[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1272 artiklit, väljastan 100.

haa- hao- Aav oli ea aapuu, tihked oksad pailu `lehti Pöi; aa süld; laesad inimesed, põle aa pinugi `õues Mär; aa unika sehest paistnd `saapad `väĺla Mih; aa juśs (väike haokubu) Aud; aamets (võsa) PJg; sinna olli tullu `kiägi aa vedäje mi̬i̬s aa `ku̬u̬rmage Hel

aader1 `aad|er g -ri R Jäm Khk Krj Pöi Muh hajusalt Lä, Vän Hää Ris KuuK Amb Kad VJg Sim Trm TMr San, -re Hi hajusalt Lä, Tõs Tor Ris Ann Koe Plt KJn M TLä; `oad|er g -ri Trm, -re Juu(`voa-) Kos; `uad|er g -ri JMd Kod, -re Koe; n, g `aadri Vai, `aad́ri Krl Har Vas, `aadre Nõo, `aad́re Plv; p `aadrit Urv Har Rõu Plv Lei

1. veresoon `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni Lüg; teesed `öösse `vaatasid `jälle mind, et ma `aadred `lahti ei aja, niikaua kui ta ää `pahtus Ann; `aadrest tulli verd Krk; `aadre (aadriveri) tuleb soone sehest, aga kupp tuleb naha vaheld Nõo

2. aadrilaskmine `aader võtab ikka suure ulga verd `väĺla Ann; `aadre aab läit́s `valla Krk; aadrit laskma veresoonest verd välja laskma ei sie `aigus `muidu parane, kui pida`aadri `laskema VNg; Oli `aigus `miśki, paha veri tuli `suondesse, siis küla tark lasi `aadrid ~ `aadrit IisR; vanast oli neid `aadri`laskjud `rohkem Khk; Kui mõni koht seda`viiti `umbe valutama akkas, siis `mindi `aadri `laskja `juure Pöi; `tarvis `aaderd `lasta Käi; `enni `lasti `aadri rauaga `aadrid, kui jalg või käsi `aege oli või pea keis `ümber Mar; ma ole kord piävalu `vasta `aadert lasn Var; tegi öhö täkke, `laśti `oadert Juu; temal `laśti `aadrit, sel lapsel - - et siis pidi tulema sie - - ehmatand ja nisuke pahem veri `väĺja KuuK; minu ema `laskis `tihti `uadrid `lasta JMd; pihod valutavad, `tarvis `aadrid `lasta VJg; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; obesel ka `aadert `lasti, ku oben `jalgest kõva olli Krk; ega vanast `tohtret es olegi, `aadret `lasti Nõo; [saunas] `Pańti kuppõ ja˽`laśti `aadrit Rõu; tä laśk `aadrit riśtildämisi (kordamööda ühelt ja teiselt käelt) Plv || piltl `Aadert laseb teisel, pügab teist Hää; vaea `aaderd `laske `uibule - - siss nakab [õunu] `kanma. lõegati paar jutti `siśse tüvele Ran; poisiʔ, läke `aadrit `laskma (ehale) Urv

Vrd aater

haagrehi|kohus haagikohus Jõvis `pieti `aagrehi kohot Lüg; vanal aeal oli aagentrehi kohus, see oli keige suurem; sülla kohus oli Saaremaal, `meitel oli aagentrehi kohus Emm; kui valla `kohtust sai `väĺla `minna, siss `mińdi `oagrehi `kohtusse; `oagrehi kohus kaodati, kui urjändikud tulid Kos; läks Porkuni `aagrehti `kohtu VJg; `aagrikohus oli `mõisas, ärra ise oli `kohtu`mõistja Lai

haamer `aam|er Kul Kir Rap KuuK Tür SJn Rõn, g -ri Jõe Kuu(h-) Lüg Vai hajusalt S Lä, VMr Sim Iis Trm Äks Ksi Plt Puh TMr Võn, -bri RId Äks, -re Emm Rei Mar Mär Vig Var Pä Ris KJn Kõp Vil M Ran Ote, -eri Lei; `aam|õr Vas/h-/, g -ri Khn, -rõ San; `aamb|er JõeK, g -ri Hlj Rei Han VMr Rak VJg Sim Trm, -re HJn Amb Ann; n, g `aam|ri Kam Ote Se, -bri KodT; `oam|er Nis Kei Trm MMg, g -re Hag Juu Kos Jür; `voam|er g -ri Kad Lai/-mb|er/, -re Nis Kei Juu; `uam|er Koe, g -ri Juu/`vua-/ Kod, -re Tür; `uamber VJg/`vua-/, g -ri Kad, -re JMd

1. a. varrega löögiriist, vasar obuse `rautamise `aamer one `kärniline `otsast VNg; ühekää `aamer on tulise `rauva tagumise jaust; `aambri silm, kust vars läbi käib Lüg; `aamri vars oo katti Khk; ega sa mu `aamrid põle näin Muh; lai ots on `aamre pöhi Emm; pane `aamriga naalale `pihta Käi; ma olin suure `aamri‿päl [sepa juures] Rid; tahavad raud `vitsa, et tapeaks venima, siis `peńnivad `aamrega Mär; `aamer ja tangid `peavad ikka olema Kse; tahumese `aamer Var; `Aamõr sadi varvastõ `piäle Khn; koputan `aamrega naela seena `sisse Vän; sepp pisikese `voamrega `näitab, kus `kohta piab suure `voamrega `lööma Nis; `peale lööma `oamer ~ kahekää `oamer (suur sepahaamer); `rautamese `oamrel on ots `lõhki, sellega tõmmatakse [kõveraks läinud] `naela `väĺla Juu; `oamrel on pińn, varreauk ja perse Kos; alasi pial `aambrega pinnib ta (vikati) teravaks HJn; suur `aamer, `miska kivi klombid KuuK; anna mulle `uambred, ma lüen naela seena `sisse JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; osutan ikke `enne `uambriga naela `pihta, siis alles lüen Kad; suured `aambrid õlid - - lõid `lõhkise kivile `külge, siis lagunes ära Trm; `uamrite varred sepädel on pihlikess; üks kammer, kolmkümmet kaks `uamrid, `ühte `puhku `taovad = hambad Kod; kui ikke abilene on, [siis sepp] lü̬ü̬b suure `aambriga Äks; inimesed aamerdega tagusid [kivi] Plt; kengissepä `aamer; temä panep terävest `vastu (ütleb vastu), `justku `aamrege `lü̬ü̬ss augu `sissi Krk; suur sepikua `aamer, kellega kate `käegä lüvväss Ran; `aamriga koputadass suurembid `asju Ote; `aamri om sääne suuŕ Se; haamri alla minema (vara oksjonil müümisest) Ei `mõistand elada, `lasti talu `aambri `alle `menna IisR; na paelu ikke puperdast, et `aamre `alla ei läin see koht Aud

2. püssikukk `triklist alt tuleb `tõmmata, siis `aamer kukkub maha; `aamer [on] sie kõver konks - - sie käis `sinne `vasta `tongi Lüg; `tõmmab `aambre `venna Mar; püssi `aamred Tor

3. (kellal) ku särsak käib, siis tõssab üless `uamri, siis akab `kõmma `vassa vedroda Kod

aanikas1 aanik|as g -a Kse Han Var Tõs

1. puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa, kaba lööb aanika `väĺla, änamiste jääb kännu `külge; palgi `otsa jäi aanikas Var; aanikas `saetase ää Tõs

2. langetatud tüve kännupoolne ots aanika ots‿o esimene järk, mis kännu pealt tuleb Kse; Küll see aanikaots oo tüüjakas Han || ülesjuuritud känd – Tõs

3. puu langetamisel tüvesse raiutav sälk Löö aanikas `teise `küĺge, siis puu ei kuku kase `piale Han

aanikas2 aanik|as g -a LäEd PäLo

1. pesemata lõnga või kanga saast; nende leotamisel või keetmisel tekkinud must vesi `lõngel oo jo ikka aanikas sees; aanikas oo `seuke punane. enne `liutatse aanikas `väĺlä, siss pannatse `keema Kse; lena aanikas oli nagu tõrva vesi Han; aanikas tuleb `lõngest `välla, siss lõngad oo `valged Var; lõngad pannasse tuhaga `keema, kui lõnga `väĺla võtad, siss see aanikas aeseb Tõs

2. kapsavedelik või -kupatusvesi `kaapsa aanikas Kse; `Kaapsa piad lõigati `lõhki, `pandi toori `sisse ja kallati keev vesi piale - - see vesi oli aanikas Han

haavalt aavalt Sa(oa- Pöi) Muh Vig Kse Var Mih(-b-) Tõs PJg Vän Hää Ris Jür/oa-/ Krk, `aavalt VNg SaLä; aavald Ans Khk Hi Hää Trv, `haavald Kuu haaval vei `lambad üks `aavalt `järve ja pesi `puhtast VNg; üles `pandi `ahtumi `koupa,kaks `vihku aavalt Jäm; raha kulub natune `aavalt ära Ans; vesi tilgub, kukub tilk aavalt; keik rugi leigeti püu täis aavald ära Khk; lammastel sai `lehti `tehtud, üks kimp aavalt saab ede anda Kär; Turralt (turvast) vöetakse järk aavalt, järk järgult ikka sügavamase; viis `marka oavalt lihab `kallimaks Pöi; poisid tõid ikka paḱk aavalt tikka Muh; parreargiga lükedi kaks part aavald Käi; tõid nael aavalt tubakast Kse; kis kuhja `otsas on, see akkab tät (kuhja) natukseaavalt `koomamale panema Mih; sääl olli lae si̬i̬s auk, säält juusid kõik rodinal `väĺla, ikki üks aavald ja kaks aavald Hää; kell läheb sammaavalt edasi; eks ma saa vähä aavalt `süia ika koa Ris; siis akkasivad [hambad] natukse oavalt tuimendama (valu tegema) Jür

haava|seen seen (hrl haavariisikas) `Sioksõd surõd `koltsõd - - ollõ uavasiened Khn; pialt `valge, kollast `piima aeab `väĺla, aava seen PJg; aava seened `seoksed allid Hää; oava seen on kollane paks seen, eared on nii `narmas Juu; uavasiäned one aĺlid, siniaĺl, üväd kõvad, piält pu̬u̬lt kumer nagu mütsi lagi, alt õõnes Kod; aavikun om aava seene, n‿om üsnä suure ja paksu Nõo; katõ sugudaisi `haĺle `si̬i̬ni um, tõsõ˽kutsutasõ haava seene Plv Vrd haave|seen, haavik|seen

haaviku|emand euf a. jänes `aavikuemand on käind juba `õunap̀uid `vaatamas IisR; sie va uaviku emand mädand vist siin käind Koe; aavikuemand `ilpas üle väĺla SJn; aavikuemand om üits suur puu närija Pst b. hunt emäne uńt `üiti aavikuemändäs Vig; uńt on uaviku emand, mitte jänes JMd; aavikuemäńd olli talu `vaśka ärä `murden Hel

aed aed g aia Tor Äks Ksi uus Lai, aja, aea, aa Jõe Hlj VNg Lä PäPõ K IPõ; aid g aia Tõs Pär Tor Hää Saa ILõ(g aeda van Kod) VlPõ eL, `aia R(g aja Jõe VNg Lüg), aja, aea S Var Tõs Khn, aa Vll Jaa Pöi Muh Han Var Khn; `aida g `aia Vai

1. piirav või eraldatav tõke, tara `tehti ajad, `roikad said `viistakil `pandud ja `teibad on `püsti Jõe; Aid on vajund `kallalla, `täüdüb tüdi `vasta `panna Kuu; [hunt] oli mend aja ald läbi VNg; agune aid õli leppä aod ja kase aod ja `kuuse näred ja midä `vaide kätte `saivad; lõhutud raud kividest aid on kerik`aia `ümber `tehtud Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale (sitale) Jõh; `riugune `aida Vai; siin pole `aida ees, ajad on maas Jäm; risttugidega `aida tehakse siis, kui teine on maha kukkund, kui ruttu piab aja tegema Kär; Ajad said öhiselt `tehtud, kevde, siis mehed keisid keik aide pεεl Kaa; aide `kargajad obused, nee lippavad `köigest üle Vll; See oli aja pea, kust `aida tegema akati Pöi; see kivi oo aaks ää lõhutud Muh; Kui loom on öppind `aidu `aema, äi sis pea neid änam `ükskid koht Emm; `veltu roigastega aed Rid; ajast on `ennigi üle üpatud Kul; pahur loom, kis `aidu aeas, siis `pandi pia jala `külgi Tõs; Selle `aassõ lähäb puär kerä `ruati Khn; lat́test aed Aud; vanast oĺlid aeal mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga; aiade vahel suured lume anged `tuiskanu Hää; uued `roikad said `aeda; kadaka teibas seesab aeas kaua Nis; punutud aed Kei; ta `vihkab ja susib mind nagu `uśsi aja all Juu; tegi `väĺladele ja karjamaale aad `ümmer Kos; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud; siin meiegi rohuaa `ümber on `varbudest aed Amb; naese võt́tis üle aa (naabertalust) JJn; parandas lagund `aedasi Tür; `vaotasin aa maha Koe; pane õige sie vańn sialt muast põhjuli aa `piale Kad; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; kuuse `õkste aed Trm; püssruadike aed one `vilta; aganikud teeväd peris maja `sisse, aed vahele, et õledega kokko ei `puutu Kod; aed olgu nii `veike kui tahes, aga mulk `jäetasse nii suur, et obuse ja `vankriga suab `siśse `minna Ksi; kui karjamaa `aeda tehasse, pannasse kolm lat́ti kahe `teiva vahele Plt; reisik elajas, kõõlub ala aja `seĺgas Pil; loomadel `pantas pia jala `küĺgi, kui `aidu `kargab SJn; sinna tetti egä keväde katess poole jõkke aid, si̬i̬ olli roovikist tett (kalatõkkest) Pst; kiḱk aia mateljan olli kuusest; obeste `kopli ümmer tetti neĺlä roovikust aid Krk; selle jaosse tetti kuhjale aid ümmer, et mud́u looma lõhuve kuhja ärä Hel; õre aid, kudass sa tedä (siga) oiat; agudest `aidu tetti tanumi `vi̬i̬rde - - et loomad `viĺlä ei saa mińnä Ran; arak kädsätäp aia pääl, ei tiiä, mes `käsku jälle tu̬u̬b Puh; täl om aid `tihti tettu, sääld ei saa kana poig ka läbi; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll Nõo; meeli`kaudu ma lääʔ, tokiga koputa, seeniss ku aid tulõ `vasta; `aone aid tetäss ädä peräst Ote; Mõnel `oĺli `piśti kuuse `ossest aia, nu̬u̬ `oĺliva ilusa aia ja kõge kavvemp `saiseva Rõn; Siin olõki es innembi `tõisi `aidu, kõ̭ik säärtse˽vildak aiaʔ Urv; `aidu teḱk egä peremi̬i̬ss esiʔ; ruhulitse aia˽hobõstõ ja˽`lihmi jaoss omma˽tettüʔ Har; tüha kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu; ku - - külmäss, siss om kars maa pääl ni `aidu pääl Vas; pu̬u̬ĺpistüline aid oĺl `liuhka, tol es olõʔ `päälmidse otsaʔ ütepiku Räp; võrguʔ pandasõ aia‿päle kuioma; `taĺli om aid tett vaihhõlõ [latreiks]; jutt ku `haunõ aid (ei kõlba kuhugi); tu̬u̬ jutt läts hüäste kui `aida piteh (ladusalt) Se; `varbun aid ka `oĺle paĺmit, tuu `oĺle bes nagluda (naelteta) Lei || (mõrratiivast) `aeda `mööda lähäb [kala] mõrra kotti Mar; mõrrade ees mõrra aid, kalad `lähtvad - - aiast mõrrade `sisse Ris

2. hrl taraga piiratud ala mingiks otstarbeks a. viljelusala; ka õu mene aja kanad `aiast `vällä Lüg; `aias `kasvad `karva `marjad; kabusta `juurigad `jäävad `aida, ku `leikad maha Vai; meite `aidas pole `öumbid midad Khk; pole maad, pisike aid on sauna `ümber Pha; selle aa ma istutasi Vll; Maja `juures oli siis veel ega perel pisike aid, kus natuke tuhlid moas oli; `aidade sihes oli üksi `tuhlid, aga nüid on [kartulid] änam põllal kut `aidade sihes Pöi; meil on `aedas mõned `soostra `põesad Kul; kanad `lõhkvad kõik `peendräd `aedas ää Tõs; putkõd `õitsõvad `aidõs Khn; [läks] `aeda `õunu `tooma Juu; `naabri aeas on kollane pluom VMr; järve `kõlda vedäväd `aide `sisse Kod; kui oli aed `kaugemal, siis `vankriga `toodi [kapsad] ajast kodu Äks; naadid on `jälle aeas Pil; olen vanass jäänd, nüid nukitsen naasama aias Vil; aia`kesvä olli mitu `aida, säält sai vara kätte Krk; mine pähle `aida, tu̬u̬ sibulat; ega mul midägi `puuduss ei ole, kesi om rõogun, kapusta om aian Puh; ma kasvati ka üitsvahe umalit siin `endi aian; mina lää nüid tõese `aida müüsterdämä Nõo; vanaesä tei karjale viki keväjä `aida maha Ote; tu aid `olli - - `kaeda nigu üits liĺl, `uibu ja visnapuu ja kõik äedsessiva Rõn; kikass lät́s mu `aida maŕjapohma manuʔ Har; võinińni˽`häitsäseʔ, kõ̭iḱ aid um või`ninne täüś Rõu; aiah mõ̭nõ krobikunna ika olõ nännüʔ, a `veitüss um nuid jäänüʔ Vas; tsirulit paĺlo om aioh Se; `uiṕšidõ aid Lei || võrkude kuivatamise koht juhete aid, koes vörgud `kuivamas käivad Khk b. karjaaed; koppel; sulg, aedik sead `panna `aeda, siis `panna `nuumama Jõe; `muudel `luomidel ~ `luomiel on aid, kanudel `kardin; justkui siga `viŋŋud `aias, ei elä, ei sure Lüg; ma ole omal vassiga `varsti [pärast sündimist] `aida pannund Kär; Siga `nühkis ennast oma `aidas Rei; siga pannakse `aeda, see tahetakse jõuluks ää nuumata Mär; suur pulli aid oln, suurte `postega ees Tõs; `tallede aed tehakse `lauta, pannakse `laudu, mõni vana uks ja Juu; anel oli aed siin, poead olid ka `aedas. üks anepoeg oli `väĺla tulnd aeast Tür; kus not́si sai, on aas või VMr; paneme orika `aida, ei tapa vi̬i̬l orikad KJn; sigade aid või kopel, muist olli üle jõe, muist olli kodu pu̬u̬l Pst; eläjä tuleva `aida `laske; ma piass kanade aia ärä kasima Nõo; Ku lehmäʔ süünüss `saiõʔ, `aeti aia pääle - - suvõl `oĺligi lehmäʔ `lõuna`aigu ja `ü̬ü̬se aia pääl Har || hundipüünis raisk `pandi `aia `sisse ja `aisu `pääle siis unt tuli Lüg | Ädas kut unt uue aja nukkas Emm Vrd aidu c. heinamaa Aid‿o `heinäkökkisi täüs, `milla ne kaik `kuivaks saab Kuu; [ta] niidab sii aide sihes Vll; kodune aid `olle juba labus Muh d. kalmistu see oo luteruse aid; siia vanase `aida `tuuasse koa [surnuid] Muh; tädi oo sii Karuse `aedas Kse; ükskord pidi veel aja peal `jutlus olema Juu; Palamusel on kaks `aida, vana aid ja uus aid Pal; kes olli poonu ja ilma `ristmede, ni̬i̬ olli taga aia matet. viimäeti `anti neil `aida esi nurgak; nemä tulev obesege aia päält (surnuaiast) Krk

3. (väljendites, ütlustes) üks `rääkib `aida, `toine `aiatagust (räägitakse eri asju) Kuu; Aja `äärest `korjatud laps (vallaslaps) IisR; `Mõisnik `ütles sind `välja [majast], kas mine aja `ääre Pöi; paastu `maarjabe emis `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele (saab juba õuest toitu) Muh; noorik oo üle aja `astund - - mõned kuud alles `paaris, juba laps PJg; anna maad kääst ää, mene ise aja ja ange vahele Mar; mul mõni elo, elän nagu aia jäären (hoolitsuseta) Kod; külä kõhutäiega ei saava üle aguse aia ka `astu Vil; vanast kel `tüt́rikul lat́s oĺl olluʔ - - tu̬u̬ `tüt́rik oĺl üle aia karanuʔ Har; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv; aia taha minema otsa saama; äparduma se luom läks `aia taha, sest ei saand kedagi Vai; Esimene vassikas lihab ikka aja taha Pöi; Keik mo töö ja vaev läks aja taa Emm; Su mõõtmine läks oopis aia taha Tür; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Üt́s kurn `põrssiid lät́s õ̭ks keväjält aia `taadõ Rõu; aeda, aias viltu, kiiva(s); untsu piird o `aida kistud, si̬i̬ o kuduja süi, piira pinnud o `viltu kistud Kod; uśs [uks] `aida vaeunu, lavva `viltu ku tarassaid; meil köögi uśs om aian Krk; Kõ̭gõ inne `pańte kõrvaga lavvaʔ ärʔ - - mu̬u̬d́o lät́s annom `aida; Tu̬u̬d pidi anomategijä kõ̭gõ `rohkõmp siĺmäh pidämä, et annom virril es saaʔ - - `aida ei lääʔ Räp

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aeg-ajalt 1. vahetevahel, mõnikord täma aigajalt käüb siin Kuu; aigajalt on `aige Lüg; aeg ajalt saab `vöira töös ka `käia Ans; Aegajald tuleb peenleiva tainast kloppida Rei; ta jäi aegaalt järi pial tukkuma Kos; ta‿i juo enam aegaealt, vaid on alatasa `juua täis JõeK; aegaealt tuleb tahm `korstnast `väĺla võtta Lai

