[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 124 artiklit, väljastan 100.

ahju|kapp õõnsus ahju küljes (eriti pottahjul) pane `kindad `ahjo kappi Vai; aho müüri sees oo ahokapid Mar; õlid ahjukapid testod, et `sisse visata kedägi, `kindad paad `kuivma Kod; ahjukapis on sokid `kuimas Ksi; olli kaits ahju kappi ja raud tala säält läbi, tõine ots tõisen ahju kapin Pst; ahju kaṕp `oĺli `kambreahjul; siss ku mõni võõrass `tuĺli, siss nu latse lätsivä kõ̭ik ahju kaṕpi Nõo; kohe sammavàara vai t́säimaśsinat panda, tu om ahokaṕp Se

ainus ainus hajusalt eP(ae-; -o-), Hls Krk, `ainus Kuu Lüg Mär Iis KJn Kõp, ainuss Äks Trv Krk Võn V(-śs), aenuss Hel TLä, aańuss Lut; g `ainsa Jäm Khk Rei Rid Mär Kir Tor Juu Kos Jä VJg Iis KJn Kõp Trv Puh San Plv, `aintsa Khk Vll Pöi Kse PJg Ris Juu Plt Krk/-e/, `ainu Lai Plt Trv Ran Nõo V(-o)

1. ainult üks, ainuke üks ainus kerd Kuu; `ainsad pojad Jäm; ühe `ainsa korra ma ole keind sääl Khk; Pöle ainust inge nähja olnd Pöi; ma äi laseks mette ainust inimest `sesse; `palju `kaanu küll, aga `astja `kaanesi pole ainustkid Käi; ühed `ainsad püksid Tor; mul poln `rohkem ko see aenus laps Ris; Aenust `aśsa ei soa `anda teesele Kos; ainus tütar oli vanematel JõeK; peres põle aenust `inge kodu JMd; mul põle `ühte ainust ammast Ann; surm võttis mu `ainsa lapse Koe; üks `ainus kord tuli `meile võõrsi Iis; meie panime ühelt `ainsalt realt [ahte parsile] Äks; üte `ainsa päevägä käis ärä Trv; ku südä täis, siis nutt om ainus si̬i̬ rü̬ü̬st ja abimi̬i̬s Krk; üted `ainud `nitsed ma tein roobi pääl Ran; üte `ainu `siaga läits `karja Nõo; Ma esi õs pia˽`rohkõbalõ lat́silõ riśt`kätsi ku ütele `ainulõ Vas; ainuss lat́s, taad joht anna‿iʔ maʔ `kaŕja Se; ühindä aańuss (täitsa ainus) Lut Vrd äinüss

2. üksnes, vaid ainus `suhkru rammu on [joogil] Khk; paar ainust akki jäi veel `välja Rei; tuleb - - `veksel `välja `maksa ja minul on `jälle kaks ainust tuhat Rid; kaks ainust inimest jäi‿vel `senna Plt

3. lähedane; lihane `ainu umadsõ; ainuss veli om tu̬u̬, mia olõ õi pu̬u̬ĺ`veĺjä Se; `ainu velidseʔ, `ainu sõsaridsõʔ Lut

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei

2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

harahhuma hara|humma Har, -um(m)a Rõu, araomma Krl, imperf harahhuś Luk; nud-kesks harra˛on(n)u Räp

1. eksima, hälbima; eemalduma; silmist kaduma või kaotama Mi˽harau ka˽hulga `rahva sisen üt́stõõsõst ärʔ Rõu; voonakõnõ ar˽harra˛onu tõste mant Räp Vrd hara(h)tuma, harkuma, harpuma

2. võõrduma lat́s om ärä ara˛onu Krl; varrõʔ õks [kanad] käve˽sinnäʔ Andrõsõ maa pääle, no harahu `välläʔ; no‿lt ärä˽harahunu˽ja `võ̭õ̭rass jäänüʔ, no‿i olõ enämb jalagagi˽käünüʔ; timä harahu imäst äräʔ Har

harakas ara|kas g -ka R(h- Kuu VNg) hrv S(-g- Muh) L, KPõ KLõ Iis Trm; (h)ara|gas g -ka, -ku Kuu; ara|k Hlj TMr Võn Kam, g -ka Kod KLõ Hls T V(h-), -ga Kuu(h-) hrv Khk Ha, V(h-), -ku Saa M Rõn San, -gu M Krl Se, haragu Se Lei Lut Kra; n, g ara|ka VNg Vai(g -ga); g -ke Ris Ote, -gõ Plv

1. (lind) a. harakas (Pica pica) Aragas on külävahe ja `lauda taguse lind (elamute lähedal) Kuu; araka sagata aja`teibass, ei nüüd üvi ole VNg; kiitsakas või arakas Mih; arak kätsatas aia`teibas, tõi uudissõnumid Saa; kui arakas kädistab, siss peab `käsku ja õnnetust `tooma Rap; keksib nagu arakas müeda `õue Kad; kui arakad sagatavad, siis tuleb saksa sõnumid VJg; kui arak aia`teibän kärissäb ja särsutab, tuleb vaŕsi võõras Kod; ma pia `kargame siin ümmer ku arak Krk; arak om kiiriv, pää om must ja si̬i̬vä om `valge kirivä Nõo; harak `naksi käd́sistämmä, noʔ nakass vahest `vihma `saama Har; Ega harak hüä t́sirk olõʔ, timä tu̬u̬ õ̭ks alasi `halva Rõu; harak - - ärä˽kańd kõ̭iḱ [kana] munaʔ; `korgõp ku koda, madalap ku regi, `valgõp ku lumi ja mustõmb ku hüd́si; harak liinah, hand väläh (lendavast harakast) = aida võt́i om lukumulguh Vas; haraga kääväʔ, saa külmä ja sato; harakalõ halu, varõssõlõ valu (öeld lapsele valu leevenduseks) Se || piltl Sa olid siis viel harak `aia`teibäs, ku `härgiega `künneti, ei sa `tiie vanust `asjust `millist midägi Kuu; `Ninda `kaua ilus `tütrik majas, kui arakas `aia`teibas (lühikest aega) Lüg; ea nakitseda nagu arakas sea `selgas (teise peast täisid otsides) Juu; `kargas teisele [sõnadega] kallale kui arakas (ägedalt) Lai; mis sest nõnda kahetse tääd (esimese lapse surma), edimene saa iki iirtel, arakil Krk; si̬i̬ kädsätäp nigu arak aid`saiban (lobisejast) Nõo; Tütärlaits käigu nii ruttu külän kui arak aidsaiban (kiiresti) Ote; ei hiir(t) ~ rott(i) ega harakas (harakat) mitte keegi, kedagi (peam loomadest) `ninda tihi `aida et ei `pääsi `iiri `eiga araka läbi VNg; puol `krunti on just [karjamaaks], ei käi sääl iir ega arakas sies Lüg; käisin seal, ei näind mitte `iiri ega arakast Juu; minul ei õle küll `üste iirt egä arakad. aga `karja pian ike minema Kod; seante `väike ivak, säält es saa iirtel ega arakil Krk; täl om nii `väike mulk `jäetu, siist ei `pääse rot́t ei arak läbi Nõo; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp; harakat laskma varastama, teise seljataga midagi tegema haraka `laskija, niisugune krepsauk, laseb haragast (abielurikkuja naine) Kuu | Jaanipäe tulad ljõnnalised `Kihnu muruarakast `lüemä (coitusest) Khn b. (merelind) meriski – Pöi Muh Emm Kse arakas on mere `randas, kiri lend, `pitkade `jalgadega, allid munad Pöi; arakas oo mere lind; aragal oo punane nokk ja punased jalad Muh; Arak teeb oma pösa randa kruusipeendra pεεle. Araga munad aa - - pruunisi täppisi täis Emm Vrd arangas

2. teat küla elanike pilkenimi Hara haragad (Hara elanikud) Kuu; Eest ära Ao arakad kui Rakke rikkad tulevad Koe Vrd aralane

3. haru; haraline ese a. rebase änna (teat taim) `moodi, `seuksed arakad `küĺgis Aud b. puust hark, abivahend õlgkatuse tegemisel seal [katusel] oo `jälle üks puuarakas, kus vahele [õle] vihk saab `pandud Mih c. puuvankri ”seasuu”, millest vanker keerata andis arakas oli niisugune nagu `lantpom, aga iest oli ots `lõhki, sie oli puuassidega `vankrel; `Siasu (seasuu) on sie sama kui arakas Hag Vrd hargiline, hark d. harkadra osa arakas se `oidis sahkvarred laiali Juu e. aasniite tegemisel kasutatud abivahend, haraliste otstega puuklots, mis hoiab niiejalgadel varvad sirgu roobi `varbade vahel oli arakas, et niied roobi `varbasi kokko ei `tõmma. seda arakast sai natuke aaval edassi lükatud, nii kuda niie temine läks Mär; kui `jalge peäl `niisi `tehti, arakas oli `keskel, et niied mõnest kohast vähä `loiko ei jää Juu; ja ei saa `niitse `siĺmä tetä ku arakut ei ole, varva `tõmbava `luuka. arak om kes oiap laḱka varva Nõo; nitsete roobil om arak vahel; silmä varb pandass arake `sisse Ote f. hui, puust lauake niiesilmade tegemiseks – Tor Hag g. soalipits – Har

4. (õlgkatuse) harimalk `tehti õlekatus, `pańdi arakad katusele, `oidis õled `kińni. nende peält oli puust vöö läbi, mud́u nad ei seist Juu; kõ̭igilõ katuseile, mia oĺl napu katusõʔ `olli haragõʔ Har

Vrd harak|jalg

5. võrgukudumisviga, kaks silma kokku kootud ko panõ˽i tähele `kõrdapit́i, sis `veiga kuat haraket `sisse; harago˽lõigatasõ peräst ar `vällä Se

6. vahuharjaline laine meres kuhu nüüd viel sene kibuga lähed, arakad juo meress; juo arakad `lendavatta VNg

arm4 arm g armu eP eL, `armu R(n `armu)

1. armastus, kiindumus; headus, südamlikkus Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti Lüg; Paremb vana `armu kui nuore `irmu IisR; Siia aita änam üksit arm (väljapääsmatust olukorrast) Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; Vennäl ikka vennä arm Khn; armol `mõõtu ei õle Kod; si̬i̬ om üits armute inimene, temäl `armu täise inimese `vastu ei oole Krk; oma latse üle om arm, sa‿let ü̬ü̬ ja `päeva täl man Ran; `õige emä annap latsele `irmu ja `armu kah; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; imä `viidi ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä; imä arm om iks kõ̭gõ suurõmb arm Kan; Vesine om veliste arm, `sõklinõ sõ̭sardõ arm, imä arm om otsaldaʔ Urv; imä arm õks last `vasta om suurõmb; tädi ja unu `näutäse enämb `armu ku esä; võõrass esä – võhlu esä, uma esä – armu esä Har; armu meelega (lahkesti, südamlikult) võt́t `vasta Se

2. armastus sugupoolte vahel Vana arm ei `ruostedu Kuu; varastatud arm on magusamb kui avalik; üks kõrd käis `naistrava ihu `kallal, käis oma `armu `näitämäs Lüg; meitel `olli arm teineteese `vastu ja läksime kokku Muh; rõõm kisub `rõiva üles, arm aab arud laḱka; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada Ran; ilma armuta läits mehele, aga ega ta tolle mehega es elä Nõo

Vrd armastus

3. a. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, kaastunne, haletsus ei mul `kerge old neid `lapsi `kasvatatta kui mehe arm lõppes (mees invaliidistus) Hlj; õled minu `armus eländ, õled kõik minu kääst saand; tämäl omal `varju`paika ei õle, eläb `tõise `armul Lüg; võtas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; kui kedägi `eesel põle siis pead teise armost eläma; Anti armu poolest tükk leiba Mar; Sööb seda, mis armust tuuatse Han; elab teiste `õlgadel - - süöb teiste armust Sim; armu perast vein suppi `neile Pal; temä armu läbi sai ma `tervess, temä tõi miul rohi ja sääś mut ilusti Krk; laste armust ~ armun eläb,latse toedava Ran; ilma armuta inimese, `käki ei tule `kaema; võt́t kah `endäle üte `vasõlatsõ armu peräst kasulatsess Nõo; kost timä ka `armu ja api saa; kis minnu siss `suńdi˽sai, ma umast armust lät́si `teie Har; tõõzõ armuh ~ armu all eläss Se b. karistuse kergendus või tühistus; andeksand, halastus; (kellegi) säästmine nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; pole sellel `armu ega alastust, pöletas teise maja εε Khk; `ermo ei karda egä `armo ei palo Mar; vai isäk lapsele `armu eedäb Kod; teid on `surma `mõistetud, aga `kindrali ärra annab `armu `teile ja annab - - `teile kakssada viiskümmend `oopi Plt; vanast palleldi jumala `armu ja alastust Ran; ku‿sa `vaene ja vilets, siss ei ole `armu ei abi `kostegina; es ole siss merästegi armu`anmist, kes kätte `saadi, tapõti maha; armu `anjat õnnistap `jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; kohus `armu anna‿i Se c. (tööst, pingutusest, raskusest jne) säästmine, hõlp `naised `niidid, `kesse `naistele `armu ans Kuu; Eida omal püsüt armu (töötamisel); täna saab `armu (merel paraja tuulega) Emm; Ei ma‿b `oole enesel `tööga armu ann Han; perele käisin kõvaste `piale [tööga], ei soand siss `keegi `armu Kos; anna mu engel ottegi `armu vahel, missa iki purelet ja `kaklet Krk || On läbi ja läbi üks elu mees - - äi anna koa õlle viinale `armu (joob palju) Pöi || heategu, heldus, õnn(istus) sest on suur arm, et mul on εε poeg ning pojanaine ka Kär; see oli armu asi kis `aastas ühe kitse negi siin Noa; see üks arm, et ole jõun oma aśsad isi ää pesta Aud; sie on üks jumala arm, et ta viel elama jäi JMd; vanast `anti `vaestele `keŕkuläve i̬i̬n raha. kel arm ja `elduss lubass, tu̬u̬ ańd nii veedi-paĺlu kui ta ańd; ma‿lli nii väsinu, `mõtli et oless na ärä `lääsi armust ~ jumala armust Nõo; arm oss ollu˽kül˽minnäʔ tütärd `kaema, ku os‿ollu võimalik; näüss kas `taivaesä tu̬u̬ meile ka armu (öeld vihma oodates) Har; ilma armuta armutult, halastamatult, lakkamatult, palju Südametu inimene, ilma armuta peksab `looma Pöi; [jõkke] tuleb [kudemisajal] ilma armuta `sisse seda kala Aud; mis sa ilma armuta `raiskad seda `aega, et ei teind kedagi Lai; latsen `pesti tedä ilma armuta, a mes tost abi, temä‿m `süńdenu varass Nõo; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda˽tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har | `kurjad elajad - - `mutku `kiskuvad aga `riidu `ilma `armu `asjata kohe VNg

4. almus õlen tulest läbi käind, õlen ihu `ilge alasti, palun `armu; vieb `armu kotti `täie omale - - `riiet ehk `süögi `kraami Lüg; `sandile `anneda `armu Vai; valla `vaesed on kõik armu `soajad Juu; ega ma `armu ei `kerjä, mia saa nii samatele Nõo; Armupallõja (kerjus) Räp Vrd armu|and

5. kahetsus, kurbus, lein ei dṍua valida `armu; armurõivaʔ (leinarõivad) Lei

6. looja, jumal Hoidku arm seda olemast Jäm; Äga sii aita oma jõud vei nõu änam üht, muud kut peab armu pεεle lootuse panema Kaa; nüüd sa siis lihad, suurem arm aidaku ise sind Pöi; arm on mind `oidnud sest aśsast (kaklusest) `eemale Kse

7. (emf hüüatustes) oh sa `elde arm! Khk; Arm-aeg oidku, kui niid jälle adadama paneb; Arm `aitku, et ilm peaks, siis ehk saame eina labuse ka Kaa; oh keela arm seda Sörve lahingut Vll; Oh sa arm paraku veel - - ät see asi pidi nii äkist tulema Jaa; oh arm aeg, tursk `kangest laeba lehaga Rid; kullase arm, `meske kuub sul! Kod; oh arm, ei pest ei pest [põrandaid pühadeks] Plt; armu pealt äärepealt, peaaegu See kukkus mul kääst parandale, armu peelt et es lähe puruks; Saunas oli viŋŋu leitsu, mind pidi armu peelt üsna ää jörmama Kaa

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

ehmuma `ehmuma Vän KJn Kõp uus Trv hirmuma, kohkuma ja sis ma `täätsin kohe et ma säält `ehmusin Kõp; lait́s `ehmuss kas mõnest loomast või `võõrast inimesest Trv Vrd ehmama, ehmatama, ehmatuma, ehmima

eitima `eitima Vll, (ta) `eitib Jäm Khk Pöi Muh Rid Tõs Plt, eidib Khk Rid, nud-kesks `eitind Koe; `eitümä, (sa) `eitüd Khn

1. settima; alla langema sihandussi putugid `eitib `pöhja Khk; töömis juba `alla `eitind Pöi; muld `eitib ~ `selgib `põhja Muh; leib läheb apus, siss `eitib Tõs

2. rahunema, vaikseks jääma (eriti ilm); lakkama (torm, sadu) kui tuul eidib, siis lεhme `jälle mere; [võõras loom] akab teistega `eitima (harjuma, seltsima); vihase meele `kohta `eetasse ka: akab `eitima - - jo si viha leheb üle Khk; kui kuu täis saab, ehk akkavad siis ilmad `eitima Muh; ilm eidib ää, kui toŕm või vihm jääb järele Rid

3. (piima) ära kaotama; (enneaegselt) lõppema, kaduma Sia‿mtõ või nda kauaks ää `minnä ning pissikest last üksi jättä - - `eitüd ise ää; Mede lehm `eitün (ei lüpsa enam) Khn; uni on ära `eitind Kod; piim `eitib ää, kui `lehma ei lüpseta Plt

Vrd eituma

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heitma2 piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heituma `eituma Kir IisR Vil M(-e) T(-õ San); `heituma, (ma) `heidun, `heitun Kuu; `iituma, pr (ta) iiduss Krl; nud-kesks `eitunu Lei, `ii- Har ehmuma, kohkuma Kust sa nii `heitund `näüga tuled Kuu; ku inimene ollev `eitunu, sis ollev kanaihu Trv; mia `eitusi ninda ära, et lei ku väitseg `süämes Hls; tu̬u̬ `piḱse `eitumine nii ai `paistesi; ku ma `sängi lätsi, siss `võtsi toda `piḱse `eitumise `pulbrit kah Puh; aena rõogu seen ollu võõrass peni, toda ta `eitenu; ta `eitusi ärä `kangede, eli jäi `kińni Nõo; laits sai `eitunut `rinda Kam; ma `eitu `välku Ote; ma nii `iitse ärʔ Krl Vrd heitimä

eksuma `eksuma, (ta) `eksub Kuu Khn; `eśsuma, (ma) `eśsu M(-e) T(eśsu Nõo), pr (ta) eśsuss Krk Lei

1. teed või suunda kaotama Udu oli, `eksusime vähä `kumbasind ei old `paadis Kuu; teesed mehed `näütäväd `õlgõdõga tuld, ei mies ää ei `eksu Khn; kure om är `eśsunu (lennurivi segi ajanud); talleke ärä `eśsunu Krk; ega siin `õiget ti̬i̬d ei ole, võõras eśsup `väega ruttu ärä; vanast lingupoesi visanuva karva pääld, kivi ei ole `eśsenu mitte üits täṕp; temä läits ti̬i̬d `kaema, aga `eśsusi ärä Nõo; `eśsenuva ärä, ei oleva enämp `omma kodu egä kotust `tunnuva Kam

2. valesti toimima a. viga tegema, vääralt talitama; segi minema inemine on `eksuja Kuu; obene `eśsub neĺlä jala pääl, sõss inimene ei `eśsu sõna pääl Trv; oben(e) eśsuss nellä jala päält, inimene üte keele päält ei või siss `eśsude Krk; obene `eśsup nellä jala pääl, ammu siss vi̬i̬l inimene oma kate jala pääl Nõo b. üldkehtivaid tavasid või moraalinõudeid rikkuma Eks neid `eksund inimisi (vallasemasid) ole küll igal puol `nüüdisel ajal Kuu; si̬i̬ om jo `eśsunu tüdruk, kes latse tu̬u̬ Krk; kui `tüt́rik `oĺli `eśsenu, pidi opetaja manu mińemä `andis `pallema, ja oma patu temäle üless tunnistama Kam

Vrd eksima

hellitellemä heĺlitellemä Vas; pr (ta) heĺlüteless Se frekv < hellitama1 saʔ nii heĺlitellet taad võõrast kah Vas

emand emand g -a VNg/n -a/ IisR spor eP(g -i Tõs Hää) Lei/j-/, -nt TMr; emmand van Tõs; emänd Mar Vig, g -ä Kuu Vai Khn Juu Kod Hls T, -e San; emäńd g -ndi Trv Hel, -t g -ti Krk, -te Hls; imänd (-ńd) g -ä Urv Har VId, -e Krl
1. ühiskondlikult positsioonilt mõisaproua ja talunaise vahepealne (abielu)naine; peenem, saksikum naine ei `meie emanduie `miele perast saa VNg; alvemad saksad nee olid emandad, suuremad [saksad] prouad. kubjaste naised olid emandad Khk; Istub sihes kut suur emand Pöi; ku võõras tuleb `öeldass: tere emand; kirikärral üksi on proua ja suurdel `sakstel, testel on emandad Hää; `eńni olid ju keik emandad - - `aedame `naesed ja kirjotaja `naesed Ris; `köstri naene õli edemält emänd. `õptajal õli provva. eks si̬i̬ emänd õle odavam Kod; aga emäntege ma es saa `äste läbi Hls; tüdrugu olli `mamselli vanast, naise olli emänti Krk; vanast kutsuti Ennu `mõisa `reńtnigu Ennu emändäss Nõo; ku̬u̬ĺ`meistri naanõ, imändäss kutsuti Har; suurõʔ (tähtsamad inimesed) naaʔ omma imändäʔ ja esändäʔ. kiä omma säändse śaksatsõpaʔ noid mi kutsu imändäʔ Se
2. umbes vaksapikkune inimesekujuline mänguasi, mis aluse põrutamisel hakkab hüppama – Se
3. emand (kaardimängus) `kaartide pεεl olid ka emandad Khk; kaardi mängoh ommaʔ imändäʔ Se
Vt imändä|emand

erkav `erkav g -a Kuu; `erkev Trm; g `erkvä Kod ergas, erk `erkava unega Kuu; ta on kole `erkev (erksa unega) Trm; [võõras] kel `erkvä kõrva, si̬i̬ kuulod ärä: `su̬u̬la sulle `silmä, sitta suhu (kaetamisevastased sõnad, mida lüpsja pomises) Kod

erälik hrl ls eräl|ik Hel San Rõu, g -ku Võn Urv Har Plv, -gu Puh Har; -ärälik Hls Krk iseäralik Muud es ole sääl siss midägi eräligu Puh; mu lehm oĺl nigu erälik, võõrass San Vrd eraline

essu|tee eksitee mea olli eśsu ti̬i̬d lännu, võõrast ti̬i̬d [metsas] Krk

esä esä ?Var eL(j- Lei Kra; [j]eśä Lut; eśä Se; [j]esa, ježa Lei); edsä lstk Se
1. (üks lapsevanemaist) isa esäd emäd eläve Trv; esät emät `kolksive linu; miul ei ole esät ega emät; ta õpaśs mut esä `mu̬u̬du; miu emäesä kõneĺ sedäsi Krk; veli `olli ka `onte esä emä laits; aga esäst emäst es pia nemä ligu `kumbegi Ran; temäl `olli kaits `essä, oma esä ja esäk kah; esätä lait́s Puh; olliva ütte `essä (sama isa järglased); sõdse om esä sõ̭sar; ma esäst (isa tõttu) ei tohi `anda latsele merästegi `rohtu; kadunul esäl olliva suure abena; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä Nõo; me `ütlime latsen iks esä ja emä Ote; esä imäga˽lät́si˽`puhtille Urv; vähämbä [lapsed] ei tiiä˽medägi imäst ei esäst; ala minnü ei esä sõnna `vasta Har; nigu esä suust maha sadanuʔ (isa nägu) PLv; imä ni esä `lät́si˽`tü̬ü̬hhü; ku vannaessä es olõʔ, siss `üt́li latsõʔ umma essä iks esäss; sjaal oĺl noid eśsi kah, kink pujaʔ sõ̭ah tappuʔ; esäldäʔ lat́s Vas; `väiku lat́s `ütless edsä; eholik esä; muku läki arʔ õ̭nnõ, sa olõt esä lubat arʔ Se; taa maja om `antu jesast Lei; `eĺli imä esäga jälʔ (muinasjutu algus) Lut; ma jesält jäi veikene Kra Vrd ese
2. (mitmesugustes ütlustes) a. (mõistatused) Esä oli pikka püssirauda, ema oli vinda-vända lauda, poja pulli-lullikse, tütre lita-lätaku = ahjuroop, leivanõu, -pätsid, õhukesed karaskid Krk; Esä pikk kaal, emä laga magu, pojalatse pandaku = leivalabidas, -nõu, -pätsid Ote; Emäl laga magu, esäl pikk sammas, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid; Esä pikk peenikene, imä lai lühikene, poja üte pikutsõ = hernekaunad Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) esä emä kahvel (käsi söömisel) Hls; mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä, emä ärä ei ole söönü (öeld põhjuseta vihastajale) Krk; `Kõikõ om, ainult immä ja essä om `puuduss (korralagedusest) Vas; Esä maa ja imä kapsta pindre i̬i̬st (pilasõnad sõtta minnes) Räp | (vallaslapse isast) esä mõtsan pikän `persen Krk; kos esä? [mõni julge poiss vastas] mul ei olõki essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä Urv; Kos esä? [vanasti] Mõtsast tull ja mõtsa läts Räp | (isa tähtsusest, armastusest jne) ku emä kooless, siss kooless kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu Krk; emä koolep, esä sõgeneb (otsib uut naist); nigu esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villasalvõn Urv; Esä, joia küpär pään, nika elät lastõ seän (hoia valitsus enda käes) Krl; võõrass esä – Võhlu esä, uma esä – armu esä Har | Esä kogub, poig pillab Hel; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu | Esä iäss, poja põlvõss, tütrele viil tüküss aoss (vastupidavast asjast) Urv
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa Kutskõ tõistõ esä tsialõ tsuskamma Vas b. vanaisa; äi mehe või naise vanempid - - mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; vanaesäd `kut́seme esä enne Kam; latsõ˽ka kut́siʔ vannaessä et esä Vas; [lastel] Uma esä ja tõõne esä (vanaisa) Räp; Kuʔ koh naase eśsä midä mańtsõt, siss õks `üt́let esä Se
4. isa funktsiooni täitja a. mardi- või kadrisantide juht esä ja emä neil (mardi-, kadrisantidel) ehen iki Krk; kui lätsivä `märti `aama, esä ja emä lätsivä i̬i̬n. esäl `oĺli kot́t kaalan Ran; sõ̭ss [mardi] esä tegi `hindäle ku ta oĺl nu̬u̬r mi̬i̬ss, suurõʔ habõnaʔ Räp; [kadridel] Üt́s oĺl esä, tu̬u̬ oĺl `veiga hańdsakost tett. Esäl oĺl kühm säläh, habõna iih Se b. jumal `aitumma `taivatse esäle; [lapsi õpetati äikese ajal] `ütle iki jummal`essä, jummalpoig, eedä riśt ette Nõo; `taivaesä, üleväne esä; lät́s üless esä manuʔ (suri) Har; iśä jummaĺ, iśä poig, hoia meid suurõ tuulõ i̬i̬st Se
5. (loomadest) a. isasloom; isaloom ani naks munele, esä oid tedä; [tedrel] esä om must, iluss muruari pähän Hel; ku tõene tuvike `otsa saab, üits kõ̭ik kas emä vai esä, siss tõene muretsena nii `kangede Ran; [peoleol] esä um ùhkõp, tu̬u̬l um kõllatsõp tu̬u̬ säŕk Vas b. isamesilane läsäʔ olõvat esäʔ Rap
Vrd isa1

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

iga|päevane päevast päeva korduv või kasutatav, alatine; harilik, argipäevane siis juo ei old `justku nüüd iga `päiväne se sai Kuu; igä `päiväne `võõras Lüg; igapäävase leeva eest peab `palju oolt `kandma Rei; ma olen kodu, igäpääväsed päävad Vig; `tehti igapäävasi sukki, üks kee oli villane ja teene takune Tõs; metel põle igapäävast karjast oln (enamasti oli kari karjamaal) Ris; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; villasest `riidest olid igapäävast ja `purpuri `riidest ja, nied olid igapäävased müt́sid Kad; rukki leib oli igapäevane leib Lai; küenal oli väga ilus ja korralik - - aga ike peerg `oĺli igapäävane SJn Vrd egapäevane, iga|päevine, iga|päine

hiilima `iilima spor R(h- Kuu) eP, -ä Kuu, `iilma Kod, -ä spor T(-e San), `iiĺmä Trv Hls/-e/ V(h-), (ma) iili(n) (h- V), (ma) `iili(n) R Emm (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. varitsedes või ettevaatlikult liikuma Jahimies `iilis `tetrele lähemalle Kuu; `Poisid jua `iilisivad üäd läbi, ärä sa `üäsäst `miski `vällä [õue] unesta Jõh; Rebane tuli nii lidus maad kauda `iilides Pöi; Ta iilis siit ühekorra minema, äi mina tεε millas ta siit εε kadus Käi; obusevaras iilib metsäs ei `julge `väĺlä `tulla Saa; `iilimise `kaudu käis `toitu toomas Jür; iilib kikivarvul, et `kiegi ei nääks JMd; `iilisime vähe aaval lähemale Iis; `iilis ikke ligemale `tulla Lai; ta tahab teiste juttu kuulata, nagu niilus iilib igal pool järel Plt; [kass] iilib salaja tuppa, ei `julge `tulla Vil; [kadakapõõsast] es `julgu `mü̬ü̬dä `mińnä, kost me siss iks `iilseme säält läbi Kam; nemä torutava küll sedä su̬u̬d, aga pori iilib iks `aigapiti manu ja litsup `umbede Rõn; Kell kat́stõist oĺl üt́s kogu `hiiĺnü˽`Piitrele sälätakka Rõu; ma `hiilse mano Vas
2. varitsema; salamisi piiluma või kuulama mida `asja sina `iilid siin `ommetegi VNg; Körvatagused alles märjad juba iilib tüdrukuid Pha; nõnna iilitse poiste kohe et (noor tüdruk vahib poisse) Muh; mes `asja sa iilid et sa saa siit menema mette Mar; iilib nagu va ilves KuuK; iili `järgi, siis kuuled kus `poole ta (kana) kõhinal lähäb JJn; mes täl viga siäl `iili ~ `iiĺdi võsun Kod; kes säält si̬i̬st iilib (uurib) ja vahip `pańgi; ta pidi keĺm oleme, ku `tohtre nii `järgi `ii’ĺdsive Hls; temä lännu üte silla `alla `iilmä, mes‿tu võõrass vägi ti̬i̬b; olluva tüki `aiga ülepää `rõiva all, `iilsivä sääld `rõiva alt Ran; kaśs iilib rotti sääl saena veeren Nõo; susi tuĺli `põrsiid `hiiĺmadõ Har; oĺl `hiiĺnü toidutsika susi Rõu
Vrd hiilama2, iilduma2, iilistama, iiluma
3. (salaja) soovima või püüdma, himustama `seoke suur asi, mis ta taab omal `iilida Hää; si̬i̬ om `ihne, ken iilip kokku panna `raami Hls; tä hiil mu Hildat `hindäle; kül˽timä mu sõ̭sard vi̬i̬l `hiile Vas; timä `väega `hiiĺe lüvväʔ; sa hiilide hiilide nik̀ava kooń ar `lü̬ü̬deʔ Se
4. mõegad `iilisid `peale teineteese `vastu (pulmas hõõruti mõõku vastamisi mõõgalaulu ajal) Muh

hiivama `iiva|ma Krj Muh PJg Jür Kad Rak SJn Hel, `h- Phl Rõu Räp, -da spor R(h- Kuu) SaLä Hi, JõeK, iivata Jäm Khk Pöi Hi Tor Hää Ris(h-) Kos
1. (üles või välja) tõstma; haalama `iivas `raske `suolakodi `selga Kuu; `tarvis `iiva `seilid VNg; `praspeliga `iivada `ankur ülesse; üles `iivama `liiva `kaivo siest Vai; nüüd on [laevadel] vintsid juba pääl, mis `noota `iivavad Krj; poisid, iivake `ankur `välja Pöi; `laevu akatse üles `iivama, `mäele Muh; ta `iivas selle `sülle PJg; on tarvis `laeva `silda `iivada JõeK Vrd iimama2, iivima2
2. fig a. (kõvasti) sööma, jooma `hiivab kere täüs; Eks ne hobused saand ka küll `külmisäss heindetä konutada, ku peremies `kortsis `kaua `viina `hiivas Kuu b. näppama Mis ta `kondab `võõras kohas, tahab `miski `õlma `alla `iivada Jõh; Jäi `üksi rehetuppa kuhe `teise linapihusi omale `iivama. On mies `iivamas küll IisR; `Leitsin, et rahakot́t `oĺli ää iivatud Tor; kaśs on ea tüki liha ää `iivand SJn; Üt́s lat́s oĺl tõõsõlt noid `mut́ri `võt́makõisi är˽hiivanu Rõu
3. nüüd `oige `hiivab (puhub tugevasti) `oite `hiiver Kuu; Iiva (löö) tale üks täis Rei; `iivab (viipab) `kääga Jür

imetsämä imetsämä
1. imestama; imetlema kõik inimesed imetsäväd et, minä lähän jala keriku; mõni imetsäb [võõrast] last, tõene `ütleb, imetsä õma muss `valgess, ärä imetsä meie last; vanass imetsätä ei `tõśtnud [teise omandit], siis sõnas ärä; sitta sinu sõna järele, jumalariśsike minu luama `juure. sinu suuss, suure jumala käess. sedä `üeldi tõese inimesele kui tä imetsäs [võõrast looma] Kod
2. (imestamisega) kaetama imetsäs minu lapse ärä. laps käŕsitu. ei seesä `kośki Kod

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

isik isi|k spor R eP, Hel Ran Plv, iisi|k Lüg spor Sa, Muh spor Lä I M, issi|k Mär, esi|k Tõs Hls, essi|k Vig, g -ku(-gu Kuu Khk Rid Saa) u (sag liitsõnades; tähendus sag ebamäärane või halvustav) inimene; võõras; asjamees sial oli `palju neid isikuid Vai; kis see iisik oo, kes siia tuln oo; mis suur iisik see oo Muh; Oled ikka `vänge isik küll (kiitlejast) Emm; ameti ~ amet iisik (ametimees) Vig; sa oled üks isik ka (pahurast loomast) Kse; Juhan sai iga isikuga `iasti läbi Kos; väga `tähtjad isikud JMd; egä iisiku piält oo maks Kod; no siss nid `kõrgemad isikud `pańdi [varrulaua] teise otsa poole Pal; võeras [inimene] on isik, tuttavad ei ütelda isik Ksi; kõnd `kü̬ü̬ki `mü̬ü̬dä ku iisik, es lausu midägi (tuimast inimesest) Krk

itse3 itse Vas Se(it́se, id́se, id́sä) lstk ristiisa, -ema; (viisakusavaldusena) vanem sugulane või võõras inimene itse `üt́li latsõʔ riśti immä Vas; it́se (ristiisa) naańe; id́se tu om `ristäm. vai mõ̭ni `üt́less riśtäśsä ka id́sä; peĺaku‿iʔ, taa om itse; uma it́se (ristiema, -isa); vanõba inemisõ õks kutsu ui itsest, a lat́sil om õks pareb üĺdä itse ku uno vai lell; latsõ `ikva itse poolõ, `vaakva vana imä poolõ rhvl Se

jatkama `jatkama, jatkata Mar Var Khn Vän Ris Kod KJn; `jatka|ma, -da Kuu, -ta Lüg; jakka|ma, jaka|ta Hää Saa Äks Ksi VlPõ eL(-mma Rõu, -daʔ V, -taʔ Räp, -me, -te Hls Krk San, -de Krk Krl, -mõ, -dõ San Krl; `jakma Kan Plv Räp; [me] d́akame Lei)
1. jätku(na) lisama; pikendama a. jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama kui `palki `jatkata, siis `ühte `otsa `raiuta tapp ja `tõise sork Lüg; traadi saab küll kokko jatkata Mar; jamad ollid kellega said kihed kokku jatkatud Vän; paegatud või jatkatud jalas Kod; jakasin köiele tüki `otsa KJn; kui lõng kat́ti lähäb, jakkat `kińni `jälle Kõp; ma lää lase seppä kirvest jakade, `kirve terä om i̬i̬st ärä kulunu; `aerit jakats ku `aere pütsiku [adral] `terve ja kõva om, sõ̭ss pannass jaku `otsa Krk; iŕs jakati kolmest vai nelläst kuuse latist Ran; Otõmba `keŕku ehit kah üits veneläne. nüit om tah toŕn jo `ümbre jakatu Ote; reheʔ ommaʔ enämbüsi kõ̭iḱ [seinapalgid] ütepikutsõʔ jakkamaldaʔ; lihtjakkamine [palgil], kost pulgaga läbi pandass Har; mõ̭ni ei mõistaʔ `langa häste är jakataʔ, jääss lang pikätsihe Räp; `rauda jakkass rautśipp, jakkass ar ni ju̬u̬t arʔ; jaań jakkass, `pi̬i̬tre pitśitäss perägi kinni (puu kasvamisest); adra nõ̭na om ar kulunuʔ vaja jakadaʔ Se || fig Mis sest rehä`varrest `jatkad (öeld, kui ei riisuta ühe tõmbega) Kuu b. ajaliselt pikendama, pikemaks tegema `tohter es saa kedägi tetä. ega ta `päevi edesi es saa jakate, ja `aigust ka es saa parante Krk; nüid om kaits jutujakkajat kokku `johtenu, ega nüid enne õdagut `perrä ei jätävä Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piat iks eläme San; ta mõist taad juttu alasi jakadaʔ ku ta ka veidükese sinna˽poolõ om, timä tege õks pikä jutu Har c. pookima puu vaḱs, kellegä õõnap̀ud jakatasse KJn; jakassin vanad puud ära, mis tüvest aas Vil; Meil om nüid kikk noore uibu ärä jakat Hls; `uibit jakatass egä keväde, kel noore `uibu om Nõo; jakkamise vaha Har; mõ̭ni jago `uibet kand ilma jakkamadakeʔ paĺlo ubinet Räp d. [millelegi] jätku v jätkamist soovima ku laua man süvväss ja, sa võõrass olt, `sisse astut, sõ̭ss piät iks jakkamma Rõu || (soovides, tervituses sööjatele, leivasõtkujale jt) `jatka jumal `leibä (vastus) `jatka `taevas ~ Jatk on taevas, uuem `jatku `leiväle (vastus) `jatku `tarvis Kuu; `Jatka `leibä (vastus) Jatkaka jumal van Khn; `jatka `leibä (vastus) `jatka taŕvis Kod; jakaku taeva isä van KJn; tere, jakka `leibä (vastus) jakku tarviss ~ jakka jumal Krk; jaka jummal (vastus) jakku tarviss Ote; ku mi̬i̬ siin nii juttu aja [siseneja ütleb:] jutulõ jakku, siss oma `ütless: kes jakkass, tu̬u̬ kakkass kah Krl; jakka jummaĺ (hum vastus) jummaĺ anna `joudu süvväʔ ~ kabõl kaala kahitsajalõ Vas; [leivasõtkumisel] ka üldäss jaka jummal (vastus) jakko jummaĺ Se
2. hum sööma Tule `jatka ka meie `leibä Kuu; ku `sisse mõni tulõ,`ütless jakku `leibä, siss `ütlet: tulõ eiśs ka˽jakkamõ San; jakkõ˽nu̬u̬˽koogi˽säält ah́ot́sopost ärʔ Plv; maʔ `õkva `jaksi ku tä tuĺl Vas; Ku `tutva inemine `trehvö söögi `aigo tulõma, sõ̭ss tu̬u̬ kutsute alate ka `sü̬ü̬mä ja tollõ üteĺde: ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ `jakma Räp; tulõʔ jakkama ku jalaga olt, ku hobõsõga olt, mineʔ `mü̬ü̬dä Se
3. (poolelijäänut) edasi tegema tüüd jakkama Puh
4. jätkuma, piisama palk ei `jatkan jalgratast `osta Ris
Vrd jätkama

joot joot g joodi Sa Muh Mär Vig Kse Han Ris HMd Juu Koe (ainult 1. täh ja sag liitsõnades); g joodu eP (g -o LNg Vig Mih; pl juõdod Khn, ju̬u̬dud Kse Tõs Tor SJn); juot pl juo|dud K, jua- Kod, g `juo|du (-do) R(n `juo|tu VNg, -to Vai, pl `juadud Jõh); ju̬u̬t g joodu M Nõo V, joodo KJn; d́uot (d́u̬u̬t) g d́uoda Lei (1. täh)
1. jootmine veiste `jooti on veel `aega; karjamal on menes kuhas `loomade joodi kajud Khk; looma joodi rakk Jaa; lehma joodi küna; nee oo mu looma joodi pätid Muh; looma joodu vańnid Mar; vasika joodu jäoss oo kapp Vig; suured loomajoodi tõrred olid `mõisas Kse; vahest oli kaks `veiste joodi `ämmert Juu; veli tulõ š́üödäle un `d́uodalõ Lei
2. sag pl perekondlik pidu (nt pulmad, peied, mõne tähtpäeva v sündmuse pühitsemine) – R eP hv M V; varrud, ristsed – S L Tür VlPõ Hls u `mihkli`päiväst `piedä `suured `juodud VNg; `kõige `suuremb juot õli ` pulma juot Lüg; `katri `pääval on `juodud ja `mardi `pääval voi tehä `juodud; tegi `oige üväd kadukse `juodod ~ liigud Vai; joodule tuli pailu końt `vöörud; joodu emabä (päev pärast ristseid); `mitmed joodud ee `joodud Khk; küll külamehed `ihkusid `jootude pεεl Mus; tuleb `jootude tegu, siis tehasse õlut igatahes Muh; õllepudi oo eä, sedä tehässe joodo peäl, saiad lõegatasse sesse Vig; sial ma pidasi joodud ää u, lapse varrud - - talu inimestel varrud Kse; kutsub teist joodule Var; olen seal `pulmas köind, ja `jootus köind Mih; uue toa joot (maja valmimise pidu) Ris; kas pulma joot ehk varru joot ehk matuse joot – kõik olid joodud Juu; kui `jälle külas mõned juodud olid, siis `juodi ja praaliti VMr; kui last ristitakse, siis on varrud nende `juotude nimi Kad; ku `kunnigi jooduse om, ma lää ka końt `võ̭õ̭rass Krk; `sündümisepäävä jooduʔ Har || jooming mehed põõsaste all joovad, sial on joodud Lai; meestel omma `suure jooduʔ Krl
Vrd jook, joom2

jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g -õ Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b. jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c. (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut

jälede jäle|de Nõo/jäĺe-/ Ote San Urv adv < jäle rahvas ess taha suguki noid sagsa kaalaesändit, `tapliva jäĺede Nõo; küll obene `lahkse jälede Ote; tel om jälede ää miil; oi taa jälede võĺss; sääl om ka jälede paĺlu `palvõmaiu; nu̬u̬ kõnõlõsive jälede kinastõ jälede võõrast ki̬i̬lt San; Tu̬u̬ oĺl iks jälede hää rohi eläjile ja hobõsile Urv Vrd jäledäde

jätkama `jätkama, jätkata eP(jäkkama, part jäkatud Vän); `jätk|ama (-ämä) RId; `jätka|ma, -da Vll Rei Ris; ? jäkkame Krk
1. jätku(na) lisama; a. jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama maja aam `palgid `jätkatasse `englis tappiga kõvast kokko Lüg; sukka jätkatasse ka – luupüksist saadik kojutasse uued tallad; `jätka riha vaŕss kogu, siis `aitab veel Khk; mool koa vel üks jätkätud säŕk, alt jämedäm Vig; minu isa `jätkas puust laśsi vitsad Vän; `paĺki `ammaga `jätkama; kalasaba `moodi `jätkamene [palgil] Nis; nöör oli löhike, seda tuli jätkata Kos; kerves tahab jätkata JMd; kui kangas `kat́ki läks, et jätkata ei suand, siis `võeti jätkulõng Trm; kiiluge jäkkamine Krk || fig rehavart jätkama oskamatult riisuma Sulle ia pikka `varrega reha, saad ilma `jätkamiseta läbi IisR; Lauri noorik oo linnalaps, näha oort, jätkab rehavart Kaa || ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest, ei saa `lahti Lüg b. pookima `pookimine on ounapuude `jätkamene Emm || `kaura one juo `jätkand, `ripse akka tulema. sie tule siis `üölla kui `kuiva suve one VNg c. (millegi lisamisega) jagusamaks tegema `jätkab `leiba `tuhlidega Rei; jätkati `piima (lisati vett) Trm
2. (soovides, tervitustes sööjale, töötegijale) `sööma akates möni `ütleb: `eesuke `jätka `toitu hv Vll; `jätka `taeva `issa `toitu Muh; `jätkä jumal `leibä Rid; kui `öetse `jätka `leiba, siis mõned naĺlatavad. ei saa enam jätkata, mis lõegatud oo Aud; ku `leibä kassad, tuleb mõni võõras, `ütleb; `jätkä jumal leeväle Kod
3. (poolelijäänut) edasi tegema akkame `õige juttu `jätkama Jõh; jätkati tüäd edasi Iis; jutt jäi pooleli, `jätkame seda nüid edasi Lai
4. jätkuma, piisama senest ei `jätkä `meile, sedä on vist vähä; kas sedä tüöd `jätkä miu jaost ka Vai
Vrd jatkama

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; kaala kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; kaala murdma ~ kaalaga vedama jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; kaala peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; üle pää ja kaala hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; adra kaal adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; pudeli kaal pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; viiuli kaal viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; voki ~ lühi kaal voki kurk; kaala heitma, jooksma, pilduma, viskama oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se

kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)
1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; ette kaema ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b. tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c. tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d. käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama

kaetama `kae|teme Krk Hel, -tam(m)a Nõo Kam Urv Har Rõu, da-inf `kaetada(ʔ) Nõo Kam Urv Rõu, kaetaʔ Har Rõu; nud-part `kaetunu Har
1. pilku heitma, silmama, ümberringi vaatama `kaeten vi̬i̬l tagasi Hel; kaet miu poole nigu veedike ja läits minemä Nõo; `taade `kaetama Kam; Herr - - `kaetanu˽sepäle `otsa Urv; ma˽`kaeti kas tsiga om `ruuhvõst söögi vällä˽söönüʔ; ku saʔ jahuʔ `tõie, siss `kaetunu ka `määrtse ommaʔ; ma˽`kaeti külh, is näe˽kedägi Har; `Kaeta no˽vahel mäe otsast mu˽kotu kah Rõu Vrd kaehama, kaeskõlõma
2. ära tegema, nõiduma sedä `lehmä ei `kaetavet `kennigi ärä Krk; kui laits `oĺli kõtust `valla ja mõni võõrass vanainemine `olli käenu, et vanainemine om latse ärä `kaetanu Kam; Ta lammas olõsi nigu är˽`kaetõdu, taa ei˽taha inäp süvvä ei juvvaʔ. Tõnõ kurja silmäga kaess, sõ̭ss `kaetas ärʔ Urv; Mu˽lehm um är˽`kaetõt kuis tä laudan likõss lätt Rõu Vrd kadetsama, kadõhtama, kaehtama, kaestamma, kaetsema1, kahelteme, kahetsema2, kahetama, kahjatsema2
Vrd kaehhutma, kaema1, kaetlõma

kahetama kahe|tama Saa Trv T V(-tamma Kan Plv, kahõ- Rõu), -teme M kaetama laits om ärä kahetet; ärä kahetap `põrsa Trv; neve kahetive miu silmä ärä Hls; kuri siĺm üle käinu, ärä kahedet jälle; `musta verd inimene kahetep lehmä piimä ja `põrsa ärä; abenik naine, si̬i̬ olevet kaheteje Krk; vanast peĺläti kahetamist, et võõrass inimene kurja siĺmäga looma ärä kahetab; sa oled nigu ärä kahetedu Ran; sul om verevä siĺmä, sa kahetat ärä Nõo; ärä mu looma kahetanu, ei sü̬ü̬, ei ju̬u̬, mugu röögip enne tõne Kam; vana kahe inemene, kahetas ära mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; `ärʔ kahet́ mino põrssaʔ Kan; kahe silmäga är˽kahetass kõ̭ik Rõu Vrd kaehtama, kaetsema1, kahima, kahitama, kahitsõma

kahetsema2 kahetse|ma Jäm Muh Saa Amb Sim, -mma Lüg kaetama annekollad pruugitse kahetsemise rohuks Saa; [võõras ütleb:] `mõtle kui ilus laps! ema kiidab kohe: laku perset, laku perset! siis ei pia kahetsemise sõna `piale akkama Amb Vrd kaetsema1, kahetsama2, kahitsõma, kahjatsema2

kahju n, g kahju spor eP, M T Krl Har, -o LNg Kul Ris Kod Vas Se, `kahju R Hi Rid Kul Kse Var Ha Amb ViK I Rõn, -o Vai Hi LNg Kul Kod Räp; kahi g `kahju R Lei, kahju Hi JõeK Amb ViK Iis Trm TMr; kaih VId(g kah́|o, (-u); g kaiho Se); kaeho L(-u) Võn(-h́-) Räp, `kaiho Vas, kahu Vll Pöi Muh Lä(-h́- Mär) Rap, kaho Pöi Lä Ris, kah́o Võn VId
1. aineline kaotus, varanduse vähenemine või häving `Kahju `korva jo kaduda ei saa Kuu; `Kotkas oleksima müünd [kartulid] `kahjuga VNg; mis sest kahjust `kartada on Khk; see on naa kut kerp ärja `selgas see `kahju Emm; ma olen `teiste kεεst nii `paljo `kahjo saan Phl; kopikune kah́u ja rublane riid Mär; Kiś kahu kardab, see kasu ei saa Han; tä sai paelu kahju, ei soan kasu `ühti Tõs; kaehusse jäänd PJg; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; sie kaup läheb kahjuks Koe; kui kitsed ära sureksivad, eks siis oleks kahi sie küll olema Kad; kes seda kahju jõuab veel `maksa Trm; tõesed saed kahju kannatata; ku mõnen kõhan kahjo one, `taeva piäl one suur kuma Kod; müüs koha ää, tegi enesele suure kahju Plt; kus selle kahju aru ots Trv; Kes kahju kardab, see õnne ei leiä Pst; ligimese kahjut ei kästä kahitse ei paraste kah Krk; kahju saanu kui mõni lu̬u̬m är lõppi San; `pernani sai `piimäst suurt kahju Krl; Kiä kahju `pelgäs, tu̬u̬ kassu ka‿i˽saaʔ; tegi kah́o pääle maja üless Rõu; Kes kah́o om tennü, tu̬u̬ kah́o ka taso Räp; ma olõ elänü ilm kah́oldaʔ; kah́o om pajä‿päl, a kasu‿m pajä all, tu tähendäss: kaih tulõ inne ku kasu Se; kah́o kaala jõvvaiʔ kaotaʔ; kon kari siäl kaih, kon talo siäl tõbi Lut
2. häda, viga, kahjustus; halbus Nee `korbid on `kahju `linnud, ku mere kohal `krooksuvad, kohe ubub sügüsül `keski ärä Kuu; `pitkne kahju teind Jäm; õnnetos käib öue öle, kahi käib mo karja öle Käi; suviviĺlal tegi küll `kahju Kse; `kahju tegevad loomad Var; va `valged liblikad ne `keige suuremad kahjotegijad on Ris; eks soa `kuulda, kas on `kahju `kuśkil siginend HJn; kas nad kasuks on vai kahjuks Kad; lapulised tegid paĺju kahju, kui `näile ei antud üväss Kod; kahjuga välk; meil on rahe kahju vähe old Lai; õńn `leidjal, kahju `kaotajal Plt; ega sõ̭ss õnnetust ei tule, ku kahjul kuĺluss kaalan Krk; kui midägi `oĺli `kaotedu vai äpärdänu, siss üteldi et, oi sedä kõllast kahju Ran; `jummal kaedsap kõ̭ige kurja ja kahju i̬i̬st Nõo; ku obõnõ irnatõnu, siss tullu jäll‿obõsõ kahj San; ku kõ̭iḱ kahju ni˽`väikese ommaʔ ku riha pidimä `kat́ski minemise kahju, siss ei olõki ilman kahju; timäl om alasi õnnõtust ja kahju Har; jumala välgükene tege iks kaiho kah Rõu; mis võõrass tund tõõsõ kah́ost kah Räp; määnest `kaihu `vasta pini `undass; tõõsõlõ taht kaih tetäʔ Se; kaih ḱäu õiʔ puid pite, a sedäsamma risti rahvast pite; ma ütle uma `ohto, maʔ `kaiba uma `kaiho Lut; kahjuks (tav koos genitiiviga) ebasoodsalt või halvasti see tuleb so oma kahjuks Khk; ei tεε, on‿ss ta küla kahjuks jäänd Kär; peab minu kaehuss `jääma Tor; see tuli `mulle kahjuks, selle pean oma kahjuks nüid `võtma Juu; las ta siss jääp pähle minu kahjuss. ega sina tedä ärä `massa ei `jõvva Nõo
3. rahulolematus; kurbus; kahjutunne Suur kahi oli kohe, kui merele `kaasa ei `uetud Kuu; `Präiga kohe `kahju viel seda rättiku VNg; Mul õli `ninda sedä `kaske `kahju Lüg; mool o sest nii tuline kahju; mool pole soost `pörmugid kahju Khk; Koer kadi äe, kahu kua Vll; `kange kahuvalu; Omakste surma kahju on ikka Pöi; mul nii `kange kahu et, naa igav et Muh; sεst mool on üsna `kahju, εt see asi moo kεεst εε läks Emm; münul on aga üsna `kahjo, εt sa lεhed ära Phl; ma suren ää, kas sool kahu pole Mar; kõege vanemast poeast oli mool veel kõege kaehom Mih; mul on kahju, et siantse sańdi kuĺbi `puudist tõi Hää; eks nendel oli `kahju küll ta järel Ris; mul on selle pärast kahju, et olen selle ära kaodand Juu; mul oli kohe nii `kahju tedä ää `anda VMr; `kahju oli `lahkuda Rak; kahi oli küll, aga mis sa tied Sim; mul oo tädä nõnna kahju taga Kod; kes kaas`tundlik ei ole, see teesest kah́ju ei tunne Pal; tunnet tõse kahju, siss `endäl om ale mi̬i̬ĺ ja kurb Trv; mul om periss `süämest kahju, ma näi, ku ikk Krk; mi̬i̬s läits `auda, naesel `oĺli nii kahju kui `oitku, alati piĺl põsen Ran; kahju `olli ku jäĺe, paar `aastit `olli kahju Nõo; sul om edimält nii `kahju, et sa‿i mõśta midägi tettä Rõn; hääd last om egal ütel kahju; tu̬u̬l ei olõ kahju vai hallõ Har; Tu̬u̬st oĺl kõ̭igil kaho Rõu; mul um kah́o timä peräst Vas || (viisakusväljendina või hüüatusena kahetsevat suhtumist või kahjutunnet väljendades) oh `kahju! Kuu; kahi küll, `ästi kahi VNg; küll on `kahjo Vai; mul väga `kahju Kul; Küll oo kahu, et sii koolimaja ei ole Han; kahjuks on sie `siiski nii JMd; kahju, ma `ütlen, et oless olema sedäsi, et ma `näitäss kõik, kus siin metsäd on olnd ja KJn; `mõtle kos kahju, suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran

kahvel1 `kahv|el g -li R(n -eli VNg) eP(`kahbel Mih, `kaahvel Khk) Trv Puh, g -le VNg Kul Mär Lih Kse Hää Ris Kos Ann Tür Koe SJn M(kahvel Hls); kahv|õl g -li Khn San; n, g `kahvli Nõo Võn Ote Rõn San(`kahfli) V(`kafli Kan, `kah́vli Plv Se); `kahv|er g -ri Khk Mus Pöi Muh Hag HJn JMd Kad Äks Ksi, -re Vig(n kaher) Aud PJg Tor Ris Rap Juu Jür JMd Ksi VlPõ; kahav|er g -ri Kod; ppl `kahlimi, `kahvrimi Muh
1. söömisvahend eks käsi, `sormed old ned `kahvlid. `kahvli `oltki majaski VNg; `kahvli pää, ruod, `aarad, laba Lüg; voda `kahvliga, ärä `kopraga süö Vai; `linnas süiaste nua ning `kahvliga Jäm; põle seal `kahlimi oln; kus muiste `kahvrimi `olli, piiru pilbas `olli `kahvriks Muh; ega `enni `neoksid nuge ja `kahvlisi olnd Mar; `kahvrel o peä ja arud Vig; `kahvrega tõmmati [paistekakule] ristid `piale PJg; `kahvel on kolme aruga Hää; pualtosinad `kahvlid VJg; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras, kahaver – miässe võõras Kod; süüb väitse `kahvlega Trv; vast es oleki `kahvlid, näpu vahele `võeti Hls; võta, sõge, `luśka vai `kahvliga, me‿sä käpäga võtat Nõo; Käsi oĺl viie haruline `kahvli Urv; olõ õs siss `kahvlit, es `taldrikku Vas; vanast olõ õs õigõʔ `kahvliʔ, sõ̭ss teti `säntseʔ `pilpaʔ, noidegaʔ kastõti kardohkit Räp; `kah́vlil na haroʔ, neĺli harro Se || fig aadama ~ aadama-aegne ~ isaema ~ isaisakahvel käsi, sõrmed [söömisvahendina] siis akketi `aadama `kahvliga `süömä Vai; mul isegi `aadama`aeksed kahavrid Kod; Söö seda, mis kätte saad isaisa kahvlega SJn; esä emä kahvel, si̬i̬ om kige ette kahvel Hls; `aadami `kahvli käis kõege i̬i̬st Rõn; vana aadama `kahvli kuʔ käpägaʔ võtat Rõu
2. kalapüügiriist [kui] `kahvel oless old `paadis, oless saand `aŋŋerjä kätte Vai; `kahvlega soab `lutsu `püida Kos
3. (eseme või asja osana) Esimene `kahvel [jalgrattal] on läbi Pöi; `kahvred ehk toĺlid (paaditullid) Aud

kainõtõllõmma kainõtõllõmma kasinust pidama; range olema si̬i̬ abielupaaŕ eläss kainõtõllõn. ei anna tõnõtõsõlõ `perrä; võõrass imä võhlu imä, uma imä armu imä, kaess pääle kainõtõllõn, hiit `siĺmi hirmutuhe rhvl Har

kangla g `kańgla Hel T V (n puudub) kaenal kasupoig - - võtt minu kańgla alt `kinni Hel; paese `tuĺli `õkva `kańgla `alla Ran; ega ta muedu `kõndi ei saa, piap kark `kańgla all olema Nõo; `kańgla alt pudesi üits pulk maha Kam; ei olõʔ `kuiva kotust `kańgla all; `hammõ piha osa ummõldi (külgedel) nii kavva kinni kui `kańgla ala Kan; mõ̭ni võõrass inemine võtt kana `kańglahe Plv; Kat́s pät́se `leibä `kańglah Räp Vrd kandla, kandli kangli

karjatama1 karja|tama spor Sa Muh Rei/-dama/ L K Trm Kod Trv Puh Nõo Urv Krl(-tõmõ) Har(-tamma), -teme M, -tõme San; kaŕatama Kan Rõu(-mma); `karjatama Kuu Lüg, `karjadatta Jõh a. väljas karja (koduloomi või -linde) hoidma, valvama, karjamaal süüa laskma sügise karjatasse `loomi einamal Khk; karjatasime `ööse obusid Tor; lai karja tee [oli], sial ilus rohi, läksin karjatasin `loomi sial karja tee pial Lai; ma pia kanu karjateme ja sigu, et na `kurja ei ti̬i̬ Krk; karjate looma ilusta ärʔ, ärä `lasku neid kurja pääle San; Mari karjatass hannõ Urv; lat́s lät́s `mõtsa `karja karjatõmõ Krl; no˽ma˽karjada kannu, ma˽pia kanulõ `perrä `kaema Har b. fig järele vaatama, ohjeldama karjata aga `peale `lapsi Muh; kes neid `kueri jõuab `kõiki karjatata VMr; juhataja neid (õpilasi) kandseldess, karjatess Hel; noid mihi ess jõvva karjatede `üt́segi San; ma˽karjada no˽`lat́si Har c. manitsema; tõrjuma koa man keedeti `seepi, karjadedi kikk [eemale]; latse karjadide `nurka ku võõrass tulli; vanast karjadide (keelati) `kangest, et ärä sirute ei või, sõss akkass valuteme Krk; kanu peab aiast `kaugele karjatama, mud́u lõhuvad kurgid puha ära San Vrd karjama1

kartma `kartma, (ta) kardab eP(`kaŕt- Tor; [ei] kordeda Phl) u hv M/-me/ Puh Nõo San(-me) Har; `karta|ma, -da, (ta) `kardab R(-maie Lüg; (ta) `kartab Jõe Kuu, (ta) `karta Vai), (ta) kardab Khk Mus Kaa Kad Rak Ran
1. pelgama a. hirmu tundma, hirmul ~ kartlik olema aga paks udu oli, `naised ikke `kartasitte, et tia, kuhu `välja `jouavad Jõe; `Kartab `nindagu vanakurat `välku ~ karu `kella ~ kass vett; Ära `karda `istuvad `vierast, `karda `seisuvad (istuv on rahulik, seisja peale ei tea kindel olla); Parem `karta kui kahetseda Kuu; sie on `kange `kartamaie, ara veregä Lüg; `Kardab kui kuer `luuavart ~ vanapagan müristamist (~ tuld ) ~ nigu kurat kukke ja täma `laulu IisR; `kartaja mies; kanad `kartad sedä `kulli Vai; ep tohi tä ennäst moo lisi anda, tä kardab mind nöndat tuld Khk; kardab kut kits köue`ilma Mus; völu nad `kartasid ka ne vanad inimesed Mus; ma üksi karda igavust Muh; ma karda pimedad, ei ma lähä Kse; sinisi `asju `kartvad (linnud) Tõs; põle ma isi kart egä ma akka teist peletämä koa Juu; minu onu ja tädi old `kanged `nõidust `kartma JJn; vana rahvas `kartsid, et vaadas teise `lu̬u̬ma ja `nõidus ära kohe Ksi b. (millestki) hoiduma, (midagi) vältida püüdma Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (inimesest, kes ei saa hakkama tuttava ja jõukohase tegevusega) Hää; eks mõni kardab `vaeva, ei taha tööd ette võtta Juu; kardab naist võtta Trm; ei karda `vaeva ega `raskust Plt || obu kardab `jalga Khk c. kartlik, tagasihoidlik olema, arvestama, respekteerima; võõrastama, häbenema sedä [metsa] `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; `este `karti `kaiki küläinimisi Vai; nee‿p karda teiste ees ka jugada Khk; ega see‿p karda ega koge kedagid, see oo `julge ülearu Muh; täma `karte `kõiki inimesi Mih; jumalad ei karda ega inimesi ei äbene VJg; surm ei karda ei `saksa ei `sańti Kod; lapsed `kartsid võõrast, läksid ära Vil; temä kardab jumalt Hls d. rahutu, ärevil olema, muretsema; (hirmuga) ebameeldivat ootama, aimama vahest oli nii `palju kalu `paatis et `karda uppumist Jõh; `eina aig on `kartada `vihmane Lüg; ise `eese pärast maa˽p karda ju midad; köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; pole `karta et täna `vihma tuleb Rei; kui kardetasse `vihma tulevad, siis pannasse [rukis] akk`jalga Mar; mena kardan selle va `otsa `saamese iest Ris; see on ilus väŕv, ega seda `karta ei ole, et tema pialt ära läheb Ann; Kardab täisi tiisikusse jäema (palavaga täies riides) Kad; ää tema (lapse) iest karda, et ei `jäksa `käia, sie `väntab rohkem kui mina viel Sim
2. (millegi suhtes) tundlik, vastuvõtlik olema, (midagi) halvasti taluma `atraga peab küll suvi`vilja tegema, ei `karda ikke nii `põuda Hlj; `elmed õlid kivised, ei `kartand `katki `mennä; `silmad `kardavad `päivä Lüg; älä kudista `minnu nii kovast, mie `kardan kudistamist Vai; nee vanad kuŕt pεεd on nii elligud `külma `kartma; lehed `kartvad `pääva, nobest `kuivad εε; tuule`aetud (tuule murtud) puu, seda ep `panda laiva `sisse, see kardab ikke tuult; see puu‿p karda kirvest, kirves nii rikkund Khk; särgid olid üll, narid `jälle suus, kirjutasid `sönna `pääle sinise löŋŋaga, mis pesu es karda mette Krj; kadagad `kartvad koa `kuiva Muh; talu villasest, need pallitud pailu ei kartn ka `kortsumest Var; Viires kardab `külmä, tulõb ilja ning lähäb vara; sii vesi`kiedäväd põllud, nied `põuda ei karda Khn; tõrvati `enne rattaid, siis olid kõvad ja `kindlad `jälle, ei kart vett kua Tür; mõni värv kardab `märga Lai; töö kardab tegijad Plt Vrd kartlema

kasu|tall kasutall tall, keda imetab võõras lammas – Phl Jür

katse1 katse g `katse eP(-õ Khn) Hls; n, g `katse Kuu a. proovimine, katsetamine, kontroll tõin `teile `võõrast `leibä ehk `katse `kuoki Lüg; leheme `katseks merele,kas saab kalu ka Khk; katsekann,kud proovitasse kas ölut keib ka Mus; [Katsekakk] küpsetati ahu suul küti ajal,`katseks,et mis `maiku leib on Pöi; `katse`auka tuleb `sisse `laska ülepea 75 tükki (umbsest puust lootsiku õõnestamisel külje paksuse kontrollimiseks) Tor; tegin ühe `katse tüki prooviks Juu; ma tuon `katse kaubaks Koe; see katse läks `nurja Trm; `ańsin käe `katseks kua puar mõdakud tõene tõesele puale `külge; kubjas ae katsevagu. kui tuli mõni kartul `väĺjä,võta u̬u̬dess `kündä ja võtta Kod b. laste lugemisoskuse kontroll, loetamine (hrl väliskohakäänetes) – Kse Tõs Aud Tor Hää Kos Jä VlPõ Hls lapsed köisid vanaste `katsel,lugemas,õpetaja ärra tegi katset Tõs; vanasti lapsed käisid `koolis `katsel,`katsel `lasti neid lugeda ja piast pidid nad viis piatükki `ütlema Kos; lapsed käisid `enne õpetaja juures `katsel, `enne kui nad `kooli läksid Pil; `katsel(~ `kaemen)käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

kenasti kena|sti S(ki- Khk Emm) Vän Kos Tür SJn, -st(e) Jõe Kuu Sa Muh Kul ViK TaPõ; kenä|sti Saa KJn, -ste Rid T Har Rõu, -st Krk, -ss Kod; hv kinä|ste Vas, -stõ San ilusasti, hästi; korralikult läks ikke kenaste Jõe; `Kammi kenast `hiuksed silejäks Kuu; see ülikond ei istu kenast; ma‿p möista seda kenast `rääkida Jäm; keel `kange, ep saa seda kenasti `välja itelda Khk; tömmab ukse kenast vissist `kinni; söö kenasti, ää lödrig ja limag sedati toiduga; kerves vöttas kenasti tera ede Mus; piirud joosid naa kenaste Kär; oia kenasti, et εε‿p `kauta; niidab nii kenasti juba; pane ennast kenaste `riide Kaa; `pähked tulevad lüdist kenast `lahti Vll; pane kauss kenast tasa laua `peale Jaa; Päike `tõusis kenast; Inimesed on kenasti üksinõuva `väljas Pöi; kui me kenaste elame, siis põle äda kedagi; kas läks kenast `jalga?; sööd kõhu kenaste täis ja lähed magama; reagi kenast, ää lällitseg mitte Muh; Öökülm kohmedas umiguks maa päris kinasti εε Emm; si pobene·t́t paśsib pruudil kenästi Saa; lapsed `mängisid kenasti koos Kos; must räästas laulab kenast kevadete Sim; kaŕjapoiss mäng üvä kenäss `piĺli Kod; kid́a osi kenasti rudiseb, kui sa sedasi murrad SJn; sai iki periss kenäst läbi vi̬i̬l Krk; me näi ege kenäste Nõo; taa `umblõss ka kül periss kenästeʔ Rõu || tublisti, palju keisime `turskas, `saime üsna kenasti Mus; `loodus on küll imelek, kui sa kenast uurid Kär; kenasti oli `seltsis, `piima oli, vöid oli; Peaks ta sadama korra kenasti Kaa; `täämbä `olli turun ää ind, sai õge kenäste müvvä Puh; sis oĺl mul õige kenäste joba raha San
2. veidralt, imelikult Kenast kõneleb, läbi nina Kod; nu̬u̬ kõnõlõsive jälede kinastõ, jälede võõrast ki̬i̬lt San; idi˽kui kenäste kõ̭nõli Har

keskes `keskes VNg Lüg Vai Khk Vig Mih Tõs JõeK VJg, -`keskes Jäm Kaa Muh Emm Rei Han PJg Ris Hag Kod KJn, -`keśkes Hag VJg keskel
1. adv a. keskkohas, -paigas, (ringi) sees seäl (uksel) oo `keskes `mõnda `põõna, aga egä neil nime kedägist põle Vigb. seas, hulgas, vahel, -keskis niet ku `rääkid omas `keskes, vat on `kuulla `kiele `murret; siis kui neil oli `aigu, siis `mängisivad `kaarti omas `keskes Vai
2. postp seas, hulgas, vahel, -keskis sie oli üks `nalja sana, ei sel old midagi `tähtsust, `rahva `keskes vaid üks nali VNg; `meie `keskes ei õle `riidu kedägi Lüg; Jõulud peame kodus ise oma`keskes ää Kaa; kaks `päeba läksime lätlaste `keskes. meile oli see maa võõras Mih; vennaste `keskes ei piä `riidu olema Tõs; äia taat́ ehk äia papa, ia jutu `keskes tuleb `rääkida JõeK; näväd õma`keskes pidid nõu ja aed juttu Kod Vrd keske, kesspaigan
Vrd keskel, kesken, keskis

kiitus `kiitus g -e VNg Lüg eP
1. a. kiitmine, ülistamine; tunnustus `kaua kuer `kiitusega eläb. egä se `kiitusest medägi kasu ei ole, egä sie `kuera ei elädä Kuu; Tule`süütaja ja lapse`oidija ei saa `millagi `kiitust Lüg; `Laitus äi vöta inimesel küljest tükki ää, `kiitus äi pane tükki `juure Pöi; `Teensin `kiituse ära oma `tü̬ü̬ga Saa; ta tahab alati, et teda peab kiidetama, on alati selle kiituse ädas Juu; Kui `äśti tegid, said mõisast viel `kiitust Amb; kaŕjapoiss taśt `kiituss `suada Kod; ja üks kõrd sain ma `kiituse kiŕja Äks b. kiitlemine, kelkimine see tühi paljas `kiitus, see pole muud midad Khk; vai si̬i̬ `kiitus one, ku sa tõtt kõneled Kod; mis se `kiitus ikke aitab, kui taga kedagi põle Plt || fig oma `kiitus läheb `aisma Muh; eese `kiitus aiseb, las võerad `kiita Mar; õma `kiitus aeseb, võõras `kiitus eliseb Kod
2. tänu suur `kiitus ja tänu `sulle selle ea aśja eest Juu || hum suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd Lai Vrd kiidus2, kitus

kikas1 kikass g kikka hv Trv Hel, T V(ḱ- Se; -śs); hv kika|s g -se Pöi(g kikka) Saa Pee KJn, g -sse Kod kukk a. kodulind vana kikass esi om küll tore oma kirju `suĺgege Hel; ku kikass `kirgnu, siss tullu jälle üless `keträmä Puh; vanast `tu̬u̬di latsile aabits, `oĺli kikass kaase pääl; kikkal om `lehtari ja suure verevä lõpusse Nõo; kikka kirevä, sadama ta nakkas; kikas krabistas kanna Ote; kikass kiŕg iks ega hummogu nii: `Tarto `turguu Kan; Määne kikass ei laula konagi = kerigu kikass Krl; vanast no määnest `kellä oĺl talohn, siss oĺl kikass kelläss ja agu herändäjäss Rõu; ku `küündlekuu saa häräle juvva, sõ̭ss paastukuu saa ai˽kikkalõgi Vas; latse ala mikka kiḱkide munu Lei b. (kellaaja arvestuses) õdagult tekki˽jäll nika‿gu kikkani (kukelauluni, südaööni); ma tulli joba kikka`aigu (kell 2) üless Nõo; ma olõ jo˽kikkast `saani `ülhlen olluʔ; üte kikka `aigu (kell 24) lätsi, tõsõ kikka `aigu (kell 1) tulli; leki no üĺess riiht `pesmä, noʔ om jo˽kikka aig (kell 24) Har; ussõ kiid́si˽kikkaniʔ, `värreʔ˽vaugi˽`valgõni Rõu; tuĺl üless inne kikast Vas; Pia tulõ kikkaaig, sõ̭ss vanahalv inämb ei `liiguʔ Räp; ḱikka aigu tuĺl kodo, poolõ ü̬ü̬ `aigu tuĺl Se; kikka `aigu andass `puhtih süvvä Lei; edimäne kikass (kell 24); tõene kikass (kell 1); kiŕg iks võõraśs leib kõttuhn kikkani, vaug `valgõni Lut
2. fig rikas ku Riia kikas, ku terä saab, selle ärä sü̬ü̬b Saa; kui mõni ajas niisukest `tühja juttu [öeldi] aśta kuke kikast Kad | alati ku mõni mü̬ü̬dä lännä, siss olna [ta] läve päl nigu kikass jälle Nõo; Ta om ku kikas (virk) Plv; Suur süä nigu kikka süä (äkilisest inimesest) Vas; Ku kikass kanno si̬i̬h (omas sõiduvees) Räp; süä `kargass üless nigu kikkal Se | Verrev kikass katussen (tulekahju) Võn
3. euf jänes va kikkad keind `jälle `aidas Pöi; nää kikas jookseb siin; kikase jäĺjed Pee
4. püssikukk püssi kikass; tõmmassi kikka üless Trv; lasõ no˽kikass vinnast mahaʔ; ma˽`tahtsõ püssäga `partsõ `laskõʔ, püssäl oĺl kikass maal. seeni ku kikka üĺess `tõmpsi, lät́s paŕts vii alaʔ Har
5. „praod jääs löögi kohal“ kikass om iä seeh, haraline; iä `sisse kikkagi lei, nii sat́te maaha Se

kiramus kiramus g -e kirg, iha sel mehel on suur kiramus siden, kos suab aga naesserahvass kätte, õli ta õma vai võõras, si̬i̬ ei loe Kod

kirmistämä kiŕmistäm(m)ä Rõu Vas Räp Se kiitlema hinnäst kiŕmistämmä Rõu; taha olla ülem, kiŕmistä hinnest; Mis saʔ tühikõtt nakkat kirmistämmä Vas; `tütrek kiŕmistäss `hindä tandsol; mis sä õige ärʔ olõt, et sä `hińdä nii kiŕmistät Räp; tõ̭õ̭nõ kiŕmistäss hinnäst Se || põrnitsema hopõń kiŕmistess Vas; hobõnõ kiŕmistäss, pidä `võ̭õ̭rass Se Vrd kirmamma, kirmistelema, kirmitämä, kirmustama

kirp kirp g kirbu SaLä Muh L(kjõ- Khn) VMr IisK I Äks SJn Vil eL, g `kirbu R(n `kirpu Vai); kerp g kerbu S Lä(g -o LäLo) K(g -o Ris), g `kerbu Hlj IisR
1. a. söödikputukas `Kange kirp saab `kuerastki jagu; Küll `kirbud `kuera `löüdäväd (igaüks leiab sobiva kaaslase); `Kirbu `kuodigi päält `nülgis naha maha (ahnest ja ihnsast) Kuu; vanad `naised `õtsisivvad `kirpu; `Kirbul `kiire, ei täi `tiagi, (s.t) `kärmel alali tüöd, laisk magab ka `einäajalgi; Kui `rääkima akkas, sis kõik keha `keksis ja `loksos, akketi `kirbust `kutsuma (inimest) Lüg; küll teil on `paĺlo `kirpu Vai; koer nakitseb `kirpu Jäm; saun on si `kirpude `vainlane - - vesi piab `saunas kirbule `körva minema Khk; Ega neid kerpusi äi nää, mis teise mehe särgi sehes joosvad (võõrast murest) Kaa; Raudnögesi `toodi sui tuba asema alla, siis kerbud äi pidand sigima Pöi; Kerp aa kange mees üppama Emm; vigurid täis kui koer `kerpu Rei; sõnajalad `kaotada kerbod ää Mar; kirp `kargas kää `piale, täna saab `viina Mär; Koera karvass ikka `kjõrpa Khn; nagu kerp kuera persses (liikuv, kerglane inimene) Kos; näilane kerp ammustab valusamast kui süend kerp, nõnda on see inimesega ka JJn; `kerpa raputama (hum tantsima) Koe; ise muss kui mutuke, jalad trilli-trallike, kõrvad piän kui koesuke, si̬i̬ one kirp; kaśsid ja koerad on kõik kirbun Kod; koer kiunub `kirpe kähen Trv; esäne kirp olevet peenike, emäne olevet paks, `tinge täüs Krk; pandass `kirpele toda kalmust, siss kirbu `kaova ärä Nõo; Tulija tervitab ketrajat: Kirpõ sullõ! – Ketraja vastab: Täie sullõ! Võn; mõ̭nikõ̭rd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; ku˽kaara `häitsese, siss om `kirpõ paĺlu Har; Niguʔ kirbu sitt kulat́ski pääl (väga väike), taad ei `näeki; mis tetäʔ, uma kirbu˽küle all, egäl uma murreʔ Vas; Käü niguʔ kirp püksä müödä (kiirest töötegijast); sul omma `valgõ˽kirbuʔ (täid) Se; kirpu jooksma kirpe tõrjuma Tekk `viidi `laupa `õhta `sauna `kerpu `joosma, sauna leil kohutas kerbud ää Pöi; Vanaste `viidi tekid ja palakad `õue kõrendi piale `kirpa `joosma, olgu palava või külma ilmaga Han; kirpu lööma kulli mängima nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä Kan; ma lei ar sinnu kirbust; `kirpu `lüüdi õ̭ks ińne kodo minekit vai magama minekit Se || fig `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg; `Kennegi oli tämäle `kirbu `korva `piständ (uudis või mõte ei anna rahu) Kuu; Kirbust ti̬i̬b ärja, ärjast obuse, `väiksest asjast ti̬i̬b suure pahanduse Hää; Kirbust tettakse elevant Trv b. taimekahjur kerbud nii `kaŋged `seaste, söövad eina ka εε Khk; Kerbud on `taimed nönda ää söönd, `paljad `tüükad veel Pöi; mussad mutukesed on kua kirbud, üeldässe et `kapsal on kirbud Kod; kirbud söövad `kapsad ja `nairid ära Pal; kirbu om kapustide pääl, `väike `eĺkäve mardiku Krk; aga `naari piab maha tegemä sis ku `kirpe aig `mü̬ü̬dä om Nõo; lepä mardigõʔ säntse, mõ̭ni `ütless et kirbuʔ, lehekirbuʔ Se
2. püssi sihtimismärk `püssi `rauva `õtsas on `jällä kirp, sene järäle siis lähäb pauk menemäie Lüg; Püssil on kukk peal, alt `tõmmad, kukk lööb toŋŋi `lahti ja käib pauk, ees raua otsa peal on kerp, sihimäŕk Pöi; ku‿sa `püssä tsihit, siss tsihi kirbu päält Har
3. tulesäde tule kerbud, kui sepp taub; kerbud akkavad üppama jua VJg; kirbu `suurdus, aga ärjä `raskus (säde) Kod; Kirbu `suuru, ärjä `rassu Urv; aa, sullõ kirp puri (säde langes peale) Se Vrd kirg1, kirs2
4. õistaim ühed roosid (lilled) `üitasse ka kirbuks. siniste ning roosade ödrematega, nende `seemed on `umbest kut kirbud Khk; Ma külisi `peendra pεεle `kerpusi. `Valged, roosad ning sinised kerbud `öitsesid ukse ees Kaa

kiunama1 `kiunama, da-inf kiunata Mär Hel Kam
1. nuruma, painama mis sa ike `kiunat must, ma‿i taha anda sul Hel
2. kiunuma; kiunatama `põrssad `kiunavad `aedes Mär; kui obõsõ `kaklese, sis kah `kiunase; obõnõ `kiunass, kui võõrass mi̬i̬ss putuss Kam Vrd kiunima

kiä kiä Ote San V(keä Har Lei Kra), kink Rõu Vas; g kink V(`kinkõ Se), `kenka San, kinga, ki̬i̬ Har, kenne Krl; p kedä, ketä V, kidä San Urv, `kinkõt Se; el ki̬i̬st Har; ad `kinkal Rõu Lei; kom kinka Urv Kra, `kinka Rõu, kinga Urv Har Se, `kinkaga Har Se Lei. Pl puudub, excl p pl keti Har Räp; int-pron-le liitub sag küsipartikkel: n kiäss Vas Se; p kedäss Har, kom kingass Har Se, `kinkass Rõu Vas, kinka Kra. Sag esineb n kiä, teistes käänetes sõna kes vastavad muuted van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul) kiä tu̬u̬ om, kes säält tulõ Kan; kiä kikka `jalguga om `perrele päävä söögi `ki̬i̬tnu Urv; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist; ket́i sa˽tahat üle i̬i̬ viiäʔ `ruuhvõga; kedäss pini hauk?; tu setu ki̬i̬ĺ vai kink ki̬i̬ĺ tu om, vai `tartlaisi ki̬i̬ĺ Har; `kinkass t́ä aja tu̬u̬d juttu Rõu; `kinkass tiä `liina lät́s; kink hoolõ all timä um?; kiäss tuĺl Vas; kingas ~ `kinkaga sa tuliʔ?; kiä tuu näist alośt tapõlusõʔ; “las Ivvań süüt ar hobõsõʔ“ – “kiä?“; kink poolõ tä om `läńnüʔ Se || ketä (küsitakse, kui teise jutust aru ei saadud) Plv
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kiä tu vanalõ inemisele vi̬i̬l kirotass Vas; kiä no nüüd inämp `vahrõ [peas] kand, nüd `muutku ostõtass `kammõ Räp; ḱeä `ḱülma v́ett või d́oua Lei
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a. (isikutest, olenditest) kes latsõʔ, kiä `küĺmä `peĺgäseʔ `panvaʔ iks `ümbrele paĺlo Kan; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli; kiä `jaotõduss `saie, nu̬u̬ `lät́si egaüt́s `umma tühhe; ma‿i tiiä kink jao päl taalõ hainamaad ant Har; tu̬u̬ oĺl mu nimik, kiä mehele lät́s; hüä um tu̬u̬, kiä um ilma patuldaʔ Rõu; veri tulõ `siĺmä, kiä `väega ikk Plv; ka sa˽kuuliʔ, `kinkass tiä no `liina lät́s? Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõ, sis oĺl umõl päävil, kiä aaśtaia `pääle ollivaʔ iks [teenimas] Räp; no sis `lõikaʔ sõŕm arʔ, sis kiä tulõ `mäh́kmä, tu̬u̬ om uma sõ̭saŕ Se b. (asjadest, esemetest) mis Sünnü˽ei˽tu̬u̬ kikk inäp leevä `otsa, kink jo ärʔ um lõigat; Mood́o oĺl neh kirvõs, `kinka˽kõ̭ik tu̬u̬ suuŕ tü̬ü̬ tet́ti Rõu; kae˽koh om pää, kiä inäp sukugi [meeles] ei˽piäʔ Vas; lu̬u̬d́ om taa `kinkaga õgvast pida Lei
4. ind-pron keegi ega sinnä liiva tsossi `pääle kiä midägi ei ti̬i̬ Ote; ega˽taha˽kiä olõ˽külünüʔ San; vai no vanast kiä puhast `leibä jouśs süvväʔ Urv; mine˽kae, kas kedä tulõ vai, pini jõrisass; is käüʔ kedägi is, ku is käüʔ kedä Har; Ku˽tedä kiä trehväss nägemä, nii timä oĺl õ̭ks luud Rõu; olõss mul kiä tsuvva˽teesiʔ, ma panõsi `jalga Plv; timä jutust panõ õs kiä tähelegi; olõ õi ma˽`kińki˽`küĺge kätt `pandnuʔ Vas; vanast es tiiäke kiä taĺv nisust Räp; kiäʔ õks jäi kodo; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; olõ õiʔ kinka kõ̭nõldaʔ Kra
5. (distributiivne pron) üks... teine sõ̭s lät́si mi˽ka˽`kaema, kiä `aknõ manu, kińk ussõ pääleʔ Rõu; egal uĺlil uma lõbu, kiä ju̬u̬, kiä käü jahil Vas; kilõ ja kid́o, kiä kui kuts Se
6. (kontsessiivne pron ühendis) kiä ~ kink taht ükskõik kes, kes tahes sis lüvväss kõ̭ik maha, naisõ ja mihe, olgu˽kiä taht; tu̬u̬ nii kiä taht võõrass inemine San; `laulkõ kiä taht ah́o takah mis‿tu̬ mullõ putuss Plv; tulkuʔ kink taht Vas; las tulkõ keä tahtõp Lut
7. dem-pron ma näüdä paśsi: vot kiä ma olõ! Se
Vrd edikiä, etkiä, kiägi

klõgistamma klõgis|tamma Rõu, -tõmõ San Krl lõginat tekitama latsõ˽klõgistasõ [pulkadega] ja˽`võtva sääl San; võõrass klõgistõss ust Krl

koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-oʔ/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk

kohrutama kohru|tama Kam V(-tõmõ Plv; -tamma)
1. kohevile ajama; üles kergitama a. (heinu või vilja) mine˽kohruta˽hainu üless, sõ̭ss haańa˽kuiossõʔ Plv; `Rõuko `pańja oĺl perremi̬i̬śs esiʔ. tu̬u̬ kohrut vilä `häste läbi, et koppamma rõõguh ei läässeʔ Räp; `hainu kohruta vaä, siss nä kuiosõʔ, nimä omma muido kinni `vaonuʔ Se; nakass `hainu kohrutama Lut b. (karvu, sulgi, juukseid) pini kohrutass hinnäst, karv om kõ̭iḱ tuŕa pääl `pistü `aetu Kan; kana kohrutass pudsajit Se; `hiusõʔ nakasõʔ kohrutama Lut || fig (mukkima) Küll oĺl `hinde pidulõ üles kohrutanuʔ Rõu c. kohendama, kohevamaks tegema kohrudi pad́äʔ `häste üless; kohruda `sängü Se d. kobestama `piḱne kohrutass maad Vas; mine ägliga kohruda veitkese kartohka `virksit; vedroga kohrutas maa ilosahe arʔ; maad vaja kohrutadaʔ `ümbre sibulidi Se || fig Tuud vanna asja massa‿i naata kohrutamma (uuesti üles võtma) Vas
Vrd kohlutama
2. suurustama, (end) tähtsaks tegema kae, ku‿ḿa kohruti `endä üless, siss kõik peĺlässivä Kam; ka kiä no kohrutass hinnäst, `näütäss hinnäst nigu `mõiśnik inne Kan; Ku kedägi võõrast tulõ, sõ̭ss kohrutas hinnäst nii suurõs ja `korgõs Urv; mis sa `hińdäst niiʔ paĺlo kohrudat; tä kohrutass `hindä väega, nõst `õlgu, inemine om nigu keḱs Räp; tä kohrutass hinnäst nigu jummal ti̬i̬d miä om, kitt hinnäst Se Vrd kohrutõllõma

kont|võõras
1. kutsumata (peo)külaline Ega sa `ilge `pulmasse kont`vieraks sis `mennä Kuu; nüüd pühäde ajal tuleb mõni kont `võõras ka Lüg; joodule tuli pailu końt `vöörud, oh nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; Końt`võerud peab ju ikka olema, mis pulmad nee siis muidu on Pöi; siipool końt`võerad ei tulnd isi tuppa mette, mõnel pool tulid isi `sööma Vig; kui tahetakse końt`võeraid kiusata siss `antakse neile `końta Hag; kui lapuline ise `süöma lähäb, siis on końtvõeras JõeK; końt `võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi; iired ja rot́id on końt`võerad Plt; [ükskord] sõid końt`võerad pulma vorstid ahjust ää Pil; końt`võõral `anti nõnda samma `süvvä ku tõisele Krk; lapulise hrl ~ końt`võõra Ran; `laplaìsi `ülti końt`võ̭õ̭riss kah; [seal] oĺl ka paĺlo końt`võ̭õ̭rit `pulmõ `aigu Kan; Mi̬i̬ss saat́ końt`võ̭õ̭raʔ `mõtsa vehmerd `ot́sma Räp Vrd kondivõõras
2. ehaline – Kei Kam Ote no sul käisivä końt`võõra `täämbä `ü̬ü̬si Ote

koogama `kooga|ma, -da Sa Hi, `kuo- spor R(-ua-; `kuagamaie rhvl Hlj) JMd Koe; `koogama, koogata Muh spor L KPõ(-uo-, -ua-), Iis/-uo-/ Lai; `ku̬u̬gama, koogata Hää, -da Rõu
1. teat (kurgu)häält tegema, häälitsema a. (imik) pisukene laps akkab `kuogama VNg; kolme kuine `koogab, kahe kuine kannab kaela Muh; laps hakkab `koogama. siis ta veel äi rεεgi, teeb hεεld Phl; me laps `koogab juba Mar; kolme kuiselt laps akkab juba `otsa `vuatama ja `kuogama Koe; kolme `kuune [laps] juba `koogab Lai b. (linnud) utud `koogavad `metsas Khk; küll kiiv `koogab täna, `varsti ikka tuleb `vihma Muh; kui anepojad vaevased on, sis `koogavad sedäsi ike koog ja koog Juu; kui ane pojad akkavad `suĺga kasvatama, siis `kuogavad, tahavad `rohkem `süia `soada Jür; kukk koogab laulu järele Koe c. kõõksuma; korisema; körisema kanapoeg `koogab, midad `kurku söönd Khk; äi tea, mis sellel (kanal või hanel) on, akkab `koogama, tiivad `lähtvad lohevile Krj; nönda kui üks loom akkab ää surema, siis ta `koogab `ühte `jooni Pha; ta `koogas veel - - surm on suu juures Vll; viimast `enge `tõmmab, `ku̬u̬gab pähle Hää; Kae˽kuiss taal rinna˽`ku̬u̬gasõʔ, ragu ku˽puid Rõu
2. rääkima a. lobisema, lorama; pilkama, norima ajab ise `peele ei lähe ära, mis sa `koogad seal, kasi minema Mus; `tühja `asja rεεgid, siis jεεd `koogama Phl; ta `koogas ta kallal ulga `aega `peale Mar; mis sa `koogad, [öeld] ku taab teist kiusata ku teine räägib Kei b. ebaselgelt kõnelema; (võõrast keelt) halvasti rääkima mes sa `koogad, eks sa räägi õieti Mar; venelane `kuogas `pialegi, ei mina aru suand Kad
3. konutama Mul ööseti uni peel äi seisa, muudkut kooga ilma uneta; Mis asja sa muidu sii üksi koogad, tule ette param kodunt välja, teiste inimeste sega ka Kaa; lehmad `koogavad pääva läbi värava taga, äi möista `süia mette Jaa

koolera (variante) kol(l)ee·ra, kol(l)ie·ra, kulee·ra; kolera Kuu Vai; koler g -a Vai; g koleri VNg koolera inimene jäi koleri VNg; `kolie·ra tõbi - - võttab vere siest `lahti Lüg; oli kulee·rasse εε surnd Khk; Sõdade `järge käisid ikka katkud ja kolee·rad Pöi; ära söö `toorid `marju nii paĺlu, saad kollee·ra Mär; koliera `aegus on üks kihituse `aegus Ris; sel `aastal old kolee·rad ja `rõugete `aigus; üks [võõras] mies läks möda raudtied - - [vanaema ütles] nüid läks kollee·ra panija Jür Vrd koller2

kriim1 kriim g kriimu Jäm Käi Phl Noa LNg Mar Mär(r-) Tõs u Tor, K I T(g kriima) Krl Plv Se(krõ̭im), `kriimu R(n `kriimu Jõe VNg Vai); riim g riimu Vig Kse Han Vän Tor KJn Trv Krk(-ḿ) Har
1. kriimustus; triip, joon kriim näo pääl, kas `miski puuõks on `kriimustand ehk `kraapind ehk Jõh; `kriimu `tõmbas Trm; verine kriim jäeb; `kriima täis; kaśsi kri̬i̬mud (kindakiri); `pitkä`kriimo (pikitriibulised) ni̬i̬d one alusundrokad; kriimuga ävitäväd prussakid, `tõmma sein `kriima täis (miinikollasega) Kod; kost sa tolle kriima olet otsa `ette saanu Nõo; suur krõ̭im om jala pääl Se; kriimu peal täpselt nimä omma joʔ vana mullakõsõʔ, kos sa naid õks riimu pääle saat säädäʔ vai tüümihess lukõʔ; `pernaanõ pand tu̬u̬d kuŕjass, ku kaŕjapoiśs ei ḱäüʔ virgastõ, uma lat́s või `käüvü `viilden, võõrass lat́s piät alasi olõma riimu pääl Har || vigastus niikui [hobusel] midagi `kriima on, siis sie lähäb kõhe menema, `müiasse maha Jõh
2. must, määrdunud `Silmäd `kriimud kaik sul Kuu; Pese reu ennast `puhtaks, omal suud silmad puhas riimud, kus sa sedaviiti lihad Pöi; oh sa riim kaśs Kse; kui laps nutab, on must ja ull, siĺmäd on kriimud piäs Juu || ei `oska lugeda mitte `kriimu ridagi Trm || purjus silmad kriimud LNg Mar || lastehirmutis kerise kriim Nis
3. kirju (looma näost) meil oli üks suur punase kriim lehm Jõe; mis neoke kirju `peägä, et põle päits mete, siis oo riim Vig; Mustekriim, punasekriim, aĺlikriim, pruunikriim Jür; Kriimikul olid kriimud silmad Lai
Vrd kriimsilm
4. veise nimi Kriim oo lehm, kellel `sohke segämine karu, `valge ja punane Tõs; ärg on Riim, lehm `jälle Riimik KJn
5. hüüdnimia. Käsmu elanik – Hlj b. `Enne olid sõimu nimed. `Keilas olid päitsud, Kloogal kriimud Kei
6. raas, kübe mitte üks kriim kedagi muidu (tasuta) ei saa JJn || kribu-krabu peenike riiḿ ja rääḿ Hls
Vrd kriimu

*kudaja kodaja Ran San Urv; kudai Trv, kutai Hel V tgn < kudama küll om vali suka kudai Trv; eiśs (ise) oĺli kodaja, mis ma tu̬u̬st `võ̭õ̭rast vil `kutsõ San; vai ma no inäp suuŕ kodaja olõ Urv; Ku˽kaŕan käve, sõ̭ss oĺligi esi˽tu̬u̬ koŕvi˽kutai Rõu; jalglavvaʔ tu̬u̬ um, minka kutai tallass `nitsit Lut Vrd kuduja

kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, -õ San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma

kõhu|täide toit, söök tuleb `randa üks [võõras], saab siit üömaja ja omale kohu`täüdet ka Kuu; Töömehe köhutäide peab kena soolane suutäis liha`värki olema Kaa; see põle kellegi mehe kõhutäide Vig; või sest [vähesest] `kiegi kõhutäidet soab VJg; üks vesine sü̬ü̬k, tämä ei anna rammu ei `jõudu, ainult üks kõhu tääde Kod

kõlbama `kõlbama Pöi, kõlvata Muh L(kõlbata Mar Tõs) Juu KuuK spor Jä ViK, TaPõ Plt KJn M(-me, -te) T(-mõ, kõlbadõ San), kõlvadaʔ V(-mma; -mõ, -dõʔ Krl, -taʔ Rõu Plv), `kõlbada Lüg Jõh IisR Jür Plt Hls/-e/ Rõu Vas Lut/-baada/; `kõlvama, kõlvata Tor; u `kölbama, kölbada Khk Vll Emm, kölvata Rei; `kölvama Kaa; `kelbama, `kelbada Kuu VNg Vai
1. kõlblik olema, nõuetele vastama Ei `kelba [vilets toit] `kassilegi pakkuda, viel vähemb omal `süüä Kuu; [soomlased] ajasivad `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; kuhu miä kolin ne `kraamid, `kelle `kelba se koli Vai; Eks Juhan kölvab esimehe koha pεεle kenasti Kaa; Kellel `sõuke jahu‿b `kõlba `süia see olgu ilma Pöi; see äi `kölba `kusse pool Emm; kui kaśk oksendab, sis mahl änam ei `kõlba Aud; kes kodo ei `kõlba olema, viiakse `aige majasse `linna Juu; Mulle `kõlbab iga palit, kui ta aga lai ja soe on Jür; mahl akkas sis kohe `kõlbama kui maa ära sulas KuuK; tule `vuata, kas see rätik `kõlbab `osta Koe; ei `kõlband minu `tehtud `süömine ega kedagi VMr; kõlu ivad mis kuhugi ei `kõlba, vii aga `uostele Kad; ma `pru̬u̬vsin kas õun `kõlbab süädä; ei kõlvanud tule tegemine ei ti̬i̬ `ki̬i̬tmine, sinule ei `kõlba minu `tü̬ü̬ Kod; no aga sai laut aga nii suur mis sovhoo·sile ka kõlvass Äks; üks paik oli teise meelest ia, teisel ei kõlvand kuhugi Lai; si̬i̬ ei `kõlba kellegige eläme, tü̬ü̬ rasse ja palk `väike Trv; si̬i̬ `kõlbass egäss kottel, pane koe sa tahat ammatiss Krk; madalad kotussed - - põlluss ei `kõlba Ran; õdagu tuleva sia `sulgu iki `aada, egä na `väĺlä ei `kõlba iki jäädä Puh; miu ku̬u̬p om ärä lagunu, ei `kõlba `kartuld enämb `sisse panna Nõo; nu̬u̬ kupatedu `kapstapää pidi ärä jahutama, muidu na‿s `kõlba `tönni panna Ote; kolm `asja, `si̬i̬rdmadõ jahu, `riśtmäde lait́s, ja˽`kurnamadõ˽piim, nu̬u̬ ei˽`kõlbav San; No sõ̭ss ku˽`kartuli˽`pehme oĺliʔ nii et jo˽süvvä˽`kõlvssiʔ, sõ̭ss `pańti `peoga˽jahu Urv; ku [laps] joba jo `karja `kõlpsi, siss lät́si `karja Krl; taa um ilma `rossõlda˽pleḱk, taa `kõlbass küll˽katussõss Rõu; ku tü̬ü̬ um - - üle suu pää visat (ülepeakaela tehtud), siss ei˽`kõlba˽kohegiʔ Plv; tõõsõ koṕk es `kõlba timäle kohõgi (ei võtnud kunagi võõrast raha) Räp
2. paslik, sünnis olema kui tämäl `kelbab [teise mehe naist] pidada, eks meil `kelba `vahtida Kuu; mis sa lodised, mis ei `kõlba `rääkida Jõh; siä oma `teoga‿t `kelba kuhugi `puole Vai; See jutt äi kölva mitte kohegile, kus ma sind paes saa sisse lasta Kaa; tütärlaps ja nisuleib ei `kõlbama majan kava oeta Kod; sul `uńdrik om `alla ribatanu, ko‿sa serätsega `kõlbat Nõo; alamb inemõni es `kõlbaʔ sinnäʔ `suurdõ `seĺtskonda tullaʔ Krl; ta ei˽`kõlba taalõ mihele naasõss, ta om kuri Har; ma˽`kõlba õiʔ inäp näǵemä `rahvilõ Rõu; närdso setol `kõlba eiʔ ekka `paika ummi `rõividegaʔ minnäʔ Räp
3. tarvis, vaja olema tu̬u̬l om külh kõhn hobõsakõnõ nigu krońukõnõ, toolõ `kõlbass armu`leibä andaʔ; üt́s vakk `kõlbass mullõ vi̬i̬l manu anda˽siss saami˽tasa Har; kiä sõ̭nna `kullõ õs, toolõ `ańti `vitsu, toolõ `kõlbaśs ka tu̬u̬ nahatäüs Vas; tälle `kõlbaśs vot tälle kõlbaśs (paras, et sai lüüa) Se
Vrd kolbama, kõlbuma

kõrvale kõrva|le Pöi Muh spor L(-rb- Mar), K I T, -lõ Võn Ote San V; körvale spor Sa, Hi Ris; `kõrvale Lüg Jõh, `korvale spor R,
I. postp
1. kellegi, millegi külje juurde, ligidale, äärde kui juhid ei ole `oiete `pandu, siis `vanker veda tie `korvale VNg; üks mees tuli - - läks `istus selle pillimehe körvale Jäm; vea [heinad] kuhja laba körvale Ris; rõogu kõrvale om ange `aanu Ran; me paneme kesvä ahju kõrvale `immuma, tahetass vaadi õlut tettä Nõo; siss peräst `tu̬u̬di ta (rukis) kodu ja `pańti parsilõ kõ̭ik, vihk vihu kõrvale TMr; [tal] `oĺle lastu uniku kõrvale tsõõŕg aid tettü Võn; [oma hobune] aja˽taha˽`samma mu˽hobõsõ kõrvalõ Har; `kutsõ [lapse] `hindä kõrvalõ `vankrehe Vas; istu mu kõrvalõ Se || ta‿less võenu jo tu̬u̬ sõ̭sar ka endä kõrvale [elama] võtta, aga ta viis vanadekodu Nõo
2. juurde, lisaks kala võib ikke supi kõrvale `olla, eeringad supi kõrvale ehk `silku Pal; `paksu `piima `antasse küpsikute kõrvale Äks; supi kõrvale `võeti ikke `leiba Lai; paks ku̬u̬r `olli `väega ää leevä kõrvale võtta Nõo; mett - - süvväss leevä kõrvalõ Räp; tu̬u̬ midä (midagi) leevä kõrvalõ Se
II. adv
1. külje juurde, ligidale, äärde Istu `seia kõrvale Jür; `lõime `lõnga kedrasid, panid lipsu lõngale kõrvale kui kedrasivad VMr; `eitis kõrvale magama VJg; `aeti `vankrid üksühele kõrvale Lai; mia istu köögin pengi pääl, kaśs tulep ka kõrvale Nõo; timä `tunse minu takast iks ärä, ai obese kõrvale, ütel et tule Ańna minu `pääle Ote; ma pikuti säńgün, tiä ked́sisi ka `hindä kõrvalõ Kan; tulõ istu˽mullõ kõrvalõ Urv
2. külje suunda, otsesihist paremale või vasakule regi `viitab `korvale tiest Jõe; `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; `läksin `õtse kõhe, `kõrvale kuhugi ei `kieränd Lüg; `silmi `kõrvale `lüöma Jõh; mine natuse körvale, siis mahub läbi minema Khk; saań viab kõrvale Hää; tee `kallab kõrvale Kei; ma `keerasin tee päält kõrvale, `eksisin ää Juu; `kallasin tie pealt `uapis kõrvale VJg; `kiäntkä piä kõrvale Kod; käänd `palge kõrvale Ran; temä käänäp sedäsi näo kõrvale ja vahip üsnä `mõtsa; ta‿i astu mitte üits toĺl kõrvale, lähäb vagu `mü̬ü̬dä Nõo; mina `lassi nüid `lumme `mü̬ü̬dä, temä läits kõrvale Rõn; käänä˽hopõń kõrvalõ, `autu tulõ Har; Mõni inemine ei kaeʔ kunagi tõõsõlõ näkko, õks kaess kõrvalõ Vas
3. kaugemale a. eemale, (eest või käest) ära [pruut] `kiskus minu `kõrvale ja `riidest `lahti, et pane tämä `tehtod särk; ma jättan sene tüö `kõrvale ja võttan `tõise tüö Lüg; `oia tamast `korvale, älä tamaga ole `ninda sober Vai; lükka raamat körvale, sa tilgudad suppi täis Khk; kõhualused villad pannasse kõrvale (lambaid niites) Muh; pane see asi kõrbale, siit jalost ää Mar; oia ennäst kõrvale Tõs; Oian sest asjast üsna kõrvale Jür; võtad kedägi `aśja - - eedäd kõrvale et, peräss viin ärä Kod; siss `küśsid menu käest, `kut́sid mend kõrvale Vil; ärä nüid sina (sant) mine sinna pulma`rahva seḱkä, mine kõrvale rehe`tarre Ran; ma panni kaase kõrvale, et mes mä `ü̬ü̬se `kõlla Puh; [pull] läits üsnä kõrvale, es kae lehmä `poolegi Nõo; ku linakolga pehme `oĺle, `pańti tu̬u̬ kõrvalõ ja `võeti tõõnõ Võn; mi˽joosi küll˽kõrvalõ, ku linnuḱ tuĺl Rõu; imäʔ iks tougatasõ˽sõ̭ss kõrvalõ ku mińni `maia tulõ Vas; panõ˽kõrvalõ seo asi arʔ Se || fig lükkab vaevad kõrvale, iḱe luśtilik, luśtilik inimene Pal b. (kõrvalehoidmisest, -tõrjumisest, vältimisest) ma küsisin küll, aga [ta] akkas `ninda `korvale `puiklema Hlj; [ta] ojab neist töödest nii körvale Khk; ah see oiab mo eest üsna körvale, äi tule lisigi Emm; äi taha teisele ütelda nägu, siis `pöikad ka körvale Käi; need `oedsid `endid kõrbale, neid ei `saadud kätte Mar; nüid on `paikamese sõna kõrvale jäänd, nüid `öötakse lappima Kul; `talvel akati `viĺtisid `kanma - - tossud jäivad siis nagu vähä kõrvale KuuK; `põikasin viel kõrvale Iis; mõni oiab ennäss kõrvale tü̬ü̬ss et tõesed tieväd ärä; kos sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma Kod; `püidis kõrvale põõgelda nõnna ku vähe sai MMg; piaks ühe võrra tegema, aga tema oiab kõrvale, lööb luppi Lai; oiab ennast teśte eest kõrvale Plt; käsk om vanemb kui inime - - käsust sa kõrvale oeda ei saa Nõo; meie‿i oless midägi tennu, meie oless kõrvale löönu ja ärä lännu TMr; vaest na kudagi kõrvalõ `oita `saaśsiva Võn; ei tahaʔ tuud tetäʔ, `tõmbass ennäst kõrvalõ Krl; mul esä imäga om otsan, nuist ei saa enämb tü̬ü̬ tegijät, noʔ `jääse nu̬u̬˽kõrvalõ Har; `saistass kõrvalõ, jätt tu̬u̬ tü̬ü̬ tegemäldäʔ Se || (varumisest) lüöb `võõrast vara `kõrvale, varastab Lüg; oled sa midagit `kuskilt salaea käde saand, siis paned ehk toimetad ta körvale Vll; pane raha körvale Rei; mes ammaste taga, si̬i̬ om oma - - teene asi, ku ta kõrvale paneb Ran; nüüd nakaśs nigu˽kõrvalõ toimõndamma peremehe varanduist Se
4. juurde, lisaks `rõõska `piima `võetasse [kiislile] kõrvale Pal; raha palk oĺli sii jah - - `mantle `riide sain viil `sinna kõrvale KJn; `kartuli suṕp keedeti nii paks - - aga `leibä es tohi võtta kõrvale mitte üits raas Ran; siss `tu̬u̬di mulle suur länikutäiś aput `piimä ka sinnä kõrvale TMr; piimä`putru `sü̬ü̬di tolle ua tömbile kõrvalõ Ote; kinnass kadunu, nüid ma pia `vastse `kinda kudama tõsõlõ kõrvale; mõtsikesest võti `putru ja leeväraasukest ka kõrvale Rõn; tet́ti taaŕ jäl˽sõ̭ss, sõ̭ss `võeti `taari jälʔ kõrvalõ Plv; `lõunõst iks kuivalt `kartoleʔ hapu piim kõrvalõ, heeringe soust vai raasokõnõ lihha Räp
Vrd kõrva

kõrvuline1 kõrvuli|ne MMg, g -se T(hv -tse Nõo Ote) spor V(-dse Plv); kõrvu|linõ Har, -lõni Krl; kõruli|ne M(-n Pst) Nõo, -le|ne Pä, g -se
1. kõrvaline, kõrval- kõruline ti̬i̬ (külavahetee) Hls; kõruline tü̬ü̬, mis ma kõrvan ti̬i̬; kõruline ti̬i̬ om külä ti̬i̬, tõine om suurenti̬i̬ (maantee) Krk; vanast `olli suurti̬i̬ ja ni̬i̬ olli kõrvulitse ti̬i̬; kõrvuline ti̬i̬ om `väega alb, ei saa kudagi sääld läbi Nõo || kõruline jutt [on kui] tõine kõneleb ütte juttu ja tõine tuleb aap `kõrva Hls
2. a. majuline; pops, saunik Kõrulene on manulene või `üirnik, elab majas teise `kõrves üks kõrulene, tegid `päevi selle i̬i̬st Hää; kõrulise es jää `kuagi ilma `siantse suure söögi aig, olive na sis sulatse või popsi Pst; sulane ja poṕs olli kõrulise, talu kõrvan `elliv Krk; kel omal maea es ole, läits tõese manu kõrvulisess; eläb sääl ühi ütsindä, ei olõ kõrvulist kah `võtnu Ran; miu esäl oĺli kõrvulisi külländ, esä võt́t periss perekonnaga; kõrvulise seivä ega üits esi lavvan Nõo; vanast kutsuti kõrvulise või kodapoolitse, tal om veidikese maad kah Ote; kõrvulisel `peeti lammass ka ületalve, `anti ruga `ainu Rõn || räim ja `kartul, sii sii kõrulese inimese päätoidus on Hää; kõrulise inimese kel maja ei ole, alamp rahvas Hls; `vaine kõrvulõni inemõni Krl b. karjase abiline küläkarjuss `olli iki esi, tu̬u̬ `olli iki egäpäevine, kõrvulised olli talude pääld Ran; ku [peres] oma `latsi es ole, `võeti karjusse kõrvulisess võõrass; nii `paĺlu ku talul `lehmi `olli, nii paĺlu `päivi pidi talult `käimä karjusse kõrvuline Nõo c. paariline minu kõrvuline (kaksikõde), vai paarilaits tu̬u̬ oĺli `pantu `Rõngu, `viidi sinna kasulatsess jälle Ran d. kaasanaine – Pst
3. (leivakõrvasest) kardolitest saab ka `koŕpe tetä, õige ää, ei ole kõrulist vaja ei midägi Hls; võta leeväle kõrvulist kah - - kas liha vai `kurki; piäb leevä kõrvulist `ti̬i̬nmä Ran; kui kańepiga kõrutedu leib olli, ega siss es ole muud kõrvulist vaja Puh; tu̬u̬ mulle `piimä leevä kõrvulisess Kam; Anna˽midägi leevä kõrvulisess kah, üt́skõ̭iḱ kas `kõrniid vai mia taht Urv; paĺass leib, panõʔ kõrvulist ka midägi Plv Vrd körune
Vrd kõrvaline, kõrvane, kõrvmanõ

kõõrutama3 kõõruta|ma Kan, -mma Rõu põrnitsema puĺl kõõrutass ja mürisäss ku võõrast `puĺli vai eläjät näge Kan Vrd kõõritama1

küla küla eP(kö- van Phl), külä R(-a) spor L, Juu Kod MMg KJn eL(ḱü- Se Lei, ḱüĺä Kra)
1. haldusüksus; asula, majapidamiste kogum a. inimeste elupaik siel on külä suur küll, siel on `palju peresi Kuu; tuli küläje ja läks `kopli ühe mehe `juure Lüg; viis kabaka oli `meie küläst `saate; `pallo `külli; vanast oli `Kutru külä nii `plotnast maja üks `toise küles Vai; sii küla noordest inimestest puhas; ma oea külast εε lehmad, et nad ep saa küla `minna Khk; kihel`kondas on mütu küla Vll; Sii `Audla küla on mütu `vörsta öhest otsast `teise; Metsast läbi, siis on kohe küla ka Pöi; enne külat see allikas `algab Muh; sedas Kaasigu küla akkas sigima; käis külat `kauta `kerjamas Käi; üsna vanasti ta on ikka rootsi küla (olnud) Noa; külakubjas läks küladesse `käsko `viima Kul; tulnd jõest läbi Kurepere külasse Vig; [saar on] setse `versta pikk ja kolm lai, neli külä `meiti siäl piäl Khn; küla kolas, [kui] linu lõugetadi PJg; Ma `oĺlin kuusteist `aastad vana, kui läksin Muhu külas tüdrikuks Hää; [ma] `Veśki külast sai mihele HMd; `enne need Rummküla pered olid kõik Salutse külä jäo sees Juu; mis sa lähäd küla vahele ilberdama Jür; kisa `kośtis `seia külasse HJn; jahud `tuodi külasse ja `tehti leevaks Ann; külasi ju `tihti - - nii kaua kui `Kueru, küla külas `kińni Pai; londerdavad niisama küla vahel Sim; ei viitsi mannata möda küla Pil; Oio on külä (st ametlikult külade kirjas) KJn; meste rätsepad käesid küla `mööda Vil; Verevi külän ole [ma] `uḿseld elänu Ran; kas külän `ahje veedi om, egän majan om jo ahi; `ulka küläsit; temä küläden käib, siss paĺlu kuulep ja näeb Puh; ega kägu iks naĺlald ei tule `küllä `kukma; mõnikõrd koolu terve külä täis rahvast kolleride; enne na olliva kõ̭iḱ üits `Tamsa külä, aga nüid mes om `väĺlä ehitedu, kutsutass Altmäe külä; me külän ei ole üttegi jõge Nõo; siin külän ole ma kasunu ja elänü Ote; vanast oĺl Mõ̭nistõn kat́s küllä Har; vanast `põrsa `ośtja˽käve˽`küĺli; külä seest `tu̬u̬di tõõsõ käest ka `rõiva `mõska˽`tuhka; meil külähn oĺl vere`laśkja Rõu; no omma˽nail külil ka tõõsõ nime˽`pantuʔ; mi˽küläh oĺli˽rikka˽taloʔ Vas; talo`poigi külä, tu om poṕsikülä, kos [maju] sakõst ku̬u̬n om Räp; hüä jupikanõ maad ja küĺli paksostõ; külä otsah om hüä kanno pitäʔ; nuuʔ `kut́sti vooĺa küläʔ, mis es olõ oŕaʔ Se; lätt siäl inemine külä `sisse, küsüss, anda‿iʔ vett juvvaʔ Lut; üle küla väga tuntud, tunnustatud Va üle küla krants (naljamehest) Emm; minä õlen üle külä `Mihkel Kod b. lähestikku asetsevate talude kogum (vastandina hajaasustusele), küla tuumosa `Saare ja `Sihva kuhad olivad külast `puhta `iemal `metsas IisR; suur küla oli üheskoos, kus `puu‿ma kohad (täistalud) olid Vll; see talu on külast `väĺja ehitud Noa; suures külas olete käind Sim; vanass külä õli Aśkveren - - majad ridan, nüid on ehitet küläss `väĺjä; meie õlima vi̬i̬l külän, vana kõha piäl (kruntideks jagamata) Kod; `senna, peris külasse ma põle saanud Äks; mia `kasvi ütsikun paegan, külä paegan olli tü̬ü̬ ja tegemine jälle tõist`mu̬u̬du Puh; esä pallel maa`mõõtjat et, `aage küläst `väĺlä miu talu; ku me küläst ärä tullime, siss `olli joba egäl talul aid Nõo; külä seeh oĺl paks elläʔ, siss inemise˽ĺät́si˽küläst `vällä mõtsmaa pääle Vas c. külaots või -osa leheme Ütsa küla (Ütsa palvemajja Kotlandi külas) Khk; me `üitsime seda äärt pät́i külas Lih || fig (kompromissist) tee `öigut et kerik keskpaegu küla jääb Emm; tiämä nõnna, et kerik kesk külä Kod
2. ant mõis, ka linn tämä (hakk) küläs `paĺlo ei ole, `linnos `ellä `rohkemb Vai; `Möisas oli kohe pere köök, küla peres `kööki äi olnd; Küla enamaad olid oma ede `aidas ja `mõisa einamaad oma ede Pöi; `mõisas oli teist `moodi peso ruĺl, aga küläde sees oo teist `moodi Mar; küla kohas vualitasse [pesu] VMr; ää et sest külä porist vi̬i̬l enne `surma ärä `pääsi Nõo; külän tet́ti iks nii õgõv rõuk - - `mõisil oĺl redeldega rõuguʔ Plv
3. külakogukond; külarahvas Külä `tiedäb ige `rohkemb kui sa ise; Sield küläst on hüä läbi `mennä, kus `kueri ei ole (kus on head inimesed); `Kuida külä minule, `ninda mina küläle Kuu; külaga ehitasima majad VNg; Külä `annab `külma nõu, `rahvass `raudase südamme Lüg; `meie külä kõik nägi esimist `autud, kui mina `karjas `käisin Jõh; küla pöllud kadusid `ammu εε (aeti krunti); kuidas küla `mooga, nönda ma küla `ooga (hobusega) Khk; Kuidas küla kuitsule, nönda kuitsu külale Kaa; veistel põle karjast, küla peab ise `kordas (käib korda) Pöi; kuidas küla kuiduga, nõnna kuit külaga Muh; külä teeb enna (laadal tingitakse) Mar; küla tuli kokku Ris; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; `mõisa masina tõeme kõege külägä; anna perse `küllä, situ ise läbi küĺjeluie (laenaja tagantjärele tarkus) Kod; terve küla oli einal; sügise `aeti küla kokku, siis `maksti karjatse `palka Lai; `kõiki `asju ei saa `usku, mes külä kõneleb Ran; ma piä esi `keträmä, ega külä mulle `keträmä ei tule; `meie külä keelen om `väega vähä peenendusega `sõnnu Nõo; terve Makita külä `olli `mõisade `aetu `tõugu `panma Ote; külä küdsi mullõ üte külle, ma˽küdsä telle kat́s; mullõ `ańti kah `raaskõsõ `kraami külä pu̬u̬lt Har; Kon küllä, sääl kärrä Rõu; nii külä viisi `mińtigi siist - - `mińti külägaʔ Plv; Kõ̭iḱ külä oĺl talgoh; Külä tegi ~ Tä om küläga tettö (vallaslapsest) Räp; tessät́niḱ ai külä kokko, ko oĺl vaja üteh ku̬u̬h midä `mäŕkeʔ Se; suurõh küläh soid (suid) paĺlo, a `silmi um sedä inäp Lut || fig külatäis, trobikond mussad varessed tiäväd ühe puu `õtsa kõhe külä pesi, mõni kümme ühe puu `õtsa Kod
4. koht või inimesed väljaspool kodu a. teine (mitte oma) pere minu mies oli `metsast puid `tuomas, meil oli küla obune Jõe; külä süöm (~ ruog) jääb `künnükselle Kuu; `Ketras ja tegi sukki külä Jõh; Küla `süögid ikke paremad kui kodu omad; Külast tal sie laps `korjatud on (vallaslapsest) IisR; pojad mäniväd külä tuppa Vai; memm, töid sa külast `leiba Jäm; kεi külas, kes sul vikati vaheks `käiab Kär; siis pole teda (õlut) üht `viidud külase Krj; mina põle küll küla laste kohe `aukun Muh; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; Leib lõpõb `otsa, piäb küläst `lainama Khn; nad olid `noori kanu `linna viind, muist oli küla, muist oli oma Juu; viis suured kalad külasse, selle eest sai `toitu `jälle Ann; Külä kõtu tävveg saab palt üle agutse aia Pst; külä sü̬ü̬k ei saesa kõtun; Külä leib om iks magusamb Nõo; paŕemb om kuri kodu ku˽hää külä Har; meil oĺl `küllä `vi̬i̬dü ar˽paĺlo `kraami; meil uma sann oĺl jo ar˽`laonuʔ, siss käve ma külä `sannu pite `pi̬i̬stlemäh; üt́s hopõn um külä pääle Rõu; Külä leib om paremb kuʔ uma sai Se b. koht või pere, kuhu külla minnakse ta om miu kige parep külä Krk; nüid istu pussile `pääle, sõedat `Tartudõ vai Otõpadõ, sääl om siss tu̬u̬ külä Rõn; üt́sainukõnõ külä om mul, kohe mul minnä om, sõ̭sarõ poolõ Har; meil om no üt́ine külä, kunass mi˽`küllä lää Vas; külas(se) ~ külla 1. (külaskäigust) `Meie laps oo nii `kange `vierastama, ega `sengä ole külässe menemistigi; Külässe on `mennä `tulla, oma kodu elädä Kuu; tahan `õige `mennä küla ka, õlen jo `kaua kodo õld Lüg; Külas ei tohi rumalaste `räekida IisR; lεheb kodunt `välja küla Khk; ma lähe külase korra Muh; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja Var; tüdrik võerastab, seesab külas vakka Tõs; Kälimies tuli kua üle ulga aa külä Khn; kui külas köin, siis sial saab juttu `rohkem aeada PJg; läks külas `kaardisi `mängima Hää; mis `õhtu änam küla `minna; läksime `seĺtsis külas Ris; ma lähän sellele `külla, `võeraks Kei; on kottu ää külasse läind Juu; mina mäletan seda, kui tulivad sugulased külasse VMr; tulgu nemäd meile koa `küllä KJn; `küllä kutsuti; `võeti karaski kot́t ligi ku `küllä `mińti Hls; peremi̬i̬s lännu tõise talul `küllä ja aanu kolmeksi juttu Krk; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; lännü sõ̭sar sõ̭sarale `küllä Ote; [ma] lät́si `küllä, `kośti ka‿ks vei üten Krl; pühi`aigu lubasi mu veli `tulla mu˽poolõ `küllä Har; imä esäga lät́si˽Varõśsilõ `küllä minemä Vas; ma `ri̬i̬de käve õ̭nnõ küläh Räp; Taĺvsidi `ḱäude õdagidi üt́stõõsõ pu̬u̬l küläh Se 2. ehal(e) poisid lähvad külase Muh; poisid `lähtvad külas Lih; käü tüdriku `juurõs küläs Khn; `lauba `õhta poisid lähvad külasse PJg; iga `õhta käib külas, siis ommiku muutkui silmad `kinni pias Koe; poist läinuvad külasse Lai; külän käüväʔ Kan; küla peal(e) ~ pidi ehal(e) `poisid `käivad `ohtul küla peal Jõe; poisid läksid küla pääle Vän; ah, lähän koa küla `peale Juu; läksid külä pidi ehk läksid ehätuisi Kod; poesid käisivad küla pial, nüid on unised Ksi; küla pääl `käüti suvel Pst; poisi lätsive külä pääle ka noorepit `vaatame Krk; poisi käivä külä pääl `tütrige pu̬u̬l Ote; ka poisiʔ jo `toukasõʔ külä `pääle Har; puuĺpühä õtag, tulõ ar kohegi külä pääle mińnäʔ Se || lehm tahab küla (otsib pulli) VNg
5. lstk võõras inimene, külaline küla akkab sinu `naerma Hlj; Nii koua koer ougub kut küla tuleb Jäm; Meitele tulid külad Kaa; Ole ia poiss, muidu küla viib ära Vll; Äe seda kisu, see on küla asi Pöi; ma olen küladel koa `väŕvind seda (potisinist) Noa; koer augob, küla tuleb LNg; Mis see küla meilt tahtis Mar; kui piu pesä sügeleb, saad külä tere (tuleb külaline) Var; külä viib ää su, pistäb kot́ti Khn; kiidi [kassile], mis sa joosed, ega küla `sulle kedagi tee Ann; pane püksi `jalga, mud́u külä võtab tiĺu ärä Pst; ma anna su küläle ärä Kan; ala minnu `ussõ, külä tulõ, vii välläʔ Har; meile külä tõi eederit, eedeŕ um rohoss Rõu; Latsõʔ olkõ˽vakka, külä tulõ Vas; latsõ `ütleseʔ, et ta külä `tuĺle meile Räp || Mes külal külaga tegemesd (võhivõõrad üksteisest ei hooli) Emm

küla|inimene
1. külaelanik, talupoeg; (oma) külast pärit inimene Mul on se `üks‿täs kaik, mes külä inimised `kiuste `rääkiväd Kuu; `Möisas oli ikka kokk, kes perele sööma tegi, oli sammuti küla inimene Pöi; mõisa rihesid `peksid `enni koa külä inimesed Mar; kui ta on `tuntod inimene, siis `öötakse küla inimene Kul; küla inimesed käisid ju - - `mõises ikke siis `rehte `peksmas Nis; külä inemistel oĺl kah `väega hallõ tu̬u̬ rüḱkä [peksta], a `suuhtõ `panda saa as ütte [vilja] terrä kah; nu̬u̬ külä inemise˽kõ̭nõliʔ - - kes `näieʔ Rõu
2. võõras; külaline kas moni küläinimene tuli, küläinimese jauks siis `keideti ka `kohvi ja `praeti liha Kuu; Isä `vahtis `võõrite kui küläinimisi õli ja `liiga sägisesima Lüg; küll tama küläinimesi `karta Vai; peab ikka `enne `tuhli arima ka, muidu na sant külainimese ees (süüa koorimata kartuleid) Käi; `õues seena `külges oo rõngas, kus küla inimene obuse `kinni seob Mär; pidi siis raho olema, kui küla inime toas oli Ris; kui suutäis maha kukub sööma aal, siis tuleb näĺläne küläinime Juu; paremad [sööki] ikke katsuti [teha] kui küla inimesi oli [talgutel] VMr; küla inemiseʔ tulõve San

küla|koer
1. võõras, teise pere koer Va küla koerad käivad kusevad [põõsaste] `peale Pöi; küla koer - - põle oma pere koer Plt
2. ringihulkuja; ehalkäija see laps kis küla‿katu jooseb `ühte `puhku, seda `üitasse küla koiraks Khk; küläkoera ja nahkiire [kutsuti neid], kes `ü̬ü̬se `ulksi Trv Vrd külakrants
Vrd külapeni
3. (keelekandjast) mes sa sest tähele paned, las külakoerad `kelkavad Mar; käib möda külä, ulgub ja reägib `ühte juttu sii ja teist seäl, käib nagu külä koer Juu Vrd külakell

küla|mees
1. võõras mees, külaline Isa, tule `väĺja, üks külamies tuli IisR; midä sie külä mies tahad Vai; külamees tuli `pulmas koerkäpale Mus; Teab kes see külamees oli Pöi; külamees paneb sind koti `sisse ja viib sind ee (hirmutati lapsi) Emm; külämis, kudas su käbäräd käiväd Saa; külamees, mis sul viga on Juu; Külamel on ehk `aega `istu kua Trm; tulga teie kua külämehed `sü̬ü̬mä Kod; kos tu miu pää oŕs om jäänu, kas mõni külämi̬i̬s om miu orre ärä `võtnu Nõo; külämiiss tulõ `küllä Krl; külämi̬i̬ss möi lehmä, lehm `väega tapõĺ Rõu; Vot külämi̬i̬ss, sul massa‿i `u̬u̬tage, ü̬ü̬`maia si̬i̬st ei saa Räp
2. külaelanik, talupoeg külamehed `tievad puid kaha Lüg; Külämel s‿piab oma `tarkus olema kuda tied [vilja maha] Jõh; külä mies mäni puu `kuormaga `linna puid `müömä; külä mehed muudku `püüdäsiväd neid sama `äŋŋeri Vai; külamed `aetase kogu nöu pidama Khk; äi ma‿p tea selle `kohta midagid lubada, se on ulga pealt külameeste asi Vll; külameśte karjamad on madalas Plt; meil oĺl siin lähemäne külämi̬i̬śs, ai `ele·ktri pośti `maaha Rõu; Külämiis kõtulõ maah, naanõ sällülde säläh, puo `putro täus = leivaküna Vas; külämehe lät́sivä `taplemma `hindä `vaihõl Se; küĺest `kaiaʔ külämiiśs, peräst `kaiaʔ perremiiśs, `kukrust `kaiaʔ kunigass Lut || euf hunt külämi̬i̬ss, ti̬i̬ pooless (hõigatud hundile) Rõu; Mallõ kõivo kottal olnuʔ kuus sutt, Jaagu naańõ nakaśs `pallõma, külämeheʔ lubagõ mullõ kah ti̬i̬d Räp

küla|oni, küla|onkel, küla|onku, küla|onu lstk võõras mees, külaline eks `lapselt saand ikke `üella, et küla ono tuleb `meile `käima Lüg; küla onu töi lastele `saia Khk; See küla onu, ää karda `öhti Pöi; küla ongu `tulli `meile Muh; külä onu tuli `meitele küläse; külä`onkel läks ää Tõs; küla oni oo tuas Tor; külä onu tuleb, minge `antke tere kah Hää; emä õppab last, et teretä külä onoda Kod; mine `laksa külä onul kätt Krk; latsõ `ütleseʔ, küläono tuĺl meile Räp

küla|peni võõras, teise pere koer külä peni tulliva ka meie penile appi (lehmakarja) Nõo; küläpiniʔ purõvaʔ, `üĺti latsõlõ, kui lat́s kohegi `tahtsõ minnäʔ Kan; külä pini puri ütśkõrd minno, haaŕd seerest Rõu; sa olt kui küläpini, püüsü üi kotoh (ringihulkujast) Se Vrd küla|koer, küla|riibus

küla|tädi lstk võõras naine `vuata külatädi tuleb Vll; `ütle külä tädile tere Mar

kümnes1 `kümne|s Vai Pöi Juu JõeK Sim Iis Trv Hls, g -ma Ans/-me/ Kse Han Tõs Tor Saa HMd Kos HJn JMd Trm Kod/-mä/ Äks Pil, -nda Jäm Khk Kär/-nde/ Vll Mar Mär(-mme-) Vig Khn/-ndä/ Koe VJg, -ndama Muh Emm Käi LNg Ris; `kümne|ss Puh Rõu Lei Kra, g -dä San/-de/ Krl/-da/ Har Plv Lut, -ndä Ran(-ndämä) Võn Har Plv järgarv miä olin `kümnes mies Vai; `kümnemel `aastal, siis sai krundid `möötu Ans; [9-aastane] keib `kümnet Khk; ühessa ametid ja `kümnendamaks nälg Muh; `kümnes pää maas `aige Mär; külvinädalid `lueti tagurpidi, `kümnemast akkas `peale, jüripäävast `peale akkas `kümnes nädal, `kümnemal ei `tehtud `ühtegi seemet Han; jäi pooleli `kümnema lehekülje `piäle Tõs; teesed `kostnaga majad tulid `piale `kümnemad (1910) `oastad Kos; vanasti Kõo laat oli `kümnemal `oktoo·brel Pil; ma olli ütessä `aastane, `kümness `oĺle pääl, siss lät́si mina võõrast `ti̬i̬nmä Võn; `kümness nätäĺ oĺl haina nätäĺ, siss aja haina viĺlä `sisse Har; `buĺbit pandass maa `sisse nii maie `kümnedäl Lut Vrd kümmes

