[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 10 artiklit

kahkjas1 `kahk|jas g -ja Jäm Khk Mus Kaa L Juu Sim kahvatu a.  jumetu see oo `kahkja `näuga, ilma vereta Mus; `kahkjas laps Kul; `kahkjas oo `seoke `valge ja kahvatand Mih b.  (valgusest ja värvist) kahkjassinine värv Jäm; `kahkjas kuub Mus; Oomiku `poole ööd läks taevas `kahkjaks Kaa; `kahkjas kui `õiged `värvi põle PJg; metsavärvid olid `kahkjamad ja aledamad kui poevärvid Juu Vrd kahtjas
kahtjas `kaht|jas g -ja SaLä Kaa kahvatu a.  jumetu `kahtja `näoga Jäm; jäänd nii irm `kahtjaks Ans; nii lahja `kahtjas pale Khk; Teeb mis sul viga oo, et sa nenda kahtjaks jääd Kaa b. (valgusest, värvist) Taevas oo täna söhuke kahtja näuga, vist tahab vihma seerama akata; See paranda värv pole mette erk, ülearu kahtjas; Sehike natike justkut kahtjassinine; Kampsun oo seike kahtjasmust, väŕv pole kenasti peele akkand Kaa Vrd kahkjas
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ p e k s m a id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsusKod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõelSa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
kiil2 kiil (kiiĺ hv) /`kiili Vai/ g kiilu üld, kiiĺu KJn, kiilo Mar Ris Se, kiili ?Käi Rei ?Mär JMd JJn VMr VJg I, kiila Krl Har, `kiili R(`kiilu Hlj Jõh)
1. kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots a. (puu, kivi jne lõhkumiseks) lüö tamale `kiili sise, siis `lähtö `lohki Vai; `Kiiludega löhub selle [puu] ää küll Pöi; Äi ma `ilma kiilita seda pakku `katki saa Rei; Sedä `rońti `talbõga `lõhki ei aa, piäväd raudkiilud olõma Khn; kui iad kiilid olid, siis sai ikka not́tidest jägu JJn; kivi lõhutse kiiluge, si̬i̬ om rauast; Aja ku kiilu kivi sissi (teenijast, keda peab väga sundima) Pst; `olli kolm vai neli `kiilu, kui pu̬u̬ld `palki `lahki `aeti, muidu oless toeme `järgi ärä murdnu Ran; `kiilaga `aetass nigu `puutki `lahki Se b. (esemete, nende osade või liitekohtade ühendamiseks või tihendamiseks) `kaŋŋa `jalgudel on `kiilid - - `muidu ei `seisa ühes; `sukse `pengi kiil; mõnel [höövlil] on `kiilid kahe `aarased, `karnii·si `üövli kiil on ühe `aaraga; `kiilidega `aetasse [põrandalauad] `lihti Lüg; vikkasti `kanna kiil `lüia vahele, et vikkasti ei `liigu `õtses Jõh; ma pani `sönna pisisse kiilu vahele, niid taa oo `jälle viśs Khk; pisike oo kiil ja suur puu `lõhkumise jaus oo talv Kse; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; kiilud lüiakse vahele, et `äśti `kińni seesaks Kos; vikati kiil läks lahti; `kiil on lüsi ja vitsa vahel VJg; adra kiil; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni; [käsikivi] kiili lü̬ü̬d lähemälle, siis kivi õli `kõrgel, siis sae keremält Kod; kerves akkas `loksuma, lü̬ü̬n kiili vahele Äks; [harkadra] Peräpaku ja raudpuu vahel `lü̬ü̬di kiil - - ku ader päräst `lahtises kueus, `lü̬ü̬di `kiilu kõvemas Vil; teĺle ei seisä muidu kogusin ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; sina pistä oma nuḱk nurga vahele ja ki̬i̬ĺ kiiluss `kõrva (öeld teiste jutu vahele segajale) Krk; [vikati] terä `panti, et ta äste maad ligi lõegass, tu̬u̬ `säeti kiiluga Ran; ku jalasse om `amban ja kiiluga `kinni `lü̬ü̬du, siss na jäävä `pisti `saisma Nõo; ürsil olli suur truĺl, raamistik maan, `kiilega kokku `lü̬ü̬dü Kam; kui kirves ei olõ kõva sõ̭ss lüüväss kiil `sisse; härg`hü̬ü̬li kiil Har || `kiiliga toppita vorokad `seinä varade vahele Lüg || kiilukujuline raud leivanõu kaapimiseksHää || hum peenis taal om tubli kiil; tä laśk `hindäle kiilo `persehe aiaʔ Se; kiilu andma palju kulutama nüid o leväl nõnda `kiilu ant, et üit́s nutik vi̬i̬l [järel]; kate kardulte vahe aig, muutku anna leväl `kiilu Krk
2. puunagi, varn odeti `vartad `kiili `otsast VNg; kiil, `sinne `pääle on üvä `panna `riidi rippumaie Lüg; pane kuub ki̬i̬li `õtsa ja vü̬ü̬rätt `sinna `piäle Kod || vai lauda seinas lehma lõa sidumiseks pane `kiili ülemälle - - kui kiil on madalal, lehm võib jalaga `kütkmesse `assu Kod
3. a. kolmnurkne vahetükk, siil; kiilukujuline kaunistus sukkale tehasse taha sukka `kiilud ehk `viklid Jõh; see piisike kiiluga särk oli Aud; `kiildega `ruosidega sukad (Jüri naise rahvarõivastel) Jür; tõene tõeselpu̬u̬l [suka] `kanda one kiilid; kanna kiil lapi kõrval Kod; [kindale] `tehti `pöidla `kohta kiil `piale Lai; aga maa `kondsa kokku ei võeta, t‿om laǵa ja `kootass siss kiilu sinna kõrvale Nõo; olliʔ iks kiiluʔ lajol `kaskil, et siiluʔ `häste vahele tulõvaʔ Kan; `rõiva kiilokõnõ vaja `vaihhõlõ `pandaʔ Se || [talumaa] kiilu `viisi läb `sisse `mõisa `mõtsa nigu sia säĺg Trv b. õhuke tükk, kild ma lõegassi tolle suedsutedu lappe küĺlest paar liha`kiilu Nõo; Aidast tõi [sõira] ja `lõiksi laua pääle ilusa˽ kiilaʔ Har; `sahvte - - võit `ki̬i̬täʔ `paĺjest maŕost vai ubina `kiilagaʔ Räp Vrd kiilak(as)1
4. muid tähendusi a. valguse peegeldus veepinnal Puagi tulõ kiil vee piäl `selgest nähä; Üks puät sõedab kuu kiiluss; Päävä kiiluss paõstab üks lobi Khn b. luõdõst võtab kiilu `alla, akkab seletämä (taevas hakkab selginema) Khn Vrd kiilus2
klaasi(s)|sepp klaassepp Klaasisseppa vaja, ku majal `akni `tehtaks Hää || fig (öeld valguse ees seisjale) Kas so isa on klaasisep, et akna augus vahid Kuu; mene `valge eest ää, ega sa klaasissepa poeg põle Kul; ega siu esä laasissepp ess ole, ku siu perse `piiglest om, ku sa valg‿ehen olet Krk
klaas|sepp üks kluassepp käis `ringi, kaśtiga õlid kluasid seĺjän Kod; ta [rändkaupmees] oĺl klaaśsepp kah, pańd `aknile `klaaśe ette Võn || fig (öeld valguse ees seisjale) kas su isä on klaassepp, poig läbi küll ei `paistu Lüg; no õige kluaśsepä tütär, tuleb `valge ette Kod; kui olõt tõõsõl tü̬ü̬mehel `valgõ i̬i̬n, sõ̭ss üteldäss, ega˽sa klaaśsepä poig ei olõʔ, et läbi paistut Räp Vrd klaasi(s)sepp