2. aegamööda läks ikke aigajalt edesi `ühte `puhku; aigajalt jääb `lahjemmast Lüg; läks aeg ajald ikka `aigemaks Emm Vrd aig-ajolt

Vrd aeg-ajuti

3. kunagi, kord aeg ajalt jõuame meie ka nii `kaugele, et võime uue tua ehitada Iis

aegsasti `aegsa|sti Pöi Hää Kos Trm Plt, -ste Muh Rei Mar Han Tõs Tor Iis, -st Muh Rei; `aigsa|sti Kuu Trv, -ste IisR Trv, -st Kuu Jõh; `aeksa|sti Jäm Khk Käi Vän Kei Hag Kos Tür Koe VMr Ksi KJn, -ste Pöi Emm LNg Rid Kul Mär Kse Juu KuuK Amb JMd Kad VJg Vil, -st Ans Var Khn Ris Juu Amb VMr Iis Kod/-ss/ Pal Äks Lai; `aiks|aste Vai Nõo TMr Krl Rõu/-stõ/, -ast Lüg Jõh San Har Plv Se, -est Krk, -õst Krl Har vara, varakult Eks täü merele `mennä juo `aigsast Kuu; Akka aga `aiksast menema Jõh; selle töö saab `aeksast `valmis Ans; tuleb `aeksasti kirgule `minna Khk; Sa `jõutsid täna ösna `aegsasti Pöi; juba `aeksasti akadaks `tööga `pihta Käi; ma tulin küll `aegsast ülese Rei; tule `aeksasti kohe, ära jää iljaks Mär; akkasime `aegsaste `niitma Tor; oled sa tütarlaps, mudgu akka `aeksast `vüösid kojoma Ris; igaüks `kauplesid `aeksasti [karjase] Kei; `vieti jo `aeksaste kevade sõńnik `väĺla Juu; kägu jäi tänavu `aeksaste ära (lõpetas varakult kukkumise) KuuK; ein sai `aeksasti `vaĺmis Koe; `aeksast tuli `piima (hakkas varakult lüpsma) VMr; `aeksass `lasti lapsed [koolist] tulemä Kod; lõpetas `aeksast `enne `õhtad Lai; einä saeva meil `aigsasti ärä tett Trv; sa olet õige `aiksest `jõuden Krk; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä Nõo; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; sa˽saat vi̬i̬l `aiksõst sinnäʔ enne päävä minekit Har; kos savi um põh́ah, sääl saa `tü̬ü̬hü `aiksast `naataʔ Plv Vrd aegsalt, aignõst, aigsade, aiksahe

ae|õmblus = ae|vits2 ae `õmlos, mes takka läbi turgatasse Mar; ae`õmlused `tehti `peale kas `käissele või `kraele. kui ae `tehti, tõmmati üks lõng `väĺla, kui pilu `tehti, siis kaks `lõnga Mär

agan1 agan R(h- Kuu) eP(g -e Saa) M(g -e), akan T(g -e San) V(-ń; h- Se; g aganõ Urv Krl Har Rõu), aganas Hlj Vll Mar Kul Mär Kse Mih Tõs PJg Vän Tor Jür Plt SJn, g agana

1. hrl pl teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ja tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud muu peenem, kerge osake, kõlutera jm `peksämä `reie, siis vili kukkub `siiä ja aganad `lähväd `alla `tuule; sie leib on aganuiega `puolest, jääb kõri `kinni Lüg; esimäine kerd `lasti [vili] `arva `sarja läbi, `suuremist aganost `vällä Vai; sured pikad aad olid ning sellega sai aketud neid aganid säält viĺja pεεlt ära ajama Ans; kui `einu vähe, siis söödetasse `loomadele aganud Khk; tambit aganud `pandi levale sega Pöi; vanast ajast oli ahju ja seina vahel kuru, kus aganad `sisse `panti; Sene pεε aa aganid (lollusi) täis Emm; münu isa ema `kasvasid aganast leivaga Phl; odradel oo `kõlkad, rukil oo aganad; aganad oo peenemad kui `kõlkad Mar; leevaviĺlale `pańdi aganast `ulka Kul; mis kõege `enne tuleb `väĺla tuulates, need‿o suured aganad; kõege `viimbsed‿o peeniksed aganad, need tulevad kõege lõppus Lih; `alla tuule läks kõlu ja aganas. aganas läks `jälle `kaugemale Mih; Aganatõ `piäle taris pala vesi `panna, siis lehm süeb paelu paramini Khn; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl (söök oli vilets), aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; `eńni söödeti sead aganadega Ris; Kui aganast natuke sees oli, siis leib `krõmpsus `amma all Jür; suĺp on sie, kui `praaka `lasta aganate ja `põhkude `piale KuuK; aganad on leeva `jätku, vesi pika piima `jätku JMd; ega siis ole tuulatud aganaid õiete `väĺla sialt rukkist VMr; telvel `tehti `lehmadele `sulpi pientest aganatest VJg; [masindamisel] vili juokseb kot́tide `sisse ja aganad tulevad põrandalle Iis; teräd aganitegä segi Kod; `talvel `tehti (loomadele) `suĺpi agandest Pal; siga söödeti lina`seemne agandega, keev vesi agandele `piale Lai; kui rehi ära `pekstasse, siis jäävad aganad ja terad segamini, need on `üssed Plt; rapantse leib õegati, aganega Kõp; aganit saa tuuludamise, `kõlkit sõkudamise man Krk; suure püti ollive vanast laudan agande `autemise jaosse Hel; talvel sai aganist obesile `sü̬ü̬mä tettuss; rüä agana om alamba agana, nu̬u̬ `oĺli `lehmi `toita Ran; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; siss tuulutedi terä ärä, akan `väĺlä, siss `panti kotti; agana terriga ku̬u̬n om üsätse Ote; Sõ̭ss ku˽sarran [linaseemned] är˽kuiussõʔ, pestäss ärʔ, tulõ seeme˽`vällä, akań jääss maha Urv; vanast oĺl visat `vasta `saina `viĺjä, ku kõrahti, siss oĺl pant vi̬i̬l aganit seḱkä Rõu; Päie agana˽`hautevaʔ eläjille, lina ja kanepe aganaʔ t́seolõ Räp; ku maśsinaga pessät, jääss hulga teŕri aganidõ `sisse Se; määne leib, `säändseʔ aganaʔ; tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõ̭kõĺ `suurma jakk Lut

2. põhk, pahn `erne aganad Jäm; obustega tambitasse vili `välja ning siis jäävad aganad; rugil on `saskid ning odral aganad; aganad `aeti elubele ning pühud `pandi pühu `kuuri Khk; mes päält ära `vööti [pahmal], nee olid aganad Pha; Pooled aganad alles `kuhjade `juures laiali Pöi

hagu hagu g hao Urv Krl Har Rõu, hau Kuu Plv Vas Räp Se Lut; hago g hao Kan VId; agu g ao R(au) hajusalt eP(au), T Urv Krl Har, aa Tor Kos Krk; ago g ao Vai Emm Võn; n, g agu Jõe Vai, ago Emm

1. a. maharaiutud peened puud, võsa, laasitud oksad; oks, vits `meie isa läks ühe`kerra hagu `tuoma `kelgaga siit Kuu; vanaste `raiusivvad inimesed `lammastelle agu, `nuore sang leppä ja kase agu Lüg; isa `panno akku kuppo Vai; mees läks `metsa agu tegema Mär; agud `siotassõ pao vjõtsaga Khn; aad saab oksadest `tehtud Tor; Iga `oasta raiuti `uusi agu `piale [kuhjalavale] Kei; kuuendiku mies sai kütuseks aenult agu, aud tulid vedada `kaugelt metsast Kos; raiutud aud `siutakse kubusse; [kütisetegemisel] süödi mättad `sinna agudelle `piale ja `mulda `piale Amb; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; `enne `küeti jo agudega `ahju VMr; poisile agu (peksu) tarvis, tarvis peenikest agu `anda piltl Trm; ku puu on `alla neĺjä toĺli, si̬i̬ lähäb agude `ulka; püssaid one `aodess ja kuuse õksadess, kui lat́ipuid ei õle; pitk ein nagu agu Kod; aost aid MMg; pikad aud laduti [vedamisel] piku rege Lai; mis sa ud́jad neist (loomadest) nii paĺlu, `endal suur agu käes, võta vits Plt; kuhjal `vastu maad pannass aa Krk; `panti egä rua `alla kaits agu - - `sirged `oslised aod `võeti; agudest aid Ran; lehitse ao `tu̬u̬di keväde kodade katta, ega ao küll `vihma es `piävä `kinni, ao olliva tuule peräst Nõo; akku ragusime maha, pańnime unikude Kam; linaleo aoʔ Krl; kirvõss jäi sinna hakõ manu mahaʔ; taa‿m ni äkiline inemine, nigu kadaje hagu lätt `kõrbõmma Har; sääsäle `pańti hago `sisse, hao pääle `pańti mõrraʔ, nii et vesi pääl oĺl Rõu; ti̬i̬d sillutõdass `hauga ja kivvegaʔ Plv; `raoti hago ärʔ ja `kääńti kuppo piḱält Vas; lina läpü hagu, mis linno pääle pandass [leotamisel]; halanõ hagu, halõʔ `raodu `siśse Se b. piltl (peksa andmisest, peksa saamisest) küll sain agu, nahk `aurab VNg; kui sa vaid ei jää, saad agu `vasta `perset Lüg; sie laps on agu küll suand, aga ikke `kange VJg; poisile agu tarvis Trm; ma‿lõ taalõ haku küländ `persede `andanuʔ, ei˽`kullõ˽näet Har; ma sinnu võta `haugaʔ Lut | (kergest einest) `vöeti natuse agu ala Jäm; Võta `piima-`leiba agudeks `alla, `varsti saab `tuhli `lõhka ja liha; Sõi enne kõbaste agusid `alla, nüid tahagi teistega änam koos `süia Han

2. kaera pööris, ripse sel kaeral on east agu `otsas Juu; suure agudega kaer - - `ringi on tal aud Amb; tal on `niuke tari `otsas ja seda `üiti agu, kaera agu Tür; kaer aab agu `väĺla, odra ab odra pia Pai; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn

3. kiudpilv `seuksed aud o `taeva all Kse; Agu taevas - - kui taevas on siuksed räbused, pikad pilved KJn

4. kriips, joon Kevadest `talve sai `vaadatud, kus metiskukk akkas agu (tiivajälgi) vedama, `sinna tuleb mäng IisR; [saba] tähel nagu suur agu taga KJn

Vrd haga1

ahe1 ahe Vig Aud Vän Hää, g `ahte hajusalt R, Jaa hajusalt Lä, Mih KPõ TaPõ Plt KJn, `ahtme S Kul Mär Kse PJg Rap Lai, `ahkme Kär, `aste Kod; n, g ahe Lüg Jõh Vai Jaa Emm Juu parsile kuivama ahetud vili; osa sellisest viljakihist, viljalaug; viljalade ahe on `orrel `kuivamas Kuu; panema `reie `ahte; Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha - - `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; kui juo `valge tuli, siis õli rei ahes Jõh; kui oli `ahkme `pandud, siis `kööti ahi Kär; Kaks part `pandi `ahtme ala - - sedasi `pandi tuba ahe aavalt täis Kaa; `rehjes köib neli ahet; ahe jähi poolele, vili `puudus ää (sai otsa) Muh; `möisas ahe oli kolm part, aga meitel ika kaks Emm; `ahtmed olid parsil Kul; omiku paneme rehe ülesse, `ahted oo sees juba Mär; See (rehe ülespanemine) läks koa `kähko, `ahted olid enne toodod Mih; Sööma ajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil Hää; Kus ia rehe tuba oli, sial sai `ahte ühe küt́iga kuivaks; Kell kolm sai ülesse `tõustud, kella kuue `seitsmeks oli ahe moas Kei; ahe `pańdi põrandale ja pahmati `oostega vili siest `väĺla Kos; sügise `reiede aal tulesäde läks `ahtesse; kui rukis [põllul] kuivaks sai - - siis sai `oostega `vietud ahe `sisse JJn; rei on `ahtes ja nüüd ahi küdema VMr; üks rehi õli peksetud, tõene `aste pandud Kod; peris ahjuni seda ahet ei `pandud Äks; `ahtmes oli mitu `laugu Lai; [öösel] pekseti, et `valges uus rei `ahte saaks Plt Vrd ahendos, ahes, ahm1, ate

ahus ahu|s g -se VMr Iis, -sse Lüg Jõh IisR, -kse Hlj VNg Vai(n aho|s) VMr VJg Sim; ahuss g -e Lüg Jõh IPõ ahe; ka viljalaug või -lade `kerraga `tuadi kolm `kuarma rugist sise, kaik `pandi ahuksesse VNg; kui ahus õli märg, siis `torgiti `augud `sisse; `este ahuss õli `kõrge, ligi laest `saadik, obone sai kõhe `punnida sääl Lüg; `vastavõttaja õli `parsil, sie võttas ahust `vasta Jõh; `otra ahus `pekseta ovostega; lase ahos `parsild maha Vai; kolm ahust oli, suures peretubades oli neli VMr; paĺlu ahuksele küt́ti läks Sim; ahusse pial magas Iis; ahuss õli kaks kolm `koormad nigu see rehe tua `suurus õli; aad ahusse `väĺla rehe tuast reia `alla - - `jälle uus ahuss ülesse Trm; meil oli neli obust ahusse pial - - keerati teisipidi ja teisipidi ahuss `ümber Lai Vrd atuss

ahu|vare ahervare vana ahuvare ase Muh; vana ahuvaregi kadund; põle muud järele jäänd ku ahovare Mar; me oleme ahovare `otsas näind `vaimo Kul; sii Kiisamaal oo - - enne Tatika küla olnd, ah́uvaresid oo `väĺla tulnd Mih; maja põlend, ahuvare veel ülevel Tor; sii me toa taga oli vanu varesid, ahuvaresid Rap Vrd ahju|vare, ahu|vars

aia|maa kodulähedane hästi väetatud põllulapp (peam aedvilja kasvatamiseks) oppetajal - - pisikene ajamaa vist oli VNg; `aia maad ramodetti enämb kui `pello maad Vai; `Sõuke pole kessegi ajamaa, just kut kivi auk Pöi; aeamaa tuleb üless künda Vän; aea muad õlid kõige ramusamad Trm; minu aeamaa pial ka tuleb `väĺla kollakas rebase liiv Lai; mutid ollid - - vaist sai oma aiamaa päält kolmkümmend tükki Hls; neil olli ää maa, juśt ku aiamaa puha Krk; veneläsel om kõ̭ik aiamaa sibulit ja sigurit täis Nõo; Kańõp ja uba tuĺl tetäʔ aiamaa pääleʔ, ega nu̬u̬˽muial õ̭ks kassuʔ es tahaʔ Rõu; popsõl `oĺle õ̭nnõgi uma aiamaalapikõnõ Räp

aida|mees mõisa aitade üle valitsev mõisateenija `mõisas õli ka `aidamies, sie `andas jahu `aidast Lüg; aidamees - - `saatas käsu, kubjas oli alam; aidamihel olid [teopäevad] raamadus ülal Jäm; Aidamees oli `mõisas, võttis vilja `vastu - - ja `andis `välja `jälle Pöi; aedame käes olid vilja mõedud ja aeda `võt́med Aud; kubjas, `kilter, aedames, väĺlavahi vanames, need `olla `põrgus kõege ees Juu; aidamees - - tema oli aida peremees, ta `ańdis `väĺla sialt `moona Lai; `võeti aidame ammat́ ärä käest, jäi `paĺlalt küläkubja ammat̀ Krk; valla magatsi aedami̬i̬ss, kes `viĺla keväde `vällä ańd ja sügüse `sisse `võt́se magatsi `aita Hel; `väiksembän `mõisan `oĺli kubijass aedami̬i̬s kah Ran; mia `johtusi ka `jaole, ku aedamiss rükki `kaalse Nõo; aidamehest `võeti, kes `rehkońt̀i `mõiste pitäʔ Räp

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

ainuke(ne) ainu|ke(ne), ae- hajusalt eP(aino-, aeno-; -gene Jäm Rei), Hls TLä TMr Võn Kam, g -kese Rei Mär Kei Juu Jür JMd Koe I Plt KJn Puh Nõo, -kse Mar Kse Tõs Hää Kei Hag JMd KJn Hls; `ainuke(ne) Lüg Jõh Vai Khk Vll Saa Krk; ainukõ|nõ (`ainu-) g -sõ Ote San Har Rõu Plv Vas Se; `aenukõ|ni g -se Krl

1. ainult üks, ainus siit on kadund kõik mehed `välla, mitte `ainukest `miestki ei õle `jäetu Lüg; Saaks kas vai - - `ilma keppita ülä tua põranda `ulkuda, sie on viel sie `ainukene suav Jõh; igal vörgul on üks ain, üks ainuke ain Pha; [linnud] `võt́sid marjad `viimse kui aenukese ära Mär; viimane kui üks aenuke liige oo valusad Aud; mu poeg, si̬i̬ olli mu aenuke `lootus Hää; on ta ainukest `ahju tein; põle sial änam kivi ainukest (vanast kiviaiast) HMd; mitte lusika aenukest põle Kei; ainuke laps ja `seegi sureb ää Juu; mõned ainukesed [naised] käisivad tüöl JMd; jõe põhi oli [vähke täis]- - nüid põle üht aenukest Pai; ainukest last oia kui oma silma tera Iis; ei lähnud ainukesti `tuńdi `mööda Trm; neli aenokess eläjäd onegi; `ambad viimäne ku aenoke ärä tullod Kod; nüid on jala`käijaid vähä, mõni ainuke Plt; ni̬i̬d oĺlid sis aenukesed kolm maja [siin] KJn; Üte ainukse latse ma `saiki Hls; nüid mindäss jahu`veskile, tetäss mõni kolm `sorti jahu, vanast `olli `paĺlald üits aenukene soŕt Nõo; `aenukõne tütär Krl Vrd ainike(ne), ainukane, ainumane, ainuvane

2. ainult `Vaivarust kadus viin ära, `ainukene olut jäi Vai; pole kalu olnd - - sai `umbest kaks `ainukest Khk; `enni olid vähiksed `aknad, neli ainokest `kruuti olid Mar; sui `polndki muud `selgas, kui ainuke linane särk Mih

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei

2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

aitama1 `aitama, da-inf aidata, ae- eP, `aitada R hajusalt Sa

1. abiks olema, abistama ma käisin `aitamas `neile `päästada `verku Jõe; `talvel, siis `aitasime emale kedrada IisR; ma `aita so `riided ült ära Jäm; ta saab mind `aitada Kaa; pole `siia `moale teiste aidetu olnd mitte Jaa; Arm aidaku `teitid Pöi; ma oleks aedan sind veel `lapsi kasvata Muh; mede saare pεεl aidedaks ikka `teisi Käi; Mind pole `ükskid `aitand Rei; tule `aita moole kot́t õlale Mär; ma `aitsi `lamma `einä koa tehä Vig; pruut nut́tis ja muist pulmalesi `aitasid koa nutta Lih; toeduga `aitassõ kua, inimesed viiväd ligi [pulmatoitu]; Kas nämäd `aitaga (peaksid aitama) `puati `vällä `aada; `Teiti küll juba `aitõt Khn; Aita nagu oma last aia teiba otsa sitale PJg; nemad on ead inimesed, metu `korda meid aedand Vän; kui teene `aukus on, lükka takka veel teist, ega maksa `väĺlä aedata piltl Juu; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe KuuK; kui te `aitaks `otsa üles tiha, siis ma ehk saaks akkama; ega ta ise `voodist `aitamatta `kääga `väĺla ei saand Ann; ta ei soa ennast aidatud Tür; eks me kõik aidand teda mehele `panna VMr; `aitaks jumal selle pääva `müöda Iis; mina aedassin `vaśkad [ilmale]; õma last ei õle `aitaman, `aitavad `võõrad Kod; kutsar - - aidas ärral pakid `väĺla `tuua Plt

2. mõju, toimet avaldama; asja parandama Mis `aitab `rahva `rääkimine - - kui `kiegi `menna vai võtta tahab Lüg; möistab `aigust sönadega `aitada Jäm; kailud `aitavad tiisiku `aige `vastu; mene `aiguse `vastu‿p `aitagid rohi Khk; Obuse jalakońt oo katti, äi siis aita änam miski nöu Kaa; mis‿se `nutkid `aitas Muh; räägi mes sa räägid, egä see ikke mend ei `aita Mar; ku änäm `luiskamene ei aedan met‿siis sai jälle tahuga koa ihutud [vikatit] Mär; üks oli natuke targem - - [see] oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; räeme pead ei põle aedand kedagi `ammavalule Vän; mis se `reäkimene enam `aitab, mis on läind, se on juba `möödas Juu; minul on mitu `korda eliding olnud ja mul `aitas rukki jahu VMr; ei aidand kedagi, tüdinesin ää ja `ańtsin järele Kad; si̬i̬ vihim ike `aitab Kod; ennevanast oĺlid sehantsed `nõidused, ni̬i̬d aedasid Vil

3. kõlbama, sobima roho `aitab juo lüä küll, akkama `lüömä Lüg; kaltsumihed [said] keik kaltsud ning vanad vörgud, mis ep `aita εnam; siiakala ning tursakala `aitab ka ilma `keetmata Jäm; täna‿b `aita `ilma `kinduta (kinnasteta on külm) Khk; isased vöivad küll `linnas olla, aga emased, mis `söuksed `ristlased on, äi `aita sääl (linnas elada) Kaa; se nönda näŕp loom, see‿p `aita üle `talve pidadagid Jaa; vihma `saoga `aitavad nee [riided] üll küll Muh; äi `aita `rεεkidagid, nii ull jütt; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; rebase saba on igavene tore, `aitab kraeks küll ka `tehja Käi; Äi siis `aita mitte, kui laps äi `kuula söna Rei; `kapsa leeme `sesse pidi liha panema, see mud́u `aita mette LNg; õunad `aitavad paari nädäli päräst näridä Mar; Ainult talve külm jää pealt, siss `aitab [merevesi] rüübata Var; nüüd vist putõr `aitab kua `varsti (varsti on valmis); vana inime, kas `aitaks viel `pilti tehä Khn; need vanad rauad `aitavad küll tal (hobusel) veel `käia Juu; eina ei `aita `tuua viel JõeK; [kui piimal] külmavalu väilas on, siis `aitab `juua JJn

4. a. piisama, küllalt olema `Tõisel `aitab `sarja`täiest, `tõine ei saa `tarbet `reie`täiestki Lüg; Nüüd sai `leiba `ninda `palju `kaasa `pandud, et `aitab kahest nädälast IisR; löö köps `pihta, jo siis `aitab Khk; Sai just abude vahele `sõukse laksu et `aitab Pöi; ära änam kalla, `aitab jo küll Käi; kahest `aitab küll Rid; ma `larpsin `perse muśtiku suppi täis, nii et aidas Saa; sest rohimisest `aitab siekord küll Ris; kui purje ei aidand, siis jälle aerud HMd; `andis ikke luadal teisele tohlaka ära et `aitas Kad; minule `aitab si̬i̬kõrd sellesski Kod b. läbi saama; vastu pidama selle natoksega peab `aitama niikaua kui `jälle saab Mar; omiku `aitasin `jälle ilma [söömata], lõõna, siis sõin `truuste Juu; temal oli preśsraud, se `aitas tema eluaa Ann; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; kaua teie selle süemaga `aitate, süege `silku, vat siis `aitate `õhtani VJg

Vrd abima, avitama

aiutama aiutama Koe Kad leost võetud linu maas pidama linad said `liiga vara, kõvalt `väĺla võtta, nied tahvad kohe `rohkem aiutada; külmal aal võtab aiutamine `rohkem `aega kui suojal aal Koe; linu aiutatta, kui `võeta viest ära Kad

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

aken aken hajusalt L, K(g `akne Kos Ann) I M(g `akne), akken R, ake S L(n akõ Khn; g `akne), akan Saa Kod Äks Kõp Vil Trv T hajusalt V(-ń), g `akna; akõn (-ń) g `aknõ San V; n, g `akna Plv Se Lut avaus valguse ja õhu sissepääsuks; ka aknalaud `laudal `akna ies ei õld; midä sä `akna taga `viisud, tule tuppa Lüg; `akna `piidad akkavad jo mädänemma Vai; lihunik vaadab rätsepa `aknast `väĺla (rõivas katki) Jäm; ake nii rähmane, ei paista läbi Ans; sügise pannasse sihesmised `aknad ede; köue aal äi tohi `aknud `lahti oida Khk; Pane lamp `akna `päele; Ake kut pisike ärjasilm Pöi; nelja ruudiga `aknad ollid muiste Muh; kassid kεivad laua pεεlt `akna `pεεle Phl; toal oli kaks aket - - `enni olid vähiksed `aknad; `aknad `joosvad igi Mar; suitsu tare oli - - ei `olngi aket Tõs; Sia põlõ ammugid akõt pühkin, `valgõ paestagid enäm läbi Khn; kui tihane akant nokib, siss tuleb `öösi `küĺma Saa; `aknate ruudud kõik `kat́ki Juu; `kamre `aknal on luh́t aken ies Kos; põdra - - `vahtis `aknast `sisse KuuK; pane aken `triklesse JMd; akent tual ei old, pidid kõik nägema sest ukse august Ann; vana aken õli `veike - - ja es käi `laśtigi; kahe`kõrsed `aknad one talvel eden Kod; `aknid just `lahti ei ole `oidnu Äks; temä `pańni seäsi kaks kätt `vastu tare akant Kõp; vahib `aknast `sissi Trv; lihunik `vaatis rätsepa `aknest `vällä, ku küünaspä katik või perse paĺlas Krk; tuuĺ vunab `akne taga Hel; esä iki ütel: paĺlu `aknit (auke) sehen [võrgulinas] Ran; õtak om joba käen, no kas sa akand `kinni ei pane Puh; mes sä vähit sääl `akna pääl Kam; akõń om elutarõl, sannal ja rehetarõl om paja Urv; katõ kõrralõdsõ `aknõʔ Krl; Ku läbi `aknõ käüt, siss sü̬ü̬ susi ärʔ (öeld lastele) Har; räüss - - peśs kõ̭iḱ `akna kruudi˽purulõ Rõu; akõn vallalõ om, sõ̭ss saa paĺlo `lauhkõp taa tarõ Vas; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ Se; süä puhaśs kui `akna Lut; uksest ja aknast igalt poolt; ohtrasti, ülemäära Akkasivad kord ädad tulema, tulivad `aknast ja `uksest IisR; `vaesus tuleb uksest ning `aknast Khk; õnnetus tuleb uksest ja `aknast VMr; ku näid õnnetuisi tuleb, siis näid tuleb uksess ja `aknass Kod; Hät́ti tuĺl - - timäl uśsist ja `aknest Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

alandama alan|dama R(ale-; -mma) Khk Pöi Muh Hi Mar Han Tõs PJg Tor Hää Ris Juu Kos JMd Koe VJg I KJn Trv Ran Nõo hajusalt V(-mma), -damõ Krl, -dõmõ San, -teme Krk

1. a. vähendama, madaldama, allapoole viima; vähemaks tõmbama kui - - `ostjad `kalliks pi˛id [kala hinda], siis se `müöjä aland - - `kruoni `viisi, aga aland Kuu; sadude iel `kaivudes ja jõgedes, igäl puol alendab vett Lüg; alandad `inda maha, siis `saama kahe vahel `kaupa Lüg; `kruonu alandab `maksu Vai; nüid peab `purju alandama, tuul läheb ikka valjemaks Muh; alandab `inda, jätäb odavamaks Mar; ma sain seda odavalt, sain sedasi alandud innaga; suvi alandab suure vee Juu; `reńti alandama Koe; Kui [tuulik] jäi tasemaks `käima, siis tuli kivi kergitada - - kui jälle [tuul] akkas `oogu `võtma, siis tuli kivi alandada Trm; `lu̬u̬mi oo paĺju, ei jõõda üle oeda, vaja alandata ja vähendätä; `aarmańni eli on üheksä ädä `vassa - - tädä `võetasse `sisse, ku pusk siden, siis tä alandab ärä kaala Kod; mea sai alantet innage periss Krk; ülendedü olgu˽timä hingegekne, alandõdu pääpatukõsõʔ, jummaĺ `antku telle rahulikku `puhkamist mulla põrmun Har || (häälest) ilos kõla õli jäälel, ta alandas ehk ülendäs nagu pill puhk Kod

2. madalamale ametikohale paigutama alendas `tõise `ammeti, `suuremast `ammetist pisema `ammeti Lüg; alandati ametis Tor; alandati soldatist (saav) teine Iis

3. kedagi halvustama, halvustavalt, üleolevalt kohtlema ärä alanda toist `ilma `asjata Kuu; tõist alandad ja `ennast `kõrgendad, ühe sugused õleta mõlemad Lüg; `Vaesid ei sallitud silma `otsaski - - `võeti viimane võhm `väĺla ja alandati Han; ta alants tõise ärä ninda‿t tõine midägi ei massa - - `tõisi om ta `kange alanteme Krk; alandab `endä `väega alatuss. alandab `endä nigu sandikene jälle Nõo; alandas hinnäst tu tüügaʔ Vas; muni ülendäss, muni alandas śinno, muni kitt, muni põlg Se

4. alluma, alandlik, järeleandlik olema no mina sene ede alendama küll ei akka VNg; sel ei õle kedägi varandust, piäb sene rikka inimisele `alle alandamma Lüg; teine riiu mees piab alandama Khk; inimene peab ennast alandama, alandlek olema Emm; kis iseennast alandab, seda ülendakse JMd; ei sie ennast alandand ärra ies, kas või tükid taga VJg; eks vahest pia ennast alandama kua, ega muidu saa Iis; sa piat ennäst iki alanteme ka, ega sa ütte˽`puhku `vastu lõvvate ei või Krk; alandab ennäst, tunneb `endä alamba oleva, ei piä ennäst `uhkess, ei ole `u̬u̬pleja Ran; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv; esä tuĺl `tarrõ, võt́t kübärä pääst, nii alańd hinnäst Vas

5. ”võrku merest välja tooma ja lahti päästma” alanda `võrku, `tõmma viest `vällä ja `tõmma `lahti Jõh

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

*haledus aledu|s Hlj Lüg Vai Jäm Khk Muh Mar/-o|s/ Mär Mih Tor Juu Kos I KJn, -u|ss Krk TLä, g -se; (h)alõdu|ss Kam Krl, g -sõ Rõu Plv Räp härdus, härdameelsus; kahjutunne, kurbus; haletsus aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; ei `viendki [altari ette], jättäs minu maha, eks sie õle `naiste `rahval isegi suur aledus ja kahi Lüg; köva südämega, äga see‿p tunne aledust Khk; ikke naa nutolene ja aledost alati tεis Mar; aledust tuleb `metmest asjast Mih; aledus kisub vie siĺmist `väĺla Kos; linnu ema sureb aleduse kätte Iis; südä aleduss täis Kod; aledus `tuĺli piäle, akasin `nutma KJn; nutt tuleb iki `süäme aldusest Krk; aleduss `tulli `pääle, kõtt `olli tühi ja pahandada ka sai vi̬i̬l Puh; kes toda `uskse, et ma aleduse peräst `ikse Nõo; halõduss tulõ `õkva `pääle, kui `mõtlõt Räp

alg2 alg g alu, algu (külma)hall alg lõi maha; suur paks alg olli maas; Alg alles maas, ei või vi̬i̬l `lu̬u̬mi `väĺla ajada Hää

halisema alisema R(h- Kuu; -mma Lüg) S Mar Kse Han Juu Kos Jür Koe VJg Iis Pst

1. kaeblema, kurtma; hädaldama; virisema Midäs siel `jälle `lapse rebal haliseb; Midäs sen vähikäse via päräst `ninda halised Kuu; Jäi alisema, et kuda ma saan ja Jõh; nee pole `ükskid rikas, aliseb egaüks `möisnigu maa nuka pεεl, pole ega pεεvast `leibagid Khk; Alisemine annab taariauded (hädaldajale antakse) Kaa; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; Valjusti äi karjund ainuld vehe alises vahetevahel Emm; `vilja veel teise `aastasse ka, mes sa `tühja alised Käi; Äga kebade änam aliseda põln, siis mätas läks `lahti, sai loomad `väĺla `laska Han; Haliseb ja oietab, ega si `kergembes ei ti̬i̬ Pst

2. haige või põdur olema, virelema, põdema sie alise `tiiskust; küll sie one `kaua `aiga alisenu, ei `praavi `eiga lähä `engi ka siest `vällä VNg; obone akkas alisemma, ei enämb süönd ei juond, suri perä ärä; maa aliseb. kui saab vähe `sõnnikku. ei `kasva midägi. ramu vähe Lüg; Kui puud ei saand `õigel ajal `issudata, vai kui `juured said viga, siis puu jäi alisema; Ega ta õld aliseja (kaua põdeja) `aige, vei oma liha kõik `auda Jõh; tama alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; mis sest luamast on aliseb mitu `vuastad muas VJg

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi

2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se

3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran

II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut

3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut

4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu

5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se

6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu

III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote

2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo

Vrd alh

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

alla|poole

I. adv 1. (suunaga) alla, maapinna poole; alaspidi; (millestki) madalamale, kaugemale siit allap̀ole `minna meie eenamast läbi minna oo rabas `kaarmud küll Mär; müir vaeub allap̀ole, varsi maea lagund Vän; ühed aru kased on `narmas `okstega, riputavad allap̀ole Amb; kui linad said viest `väĺla `tuodud, siis kükitati nad [mahad] ladvad allap̀ole Koe; piatera jääb tuulesarja `alla - - teine järk on alused, mis on `allapoole läind Trm; äśti pikad [kuued], pooleni siareni või veel alla`poole Lai; `seantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; orja `ütlev sedäsi, oss nüid ollu üit́s oŕk, lükkäss tat (päikest) `allapoole Krk; panet sia rippu - - pää `allapoole; tule redelit `mü̬ü̬dä `allabole onde Nõo; `pańti [vilja] vihk vihu kõrvale, ladvad ülespole ja tüved `allapoole TMr; sann pandass õks `allapoolõ, et ta elomajale nii `lähkädsen ei olõʔ Räp || piltl naa inimese elo pääbäd `lähtvad `alla `poole (lähenevad lõpule) Mar; mea akka egä päe `allapoole mineme (üle 40-aastasest inimesest)); lää mäkke `alla poole (vanaduse tõttu) Krk

2. vähemaks ind läit́s `alla `pu̬u̬le Puh

II. prep 1. alla, (millestki) madalamale abenek mees se on, kennel abe allap̀ole suud kah käib Käi; saba juurikas tuleb `allapoole kantsroo koodi Mar; pisut allap̀ole põlve Mär; piḱk änd, `alla poole kondi `otse Hls; ving oĺl jo `allapoolõ `paŕsi Räp

2. vähem kui allap̀oole tuhande ikke `maksin Mär

Vrd ala|poolde, ala|poole, alas|poole, alle|poole

hallitama1 haĺlitam(m)a V(`haĺtama Vas Se); aĺlit|ama (-ll-) L K I Trv T, -eme Hls Krk(-em) Hel San Krl; `allitam(m)a VNg Lüg Vai

1. hallitusega kattuma põhud `lüöväd `allitamma, kui `märjäld kokko `pannasse Lüg; vaśk allitab ää Mar; piim oo ära kanastand, aĺlitand kord peal Kse; vesi `sõõna täis, võtab juba aĺlitada Tõs; kali on kanastand, kuui pealt on aĺlitand Juu; märg ein oli - - aĺlitama läind JJn; ega sie aĺlitand plekk `välla lähe, au ehk pese VMr; ummusses kõik läppivad ja aĺlitavad Trm; viimäte lei nõnna ineto `koltond mao `juure ja läks aĺlitama (kaljast) Kod; seene ei akka enne kasume, kui mõts allitem lääb, seene kasvav allitse pääl Hls; ma akka tuhka pätsikest tegeme, siss ei minevet suve leib alliteme; ku sü̬ü̬ḱ ärä allidet om, tõine `ütless, sul‿o kägu kapin Krk; anuma om allitama lännuva - - allitedu ais man Nõo; Ḱakka `sü̬ü̬di ni˽kavva˽ku˽kätte ärʔ haĺlitõdiʔ Rõu; mul om ka‿ks maŕali̬i̬ḿ kotoh, no haĺlitõdass sääl Vas; sainaʔ kõik ärʔ `haĺtanuʔ Se; haĺlitõt (pehkinud) puu, vana vana `kõonõ puu Lut

2. piltl halli elu elama; kasutamatult seisma ma põle kunagi noorest pääst allitanud, ikki olli mehe, kis mind `tahtsid Hää; Aĺlitand vanapoiss, ei temast `aśja saa Jür; ta aĺlitab kodu, ei lähä teiste `ulka VJg; mis säl kodoski aĺlitada KJn; las ta kurat́ allite seinveeren Krk; voḱk oĺl vällä˽haĺlitõt (käibelt kadunud) Har

Vrd halletama1, hallituma

halli|vati|mees euf halli värvi olend a. hunt olin `lambas, sis‿nägin `allivatti miest `oige ligidald VNg; vana `alli vatti mies - - vei `lamba `karjast `välla Vai; `uńti `üeldi võsa villem ja aĺli vat́i mi̬i̬s, aaktasid tõiss Kod; allivatimehe om mõtsan Trv; haĺlivat́imi̬i̬ss käve `kaŕju pitehn Rõu b. varblane Irmuta seda allivatimeest kanade toidu kallalt minema Mar; Va aĺlivat́imehed juba kanepis - - nemad söövad `si̬i̬mni Hää c. kärbes, parm jne Allivati mees on see aĺl kärmes - - irm kibest närib Pöi; `Enni `vihma ammustab allivatimees ermus `aigesti Emm e. täi `soldadid ning alli vati mihed, nee teine teisest äi `lahku Khk; vend tuli `kindluse `töödelt, eks seal ole neid aĺlivat́imehi sees ka Nis

alt alt üld(ald R)

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (ruumiliselt) altpoolt, allpool; alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); (millegi) alt; varjatud, kaetud osast on üks vie riist kuiv, ei jää alt pidämä Lüg; `pesti sie kleid `vällä - - ja siis `tärgeldetti `vällä alt saba Jõh; nii `külmä `ilma et `panno ikkunad alt jähä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; kalapüiu paet on pεεlt lai ning alt vahe Kaa; `ümrik oo must ja kurrulene, alt o natuke `kirja koa; iga nädal pidi ika `juuksid `lõikama et alt tasased oo Muh; Äi sest `pääse änam alt ega päält (väljapääsmatust olukorrast) Rei; lina õlmad `löödi alt laiale ja istudedi maha Vig; kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn; Puud laaksivad ennast isi alt ära Hää; nüid tuli üsna iad `vihma aga maast läbi ei käin, alt oli päris kuiv Ris; [aida] põrandad olid alt `õensad HJn; `riided `lõõgavad alt Amb; piimä pütt õli alt kuńni piält ühe laiune Kod; nõnna `tihkest läind - - et sa ei saa üle ega alt läbi [padrikust] Lai; tuli lõpess ärä alt; altjoosuge `veske (töötamisel liigub alumine veskikivi) Krk; ait tetti `kõrgõdõ - - alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; kui kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; mõ̭ni pand pääle mulla lae jaʔ ala `leie toĺlitsist lau˛ust alt `lü̬ü̬dävä lae Har; `lambatat́t om alt haĺaśs, päält veteĺ Räp; `maahhapant (lamandunud) ristkhain mädänes alt hoobiss arʔ Se; võtaʔ alt, kaku˽`hainu alt lihmäle Lut b. alumises(t) suunas(t), altpoolt; madalast, maast mönel juba sööma aeg toleb alt ülespidi, ööldaks `röhtleb Käi; `uhkav alliaks keeb alt vett ülese Kse; Ein `niistub ikki maa pääl, maa annab alt üles [niiskust] Hää; linnarabamise ratas - - olli puulangist tettu - - alt sõksit Trv; opetaja - - tei `kuhja ja `köstre `annu alt kätte Nõo; valujoonõ˽tulõvõ˽tast alt, `si̬i̬ripit́i, nigagu üless `põĺvi `sisse San; ennevanast tet́ti vesirattaʔ alt `lü̬ü̬dävä `viiga `ümbre minema Har c. (lähemalt kohta määratlev) kas `kuskist alt metsa seest ehk alt põllo pealt ehk Mar; ei see suur piĺb ei tuld `siia, see läks sealt alt läbi Mär; kelts all - - `päike akkab päält teda sulatama, aga alt põhjast on kõva Äks; me saime mõne sada neli viiś-kuuskümmend `sarda riśtik`einu siitsa·mast alt eenämäst KJn; Kui ma eńnist alt (saunast, popsimajast) `mööda läksin, `oĺlid seal lapsed üksi kodus SJn; tuuĺ om altt järve pu̬u̬lt Hel; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, tu̬u̬ lät́s likõss Rõu d. jalust, teelt, eest (ära) mine alt ära Jäm; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; alt ära arjakad, järvakad tulevad Kos; alt ära, muidu ajame `otsa VJg; kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; pakõ alt Vas

2. omalt kohalt või paigalt (altasendist), küljest `lained `täitasitte `paadi täiss ja, ja siis paat vajus ald ära meil Jõe; vurr`puuri rattas on ald `vällä tul(n)d; `kiera `nössid alt ära [hobuseraual] Lüg; kui sui raavad alt εε on sisi kabjad kuluvad nii öhuseks Khk; see oli mütu `aega kodu `aige, jalad olid alt `otsas Kaa; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; kukkusin `järsku maha, jalad nagu `võeti kohe alt ää Juu; `arvad ikke‿t ma enam ei kedra vist, ega sa muedu neid voki `jalgu oleks alt ära võtt Amb; kelsa võtab alt ära [soe vihm] Trm; kui vanger akkas `kräunuma - - `võeti ratas alt, tõmmati miaret `piale Lai; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme Krk; oĺl suuŕ pada, tu̬u̬l lät́s põhi alt ärʔ Plv; kapi `vaia är `tassuʔ alt hobõssal Lut

3. (ajaliselt) eelnevalt, enne lepakoordega lepidati enne alt - - siis kahjati riie εε Khk; siis sai põld alt ärä äestätud ja, siis sai külimä `mindud Mär; `maarjaga kollutadi alt - - sss ei lähä [värv] peält ää mete Vig; värnitsega tehaks alt üle Ris

4. teeb `rimmus nägu - - sandi näo, teine on ni alt (vilets, mannetu) ta meelest Vll; noorest peräst tõistest alt, tõiste `jalge alune (lollist, rumalast) Krk; alt (halvasti) lugõma Lut

II. postp 1. a. (ruumiliselt või suunalt) alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); kaetud osast jää akkas ilusti `meie `paadi ald läbi `käima Jõe; umb `aavad on sedäsi, et akkab naha alt mädänemmä; vesi `juokseb [vesiveski] ratta alt läbi Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt Jõh; mie `kardan `kaindla ald kudina; `läksin verävä ald läbi Vai; nεε kus `lähtavad kεε alt `kinni oides Khk; vatid ollid kurgu alt `kinni; keele alt lõigati kile `katki ja, kohe akkas `reakima Muh; Uue ölletäku saab ölletegu aegus ölle alt - - see jεεb keige alla Emm; juuse tort on räti alt `väljes Phl; pliida alt tuleb suits Mar; lina ei taha saue koorukese alt tõusta Vig; `köidi `jälle `vorsti lae alt ää toomas Aud; sul on tänäne pää pikem, teene riie paśtab `väĺla teese alt Juu; sukapael - - ulatas põlve alt `kinni `panna JJn; ema tuli lüpsikuga lehma alt (lüpsmast) VMr; piim korjati kuare alt pudru `kastusess Kod; `kańdla alt akasś si siil; künnapu käüve `risti ri̬i̬ põhja alt läbi Pst; jala põhja alt om katik Krk; võti temä lõvva alt pääd piti `kaińlade Hel; latse kaabiva toda `mäiä sääld lepä koore alt Nõo; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla ̀järve Ote; sau tulõ paa alt `ussõ Har; susi kaabit́s muldhirre alt `lauta mulgu Rõu; iä alt talvinõ püüḱ om rasõhõmp Se || (millegi) seest maa alt ajab üks roho üless, nagu nüüd on õhakad Lüg; aĺlikast tuleb mua alt vett Kad; lumõ alt saa õs `haina kätte Rõu; maa-alonõ u̬u̬ś, maa lat lätt u̬u̬ś Se b. (millegi) varjust; varjualusest nüüd on juo vana `jaagup `müödä, egä `põõsa ald ei lähägi `kaste `vällä Lüg; `metsä `varjos ja `kalda ald `müödä tulin [sõudes] kodo Vai; vahib kulmu alt Muh; lähen `räästa alt läbi Ris; ega sa‿i saa et sa nüid `uone alt [karjase ööseks] `väĺla aad Kei; aganik oli `reialuse küĺles. `reialt kihuta aganad kohe üle ukse aganikku HJn; ega sa kuuse alt ei lähe, et na kuivalt lähed (kõrtsist kainena lahkumisest) JõeK; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; eenad on `lahti lahutetud - - kieritisse paksu alt `väĺla `tuodud VMr; läks õõnapite alt `rosto ajama Kod; poisikse otsiva `kolta alt `vähju Trv; mine˽`tõmba vaŕu alt rattaʔ `ussõ Har; `kulmõ alt kaess Vas

2. (millegi) juures(t), lähedal(t) kiers `ukse alt `ümbär Kuu; `väänäb südäme alt, `püüjäb `õksele ajalda Lüg; kasi silma alt εε Khk; Ma `kohkusi nõnda, et südame alt läks valu läbi Pöi; jala tulid tagasi `Martna kiriku alt Mar; ku siit `Lüitse alt minna [parvega], sis sai `õhtuks `Pärnu Vän; Vasalemma alt kõrts, muist `üitsid Vasalemma Nömme Ris; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; [kaetamise vastu] kolme ukse alt `jälle pühiti prügi ja siis suitsetati neĺlabä `õhta Koe; kas jõgi talvel teie alt ka `kinni on Kad; aŕjuklased käesid Luuka linna alt; si̬i̬ näppäb kõhe silmä alt ärä Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; pitsitä siit `rindualt Ran; minge säält vana ussaja alt läbi Ote; haaŕd leevä tõsõl nõ̭na alt ärʔ; sõidat [parvega] üte kaari (keerise) alt tõsõ kaari alaʔ Har || (millegi) juurde, lähedale kuub oli kainu alt (kaenlani) Jäm

3. (päri)suunas(t), pool(t) `kangest taivas punas siit - - pöhja alt Ans; ädala (lõuna) alt lööb `selgeks, akab `pääva `näitama Khk; jaanibä tõuseb [päike] ea tuule alt Mus; Ajas `öhtu alt vihma pilve öles ja sajab Pöi; müristab siit vesigare alt; koit tuleb ikka ida alt Muh; alam vili - - see võeti sealt tuule alt ää ja jahvatadi `loomele LNg; põh́a ald `koldab, virmalest löövad `taeva Aud; ida alt ja vesigare alt lähvad suured pilved Ris; sa˽piat nää˽rõugu˽tuulõ alt `pandma, muidu lahk tuuĺ laḱka Har

4. omalt kohalt või paigalt (allasendist), küljest jalg tuli ära järi alt, nüid olen iĺma järita Lai; sääl olli obese kabja alt `seante mua kaabak maha jäänu Krk

5. (välja, vabaks mõjusfäärist) a. välja, vabaks mingist olukorrast, seisundist mina sene `maksu alt küll ei `pääsi; ma tahan `lahti `saada sinu `kiustu alt Lüg; meni‿p `saagid `kohtu alt εε Khk; täna `õnne, ta sai vaeva alt `lahti (raskelt haige surmast) VMr; kui juba emä alt ära suavad [põrsad] ja üväd suured, siis oo keesikud Kod; [poiss] olli loosi alt läbi käenu Hel; sai sõ̭aväe alt `valla Nõo; sai sõa alt `vällä Krl b. ära, vabaks (kellegi, millegi) valdusest, alluvusest `Rakvere alt mies, `Rakvere all õlen üleväl; `leimä `mõisnikuje alt - - `lahti Lüg; vooĺat́sura ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se c. vabaks millegi kasutusest tee kauass tuhliste alt `lahti Khk; lepiku alt saab ruttu maad (uudismaast) Kul d. (tööriista) vahelt, töötluselt [veski] kivi just pika alt tulnd [teritamiselt] Pöi; kui `veśki alt läbi käis, mullad ja aganad `väĺla, sie `üiti koa `pit́simine Jür; kruasiline, mis kruasi alt `väĺla tuleb VMr; `ropsimata linad `võeti masina alt, `pańdi `puntrasse Trm; sasi om si̬i̬, mis masina alt tule, õle ni̬i̬, mis kätege pessets Krk; tõriksest nakab jahu kivi alt tulema Ran; `villo - - kraasiti, tullivaʔ massina alt `vällä, kääneti `kuŕsti Plv

6. (välj aega) eel, enne `kordame ruki küli alt; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldamisele ei tule vahet) Emm

III. prep 1. a. (millestki) altpoolt, madalamalt; varjust kuul oli alt ajude läbi läind Jõe; Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks) Kuu; `Laisa obuselle `lüüjässe alt `aisa IisR; ei mõistnd `loogu `võtta, altkäe oli `riisund Mar; alt ratta `veske, vesi jooseb ratta alt - - aab ratta `käimä Tõs; ega ma muidu ei näe kui alt käe (käsi tõstetud silmade kohale) Aud; `vaatab alt silmä ~ `silme kollokille; altkäe ei pühita `lauda, siis tuleb pahanduss Kod; reied `sioti alt põlve püksi paelaga `kinni Lai; sia käisive alt müüri `sissi Trv; alt `siĺme `vaatep - - nagu uńt Hls; [ta] olli alt lavva `kohtuärra `jalga sõkkun Hel; kos pu̬u̬l [hobuse] liht `olli, säält pu̬u̬ld `panti ohja aru alt rooma; kõõrsiĺm, nigu kõveride vaht, vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ta vahiss nii alt laka, üĺess kavalusi Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; anna alt lõvva üless Plv; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa Räp; kaõss alt`šiĺmi Lei || (millegi) seest altmua one mes kaevandused ehk `rautid mua alt läbi `võetud Kod b. (maapinnavormilt, asukohalt) madalamalt; juurest ald `maande, noh sie oli nisukene `mulla maa, üle `maande oli `liiva maa VNg; mine too altmεε kajost vett Phl; alt `lõuna [tuul]. (ilmakaarest, kus päike asub kella 16 paiku) Hel; Lät́si alt ua (oapõllu) ja takast kua kooni˽sai muasilla manu˽ ̀vällä Rõu c. piltl sie `vahtib alt `kulmije (ebasõbralikult) Kuu; Mühästäs `miski altsuu (endamisi), mina ei kuuld Jõh; altõlma viin (salakaubaviin) Mar; püiab altõlma tõmmata - - `varguse `moodi Mär; Küll see oo üks paha inimene `mutku annab aga altaisa (tagaselja halba tegema) Han; `käidi alt `käega teretamas (altkäemaksust) Mih; linna lika, see oli altaesa lind (kergete elukommetega) PJg; altkälaps (vallaslaps); `sohkimene on altkäe kaup, sala kaup Plt; alt aisa `vaataja (laisk) Trv; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱk sa tahat puha `täädä Krk; Altväreti vahtija sõim Ote; altnaha `käüjä (salakaval) Krl; Tan tää löövät alt `vehmre naidõ meestega jaʔ (abielu rikkumisest) Rõu; viiess oĺl alt`vehmre `lü̬ü̬dü lat́s (vallaslaps) Plv

2. päri, mööda ku oli lage jää - - sis sai `mendud ald `pääva - - ja sis ülged `vaanitud Jõe; lähän alt `tuule, tuul puhub taga; puud `lassasse alt `tuule maha Lüg; (tuulamisel) alttuule vili oli veletsam vili, sedä `võeti segadele ja `loomele Mar; alt tuule pung - - aganatega segamine, kõlu; `vaesele `ööldi ikke, mis sa oled, sa oled se alt tuule pung Juu; alet `testi pitkäli muan, alttuule akati põlema panema Kod; ku alt tuule `mõisa köögist `mü̬ü̬dä lätsit võiset nuusate [toidu lõhna] Hel; alt tuulõ olliva kõhnõmba terä ja aganit kah siän Kam; tu̬u̬ lehmäkene tuĺl alt tuulõ tagasi Rõu

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) Ma sai - - puru uied saapad üsna altinna käde Kaa; see oli alt iga, lapse `pölves Pha; Poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; eks ma olnd noor siis, alt kahe`kümne aasta Plt; alt kate`kümne om alaiäline Hel; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt tolle es saa Ote; alt saa [rubla] hääd hobõst is saaʔ Har; alt iä vi̬i̬l om, nu̬u̬r vil om Se

Vrd alahast, alast

alt|uks suitsutare rehetoa pooluks, ukse alumine lahti käiv osa pool ust oli pikk uks, kus `küĺgis olid altuks ja peältuks; kui `ahju `kööti, oli altuks `kińni ja peältuks `lahti Juu; kui supp kies või ahi küdes ja siis se altuks oli niuke poolust, see oli siis `kinni, et külm ei võtt laste `jalgu põrandalle ää Kos; suitsutual teine oli täis uks, teine oli altuks, kust suits käis `väĺla JJn Vrd alus|uks

1. a. (kõige) all, allpool, madalamal olev alumane `sielik Kuu; `vergo alumine paul; alumiste `parside `pääle `panna rugid `püśti VNg; nied on alumised `ambad, midä all `lõuvva luu `küljes `onvad; alumine [veski] kolo on kivi `laudil ja ülimine `veski lael Lüg; `riide pakk ehk alumine pakk [kangastelgedel], sie kuhu `pääle `riide `juokseb; alumine `riide (vooder) õli - - `kuuvvel `sinne piha `külge `kinni `aetud Jõh; Täma `latvab aga pial `eina ära, alumine puol jäeb keik `kasvama IisR; alumised püksid ~ aluspüksid Jäm; köle tuulega alumine uul pakatand `katki Ans; alumine rätik paistab teise alt `välja Khk; ukse alumeine puu (lävepakk) Phl; tõi seda koore alumest `piima Kul; alumesed eenad oo aĺlitama läind Tor; kaebu aŕk on pialt kahe aralene, alumene ots käib moa sisse kibidega `kinni Nis; alumene keha oli paĺlas Kei; mitu `auku oli sel koogu puul, panid alumes̀se `auku, kui `tahtsid pada madalamale `panna Pal; lõhmussa - - `päälmene ku̬u̬r on korbane ja pude, alumene jooseb, sedäsi niinesse Vil; naistel om iki ilus, ku tal om sedä alumist pu̬u̬lt; [leiva] alumise kooremant lõigats alumine kikk Hls; lätsid [heina] `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless Ran; susi `võtnu Maril `amme jaku alumatsest veerest `kinni Nõo; Sõ̭ss ku joba [kapsa] lehe õigõ˽suurõʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti alumit̀si `lehti koŕati `pańgi Urv; `tsilkõ vett, alumitse läve hirre `pääle `külmssi, mis `mäelmätse läve päält `tsilkõ; Alumanõ vi̬i̬ŕ põĺlil `koeti joonikõnõ Har; [linaseemnesarra] kõ̭gõ alomi̬ì̬dsi `ruud́jidõ pääle `pańti kuusõ ossaʔ Rõu; [naistesärgi] `mäemäne om peenebäst, a alomane om jämehep vööniʔ; vaja `osta alomaist rõivast (voodiriiet) Se; alumadsõʔ `hambaʔ Lut b. kaugemal, (maapinnavormilt) madalamal, pärisuunas olev `istusivatta [paadi] alumeses (tuulealuses) `pardas VNg; alumised `veskid `onvad, midä all puol vett `onvad, nagu `Purtses ja `Püssis Lüg; [Põllu] alumene ots pae Pöi; alumene nõdu o `paĺjass süädud Kod; `mäelmine Lasa tu̬u̬ lõhuti ärä `täitsä, alumine Lasa om `u̬u̬ne `alla vi̬i̬l Hel; piltl temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; küll õpats koolin alt alumise ja päält `päälmise (õpetatakse kõike) Hls; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱ sa tahat puha `täädä Krk

2. (millestki väheväärtuslikumast) a. alusvili viljaalumised `korjame kokku `luomadelle Hlj; `pahma sava `õtsast alumist `vilja `kõrjati magasi `aita, kie `sinne pää `vilja vei; kui `massinaga `tuulatasse sis `õige `piened `juoksevad `tõise toro `müödä, nie on nied alumised `viljad Lüg; änna ja päris purude vahel olid veel alumesed, need oli päris oboste toit, seal olid aganad ja terad segamini Mih; kõege `enne on ibad, siis tulevad alumesed, siis põkked, siis aganad Nis; vanal aeal `olla - - `pandud seasi alumisi - - mis juba natuke aganitega segamine old - - leebale sekka Rap; `tuulamise `juures - - sai `ohradest alumisi ja `pialmisi koa Kos; mis tuule `alla lähvad, `üitakse va kõluivad ja alumesed JJn; aganaised või nisukesed alumised rukkid nied ikke jahvatati kas sigadelle ehk luomadelle Rak; rukkialumised on nied, mis `peksmise juures tulevad, mis tuas rabatud, nied on rapped VJg; `enne sai sarjaga tuulata - - alla tuult jäi prahine vili, tuulealused ehk viljaalumised; `kõlkad ehk alumise vili IisK b. seebisoop, -pära `siebi alumane Kuu; sihandussi `santisid `riidid `pestasse seebi alumisega Khk; kui seep ära lõegatud, siis alomene jäb paja `sisse Ris c. rasvavind, kõrne rasva alumesed, rasv oo `väĺla sulan kõik Aud

3. alus, alune, alaosa a. vundament, alusmüür, seina aluspalk – Sa elu alumissi panema Jäm; maja alumine `tehti pärast. suured kivid `pandi neĺja nurga ala, pärast siis `tehti alumised Ans; akatse `seina tegema, alumised pannasse maha; seina alumised tehasse `enne `valmis Khk; maja alumised juba mädad Krj || (millegi) alune (ruum) maja alomene oli kõik tühi Mar b. (eseme) alus, jalad meitel on törre alumised ühest suurest männist `tehtud; roosi potil keib ka alumine - - mis poti all keib Khk

Vrd alamin

1. elukutse, eriala, teenistus; töökoht, -ala `Ammeti oppida ei ole `millaski `ilja; `Ammet kaik mes `leibä tuob; Küll `ammet obetab ja tüö `viisile vedäb Kuu; `õlgu [tal] sada `ammeti - - ikke ädäs `ühte `puhku; midä `ammeti sa ajad - - midä tüöd sa tied; sie on `jälle tämä `ammet ja leib; kas tahab ka kuhugi `ammeti `pääle `saada, ise `naiste `rahvas Lüg; Vanemb pueg `pańdi `Narva `ammetiõppi IisR; `ammet ei `tiuta miest, kui mies `ammetit ei `tiuta Vai; annab ammedi kääst ära; ilma `öpmata mees, ammedita mees Jäm; amet ise öpetab `jälle Kär; äi see ammet meest äi toida Emm; ega ammet küsi `leiba, ammet toob `leiba Käi; `rätsepa töö üsna `kerge töö, üsna `kerge ammet Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; mees pidas voorime ammetid HMd; kümme `aastad oli selle ammeti sees Rap; rublane nimi ja kopike väärt ammet – se pidada perenaese põli olema; juba imu täis, võtt enese ammetist `lahti; kus ammetis ta käib Juu; ega ammet miest riku, kui mies ise ammetid ei riku JõeK; sie on ikka üks ia ammet sie sepa ammet; teda taheti kua `sinna ametisse `panna VMr; tämä one siäl ametin, suab siält tiänissuss Kod; ameti poolest on ta kinksepp, aga nüid teeb põllutööd Lai; ta om `süńdin selle ameti `pääle; amet ei `teote mi̬i̬st ku mi̬i̬ss esi ametit ei `teote Hel; `ütsä ametit, `kümness näĺg Ran; poiss om laisk, tedä‿i taa ametide ka võtta `keski Nõo; paŕõmb olnu˽ku tää mõ̭nõ amõdi `hindälle olõss `opnuʔ Urv; timä tuĺl `Rõugohe, sai opetaja ametehe; Taa‿m jo˽tu̬u̬st saani˽jannanu ku ammõtilõ sai Rõu; peeneb amõt́; ega opitut amõtit sälägä ei kannaʔ; kavva tä es piäʔ `veśki amõtit; ja sõ̭ss `naḱsi sulasest, sedä ametit `peie sõ̭ss kuus `aaśtat; kel om amõtit, tol om `leibä Räp; aamõtist sai ar `maaha Se || kui `jälle nüid hundil nuga visadakse, sis ta saab hundi amedist `lahte - - saan inimeseks `jälle Phl; sa võtad koera ammeti `eese kätte juba, akkad `aukuma Mar

2. a. tegevus, askeldus, töö ja küll old vanamihel `ammeti, kui ta saand sield `väljäld mereld `sinne `holmije vahele `maale Kuu; meie `nuodal käib kuus inimest. igal ühel on oma `ammet Hlj; kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen `jõute Lüg; `täisi `soeti peast, iga pühaba oli see amet Vll; Lesta püük ole kena ja lõbus amet Pöi; teitel (murdekogujatel) tuleb oma ammetid ajada LNg; mool muud ammetid põle, `vaatan kano vahest; mool `eesel tuhat tööd ja sada ammetid Mar; ma istuks paegal, teeks näpu vahel oma ammetid Juu; luoga täis `piergu `kiskuda `õhta `otsa, sie old sulase ammet sügisesel aal JõeK; tüe ei ole laisa inimese ammet JJn; sui olivad jo kõik lapsed ammetis, kis `karjas kis oma kodu Pee; minul o ametid küll ja tegemiss Kod; ta on `paerga mesilastega ametis, ei saa kohe `tulla Lai; ihu om väsinu, ma olli kõvaste ametin Hel; viina `aamine om `õlpsamb ku õlletegemine, õlletegemisega om `ulka ametit Nõo; `Äestamine ja `truĺmine nu̬u̬˽no `oĺliva `kergeʔ amõteʔ Räp; olõ õi tu̬u̬l `aigu sukka˽popataʔ, tu̬u̬ om aamõtih Vas || sa tuled vaname järele, `siie oma `ammeti pidämä (suguliselt läbi käima) Lüg b. kasutusel(e) (hrl sisekohakäänetes) minul on ka neli `leivä `pannu, aga üks on `ammetis - - `tõised on `jõude Lüg; ühe kuue`kümne `aasta `ette nad (tündrid) ollid ammetis viel KuuK; tahab raha kõhe ameti `panna; kas tuleb kappi ehk kummutid tehä käib obapuu ameti Kod; mis servad jäid, sai `paikadest, sedaviisi läks ta (pastlanahk) kõik ammetisse Äks; koodid oĺlid alati ammetis, ku me `rehte `peksime SJn

3. harjumus, kalduvus, (halb) komme tämäl on sie `ammet `lapsest `saate `sisse õppitud - - kust kättä saab, säält võttab, sie on sie `tõmmamise `ammet Lüg; Obu oo seikse sandi ameti saand, äi anna karjamaal käde Kaa; koer ajab `karva, aga mette ametid Vll; See va `varguse amet on mõne inimesel kut `aigus Pöi; Lehm `piäsis korra läbi aa põllalõ ning sai sellest amõti Khn; ära akka `mängima, sie saab ametiks (suitsetamisest) Noa; sel näppamise amet́ `seĺge Trm; koeral on muna `sü̬ü̬mise ammet Pil; egass must `mu̬u̬du jätä, arinu eläjass ametit Nõo; ku˽hopõn - - võtt ammõtit, siss kandsõldõdass, et jätt tu̬u̬ moodu mahaʔ Har

4. ametiasutus need tunnistused o ameti poolt `välla `antud Aud

Vrd amat, anep

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

hammustama ammustama eP(h- Phl, -o- Emm Käi Mar, -ss- Kod MMg); `ammustam(m)a R(h- Kuu)

1. hammastega tükki, pala eraldama; ka sööma ei mina `ammustand `ühtki kõrd `teie `leivä pala; rebäne läks `ammustas `kassi lihä Lüg; laps ammustab nenda suured suutäved Jäm; `jäsmii·nid `lõhnavad väga rängasti, nii ku mett ammusta kui `sisse `ingad Var; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin Hää; võta ammusta `leiba ja `rüipa `piima `piale Kos; ammustasin puaŕ suutäit, ei tahandki `rohkemb VJg; kama pihoss ammussasid ja jõid `kaĺja `piäle Kod; ammustab `pähkle kat́ti niigu paugub KJn || piltl oli `kangem, ammustas teise käest töökoha ära Mus

2. hambaid, astelt vm sisse suruma, muljudes kokku suruma kuer `tahtis minu `ammustata, `kargas `külge Hlj; `paarmu `ammusta `ninda‿t veri one `lahti VNg; Kes esimist `päivä õli `kündämäs, sie `kasseti ka `ninda `märjäst, et siis `sääsäd suvel ei `ammustand Jõh; obone `ammusti kovast kää vart Vai; ussi ammustamise `vastu ka tegi vett - - siis ammustamise valu kadus ka ära Mus; koer ammustab, võta koera `karvu, suitseta, soab `kergemili `terveks Pöi; ussil peab `kehti ammas olema, kui ta ammostab Käi; hunt - - hakkan hammustama seda meest Phl; kui uśs ammustab ja üles `paisteb, siis lukeb ussisõnad `peale Kse; sääsed oo kurjad ammustama Tõs; kerbud ammustavad HMd; inimese `kohta `üeldakse ika koa vahel et augu, augu, aga äe ammusta Hag; koer ammustas `jalga JMd; raudsipelgad - - ammustavad valust JJn; tuli `oonesse ei tohi `minna, kui on nõeluśs ammustand Koe; kui õma piä perält (iseseisvalt, omaette elad) siis akab õma täi ammussama; `kärpsed valusass ammustavad, näeväd vihimä Kod; `aukuja koer ei ammusta Lai; kui sisalik seetse `korda ammustab, sis on nisamma nagu vana uśs `nõelab KJn || piltl `aigus on `küljes - - `ammustab kõhe Lüg; ämm `ütleb [lapsele]- - ära puudo, liha ammussab (et laps liha ei võtaks); külm - - ammussab; mes `kartuli nukk `välja jäe, selle ammussas [külm] ärä Kod

3. piltl teravalt, salvavalt ütlema Suu `sisse ää, seĺla taga ammustab, `seuke inimene Hää; nii tige ja riagib jüst nagu ammustaks teist inimest VJg

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

angera|hernes aŋŋera-, aŋŋeri- (taim) aŋŋera ernes - - suured nupud, nastad `külges, suur pikk ein, jõgede `ääres se kasvab - - sellel töhal pole õit ega kedagi, suur nast seal `külges, tumekas roheline; aŋŋeriernes on pikk, kasvab põh́ast `välla, vääneline, suured väänid ja arud `külges Rid

hankima `hankima, (ma) `hangin Kuu; `ankima, (ma) angi(n) Mus Jaa hajusalt Lä, Mih PJg Hää K Iis MMg Lai, `angin Jõe Hlj Lüg Vai; `hańkma, (ma) hangi Rõu Vas Räp; `anḱma Kod Vil Nõo Ote, `ańkme Pst Hel, (ma) angi(n)

1. ahnitsema, endale haarama; korjama, koguma; muretsema, soetama olen `ankind omale varandust küll Vai; Neid katuse `roogusi oo vähe koa - - sa pead ekka `roogusi `kuskilt veel `juure `ankima Jaa; angib `liiga `paĺlo oma `kaela, ei joua ää teha Ris; ma `ankisin omale maja pea `peale Jür; angi `mulle ka üks kot́t sukurt Sim; tämä angib egäld puuld, kost aga suab, ei sua `kostki täis Kod; linu `ańksime peremeeste käest tü̬ü̬ i̬i̬st Vil; `ańkseva noid `paĺke ja teiva noid maiu Ote; tu̬u̬‿m `hańkmine, kui ei `keŕja, a nii pallet, kõ̭gõ kääse `hańkmah küllä pite Räp || ahnelt sööma Mes sa sidä`viisi `hangid, eks sa süö igä `säälist `viisi Kuu

2. tööd rassima; tõstma, vinnama suurtükka soost `väĺla `ankima Kul; angib seda tüöd, et ta peab `vaĺmis `saama, aga ega ta ei jõua Ris; mis sa angid, kui sa ei suuda `tõsta Nis; siis `ankisid teise (surnukirstu) `peale (vankrile), `ańtsid takka ja kiriku `juure Jür; ma pian `tõstma ja `ankima `paĺlu JõeK; raiutud aud `siutakse kubusse, siis on parem neid `ankida Amb; angib tööd teha Koe; ega tema seda tüöd üksi jõua ära `ankida Kad; `ankis omale ulga `tü̬ü̬d kätte, nüüd ei jõua kudagi ää `anki KJn; sa‿i `jõvva jo tedä `anki, ta‿m suur inimene Nõo

3. parandama, korda seadma, korraldama; toimetama, hoolisema ma hangin sidä paremaks; Ku tä (vanainimene) jääb viletsäks, eks ma `hangin siis tädä Kuu; `ankisin `verku `rannal; angin oma `aśjad kõik `korda Hlj; suure karja lastega on küll tegu, `enne kui teised angitud suab Kad; ma pian `uaneid `ankima; tuad on `irmus mustad, tahaks `ankida teised VJg; mea angi `aida Hel

4. peksma küll ma sind angin, nii et õige mäletad Sim; õleks `ankind `ankimise `viisi Iis || hakkima angid piänikesess Kod

5. kurameerima, armuvahekorras olema poiss ja tüdruk oo `ankimas; ne akavad ka juba `ankima Mus

Vrd hankama

hape (-)ape, (-)appe Khk Kos Kod Plt; ape Jõe Vän Pst, g ape Emm Hää Kod; g -appe Lüg

1. hapu aine, ollus Leva ape (juuretis) Hää; apet `võetaks, aput leva tainast `võetaks kilet teha, `tehti leva `tainast kilet apega; Suust ais `väĺla aiseb, si̬i̬ on `apnik, suust tuleb ape `õhku `väĺla Hää Vrd hapnik

2. sulp, (hapendatud) loomatoit vee hulka segatud aganatest või hekslitest ja jahust ape on aganatest sulp, `panna oled, `einad ja `praaga jahu segamini, `lehmad `süövad seda `puudusega Jõe; egä `lõuness `testi apet, `pańti aganid `tu̬u̬ver täis, siis `pańti kuum vesi `piäle ja `aaduma, `natke jahu `piäle ja kartulid raiuti `piäle; näd esid taha ku̬u̬ma vede apet, kuum vesi teeb aganad `vinskess ja libedäss. külmä vede ape one mure; `irmsass `lammad apet tahavad, aganaapet Kod; põhu puuduse aal tetas apet Pst

hapnama, hapnema `apne|ma, da-inf -da eP(-mä, da-inf -dä Kod) M(-m[e]; da-inf -de, apate Hls), apenda Jäm Pha Muh Trv Hls(-e), apente, apante Krk, nud-kesks apend Kul Han Aud Tür, apanu M(ape-); `apnõ|mõ, da-inf -dõ Krl; hapnõ|m(m)a, da-inf -daʔ Se; appane|m(m)a R(h- Kuu; `apne- Vai), da-inf -da Jõh; `apne|ma, `apnõ-, `apna-, da-inf apata T(-mõ, da-inf -dõ, -dõʔ San); `(h)apnõm(m)a, `(h)apna-, da-inf (h)apadaʔ, imperf (h)apass V(da-inf -dõ Krl, -taʔ Räp), nud-kesks apanu T V(h-)

1. a. (käärimisel) hapuks minema, hapuks muutuma; riknema putr, sie on mend appanemma Lüg; piim on jo üle`arvu appanend, jo on mend `kimburast; `taigin jo appano (hapneb) Vai; sii värviti poti sinist, `kusti pot́t täis, `pandi `apnema Khk; Napi `apnemisega - - `närdind leib Jaa; [taar] ära apen, `kangest juba apu Muh; Apend piim, kupat tuhlid ja keedet silgud oo sui kõikse parem söömaaeg Han; suretadud `kapsad, vähä keedetud enne `apnema panemist Nis; `siatsin leivad `sisse, teene pää on `apnend Amb; koore kern - - pulk oli ees, sialt `laśti siis se apend vesi `väĺla Tür; autsed es lasta apate, taari pääl läit́s esi apus Hls; leib om maha apanu joba jo Krk; ära sa kavva lase apata, muidu piim `apnep `vi̬i̬le; suvel om alb seppä oeda, lääb `apnema Nõo; `sit́ke `lehtiga pandass `kuŕke `apnema Ote; leib om ärʔ vala˛unuʔ, leib jäi `hapnamisest magõ˛õss Kan; `lämmä ilmaga `hapnõss putr ka˽välläʔ, ega ei˽saisa õiʔ Har; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; tegi `hapnõmada `leibä - - küd́si ilma `hapnõmada Räp b. (töötlusena) käärima; laagerduma; pehmenema (lina, nahk jne); määrduma, roiskuma, kõdunema paar nädala olivad [linad] vie sies, siis `läksivad appanema VNg; kui [uppunu] lähäb appust, akkab appanema, siis torm `peksäb `ühte `kõhta `kalda tämä Lüg; suured [lina] liud ei ole ead, kui `apnema akkavad, ei saa `põhja; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; apend maa – seoke kobe maa, `pehmeks läin, rammus maa Vän; Peog visati egä sae vahel soola et einä apnem ega tolmam ei lää Hls; ega lina es julleta süǵäväld seemendädä - - kui tuleb vihm, lü̬ü̬b kooriku `alla, sääl ta `apneb Ran; `panti naha `apnema [parkimisel] Nõo; maa lätt `apnema, siss om ää `viĺla tetä. keväjä, perän arimist lätt `apnema Ote; villaʔ - - `laśti hapadaʔ kolm `päivä, ka `lämmän kotussõn (potisinisega värvimisel) Urv; pirru pakuʔ `hapnõsõʔ Rõu c. pikaajaliselt seisma, vedelema `Vergud visatud `märginesä `kuuri`nurka happanema, `täüest mädüksisse Kuu; see [mõrd] oo mõned nädalid sii [ulu all] apen `peale Muh; ain saesap kaarin - - `apnep joba mitu `päivä maan Nõo || piltl si̬i̬ tüdruk om juba ammu apanu. sedä ei nuusude mite `kennigi Krk

2. laisklema, tegevuseta olema – Se Lut kavvas sa `hapnõt, tulõ õi üless ärʔ; läpe‿i· hapada umah kotohki; kae kohe latsõ jäänü `hapnõmma, näe ei kodo minnäʔ Se

3. lobisema, lori ajama taa `hapnõss kõ̭gõga suust `vällä Plv; Mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas

hapnik `apni|k San Kan/`h-/, g -ku Pha Kse Var Hää hajusalt K, Kod/-ń-/ Plt KJn Hls Vas/`h-/, -gu Kuu/`h-/ Khk Rei Trv Ran Kam Krl Har/`h-/, -kku IisR, p -kku Lüg Se/h-, -ń-/; p `hapnikku Ote/`a-/ Har Plv; `apne|k, -ko Emm

1. a. hapu aine, ollus `kiissel on `terviselle üvä küll, tämä on juo `apnik ja Lüg; `apnek on se, kes apoks teeb keik Emm; `apniku vesi, lage juustu vesi - - juust oo `väĺla `võetud Var; Suust ais `väĺla aiseb, si̬i̬ on `apnik Hää; lehelesega pidi alati pesema [piimapütte] - - et `apnik `väĺla tuleb Pai; [vaadil] olli `apnikku jõud sehen, aga virut́ selle otsa nõnda ku lähvaten ärä, põhja Hls; ei `kõlba enämb söögiss, löndiss lännu, võtab endäle `apnigu manu Ran; libamagu om `nilbe, sääl perasooliku man, kes sääl `apnikku and Ote; panõ˽`hapnõmma, sis lasõ˽hapada, ti̬i̬ `leibä vai meda taht `hapnikku Har; panõ vai `hapnikku mano - - tada ät́iket - - midägi hapund [värvivedelikule] Plv || (maitselt) hapu sääre kaĺg magu, nigu pu̬u̬ĺ `hapnik magu Plv; ta um jo nii `hapnik kui Vas b. hapatus, hapendav või hapnev segu ma `antsin `luomal `apniku - - pannakse kardulid, jahu ja köst segamini, sie on `apnik Ris; kaera jahu `apnik tehja naha `easte `valgeks Juu; [nahaparkimiseks] `tehti päris segu kui leeva tainas, raputeti kohe pialt ära `apniku `tõrde VMr; naha `hapnik Kan; naha `peśmise `haṕnik ~ hapatuśs Se Vrd hape

2. madal vesine koht; mülgas vahest su̬u̬ sihis on sõuksed `apniku kuhad Hää; kas `apnik `küntud on KJn Vrd hapatus

arutama aru|tama (-o-) R hajusalt eP(-d- Hi) M(-tem[e]), Ran Nõo Krl(-tõmõ) Rõu, -tamma Jõh Har Plv Vas(-o-) Räp arutama, (põhjalikumalt) kaaluma, mõtlema; seletama, selgitama; (millegi üle) nõu pidama, rääkima Sen segase `asja arutamisel `murdab kuratki oma pää Kuu; `selle `kerra `annan `andest, ei akka arutama, kes seda tegi VNg; No tämä tuli siis ikke tied `müädä edesi ja arutas, et kust `mõisa saks sie õli Jõh; ma arotasi `soole kõik ette mes sool tehä oo Mar; parun `kaevas veel `Rakvere rahu`kohto käte uieste arutada Vig; mis sest vanast jutust viel arutad VJg; naised ikke arutasid, kui paĺlu `pasmas `lõngu on, `mitme `pasmalene kangas tuleb Plt; kes vana `asja arutap, tol siĺm pääst `väĺla Nõo; ma˽käve alat jaaman. sääl arutõdi ka˽taad sõ̭a`väŕki Har || see peab inimene olema, kes sene asja (lennuk, auto jm) üles arodas ja sene tegi Rei Vrd arutlema

harutama aruta|m(m)a (-o-) üld(aroda- Emm, aruda- Rei; arute|ma Hls; -me Krk Krl; arutõ|me San; -mõ Krl) a. hargnema panema; (õmblust jm) lahti võtma `eile `ombless, tänä arutas üless VNg; ottasin krabu `sorgad `kinni ja arotasin `sorka`laialle Vai; Maŕt matab ja kadri katab ja `andrus arutama kõik öles - - `andruse päeval iis läks sulaks Pöi; nee [köied] oo suurest tõrva rossist arutet Muh; Vana sukka arutama (vana pahandust arutama, meelde tuletama) Hää; arutasin vana palitu ää ja `lasksin pinsaki teha Kos; kis `vainu köit arutand, piab abi `soama (oskab haigust arstida) Pal; kui suka pöid `kat́ti, võta aruta ära, tee uus pöid `otsa Plt; aga om näpuluu küll, mes kõ̭iḱ `valla arutava (toimekast lapsest) Nõo; Ku˽`kindakiri saa `võĺssi `koetuss, tulõ üless aruta Har; [kui kangale] soe`hamba `sisse˽koet, tu̬u̬d ma arudi tagasi ka mitu kõrd Rõu; arodi noid `mäh́kmit `jalgu külest Se || kangast telgedelt maha võtma kangas sai teĺlete pealt ää arutud Aud; kui kangass valmiss, arutedi `võlla päält maha Kam || lammutama selle maea ma laotan - - akkan aga arjast arutama Tõs; maja on `välla arutõt Lei || Sõ̭ss perän lahasti˽nää (lõmmud) ˽`kirvõga vähämbäs ja sõ̭ss väidsega mugu arutõdi õ̭nnõ Rõu; siss taa ain om arutamin `vällä (hein on tarvis laiali laotada) Lei b. (sassiläinud köit, lõnga) lahutama, korda seadma See lõng on nii `mässas et seda äi aruta änam kedagi Pöi; ma aruta lõŋŋa `lahkeks Muh; tuul peksab vihid segamisi, ja siis ei aruta neid `keegi Rid; tuul arutab `vihma, tuleb pikälene vihm Mar; Villad on kokku vanunud, sa arutad nad näpp-näpult `lahti nii peenikselt ku saad Hää; viipsi lõng selle laua `piale ilusti, laua pial aruta ära Plt; ku lõng är `vatskuss, si̬i̬ taht `valla arute Krk || soolikaid üksteise küljest lahti lõikama ja puhastama kes `oskab ahju luua `valmis tehja ja sea sooled arutada, see `kölbab naiseks Pha; ma su soolikad arutan! Vän; soolikaid arutakse ja pestakse `puhtaks Juu; är sa kõrd arute neid sooliksit, raku `valla, me taham `voŕste tetä Krk; vanast üteldi et tu̬u̬ võib mehele minnä, kes ahjuluvva ärä keedäb ja siasooliku ärä arutab Puh || võrku tühjendama, kalu võrgust välja võtma `Kammilu arutama Kuu; `käidi lesta `vörka arutamas, `lesta sai nopitud `väĺla sialt Ris

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

arvestama arvestama Pha Kul Kos Tür Pal, `ar- Kuu VNg Lüg, arvastamma Plv; tud-kesks arvestud Kse JJn, arvõstõdu Räp arvestama, arvesse võtma Naise varandust ja kana sönnikut et maksa arvestada Pha; sai `pastlepaar `väĺla arvestud, kui lai tuli sie, kus `pastli nina JJn

ase ase g -me üld, -ma hajusalt S Pä eL(n asõ V), p aset üld Emanner(v.a V), asend, asent VNg S Ote V

1. a. magamiskoht, -ase (väliskohakäänetes üld, v.a L, sisekohakäänetes hajusalt S L, Ris Vil); aluskott, põhud, magamistarbed Kas sa oled juo uniasemell (magamas); eks mul ole siin `aiga medellä `seljällä asemell Kuu; magasima ühes asemel VNg; ärä `õhtast aset `kiida Lüg; memm oli asemel `aige Jäm; Ase kut seapesa; tie sa ase üles, magamise aeg oo kεεs Khk; mene kergita ase ära, pane palakas `pεεle; Aseme ölgi sai iga jöulute ees vahetatud Kaa; Vanad inimesed olid oma asendega kurus; magab ikke kesk asend Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Möni inimene jεεb enne surma kouaks ajaks aseme jäuks Emm; aset pidama (voodihaige olema) Rei; `viskasin asemesse pikali Mär; teinekord ta (kana) üppab asemesse Kse; Omigu kiida aset, `õhta `ilma Han; Panõmõ `puhtad `riided kua asõmõssõ Khn; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe, asemel KuuK; tüdruk oli `teisis asemel, mia `teisis asmel; tõuse ülesse, ei saa asemest `lahti! JJn; ei jõua asemelt üles `tõusta Ann; Piab asemed põandal̀le tegema Trm; kos ü̬ü̬, sial ase, kos pääv, siäl paik Kod; oĺlin pikali asemas; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; nüit ta ot́s viimäst aset (surijast, kes voodist tõuseb) Krk; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada Ran; mia tei sulle ää `pehme aseme Puh; valgen piab ase ärä tegemä Nõo; Ase tetti `aendest `sisse, kos `ü̬ü̬se karjusse ja aenalise magasiva Rõn; tetti asi ja `eitsi magale San; mul oĺl `täämbä ü̬ü̬d `väega halv asõ Har; ma lä `säńgü asõmõ pääle; `mińke no ti̬i̬˽`tu̬u̬htõ `tarrõ, `seohu asõmahe maha ai arʔ Vas b. seina külge kinnitatud, ühe või kahe tugisambaga magamislavats kravatid vai asemed õlivad `tehtod `seina `külge Lüg; ase oli seina `külges, nee mes `lahtist olid, nee `üiti `voodiks Käi; ase on vana `seĺtsi, kaks sammast seinas, põhud sees Mar; mõnes kohas oli seina küĺles ühe jalaga ase, kaks `nurka oli seina küĺles Pee; seenä `sisse `oĺli - - pulgad `lastud ja siss seäl - - mõne `puuke säl piäl - - ase - - kus magati KJn c. (nelja jalaga) voodi, säng ase on samma mis `oeti; vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega - - `valgest puust olid, `valgest `laudest Pha; Lammas oli `talve toas, asema jala `küĺges oli `kinni Pöi; vanasti olid kahepoolega puust asemed. ööseks tõmmati asemed `lahti Kos; `vuodi on nuorema `rahva sõna, vaenad `ütlevad ikke ase ja säńg Koe d. (kodu)looma(le) valmistatud magamiskoht Aja - - lehma ase tasaseks Pöi; neli tegad asend, kaks `näitvad tuld, üks eidab `peele = koer Emm; aja lehmad asemele; Koer otsib aset Rei; asemele! (käsklus loomale) Mar; looma ase [on] vertsane Kul; siga ei pia aset, ommiku oli siga uppumisel JJn; tasutasse eläjite asemid Kod; saepuru võtab virdsa `sisse, ti̬i̬b asema kuevass Nõo; peni tegi asend Ote; katõl kahrul ütehn pesähn asõnd olõ‿iʔ Lut

2. koht, paik, (paiknemis)ruum sügise suvi tieb `talvele aset Lüg; kui pihulased aset `tahkivad (üles-alla lendlevad), sisi teab `tormi Muh; kuhja ase vaadati `väĺla. `kõrgem koht Kei; tule `seie, ma teen `sulle aseme, lahen `issu Kod; maea ase `oĺli meil kuiv, muial `oĺli `ümber`ringi vesi Kõp; judin läit́s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt Krk; nüdi `pääga lehm - - mitte sarve aset ka‿s ole Nõo; olõ õi asend, olõ õi kohe mahututaʔ Se; aset täitma asendama `paadi `pohja `lauad - - poranda aset `täidavad Jõe; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; säŕk täit́ `nüidise `mantli aset Pst; tuul otsib aset (muudab pidevalt suunda) tuul `otsis aset, `pööris siia, `pööris `sõnna Rid; küll sii tuuĺ nüid pööräb egä raasikse aa peräst, ta otsib nüid aset Hel

3. auk, õnarus, sälk, süvend sarika `perse ase Lüg; `öövli roua ase [höövlipakus] Ans; `muistised särgid [olid] `lahti kaila asemega Khk; Küna otsa sihes oli `sõuke ase kus seep sihes käis Pöi; `lihtne pajupiĺl kuue sõrmeauguga - - kuus aset KuuK; pulga otsa `sisse lõegati veedike nööri aset ehk säppu, kos nü̬ü̬r pidämä jäi Ran; [peaõrrele] `kirvega olli nööri asent `sisse `lüüdü, tsäpp Kam; asemelt ~ asemest ära ~ lahti ~ välja välja väänatud, nikastatud, paigast ära `polve luu läks asemelt `vällä VNg; taal oli puusakońt `katki, asemest `lahti Vll; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemast ää olavad (hulkuvast inimesest) Pöi; Ma rükkisi oma naba asemest ää Rei; jälg asemest ära Käi; kukkus õla asemelt ära Pee

4. asu-, elukoht eläb `linnu `viisil, ei õle aset egä `paika Lüg; ei aset ei `paika tämäl, käi ja ulgu Kod; kus sa engel läät - - miul ei oole `mintävet aset; aset (kortereid) olevet Nuian saia küll Krk; läits `endäle parembat aset `kaema, siin ei saa enämb `olla Nõo; mihiläne (mesilaspere) esiʔ ot́s asõnd Har; `Vahtsõliinah jo mu jaoss omgi asõ vaĺmiss, muidugi kaiba˽haud ja mataʔ arʔ Vas; aset pidama asuma, elutsema – Lüg Rei || talukoht siis koŕjasima raha ja õśsima aseme. ase oo sii talu kruńt Kod

5. töö-, teenistuskoht – Lüg Kod Nõo Ote Krl Se läks aset `kuulamaie, kuhu `tienistuse saab Lüg; enne `jõule om asemide `saamine Ote; sulanõ ot́s asõnd Se; aset (kinni) pidama töö-, teenistuskohal püsima – Kod Krl

6. millegi tekitatud või millestki säilinud jälg, millegi varasem asupaik (millest säilinud rusud, pudemed, jäänused jne) `naula ase Lüg; tema on jo `nenda `uonokaine muudku luu asemed järel Vai; `amba asemäd jäänd ouna `sisse Khk; es tohi `istuda mette - - `istumese ase läks sisse [kurdus seelikul] Muh; kui sa nii kurjaste tettä lööd, et ase juba järele jääb Mar; [pruudi] kirst saadeti enne tulema, siis tantsiti seal kirstu asemel veel Kir; [Lumi nii sügav, et] sammul ase taga Saa; `nopsin neid kardule uniku asemeid Juu; mõisa `küinide kohad, `küinide asemed JJn; vana kaevu ase Kod; tu̬u̬kõrd sai paĺlu kalu, `oĺli kala asemit võrgut täis, noid `plońtse; `tu̬u̬bri oĺli ärä `viidu, `pallalt põhja ase `olli maha `jäänu Nõo; `herne asõma pääl kasus muu jumala annõʔ paŕembalõ Lut || arm, haavajälg kos sa pobaski `katki tegid, `sinna lei aseme Kod; `nõstse, `paise ase Krk; nägu `nõstme asemit täis nigu räbäl jälle Nõo; kui [haav] `tervess saa, jääss palmõ `jäŕgi vai ase Kam; Varas jätt varna, tuli ei jätä˽varna asõndkiʔ Urv; `herne asõ (rõugearm) Plv; munõ külä puhaśt katsk nii arʔ, jää‿s külä asõnd Se || piltl üĺnü nii kui sõnal olnuʔ sõĺm, asõ (mõjukalt, kõvasti); timä sõnal asõ um (mõistab rääkida) Lut

7. raas, kübe õmete piäkualin ärä käenud, aga aru aset ei õle Kod; mitte üits ase või küben ei näe (silmad täiesti pimedad) Hls

asemel(e) asemel Kuu Lüg(-ll) Vai hajusalt eP, Krk Hel Ran Nõo; asemal Aud Hää; asõmel San; asõmõl Khn Ran Kan Krl Räp; aseme|le VNg Lüg Vai Jäm Khk Muh Emm Mar Kos VMr Kod Lai SJn Nõo; -lle Kuu Lüg Vai Jür JMd Rak Trm Ksi KJn; asemale Pöi Trv; asõma|llõ Har Vas; -lõ Har Rõu Lut, asõmõlõ Khn VId

1. postp, adv kohal(e); asemel(e), aset täitma(s) olisin ma saand kedagi oma asemelle Kuu; läks `välla ja tuli `tõine asemelle Lüg; köva südamega, kivi südame asemel Khk; Mäńd `aitas mõnese `kohta tamme asemale Pöi; `vammi ei saa muidu `väĺlä, ku võta paĺgid ärä ja pane uued asemel Saa; ta tuli meie sulase asemel Ris; ta läks minu asemele, tiänib siäl Kod; laps akab `ambid `murdma, kui esimesed ää, tulevad uued asemelle Ksi; pańni mind oma asemele viina`meistriks SJn; tule miu asemel siiä, si̬i̬ ase jääss tühjäss Krk; kuus `viskap vana kuku maha ja `vastse kuku kasvava asemele Nõo; pakkrattaʔ, pakuʔ tsõõri asõmõl Kan; kost sa no saat põrhõllaʔ üttegi inemist timä asõmalõ võttaʔ Har Vrd asõman

2. (kellegi, millegi) eest tegi sida minu asemel Kuu; küll miä tien siu asemel sene tüö Vai; ma lähe sinu asemel `tüöle Muh; asemik toemetab teese asemel `aśsa Tor; ma tulin tema asemel rohima Kos; tiumehele `pańdi karduli `putru `karpi, siis tiumies pani seda leva `piale või asemele VMr; nüid on saun sääl - - asemel nüid kus se `veske oĺli KJn; läits miu asemale tühü Trv; ma is saa esi˽minnäʔ, siss timä lät́s mu asõmallõ Har

3. olukorras, olukorda, asendajana, asendajaks (sag vastupidiselt ootuspärasele) Sen asemel, et `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; sene asemele pidaks täda karistama, täma `anda viel `oiguse VNg; sööma asemel `anti `peksa Khk; vöttand säält nööbi ja toppind see pahuleva asemel ühe naise sohe Mus; porss oo ikka umalate asemel Muh; siin olid sõle asemal `siĺmadega reesid Aud; kui vana ää `lõhkusid, pane uus asemele Kos; kardule supi asemelle kiedeti `leatsa või ube Jür; `tuopide asemel on nüid `liitred Pai; mina tema asemel küll nii pailu ei rabeleks VMr; oli temale naha asemel paberid `antud Pal; aab kasvass `tervess, jama jääss asemel Krk; porukat `sü̬ü̬di apu piimä asemel Ran; `Pärnohe `vi̬i̬di linno ja˽`tu̬u̬di asõmõlõ `su̬u̬la jaʔ õks tu̬u̬ pütt heeringit Rõu

asten aśten g `aśtna Pär JJn Pee Koe VMr Kad Trm Plt, `aśtja Pai; asten g `astna Var, sisseü astnasse Hää; `aśten g `aśtna VMr VJg Sim Trm Pal Lai; n aśnas Vän Tor, `aśtnas Kei, `aśtna VMr = astja kaĺla aśnas Tor; neil leiva aśtent ei ole, neil on küna Pai; `võeti (linnaseleivad ahjust) `väĺla `pańdi `aśtnasse ja‿s kiedeti `kieva vett `piale ja Koe; eks ikke sai `aśten täis `pandud `sieni VMr; kaabi ´aśtna küĺlest, mis pärast `aśtnasse jääb Lai

att1 att g atu Sa LNg/ato/ Kul Mär Kse(pl atad) Var Khn/ata Juu/; atu Mar/ato/ Juu Jür

1. sag pl üleshõõrdunud puu v riide osa; lömaks v katki taotud ots; kaba [langetatud puul] atul riie, suured atud ning villad ülal Jäm; ööra liiva `papriga kepi atud peelt ää Krj; suurd atod jääbäd `külgi [langetatud puule] Mar; pulgal att `otsas, ega ta nüid otst ää ei tule; `kirve varrel atud ees; atud ette tagun Var; atu on [mutrile] `otsa läind, ots on `nässu `taotud Juu || kiilu sisselõige Kui kiilulõ aa sisse `lõikad, siis mitte mõtõt ei põlõ, et `välla tulõb Khn Vrd atta, attu(s), hatul(e)

2. murdlaine, terava harjaga laine atud `peksavad `vastu kivisid Mus Vrd att|laine

3. pilverünk suurt attu akkab aeama. köva paks, üksigud pilve tükid Khk; Aas loode poolt atu üles Pöi

att2 at́t Kir Var Saa, g ati Kse Mih Tõs Vas, at́i Khn Aud Tor Plt vana mees; (vana)osa ati ait on annud `väĺla, jahu mat́t on maksnud `võlga Kse; vana at́t Var; `vaata kui kakas `atti elas, siis `üeti vana at́t ja noor at́t Mih; mede aga at́t oli atike, akkas õlut tegema rhvl Tõs; `Mindi `süema ning at́t akkas liha jagama Khn; see seal oo veel at́i istutud õnapu Aud; at́t ja memm Tor; vana˛at́ tüllüsket́s Vas Vrd ätt

hauduma `audu|ma R(-maie Lüg) eP(h- Phl; `oudu-, `oudo- Jäm Ans Emm Rei Han), `aud(u)|ma Muh hajusalt L, Kod Kõp Vil eL(-m[e] M, `haudma ~ `haudum[m]a V, `haud́ma Lut), `auma Vän; pr `audu- (`audo-) R(h- Kuu; impers `auv[v]u- Kuu Lüg) eP M Ran hajusalt Puh, (ta) audub Koe Kad Trm Lai, aadub Kod; au- (ao-) Kuu Hlj hajusalt eP, Trv Lei; (h)avvu- T V

1. hautama, kuumusega (ja niiskusega) mõjutama, soojendama, kuumutama; kuumuse (ja niiskuse) mõju all olema, selle toimel (teiseks) muutuma a. [mune, poegi] hautama, poegi munast välja tooma Lösüksis `justku va `haudund kana Kuu; litigad oo tuppes, siis tä akab litiguks sugema, tä aa˛ub ennast sεεl sehes Khk; `Öötakse ka, mis sa luksud, ega sa‿b akka `auduma minema Pöi; Ani aub ühü jala pial = kasvav kapsapea Han; [mesilase] kärg lähäb mustas ja `sitkes kui pojad `auduvad Var; kanad `luksuvad – kippuvad `auduma Juu; ia `auduja kana VMr; ikke seest pigistavad [kalal] marjad `välja ja `auduvad siis pojad `välja Trm; `audev kana Kod; Mul ei olõḱi essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä (vallaslapsest) Urv; logõvalla nigu `haudva kana Har; Sõ̭ss tulõvagi nu̬u̬ vaglaʔ sälä sisest `väĺlä, miä sinnä pagsu naha alaʔ umma `haudunuʔ Rõu; Kakõno nigu haudja kana Räp; paisõ haud mää `sisse Se || uus (haiglas) last ajaliseks kasvatama nu̬u̬ latse, mes `enne `aigu sünnivä, noid avvutass `tru̬u̬bi mulgun `kaskanaha tüki sehen Puh; `säitsmä `kuune laits, oless ta latse `kliinikude `annu, oless `väĺlä avvutu. laits avvuti `seeni, ku ajalisess `saanu Nõo || (rasedast) tea mes tä õlma all seal `audumas on Mar; nüid `auduss, siss lää `lõhki; kaśs `auduss `poigi nüid, kurt kõtuli mahan Krk || saamisel, loota maʔ otsõ ḱuudu hobõst. – no kas `saieʔ – `haudmisel om Har || piltl `Kaua `audund `asjad `lähteväd `aisema (kuulujutt levib) Kuu; Oh sie va igavene `tossakas saa kedagi `tehtud, üks `enne `aegane ja vähe `audund ikke on IisR; magu hauduma paisuma, valmima (viljast) – Kam V kesv vai kaar `audse maku; kui maku auvvup, siss tu kotuss lätt jämedämbäss, kost pää `väĺlä tulep Kam; kuu aud maku (kuu kasvab) Krl; mao `haudmese `aigo siginess vilä `sisse tungõĺpäid; kesev haud mako, käol joba uhhak kurguh Räp; rügä nakkass jo mako `haudma, keśväl om ar mago haut Se b. kuumuses (ja niiskuses) valmima, küpseda laskma; väikesel tulel kaane all kee(t)ma, aeglaselt küpse(ta)ma `autu liha VNg; kali `audub `ahjus, `paistub `küpsest Lüg; leib oo `audumest `vaego, pool küps Mar; `audub einu lehmale JõeK; `kui `erne supp keeb ja jääb `auduma, siss lähäb `pehmemast Äks; tangu om alle kõva, puder taht `aude vi̬i̬l Krk; kiisa `panti potiga `ahju, `audusiva `pehmess, luu kah ärä `audenuva Ran; lehmile avvuti sü̬ü̬m aganist Kam || lühikest aega keetma, kupatama (kapsaid enne hapendamist) `auvatasse `suure padade sies, `aetasse `kiemä, `tõstetasse `laudude `pääle – `auvutud kabustad Lüg; egä aadutud `kapsale `su̬u̬la pantud Kod; `väikse pää avvuti, avvutu `kapsta. pää lõegati `riśti `kat́ski `pańti `auduma Kam; ma `täämbä hausõ `kapstit Plv Vt haude|kapsas c. (tulises vees) leotama v ligunema [karu] pahemal käppäl õli `põlvest `saate karv `vällä `audund suus [imemisest] Lüg; rehetoa vommil oli silma kivi, selle sies `audus kaŋŋas [värvimisel] VMr || [pesu, kangast] hautama; (leelises v kuumas seebivees) ligunema v keema `Põuku, `kaŋŋast `auduma. Panin `tõrde, tuline leheline `selga, alt lased ära ja `jälle ajasid `kuumast, kõhe et kiev ja `uuvesta `pääle Lüg; ega sie aĺlitand plekk `välla lähe, au ehk pese VMr; siss ma olli tüdrukene, ku `püiki avvuti Nõo; ku mina `naksi mõssu `mõskma, sõ̭ss joba `paaga havve Plv || [kalja, taari] tegema, uuendama, värskendama enne `auti ega `laupa `öhta ikka `taari Vll; `taari `autasse, kui tä sandiks on läind Mar; kahe nädälä päräss aaduti [kalja]. `panti uut raba ehk uuded kaĺja leeväd `juure, siis `ju̬u̬di vi̬i̬l Kod; taaritõrikse `põhja `panti kõrd `õĺgi, siss taarileib ja kuum vesi kallati `pääle. siss `lasti tõse päeväni `audude Hel d. (soojuses ja niiskuses) pehmitama v pehmenema; painduvamaks muutma või muutuma `niine `auvutasse sedäsi et lähäb kuor `lahti ägedäs; `virsu `auvatasse ka, et akkab iast `jalga, on `pehme Lüg; pannakse veel tulise `leibadel̀le riie üle, et siis `auduvad Ann; linad on viel valjud põle easte `audund Koe; vanast tenäti sannan, üteldi at́tuma viha`audjale. viha`audja kaśt viha likess pańd keressele `auduma Nõo; ja siss kud́a [vehmripuu] `pehmess `oĺli `audenu [kuuma tuha sees], s paenutedi ta telele `ümbre Ote; taa tõrikõsõ vits om vaia vällä `hauduʔ, siss saat tõrikõsõle pääle aiaʔ Har; loogapuu pandass kuuma vii `sisse `hauduma Plv e. puunõusid hautama, turrutama `audub `tuorvi, akkab `audumaie. tulised kived ja kadaka `õksad, siis ei lähä appust Lüg; lüpsiku torirohud `pandi `kuima, kui taros `olli püt́ta `audu, siis nendega `auti Muh; puu riist kui tema ei saa `autud, siis piim akkab venima sial sies VMr; ṕutt jo `hõnkass, timmä vaia `hauduʔ kivvegaʔ Se f. soojendama, kuumutama, (ennast) hautama; sulatama Nüüd `haudusin laval `tarbeni, ott hie`augud `lahti Kuu; Juhan on `ahjul, sääl tämä `audub oma `külgi, ei tule maha, ei tulegi Lüg; All kõhu otsa sihes `olla `kange valu, `audus soja kiviga Pöi; aade ahamned; kui soe ilm, siis mua `aurab, `keltsä aadub Kod || arstima, mäda välja kiskuma; lahti lööma, puhkema (paisest) mu põĺv oli kohe nagu suur pada, siis sai vana sea rasvaga ja tangu pudruga `lahti `autatud teist Juu; midägi havvutuist pääle pandaʔ, nigui ruttu ar havvusiʔ, päsesiʔ `ju̬u̬skma Se || piltl (soojas kohas) istuma, magama, lesima; vedelema, laisklema Miäds sa siel tuas nüd `hau˛ud - - tule `väljä `vastla`liule ka Kuu; Kes pani omale `suaja `ilmaga pali `vantaruid `ümbär, [sellele] `üäldi, et mis sa `audud `ennast Jõh; Saab jo küll `ahju pial `audumast, tule `alle IisR; `riide all oo ea `aududa jah, ea soe Mar; mis sa `audut siin kodun, ku sa `vällä tühü ei viisi minnä Krk; haud pääle magamist (alati magab) Plv || anna `seie, mis sa oma püus seda `audud Khk g. (niiskuse ja soojuse toimel) põletikuliseks muutuma laps one `audumas, pan linase `riide `öüdeid `kaindla `alle VNg; `varbad `lähtad `auduma, pane `jälle villatukk vahele Mih; lapsil `auduvad `kaindla-aagud ja põtkavahed Kod; `loomadel olid sõrad, kui `kasvasivad suurest, kogusid pori tükkisid, akkasid `auduma Lai; `perse sori ärä `audenu latsel Ran; mu emä ütel et, ku keväje edimält `konna vii sisen näet, siss tüḱkev jala `audumõ San; havvunu `varba `vaihhõlõ panõʔ kuusõ `tõrva Lut h. pehkima, mädanema, kõdunema; määndama; rabedaks muutma v muutuma nüüd `künnetasse rukki kõrs üles, eks siis akkab kõrs `mulla sies mädänemä ja `auduma Lüg; riie, on tä märjalt jäänd kohegi paksuli, siis tä `audub ära; sönnik `audub `lautas Khk; lahju [võrgu] lina nii mädaks `audund Mus; linad `viidi likku. kui linad kuivale jäid, `audusid ära Pal; siss `pańti naa [keedetud taelad] mullage `kinni, `lasti `audude Hls; vana egä om keväjelt ärä `haudunuʔ, egä `hu̬u̬lduss alt ärä Har; maa joʔ ar um uttunuʔ, turbass joʔ är `haudu; rüä orass `peĺgäss `hämmä, gu `hämme maa pääle satas lumi `tuori (siis) ga keväjält või ar havvudaʔ Lut || muhenema, käärima (maast) umalad `kasvavad `niskeses `audunes maas, kus vesi `tassind `prahti ja Lüg; sõnniku maa künneti äräde ja `lasti siss `audude sääl Krk; Kesväl pidi maa olõma ilusahe är `haudunuʔ Rõu; sińnä kehvebä maa pääle haaru ui sitta, tuu lasõ `haududa õ̭nnõ. śoo maa om no `haudunuʔ, `piasi õks `viĺjä `saama Se i. umbselt soojana tunduma, vihmaootel olema (ilmast), ilmamuutuseks valmistuma, ilmamuutust ennustama `audub elm, ise soe ja ise `pilves Mar; aob suurt sadu Khn; pääv `õige kõrvetab, si aadub `vihma Kod; ilm akkas `audum(e) vihmal. kisk `umbe, nüid auts `vihma joba Krk; päiv om niu vii sisen paistuss - - nüüd aud õkka satu; ku kana `liiga paĺlu vihussõ ja näḱitsese, siss om ka et, `vihma `audva San; ta undsõʔ aud `põuda Urv; ku põvvaʔ ommaʔ, `nu̬u̬rdõ `piĺve lask, ilm nätäʔ haud sadama Vas; `piĺvi haud, saa `vihma; `haud́ja ilm Se

2. piltl (põhjalikult) mõtlema, kaaluma; endas kandma, hoidma, vimma pidama mis sa `audud omas mõttes kui et `räägi `kellegagi Lüg; mis sa selle asja kallal nii kaua `audud Khk; Piab viha, `audub `kurja Hää; tea mes mõtteid see audub Trm; `audub neid `plaanisi, kes tiab mis ta nüid `väĺla `audub Lai; kis siantst pikkä viha piab, `audub, `õhkub, juśt ku üits aa kubu kunagi Krk

3. piltl peksma `audusin `õige `kõrra ovost Lüg; Pani pia `jalgude vahele ja `audus naha tümäst Jõh; Viĺlu suab `audu Kod; Sain lõpuks selle rattavarga kätte, aga ma teda audusin KJn

hauduma2 piltl (põhjalikult) mõtlema, kaaluma; endas kandma, hoidma, vimma pidama mis sa `audud omas mõttes kui et `räägi `kellegagi Lüg; mis sa selle asja kallal nii kaua `audud Khk; Piab viha, `audub `kurja Hää; tea mes mõtteid see audub Trm; `audub neid `plaanisi, kes tiab mis ta nüid `väĺla `audub Lai; kis siantst pikkä viha piab, `audub, `õhkub, juśt ku üits aa kubu kunagi Krk

aur2 aur g aur|u (-o) uus S(our g our|u Jäm Ans Rei, -o Emm), eP(g aoru Kos, aaru Trm Kod) uus eL(g aoru Ran Puh Kam), `auru uus R; auŕ g auri M(aur uus Trv) Se

1. veeaur a. aur, toss; leitse, leitsak; aurusegune õhk Nönda `auru ja `tossu täis ku püt́t Pöi; `mõisade sees tehässe `sõnna pliida `peale nihuke suur plekist [pliidikumm], kus aur ja suits `sõnna `alla lähäb Mar; Kõrva kibi tihatse sojas, lastatse tilk `piima piale, see aur teeb kõrva `terves Han; kiedan lehmale saunas, muidu ajab `ullu kartuli`aisu, `lämmi `sisse, `auru ja sodi JJn; kui pada `soemass lähäb, akab `auru `väĺjä ajama Kod; rehes mäŕg vili aas `auru; [kaljaleivad] `pańti `aśtnasse, keend vesi `piale. `valge lina `pańdi üle, et aur `väĺla ei tuld Lai; obesele `käśti eeńä pibre `auru lasta KJn; masin ajab `auri `väĺlä Trv; läät mineme ku auŕ taga; auridets pannass auri `sissi Krk; nigu rehi üless `panti, siss küteti, aur tulli `alla pande; keväde `laśti [laudaaken] `valla, et tu aur tuleb `väĺlä Ran; arvati hallitusõ `haiguss ku õhu `ruuḿ [tarus] oĺl `väikene, `auru oĺl täüs, auru tõmmaśs `härmä ja oĺl [mesilaspere] valmiss Har b. (maast, veekogudest tõusev) udu, uhk suo pääl `tõmmab vilu aur `alle Lüg; mere toho – külm ja kuiv aur, tuleb `järsku Rid; suitsu`karva ilm, `aurus ilm. ei saea aga paks aur. merel paks aur Var; ilm on lämm – nihuke soetsune ja `auru täis, mis `raske on ingata; aĺlikast keeb vett ja `auru ülesse Juu; vihma järel aur tõuseb üless VJg; aur langeb `kassess eenämua `piäle; jõe aur tõeseb kui `õhta tuleb Kod; soo einamatel on `auru, `õhta eel Lai; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; egi aja `auru üless, ilm `muutuss tõsõss Har; õdagu nakass `tossama, niidüʔ `onva `auru `vällä Vas || Ajavad `aknad `õhta `auru siis läheb ilm veel külmemaks kui ta on Pöi; Ake oo aurust `ähmne Han c. hingeõhk kui on palav ja lähät tulist edesi, siis akkab `eŋŋest aur `vällä `käimä Lüg Vrd haul, õur, äur, öur

2. gaasiline olek a. tehniline aur (näit masinate jõuallikana) `veski ka `panna `käimä, käin tämä vie vai `tuulega vai `auruga Lüg; Kui laevaga merele minta, siis akeda enne vεhemald tund aega ouru üles aema Emm; auru `veśki, kus aur `jõutab - - sial põle vett ega tuult Nis; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; kahetoĺlised lavvad on laevadel, aaruga tehässe - - kõik aarutasse ni̬i̬d plangid ärä Kod; massin tule mugu kõllin taga õnneʔ. no jah, tal ää aur pääl San; massiniśt lät́s `katlalõ `auru sisse `pandma Krl; vanast viinavabrikun `keet́i kõ̭iḱ ubina auruga `pihmess, mi̬i̬st `viina tet́ti; `küt́keʔ aur üless, maśsiniist näüss ja tullõv Har; auriga `lauda lõigatass Se || lennuk läit́s suur auri jut́t taga Krk Vrd öür b. ving kütä nii paĺlo `lõunu kerissele, et si̬i̬ auŕ ärä kaoss, ta muedu aa pähä kah Trv; ku tulep `auri ja kooletep ärä Krk c. (seede)gaas [puhituses] loomal `panti õleside lõvvade vahel, et suu `ästi laiali, säält ju̬u̬śk aur `väĺlä. sorgati väitsege tühjä makku, säält ju̬u̬śk ka aur `väĺlä Krk

3. uus aurukatel; auru jõul liikuv v töötav masin (rehepeksumasin, vedur) sii oo `raktoritega ja obustega `peksmist väga vähe, ikke `mootoritega ja aurudega Aud; Peśsümasinal om aur ja preśs. Aur vedä `preśsi `ümbreʔ, preśs pess `viĺlä; Vanast is üĺdäki vetur, `üĺti alasi aur. Aur `aiõ `tossu `vällä Har; kas tii peśsät auruga `riih́hi?; mii `küĺlä tuĺl aur. tiiä äi, kost mii timahavva auru saa Se Vrd auru|katel, auru|masin

4. piltl a. hoog, kiirus noh miehed `pange `paaru `juure, siis `jouame `ennemalt, `antke `auru `juure Jõe; panivad obosele `täie `auru `pääle Lüg; Eina tööga oo niid - - seike aur pεεl et ää mette räägi Kaa; Siis ta läheb nii et tuli taga - - igavese kiiruga, suure auruga Hää; akkasivad `viĺtsima, ma akkasin `neile `it́si tegema, panin `neile auru `piale JõeK b. (joobnud inimesest) Sass on tänä `jällä kõvast `aurus Lüg; Mehel juba paras aur pεεs Kaa; Vana `oĺli auru all, lõi südametäiega peegle kat́ti Tor; kui tal `kerge aur juba pääs on, sis ta‿i `märka änam kedagi Saa; teine juba `aurus JJn; ja sõss olli tugeve auru all kõvast `sõiten Krk

5. muid tähendusi aur tuleb `vällä `püssi`rauva `õtsast, lüöb `suitsu `lahti Lüg; võtvad naa, et mulla aur (tolm) köib üle pea PJg; ärä mine suhu, su̬u̬kalla aur (lõhn) akkap pähä Kam

aurama `aura|ma RId(-maie Lüg) uus S(`oura- Ans Emm Käi Rei), L K(`aure- Ris HMd) I uus eL(-me Krk San Krl, -mma Har Plv), da-inf `aura|da Mus, `oura- Emm Rei, aura|ta Khk Käi/ou-/ Rei/ou-/ L K(aora- Kos) Kod Trv, -daʔ (-da) Har Plv; (ta) `aurgab JõeK; imperf (ta) ourgas Han

1. veeauru eritama a. (soojuses) auru eritama, tossama; auruks muutuma `kohvi ja tie `aura ikke kui one `kuuma VNg; Liha `ennemast `keideti ja kui tulivad jua `pannidki, siis ei `praaditud ka, et liha ramu `auras menema Jõh; Kui katel keedu `aegu `kangest `aurab siis läheb `talve sulaks Pöi; `enni tä `aurab küll aga egä tä kee‿s veel Mar; Kouss kupat tuheldega ourgas loua pial Han; metsast `tehti `põldu - - küt́ist `tehti, küt́ised `aurasid siin Vän; linnakse jahu `aurab ää lahjaks Kos; vesi jua `aurab akkab `kiema VJg; las nad (kartulid) natuke `auravad, siis `kallan `kauśsi KJn; piiretus ärä auranu Trv; egä na `enne [mett] ei kaaneta, ku vesi ei ole `vällä auranu Ote; ku vesi [kustutamata lubja] pääle putuss sõ̭ss lätt `auramma Plv || (märjalt kokkupandud heintest) ku ein märjast pääst kokku `pantass akkab `aurama ja tulitama Hää; omikute nääd kohe, et kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; tõsõ nädäli siss lät́s haina kuhi palama, auraśs nigu auru`katla Har || piltl valetab nii et suu suitseb ja abe `aurab Plt b. (maast, veekogudest) uhkama, uduna tõusma meri `aruab, `ninda kui suits `tuiseb Lüg; Siis kui moa vihma saju `järge `aurab siis pidi `jälle `sooja tulema; Kui `talve `lahtised veed - - `aurama akkasid siis läks selle `järge `kangeks pakaseks külmaks nõnda et `paukus Pöi; meri `aurab koa, kui akkab `lahti mεnema Muh; järi `aurab `enne päeva `tõusu Var; meri `aruab, siis kui ia `piäle tuleb Tõs; maa `aurgab kui sue ilm on, küĺm akkab `väĺla minema JõeK; kos ni̬i̬d vanad `maakesed `roostega su̬u̬d on - - pääva veeru aeg akkab kohe `aurama Äks; ilm om jahe `perrä, soodiʔ `aurasõ Har c. piltl higi, niiskust eritama (inimesest) pää `aura kui palav one; küll sain agu, nahk `aurab VNg; nahk on sue, et `aurab `seljäs Lüg; üsna `aurasin palavusest eenamal Juu; `tüetasin nii et nahk `auras VJg || purjus olema kui pääd joba natuke `auravad, sis `lü̬ü̬das langud kokku [pulmas] Vil Vrd haulama, äurama, öürämä

2. piltl a. hoogsalt toimuma neil on `kiire tehä - - tüö `aurab Lüg; pulm `auras ikka `ühtelugu, piĺl `mäńgis - - ja õlle toop see `lindas `ühte`puhku Lih || tuleb aurates sealt jälle (hoogsast käigust) nalj Mar b. uus ära minema; kaduma Oura ege rammupölves εε (öeld vastasele hoiatuseks enne kaklust) Emm; Pidime `tuhlid panema akkama, aga mehed `aurasid ää, ei üteln kus kadusid Han; sepad on oma vi̬i̬pangedega siit ära `auranu Hää; Oĺl köögih, niʔ lavva päält mu säksaväits arki auraśs Vas

3. muid tähendusi a. suitsema aur tuleb `vällä `püssi`rauva `õtsast, lüöb `suitsu `lahti, siis `aurab Lüg b. (suus) õhkama, õhetama viimädi akkap `aurame, `õhkame suhun [näsiniine koor] Krk c. välja nõrguma meil on `kievasi `kohtasi, `üskui alt akkab `aruama vett VMr; kui om, `kostegi mäe sihest aea vett `väĺlä, et: säält `aurass vett `väĺlä Ote

hautama `auta|ma (`aota-), da-inf `auta(da) R(`h- Kuu; impers `auvu-, `avvu- RId) eP(`outa-, ou˛uta- Rei; öuda|ma, da-inf audata Kse, `auda Tõs; impers avvu- VJg) M(-me, `autem[e]) Lei((ma) `auda); `hautamma, (ma) `hauda Har; `autõmõ Krl; audu|tama Trm Kod(aadu-) Lai; (h)avvutam(m)a Trv Hel(-eme) T V(avvutõm[m]õ Krl, `hav́tamma, `havtama Se) (impers eP alal sag kokku langenud verbiga hauduma)

1. kuumusega (ja niiskusega) mõjutama, soojendama, kuumutama; kuumuse (ja niiskuse) toimel teiseks muutma a. [kana] hauduma panema; poegi munast välja tooma mina põle kanaid `autand `paĺlu Jõe; sie `hautag ige omale kana poigi hrv Kuu; [kiivitaja] lageda põllu `piale muneb ja `päike `autab munad `väĺla Var; meil ka ike egä keväjä avutadass `kannu hrv Puh; ma `hauda sinnu (kana) külmä maa pääl, agu vaest sõ̭ss sa jätät [haudumise järele] Har b. väikesel tulel kaane all keetma, aeglaselt küpsetama, haududa laskma `suhkru˛ube - - nad ka `autasivad nied ikke ää ja `sõivad kauntega tükis ikke kohe KuuK; pudru tahab `autamist Lai; tangu avvutide äräde [verivorsti tegemiseks] Trv; avvutet liha Hel; aganõid `hautõdass tõrikõsõn. aganõilõ pandass keenü vesi pääle, siss `hautõdass Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv; pusuhain, juur kistass `ussõ, havvutadass är, juvvass är Lut || lühikest aega keetma, kupatama (kapsaid enne hapendamist) igal sügisel tulevad `kapsad `autada Mär; `autud `kapsad Kad; nüid `tehta särv`kapsaid, vanast avvutati VJg; havvutuìsi `kapstiid ja riivitüìsi `kapstiid tet́ti Plv; meil `kapsta päid ka havvutõdass, pandass talvõss `tõrduhe Se Vt haude|kapsas c. (tulises vees) leotama v seista laskma mene tuo `eina `püüri ja tie `vanni, `auda `aiged `jalga VNg; piab `jalgu avvutama `kuuma vi̬i̬ sehen, siss lähäp kühä ärä Nõo || [pesu, kangast, lõnga] (leelises) keetma v leotama Lina- ja takulõngad `liutadi enne `li̬i̬lsevi̬i̬s päe või paar, siśs `pańti patta, `tuhka sekka ja tuhaga `autadi Hää; vanal aal autati kaŋŋast. pańdi suure paa `sisse tükk `õĺgi `põhja, kord kaŋŋast ̀piale ja riputati `tuhka `piale, siis viel lehelist `piale ja autati ja poristati `kieta VJg; ku vanast `püüki `havtõdi, siss `mińti `tervest pääväst iu `viiŕde ja eleti sääl Se || [kalja, taari] tegema, uuendama, värskendama `kaĺla `autadi. kui õlut `tehti ja se läks juba vesiseks, siis `autadi, `pańdi linnase jahu, tulist vett `peäle Juu; `kaĺla `autati, kui ta lahjaks läks Ann; `taari havvutamma Plv d. (soojuses ja niiskuses) pehmitama, painduvamaks muutma (eriti tarbepuust) pasus `haudeda alukse laudu Kuu; [tarbepuid] ikke `autasse `pehmeks, kas `saunas või nii et vesi keib otsast `vällä Mar; rii jalast piat `hautamma, siss saat painutaʔ Har; viha lehessit havvudi Se e. puunõusid puhastamise otstarbel kuumutama; turrutama `enne `auveti `piima püttisi, `anneti sie vesi `lehmidele, siis pidi piim ilus põhas õlema Jõh; kaks `korda sai nädälis `auda palava kividega [puulüpsikut] Tõs; [puunõusid] `autedi kadaje `marjuge ja uuma kividege Hel; taari `tõrdut havvutass Se f. soojendama, kuumutama; (kuumalt) paistma, kõrvetama (päikesest) ; sulatama [kana] `autab ikke `poegi, sojotab neid Mar; ega aĺlika suoń `kinni külmetagi, aĺlikast tuleb jo sue vesi, `autab `lahti Kad; mine `sängi magama, mine avvuta `kirpe nalj Nõo; ilm om umminõ – enne `pikse `vihma, elgitäv, vai `autav om Har; seo ilm havvutass `õkva Rõu || [paiset, roosi jne] arstima, mäda välja kiskuma `õlgu sie `kasvandane ehk ruos, `ülge rasv `auvutab Lüg; paeset `autadi – `sõnna `pańdi leeväpuru `peäle Juu; su̬u̬ vitstöga hautadas `jõuh́e `väĺlä, ku eläjäʔ omaʔ käe siseh Räp || piltl [soojas kohas] istuma, magama, lesima mis sa sii ennast `aotad (palju, kaua istud) Muh; mis sa havvudõt taah aho pääl! Vas; `Hautas munnõ (laisast inimesest) Räp g. põletikku tekitama [ihul] eenä `niite piäl vihmävesi o soe, si̬i̬ ruttu aadutab `varva vahed ärä Kod; linane [mähe] `pańti `vasta ihu, puuvillane `autama lapse ära SJn; es taa `jalgu `kińni ka `panda, na‿m jo virdsa sehen, ta avvutap jala naha maha periss Ran; ta jalg näet `nilgu ärʔ, ki̬i̬b vesi avvut́ är suka seen San h. määndama, kõlbmatuks v pehmeks muutma kui vihma `järge suur palav on sügise, siis asab `tuhlid `autama; laps kuseb ala – `autab aluskoti ee Khk; madala põhjaga [maa], ei lase vett läbi, seisab põllu pääl ja `autab viĺla ära Hää; lumi `autab ära, lüeb aĺlituse orakse `piale JJn; taa lumõ vesi om taa kotusõ vällä `hautanuʔ, selle ta jääss rüäst `paĺlass Har || [maad] käärima panema, muhendama `Atru `autab maa ärä Jõe; `Audund maa kus leppäd `kasvavad, `metsäkõdu `auvutab Lüg; maad `hav́tamma (suvel ülesküntud kehvemat maad järgmise suveni seista laskma) Se i. vihma ähvardama, sadu ennustama Akkas juba `ommiku `müristamist `autama IisR; täna on soe ilm, ei tea, kas ta `autab `vihma Kei; audutaja ilm Lai; ta `autab `vihma nüid, `seake sumes `sumpund, et tuult ei ole SJn; ilm o lämi, nüid auts peśs sadu Krk; ei tiiä kas `vihma avvutõ vai San Vrd hauduma

2. piltl peksma – KJn Hls siis akkavad `autama teist (kotti aetud saksa) KJn

avalikult adv < avalik 1. avameelselt, otsekoheselt ta `reakis ühna aavalikult üles Muh; ei räägita avalikult `väĺla, räägitasse `mõista `möödä KJn; `ütles avalikult suhu, ta ei äbene midägi Krk

2. üldiselt teadaolevalt, varjamatult; kõigi nähes või kuuldes avalikuld `keski paruni `vasta ka `vaidlema ei akkand Hlj; [soolavedamine] sie oli ka salaja `tuomine ja, seda avalikuld ei `lastu `tuua. se oli sala kaup VNg; siis tuli [mõrsja] aavalikuld `väĺla teste sekka ja pidu `algas `peale Tõs; lapsed laua avalikult `riakisid, nemad ei osand varjata Lai

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

edas|pidi edas- Khk Vll Kul Mär Tor Ris Juu Tür Koe VJg Trm Lai, -ss- Mär PJg JMd Plt; edäs- Vig, -ss- Juu

1. (näoga) liikumissuunas, ettepoole edaspidi mene `sisse, tagaspidi tule `väĺla [nii tihe suits] Kul; laseb edasspidi `küiru Mär; nii kitsas oli `vanker - - teene `istus edässpidi, teene tagasspidi Juu; siis `võt́sid puu kätte, teine edaspidi, teine tagaspidi kaksiti puu pial Tür; Edaspidi künnab, tagurpidi äästab = kana Trm; kui sul omal on üks ońnike, mine sa edasspidi `sisse ja tagasspidi tule `väĺla [kellelgi pole ütlemist] Plt

2. tulevikus, mõne aja pärast jo nääb kuuleb mis edaspidi saab Khk; `paergust ei tea ütelda, eks edasspidi nää Mär; eks edaspidi saa näha, mis tast tuleb kah Ris; edaspidi suab veel edasi teha Lai

Vrd edatsi|pidi, ede|pidi, edes|pidi

edvik edvi|k Pee, g -ku Saa, -gu Krk eputis aasin edvikud `talle `aidust `väĺla Saa; edvik om `seante edeve Krk Vrd edvi

eemamal `eemamal Muh Vig Kir Ris Rap Kos JJn VJg, `ie- Amb, `i̬i̬- Hää, ee- Vän

1. kaugemal vikatid `ollid natuke `eenamal Muh; mõnis `kohtas `surnuaed on `eemamal, ei ole kiriku ligidal Ris; olid talud `iemamal, talud ei old ligistiku Amb

2. kaugemale Ikki tasuvad kätte [linnud pesalõhkumise eest], sa uksest `väĺla `i̬i̬mamal lähed, situb sul pähe Hää

eemamale `eemamale Muh Tõs Hää, `i̬i̬- SJn; `iemamalle Jür, -ämäle Khn kaugemale kuli ojab [käsikivil] kivid `eemamale Muh; kui takkatuul oli, siis `lasti puri `väĺla `eemamale Tõs; Oja piirg `iemämäle, tuli lähäb niiesse Khn; `vaata, mine siit `i̬i̬mamale - - ikki räägivad [inimesed] teisiti SJn

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eest|tulev = ees|tulev eest tulev pühapää on vana jaanipää Ris; eesttuleval aeal (tulevikus); eks eesttulevad `aastad `näita, mis sest `krillimisest `väĺla tuleb Lai

egate, egate- egate Kaa Emm mis tahes; igasugu See oo niid küll egatekanti kenasti väĺla tulnd Kaa; Sulatüüd tulad änamesti kätte-jälge pεεle. Neid tohterdaks egate moodi Emm Vrd egati, igate

eherdama eherdama Kir PJg, i- Pöi Kul halisema; rääkima, teatama Saab `mindud muidugi, mis sa iherdad Pöi; saladust `väĺla eherdama Kir Vrd eerdama2

1. ehitamine, ehitustöö `mitmede majad `jäivad kesi ehitusele Vai; Noores `põlves oli tuletõrje mees, pärast käis ehituste peal (ehitustööl) Pöi; ja siis oli `kangõ laeva ehitus Khn; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; seal ehitakse uut tuba, on uue maja ehitus Juu; kui vesi uhub liiva ära, jäävad pisikesed kruusa kivid - - kõige parem ehituse `juure lubja teha Sim; maja ehitus ei õle müt́si keŕgitus Kod; `raute ehitus; akkasin - - ehituste jures tü̬ü̬s `käimä Lai; ehitus käemän Trv; ehitusege om paĺlu raha är lännu; siss pannass põrmatu ala ja siss akap [veski] päävärgi ehitus Krk; kivid lahuti - - `veeti ehituse jaoss Ran; põllukivvi pruugitass ehituiste man Kan; sa võt́i ka ihitüse ette Har

2. ehitis, ehitatav või ehitatud hoone Siis kui vanad `krahvi`aigased ehitused õlivad, siis läks kolm `kuarma [vilja] `kõrraga üläs `parsile Jõh; see (Kaarma kirik) on vana kooti ehitus Kär; kirikutel ja suurematel ehitustel piab palgid `alla `pandama `risti, enne ku kivid [pannakse] Var; Männa- ja kuusepaĺgidel raiutaks pińt maha - - ku ehetuse `sisse `pantaks Hää; mõni (maja) oli küll uuem ehitus Amb; suured teĺliskivi ehitused Kod; `praegane koolimaja on minu `aegne ehitus Äks; on neil taludel ehituisi küll, suured lobotid Plt; sääl om kiḱk puha uus ehituss, `u̬u̬ne puha uuvve Krk; ja ehitüse kah viĺetsäkese Kam; `niiki `väikoʔ ehitüseʔ omaʔ oma `käega tettü Räp

3. võrgu püügikorda panek paelad `alla ja `peale, see on võrgu ehitus Rid; ahunavõrgul olliva paari tollilise siĺmä, tõist `mu̬u̬du ehituss. säiliss `aeti `siĺmist läbi; enne ehitust kasteti [võrk] värmi `siśse, et siss kala ei näe Ran

4. ehtimine; ilustus, kaunistus küll sel oli `ehtei `ümber. küll sie one ehidukses VNg; loro `sielik `selgä, `elmidega jakk - - sie õli tämä `pruudi `põlve ehitus Lüg; illoś ehitüss pääl [ehetest] Se

5. (üles)ehitus, konstruktsioon paat mis edasi ei lähe ja `laene `otsas `räpsib on nisuke vilets `paadi ehitus Jõe; `Rõugud tegivad rie `põhja ja rie ehituse tugevamast IisR; ollandi tuule `veski on teise ehitusega [kui tuulik] Mus; suur tugeva ehitusega mees oli Emm; ju näd (kihlaste laevad) `seokse tugeva ehitusega olid, et kiviladu `väĺla `kantsid Tõs; `kõrge ehitusega (suurt kasvu, pikk) Aud

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se

2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra

3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh

4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv

II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se

III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut

2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut

IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk

Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

heina- 1. heina sisaldav, heinast koosnev Küll o suur `heinä kökk Kuu; `eina `pöpred `lähvad `lammastelle `villa `sisse VNg; tuli `eina `süüli`täiega Lüg; `riisuma `kaaredest `einad kogo - - sie on `einakarendane; vei sene `einä `kimbu (väikese koorma) ja joi `nahka Vai; `öhta `tehti eina kood, kui oli `selge ilm Kaa; pisike eina unnikas, se o kämm Jaa; Eina padi `aitab pea `alla küll Pöi; Ää obust ennem ajama aka, kui einakokk on köiega kokaree `külge siut Rei; `pissed eina kubud Han; jõolod mööda, eenalaga `viidi tuast `väĺla Mih; suurte sipelgatel on pesad nagu eenauńnid; eenänoosid, taśsiti `seĺgäs vetsa peäl Juu; eina `aunu tehakse `paergagi ikke viel Kod; kui uńnikust lahutatakse laiali, siis on eina kieretis VMr; eina paĺlid; eina `kiipad olid kokku preśsitud Sim; eenä kämmud one tiĺlukesed; laśk obese eenä kihi kallale Kod; [heinakuhjale] sõss moodu peräst pannass ka üits eenänuuśt ülesse `varda `otsa Trv; einä unnikse Pst; küünin pannas einä kańts Hls; einä ruga Krk

2. heina jaoks või heinatööks määratud no vahel kävid juo maamihed omale `eina`silku ja `karduliottamise `silku siit `rannast `viemäss kohe Kuu; uss õli `einä redeme all Lüg; einamaa kεima `lähker oli ein `lähker Mus; Jaanipäeks sai eina ölut ka `valmis `tehtud Krj; Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar Pöi; eenä ang ehk eenä ark Vig; `üiti ena mõŕss, oli kojutud arva `silmadega Lih; eenä koarik (sookäru heinte kokkuveoks) Juu; eina käŕss, paelast sõĺmitud mis `einu `kińni piab Plt; ma esi `vaade ja säe einä (heinatöö) `riisut `valmi Krk

heina|päev 1. heinaaegne päev oli ilus suvine `eina`päiva `ommigu VNg

2. heinaaegne tööpäev kes kasut obust, sel tuli [peremehele] `einäpäiv tehä Kuu; `ańtsin selle eenama tüki päävade peale `väĺla, nüid käevad meil neid eena `päivi tegemas Mär; kuus eena`pääva pidid tegema [kuuendikumehed mõisale] Kos; käisime `leikamas neĺla vakama rukist - - ja kolm eina `pääva [mõisale] Kad

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

ekitama ekitama IisR Rid Mar Vig(-ämä) Kad kokutama, kogelema mis sa ekitad. räägi aga jutt eloste `vällä Mar; tal oo ekitamese mood Vig; ulk`aega ei soa sõna `väĺla, ekitab aga `piale Nis Vrd ekkima, ekutama, ökitama

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor Lä, Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se

*helisama, helisema elisema R spor eP(h- Phl), -e Krk San Krl(h-), -ä Kuu(h-) Juu Kod KJn Nõo, -mmä Vai Plv/h-/; elise- Kam Urv Se/h-/; elis|ama Trv; helisäm(m)ä Urv Har Rõu Vas; ipf (ta) jeliži Lei
1. helinat andma; vastu kajama, kõlama [vikatit ostes] `Lüödi sidä terävä `otsa `vastu `permandu ja ku siis hüäst helis, pidi olema hüä vigasti; odad vanal kuul lehtpuud maha, on ilusad kalejad ja `kalsked nie puud `ninda et eliseväd Kuu; eliseja oli sie (võrgukäbi) kes `ästi kududes elises Hlj; Kere ele, et eliseb (väga tühi) IisR; `kello eliso Vai; Mets `otse `paukus ja elises `vasta [kirvehoobist] Kaa; üsna kuumad `lusted, et helises kottes Phl; kuĺlused elisesid ja kõlisesid Tor; üks ää kell eliseb `rohkem ku kaks `alba; Eliseb ja kõliseb, tuleb `sisse ku saks, läheb `väĺla ku sańt = pühad, pidu Hää; õpetaja pajatas kirikus et kõik kohad elisesid Kad; karjatsed lasevad lelu mets, n‿et mets eliseb Sim; kisendäb nõnnagu eliseb; `muslane paab `juuksed `eĺmi täis nagu eliseb; kui õli tolo ja kasse, ei nähnud muad egä `ilma. kuulid et, kell elisi [looma kaelas]; [herned] kõvad nõnnago kivikod, eliseväd `amba all Kod; kellä ja kurine elisess ja kõlisess. sõidiv `mü̬ü̬dä ku elisi ja kõlisi Krk; temä laagerd ja larmits niida et, külä elisi käen Nõo; ilm lätt `tõiste – väegä kõik elisep Kam; riṕs nigu elisess [suppi] Urv; mõts elisess `vasta ku `uikat Krl; ku mul nii suuŕ hädä olnuʔ, ma uiatanu nigu külä helisnüʔ Vas; mõts jeliži Lei Vrd helämä
2. heledalt häälitsema, nutma, naerma jne `Lapsed helisevad (naeravad) kohe `ninda, et ottavad tuva `selga; Kas said `jälle emäld `peksä, et `ninda ott helisemä Kuu; Küll sie `naine elises (riidles), mies ei öeld midagi `vasta Hlj; ärä `puudu sie akka elisema kohe. sie one `niisukene virina inimene VNg; `oata kuidas `paergust te elisete (räägite selgelt) Muh; mis sa seal elised (laulu kõõrutad) Kse; laps eliseb (nutab) KJn Vrd älisema
3. kumisema, undama; sumisema `kõrvad eliseväd. kuda tämä lüöb vahest `neske kumin vai kelin Lüg; Ei tia, kas peretab, mesilased nii elisevad IisR; kui kõrvad elisevad, siis sõbrad `peavad `ingamist `tahtma Muh; `körvade sees eliseb Rei; kõrv akas `piĺli `aama. parem kõrv nõnnagu eliseb Kod; kõrva kõ̭iḱ helisese ~ `undasõʔ Se
4. fig (juttude levimisest ja rääkimisest) Kui `sellele kedagi `ingad, siis eliseb [jutt] `varsti kui kell `müöda küla IisR; üks va tüli jutt kõliseb eliseb sii möödä külä Mar; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen, et ilm seĺjän; si̬i̬ `pu̬u̬mise surm eliseb mitu `valda läbi Kod; siss tulõ jutt üless, siss helisäss kõ̭iḱ külä Har
5. helendama, hiilgama Küll Sauna Liisa oli noorest piast `naater, mis elises ühna Han; ake eliseb pääva käe; laas eliseb moas Tõs; silmäd eliseväd tal peäs Juu; koedu täht säräb, aga kaśsi silmäd eliseväd KJn

ellerdama1 ellerdama Tõs Aud PJg Tor Saa/-t-/ Ote, -eme Trv Pst(-t-), -ämä Kod rišeljöötikandit tegema; brodeerima; pilutama ellertud `akna rõõvas; ellertamine on see, kui kistas niidid `väĺla ja tehas õied `pääle ja augude ääred ära; linase `rõõva pääl saab ainult ellerta Saa; akama ellerdämä. `riidetükk õli `auka täis sońgitud ja vi̬i̬l massinaga ellerdetse Kod; linika räti `otse ellerdedi Trv; vanast ellerdeti ju kah käterät́te ja, padja`pü̬ü̬re Pst; ellerdadu vi̬i̬r tetäss. ellerdedass ümarguse mulgu `sisse Ote Vrd illerdama

ellermann eller|mańn g -mańni Aud; g ellermanni Pst ? tä läks `väĺla kui ellermańniga. `öetse kui mõni ruttu minema paneb Aud; ellermanni mäńg (teat vanaaegne mäng), siss kah tõise `laulsive ja üits eh́ts ennast, pańds sõlu `rinda ja suka `valge `jalga, ja viimati tei `u̬u̬di üless ja kut́s mehe manu magame Pst

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

elu|õhk elu(vaim) jäi viel elo õhk `sisse [haigele] kui minä `vällä tulin Lüg; nii kaua kui seda elu `õhka sees oo Rid; Inge `eitmist küll olen `kuulnu - - eluõhk läheb `väĺla Hää; kui ma sinna lätsi olli täl viil elu `õhku sehen Puh

helves elves LNg, g `elbe Jäm Khk Muh Emm, `elve Jäm Khk Kir Var, pl elved Aud; elbes Jaa Var, elbe ?Vll Tor Hää JMd ?Koe VJg Trm Plt KJn, `elbe RId Tõs JJn Lai, ?elb Hls, elve Kod KJn SJn, g `elbe, g -me VNg Lüg(-mme); pl `elbed Mih Khn Aud(j-) spor KPõ, u Kod/-ĺ-/, Pal Äks, `elbemed Hlj, `elved Kse u Kod midagi väikest või õhukest a. peenike puru, kiud, kübe; lible, leheke, (lahtine) killuke; ude; valge kord hõõguvatel sütel tuha `elbemed `lennavad `ringi; üks vana linane `riie - - s‿`kaabiti `nuaga sääld `niske `elbemi [lapse haudunud kohtadele]; takku `elbemed VNg; Pääs `vaide `elbemmed, `arvad `iuksed Lüg; Vöilille `elbid on keik kuhad täis; roo `elved ~ lehed Jäm; kasel üksi on `elved - - nee mis koore pεεl `lahtiselt tuule kää illerdavad; sölmi kuhast `akvad [kõrreliste] `elved `pεεle Khk; odra oga, kaira `elbed Vll; üiges on `elbe ähk aga sihes Jaa; tule sees o põrmu `elbed; odra elbestele võtab `kolse korra `peale Muh; ohaka `elved oo nagu suled Kse; tule `valge elbe, mis tulise sühe `peale jääb; `juused lapsel kui `elbed peas Tor; Linane [riie] annab pailu `valgi `elbi ja `vilne võtab kangesti elbet `küĺgi Hää; ümmargune kaer kus `äśti paelu `elbeid (kaerapöörisest) Amb; tuli suadab `elbeid. süte pial on `elbed JMd; paberi [põlemis]`elbed koguvad `piale, puud ei `saagi ära põleda `elbete all JJn; sule elbe õhus Trm; mäda puu annab kõige enam `eĺbid. kui tuli juba ära kustub siis on `elbed pääl; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; `mähkme küllest kaabiti linase `riide `elbid, see `tõmmas [lapse haudunud kohad] kuivas SJn b. lumehelves arvad [on] `elbed, laiad lume `kaabed Khk; `elbed tulavad lebletes maha; külap ikka akkab lund sadama, juba `elbed köivad Muh; `elbed tulevad maha nagu lõod Var; sajab `elbi Tõs; uidakas on üksikud `elbed, mis tulevad külmaga vahest Amb; `elbe on nagu külmema ilmaga, on kuivem, teravam ja` veiksem [kui räitsakas] Lai; Si̬i̬ lootsik olli mul kerge kui elve KJn; Üits `väike lume elb Hls c. pl kangaspuude alla kogunev praht, ebemed `kanga `alla tulevad ju `elved Kir; `kanga `elbed - - oo need mis suga ja niied `väĺla kulutavad Aud; linastel ja takustel tuli seda `elbeid maha, aga pue lõime `kangal ei tuld kedagi maha Sim; takusel [kangal] on `rohkem `elbid, linasel on vähäm Pal; linastel [kangastel] on nisukesi `elbid tulemas - - `elbed pühiti luuaga ära Plt d. (madalama väärtusega) linakiud; takupraht takused linad või `elbes, siis `põldki ia `ropsida Amb; `elbes linad on kohedad; lina on `elbesse jäänud. `kasvamisest tuleb see viga; takused ja `elbes, need on odavad [linad] Sim; kui liiast on soanud [lina liguneda], siiss on `elbele tõmmanud Lai; viletsad linad nigu `elbed Plt; `vaata kui tal (istutatud linapeol) se elve lõi seasi `lahti, siss `tiatsid et tulevad ära koristada SJn

ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, -ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu –SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR

ema|koda
1. emakas tämäl oli emäkojas [vähk], `vueti emäkoda ärä Kuu; `luondane õld `väljäspuol emäkoda, sie ei jäe pidama; inimestel on `lapse koda, `luomidel emä koda Lüg; Vanemal ajal räägidi ikka emakoda, emakas, see on uuem nimi Rei; lehmä emäkoda u ~ vasikakoda van LNg; tal (jänesel) lõi emakotta põletik; eks tal (lehmal) emakojas ole midagi, mis ei lase `tiineks `jääda JJn; ühel naisel käis emakoda `väĺla Lai; ku tiine obene paĺlu paigal kurdap, siis emäkoja nahk om paks Krk; vanast üteldi pojakoda, nüid üteldäss emäkoda, ja kes peenembäld tahap üteldä `ütleb emäk Nõo; kui `tohtre iluste tiiävä tolle emäkua `vällä `ot́si, lõegatass laits `vällä ja [see] eläb Rõn; [sünnitamisel naine] kinitäss imäkua `väĺlä, sis jovva ai `kuigi ar tassoʔ sannah Se
2. söögitoru, -kõri – Amb Vrd emakas

emane ema|ne g -se spor RId eP, -tse Tõs; emä|ne g -se Kuu Lüg Vai Mar Vig Khn Juu Kod KJn, -tse M T; ema|n g -dse, emän Lei; im(m)ä|ne g -dse V(immän Har)
1. (inimesest) a. van naine, naisterahvas; nais- S Mar Khn KJn Krk Se emane oli pigem `koorma tegemas, isane `andas alt käde; Sa pole emane, kut sind ep räägita taga Jäm; pastu `maarjabä oli emaste püha – emased jöid siis; see emaste ihuasi (alussärk) - - see oli siit nabast `saati Ans; muist vaderid isassi, muist emassi; las laev lannib, saab ise emase `juure (ehale) `minna; aher (lapseta) emane; tuleb emane inime [esimesena] `vasta, pole `önne Khk; pisige emane laps ma oli änd Mus; Üks emanevana (vanem naine) läheb `sülda kaudu kohe `linna Kaa; Siis oli `naeru kui see `välja tuli et maŕt emane ka (naine mardisandiks kostümeeritud) Krj; see `olli ju ulk teenistust emase inimesel Muh; Sa magad ennast täna küll emaseks (öeld kaua magavale mehele või poisile) Rei; kana lehvitab saba emäne võeras tuleb Mar; Mia sai emäst (suguühtest) Khn; isäsed vai emäsed saksad KJn; imäne vatõŕ Se || pej emane lit́s Trm; külä pääle lätt imätsit `roitma Kan; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har Vrd emäsk b. emased (Emmaste lõunapoolse otsa elanikud; kogu Emmaste valla elanikud) Hi
2. (loomadest) ema(s)- `Juokseb ku emäne kuer pikki külä (liiderlikust naisest); Sie `naine on kõhe ku emäne kass iga `aasta tuob `lapse `ilmale; Emane kass ikka pojad `toidab Lüg; `Meie `kuerapojad `lähvad kõik emastest IisR; [karjalaskepäeval karjast] `liudati. siis pidid emased vassigud olema; emane kaśs jäme köhuga kut emane kiiss Khk, Emased kassid nee kedrasid kenasti Kaa; mud́o jo põle `loomi kui põle isäsid ja emäsid mette Mar; emane paŕt; sarabu `karva uśs `nõelab koa, emane ei `olla nii tige Juu; emast `koera ei `saĺlinuvad - - emane koer piab `pulmi kaua Lai; ku poiss jälle tüdrukud taht, siis võta [kudemise ajal] emäne konn ja `viska jälle; emäne kirp om paks Krk; esätsel kalal om niisk, emätsel mari Puh; tu̬u̬ olna emäne kägu, kes sedäsi ti̬i̬b kokakaka kaka; mõnel prussakul om kaśt taka, tu̬u̬ om emäne prussak Nõo; emäne [liblikas] pakõss iin ja esäne tüḱüss lähükeiste San; immäne jäness om paĺlu suurõmb ku essäne jäness Har; meil oĺl esätsit hannõ ja imätsit ka oĺl Vas; imäne t́sirk Se Vrd imädsekene
3. (esemetest, haigustest jm) emane aak (haagivastus); kui emasel (raseduse) aeal mune peab `sööma - - [siis lapsel] leedi kiri tuleb `palge Khk; isane sammaspool olema kuiv, emane aab `märga `väĺla ja `lõhkeb Äks; emäne sammasspoolik, sellest om kuri `valla saia Krk; imäne paisõʔ ju̬u̬sk mätä ja veretäss Kan; tu̬u̬ minga˽pandass kińniʔ, tu̬u̬ om immän haaḱ Har; kuiv sammaśspu̬u̬ĺ, tu om esäne, a mis leemetäss, tu om imäne Se
4. fig a. (heast, kasulikust asjast või nähtusest) Jöuluks sai ikka natike seda odra `leiba ka `tehtud. vahest `ööti ka nalja pärast emast `leiba Kaa; Tegi pirekse emast `leiba (saia); Metsa perse on emane (metsast saab alati midagi vajalikku) Pöi; emäne ing (naiselik, pehme loomus) Mar; Metsapõesas ikka emane. Mets annab inimesel `kõiki, mis `tarvis Han; ega˽kõ̭iḱ olõ imädse (head) pääväʔ, mõni om esäne kah Se b. (halvast, kasutust asjast või nähtusest) Emaseks `saama (merehaigeks jääma) Jäm; see [või] masin oo juba emaseks läin, jooseb `ühte `inge (laseb vett läbi) Muh; Ta kabel om väega emäne (mäda) Võn; Naa˽luvva˽na‿mma˽`sääntse imädseʔ (väiksed, halvasti seotud); Kui sa ummõtõgi ni imäne olt (kohmerdis) võta˽kot́il saŕvist kińniʔ, `tõmba˽kot́t `pistü; Taa väits om sul sääne imäne, taa ei˽`lõika hapund `piimägiʔ Urv

ema|pea esimesena loov viljapea – Lä Mih Juu Koe VMr Trm Plt KJn ruki emäpea tuleb `vällä. ruki akkab `looma; kui ruki emäpea `vällä tuleb, need (sel ajal püütud latikad) `üitse ruki emäpea latikad Mar; rukkil ehk nisul esimesed pead oo emapead, teesed oo võsupead Mär; rukid akkabad `looma, emapea juba paestab Mih; näe, ohral emapead juba `väĺläs Juu; kui rukki ema pia `väĺla tuleb, siis ole kärmas odre tegema VMr

ema|piim ka fig, rinnapiim enesel viel suu ema `piimas juo `annab `albu sanu VNg; Nisuke `öĺpus on tämal `luomusess, sie jo kuos ema `piimaga `sisse `juodetud ~ `kasvand IisR; Ta pole ema `piima saand, ema suri kohe ää kui ta ilmale tuli Pöi; tal akkab emapiim jo küüne alt `väĺla `käima (öeld, kui keegi ei taha tööd teha ja kaebab igasuguseid vigu) Koe; ema piim akkab sarvede vahelt `välja tulema (käed on rakkus) Trm; emä piima ais alle man Hls; siul om vi̬i̬l moka emäpiimage üten ja aat seast lobijuttu Krk; latse edimine sü̬ü̬ḱ om emä piim Hel; pojakõnõ sul om vi̬i̬l `varha naisõ`võtmine, sul om vi̬i̬l imäpiim suuhn Har; timäl um viil imäpiim küüdse all (öeld sellest, kes ei tee tööd) Vas

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa Lä(`eesa LNg, -ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (-ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; enda keskel ~ vahel omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; enese peal iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; eneses endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; enesest ~ endast 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; ennast täis uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; ennast vasta ~ vastu rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; hindä kotsilt ~ kottalt 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; hinnäst mööda 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; hinnäst piten 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; hinnäst sääne rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente

enne|aegu enneaegselt – Lüg eP spor eL `enne`aigu tuli surm Lüg; `enne `aegu olnd ~ muredud laps (enne abiellumist või varsti pärast pulmi) Khk; vili valastab enne`aegu ää, saab palavaga enne`aegu `valmis Krj; ää rõõmusta enne `aegu Mär; `lõhkus kiva, kivi läks tal `enne`aegu `lahti kääst Tür; ära `leibi enne `aegu ahjust välja võta Iis; [lehmal] tükib piim `enne `aegu `väĺla `tilkuma, kui [lüps] kella aeast üle lääb Lai; ku ta (laps) enne`aigu om `sündinu, siis `pandavet `puhta vi̬i̬ pange `siśse Krk; massa ei enne`aigu ikkõ Nõo; noorõʔ koolõssõʔ inne `aigo Räp Vrd enneaegusi; ennem|aegu, enni|aegu

ennustama2 ennustama eputama; kiitlema muidu ennustab ning uhkustab enesega; ennustab omaga ede sest ep tule `väĺla midad Jäm Vrd ennutama2

eputs eputs g -i eputis si̬i̬ sia põrsas on peris eputs, mis sa eputad, kui sa ei sü̬ü̬; [tall] igavene eputs, teine natke müksas, pańni `ju̬u̬sku kohe; läks kirikus `jusku suur eputs: teine kört oĺli teise alt `pantud `väĺla Saa

herne|lest `erne- spor R eP(h- Phl) M, `ärne- Tõs noor või tühjaks poetatud hernekaun Ohukane `nindagu `ernelest Kuu; `herne lestad, mikes pole `herned end Phl; `erne lest, kui kaunast ivad `väĺla `võetasse Koe; `erne lestad on siis kui teri veel õieti sees ei ole Trm; `erne lesta Krk

hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisK hv KLõ, spor M/ -ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(-eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, -õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs (1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut || fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel | (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, -seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut || fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut; hernel Lüg Jõh IisR ~ hernes Saa Lai ~ hernen Trv Hls Krk hernetera taolise moodustisena, piiskadena; hernele hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se

erutama2 erutama Kuu VNg Kad; erodamma Vai sõõrutama lähän erudan `este ühe [lehma] `välla, siis lähän erudan toist, siis lähän esimest `lüpsama VNg; erutas `piima Kad