[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 11 artiklit

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

kandma `kan(d)ma eP eL(-me M -mõ San Krl, -madõ Har); `kandama R/-ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi Lä K I T, kanda Sa Muh Kse Pä M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R
1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv
2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote || millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo
3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis - - `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnäʔ Har; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut || veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev - - paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää
4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se || (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se
5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas || `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg
7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime - - sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk
8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se
9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, - - siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut || poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, - - mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo
10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn
11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk || sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk
12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad - - siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp
12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas | aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk

kinmäss kinmäss g `kinmä Võn Kan/kińmäss/; kińmäss g `kińdmä Urv Har Räp; n, g `kinmä T(-ń-, -nd-; -a Kam) Räp, `kińdmä V(-nd-, -nt- Har)
1. tugev, kõva, vastupidav loogast `panti ka kruuv läbi, et siss om regi `kinmä, võib veerest `tõsta; täl om `kinmä ussaid, ega kana `väĺlä ei saa sääld Nõo; ratta trehv olguʔ õigõʔ kõvast ja `kinmäst ravvast; ilma `klambrida ei saaʔ tare nukk `kuigi `kinmäss Kan; sõss `pańti [jüvä] ütte `kinmähe `nõvvo, kaasõ all kõvastõ Plv || kui `siibri om `valla, siss `liibuva ärä üdse, kui `siibri ei ole nii `kinmä Kam
2. (otsuse)kindel, usaldusväärne, sõnapidaja annap `perrä kõegile, ei ole `kińdmä aruga Ran; mina olli `kinmä inimene, mia es kõnele mitte üits pu̬u̬l sõna Nõo; kae kui kinmäss mi̬i̬ss ei kõnõlõ midägi `vällä Võn; `kińmä usuga mi̬i̬ss - - ta pidäss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; looʔ mullõ puhass südä ja anna mullõ vastan `kintmä vaim Har; olõ `kindmä sõna `annu Plv; kes alate naard ja heboskõlõss, kes ei ole `kińmä inemine; kes kõva, kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ ei `heit́lik Räp b. kindel, veendunud ta lubass küll, aga ei või `kinmä olla tolle `pääle Nõo; olõt sa uman aśan `kińdmä Rõu c. otsustatud, lõplik karjakahjal tetti küläkarjusse kaup `kinmäss Ran; um `kindmä kaup tett Plv d. karm serände `kinmä käsk `tulli, es saa jättä minemädä Nõo
3. tugev, toitev temä [lihaga kapsas] om serände `kinmä sü̬ü̬k, ega kõtt tühjäss ei lää Puh; `erne töḿp `oĺli `kinmä sü̬ü̬k, kui sa ike tüki vai paar ärä seit, siss `oĺli südä säpun Nõo; leib om `kinmamb, leevä üvä om kõva, kaara kisla om nõrgemb Kam; kirbupuder olli vi̬i̬l `jaksamp või `kińmäp kui piim Ote; ku˽liha `süüte, siss ei˽`peĺgä nii `küĺmä, kae˽tiä om sääne `kindmä sü̬ü̬ḱ San; Ojoh toonu˽no˽mullõ kah taha˽lavva pääle midägi iks kinmämpä [toitu] Urv
4. kindlaksmääratud `Kinmät `aigo ja `kõrda pudru ki̬i̬tmiseh kunage es olõʔ Räp
Vrd kimmäss

lihunik lihuni|k g -ku Sa Muh Kse Pä K I Hls Krk Hel Nõo, -gu Kuu Rei Trv Hel TLä Rõn San Krl, -kku R(liu- IisR); lihuni|ḱ g -ki Vas; lihoni|k Plv/-ḱ/ Vas, g -ku Ris Kod Võn, -gu Räp; lehuni|k Rid, lehone|k Mar, g -ku; pl lihonikaʔ Se koduloomade tapja; lihakaupmees lihunik ostab `loomi ja tapab Jäm; Ta sõi ja elas naagu lihuniku kaśs, vana tõi ja muretses kõik koju käde Pöi; `tohtred ja lihunikud `olle ühüd, tulavad `noaga kallale Aud; laadal oo paelu lihunikka Tor; jäme ja suur mees nagu va lihunik. ega kõik lihunikud koa paksud ole Juu; müisin lehma lihunikule JMd; toorest inimest `ööldi, nagu lihunik; külas `tapsid enamast ise, aga vahel kutsuti lihunik Lai; es saa elulehmäss `kuskil müvvä, läits lihuniku eläjess Krk; kui `siaga `liina lätsid, olliva lihunigu joba `kaugel ti̬i̬ pääl vastan - - `tahtsiva odavade `saada Ran; lihunigu periseld `õkva joonava verd Puh; kae lihuniku veretivä näost, ja olli tugeva nigu pulli jälle Nõo; taa puĺl om meil rammun joba, taa tulõ pia lihunikalõ vällä müüäʔ Har; `kangõ mi̬i̬śs ku lihuniḱ, rammuh ni ńaost sinineverrev Vas || (ütlustes) lihunik `pilkab kiŋŋisseppa ning `rätseppa (saabas ja sukk katki, varvas väljas) Jäm; lihunik `vaatiss rätsepä `aknest `vällä, ku küünaspä katik või perse paĺlass Krk Vrd lihanik, lihunink

lõug lõug g lõua Pöi Muh L K Trm Lai Har, lõvva Iis Trm Kod Äks Ksi KJn eL, `lõuva (-vv-) Lüg Jõh IisR; löug g löua Sa Käi Phl Ris; loug g loua Jõe SaLä Hi; leug Jõe Kuu VNg, `leuga VNg Vai, g `leua (-vv- Vai)

1. a. lõualuud, lõualuude ümbrus loug lottutab Jõe; Mes siel vahid, leug `püstü Kuu; abe nagu viht `lõuvas Lüg; Lõug akkas mehikesel vabisema, ei saand enamb sõna suust `vällä Jõh; `oubi `paulad `pandi `levva `alle `solmi Vai; kui löug `puhtakse aetud, mundi `otsas abe Khk; sae `mööda `löugi teise kääst Vll; Lõug on nõnda `tüükaseks läind, karva kasu on veel ea Pöi; ma pane sulle `vastu `lõugu Muh; Ammas valudas, `terve loug oli paisedand Rei; sii meie `õues olid need va `koltse lõuadega - - nastikud Var; obu ann `vasta `lõugi uńdile Aud; pańtabe, koone `otsas ja lõuade `ümmer, pisike abe PJg; Ku lõug sügeleb, [siis] külalisi tuleb Hää; terava lõuaga mees Kei; Lõug sügeleb - - siis pidi sie suurt raha imu tähendama Jür; kukel lokutid lõua all JõeK; olen näind `lõhkise lõuaga inimesi Sim; alumine lõug one terve, ülemäne vigane Kod; ila põll `pańdi lapsele lõua `alla, kui `ambaid tegi Lai; narmass om lõvva all lutsul Trv; mõni läits lõvvani vi̬i̬ `siśse Ran; kasi lõug rasvast, sa‿lt (sa oled) nigu poole siga ärä söönu; Sul lõug paĺlas nigu sündenu vaśka nõna Nõo; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku ja abena väidsega tõmmati lõug `puhtass Ote; olõt sa kaʔ laḱu (laiade) `lõugugõ Krl; ütel mehel lei kuuĺ lõvva arʔ mant Rõu; ma olõ õs kõhna joht, mul oĺl kat́s `lõuga Vas; Jämehhebä `näogaʔ inemisil ommaʔ tüḿbebäʔ lõvvaʔ kaʔ Se b. põsk louad on nii `auku jäänd Khk; Lõua liha on ju kõik see magusam Pöi; ponast pösed, siis löua nukid on ponast Käi; Nda kjõpakas puat́, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda nalj Khn

2. hrl pl suu alade on sul `leuad `kaaruss (nutad) Kuu; saaks `leugude vahele enne `ehtu midagi VNg; tie `levvad `lahti Vai; jooseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; `kangete `löugadega oost ep jöva talitseda, kangrauad `peavad suus olema Khk; tubaka jumm `lougas Mus; Koeral on pala, lõuad laiali, lõõtsutab Pöi; `naeris tääve lõuaga kohe Muh; Küll ajas suuri leivakänakaid lõuga Mar; tubakaleht oli `lõugas, küll `listis seda ja sülitas Kul; [koer] `tõmmas tüki liha `lõuge vahele Tõs; Ikka rüegib `piäle, lõuad päräni Khn; uńt käib kah, lõuad laiali pääs Hää; mõni obune ajab lõuad laiale `lahti ja mitte ei soa teda `peetud Juu; uni aab lõuad `lahti (st haigutama) VJg; sü̬ü̬ `lõugega [mitte ära latra], et suab ühe kõrra süänu Kod; naeravad täie lõvvaga Äks; [koera] lõuad joosevad `koola SJn; Siul ja sial om lõvva, kotil om suu, obesel moka nalj Hls; loomal `panti õleside lõvvade vahel, et suu `ästi laiali Krk; kolm suurd sutt vastan, lõvvad laḱka, `õkva `säĺgä tulekil Ran; suu töluveli - - sedäsi ammuli, ja tat́t joosep `lõuge vaheld Nõo; taal om nigu jänese lõug, neĺläss `lahki; ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat Har; lõvvaʔ peräni `laḱja Plv

3. piltl (lõuavärgist, jutust, kõnest) Ans oma `leugujelle voli Kuu; `laia `lõugidega, midä `sülge `suule tuob, sedä `vällä `ütleb Lüg; `Õnnetu ing, kes `naiste `lõugide vahele `trehvab Jõh; lai suu, jöva oma `löugi talitseda mette Khk; Sa pea oma lõuad vahest vagusi, mis sa pärisest seletad Pöi; Üks va laialoua mees Emm; mes sa eese `lõugest `laotad Mar; kui sa oma `lõuge ei `koonda, saad mo kääst sugeda Kir; laksutad sii `lõugu mu kallal Kse; pole mutku su löua plagin `ühte`puhko Ris; lobab ja klobistab enese `lõugu aga `piale Hag; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; sel on, kui süda täis, `lõugu küll VMr; laiutab `lõugu, kisendäb ja larmitsab Kod; muudkui lõksutab `lõugu Lai; suurte `lõugade pärast aeti sialt minema Plt; mõnel lõvva jooseve, kas na vatuteve pähän ka või, ku na `kiitve ennäst Trv; küll om sel ää lõvva pähän, `äste mõist ütelte Krk; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga Puh; Sul lõvva tülitsemisega lõksuva pään nigu kuldi otsjal emmisel Nõo; küll täl om laheda lõvva, jutt joosep nigu varrin Rõn; ku näʔ ulganide sääl kõnõlõsõʔ, sõss `võtvaʔ ku lõvva lõkin om inne Urv; ta om laḱu `lõuguga, ei piaʔ tõist rahul Krl; jätä mu˽lihmä päält lõuaʔ rahu Har; Ma tä laia˽lõvva˽kińni `paika Rõu; `laotas `lõugõ `vasta Vas; Kel hääʔ lõvvaʔ omava, tollõ jääs õigus Räp; pia umaʔ lõvvaʔ kinni Se

4. pl a. lõpused kala löuad, nende all kala kiad Khk; sai kala `löugadest `kinni Pha; meriärg, suured löuad, suur karune kala Vll; kala kjõputab `lõugu Khn; õńg on `lõuge vahel kinni Vän b. kaelanäärmed seal lõuad üleval, siis näpistakse teist ja õerutakse, soab abi koa HJn; aas sial lõuad ülesse, ei süend teragi Kad Vrd lõud

5. esemete osa a. rattal `pöie vahe, kus kaks pöit kokku `lähväd, on ratta lõug Jõh; peia õtsad nagu vastakutte käivad, siis `üeldi, et lõvvad Trm; kõdara vahekõha piäl `keskel `pöidä on lõug. rehv vajotab selle kõha ligi, `pantse `klamber `piäle Kod; pövva lõvva laḱka lännü Hel; ratta peial omma lõua maha `lännüʔ, taha˽piat `vahtsõ peia tegemä Har b. linalõugutil Lina`varred `panna `lougutimme `leuguje ja `kanne `valtsije vahele Kuu; Kui õlid mõlemad [lina] pooled juba pooltümad, siis `pandi terve pihu koĺgispuu `lõugade vahele Trm c. tabalukul lukk läind puroks, va lõuad oo veel järele jäänd Mar; paned `kinni, `keerad luku lõuad `oakest läbi, kaśt lukkus Nis; vastanõ `rõiva kirst, noo‿m sepä pu̬u̬lt `lõuguga taba ka˽tu̬u̬d ette pandaʔ Har d. tangidel ja kääridel kiäri lõug o teräde vahel, paad lõvva vahele, siis `lõikad Kod; tańgi lõuaʔ omma˽`kat́skiʔ, ei˽saa `naala `ussõ tõmmadaʔ Har e. pilakul pierg `pańdi `lõugade vahele Trm; pilahki `lõugõ vahõlt lätsi tu̬u̬d `kistund tukand ärä `tõukama Plv f. rangidel rangi lõvvad one mes rinnussega `kińni tõmmatasse Kod g. vannasadral taga `otsas olid `vannal löuad, löuad `oitsid `vanna `vaamini `otsas Kär h. oherdil oherdilõug om nühri Ote; uherdi kińnipedämise lõuaʔ omma alaotsan, kohe uheŕd `sisse pandass Har i. ahjul Vaada et ahjulöugade sehes ka tuld oleks Kaa; Pane prässroud ahju `louga, las lεheb tuliseks Emm j. kingal `löugadega kiŋŋad on paelakiŋŋad, on luu`pekse pealt `kinni Mus k. mütsil `löugadega (klappidega) müts, see köib koonu alt kokku Muh

murdma `murd|ma, (ma) murra(n) eP(mo- Käi) eL/-me Hls Krk Hel/, `murran IisR Vai; `murda|ma, (ma) murra(n) hajusalt Sa, Trv Puh, `murran R(-maie Lüg); `murma, (ma) murra(n) Rap Kod Se Räp

1. a. (katki tehes) painutama, suruma, keerama Kui moni `vieras tuli, murs [talle] `leivä `otsast `ahjust igä tügü Kuu; vies olivad sis nad (linad) siis nii`kaua, kui sie luu läks `murdades `katki Hlj; karu käib `kaura `murdamas, kus `kaura `põllud on `ninda `metsa sies Lüg; `tuuli on `murdand puid Vai; sarabu sau on sihandune kollane, kivid on sihes, kaŋŋiga äi murra `lahti, lööd muidu `nät́stik Khk; Noorelt oli vana kaŋŋe pusklema. Nüid vanas ias üsna vaikne, külap murdis sarved maha piltl Pha; lähme täna `tuhli idesid `murdma Vll; Nii kaua ajad `peale öle pea, kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; kase `lehti `murti lammastele Muh; kerve varre murrad kati Rei; paemurrult `murtasse suured paetükid Mar; ega see töö `końti murra (ei ole raske) nalj Mär; Lemmergud tuul murrab `kergeste Han; Tormaga `murdis laeva maśti maha Khn; `murtsin jala ära Tor; üks `murtud õunap `kańdis mitu `aastad veel `õune Saa; `murtud (koolutatud) jalased HMd; mis nisuksed `murtud [kaelused], siis nied akati juo kraeks `üidma KuuK; [purjutajad] olivad kõik laua `ümber nagu `murtud odrapiad JJn; poiss oli laka otselt maha kukkund ja jala luu `kat́ki murd VMr; plekkvits pitk vedädä, murra kokko; ma mursin `natke ninä täl - - sae `nu̬u̬mi minu käess piltl Kod; temä (leib) `oĺli nõnda `kõlklene oĺli, murda `tuĺli - - nuga‿s `lõika tedä Vil; musta `amba `põrsal murrets ärä Hls; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; kaśs kai, et midägi ripendab täl taka, vaja `kinni võtta, küll kaśs muŕs ennäst Puh; murra pird `tukmiss, `läitä tuli palama Nõo; anna `antust, murra mujalt `tu̬u̬dust vns Võn; kolm `vihku `murti `arku ja köideti kokku, nii iks et kuhiligu ärä `katse, tu̬u̬ `olli kuhiligu pää Ote; Mina murra, sina murrat, eǵäüt́s murd `musta karaskit = maja uks Urv; minge `murtkõ nu̬u̬˽hau ossaʔ `kat́ski, siss saat paa ala pandaʔ Har; nu̬u̬ʔ muidugu `mütvä ja ähvärdäseʔ ussõ takahn, et mi˽piä `sisse `saama, mi˽murra ussõ `maaha Rõu; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ, a kuri sõ̭na jovva ai˽kuĺbi `vartki murdaʔ piltl Vas; oĺle murdanu adra kat́ške Lei b. räsama `saele `murtase teed, teine ammas ikka teisepidi Khk; sae `ambad `tahtvad murda, saag akkab `puuse `kinni, `ambad koos `liiga Tõs; Suä `ambad `tahtvad murda ning `viili, muedu enäm suätud ei sua Khn; sae `ammid murretasse ammas`puuga Kod

2. a. (jõuga) kuhugi tungima `Laine mend `suureks ja `murdand `aeva üle `parda kohinal `sisse Kuu; `sakslased `murdasivad ka `sisse, võttasivad säält laust `kaeru Hlj; siin on `ninda paks mets, et siit piad läbi `murdama kõhe Lüg; `vargad `murdavad `sisse, lammutavad lukid eest ää Khk; kevade on `raske küll jääst ja `lommidest läbi murda Mus; Aeg on see, et tali murrab `sisse piltl Pöi; rahvast oli paelu, `murdu koos, tuli kohe läbi murda, ei soan läbi mud́u Tõs; sõdaväed murravad läbi Kod; kige suurep `murdmine om sõss kirikun, ku `jordani vett andass Krk; läämi ja murrami üit́skõrd `kaemi, kuiss asi lää sääl Hel; ku ta (vesi) õige suur om, sis ta murrab küll `õkva läbi Nõo; naa˽`kärbläse˽rõibõʔ, ku akõnt vallalõ ti̬i̬t, siss `murdava˽`sisse Har; Rahvast oĺl `murdnu kõ̭iḱ kerik `hirmsahe täüś Rõu; ku ĺäät `põrśsilõ süvvä `viimä, sis `murdva ilma `veiga mano Se b. külge lööma mis sa nüid tüdrukut murrat Krk; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana. kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu

3. murdlema (lainetest) `laine `otsad akkavad valenema, `murdab juo `väikäst `viisi Kuu; eks meri `murra, ku `kanged `lained `käivad Lüg; `pohja`tuulega on `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; joomel murrab meri Jäm; täna oomigu kuivad `murtsid nönda mis paĺlas kärin oli Khk; liiva `joomade peal äi saa `söita, vesi murrab Pha; Meres on `sõuksed murru kohad, kus `lained `murdvad Pöi; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ettepoole, välimerel tagasipoole Rid; laine tuleb `kalda ja ruttu teine takka `otsa `jälle, meri murrab Var; meri murrab tänä, murd `laini paelu Tõs; vötab `randes nii `kangest `murdma, et `väĺla ei saa Ris; murd`lained ni̬i̬d mes murravad, lü̬ü̬b vett üle [paadi] servä kahelt pu̬u̬lt `kauhti `sisse Kod; `Peipsi lainõʔ om lühükene ja murd `väega Räp

4. tapma, surmama (hrl kiskjatest) Unt murs tänä `üösel `meie `mulligu maha Kuu; ku (karu) akkab `murdamaie, siis võttab käppide vahele Lüg; `kiskojad `luamad `murravad ja `süevad `toisi `luami Vai; ennest `meitel olid pardid, varest `murtsid pujad εε Jäm; ken nii kuri inimene on, seda uńt murrab kolm `korda Khk; see (koer) oli `kange `murdama, penni pεεlt vöttis kana ära Mus; Va kassi riu akkab `lindusi `murdma Pöi; mees vastan, et `koolja pidi mind ää `murdma Muh; unt vöi koer morrab talle ära Käi; oo üks `ermus `murdja loom Mar; undid olle obosid murnd, akand kõrist kinni Vig; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä Tõs; purikas on `murdaja kala Vän; unt oli puhan ja ohan: mul vel `paĺlu maad `menna, `Aapsalu oĺmi pial, sial vel lehm maha `murda nalj Ris; mõne vanem mat́tis kolm last pere `kohta, särla `murdis maha piltl HMd; käŕbid murravad kanu ja söövad `iiri Kos; suured kuĺlid, need murravad jäneseid ja vares ka murrab omast vekemaid JJn; [hundid] kõhe varsale kõrisse, mursivad maha mis kole Trm; libauńt - - käis `kuśkil salaja, `murdis, nõnna `rohkem kodu`käija `moodi Lai; tõhk on suur, si̬i̬ murrab kanu KJn; `mihklepäeväst pannass undi suu `kinni, ta‿i saa ääp `lambit murda Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanuva sääld puu sehest `väĺlä Ran; kõneldass, et tu̬u̬ peni, kes `uśsi murrap, tu̬u̬ `marru ei lännä Nõo; tostsaanikelt ku `tuhkru meil kana ärä mursiva, ma ei `piägi enämb kannu Võn; meil om paĺlu joosikõid, ni˽`suuri, et kaśs ka ei `julgu nuid maha murdaʔ Har; kos kaŕa˽käveʔ, sääl `oĺgi˽Soemurru saaŕ, sääl muŕd susi eläjiid Rõu; taud́s murd kõ̭iḱ maaha piltl Plv; sõ̭ss tuĺl susi suurõst mõtsast, laǵa käpp tuĺl laanõ alt, muŕs miʔ Musta mulla `pääle, Kiudo meil kesä `pääle rhvl Räp

5. piltl a. tagasi võtma või muutma, tühistama `tütrik `murdas `toutuse VNg; palusin jumala `kiele, aga ta oma südänd ei `murdand, ei alastand minu `pääle Lüg; Oma sõna ta‿i `murdand, teda ma usun IisR; [inimesed] olid kövad oma usu sihes, mis nad `töutand - - es murra iial katti seda Jäm; murrab sõna, ei pea lubadust Mär; murrab `tõutamese `jälle ära Hää; kohos murrab `ümber, `vaatab, et ei õle `siäduse järele testod Kod; tõstameńt piäs `murtama KJn; ku sa `ruudust murrad - - si̬i̬ om abielu `rikmine Pst; ma lubasi tälle `piimä viiä, ma‿s taha oma sõna murda Nõo b. alistama, allutama Kui sa `poisi `kanget mielt maast madalast ei `murra, siis ta sul ukka läheb IisR; On küll tugev mees, aga `aigus `murdis ikka `viimaks maha Pöi; see mure nüid `murtud Muh; Nüüd tulõb mede minijas, mede uõlõ `oidajassõ, mede murõ `murdajassõ rhvl Khn; `kange [õlu] nönna et ta murrab ikke kohe Ris; `aigus `murdis ta maha Juu; tõbi muŕs `sääntse kõva inimese maha Hls; mis om magusamb ku mesi, tugõvamb ku lõvi = unõkõnõ murd mahaʔ Har; ma murra sinno nigu kanebikõrt Se c. vaevama, haiget tegema sie mies `murrab `ennast, tieb nii pali tüöd Vai; `murtud südamel nii paelu viletsusi Tor; mure ikke murrab inimest Tür; murrab luid, `valtab Kod; sirbiga `lõikus `murdis końdid ää Plt; tõbi om temät `murden küll Krk; Murest murtu inimest ei jõvva üitski asi `trü̬ü̬sti Nõo; luid murd peris nii valutõss, ei olõ ütte kotust tervet Krl; ni väega murd `kaala, toolõ olõ õi muud aṕi kui `sanna Se

6. midagi intensiivselt tegema (hrl töötamisest) Nigu ärg olen ses talus `murdand tööd IisR; [ta] Oo köva mees tööd murdma, äi tema anna eesele armu kuskil Kaa; Nüid on juba `mütmendat `päeva nii kõva tuul, et otse murrab Pöi; ei temal ole `aega, tema murrab seda tööd teha ööd ja päävad Mär; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime-leiba ja vihtusid tööd murda PJg; ta oli selle tüe `murdmisega `arjund JJn; koerad õige murravad `aukuda õvves Iis; mes ni̬i̬d koerad `irmsass murravad (hauguvad) Kod; `enne pääva `tõusku ülesse ja - - seda tööd `murda küll soand Plt; raavi mulla pääl, vat kudass vili sääl murd (kasvab jõudsalt) Krk; paĺlu sa iki jõvvad murda, `katsatõist `tuńni ti̬i̬d, ärä vergib Ran; [parvega sõites] piat alasi `murdma, et ei lasõʔ perve `säĺgä, et nõ̭na alasi vallalõ om Har; Sai taad tü̬ü̬d kül˽`murtus, ku˽mi̬i̬ss oĺli vi̬i̬l Rõu; maʔ tu̬u̬ tü̬ü̬ pääle `väega murra, maʔ taha tu̬u̬d tü̬ü̬d tetäʔ Se; pead murdma pingsalt mõtlema, juurdlema küll sie `murdab pääd `selle `asja `kallal, `kuida `selle `valmis saab Hlj; Oli pia`murdmist küll, `ennegu `kanga ülesse sain IisR; see vötab pεεd `murdma, kui midagid mötelda on Khk; küll `andis aga pead murda Muh; murrab pead selle tüh́a aśja `juures Mär; ma ei akka oma piäd mette `murdmagi Tõs; paneb aga pead `murdma, ku suuremad aśsad mõtelda on Kei; küll ma `muŕtsin piad, aga `miele ei tuld JMd; sellega on piä `muŕmiss kua, piä nõnna sul `pulke täis Kod; kui ta piad murrab, saab aśjast aru Ksi; `õpmise man ja kirjatü̬ü̬ pääl - - om pää `murdmist Hls; ku `vaene olet, siss annab pääd murda, kudass sa läbi saad Nõo; mina pia õks pääd `murdma, kuiss ta eluga `toimõ piat `saama Har; ta peräst es massaʔ pääd murdaʔ Se

7. vaevaliselt või veidralt kõnelema sie murs `oite `kanged Juminda kield Kuu; möni nönda `raske söna väĺla ütelda, mis murrab keele εε Khk; mis sa eese keelest murrad Mar; laps akkab jo keelt `murdma, akkab `reäkmä Tõs; murrab kielt ja reagib niisukest teist `muodi Hag; küll ta aga murrab vene keelt JMd; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; tunned kõhe ärä, et ei õle `eestlane, murrab ki̬i̬lt Kod; venek või `lätline, ken murd me ki̬i̬lt, ei saa vi̬i̬l `puhtelt `vällä ütelte Krk; kudas ta emä `persen sai ki̬i̬ld murda, ta‿m ike emä man kasunu, ta kõnel ike emä `mu̬u̬du (maalapsest, kes kõneleb kirjakeelt) Nõo; mu lat́s nakass ka joʔ ki̬i̬lt `murdma, piass ta siss kõnõlammagi nakass Har; murrat iks `häste tu̬u̬d võro ki̬i̬lt Plv; [harjuskid] muŕriva õ̭ks tuud maaki̬i̬lt kaʔ Se

8. (hambavahetusest) obone `nelja `aastasest `murrab `ambad `täiest Lüg; noorel obusel‿o varsa `ambad, nee ta murrab nelja viie `aasta pärast ää Jaa; `amba `murdmese aeg juba käe Muh; kut `ambad ära tolad ja uued jälle suhu tolad, siis murrab `ambod Käi; laps akkab `ambu `murdma, akkab `nutma, valus Tõs; loomad `murtsid `ammid Kei; lapsed murravad `ambaid, kui nad on nii kuue `seitsme `aastased Sim; laps ja obene murrab `ammid, tulevad tõesed `ammad Kod; obesel om `amba ärä murretu Hel; ku laits `ambit muŕs, visass `amba üless ahju pääle. ütel et ritsik, seh, luuammass, anna mulle raudammass Nõo; nu̬u̬ŕ hopõń muŕd hammast, ei saa süüäʔ, om kõhnass jäänüʔ Har; lehm murd hammast Vas || (sarvevahetusest) nemä (põdrad) murrave `sarvi kevädelt - - igä kolme `aaste tagant `murdvet Hel

9. murduma jää `murrab, `ennegu tämä `kuhja aab Lüg; ratta ige oo katti `murdand Khk; põhja iä `murva, siis iä lääge õleva niisugune valos Kod; `vaene olli kävvä, [pinnas] es kanna, es murra Krk

10. (murdarvuga rehkendamisest) rehjendas `murtud `numbritega Kär; ma `murtu nummõrdõga rehkendüst ei mõistaʔ Har

odavade odavade Ran Nõo odavalt kui `siaga `liina lätsid, olliva lihunigu joba `kaugel ti̬i̬ pääl vastan - - `tahtsiva odavade `saada Ran; küsi sa õge ääd `inda, ärä sa anna odavade Nõo Vrd odavahe

peel2 peel g peele Ans Khk Kaa Pöi Käi Rid hajusalt Pä/-ie- Khn/, Kad/-ie-/ Lai, peeli Jäm LNg Plt; pi̬i̬l (-ĺ) g peele Hää Ksi(peeli) KJn eL(pl pieleʔ Lut), piäle Kod

1. külgmine puu või raampuu, millele on kinnitatud pulgad, piid vms `vankre `kartsa peel, `pialmene ja alumene peel, pulgad sehes Aud; ma pian viĺlaredeli peelesi läbi `laskma Saa; väräve piäled `püśsi ja pulgad siden Kod; peelid, mis need jämedamad puud korvil all ja pial Ksi; uherdiga puuritse redeli peeldele augud `sisse KJn; värädi pi̬i̬ĺ, kelle `küĺge värät́ om tett; miul om õige paksu peelega si̬i̬ suga Krk; redeli peele omma katel pu̬u̬l Hel; kuuse peeled olliva [vankril] ja kadajatsed pulgad `panti `sisse Ran; mia satte suvel laold maha, redeli pi̬i̬l jäi `õkva riśtluie `alla Puh; temä oless võenu peeldele mulgu `sisse `laske ja pulga ka panna sinnä, oless retel valmiss Nõo; nurmõ redelil olli kat́s `pi̬i̬li, noil lati sisen Kam; väräja varva pandass peelte `sisse, peele om `pistu Ote; ussaia `värril [on] peeleʔ Kan; äglil om üt́s peele puu `kat́ski lännüʔ, noʔ piat ägli laḱka `lahkma ja vastan pi̬i̬ĺ `pandma Har; pinnu umma `pi̬i̬li vaihhel sual Plv; Haav um hüä peeliss, a pidimiss pihlak Vas; redele peeleʔ [on] kõivodsõʔ; sul omma tugõvaʔ äǵli peeleʔ Se

2. puu purjede kinnitamiseks või hoidmiseks purju peeled Khk; vanade raag`purjude sees olid purju peeled Käi; Vanadõl miestel oli maśt piel Khn; puŕo pi̬i̬ĺ [on] puŕo maśt Räp

3. tahvelkaunistus `teitel on `uhked peelega uksed Ans; Tegi eese uiel majal puhas nelja peelega uksed Kaa; kerst on `jalgadega, `peelidega on `tehtud LNg

4. kabja ülemine äär ku obest ostets, siis tõmmats sõrmege ümmer kabja peele, et rei sehen ei oole Krk

pruukima `pruukima, (ma) pruugi(n) hajusalt S L, K IPõ, `pruugin R; `pruukma (-ḱ-), (ma) pruugi(n) Kod Trv hajusalt T, V(-ou- Lei); `ruukima Khk Mus Kaa Vll Pöi Muh Mih PJg Tor, `ruuk|ma Trv(-ḱ-), -me Hls, (ma) ruugi(n)

1. kasutama, tarvitama Oled akkand jo kovasti `viina `pruukima Kuu; ei pia jumala nime `kurjaste `pruukima Lüg; seda söna ep ruugita pailu Khk; See ratas paistab üsna ruugitud asi olavat Kaa; `Piipu, `viina ja naist see mees elus `ruukind äi ole Pöi; kas sa ruugid koa õlut Muh; Pruugi nee kiŋŋad enni ää, kui pisiseks jäävad Rei; vanutamata riiet pole mitte pruugidud Phl; puroks ja katti, mõlemad oo pruugitud sõnad Mar; kas sa `piipu koa pruugid Mär; ei ole nõnda rumal, et ta teise `kuuldes akkab oma perset `pruukima (peeretama) Hää; mispärast see tuleb, et inime ei mõista oma vabadust kasulikult `pruukida Kei; Ei pruugi naised rät́ikud, käivad aina `paĺja `piaga `kange tuule kääs Jür; sea arjaksed, kingsepad pruugivad neid HJn; ta pruugib paelu `viina JMd; põld on lahjaks pruugitud Koe; olen kõiksugu rohud ää `pruukind VMr; `kartuse tubakas, seda `pruukisivad ninasse Kad; mes sa pruugid neiss sõnadess `ühte`puhku Kod; vanast pruugiti `läetsi keedusseks Äks; aĺl `veevel pruugitasse obeste köhä `vasta KJn; `viina ruugits paĺlu Hls; veri tahap `laari, temä siss pruugip (kasutab seksuaalselt) sedä naśterahvast Krk; talupojad `pruukseva puu`truĺle Ran; mis es ole siin `ültse pruugitavan, iks üteldi mes Nõo; inemine piät `endä üle valitsama - - minä es olõ paĺlu `pruukja midägi (ei tarbi üleliia) Ote; tiä teḱk tu̬u̬d kah, et `viina `pruuḱsõ San; ei olõ˽`pruuḱnu paĺlu `aigu naid sõ̭nnu, selle ei olõ˽meelen Krl; ma `mõt́li, et ta küpäŕ sul om vi̬i̬l vastan, aga ta om sul jo vällä˽pruugit Har; sääńe puu `löüte, es taheta `pruuḱmata jät́täʔ Räp; suud pruukima rääkima; häbematult kõnelema, vastu rääkima ärä siis `kurjast suud `pruugi `eiga toist `tüüta VNg; Suud oled küll `pruukind, oleks sa kedagi teind ka IisR; ära `pruukig oma teravad suud `ühtid Jäm; Laps äi tohi oma suud `pruukida Rei; ära pruugi seda suud `ilma `aegu Tõs; Näh, tema tuleb ka suud `pruukima Hää; mis ta pruugib igal puol oma suud Hag; kes kubja `vasta suud pruugib, saab tulist kuuskümmend naha `piale Iis; mõni peremees `ütles, et suu `pruukimist ma ei saĺli Lai; sa˽pruugit taad suud üle aru Har; mis sa nakat umma suud `pruuḱma mu peräst Rõu; mina ei prougi oma soud Lei

2. tarvitsema, vaja olema Ega sa `pruugi `mennä neh `sinne pidule Kuu; Kas tal pruukis seda keike rääkida Jäm; sul ei oleks `pruukind seda teha mette Mär; mul ei pruugi tüöd teha Ris; või sul sedä pruugib täis kallata KJn; [tal] ei pruugi tullaʔ `tüühhe, mul om esi inemiisi küländ Har

päev päe(v), pää(v) g päeva (-ä), pääva (-ä) eP(pεε(v) g pεεva Sa Hi; päeb g päeba (-ä), pää- L) M, `päe-, `pää- hajusalt R; päiv g päivä, päävä T(päevä) V, `päivä R(n päi VNg); n, g `päivä VNg Vai (liitsõnas põhisõnana võib lühenenud olla: -pa, -pä jne)

I. 1. valge ajavahemik ööpäevast, aeg hommikust õhtuni Tänä on `oite ilus päiv, `täüdüb `villad ärä `pessä, `kuivavad höäst `oues; pikk päiv jous `ehtusse, lehm tuli `piimä (piimaootus sai läbi) piltl Kuu; sie on `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päivä Hlj; päi one juo `püörand, sie one `ulga lühemb, kui `enne oli VNg; `enne `risti`päivä õli kari pikkil `päivil, jaagup`päiväss `saadik käis `lõunel, siis sügise `puole käis `jälle pikkil `päivil (kari ei tulnud lõunaks koju); üöd ku `päiväd sadas `vihma Lüg; `päivä ajal tegi varas sene `kurja tüö Vai; jaanibä `aegus on pääva otsad koos; kevade on päävad peremihe `poole (pikenevad), sügise on päävad sulase `poole (lühenevad) Ans; oomigu‿p tεε `pääva mette kiita, [kes teab], mis `öhta on Khk; pää akab `otsa `löpma Kär; Täna sajab otse pääva eest (terve päeva) Kaa; Püme sügisene päe, sellega äi `tehta midagi; kõik ööd kut päevad loksu sina mere peal Pöi; kaks kolm `päeva niideti, ühe päevaga `võeti loog üles; sead `ollid päeva läbi õues Muh; Suine pεεv toidab talvese nädali vns Emm; See oli na poole pääva `aegus, kui ta tuli Rei; `päävas oli kolm söömavahet LNg; kõik see `õńtsa pääbä rügib Vig; poolest pääväst tuleb tuult Var; ma tee üks viis `luuda `päävis Tõs; Kui `päävest `aita‿mtõ, piäb üedest `aega `juurõ `võtma Khn; iga `ü̬ü̬si õlmad märjad, iga päe pää ligunu; Sügisi - - `lehmi `lõuneaeg ei `lüpsta, kari on pikel päevil Hää; pikk pää oli ka [koolis], kella öhöksast kella neĺlani HMd; ta‿i tea ööd ega `päeva (mitte midagi) Kei; mõni logeleb `mööda `metsi ja katsub, kudas pääva `õhtasse soab Juu; pailu seda `pääva `talvel on, kõik tule `valgel `tehti; uurib üöd ja päevad jehoova käsuõpetust JõeK; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutku `laśkis järest JJn; kui oli kuiv pää, siis sai kuivatada ja kaarutada `rińgi Ann; päävas sai teha kakssada kubu agu Tür; kevadisel pääval on üheksa `puega VMr; pikk päev lähäb `õhtale, tited tulevad (lapseootus saab läbi) piltl VJg; küll one igäväd ajad, pääv nõnnagu `uassa; mitu ü̬ü̬d ja `päävä õlen magamata; kari õli pitkil päävil, lehemi enäm ei lüpsetud `lõuna aeg, pitkäd pääväd akavad `jakpipäävä `ümmer Kod; ommiku `võt́sid `terve leeva `metsa ühes, `tervest päävast Pal; muudku `raiskab kaĺlist `valged `pääva Lai; Isal läks pool `pääva `linnas ära SJn; päevä om joba pikä Trv; ommuk oo küll iluss, nätä mis ta päevä pääl tetä võtt Krk; päevä `pääle tõstab tuuld Ran; ti̬i̬ rasset tü̬ü̬d ü̬ü̬ ja päevä kokku ja kõtt om sul tühi ka vi̬i̬l Puh; sügise om lühikese päevä ja pikä ü̬ü̬; si̬i̬ jalg ei `saagi sul `praavuda, ku sa päiv `otsa ta pääl käid; mul `olli nii paĺlu tü̬ü̬d, et ma‿s jõvva ärä tetä üte päeväga Nõo; ü̬ü̬l `ütsä `poiga, pääväl mitu mõtet vns Kam; kuus vakamaad oĺl toda luha ainamaad, ega es jõvvaki üte pääväga maha `niitä Ote; kes ei taha tü̬ü̬d tetä, `kaie ku päiv `mü̬ü̬dä läits; keväjäne päiv tähendäp sügisest `kolme `päivä Rõn; ma röömendi ü̬ü̬˽ja pääväʔ kokku Urv; hummogu omma˽jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas; päiv om piḱk päävilisel Räp; päiv om õdakspuolõn Lei; päeva päeval, päeva ajal ööliblik, `pääva pole neid näha Jäm; ta vöib `olla tuleb `pääva ka koduse Vll; Kui omiku pole kastent moas, siis akkab `päeva sadama Pöi; `päeva kala ep lähä `võrku, aga `öösse lähäb, pimedas Muh; mis `pεεva öles `tehti, seda vanapagan `öössi `laotas (kirikuehitusest) Phl; nüid oo niipaĺlu `parmusid, kis siis nüid `pääva `künda saab Mär; `enne jaani`päeva sööb angerjas `päeva ka Vän; `pääva ma‿i panegi ust lukku Tür; kakkusid `päävä lina, `õhta `kańtsid sis kokko KJn; `päevä avit́ [karjus] tüdrükud `karja talite Pst; jätä `ü̬ü̬sise tü̬ü̬ss, ti̬i̬ `päevä muud Krk; `päivä voŕst, `ü̬ü̬se soolik = sukk Nõo; mis sa `päivä `mürräd, siss toda ti̬i̬d sa `ü̬ü̬si kah (unenägudest) Ote; `päivä olli sängin, nüid ei tule prilla kah und Rõn; pańni pikkä (heitis pikali) `päivä, siss `lät́si paŕõmbass jalaʔ Har; ku `päivä kuumaga˽põimi, siss lät́si rõivastõgaʔ `järve Rõu; kala käü `päivä lajalt `väegaʔ, a `ü̬ü̬se om paigal Vas; päevalt päeval `päivält `palli õks ahu ja ü̬ü̬d oĺl `ülhen kerese otsa pääl pilaḱ Har; `Västrega˽`püüti `päivält `kõ̭iki `suuri kalu Rõu

2. tegevuses olemise aeg, tööpäev `talvel vois teha ette `päävi ka, pääv oli pääv VNg; mul õli maa `raasukene, tegin iga suve `kümme päivä `selle lappi iest Lüg; päiviline tegi `päävi Khk; tegi `ooste eest päävad Mus; Soadeti `mõisast ää, pää jähi `võlgu Pöi; talu`kohtel oli ikka vabadik kua `nurkes, tegi `päivi Lih; naiste`rahva päe oli väham [tasustatud] Kse; `Kartuli vaka piält päe Khn; `lammad saavad `kuskile söömale, siss pead `päivi tegima Tor; ku ma ole peremehega `võlga, pea `päevadega tasuma Hää; lammaste päält `pääva ei old, nied olid mud́u [karjamaal] Kei; mõisast oli määratud päävad, kuipaĺlu `päivi HJn; kui raha `maksta ei old, siis `päävadega tied ära JõeK; `lambad olid mõisa karjas, iga `lamba pialt `tehti suvel kaks `pääva Rak; sina tuled ommen `meele päävile; si̬i̬ käib `kõŕtsin `päävi tegemän, juagi `päävi nalj Kod; obune võis inimese eest `olla [talgutel], pääv oli ikke pääv Pal; ommiku läenuvad Pakasse `mõisa päävale Ksi; talu `suuruse järele olnuvad päävad Lai; pidin `päivi tegema ja `eina `teenima oma lehmale, kümme `pääva tuli lehma eest Plt; Eks neil päeväd olnd tehä ja said `jälle oma palga, kui päeväd `tehtud `oĺlid KJn; nüid ka tahets iki `päevi, `kortle i̬i̬st piat `päevi tegeme Krk; vanast rahage es massete, siss tetti `päevi Hel; pops tei talule `päivi, mõnel `oĺli kümme `päivä ja kud́ass tu kaup `oĺli Ran; sa piät minemä kõnelama peremega, kui paĺlu ta tolle maalapi i̬i̬st `päivi tahap Nõo; ku sa viina voori pääle lätsi, `ańti sul kuuś hobõsõ `päivä tu̬u̬ käügi i̬i̬st Har; ma avidi `veĺje, tei vele i̬i̬st `päivi Rõu; mul omaʔ hainama päävä˽tetäʔ Räp

3. ööpäev, kalendripäev `ainult kaks `päivä on viel `aiga Hlj; `päivä tagant käib tüöl, `tõise `päivä `puhkab kodo, `tõise `päivä tuleb Lüg; `eiline pääv on pikkemb kui tänäne, `üelda kui `jupka `tõise alt `väljä `paistab Jõh; nädalas on `seitse `päivä; `päiväst `päivä tegi tüöd Vai; lutsupääv (luutsinapäev) oli üheksa `pääva `enne `jöulu Ans; kuus `inge renni juures ega pää `söömas Khk; sai külas mardiks `keidud, teise pääva oli veel `joomine ja `tantsimine Mus; Mis sa otsid, `omset `päeva Krj; sest on juba mütu `pääva `möödas Jaa; `Purjus kõik jumala `loodud päevad Pöi; kolmas päe nädalas oo kessiku; see joob päevast `päeva ja ilmast `ilma Muh; Ta tohm mäleda mette eiltsed pεεvagid Emm; Kolm `pääva surmaga `völgu piltl Rei; arst pole selle pääva saand `tulla, tuli teina pää Phl; lähäb ikke pää pääva järäle, ega `tehtud kedagi ei saa Mär; Küll jumalal `päevi oo, kui peremel `leiba oo Han; Ühe päävä piäb ikka `sjõnna minema Khn; `Laupased päevad, ni̬i̬d oĺlid vi̬i̬l kõige `raskemad; päevast `päeva pean `metsas `käima `marju `korjama Hää; kui aluskuub paestab `pialmese alt `välla, siss `üeldakse: `eilne päe pikem kui tänane Hag; `teises kuus on `rohkem `päivi kui `teises Kos; pidi `kütma kaks kord `päävis Amb; kolm talvet käisin iga pää `koolis, pärast käisin üks pää nädalis Ann; `eśtiks mu pia valutas iga jumala pää VMr; käin pääv pääva `kõrva tüel VJg; `aitaks jumal selle pääva `müöda Iis; suppi `testi pada täis, et neli `päivä saed läbi Kod; moonames, si̬i̬ oli [mõisatööl] pääv pääva juures ja tuńd tuńni juures Äks; iga päävaga läks asi ullemast Lai; tahab ühe päävä inime `olla piltl KJn; ku sa iluste tegid, nädäl `aega päe päevä kõrval `seisid viisud jalas Vil; temä om egäss päeväss (raseduse lõpus); mis mehelemineje si̬i̬ vi̬i̬l om, kolm `päevä surmage `võlgu Krk; kui jänesse `talve kodu või oonete ümmer käive ja paĺlu `jäĺgi teeve, siss om `kindel, et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid enne `kolme `päivä ei mateta surnut Ran; `täämbä olna `säitsmess nädäli päiv, `täämbä tü̬ü̬d ei tettänä Puh; tule kona sa saat, päiv i̬i̬n ehk tõene takan Nõo; pulma oĺliva kolm `päivä, tõõnõ päiv `oĺle vakapäiv, siss `tu̬u̬di tu̬u̬ pruudi kirst, ega es saa lühembält ollagi Võn; kui like vili `oĺli, siss tossass parsil mitu `päivä Ote; Jätäme `täämba `õhtale, ommen om jälle päiv Rõn; vana päiv om `mü̬ü̬dä lännüʔ ja vastan jälle tulõman; saʔ olõt üte päävä `pernaanõ, tõsõ päävä olõt jälʔ `näĺgäne piltl Har; heerińg um soolanõ, juṕi `sü̬ü̬deʔ, päävä `ju̬u̬dõʔ Rõu; nii läävä aoʔ iks pääväst `päivä Plv; `viina kõgõ päävä siin jõi ni `mõtsa lumõ pääle `ku̬u̬li Vas; harv`tihte kääse siiäʔ - - päiv vahet, jäl siin Räp; üle päävi käve `kaemah Lut; päev-päevalt iga päevaga, päevast päeva päiv-`päivält lähäb `suojemmast Lüg; teris läheb pääv-päävalt paramaks Khk; `aigus lähäb pää-päävalt ullemaks Mär; aeg läheb pääv-päävalt edasi Ris; pääv-päävält lääb ike targemass, ku tä (laps) kasvab Kod; päev-päevalt läheb elu ullemaks ikka Plt; päe-päevält lää inimen vanepess Krk; päiv-päivält lätt `haiguss halvõmbass Plv

4. teat eripäraga aeg `suured `päiväd (suur neljapäev ja reede), ei `tohtind `rääkidagi kovast, `ninda `suured pühad olivad VNg; liha`süömise `päiväd õlid pühäpäiv ja `neljäpäiv, `kapsasuppi sies siis `anti liha Lüg; Kuremää [kloostri] `päävil käis `rahvast pali Jõh; keik päävad pole ühed mitte, önnetumade `päävade raamadust saab üles `vöötud sedised önnetumad päävad Jäm; mool täna vaba, rii pεε Khk; `Sõnna `päeva veel `aega, kui jõed järved `lahti `lähvad Pöi; naised õmmeln `matsabese päeva Muh; `peetre heliste pεε (talvisel peetripäeval) visedaks soe kivi `merre ja külm kivi alligasse Phl; `reede oli se `kihluse pää Vig; küll oli mul täna lit́s päe Mih; suuri`päävis nad ei söönd liha`toitu Tõs; iga `reede ja teisibä `olla sańt pää, mõni ei pand sel pääval karduleid maha ega läind külima Juu; teesibä ja neĺlabä olid püili jahvatuse päävad Kos; jõululaupäevast `vastlabäni on liha`süömise päevad JõeK; kolm `pääva olema nädalas, mis on iad päävad Koe; `viimsel pääval [patused] `leinavad ja nutavad piibl Pal; pererahvas olid kodust ära, siis `teenijatel oli vaba pääv, oli vähä `kergem Lai; jaanipäev, si‿om suur päev jo, si‿om `tähtis päev Trv; tõisibe, neĺläbe, `pu̬u̬ĺbe olli paarin päevä Krk; lehm kuumaga kisup vaja `väĺlä, kas mia naka nurmen pühän päevän nüid temäga `taḿpma Puh; vanast `i̬i̬spät ja `ri̬i̬dit `loeti sitass päeväss, tõese olliva ää päevä Nõo; Mõ̭nikõrd sai `keetüss naid `lühkese leemega `kartlit, tu̬u̬ oĺl jäl˽nii paŕõmbidõ `päivi (pühade) sü̬ü̬ḱ Urv; maja vundameńt ka alustõdi hääl pääväl ja vana `kuuga, et siss es lü̬ü̬ naid prussakiid Har; Oĺl leeväküdsämise päiv Rõu; ku tä (sulane) peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp; tsia`tapmise pääväh - - siss oĺliva˽vana˽ni˽noorõ˽väläh; ega˽kõiḱ olõʔ imädse (head) pääväʔ, mõni om esäne (halb) kah Se

5. hrl pl teatud ajajärk, aeg (eriti inimese elus); elupäevad Küll sa oled oma `päiväd old va niru sen `süömägä; Olen `köhvi `päivi näht, `jougas old Kuu; sie on keik `meie `päevil tueks lähänd (tõeks saanud) Hlj; mei `kasvasimma `vaesil `päivil VNg; Kogosin raha, et vanul `päivil õless võtta Lüg; Minev`aasta jäid `lehmad mudasse `kinni, küll sie `aasta tulevad niedsamad `päevad IisR; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; oleks sool ka niipalĺu `päävi pεεl olad Ans; ma ole äid ning viletsi `pεεvi `keiki näind Khk; mo `päävade aru on `varsti täis Krj; Taal olid nee nooriku päevad ette lühiksed, titt tuli `peale `pulmi kohe ää Pöi; ma ole paramit `pεεvi näind Käi; nüid on päevad sial maal, änam põle akatust (vanadusest) Rid; ega sa nii noor ole, sul `päivi `persses küll; ega teda kuńniks põle änam, ta oo ikke viimaste `päävade peal Mär; oma `päivis põle ma seda näin Var; ei tiä, kui paelu `meitele oo `päevi `jaetud Tõs; Paramatõks `pääveks `aega viel Khn; kui ma juba mehe `päivis olin Aud; sie on meite `päävades (meie ajal) oln Ris; küll mina olen viletsaid `päivi näind Jür; eks tema on ka oma päävis näha saand äda küll JJn; mine tia, kuńniks `päivi Kad; kel suur talu käen, one `põrgupäevil (hädas) Kod; ega ni̬i̬d kõege lõbusamad päävad ole olnud Pal; temal on `vaesed päävad Äks; noored päävad ei tule enam iialgi tagasi Lai; päävad on nii `kaugel jo, võtab `ähkima Plt; temäl iki `päevi joba om Trv; si̬i̬ olli ilmasõa päevil Krk; oh jummal, seda `vaese inimese elu, äid `päivi om `väegä veedi ollu Ran; selle ubsiku jätäme paremba `päivi jaoss Puh; viĺetsä om küll ni̬i̬ vana päevä Nõo; `oitku ütelgi inemise latsel, kes `ilma tuleb, särätsit `päivi olema, ku mulle om `antu Võn; kas ta om `mulle nüid `nuhkluseks `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; mu päivin oĺl iks tuhkhaud, sinnä `kisti tuhk `väĺlä Kan; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv; sa˽piat õks vannu `päivi jaoss ka raha paigalõ `pandma Har; täl umma viimätse pääväʔ käeh Plv; [raha] anna˽mu˽kätte, ma hoia sulle vannu `päivi pääle Vas; must(ad) päev(ad) hädapäev(ad), rasked ajad muist raha `raiskas ikke `vällä, muist jättis `musta `päivide jaust Lüg; jo see `korjab musta pääva jäuks varandust Ans; Tal on raha `mustade `päevade taris küll Pöi; oia musta päeva jauks, kui kusagilt `saada pole JõeK; kormitsed musta `päävade jaost, et põleks `vaeva Lai; pane paigal muist musta `päevi jaoss Krk; päevad on loetud elupäevad on lõpukorral Täma `päevad on `luetud, tiab ise ka, et tal täna-`omme menek ies on IisR; ta kaua änam äi ela, ta pεεvad on `luedud Käi; selle päävad on vist `loetud, et ta on nii vilets Lai; selle päevä om `varsti loet Krk; `mõtli küll, et ma ärä koole, aga ei ole vi̬i̬l päevä `loetu Nõo; päevi nägema 1. raskeid aegu, vaeva ja viletsust tunda saama `itsiti üht`puhku `toisi, ei tia, mida `päivi sie viel näge VNg; sie `naine nägi `päivi küll Lüg; Nään mina `alles `päivi `selle `nuare `lehmaga, ei lase `lüpsta Jõh; Küll ta sellega (naisega) veel päävi nääb Kaa; eks ole ikke nende lastega `päivi küll näha saand Mär; küll mina olen `päivi näinu Hää; oh `päävi, mes‿o suanud nähä Kod 2. kulunud `Oige vana [võrk], `päivi nähnd Kuu; selget päeva nägema (eitusega) kaine olema Monel on alade `jusku `sirgad pääss, ega `selget `päivä nää Kuu; see enam `selged `pääva ei `näägi Lai; Vana joodik - - ei näe seĺget päivä konagi Nõo; valget päeva nägema 1. murevaba või puhkepäeva pidama naistel tihid lapsed, saa `valged `päävagi näha Mär; põle `valged `pääva näha saand, ikka mures Tõs; on täl alate mure pääväd, ei õle `valget `päävä nähnud Kod; ta saa ai joht `valgõt `päivä nätäʔ, kõ̭gõ um `haigõ Vas 2. kaine olema mette ep saa `valged `pεεva nägema, alati lakku täis Khk; ei näe `valget `päevagi mette, `juua alati täis Mar; üks igavene `lontrus, juob ja praśsib, et ei `valged `päeva näe Sim; ütte`puhku purjun, ei näe `valget `päevä Krk; saa ei ta kurrat `valgõt `päivä nätäʔ, ta om alasi täüś Har; ega tä paĺlo `valgõt `päivä ei näeʔ Rõu

II. päike Päiv `paistab, vihm sadab, [öeldi:] vanad `noiad `vihtuvad Kuu; maast üless, päiv on juo mehe `kõrgussel Lüg; `Otsisin sind kui kuud ja `päivä taga Jõh; `lähmo `päivä käde`istuma Vai; Seda aiged kohta pead sa pääva kää paistma Jäm; erk pεε, äi vöi `silmi `vaata Khk; pää on veel `körges, saame `valmis küll Pha; Mõnele akkab päe nõnda `peale, et sügiseks on kohe must Pöi; esite pannasse räimed veri`soola, siis noritse `välja ja pannasse päeva ette taride `peale `kuima Muh; kut pεεv on keige `körgemal, siis on pεεv `suures `lõunas Käi; vöö läigib nii `kangeste `vastu `pεεva Phl; ku pääv oli juba üles tõust, siis nad (tedred) tulevad uueste jälle `väĺla Noa; `vasto `pääba `iilgab naa et Mar; pää `paŕkind nii lapsed ää, naa mustad Mär; paber või kase toht, paned pääva kätte `väĺla, `tõmbab oma nii kämara Var; Läbi pilvete `näütäb vahel `päävä kua Khn; õhta seesab päe nagu posti otsas, aga omigu tõmmatasse nagu vinnaga ülesse nalj Aud; kui `maalised `oĺlid - - `käega pidid `ümmer `piirima kolm `korda `vasta `pääva Hää; ilm pöhjatu mets, no pääva järel ikke tulin `väĺla Ris; `vastu `pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla `pääva käibad `kinni Nis; pää kõrvetab `enne `pikse`vihma Kos; pääval on pośt peal või sapp `ümmer või vari, tuleb paha `ilma Pee; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; pääva `ieli (enne päikesetõusu) on ikke külm VMr; luok `õigub ära päeva käes Kad; [potisinine] riie ei and `väŕvi `väĺla, ei võtt teda pää ega pesu Sim; `kangad `veeti `väĺja pääva kätte rohu `piale `pleekima Trm; `veski siivad kääväd `ümber `vassa `päävä ja peri `päävä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; peri `päevä piäb `kuhja `riisma KJn; `enne ei `tohtind `õhtale `minna, kui päe `loodes `oĺli SJn; ku päev `alla lääb, sõss tulep ru̬u̬st `väĺlä kala Trv; päevä kähen om ää `istu Hls; päe läit́s mustas (päikesevarjutusest) Krk; päev om joba nii kuum, et sulateb, `vastu `päevä `rästä tilguve Hel; kõrvetaja päiv riḱk marja `põõsit Ran; jõolu `aigu rüä aki särendivä päevä käen; kru̬u̬n`lühtrit om `keŕkun kolm tükki, ku kru̬u̬n`lühtre palava, siss om nigu päiv paestab Nõo; kui niipaĺlu `päivä näeb tõnnisspäevä `aigu, et mi̬i̬ss võib obese `säĺgä karata ja säĺläst maha, siss saava ää aenailma Kam; õdagu ku päiv lätt, siss õigatass kari kodu Ote; `väega külm ilm ja päiv oĺl nigu udsu seen Urv; `lihmi `nüsti mõ̭nikõrd õdagult perän `päivä; Käänäʔ võtind peri `päiväʔ, siss saat vallalõ, `vasta `päivä˽käänät kinniʔ Har; Paist ku˽päiv, a˽lämmind ei annaʔ = kuu Rõu; peräh `päivä tetäss tü̬ü̬d, kas tu̬u̬ kellegi kõrd om Plv; päiv lätt `alla, lätt jumalehe minemä Räp; liha`võ̭õ̭tõ edimätse pühi hummogu `varra om nät́äʔ, ku päiv mäńg, lü̬ü̬ kõ̭iksugutsit `väŕme; pańd teräʔ päävä pääle (päikesepaistele) kuioma Se; pallav päiv om `korgõl `üllen Lei

pöör|kaar1 vastandkaar kus õhuke ein, sial kõik pöörkaared Tõs; püörkaar - - kui tulen tagasi ja `vastan selle kaare ära, siis kaks kaart lähäb kokku VMr; pöörkuar, mis kahelt poolt kokku niidetakse Ksi; pü̬ü̬rkaar niideti `vasta `einä, siis kaks kaarevahet jäi `puhtass ja lu̬u̬g `oĺli jõudus võtta KJn; ku pü̬ü̬r`kaari niidets, siss pannas lu̬u̬k `pääle [vikatile] Hls; mea si̬i̬ pü̬ü̬rkaari `niitje olligi Krk; kes edimäld `niitmä nakass, tu̬u̬ niit pü̬ü̬rkaari, tu̬u̬ `oĺli paremb `niitjä Ran; lü̬ü̬ sa‿tu pü̬ü̬rkaar iluste laḱka, muidu ei kueva ärä aena Nõo; kui aina manu `minti, siss `aeti kõ̭ge enne iks ainast läbi suur ja lai pü̬ü̬rkaar Ote Vrd pööris|kaar1