küsima küsi|ma, -da R(excl Kuu; -maie Lüg) eP(`küśkima Plt; da-inf küsta Kse Vän Plt, `küsta Jäm Pil Plt/-ś-/; [ta] küssib Muh L Rap/-śs-/;), -mä, -dä Vig Var Tõs Kod(da-inf `küstä) spor T; küsü|mä, -dä Kuu Vai Khn Võn Ote, -m(e), -de Krk San; kü(ü)sümä, da-inf kü(ü)südäʔ, küs(s)üʔ, `kü(ü)ssüʔ V(ḱ- Se Lei; ma-inf küssü- Rõu, ḱüž́ü- Lei; da-inf küstä, ḱüš́täʔ, küüstäʔ Lei); `küśkmä (-s-), `küśki (-s-) Vil Trv; `küśkme, küstä Hls Krk
1. küsimust esitama, pärima pää valutab kolejasti, ärä nüüd küsüki midägi; [teen] Küsüjälle `perse `pulka (vastus küsimusele mida sa teed) Kuu; nääd midä tama ei küsi Vai; küsid midad, räägid, ta‿p lousu eid ega jaad Jäm; küsi εε, siis süda rahul Khk; Küsi sa selle kääst (mõistlikku vastust ei saa) Kaa; Muudkut teevad lapsi, kes nee kasvatab seda‿b küsita `öhti Pöi; ma `küssi mis seal taheti Muh; nee olid `kanged mehed küsimas Rei; eks isames siis ikke tuleb tuppa, see ikke küssib ja jutustab Vig; küsitse ja uuritse Tõs; Suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `küśkis `seoksi sõnu Hää; lapse `keeli küśsib Rap; [kosjas käies] küsitud ikke et meil on kirju kana kadund, kas ehk tuli `teile `varju VMr; `küśse kuda ma õlen sugulaańe Kod; kui lähete `Põltsamale, sealt `küśke Plt; ma pia `sinna `sissi ti̬i̬d küsüm mineme Krk; ma‿i tiiä kes täl `oĺli naesen, ma‿i ole küsinu Ran; tu̬u̬ poiss mõist pääst `äste rehkändädä, nigu küsiti, nii ütel; mõni inimene tulep ti̬i̬d küsimä, siss miä jälle juhata; miä `küśse, mis te olete tennu onte si̬i̬ päiv Nõo; mi̬i̬s `kaenu˽küŕvitsit ja küsünü, mes muńa ni̬i̬ omava Võn; sa võit eiśs tiä käest küsüde San; nuid põraʔ `keäki õi küüsüʔ Krl; ma˽küüsü, kas tulõt mullõ, kas jäät mullõ vai jäämäldäʔ; küüsümise ja `kostmise raamat Har; `väegä halvaʔ omma˽latsõ˽kah, küsütäss ti̬i̬d, a juhatasõ `võĺssi Vas; küsüti (uuriti) `süüdö Räp; äi taja (oska) küüstäʔ Lei; kavalust küsima tagamõttega pärima; uurima ta tahap sinu käest teedä, küsip kavalust, ärä `ütle Nõo; tiä tiid küllʔ eśs (ise), tiä küsüss kavalust Krl || küsitlema, teadmisi kontrollima kuol`meister on `lapsed küsind läbi Lüg; ku̬u̬ĺmeister küśk, lait́s kost Krk; sa pidit jo `kostma, ku ku̬u̬l`meister `küśse Puh; vahel `oĺli pääst rehkenduse küsimine Nõo Vrd küsitama || küsimus (teonimena) sie on küsimine, midä sie süöb säl Lüg; lähvad `sõnna kus tahvad, ei sest ole küsimest, kas on kodus kedagi teha Juu; kas see (karp) `ültse annab `lahti teha, on küsimine JJn; Kas [ta] `lainab raha, on küsimine Trm; kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob, vat see on küsimine Plt || vastus tarbetule küsimusele Mis ta sest obusest väravate vahele käerpukki ajas? – Küsi kuradi `lolli IisR; Kas sa seda `laulu tiad? – Küsi `loĺli, mitte ei mäleta; Kudass sa nii iljaks jäid? – Küsi `loĺli, jäin kauaks magama Jür || fig (nõutusest) Midä sest `mütsialusest alaldi `kratsid, `kärnäs pää vai, `teine `ütleb siis, küsin `kõrva tagant nõu Lüg; küsib körva tagand nöu, kis pεεd nakitseb kui midagid `asja on Khk
2. taotlema, paluma, tahtma küsin `endast sest tüöst vabast; sie kaupmies `õskab `õige iast raha küsida Lüg; Nüid lapsed küsi änam kellegi luba, `lähtvad `sõnna kus ise `tahtvad Pöi; ta küsis raha, ma ole koa küsin Muh; nad (mustlased) küssivad `käśsa vaadata Mär; laps ei taha küsidä, võtab ise Tõs; ku miis `rohkem `palka `küśkis, `pantu kohe soldatiss Hää; ta küsis ennast möneks päävaks prii Ris; ei taha seal ammetis enam `olla `ühti, küsis enese `lahti Juu; ära selle tüiri kääst mine küsimagi JMd; piäd sańdile `anma, kui ta küsib; obess tahan küsida, kas tämä annab Kod; mis sa aga `oskasid `küsta, `kõiki oli laadalt `soada puha Pil; ma pian `küśkma oma anuma kätte Vil; oma volige tege, ei ole luba `küśken Hls; kõrdsin küsiti sang `viina Ran; kaśs `näogub usse man, küsip `väĺlä; küsi raha `endä kätte ja anna tälle arvuld Nõo; käü `kõ̭iki mant küüsüss (nurub viina) Har; võõrass riiḱ nakass rahu küüsümä, et teḱke rahu; `koŕjaja sańt, jumala nime perält ḱüüss Se; lät́s `küsse tu̬u̬ vele käest süvväʔ Lut || Ega küsüjä suu `pääle ei `lüüä, vade `varga näbi `pääle `lüüä Kuu; kes küsija suu `pihta lööb Jäm; küsija suu pääl äi pane `kiskid kätt, aga isevettija kää `pihta `panta Emm; küsija suu pääl ei lüü `kiigi, aga võttaea käe pääl lüüdass Hää; ega‿ss küsüjel su̬u̬ `pääle ei lüvvä Krk; küsijä suu `pääle `kessegi ei lü̬ü̬ Ran || fig nõudma ega asi `süia küsi, mis on `õssetud, sie `õssetud Lüg; see asi ikke küssib raha koa, ega sa mudu seda kätte saa Mar; sie tie küsib raha VJg; ega amet `leiba küsi Lai; reha pulgad ülespidi, reha küsib `vihma Plt; lehm `aelõss häril, `häŕgä ḱüüss Se; põld küsüss ravvi (sõnnikut); põllutüü um kõik mitä põld küsüss tetäʔ Lut || jumalat paluma inemisel jumalat vaia `küssüʔ; pühä jakapit küsüss rahvass et `andnuss `suuri jeki Lut
3. hoolima `Aigus ei küsü `aiga egä viletsus `päivä Kuu; ei see (lehm) küśsi ajast ega kedagi, kui `lahti pääseb, siis otse põllale Mär; tä oo nii toŕm, et ta ei küsi sellest Vig; mudku lääb isi edasi, küsi teśtest kedagi Tür; võttis õige pilli `lahti, aga kessi sellest küsis Kad; ei sest ei `küstud, töö pidi `tehtud `saama; kaur sellest ei küsi, kas ta (pesaalus) on kõva või vesi Äks; karjapoisile `ańti närmak `seĺga, kes karjapoisist küsib Lai; `vihma jooseb taevast maha, aga temä ei küsi, temä muud kui lääb Hel; kalgi süd́ämega inime om `u̬u̬lmada, tõesest temä ei küsi; surm es küsi, võt́t ärä Ran; ku nu̬u̬ŕ olõt, ega siss küll ei küüsüʔ kas `tervüst rikut vai eiʔ Har

laastama `laastama Lih VMr, laasta- Jäm Rei Vig Kse Tõs Tor Ris Kei Jä(lua-) Trm/-oa-/, lastata Juu, `laasta- R spor Sa/-oa- Pöi/ L, Ris Amb VJg IPõ KLõ M/em(e) Hls Krk/ Puh Nõo San Plv, -õmõ Krl
1. (võsa, metsa) maha raiuma; maad (metsast, võsast, risust) puhastama `laastas `einämaa `puhtast Lüg; vanasti `anti metsatükid `raiuda, laastata Jäm; maa piab εε `laastama, muidu‿p saa midagid teha Khk; mets tahab `laasta `soaja Muh; `laastet maal on palju maasiged Phl; meie `laastasime tüki karjamaad ää Mar; teed laastatse, raiutse tee äärest puid maha Tõs; Egä keväde piäb eenämuad `laastama Khn; põllu raavi `kaldad tahvad laastata Tor; võsa `laastse siss `puhtas, tehasse `põldu Saa; `laastavad omale `kruńtisi Ris; teesel oli [mets] jälle ära laastatud juba pialt Amb; me oleme küll seda eenamad laastand, lagedaks teind Tür; iga `uasta, kis oolas peremes oli, `luastas [heinamaa] ää, et sile oli - - muidu sua `niita Pai; `rahnude `viisi `laastame `metsa Ksi; metsa `sisse on `tehtud koht, mets ära `laastatud Lai; `laastasin ära, `raiusin võsa maha Plt; maad `laasteme, `puhtes tegeme oksa rämbsust Hls; kõ̭ik mu mõts om ärä `laastedu, lagedass tettu Nõo || laasima tuli `laastada säl `oksad ärä `küljest Lüg
2. kapsaid lehtedest puhastama `kapsaid `laastama, `nuaga `lõigeta praaklehed ja `ussitaned kõhad `vällä Jõh; `kapsad tahvad luastata JMd || lüdima`laastab `pähklisi `puhtast Lüg
3. lagedaks tegema, rüüstama, lagastama söavägi `laastas maa ära Jäm; mehed said `umbest `jälle kasude [pärast I maailmasõda], sooh niid tuli see `irmus `laastamine `jälle Ans; tuul `laastas nõnna seal `metsa et Muh; sõjad `laastavad maa ää; `aigus `laastab inimesi, inimesed surevad ää Tõs; Sõja `aegõs `laastati mua `terven ää Khn; `rõuged ja ned `külgeakkavad tõved on `laastavad tõved Vän; iiling `laastass `metsa Hää; kui söda üle käib, `laastab ää keik Ris; katk on moa nii `paĺlaks lastand Juu; `vargad `luastasid mehe lagedaks JMd; si (Krimmi sõda) laastas ära, `piale selle nikrutid ei `võetud, kasvatadi mehi Ksi; maa ärä `laastet pääle sõa Trv; vanast peninuki `laastiv ja võtiv vi̬i̬l äräde, mis sõast üle jäi Krk; inimese `laastive kikk ärä, looma laut olli maha põletet Hls; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; `aido ka `ümbre ei olõʔ, kõ̭iḱ um ärä labastõt vai `laastõt Plv
Vrd lahastama
4. (majanduslikult) laostama `laastas selle koha ää Mar; `tütred `laastavad maja, pojad kosutavad Amb; ei massa ennast ärä `laaste Pst; nüüd om är `puhtes `laasten, ärä joonu ja muu mooduge laast `puhtes Hls; laaśt ennast `puhtess ärä, es mõista `kohta pidäde; `laasteje inimene Krk; laast kõ̭ik tolle poissmehe talu ärä Nõo

leidma `leidma, (ma) leia(n) Rei L K IPõ, leva Sa(lee- Khk Kär) Muh; `leidmä TMr, (ma) leiän KJn Vil, levvä Hel(ma-inf -me) TLä(da-inf leedä, leidä) Rõn; `leidama (-ämä) Khk Mus Kaa, (ma) `leian (-än) R(excl Kuu; -maie, -mäie Lüg); `löidma, (ma) löia(n) Rei Phl L(-õi- Kse Var Tõs PJg), löva SaLä(löö- Khk) Kär Hi; `löidmä, (ma) löiän Vig Var Tõs Kod, da-inf löidä Ran Kam Ote San/ma-inf -me/, löedä Ran Võn(löö-); `löidama Jõe Hlj Khk; `löüdmä, (ma) lövvä M(-me) Võn V(excl Har; da-inf löüdäʔ), löüvä Hls San Rõu; `löüdama, (ma) `löüan Hlj VNg; `löüdämä, (ma) `löüän Kuu, `lövvän Vai; `leüdmä, da-inf leödä Khn, leüdäʔ Har; `läüdma (`ĺ-), (ma) lävvä, läüä Lei
1. (otsides) kedagi, midagi märkama, kellegi, millegi asupaika avastama `Vergud vei torm menemä, vade sai üles `löüetüd `jälle, `toine `paadiseur löüs üles Kuu; kas `etsi tulega, ei `löüa ega `löüa VNg; `tütrik `leidas `luomad `metsast üless; oma `leietud, `võõras varastettud (öeld raha leidmisel) Lüg; `ihmisi pää luid `lövveti maa siest Vai; ta `löidas ning ma `löitsi ka Ans; tä‿p leeva; `leitsid sa ema üles Khk; ta `leidas mind marja `pöösast Kär; Ooste kellu pole kuskilt kuulda, levab si ood ültse metsast käde Kaa; See oli `eesele linnast mehe leind Pöi; es leva `mõrdu kätte, kõik mere nurgad ole läbi köin; pime kana `leidis koa üa (iva) Muh; Löia ma‿nd seda änam mette Emm; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt Mär; löind metsast üht seenestki Kse; lõiab mind rutem [üles]; leideti mulla alt `endisi `tuela (toole) ja `asju Var; ma `löitsi õuest nua Tõs; Siit põle kedägi leödä; Rannast oli `surnu `leütüd Khn; sii ma `leitsi vi̬i̬l öhe tükikse vana vü̬ü̬d Hää; jähid kaks mulikast `metsa, karjane ei lein üles Ris; mida kala `keegi ot́sib, seda ta lejab Ann; poisid `leitsid mättast mesilase pesa Koe; terav kerves leiab kivi VJg; küll õt́siti, aga ei löötud; paŕdid ku löiäväd nisu `koskil, kõhe lähväd `sisse; ni̬i̬d o löietud priĺlid, poiss löis; küll luu liha löödäb (kõhn loom kosub ka) Kod; õńn `leidjal, kahju `kaotajal Plt; `Siukest `lehma, kis ei leidnd (ei tiinestunud), `öeldi aher lehm KJn; ju ta säält raha arvas `leidva Vil; miu väits om är kadunu, kas sa oled `löüdän Trv; küll te edespidi esi lövväde (aru saate); et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (tasutakse kätte) Krk; tett leib süvväss, kasunu lat́s levvetäss (küll tüdruk kord mehele saab) Hel; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺma, käänä säĺlä, lövvä saena; mes sä sääld maast löesid (öeld kukkujale) Ran; nemä säräst mi̬i̬st ei ole `leidnu, kes nii `mõistna tetä kõ̭ik; kas sa leesit oma lõngakerä kätte Puh; tü̬ü̬inimene levväb ike tü̬ü̬d; üits kana `oĺli pesä ärä `pi̬i̬tnu, kätte es levvävä; levvetu raha oedass alali, siss levvät vil `rohkemb raha; ti̬i̬ ääd vai `alba, küll sa i̬i̬st levvät; kül‿mä su turun tunne ja `liinan levvä, ärä sa mängi `miuga ike nii Nõo; kost sa `tütrekene löösit tolle korvi Võn; [kass] `olli poja nii ärä `käḱnu `ainu `taade, et Sańnu es ole sääld kätte näid `löidnu Ote; latsõ˽löüse˽mõtsast paĺlo maasikit Kan; Küll˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; terräv kirvõss löüd kivi Krl; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass; tu̬u̬d om `väega˽`harva, ku minnu kotust leüdäss, ma‿i olõ˽paĺlu kotun õiʔ Har; nõgõsist aia veerest `löüdse latsõ, oĺl kaśtikõsõga nõgõsihn; lövvä es ma˽`piprõteräkeisi, ärʔ umma˽`häädünüʔ Rõu; püve pesäkeisi esi˽ka sai `poiskõsõh `löütüss; ette `viskat, peräh lövvät Vas; Kes ots, tu̬u̬ löüd Räp; timä mõtsah `löüdse tsirgu munnõ ni pesä Lut; haua ~ otsa leidma surma saama ja siel nämäd siis `löüsid oma `haua, nie kaks `venda Kuu; mees `leidis seal otsa Vän || fig ei tea kost see tüdruk lapse `leidis (vallaslapsest) Trm || leiutama seda ma‿i tia, kas püśsirohi oli siis ikka `leitud juba HMd
2. midagi märkama või silmama `suiline `löidand, et vassik kodu on ning pole läind `ühtid Khk; ei ma küll leiä `miskit süid sellest inimesest Mar; mina `talle küll `süidi ei leind Jür; mikeperäst tal `süüdü ei oole, temä löüś tal iki `süüdü Krk; ku esä leüd, et ma˽timä `pi̬i̬gli `kat́ski olõ `lahkunu, siss om pahandus suuŕ Har; ma olõ õi `löüdnü üttegi, et om kalõlik Se
3. näha, olemas olema väga vähä oo pika pihaga inimesi `leida Mär; seal oo aua kohad `praegugi löeda Tõs; üheksä `ammaga `vaśkad one vähä löötä, `seitsmegä ike löiäd Kod
4. arvama, arvamusel olema timä löüś, et laut nigu˽kiviunik, sannakõnõ `väikene `säĺga võttaʔ, śaal olõ õi˽midä palotaʔ Vas
5. euf sünnitama; poegima eks jälle naine ole maha kukkumas, akab `varsti `leidma Ksi; lehm akkab `leidma Plt; lehm leiab alles (otsib pulli) Pil; lehm `leidmese piäl, varsti leiäb; õhv, kis on `leidmätä lehm; lehmäl piim `piäle `leidmest on toores KJn

lirkame `lirkame logelema, asjatult ringi käima ni̬i̬ `lirkav paĺt, ei tää midägi, mis tõise `orjuss om, kes võõrast `orjass Krk

lugeja n, g lugeja Jäm Kul Saa Juu Ann Tür VMr VlPõ Hls Nõo, lugija Kuu Jõh Kaa Käi LäPõ Tõs Ris HMd Amb TaPõ, lugeje Krk Hel, lugõja Kan Urv Vas; lukõi g lugõja Vas Se
1. tgn < lugema põle tast lugijad kedagi (ettelugejat) Rid; `vaeste `rahva laps ole, põle suurt lugija `ühti Tõs; siin ei ole `nuori ega ole lugijaidki (raamatukogu kasutajaid) Amb; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsja = raamat ja lugõja Vas
2. jutlustaja, palvetunni pidaja `Vierad lugijad olid `palvemajas Kuu; need oo lugijad, mes `palbe majade sees oo Mar; vana Linnametsa isa, see oli suur lugija ja, temal olid ju ikke, pihast saadik olid `juuksed Mär; kui puusäŕk kojo `toodi, siis `pańdi [surnu] puu`särki ja lugeja luges sial `juures Ann; üks `oasta käis meil lugija, palvet ta pidas, luges ja `laalis Pal; Vanast käve˽küllä peten lugõjaʔ Urv; koolimajah oĺl `palvõtuńn, oĺl üt́s võõrass lukõi Vas
3. hrl pl leerilaps vanass õlid kõik lugijad, ei õllud leeri`lapsi. kõegil lugijil õlid `valged `kaskad seĺjän ja pupeneti udud piän; tänä õńnissatse lugijud. me õlima ühed lugijad, `li̬i̬ri es `ütle `ükski inimene Kod; ni̬i̬d lapsed, mis `leeris õlid, ni̬i̬d õlid lugijad, lugijalapsed Pal; `täämbe om lugeje kirikun Hel

luht1 luht g luha R(n `luhta Vai) Sa Muh L(g lueha Vig) JõeK Koe ViK TaPõ(n lust Kod) VlPõ eL(g luhe Krk, lua Lei), loha Käi Mar Trv; n, g luha Kuu Vai Rei Pä Ha JMd Kod Plt, `luhta VNg
1. jõe- või mereäärne madal heinamaa `luhta one vie all VNg; meil paljas luht einamaaks Khk; [ta] käis eele luhas ~ `luhtas `eina `vaatamas Mär; me põle lueha likigi, siit oo paelu maad; `nüitsel aal luht kuib, tehässe `einä. kebäde kui suured veed, sis tä tõõseb senna `peäle Vig; teesed `luhtas eenämaal Tõs; lai luha oli, kus vesi üle jooseb, suur ein `kasvas Aud; luha peal kasvab kolmakańdiline rohi Kos; `mõisadel neid `luhte ikka oli Jür; lähme `luhta `niitma Koe; luhas oli vesi küll, aga tüma ei old; päris lage luht, ei sial ole `ühtegi põesast VMr; lust one madal loeme eenäm Kod; nad ei ütelnud, et `luhta läksid, nad `ütlesid, et lähvad `jõele, jõge `niitma Lai; jõe `äärne eenam, lage kui laud, see on luht Pil; lähme `luhta einäle KJn; lohan oli suur paks ein, tuli suur kuhi ülesse Trv; aenalise tulliva luhast kodu Puh; kui suuŕ vesi üle luha käenä, siss saana paĺlu `ainu jälle Nõo; kos tasatse aenamaa, jõe veere, nu̬u̬ kutsutass luhass; `ilma ridvata tetäss ka `kuhja luhaden ja su̬u̬‿päl Kam; Luhahn oĺl paĺlu kihulaìsiʔ; jõ̭õ̭ `vi̬i̬ŕne madalik, hainamaa, luht, mis keväjä vi̬i̬ all um Rõu; jõe um luhalõ ajanuʔ Plv Vrd luha|heinamaa, luha|maa, luha|pealne, luha|rand, luha|soo
2. luhahein obustelle oli oma `einam, niikui `luhta `rohkem [sees] Hlj; süväd paud, sεεl kasub sedist suurt `pitka `luhta, [kui] läbi püu tömmab, leigab püu kat́ti Jäm; `luhta loomad söövad Khk; soos kasub paljast `luhta Vll; luht - - kasvab `loikude sehes Muh; luht oo pikk rohi, seda ei söö kellegi loom Mär; luha, mis [jõe] ääre peal kasub, `kalda `ääres Vän; ega obusedki luha`eina `põlga, meil kasvab ia pikk luha JMd; luht on laia leheline, ilma varreta, kasvab jõe kallastes IisK; ku lammas suab üväss `süädä, siis vill kasvab ku luha Kod; madalatel kallastel kasvab luha Plt; luht om madal ein - - pilliru̬u̬g om `kõrge ja pikk Krk; `kolmõ `kańti kahrõ hain, tu̬u̬ om luht Har || tervitus lambaniitjale kui `lambid niidetässe ja tuleb mõni võõras inime, siis ta `ütleb: `lusta, vaata siis vill kasvab ku luha, tere `jõudo ja `lusta Kod
3. kõrkjas esi teime jõest `luhte, esi `kaksime, kudasime põhjad `alla [toolidele] Pst; luha om ümärikse; järve sehen kasvave luha, `luhtest tetäs tooli `põhju Hls; järven om `luhte, kõllatse nuti otsan; `luhta pannass iga lasturea vahele - - uvvest katusest tulep lumi `siśsi, ku `luhte vahel ei ole Krk; `luhtest tetti `puńte San Vrd luhk1

luits luits g `luitsa Võn Kam Ote San V(`luidsa), luitsa Hel Ote, luidsa Nõo; loits g loidsa Lei; luhi|ts g -tsa Urv Krl Rõu(-dsa), -dsõ Krl Kra; lohi|ts, lohe|ts g -dsa, -dsõ Krl Har
1. lusikas Panti suur saviliud kamapudruge maha, egäle puust luits kätte ja süüdi Hel; es tohi sina mino `luitsat võtta; kutsuti kõmmõlgi, nood́ega oĺl ää `luitsit `kaiva Võn; laud `oĺli `kraami ja `luitsa `oĺliva `uhta; kõik võt́ime ütest kaosist `luitsidega Kam; lätsit võtit `luitsa täis Ote; võta luits ja sü̬ü̬ `luitsage San; `veit́kene serväśs `luitsast Kan; Esä teḱk luhitsid, kaibsõ väidsega ja hõõrsõ klaasiga Urv; tõisil `oĺli˽`kõodsõ luhidsõ, a mihe esäl oĺl kadajanõ luhits; igä üt́s pidi uma luhidsõgõ `sü̬ü̬mä; `luitsaga `serbäss; ku tu̬u̬ lohidsõ võt́t ja õ̭nnõ lah́k pähäʔ Krl; ma oĺli seenimaani ilma lohetsõldaʔ; vanast `kaibi mi esi puu lohedsõʔ ja sei puu lohetsõidõga Har; `vahtrõpuust tetäse `luidsaʔ; nu̬u̬˽klõ̭mbiʔ `sü̬ü̬di `kõ̭iki noide - - `suuri `luit́sidegaʔ Rõu; hapund `piimä iks võt́i `luidsagaʔ; ma `serbä `luitsast suṕpi Plv; Edimält ku˽pleḱist luitsa˽`vällä tuĺlivaʔ, es olõ˽harino˽näädega˽`sü̬ü̬mä, ńääʔ oĺliva˽`väega `väikoʔ, sõ̭s `vässö alate käsi `sü̬ü̬mise `aigo ärʔ; Luitset no vanaśt liisnet es olõ˽ka joht, oĺl `ainolt egä üte jaoss uma luits - - a˽ku võõraś tuĺl ja tälle süvvä˽tahete `andaʔ, sõ̭ss `võet́evaʔ `lat́se käeśt `luitsaʔ Räp; Ma sekä jahu `putru kaʔ `luidsagaʔ Se || fig (ära suremisest) Om luitsa lavva ala visano; Luitsa käest panno Räp
2. adralusikas kui vao lõpõtit, `ümbre `käänset, pedit `luitsat vahetama, tõsõlõ poole `panma Kam; luitsal om and perän, luitsa and või olla kuusine või pihline Ote; mulla `teĺmise jaoss om tu̬u̬ adra luits; ku˽luits om ääl pu̬u̬l adra aŕgi pääl, sõ̭ss lätt mulda `rohkõp kuralõ poolõ Urv; adra lohets om tu̬u̬ jaoss `pantu, et atr häste maad `ümbre hiit Har; `luidsaga saa käändäʔ maad `kualõ poolõ tahat Se

lõhn1 lõhn g lõhna Pöi Muh spor L, Kei Juu Amb JMd Koe Kad VJg Sim TaPõ(lõhõn Kod) Plt KJn Kõp eL(lõ̭hn Har; lõhõn Plv Räp), `lõhna Lüg Jõh; löhn g löhna Sa Emm Rei Ris, `löhnä Kuu; lohn Hlj, n, g `lohna VNg Vai
1. lõhn `ilge `lohna VNg; leib on appu juo, on appu lõhn `juures Lüg; küll on üvä `lohna `aiso Vai; sibula löhn taga Kär; sańt löhn toas Vll; Nii kena `värske leva lõhn oli toas, kui väljast `sisse tulid Pöi; tehasse kadaga `suitsu, siis kaob lõhn ää Muh; jumala käppadel oo magus ea lõhn Mar; sel oo natuke `lõhna `juures koa Kse; `surnul paha lõhn, kaua seisn, `lõhnab juba Tõs; ea lõhn `tuĺli ninase Tor; kevade `aegu on `väĺles ilus lõhn Kei; mõni lill on koa alva lõhnaga JMd; majas on ea lõhn üelda `puhta maja `kohta VJg; tuba õli paha `lõhna täis Iis; kased `lõhnavad, `värske kase lehe lõhõn Kod; sital on ais, lõhn on muul, paremal asjal Ksi; Lõhna om lihale manu tõmmanu joba Trv; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd vai lõhnast om joba ää tunda Ran; eläjäss om jo mitu kuud laodan ollu, ta tahab jo `värskit, temä tunnep nigu ääd rohu `lõhna joba Puh; si̬i̬ lõhn joba aab `süäme alvass; ää aena lõhn `olli, ku‿sa `istsit sääl rattin Nõo; mõssit ja avvutit küll toda `tönni, aga iks `tulli võõrass lõhn rasvale manu Ote; kalluda taa putr pinile, taal om jo hapu lõ̭hn manh Har; nuhuda˽ku hüä lõhn taal liĺlil um Vas; sääne imelik lõhõn `jäie mano `luitsalõ Räp; suust tulõ halva `lõhna, täl om vika sisekunnu man Se || fig sai `lõhna ninasse (aimas) Trm; lõhn vällän vai kõmu Hel; Lõhõn man (purjus) Räp
2. (tuule)puhang, õhk; kuumus, leitsak väälas on täna külma lõhn Koe; vähä seast tuule lõhna tule, siss om ää olla; ahjust tule `kuuma `lõhna üless Krk; si̬i̬ lõhn (kerge tuul) om otse `vasta Ran; ala minnüʔ `ussõ (välja), sul om rinna˽`haigõʔ, `tõmbat `külmä `lõ̭hna `rindu; vingu ja karmu kätte lõpõss inemine, lõ̭hn, tu̬u̬ kätte inemine ei lõpõʔ Har; ei tohiʔ kuuma lõhna kätte minnäʔ, ku silmäʔ `haigõʔ; eilä `oĺle `loiskõ ilm, pehme˽lõhõn Plv; [kütis] ammutõdi `turbaga kõvaste kińniʔ, ni et es annaʔ `lõhna `vällä Vas; sannah mõro lõhõn ja ving siseh Räp; lõhn tulõ ahost `ussõ Lut || sai raaskõni `lõhna tõmmadõ rassõst tü̬ü̬st Krl Vrd lõsn1
3. kiirus, rutt; valu `anna `löhnä, küll siis `lähteväd (lammastest) Kuu; koer lõhnaga `ju̬u̬ksi, `ju̬u̬ksi lõõsaga `võssu Kod; siis tuli kari kodu, tulise lõhnaga kodu küna kallale Lai; anna `lõhna obõsalõ Ote; tu̬u̬ ka no mõ̭ni lõhn Kan; annaʔ vitsaga `lõhna Krl; tuĺl suurõ lõhnaga mukka tõrõlõmmõ Har; Meil oĺl jo˽sääne lõhn takast, et olõ õs `aigu `perrägi˽kaiaʔ; ju̬u̬śk üte lõhnaga peräle Rõu; ega `mulgi kodo `rohkõp `lõhna ei olõʔ, üts lehm um ja hobõnõ [talitada] Plv; ku ~ nigu lõhn ~ lõhnaga ~ lõhnast kibekiiresti, otsekohe poiśs läks ku lõhnaga Kod; inimese olli ku lõhnast tõmmanu ärä `põrse selle naise käest Krk; `mölder ti̬i̬b mul `suurma ärä nigu lõhn Puh; ku `lämmi om, siss lääp piim `apnass nigu lõhn; mes lõdu obene om, tu̬u̬ sü̬ü̬p paĺlu ja situp `endä tühjäss nigu lõhn; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; tuli lägüsi (läks suureks) nigu lõhn Urv; ta käve nigu lõhnast, is olõ `aigu sukugi Har; Mi̬i̬ss oĺl nii vihanõ, et nainõ lät́s ku˽lõhnaga tarõst `vällä Rõu; Sõ̭ss oĺliva voŕsti˽tettövä˽ku üt́s lõhõn Räp
4. (mitte) lõhna(gi) sugugi, üldsegi ei tää seest mitti `lõhnagi; jalg om nõnda valuss, `lõhna änäp `astu ei lase Krk; Tuli ei taha mitte üits lõhn palada, muud kui visisep; Om kül nigu üits pisuand, et ütte lõhna paegal ei püsi Nõo; lõhnale(gi) lähedale(gi) on mõnel loomal ike jala, ta jooseb nigu tuul, sa‿i saa mitte lõhnalegi; kaits kolm nädälit perän last (sünnitust) es tule mi̬i̬s minu lõhnale Nõo

löpertem löpertem lohakalt tegema, soperdama löpertets nõu ära (tehakse kuidagi valmis), miul õige võõras säänte tegemine Hls Vrd loperdama

lööma `lööma (-mä) S L/`lüemä Khn/ hajusalt K(-üe-), IPõ, `lüöma (-mä) R(-mäie Lüg, -üä- Jõh) KPõ Iis, `lü̬ü̬mä (-ma) Hää Saa ILõ(lüämä Kod) hajusalt KLõ, eL(-üü-); da-inf `lüia (-ä) eP(`lüüa, lüia; `leüä Khn, lüädä Kod), `lüüä (-a) R(lüä Lüg, `lüvvä Vai), lüvvä Vil M T(`lüvvä), lüvväʔ, lüüäʔ V(löüä Lei)

Tähendusrühmad:

I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne b. müntima c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma d. (tulelöömisest) e. (viske- või löögimängude mängimisest)

2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama b. katma, vooderdama c. (katusetegemisest) d. kokku klopsima

3. raiuma, lõhestama; tahuma

4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) b. pesukurikaga lööma c. linu ropsima

5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma b. kloppima; loksutama c. pumpama d. tuksuma e. üles lööma (hobusest) f. takti lööma g. risti ette lööma

6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma b. patsi lööma c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma d. (puksimisest)

7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma c. tolmu kinni lööma (vihmast) d. (muud juhud)

II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma

2. helistama või helisema (kirikukelladest)

3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama b. (pillimängimisest) c. (seinakella löömisest) d. (nutmisest)

4. (rääkimisest, lobisemisest)

III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema b. piltl heitma

2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) b. (silmade liigutamisest)

3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) b. mängima; kaarte taguma c. pidama

4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama b. külvipinda teist korda läbi kündma

5. a. (kanga- või vöökudumisest) b. (nööri, paela jne tegemisest) c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama d. üle ääre õmblema

6. ehitama, püstitama

7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima b. tanutama

8. (hooga) panema, asetama

9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama

10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma b. vaenlast tagasi lööma c. välja viskama

11. raiskama, ära kulutama

12. varastama

13. vahetama

14. (kahjurite tegevusest)

IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama

2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema b. kellekski hakkama

3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma b. ilmnema, ilmsiks tulema

4. (järsku) hakkama

5. a. puhkema, avanema b. lõhki minema c. (millegi küljest) lahti minema d. paistma hakkama

6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema

7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma b. eralduma (pilvedest)

8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema

9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema b. (rahareformimisest, devalveerimisest)

V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama b. (laine loksumisest) c. ära viskama, ära heitma

2. läbi tungima

3. a. ületama, üle trumpama b. (petmisest, tüssamisest) c. teist endale võtma

4. jätkuma, piisama; vastu pidama

5. palka, hinda madala(ma)ks suruma

6. vastumeelne olema, vastu hakkama

7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma

8. alla langema, alla laskuma

VI. piltl 1. (eri väljendites)

2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) b. (aistingutest)

3. (erinevates ühendites)

I. 1. a. lööki (lööke) andma, peksma; ära lööma; löögiga (löökidega) lõhkuma, katki tegema jne vene `saapad olid jalass, `kanna`rauad löid `aina `vasta kivide Jõe; lei `metsäs `ussi `surnest, tappis `vällä; sigä lei `süögi künä `kummuli; ta tahi minuda lüä; `naulad `lüässe `aambriga `kinni Lüg; `kirves on `lüädud `seina; `Tehti siis soust, `õtrajahu soust ja siis `lüädi muna `ulka Jõh; Kes oma isa vai ema lüöb, sel `kasvab käsi `auvast `välja IisR; löi `kirvega `jalga Vai; sa pole täna mette `pulka `persest εε löönd (pole midagi teinud); `öige vihane, lööb `jalga `vastu maad; poiss, mis sa teind, sa löönd `kirve silma `luhki Khk; [tuleb] poisi kere üle `lüia Mus; laps löi `varba `vastu kivi ära; Löö lehma vai kövasti maha, et ta ep kisuks seda üles Kaa; Mis sa loomast ilma asjata lööd; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele; Akkasid seal oma vahel `lööma (kaklema); Pomm oli `pihta löönd, kohe `surnuks; `Kange mees oli `naelu `sisse `lööma, kolm `oopi ja oli sihes Pöi; eida piitsale sõlm koa, siis ta oo valjem `lööma; mõrra nuiaga lüiasse merese mõrra `vaiu Muh; Üks äi löö teist üle örre (üks ei ole teisest parem) Rei; lõin sõrme `lõhki; lehm lööb piima `ümber Mar; lõi ninast vere `väĺla Mär; puĺl lõi tä `raavi Vig; tuled uksest `sisse, et pead löö ää (vaata, et pead ära ei löö); vaiakas lüiatasse maha, kus pannatse veis `köide Kse; köis `mõesas teol, saand kubja käest lüia; lähän `lenna, lüiatse mu nahk `lahti (antakse peksa) Mih; Mia lei pimedäs `vasta puud muhu otsaede; Ma‿mtõ taha su `lõugu `lõhki `leüä; Aug lei mut́i `lõhki ning pani minemä Khn; küsija suu `pihta ei `lüia, aga `võtja näpude `piale lüiasse PJg; `lü̬ü̬mene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed; [tuleb] Aru `persest pähe `lüia Hää; löön lõuad `kurku Kei; lõin käe nii `vasta `lauda, et valus kohe; ko teene lööb `vasta `silmi, [siis] silmäd `kargavad tuld; akkasime `rammu `katsuma ja ma lõin ta nii jalust maha; sepal poiss ikke koa `kõrves, `aitab `lüia; poiss lõi `kamre `akna `sisse Juu; [lehm] ei lase `lüpsa, `ämre lüönd laiaks Tür; ära mine, obune võib `lüia Koe; poiss lõi uue vikati vasta `kandu purust VMr; tuo `mampsel `seie, ma lüen vaia kõvemine `sisse Kad; lõin ta kuker`kuuti seilali maha VJg; löön sul sańdil jalad `taeva `alla Trm; kel käed, si̬i̬ lü̬ü̬b, kel suu, si̬i̬ `sõimab; minu käsi ei lüänud õma `lapsi vitsaga; minä nägin mi̬i̬ss, kellele kakssada `lü̬ü̬ki `lü̬ü̬di; `villu lüädud kepidegä, siis vanutasid villad vat́ti; lapulised õma`keskis leid vahel õege tolmu maha (kaklesid) Kod; laśk siŕbile `ambad lüia MMg; [hein] tuleb anguga `ümbert `ringi kõvasti kokku `lüia [kuhjategemisel] Ksi; `ambad lubati `kurku `lüia Lai; kui lehm täis aab, siis sealt tühimuse kohalt `löödama `sisse Plt; `tempel lüiässe kirja `piäle KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; mul om ta pääle nõnda viha, ma lü̬ü̬ss ta maa `põhja; sel om kondi `perrä lü̬ü̬d, tublist tappa saanu; vasare vaŕs läits katik lüvvän; `mustlin olli obese üless löönü (peksnud, et teda erguks teha) Krk; siss aga tulli sääl (kõrtsis) ette väedsege `sisse `lü̬ü̬misi Hel; [vikati] terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist - - ja kui `kivvi lü̬ü̬d, no siss muidugi lü̬ü̬d terä katekõrra; obesele andass oosikuga, lehmä `lü̬ü̬mist ma‿i tiiä; tapime kuan kana, Jaan kadunuke lei `kirvega ta `pu̬u̬lde`vinna, kana läits `lendu; kui uśs `riśti pooless `lü̬ü̬dänä, siss kasunava pooled kokku ja om jälle uśs; kuhja `lü̬ü̬di päält terävämbäss - - tu̬u̬ lei, kes kuhja otsan `olli, peśs `kuhja pääld kokkupoole; `lü̬ü̬di käśe `lämmäss, `vasta `pihta Ran; miul om kõ̭ik ameti `seĺgess opitu - - tulep `sü̬ü̬mine vai `lü̬ü̬mine, mia ti̬i̬ kõ̭ik läbi; lü̬ü̬ si̬i̬ saevass maa `sisse; ole ää laits, lü̬ü̬ mu `säĺgä (vihtle); pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits; `minti sepä manu, sepp lei sirbile `amba suhu Nõo; ei olõ `lü̬ü̬düski kellestiki inemisest saanu ja mina esi kah es lü̬ü̬ mitte kedägi Ote; Pinil om jalg `perrä lü̬ü̬d, no likatass `jalga; naiseʔ pidiväʔ `põuda `lü̬ü̬mä (mullapanku purustama); `akna kruut oĺl jäl˽puruss `lü̬ü̬dü Urv; virut́ kunna `vasta maad, lei `ku̬u̬luss `õkva Krl; `leie käe välläʔ, ku `kirvõga puud lät́si raguma; ala˽lüü˛ü˽tõist; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei˽lüüʔ, ku˽`võtma lähäde, siss lüüäss päkki pääle; vassaŕ `lü̬ü̬di jo mahaʔ, medä sa vi̬i̬l pakut (oksjonil); nuia `otsa om naal `lü̬ü̬d, et `iäga ei nilvastu mahaʔ; tu̬u̬ lü̬ü̬ vasarõga `pähkne `kat́ski Har; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ; oss lei `silmä, lei silmä `kat́skiʔ; lehmäle ei˽tohe˽lüvväʔ kooridu vitsaga; Nii kõvastõ pidi nu̬u̬˽`kapsta kińni `lü̬ü̬mä, et vesi pääle˽tuĺl; sattõ iä pääle ja päänaha lei `kat́ski Rõu; ku külm ilm talvõl, sõ̭ss mine˽`mõtsa, lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; paĺlo siss muido taad `lü̬ü̬mist ette tulõ, a iks suu peräst; `vargusõ pääl oĺl täl jalg `kat́ski lü̬ü̬d; oĺl löönü˽tu̬u̬ ussõ `maahha Vas; lasõ hobõsõl umma `tahtmest `peŕrä tökotadaʔ, löögu‿i·ʔ piidsagaʔ; hüd́si `pańti paku pääle, sõss [poisikesed] leiväʔ `kirvõsilmäga sinnä˽pääle, sõss ańd suurõ paugahusõ Räp; lüvväss rusiguga `rindu, et jummal lasõʔ ar mullõ patuʔ Lut; maha lööma ära tapma, surnuks lööma lihunik lei `luoma maha, `kirvegä `lüöväd Lüg; Lüö vai maha, `inge taga mul koppika `rohkemb ei ole IisR; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; se `löödi üsna jala pεεld maha Emm; saand ussi maha `lüia Mih; Sie siis `undrehti kua praõgu, kui `sioksõ aśja päräst maha leüässe Khn; Ära lase ennast koera pähe maha `lüia Hää; see koer tahaks maha `lüia, temaga ei `tehta kedagi Juu; oleks tema nüid obuse ette pand ja minema läind, siis nemad oleks ta ikke tee pial maha löönd Ann; neid vanu `ärgi ika nagu obune, lüiakse maha sigadele Koe; lei ühe kana maha Kod; ku ma ta kätte saa, ma lü̬ü̬ ta maha Krk; ku ma oless väli tark ollu, ma‿less `saibaga tu `varga maha löönu Puh; lü̬ü̬ vai maha, ta ti̬i̬b ikke oma koomuskit; ollu `ulka raha, aga `lü̬ü̬du maha, ei ole `lastu tulla tedä tolle raha`ku̬u̬rmaga; `uhke `rõiva säĺlän, lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdrigu annaga maha Nõo; pini om maru kuri, ma õks ta üt́skõrd mahaʔ lüü Har; Mõ̭ni lehm vai puĺlikõnõ `lü̬ü̬di mahaʔ Rõu || piltl tuul lüöb tulukese `surnest (kustutab ära) Lüg; meie lätsime ommuku `pääle, õdagu tagasime ärä (taganesime), sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran b. müntima riik lüöb raha, ei muu lüö `kiegi Lüg; linnas lüiasse raha Trm; `pääle Rimmi sõda, ku ni̬i̬ kulla ja õbe om kokku korjat, sõss olli `kuntru ja `kaupme esi rahasit löönü Krk c. ahinguga, västraga vms lüües kala (või hüljest) püüdma otti ahingi ja läks kala `lüöma VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas Lüg; [ta] oli ühe kina `ülge löönd Jäm; maa äärest mennakse `lööma - - nuiaga lüiakse Pha; lahe `ääri kade saab ahingaga lüia Kse; kui meri oli plank vaga, siis nägid kus‿ned angerjad olid, said selle siis ää `lüia Tõs; Terve üe läbi sai müttä `leüä, aga olõs ühe siia suan; Mede vana suan siokõst suurt augi ahengaga `leüä, et murdn varrõ ää Khn; ahingiga soab kala `seĺga `löödud Rap; avi `lü̬ü̬mine, muud kala ei sua lüädä, muud kala tulussega ei lüädä ku avi Kod; tuli põleb lootsika otsa piäl, tule `valgel `västregä lü̬ü̬b KJn; kala `lü̬ü̬mise väster, kisakse otsan Trv; mi̬i̬ss sais `västrägä `vennen ja kui kala näi, lei ärä Ran; kui sügise om nu̬u̬r iä, mes pääl kand, siss poesikse leivä `vempega `lutse Kam; `haugi lüvväss `västrägäʔ Plv d. (tulelöömisest) `taelasse `lüödi tuld, linase `riide `pulber oli, `pulbriga sai tuld `vuetud Jõe; tuleraavaga lüiasse tuld pölema Khk; köbjas, sellega sai ju vanal ajal tuld `löödud Vll; tael `pandi tulerava vahele ja `löödi tuli `külge Muh; tulerauaga `löödi kibi `vastu ja siis tuli läks taela `külgi; ega naised osand tuld `lüiä Mar; taela ja tule rauaga `lüödi tuld JJn; ega sie tule `lüemine `kerge ole Sim; mina olin laps ikke - - kui isa tuld lõi ravvast Pal; vanast tikka ei olnud, siis löödi tuld Äks; taala tüḱk `panti ravva `küĺgi, kui tuld lüvväs Vil; tagel - - `panti kivi `pääle ja ravvage `lü̬ü̬di tuli üless Krk; räni küllest `lü̬ü̬di tuli `väĺlä pessi `külge Ran; räniga tu̬u̬l tulõssõl lü̬ü̬ tulõ vallalõ Har e. (viske- või löögimängude mängimisest) `meie `mängisime siga, siis `tõine lei mõnikõrd kive `tõise iest `vällä Lüg; see o poiste amet, `kurni `lüia Khk; poisid löövad kalidega ketast; lapsed löid `letliku kiviga `lesta, mitu `lesta igaüks sai, mitu `korda kivi `väĺja üppas Mus; Poisid läksid mere `ääre `lutsu `lööma; Ega pühapäe on suur palli `löömine Pöi; vähike `lestlik kivi oo ja sennega `lööda `lesta Emm; `kurni `löödi Mar; Poõsid `leüäd tanavas `kjõtsu Khn; `enne oli julga `löömene - - kepigä `löödi `julka; poisid läksid muna `löömä Juu; meie lüöme ikke siŕgat́sid, poisid lüövad siŕgat́sid ja tidrukud mäńgivad kiva JõeK; vede`tilpu lüäväd kividega vede jäären Kod; lõeme `kuŕni. nüid ei ole enäm kuŕni `lü̬ü̬mest KJn; lapsed löövad `kat́skid SJn; nakkami˽kirbu`lü̬ü̬mist `mäńgmä, nakkami˽`kirpu `lü̬ü̬mä; ku ma vi̬i̬l `väikene oĺli, sõ̭ss sai tõistõ lastõga pini`pulka `lü̬ü̬düss Kan; `poiskõsõʔ lööväʔ `paĺli Plv; kumanit̀sa `lü̬ü̬di - - tetti tu puinõ tu muna sääne, s‿tud `aeti sinnä imä`hauda; `kirpu `lü̬ü̬di õks ińne kodo minekit vai magama minekit Se

2. a. naelte, pulkade vm sisselöömisega kinnitama tahab `kirve `varrele kiil `õtsa lüä, `muidu tuleb `vällä Lüg; tall (tald) lüiasse nakkidega `alla; nüid lüiasse nahk naeltega `seina Muh; Et ta (vikat) äi lönguks, peaks `vaiu vahele `lööma Emm; `jeesus `olle `risti `löödud Tõs; Mia lähä `varna seenä `külge `lüemä; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; põdra sarved `löödas `seina varnaks Hää; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; soabastele tulid pooled tallad `alla `lüia Tür; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni Kod; teĺle ei seisä muidu kogusin, ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; lü̬ü̬ mõni vagi `seinä Krk; miu esä lei puu `pulkega paenatuse `kinni, kui ta `vastse ri̬i̬ `teie; ku obene kolme `aastasess saab, siss `lüvväss raud kabjale `alla; ma pia `sahvri lakke üits raud konk `lü̬ü̬mä, kos ma leevä `otsa pane Nõo; kaariʔ lüvväss `nakloga ja puu `puńnega põh́alavva `külge kińni; saina oĺl `lü̬ü̬dü puu varn, kos mulgu `luitside jaost Võn; lät́s hobõst `rauda `lü̬ü̬mä (rautama); ku hobõsõl neli `jalga tahat `rauda lüüäʔ, siss piat kol˽kümmend kat́s hobõsõraua `naala `ostma Har b. katma, vooderdama `enne õli `latrun `karraga (plekiga) `lüödod; mõnel on `pilli`ruoga `lüödod `seinäd; mõni lüöb tua siest leppa `pulkidega ja save sene `pääle, `muidu savi ei `seisa Lüg; maja on `laudoga päält `vällä `lüödü Vai; See oli kena maja, `laudadega oli `löödud ja värvitud oli Pöi; pulmamaea seenad olid kangastega `löödud, `ümmer seena, kus pruut́ `istus Mih; lagi on papiga ära `lüödud Ris; see maja sein on `laudega `löödud, teene on paĺlas Juu; arilikule uksele on `lü̬ü̬dud vi̬i̬l `vu̬u̬der `piäle; suań ehk sõedovanger `lü̬ü̬di karraga sidess ärä Kod; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud Lai; `laudege lüvväss äräde, lavva lüvväss `pääle seinäl; luśtoone - - kasetohuge olli ärä lü̬ü̬d ja kasetohukatuss kah Krk; `lü̬ü̬di edimäld `lauduga `veśke kihä ärä, peräst `lü̬ü̬di `laastega üle vi̬i̬l Ran; mul tsõdsõpojal om tarõ papõrdõga sisest vällä lü̬ü̬d, noo‿m nigu härrätarõ Har c. (katusetegemisest) `ennevanast `lüödi kattust puha pikki `piergudegä Lüg; Kibe mees oli leki katust `lööma, see‿s ole ta käe midagi Pöi; katost tegevad, suure labidaga lüüasse ülesse tätta Mar; [ta] lõi oma toa katuse joba `peale Juu; katus on `vaĺmis, ärä lüädud; õlekatuss tehässe, aga `sindrikatuss lüädässe Kod; ku maja on roovitud, siis akatasse katust `lü̬ü̬mä KJn; katuse `lü̬ü̬mise nagla Krk; laastu katust `lü̬ü̬di järjest kõrra `viisi Ran; jät́t mul katusse löömätä Rõn; ma võt́i Masa `rahva elumaja katusõ lüüäʔ; ma olli - - laua katust löömän Har d. kokku klopsima lööb kapi kogu, teeb ta `valmis Khk; löö see kaśt kokku Mar; vanaste olid `aśtad lauadest kokku `lüödud Ris; asemed olid puust `tehtud, lauad kokku `lüedud JJn; kaśt [oli] neljast lauast kokku `lüedud VMr; kravat `oĺli `pośtest ja `laudust kokku `lü̬ü̬du Nõo; suuŕ kaśt oĺl lavvust kokku lü̬ü̬d, kon rüä˽sisen Urv

3. raiuma, lõhestama; tahuma lei `õvves paar `pieru lõhandikku `valmis; `lõipu `küljest `lüödi `särmed `kirvega Lüg; suured alud, nende küljest sai `löödud, letsiga `löödi `piirgu Kär; Löö mõned aad; `Sitke puu oli, aga `lõhki lõi Pöi; löö `pilpud ja pane tuli pölema Emm; `löödi `piirgo ja `pandi süsi kahe piiro vahele; puid lüüasse suurest laastost ää - - siis akatasse - - vähiksi laastosi `lööma Mar; löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; jäme puu alg - - ei lähä `ahju, löö `lõhki Tõs; `piirgu soab `löödud ikke kase lõmmust Juu; lõin pakupial agu; `teiba ots tuleb teravast `lüia, muidu ei lähe maa `sisse Amb; `lüedi kahe sõrme `paksused pieru alud VMr; oli suurest laastust `löödud, põld iast `tehtud Lai; saare pakud - - kõik oĺlid `lõhki `lü̬ü̬dud ja senna unikusse pillutud; vanad rehe toad on löömätä `paĺkidest `tehtud KJn; kase lõmmud oĺlid ärä kuevatud, säält `lü̬ü̬di `pi̬i̬rgu Vil; ma lei suurest lastust ärä, `puhtamp tü̬ü̬ om sinu asi Hel; kas `olli tarviss `lenki tetä, vai tala - - `tuĺli paĺk `kanti lüvvä; võsast `lü̬ü̬di agu; vene kirvess om raguda ää, aga `lahki lüvvä ei saa Ran; [laetalad] `oĺliva ümärigu, kes‿si neid `lü̬ü̬mä nakass Kam; Ega ennembi `paĺke es lüvvä, pua ümärigult `pańti `saina Rõn; tu̬u̬ om vana `liipri miiśs, tu mõist `liiprid lüüäʔ; lüü˽sa taast pedäje plukist lõmmu puid kah Har; pluḱk um ilmä `lahki löömäldä puu, halg, tu̬u̬ um `lahki `lü̬ü̬düʔ Rõu; mõtsameheʔ löövä `pruusõ mõtsah Plv || kaatriga lõikama `laudu lööväʔ ni `lasta lööväʔ; oli lippe löömäh Se

4. (koodiga, kurikaga jne) peksma a. (viljapeksmisest, -rabamisest) `pääle `püöramist `lüödi [vihud] `kolma `kerda üle VNg; `lüögä `kõrda, siis on `kerge `peksädä Lüg; viho `latvad `lüödi `vasta `seinä, siis sie `vilja karises sääld `vällä Vai; mis tuast ikka vihk tuli, see `löödi korra läbi Ans; parssil kuivatud ruki vihk `löödi `vasto `seina LNg; laed `pandi maha, siiss akati `varta `lööma Mih; mina ole `varta küll löön Tõs; lau pääl `lü̬ü̬di pindadega, `pinta `ańti Hää; kaks `korda sai üle `lüödud, vardaga ei jõund jo läbi `lüia Amb; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; meil oli kahe jalaga pińk - - selle `vasta siis `lüedi ladva `plartsti, `plartsti JJn; `korda lüüasse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; koodiga tuli ühe korra `lüia, trämps trämps trämps, `taktis lõivad Trm; ku ladvad o ära rabatud, siis lüätse tüvikod kua kõrd vassa `seinä Kod; ku sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale Pal; lade oli maas, koodiga sai terad `väĺla põrutada Plt; i̬i̬st`otsa `lü̬ü̬di siss sedä tüve `vastu `penki, oĺlid tüve`lü̬ü̬jäd Kõp; lätsive `ku̬u̬ti `lü̬ü̬mä `tarre; valla inimese rabanu rügi rehen, mõni löönü vähä ja jätten teri vihu `sissi Krk; taren rabatass rükki, väĺlän lüvväss tüve; tüvelööjäl `kästi kolm kõrra `lüvvä kõvaste - - siss olli õĺg lahe ja puhass nigu suĺg Puh; `lü̬ü̬di `vasta `peńki, ike üle pää si̬i̬ vihk käis TMr; edimäne kõrd `lü̬ü̬di `tassa, muidu oless pää otsast ärä löönü, perän `lü̬ü̬di kõvõmbide Kam; tu̬u̬ `ku̬u̬tõga `lü̬ü̬mine, tu̬u̬ `olli rassõ, obõstõga sõkutamine, tu̬u̬ oĺl nigu paremb Ote; `takti pedi `lü̬ü̬mä `ku̬u̬tõga, siis oĺl illuss kullõlda, ku ärä `vaśsu Har; ku `lü̬ü̬mä `naksit, siss külä kõllass inne Plv; koodiga ka‿ks saa ai˽lüvväʔ ku mõista aiʔ Vas; neli inemist lü̬ü̬ `pääle, nela tõlvaga taktin `lõiõ Lei b. pesukurikaga lööma lüö kurikaga `pääle, siis lähäb pesu `puhtast Lüg; sai [kangad] jõkke `viidud, sial sai virutatud kahe kurikaga - - `korda sai `lüia viel Koe; kangast lüiasse laksulaua pial kurikaga Ksi; villast kurikuga ei `löödud, aga linast `löödi kurikuga Plt; anna kurikaga `seĺgä, küll sõss `puhtase läävä Trv; kate tõlvage `mõsti `rõõvit, `lü̬ü̬di lugu `vällä Krk; [kui] kirikule lännuve, `mõsknuve `rõõvit, tõlvadege `lü̬ü̬nuve ku üit́s plakin Hel; kui kangast nakati `mõskma - - `panti likku, nakati tõlvaga läbi `lü̬ü̬mä, es panda `si̬i̬pi ei Kam; tulõ mullõ appi `rõivõid `ussõ `lü̬ü̬mä Har; lööge innõ tõlvaga, siss pankõ `ki̬i̬mä Rõu c. linu ropsima mõned `rookvad lenad kohe ää. mõned lööväd `enni suurest luust ää Mar; lähme linu suurest luust `lööma Lai; emä `lät́se linnu rabama, mina lät́si ka üten, lät́si suurest luust `lü̬ü̬mä Võn

5. löömist meenutavate liigutustega midagi tegema a. niitma tuna`mullu `läksimma `eina `lüöma. küll olen `eina lüönd, jo `neljatoistküma `aastasest `saate VNg; ei sada `suurest, udutab vahest, lüä saab küll, aga `luogo ei saa; rukki vikkastimmega `lüödi; lein sene `vilja tükki maha, tüö on `valmis Lüg; `lähmo vigastiga `otra ja `kaura `lüömä Vai; nüid pole vigadid `saaja mette, kas löö rohi roobiga maha Khk; Küüniesine sai kohe `lahti `löödud, pärast läks niidu järg `kaugemale; Nee löövad `õhtaks omal [heina] maha küll Pöi; kui oli tugev ruki, nagu mõisa põllal, `andis ikka `lüia Kse; sie `kange `eina maha `lüöma; lüö nii et vikat́ raksub, ein nagu raud JõeK; lõin selle nurga teinep̀olt ekki ära JJn; lähme `eina `lüöma - - omiku vara on ia `lüia Sim; ia ulk sai täna maha `löödud Trm; `valge juśs on kõva nigu sia arjuss, ja kui sa teda lööd, siis kärsub Lai; keda sa lü̬ü̬d, kui sa ei ole `süia saand, ei jõund kedagi `lüia Pil; `Õhtuse om vakamaa maha kah `lü̬ü̬dü Trv; no olliva `vahva poesi, leevä õdaguss tolle tüki maha Ran; ku ma `säitsmä`kümne olli, mia lei `aina nigu mi̬i̬s Puh; kes ommava vana `lü̬ü̬ja, noo lööva ilust Ote; Riśtk`aina `leime õdaguss kolm valangut maha Rõn; i̬i̬rootsuga `lü̬ü̬di rügä Har; kõŕs om vaĺmiss ja kuiv ja sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; tuu mi̬i̬ś lüü ni kõvaste `kaari, õt hamõh säläh likõ Se b. kloppima; loksutama lüöb `leiväd üless - - kie on tugev `naine, `peksäb nii et `taigen vahutab Lüg; läks obustele rokka `lööma Vll; Vana `istus `kolde `aukus ja lõi võid kogu, koor oli kausi sihes, koostaga ööritas `ömbe`rinki Pöi; või `putkus oo suur `visper, misega ületsi alatsi lüiasse Muh; `oostele saab rokka `löödod Emm; vasikatele `löödi enni ikke rukki jahu rokka Mär; `Si̬i̬pi lõigati vi̬i̬s, `lü̬ü̬di `vahtu Hää; kui või ei lähe kokku, saab pudelisse `pandud ja kokku `löödud Kei; kui muna `kooki teevad, siis löövad muna `lommi, `easte vahule Juu; `ankrud kua said kividega `lüedud `puhtaks JJn; `lüedi rokka uastele - - poisid mõlaga tagusivad Iis; mine - - löö või kokku, kui akas minema, siss läks ruttu kokku Äks; obustele `tehti rokka, `löödi rukki jahudest `valgest kui piim Lai; Ei tohi levä juurt `lendu lüvvä, siss leib aap nõust `vällä Krk; kui pütti `lü̬ü̬di, pesseti katele poole - - vesi ja kivi ja liiv sehen Ran; `ankrude `panti väikse kivi `sisse ja kivedega `lü̬ü̬di `ankru `puhtass Nõo; vanaemä tei võid, `leie pöörüssega koore anuman kokku Ote; Sõ̭ss saava˽hää˽koogiʔ, ku muna`valgõ om vatulõ lü̬ü̬d Urv; `lü̬ü̬de kirnoh `võido nigu patsin õnne; lü̬ü̬˽taa ku̬u̬ŕ kipõstõ soomilõ, muido lätt võiuss Räp; `võismelüüvä annum (võikirn) Lut || välja raputama kilud `lööda [võrgust] `välja Emm c. pumpama tämä lei pumbaga vett Kod; olli pombaga kajo, `lü̬ü̬di `lauta ka vesi, suur simendi tüńn `oĺli laodan, `sinna `lü̬ü̬di vesi `sisse Nõo; nakatass vett `lü̬ü̬mä Har d. tuksuma `tohtrid `katsuvad, kas pulss lüöb. pulss lei Jõh; süda lööb Lai; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil Plt; pane käsi `pääle, siss tunned, kud́a [süda] lü̬ü̬b Ran; ku `lambal ruttu pää ärä `lõikat, siss `tõmbab `õkva kõveride kaala, nu̬u̬ soone löövä vi̬i̬l Puh; südä - - tõenekõrd pessäp nii kõvaste, lü̬ü̬b nigu vasaraga; mia vahel kae `endä käe su̬u̬nd, lü̬ü̬b vahel üits, kaits, jääb vakka, aga mõnikõrd tuksub, ei jõvva lugeda Nõo; taal lü̬ü̬ elusu̬u̬ń vi̬i̬l `kõvva Krl; ma rapudi tedä, täl süä `liikõ, sõ̭ss nakaśs `lü̬ü̬mä Rõu e. üles lööma (hobusest) moni obune `kuerukse perast lüö iest-takka üless VNg; obone `iŋŋub, lüöb tagant üles ja tieb äält Lüg; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega, vahel lööb aiste vahel tagant üles Jaa; Obu oli tagant öles löönd ja vana kukkus seljast maha Pöi; obo lööb takka ülesse, üsna siu ja säu Mar; sel obusel koa nii luśt, lööb eest ja takka ülesse Juu; sie luom on üks viguritäkk, lüeb aga tagant ülesse Sim; kui obused täkka ot́sivad, siis inguvad ja löövad tagat üless SJn; si̬i̬ om `siande obene, et nii kui sa piitsage nähvi annad, nii temä lü̬ü̬b tagast üless Hel; sa˽`ku̬u̬rma päält maha minnä ei saaʔ, taa hopõn lüü `persega üless Har f. takti lööma kes `laulu juhatab, lööb `takti Vll; ku̬u̬l`meister annab jäält ja ise lü̬ü̬b `takti Kod; peremiss - - `olli `sände naĺlak, tu̬u̬ lei `taktit, siss tõese laoliva Puh; `takti lüvväss ku juhatadass `mängu vai `laulmist, siss juhataja lööse `taḱti Räp g. risti ette lööma vene usul on see alati, et näd lööväd `risti ette, söömä `alla ja söömä `peale lööväd Mar; mede usus oo see, et `peäme `risti ette `lööma Tõs; arjakas löönd `risti ette ja läind ukst `väĺla Nis; veneläse löövä kõ̭ik `risti ette, ku na `keŕkun om Nõo

6. üksteiste vastu lööma, midagi kokku lööma a. klaase kokku lüües terviseviina jooma `juasse `tervisse `liikusi `pulma ajal, siis `lüässe `klaasid kokko Lüg; nihukste suurte `jootode peal, siis löövad klaasid kokku ja `soobvad `õnne Mar; `talve olime - - varrul, lõeme seal nõnna kloasid kokko et kõlises Juu; siss ku nakati `mõŕsalõ `müt́si pähä `pandma, siss `ju̬u̬di `viina ja `lü̬ü̬di `laaśõ kokko Har b. patsi lööma kui isa `andas `saia vai `kompekki, siis laps pidi ikke `patsi `lüömä, lõi kõhe, et `plaksus `vasta pihu Lüg; lüö onolo `patsi Vai; Lapsed `tahtsid `kangeste `patsi `lüia Han; `pat́si `löömesega laps tänab Kei; löö `pat́si, siis õled üvä laps Trm; `väikõni lat́s lü̬ü̬ `pat́si Krl c. (jõulu ajal) õletuustiga üksteist peksma lapsed lõivad `paśsi jõulu`lauba `õhtal, keerutasid `õĺgedest paśsi HJn; jõulu pühäd‿al `lü̬ü̬di `passi. õle tetti kablass, jämme junniss, `lü̬ü̬di tõisel `pihta Krk; jõolu`lauba `tu̬u̬di õlet `sisse ja pikäd õlet `tarre maha, siss latset `mäńgsevä sääl ja leevä `paśsi TMr; paśsi `lü̬ü̬mine - - toda `naĺja tet́ti `pulmõ pääl. tuĺliva noorõmehe kokko ja `naksiva `paśsi `lü̬ü̬mä Võn; vanast `lü̬ü̬di `passi, tetti õlist köüds ja märräti Ote; `paśsi `lü̬ü̬di vanast. jõulu `puulbä `tuudi olõʔ `sisse, kääneti `kuŕsti ja `naati üt́stõsõlõ `lü̬ü̬mä Plv d. (puksimisest) jäärud löövad `puksu, panevad sarbed kokku Mar; `oinad löövad `puksi Mär; ema`lambad lüevad vahel koa `puksu JMd; `õinad lüäväd `puksu, nõnnagu sarved plaksuvad Kod

7. a. (välgulöömisest); välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama jne siin on `praegastki midagi `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, aina lüöb `senna Jõe; välk lei `sisse, tuld keik kõhad täis; välk lei `metsävahil siä `surnest Lüg; kou löi maja ära (lõi majja sisse) Jäm; ea pool löi eile `öhta `välku Khk; Suur kena puu oli, aga kõue lõi öhe sui `sisse Pöi; `pitkne lõi kohe majase; kõueke lõi maa põlema Muh; Kui müristab ja `valku lööb, siis vanapagan `silku sööb Rei; tänä oo üks `kange valgu `löömene Mar; `pikne lõi `sõstra `põesasse, oless ta üks nuuks edessi löönd, oless majasse löönd Kir; `kuiva `välku lööb Var; `pikne lööb `alla äkki säuh ja säuh Tõs; Juba lei `valku, varssi akkab müristämä Khn; ära vahe `akna all, `pikne lööb `sisse kah Vän; `pikne lü̬ü̬b puu ära Hää; `pikne oli möda vahart ala lüön Ris; `pikne lõi tuppa ja lõi `tütre `kamresse `surnuks Juu; väljas lüöb `välku JMd; kuuskümmend `aastad kui `pikne lõi elumaja põlema - - põles `maani maha VMr; sialsamas `lüöndki välk mõlemite `pihta Rak; välk lei uksess ja `aknass; lei `välku, tuli `ju̬u̬ksi silmiss `mü̬ü̬dä Kod; `pikne lõi kõrtsi põlema; kui `pikne lü̬ü̬b põlema, siis ei kustuta `keegi Pal; ma olen nähnud, kos [pikne] lööb kuuse puru, `algudest kohe Lai; käis kõva kärgatus, lõi kusagile `sisse Plt; `välku lõi sihva-sahva KJn; `pikne `lü̬ü̬magi `tamme, temal on laialdased juured SJn; piken lei karjal sekka - - lei kolm `lu̬u̬ma ärä, sinitse juti käisiv üle küĺle Pst; ku aamtaladel `risti otsan ei ole, siis lü̬ü̬ pikken ärä Krk; päĺk lü̬ü̬b nüid kõik viĺlä valmiss Ran; vette `piḱne ei löönä, nõnda na kõneliva; vanami̬i̬ss ai pää `aknast `väĺlä ja välk lei poole pää seest elu ärä, tõese poolega eläss vi̬i̬l mitu `aastat Puh; vanast `panti iks prügi `suitsema - - et siss ei lü̬ü̬ väĺk `sisse; illuss kõjo, aga `piḱne lei ladva ärä; välk lei mehe kooluss, aga maja palama‿ss lü̬ü̬ Nõo; `piḱne võip `lüvvä `kivvi ja maa `siśse ja - - kohe taht Kam; ega˽minnu `piknõ es lü̬ü̬ʔ, tu `kangõ mürrin, tu̬u̬ lei mu mahaʔ; nigu `piknõ löönüʔ, nii tuli joosnu `auda ja kirst palama; `piknõ lei ku˽tsärätäss sinnä˽tsiŕbi pääle Urv; `piḱse om mäel kõo `puhtass puruss pinnõlõ löönüʔ; välgü lei periss tarõ `aknõst `sisse Har; sääl mäe takahn lei [välk] suurõ pedäjä purulõ; mõ̭nõ um `piḱne löönu˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ; `piḱne lei mineva suvõl `lehmi, surmaśs mitu tüḱkü Rõu; pühä `piḱsekene, lü̬ü̬˽no minno purus, jahva˽jahuss Vas; `piḱne lei ärʔ poisiʔ; `piḱne lei talo palama. inemise˽saa as hukka, a no elo `paĺli ärʔ Se || `poisi suu lüöb `välku (naerab) VNg b. sademete või tuule tagajärjel vilja vm lamandama või puruks peksma tuul lüöb `vilja maha, siis ei saa `niitada Lüg; rahe löi rugid maha Khk; vihm lööb kaunad `lõhki Muh; rahe lõi kõik viĺlad puruks Mär; `väetimad linad, ega sedä vihm maha ei löö, aga mis vägev lina, selle lööb vihm maha Vig; Raeterad löövad lihavad lehed kõik risus maha Han; rae oo tämmu ruki ära löön Aud; rahe lüön rukis puoleks kui ruĺliga Ris; `raske vihm lõi rukki maha Kei; lüend rahed kõik purust rukkid VMr; rahe lõi kõik sodist, aedviĺlad ja Äks; kui `kange tuulega `vihma tuleb, siis lööb viĺja maha Lai; mõtsan marja ka är löönü, kus‿si rahe jut́t läits, säält tei puha lagess Krk; rahe lü̬ü̬b rüä kure`põlve Ran; räese tegi jäĺedät kahju, lei mul kõ̭iḱ rüä puruss, `kapsta lehe ka lei `mulke täis; ta‿m `maaline ain, vihm om maha löönu Nõo; räise lü̬ü̬p `erne ja viĺlä ja `kapsta ja kõ̭iḱ aia kraaḿ lähäp Ote; lumi oĺl kat́s `päivä maahn - - hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; räüsäga lei ar rüä. orasõlõ vil ŕauss tähendä‿i· midägiʔ, a kuʔ `vaĺmi viĺä lüü ar, siss olt leeväst ilma Se; jegä lüü rüäʔ `põĺvi (murrab kõrre pooleks) Lut c. tolmu kinni lööma (vihmast) vihm lüöb `tolmu `kinni. tuli küll vähä, aga lei `kinni Lüg; tuleks `niigid pailu `vihma, et selle tolmu `kinni lööb Khk; las `tulla [vihma], lööb tolmu `kinni Tõs; üsna ea, vihm lõi tolmu `kińni, nüid tee ei `tolma `ühti Juu; nüid tule `vihma, lü̬ü̬ tolmu `kinni Krk; vihm lüü tolmu kińniʔ Har d. (muud juhud) tuul lõhub pesu, lööb `lõhki, ku ta `vaĺlu virutab Aud; nii suured raheterad tuld, et lõi `akna kruudud kat́ti Juu; tuul visass `akna `vasta `saina, lei kolm `kruuti `katski Nõo; vana `hu̬u̬nõ oĺl kokko löönüʔ tuuĺ Plv

II. (helide tekitamisest või andmisest) 1. heli tekitamisega teatama või märku andma `mõisas käis `küögi`tütrik kloba `lüömäs; õli pere kell, `sengä `lüödi `lõunele; lokk lei `õhtalle juo Lüg; kui loga `löödi, siis teu vaimud said `sööma; rapp lööb, siis `kuultesse, koes loom on Khk; `Mõisas oli kell, pere kell oli missega pere `sööma `löödi. Tükk raua lapakad oli `kuskil ölal, kubjas virutas vasaraga `sönna `pihta Pöi; kui õnnetus ehk tulekaho oo, siis akatasse kloba `lööma Mar; mõisa ärg oli nii tark, et kui keskommiku `löödi kola, jäi `seisma Kul; kutsutse kojo, lüiäse lokki Tõs; lõi `klaśsi - - siis täisvah́t tuleb tekki, laeva kamandu on siis kõik jalul Hää; `löödi karja kola omiku, kui kari läks `väĺlä. lauad rippusid karja väräväs puu `küĺgis, `löödi plau, plau Juu; `lüödi kola, et pere `süöma tuleb Koe; kes näeb tuld, lü̬ü̬b kola; leid kola pruudile järele, et meks ei and `viina. tõid pada ja pańnid `väĺjä, leid kola Kod; ku `mõisates kolad lõevad, siis läksivad talurahvass ka `sü̬ü̬ma, keskommukut pidama Äks; `mõisas `löödi `kolku, kubja naine ikke oli se lööja Lai; kell katese lüvväss `valla, `kümnest lüvväss `kinni Krk; kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel; ku kell kõlatap, siss piap ruttu võrgu `väĺlä `tõstma Puh; ma olli ka iks künnipoiss, ku vi̬i̬l `kolki `lü̬ü̬di Nõo; `mõisan oĺl kelläaig, `lü̬ü̬di uma koĺk, sis oĺl kat́s `tuńni söögi`aigo Võn; `Mõisa loṕp `lü̬ü̬di, siss lätsivä talurahvass kah Rõn; mõ̭nõn talun oĺl kloṕp üless pant - - oĺli `puudsõ vai rauadsõ vasarõʔ, nuidõga `lü̬ü̬di laua pääle, ku `kaŕja kodu kutsuti Har; ko koh tulõkaih om, sis ka lüvväss kolla Se

2. helistama või helisema (kirikukelladest) kerikumies läks `kellä `lüömä, õppetaja akkab juo tulemaie; kerik `lüödi `sisse, `jutlus akkab `pääle Lüg; kirgulised `lähtvad `kirku, kut kirk `sisse lüiaste Jäm; ma‿s olegid nii kaua sihes, kut kirk `välja `löödi Khk; lõi `surnole `kella Kul; lüiakse kirikut `sisse ja `surnutele `kella. ma käesin koa ükskord `tornis, peab ikke õppind olema, et sa nad `löödud soad Juu; püha lüedi `sisse Kad; vene kerikun kelläd lüäväd Kod; si̬i̬ nädäl pääle lihade `lü̬ü̬di `kellä. olli vahet, raasikse aa peräst `jälle Krk; rikkale `lü̬ü̬di kate kelläga eńge`kellä, `vaesele `lü̬ü̬di üte kelläga Puh; pühäbä ommuku siss `keŕku kellä löövä, inemise lähvä `keŕkude; ku surnuga `mińti, siss kell lei niikavva ku kabelide saeva; eńge`kellä `lü̬ü̬di egäle ütele, kedä mateti Nõo; pühäpääväl ku kolmass kell lüüäss, siss lätt kerik `sisse Har; oĺl sõ̭ss matõt är˽külʔ, a ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda; `keŕko`kellä joba `lü̬ü̬di, ku `keśkmäne kell jo ärʔ um lü̬ü̬d, siss tulõ `sisseminegi kell Plv; keistri lüü `keĺli ni lätt är kerikulõ Lut || möni lööb `kella alati küla kattu (kannab jutte edasi) Khk; kis `tühja juttu tieb - - lüöb `kella Hag

3. a. laulma; häälitsusi andma; heli tekitama Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb Kuu; õli külm `nõnda kõva, et puud ja `seinad `praksusivad, `leivad `nõnda ku `püssi `paugid; `üöbik lüöb `metsäs oma lugusi; poiss on `kange vilet `lüömä; emä`tetre akkab `suskama - - lüöb `suska; `lapsed `juoksevad - - ja `lüöväd kila Lüg; `lüömö `laulu `lahti; `kissa lüöb `nurru Vai; konnad `akvad kevade vara `pεεle `kürru `lööma Khk; [särgede] Kudemise aeg on käe, juba akkavad `laksu `lööma Pöi; kõik aja `teibad löövad `plõksu Mär; lõks`aspled, nee lööväd `lõksu, kui kuuskümmend `lõnga täis oo Vig; Ku pääsuksed `õhta i̬i̬s madalasti `lendavad ja vit́ti löövad, tuleb teine päe `vihma; `peidlatega lü̬ü̬d `nipsu Hää; ei müno mokad änam vilet lüö; `vaikse ilmaga mängivad kalad, `lüövad vie peal sabaga `lupsu Ris; löön `sulle `lipsu (nipsu) nina `alla Juu; kui tedre poaritamise aeg on, siis lüöb `sihku Jür; külm lüeb `tiksu VJg; sõidab nii et maa lööb `põrri Trm; vü̬ü̬rihmaga lüäväd `laksu; viligä lü̬ü̬b laaluviisid `väĺjä Kod; kellele ülekohut `tehti, see lõi lärmi `lahti Lai; isi läind lammastega Jõgeva `poole - - ja löönd `laulu Plt; kaśsi vurrud `püśti, kaśs lü̬ü̬b `nurru KJn; kala lööve `laksu ännäge; lööme üit́s laul `valla Krk; vahel `oĺli kõva küĺm, lei aid`saiban `plaksu; pahand lastega, lei `mürtsu Ran; tule säält tule veerest ärä, ao nakava `plõksu `lü̬ü̬mä; ku ta täis joonu om, siss lü̬ü̬b `larmi ja pessäp kõ̭ik segi Nõo; tõne päiv satap `vihma, tõne päiv om küĺm, lü̬ü̬p `tiksu ja `plaksu Kam; tsisaśk lei `laksu Rõn; mul ka˽mõ̭nikõrd oĺl tan haina rit́sik `sisse tulnuʔ, tu̬u̬ lei kui Urv; mihe nakasõ `laulu `lü̬ü̬mä, ku˽`viina saavaʔ Har; setoʔ lööväʔ lekorit Plv; lü̬ü̬ `laulu küllä piteh ja käü `ü̬ü̬se `tüt́rikka man Vas b. (pillimängimisest) lüöb `kanneld; `köster on `kange erilaid `lüömä; lüö üks lugu `vällä, üks `tantsu tükk Lüg; `Rummi ta oli vali mees `lööma Pöi; ma akka sari `luike `lööma Muh; kaks surt preilnad tulnd tuppa ja `tantsima, ise löönd lugusid Mar; `köster - - lööb orilud Vig; trumm lüiatse pillile `kõrva Kse; ma mõestan paelo paramid logosid kui see oo, aga ma ei taha täna `lüia Mih; siis `löödi pill `lahti Tõs; poisikesed löövad `rummu Tor; lõi toru`piĺli Hää; löö nüid lugu `piĺli Juu; siis oli ike torupiĺlil ka lugu selle järele, ega ta sis iga tükki lüend Kad; kanle lüäjäd - - õlid vanal ajal Kod; vanad mehed peris lööväd lehe `piĺli KJn; `rommi lüvväss kate otsa `pihta Krk; mu˽poig - - opiss `kandlõ `mäńgmist. üte lugu lei jo välläʔ Har; hädä ei˽tulõ˽toro`piĺli lüvven ega˽pahanduss piibarit `puhkõn Rõu; ma lää lõõdsa `piĺli `lü̬ü̬mä Plv; jarmonit lööse; `kiika lei Se; õdakudsõl üül tulõvaʔ ni `kiikoga ni barabaǹnõga ni bubinidega ni `kõikiga lüvveh (nõidadest) Lut c. (seinakella löömisest) kell lei kolm, aig on juo `karja `mennä Lüg; onts kellu kümme εε löönd Khk; Kellu akkas juba `kuute `lööma, kui ma `ärkasi Pöi; kell lõi jo kolm ää Tõs; seni ta müras, ku kell südaü̬ü̬d lõi Hää; kell lõi üks, pean nüid `lüpsma minema; ta lööb küll, aga ega ta `õigeste löö Juu; kell lõi parajast kaks Trm; kellä `lü̬ü̬mised one segi Kod; kell om kol˽vällä löönüʔ Har d. (nutmisest) `kaotas oma raha `vällä - - lei `pilli `lahti; Paha laps, `ühtälugu lüöb lusi`pilli Lüg; laps akkab aga `peale `irri `lööma `jälle Muh; mis joru sa nüid lüöd JõeK; laps lüöb õige `luĺli Iis; kül‿tä lei `luĺli - - siĺmist ju̬u̬sk vesi maha, esi lei `luĺli Kam; Ka‿kuʔ uma piĺli vallalõ lei, sõ̭s laśk ku˽passuń Rõu

4. (rääkimisest, lobisemisest) küll sie - - lüöb sedä mokka; `räägi jutto, lüö üks lugu Lüg; sie on üks tühi kielekõlksu `lüömine Hag; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; ia jutu lööja oli - - `alba juttu ei saa `lüia, lõi iad juttu Lai; lü̬ü̬ sedä `lirti nõnda paĺlu ku tahat, siu lirdist ei `vaate `kennigi (keelepeksust) Krk

III. (intensiivselt) midagi tegema 1. a. (järsku) energiliselt midagi tegema nüüd pisikesed `lapsed lähävad `puodi - - `lüövad letti `pääle rahakotti `lahti ja `ostavad `saia VNg; iga `tüöle lüön `kinni (teen kõiki töid); luom lei `põigite `augu `pääle, `tõine ei `pääse `aiast `vällä; `lüödi raja kahe `krundi vahele, maa `mõõtjad leid; lüö `raamat `lahti; kie ikke `ambad `külge lei ja `ammustas, sie suri kõhe Lüg; `laiva `seilid `lüödi `lahti; rotta löi (jäi) äkkiste `seisoma Vai; `löödi uus kaev Khk; ma löi tagatsi, `pöörtsi tagatsi Pha; ma tule löö `käia `ümber Vll; Ole mees löö pudel `lahti Pöi; rebane tuleb ja lööb ennast `istuma Noa; kui roogitud, siis löö keerd `sisse, pane pengi `peäle ja `tõmma `kinni Vig; obused lõid kolmekesi `püsti orijalade `moodi Tõs; lüön paela `sõĺmi Ris; lõin `õues `riided `lahti, `voatasin, kas on `koitama läind; lööme jutud `lahti, mis me mud́u tumma `moodi seesame; `enne sai `linnes turul `käidud, siis `löödi või `vankre eäre peal püt́ist `väĺla ikke klõmps-klõmps Juu; [nad] pidid ikka rahadega olema, kui nii suured pulmad ülesse lõivad JJn; lõi õlmad `lahti Trm; vana Kustale lüädud sõit `sisse; leid `kińni selle pud́eli (jõid ära); ei `aita kedägi, mu‿ku lü̬ü̬ palve `lahti; lü̬ü̬b müt́si `kukla taha Kod; kui ooletult akki lõid (tegid), tuul `lõhkus ära Pal; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; ära karda, me oleme veel noored inimesed, küll ma löön `poegi kah sul; `teisi `tõmmab nagu ull koer lööb `ammad `küĺge (tagarääkimisest); oli nõus ja lõi `peaga (noogutas) Plt; lei raamatu `valla Hls; lü̬ü̬ perä`airu kõvasti, siis saame ennemp. muidu kannap nooda loomusse päält ärä Ran; ommuku jälle `lü̬ü̬di tuli [pliidi] `alla ja keedeti Nõo; ma˽kääni - - mõtsati̬i̬d `sõitma, ni hopõń lei äkki `riśti; kana˽leivä vao paheldõ; lüü no `õkva täüe `jouga pääle (tööd alustades); enne oĺl tuuĺ põhjast, no˽lüü jo `lõunõ pu̬u̬lt; ku [jänes] minnu näḱk enne, siss lei kõtulõ mahaʔ Har; sängüʔ olliʔ üless `lü̬ü̬düʔ; ku mul häü `tunmist ei olõss olnuʔ, sõ̭ss ma‿lõss tu̬u̬ livvatävve `vorstõ kõ̭iḱ kińni˽löönüʔ (ära söönud); mul um taad `lü̬ü̬mist (tegemist) paĺlo Plv; esä pańd üt́s tõiśskümme `mõ̭õ̭tu nissa pääle, lät́s `püüd́lit `lü̬ü̬mä Vas; seto˽`korssiva nu räbälä ärʔ, Räpinäl oĺl papõri vabrik, `veievä˽sinnäʔ, `lü̬ü̬di papõrist; kaŕuśs lei `hindä haańa `sisse `lõsso (peitis ära) Räp; `püüd́lit `lü̬ü̬di kivi man; `lü̬ü̬di `piĺti (pildistati); lööse mullõ vi̬i̬l peräkõrra naasõss (hakkab mulle viimati naiseks) Se || meni `talvel raha `lüöma (teenima), meni `metsä `tüöle Lüg b. piltl heitma `päike `töusis, akkas puna `lööma Pha; hummogu `varra om nät́äʔ, ku päiv mäńg, lüü kõ̭iksugutsit `väŕme Se

2. a. (keha või kehaosa asendi järsust muutmisest) lööb `varbad `arki Khk; Vahest lööb [musträstas] änna `tiivade vahele `püsti kut pöial Pöi; lõi pea maha ja jäi tukkuma Kei; `uhkust täis, lõi nii pea `seĺga ja lähäb Juu; ahju kõrval one lesing. ku külm one, lü̬ü̬b jalad `sirgu `sinna Kod; titiluu om kiisal `seoke ku nõgel, ku tõine kala tahap tedä `ni̬i̬lä, sõss temä lü̬ü̬p selle `püsti Trv; lü̬ü̬ ka pää `seĺgä kuke `viisi Krk b. (silmade liigutamisest) lein `silmäd siis ülesse, `vahtisin ka, et midä nägu [peigmees] on Lüg; Akkasima kõik tädä ävistama, aga lei vaid `silmad maha Jõh; Lüö `silmad `väĺjale, kas `lehmad on ikke `alles IisR; surnu lõi silmad `lahti ja `tõusis `istu Muh; ta löön silmad `akna poole ja aan enese asemest `vällä Kse; lõin silmad tagasi, `vahtisin tagasspidi Juu; tämä ei lü̬ü̬ `silmi maha kellegi eden Kod; nii ää uni `olli, lei siĺmä `valla, siss ma‿lli nii lahe, nigu `nu̬u̬russ oless vi̬i̬l ollu Puh; Võõraga kõnõldõh lüü siĺmäʔ maaha Vas || huvituma, valmis vaatama käin `metsäs, vahin puud, lüön `silmä `pääle, `tõine kõrd tuon `vällä Lüg | (järele) vaatama löö vahest `silmä mo `loome `piäle koa, `vaata mo `loome `järgi koa Tõs; nigu `tohter siĺmä pääle löönu, ütelnu: latsed om ärä `näĺgenu Ran

3. a. (hoogsast liikumisest, lõbutsemisest, vallatlemisest, laisklemisest, liiderdamisest jms) `poisid `käivad - - `lipsu `lüömas (ehal) Jõe; `Lastel on `oite hüä keväjäll mää pääl `hundiradast `lüüä Kuu; `lüödi ikke `tantsu toru`pilli järele VNg; nuor luom on `kange `lusti `lüömä; `Naine akkas keil`panni `lüöma - - `tõise mehega; en mina õle oma elu aja sies lüönd `tralli; pian akkama `jalga `lüömä (minema); kalad `lüövad `endid viest `vällä, üppäväd üless; lüöb `tõisele ihu (seksib) Lüg; `Teised `piavad tüöd tegema, sina tahad aga `lillat `lüüa IisR; mies alalde lüöb `trilli ja `tralli Vai; `tantsivad natuse `aega ning löövad `lusti Jäm; akad sa `jälle sii `kelmi lööma (nalja tegema); talled `akvad `köpsu `lööma Khk; kui meresiga ennast `näitab, vee `pääle lööb, siis on `tormi tääda Krj; sellel pole tehja midagid, lööb `elka-`pulka `peale Jaa; `Sõukest `nalja lõid kas või naera ennast `katki; See riu lõi noorelt öle aisa küll; sui läbi löid `loodrid Pöi; tüdrik ei viisi tööd teha mitte, `tahtis paljast kink-`kõnku `lüia; lööb aga luusikara `piale sii päevad `otsa Muh; Akkas üsna litsi lööma Emm; lapse löövad kuker`palli Rei; mis sa siin `luuskant̀i lööd, eks sa või vekatiga `niita Mar; uńdiratast `löödi - - mehed `laśsid käppade peal Mär; talled löövad `lulli Kse; See oo suur tüdrik, aga lööb kenderlent̀i Han; noored loomad koa `lusti täis, lööväd `lusti Tõs; lööb aga `laiskust Tor; külade sihis lüüdass `simmanni Hää; kui noor loom `lahti soab, siis on nii rõõmus ja lööb ketast Juu; lapsed lüövad kemu Jür; lähme `vainule `naidu `lüöma Amb; nuored talled ja vasikad lüevad kebu; lapsed lüövad piller`kuari JMd; tüdrukud lüevad linna peal `litsi VJg; mis `lõõri sa lüed Iis; talleke akas `keksu `lü̬ü̬mä; lei sedä `kemmo, kui nüid vants (laps) käen; kalad leid `lipsu, sabaga lüäväd ülesi. nõnna kava peksäb sabaga, kuńni kõege kehägä lü̬ü̬b `väljä; mugu leid kuńa, pääv `õtsa; kerbud leid eeĺa `leiki, na `kärmed õlid; küll tä lei `lipsu tulen (madu vingerdas) Kod; `terve päeva lööb `löödorid Pal; vasikad olid `koplis, lõid sial `kendu; jätab teise `kaela tegemise - - lööb luppi; siis `peeti `õhtaline ära ja akati trau `lööma Lai; kes nisukestega akkab lattarid `lööma, need mõned tüdrukud või aśjad; poeg on ikke täitsa töö mees, aga tütar akkab libu `lööma Plt; lööme `tańtsi kui `trõĺli KJn; kõneldi, et sinna om matet rootsi sõa ajal soldati - - siss luu lõiva `vurri sääl Trv; `kepsu lüvvän tullim `alla; näe, meast tirilil̀li ta lü̬ü̬; inimese lööve jõppi küĺmäge (lõdisevad) Krk; noore looma löövä `õlpu; tahab `keŕgeld elädä, `paĺlald `luikari lüvvä; nüid löövä sedä vana polkat Ran; kui vanger koliseb ja joosep `kivve `mü̬ü̬dä, siss puu alu ka `vankrin löövä `sõtsu (hüplevad üles-alla) Puh; sul midägi amõtit ei olõ, käüt omma lekerit lüvven San; mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; Noorõ˽käävä˽pitõ `mü̬ü̬dä, löövä˽tirilit́ti Urv; ta lei `loodõrit, ta is tii mitte medägi; latsõ löövä˽pilla`kaari, ku˽latsõ `hullasõʔ; tii ei mi˽latsõ medägi, käävä niisama `pringu lüüen; śuug `naksi husisamma ja `lu̬u̬ka lüüen mu˽poolõ tulõma Har; Mõ̭nikõ̭rd lei˽`lauta pite hummugult jo˽`prõssu Rõu; ta lööse üttelukku `luisku, ei taha˽midägi˽tetäʔ; üte tõsõ mehegaʔ lei `tilpa Plv; sulanõ ja `tüt́rigu lei˽sääl prõ̭ngulit, minnu es avida˽`kiäkiʔ Vas; lääme üttekokko `luśte `lü̬ü̬mä; mäńgiʔ noʔ, miʔ lüü kaśatsokat Se b. mängima; kaarte taguma `enne olid jua `kanged `liisku `lüöma. `võeti kepp maast. kelle käsi `piale jäi, sie sai Hlj; `lüöväd `marjaa·si Lüg; löövad tuurakad Vll; Nii pea kui `õhtaks läks, kukuti kaardid `lööma Pöi; lähme turakad `lüöma Ris; akkame `trumpi `lööma Juu; sirepit `lüätse, `pantse tõene käsi tõesele `piäle. kumma käsi `piäle jääb, si̬i̬ one siis `võitja; lähmä `ässä `lü̬ü̬mä Kod; lööve turakud Hls; lõevä nelläkesti kõśsat Ran; tõese lõevä `mängu, aga temä läits tühü Nõo; tu̬u̬ om tsia jala seere`luukõnõ, minga latsõ `huńni lööväʔ; kas sa no `kaartõ `lü̬ü̬mä jäl lähät Har; kaartit lüvväss, raha‿päl löövä t́suraʔ; lei nimä hummogust õdaguniʔ `mängu Se c. pidama mõni mees ja naine löövad `ühte`puhku kodus lahingud Trm; sääl (kõrtsis) oli `lü̬ü̬du kakelust nii et Trv; ma‿le temäga külländ lahingut löönu Nõo || lein `arvo (pidasin aru), kust ma saan huost Kuu

