[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

pluuse pluus|e Käi Rei Kir Var Mih Tõs Saa Kos Jür Amb JJn Tür VMr Kad Rak I Plt KJn Ran Nõo Võn Ote, -õ Khn V, `pluuse Kuu IisR; luuse Vll Mih Tor Vil Pst Hel pluus Ärä `kiigale `pluuse vääl lähä Kuu; `Nuoremad akkasid jakki asemel `ütlema `pluuse IisR; me olime paĺlaste luusedega Vll; Ma pani täna pühabese pluuse selga Käi; kolme`laad́ne linane särk oli all - - ja siis oli pluuse peal Kir; kalevist pluused olid `selgäs, mustad pluused olid Tõs; Pluusõ rjõnnaesine kulub rutõmini kui seljätagunõ Khn; meil oĺli jaki ja `lahtine jaki, pluuset es ole meil Saa; Pluuse käis küĺje pialt `kinni, jäkk käis iest Jür; kui palavaga sai `niita, pluuse seĺlast ää, särgi vääl. löhikse `käistega pluusesid sel aal ei `oldki Tür; pane paksem pluuse `seĺga VMr; pluuse all oli nigu pad́ja `einsat́s Rak; Peiupoistel piab ikke valge pluuse seĺjas ja kalstükk ies õlema Trm; ära musta pluusega küll mine, nigu rehelene Plt; tuĺli kodu, tõi mulle luuse `riide Vil; siiä mõni `rõõvariben om jäänu mu luusedest `järgi Hel; ihu `peĺgäb `küĺmä, mul `ommegi kaits pluuset seĺlän Ran; veerik piäb sedävisi põegiti `lõikama, siss om ää `alla `aada pluusele Nõo; ega pluuset es ole suvel, ku `lämmi `oĺli, `oĺli `paĺla ammõga Võn; pluusõ mõ̭ni tegi alt nööriga, tõmmaśs nööri `sisse Kan; ta võt́t äsä hommugu pluusõ `sälgä Har; vanast oĺliʔ `kuhtikõsõʔ, noʔ üĺdäss pluusõʔ Rõu; taa pluusõ mullõ `Moostõ imä ummõĺ Vas Vrd pluusa, plüüse

põigiti põigiti Jõh/`p-/ Pöi Muh Lä Mih Aud PJg Saa KPõ Iis Trm MMg Lai Plt Trv Hls Krk TMr Rõn, põegiti Khn Vän Ris Juu Kos Kod Kõp Ran Nõo, pöigiti SaLä Vll Hi Ris, `poigiti Jõe Kuu Hlj põiki ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab `oidamma, et `seisab `otsekoe Jõe; murd`laine lüöb `paadi `poigiti kohe Kuu; räägib se jutu teisiti `väĺja, selle körvad pöigiti pεεs (taipamatust) piltl Jäm; teistel olid kuued `püsti `kiutu - - Ansiküla `riided on pöigiti `kiutu Ans; pöllu `otsas pöigiti oli vesivagu Khk; parred on pöigiti üle rehaltse Vll; Põigiti tee peal, lakku täis Pöi; kui katust arjatse, siis pannasse põigiti õled; kellel suu põigiti nina all, see `reakis (sõnakast inimesest) Muh; Kui mees aa lühiseks jεεnd, aga ermus jämeks läind, siis aa ta pöigiti kasvand Emm; Ma käisi pöigiti ja püuti einamaa läbi, aga pole mina oost löidnd Rei; kaĺlud on puud, ümar`kortsed, põigiti all paadil Rid; kivi oovatasse ülesse, `sioke põigiti puu saab `alla `pandud Lih; `lõikas leiva põigiti `pooles Kse; tiivapuud köivad põigiti üle ree Mih; lehm läind põegiti tee `peale ette Vän; pöigiti triibulesed tädi sukad olid `jalgas, käisin pulma kommetis Ris; sada `vihku `pańdi `kuormasse ja `seĺpu põigiti üle `vihkude Kei; tua ies oli põegiti vöörus, kus tuli uks tuppa Kos; käisin kõik selle metsa `risti ja põigiti läbi JMd; odrad saavad `auna `pandud, kaks `vihku kõrvu, `piale `pańdi sedasi põigiti, et märjaks ei sadand need otsad Ann; `kohvrisse said `riided visata pikiti ja põigiti VMr; kes [nina] tark oli `liiga, kui `rääkima akkas, siis `ööldi, et suu põigiti nina all Sim; `lõika sie laud põigiti `kat́ki Iis; nii lai säńg, et maga või põigiti sees Trm; põigiti oli, `rätsep oli kohe teind sihukse pisikse põõna Lai; ti̬i̬ lääb põigiti üle nurme Trv; vihmau̬u̬g läit́s põigiti ärä põhja poole Krk; veerik piäb sedävisi põegiti `lõikama, siss om ää `alla `aada pluusele Nõo Vrd põigati, põigete, põigeti, põigite, põiguti

päeva|veer 1. päikeseloojang `luomad `pääle `pääva`vieru viel `vällas Jõe; Ku keväjä `ehtul `taevas `pääle `päivä`vieru `ruskab, siis on viel `külmä tulemas Kuu; miä tulin `moisast kodo parajast `päivä`viero ajal Vai; Sadu läks päävaveerus üle Kaa; päevaveeru `aegas läksi minema Kse; kui kukk laulab pärast pääva`vieru, siis on `omme `sańti `ilma KuuK; Tööpää käis ikke päävatõusust päävaveeruni Amb; `piale pääva`vieru oli kõmmu teind ja last maha Kad; udu tõuseb, päävaveeru aeg akkab kohe `aurama Äks; kaks `tuńdi pärast pääva`veeru, siis eha `kustus Lai; päeväveeru aig, siss olli `sü̬ü̬mine Krk Vrd päeva|veerik