[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa Lä(`eesa LNg, -ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (-ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a.  (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b.  (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c.  (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; enda keskel ~ vahel omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; enese peal iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; eneses endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; enesest ~ endast 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; ennast täis uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; ennast vasta ~ vastu rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; hindä kotsilt ~ kottalt 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; hinnäst mööda 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; hinnäst piten 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; hinnäst sääne rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente

esi4 esi Saa eL(esiʔ Võn VId; ježi Lei); eiss Räp Se; (atribuudina võib käänduda) p esit Hel; ill esisse Trv; in esin, el esist Krk
1. iseenesest, välise tõukejõuta aig kuluss esi kodun ärä Krk; `amba tuleva esi suust ärä Nõo; mõnikõrd õnnõ `pańte [sülemit tarru] `luitsagaʔ. ku̬u̬ sai helü `tarro, lät́sivä `eisskeʔ Räp
2. iseseisvalt, omal jõul esi`püidjäd võrgud, kas ahuna, vai latike, vai rääbisse võrk Ran
3. eraldi, omaette let́t jääb (`kangal) `kõrva esi Saa; `keŕkude minnä ame `oĺli iki esi Ran; künniravva om esi, ja luśk om esi Nõo; Sitadsõ˽puusa villaʔ ja˽kõttaludsõ˽`pańti esiʔ Rõu; meil oĺl `kapstaaid esiʔ ja uaaid esiʔ Vas; Kerigorüüd́ [oli] õks eiss Se || lisaks, peale selle esi mis muu kahju Trv; [veimedeks] Teḱke tetti ka `mitmid ja `setmid - - siss vi̬i̬l esi kotipadja Hls; [taluostmisel peale tööpäevade] ostu raha mud́ogi oĺl sõ̭ss vi̬i̬l esiʔ, `massa ja Plv
4. (atribuudina) a.  erinev, teistsugune `lambaäniline - - si̬i̬ om päris esi lind, ei ole äniline; egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; egäüt́s esit ti̬i̬d `lätsiv mineme Hel; na (rääbisevõrgud) olliva esi `plaani Ran; egän külän om esi`mu̬u̬du kõne, egäl asjal esi nimi; egän paegan om esi ki̬i̬l Nõo; lavvakerikohe `minti esi `hammõga Kan; Nitsõtõ jaoss oĺl esi˽niit́, kost `nitsõid sõlmati; `mustlasõ om esi`tõugu rahvass; nuu omma jälle esi`seĺtsi `kartuli Har; ma˽põli, et juurõtuss jätt esi˽meḱi Rõu; tu‿om eś‿jago ~ `hindäst jago (iseäralik); Mehil joht olõ‿s lavvakerikoh ḱävvo˽`määńtsetke eiss `rõivet Se b.  omaette, eraldi olev ni̬i̬ (kõhualused villad) pannass esisse `paika Trv; egä päe esin paigan [tuul]; köksim egäüit́s esist nurgast Krk; talurahvass seevä esi lavvan ja, kõrvulise seevä egä üits esi lavvan; tuleb egä üits (eri sorti jahu) esi jakku panna Nõo; t́sigadel `oĺli iks esi laut Rõn; mul om õks esitarõ, ega ma `tõisiga üten tarõn ei olõ; pudru piim `laśti esi länigõistõ Har; d́ämmeba ježi paagan `leodi Lei
Vrd ise3

esi|endast esi`endast Ran, -äst T(eiśs- San), -est spor M; esi`hindäst Vas Se(-ń-), eiss- Räp; eśs `indest Krl
1. iseenesest, välise tõukejõuta kesvä logisteve esi`endest ärä Krk; kuevaga kaop kaste esi `endäst ärä Nõo; `valgõt riśtk`aina näi [lapsena] - - esi `endäst `kaśvi Kam; sõrmõ˽`ku̬u̬li˽põra eiśs `endäst San; Vaesus tulõ eisshindäst Räp Vrd esi|endusi, esi|endäde; iseendast
2. omaette, endamisi si̬i̬ esi`endest kurt ütsinte Krk; `mõtlõss esi`hindäst Vas; talvõl `püüdväʔ [kalu] niisaadõ esi`hińdäst, seldsiga ei olõʔ `püüdnüʔ; eläss pääle esi`hindäst, ütsindä Se Vrd esi|enden, esi|endusi, esi|endäde || (tusasest, endassetõmbunud inimesest) kõńd ku üits igäven näśsu kunagi, sikke ja esi`endest; esi `endest inimene; ku ta vihane om, siis om esi`endest Krk
3. tegelikult, oma olemuselt si̬i̬ om joba esi`endest `mõista. sedäsi ta ei joole Krk; ilm esi `endast ei ole ele, aga päiv om ele Ran; temä om esi `endäst tu̬u̬ kańep `säände vägine Ote Vrd iseendast

esi|endusi -`endusi TLä Rõn
1. iseenesest, välise tõukejõuta ei ole `kelmi pääl, aga siĺmänägemine kaob esi`endusi ärä Puh; südä valutap, esi`endusi tulep `siĺmä vesi Rõn
2. endamisi; omaette toorak - - tõestega ei kõnele, esi `endusi lähäb Ran; miä esi`endusi `mõtli, paĺlu si̬i̬ rügä võip küll `väĺlä `anda seemet; esi`endusi ti̬i̬ nigu ma jõvva Nõo
Vrd esiendast

esi|endäde -`endäde Nõo Ote
1. iseenesest, välise tõukejõuta valu läits ärä ja, esi `endäde parasi kõtt ärä; koi sigineb esi `endäde Nõo; nemä esi `endäde nu õõsiku tuleva Ote Vrd esiendast
2. endamisi; omaette mia esi`endäde `mõt́li; ma ole arinu nüid olema esi`endäde Nõo Vrd esi|endast, esi|endämiisi

esi|henesest
1. endal, enda käest ega pini `hambõid ei `küüssüv ei, tel omma esi henesest `hambaʔ Har
2. iseenesest, välise tõukejõuta rõuk lagunõss tõnõkõrd esihenesest kah; mul ai käe pääle esihenesest üte nut́i Har

ilu1 ilu üld (ilo; jilo Lut; elo Käi Mar; elu Mih; jõlu Khn ) (S alal uuem)
1. väline ilu a. kaunidus, kenadus ajab `tühjä ilu taga Kuu; `looduse ilu Emm; Kedrab ooletumast `sirge kaelaga, ei `vaata lõnga ilu ja `iadust Han; paks küli oo põllo ilo, arb küli salbe ilo Mih; ta on nii kahvatan ja ilma iluta Ris; sügise kui mets lehest läind, nõnna on ka kõik ilu kadund Amb; võta vihuss `jõudu, põllult punaje, eenamult ilu rhvl; mes pagana ilo täl (kleidiriidel) oo. rattad siden, triibud kua Kod; [vallasema] oma au ja ilu kõik maha visanud Ksi; ei joole majal nägu ega `mu̬u̬du ega ilu Krk; Laits om tare ilu, põrss om muru ilu Nõo; abe olevat mehe au, tat́t latse ilu KodT; poisiʔ õ̭ks kaesõʔ illu ja varandust; tütär om maja ilu, nani om maja lukk Krl; kaśsikäpäʔ oma `valgõʔ ja roosaʔ. koŕatass niisa·ma ilo peräst Räp; olõ õi ilolõgi illośs; hapõń mehe ilo, a titt om mihe tigo Se Vrd iludus b. fig (välise ilu tühisusest) ega ilu pada `panna – ilus ilm küll, aga pada ei saa midagi (pole kala) Jõe; Ilu ei `panna padaje, kena `kaula kattelasse; `Naise ilu ja `kuera sitt, kasu neist ole `kummastki; `Siidi ja `sammedi ilu kerd tule paa alt ärä `kustutab (üheaegselt ei saa ilusaid riideid ja head toitu) Kuu; ei ilu `panda padaje ei `kaunista kattelie VNg; Ei ilu pada `panda, `iadus `panda pada Lüg; Ilu pialt ei keedeta leent Han; Ega ilu pane mehele, vaid mõnu paneb mehele PJg; aga ilu ei panna patta ega `valgust `vaagna pääle Saa; ilu ei `panda `ümber, kena nägu katelasse JMd; ega ilu padaje süńni `panna VMr; ilo ei `panta padaje, nägo kaĺliss kattelasse Kod; ilu‿i panna padajase, käte `valget `vaagenase Trv; Ilu ei panda padaje, kaunist ei keedete katelden Pst; õga illu patta panda ei˽saaʔ Krl; iluga ei ehitädä maia, punaga ei keedä `putru Har; Iloga keedä‿i hernit, kauniga kapstit Vas; puńaga keedä‿iʔ `putru, iloga `kapstit Lut
2. kaunistus miks supp ea‿i ole, kui ilut (koort) peal on Hlj; jaani pääva `aeges `toodi oho`mõeka ja `pandi lae `alla iluse Var; naśtel olid müt́sid - - pits oli müt́si `ääres, see oli iluks Ann; kulõjanõ rõivaśs - - olõ õi illo (värvi) pääl. pääväga palass ka ar, lätt ilo `maahha Se Vrd iludus
3. lõbu(stus) a. rõõm, lust; lõbu(tsemine) `teemme aga `ohtale iluda, `päeval `mennessa menuda rhvl Hlj; Siis on `iired ilul, kui `kassi pole kodus Lüg; onts se ilupärane `sönna `minna (minekust halva ilma või teega) Khk; pulmass oo kõik ilud jo. rõõmu ja lusti asjad Muh; Tule öhto meile, ole iluks (seltsiks) mool siiss vehe ubam olle Käi; Piĺl pika ilu järel, nutt suure naeru järel Han; enne laalatst olli naesel paelu ilusi, pärast kadusid puha Hää; ta tahab ilu pidada, alati on `rõõmus Pal; pulma ilu tegemä (tantsima) KJn; kas te (vallatlevad lapsed) `jääte rahu, piĺl tule pikä ilu `pääle; nüid om na `õige lustil ja ilul Trv; sügise`pu̬u̬le kala tuleb ilule `vällä `samle pääle (luhale mängima); noorembat lätsivä õdagu ilule, `väĺlä `ulkma Ran; Piĺl tulõ piḱä ilu pääleʔ, kusi `kangõ naaru pääleʔ; [lapulised] mi˽lät́si tu tandsu ilu peräst Urv; ikk tulõ ilu pääle, piĺl piḱä naaru pääle Krl; timä (koer) iloga˽`karglõss, `täämbä ka karõĺ ilo peräst; ti̬i̬˽tü̬ü̬d tü̬ü̬`aigu, piä illo ilo`aigu; `Pu̬u̬ĺbä õdagult ja˽pühäbä tuĺli˽poisiʔ illu pidämä Rõu; parõmb vana vaŕoh ku noorõ iloh Plv; [vanainimesel] üt́s jalg ilo poolõ, tõõnõ surma poolõ Vas; kae no läävä latsõʔ nii ilolõ, illo pidäväʔ Räp; vanast oĺliki hähäʔ suurõʔ iloʔ; sa olt ku muśtinõ ilo, `hullat pääle (tõreldakse lastega); vot om üts ilo inemine kõ̭iḱ täl lätt käest, tańds nii laul Se; ilomiiśs um tuu keä tege illo (mängib orelit) kerikun; jilovidämine (mardisanditamine) Lut b. endisaegne laulumäng `taĺsipühi `kańti õga õdagu kokko illa pidämä; ilma pillilda tet́ti `sääntsit illa, `peeti kõgõsugumatsõʔ iloʔ; (jõulust kolmekuningani mängitavad laulumängud) `haukil `tańdsmisõ ilo, hobõsõ `ot́smisõ ilo, `nakri `vargusõ ilo, `mõŕsa koolõtamisõ ilo, rida `kaksõmisõ ilo; lät́si iloʔ iä`mulku, vi̬i̬ `riśtmisõni `peeti `taĺsipühi illa Se; idruśk. nuorõ˽`kargasõʔ, vanaʔ illo vidäväʔ Lut

ise3 (sõnade ise, isi levilat vt ise1; atribuudina käändub harva) in isess Kuu
1. iseenesest, välise tõukejõuta isikasund aśjad, pole nεid külind `kengid Jäm; kiva noodal all äi ole, alt niipaelu lühem et ta ise ennast `pöhja tarib Pha; Valmis pähked lüdivad ennast ise εε Emm; ja kue‿sa selle seebiratta üles `tõstsid, siis soobas pidi isi maha kukkuma Tõs; ta (pähkel) kukub isi ka maha sarabu otsast Ris; mõnel (surnul) `valguvad silmad ise `kińni Kad; [tiik] kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; masin `põĺli `ü̬ü̬si ärä. egä ta ise põlema ei lähnud Kod; lükäti parred ärä anguga, siss `kuksid [vihud] isi maha Kõp
2. iseseisvalt, omal jõul ää anna lapsele sedasi tükki kättä, egas tema sitt veel isi `süia mõesta Mär; `kardoli `võtmese `talgosi `tehtod koa mette, `võt́sid isi Lih; loomad uidavad, siad, et nad ise `süia soavad Amb; laps `tahtis isi `käia Pil || isiklikult, oma silma või käega see ma ole ise näind, see pole `kuultud jutt Kaa; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; ju ma lähe otsi ise; ma võta ise Muh; isi ma `tehtud ei saa Kul; oo isi `väätud kivid Tõs; [heidest] Tegid suka`lõnga, siis sai `pehmemad, isi kedrata Hää; lõng sai koa isi värvitud Tür; isi kedrätud lõng, ja isi kaasitud lõng Vil
3. tegelikult, oma olemuselt `silgu supp on ise ia `süia Jõe; tore ka ise vahest oli [heinal], `nalja ja `naeru ka ikke VNg; reha ise päris uus äga kaha juba `katkine Kär; See on ise `sõuke soe vihm Pöi; erilased, need o kurjad isi `raiped koo (ka) Mih; käimaga lähäb ise ulk `aega, võta oma tööriistad ja leivakot́t ja mine [tööle] Ris; nied viiulet́id olid ise ead karduled Jür; lepa lauad on ise `kaĺlid Amb; lodu maa on ise mustamulla maa Sim; sial piab isi vääga ia vesi olema Pal; ilm ise on soe, aga tuul on jahe Lai; minu emalgi oli kaks puu `kauśsi. nad olid isi iad `kerged Pil Vrd itse2
4. eraldi, omaette; isesorti [hülgel] nahk ja rasv `korraga `vueta `seljast ära ja siis kodu tiha `jälle - - kaheks. rasv ise ja nahk ise Jõe; sa pead ju iga löŋŋa ise [värvima kirju kuue kangal]; isi on `jälle suured tigud, mis `metsas on. isi on pisised tigud jah Jäm; lammaste laut `olle ise, sigade laut `olle ise Phl; mis sa ikke oma `tahtmesega üksi võid teha, kui so perekond oo kõik ise Mar; [labakindal] `pöidla jaos isi kujutud sõrm Tõs; Vata `luudameseks ja karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater Hää; iga inime ikka `aadred ei osand `lasta, `aadre `laśkjad olid ikka ise Ann; `kuhver oli ise ja kirst ise Trm; `Tõrma kabelikeriku kell lü̬ü̬b ise, ku `mat́mine on MMg; peremi̬s oĺl tagalauas, eräldi jah, ja `tü̬ü̬lest oĺd isi Kõp || lisaks, peale selle ise veel muud asjad mes `otsa said Mar; Võhma Vanamõesa `valdas oli üle kuiekümne talu, isi vel saanad Kir; õdõdõlõ egä ühele kaks `puari sukkõ, ise viel üed Khn; `piale kaheksa`kümne rebase olen last maha omas elus. ise viel mis vigaseks läind JõeK; nüid on neli viis `paari [säärikuid] noh. isi on veel kingad Pil
5. (atribuudina) a. eri(nev), teistsugune nie (paadi põhjalauad) olid kaik ärä `nummerdettud vatta iga `kohta läks isess `suurusess Kuu; nied oli ka ikke ise inimised keda `kinni `pieti [vaimude poolt] VNg; Igas peres ise leib, igas talus ise taar Lüg; öuemärgid köigil, egal ise nägu Khk; Läks ise (teist) teed `sõnna öles mere `poole; See on `jälle üks isesoŕt `tuhlid; Mees liha `seltsis `kuigi `kaugele, ta `pistis oort ise`kanti Pöi; iga lõng ise `karva Muh; särgid kujoti sedä `moodi, et piht oli ise ja alos oli ise `riidest; tä `mõtleb ise`keero (erinevalt) Mar; `rautamese jaos oo isi `aamer kohe Tõs; Kolmed takud sugiti - - igaöhest pidid isi `sorti `lõnga `ketrama Hää; aesa jäoks oli isi kodar Nis; met́sis on ike isi lend, tedre on ike teene Juu; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; igate `muodi `kuoti neid (labakindaid) iga paar ise kirjaga VMr; seal on `jälle isesugu raba Kad; tämäl (saekaatril) one ise ratas kos piäl laud juakseb; naaravad et, si̬i̬ on ise viga (rasedusest) Kod; rehe riha oli ise riha, neĺla viie pulgaga Äks Vt isem b. omaette, eraldi olev `seeme `vilja paned ise `jäuse Khk; ma ole ise`leibas (söön eraldi) Kaa; iga `lambal `keerti [niidetud vill] ise `rulli; lammastel `olli ise karjasmaa, seal köesid `lambad Muh; ise `järko lõi ja akkas ise `leibä Mar; söövad perega ikke `ühtes `laudes, ei söö isi `laudes `ühti Mär; soolatsed kraamid o isi `aitas Lih; [kangakäärimisel] Lõngad on igaüks isi nõus Hää; poisid olid ikke ise `leeris Nis; Lehmad olid ise `lautas Kei; pobolid õlid isekõhan ja talupojad õlid isekõhan ku `aeti kõik `kontori `juure kokko Kod; sulasel oli isi laud Plt; [polnud] nagu nüid, [et] iki ärra magab isi kohas, proua isi kohas SJn
Vrd esi4

ise|endast
1. iseenesest, välise tõukejõuta Kui juba pealmine [veskikivi] terav õli, siis alumine kivi läks nagu iseendast (oli kergem teritada) Trm; ärjapia - - si̬ isi `endast kasvab Äks
2. tegelikult, oma olemuselt kivilesed kohad jões on kärgad. nemad on `kõrged kah ise`endast vi̬i̬l SJn
Vrd esiendast, iseenesest

ise|enesest -enesest spor R, hv Sa Hi Lä, spor KPõ, -ss Kod hv Ksi; -eesest LNg Rid
1. ise, välise tõukejõuta Mul sai se selg kohe iseenesest (ravimata) `terveks Kuu; iseenesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; Ise-eesest äi tule kessegile midagist käde; Et sedasi ep tohi teha, see peaks igamehele iseenesest juba arusaadav olema Kaa; täid sigivad pähä iseenesest Mar; tänavu ise enesest on ära murenend nied `ambad VMr; iseenesess akas `kasma, ilma `külvmätä Kod Vrd esihenesest; ise|endast, esihenesest; ise|eneses, esihenesest; ise|enestasa; itseenesest
2. iseseisvalt, omal jõul sie (suur varvas) ei `kergi mitte ülesse, tema iseenesest ei `liigu Hlj Vrd ise-eese
3. tegelikult `kartuli idu saab ise enesest rikkutud, läheb `katki Lüg; `Kople küla on ta ise `eesest (ametlikult) LNg; töö läks iseenesest `äśti Kos Vrd iseendast

itse|enesest iseenesest, välise tõukejõuta `itse enesest siginöd Vai