Plv
5. käi püöra pial tehasse nuad teravast Iis; tule `pü̬ü̬rä ümmer `aama, ma taass kirvest teräväss aia Krk; kui mõni õige kõva vikat́ om, siss `aetess ta pöörä pääl terävese Hel; esi pidit kotu iks `kirve teräväss `ihkma, ku pü̬ü̬r `oĺli, siss lassit pöörä pääl, ku `pü̬ü̬rä‿s ole, siss `ihksit tahu pääl teräväss Nõo; mul om ka ää pü̬ü̬r, pööräge om ää väidse ja `kirvõ - - terävess tetä San; panõ sa vesi pöörä`moĺdi, ma võta `kirvõ kah, siss pöörämi `kirvõ pöörä pääl vaavass Har; Mis‿tul latsõl viga u̬m, rü̬ü̬ḱ ku˽pöörä pääl Rõu; tahokivi um tu̬u̬ pae, kellest tetäss `kirvehigomise pööräʔ Plv; püörä pääl või ärʔ hikoʔ Lut
6. niisi hoidev puu, niievarb `kaŋŋas`puudel olid `püörad `tehtud, `püörad, kus `küĺjes `niied olivad Hlj; `püöräd, kus `niied pääl `sõisavad Lüg; niide pöörad, millest niide nöörid läbi `jooskvad Khk; niie pööräd `üitässe, saab `puuga `tükkis `üitud Mar; pöörad - - oo pikad puud, mis köevad tallalaua `külge, muedu tallalauad `lähtvad niietest laiale Aud; püörad on, kus niied pial käivad, niie pael käib `püörade pialt läbi Ris
7. käärpuud; (ka mõõduna:) üks ring ümber käärpuude mine säe sa‿tu pü̬ü̬r üless, ma taha kangast nakada vedämä; tu̬u̬ kangass oĺl kümme `pü̬ü̬rä piḱk, mia ma˽`koie, säält sai paĺlu palajeid ja kottõ Har; kat́stõiśskümme küünärd oĺl pöörähn Rõu; kangast `veetäss pöörä pääl; ma koi `täämbä poolõ `pü̬ü̬rä kangast Plv; püöräʔ ummaʔ säet `puitsõʔ, neĺli um `pistü ni kat́s `riśti, `veetäss kangast `sääńtsidi `pü̬ü̬re pääl Lut
8. juuste või karvade pööris `vaśkal om pü̬ü̬r pää pääl. kel allpu̬u̬l `siĺmi pöörä om, tu̬u̬ olevad ää piimälehm; inemesel om kah keskpääd pü̬ü̬r Ote; kel pü̬ü̬r sälä pääl, tu̬u̬ om hää t́siga Kan; ku otsa pääl pü̬ü̬r om, sõ̭ss saa peru hobõnõ Urv; varsal um illuss pü̬ü̬r, ta‿m pööräga˽vars; mõ̭nikõrd vasikal um mitu `pü̬ü̬rä Rõu; `hiusõ pü̬ü̬r siih lagipääh, täl omma kõ̭iḱ pööräh `hiusõʔ Se
9. a. sõõr, ring laulõti ka‿ks ja karati pööräh, tetti pü̬ü̬r; pääväl pü̬ü̬r `ümbre, `vihma saa; Noorõ˽joosiva˽tulõ man pööräh, vanaʔ - - aiva˽niisama jutto Se b. midagi ringikujuliselt asetatud, tehtud verevä nööräʔ ollivaʔ [pikk-kuuel] `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle ja `rindo `pääle, kutsute pööräʔ Räp; pangõ linaʔ ar `ü̬ü̬sest `pü̬ü̬rä; `kakjaʔ paniʔ linaʔ kattõ `pü̬ü̬rä Se

