[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

iga|üks ind-pron (hrl käänduvad mõlemad osised) R hv Sa, Muh hv Hi, L K I hv Pst
1. s iga üksik, viimane kui üks eraldi võetuna; kes või mis tahes; kõik eks igaüks `tahtsid oma kaladest ruttem `lahti `saada Jõe; Igäl ühel oma `armas, isevahe `vierastega Kuu; `annab iga ühele üks võrs Lüg; Äi igaüks pole mu `keskija `ühtid Kaa; igaüks keda `pulma kutsutud, see viis ise leivakoti Pöi; me ju aegutame igaüks Muh; pulmale tuleb sis lõpp, sis igaüks `teadvad et piäväd minemä akkama Mar; igal ühel suu põigite nina all, muudku loriseb Mär; vähiksed kohad igaüks viis `ektari Kse; igaühül oma rist kanda Tõs; Igaüks peab ise oma kärnad kratsima; Igaüks omaga, sańt, `vaene kotiga (igaüks olgu omaga rahul) Hää; eks neid `audasi jäänd iga`ühtedest (kõigist sõdivatest riikidest meie maale) JJn; eks iga üks tia, mis sõda tuob VMr; iga üks võis kütta - - ja igaüks `küt́sid Äks; tasane võib iga üks `olla, põld või einamaa Lai; sääl (laadal) oĺli `kausse, `liude, lusikid, igät`ühte oĺli müigil Pst Vrd igamees
2. a ükskõik milline, iga (liiki) Igaüks sat́s akkab `ühte tü̬ü̬osa tegima, teine jälle teist osa Hää; ki̬i̬l ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä; igäüks asi kulub KJn
Vrd egaüks, iga2, igäüts

kandma `kan(d)ma eP eL(-me M -mõ San Krl, -madõ Har); `kandama R/-ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi Lä K I T, kanda Sa Muh Kse Pä M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R
1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv
2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote || millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo
3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis - - `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnäʔ Har; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut || veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev - - paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää
4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se || (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se
5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas || `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg
7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime - - sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk
8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se
9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, - - siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut || poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, - - mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo
10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn
11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk || sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk
12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad - - siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp
12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas | aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk

kuke|samm
1. fig väike ajavahemik või vahemaa kaks nädälä `pääle `püöri`päivä vagane `lapski `tunneb, et päiv on kukkesamu `pitkemb Lüg; pεε (päev) lεheb kuke sammu nädalis pitkemaks Khk; igä päe uuest jaanibäst akates päe `minne ühö kuke sammo lühemaks Mar; jõõluks oo pää kuke samm pikem Mär; Meri oo meilt kukesammu kougusel Han; pääv juba kuke sammu pikem JMd; pääv jo kuke samu võŕs pikemb Trm; kümme kuke `sammu `kaugel Kod; jõulu `keskmisel pühal on ju pääv kuke sammu võrra pikem Lai; egä päe lääb kolm kuke `sammu pikempes Hls
2. (kõnnakust) tämä `astu `ninda ku kukke samud (tähtsalt) Vai; lähäb naa pikkämesi nagu kuke sammul Tõs; si̬i̬ om sul jälle kuke sammuge obene, mis‿sa `siandsest ostid Hel