4. a. heinu vm lahti või laiali laotama, ümber keerama `einä saad ei õle kuiv, lüön `lahti `kuivamaie Lüg; Kui oli `vihmane suvi, pidi vahest mittu `korda `einu `lahti `lüöma IisR; ma löö kaare `ümber Vll; löö eese `juused `lahti, nad oo üsna märjad Mar; eena ännad oo täna juba kaks korda ümmer `löödud Mär; tegi selle sao märjäs, sis sai `lahti `löödud - - et ta ää koevab; sa löö se ein ümmer, oome paneme `saadu Vig; naised `võtsid [linapeod] käde ja lõid laiali Mih; `viljä lüiäse koa `ümmer, kui teri kuivatatse; eenä kubud `tahtvad `lahti `lüiä Tõs; lööme koared `lahti, siis soab ein `kuima Juu; `taŕvis `minna `einu `lahti `lüöma. saavad veikesed uńnikud `tehtud ja teinebä `lahti `lüödud JõeK; `kaarded, niidu aal sa võisid vikati lüsiga neid `lahku `lüüa VMr; märjad einad, ei saand `saatu `panna, siis `pańdi nukku, nukkusi oli `kerge `lahti `lüia Sim; kui paks loog õli, siis `lü̬ü̬di `lahti Trm; kõhe rehägä lü̬ü̬d lu̬u̬ `lahkess, lü̬ü̬d lu̬u̬ ülesi; mehed lüänud `villu `lahkess Kod; einä kaari tahave üless lüvvä Krk; korguta ain üless, lü̬ü̬ kaarid `valla; kui ain pääld om kuiv, siss lüvväss `ümbre Ran; edimätse päevä lei laḱka aena, tõese päevä pańd üless, nüid om `aige; ain saesap kaarin, kellelgi ei ole `aiga minnä laḱka `lü̬ü̬mä Nõo; `lü̬ü̬di riha `pulkega tu̬u̬ latem üless (pöörati ümber), latem tuĺl tõenekõrd nii paks nigu si̬i̬ me pliit́ Ote; minge lööge haina kaarist laḱka, siss saava kuiuma; lüü˽taa tuli laḱka, siss kistuss rutõmbadõ välläʔ Har; Ku hää põud ilm oĺl, sõ̭ss sai hain kuivass jo paari kõrra üles`lü̬ü̬misegaʔ Räp; hainaʔ ommaʔ `veit́kese `peh́meʔ, löögeʔ viil üt́s kõrd `üḿbre Se b. külvipinda teist korda läbi kündma odre lüiasse `ümber, tehasse `ümber lööma küńd; nädali `aega pärast küli `kündi meni lööb `ümber Khk; Olete te eeste odra juba ümber löönd Kaa; Odra küli `löödi siis `ömber, kui odral sakk `järges oli, nõnda kolme päeva pärast; Kui küli moas oli, siis akati odre `ömber `lööma Pöi

5. a. (kanga- või vöökudumisest) vüö kudumise mõek on sie, `miska `lüiasse `niidid `kinni Jõh; Sööstipuuga löödi kude kanga sisse Rei; kaks `korda löön kollast [triipu], siis löön `musta JJn; kui kirju kangas, siis neli viis surnukad pidi olema `vaĺmis, kellega sai `triipusi `lüia VMr; piiritsaga ehk mõegaga lü̬ü̬d `kińni [vöökudumisel] Pal; süśtikuga visati lõng läbi, `löödi sua `laega `kińni; oli linane lõim, villast kudus `sisse, süśtikuga lõi villast `ulka Plt; piäb oma `tundmuss olema, arupidämine, mitu `langa sa kedägi `värmi lü̬ü̬d sinna [kangasse] Ran; temä kuab, lü̬ü̬b äste kõvaste koe `kinni, saab rõevass äste tiht Nõo; Noolõ nõ̭narätele˽`koeti vi̬i̬l verevä˽maagõlanga `vi̬i̬rde, tu̬u̬d `lü̬ü̬di põĺlilõ˽ka˽`sisse Rõu; kolm verevät `langa är leit, sis lü̬ü̬t jäl üte `valgõ Räp b. (nööri, paela jne tegemisest) täna akkame köit kogu `lööma, see tehakse kolme ehk nelja keine Vll; paela`löömise massin oo, võrgu `paelu ja `köisi, `kõiki lüiasse; raebakud `löödi vahel kööveks Muh; kodo `löödi ikke `enni `köisa Mar; roogetakud, nendest `löödi `paela Tõs; pööraga `lü̬ü̬das kokku nooda `köisi ja võrgu `paelu Hää; lüiakse `kausta, kellest rangi `roomasi tehäkse ja telga `rihmasi - - kahe mehega lööväd Juu; keids tetti pöörägä - - tõene ki̬i̬l `olli pulga pääl, tõene pöörä pääl, siss `lü̬ü̬di kokku, kolmass ki̬i̬l `lü̬ü̬di peräst `pääle, kui kaits ki̬i̬ld `olli kokku `lü̬ü̬du Ran; `sirduse lüvväss `köidsess Ote; tet́ti `väega peenükese˽kablaharuʔ, siss `lü̬ü̬di `hanka pääle, siis `lü̬ü̬di kokku ja `lü̬ü̬di sõlme˽`sisse. sai hää valluss `lü̬ü̬pse piitsk Har c. kangast värvima, trükimustriga kaunistama mul on `präigus `vuodis `saari`aigane tekk - - `mustad `ruosid on `linnas `ümber `lüödu VNg; mul oĺl õks ostõt jaḱk ja taa lü̬ü̬d pruńts Har; Vanaimäl oĺl liinah lüüdü ündrek, pruun valge kiŕäline Vas; lüvväʔ vei `rõiva; vanast `tu̬u̬di Võrolõ vai `Tartohe lüvväʔ rõivass; sińenik (värval) lei kirä pääle, `värme arʔ, sis jäi t́äṕiʔ `sisse Se d. üle ääre õmblema Keik `õmblused lüö ilust üle`äere IisR; [särgi] `värvlitel olid siis - - nisuksed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad; pead `riide ääre ää `lööma, siis ei `argu Plt; `kańgla latiʔ tetti `kańgla ala kummutustega inämbüsi, mõ̭ni lei ka är üleveere Kan

6. ehitama, püstitama lei `uuve maja üless Lüg; Saun `veike asi, `selle `lõivad ülesse `paari `päevaga IisR; nämäd `löiväd `kiirest maja `valmis Vai; `mustlased löid telgi üles, üks vari, koes all nad elavad Khk; Löi eese uie maja ühe suiga üles Kaa; Ma akkasi oma `aida `lööma; Silmapilk lõi maja öles ja sügise kolis `sisse Pöi; poja lõi seinad üles Lih; omingu `löödi pood ülese Tõs; välis küögid olid - - `laudadest `lüödud KuuK; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud (halvasti tehtud) Amb; `seia onga `alla lööme ośmi üless Trm; lü̬ü̬di `laagred üless [heinamaal], rõevass tõmmati üle, vari, kelle all toit olli, vanger ja obeset ja Ran; om üte ubriku üless löönü Ote; `lü̬ü̬śsi noist paĺgest õigõ˽vahtväŕgi üless ja saasi˽koomits Räp

7. a. ehtima, kaunistama; (üles) mukkima No küll o lüönd henesä tänä muhingesse Kuu; See on ennast täna nii öles löönd Pöi; `uhked pulma põlled, `litritega ja kudrustega ja `kõikide suurte `värkidega `lüödud Muh; Lõi enese üles nagu noor poiss Han; lüö ennast ülesse, `vuata, mies kohe armastab Koe; vata kui nakki enese lüeb Kad; küll ta `olli toredade `endä `väĺlä löönu Puh; sa‿lõt henne nii üless löönüʔ nigu moodu unik Har || hauda korrastama om vaa kabelide `minnä, `auda üless `lü̬ü̬mä; kabelivaht lei avva üless, aga temä ei ole `masnu kabelivahile Nõo b. tanutama ruut `löödi pulma `aegas tanule; lapsele `anti punased paelad tanule `löömise eest; põle nüid εnam laulikid ega tanule `löömist `ühti Muh

8. (hooga) panema, asetama vanamor meni sigudelle `õlgi `alle `lüömä; `lüöme `kaura vihud `auna; nüüd lähäd - - `puodi ja säält lüöd omale ülikoǹna `selgä; `laagris `lüödi `püssid akki Lüg; älä lüö `ninda kovast ust `kinni Vai; jakk, veśt ning püksid, see meiste ülikond - - lööb palitu vöi `mantli ka `pεεle Khk; `Niitand, löönd vikati `oksa (pani oksa külge rippuma), läind minema Krj; `Sõukse suure `koorma müraka lõid `peale et oli Pöi; Kevade löödi laev purju alla Emm; ma lõi kerstu kaane `kinni Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; parama jalaga üks samm ette ja vasak jalg [tuli] sedasi `juure lüia Mih; lööme nüid rahad kokko, soame öho `liitre `viina kätte Juu; einad tahvad `mauku `lüia, siis on parem vedada JõeK; `lüödi sial kohvikatel ülesse ja ikke jõid seal `kohvi Koe; `pietasse teda (lehma) ka ühe koha pial, ei `lüüa edasi VMr; nuarem sõsar lei vanema tõrre alla, nuarem läks `enne mehele Kod; [mõisa] taĺli ette `löödi pingi `piale ja laduti kätte, mis oli mõistetud (ihunuhtlusest) Lai; lööme ilbud kokku (abiellume) Plt; lõin priĺlid ette Pil; mea ole iki ta suu `liikme löönü (olen talle söögipoolist andnud) Krk; viis kuuskümmend `puuta lei kalakaupmi̬i̬s `ri̬i̬le `pääle Ran; sis‿ma lätsi kavalambass, siss lei raha kõrvale; vanast `olli `erne ja ua suṕp, `lü̬ü̬di apu piim `pääle, ja `amba saesiva kah suun Puh; lü̬ü̬d [tule] palama ja iks näed Nõo; siss `võeti `lü̬ü̬di `jälle obene ette ja‿s `lü̬ü̬di minu `pääle‿s `viiti `linna KodT; kui kangass ärä keedeti, siss `lü̬ü̬di `ki̬i̬mise vi̬i̬st läbi Kam; t́sikka ei tohi `laskegi `väĺlä, `õkva lü̬ü̬p nõna maa `sisse, ta käänäp kõ̭ik pahupidi Rõn; ku ma uma hiiro saani ette lü̬ü̬, sõ̭ss lätt nii et lumi `tsiugõlõss Kan; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ - - tulinõ hüdsi `lü̬ü̬di koorõga kokku, `tu̬u̬ga määriti; Sõ̭ss `kańti sälägaʔ nuu˽vihu˽kokku ja `lü̬ü̬di haḱki Rõu; oĺl löönüʔ `hindä `uhkihe `rõivihe Plv; `t́seituni `lüüdi (pandi ajalehte) Se

9. milleski kokku leppima; kokkulepet käeandmisega kinnitama; kihla vedama; käsi kihlveos vabastama `minga‿päle nie `löivad kätt VNg; `lüöväd kääd kokko ku `kaubad `valmis `saavad Lüg; kauba tegemise ning mene kihl väu juures lüiasse käsi Khk; kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; Kui teisele oli midagi lubatud, kui käed olid `löödud, siis änam taganeda äi saand; Vädasid sii `kihla, ma lõi käed `lahti Pöi; löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; keisid kirikus `kässa `löömas (kihlamas) Mar; mis me `vaidleme, lööme käed, jo näeb, kel `õigus oo Tõs; käed lüiaks ää, kosilane oli `körves ja kaup oli `vaĺmis Ris; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; lüädässe käed, et kes on nii `julge poiśs, et lü̬ü̬b ühe märgi ehk tähe `surnu`keldri ukse piäle Kod; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; Me leime käe, Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; na lei käe kokku joʔ, nail om kaup `vaĺmiss Har; midägi lepütäss, siss lüvväss käsi Se

10. ära ajama; tõrjuma a. loomi tagasi tõrjuma lüö `karja `vasta, `lähväd juo `vilja Lüg; löö `lammad `kapsust `vasta Mär; löö loomad siält `vasta, aa loomad `vasta Tõs; isa viis `eśtiks seda `karja - - seletasin tal keik ää, kus kohast pidi `vastu `lööma ja kus ei pidan `lööma Ris; `veised lähvad sõnnap̀ole, mine löö nad sealt `vasta Juu; lüö kari `vasta Koe; eläjäd lähväd kuŕja `piäle, lü̬ü̬ `vassa Kod; sel karjussel oli ka koer, koer `aitab `vasta `lüia Äks; lõin loomad viĺlast tagasi Plt; Kari sei vakka, es olegi mul vasta lü̬ü̬mist Nõo; mine ruttu, ruttu lüü˽tu̬u̬ lihm `vasta Har; mehitse sülemelle lüvväss `vasta Plv; liema um `lamba - - naid veide löüä tagaž́di Lei b. vaenlast tagasi lööma `kumbas änam mehi on ning tuplimad, nee löövad `vaenlase tagasi Vll c. välja viskama `kõrtsmik lei `rahva `vällä, lei `kõrtsi `tühjäst Lüg; Akkas `riidu `kiskuma, `lüödi tuast `välja IisR; `Sõuke inimene [kes varastab] löö kohe majast `välja Pöi; suvel `lü̬ü̬di vanamur `väĺjä Kod; ma `leie ta majast minemä Har

11. raiskama, ära kulutama küll sie mies on pali raha `surnest lüönd; sie on `kange läbi `lüömä, ükski asi ei pia `vasta Lüg; mis ta teenib, selle lööb vastalt läbi Khk; lõi palju raha joomaga läbi Muh; Löi aega surnuks Emm; `raiskas ja lõi raha läbi Mär; teeb koera teud `vaĺmis, lööb raha `surnuks Kse; Lõi isa raha ühü õhtaga `sirges Han; naene ostaks ikke tarvi `aśju, mees lööb kõik raha läbi Juu; lei varanduse läbi Kod; mis sa lööd `surnust aast (aega surnuks) Lai; ega temäl ei jää `seisme kedägi, ta om kiḱk läbi löönü Krk; mes mul siin viga lebedäld olla ja `aiga surnuss `lüvvä Nõo; tu `leie uma raha kõ̭gõ läbi Har; tä lei nii läbi, ku nuusaśs arʔ Se || si̬i̬ om `autu tüdruk, au maha lüänud Kod

12. varastama Lau `pohja jäi moni kodiline `heini, `läksin ära `tuoma, joba olid üle `lüödüd Kuu; lüöb `võõrast vara `kõrvale, varastab; sie on `kange oma `puole `sisse `lüömä, võttab igält puolt, kust saab Lüg; Lasi - - pienjahu kotti `vankri `kastist üle `lüüa IisR; üvä `asja oli, aga üle `lüödi Vai; pulma lagu taheti üle `lüia Mus; [tal] Oo see va ülelööma viga küĺges Kaa; mool `löödi metsast kaks vikatid üle Vll; Kokk lõi liha `kõrva Han; on käppa löönd (näpanud) PJg; see asi on küll üle `löödud, seda põle kusagil enäm Juu; ta on mu `kirve kõrvale lüönd JMd; sie poiss on `kange võerast ligi `lüema Kad; raha leid `kińni mehel, võtid sala ärä Kod; seni angeĺts naistege, ku leive `puhtess ta Krk

13. vahetama `lüöme `saapad `ümbär Lüg; vii oben laadal, lü̬ü̬ ümmer Krk; sa olõt ka uma vana märä `ümbre löönüʔ; raha vaia vallalõ lüüäʔ (peeneks vahetada), mul om vallalist raha vaia Har; hobõsit lüvväss `ümbre Plv

14. (kahjurite tegevusest) Koirohi riiete vahel oli, äi siis pole koi riiet ää löönd Pöi; iired leid peso kõik räbäliss Kod; koi är löönü, villast rõõvast lööve Krk; koid löövä väegä ruttu villatse läbi; puu om `koitanu, koid om läbi löönuva temäst, alt tuleb koi `tuhka `väĺlä Ran; langa om koil ärä `lü̬ü̬dü Nõo

IV. 1. (järsku) muutma, uude seisundisse või olekusse viima; põhjustama mei küttame `rohkemb seda `suitsu`sauna. `suitsuga lüöb alt `suemaks Jõe; lei kõhu `lahti, minä igä `toito ei `kannata; [tüdrukul] lei vie `lahti (pani nutma), kui `kuulis, et poiss ei taha [teda]; lüön südäme kõvast, enämb ei `anna oma tüö `riistu `tõisele Lüg; akab juba koidu piiret `lööma Ans; [vihm] löönd köik kuhad läkku Khk; Lõi piima `lahti (tegi rasedaks); Põllu on juba rohekaks löönd Pöi; tuul löönd mokad `lõhki Mar; külm lööb aja irred `lõhki Tõs; virmalest lööb `taeva `koltsese kõik Pär; se vihm lööb küll `lainesse kõik Vän; täna tuli nii paelu `vihma, et on tee vedelaks löönd Tor; [kui] Märg vili rihituppa üles sai, `esmalt lõi tua läppu täis Hää; löö süda kõbaks ja tee tükk läbi, mis sa veel kardad Juu; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; kuda sa `paĺla käsi võid ometi `olla, külm lüöb su `lõhki VMr; `kange leitsak sies, lüöb inge kohe `luksti `kinni Sim; ma panin kivile tule `piale, tuli lõi kivi `lõhki Trm; vihimä tuleb, lü̬ü̬b mua mädäss; riśsikein lü̬ü̬b lehmä ja `lamma `lõhki; kui ei `julge, lü̬ü̬ südä `rindu, lü̬ü̬ südä külmäss ja mine Kod; kapuste `lehti kasvateve ja päid ei lü̬ü̬ kokku Hls; siss tulli küll suur u̬u̬g `vihma, si̬i̬ lei küll maa ligesse Hel; kos ratass om `sõiten avva `sisse löönu, sinna tulep vesi `sisse; `tuĺli suur sadu ja lei mul `rõiva säĺlän ligedass; voḱk lei langa kõrvale `lonti Ran; vahel kui lü̬ü̬b kõtust `valla, siis situ kas vai ärä `endä; ku pälgib, siss lü̬ü̬b `taivaalutse `valgess Nõo; rasu `kange küĺmägä lü̬ü̬p poti `lahki Ote; kuum vesi om purgile löönu mõrja `sisse Rõn; ku ta uma `süäme kõvass lüü, siss ei lausu ta sullõ mitu `päivä sõnnagi; ilma lüü külmembäss Har; Tu̬u̬ neh keśkü̬ü̬l tuĺl ja keeletüss lei Rõu; tu̬u̬ kardoka `ku̬u̬ŕmine lei ka `käśsi, no‿mma˽käeʔ `haigõʔ; pääśokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm vesi lööse keresse `lahki Räp || kui kõva tuul, siis laev lü̬ü̬b vede `lõhki (lõikab vett) Kod

2. a. (järsku) muutuma, mingisse seisundisse või asendisse üle minema `luomal on vaev, ta lüöb `märjaks Jõe; löi `kahvatunneks Kuu; `laine tuleb - - äkkitse lüöb `valgeks piald Hlj; `paise löi mädale VNg; muld lüöb `panka; võttad pali `viina, `lüöväd `silmad `aĺlist pähä, et näe kedägi; `õtra lüöb verele - - akkab juo `küpsenemmä; süö `kapsa suppi, siis põsed `lüöväd punasest; kas juba lüöb tüdimusest (kas tüdimus tuleb peale); ilm lüöb `tuulele, akkab `vihma `kiskumaie; uss lei `luoka mättä `õtsas; poiss `kardab pimedas `ninda, et `juukse `karvad `lüöväd `püsti; `taivas lüöb `lahti, `pilved laguneväd `laieli Lüg; rohi lüeb `aljast Jõh; `silmäd `lüöväd vesisest; `kartuli `varred `löiväd `mustast, siis kui `külmä on näbiständ Vai; vili `küpseb, pöld akab `valgeks `lööma; lehed löövad `koltseks Jäm; jalg ikka valutas `pεεle, `viimaks löi pεεlt `lammu Khk; tume must pili - - taevas lööb `kangeste mustaks; Äi see mees löö kessegid ees verest välja (ei kohku) Kaa; taimed köik löövad nii `tirki Vll; Märjaga porgandid löövad maa sihes `lõhki; Vihma akkab tulema, raudkivid löövad `päikse ees märjaks; Tuba lõi kohe särama, kui - - lamp põlema `pandi Pöi; odr akkab juba `punga `lööma; `järsku jähi `aigeks jälle, lõi äkist `aigeks Muh; `talve lööb puud keik `valgegs, lööb uude `pεεle Käi; vilja pöllud löövad `aljaks Rei; kui laps ei imend ää, siis piim lõi pähä, läksid rumalaks; ma ehmatasi nii `kangeste, süda lõi üsna külmaks sees Mar; puud lõid eila `ärma Mär; `Silme ies lei mustaks; Põĺvist lei `jarsku nõdraks Khn; kesspaik lööb na nõrgas juba (kõht on tühi), kas lähme `lõunele PJg; `Lõuke, si̬i̬ on si̬i̬ põllulind, mis kevadilt kohe `siia tuleb, ku mättad mustaks löövad Hää; `järsku lü̬ü̬b lõõnast sinises, akkab müristama Saa; mets lüöb iirekörval Ris; ilm annab külmast tagasi, ilm lööb `pehmemaks Kei; kui ehmatasid, siis lõi jala või käe sinise triibuliseks Juu; `õhta tuli kätte, akkas videvikuks `lüöma JõeK; mets lüeb mähele Amb; vanames teeb niikaua `eina, kui jänese perse lööb `valgeks Ann; kääd lüevad `komparasse (konksu); `omme vist lüeb `suemalle, lähäb `suemalle; lüeb kohe kot́t pimedast pialt pääva `luoja; titte lüeb (läheb punga) VMr; muhk aab ülesse, lüöb sinisest Kad; kanad lõid `ergu (muutusid kartlikuks) - - vist nägid `kuĺli Iis; meel lööb `nukrast; tuli lõi lõkkele; `juuksed löövad lokki Trm; külm ei `kõlba maja õlema, lü̬ü̬b rõsisess; kõrvad lüäväd lukku; ku katus mäda one, siis akab katus `samle `lü̬ü̬mä; aken lü̬ü̬b igisess, pada aur eedäb `akna `piäle; mul lei südä külmäss (ehmusin); `eeste lei nõnna tõsisess; plekkasi one lupi `sisse lüänud, one `lossi lüänud; no mes sina nõnna `norko leid, enäm ei tańtsi; kui angervaks `varde lü̬ü̬b, ei sü̬ü̬ `uńtki Kod; `enne lina ei `kista enne kui kupar lööb pruunist; udar lõi `paiste; ara vereline kardab `kõiki `aśju, lööb verest ruttu ära Lai; nägu lööb vihaseks; `silmade ees lõi `kirjuks; süda lõi pahaks Plt; õhk lü̬ü̬p jahemass Trv; tuul o `u̬u̬ksepess löönü; lõng lü̬ü̬ `särgä, ülearu keeruss aet; või akass kokku `lü̬ü̬mä joba; ihu lü̬ü̬p rassess, une ramatse tulli `pääle; ilm lü̬ü̬ vagapess, ei `tuiska ääp ninda; puri lü̬ü̬p lippi kohe Krk; ärä‿ss tolle peräst vi̬i̬l arass lü̬ü̬, mes sä sitast `peĺgäd; kaala rahud - - aeva üless, kas veri tükki lõi; kae mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla; maa löönu `aina täis; põvvaga lü̬ü̬b vili kõllatsess Ran; kui kala om `lõpmisel, siss ta lü̬ü̬b jo `loiku Puh; taevass lü̬ü̬b joba lahedass; edimält läits küll suure õhinaga `riibma, peräst lei `lönti Nõo; vihmasadu lätt üle, siss lü̬ü̬p ilm kuivass Kam; `kapsta omma ka nüüd `arku löönüve San; ei näe medägi, tähe lüü tükkü Har; kuum aig, siss lei jala mädänemä Rõu; `verdelle lööse, `verdümmä nakass vili; rõivass um jo lõhvele löönüʔ (õhukeseks kulunud); silmänäǵemine um kehev, kõ̭iḱ lööse haĺliss Plv; [ta] lei minijäle `väega˽kuŕass Vas; edimält lei sinitses, `arvssi, et tulõ [vihma] Räp; jahu löövä ḱakku, ku är hämmusõʔ Se || naisõʔ löönüvä (tundsid) `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan b. kellekski hakkama `leigi mõtsavahiss Võn; peremi̬i̬ss - - lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa Ote; tu̬u̬ `leie `usklikuss; mu˽poig lei ka timahalt sulasõss; egass toole is `julgu `käemihess lüüäʔ; [võõras] pini lei sõbrass mi˽pinnega Rõu; poig teḱk `sääntse tembo, lei kaupmehess Vas

3. a. (kuhugi) tekkima, (järsku) tulema, ilmuma kaks`kümmend kaheksa `paiset löi ühe`korraga ihu `pääle VNg; `tõine kõrd lüöb üle kehä rakkud `külge; mina‿i tia, mis asi sie õli `õmmetegi, et siekõrd `piimäle `ussid `sisse lei; `aigus lüöb ihu, võttab `pitkäli; `kartulid akkavad juo `alle `lüömä (mugulaid kasvatama); vikker kaar lüöb `taiva; kui on kuiv, siis `õhta lüöb `allatus maha Lüg; Palav igi lei `õtsaette Jõh; Koid olivad `leivajahudelle `sisse lüönd IisR; vesi lüöb `silmä; `lieted `lüöväd `külge Vai; vahel narr lööb kää `rande `liikme `sisse Ans; lööb `täisid täis; löi moole suure villi jala `pεεle Khk; pölend `aigele lööb tulelaasid, kärnad löövad Kär; puuga pask lööb kivi `pεεle vöi seina `pεεle Mus; `oolmed löövad üles, paisetab köhu üles Krj; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa; mul lõi südamest läbi, et - - nüüd on juba kaevatud, et mul `raadio on Pöi; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; mo liigendesse löi `kange valu Käi; karu uhak, teraba, lilla höied, nupp lööb `otsa Phl; karduled pakatavad, kasumisel löövad praod `sesse; `paergo lööb kohe lõngale sõlme `sesse Mar; `võile lõi kibekas mekk `sisse; ku ta `keema akkab, lööb leemel vahu `peale; kramp lõi `jalga; rabandus lõi `sisse Mär; kui vee lööb eenämasse, mis sa tääle teed Vig; üks mõte lõi pähä, tuli pähä kohe Tõs; Südämesse lei valu; Ristluudõssõ lei `juõksva sisse Khn; kui virmalist `taeva löövad, siis tuleb `vihma teese päeva Aud; ku vee pial puĺlid löövad, `öeldakse: see oo pikaldane sadu PJg; suurest joosust lööb `püstaja `sisse; sańdist verest lööb `paise ülesse; `aigus kord nagu paraneb, a lööb uuesti jälle Vän; Kui [supp] `seisma jääb, nahk lü̬ü̬b pääl Hää; ku küĺmavalu akkab tagasi andma, siis lööb küüntesse `kange valu Kei; mul vahest lööb nagu must pank `siĺme ette; `jõele lööb juba jää korra `peale; kripist lööb vahest kopso põletik Juu; `pilved lüövad ülesse HJn; valu lõi lõua `luusse JMd; põleks seda `vähki lüend, aga see oli jo `tapja tõbi JJn; palavaga lööb jo kramp `sisse, kui `järsku lähed `külma vette; tema noorelt jäi ka vigaseks, särlad lõid `jalgadesse Ann; `õhta lõi küll paksu udu kohe maha VMr; kui nüör on liiga kierd, siis lüövad kuurud `sisse; nisuke korba kord lüeb pähä, siis kui pia on `kärnas Kad; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse; piimale lüeb kuar `peale; juagupi pääva ajal lüeb jua raud nael einale `sisse, ein on siis kõva VJg; ehmatamisega veri lüöb näkku Sim; puu `riistade `külge lüöb aĺlitus, kui ei saa `õige kuivast IisK; lõi musta `pilve ülesse Iis; lina `ulka lü̬ü̬b tutar; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka, tilk lü̬ü̬b `õtsa, nagu `erme terä lü̬ü̬b õbedane tilk `õtsa; vahel lü̬ü̬b valu südäme `alla; nõnna tusk lü̬ü̬b vahel ja igäv one; vamm lü̬ü̬b `niiske kõha `piäle; ru̬u̬ś lü̬ü̬b vihassamisess; taud lü̬ü̬b rahava `piäle - - perede `viisi võtab maha; kui külm keväde, lü̬ü̬b rükki karu`kaara täis Kod; [õllele] lü̬ü̬b vahu pääle, kui `käima akkab; teesele [puu] unikule löövad kohe seened `otsa Äks; aavale lööb koore `piale Ksi; `vistrikud löövad näo `piale; `piale `vihma - - kui [maa] `kuivma akkab, lööb lõhed `sisse Plt; peeniksel lõngal löövad tenekord kuurud `sisse SJn; põletnik kätte löönu Trv; ku `liiga ruttu lina kakud, siss lü̬ü̬b kidsi `sisse; nagu virvetep `siĺmi ehen, lü̬ü̬b varju ette Hls; last ei tohi äkitseld eedutada, võib mõni ädä `küĺge `lüvvä; mõnel lei kõõmet pähä Ran; ku valu `sisse lei, siss võti `kü̬ü̬mnit, läits valu üle; krambi lei jala `sisse Nõo; leib vanass lännü, alle `küĺge löönü; lü̬ü̬p serätse viirastuse siĺmä ette Kam; nii väkev piim `oĺli, et ku ta `nüsse, siss lei nigu või kibena pääle tolle piimäle; Egäkõrd ei paranegi obene ärä, lü̬ü̬p vi̬i̬l `pousslaki `küĺgi Rõn; hallõʔ om löönüʔ piimä pääle Kan; mi˽`mõśki ja puhasti külʔ, a iks `leie täi˽`säĺgä Krl; [maja ehitamist] alustõdi hääl pääväl ja vana `kuuga, et siss es lüü naid prussakiid; ku kauõmbadõ kaet, siss nigu udsu lüü `siĺmi ette; nigu langa lõimõ päält maha võt́i, ni lei kuuru `sisse Har; tuhaperä um `kapstile `pääle löönüʔ; `vi̬i̬le um karsõtuśs pääle löönüʔ; Esi˽lei küll `süämehe, et nu˽naaʔ elupääväʔ `loedu ummaʔ Rõu; iho pääle um löönüʔ kublaʔ Plv; ku iks `su̬u̬ldunu liha om, siss `vaklu `sisse ei˽lü̬ü̬ʔ; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu; tõbõ lei `külge Vas; ku rüäl om paĺlo mesikastõt, siss lööse paĺlo tungõĺterri Räp; vasigõlõ leiʔ veimeʔ `säĺgä; kui sula om, lööse lumõ‿päle kirbuʔ Se b. ilmnema, ilmsiks tulema Kus sa neid vigu `varjad, nied kippuvad ikke `välja `lüöma IisR; Vana `aigus lõi `jälle `välja Pöi; Ju tal oli `aigusõ vjõmb juba ammu siss, nüüd lei `vällä Khn; kahe nädala pärast pidi se `aigus `väĺla `lööma Juu; ku `aigus lööb `väĺla, sis‿on ike parem Plt || (sarnanemisest) tea, kelle nägu see laps lööb, kas isa või ema nägu Juu; kas ta ei olõ vahest Alatarõ sulasõ Jaani sõ̭sar, ta lüü nigu `õkva Jaani ńakku Har

4. (järsku) hakkama lüöb `kartama Hlj; põhud `lüöväd `allitamma; lein `arvamaie, kas saan või en saa; lüöb `mõtlema; `ihmised `lüöväd `kohkomaie; `luomad `lüöväd pasale, kui akkavad `metsäs `sieni `saama Lüg; Nied pahad viad on `talle pärast `külge lüönd IisR; kääd `löiväd `külmetämmä; jogi löi vahotamma; puud `löiväd palama Vai; oli va ara verega mees, löi `kartama Khk; Ma lõi selle jutu öle kohe `kahtlema Pöi; ilm lööb `lahkuma, kui `taevapilved `seĺgivad Rid; lõi üsna `kohkuma Mar; karduled lõid mädanema Kul; lööb ikke vähä paranema juba Mär; `Jalgealune lööb `kõikma Han; mõtted lõid piäs `liikuma Tõs; rukki põld lööb kolletama; süda lõi värisema Tor; Põõsas lõi `närbuma; lõi näust punetama Hää; võtan öhö napsu ää ja juba lööb pähä Juu; kualikad jäid ummuksesse, lõid `pehkima; palitu on juba vähekese `kolkuma lüend Kad; ihu lõi ~ lei üsna värisema Trm; äkitse tuli lü̬ü̬b põlema, ku kuumass lähäb, lü̬ü̬b põlema Kod; õlu lü̬ü̬b kobrutama Äks; ammas - - lõi `tuikama Plt; iho lü̬ü̬b `tuhkama KJn; `käisse suu karvendama löönu Trv; lei joba `kahtlema, sis‿ma julgusti tedä; lume lobjak om - - väĺlä pääl kah sulama löönu Ran; lilli löövä `lörtsimä, õdaku om jälle `kiŕki Puh; kui ma tu perämätse krehvi ärä `võtse, lei pähä, nigu ma `sängi lätsi, oĺl uni pääl `kauhti Ote; ma lei ka `pallõmõ (hakkasin paluma), ja `õkva nigu tuulõst tuĺl abi; iireʔ lööväʔ `väega kasuma Krl; ma˽näi, et sa˽lei `kahtlasõss, sa olõt õks `süüdü; haina löövä joʔ kopitumma; `lamba `pańni `ju̬u̬skma, eläje lei kõ̭iḱ `vah́tma; ta om jo `ju̬u̬mise pääle löönüʔ, ei˽sa taad enämb `ümbre ei käänäʔ; sa olõt no˽siss löönüʔ raha kokku ajama Har; taivass lööse seletämmä Plv; piim om haĺlitumma löönüʔ Se || sa olõt poolõterä pääle löönüʔ, nii saat kah terä˽poolõss (hakanud rentnikuks, kes jagab teisega saagi pooleks) Har

5. a. puhkema, avanema `Heided `lüövad `lahti Kuu; `paise lei `lahti, akkas `juoksemaie; aav lei `lahti, õli juo `tervest `saamas; `puŋŋad `lüöväd juo `varsti `lahti Lüg; edermed löövad kevade `lahti Khk; `õitsed alles `lahti löömata Muh; kui lehed põle veel `lahti löönd, siis puud oo alles `pungas; paese pakitab, akkab `kat́ki `lööma Mar; paese lõi `lahti. umb paese kaob mud́u viimaks `ummes ää, ei `löögi `lahti Mär; paiu `õitseb ka, urmad löövad `lahti PJg; löövad iga üks oma õied `lahti, akkavad `õitsema; jalg lõi `lahti ja mäda tuli `väĺla Juu; `aige koht - - ikke mitu nädalad `enne `kasvas, kui `lahti lõi VMr; ruasid lüend õiled `lahti VJg; `este ajavad `veiked pungad, siis `lüövad lehed `lahti IisK; õõnap̀u eelitsused `eeste `punnavad, ku `laśti lüäväd Kod; õunapuu `äitsne om `valla löönü Krk; `uibu häiermä löövä jo laḱka Har b. lõhki minema Terava `vorsti `pulgaga `torgiti `vorstile `augud `sisse - - `muidu lei `vorstid `lõhki Jõh; Ta (lehm) paugib ennast nii täis kas lööb `lõhki Pöi; nied olid nied `kuivand käbid - - `kuivand ja nisuksed `lõhkilüönud käbid KuuK; urb lü̬ü̬p `lõhki, säält tulep lehe pung Krk; Küdsäp leivä iluste ärä, es lü̬ü̬ pääld `lahki `leibu ei Rõn || piltl rinnust taht `lahki lüvvä, nõnda valut Ran c. (millegi küljest) lahti minema [seep] oli `katlas nii`kaua ku `jahtus ära ja siis täma löi `katla `küljest sedamodi `lahti VNg; tuol lei `liimist `lahti, õli `väljäs `vihma kääs; raud vits lei `jatkost `lahti; `akna värv lei päält `lahti; `luoma karv lei `lahti Lüg; kui lina kiu `lahti lõi, `toodi merest ää, `pandi tuppa parsile `kuima Han; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; kiudu küĺjess lü̬ü̬b luu `lahti Kod; murak lü̬ü̬p `valla lülü küllest, ku ta `valmi om Krk || tõbi joba lei `lahku (haigus läks üle), joba aa `silmi `valla Krk d. paistma hakkama tänä lei päiv `lahti juo, sadu meni üle Lüg; lõi pääva `lahti Tür; ku päävä lü̬ü̬b `laśti, tuleb soe Kod; `täämbä om sääräne ilm, et lüü õks `päivä ka vallalõ vahel `piĺve vahelt Har

6. kellegagi seltsima, liituma, ühinema vahel löid pere `nuored siis kogu - - `lüödi nii kahe `kolme `pääle siis `kampa ja `viedi [võrgud] merele Kuu; lähän ka `tõiste `juure, lüön `seltsi Lüg; `löivad kahe `keste `ühte `nousse Vai; `lambad löövad `ühte `rumma Khk; löö end ka teste poiste troppi Rei; must`rεstad akkavad `parve `lööma ja ära minema Phl; kui varesed `salku löövad ja `lähtvad mere `peale, oo sula `lahti Rid; ta lõi nendega `ühte `meśti, mis ma änam sain teha Mär; lõime `seĺtsi ja akkasime minema Tor; poisid lõid `kampa kokku ja läksid `kõrtsi Saa; mina nende `vargate `kilda küll ei löö end Juu; rahvas löönd ennast tõlla `ümmer kokku Kos; naised lõid `parve ja akkasid `kalku pidama Koe; `sinna `kilda ma ei lüö, ei eida VJg; `piäskest lüäväd troppi; vananaesed leid kerikun nagu vede laene kokko; minä lü̬ü̬n teie `nõusse Kod; kalakajakad - - sügise löövad nemad `eńdid kokku järves ja aavad kala `väĺla Äks; tal oli `õigus ja kõik lõid tema `poole Plt; `lamba leive `kerrä kokku [kui hunt karja tuli]; `mõisniku lööve `parti kokku, om ütel nõul puha Krk; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa; kudu `aigu löövä kala `parve Ran; nemä `noore inimese, lõbu täis, leevä `kimpu ja lätsivä kinude Puh; löövä `endä `tilka ja ajava juttu Võn; ku varesse tsähmäkude löövä ja vaaguva, siss üits rõebe om näil sääl maan, ega na muedu tsähmäkude ei `lü̬ü̬vä Rõn; kihulasõʔ ommavaʔ `paŕki löönü `hińdä Kan; lüü˽sa˽ka mi˽`seĺtsi, leki õdagult `kõŕtsi; üt́s salk ollõv `rü̬ü̬vlid kokku löönüʔ, nu̬u̬ käävä varastõn ja `rü̬ü̬vin; tu naanõ `leie tõsõ mihega kokku ja võt́t tõsõ naasõ käest mihe välläʔ; sa˽piat õks naidõga ütte `nõuhvu `lü̬ü̬mä; ma is lüüʔ timä manu selle, et timä is tiiʔ kirjalikku `kaupa mukka (minuga) Har; tsirguʔ löövä `paari; `kärpseʔ umma˽`hindä nukka `turbahe löönüʔ Plv; süĺlem lööse `kahha haańa `pääle vai puu ossa `küĺge; löömi˽katõ`keske kokko ja teemi äräʔ Räp || asuma `leeri lüvväss, siss pandass püssü˽haḱki ja teĺgiʔ üless Räp

7. a. lahku minema, eralduma; töölt lahti võtma kruppist `leima `lahti ja akkasima kahe`keste [heina] tegemä; lüön senest `seltsist `lahti, en lähe `nende `ulka; lüön `ennäst tüöst `lahti; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; `löiväd eri `leibä Vai; löid kevade `lahku, teine läks `teise tükki `leiba Khk; Lõi ennast teisest perest `lahku ja elab üksi oma ede Pöi; ma löö eese nendest `lahti - - ma nende `kampas änam ei kei Mar; lõi eese teenistusest `lahti Kul; `tahtis ise tükki `lüia, ühe laual ei maho `süöma Ris; lõin sealt pereme juurest `lahti, nüid lähän uut `ot́sima; lõeme `lahku, iga üks läks oma `küĺgi Juu; tema lõi ise `leiba VJg; mesilasse pere lü̬ü̬b `laśti, emä tuleb eden `väĺjä, tõesed taga järel Kod; sulane lõi perest `lahti Plt; lööb tõśtest `lahku Trv; peräst kahits küll, et ta Jaanist `lahku lei Nõo; oĺl ka umast esäst eräle löönüʔ, no süü ega üt́s uma laua päält Har; [ta] lei umalõ söögile Rõu; ma lei `hindä vallalõ Plv b. eralduma (pilvedest) `pilved `lüöväd `lahko, ilm lähäb ilusast Lüg; taevas akkab pugalaks `lööma - - pilved akkavad `lahku `lööma Nis; pilved lüövad juo `lahku, nüid tuleb eina ilm Koe; `vihma tibab küll vähä, aga si̬i̬ jääb `varsti `järgi, piĺve lööve joba `lahku Hel; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ Vas || (terendamisest) Metsad ja `sõuksed `kõrgemad kohad löövad moast `lahti, just noagu `õhkus ripakil Pöi

8. tagasi või järele andma; alandama, vähendama; alanema, vähenema ehk lüöb `külma tagasi; `paisetus lüöb `alle juo; vesi lüöb jões `alle; kisume `karvu, aga `viimast südä lüöb tagasi (pahameel läheb üle); `aigus lüöb juo `kontidest `vällä Lüg; jumal oo külmä tagasi tänä löönd Mar; silmanäu paistetab ülese, vahel lööb tagasi Aud; jää plaksub - - nüid akkab küĺm tagasi `lööma Juu; valu lõi tagasi VJg; põhja `valgus vahel `eitleb, on õege suur, siis lü̬ü̬b `jälle tagasi Kod; maa akkab küĺmetamisest tagasi `lööma SJn; siis akas juba `rohkem ingäta `saama, lõi tagasi, paśtets akas vähänema Kõp; küĺm akkass joba tagasi `lü̬ü̬mä Krk; üits pitsit ütte, tõene tõist ja valu lei tagasi; kõtt kõva ja nii `räńkä täis et `lahki minekul, ku saad, et tulep `pi̬i̬ru tirdsuke, siss lü̬ü̬p tagasi Ran; nüid om ilm küĺmäst tagasi `löönu, om joba `lämmämb; emä `oĺli kidsi aŕst, ei tiiä, mes ta posiss sinnä pääle, siss lei tagasi Nõo; vihm lü̬ü̬p joh tagasi San; ku jummaĺ külmä tagasi lüüssi Plv; mä ka lei `perrä (andsin järele) Se || (kuu kahanemisest) säntsel pääväl lüvväss kuu `alla, ku jääss jo vähäbäss Se

9. a. taganema, keelduma; ümber mõtlema lei tagasi `kaubast, taganes `vällä; mies lähäb naist `õtsima, pruut lüöb tagasi, ei tahagi tädä enämb; kaup on `kindel, enämb ei saa tagasi lüä; lüö oma miel `ommete `ümbär ükskõrd (muuda arvamust) Lüg; pärast oli ta kaks kuud kihlatud ja siis löi tagase ennast Ris; tämä pidi `tü̬ü̬le minemä, aga ei lähnud, lõi tagasi Kod; rokulü̬ü̬r (prokurör) lü̬ü̬b `ümber `kohtu otsuse Hls; ku ta ütte naist luba võtta, ei võta, lü̬ü̬p ümmer, võtab tõise Krk b. (rahareformimisest, devalveerimisest) rahad `lüödi `ümbär, `tõise `numbri `pääle Lüg; kuld, see ei kaeo ää, va paper, see lüiässe ike `ümmer Vig; rahad `löödi tühjäs Var; löövad `ühte `puhku raha `ümmer Juu; Nüid om - - üttelugu tu papre raha odavass lüümine Nõo || piltl (poolearulisest) `mõistus oli `ümmer `löödud Var

V. 1. a. paiskama, paiskuma; viskama vihm krabiseb `vasta `akna - - `tuulega lüöb `vasta `akna; lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb; tuul lüöb kalad `randa; püss lüöb tagasi, kui on pali `rohto Lüg; tuul löi ikkuna `lahti; `püssül on mogomaine lukku, midä lüöb `tongi `lahti Vai; tuli raksub korra, lööb sädeme `välja Khk; lammas löi (kukkus) ülekaela vee `sisse Kär; Nüid on neid vähe - - sahk lööb marivarre juured segamine, kaduvad ää; Tule `sambad lõid öles taeva `poole Pöi; seal on tuld keik kohad täis löön Phl; `vankri ratas `loopab all, lööb `vällä Mar; tuli lõi `räästast `väĺla Mär; regi lööb `ümber lebeda tee peal Kse; Tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; kui vurr on mee `väĺla löön, on kärje puru täis; tasa keeb - - `puĺla lööb üles Var; suur tuli, lööb `leeki Tõs; Kui `trummõl `jästi juoniss ond, siis lüeb vilja `vällä Khn; Vahest `tehti vallatust, `lü̬ü̬di `vahtu üksteśel `kaela Hää; vesi löi paet kummuli Ris; meres lüöb ummikas paadi `ümber JõeK; tuleliegid lõid majast `väĺla JMd; kaev lõi [pumpamisel] jäätükka `väĺla JJn; tuli lõi lõkkele Trm; kui sopitsad ei õle, lü̬ü̬b `venne `riśsi; `kange laene lü̬ü̬b kalad järve `jääre `väĺjä Kod; suur tuul lõi leegi metsa poolt `vasta ja kõik põles ära Plt; `suitsu lõi `siśsi Vil; regi lei `lihvi, vedäśs obese ka `risti ti̬i̬d Krk; no tuul lei siss agana ja kõ̭ik `väĺlä, ja terä jäevä `sinna `tuulme pääle; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; aava puu `praksnava `väega, löönävä tulekibenit kõ̭ge tuha ja tolmuga pliidisuust `väĺlä; vibupüśs `olli serände looga `mu̬u̬du, kabel `olli küĺlen - - kablast tõmmati, kabel lei tolle nooli `väĺlä Nõo; No ku leib kütse oĺl, sõ̭ss `leie `tarrõ lõhna üles Urv; ku kiä edepu̬u̬l `piipu `tõmbass, nii lüü sau˛u taga`tarrõ Har; näile lei tu̬u̬ tulõ lõhna `kurku, siss läppüʔ ärʔ; tu̬u̬ maru lei aia küllülde; `pernase lei poḿm `kü̬ü̬ki poolõ elogaʔ Rõu; `lainõga lei loodsigu `ümbre Se b. (laine loksumisest) oli kova `laine, kui löi `ruoli `rummust üles VNg; laine lööb `vastu laiva `külge Khk; laane lööb `vastu `paati Rid; lokse tuli ja löön `vasta kuuri `seina, `tõmman adra ja läin sellega Aud; laene loksob `kaldalle - - lü̬ü̬b nagu nõks ja nõks; `veiksed `lained, madalalt lüäväd Kod || Ta on `kõrgeks kasunu, `luh́tab tuulega, jusku `laini lü̬ü̬b Hää c. ära viskama, ära heitma pütt lei `vitsa `vällä Lüg; kiha löi vitsa pεεlt εε Khk; Nendel õlle nõu oli põha alt ää löönd, läind kõik Pöi; `taargas lõi vetsa ää pealt Mar; pudel lõi korgi pealt ää Kse; `Toorid löövad vitsad ää Han; õlle `ankur lõi punni eest ää, käärib `kangeste Tõs; ing lööb pudeli puńni ää Tor; õlle punts lõi vitsad pealt ää Juu; maŕjad ei `kõlbama `ki̬i̬ta, `lü̬ü̬mä puńnid pudelil piält ärä Kod; `tu̬u̬re om vitsa är löönu päält Krk; pańgil ärʔ um vitsa päält löönüʔ Plv || magamise pääld lü̬ü̬b une ärä ja tulep tu õnnetu elu `mi̬i̬lde Puh

2. läbi tungima vihm lei läbi, tegi `riided läbi `märjast Lüg; [vihm] löi labud läbi Vll; `pealmesed `riided lõi kõik läbi see vihm Mär; Vihm lei luuni läbi Khn; eenad olid koredalt pääl, vihm läbi löön Aud; `kange sadu o läbi lüänud eenä suadu Kod; ädal akab läbi `lööma (tärkama) Plt; nüid lei [vihm] maa läbi Krk; `tuĺli mitu `u̬u̬gu järjest, lei sarrad läbi Ran; ma `pilse rüä vihu laḱka kujuma - - vihm oĺl läbi löönü Kam || hakkama saama Täma lõi egast poolt läbi Pöi

3. a. ületama, üle trumpama oli üks vägev `meister, kes neid [triivpaate] tegi. se lei `Tallina mehed üle vel oma `teuga VNg; üks lüöb `tüögä `tõise üle, on `kangemb tegemaie Lüg; Ramu `puolest lüöb kõik mehed üle; `Laiskusega tahad `teisi üle `lüüa vai; Magamises lüöb keik üle IisR; tursa lööb [särg] mitu `korda üle (särg on tursast parem) Jäm; Löi teda kui rannamiis rotti (võitis jooksu veenvalt) Pha; kui `valged [kartulid] tulid, siis nied lõid punased üle VMr; sa olõt Lüüsi `Ańdre üle löönüʔ, olõt tu̬u̬ pruudi henele võttanu Har b. (petmisest, tüssamisest) löi selle kaubaga teise nönda üle Krj; `mustlane lööb sind egal aeal viluks Vll; `Katsus ikka teist öle lüüa, kõik ikka omale Pöi; lõid ta `persse läbi, taale jäänd mette kedagi Mär; lõid mehe `kuurmaniss Vig; kabalad inimesed oo - - kes `oskavad teist üle lüia Var; Lõi teise naha nõnda `lõhki ku, teine ei saanu mitte midagi Hää; lõid mu `persse viluks Rap; tema on niisugune `lambapia, et laseb alati oma naha üle lüia VJg; si̬i̬ naene laheb ennäss - - läbi lüädä, suab `lahti varandusess Kod; nüid või ta minnu vaest kolmesaja rublage üle lüvvä Hel; ma˽lasi hennest pettäʔ, is tiiäki tu̬u̬d, et tõnõ su üle `leie Har; ta lei tõõśõ üle, nigu˽silmä joosiva, aga midägi tetäʔ es saaʔ Se c. teist endale võtma ilus [tüdruk], aga sen `lüöväd `viimaks `toised mihed üle Kuu; Oma `peigmest ma üle `lüüa ei lase IisR; See mees oo kange teiste meeste naisi üle lööma Kaa; Oli teise mehe naise öle löönd ja nüid elab sellega Pöi; tüdrikud ja naised ja, löövad üksteise mehi üle Mar; lõi üle tüdruku Kad; nika ta meelüt, ku lei timä õks üle Har; [ta] Oĺl Väinol pruudi üle löönüʔ Rõu

4. jätkuma, piisama; vastu pidama leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; `Kauvas sie palk `vasta lüöb; Nüüd on siga `astis `suolas, sie piab nüüd `aasta läbi ette `lüöma IisR; Kas meitel ein kevadeni ikka vastu lööb Kaa; Ninaesine äi löö änam ede (toitu kipub väheks jääma) Emm; Kui raskid - - töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; eks seda `oeti kokku - - et ta `iasti ette lööb Nis; see pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; [kui viinavabrikus] oma karduled `vasta ei löönd, sis `toodi Venemaalt `maisi Kos; puadi sukk ei lü̬ü̬ kedägi ette Kod; ega see kevadine lumi kedagi `vasta ei löö, nagu se pääv `väĺja tuleb, on kohe läind Lai; levä pääl si̬i̬ `sü̬ü̬mine, midäg leib vastu‿i lü̬ü̬, tegu teo `järgi; kavass si̬i̬ tal ette lü̬ü̬, temä lõhk ta `varsti maha (virgast kangakudujast) Krk; liha, ku sa tedä tü̬ü̬ manu üten võtat, ei lü̬ü̬ midägi `vasta, tu̬u̬ om pia `sü̬ü̬dü Ote

5. palka, hinda madala(ma)ks suruma `palgad `lüässe `alle, aga kraam on `kallis; `innad on maha `lüödod, ei saa `vilja `müiä Lüg; See lõi [õunte] inna `alla, et väljast nii pailu `sisse `toodi Pöi; lõid inna na madalase, ei maksa `looma `müiä Tõs; tal `löödi see palk alamaks, põle nii `kõrge enäm `ühti Juu; lina inna om maha lü̬ü̬d, ei ole si̬i̬ ind, mis enne olli Krk; `tü̬ü̬lisi palga omma `alla `lü̬ü̬dü Har

6. vastumeelne olema, vastu hakkama toit lüöb `vasta, on `vasta `tahtmist Lüg; ei ole üvä `toito, lüöb `vasta Vai; mõni kõrd südä lü̬ü̬b `vassa, ei taha `minna; sedä ei taha, si̬i̬ lü̬ü̬b nõnna `vassa Kod; ku ma tütärd `kandse, siss ma‿s taha peenikest `leibä, miu südämele lei tu̬u̬ `vasta Nõo; mõnikõrd ku sü̬ü̬t, lü̬ü̬p `vasta sul - - nigu osse tükip pääle Rõn; vaist sul ka üit́skõrd `vasta lü̬ü̬, et änänt ei taha San || vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi, nigu `vasta om kõ̭ik Ran

7. kõrvale hoiduma, tõmbuma; kõrvale hoidma lüöb tüöst `kõrvale, ei `viitsi tehä Lüg; ma lõin sellest jutust üsna `eemale Mär; lüöb tüöst `kõrva Koe; ku näd `sõimleväd ja `tapleväd, lü̬ü̬n kõrvale kõhe Kod; `meie oless kõrvale löönu ja ärä lännu TMr; kõrvalõ lööse arʔ tu̬u̬st tü̬ü̬st Se

8. alla langema, alla laskuma suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; õhk muudab siis kui suits maha lüeb Amb; täembä lü̬ü̬b suetsu maha, tää, kas ilm sulale lääb Trv || kui leib maha lööb (tainas alla vajub), siis sõtkutasse maha Pär

VI. piltl 1. (eri väljendites) `tõine lei rusikaga `kaula `pääle (keelas), vat, ei `saagi sedä `asja Lüg; obu olnd `valges `vahtus, jεi `öue, siis `löödi külmaga (külmetas) Khk; nüid ma löö aga sarved `seina (ei tee enam midagi) Muh; ta ikka `nohke teist `viisi, `jüsku mütsiga `löödud (poolearune) Var; saab [sõjas] lüia Mih; kõik nagu ühe vetsaga `lüödud (sarnased) Koe; olid nagu sõgedusega `lüedud VJg; kiŕjutas `vekslile `alla, õli pali `lü̬ü̬miss (vaidlemist), `enne ku aśjass `lahti sae Kod; läme (sooja) leivaga pähe `löödud, see oli loĺlakas või topakas; ta on nigu pimedusega `löödud, ei taha nigu nähagi; `kange rahamees - - lõi tummast selle aśja (maksis vaikimise kinni) Lai; täl löövä küll nüid pögsi `püidlit (on hirmu täis); t‿om `kahtlik asi, kas ta võtapegi toda Reenet ärä, lü̬ü̬p `tüt́rigu `perse õredass (röövib süütuse), jätäp siiä `paika ja lähäp oma ti̬i̬d Nõo; `küindlepäevä `aigu lüvväss küĺmäsüä `lahki, siss nakava ilma joba `pehmembäle mińemä Kam; om kavval, lü̬ü̬ `endä `aigõss (mängib haiget), siss ei sunnitõ `riibma San; ma kuuli, et üt́s oĺl `autu alaʔ jäänü, siss lei mul nigu väidsega `süämede Har; noidõ juttaga lei nigu põõna ette, es tulõ˽tu̬u̬ `umblõja inäp siiäʔ Rõu; löödud rõhutud meeleolus `Enne ikke tegi `nalja ja `rääkis, aga senest ajast jäi nagu `lüädud Jõh; kui inimesel mõni suur mure `süäme pääl, siss ta om `lü̬ü̬du Ran; Om sul suur pahandus, et nii lüüdü olet Vas

2. a. (tugevast valutamisest, kiiresti liikumisest vm) nii väga läksi `vastu ust et, silm löi tuld; läks nda‿t tallad löid `välku Ans; ma sai ete söhuse oobi, et üsna - - silmad löid tuld Khk; lõi `moole nii kõbaste `vasto `silmi, et silmist lõi tuld Mar; Lähvad, mis jalad löövad tuld Han; Siĺmad löövad üsna tuld, piad ü̬ü̬d ja päevad `lat́sis olema Hää; nüid ta lähäb nihukese valuga, et kannad löövad `valku Juu; kui midagi vasta `silmi lähäb, siis silm lüöb tuld, tuli lüöb silmist `väĺja Sim; kui sa oled `irmu täis, siis silmad löövad tuld Plt; lätsive ninda ku kanna lõive tuld Hls; ku inimese om `väĺlä puhanuva, siss na lähvä niidävä nii et vikati löövä tuld Ran; nooren sai alati `käiduss `paĺla jalu, mõnikõrd jala talla leivä tuld; minule ańd esä puu`luśkaga serätse kõlaku, et silmist lei tuld Nõo; ju̬u̬sk nii, et jalaʔ tuld lööväʔ Har; nii häpe sai ku silmäʔ lööväʔ tuld Se b. (aistingutest) kõrb lööb `pilli, ilmad `lähtvad sulaks Mar; `surnud peavad `tahtma inge `armu, kui körvad pidid `pilli `lüöma Ris; Mu kõht on kohe nii tühi, et sooled löövad sees pilli Jür; ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har

3. (erinevates ühendites) käega lööma ükskõiksust väljendama; loobuma, pooleli jätma lei `kääga ja tuli tulemaie; lei `käägä sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; ää pane tähelegi, mes näd `rääkväd, löö `käega takka ja Mar; `Kääga ei või `lüia, kui `alguses mõni töö ei lähä Han; vahest soab `kääga `löödud, et ei temast sitast `aśja soa Juu; pärast lõin kääga, ei tia mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; mõni on `vintske kui koera liha, `vasta panija - - teine lööb `käega Plt; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; külge ~ ligi, serva lööma flirtima; ligi tikkuma üks taht igä Valeville ligi `lüüä Kuu; `poisid `lüöväd `tütriguile `külge Lüg; `Ilma `asjata `katsub `külge `lüüa, `teine ei võtta vedu IisR; Vene poiss akkas seal kohe tüdrukutele `küĺge `lööma; Nii kena noor tüdruk oli, oleks veel noorem olavad, oleks veel `serva löönd Pöi; [see on] nüüdseajal, [et] löövad üheteisel `külgi Mar; ilus, kenä tüdrik - - mis sa `ootad, löö `külge Tõs; `tahtis `mulle ligi `lüia KuuK; eks ma teise `tütrega `tahtsin `sõrva `lüia Kad; `kange tüdrukutele ̀küĺge `lööma, sehvti poiss Trm; naene `lü̬ü̬mä `servä tõessega Kod; nüid ju tüdrukud ise löövad poistele `küĺge Ksi; vanast oĺl `häüläse inemiseʔ, `tihka is poisõlõ nii `küĺge lüüäʔ nigu no noorõ˽tegeväʔ Har; nigu `taḱjass `leie tõõśõlõ `küĺge Räp; risti mitte ette lööma kõigeks valmis olema `kartamata mees, see‿p löö `kuskil risti ede Khk; ma ei löö - - ühügi asja ees `risti ette Tõs; tu̬u̬ `oĺli äste südi poiss, süäk ja `kange, es lü̬ü̬ `kossegi `riśti ette Ran; vedelaks lööma kartma hakkama, araks lööma Pühabe öhta - - pidi Loona meestega löömaks minema, aga meite poisid löid vedelaks Kaa; Lõi vedelaks - - jättis `ostmata Pöi

maast madalast lapsepõlvest, varasest noorusest peale maast madalast `saate akkavad juo `püüdämäie sedä raha ja kobikud; maast madalast akkasin jo `rasked tüöd tegemaie Lüg; `Lapsed `läined keik isasse, maast madalast juba `kangust täis IisR; Maast madalast nägid lapsed, kuidas `karja kasvatakse Kaa; Ta `arjus juba maast madalast oma eest oolitsema Pöi; Kuulis juba maast madalast isa söna Emm; õppind maast madalast juba `koerust tegema Mär; Eegeldamest õpiti maast madalast Han; vatta Kihnu tüdrikud - - kasun muast madalast suure `tüegä Khn; mis maast madalast õpid, seda akkad pärast peris tegema Saa; ta on moast madalast kohe nihuke laisk old, ei ta lähä paramaks `ühti Juu; muast madalast akkas valetama Koe; muast madalast oli teisel juba piibunosi suus Kad; sel lapsel oo juba muass madalass `uhkuse juur siden Kod; meie inimesed olid maast madalast - - nii `kärmsad Plt; ta om maast madalest `saandige võõrast `ti̬i̬nin Hls; maast madalast saandik akap `siĺmi tegeme Krk; mõni om maast madalast kärsitu vaemuga Ran; maast madalast ole miä üits tü̬ü̬ ori ollu Nõo; ta nakass jo maast madalõst `murhrõ `päivi elämä Har; ta jo maast madalast `säärne - - hullukõnõ Räp

maja maja üld, maea hajusalt eP, Krk, maa Jaa Pöi Muh Kul Mih PJg Ann; p maia T V, `maia Rõn San

1. a. (elu-, töö- jms) hoone Uus `valge maja, `uksi akkunu [pole] `ollagi = muna Kuu; pueg tegi `selle `uuema maja Hlj; siin `onvad kõik majad ühe `kõrdased Lüg; Üks maja, sada akkent = puuriit IisR; `räistläised pittäd pesä maja kadoksi vahel; majad on `tehtü kaik tie äärt `müödä Vai; Maja tehti püstati palkidest Jäm; `linnas oo suured `körged majad; sääl majas on üks elanik sihes juba Khk; ümber`rinki tehakse uiesti majasi `juure Kaa; Maja rind (esikülg) `tehti ikka `päikse `sisse; See maja on nii suutumaks kadund, et leva änam seda `kohta koa, kõik üks põld Pöi; majas oo rehalune, üks tuba, kolm `kambrid; `pitkne lõi kohe majase Muh; `varsti tegid `korsnaga maja Phl; läks `uude majasse elama Kul; `pikne lõi sõstra `põesasse, oless ta üks nuuks edessi löönd, oles majasse löönd Kir; `linnas oo paelu majasi Tõs; Sügüses suamõ `uudõ maja Khn; katuse ung on ülebal arja all poole viiluga majadel Aud; Viluverest, `Valgust ja Kõnnust ma vädasin oma maa palgid PJg; põletasid see maea koa ää Ris; tuli `seia maja elama HMd; saime maea juba katuse `alla Nis; kes ei `oska isi teha, kutsub tegijad, kes ehitavad majasi; need on öhö maja rahvas, elavad kõik öhös majas Juu; ehitasid maa vennapuale (vennapojale) Ann; sõja aeg pomm kukkus majasse Tür; kui `uude majasse suame, siis `piame kohe pidu Kad; meil on kolm majada Iis; ku metsä `sisse suad, siis kõhe nagu `majja, ei õle enäm tuul; kihutasima, kuńni saema meie majada nähä Kod; vanast kõik majad olid riśtnurgaga. eks neid vanu maju ~ majasid ole veel `praegagi Äks; vana maja on längakille ja `viltu, `ümmer kukkumas Ksi; `eńdised majad oĺlid `paĺkidest `tehtud KJn; mina `seandsin majaden es elä Trv; kate eluge (kahekordne) maja; vanast, ku maea ehitedi, siis otsiti vi̮i̮soone `tunje Krk; pääsukestel `oĺli pesäsit kõ̭ik maja `ümbruss täis; ärä sa putu tuld, siss palad esi ja lääb maja ka palama Ran; tõene ehitäp `endäle majasit, tõene ei saa egäpäeväst `leibä; küll om ull, ku vana inimese omast majast `väĺlä `aetass; kas külän `ahje veedi om, egän majan om jo ahi; enne sedä sõda kägu kuḱk majade man, `aidu sehen ja `akna all Puh; ega ta majad ei paranda, temä mugu makap; pimme ü̬ü̬ `olli, ma `peĺgusi, oesi iks majade `varju; tuli ti̮i̮p tüḱke, palutap majasit ja palutap `lat́si Nõo; ega latsile tikke ei saa `anda, paneva maja palama; tuleva nädäli nakame maia `väŕvmä Ote; ei anna mina omma `maia pojale, kos sain`vi̮i̮rde mina siss sure; me majan ei ole lutiket ei prussakut Rõn; tu̬u̬l om mitu maia liinan San; põrra ei˽taha˽`kiäki maia `ostaʔ; Üts maja, viis tarrõ, igän tarõn üts miis = sõrmkinnas Krl; ma˽taha nakada ka˽henele vastast maiaʔ tegemä Har; `rohkõp maiu sääl ei olõʔ; kolmass lat́s ka `sündü sääl majahn Rõu; ku‿t́ä taad maia `naanu es teǵemä, siss olnu˽täl raha külät; sinnä oĺl ni˽paĺlo maad nigu tollõmatsõ majaniʔ; nii `uhkõʔ majaʔ, et `tihka as `sisse minnäʔ Vas; maio ka sammõldõdass naide `paklidõgaʔ Se b. võrgu-, paadikuur kel olite majad ja `aerud - - nie toppiti keik majasse `talveks; meil nüüd ei ole `pääste`luupi, `selle maja lagus ära Jõe; `Järvije all olid kaik majad; Eks täü majasse `panna `talveks kaik `köüed ja kubud, `vergud ja `mastid `varjusse Kuu; searelt `olle maa uksed eest ää `viidud Muh c. kuut vm pisem ehitis `kuuse agust õli maja (varitsusonn) `tehtud Lüg; meil on neli mesilaste maja (taru) Vai; Koer läks vihma eest eese majasse Kaa

2. pere, talu; majapidamine; kodu üks klobakalts käib `pitki külä, maja majalt, `räägib `tühja juttusi; Ku perenaist põle majas, sis maja ilu `õtsas, ku peremest põle majas, sis maja elo `õtsas Lüg; ei ole `leivä murust (raasukest) majas; varas varastas maja lakkest Vai; Saaks tuhlikiskumise ka veel ää, siis oleks rahu majas Kaa; nilvakad ilma koŋŋita [teod], teisel maja `selgas Vll; Koirohi oli vanasti suur arstirohi, seda pidi majas olema; Pärisest on nendel riid majas, seda teeb kõik see va `joomine Pöi; poeg tõi minia majasse; kord oli ma˛as Kul; ega see põle ilus, et `kõiki maja `aśju seda`viisi `väĺla saab räägitud; meil oo ikke piim majas Mär; kukulind kukkus sii - - maas `lahkumest ette toleb Mih; ei võin uut `looma majase `tuua Tõs; Nda kaua kui leib majas ond, põlõ `nälgä `ühti Khn; kui sa `sõnna maeasse lähäd, kus `väike laps on old, pane kivi `tasku ja `viska tite emad (tühjade kätega ei tohtinud minna) Kei; ma‿i ole `näĺga omas maeas näind Rap; kaks obust oli majas, siis oli kaks rege ka `järgi `panna Amb; ikke oleks jo noorem inime majasse vaja olema Ann; vanass vanem veli jäe `majja, nuaremad läksid `väĺjä; `põrsa kaupmi̬i̬s käib majass majaje; ma en tu̬u̬ võõrass `majja Kod; sedäsi tule `pankrot́t `majja, ku sedäsi elets Krk; es saa `kiissu ka võtta, es ole viit kopikat ka majan Ran; kõ̭ik elämine om ripakeli, ei ole üttegi `kõrda majan Nõo; egän majan `oĺli oma `veśki kodu, kutsuti kivi`laudi TMr; kis maia pedäve, nuil ommavõ ägle kah San; raudvara pedi majan olõma, tu̬u̬d is tohe˽sa vällä müüäʔ Har; umast majast ei˽`pühkü˽midägi `vällä (koduseid asju teistele ei räägita) Rõu; suurõ maja `pernane käve `sańti; imäʔ iks tougatasõ˽sõ̭ss kõrvalõ, ku mińni `majja tulõ Vas

Vrd mõja

3. (teat asutus) selle eest olnd kolm `pääva `mustas maeas (vanglas) `kinni Khk; vai näväd sess jumalasõna majass (kirikust) lugu pidid Kod; avalik maja (lõbumaja), sial pole äbi ega kedagi Ksi; noored kasusid `pääle ja ni̬i̬d änäm maja (kiriku) `juure es lähä jumalasõna kuulatama Vil; lugemise maja (palvemaja) Hls

4. tuba, ruum Ma tee keigepääld tule `alla, saab majad soojaks Rei; ma `pessin täna pesu, mei majad on keik segamisti Phl; kuŕgid `seisid saana esimäsen majan (esikus); majan `seisnud vesi oo juba `leige; tagumased majad o `pustad Kod; söögi `nõude pesemine, maea `pühkimine, põranda puhastamine, need on toimingud `rohkem Lai

5. viljarõuk maead `tehti - - `sinna `piale `pandi siis [vili] `kuima Tõs

meel meel S Lä hajusalt Pä Ha Jä I VlPõ, mi̬i̬l Mih Hää hajusalt TaPõ/g miäle Kod/ VlPõ, eL(mi̬i̬ĺ; g miele Lei Lut), g meele; miel g miele Khn Ha hajusalt Jä, ViK Iis Trm, `miele R

1. aistingute vastuvõtu ja eristamise võime `ihmisel on viis mielt Vai; inimesel `öetse viis meelt olavad: `kuulmene, nägemene, `maitsmene, `aistmene, `tunmene Tõs; meil on jumalast viis mielt `antud JMd; Need on arilikud inimesed, kellel viis meelt on Trm; viie meelega `tehtud (teadlikult, mitte kogemata) MMg; ega loomal viit mi̬i̬lt pähän ei oole, ärä lüvvä `lu̬u̬ma Krk; meele peale hakkama iiveldama ajama Sie kala supp hakkas kohe `mulle `miele `pääle; Mage `süömine hakkab jo kohe `miele `pääle Kuu

2. a. mõistus, aru; mõtlemisvõime, arukus mis on `vergu parandamine. muudkui käsi piab `käima ja miel piab `tiadma, kuhu kedagi lähäb Jõe; juob `miele pääst ärä; `Poissil‿o kohe miel `tehtud (ära võlutud) `toises peress, `muudku käüb - - igä päiv siel Kuu; nüri `mielega eit, ei saa midagi `arvu Hlj; `luomal `luoma miel, tämäl ei õle aru, `enne ku mene lüö `nuiaga; sel mehel on `ninda tark miel, et tiab kõik `välla selitada Lüg; `undil on `üeksa mehe miel ja ühe mehe ramo, karol on `üeksa mehe ramo ja ühe mehe miel; sie on `mielest `vällä `langind, `ilma `arvota Vai; sool pole mette meele `tuhkagid pεεs; lühise meelega inimese jutul pole ju `miigid aru Khk; Kohe `loodud `sõuke targa meelega laps; Põrutas meele ää, nüid on segane Pöi; sellel põle nii palju meelt mette kut kana jala peal liha Muh; Ma tikkusi üsna tugevasti ta `pääle, jo näib, kas vetab meeld (muutub targemaks) Rei; verutasin tööd teha kui üks poole meelega Rid; meel `mõistus on `seĺge, aga änam oma ihu`liikmeid liigutada ei saa Kul; meelest ää `eese tegudega Mär; kui süda täis‿o ja `riidu lähäb teisega, ju tal siss meel segane oo Var; tuul lääb meelest ää (muutub maruseks) piltl Tõs; Mis sul mielesse läks, et tohmitama akkad Khn; sai teda ikki uditud, a või ta sellest meelt päha võtab Saa; mõni inimene on küll targa meelega, imesta koe Kei; ise ta (kass) `voatab nii aledalt mu `otsa, `justku oleks inimese meel ja `mõistus Hag; temal põle õiged mielt pias JMd; laps akab jo `kuagama, nää tal jo varekse miel peas VJg; sul oo kõhe lapse mi̬i̬l, ei õle täit inimese `arvo; tämäl ei õle miäle terä, ku ulluss lähäb Kod; kus see meel siis oli, `persses või. eks ta vahel lähe `persse kah Lai; sul meel `kaikaga õlal, põle pias. võta‿nd meel pähe Plt; koer on nii tark, tal just inimese meel KJn; pu̬u̬ĺ `narri om, mõni - - sääntse `väikse meelege Hls; võta mi̬i̬ĺ pähä, akka parepest eläme; tark mõist meelege, rumalel näidets näpuge; enne olli ta `raisku lännu mi̬i̬s - - või olla, et nüid akkass mi̬i̬lt pidäme (ennast ohjeldama) Krk; si̬i̬ om meelege `mõista (iseenesest mõistetav) Hel; `amba valu ja `varba valu, ni̬i̬ võtava mehel meele pääst; si vana inimese mi̬i̬l om nigu kit́se pi̬i̬r; emä `suskab rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei `suska pähä Ran; ää söögike küll, aga jätäme vaśt `sü̬ü̬misele `perrä, ega kõtul mi̬i̬ld pään ei ole; obesel om ka üitsjagu inimese mi̬i̬ld; ku sul mi̬i̬l `mõistuss pään om, siss sa olet iks inime Nõo; ma panessi sulle tõse meele, et sa `onte `saaśsi targembass Rõn; nüüd oĺl jo ta mi̬i̬ĺ segätsess lännüʔ Kan; Vana mi̬i̬s, varsa mi̬i̬l piltl Krl; ta‿m jo hullu meele‿päl, ei `mürrä tark inemine ni `hirmsadõ nigu ta; sul õks om ta mi̬i̬ĺ kah `väega lühükene nigu `mulgi Har; `õigõt mi̬i̬lt mul mitte ei olõʔ, ütte`paika tahat, `tõistõ saat; ku `kangõ vaiv ja murõʔ um, sõ̭ss kaoss ärʔ mi̬i̬ĺ; keeleldä meeleldäʔ, ilmamaa tark = päsmer Rõu; sääne om ta mi̬i̬ĺ, nigu˽`kiisla li̬i̬ḿ; miʔ imäst ei˽saa˽kõ̭nõlajat, miʔ imä om meeleldäʔ (mõistuseta); a olt vi̬i̬l - - iks meele man, otsani uĺl olõ õiʔ Vas; `süäme valu võtt vai meele pääst; ei tiäʔ mis asi tu̬u̬ pidi olõma, mis `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; tu̬u̬l olõ õi latsõ `võrdõgi mi̬i̬lt õiʔ; inemine om umast meelest `essünü Se; tühä mielega - - mitägi pääh olõ‿i·ʔ, tõńõ um tävve mielega; mi̬i̬ĺ mihele, a silmäkeseʔ sikalõ; nii paĺlo ku käldul ki̬i̬lt, nii paĺlo havvõl mi̬i̬lt vns Lut; meelt mõistma ~ märkama taipama, aru saama Ää olg `siokõ, mõesta‿nd ikka mielt kua Khn; laps akkab ju meelt `märkämä KJn; akkab mi̬i̬lt `mõistme, lääb targepess Hls; ma ole tedä kuulu sest saanik, ku ma mi̬i̬ld `mõistme `naksi Hel; ku ta `talve siiä käis, siss `oĺli ta ilmast `ilma täis, ja nii täis et es tiiä mi̬i̬ld `mõista; Röögid nigu eläjäs, kes mi̬i̬lt ei mõesta Nõo; `väikene Tiiu nakass jo mi̬i̬lt `mõistma, ei˽saa˽taad enämb pettäʔ Har; lat́s `märkass joʔ mi̬i̬ld Plv Vt meele|mõistja, meele|märkaja b. meelemärkus, teadvus miel läks piast `vällä, kukkusin maha, `silmad `lohki VNg; Mi̬i̬l jooseb pääst ära, siis kui pää uimane on, valutab ja `ringi käib Hää; mi̬i̬l lääb `ümmer, siis kõhe tükib maha `kukma Kod; ku `siĺme ehen - - lääp kirivesess, siss lääp mi̬i̬ĺ pääst ärä Krk; mõne pää ei kannata `karmu, mi̬i̬l lääp pääst ärä, satap maha Ran; ma pane `perse tooli pääle, näiss mes siss saab, kas mi̬i̬l lähäp pääst ärä vai ei lähä Nõo; ma võt́i pliidi alt tuha ärʔ ja `tunsõ nigu mi̬i̬ĺ lät́s pääst är˽minemä Plv; ma‿lõ nii sadanu, et meeleldä oĺli Vas; kõrra ao peräst, sõ̭ss tulõ mi̬i̬ĺ `päähä, siss nakass `tiid́mä Se

3. mälu (hrl sisekohakäänetes) Äkki `turgat `miele, et unestin `ukse `lahti; Mul jäi kohe sie reis `miele `pääle, ei saand `enne rahu, kui tagasi `oldi Kuu; ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kui `motlen `kaua `monda `asja, siis ikka `johtu `miele; `päivised `tembud tulevatta `üöse `miele; ärä tuleta vana `asja `mielle VNg; eks mul õle ka `mieles `menna `metsa puid `raiuma; ei tule äkkiste ette, aga `viimäst - - `tärkas `miele; ei minule jäänd `kergest `miele. mittu `kõrda sai ikke üle lugeda, `enne ku vast jäi `miele; `poisikese `põlve `asju, mida neist enamb on `mieles pida; õlen nüüd `selle `kautand `mielest `välla Lüg; siis oli `meele `ärkand, et vana Jüri - - oli `sounas olnd; mo `meele‿p tule `präägu, mis sellega tihaste Jäm; korra välgatab `meele; kui sool sεεl `εεsti läheb, siis tuleda mind ka `meele Khk; mool talbadas äkist `meele, et tä ise oli ühekorra nee sönad - - `itlend Mus; mette mu meele `sisse es tule; kui `meele äratate möne asja [siis räägin] Pha; Ju ta muist [lambaid] meelest `juure pani; se nimi ei taha `meele `jääja; Neid `päevade peale ilma `märkisi oli teab kui pailu vanade inimestel, ma pole neid nõnda `meele pannund Pöi; äkist tülbatas mu `meele; kui sehukst kenad kirjad siiliku aiad oo või `kinda kirjad või, siis pane `meele nee ja too kojo; tämal‿o kõik `meeles oma noorepõlve elu; ma mäletagi oast`numbrid änam `ühti, nee oo meelest juba kadun Muh; äi tule `prεεgu medad `meele, mes `aitaks kerjuta; sene ma unodasin nii εε, et pole `märkiged `meeles Käi; `talbe kui madisepäeb oli, `pandi `meeli, mis tuul oli. sest vaadati kala `saaki Rid; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; `kerkleb keele peal, `meele ei tule; midagist `meeles ei seisn ja pea oli sańt Var; `ü̬ü̬si ärgand `mi̬i̬li, et võti seal ülal `akna peal Mih; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, [ei] tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu Hää; `voatad seda, siis tuleb sul `miele Kei; paerga `turkas just `meele Juu; need aead on `möödas, mis me neist änam `meele tuletame Kos; ega vanal inimesel enam kedagi `miele siis jäe JMd; ei tuld `meelegi, et see kuer sial `aukus Ann; tuletati `meelde `lahkund sõbrasi Tür; see jo `ammu meelest maha läind Pee; `kahtepidi teda `üeldi, kuda `kelgi sie sõna `miele tuli VMr; sul pole muud kui poisid alati mieles VJg; panen `mielde kõik asjad Iis; elätäb `mi̬i̬li, aga ei tule mette `mi̬i̬li (asjast, mis ei taha meenuda); nüid mul algatas `mi̬i̬lde, mes mul `käśti tehä; lapsed `loevad üle, jääb kõhe `mi̬i̬le ~ `mi̬i̬lde; kui miäless ärä lähäb, siis tahad ike valetata. egä `õige jutt miäless ärä ei lähä Kod; minu `meele on jäänd, et nii ilusad nad (tangud) põle kui `veśkil `tehtud Pal; om küll mõttin, aga `prilla `aigu ei tule `mi̬i̬le Trv; obesel om meelen, kus ta käinu om Hls; ta om lühikse meelege, ei mälede kedägi; miul om si̬i̬ meele `sissi kulunu; siul es `älpä ~ `ärpä no `mi̬i̬li ka ometi; ma‿i või võtta oma muress sedä `asja, mul ei kurda (püsi) meelen Krk; sellege kui tsusaśs mulle vi̬i̬l emä sõna `mi̬i̬ĺde; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest vns Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; vanal inimesel ei ole enämb mi̬i̬ld pään, mitte midägi ei jää `mi̬i̬lde; mia jõvva siss `kõ̭iki meelen pedädä, pää `onte maakerä ei ole Puh; ku mul `mi̬i̬lde algatab, kül‿ma siss tu̬u̬; äkkitseld karass `mi̬i̬lde, et `täämbä om jo pu̬u̬lpäiv, piap `sanna `kütmä; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu; nüid vanan kaop kõ̭ik meelest, ei tiiä ämp midägi; nigu `võeti meelest ärä, mitte es ole meelen; mia ei ole toda juttu viśt kuulu, ei tule nigu meele `sisse; tu̬u̬ om vaest mõni serände võõrass sõna, mes äḱki meele pääle ei tule Nõo; kudass sul siss tulep jummaĺ `mi̬i̬lde, ku sul ädä om Võn; mul om jo näet säändene mi̬i̬ĺ, et õkka lätt meelest ärʔ San; Mitte ta mi̬i̬ĺ ei olõ inäp uma kotusõ pääl, pää ei˽pia inäp midägi˽kińniʔ; Halgata mullõ `mi̬i̬lde, kuis tu edeots oĺl, kül‿ma sõ̭ss kõ̭nõla Urv; mul halgatu `mi̬i̬lde, et tsiga jäi söömäldäʔ; siss `juhtu mul `mi̬i̬lde ja ma `naksi kõnõlamma kah tu̬u̬st aśjast; ma˽panõ uma raamadu su˽kappi, panõ˽sa häste `mi̬i̬lde, ega mul esi `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; kae mia ma latsõn kuuli, tu̬u̬ sais mul nii meelen, nigu iilä olõss olluʔ; ma˽jät́i siss tu̬u̬ meelest mahaʔ Har; mõ̭nikõrd `haarduss meelest ärʔ (järsku ununes) Plv; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü˽meele `sisse, muud es kõ̭nõlagiʔ, ku˽tu̬u̬d hobõst; Mul satte äkki mi̬i̬ĺde, et leeväʔ vi̬i̬l ahoh; latsõ˽laja ilma pääl, kuna tulõ `kuagi `mi̬i̬lde; viisu kudamine om meeleh ja kõ̭iḱ om meeleh; näet püsü üi˽sõ̭nakõnõ meeleh; mi̬i̬l ei˽piäʔ inäp midägi˽kińniʔ, om nii sama ku sõgõĺ Vas; sa piät tu̬u̬ aśa `hińdäle `mi̬i̬lte `panma; tallõ pinile võtaʔ malk ja ub́lota nii et meeleh pidä Räp; Olõ õi mi̬i̬lt, ni vot eläʔ vai olõ vi̬i̬l; heidäʔ meelest aŕa, `naaku‿i `mõtlõma tu̬u̬d `kurbuist Se

4. (inimese loomusest, hingelaadist, vaimust, meelelaadist) Midä libejämb kiel, sidä tigejämb miel vns Kuu; `riiaka `mielega mies Hlj; sie õld au `mielega, `ninda aus mies; kes püha `kirja järele `püiavad elada, nied on vaga `mielega Lüg; Ta on küll pikka `mielega inime, aga nüüd on täma `kannatus ka `katkend IisR; Ära ole nii `kerge meelega (äkiline), nönda ei saa elust läbi Jäm; `körge meelega inimene pεεb `endast liig pailu; inimene nönda tore meelega - - `uhke vaimuga Khk; tää‿o vaa meelega, aga ise `julge Mus; Ta oli ikka nii äkise meelega just naagu püśs; Ta oli alati nii suure `lahke meelega Pöi; se nõnna ara meelega, `kartlik Muh; `äise meelega inimene (äkiline) Käi; kadeda meelega inimene Rid; oo kannatamata meelega, kärsitu Mar; meeste`rahva meel oo üks kergitos `kergid `õĺga, naese meel aga aho täis `toorid `alga Kul; väga laialdase meelega, põle tõsine inime `ühti; tuima meelega inimene, ei tunne tema aletsust ega alastust kellegi `vasta Mär; pikad `juused ja `kerge meel vns Var; vanem poeg `olle sandi meelega Mih; laia meelega inimene, lobiseb paelu Tõs; `Kindla mielegä mies ei lasõ ennäst `narri Khn; toesu (tuisu) meelega, kes reägib `ühte `siia, teist `sõnna Juu; ta on ühe `muutliku meelega inimene JMd; `rõemsa mielega inime Koe; tige kiel, tige miel VJg; akka kannatama ja `pitkä mi̬i̬lt aŕjutama Kod; pika meelega, pole äkiline, teene paneb kärinal nigu kadakas Plt; si̬i̬ om va `eit́liku meelege - - ei ole `kindla meelege, üit́skõrd sinna, tõnekõrd `tõisi Trv; kate meelege, kõnelep katsiti Hls; si̬i̬ om mihitse meelege naine, kel abene suhun Krk; kes tiiäb, mes tä oma äǵedä meelega oless ärä tennu Ran; ku inimesel om serände kannatamada mi̬i̬l, siss ta tulep tõesele vai ammastega `küĺge Nõo; taal om säärän mi̬i̬ĺ nigu jumalõ tuuĺ, üt́skõrd siist, tõnõkõrd säält Har; Hää ku mehel om kimmäs mi̬i̬l Vas; naase mi̬i̬ĺ kui keldo li̬i̬ḿ Se; meelt muutma ~ parandama ~ pöörama end elukommetelt paremaks muutma, halba käitumist maha jätma inimine on paha tehnd, siis piab küll mielt parandamma Lüg; Iga päev lubab mielt parandata, `viina `tilka enamb suu `sisse võtta IisR; `juomarid parandad mielt Vai; `alba inimest mainitsetase meelt parandama Khk; Soadeti `oastaks `eese meelt parandama (saadeti vanglasse); Äi see oma meelt pööra, mis ta on, selleks jääb Pöi; oli ülekäte läind, nää nüid `pööras meelt ja sai üsna inime Mär; paranda meelt, ää ole `sohke `uhke Tõs; muudab mi̬i̬lt, jätäb maha nid `konked Kod; paranda laits, `ende mi̬i̬ld Trv; naka˽sa˽ka üt́skõrd taad mi̬i̬lt parandamma Har

5. (tunnetega seoses) a. meeleolu, tunne, tuju Omal üäst `mielest `silmäd vie`kalkvel Kuu; inimesed `kandasivad - - `nende (lehmade) `pääle koledast paha mielt VNg; ku akkab midagi `õtsima ja ei `leia, `ongi miel `tuulest `vällas; ku üva `süömist `anna, eks siis kuer süö üva `mielega Lüg; Ia miel, et ing sies IisR; viha meelega ta kuulutab moole sedissi `aśju Jäm; mo meel läks ka aleks; nii ea meel, `kargab kas vöi lage; läks teiste sega meelt lahutama Khk; Ju see sańt meel `mööda `jälle läks Pöi; ta `andis sene ösna εε meelega Käi; ma lähe `sõnna eese meelt lahotama, mo meel na `raske Mar; segane asi, tegi seda nii `kahtlase meelega; paĺlu tööd, see ajab meele üsna `kaela (teeb murelikuks) piltl Mär; need `iaduse sõnad ei ole, need `öötakse paha meelega Var; tä pahandas mu meele naa ää Tõs; tä tuleb `lahke meelega täda `aitama Aud; poisil ää mi̬i̬l, et jumal pole sit́ikaks loonu (öeld näilise põhjuseta rõõmustajast) Hää; üks `üösi miel jäi eti pahaseks nende (kirpude) peal Ris; mis meelega sa elad veel, kui sa oled teise inimese ära tapn HMd; teene elas `jälle rikkasti ja teise miel oli kade selle `piale Kei; lähän koa meelt lahutama, ole alati nii kodo `kińni Juu; Mul tuli mitu `korda paha meel `piale, mis ta minust naerab Amb; selle ia mielega ta ei tiand, mis tegi JMd; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; inimesed olivad süönd - - ja siis uńt on tuld nende `juure ja `vahtind nii kurva meelega Kad; kadeda meelega ajab `laimu Trm; ma tahan parema miälegä (meelsamini) talukid `ümmer pahkluu; kui `jälle miäle ärä jätäb (vihastub), ei `kõlba kohegi Kod; kui teisel meel paha on, eks ta aka `albu sõnu suust `välja ajama Ksi; lapsed `kilkavad iast meelest Lai; targa inimese kõnet `kullet ää meelege, aga sedä albi `lärmi ei taha mitte Trv; ei ole vi̬i̬l tõine tõise mi̬i̬lt rikkun; nõnda ää mi̬i̬l, et süä `kargap si̬i̬st periss `vällä; vaigistets temä mi̬i̬lt sedäsi, ärä muretse kedägi Krk; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; tule `julge meelega, mes siin peĺlätä; ää mi̬i̬l, nigu sirk oless `piiu `sitnu; lätsi `väĺlä mi̬i̬ld lahutama - - et parembit mõttit ja parembat tuju saad; ää iki, ku `endä peräld majake om, kas mina makan ehk ti̬i̬n tü̬ü̬d, `kiägi ei pahanda minu mi̬i̬ld Ran; emä tulep väĺläst `sisse ja `kangede ääl meelel Puh; mi̬i̬l om `aige, ikk tükip pääle; nii alb inimene, et mi̬i̬l lähäp apuss; ta‿m alati vihäne, täl ei ole ääd mi̬i̬ld konagi Nõo; Kui˽sul vai kui kullanõ mi̬i̬ĺ om, sõ̭ss tiä rikk su˽tuiu är˽jäĺ‿kiʔ Urv; mis sul `tääḿbä ta mi̬i̬ĺ ni˽kurb om; mul om mi̬i̬ĺ ni˽halv, ma˽lähä poodi manu muu `rahva sekkä mi̬i̬lt jahutamma Har; heräsi üless, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ, et oĺl unõńago Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ, koi sullõ `kindaʔ Plv; mul om `väega halv mi̬i̬ĺ ja rassõ ollaʔ, tiiä‿i kas süä midä pahanduist mõist; makase (magaksin) armu meelega (meelsasti), no ei saa `maadaʔ, [kärbsed tüütavad] Se b. soov, tahtmine Kas on miniä ka sul `miele järel; sul on `aeva miel `koerust tehä Kuu; Tämä `miele järälä ei saa `kiegi Jõh; saad sa siis ega ühe meele järele teha Khk; noorem tüdrok oli änam meele järele Rei; Silmi põle peas sitale minna, aga meel peas mehele minna Mär; Sie jutt oli talõ miele `järge, üsä nagu olõs mett moka `piäle miäritud Khn; tahab ika miele järele `rääkida, et ei pahanda Hag; tegema pidi, oli sie tüö siis miele järele ehk `vasta mielt JJn; sie mies on üks iripill, `miski põle tal miele järele Kad; kerik õli küll minu miäle järele; kessi ilma miäle `perrä suab elädä Kod; kui meele järele söök, siis sööb küll; sügise `lambad omal meelel kolavad, on nii `takjaid täis Lai; mes asi sul meele `perrä om, toda sa armastad Ran; kes `vasta mi̬i̬ld om, toda ei taha [külla] `kutsu; aab edevust taka ja säeb `endä, et siss iks pośtele meele `perrä om Nõo; t́siga nakaśs magusast `haḿpsma, tälle sai hää meele `perrä sü̬ü̬ḱ Kan; lasõ no `rät́sepäl ummõlda säŕk uma meele `perrä; mi Eeduardil sai ta naanõ ülemeele (vastu tahtmist) `võetuss, ega ei elä˽ka˽hästeʔ Har; mul es olõki toda mi̬i̬lt tetäʔ, nüüd võti ette; kes `säärne meele peri sü̬ü̬ḱ, sedä sü̬ü̬t ilma `tahtmada Räp; timä tege `vasta mu mi̬i̬lt Se

6. mõte; arvamus, seisukoht; mõttelaad; meelsus miel `velgub viel `toise järel (ülekohus seisab meeles) vns Kuu; mis miel `mõtleb, sedä suu `räägib; nied mehed elavad ühel `mielel Lüg; sa oled ikka `söoke, koest tuul, sεεlt meel, täna sa tahad seda, oome seda `jälle Khk; mis meele peal, see keele peal Vll; meel ja mõte köevad `seltsis Muh; Mes targald meeles, see joonuld keelel Emm; tääl kust tuul, sealt meel, põle naa ühö meelega, naa tuulepea oo Mar; ühe pere rahvas peavad ikke ühel meelel olema Mär; Mi̬i̬l võib pailu mõtelda, aga ki̬i̬l ei või `kõike ütelda Hää; miel juoseb `ringi (mõtled ühest ja teisest) Ris; omas `meeles `mõtlesin, egä temä sedä teänd Juu; luabib sõnu, mes su mi̬i̬l ei `mõtle; ilman on `ki̬i̬li ja `mi̬i̬li egäsugusid Kod; sel ikke `õiged meelt ei old - - kust tuul, sialt meel, eks ta nisuke iuh-aih old Lai; mõni ei lase midägi ütelde, mis temä meele `vastu Trv; `mõtli seda ammu oman meelen Hls; meele ja mõttege `sü̬ü̬sse kikke Hel; meele ja mõttega `ti̬i̬ssegi vi̬i̬l, aga käed ei kuule enämb sõna; elävä käsi käen nigu velle, ja ütel meelel Ran; ma `mõtli kõ̭ge meelega (kõhklemata), et sina tõid [selle kanga]; vana inimese mi̬i̬l, to‿m nigu tuul jälle Nõo; mi̬i̬l mõõdlõss mihe pääle, süä puhk poisi pääle; ma esi olõ küll siihn, mu mi̬i̬ĺ käü `ilma `mü̬ü̬dä; meelest ja mõttõst oss tennüʔ, a käe ei˽küünü˽kohegi, `võimu ei olõʔ Har; miä sul meele pääl (mõttes) um Vas; `julgõ inemine hooli‿i midägi, mis om meele pääl, tu̬u̬‿m keele pääl Se; mi̬i̬ĺ `mõ̭õ̭tlõss mere takka, a surm sälä takka vns Lut; meelest arust, arvates nüüd ma `õige `mõtlen omast `mielest, vai sie asi läheb `kõrda, vai `läheb `nurja Lüg; Oma ema `mielest `kullatükk, `teiste `mielest `mullatükk IisR; see εε minemine‿s ole vanade `meelest `öige üht Khk; omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; poeg `olle vabast meelest (vabatahtlikult) seletan kõik ära Tõs; Paõludõ mielest `pietässe tedä targaks meheks Khn; silk moo‿mest `oopis etem kui se liha Juu; Minu mielest on sie ilmaväŕk päris segi kohe Jür; vaim ja ińg, ni̬i̬d `piäsid minu miäless ühed õlema Kod; üks paik oli teise meelest ia, teisel ei kõlvand kuhugi Lai; ta on mu meelest nigu‿ks nuĺl KJn; omast meelest ma ei ole kellekile `kurja tennu; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armass Ran; ma esi `endä rumalast meelest `mõtle; inimeste meelest ollu ta ää ja tark poiss Nõo; nüid ma ole inemine, `endä meelest ja muide meelest kah Rõn; ma nuhudi taad liha, mu meelest visaśs nigu `halva `haisu Vas; muis meelis 1. hajevil, mõtetega mujal sie on `ninda muis `mielis täna, motted on `toisial Hlj; Ei `kuulagi `teise juttu - - on muis `mielis Jõh 2. arust ära Tia, mis tal tänä on, kisendab kui muis `mielis; `Tuulab nagu muis `mielis Jõh; meelt mõlgutama 1. meelisklema mida sie siel mielt `molgutab Hlj; mi̬i̬lt mõlgutab, ei kuule teese juttu Ksi 2. meelt muutma, ümber veenma akkas teese meelt mõlgutama ja segas `viimeks teese meele ää Mär; mis ta meelt mõlgutad, las lähäb PJg; poiss on tüdriku meele ära mõlgutanu (pea segi ajanud) Hää

7. meelekoht oimud või meeled, need on õrnad, need võivad `surma `tuua, kui äda saab Ris Vrd meele

meeste- mees-, meeste- siis `pandi `mieste`rahva `püksid pia `alla, et kes siis tuli neid `püksi ärä `võtma, sie oli siis `selle peigmies Kuu; `mieste pere on `suuremb kui `naiste pere Lüg; keik pidi meeste`rahva `riided seljas olema `martidel Jäm; Kohe nähä, et meiste rahvas ikka majas on, meiste tööd kohe `tehtud Pöi; meeste`rahva `riidel koa põõn sella taga Kul; meśte pere on eenamal olnd Vig; Meil `oĺli meśteperet vähem; Meśte`riided üksi vanutadi vanaśti, naśte`riidi ei vanutadu Hää; vahest tuleb meesterahvas `vasta, on ka paha õńn Kos; kes siis mehi jäeb `katma, mul miässe pere kõik; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras, kahaver, miässe võõras Kod; meeśterahvass pidi olema kate`kümne viie `aastane, kui `võeti kohegi ametide Ran; ega ni̬i̬ `väega suure meste`rahva ää ei ole, neele lähäp paĺlu rõõvast; Salme küńd ja äest ja `olli kõ̭ik aig meste tü̬ü̬ pääl Nõo; Ku kikass hannaga soputass, tulõ meesteküläline Urv; meil `naisi om küländ, meestepoolist peret om enne vähä Har; ta oĺ säne `peĺgäjä meisterahvass Plv; ku meeste tü̬ü̬d oĺl, sõ̭ss tuĺl meeste`tü̬ü̬line Räp

mets mets g metsa (-ä) eP, `metsa (-ä) R(n, g `metsa VNg Vai, `metsä Vai) TMr Võn

1. a. puude kooslus `Metsä ei `vieda puid ega `kaevu ei `kallada vett Kuu; `enne õli `luomi ka küll `metsides Lüg; Arv mets on, puu siin, `tõine sääl; Pikk mets, paks mets, seest ei `leia `silgu`varrast = juuksed Jõh; `Metsal `kõrvad, `seinal `silmad vns IisR; `metsä `kaia `vasta, kovast `kaia Vai; `metste sees on neid `lindusi pailu; `metsas (sisemaal) on `talve εε elada, sui on liig pala, sii mere `ääres ikka tuule `nohku änam Khk; Metsas oo tuulevarjuke ning soe, öötakse ju ikka, et mets oo vaese mehele üsna kasuka eest; Metsast tulnd ning metsa läind (vallaslapse isast) Kaa; `lambad `kargavad vahest `metsa Vll; Ma mäleta, kui see oli veel noor mets, nõnda mehe `kõrgune; Mehel abe ees naagu mets Pöi; ark all, `tünder pεεl, `tündri pεεl rist, risti pεεl nupp, nupu pεεl mets, metsa sees sead = inimene Emm; Kuidas sa `metsa üüad, nenda üüab mets `sulle `vastu Rei; rebasid `metses küll Noa; meil oo ussid `metsas, vanast mõisa mets oli täis, kubises Mar; ulguvad mööda `metsi Mär; küll metsad `lähtvad nüüd koledass, risu täis ja Var; oma mees olass läind `metsi‿kada, aga võõras ei mõśta; metsal `olle silmad ja väĺlal kõrbad Mih; Ega mindki metsast pole toodud Tõs; `Painajad `käüe läbi `metse Khn; kus `metsades käbi on, sinna oravad joosevad; se laps on nii kui `metsas `kasvand Vän; äiu, äiu, kussu, kussu, memm lääb `metsest `marju `tu̬u̬ma; Väike tikk paneb suure metsa põlema (väikesest pahandusest tekib suur riid) Hää; kui mets kaua `lehtes on, siis tuleb lumine talve Saa; kis oli läin `sönna paksu `metsa, ei ole tagasi tuln Ris; ennem oli jah `metsu, `vaata, nüid veel suured kännud Hag; nisukest `metsa meil on, kus ago suab; mets on `vangis, kõberas kõik lume all; see veis sai `metsa `viidud (maha maetud) Juu; nugis, nemad tahvad suurtes `metstes elada KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; tulin just `praegult metsast agu toomast Tür; mul on siin neid poogituid [õunapuid] ka, mõned on `liiga paksud, metsaks läind (metsistunud) Pai; nemad olid üed mets (seesü); käisin mõisa metst ikke salaja riejalakseid `ot́simas VMr; kõik ilm on lämus - - mitte `metski ei paśta Kad; siin `metsen `laśti puid pali maha; kosa põlised metsäd one, siäl eläväd uńdid, kos one laiad metsäd; parem metsän puu all `õlla ku siäl [elada]; si̬i̬ kabeli nukk one metsäss kasnud Kod; peris suurt `metsa ei ole - - kissi taludelle `metsa jät́tis, talud `aeti `senna, kos lagedam Äks; metsas `käimist oli `rohkem talvel; metsal kõrvad ja merel silmad vns Lai; kui mets `ehtima akkab, siis põllumees piab kiire olema Plt; `teibäd ot́siti metst KJn; ku ma ukse `pihta `vaatan, siss on nagu mets i̬i̬ss; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; metsas olema, metsa minema, metsa tulema 1. (metsastumisest) einama lεind `metsa Khk; eenämä läb `metsä, kedä sa seält niidäd veel Juu; karjama [on] kõik metsas Amb; vanasti on old sial lapike `põldu, aga nüid on nad `metsas puha Ann; eenama läheb `metsa, sa ei tunnegi, et seal eenama on old Pai; eenäm oo `metsä lähnud Kod; `kõrge mäe küngas, se `praegu alle, aga ta on nüid nii `metses Pil 2. (veetõusust) meri on mend juo `metsa tänä VNg; mered tulad `metsa Khk; meri [on] `metsas, kui üleliia tõusnd Rid; täna on juba meri `metsa tulnu Hää b. (metsapuudest, -materjalist) `Talvel akketi `metsä maha `tõmmama Lüg; Metsa varal see elu seal oli, müüsid `palkisi, tegid `algusi Pöi; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; vanas kuus `metsa raiutse, [siis] ei mädäne Tõs; suurt nad `metsa ei ole varastand Vän; kui pien mets oli, viel `tienis, kui oli jäme mets, ei saand midagi; talvel `leikasime `metsa, suvel siis oli päävatüe VJg c. euf hunt mets tuleb `karja Lüg; Mets tarvitas (sõi) ää Vän; On varsal sündides ambad suus, selle võtab mets ära Lai d. piltl millegi hulk, rohkus suur aŋŋer eina mets kasvab Mus; `Tuhlid on nõnda `rohtu kasund, paljas rohu mets Pöi; ma `käisin suure äŕjaammaste metsa sees Saa; vehvermentsi mets on mul vali JJn

2. (mittesobivusest, kõlbmatusest, viltuminekust) Mene `metsä oma juduga Kuu; mene `õige `metsa oma `rääkimisega Lüg; Sie läheb `viisiga kohe `metsa - - ei saa mitte arugi, mis laul on; `Räekima akkab‿s läheb oma juttuga `metsa; `Metsa läind puha sie `õhta`puoliku tüö IisR; mine `metsa `seantse jutuga Khk; `aistel `juhted käivad `otsas, mud́u `vanker akkab juhama, lähäb `metsa Lih; pauk läks `metsä - - ei läin `külge `ühti Tõs; päris `metsa ta ei räägi (jutt on veidi arukas) PJg; kis õppima akkab [voki tegemist]- - `viskab mõned pulgad ikke `metsa KuuK; pastel kui ta kaḱki on, ei süńni lappida, siis `viska `metsa Ann; kui `juhte ei ole kõrvas, `vanker juhab `metsa VJg; läks `oopis `metsa oma jutuga Trm; metsa poole nupust nikastanud, napakas Tal oo ikka püsut metsapoole küll see olemine Kaa; Senel muistus vehe metsapoole Emm; Jaan on töömees küll, aga ladvast pisut metsapoole Mar; Ju tal siis `mõistus metsa `pu̬u̬le oli, muidu põleks nõnda teinud Hää

3. metsaheinamaa, -karjamaa kui karjane `metsa leheb, siis pannasse karjase kannik `seltsi Khk; ema tegi `möisa metstes `eina Kaa; naine keib lapsega `seltsis `metsas Pha; `metsa `mentags einamad `raagama Käi; eenad on metsast toomata Kul; me tahme `metsä `niitmä minnä; `õhtati köisi metsast kodu Vig; loomad jäid pikil päibil `metsa Mih; loomad juba `metsas Juu; ilmad nii ullud, ei sua `einugi `tuua metst Koe; siin `metstes panevad küll `kuhjasi VMr; mehed käsitse metsas `niitsid Rak; kari käis `metsa. minu lehm ei sü̬ü̬ metsas, niisama õvve pial on; meil oli eenamaa `kaugel, nädala päävad olime metsas Pal; tulime metsest eina`koormatega Plt; sedä`viisi `oĺli laps nädäläpäeväd metses ja `kaśvis ülesse Vil || põld karduled tõime metsast paariga kodu Saa

Vrd mõts

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna (-ä) R(-mäie Lüg) Muh Hi Lä Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut

2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp

3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut

4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod

5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har

6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se

7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se

8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu

9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi

10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San

11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas

12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se

13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv

14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

murre1 murre g `murde Jäm Khk Rei Mar Mär Kse hajusalt Pä/-õ Khn/, HaLä JõeK JMd Kad I(n mure Lai) Plt Hls Krk San, murre Hää Krk; `murre g `murde Kuu VNg, `murre Lüg Vai; murrõʔ g `murdõʔ Krl Har Rõu Vas a. piirkondlik keelekasutus, keelemurre `suomlastel on `itse `murre, mei `ütleme jaa, aga `Suomes `ütleväd juu Kuu; `räägitasse `mitme `murre `pääle Lüg; nied (isurid) ku `rääkid omas `keskes, vat on `kuulla `kiele `murret Vai; egaüks tunneb oma keele murret Khk; kõneleb murret, va `laia keelt nagu vanad inimesed `rääkisid Mar; akkab nagu vanõm murrõ ää unuma Khn; `rääkis `Vändra `murdes Tor; igas `valdas ise murre Ris; siin on ühe `murdega inimesed, sin ei ole väĺlast tuld Kei; ega meil siin murret polegi, rannas, sial on küll, `niemedel just JõeK; küll sealt kuuleb sõnu, mis on `uopis teise `murde peal kui siin Kad; mõni lauluraamat või `piibel oli vanas `murdes; nüid - - [on] juba siit `murde pial (räägib kohalikku murret) Lai; [nii] ei ütelde me murre `järgi Krk; no ni̬i̬ʔ kõ̭nõli tõõsõh `murdõh küll, a õ̭ks eeśti ki̬i̬lt Vas; meil om õ̭ks tõistmuudu murrõʔ Se b. võõras hääldusviis soldat tuln `kange vene `murdega Kse; nüid jo rahvas õpivad piänemäd murret Kod

Vrd murrak1

mäüräm(m)ä `mäüräm(m)ä, da-inf mäürädäʔ Har Rõu Vas möirgama ku tu (pull) mi˽`karja näḱk, siss `naksi `hirmsadõ `mäürämmä ja `kaibma `jalguga Har; Kahr `mäüräss `väega jälehäle; Joova˽`hinde täüś, sõs mugu˽`mäüräseʔ Rõu; tu̬u̬ puĺl oĺl nii kuri, et ku võõrass `ĺahkohegi˽tuĺl, nii pańd `mäürämmä Vas

naa|sama -sama Lüg Mih Tõs Hag Kod MMg Vil Ran, -samma Pöi Mär Vig Kir Kse Aud Pär Tor Hag Kos

1. ilma erilise põhjuse või eesmärgita, muidu, lihtsalt aeg lähäb naasamma ää, saa `tehtud kedagi Mär; aeab nasamma kasu taga Vig; kala oli ikka tugevast ju koa, kuivatadi ää ja `söödi na`samma Kir; nüüd noor inimene teeb töö ruttu ära, tahab naasama koa `ümmer köia Mih; Ei ma ti̬i̬ sii kedagi, ma naasamma logelen vähä Tor; [martidele] `ańti koa nasama käkki ja `villu ja linu ja Hag; akand naa sama `õt́sma paberid MMg; olen vanass jäänd, nüid nukitsen naasama aias Vil; es taheta tuld üless võtta, nasama ao `valgusega `aeti läbi Ran

2. samuti nasamma kut `paergastkit ned taŋŋu`vesked on Pöi; vahel saavad jõhvikad ää `keeta, saab kas jooma `sisse seda vedelikku `panna, ja `sõstretest saab naasamma Mär; ei täkust saa paremat `indä kedägi, eä märä maksab nasamma Vig; see `löömine oli nii `taktis, naasama kui `mängis (rehepeksmisest) Mih; mis aśjad sial rohu pial liiguvad, nigu seoksed `väiksed `valged, nasamma ku lina luu Aud; [mees] oli kollaka juustega, naene Ann oli naasamma Kos

3. (võrdlustes:) sama nüid `peäväd [silmad] kahandud `saama, et nasamma paelu tuleb kui teese `varda peäl Vig; [ta] oo nasama `raske kui `maagi (minagi) Tõs; õde `ütles: sa võtad võid nasama pali ku võõraski Kod

Vrd nasaa

natuke(ne) natu|ke g -k(e)se Lüg/-tt-/ Ans Mus SaId Muh Lä(nato-) Pä/-kõ g -sõ Khn/ K(nato- Ris) I Trv Hls Puh San; natuge Phl, g -se Rei; natuke|ne Muh Var Amb JMd Koe Kad Rak Iis Plt KJn Vil Puh TMr San, nattuke|ne Kuu Hlj VNg Jõh Vai, natuge(i)|ne Jäm Ans Rei Phl, g -se; natukõ|nõ Rõu Lei, -kõ|ni Krl, g -sõ; `natke g -se Kod

1. subst a. väheke, kübeke, ivake tuli `seie üks `võõras, nattukese õli `asja ka, vei siit `puuri Lüg; lase nattukese `tanssi Vai; uks [on]- - natugeise `lahti Jäm; Sii pole `naĺla natukestkid Kaa; natuke `aega on Pha; pereisa - - pani [liha] laua `piale, sis igaüks võttis ühe natukese sialt; `Vihma tuli küll, aga see natuke mõju veel `kuskile; Natuke `villu peab ikka majas olema Pöi; kui akati `loogu `võtma, ma `mõtsi: ju nüid ikka natukse `kergem oo Muh; mis ma sest natugesest saa sulle `anda Rei; võtame natokse vahepalokest, mud́o pea `õhtoni `vasto LNg; `lõika liha natukesteks (tükikesteks) Mar; põlle paelad oo natukse pikad Mär; `kõikõlõ jagati ikka jaopäräst üks natukõ liha Khn; ole oma natuksega rahul Aud; paesu lagi on natukese kallakus, kos vesi üle jooseb Vän; põld `julguse natukest; pisike natuke `lõnga, ei maksa asvelde `peale `aada Juu; kas olin nii suur kui sie poiss siin või olin natukse kobedam HJn; selle natukese leevaga küll elatud saa JMd; pugesin põhu `virna natukest aast (natukeseks ajaks) magama JJn; mis ma selle natukesega tien Iis; natuke `jalgu ja `jälle perse (lühikesest inimesest) Lai; ülevalt oli [koja katus] natukse `lahti Äks; mina lubasin sält alt natuke eenämäd ja temä tegi sis `sinna selle maea KJn; `pańti terad natukse `kaupa sarja `sisse ja tuulati ära SJn; tulin esi ka‿ke natukese maad `allap̀ole TMr b. raas, kübe (liitsõna järelosana) leva natuksed jäävad laua `peale, kui süüakse Vll; lihanatukst lõigati `katki, `pandi supi `sisse Jaa; ma pane kaeranatukese kokku Muh; Arilaid on vähike maa natuke, üks maja peal Mar; Paĺlas kõrrenatuke, tera ega midagi Hää; Sest rahanatukesest ei `jätku Jür; jäi nuorikunatuke üksi päine `sinna HJn; villa natukesed tahavad vaduda Sim

2. adv veidi, pisut ristlinnud on anest natuke vähemad Mus; natuke jähi `riibid maha Muh; teese päeva `toibus natuke Kse; kirikuakid on - - natukene suuremad kui pääsuksed Var; mina läksi sialt natuke `kaugemale Aud; `kärpsed jäävad külma tuulega natoke `soiko Ris; Natuke `süia tahaks `saada küll Jür; natukene nagu oleks tumedamad Amb; pian omale talvest natuke puid muretsema VMr; temal kua seda `oidu nõnna natuke Kad; ma `natke ike tu̬u̬n, pali en jõõda tuada Kod; õla sooned on natuke `aiged Vil; anna seda nuga mul natuke Trv

Vrd natakse, natike(ne), nattikest, natukõistõ

nina nina (-ä) hajusalt, hrv R, eP M, nena R(nenä) Hi Rid Mar Mih Aud Rak VJg Iis Trm

1. hingamisteede algusosa ja haistmiselund a. (inimesel) Küll‿se nenä `juokseb juo `mitmat `päivä kohe; Mes siel `külmidäd, nenä punane pääs Kuu; tupaka küll `enne võttasivad nenä, sie pani `kangest `aivastamma Lüg; Sie ei õle `miski, sie on vaid nenast `nuuskada (käkitegu) Jõh; Tüö `niisuke, et pole `aega nina `pühkida; Nina `juokseb kui `mahla kask IisR; tämä `katsos `peilist, nenä oli `musta Vai; Nina oli `öösse `kinni jäänd; Sel nina punane kut pardi nokk Jäm; nina kut tuhlis piha visatud Ans; nina üiab juba, `norskab; see laps on selle nina `otsast maha kukkund (tema suust kukkunud) Khk; abe mehe au, nina mehe nägu Kaa; nina kipitab, puru läks ninase Vll; Nina on nii `umne, et mitte üks inge pihk äi tule läbi Pöi; nina noriseb, kui ma maka Muh; tüdrugod `naarsid, et käivad nenad maas Rei; oli üks vana inimene, alati `nuuskas tubakad ninässe Mar; sai äbi, nüid nina reite vahel Mär; lapsel on rehe püksid ninä all (nina tatine) Vig; ma olen kõber ja `kööpis - - nena `vastu maad Mih; küĺm akkab ninäse `kinni Tõs; Miol `siokõ ramp ais ninäs Khn; juudid oo `kongis ninaga; tuul - - vahest kisub nina `niiskes PJg; nina jooseb verd Tor; Nina sügeleb, saab uudist kuulda Hää; `pańnin tal ühe [tohlaka], nõnda et tat́t käis ninäst `väĺlä Saa; külm akab ninasse `kińni Ris; ernes läks kogemata ninasse Kei; mul oli õrn nina, kui sojaks sai, sis veri akkas `joosma Juu; mokad ja nina on vaest külmaga ohutand (ohatanud) JõeK; külm akkab ninasse JMd; silm on `sirkel ja nina `vinkel VJg; kes `aisu ei tunne, sel on vilets nina; `vaata kui `vianan sind ninast Sim; lei mulle vasta nena Iis; ninä süveleb piält, kas `jälle mõni sureb Kod; tuul nina all, eks sa puhu `piale - - `üeldasse, kui suṕp pala on Ksi; kel suur nina, sel suur muńn Lai; lapsed `mäńgisid pikka nina - - `pańdi kaks kätt nina ette, et nii pikk Plt; nina ka tatige like; ma pia su nina `puhtes arime Hls; `käise om kiḱk är mitit, muial na oma ninu `pühki‿i mõista, ku iki käistess Krk b. (loomal, linnul) oli vana `alli mend `lüöma ja ei ole saand nena `piale Jõe; nenä on senel kalal `oige terav VNg; sial on pikk nena IisR; tihujaised nied toppid obosille `nennä Vai; maa roheline nönda, nüid loomal `asja nina maha pista; [rähn] lööb ninaga oksa `pihta Khk; Siga on ninast ellik, `ilmaski äi tohi nina `pihta `lüüa; Lehmal nina jahune peas Pöi; koer kraabib `mulda, ninä `mulda täis Mar; suits lähäb loomale ninäse Tõs; [metsseal] nina kui suur ater ees Aud; turb on kõbema ninaga veel ku purikas Vän; [siga] pistab nina `pahna ja magab Hää; pannakse rõngas ninasse `talle, et saab teda taltsutada Amb; kärp vaja `ninnä `panna, vars vaja ärä võõrutata; varessed `tõśsid ninäd ülesi ja `vuaksid Kod; koer `kargab obusele ninasse Lai; igä lu̬u̬m ninägä tunneb `aisu KJn; kana muneb ninast, lehm nüssäb suust Hls c. piltl On `onnestund alade nenä `tuule järel `oida (igalt poolt kasu lõigata); On old kogu aja `toistele nenäst `vietäv (kergeusklik) Kuu; ei `maksa `ninda terava nenaga `õlla (ennast teiste asjadesse toppida); laps ajab juo nenä `kätkist lagedalle, akkab juo `kõndimaie ja `rääkimäie Lüg; see jähi mool kahe silma vahele, nina `varju Khk; Koit akkas pilve ääre tagant juba nina `näitama; Kes `käskis nina `põhja ajada (ennast täis juua); `Mõisnik `tõstis siis `renti oma nina (tahtmise) `järge Pöi; Äi näitnd änam ninagid (kadus ära) Emm; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (sead eeskujuks); võta ninä `pihku (häbene) ja aka minemä; ma mursin `natke ninä täl (noomisin teda) Kod; läks sama ninaga (sama targalt) tagasi, kui tuli, ei saand kedagi Lai; ei sest ole nina täit `aśsa Plt; küll ta löüd mõne, kes temä nina lühents Krk

2. inimene, isik; (tähtis) tegelane, asjapulk Eks neil `suurdel nenäjell ole hüä elädä küll Kuu; tämäl ei õld `õigus seda `kõhta `saadagi, aga sie suur nenä pani ta `sinne `keisri `metsade üle Jõh; Nina `piale tuli `kortel õlut, sest saand kedagi IisR; Nende `endine karjapoiss `olla niid `linnas suur nina; Ta oli teiste suurde ninade `seltsis raekoda läind Kaa; Poiss olla taal linnas tähtis nina Pha; Koa üks `tähtsam nina, kool`meister Pöi; Raha ära jagasime, nii ja nii pailu sai iga nina pääl Hää; `Preilna - - pidas ennast suureks ninaks Jür; sial on keik suured ninad koos JMd; Ei tea, kas see on kua mõni tähtis nina Trm; ninäde piält `pantse raha kokko, siis õssavad `viina; panema igä ninä piält kakskümmet `kopket Kod; õpetaja ja `köster olid suured ninad Lai; raha mehed on - - suured ninad; küsin paĺlu vaevatasu, no kakskümmend viis rubla nina pialt Plt

3. taip, vaist, oskus nagu õhust midagi välja uurida Küll sul on ia nena Jõh; Ei minul nisukest iad nina ole; Küll on ikke ia nina - - `metsas `millaski ära‿i `eksi IisR; Sellel peab ea nina olema, kes selle üles `oskab `nuhkida Rei; küll sool aga oo - - nina, kõik sa ülesse ot́sid Mär; tal on terav nina igale `puale minema VJg; vat sinul on ike üks pagana nina, kõik sina ommeti üless nuugid Sim; vaat kus oli nina ikke, et sai aru Lai

4. a. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp käbi (võrgunõel) on nii, et tal on kand ja kiel ja nina Jõe; `ennevanast `tambiti [kartuliputru] `kulbi nenä `õtsaga; roho nenä ajab lagedale, kana juo saab oma nokkaga võttada Lüg; `kinnastel on nenad `katki; lüöb oma `saapa nenad `vasta kive Jõh; Õppimata `niitaja lei [vikatil] `estest nina mätta vai maa `sisse IisR; [paadi] edimine ots nenäga lüöb vie `laialle iest Vai; adrade ninad nenda tölbid, sepa `juure taarist minna Jäm; orased `pistvad ninad `välja Khk; sirbi ninaga sai `soskida maas rugisid Kär; Ukse aak oo ukse ninas Kaa; `Küünla nina sai ikka ää näpistud, kui pitkaks jähi, siis äi akkand `suitsema; Siis olnd nälg möödas, kui kevade nõges ja malts olid ninad moa sihest `välja pisnd Pöi; `pasli ninale lõigatse `niplused `otsa, kui vanuma akatse; lipu (tuulelipu) nina juba `leanes; ta paneb uie nina adrale `otsa Muh; Kerve ninaga proovivad voorimihed jεε paksust Emm; pesti nöör on paadi nenas, see eidedaks `välja Käi; poiss, mine paadi ninase Rei; lodi on laia põh́aga - - nina lähäb `kitsaks nagu paadil Rid; `saapa ninad sool punased kui rebased Mär; lootsikul üks keis ehk pael ike ninas peab olema, muidu ei saa teda `mäele - - tõmmata Vän; [kui] saha nina on nüri, siis `pandaks uus tükk `otsa Ris; nina oli Saksama sahal, ega puu sahal nina ei old Kei; `kerve ninä läks kibisse; kingal (pastlal) tõmmatakse `eśti ninä kokku ja `tärked ja kand ülesse, `ongi `vaĺmis Juu; ei ole viel ia `künda, adra ninasse akkab kirss `kińni VMr; [suss oli] kannast jälle niimuodi kitsamast `tehtud, nena‿polt laiemb Rak; vikati ninä lei mua `sisse; rükis pissäb jubä ninä `väĺjä mua sidess Kod; enne olid `suapad terava ninadega Lai; Rummu nińa ette käib raudteĺle `vankrel mutter SJn; uherti nina `lõikap käbi või selle puru `vällä sehest; `ernit tõmmati sirbi ninage üless; alasse nina - - ümmer tetti kumerikust `asja nagu `aasa vei rõngast Krk b. poolsaare, neeme tipp, maanina Nenä [on] `väikäne `laiemb maa nurk, ulatub `merre Kuu; `Muiste oli nena suur, nüüd on juo `veikene, meri on süönd ära VNg; Sääre ninalt `käidi Kura`maale Jäm; `Saastna pikk nina lähäb `kaugele meres Kir; Suaru ninä oli ennemä paelu suurõm kui `praegu Khn; vanasti sõideti ikki nina ninalt (ühe maanina juurest teise juurde) Hää || kõrgem koht, seljandik `Naistesuo nenäks nimidedä sidä `korgemba `kohta, mes käüb kohe peris pikkite üle suo Kuu

5. (eri ühendites) ei näe nina pähe (uhkest, ülbest inimesest) `Ninda `uhkest läind, et enamb oma nina pähe ei näe; Sie ei näe oma nina pähe, `ammus viel minusugust IisR; naa tore ja `uhke, mette ei näe ninägi pähä Mar; On - - korra linna kajust vett joonud ja nüid ei näe enam oma nina pähe Hää; on nii `uhke, ei nää oma ninägi pähä mitte Juu; si‿o üks `sündlik inime - - tõene ei näe mitte ninä pähä Kod; see inimene on nii `uhke, et ei näe nina pähe Pal; haisu ninasse saama (millestki kuulmisest, aimu saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; nina all ~ ees; nina alla ~ ette; nina alt ~ eest (vahetust lähedusest või kättesaadavusest) Lei `ukse `klõpsti `teise nina ies `kinni; Minu nina alt `aagab `siened oma `korvi; Pimedikus `tõusi üks lind `vuhti nina iest `lendu IisR; söit oli `umbest nina alt εε läind, jäänd maha mees Khk; Nii kauva naagib `pääle teise nina all, kut `viimaks on karupidi koos Pöi; tuli `jälle irisema siia ninä `alla Mar; Ta nämistas moka otsast oma nina ette Han; Ninä ies, siis `lahkõ, `perse taga, siis ette susib Khn; jänes ninä alt `kargab ülesi Kod; nina alla ~ alle hõõruma korduvalt, tüütavalt meelde tuletama `Naine `õõrus iga `õhta mehele vana `asja nena `alla Jõh; Tuleb seda vana lugu `mulle `jälle nina `alle `õeruma IisR; Seda öörutakse mulle iga pää nina alla Kaa; nina kirtsu ~ kortsu ~ viltu ~ vingu ajama ~ tõmbama ~ vedama; nina kirtsus ~ vingus (halvustavast, põlastavast, rahulolematust tundeväljendusest) `tõmmas nenä `kortso ja läks menemaie Lüg; Ei õld mielt`müädä, vedas nina `viltu Jõh; Ära‿nd `jälle nina `vingu aja IisR; Jälle sa pole sellega rahul, nina kirssus pees; Kes oma osast ilma jähi, sellel oli nina `vingus Kaa; `tõmbas nena `kirssu Muh; Nina `vingus, et ta pole teiste `seltsis `metsa marjule `minna saand Rei; ninä `kirtsus peas, südä täis alati Mar; Ikki tal põle ää, ikki nina `viltu pääs Hää; [pahameelega] `tõmmab nina `kirtso Ris; nina norgu laskma ~ tõmbama; nina norgus ~ norus meeleolul langeda laskma, masenduma; keegi norutab, on masendunud, löödud, häbistatud kui ei `mieldind `miski, siis `tõmbas nenä `norgo Lüg; Ära‿s `sellepärast nina `norgu lase IisR; See oli vanal pauk, võttis oort nina `norgu Pöi; aga kui [kosjasid vastu] es `võeta, no siis `ollid jälle norus ninad pias Muh; Mis su viga on, et sa käid sedasi, nina `norgus Rei; Oli `kange mees ennast `kiitma, aga nüid `laskis nina `norgu ja saba `sorgu - - mehel äbi Han; nina peale heitma ~ viskama etteheitvalt meelde tuletama Ta on juo küll sidä `mulle nenä `pääle `viskand Kuu; Kui inime ükskord `eksis, mis sest alati nina `piale `viskada IisR; akkas `moole seda `asja nina‿pele `eitma Khk; Olid vanale seda nina `peale `viskand, et `meite einad ennem ää `toodi Pöi; seda eidetse veel paergust nina `peale, kes kaded oo Muh; mes sa sest mo nina `pεεle eidad Emm; `viskab seda `moole paegal (alati) nina peale Mär; mis sa lähed talle seda nina piale `viskama Hag; võõras eedäb emäle ninä `piäle lasse teod Kod; nina peale kirjutama 1. tähelepanu juhtima, kellelegi midagi ütlema `kirjutab keik `selle nena `pääle, mida `kuuleb Hlj; Sinul põle vaja `kõiki `asju `tiada - - piab sis kõik sinu nina `piale `kirjutama Lüg; Vahi nina `piale `kirjutajat, vai teist `süüdistama IisR; kis seda `soole nina‿pele akab kirjutama Khk; Niid kirjutati mulle keik nina pεεle, mis ma veel tegema pea Kaa; kes seda `teite nena peal kirjotama akkab Mih 2. hästi meeles pidama, kõrva taha kirjutama `Kirjuta sie omale nina `piale, siis `teine kord tiad; Kui sa oma `vimpkaid ei jätta, saad `koĺki `ninda‿t, `selle võid omale nina `piale `kirjutada IisR; nina peale ~ pihta andma; nina peale ~ pihta saama õpetust andma; sellist õpetust saama Nüid said nenä `päälä - - küll `kieläsin Lüg; Ta piab iast nina `pihta `saama, siis akkab ehk `mõtlema; `Talle vaja nina `pihta `anda, saab `targemast ehk IisR; Sai vεhe nina pihta Emm; Sai nina `pääle, sai `nu̬u̬mida Hää; sai mu kääst nina `piale Koe; Selle iest ta sai nena `piale, et ta nõnna õli teind Trm; si̮i̮ olli `äste kah, et mõni tal nina pääl üteĺ, et temä oma nina pääl sai Krk; nina pikal (uudishimutsejast) ninad pikkal - - sai vahitud Hlj; mida sa `nuugid `ühte `puhku, nena pikkal VNg; `Menga akkaga `mängima, mida `teie vahita, nenad pikkal Jõh; nina püsti ~ selga ajama ~ viskama; nina (on) püsti ~ seljas ülbeks, uhkeks muutuma; (keegi on) uhke, ülbe, ennast täis Sai `joukamaks vähä ja ai ka kohe nenä `püstü Kuu; iga puol nena `seljas Hlj; täma `tõisega ei `räägi, lähäb nenä `seljäs `müödä Lüg; Sai pali raha, eks tal `piagi nüüd nena `seljas õlema Jõh; Täma ajab nina `püsti, `teisi `jusku ei `näegi; Kui `talle kedagi mielt`müöda ei ole - - `viskab nina `selga ja läheb IisR; noored mihed, nee ikka `epsamid, kεisid, ninad olid seĺlas Jäm; keib, nina `püsti, kut aabitsi kukk Khk; Äga‿p maksa nina nii ülearu püsti aeda üht Kaa; Sellel on nina elu aja `selgas olnd Pöi; Käis, nina püsti pεεs Emm; Kus nina teisel püsti, ei maksa nii saksik olla Mar; Üks tark inimene ei aa nina `püsti Han; Uata‿nd, kui `uhkõ, ninä üsä `püstü piäs, kui käüb Khn; käib, nina `seilas Koe; nina `püśti, nigu mõni suur aśjamees Sim; `uhked, et jumal `oitku, ninäd seljän Kod; `tõśtis kohe nina `püśti, et tal nihuke võim kääs Plt; ninasse ~ ninna (kinni) kargama häbematult, ülbelt, tigedalt ütlema Sie on `kange igäühele kohe nenässe `kargama Kuu; Sie ninasse `kargamise muod on tal ikke viel IisR; Oli Juhanit mütu korda külas löugutand, kus siss üks omiku - - Juhan kargand tal ninase kinni Pha; akkab kohe ninasse `kinni Mär; Iga tühja asja pärast kargab ninna, asja eest teist taga Trm; `kargab `ninnä õma sõnadega, täisinimene Kod; `kargab teise ninässe `kińni, nii vihane KJn; ninasse ~ ninna võtma puudutatud, solvunud olema Mes sa igäst `tühjäst judust nenässe odad Kuu; Senepera `maksa siis nena võttada; Enamb ei tuld, tia kas `õige võttas nena Jõh; Kui iga `asja akkada ninasse võttama, siis ei saa eladagi IisR; nina täis tõmbama ~ võtma; nina täis (purjujoomisest, purjusolemisest) `Tiie kust sai `jälle raha, et vois nenä täüs `tembada Kuu; `Eile nenä täis, tänä `jällä, iga päiv nenä täis Lüg; `Tõmmas jo `lõune ajal nina täis IisR; Kui see mees ölle vöi viina juure pääseb, kohe vötab nina täis Pha; Kes kässib nina nii täis tõmmata Pöi; sa `tõmmasid oma nina kohe täis, et ei määleta Vig; See küll ei lähä, et naa `noores ias nina täis tõmmatse Han; `jälle oli `endal nina täis `võtnud Sim; `tõmmas nina täis Lai; nina (veel) tatine peas (veel) noor ja kogenematu Mis sa ka `räägid, sul veel nena tattine peas Hlj; poisikse noĺk, `endal nina tat́ine pias, aga tuleb õpetama Plt; nina vinklisse ~ üles lööma vastu vahtimist andma, peksma Lööb nina vinkli Kaa; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele Pöi; Löi nina üles kut kassaka pasun Emm; nina välja pistma kuskilt korraks välja tulema Ta sojab ikka nõnda, et või mitte nina `välja `pista Pöi; Täna oo `väĺlas `neuke `mardus, et ää pista nina ukse vahelt `väĺla Han; ilm oli ka nii külm, et ei taht nina tuast `väĺla `pista JJn; (oma) nina kõrvetama ~ põletama valusat õpetust saama Mes sa lähäd `sinne nenä `poltama Kuu; Käis ühe`korra `kosjas, tuli `korviga tagasi, ei sie enamb lähe nina `kõrvetama IisR; Nüüd ta (keelepeksja) körvetas ometi kord oma nina Pha; (oma) nina pistma ~ toppima ~ torkama sekkuma millessegi, mis ei peaks olema sekkuja asi Kuhu sinu nenä `tarvis ei ole, `sinne ärä sedä ka tobi Kuu; mõni laps `torkab oma nenä vana inimiste juttu vahele Lüg; `Ärgu toppigu oma nina `võeraste `asjadesse IisR; kes `käskes oma nina `sönna toppida Khk; Mis sa topid eese nina sönna, kohes seda taarist pole Kaa; Paras, kes kässib oma nina egase `poole toppida Pöi; Εε topi oma nina egasse poole Emm; ää topi `eese ninä `sõnna mette, kos põle `auku ees Mar; väga terava ninaga, topib eesi nina igale `poole Mär; mis sa enese ninast `seie vahele pistad Hag; mis sina sitaperse oma nina topid igale `puale VJg; ära topi oma nina teise kauba vahele Sim; kui kaks ninä koon on, ärä pissä sinä õma ninä `sinnä vahele Kod; pika ninaga; pikka nina saama (petmisest, altvedamisest, narritamisest; pettunud olekust) Oi oi, vai sa said pikke nenä, ärä usu `kaikie juttu Kuu; meni `pitka nenägä tagasi Lüg; Kes `selle mehe juttu usub, saab pikka nina IisR; Vana tuli ää - - sai pitka nina Pöi; sai pitka nina, paras Rei; läks pika ninaga tagassi, saand sealt kedagi Mär; `eśteks akkasid - - nii suure `uhhai·ga (hooga) `peale, aga said pika nina Juu; `Mennes suurustas viel, tagasi tuli pika nenaga Trm; suu põigiti nina all (kellestki, kes on kange õiendama või õpetama) Igäüks `haugutab, kel suu `poigite nenä all Kuu

Vrd nõna

nuga nuga g noa, nua eP uus Trv Pst Puh, nua R

1. terariist käsitsi lõikamiseks nuga nüri, kovista nuga VNg; `lapsed `tärgivad nugidega `lauva `servi Lüg; Kui `nende `otsust `kuulsin, lõi nigu `nuaga südame IisR; nua lehel on lövid Jäm; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; nuad ja puunuad ja kostad on rahnupis Mus; `meitel pöle sööma nuge pailu, ikka tuleb `puudus käde Vll; let́s on liha akkimise nuga Pöi; ma `köia noa vaheks Muh; Jütt kut noaga leiget Emm; mool oli küll liigendega nuga, aga kadus εε Käi; noal oo koa koli, et pea `lõhki ei lähes Rid; nuga `löödi kõberaks ja sellega tõmmati siis `aśtale `uurded `sesse Mar; kaŕm kare tera nual, see `lõikab `easti Mär; lõpustega nuge oo nüid vähä, nüid oo pussid Var; kes vanal aeal `tundis pahandust pulma peal, polnd kunagi nugadega `löömist ega midagi Mih; Laps ei tohe `nuaga `mängä Khn; peksate piad `lõhki, annate nuga kah Hää; Abjas on puha väitsad, Saartes oĺlid nuad Saa; `enne olid änämäste kõik puu peägä nuad Juu; nua tera läks `löśsi iest Jür; `pastlanõel oli `müt́sis ja nuga `taskus Ann; lase ma kõhutan natukene seda nuga Kad; suur nuga‿o sea`tapmise jaust Trm; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras; mes `lahke puu, suab `nuaga `kisku `pi̬i̬rgu Kod; kas nuad ja `kahvred on lauva piäl KJn; liigetege nuga `ütleve noorepe, vanast olli käänäp̀ääge nuga Pst

2. tööriista, seadme lõikav osa vikkasti nuga sai ihutud teravast Jõh; Nuga `kruuviti [hõlmadra] `tiisli `külge, kui oli `raske ja `rohtund maa IisR; Saha nuga oli saha ees, mis `karge läbi `lõikas Pöi; oli nihukene nugadega pink, kus viisteistkümme nuga külles olid, siis saivad nied lina `kuprad sial nugade vahel ära kaabitud Koe; nuga õli [hõlmadra] `tiisli kõrval, keerati kruuviga `kińni Trm; [kapsa] `ü̬ü̬vel oli, kolm nuga, säält vahelt `joosivad siis `alla riista `sisse need ribad Äks