kustutama kustutama S(-da- Emm Rei) L(kusto- Mar) K Iis Trm Puh, -eme Hls; `kustutama Kuu VNg Lüg Vai/-mma/; `kussutama Hlj Lüg Jõh IisR, kussu- Kod
1. põlemisele, hõõgumisele, valgustamisele lõppu tegema `liivaga sai seda [rauda] `kussutada, et põlema ei läind Hlj; maja on jo `välla `kussudettu, enamb ei põle Lüg; `kussudatta süsi tahad, siis `lämmästäd süö `ummusse Jõh; Võtt `kerve ja `ämbri ja läind ise `kussutama IisR; `kustuda tuli `vällä Vai; kustuta lamp εε, nüid minnasse magama Khk; Kõue tuluke see on nii valus, seda änam kustuta äi saa Pöi; `õhta kustutati kütis ää Muh; `lähtvad tuld kustotama Mar; ää kustuta veel tuld ää Tõs; sai sii vett `väetud ja [tuld] kustutud ja Aud; mehed `aeti `metsa kustutama Ris; `pikse tuld ei soa kustutada; tulekahju pasun üiab, kutsutakse kustutama Juu; tule tukk, võta sealt paa alt ja kustuta ää Kos; ahjuluud põleb nõnnagu kohiseb, piäd ualega kussutama Kod; kustuta tuli ära ja tule magama Äks || fig kui ańni vakk täedetud, siis tuli tulekustutamene (rahakogumine pulmas) Juu Vrd kustama
2. kirjutatut või joonistatut maha hõõruma, pühkima, läbi kriipsutama õled `kirja maha `kussutand, õled `kirjale `rissi ja `põiki `kriipsud `piale `tõmmand; `kummiga võib ka `kirja `kussutada `välla Lüg; kummiga kustutase `kirja Khk; vanad `numbrid kustutati `paatide pealt ää Muh; `kirja maha kustudama Rei; kirjotas `tahvle `peale, kustutas jälle ära Ris; kustutab ää [kirjutatu], et aru ei soa, mis seal on old Juu; `tahvli pial sai `jälle ära kustutata, kui `iaste ei lähänd HljK; vanas õlid tahavlid, kirjuta ja kussuta, tee jälle `uudess Kod || (nimestikust) välja arvama keiakse ikke vallamajas, kustotasse maha ennast, kui ta teise koha `peale läheb Mar || fig (suremisest) jumal kustudab nime elu raamadust εε Khk
3. fig a. tühistama, lõppu tegema, kaotama jumal kustudab inimese patud Khk; ma taha su vallatust kustuta Rei; kustutasin ta võla VJg; ma õlen kõik ärä kussutanud, mes `enne õli kõneldud meie vahel Kod b.  rahuldama, vaigistama, leevendama tuo `mulle jua, sie `kussutab janu `vällä Lüg; joob jänu kustutamiseks; kustudab oma viha teise `pεεle Khk; ma taha oma jänu kustuta Muh; isad emad kustudavad oma viha laste pääl, tegad `liiga Emm; saaks ometi jano `eesel ää kustotada Mar; mine oma viha kustutama Kse; nälja ädä oo kustutud Tõs; näĺla irm oo kustutud Aud; anna mulle ometi natukese, ma soan seda äda kustutada; sain oma viha teste kallal ää kustutada Juu; põle ea vesi, aga jänu kustutamiseks ikka `kõlbab Tür; luoma põhk `otsas, siis suab teise käest, nüid on äda kustutud Koe; kustutas oma viha teise `peale ää VJg; `näĺga kustutama Plt; sain oma jänu ärä kustutada KJn c. pimestuma (eredast valgusest, kirevatest värvidest vms) lumi üsna `kiiskab, kustudab silmad ära; `päike silmad εε kustutand Khk; Vilmal oo nii kiri leit üll, et kustutab silmad ää; Lumi on `päiksega nii erk, et kustutab silmad ää; Rätik on nii `uhke, et äi vei `pεεle `vaata, kustutab silmad ää Kaa; Päiges on täna nii ele, et kustutab mo vana inimese silmad tükkis ää Pöi; Tüdruk on nii ilus, et kustudab silmad εε Emm; pääsusilm kasvab aru maa pial, väike kollane siĺm on `keskel, silmad kustutab ää kui `vaatad Plt d.  kurdistama [tugev heli] Kustutab üsna kõrvad ära Tor e. surmama äi ta‿p töuse änam üht, ta eluküinal on kustutud Vll; Vassil saan pootsaagiga ta (ussi) elu ää kustuta Muh; oli ühü ära kustutand Rid
4. põletatud lubjale vett lisama `kussutavvad `lupja, sie on `kussudettod lubi; `lupja `kussudetta `viega Lüg; lubja `tahto `kustuta Vai; Kustutamata lubja puumajase `panna äi tohi Pöi; lubi kustutatse ää Muh; lubja kustudama Rei; kustotad `lupja, sedä pruugitasse ikke; mes kustotamata lubi oo, see `seisväd ikke na pae tükid Mar; ma kustutasi lubja ää Tõs; kui ta kustutamata lubi on, siis paneme lubja likku Juu; `lupja kussutatse kui `viskad vett piäle Kod
Vrd kistutama

lämbuma `lämbuma VNg Lüg Jõh Muh Mar Var Tõs Aud HJn JMd VMr Sim Kod Ksi Lai KJn SJn Nõo, -me Hls Krk(`lämbü-)

1. õhupuudust tundma; õhupuuduse tõttu surema mies ei saand `nielada, sis mina rikkusin `vällä [mandlid], sis sai jo `nielada, `muidu pidi `lämbu VNg; kui ei saa engätä, `lämbub ää - - eng jääb `kinni Tõs; ma `lämbun ära `seie palavasse JMd; `lämbus ära, oli kedagi kõri pial, suu pial Sim; ing jäi `kińni, kas või `lämbu ää KJn; `tahtsi sääl är `lämbude Hls; paksu tossu `sissi olli är `lämbünü Krk; temä sai vi̬i̬ suhu `tõmbama ja `oĺligi `lämbenu Nõo || kustuma kattasid siis `liivaga sene õhu`augu kõik `kinni ja - - siis `sinne `lämbusivad kõik nied süed Lüg
2. valguse ja õhu vaegusest hukkuma (taimede puhul) aŕkrohi one, kes viĺjä `kińni paneb, vili `lämbub ärä Kod
Vrd lämmuma, lämmästuma
3. läppuma, kopitama a. (heinast, viljast) kaerad lähvad `lämbuma, põle täis kui mette Muh; einad `lähtvad allitama ja `lämbuvad ää. vili `lämbub koa ää, [kui] jääb märjast pärast `seisma Mar b. (õhust) soe märg õhk `üiti `lämbund õhk, mõnel on tuad, mis `kangest resedad `seisavad HJn; piale ahju küt́i [on] `lämbund õhk Lai; `lämbunut `õhku om kammer täüs Krk
Vrd lämpuma

lämmuma `lämmuma Kul Mär Vig Var Kod Vil lämbuma a. õhupuuduse tõttu surema `lämmus `leitses ää Mär; kui ing jääb `kindi, `lämmub ära Var; rind vajos lape suu `piäle, laps `lämmus ärä; jääväd `ku̬u̬rma `alla ja `lämmuvad ärä; siga tuhnib, saepuru lähäb `kopso, paab inge `kińni, siga `lämmub ärä; mere `piälgi mehed upovad ja `lämmuvad ärä Kod; konnaksed oĺlid kiik selili, `lämmuvad ärä ummuses Vil || kustuma tuli `lämmub ärä tuha all, mata vi̬i̬l `tuhka süte `piäle Kod b. valguse ja õhu vaegusest hukkuma (taimede puhul) kuusetaimed `lämmusid ära Kul

Vrd lämpuma

must1 must g musta eP eL, `musta R; n, g `musta Hlj VNg Vai; most g mosta Käi Phl; muss g mussa Kod; (loomanimedes:) muśt Hls Puh Har Rõu Se, g musti (-ś-) Nõo San Krl Plv Vas

1. a. musta värvi; tume, tõmmu ei mina `muste obusi ei taha; mida `musta `juustega oli, siis `üeldi, sie on `musta verega VNg; ilm viab tõist `karva, vesi lähäb `mustast; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `Silmide ies läks `mustast Jõh; `Juuksed `mustad kui pigi `teisel IisR; `mustiged tekköd suu `mustast Vai; ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; suur must pili `töuskis vesigare poolt üles; punased `antspärid ning mustad `antspärid olid Khk; mustad linnud (musträstad) söövad kurgid ära Mus; Kukkusi nii önnetult, et jala luu läks katti, oli valus, vettis silmad mustaks Pha; Kui piiberlehe ein `vihma sai, siis `tõmmas mustaks kut va karu sitt oli; Rehetuba oli - - sihest nii must kut öö; Oli omikuid, kus rand oli must (kala ei olnud) Pöi; paakspu marjad `lähtvad mustaks Muh; Mustlase juuksed on nii mustad kui süsi Rei; `lämmab nii `mosta `suitsu `välja Phl; need mustad `rõuged olid mustad `vesked naha peal, nagu suured kobarad Mar; ike mustad olid meste `riided Vig; tä `sohkse musta veregä inimene, mustad `juused ja mustad silmäd Tõs; Ühe musta `lamba piäks kua `lauta panõma Khn; Must kaśs vahelt läbi `ju̬u̬snu (on tülis) Hää; musta kaśsi nahk oĺli kurgu rohus, kuivatadi ära ja sellega mäśsiti kurk `kińni Saa; [leeripühal] keik olid musta `kleitis ja mustad rät́ikud pias HMd; nad on mustad kui kerikuakid Kos; must üstku `erne irmutes tene JMd; `rõuge `aigusesse suri mul omal laps ära, mustad `rõuged olid Tür; nüid ei taha `saiagi `süia, kui `musta jahust on Pee; mure mustaks tieb ja tõbi tieb tõmmumaks inimese Kad; sie lammas oli ise must kui sit́ikas Sim; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned [on] päris `valged; pärast sõda tulnud must surm (katk) Trm; sügävus võtab vede mussass; pada naarab katelt, ühed mussad mõlemad vns Kod; isa `vaatas `ahju, `naeris ja `ütles, et nääh poiss, must siga sul ahjus juba (tuli on kustunud) Lai; kel mustad `juussed, see on kõva verega; must kesa, see jäi `puutumata (sinna ei külvatud) Plt; ku `musta liblikut näed edimelt keväde, saad muret; ää sööjä, temä sü̬ü̬p maa mustass puha Krk; ma `väŕmsi villa mustass Hel; vaśk näru säräsi kah nigu kuld jälle, ku ärä õõruti pääld tu must Ran; ku `kartolipäälisse musta om, siss om joba vaja `kartold `võtma nakata; lehm olna `õkva must `parmest Nõo; `väega suur must piĺv õdagust `tuĺle ja lät́s ommogule Võn; meil omma oaʔ mustass `lännüʔ nigu `lamba sitaʔ; ku sa paan tsia kardulid keedät ja - - siss pudru tu̬u̬ `paaga keedät, tu̬u̬ om must nigu üü Har; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ (mustadest rõugetest) Rõu; kaaraʔ rooviti kivi man arʔ, siss sai puhass `valgõ `kiisla, ru̬u̬v́malla jahvõst sai `kiisla mustõb; must piḱksäŕk oĺl, kel sinine oĺl, tu̬u̬ oĺl `uhkõ Vas; mustaʔ tsiaʔ Lut; musta lehma piim (veest) `kaivost saab `musta `lehma `piimä, `selle iest raha ei õle `nõutu Lüg; kui `piima põle, eks me söö musta lehma `piima Lai || (piimata, rammuta toidust) `piimä es panna kedägi manu, rüä jahust ike tetti `musta rokka Hls; jumalest must sü̬ü̬ḱ keedets, päälist sääl pääl kübent ei ole Krk b. (lumeta maapinnast) jädan sene tüö `musta `maale VNg; `katso, ku nied lina`västrikkud `laulavad, kui jo `musta maad akkas nägemaie Lüg; Sie `aasta tulivad `mustad `jõulud IisR; ega see `musta maad ep nää änam (ei ela kevadeni) Khk; Sellepärast on ka `õhta nii püme, et must maa on, lumi maas on, kohe tüki `valgem; `Muutlik aeg - - täna on lumi maas, oome must maa Pöi; Ega `mustade `jöuludega pole seda `röömu, mis siiss, kui maa on `valge Rei; kui talve mõni `aige oo, siis ütleb isi: tiä, kas ma näe veel `musta maad või Tõs; ehk ta no `viskass raasikse vi̬i̬l lume manu, kos sa selle mustage läät Krk; meil omma timahalt keväjelt eläje ni kõhnaʔ, ei tiiä, kas `musta maad nägevä vai ei näeʔ Har c. valguseta, pime kige mustepe ja pimepe aa, kate ämärikse vahe Krk; miä küll ei `julgess ütsindä läbi mõtsa minnä, ta‿m `ü̬ü̬si `pimme ja must Ran
2. a. määrdunud; pesemata, kasimata vai ne `lapsed siis `tiesid `hoidada, nie `läksid `vastu `seina ja `nühkisid `hendäs `jälle `mustaks, ku `pestud said Kuu; pesovied on `mustad, `tarvis maha `viskada Lüg; Käed `mustad kui sia jalad IisR; tämä suust `musta (roppu) sana ei kuuld Vai; nägu nönda must, koes sa kεind oled Khk; Särk must kui söö kot́t `selgas Kaa; Nende maja on ikka nii must, et ösna irm `sisse `minna Pöi; riie oo mustaks läin Muh; εε vaada, mo padjapüir na must Käi; pang oo musta vee jaoks Kul; viska see must vesi siit riistast maha; ihu pesu ja aseme pesu koa oo juba must Mär; Vanamehe kael must nagu käristi võĺl Han; laps enese mustas tein - - mine ari `puhtas Tõs; musta `veega `peśsin `siĺmi, aga `puhtas läksid Tor; põll läind‿ni mustaks Juu; ega ei ole kauat `aega vaja, et [tööd tehes] mustaks `saada JJn; ei mina taha su `muste käsa näha VMr; sa oled just nagu kerikse topp, must ja nõgine VJg; tule `õhta kodu, õled must kui siga, kui obusega `äästad Trm; jakk on mussass lähnud Kod; põrandad pesemata, mustad Lai; ära musta pluusega küll mine, nigu rehelene Plt; [lüpsiku] tiba si̬i̬st must ja piimäne alle Vil; ihu om nõnda mustas lännü, vaja mõsta või `vihtu Hls; nägu olli nõnda must ku paa põhi Krk; siiä `tarre ma eedä küll, aga `sinna `musta `komkade ma‿i eedä Ran; ma mõssi ubina ärä, et vaśt tolmuga om vai musta Puh; pliit `muste `mõskmada anumit täis, ja `kärbläse man `õkva kuhjan; ku ma laits olli, siss `olli `väega must ja ropp kõ̭ik tu̬u̬ `sü̬ü̬mine ja elu Nõo; meil om prõlla ka mõni tõlu alali, om ää meeste jalarät́te vai `muste `kartuli kot́te `mõske Ote; kusnu `musta `pańgi, mes i̬i̬st sa `puhta pangi ärä `tsoĺkset Rõn; latś om tennü sängü mustass Krl; mul musta˽käeʔ, naa‿m ar˽`paŕkunuʔ Rõu; sul umma˽kül˽naa˽kaadsa˽`väega musta˽`keŕkohe minnäʔ Vas; tä oĺl must ku hüdsi, kui tä reht `pesmäst tuĺl Räp b. kasimatu, puhtust mittepidav möni inimene nönda must, pole `puhtust üht Khk; Va must inimene, ta äi pese ka ennast Pöi; `Siokõst `musta inimest [on] vähä nagu tämä ond Khn; kõik said mukid ja kõik said kekid, ma sain musta ja rumala PJg; sie on must ja ropp inime Koe; loderik on laisk ja must Sim; must inimene - - ei korista `endä Ran; küll ta mõnit miu kõ̭igess - - et mia olna laisk, ei `viisnä tü̬ü̬d tetä, nii must ja ropp olna Nõo; üteldäss küll, et tsiga om kõ̭gõ mustõmb lu̬u̬m, aga ega ta tarrõ ei roojasta Võn c. määriv, määrdunuks tegev `Sõnniku vedu, rehepeks ja `kartuli`võtmine on `mustad tüöd keik IisR; Lina lougudamine on üks va must ja tolmune töö Rei; sepäl om must tü̬ü̬, aga `valge leib Hel; `rõiva säĺlän läävä mustass, mõne mustemba tü̬ü̬ jaoss `kõlbava küll Ran d. erilisi oskusi mittenõudev Ju kohegile musta töö peele ikka saab Kaa; ega amet meest ei riku, olgu ta või kõige mustem töö Lai; musta tü̬ü̬ tekij, nii `ti̬i̬ńve odavembe palgage Hel
3. piltl a. rõõmutu, raske, sünge (ka negatiivse emotsiooni tugevust rõhutavana) `musta `päivade jaust ikke `oia ka - - ära `vällä `raiska Lüg; Minu süda on küll `musta muret täis `selle `asja pärast IisR; katsu `kaugele sa seanduse musta eluga saad Khk; Tuulingud olnd sii juba vanal mustal orjaajal Pöi; mina ei ole `ühte kopiked musta pääva jäoks korjand Juu; mustad päävad on mul `paerga Lai; ka kõege mustemb mure kaob `valge liiva all Ran; Küll oĺl süä `musta murõt täüs, ku˽poig är˽`ku̬u̬li Rõu; sis tulõ vi̬i̬l tu sinine paast ja must murõ, olõ ei sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas b. süüga koormatud ärä `viska tõese pääle kiviga, kui sul `endäl süd́ä must Ran c. Tema ti̬i̬b su nõnda mustass (laimab) Trv
4. a. mustus suu `nurgad on `praakas, on keik `mustaga kuos Jõe; Poiss `rääkis, et tämäl on obose jalas preid, sie `aitab, ku `küinealuse `musta `päälä `panna Lüg; ärge ajage `musta tuppa Mär; tuha `leelsega keedeti kangast, siis kees `musta `väĺla HMd; `musta ja `kõntsa ja `prahki on kõik kohad nii täis Juu; `enne olid pesud lios, sialt liost `võeti ära, siis oli must `lahti Plt; lehmä lüpsi must [haava] `sisse lähäb - - aab kohe umsi ülesse Vil; rahvass olli musta ja pimedus‿sehen `eĺlev Krk; kui [pesule] must `siśse kasunu, tahab `rohkemb tõlvatada; ku jalg om ärä `suśkenu, siss kaste ja must lääb jo `sisse Ran; olõss `sanna kütet, sõ̭ss olõss lännu˽taa must säläst `maaha Plv; `valgõ tund `musta `väegaʔ, nigu midä t́silgahhass pääle, nii om nätäʔ Vas b. väljaheide kanad on `talvel sies, et ei tie `musta igale `puole Jõe; laps tahab `mennä `mustale Lüg; aĺlid pasknärid - - mutkui tema must jääb maha VJg; Kes teda ei saĺli, siis ta - - ti̬i̬b kõhe `musta `sulle `sängi (kassist) Kod; Tema naĺlalt muale musta es ti̬i̬, kui pallalt sinna tolle koti pääle Nõo
5. must värv Mustalepa koorega naised `värvisid `ruuni riiet, vanad `musta `pandi ka meni kord sega Kaa; seeliku `musta oli enne küll Mär; silmakibi oli ja `vaiku - - pandi pata ja sai `musta Vig; Eks `musta saand vana mustaga värvitud, apteegist sai `tu̬u̬dud KJn || (nõiast) Sel inimesel‿o must `kiele all Kuu
6. musta värvi olend a. (hobusest) `vuorib vana `mustaga igä päiv vedädä Lüg; Vana must juba teist `päeva aiste vahel Pöi; koes sa tu̬u̬ musta olt `pandnuʔ, ar olt mööńüʔ vaih Se b. (veisest) pailu must `piima annab Jäm; mõni must äŕg õigats muśt Hls c. (koerast) mine minema, sa suur muśt Puh; ega‿s muśt `mu̬u̬du ei jätä, ei arinu eläjäss ametit Nõo; Ega˽must ei jäta˽`mu̬u̬du, innembi aja karva ärʔ Urv; Jätä õi˽must `mu̬u̬du Rõu d. euf kurat `kiuslik inimine - - sie on `jusku vana must ise Lüg; vana must um suur mi̬i̬śs Lut || (vandesõnadest) no mis sa sest va mustast siis nii palju üiad Khk; paneb paar `musta ää Ris; siss akasiv musta tuleme Krk
7. (püsiühendites, väljendites) a. mitte sõnagi, mitte midagi en mälestand `musta ega `valget Lüg; Tämalt ei `kuule vahel `terve päev `musta ega `valget IisR; ta‿s lousu moole mitte midad selle `pεεle, `musta ehk `valged Jäm; läks `mööda, äi es `inga `musta ega `valged Khk; Muistnd mette musta äga valged ütelda Emm; oli üsna vihane, `lausund must‿ega `valged Mär; Ei sellest pole änam musta ega valged kuulda Han; Ei see tia `musta ega `valged, ää tema kääst küsigi Jür; koer vagane, üks muss ei laasu; ei laasu `mussa ei piäss ei `persess, vahib ku tumm Kod; ei räägi mehele `mustagi Ksi; es lausu mitte üits must Trv; ma‿i ole `lausnu tälle mitte üits must ei `valge Nõo; esä `õikab: ko‿sa läät, es laosu `mustagi Rõn; ma˽kõneli pikkä pulga, timä is lausuʔ `musta is `valgõt Har b. (kirjutatust, paberile kirja panemisest) panema nüüd `musta `valge `pääle Lüg; nεεd sa kohes must `valge pεεl seisab, pole valeks aida midad Khk; Äi saa ta sest änam lahti, sii seisab must valgel Pha; `musta pannasse `valge `peale Mar; mõni tahab teist pettä, teesel `konraht, `ütleb: loe, sii oo must `valge piäl Tõs; Mis ikka must `valgel kirjas, ei seda valeks aa Jür; kõik ärä seĺjetänud (seletanud), seesäb muss `valge piäl Kod; oss ma mõistass `musta `valge pääl panna, siss ma kirjutess kiḱk üless Krk; Inne maʔ õi usu, kuʔ must om valgõl Se c. (vandumisest vm erilisest ägedusest, rohkusest) ajab `musta `kurja suust `vällä Lüg; möni mees vannub `musta pümed `kurja; vannub `musta ning `valged kogu Khk; Mees vihastas ning kirus `musta `kuiva Kaa; mere `ääres neid `kaaku `musta `kuiva Vll; Siis akkasid `musta `kuiva kjõruma ning `vandma Khn; oh sa must issand oma valega Hää; vanamis `põhjas sind, et mua must Sim; Mees `vandus, nii et ilm õli must Trm; sõemass nigu ilm must Ran; esä vańd, nii et maailm mustass läits, aga ratta olliva iki virilä Nõo

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur