[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 260 artiklit, väljastan 100.

haanikas haanikass paks, tüse; suure kõhuga um tõnõ õigõ˽haanikass, nüüd nakkass vaśt pia jo `maaha `saama (sünnitama); kana um `hindä täüś `võtnuʔ, no um õigõ˽haanikass Plv

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

agu2 agu VNg Jõh IisR Kod KJn SJn Nõo Urv Har Rõu, ago Vai aga kui, vahest, võib-olla agu mina tien seda VNg; `Tieme ehk viel mõne nögadiku, agu tuleb `vihma IisR; agu ta `kuulab, ku meie kõnelemä; tu̬u̬ `kartulid `sisse, agu ma suan `ku̬u̬rdi `õhtass Kod; agu miu pää küĺlest lääb ädä siu pää `küĺge kah Nõo; ma‿la päevä kätte, paesta `põlvi, agu tu̬u̬ avitap, vaśt võtap valu ärä; agu siss vaest tuless surm, ku ma saass lavva `keŕkun kävvä Urv

aimama `aimama, da-inf aimata, ae- hajusalt eP, Trv T, `aimada hajusalt R; `aimamma, da-inf aimadaʔ Har Vas; `aimame, da-inf aimate, ae- M(-de Krk)

1. ebamääraselt ette tundma või arvama; vaistlikult tundma, tajuma; aru saama, taipama nüüd ma vast akkan `aimama, `kuida sie asi oli Hlj; kie sedä `aimas, et sie `ninda `muodi pidi - - menemä Lüg; Kõhe nagu `aimasin, et tuleta Jõh; ma‿p mitte `aima, koes see jähi Jäm; laps akab `mönda `asja juba `aimama Khk; ma ikke vähä `aimasi, et ma ole tettä ikke ´enni näind Mar; `kindlaste ei tea, aga aimata võib Mär; ei tian aematagi, et see `tõese võib `minna Aud; mul olli `aimamene, et vend kodu tuleb; `aima ära, mis ütelda tahan Hää; `voatasin teese seĺla takka, teene ei `teandki aemata Juu; `Aimasin ta silmist, mis ta `tahtis Kos; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä aemasin ammu jo, et si̬i̬ asi nõnna lähäb Kod; teinekord süda `vaevas, siis nigu `aimab ette, et midagi tulemas on Lai; kes sedä küll oles aemand KJn; si̬i̬ tulli ninda, et ma es `aimagi sugu Trv; ei ole `mõisten midägi esi`otsa aimade Krk; ma ettegi aemassi, et sedäsi lää; ma es mõesta unengi aemate Hel; [langetõbi] tõmmass su maha, et sa es tiiä aematagi Ran; oless ma ihust-eńgest `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; temä nigu aemaśs ette oma `otsa TMr; kis tu̬u̬d os võinu aimadaʔ, et‿tu asi nii lät́s; ma `naksi tu̬u̬d nigu `aimamma ja mul tuĺl `mi̬i̬lde Har

2. a. ähmaselt nägema teene siĺm ei nää kedagi, aga selle teese siĺmaga ikke `aiman natukse `rohkem Juu; minev`aasta ma nägin ikke, `aimasin [veel] SJn; ma jala ette iki `aima vi̬i̬l Hls; ta ike `aimass, a `varsti ei näe suguki Hel b. ähmaselt paistma, valgust heitma `päike `aimab vähe läbi udu Khk; `aimas nagu natuke `valged Äks; ommuku tule üless ku vähä `aimam akkass; [vanaaegne latern] vähä aimaśs `valgust Krk

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei

2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk

3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu

4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se

6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut

7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se

II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut

2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut

3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv

4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote

5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se

6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har

8. (välj viisi, laadi, korda) – V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se

III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan

2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se

Vrd alale, alas, alasi, alla1

alanema alan|ema Kuu Jäm Khk Pöi Muh Emm Rei hajusalt L, Ris Juu JMd Tür VJg TaPõ Plt KJn Ran Nõo, -emma Lüg Vai, -em(e) Krk, -emme, -õmõ Krl, -õma Rõn hajusalt V(-mma), -ama Trv Rõn; imperf (ta) alani Pst

1. allapoole, madalamale vajuma; vähenema, langema vesi alaneb joes Kuu; paise alanes ära Jäm; kut mered `jälle alanesid, siis me `saime `püised käde; massaga puńn kiheleb kaua, kerbul alaneb ruttu εε Khk; `aigus kasi, valu vähene, `paistus alane, tõbi tagane (roosisõnad) Mar; paar nädälid oli `paistes, enne ku ärä alanes Vig; vesi alaneb jões Tor; tuul on alanend JMd; lehmäl õli udara põletik, `koskilt põletik ei alanud; juba vast (vaht) akab alanema, tuleb õlu `vuati `panna; ind on alanenud puhas Kod; piim alaness ärä, piim jääss `väiksess [kui hooletult lüpsta]; roosu paper om sinine - - `panti roosu pääle, sõss alani ru̬u̬s ärä Krk; ei saa üits sü̬ü̬k kõtun alaneda, joba tõene sü̬ü̬k valmiss Nõo; jumalalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; keväjatsel aol oĺli˽`väega suurõ˽vi̬i̬ʔ, a suvõss - - alasi ärʔ Rõu; kui kuu alanõmma (kahanema) hakass, sõ̭ss om pehme aig Räp; seoh kraavih vesi taha õi alanõdaʔ Se

2. nõrgenema, raugema mine seniss ottigi `vällä, ku viha ärä alaness Krk; ruttu saab kurjass, ruttu alaneb si `kurjuss ärä jälle Ran; ta viha alanõss pia Krl

Vrd alenema

algama `algama Kaa Pha Pöi Võn, da-inf alata Khk hajusalt L, Kei Juu Kos Amb JJn Tür VJg Sim Iis Trm Kod KJn, `algada hajusalt R Emm Rei; `algõma, (ma) alõ Lei; `algma Har; imperf (ta) alõs S

1. (millegagi) algust tegema, (midagi) alustama, tegema hakkama [nad] ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama, ei siis ole üvä tüöd `alga; ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan VNg; `ninda `iljane on oma `tüöga, et nüüd vast `algab `pääle Lüg; mei `algasimma tänä rugi `leikama Vai; saab uue leva alata Khk; Neljasse oo üks εε pää, siis sai katsutud ikka keiki töösi üles alata Kaa; akkame uut tööd `jälle `algama Mar; kui `maandid alati, siis `tehti jänese kuse järele veeda-vääda Kse; kui sukka `algad, siss teed `looduse `vaĺmis; eila `algasin kesa`küńdi Tor; täna on `tarvis alata karduli `võtmisega Amb; `alga sina jutuga `piale VJg; `algasin puid `raiuda Iis; `algasin juba oma `tööga Trm; oĺli koltõisskümme `silmä `vardahe alõt; alõʔ no sukk üless Har; lamass om `algmin püḱä kurast `puolõst; un ta laud `algõnu pallaʔ Lei

2. algust saama, peale hakkama Pisikesega `algab, `suurega lõppeb (tülist) Lüg; minel kuul `talve `alga Vai; nädala `algades olid ilusad ilmad Rei; se `algas juba neĺländämäl `aastal `peäle Vig; rukki `lõikus juba igal pool aland Tor; tü̬ü̬ vahe siss, ku üks tüü `lõpnu, teene vi̬i̬l `alganu põle Hää; üks mure lõpeb, tõene `algab Kod; üt́s kuhuss lõpõss, tõnõ `algõss Har; alg uni `tulla Lei Vrd algnõma, alguma

3. meenuma, meelde tulema, mõttesse tulema mul `algas pähä, et õlin siäl `kõiski siänil õllud; mul `algas pähä, et tõiss`mu̬u̬du suab paremass tehä Kod

alges `alges Kuu VNg Lüg alustusel, alustatud kui `võeras tuli ja `kaŋŋas oli `alges vast, siis `võeras `ütles, oh minu eluaeg on pikk VNg; sie tüö on meil `alges, õlen `algand juo tehä Lüg

algu- `algu- VNg Lüg Jõh Vai, algu- Juu JJn Kad VJg Iis algus(e)- sie oli `algu nädäläst, kui akkasimma panema `karduli maha VNg; `ennemb `algu `aastatest õli nii `palju siin `vähki, et `suured peso `vannid said täis Lüg; `Algu`kannikas, sie õli [leiva] `kasvu`kannikas, sie jagati `laste vahel `vällä Jõh; miul vast on `kaŋŋa `algu`otsa kääs Vai; niäri `päävä jälle `üitäkse algupääväks Juu; algunädalal ma ei `kütki `ahju JJn; mõned mehed [käisid teol] algunädalas Kad

ammelti särgiväel Vaśt olliv naise tü̬ü̬ man puha `ammelti, ü̬ü̬ke olli pääl. Mehe olliv ka `ammelti Hls Vrd ammilte

ammu1 `ammu R(-o) SaLä Hi(-o) L(-o) K; ammu SaId Hi(-o) L(-o) K I eL(-uʔ V)

1. kaua (aega); kaua aja eest, hulk aega tagasi; vanasti sie oli jo `ammu - - sest on jo `ammu`aiga kui läks Kuu; ja `ammu `kannab minu `pääle viha Hlj; `tuona `viimate - - `nüüdised `rahvas `ütleväd `ammu aja iest Lüg; sie mies jo `kuoli `ammo `aiga; `eigä se‿s `nenda `ammu old Vai; kas `ammu lout `valmis sai; ühekora `ammu käis `linnas Ans; see oli juba ammu `ampsest Khk; Luba[s] ikka ammu `pääle `tulla, aga pole ikka tulemas `öhti Pöi; see nimi kadus juab ammu `ampselt ära Pha; see oo `ammu`aega oln juba sii; see oo ammu vanast oln Muh; mo ema `ammu surnd Käi; se pöle väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; leha põle ammu näind, `söövad kala kõik Rid; tääl oli `aigose vemm `ammo sehes Mih; ammu `aega ju, mõni `kolmgünd `aastad surn ju; `kaugelt sugulased oo `metmendast põlvest, ammu, `kaugelt Tõs; `entse `kohta `öetse ammu Aud; nii `sooja ja ilust `õhtad põle `ammu olnd Vän; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud; see ammu meelest ää läind, et pulmale pidin tulema Juu; ükskord `ammu `ammu, ku‿ma nuor olin vel Jür; se on jo `ammu `aega, aga ma määletan seda Tür; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis VMr; `ammu tahan `teile `tulla Iis; vanemad one ammu mulla all Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; akkasime isaga ammu `enne `valged minema Lai; `ammu juba kui Meleskis tehässe pudelid KJn; mea akka ammu, ajalt `säädme; ma ei oole ammu `aiga ääp saanu `kuskil `vällä Krk; väega ammu es ole `küine, kuus säedsekümmend aastat om sellest, kui küünid alustadi Ran; päiv ammu lännu ja kodu ei tule inimese `üitsegi Nõo; tu‿ĺl jo äsä ammuʔ Urv; rońg om jo ammu˽lännüʔ, tüḱk `aigu saa tagasi ku˽lät́s Har; vaśt tu̬u̬ asi om kunage ammuʔ olnu jo; ütskõrd ammuʔ timä mullõ kõnõĺ Räp; tu̬u̬ oĺl ammu maʔ mälehtä‿i mito `aastat sinna `aigo om; `Türgü sõda oĺl ammuʔ Se; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd Lut; ammʔ jo om tuu aaštak (sellest om aastaid) Kra

2. kui ammu siis, ammuks ammu see oli, kui ta käis Lai

3. liiatigi, hoopiski, veel vähem (eelneb eitus); seda enam `keski tämale `alba‿i `tohtind `üelda, ammu vel `alba teha Iis; selle `ti̬i̬gä ei jõõda [hobune] tühjüjä vangert vedädä, ammu vi̬i̬l inimess pial ehk `ku̬u̬rmad Kod; vana `vähkina pitsitäp oma `sõrguga, ammu vi̬i̬l purika suu Puh; obene `eśsup neĺlä jala pääl, `ammu siss vil inimene Nõo; Kanapesäh munaki nakkasõ tikslõmma, ammu sis viil muu Vas

Vrd ammul, ammut

arsti|päev neljapäev nelä`päivä õks kutsute aŕstipääväst. neläpäiv es tetäʔ peräst tü̬ü̬d, vaśt tu̬u̬ peräst Räp

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

1. sag pl haspel, tööriist lõnga vihti kerimiseks (ja pasmastesse lugemiseks) `aspel õli `viie vai `seitsme `küinträne Lüg; vanast oli viipsi puu, nüid on juba `asplid Pha; Astli rinkoo mitu küünart pitk Han; `Asvlid mis seina sihes käisid. Kks pisikest puud olid `risti, arud egas `otsas, vöĺv `keskel Pöi; `asplega asveldatse Kse; asselde `otsa `seoti vihad - - viheldi `vast `riidi (pulmas) Tõs; `asvli peal saab `pasmid `loetud. seal tehasse lõng `vihti, pärast keritse ää Aud; `värtna pialt aad lõnga `aspli piale Trm; `aspel oli mul niisuke, mis sa ise luges [pasmaid]. `aśpel käis keri`laudade `küĺge veel kah Lai; või masin, olliva nigu `aśpli sehen Nõo || `Köie `kieramiseks käis `seina `küĺjes `aspel, sel oli neli `aara IisR || viĺla`niitjal on `aspel, see `tömbab viĺla vikati `poole Jaa; (ise)lugeja ~ lugudega haspel hammasratta ja lõkshaamriga haspel, mis ise pasmaid loeb Lugeja ehk praksuga asvel Jür | püsthaspel ristjalaga `aspel Lüg Vrd haspel|puud

2. A-kujuline maamõõduriist – VNg Lüg Juba `mõisaajal oli `aspel. `Põllul `mõõtis `tüölistele tükkid kätte, kaks puud, lattis `lõikad, kaks `õtsa kokko ja tugipuu vahele. Nüid on `aarade vahe, mis maad `mõõdavad kaks `mietri; Tuleb `aspliga `õuve, aar aga `mõõdab maad Lüg

asuja tgn < asuma uusasukas, asunik – Kuu Kod sie vast on `siie asuja Kuu

asutama asuta|ma R eP(aso- LNg Mar Ris; asodama Emm) Trv Hls Ran Puh Nõo Ote Vas, -mma Har; asu|teme Krk, -tõme San, -tõmõ Krl; asotamma Kan Plv Räp

1. rajama, looma, millelegi alust panema senest one `ulka tied `aiga kui keriku asudeti VNg; asutab omale `pöldu Khk; akati kooli asutama Noa; ühö koha võib pojale asotada Mar; tämidi asutadu `suurna pääl `veike sadam Hää; pidid suure ühisuse asutama Juu; ja jäid nied kohad `seia asutamata kuńni täna päävani HJn; minu isa `tiadis ikke kui seda küla sin asuteti Kad; mõni oo asutanud ilosa aia Kod; temä asudet ei oole si̬i̬ maai·lm om jumalest lu̬u̬d Krk; koiss taa uus ku̬u̬ĺ asutõdõss Krl

2. (kuskil) end sisse seadma, (kuhugi) elama asuma sie nägüb hakkama `sinne asutama `endast Kuu; nie vast asutavadki nüid `seia elama Vai; ta asutas `sinna elama Rei; tää lähäb alles `sõnna, see asotamese `aasta Mar; ta asutab ennast uue koha peal Ris; asutab `meile ennast Iis; te ollide asuteje inimese, ja si̬i̬ olli teil õnness juhadet si̬i̬ raha Krk; tol kõrral talupoead asutiva, olliva `vaesed Ran

3. ettevalmistusi tegema, valmistuma asutan ikke menemaie, aga ei saa viel `mendust Lüg; koer asutab magama minema Khk; `ti̬i̬le asutama KJn; `englane asutap sõda Trv; es ole vi̬i̬l `vihtme akanu, asut́s alle Krk; mes sa nii kavva asutat et minema ei saa Puh; asutap `asja i̬i̬n tõist takka, aga aid jääb iks tegemädä Nõo; sääl ta arbeldas iks ja asutas minema Ote

4. korraldama, askeldama põle seal kedägi kes tεttä asotab, inimesi põle seal sees Mar; sia lubasid `minnä matussid asutama Vil; ei oole vi̬i̬l `rõõviss `panden, asutess alle, aa maja `asju Krk; läits `uibu`aida ja asut sääl nii kibedade Nõo; `naakõ ärʔ asotanna eläjidega Kan

5. algama, alustama, algust tegema asutasid katust Kos; kaŋŋast asutama VJg; meil om nii är lännu, kes kakelust asutive Krk; näʔ asuti jo minev`aastõ taa `härbäĺli üless Har

6. soetama, sigitama palav asutab `täida; `valged liblikad oo paha tegijad, asutavad `ussa; nad põle mette seda imu minu sisse asutan Muh; vanas kuus `tehtud luud asutab `kirpa Ris

edus edus g -a hajusalt R(-o-) PJg Kad KJn

1. elavaloomuline; edev `esmispä edos, `täisipää tõdus (lapse iseloom vastavalt nädalapäevale, millal ta sündis) Lüg; mõned lapsed on `lapsena kole edusad, ei seisa pudeliski; `üeldasse et küll sie on vast edusa luomuga inimene, aina `lendaks `sinna ja `seie Kad

2. hakkaja; edukas sie on `ninda edos ja `kärme tegemaie Lüg; Meil olivad edusad obused, neil `piitsa vaja ei old Jõh; tämä on edos mies, voda kaig `asja ede ja `rääki `vällä Vai; Küll oo - - aga edusa tööga ja lahtiste kätega inimene PJg

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eesel `ees|el g -li, -le hrv eP(`ie-); `i̬i̬s|el g -le Hää KJn Trv, -li Krk San; `ies(s)el g `iesli R(`iesseli IisR Vai); eesel g `eesle Krk; eesel, -ĺ g `i̬i̬sle Hel; eesel, -ś- g `eesli, -ś- Har; n, g `eesli Nõo hrv V; `eessel Ran; `i̬i̬ssel Hel; esseĺ Rõu Plv, g `esli Har eesel pisike obune `üstku `iessel VNg; `veikene saan vai regi õli taga. `iesel õli rakkes ies Lüg; `iesselil on kome ään ja `suured `korvad Vai; Mia ei põlõ `eeslid ~ `ieslid näin Khn; `eesel ees ja taasel taga nokits pial ja kökits kää = tiisliga vanker, sõitja, piits JMd; `eesel one niisamasugune nagu obenegi, muku pätskäjäs ja madal Kod; esseĺ ütel miihel oĺl vangõrdõ i̬i̬hn Rõu || (inimesest) `Iesel `tahtub ujuma oppida vast siis, kui juo vesi `korvisse ulatub (rumal inimene proovib oma võimeid viimses hädas) Kuu; `toine `ütle `toisele: sa oled üks `iesel VNg; [mies] Üläni `karvane ku `iessel Lüg; lot́tkõrv ning loĺli näoga nagu `eesel Juu; ta om rummal ku üit́s `i̬i̬ssel kunagi; niigu eeseld sorgi takast (inimesest, kes töötab ainult sunni varal) Hel

*ees|päev i̬i̬s(s)päiv, ii- T V(i̬i̬śs-, iiśs- hajusalt VId); `i̬i̬s(s)pä, `ii- Kod Trv Hel T Urv Har Plv Lei, -pa Kod MMg Äks Hel KodT Kam Krl(`i̬i̬spe) Lei(`eispa, iisp); `iisbä Pst Puh Krl; `i̬i̬sba, `ii- Äks Trv San; `iespä, -a Lüg esmaspäev mõnel tulivad siis [pulmalised] pühäbä `õhta ärä, mõnel tulivad siis vast `iespä `õhtast ja `lõunest Lüg; juba `i̬i̬spä ommogo vara läks `tü̬ü̬le Kod; mõnel pu̬u̬l on iga pähaba `õhta `vasta `i̬i̬sbat tants Äks; `i̬i̬spä ja tõõsibä om sellipäiv Nõo; pühäpäävä `peeti pulm minu kodun ja `i̬i̬spa ommukust jaku ü̬ü̬d enne `päivä `vi̬i̬di mehe poole Kam; alasi ku pähäpäiv `mü̬ü̬dä lätt, siss tulõ i̬i̬sspäiv; pühäpäiväl läävä inemise kerikude, `i̬i̬spä piät tü̬ü̬d tegemä Har; `iispäh ei olõ hää tüüd alostõda; sinine iispäiv (pohmellipäev); i̬i̬śspäävä latsõʔ (esmaspäeviti kordusõppusel käivad vanemad õpilased) Plv; pühäpäiv õdagosspoolõ nimä lätsi jo `mõisahe ärʔ, iispääväst `tüühhü `vaĺmist Se; i̬i̬späävä ma sõõd́a `liina Lut Vrd eesebe

ega|päine (põhisõna sag lühenenud) igapäevane egapäised sukavardad es ole nii `laiade `kordadega Jäm; päris ega päine vöiras Ans; pailu se ägabene inimene ikka sööb; sool ägabesed `riided üll Jaa; margapuu on va egapäine kodone asi Käi; vaśt (vanasti) keedeti apusid kapustid ja sia liha, si̬i̬ olli peris egäpäene sü̬ü̬ḱ Hls Vrd ega|päevane

heina|maa|vaht valvur, kes pidi kaitsma heinamaad loomade eest oboste karjane oli. `öeti eenämävaht, [valvas] et obosed mete ei läind eenämäte sesse, sai perest palga ja Vig; eenämäd `pańti `taevamines pühäl `kińni, siis enäm kari ei `tõśtnud `minnä eenämälle, eenämä vaśt käis sala `vaśtman - - käis külä ja `mõisa eenämid `vaśtman kõik. mõni and `viĺjä, mõni and `einä - - mõni and tüki eenämäd eenämä vahile Kod

heina|voor `enne vanast `tehti eina voorid Lai; vaśt `käiti oori pääl, eina oori pääl Hls

helgetämä elgetämmä Kam; eĺgetämä Nõo, -eme San Krl(h-); heĺgetäm(m)ä, -l- V
1. tugevat kuumust kiirgama a. kõrvetavalt paistma ku eĺgetäb, siss tulep jälle vanemba `vihma Nõo; eilä˽ka päiv heĺget́, es tulõ˽`vihma es medägi Kan; helgetäss päiv, `täämbä ka‿ks vihmalda ei jääʔ Har Vrd helgatama, elgitama b. hõõguma, kuumust õhkuma ilm helgetäss (virvendab kuumusest) nakass vaśt sadama Plv; `väega hüdse heĺgetäseʔ; tuli `väega heĺgetäss ku palass Se
2. helkima, läikima nu̬u̬˽linaʔ, nu̬u̬ heĺgeti `õkva, nii ilusõ `oĺliʔ Krl; lumi kõ̭iḱ heĺgetäss kui na kibõna pääl omma Se

elukas1 elu|kas (-o-) R eP M, -kass Hel San V(-śs Se), -gas Kuu Vai Khk, -k Rei Kod MMg, ellu|kas Khk Mus, g -ka (-ga Khk Rei); elu|ka, -o- g -ga Vai
1. (veider, vähetuntud või suur) olend a. (kari)loom; putukas jm Näin `metsäst üht elugast tais `olla hunt Kuu; kas `sarvipää eluku ka one teil; `lastel oli siis neid eluku pääs VNg; Aja elokad (veised) kodo Jõh; mis elugas see on? ah, see oo ju siil Khk; `painaja `olla ond niisugune, et `muutand end köigiks ellukateks Mus; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud Pöi; mes ta enesest sükab, kas oo mõned elokad kallal või Mih; siatigu suur libe elukas Ris; `taimedel elukad sies VMr; kui eläjälu̬u̬m kasvab, `ütled one üvä suur elokas juba Kod; `vaate miands elukass `lauda `mü̬ü̬da jooseb Hel; ma näi mõtsan ütte esi˽sugust elokat Kan; ka määne siin elukaśs om! vagõl vai huśs vai Se b. pej (pahandades) kui [loom] tegi paha siis `üeldi: küll sie on elukas vast VNg; [loomale] sa igavene elukas, saad sa `välja ajast Krj; oh sa sääse elukas küll Hää; oh sa elukas, kus sa lähäd KJn
2. (inimesest) a. elanik; (suurekasvuline, tähtis) inimene; (ameti)isik ta (mõisnik) `kutsus `Viimssi elukad kuni `neljateist`kümne `aastast [hundijahti] Jõe; noh, `pruudimajas veräv `kinni - - [küsiti pulmalistelt] mes elukad tei olete ja kus te tahute `tulla Kuu; Täma `naine õli `nuoreld `suure `jõuga - - `üöldi et küll on vägev elokas Lüg; vana mere elukas (meremees) Hää; suurem elokas – siis peab `jälle küitobone olema; krahvid, need olid `kõrgemad elukad Juu; üks elukas läks siit jalgrattaga läbi Kad; suured elukad, kas need `tahtsid [last] imetada Lai b. pej (pahandades) mis elukas see on (inimesest) Jäm; Mis eluk sa oled, et sa kiriku äi taha `tulla Rei; või mes elokas sest (lapsest) ühökorra kasvab Mar; si̬i̬ (tüdruk) one jo vana elok, kana`varvad silmä jäären Kod; suur elukas, kas see (laps) vel tahab `oida Plt; kagoss õge elukass veli, midägi ei taha tetä, laesapoolik Hel
3. (asjast, nähtusest) Kui `kiegi õles tädä (tuulamismasinat) `kuskilt `nähtki küll see õles imeständ, et midä elokas sie on; Minu isäl õli `rindu all elokas (kasvaja) Lüg; `enne `muiste keind kodu`keijad ning `söuksed elugad Khk; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; `räimevõrgud olid penedega `enni vanasti - - nüid nisukesi elukaid enam ei ole Rid; tä (kasvanud teradest leivataigen) `apnes nii`moodi ära - - üks vedel elukas Kul; kui ta (orasheina juur) mulla piale jääb, kohe akkab uueste `kasvama. see oo sehuke elukas Tõs; nägin, pikk elukas `oĺli, lennätes läks, tuli `oĺli taga `mitme jorgulene (pisuhännast) KJn
Vrd elajas, elakas

emandakene dem < emand a. (austavalt, meelitavalt) `kulda emändäkene Vai; õle kaĺlis emändäkene, tule ja anna `mulle Kod b. (pilkavalt) `eiga sie viel emanda ole, sie one vast emandakene VNg; oli üks veike emandakene Trm Vrd emandikene

enne1 `enne R SaLä Vll Muh Hi spor L, K I spor T; enne Sa Muh hv Hi, spor L K I, M T hv Urv, Har(-eʔ), i- ?Hel V(ińne, -eʔ); (j)en(n)e-, jenõ-, `jenne- Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt `Enne `metle, siis `ütle Kuu; laiad `ambad, kolm neli tükki. lapsel need `enne tolad Käi; `enne lää ma `mõisa `luudi `viima, siss räägi sul edesi Hää; [pruudil] `enne `pańdi tanu pähä, siis põĺl Amb; `enne teevad tü̬ü̬d, siis tulevad `sü̬ü̬ma Pal; enne `vihtsiva mehe, peräst `vihtsiva naese; kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele Nõo; inne sõ̭nudaʔ, peräst laulaʔ Rõu; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess, siss höörütedi lajaʔ `häideʔ Vas
2. (teat ajast) varem(alt), aegsasti; kiiremini et `saavad - - siis `nendega (võrgukudumisega) `valmis, et `enne ku `teised Hlj; mine `enne kut pärast (pigem varem kui hilja) Khk; kaer `tehti (külvati) ikke kõege enne Vän; ma tulin enne kojo kui sa Koe; `enne võt́tis [kakud] `väĺlä kui leevad Pal; mõnel oĺlid juba `enne `ammugi `vaĺmis `tehtud [suririided] KJn; [naine] pidi kolm `aastet noorik oleme, es tohi last olla enne Krk; nakame `võitu `ju̬u̬skma, `kaeme kumb `enne saab Nõo; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde Kam; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; kurõ vaśt tulõva˽kõ̭kkõ inne Plv
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sie `varguse lugu on küll `enne`kuulmata; Nisikesed teud on siinpual`kandis `ennenägemata Jõh; Kes seda `enne kuuld ehk näind ~ nähend et `mihklini tehasse `eina IisR; kui oleks `enne `tεεdand Ans; `enne natuse aja eest Khk; jääb jälle kaks vana inimest, kut ennegi oln Muh; ma ei ole sii `enne keind ega sii `enne olnd Kir; paar `õhtad `enne [uppumist] nisukest nuttu old mere pial JõeK; `enne käisin sial, enamb ei käi VJg; `enne ajas ebo kua siin nukan Kod; kes enne om sääl talun `ti̬i̬nin Hel; mia lätsi enne `sinna, temä `olli vil `sanna minemädä Nõo; seo kotuss oĺl jo enne minu kotuss Ote; ma inne olõ õs vi̬i̬l kühmähki nii Vas; ma˽käve inne reheh Se
4. vanasti `enne sai `souetud `paatiega Jõe; meil oli `roikist `enne `aida Vai; enne‿s ole ju `sahka koa mette Muh; ühnä enne siis `lasti veel see põhk kõik `ringi pöördä [vartamiseks] Var; `lät́lased `enne olid alati sii laadal okidega Aud; `enne vanal aal sai kõik loomise moa `tehtud Kos; kilimit on sie, kellega mehed `enne `külvasid käsitsi VMr; kõege `enne olema rehetuba pime olnud Pal; enne olid naistel pool`suapad, meestel kammassid Lai; siss nad `enne kõnelasid ku mea poesike oĺlin Vil; enne visati [looma] pääaju mińemä Ran; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; inne vana `keiśri `aigu, käveʔ sańdikõsõ˽kot́t säläh Vas Vrd ennel
5. pigem(ini); meelsamini `Enne loppeb `pergus tuli kui `purje`laevas tüö Kuu; `enne tule `siie `ennegu `sinne `lähte VNg; enne ma võtaks selle kui selle Tõs; enne saab ike küllä küĺlest (rikkalt) kui näĺlä otsast (vaeselt) Hls; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää; ma anna tõise inimesel enne ta ilma, ku ma siul anna Krk
II. prep (ajaliselt) varem; (millegi) eel `enne pühade on `muidugi igaühel tegemist küll Jõe; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist) Lüg; enne rugiküli sai odra õsuda Mus; põle `aega enne `surma vessata külite Muh; kui kaks nädalit `enne jaanibäd üks ilus vihm sajab, kõik on `süia saand Rid; `enne `vihma akkavad tuule iilid `käima Jür; Einale akati nädal `enne `jaani Amb; sie oli enne minu Kad; `enne kukke juba üleval Lai; enne okki olli kedervaŕs Trv; mea enne siut tulli Krk; [ma] olli enne `tõisi söönu Nõo; mul oĺliʔ inne latsõolõkit `väega˽suurõ˽valuʔ Urv; enne päävä jumaladõ minekit; `koŕsna `oĺli meil enne suisspühi `pühḱmäldäʔ Har; vanaesä oĺl inne minno ar˽kooluʔ Plv; ińne sedä `aigu oĺli ao `tõistõ Se
III. postp (ajaliselt) varem – PJg Ris Kei Amb minev`aasta ei oln näha [marte] aga seda `enne käisid Ris; Ammuks obune küńni loomaks sai, seda `enne olid ikka ärjad Kei
IV. enne ku(i) ~ kut konj enne seda, kui ma‿p saa `ennekut pühabe ükskord `sönna Khk; ennekui katust akatse tegemä, pannase roovid `piäle Tõs; ma `teenisin mõisas kaks `aastad, `enne kui mehele sain Amb; [keetmisel kapsaid] ei segatud sugugi, `enne kui `vaĺmis on Pal; mitte ma‿i liigu siist koheki, enne kui mu viiäss Nõo; `enne ku sa [kapsastele] `suurma pääle panet, `t́siuka `küĺmä vett Võn; siss es lastaʔ [pulmarongile teed lahti] inne kui siss pudeli `viina ańd; sala pini iks purõ inne ku hürähhäss Rõu Vrd ennegu
Vrd ennem, enni1

erevält erksalt lammas vaśt erevält `õtsa nõnnagu `nõula Kod Vrd ereväss

erkama `erka|ma, -da R(`h- Kuu; -maie Lüg), ergata Trm; `erkämä Jõh Vai Kod/-ŕ-/; `herkämä, nud-part `hergänd Kuu; `ergämä, erätä Kod; ipf (sa) ergassid Pal; nud-part erganud MMg
1. (unest) ärkama no eks sen kisä `pääle `hergänd siis ne vähikäsed `lapsed ka üles; `Erkas varakuld `päivägä `rinnu; `herkaga `lapsed kell o juo kuus Kuu; sa õled `ninda laisk et `tahtuses `tõrvasse `suitsu `perse `lassa, siis ehk `erkad Lüg; [läänetuul] vei `uopis Agaja `nurga taha ku `erkäsimmö üless [paadis] Vai; nüid `eŕkäväd magamass; eräsin jo esimese kuke laalu ajal üles; ku üles `ergän, ei tule enäm uni; mina ei õles eränud, kuda sa eräsid Kod; mil aal sa ergassid Pal
2. fig Peräst vast `herkas (taipas), ku oli juo `toise `piirist üle mend `heinä `niitäjes Kuu; sie `erkas `mulle `miele (meenus) VNg; ovost `piitsaga lüöd, siis `erkab kõhe Lüg; lilled keväde `eŕkäväd Kod; Mina põle kellegi erganud (usklikuks saanud) ing MMg

esimest esimest Var Mih Khn Aud PJg Hää Hag JJn Trm, -ist VNg
1. esmalt; esimesena esimest oli kaks inimest kuh́a `otsas, pärast üks; esimest näd (vaenuköis) läksid sis sedasi, pikalt, ja siss lõid laiale Aud; räägiti kuidas see kool on kõege esimest `siia asutud PJg; `katsus kohe esimest, et ta `kaloo·si sai JJn
2. esimest korda mina nägin esimist vast `moisas neid (rehepeksumasinaid) VNg; `võtsi esimest alles `toitu Var; Eele `mindi `oostõga esimest üle mere Khn; Kaariti esimest läbi ja teist ka, kudas `villa `oĺli või `aega jakkus Hää; nüid mina esimest tulin arsti `juure JJn; Sial saana ehituse juures nägin esimest kuda käsitsi laudu lõigati Trm
Vrd esimeseks

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

igäväne igävä|ne Plv Räp Se/iǵ-/ Lut/ji-/, g -se Kuu Kod; igäväi|ne g -se Vai
1. igavesti kestev, püsiv nied `asjad on igäväised Vai; asi oo nõnna kõva et, igäväne kõhe; ni̬i̬d vanausu `siädused, kestäväd põlvess põlveni vaśt, ja igäväse ajani Kod || pärast surma jätkuv igäväne elo Kod; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (intensiteedisõnana) päris, täiesti, väga; hiigla-, tohutu kui siis merepuold tuul on, siis tegeb igäväsed [jää] `krunnid Kuu; inimene teeb ise enele igäväse õnnetuse; igäväne ärä `koltunud apu köŕt Kod; aga sõ̭ss tulnuʔ üts igäväne suuŕ must härg Plv; mis‿sä videlet, igäväne loogõruśs Räp
3. (hüüatustes; sõim) oh sa igäväne aig nüüd vast Kuu; iǵäväne tõbrass ~ t́siga Se
Vrd igavene

ihkama2 `ihkama, ihata igama, kestma si̬i̬ (nõu) `ihkab vaśt minu pääväd küll ärä Kod

hiir1 iir g iire Sa Hi(h- Phl) L K I hv M, T(g -õ San), iiri spor S L Ha Jä, Pil Trv; iiŕ g iire M V(h-); eiŕ, eir g eire, pl iiriʔ Lei; `iir(e) g -e R(h- Kuu) (hiirt märkivana kohati uuem sõna – S, spor L Ha, T V)
1. hiir; hiiretaoline olend [kass] koe `juokseb `sinne, kus `enne on iird saand Jõe; ei tea kas oli rotta vai oli iir Vai; suured iirid (rotid) on sügise nabrade all Pha; `palju `iiresid, `iirdel tuleb `mürki `anda Käi; nee punase seĺlägä, öödid seĺläs, nee oo iirid, põllal eläväd Vig; enne olid rotid kõik. nüid `ütlevad iiris vähämid Kir; teine oo aĺl, teine pruun iir. [kass] `pruuni iirt ei söö Kse; kaśs mäńgib suure einarit́sikidega `jusku iirtega Saa; äkilene `aigus - - [lehmale anti] iiri sitta ja lehma `piima ja seina vahelt teri, mis oli ravamisega jäänd ja püśsi`rohtu JJn; iire listitud vili VMr; kui paĺju `iiri on, siis tuleb näĺja `aasta Iis; iirte aagud; kat́t käib `aita iirile; küitselg iir kis kot́ta lõhub Kod; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; iire elävä urun Trv; ku iire rõugu `pääle teeve pesä, siss tule õhuke tali, ku iire `paeve sügävess, tali tule külm Krk; Verevin om kõik rotid, suured ja `väikset, nüid vaśt noorõmbat kudsuva kah iires Ran; hüä lõḱs, nigu hiiŕ liigahut, nii um plõḱs Rõu; `paprõraha oĺl hiiril nigu tsagõhhõʔ tettüʔ Vas; [mesipuul] ku oĺl suuŕ mulk, tsusate `sisse kuusõ ossakõnõ, hiiŕ `peĺgäss kuust Räp; suuŕ hiiŕ lehmä säläst aja `karvu ja `lambal `villu Se; `lindaja hiiŕ (nahkhiir); lammõsko‿iʔ hiireh (hiirvaikselt) Lut || `hiiri `püüd́mä (ringmäng, kus ringi sees asuvat mängijat – hiirt – püüab kätte saada väljaspool ringi asuv mängija – kass) Se
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Suges pää ja lettis `iuksed õli kõhe ku `iiresaba taga [vanal naisel] Lüg; Elu ia nigu `iirel `viĺja `salves IisR; `justko `iire `korvad on `erne palod se `aasta Vai; pisiksed tilloksed nago iirikõrvad lammastel Mar; nõnna pienikesed porgandid ku iiresabad Kod; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil (valutab veidi ja süda on paha) Plt; [mära] sai ilusid `varssasi, nigu iirid olid, `siuksed aĺlid, mustad jut́id seĺlas Pil; [porgandid] peenikse nagu iire ännäkse Krk; küll täl om ilusa peenikese `amba nigu iire `amba; rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun, elä nigu vana iir jälle Nõo; ma tuĺli siiä˽ku hiiŕ lausa pääle, mis ma siist saanu olõ, puha tü̬ü̬ ja vaiv; [mõni inimene] taa‿m võhl nigu hiiŕ Vas | (puhkevaist lehepungadest) `pissed lehed nagu iire kõrvad Tõs; kasel `veiksed lehed nagu iirekõrvad Kod; kase lehe om iire kõrva suurutse Krk; puu lehe ommaʔ jo iire kõrva suuru Krl; mõtsah jo lehekäne hiirekõrva suuruʔ Se b. (mõistatused) üks iir ja kaks saba, `pastel king ja `paelad taga = pastel Jõe; `iire tie käib `ümber tua = kattusse `räistad `tilguvad Lüg; Kera ees, ora taga, iire`kelder `keskel = kaśs Mus; Iir lääb `auku, saba jääb `väĺla = võti lukuaugus; Üks iir, kaks saba, vana pastel, paelad taga = pastel; Üks iir, kaks `ända = pastel Han; iir lääp `urgu, kaits kuĺlust om kaalan = mehe suguelund Krk; Kerä iin ors takan iire keller keskel Urv c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Ega hiir `vilja`kuhja ala ära ei sure; Ega `hiirigi sure `vilja`salve; Tänä sai `mustika suppi, neh sai `hiire `korvast ärä (esimest korda maitsta); `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg (kuulujutt paisub rahvasuus) Kuu; Iir on mend sitta`kuormaga läbi, jättäs `mulgu `lahti (hammaste väljalangemisel on suhu tekkinud tühik) Lüg; jumal on iirid luon, aga ega ta põle kiiret luon Ris; aista õige iire oru siis suad targema aru VJg; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk (mäng) Se; hiireʔ `piidsväʔ `hiussin, täiʔ `haukvaʔ habõnin (vaesest inimesest) Lut | Midä `iirtel viga, ku `kassi põle kodo Lüg; Mis iirdel viga pidu pidada, kui `kassi põle kodu Han; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv | Magaja kaśsi suhu iir ei joose Hää; ega iir magaja suhu ei joose Ann; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ega magaja kassi `perse `iiri ei joose Hls; ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; laisalõ kaśsilõ joosõ õi hiiŕ `suuhtõ Se | (mahajäetud elukohast, tuisanud teest jne) Ei siit pääse läbi iir ega aragas Kuu; Majad `tühjad kõik, ei `iire ega araka `jälge `kuskil IisR; pole sii iir ega arakas kεind Khk; sealt saa `keegi `sesse, iir egä arakas Mar; [tee] nõnda `ummi, et iire `jäĺge es ole ehen; si̬i̬ maja om iirte üpäte ja `kasse karate Krk | minul ei õle küll `üste iirt egä arakad (mingit varandust) Kod; edimen saa iki iirtel arakil (ebaõnnestunud tööst); põld om `põuden, ei ole iirtel egä arakidel midägi `saia Krk; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp
3. hiirt meenutav moodustis (hrl näol) Laps kui `sündis, siis üks puol õli `iirenägo, `iiresilm (väike punnsilm) Lüg; Mehel oli iir mis iir näu pial - - Ema kui oli `raske`jalgane, nägi iirt ja `ehmatas ja vot `süńnitaski `iirega `lapse IisR; Iiremärk (karvane laik nahal) Hää
4. hrl pl kõva tükk lihas või rasvas rasva iirid, neid on looma `rasvade sihes, allid natused - - nee `loodud `rasvade `sisse Khk; soolikide seen omma˽ka iireʔ; `hõelass rasvass `pańti rasva hiireʔ. rasva hiireʔ omma˽säärtse˽sinidse˽juṕiʔ Urv
5. (tikand) [särgivärvlil] `üüti iire tieradad, siis nisukesed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad

hilja1 iĺja (ilja) Sa Muh Rid Mär Var Tõs Khn KPõ I Plt; iĺjä Tõs Kod; `ilja R(-ä Vai) ?Jäm Ans Hi JõeK Amb(ls), h- Kuu Phl; `iĺja Hlj IisR SaLä JõeK Iis Trm Kod; iĺla Khk Kär Kaa Lä PäPõ Ha Tür Plt, -ä Rid KJn Trv Ran; `iĺla spor Pä, Ris Juu Amb VlPõ Hls, -ä KJn Trv Krk; illa spor Lä, PJg spor Ha
1. hilja; ant vara Paremb `hilja kui ei `millalgi Kuu; `ilja on, aga ei `jaksand `tulla varemb Vai; Kus sa nii ilja änam lihad, teised magamas Pöi; kana paneb vara magama. inimest panevad `ilja Käi; nee o eenälest, kis muud na iĺla köib Vig; tänabu akkas rohi illa `kasvama Ris; sügise on ilja `kangesti viljad viel väĺlal Hag; `iĺla kiriku, vara `veskele, soab ruttu tagasi Juu; iĺja`võitu sai `pandud `kartulid maha JJn; mis sa iĺja `öösse kolad siin Lai; ommuku vara ja `õhtu `iĺlä `tõmbass tü̬ü̬ man Krk; hilja peale ~ poole hilja(ks), hiljem(aks) Merel `käüdi ka `aeva `hilja`pääle sügüsül Kuu; `aiga `lähte jo `ilja `pääle VNg; Papil põles `ööse ilja peale veel nii erk tuluke Pöi; tä tuleb illa peal kodo Mar; vili jääb iĺja `puole korjata JMd; rükkid jäed iĺjä `piäle tehä Kod; `rohkemb sügise iĺlä pääle, siss om noid tumedit `ilmu Ran | sügise illa poolt (hilissügisel) Rid Vrd ilda1, hiljaku, iltsõhe || hiline, hilis- `Ütlesime teistel, et oleme iĺlad (hilised) ja piame nüid teistest rutem `niitma Han; nii `kestis see traĺl iĺla `ööni Rap; läksime külasse, olime iĺja `õhtani sial JõeK
2. hiljuti `pikne vast `ilja loi ühe `surneks Jõe; illa oli nähä, kus tä ikke sai siss Mar; `setverdi mõet tuli ilja Kos; ma nüid iĺja veel `eksisin ära Lai; meil olid veel iĺja käärpuud alles Plt; popsi nime tuĺli alles `iĺla SJn; sii olli `iĺlä alle, ku ta siin käüs Krk; hilja aja eest hiljuti tihesti `kurdus lai käis oli, ilja aea eest kεisid [nendega] Khk; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; vanasti `kańti `pastlid - - kingad oo illa aea eest tuln Lih; iĺla aja eest oli Vädamu koht alles Ris; alles `iĺla aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma oĺlin `võeras pulmas KJn Vrd ilda1, hiljaku, iljalt

hiljasti iĺjasti KuuK; `iljaste Kuu; `hiljast Kuu Phl hiljuti Vast `hiljast tabid sia, juo liha `otsass Kuu; neid (sarju) oli viel iĺjasti siin meie `küinides KuuK

hiljem iĺjem (ilj-) Khk Muh Var Kos JõeK(`ilj-) Amb I, iĺl- Kaa Rid Vig Han Mih spor Ha, Pee Äks KJn Vil Hls; iljemb VMr, `i- Lüg
1. hiljem, pärast(poole) ma `jõusin `sinne `iljemb kui sinä Lüg; puu`vaangaid oli koa ennem, iĺlem tulid sauest `vaangad Mih; kui kanarbik `õitses ladvast, siis `tehti rukis iĺjem Amb; kevade on lodu pial vesi, iĺjem suve `piale kaob vähemale Lai; tuĺlin kiige iĺlem `sü̬ü̬mä Vil Vrd ildam, ilisem, iljamb, iljemal, iljemalt, iljemast2, hiljemini, illema
2. (atribuudina) hilisem nüüd vast `tuissasse üles. sie on siis `iljem inimine Lüg; täna `olli iljem aeg Muh

hiljute iĺjute Khn/-õ/ Kod, `ilj- spor R(h- Kuu; -o- Vai), iĺl- JJn hiljuti kävi vast `hiljute meil Kuu; mu isal oli küinarpuu. sie oli viel iĺlute alles JJn; aŕjuklased õlid vi̬i̬l iĺjute, üks kolmkümmend `uassad tagasi Kod

hiljuti1 iĺjuti (ilj-) hv S, Mär Kir Var Kos JMd Koe VJg spor I, `ilj- Lüg IisR, iĺl- spor L(-o-), Ris Juu JMd spor VlPõ; illoti Mar mitte ammu vot mina vast `iljuti `püksisi akkasin `kanma IisR; iljuti kut käis veel `väljas töös Ans; [veski] iĺluti küll alles `joosis, aga nüüd oo võĺl `katki Mih; iĺjuti alles käis meil Koe; `palvemaja `oĺli vi̬i̬l iĺluti alle Vil Vrd hilja1, hiljaaegu, hiljasti, iljati, hiljute

ill|pill küll on vast illpill plika VJg Vrd hellpill

ilmama1 ilmama Jäm Kaa Phl Ksi Lai KJn SJn Pst Hel Nõo Räp, `i- Jõh Kad VJg Nõo (intensiteedisõnana) väga; ilmatu `ilmama suur Jõh; (suur) ilmama mets Phl; sie poiss on vast `ilmama loigaŕt; küll sel mehel on `ilmama `palju nodi Kad; ilmama ilus nu̬u̬r preeli KJn; nigu ilmama müräk Hel; keeletu meeletu, `ilmama tark = pässerm Nõo Vrd ilmamaa, ilmamata

hirre|vigel = hirrehang irre vigel `oĺli vaśt süĺlä piḱkune, otsan ravvast arud. nońdega `aeti irt edesi, kääneti katele poole Ran

hitse itse g `itsme Kaa spor Pä, Sim spor TaPõ(n `itse Ksi Lai), VlPõ M(n idse Krk), `itskme Sim Lai, `itskma San; pl `itsmed hv Lüg Khk, Pai Koe spor I, `itsed Pär Rap, `itsked Lai, `itskeʔ Võn; itseʔ g `it́skme Krl; itsa g `itsme, `itskma, -e M(n idsa Hel), `itsma San; idsa g `itskme T(g -a Kam Ote, -õ Ran Võn, `it́skme Ran TMr Kam, `it́sme Kam), `itsme Krk; (h)idsa g `(h)itskma, `(h)itskmõ V(g `itsmõ Lei, `h- Lut, `itskme Lei; pl `itsmäʔ Lei; n `hitskma Kan); `itskm|ass g -a San
1. hitse a. hrl pl külvirinna äärjoon `Enne `külvamist `vääti `itsmed `põllu `pääle Khk; tõmmati üks itse - - enne kui `viĺla küliti Vän; Mõned panevad ka `itsme `mäŕkimise jaos puu oksad püśti Tor; sa ei `oska `itsmeid vedada, `itsmed väga kõverad Koe; küĺvi rind on kahe `itskme vahel Sim; neli veikest `sammu oli kahe `itsme vahet Plt; Mõni ajas aŕkadraga `itsmed `sisse KJn; üits `itsme `veetev ta (õletuust või taskurätt kepi otsas) olli noh, selle `järgi itsat `veeti Pst; veets õle `itsmit sinna (mulla) pääle - - poodets `õlgi peost tükikse `kaupa maha Krk; tõene küliss, tõene vedäss `itskmit Nõo; Es ole `tõisi `itskmevedäjit käeperäst, siss tõmmaśs külija esi jalanõnaga `itskme Rõn; `hitskmaʔ ommaʔ jo `aeduʔ Har; `hitskmide `vaihhõlõ külvetäss Plv; Minneh vidi hidsand, tagase tullõh küĺv Räp Vrd ite3, its3 || (jutiliselt külvatud viljast) vaada et [külv] `itsmen ei tule Pst; vili om `itsmen - - üits tüḱk om paksult, tõine om ere; si̬i̬ külväp `itsmes, vahe vahel Krk; külvetäss `itskmile (kahelt poolt hitsme peale) vili. vili om `itskmade (keskelt tihedaks) lännu Hel; peĺlässi et, ma ei mõesta [külvata], külvä peräkõrd `itskmede Nõo; kesü om `itskmade külvetü San b. fig (lonkurist) Tulõ joʔ vana hitskmõvitäi Vas; Ku hitskmõajaja Räp; hot́ `hitskmõ vitäigiʔ, a õks miiśs Se
2. külviesi Kui külimees oma itsmega pöllusörva jöudas ja - - tagasi läks, löi ta jalaga itsme äärde mulla sisse märgid, nende järge pidas ta siis teise itsme vahet Kaa; olen külinu mitu itsed Hää; mind `käśti põllupääl `itsme vahet `käima minna - - miu jäĺled oĺlid siss kahe `itsme vahel. itse oĺli ütelda `mi̬i̬ter lai. ät́t külis korraga kahe `itsmel; kui `itsme `käijad es ole, siss `aeti obesega `itsme jut́id ette Saa; viis `sammu on `itsme `laius Äks; Üits itse maad jäi tühjäss Hls; `olli tu̬u̬ idsa ärä külvetu, siss nakass jälle tõist idsat külimä Nõo; üte peo idsa olli pu̬u̬l `ahtamp, vaśt kat́s pu̬u̬l `sammu laǵa; enämbide külveti iks kate peo `itskma `viisi - - idsa olli viis `sammu laǵa; `itskma piir ~ jut́t `veeti jalaga, ehk kongsiga Kam; Üts peotäiś visati iks veedike korale `poole ja tõne `hääle `poole `itskmede Rõn; ku `pääle `siimne `külvmist paĺlo `vihma tulõ, sõ̭ss lääväʔ `siimnekese `hitskmin piimäle Kan; `itskmõ ots om jäänü `külvmäldä Krl; küĺvi perämist hidsand; vi̬i̬l om vaia ütele `itskmõlle seemet Har; pu̬u̬l `hitskmõt um tühäss jäänüʔ; ka siiä hidsa (külvivahe) jäänüʔ – kiä koolõss; nigu `küĺbjä, nii hidsa Se; katõ `hitskmõga ~ kattõ hidsand ḱulbma - - gu pand sammu ni lask `siemend; üte `hitskmega `ḱulbma - - katõ sammu pääle hiit üte pio siemend Lut || ?lõikusesi ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas
3. tähis, märk `Läksin isäle `itsmeid panema - - puust `pulgad õlivad, sai maa `sisse `itsmed `püsti `panna Lüg; `Leike seemes on pisike ning ilma `itsmeid (rookõrsi, vitsaraage) panemata külirind äi paista Kaa; itse (pikk latt, mille järele aeti mõisapõllul vagu) Plt

ja rinnastav konj – üld
I. ühendav konj
1. (seob samaliigilisi lauseliikmeid ja samaväärseid lihtlauseid) `ninda ärgä ävis ja äviski Vai; kεisi metsa `püuti ja pöigeti läbi Khk; ta `niitis ja `niitis Rei; lapsed ikke `korjavad neid sine`lilsid ja toovad tuppa Mar; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; teenekord jäi `luogki maha, sai maha niidetud ja jäi ja jäi ja jäigi Amb; kosa isä emä one? - isä ja emä one saanan Kod; noorik jagaś sõss veime. `kinda ja ja suka ja ja, `ü̬ü̬kse ja ja `taskuräti ja Pst; sääl na `kuulduss jagelevet ja nägelevet Krk; pangi ja `tu̬u̬bri ja, ja `käśku ja ja kopa ja `luitsa kõ̭ik oĺliva puust Võn; lammõśs kõtulõ maahha ja naaśs vett küńütämä Se; ja ei ega mina `käisin merel ja ei `kartand Lüg; `kange tuul oli ja ei saand purjesi pialt maha Koe; si̬i̬ jäi keeletust selle irmu `pääle, ja ei tullugi enämp kõnelemist TMr; vesi väega `ju̬u̬skse ojan. ja ess saa läbi San
2. (lause v poolelijääva mõttekäigu lõpul) kehv aeg oli, tegid `törva, lubja kivisi pöledati ja Mus; `tuhlikotid ja `terved levad ja, ja liha singid [olid heinamaal kaasas] Muh; sügise sai tütär `mulda `aetod ja Mar; jaanitule `juures kiigutse ja lauldetse ja, tantsitse ja Kse; raiu [võsud] maha, pane tulesse ja, kui `tahtsid `saada uudis maad Amb; `lõngu oli jo perätu, `paklasi ja linatsit ja Trv; oĺliva kõ̭iḱ `nü̬ü̬rega ärä `aetu, punatside `nü̬ü̬rega kõ̭ik `käüsse ja, `ümbre kaala ja Võn
3. (iseseisva lause algul, seostades eelnevat konteksti) ja siss korralese tüdrik `estos teinep̀ol laua ja lõi sedäsi eese jaki õlmad laiale Mar; ja `siiski ma elan viel nõnna vanaks, ehk küll `rasket tüöd olen teind Amb; nigu vaĺl olõssi, ja toda‿i lubata `kündä ja seeniaani ei olõ künnetu ka üless Rõn; ja sis käve timä jäŕve viirt pit́eh́ ja armõdu `veiga iḱk Se
II. vastandav konj (seob tähenduslikult vastandatud lauseliikmeid v lauseid) aga, kuid vast olivad `oige `vaised ja nüüd tekköd omale kaik `uvved `uoned Vai; `paĺlu naised jäu pial ei niit ja kui niidid‿ss niidid päävä‿`viisi Rak; `meske ilos naene, ja mi̬i̬s – jumal paraku `valge silmägä Kod; meestel olli kaits `silku ja naeste`rahvil üits silk Puh; timä om joba siin `kõrgen mäe otsan - - ja sina vi̬i̬l makat Ote
III. eraldav konj või aga `muidu ikke üks ja kaks ja [lõhet rüsas] Vai; kolm ja neli part oli kõrvu Amb; katese ja ütese `lehmä meil olli Hls

jahmerdus jahmerdus g -e Jäm Jür Kad, `jahmerdus IisR lobiseja on vast üks jahmerdus, võtab et suu vahutab pias Kad Vrd jahmerdis || meeltesegadus Sedine jahmerdus tuli `pεεle Jäm

jalg-jalalt
1. aeglaselt, sammu [käies], lühikeste sammudega `Kõnnib `ninda areldi, jalg-jalalt Jõh; va sańt tee, peab jalg jalalt minema Mar; kolmsada `versta tule jalg jalalt, `ku̬u̬rem piäl kolmkümmend `puuda Kod; [hobune] läit́s jalgjalalt oma `tahtmist `mü̬ü̬dä Krk; ku ma jalg jalald lähä, vaśt ma siss käi ärä Nõo Vrd jalgsi
2. samm-sammult mul om tu̬u̬ mõts jalgjalalt läbi käüt. sääl ei olõ üttegi kotust, midä ma ei tiiäʔ Har
Vrd jalg-jalult

jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId Jä ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-kõ]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId Jä ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) Jä(juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eL
I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)
1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote
5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr
II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema

joul n `joulu VNg Vai; g joulu SaLä Emm Rei Han Ris JõeK Ote Krl Har Se, `joulu Jõe Kuu Hlj VNg Vai Jäm Ans Hi(`joulo- Phl), juulo Vas sag pl
1. = jõul(ud) `joulude järel on kaepäev Jõe; `ennemb `aesta `lehmättä kui `joulud `ilma `muiatta; `joulust jo mies johugi saab; sia pää `keideti `joulul; Siis oli varestel, kajakujel ja `tiirujel vast `joulud, kidu `süüä `tarbesa; siis ühe`korra `joulun `läksimme `tantsusse Kuu; nelibül on kase pühä, `joulul on `kuuse pühä Vai; `joulu emabä (3. jõulupühajärgne päev) Ans; Toomas toores mees toob joulud, Andres ous mees annab joulud, Nuut liivapulk viib joulud Emm; `joulust oli kuus nädald `küindlabäse, `mihklist kuus `marti, mardist kuus `joulusse Rei; joulu olli vanast taĺsipühäʔ Krl; jõulu jõuluajal – Vai Phl se `joulu olivad vast `pulmad Vai; vanad jõulud jõuluaeg vana kalendri järgi vana joulu `oĺli kat́s nädälit perän Har; uus jõul uusaasta uus `aasta one `uued `joulud VNg; kesknädälä oli uus `joulu Vai; vastsed jõulud jõuluaeg uue kalendri järgi noʔ omma jouluʔ kat́s nädälit varatsõpa ku vanast, nu̬u̬ omma `vahtsõ jouluʔ Har || kolmekuningapäev `kolmekuninga one `kolmandad `joulud VNg || küünlapäev sie oli `küündläjoul, `viimine joul Kuu
2. jõuludega seotud asi v ettevõtmine `roodest sai `tehtud, kutsuti `joulud, panime löŋŋaga lage, nee rippusid siis renni kohas Jäm; peremees töi vihu ukse taha, siis küsiti: kauaks töid joulud Mus; `taĺsi pühi tegevä `joulu – kuusõ ilostasõ arʔ; joul ommõgi śjo kuuś; kunas ti joulu tiit́, kas perämätse pühi vai Se

juht|sari hõre, suureauguline sari edimält `lasti vili juhtsarjast läbi, siss läits paksu sarja ala. juhtsarja põhi tet́ti toomõ pinnudest, juhtsarjal olliva nii suurõ kruudi, nigu sii tiku tu̬u̬s, vaśt kaits `toĺli Kam

jutu|eit lobiseja, jutukas naine On vast juttueit, kui suu `lahti tieb, sis `uoda `milla `kinni paneb Lüg; eks need jutu eided old, kes käisid jahvatamas [jutte] Lai Vrd jutumees

juurekene dem < juur1 ta oli päris `kuivand, põld juurekestki all Mär; näe juurek all joba Krk; nigu om mõni `väike juurekene, pane maa `sisse, vaśt lääp kasuma Nõo; ilusa tsõõriku kaali, üits juurekene all Ote; ku mul muud `sü̬ü̬ki ei olõʔ, siss ma jürä hainajuurõkõisi Rõu

juurikas1 juuri|kas g -ka eP(-gas g -ga Jäm Khk Emm) ? Vas; `juuri|kas (-gas Kuu VNg, -ka VNg, -ko Vai) g -ka (-ga) R; juuri|k g -ka Kod Trv ?Hls Lei(-ga), -ku (-gu) VNg Jäm Muh Rid Kod Hls Krk T V
1. (taimel, puul) a. (suurem või jämedam) juur; peajuur; juurt meenutav maa-alune vars [suvivilja] `leigeti `sirbiga ja kui oli madal, siis `kitkuti `juurikatega VNg; `laused kinnidaste selise `küĺge juurigutega; juurigutest ning `okstest punudaste `korvisid Jäm; kui raiutase `kaapsud siss ruŋŋid jäävad `kaapsu `küĺge ning juurigad jäävad maa `sisse Khk; Juurikas lihab [männil] otse moa `pöhja; Vana lehma liha nii `sitke ja köva kut juurikas Pöi; `aprilli lõpul on marja`põõsal juba kõik uued juurikad all, nagu `narmid täis kõik Tor; tedre madara juurikas pannakse viina `sisse, teeb viina nii punaseks ja ilusaks Juu; minu `aegas `kiskusime kõik `erned juurikatega `kahlu Tür; Kange ku juurik (ära külmunud; inimesest ja loomast) Trv; olli suur kolak kabelin - - siis ma jäi kõvass ku juurik [hirmust]; ka neil nii `puuduss olli, et kardule juurikit võtave Krk; kui puu maha `lõikad, jäeb juurik. puu juurik, õts, mes puuss maha jäeb Kod; aŕkadral `oĺli kaits `kurge kuusest, juurikuga `võeti väĺlä Ran b. juurpuu [laeva] `piidad kävivata `poigite üle ühest `puordist `toise. `juurikatega olivata `parraspuu küles; kui juba `suuremb alus - - nied on `piimi `juurikad; koverad `piida `juurikad VNg; lootsiku kaared tulevad kuusepuu juurikatest: puu saab `väĺla juuritud ja puud jääb ka `otsa, muidu juurikas ei anna `väĺla Tor; laeva juurikas ~ kambakas (laeva seina või lae toeks) Hää; juuritud jalas on `kasvand nii, ja kõberus suab juurikast `tehtud Hag; || alt järsem(ad) kaar(ed) laeva või paadi vööris ja ahtris pera `juurikas; `keula `juurikas VNg Vrd juurkaar || midagi suurt või jämedat `lõikas ühe juuriku `voŕssi mulle Kod c. kapsavars kabusta `juurigad `jäävad `aida ku `leikad [pead] maha Vai; `kaapsa juurikas pannasse ruuduss kasuma Vig; Kõver kui kapsajuurikas Vän; `kapsa juurikas ehk `kapsa töegus Juu; [kapsa] juurikid lapsed seid, `maiad juurikite piäle Kod; `kapsta juuriku tahva ärä korjata, maa tahap ärä tettä Nõo; lehmä˽jüräväʔ aian `kapsta juurikit Kan d. (seene) jalg; seeneniidistik `noaga sai alt seene juurikad ää lõigatud Mih; siene juurikad kardavad `külma JJn; kui `lõikad [võiseenel] juurika ära, kohe piim tuleb `väĺla juurikast Pal e. juurvili juurikad ~ juurigud, mis pole kenasti kasund juurvili, peedid ning Jäm; mullatasse juurikid SJn
2. (elundi) kinnitumisosa; (kehaosa, elundi) kinnitumis- või ühinemiskoht a. (hambal) `Amba `juurika `alle õli mädä kogond Lüg; Just juurika pealt `murdis [hamba] ää Pöi; ammas lagund ää, juurikas, va konts oo veel järele jäend PJg; `amba juurikad nõnna pakitavad Kod b. konnassilm jala pial, kõva juurikas sehes Var; konnasilma juurikad jäävad `sisse ikke Vän c. (küünel) kui juurika otsast enam edasi `kasvada ei sua, siis aab maha ja tuleb uus [küüs] Ksi d. sisekõrv `Kõrva`juurikas on `kõrva sies Lüg; nii vali eal et, kõrva juurikast köib valu läbi Muh; kõrva lest, lestast lähäb juurikasse Var; kõrva juurikas on kõrva sees, siin tagapool külles. vanad inimesed `ütlesid, et kõrva juurikas valutab Plt e. minul tulid `juuksed `keige `täiega ära, mul ei ole `juurikugi pias VNg
3. millegi alumine (jämedam või kandev) osa; vahetult millegagi liituv osa akkjalal oo peavihk, see peksetasse `easte otseks ja `siotasse juurikadest `kinni; lehmä sabast `jälle vaadetasse, et kellel saba juurikas tuleb `allapoole kantsroo koodi, siis see `olle ea lehm Mar; Anna taale (loomale) nina juurika pihta Han; saksamoa lammas, suur rammus ilma ännätä lammas, ännä juurikas mud́u Tõs; lehm pidi vajuma tümasse, saba juurikani oli sees; nina juurikas sial `silmade vahel oli Lai; [saarmas] `väikse `jalguge mükerteb edesi, ännä juuriku pääl `toeteb, siis `viskab ike edesi Hls || vastu pead asuv kõrva osa; kõrvatagune lõi kõrva juurika `pihta Tor; nudid `lammad, ilma kõrvata. vähäkene aga juurikid one Kod; kõrva juurikas on vasta piad; kõrva juurikas jäi valusast, kui kõva piaalune Lai; kõrva juurikid `mü̬ü̬dä anni üte `kukrus (andsin ühe hoobi kuklasse) Hls
4. fig peenis piab ia kõva juurikas olema, muidu selkad `lõhkuda ei sua Ksi; om küll ää juurigumis Krk || sehest sile ja `valge, päält kõva ja `kange, pögsin kasvap ja `persen juurik = pähkel Puh
5. fig (kangekaelne, väänik, sõnakuulmatu või laisk inimene) poja `juurika one ikke peris `juurika VNg; Küll on vast `juurikas, ei `kuule sõna; tämäl viel kaks `poisi `juurikat; obone ei lähe tulist, on laisk `juurikas; sie `juurikas ei akkagi tüöd tegemaie Lüg; Oh sa igavene juurikas (kirumine) Pöi; Ta on kõva kui juurikas (kiusu ajavast lapsest) Vän; vanapoisi-juurikas KJn
6. leivajuuretis leva juurikas `jäeti `sisse pisike puĺlike. kui seda ei old siis `pańdi aput `piima PJg; Jäta juurikast kah Hää
Vrd juur1

*jõnisema inisema lehem vaśt (vahtis) ja alate jõnisi, nagu mõni õlesi tämäle kallale tullud Kod

jänklema `jänklema Jõe JõeK Kad/da-inf `jänkleta/ vaidlema, sõnelema mis nad `jänklevad seal Jõe; Küll nemad vast `jänklesivad, ei tuld lõppu ega `tultki Kad Vrd janklema

järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b. (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid Vän
II. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme Krk
III. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

jönn1 jöńn g jöńni Ris Rap Juu Tür spor ViK, Kod, jönni Sa Vig Kse VJg; jönn g jönni Hi, `jönni R(n `jönni VNg)
1. jonn, kangekaelsus Jönn on jumalast `luodud; Tänä olen `ninda kohe `haiguse `jönniss, ei `tiie mes se samate on; Nää ku kanal o suled kohe pöhügällä, sie hakkab `jälle jo `haudumise `jönnisse sättimä Kuu; mida sa `jönnid üht`puhku, jädä oma `jönni järele VNg; sellel on `jönni küll sihes Khk; `jönni ning `punni täis Mus; Jönn aa vanam kut iidlene ise Emm; lapse `jönne peab vahest tagasi ka `vötma, laps peab `kuulama ka Phl; ma oma `jöńni ei jäta VMr; Küll sie laps vast tahaks `suada malakad, küll siis jönni jätaks Kad; jöńnvihaga inime Kod; jönni ajama jonnima tämä aja üht`puhku oma `jönni VNg; Räägi taale küll mis sa räägid, ta ajab ikka oma jönni Pha; mes sa oma `tühja `jönni aed Emm; küll seal ka seda jönni ajamist oo Kse; raud oli `pehme ku ta kuum oli, siis raud ei aand oma `jöńni VMr || siis oleme nüüd üht jöńni olnud (ühesugused) Kad
2. a jonnakas Tõist `niisikest `jönni miest annab ikke `õtsida Jõh
Vrd junn4, jõnn3

kaabakas kaaba|kas Vll Pöi/-oa-/ Muh L spor K(-oa-, -ua-), I, g -ka, -g|as g -a Khk Rei; `kaaba|kas spor R(n -ka Vai); kaaba|k Emm Vig, g -ga Jäm Khk, -ku Var Hää Saa MMg M TLä San Krl Plv Se, -gu Har Rõu
1. hulgus, kelm, varas; kakleja, norija mina `neie `kaabakuiega ei taha `käiä Lüg; kaabak `eetasse selle `kohta, kis joob ning prallib, p‿teeni ning äp tee tööd `kuskil Khk; Poiss akkab koabaka tegusi tegema - - suitsetab, joob, varastama akkab koa; Teab kust `söuke koabakas `lahti `lastud on, riiet pole `selgas, tööd teha äi taha Pöi; nüid lapsed o `metsäs kaabakus (üleannetuse pärast ära peitnud) Var; tohegi magama `eita, tulad `jälle mõned kaabakad Mih; see o kaabakas, ta‿i viitsi [tööd] teha, ta ulgob `ringi, kost ta saab kätte, sealt `tömmab Ris; käib nagu va kuabakas, kuub luabakille Kad; mõni `säänte keĺm, mis `keĺmi tege ja varasteb om kaabak Hls; va `mustlase rojo, tuleb siiä oma `pouslakin obest vaheteme, kas mõni neid kaabakid ei tiiä Hel; tu̬u̬ `oĺli kah üits pät́t ja kaabak, jõi ja laaberd, varast ja Ran || sõim Ma so kurati koabakale `näita siit (koerast) Pöi; mis saʔ kuradi kaabak, kas saʔ mõni inemeni Krl; kus om vast kaabak, rü̬ü̬k (lehmast) Har
2. endisaegne sõjaväejooksik seitse kaabakast tulnd `siia, `kirvega ehitand maja üles Vig; inime(ne) kes ennäst ää `peitis, kui `numri `võtmene oli, see oli kaabakas Tõs; `Nurtu maa pial oo kaabakad eland, kes soldati irmu eest on saand ära põgeneda, oind ennast `metsas PJg; kaabakas jooseb `metsa ja tahab salaja ära `olla Tor
3. tont, mardus – Kuu
4. kaabaklus tege kaabakut `ilma `mü̬ü̬dä Krk
Vrd kaabask, kaavakas

kaar2 kaar g kaara Hi hv Tõs, Saa hv VMr, Kod MMg Pal Kõp Vil eL
1. suvivili, kaer vanal ajal olid `ühte `seltsi kaarad Rei; kaar lükib Saa; vahest `kaara sai leigata, lumi oli maas VMr; kaarad o `ripsmen; ku uavadel paĺjo `urve küĺjen, siis suab `kaaru; kaartel ja `õtrel one keded; üks kaar oo vene kaar ehk lipu kaar. vene kaara `ripsmed on ühele puale ja muakaara `ripsmed on laiali Kod; kaarad `seisid kava põńnin MMg; kaara pööris Vil; ütelihige kaara Trv; üte lakage kaar; kaartel om `lipne küĺlen Pst; kaar olli ütelnu, `antke mulle ka sõnnikut, ma aa lipu tare `arja siis; vanast ku varest änäp aava `urbe si̬i̬st es ole `vällä `paisten, siss olli parass `kaara `külvä; ku kasel paĺlu `urbi otsan, siis saap `keśvi, aaval – `kaaru; las süüvvä, oma karu, oma kaar; mustkaar, sõkal om must. maa kaara `mu̬u̬du; `valge kaaral om `valgep iva. ku `valmi saa, lää ruttu maha. `valgest kaarast tetass `su̬u̬rmit. `valge kaar ei `andvet nõnda paĺlu `vällä ku türgi kaar, aga ta iva olevet parep; obese lakage kaar; kullavihm kaar; mis sii `aasta kaar olli, sinna külveti siis jälle kaar, sii olli siis vanamaa kaar Krk; kaar külvä `porri, rüǵä tuhk`auda; kui lepäd olliva urvan, sis tetti `kaara; `valge kaar `oĺli edimäne, siss `tuĺli kõllane türgi kaar; kõllane kaar `olli, üte külle pääl teräd; kaaral olliva lipud Ran; kui pihl äedsess, külveti `kaara Kam; ku kaar kütüsse maa pääle külveti, siss `käege es ulate pöörusse manu; ku lepal tilba küĺlen om, siss saa `kaaru Ote; kaara kukat́si andass obesele San; kui toome `äitsevä, sis tetäss `kaara Kan; suurõ˽kaara `tahtava `varhra `külvä, `väikese kaara kutsutass nii kullavihm. nuid võit illatsõpa ka `külvä Har; kaar haud jo mako, pia nakkass `püürüst `väĺlä ajama Vas; vanast oĺliva meil kaaraʔ üte lihigaʔ, nüüd omaʔ kolmõ lihigaʔ, pööŕüśsegaʔ; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp; timahhava oĺl kaara suvi hüä Se; hõbõhhadsõ˽kaaraʔ, terä `pienüʔ, vahanõ, `kuorõkõnõ ohukõnõ ummaʔ `saaksa˽kaaraʔ ni `kaĺli kaaraʔ; vahadsõ˽kaaraʔ külbetäseʔ kon `puostõmb maa ni lahõ maa päle, timä suurt `saaki anna‿iʔ; suurõʔ `valgõʔ kaaraʔ. `püörüss um haragliganõ, um hüä väkev maa, `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu; suurõ˽kaaraʔ ummaʔ ütte`puuldõ `hõ̭ilaga kaaraʔ Lut || kaerapõld Loomad läind `kaara Rei; Lehmä ju̬u̬śsev kiimuge `kaara, sasive kaara ärä Hls; kaar om alle `ruĺmede, tõuvili rullits ärä Krk; vaśt käi mesikäpp `kaara Hel; kahru˽käviväʔ alati kaarah Plv || (söögiviljana; söödana) obene ohutab, tahab `kaaru Saa; kas vana obene `kaaru ei sü̬ü̬ (ka vanale inimesele meeldib hea asi) Ran; sulu siga, kae kui sa saat kaartega `sü̬ü̬tä, vahi kui lähäp tugevass Puh; kile jahu tetäss `kaarust Nõo || fig obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; laisalõ hobõsalõ piat piḱki `kaaru (piitsa) `andma Har Vrd kaer, kakr, kaur
2. Mitmete taimede nimetustes liitsõna esi- või järelkomponendina Ls jänese|kaar, kahe|kaar, karu|kaar, tuule|kaar, tuul|kaar, vares|kaar

kahjama2 `kahjama = kahjatsema1 ma `kahjan väga taga; Siis vast Juss `kahjand, nää kui `palju tüö`aiga `lähteb nüüd `raisku Kuu Vrd kahitsama1, kahitsema

kahvel1 `kahv|el g -li R(n -eli VNg) eP(`kahbel Mih, `kaahvel Khk) Trv Puh, g -le VNg Kul Mär Lih Kse Hää Ris Kos Ann Tür Koe SJn M(kahvel Hls); kahv|õl g -li Khn San; n, g `kahvli Nõo Võn Ote Rõn San(`kahfli) V(`kafli Kan, `kah́vli Plv Se); `kahv|er g -ri Khk Mus Pöi Muh Hag HJn JMd Kad Äks Ksi, -re Vig(n kaher) Aud PJg Tor Ris Rap Juu Jür JMd Ksi VlPõ; kahav|er g -ri Kod; ppl `kahlimi, `kahvrimi Muh
1. söömisvahend eks käsi, `sormed old ned `kahvlid. `kahvli `oltki majaski VNg; `kahvli pää, ruod, `aarad, laba Lüg; voda `kahvliga, ärä `kopraga süö Vai; `linnas süiaste nua ning `kahvliga Jäm; põle seal `kahlimi oln; kus muiste `kahvrimi `olli, piiru pilbas `olli `kahvriks Muh; ega `enni `neoksid nuge ja `kahvlisi olnd Mar; `kahvrel o peä ja arud Vig; `kahvrega tõmmati [paistekakule] ristid `piale PJg; `kahvel on kolme aruga Hää; pualtosinad `kahvlid VJg; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras, kahaver – miässe võõras Kod; süüb väitse `kahvlega Trv; vast es oleki `kahvlid, näpu vahele `võeti Hls; võta, sõge, `luśka vai `kahvliga, me‿sä käpäga võtat Nõo; Käsi oĺl viie haruline `kahvli Urv; olõ õs siss `kahvlit, es `taldrikku Vas; vanast olõ õs õigõʔ `kahvliʔ, sõ̭ss teti `säntseʔ `pilpaʔ, noidegaʔ kastõti kardohkit Räp; `kah́vlil na haroʔ, neĺli harro Se || fig aadama ~ aadama-aegne ~ isaema ~ isaisakahvel käsi, sõrmed [söömisvahendina] siis akketi `aadama `kahvliga `süömä Vai; mul isegi `aadama`aeksed kahavrid Kod; Söö seda, mis kätte saad isaisa kahvlega SJn; esä emä kahvel, si̬i̬ om kige ette kahvel Hls; `aadami `kahvli käis kõege i̬i̬st Rõn; vana aadama `kahvli kuʔ käpägaʔ võtat Rõu
2. kalapüügiriist [kui] `kahvel oless old `paadis, oless saand `aŋŋerjä kätte Vai; `kahvlega soab `lutsu `püida Kos
3. (eseme või asja osana) Esimene `kahvel [jalgrattal] on läbi Pöi; `kahvred ehk toĺlid (paaditullid) Aud

kaim kaim g kaimu S spor Lä, Mih JõeK spor Jä, VMr VJg Sim Iis Trm Äks Lai Plt Hls Krk Puh/n `kaimu/, g kaemu Muh Emm spor Pä, Ris Juu Kos JMd VMr KJn, kaemo Ris Juu Kos Kod, `kaimu R, kaima Rid; n, g `kaima VNg Lüg Vai; n kaem Juu Kos Trm
1. nimekaim õlima `kaimad, õlima ühed `Mihklid Lüg; miu `kaima vast `ilja `aiga üks suri Vai; ma sai kaimuga kogu Khk; Kaim läks siit ilmast minema Pöi; Koubi Iida on münu kaim Emm; me oleme jo kaimad Rid; `Villem alate `ütles: tere kaim Kod
2. sugulane; sõber; hea tuttav on tema vend ehk, seda `üiti `kaimust Vai; mo kaimud tulevad Pöi; Tulge kallid kaemud ka vahel mind `vaatama PJg; kas mehed vennad või naesed õed, siis on kaemud; poisid `ütlesid ikka tüdrukulle, et oh sa mu kaem Juu; me oleme ligidalt kaimud Pee; me vanad kaimud oleme, olime ühöskuas `kasvand VJg
Vrd kaimane, kaimas, kaimukene, kaimuksed

kala-
1. kala(de)st Kui liha liem, siis `liipa päält, kui kala liem, siis `kaapa `pohjast (kus rammusam) Kuu; `värski `räimi `pannasse `leivä `sisse, sie on kala kakk vai `piirakas; kalajahu tehässe, kalad `kuivadetta ja javadetta Lüg; Too kalalaga ning kasta leib `sisse Jäm; kalakakku `tehti ka, - - `tehti see `ööneks leib sehest ja siis `pandi kala `sisse ka, sedist `värsket kala ning liha leigati ka `pεεle `sönna Ans; kala`leiba `vötma (veidi sööma, sealhulgas kala) Kaa; Kalasuppi `tehti, `tuhli killud sihes, `soola ka; Kalajahu tehakse ja kala`rasva aetakse; Leva tegemise `aegu `pandi kalad leva `sisse, `küpsesid äe - -, `ööti kalaleib; Meil pole mitte kala `süĺti `tehtud. Kalasüĺt on kena küll, aavist ja tursast saab kõik see parama süldi Pöi; kalalagast `tehta `sousti; Kalalaga aa ea tuhlikörus. Mönes vaesemas peres polndkid vanast muud, kut elast tuhlistest ja kalalaast Emm; poiss söi koorit tuhlisid ja kalalaga Käi; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; Lihasuppi lipsi päält, kalasuppi kaabi põhjast Hää; silgusuppi `üitakse `rohkem kalasupp Kei; kala suppi kiädän. kiissa supp õli edemält; kalasuppi kut́sid vanass kala li̬i̬m; kalaleib one leib ja kala; `värskess kalass `kiätässe kala `süĺti; kala eli tuadasse `põŕsile, kui `põrsad ei sü̬ü̬. kala rasvass kiädetässe kala eli Kod; ma `kuulsin, et olema kala`süĺti ka `tehtud Lai; kalali̬i̬m sagenes ärä, vaśt ku kala keedäd Hls; ma esi tei kalapiirakut, panni leevä vahele `kiissu Ran; meil ku kalasuppi keedät, sõ̭ss üldäss: rõba mis rõba, a uhka um tobra; Kalust `võeti `keeti kala süĺt Rõu; ma olõ kala piiraket tennü Räp
2. kala(de) jaoks `Kalla `löüget vett kala`moldi, et saab kalad sulama Kuu; minega viel neid `viia, kui ei ole kala `korvi; kala`vardaga `küpsededa kalu VNg; Kala`kummi sies `oiti eluskalad. Kalakumm `sõisas `ankrus mere`ranna ligi vies, kala`kummil `piened `augud sies Lüg; kala`lahtmed on `tehtud louast, mis virvust `tehtud, nimedeste `sarjadeks; Pogradel (piirivalvuritel) oli kalaveerend `seltsis Jäm; kala kihad on pεεlt laiemad ning alt `kitsamad; kala sarjad `tehti korvi `piirgudest - - nönda kut korvi pöhi; Kalasarja pεεle kalti veri`soolas kalad; Kala`sarjade pεεl kalad `kuisid `ühesuguselt; kala öli piab `joodama, kui jalad `aiged on Khk; kala kiha kut toor, suur nöu, `senna `sisse `mahtus vakka kaks kolm kalu, kui `sisse soolati Kär; kalavarras ja pahl on `ühte`moodi Mus; Kalaoone oli kiviparandaga, sääl oiti kalakiha ning lihakiha; Kalakihase `pandi `talveks kalu `soola; Sätime kalatarjad üles ning paneme räimed tuule käde kuivama; Kalatari jähi palava pääva käde ning päike oo räimed ää kupatand Kaa; pihlapu puust kalapahla pani `uudi (voodi) `jalguotsa `püsti (luupainaja vastu) Pha; `Tuhli- [ja] kalakorvid, nee olid änamast ikka külimetused; Kala nõu oli suur vakane puunõu, puu vitsad peal, koan peal; Kalaait oli viljaaida `otsas, aru korral sauna `otsas; kalaputkud olid `pitklikud; Kala `püüsed `tehti kõik kodu, kedreti lõng ja kojuti võrgu-noodalinad Pöi; kala kessid o lõŋŋast kojotud; kala tari oo roegastest Muh; Kalaait tehta maast tükk maad ülemale, nukkade all ja keskel aa kivid, siis tuul saab alt läbi puhuda; Kalarasi aa vöirasjast suurem. Kalarasi panti kaalakotti; Kalarεεtsiga `toodi kalad rannast kuju Emm; Kalapahl on Kassaris üleni lestlik Käi; kalakessid, lõngast oo `tehtod, kahe`kortsest mõrralõngast Mar; kalad ja lihad, soolatsed kraamid oo isi `aitas, see oo kalakammer; mool oo kala nõu ja silgujärg sees koa Lih; kalapahladese pannasse kalad; kalatarjad põimitse `vitstest, kalatarjadele `pantase kalad `kuima Kse; sõitis kala `püistega mere `ääre Tõs; kala sump, `keskelt on `väiksi `aukusi täis, kalad `oitaks sääl sihis Hää; kala `püised – mõrrad ja not́id Tor; kalamestel oĺl küll kujutud võrgu linast kala keśs, mõŕts, sinna `pandi kalad `sisse ja `toodi koeo Vän; kalakoŕvid on pikad koŕvid, käivad paari `viisi Trm; kala nõud one võrgud ja rüsäd ja; kala kumm, kos kalad siden, `sinna `pańti elos kalad. kala kummid lavvadess testod, neli `pośti, lavvad `külge lüädud; kala varras, lõmmuss pi̬i̬rg, tehässe õts teräväss, sorgatasse läbi kalass Kod; Uugu (Hugo) tei esi kala kummi, võt́t üte tünni, laśk oherdiga lavvat täis `mulke Ran; nääʔ olliva nii jalg vai puultõist `korgõʔ, näit kutsuti kalasaaniss Räp; lavvost tett jalastõga kalasaań Se
3. kogum kalu `viimase `päivä`vieru `luomaga vois `saada kova pattaka [kalu], kui kalapank `luomale `langes Kuu; `kallaspapp sie `ääres, `kalda pääl `vahtis kala`parvesi Jõh; `kallaspappi nägi kohe, kui kala`parve tuli Vai; äkiste üks parv tuli, nii tihe kala pank Pha; Kevadeti olid vahest nii suured kala parved Pöi; kus kolmsada `mõetu `mõrdas oo, see oo siis nagu kala pank Muh; kui kala parve `pääle `trehväd, siss annab `väĺlä vedädä Ran

kale|vene kaluripaat (Võrtsjärvel) kale `vennit `olli siin paĺlu. kale `venne põhi `olli vaśt kolm `süĺdä (pikk); mutivene om suuremp ku kalevene, aga vähemp ku noodavene Ran

kangus s < kange
1. jäikus, kõvadus `kõrverätt one tärgeldet `kange, pese ärä, one `lörtsjäs, põle enäm `kanguss `kośkil Kod; sa sait `küĺmä, määri `lämmän lambi eliga, siss kaob ihust si̬i̬ kanguss ärä Ran; joba `kanguss kuńden Rõu Vrd kangõtuss
2. mõju, tugevus (vägijookide jm toimeainete sisaldusest) Ega jahud `ilma sigurita avitanned hüäst, jäid `lahjad, ei old `kangust neh `kohvil midägi Kuu; `Kusse `lahja on, sel `õllel on `kangust küll, paneb `purju IisR; see oo paras `kangus (viinast) Khk; olid nahad `puhtaks `pestud, siis akati neid `tammi panema, katsuti tammi `kangust Kaa; Sinep ja pipar oo `kanguse poolest üsna kibedad, maigust tunneb ää Han; naa kudas lubja `kangus oo, vaśt oo kõvadamad paed, `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; kohe tükk `aega ki̬i̬s, kõik si̬i̬ kõvadus või `kangus läks juba [seentest] ära Äks; õllel `kangust küllät Trv; siss tu̬u̬ umala vesi `panti ka `tu̬u̬bri `sisse, tu̬u̬ ańd õllele `kangust ja ai ulluss Nõo; umalit [paned õllele] ka manu, na `andava `kanguse Lei
3. jõulisus, tugevus; mehisus, vaprus vana all (hüljes) tema on oma `kangusega `väljas, temal on `jõudu Jõe; `juustes pidi ühel mihel keik kaŋŋus olema olnd Käi; kes sõjas oma `julgust ja `kangust `näitas, see oli ka `kangelane Lai; temä loodap oma `kanguse ja kõvaduse `pääle Krk; uma `kangusõga teḱk kõvva tü̬ü̬d Se
4. isekus, jonn, kangekaelsus, järeleandmatus Nii `kaŋŋust täüs, et kui hunt tagant söis, igä tagasi ei valada Kuu; pääst `perseni `kangust täis Hlj; üks on `kaŋŋust täis ja `tõine on `kaŋŋust täis, kumbki ei `anna `alle Lüg; Sie `ninda `kangust täis, et `kuula `kellegi juttu IisR; Mis kaŋŋust sa niid omateeda ajad Kaa; suur poiss äga‿p jäta `kanguse pärast `inkumist `järge Krj; `suurdus suretab, `kangus `kautab, `uhkus vötab `oopis ää Vll; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; Möni inimene on alati oma kangut aemas olgu asi öige voi olemata Emm; oma `kangust pruugid, mes sa jöhkardad Käi; oo jõnnikas, aab `eese `kangust Mar; ta oli va väänkael, `kangust täis, ei kuulegi mis räägitakse Mär; süda `kangost täis Ris; `Õigus igaühel, `kangus kahe vahel, `kangus kahe õlmaga Jür; `kangus `kautab ja nõdrus `nõutab KuuK; ei anna `kanguse pärast järele JMd; kes oma `jońni aeab, `kangust täis, sie on `kange`kaelne inimene Sim; `uhkus `tiutab, `kangus `kaatab, `ütleb vanasõna Kod; nutt tulep iki `süäme aledusest, egä si̬i̬ `süäme `kangusest ei tule Krk; kellekiga läbi ei saa, mugu aab enne oma `kangust taga Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; tuul om `kanguss süämen, tuu ei lepüʔ konagi ärʔ Krl; tä om täüś kanguist, süäme kanguist om täüś Se Vrd kangedus, kanksus, kankus

karlant1 `karlań|t g -di üleannetu laps, rüblik oli sie vast üks lapse`karlańt, ronis kaksiti sia `seĺga, asis kõrvad pihusse ja `sõitis; lapse`karlańdid `riastind ulga puid äe Kad

kartuli|supp
1. kartulisupp kui piimaga kardulisuìp, siis `tangu ei `panda, vaśt pannase, vahel lase `piuga nisujahu `piäle, et siis vedel enäm `tummis oo Var; `ki̬i̬tsimä kartulisuppi ja makaruĺlid ulgan Kod; `kartuli supi `sisse pannasse mõnikõrd `tangu, mõnikõrd jahu ja mõni kõrd keedetse peris ilma Äks
2. (vedel) kartulipuder – spor V `kartoli pudro oĺl ni̬i̬ʔ `kartoli supp Kan; kartoli suìp om tambitu kartoliist Urv; veteĺ kartole suìp `suurmidega Räp
Vrd kartuli|puder, kartuli|roog, kartuli|söök, kartuli|tükk

karutama karu|tama, (ma) -dan Jõe Kuu Hlj VNg, (ma) -ta Jäm, (ma) -da Khk; karo|tam(m)a, (ma) -dan Vai
1. segama, pöörama a. (heina, vilja) kaarutama `vihma sajuga karutadi `einad `ringi, `muidu lähäb maa `küllest `kollaseks ja mädanema Jõe; mina lähän karutama `luogu Kuu; siis karutasima `einad `kuivama ja akkasima `saatu tegema VNg; mie akkan `eini karotamma Vai b. liigutama, korraldama ahju aŕk, see millega tukkisid karudati; mis sa karudad, teed nii pailu `kirgi; `tuhlid karudasse ka kui nad märjad on Khk c. laiali, segi ajama Tein tua `kerda, nüüd `poissid `jälle käünd siin karutamas; Ku kabist `etsid midägi, valada et sa ei karuda segamiste `kaiki `asju `jälle, ma vast sättisin ilusasti Kuu Vrd kaarutama
2. põldu enne kündmist vedruäkkega äestama vedruga karudati ennem `mulda, `kisti segamini Khk

kauge2 `kaug|e Lei, -õ Har adv kaua, pikka aega ku˽`kaugõ mu˽`päivi vai ellu om; Hüd́sile tõmmati tuhk pääle, siss `saisi hüdse˽`kaugõ tulidsõʔ; taal vańgil ollõv pääväärt süüd, ta vaśt enämb `kaugõ ei eläʔ; no ei˽saisa˽`kaugõ rõ̭õ̭sk, hapnõss välläʔ [piim] Har; `kauge `aigu (kaua aega) Lei Vrd kauga, kaugu

kaugel `kaug|el RId eP(-ou-) M T Krl, -õl Khn Nõo Võn
1. a. ruumiliselt eemal, pika maa taga leheks `metsa `raiuma ka, äga nii `kaugel, εb jöva lühise päävaga `keiagid sääl Khk; vanaste oli kao `kaugel Mär; Lehulas oo paas koa [pinnasest] `kaugel, peal oo pehme maa Mih; me oleme rannast nii `kaugel, ei saa `silku ega kedagi Juu; kümme kuke `sammu `kaugel (väga lähedal) Kod; kel kõrvad piast `kaugel, see kaua elab Lai; `umbes pu̬u̬ĺ vakamaat `kaugel Krk; es ole `väega `kaugel, vaśt kümme `sammu Ran; oless ta vi̬i̬l `kaugel ollu, siin saman käe-jala man Nõo || järjestuses tagapool, esimesest kaugel miu lu̬u̬s om `kaugel `väege Krk b. kaugele, eemale – Phl Kõp Hls Krk kui `kaugel `ku̬u̬rma vead, siis on ikka kõied `ümmer `ringi Kõp; miul om `kaugel minnä, pikk ti̬i̬reiś mul ehen Krk
2. pika ajavahemiku taga (minevikus või tulevikus) Lööb täna `jälle nii `kiudu (kiudpilve), sadu pole `kaugel Pöi; vötame natike kannatist, `öhta `kaugel Pha; Võta natuke kannatist, lõuna oo alles `kaugel Han || (kellaajast) `kaugel sie kell on juo Lüg; `kello pold koa mette, sis mõõdeti peeru söed ää, siis `teatsid juba, kuipaelu oli põlend, selle järele siis `arbasid kui `kaugel aeg oli Mih; kell one `kaugel jah Kod
3. fig a. (suurest erinevusest) east asjast `kaugel, ea asi on sest `kaugel VJg b. (tööjärjest) läksin `kople `vaatama, `kaugel ne pidid niidoga olema Ris; ma pia `kaema, kui `kaugel nu̬u̬ tü̬ü̬mihe oma `tü̬ü̬ga omava Võn
Vrd kauel, kaugal, kaugõn, kauvedal, kauõn, kavetel, kavvõdan, kavvõkõsõh, kavvõndah, kavvõtõh

kaula|kandja kaelakandja `Kasva `ennemb `kaula `kandajaks ja vast siis void `oigust taga `nouda Kuu; Laps on `kaula`kandaja kahe kuni `kolme `kuuselt Lüg Vrd kaalakandja

kauner `kauner ahnitseja, ablas olend No on see küll vast `kauner, `ahmiks kõik `endale, ei saa täis ega lähe `lõhki IisR

kera|hain, kera|hein rohttaim `suosse sai külvata, sial oli kera ein; kera ein on sie, mis väga vali on luomal VMr; śoo om vast keŕä hain Se

kesv kesv T V; keśv Hel TMr Kra; kesev TMr KodT Võn/-ś-/ Kam Ote Urv/-v́/ Plv Vas Räp; keesev, kessev Rõu; kesõv V/kesõ̭v Se/; kesiv Kan Urv Plv Vas Se; kesi Hls Hel T Rõu; kesü Hls Krk San Lei; keśü Krk San; keśu M Kam Lei(kež́u); kesu Saa Pst Hls Lei; g kesvä p `kesvä eL(-ś-, g kežvä Lut); g kesva p `kesva TMr KodT; n pl kesvaʔ Lei; g keśva p `keśva Trv; n pl keśva Pst) oder a. suviviljakultuur mulle on õlle jaos `kesve vaea Saa; keśu ka joba ülestõusnu; vars juuśk `keśvä Trv; enne olli iki kesü ja kaar; täo `aasta saap paĺlu `kesvi, pihlap̀u om `marju täüs; kesvä uhak Krk; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; kesväl `olli kaits `tahti. nellä tahilise [odrad] tulliva vaśt viiskümmend `aastat tagasi; `kesvä külvä, kui pihlik `äitseb - - kui latik koeb; kui tu̬u̬m äedsess, siss tetti `kesvä Ran; ku kesi `pääde lääb, uhak `küĺge tulep, siss läp `käole `kurku uhak Nõo; kesev nakap jo paadiss mińemä; kesvil jäi `andu [rehepeksul külge] Kam; kesev and makku. siss kasvass pää sisen Ote; niä lät́siveʔ `kesvi kokku `pandamõ; uhaguʔ kasvasõʔ kesvä sisõn Krl; kesi jäi ohkõsõss – halv seeme; sõ̭õ̭rd tetäss rüäss, kesväss Rõu; kadaja `tolmasõ, hummõn tulõ kesev är tetä Plv; ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas; `Kesvä külvete õ̭ks paŕõmba maa pääle, kehva maa pääl keśv es kasuʔ; kesev `peĺgäss `kuuma, terä saasõ peeńkene Räp; jala pääl sais noŕm, s‿om kesõv, a ku ar˽pessidõ, s‿omma kesväʔ; kesvä `sõklõʔ – koorõʔ [jahvatamisel]; keśvä uh́agu = keśvä hannaʔ Se || (eri odrasordid) miu `tütrel om ka alasti (ohteta) kesvä; kate tahiline kesü tahap parepet maad; katetahilise keśväl om `valge iva. pää om pikk. nii ei anna `vällä nõnda paĺlu; neĺla tahilise keśvä om iki nii kige `kangepe; taani keśu (neljarealine); üits jagu `keśvä om ilma uhakude Krk; eesti `aigu `tuĺli kate tahilised kesväd, enne `oĺli nellä tahiline; jeruu·salemmi kesi = kate tahiline kesi (praegu kadunud) Ran; katõ `hõõlagaʔ kesev; nelä `hõõlaga kesev Plv; Nelätahilisest kesväst saava paremba su̬u̬rma ku katõ tahilisest; keśvä omaʔ katõ, neĺä tahiliseʔ, kuvvõ tahiliseʔ Räp; katõ `hõ̭õ̭laga keśväst saa ai suurt seemend; kuvvõ `hõ̭õ̭laga keśväl om peenikene terä; neĺä `hõ̭õ̭laga kesõv and `höśte `väĺlä Se; `paĺlit `kesvi külbet́i tuuperäst - - näid viedemb `vaia `surbuʔ, näil sõkõl ohõmb Lut b. (söögiviljana, söödana) müüsi kaitskümmend vakka `kesvi ärä Trv; ja õlles võets ike kige parepid `kesvi, mis puha kasvave; kastets nisu jahu vai kesvä pü̬ü̬gelt sekkä, tetas karaskit Hls; palgass `oĺli vakk `kumbagi `viĺlä, vakk `keśvi, vakk rügi Ran; kesväsaĺv om tühi, perä `kesvi `rüistse kanadele Nõo; katel pu̬u̬l oĺl kesvä, vahel `kartuli puder – toda kutsuti vadsass Kam; tei eläjille `keśvi, `kaaru pani seḱkä San; `uhmrõ pakk oĺl, sääl suŕri `keśvi `su̬u̬rmõss Vas; surmuti kesvil nahk `maaha, noodega keedete ua suppe Räp; keśvist ummaʔ surpteräʔ, `suurmaʔ, `glut́skaʔ, pliiniʔ; keśvist makus putr um `võismega, keśvist saa `oltki `kiitäʔ Lut

kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, -dä Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-dä) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad

kida3 kida TaPõ VlPõ kõõlusetupepõletik kida krõgiseb MMg; kida on `raske arstida, vast `siotasse musta siidiga `kinni; kida põlves; vanasti, kui paĺlu käsitsi rukkid lõigati, siis lõid kidad kätte Ksi; kida ragiseb, krõbiseb, krobiseb, rogiseb Lai; kida kää sees, kida sõrme sees, kädiseb sedasi, paestetab üless ja tuline valus Pil; sooned natukene ära `väńtind ja siss ragiseb, see on kida. kui kida on, sis tuleb punane lõng `ümmer käe siduda SJn Vrd kidajas, kide3, kidi1, kidu4

kigama kigama Kuu KuuK Kad Sim Lai kilkama, käratsema, lõkerdama Küll ne `lapsed kigavad kohe suvel `puole `üöni `ouess Kuu; ega nad `kaugel olegi kigavad vast sial KuuK; nää kui lapsed väĺlas kigasid Kad; kiige juures ikke noored kigasid Sim; kigamine kostab Lai Vrd kiatsema, kigadlema, kigaldama, kigatsema, kigeldama

kihlus1 `kihlu|s g -se Kuu(-kse) VNg Khk Vll Emm L spor K, Trm, g -sse Lüg IisR; `kihlu|ss g -se Trv Krk Hls Puh San, g -sõ Krl Rõu Vas, -śs Se; pl kihluksed HljK
1. kihlumine; kihluspidu mina olin kuus nädala `kihluses, siis vast oli `pulmad VNg; `lauba `ommiku õlivad `kihlussed, `sõideti Lüganuse `kihlama Lüg; `peeti suured `kihlused Khk; nende `kihlus jäi `kat́ki Mär; `reede oli se `kihluse pää Vig; `enne ju `aeti uńdi`ända, kui ned `kihlused `peetud olid Lih; noorpaar sõidab `kihlusele Tõs; `aasta `aiga oĺli `kihluse aeg Saa; `kihluste aal läksid `riidu Juu; nende `kihlusest on paelu `aega jo `müedas JMd; pruut paar käis ju `kihlusel Trm; mea ole `mitme `kihluse pääl ollu Hls; `kihluse `aigu saimi `viina San; ar oĺl `kihluśs joʔ Se Vrd kiheldus, kihlatus, kihljatsi, kihltus
2. kihlakink küll `meie Maril on rigas `peigumies, toi kaks kuld`sormust ja viis`kümmend obe `ruplatükki `kihlust käde VNg; este käis viel naine `kosja ja viis nied kihluksed pruudi `kätte. ma pole elades seda miest näind, kuda ma nüüd nied kihluksed `vasta võttan HljK Vrd kihlad

kikkarane kikkarane kissis, pilukil, vidukil `Silmäd kikkarased, oled vast maast üles toust; Kus `neie kikkaraste `silmijegä lähäd, `loisuda uni ärä Kuu

kimmätämä kimmätämä Urv Rõu Vas
1. kinnitama, kinni panema kimmädõ kińni kõvastõ Vas
2. kõvaks muutuma, hanguma sola oĺl, är kimmät́ (külmetas); süĺt kimmätäss ärʔ Urv
3. paranema Oĺl `haigõ külʔ, a noʔ um är˽kimmätänüʔ, vast pidä keväjäńi˽`vasta Rõu
Vrd kimmätümä, kinnätämä

kirgma `kirgma, `kiŕgme Hel; `kiŕgmä, (ta) kiŕg T(-ma San; [ta] kireb TLä) V(ḱ- Se; -me Krl; (ma) kire Rõu Lei, kiriʔ Plv Kan) kirema me kuke akkave joba kellä kate`tõisku `aigu `ü̬ü̬se`kirgma Hel; mõisan kikass joba `kiŕgnu, siss tullu ommuk ka Ran; kikass kireb, tuleb `tõisi `ilmu Puh; ku kana kirevä, siss saap `ku̬u̬ljit, kooleb mõni ärä Nõo; joba kikass `kirgse, nüüd om keskü̬ü̬ Kam; taa kana mul kiŕg, kiŕg ja munõss, munõss ja˽kiŕg San; kikass oĺl `kiŕgünüʔ; tsillakõnõ kikass kuuluss `kiŕgiv Har; ku˽kana kiŕg, siss tulõ õnnetuss Plv; kui täämbä kikas kiŕg, et sis saavaʔ hummõń sadojatsõʔ ilmaʔ Vas; ku kikkaʔ õdagu `kiŕgväʔ, saa `vihma Se; ku kana kiŕg, saa `kuuĺja Lut || häälitsema; tõrelema si̬i̬ taar om nii apu, et panep vai `kiŕgmä Nõo; saʔ kui kikaśs kiret (tõreled) Rõu; esi˽kiŕg kivi otsan, näĺg hauk habõmõn (muretust inimesest) Räp; tu om õ̭ks paŕeb, ku kikass ḱiŕg inne kanna (tu̬u̬h majah olõ õi `tolku, ku kabõh́hinõ kõnõlass inne poiśsi) Se | suurustama, uhkustama mis sa tan kirit, egass saʔ nii paĺlo väärt ei olõkeʔ Kan; `Kirgü‿i˽midägi uma `nu̬u̬rusõga, küll˽tult pia mi˽vannu rekke Rõu; Mis sa˽kiret inne `aigo, vaśt ei jõvvake˽peräle Räp Vrd kiratsema2, kiräh(h)ämä, kirgama2

kiriku-
1. kirikus või kiriku juures asuv, kirikuga seonduv Ta oli noorest peest kergukooris laulijaks Kaa; kergupakk olnd seda nägu kut vana `sääduse kaŋŋasjalad; Jaani Juri olnd veel köige `viimaks kergupakkus, see oli `süidlaste `tarvis Vll; Kergu `küünlad olid pisiksed `peened vaha `küünlad; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse [abiellujad] `kantslist moha Pöi; kolm pühabet `olli tõtta (teda) kirgu `sambas peksetud Muh; kiriku `kaakis `pekstud Rid; `enni olid kiriku `teendrid, need aasid kirikus kiriku kotiga raha; kiriku `säädus oo koa, et kui laual keid, siis laua eest maksetasse; kiriku kaak oo olnd kiriku värävas; mes tätt `rääkida, tä oo nüüd keriku kapast `juua saand (leeris käinud) Mar; kiriku `tiindred löövad `kella ja teenivad kirikud Hää; kiriku`laekasse `pańdi koa ikke raha, kui `käidi lauale kirjutamas; `Juurus on kiriku `õue paelu `surnuid `maetud Juu; [enne pühi] `jaetasse keriku `ańdid `vaesile, egä valla vü̬ü̬lmöl̀der jagab õma valla `vaesile; ku kerik `siśse `lü̬ü̬di, kell `sisse lõi, akas keriko tiänistus, siis keriko vaśt akas [hobuseid] `vaśtma, kihelkonnass makseti keriko vahi palk; keriku `samman peksetud vanass inimeisi, mes üks kuŕjategija õli ehk lapse ärä ukas Kod; keriku õues on rist, vanal aal `ümber keriku matetud `surnud; nüid on keriku õvv, aga si̬i̬ kiviriśt on ike alles kerikuõuves Pal; kiriku ussen om suur ein; obesit olli kiriku uśs täis; kiriku lipu viiass `vällä `jordani päeväl, lihade pühäde `ü̬ü̬si Krk; `lauba `õhtupoolen kiriku `teener lää kirikut koristeme Hel; `umbõss kellä kuvvõ `aigu `laśke `pri̬i̬stre kerikust pühäpiĺdiʔ, riśtiʔ ja `keŕkolipuʔ `vällä tuvvaʔ jõe`vi̬i̬rde Räp
2. pühapäeva-, esindus-, kirikuskäimise Sa võid viel `uhkustada oma keriku `ammastega (ülemised esihambad), minu `tütrel ei õle enämb keriku`ambaid, suu kõhe lage iest; `Mispärast sis keriku`kinnas piab minema, kui labakuid võtta on; keriku `vanker õli `pienemast `tehtud ja `puhtamast Lüg; see mo keriku rätik, ää sedä pane Mar; kiriku seelikul oli siis lint all ja kard pial Tõs; Vanasti `tehti vi̬i̬l roosidega sukad, kengasukad või kirikusukad Hää; kiriku tanu oli `riidest, `valge pit́s oli `iares Hag; õmad keriku ilbud ikke one [igaühel] Kod; kiriku `põlledel olid pit́sid all Lai; kirigu`pastla `täŕkme oo peeneba, `kapla es `näeki, õhepa, et na ümmer jala `kińni kurdave. periss`parki [nahka] osteti kirigu`pastliss, nahk oli `pehme ku kädsisiʔ; ega `vastsit kirigu`rõõvit es panna `küllä `seĺgä Krk; Egas keŕku rõevast tüü man ei tohi ärä lörtsutada Nõo; keriko tanu oĺl liina`rõivast Kan; Tü̬ü̬ viisuʔ tet́ti paju koorõst, keriku viisuʔ koeti kõo tohust Urv; ärä putu ta mu kerigu pruńts Krl; Nu̬u̬ oĺli nu̬u̬˽kerigu ohaʔ, pulma sõita ja˽kośa `kävvüʔ; A˽kerigu˽`kinda ja˽käügi `kinda `koet́i suurõ kirägaʔ; Kerigu sukaʔ `oĺli `valgõʔ Rõu; No olõ‿i `vaĺget `rü̬ü̬de inäp sukuge, a kerigorüvvi õks omma˽vi̬i̬l `valgõʔ Se

kisa|kõri kisaja, lärmaja (inimene) Moni mies on peris kisakori kohe, `aeva tämä hädin `kuulub Kuu; Juo sie on vast kisakõri, ei `anna üöl ei `päival `mahku Lüg; On üks kisakõri, `patrab kõva `äelega IisR; Kisakõre, kis suure äälega `lõugab ilmast `ilma Hää; oled üks va kisa kõri, kellele sa kuulutad, et sul ea kõri on Juu; vanad mehed on kisakõrid Sim; va kisa kõri, kisendab laiast kõrist Plt || kiitleja, kiidukukk Ei sie ole `õige tüömies ega `miski, üks kisakõri on IisR

kitsik kitsi|k (-t́-) Khk L K I Hls spor T, Krl, `kitsi|k R(n, g -kko Vai, g -ku Kuu, -kku Hlj Lüg), g -ku; kitsi|k g -gu Khk Rei
1. kitsas, kitsavõitu sield on `kitsik läbi `mennä Kuu; me elame keige kitsigumas Iiu maa kohas Rei; kitsik tee, kaks obo ei pääse teine teisest `mööda Mar; eks teese `juures ole kitsik `olla kua Rap; kit́sik tuba VJg || vähene, piiratud mõnel inimesel on väga nõder aru, mõni `ütleb et kit́sik aru Kei; öhe kitsiku `mõistusega inimesele ei sua midägi `seĺgeks tehä Juu | s väike piiratud ala metsä kitsik pannase põlema ja `sinna uha moa `piäle pannase nad (naerid) kasuma Tõs
2. a. a vilets, vaene tä elab nisukse kitsiku elo sees Mar; elu oo kibe ja kitsik Kse; kitsik aeg, ei ole `vaesel iä elädä Tõs; elu läheb nii kitsikuse Tor; siin on kitsik elada, üür on väga kaĺlis Koe; kit́sik elo ja `vaene Kod; mul om `väega kitsik elu, ma‿i tule läbi mitte kudagi Nõo b. s puudus, vaesus, häda `oite `kitsik kääs Kuu; `Jaanil on jo `kitsikko kääs Vai; tal on kitsik kää Rei; ta oo üsna kitsikus Kse; sie naine on nüüd kitsikus, mies läks ära Iis; Me jääme sis tüüga kitsikude, sis tuleb kõige asjaga viimäte kitsikus kätte Nõo; kitsik tuleb kätte Võn; mi elämi vägä kit́sikuss San
3. a. a ihne, kitsi nied on kaik `kitsikkud inimised Hlj; Sie õli vast `kitsik, `sandile muud ei `andand kui `leivä tükki Lüg; nii kitsik, εb anna killegitele midagid Khk; oli üks kitsik inime, ei taht `moole `süia anda Tõs; kitsik peremiiss Plv || ülitäpne, väiklane `olla nii kitsik kõige aśjaga, kõik tahab nii punkti peal `olla Juu b. s ihnuskoi `terve pere ühed `kitsikkud Lüg
Vrd kitsikus

*klanitama nuruma, manguma Mine klanita vi̬i̬l `timmä, vast lupa Räp Vrd klanima

koiku koiku VNg Pha Rei L K(n koitku HJn) Iis Trm MMg/-o/ Hls Hel Puh Ote Rõn Urv Rõu Räp; `koiku Kuu Hlj VNg Jäm Khk Pöi LNg Mar(g koego) Khn/-o/ Aud Tor Nis/`koeku/ Kos JõeK Rak Sim Iis Trv Krk Ran Nõo; koigu Var VJg(ill koikusse); kooku MMg lihtne voodi või muu magamisase pisukene `koiku VNg; meil oli ika keigil koiku `voodid Pha; Mönes kohas `pi̬i̬ti koa kanad `koiku all Pöi; need olid ikke sängid ja `koikud, mis `seinas olid Mar; nehuke koiku oli koa toas. otsad olid seenä `sisse sedäsi löödud Vig; vana `järgi olid sängid ja koigud, ilma otsata Var; mine `sinna ahu taha koiku `peale Tõs; magamese `koiku oo raamide `moodi Tor; suetsutaludes olid vanasti seena`koikud Kos; Vallasańdi koiku. Sańt käis kord kuus, siis `tuodi koiku tuppa Jür; koiku on seina `ääres, õled pial Tür; vana vuodi`koiku sial küegi nurgas Iis; Koiku vai videvik - - `pulkadest tehtud, see õli ädaase Trm; säng õllud `kambris aga `kookud õlid rehetuas kõik, ei õllutki `õiged `sängi MMg; talvel oli `ümmer rehe, kus inimesed magasid, olid seina sees koigut `tehtud `ümmer seina Plt; karjastel vaśt `lü̬ü̬di koiku kokku `laudest Hel; täll `oĺli oma `koiku nukan, kos ta magas Ran; koiku om lavvakõstõst kokku lööd Ote || kanatool, pudulojuste aedik tuas oli puuase, selle all oli `koiku JõeK Vrd koigas1, koik1, koika, koikas, koiks

kolotka kolotka Vai Plv Vas Räp Se
1. puutükk (eseme osana) oĺli˽suurõʔ nuiaʔ, kolotkaʔ `otsa `pantuʔ, nu̬u̬ʔ oĺliʔ koodiʔ Vas; rihä kolotkaʔ (rehapea, millesse on kinnitatud pulgad)) Se
2. saapaliist `saapa kolotka, mine pääl sabosnigad tekkod `saapo Vai; muido vast saass `saapa tegemisega nakkama, aga tu̬u̬ hädä om, et ei olõʔ kolotkit Räp; kolotka pääle tetäss [saapaid] Se
3. puuking `puutsõʔ kolotkaʔ jalah; `puutsit kolotkit olõ nännüʔ seo ilma `aigu Plv

kon kon Trv T VLä(-h Har) Rõu Se Lut; koh VId(kuh Se Kra); kohn Rõu Plv(kohon) Vas
I. (osutab kohta) missuguses kohas
1. (otseses küsimuses) kus kon sa käisid Trv; `küskse: kon ta om, nüid küstäss: kos ta om Kam; konh sa˽taa käe olõt kraadsanuʔ Har; `tahtsõ˽laulatamma minnäʔ, a koh sõrmusõʔ; Koh mõtsah saʔ näit sutt Vas; koh naa sõglaʔ ka ommaʔ Se
2. (sihitis-, täiend-, kohalauses) kon ta (joodik) istup, sääl ta nokutap Rõn; sualaat́ om tu̬u̬, kon suga seen om Kan; kon om laudan sääl om lauda takan kah Krl; vanast oĺl śaksil tõld konh naa `sõiti Har; ma `üt́li poisi nime, ja külä nime kah, kohn poisi kodo oĺl; vanast latsõʔ iks `loie [kassile] et, kurr kurr, kohn sa˽käveʔ Rõu; kohon tu̬u̬ juudass um, seletä˽mullõ Plv; a koh ar˽koolõss sääl timä (öökull) ikk Se
Vrd konness, kun
3. (täpselt määratlemata koht) a. kus tahes; teadmata kus olõ˽sa kon taht, ma saa su iks kätte Kan; Tulõ jo üless, päiv jo kon taht, muuʔ kaŕaʔ ammu mõtsan Urv; ma saa ei˽ sinnu alasi `sisse `laskma, tü̬ü̬h vai koh `kuagi˽kõrd olõ; nu̬u̬˽videlese˽koh videleseʔ Vas; näid (teat seeni) om inämb kõva kraaviperve pääl ja koh om kõvõmb, kuivõmb maa Räp Vrd konness b. kuskil kui oma inimese olli kon tü̬ü̬ man, siss mõni vanainimene nüśs lehmä Nõo; kas mul tõsõ˽`varda kon ommaʔ Har; sõ̭ss vaśt koh liinah oĺl tu aŕst Plv; tah olõ õi˽pinil ka koh `maadaʔ Vas; ko koh tulõkaih om siss ka lüvväss kolla Se Vrd kongi2
II. (rõhuadverbina) no kon ma küĺmetanu ole, taren ole elänu Rõn; no kon sa innembä oĺlit Urv; ka˽konh om süüäʔ Har; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se

konna|poeg
1. konnapoeg a. kulles `konna pojad `elläd joes ja `tiikides Vai; Konna poeg on esiti pisikse kala `moodi, suur lai änd taga Pöi; konna poead, ümmargused, saba ka järel Tor; kududest tulevad konnapojad Ris; nagu konnapojad süevad muda ja läkke Kad; kõik oedu vesi on konna `poegi täis Kod; konnapoja omma leon, ännä perän Krk; konna`poige ja vi̬i̬lutikit ka `olli [turbaaukudes] Nõo; konnapoig om `i̬i̬smält hannaga ja ilma jaluldaʔ Har b. mittetäiskasvanud konn Kui [konna] mutikel jo hannaʔ ärʔ `kaossõ siss kutsutasõ konnapojaʔ Räp
2. fig mes sa konnapoig kukõrdat (öeld väikesele lapsele) Nõo; sa kurat olõt `vaenõ niguʔ kunn ~ kunnapoig Plv; [rikas ütles vaderiks kutsujale] Ega sina lollist vast vi̬i̬l lännüʔ ei olõʔ, sääntsele konnapojalõ (vaesele) lää no mina vadõress Räp

kont2 końt g końdi spor T V(ku-), kondi Hel spor T
1. kink, küngas ti̬i̬ [heina] rõuk kondi `otsa, ärä ti̬i̬ `lohku Kam; kondi om `paĺla kõkk, es tule ülessegi vili Ote; końt põllu sisen, vaja maha `kaiva San; miʔ talo sais periss kuńdi pääl Kan; kuńt um `väikene, vaśt paari süleline Rõu; miʔ maa um kõik `końtõ täüs Plv; suu siseh sääne końt oĺl Se
2. ebatasasus, kühm a. lõngatomp tol om `lastu langa `sisse pink ja końt Kan; villa täpiʔ vai kuńdiʔ langa sisehn Rõu; `veiga jämme `paklannõ lang, suurõ˽kuńdi˽siseh Se b. muhk, mügar jama om tah, sääne kuńt üleväh Vas; kasusõ [hobusel] `jalgu `sääntse ku jamaʔ, kuńt suuŕ Se c. (mulla) kamakas, pank kive ja mättid hainama˽pääl - - `traktur um visanu nu końdi Rõu; `iäne końt ti̬i̬ pääl. ku muna aase `sääntse üless, är külmänüʔ Se

koomits koomi|ts Var Hls Har Räp, g -tsa Ksi Lai spor M T, Kan -dsa, -tsa Urv Plv Vas, -tse KJn Krk Hel spor T, -tsõ Urv(-dsõ) Krl Plv; `kuomits Vai, g -a Jõh IisR; n, g koomitse Krk
1. varju-, ulualune (hrl taluhoone seina ääres) koomits, kus `vankrid ja reed `alla läävad, kel põle `kuurisi Var; keda ta (loom) sial koomitsas kasvab, küĺm Ksi; koomitsasse `pańti mõni lu̬u̬m, katuss aeda katusse nõjal Trv; koomits sulase põhu `pantav, lauda kõrvale kus tetti Hel; koomitse teid niisama ärä, silmnäo `järgi, es olõ üttegi `mõõtu; koomitsede `panti `turbit, palutusõ agu; meil `oĺli põhu koomits, ta‿ĺ̀li nii sama tettu agadest serände õre, õlekatuss `oĺli pääl Ran; karjalatse om [heintest ja hagudest] koomitse all Puh; mõnel `olli koomits tettü paĺgest, mõnel peenikestest latidest, katuss `pääle katetu. koomitsel lake es ole Kam; koomitse `sisse läits vaśt `ku̬u̬rma `põhku, mõni olli suuremb, mõni vähemb; rehetare otsan i̬i̬n`kamrin `elli kõrvuline ja suvel koomitsan Ote; koomitsan oĺli˽vanast `lamba hainaʔ Kan; solaseʔ eläseʔ koomitsõl Krl; `lü̬ü̬ssi noist paĺgest õigõ˽vahtväŕgi üless ja saasi˽koomits Räp || väike panipaik isal olid kõik kohad koomitsaid täis, plita kumm, ja kaśt kus riistad sees. pisikesed panipaigad olid koomitsad Lai
2. vilets ehitis või olend a. vana lagunenud hoone, hurtsik on üks `kuomits, vana majatükk. `sellel `kuomitsal ei õlegi kattust pääl Jõh; elab teine ühes viletsas koomitsas, `vaata, et `kaela ei `lange Ksi; vana maja koomits, ärä vajunud, lagunud Hls; tema taht, et selle koomitsa aken ka `valla om Ote Vrd kohmits2, koonits1 b. (vanast loomast) olli üits vana koomitse (lehm), ei saa põhust jagu egä Krk

kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin - - naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus - - käis iga `aasta oma korra ää Vän a. söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski - - lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b. menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c. (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om Nõo
II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda - - siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli - - käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti - -`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu Har
III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise - - tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele - - kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s - - temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut || teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale - - kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata Nõo
IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se
V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu
VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu - - suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] - - muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp || (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a. (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga - - tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b. (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad - - pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle - - `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli - - sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti - - Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b. parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid || Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda - - teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive - - tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle - - suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a. võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld - - `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b. suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c. helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi [kaelas], kaits `kõrda. Mõnel olli kolm `kõrda `ki̬i̬te Hls; miul olli kõllatsit kivi `eĺmi kolm `kõrda; `kästi surmal kolm `kõrda [helmeid] ümmer kaala `panna Krk; mitu `kõrda oĺl `heĺmi kui noid peeńokeisi, noid oĺl kümme `kõrda, `pańti `kaala Se
6. triip, joon a. muster; mustri triip egapäised sukavarred es ole nii `laiade `kordadega, siis kui ne sukavarred vanaks jähid - - siis arutati se lai kord alt ära ning `tehti `kitsam Jäm; laiad korrad `tehti suure kirja ja pakkude vahele ja `alla tanu eare `peale; tanu laiad korrad, kuus `laia `korda Muh b. sarvepügal See on ju sarve `kordadest näha kui vana ta (lehm) on Pöi
VII. ring, tiir Ma sai oma töödele koa korra peale (kõik valmis) Pöi; suur lai ja naa pikk [vöö], et `pańdi kord `ööle ja otsad `pandi `siia ette Aud; Ku [kangakudumisel] kord juba `ümmer `riidepoomi sai, siśs `öeĺdi: nüid on ämma perse `kińni Hää; ühe päävaga käärib `kanga ää, paneb `niide ja `suasse ja kujub kolm `korda `ümber poomi Ann; `laulis ja klaaberdas nii et külal kord pial Plt; [kõuts] aap küläle kõrra `pääle, siss tulep kodu, om kõtt tühi Nõo; pane obene `äkli ette, `tõmba linale kolm `kõrda `pääle Kam; korra ümber ümber(ringi) [koppel] korra `ümber maja Jäm; kaśs jooseb rehalest kaudu, korra `ümber; keerd repp mis korra `ümber käib Khk; `Mändi oli sellest εε `juurida, et ta juured olid korra `ömber ösna maa pεεl Kaa; nahklapp o lind, taal `tiibade `külges küined, küined on korra `ümber `tiibade Krj | [rasv] korra `ümbert (kausi äärtest) `angub Khk
VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond kõrd `rõivõid, mia sulasõllõ `ańti ja jäi umass, om: kuup, veśt ja püksiʔ; kat́skümmend viiś [rubla] om kõrra `umblõmine; mõ̭ni and `peigme esäle ka kõrra jao – püksiʔ ja säŕgi [pulmakingiks] Har; kõrd (riided) am sälän Lei; kõrd `rõivit, kaadsaʔ ni kulok; `ündrik ni `kuŕtka, `mõŕsalõ ostõti kõrd `rõivit Lut
2. tagavara, varu vana ohrajahu kord sai `otsa; üks sit́sirät́ik mul on veel uus, siis soab se rät́iku kord mul `otsa; seekord ike looma`korda (küllalt loomi) jälle on; ei teä kas tuleva `oasta oleme ilma leeväta või, peäb vana `korda (vilja) `oedma Juu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele) niisugune kaks `korda pikem puu nagu mo kepp, see `üiti vart Kul || korrutusmärgi sõnaline väljend mütu `korda viis lεheb `kümnesse Käi; kat́s kõrd säidse om nelitõisskümme Har | ennem õlid mul kõrrad (korrutustabel) piän. kõrradega `rehkendän kõik `väĺjä Kod
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik kangakäärimisel `käärimise korrad - - üks kord o kümme küünart Aud; Iga korra päl `tehti märk, kas lõngaots `siuti või tumeda `kangal õeruti seebiga [kui seina peal oli kääritud kogus] Hää; käärpuie pääle `aetass [kangas] ülesse. vaest om õge piḱk, kuus `kõrda vai neli `kõrda vai Trv b. suur hulk; palju `tõmbasin (jõin) ia `kõrra vett `sisse Lüg; ea kord tuult `väljas Rid; oli ikke ea kord rahvast; iga `õhta tõi luua, tegi ikke ea korra `luudasi peresse Juu; liha kõrd (küllalt liha) on siden supil ja kõik; pitk kõrd suab näil ajada (saab palju niita) Kod; ää kõrd käkke tett Trv; päiv `olli ikki õge ää kõrd vil ülevän (üsna kõrgel alles); mia viisi neid rohiklaasikesi üitskõrd linalikku ää kõrra Puh; kotost viiäss [surnu] õks vi̬i̬l kõrd maad käśsi pääl Se c. tükk, hulk (aega) Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭ss rehiti [lade] läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ; Ku nu̬u̬˽leevä˽hüä kõrra ahuhn ärʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti tu̬u̬ puu `lapjuga˽mõ̭ni pät́s `vällä Rõu; kõrra ao peräst tuĺli kodo; kõrrass aoss lätt; hää kõrd `aigo sattõ Se | natuke (aega) olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu
5. (midagi väikest ja tähtsusetut) kõrd `aida kua, lat́id ärä mädänud; kõrd mi̬i̬ss, nõnnagu püt́iku puńn (väikesest mehest); kõrd vihima (väike sadu); `kõrda muna tädä one, ku `peiglä õts (varblase munast) KodIX. (silmahaigus) silmä põev `kõrda, punase ja vesise nõnda et Hls; mõni `ütlep et egäl pidävet silmä `kõrda põdeme, si̬i̬ `olevet jumalest lu̬u̬d; silmä põev `kõrda, pane pääl `ende lämit kust; silmä põev `kõrda, rähmädet ja `määge üten Krk Vrd kõrratõbi, kortus2X. (mitmesuguseis väljendeis) kord üle üleni; täiesti alli päits, karu (karv) on kord üle sinine aĺl Krj; ega sa süli oma `alla kord üle end (maast hakanud haiguse vastu oli mahasülitamine) Käi; kord üle oln hermus Phl; korra üle id must korra üle Jäm; Jäku kuuel oli korra üle vooder all Käi; pöldkuuses - - korra üle tal on pisised `peened lehed Rei; [kevadõhtul] neid (merelinde) on siis ka korra üle vesi on `valge Noa; korda minema 1. õnnestuma; edenema Vana`aegastel `kuoli`tunnistustel oli `kirjutud: läheb `korda (rahuldav) IisR; Töö lääb korda, peremees kiidab (öeld peeretuse korral) Pha; Pista `sisse `tõmma `välja kiputa perset töö lihab `korda (leivasõtkumisest) Pöi; vili oo `korda läin, see oo `easte kasun Lih; elu akkab `õndama ei lähe enam `easti `korda PJg; ei minu `lambad lähä `korda, surevad `ühtelugu tesed ää VJg; aĺl iiŕ, einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; ku nõ̭naedine ää, siss lääp tü̬ü̬ `kõrda Nõo; kellel karvanõ käsi, neil `lätväʔ mesiläseʔ `häste `kõrda Har; lää äi imäp `kõrda (ei õnnestu) Se; 2. kellessegi puutuma; kellelegi huvi pakkuma mis si `moole `korda leheb kui sool pole `leiba Khk; see mo oma asi, äi lεhe see `teistesse `korda Käi; se ei lähä soole `korda, põle so asi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; Mis tu̬u̬ mullõ kõrda lätt Plv | mis see `moole `korda käib Emm; 3. maitsema, meeldima pää valutass, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo (toit) lätt õigõ `äste˽`kõrda San; Eass sõ̭ss [liha] esi es olõ˽võtta˽vaśt et ot ma no võta - - tedä nipaĺlu ku mul `kõrda lätt Urv; korda pidama 1. hoolt kandma, hoolitsema Hobõstõ pääle [ta] oĺl `uhkõ ja hobõsiist pidi timä ka `kõrda Rõu; talost vaja kõrd pitäʔ; ma piä `kõrda, et ta piät `häste `saama, halvastõ tetäʔ ei toohiʔ Se; 2. korraldama, juhtima siäl majan ei õllud naiss, kes `kõrda pidäb Kod; korda pidama ~ võtma 1. lugu pidama; tähele panema, arvestama `vaata kus te panete tähele, võtate `kõrda, et kuuse olli mahan (saite aru, et majas on surnu) Trv; naśte`rahvast ei saa `juhti, ei `peĺgävä, ei võtava `kõrda Ran; sa‿i tohi tälle midägi üteldä, kõ̭igest asjast võtap ta `kõrda (solvub) Nõo; ega tu̬u̬st (mustlase käevaatamisest) no määnest `kõrda piä es kiä Vas | t́sura pidävä kõrrah timmä (tüdrukust lugu) Se; 2. seksima olliva pulma `peetu, aga noorik es taha `kõrda võtta Nõo; korda saama 1. toime tulema, hakkama saama; kellegagi läbi saama küll miä saan oma `tüöga `kerda Vai; vanas saa änam kεimaga `korda - - jalad olid `kanged; `rääkige `meite keelt, siis saame jutuga `korda; `suiline‿p saa pere mihega `korda; sii ma `saaksi tubakaga `korda (jätkuks tubakat) küll, olga talve läbi Khk; ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; ma ei saa änam omaga `korda Phl; mina ei `saagi valega `korda, mina olen `õiglaselt õppind `rääkima Ann; suur kaŕjatüdrik `eeste es sua `kõrda Kod; ni̬i̬ es saa suguki `kõrda [üksteisega] Krk; inemise murõtasõʔ, kuiss `talvõ saat eluga `kõrda; na eläje `kargasõ ega `päivi, kaŕuss ei taha `kuiki `kõrda saiaʔ Har; katõssatei·sskümme vai kat́skümmend inemist pidi olõma [talvel tindinoodaga], vähämbäga `kõrda es saaʔ Räp | kui jumal ikke laseb elada, eks me siis saa `õige `kõrrale ja tüö `tehtust Lüg; [lehm] kat́s kõrd käve härä man, saa as kõrra pääle (tiineks) Se; 2. aru saama no sai kõrd kätte mullõ; ma tii‿äi naist sõnost midägi, naist sõnost ma `kõrda saa aiʔ Se; 3. No mis laps peaks `pillima, üks ull vilund moed `korda saand (omaks võetud) Pöi; korda panema ~ saatma sooritama, teoks tegema ta `saatis kõik aśjad `easte `korda Aud; `Pandi juba suurem `vargus sial - - talus `kõrda Trm || ega vägivallaga ep tule `korda mette (ei saa hakkama) tuleb ikka kenasti `rääki KhkXI. [meestesärgi] `trümpidel `tehti ougud. löŋŋad said `väĺla `kistud ning löŋŋast `körge kord `oukude `pεεle ning ala. ühe `varda kord ning kahe `varda kord. keik sai nöölaga `tehtud ning `valge löŋŋaga Jäm; [kangakudumisel tulevad] suured korrad `sisse. niide kord ukka lεind Khk; Veest läbi käind on (riie pestud), siis ikka puhas kord öle Pöi; Poolekorra eest (poolikult) tegema Emm; vesi jooseb `peäle, ja küĺmetab korra järel `ühte `puhku. suured jummikad `ripvad `räästäs; linal o se peä asi, `ästi `äestädä: korrad `peävad nii tihid olema, et üks o teesel peäl; korrad laseb ikke `risti `peäle [linamaa äestamisel] Vig; Kord `ollõ korra vennäke Khn; `Praeguses korras (praegu) ka vanemad inimesed `ütlevad vi̬i̬l kõrulene Hää; aigus on kõik selle korra pealt maha tõmmand, `enne oli ikke ea `priske inime Juu; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd, nõnnapali `poegi on lehmäl Kod; võta˽kõrrast (söö omapoolsest äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se

korplik `korpli|k San, g -ku Ote panklik, konarlik ta (põld) om `korplik ja põvvatedu, `mätline; [maa] väegä `korplik, nigu vaśt `äestämädä, mis om `säänne kõva vai `köńtlikane Ote Vrd korplikane

korrale korrale spor S, Mar Mär Tor Nis Juu Kos JõeK spor Jä, Kad Rak Lai Plt KJn, `k- Jõe Kuu Hlj VNg; kõrrale spor I, Trv, `k- Lüg Jõh; `kerrale Kuu Vai (sag liitsõnades)
1. teat arv kordi küttas `ahju kahele `korrale Jõe; Ku `riided on juo esimäsele `kerrale `pestud, siis voib vast neh `kiema `panna tulise ala Kuu; tämä `poiga `altas `kolmele `kõrrale Lüg; `arvas, et saab teisele korrale külida Khk; `kampsuni nuḱk o `saale korrale juba pursit Muh; käesin `mitmele korrale seal Mär; viimase korrale siis ma änam ei läind [soolikaid puhastama] Nis; sai korrale (üks kord) `pestud ära ja kohe `kiema Amb; sai sial [kangas] kahele kolmele korrale läbi virutud Koe; sa õled sadandele ja tuhandele kõrrale ühelnud Kod; riagib `ühte sedasa·ma juttu kas `kümnele korrale Lai; ma ole sulle `mitmale kõrrale ütelnu Trv Vrd korrali
2. (nõutavasse) korda, joonde `seadis `aśsu korrale Tor; ma `seatsin ikke [kangakudumiseks] korrale kõik Juu

kortel1 `kort|el Ran, g -li R Iis, -li, -le S(kortl Käi) L KPõ(-ŕt- JMd), -le M Ote, -eli Var Koe; `kort|eĺ Urv, g -le Hls; kortel g -i Tor, `kortle Mär Hls; `kolt|er Rid Mar, g -ri spor Sa; `kort|er Muh Vig, g -ri Pöi Mar; `kortser Rid
1. mõõdunõu viinamüügil; (plekk)kruus `Ennemb ige oma `kortel kui `viera `lehker Kuu; pläkk `kortlid õlivad [kõrtsis]. `viimast siginesivad `klaasid ka Lüg; siis oli `lahti viin vanasti ju, `koltrite `kaupa [müüdi] Käi; võtab `kortlega vett pajast Mär; `kortel oo sauest ehk lekist Vig; pool `kortelt ja `kortel. vaśk nõud Lih; siis `ańti `kartuli ning. `kortli kuõrt, `siokõst apud kuõrt kastõt. `suõla `sisse Khn; paelo `sõnna `kortlesse ikke mahub Juu; ta (kortel) oli nihukene vaśk nõu kõrv `külges, pialt oli kitsukene, alt oli suur lai Kos; lapsel on `kortel, veke juoginõu JMd; võtan `kortli `kaasa Iis; kõrdsist `müüti `viina `kortlege Hls
2. mahu- ja pikkusühik a. veerand toopi Üks `kortel `viina [maksis] `kõrtsis viis `kopka Lüg; `kolter oli neljas jägu toobist Khk; Neli `kortrid läks `öhte `toopi Pöi; `korter `viina korraga, selle mina joo ühe jooniga Muh; `toopi `loeti neli `kuiva `kortlid ehk kui viinaga, siis viis Rid; `kortel oli nael, `kaalus naela Lih; `kortel `viina on kõige parem sööma `alla Juu; kui [viina]voori `piale saeme, siis [kirjutaja] ike `ańdis igalühele poole `kortelt jah mekkida; `kortled, pooled `kortled ja veel vähemad Kos; [korstnapühkija] `ańdis seĺlile `viina, `kummagille puol `kortlid JõeK; suurõmb mõõt [viina] `olli `kortel, tu̬u̬ maśs kümme `kopkat Ran b. veerand küünart `Vierand `arssina on üks `kortel, neli `kortli on üks `arssin; Emä `saatas puest `tuoma üks `kortel `riiet Lüg; See mis öle küünra oli seda arvati kortriga. Küünar ja üks korter, küünar ja kaks kortrid [riiet] Pöi; neli `kortled ühes `küindras JMd; suka sääre mõõt om `kortel, kolm `kortelt; miul om terve `kortel sukka ärä koet; neli küünärt ja üit́s `kortel `pääle [riiet] Krk; Egä [suure] kerilavva haru - - ku nii keśk`kot́silt mõõdi, sõ̭ss oĺl vaśt är˽kah üt́s `korteĺ pääle `küündre Urv || keskmise sõrme pikkus – Krk
3. kuu veerand kuu on jo `kortli vanus (esimene veerand) Kuu; kuu on `tõise `kortli sies, `neljas on juo `viimane `kortel Lüg; kuu on `kolmanda `kortli pääl Jõh; kuu jääb `viimse `kortli `peale VJg
Vrd korten1

korunõ koru|nõ g -tsõ Urv, -dsõ, -tsõ Har kõrgune Tu̬u̬ vundamäńt oĺl täl kah är˽vaśt nii viie poolõ jala korunõ Urv; meil mõlõmbõil ommaʔ üt́s korudsõ hobõsõʔ; Tu̬u̬ pinukõnõ võisõ lae korunõ ollaʔ; Süle katõ korutsõn nakati [kuhja] `laembass `laskma Har Vrd korukanõ

kostegina `kostegina Ran(-tõ-) Nõo Võn kuskiltki ei paesta `kostõgina Ran; võib-olla ma `näessi vaśt ku ma prilli `saassi, aga ma‿i saa `kostegina `priĺle Nõo Vrd kossegina

koti|täis kotti täitev kogus (mahumõõduna) sai koti tääve teri Vll; koti täis kardolisi LNg; seemet sai vähä, vaśt üits koti täis; võtid [rohu] kotitävve `säĺgä, tullit Ran; terve kotitäis `paklit `tu̬u̬di kedrätä; lätsime `luhta aenale, kolmevakane kotitäis `leibä `olli Nõo || Nüid ikka üks koti täis [vihma] `jälle tuleb, pani nii paksuks Pöi