püül püül (-ĺ) g püüli Emm Rid Mär Mih Tõs VJg Sim Iis Plt, `püüli Kuu Lüg IisR; püil g püili Khk Muh Emm Käi Phl hajusalt L Ha, JMd Ann Koe VMr Trm Kod(püüli) Pal Äks Lai Plt KJn SJn; piil g piili SaLä Kaa Vll Pöi Rei HMd; püiel Hel, g `püidl|i Puh, -e Ran; `püüdel g `püüdli Lüg Jõh Vai Äks/-üi-/; `pöögel Saa, g `pöögle Pst Krk; n, g `püüli VNg, `püüdli (-d́-) Urv VId/-e Räp/, `püidli Nõo Ote; g `piili Jõe, `püüdli Võn Kan Krl hästi puhastatud peenike jahu nisu `püüdlist `teivad ikke seppikut ja `saia Lüg; `Suurtest pühadest `lastasse ikke `veskil `püüli teha IisR; nendel (ruhnlastel) vist piili tuuligud äi olnd Khk; nüid `söödakse `piili, siis es ole `sakstelgid seda Pöi; odrast soa nii ead `püili mitte Muh; Mihel akkast püksid püüli sööluma (lõi kartma) piltl Emm; On meil veel `piili, teeks `kooki Rei; peenike jahu oo püil, tuule`veskes `püili teha ei saa Mar; ilus `valge püil, aga sepik põlegi nii ilus Mär; pühadeks isa lubas `püili `minna tegima Vän; ät́t `ütles `pöögel, lähan `pöögelt tegema Saa; `peene `leiba `tehti rukki püilist keeva `veega ja seda klopiti ermus kaua HMd; ühekorra poiss tegi sõredad `püili ja tüma `püili Ann; nisu terad `tehti vaest märjast `enne javatamist, siis ei lähnud kett püili `ulka Trm; nüid enäm perse ei pidä kesi, õlgu püil Kod; kui püksid `püili `sõelusid, siiss `kaŕtis ike kõvaśti piltl Pal; `püidel tihasse nisudest ja tihasse odradest kah `püidlit Äks; esimese sordi püil `maksis leisikas rubla SJn; kiriku leva üteltse kaara`pööglest oleved Pst; es ole peenikest `leibä, es ole seräst `vesketegi, kos püield tetti Ran; mul om ää `püidli, ommen teeme `ku̬u̬ki; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä, tu̬u̬ siss jahvatadass `püidliss Nõo; vanaemä `pandse `püidlit kesväjahule seḱkä, siss sai karaśk nigu `vindsep, kesväjahust `oĺli nigu rabedap Ote; `Püüdlit tetti tu̬u̬kõrd `veskil kivi pääl, `püüdli `valtsõ vi̬i̬l es olõ Urv; Jämehembäst jahust [tehti] `vatska ja karaskit, `püüdlist tetti `saia Rõu; esä pańd ütstõiśskümme `mõ̭õ̭tu nissa pääle, lät́s `püüd́lit `lü̬ü̬mä Vas; püḱs lü̬ü̬ `püüdlit, kui `pelgät piltl Se Vrd püügel

rabatse- 1. (viljarabamisega seotud) rabatud rukkist tehässe rapatse`leibä Vig; Rabatsepenk `oĺli teist `otsa pidi `vasta maad ja natike ületsipidi nõgas, et terad `äśti ära joosevad Hää; ät́t tegi rabatsilaua isi, kolme`jalgne, see ots on `kõrgem, kus kaks `jalga all on; rabatseleval `oĺli müĺt seas Saa; rabatsepink, teisest otsast `kõrge, teisest madal, kaks `jalga all KJn; rabatselaud, nii ku pesulaud, i̬i̬st‿pult madalam Kõp; lavva pääl rabati, periss ää piḱk laud oli, `seante lai, rabatselaud õegati Trv; rapatseleib oĺl aganine, `sõkline, siss es puhastet rügi ärä Hls; rabatselavva pääl rabati, ni̬i̬ olli kolme jalage Krk

2. (haigusega seotud) rabatsekivi, nigu meekäŕg oĺli, auk oĺli augu kõrvas. rabatsekivi `aeti tulises, selle kivi `auru `laśti `sinna, kus ära rabatud oĺli; `a·ptee·krest `ańti rabatse`rohtu, tilgad oĺlid pudeli sees Saa; ku äkilist `aigust olli, siss kaabitsit rabatsekivi iki; rabatsevett `anti, inimesel või loomal Krk
Vrd rabantse-

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur