[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 60 artiklit

augastama `augastam(m)a RId = haugatama kuer `augastab ühe kõrra ja `kinni kõhe [säärde] Lüg; Kuer `augastas `kõrrast ja jäi vait Jõh; `koera `augasti Vai

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se
2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut
5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran
6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu
7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod
8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se
II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se
2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se
3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks
4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad
5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo
6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar
Vrd iil2
III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas
2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

iiksatama `iiksatama iitsatama Olin vait, ei `iiksatandki `vasta IisR Vrd iiksuma
jobisema jobise|ma Jäm Mär Vig Kse Han Hää Trm KJn(-), Nõo/da-inf jobista/ Kam, jobi|sõmma Plv, -sõdaʔ, -staʔ Kan; -semma Se lobisema; vastu rääkima kuule ää jobise, ole parem vait Mär; mis sa jobised, `vasta räägid Kse; ära lobise ja jobise Hää; mugu jobisess enne, suu alati jahvatass pään Kam; mis saʔ nii paĺlo jobiseta Se Vrd jobisama, jubisema, jõbisema
jooma|lallu joodik Vai sai igä rikka `naise tuosama va `juoma`lallu Kuu; vana `juoma `lallu, jogabagas `istu vait Vai
jõuram jauraja Ei `naine tohi `seele `jõuramile midagi `lausuda. Parem ole vait, las `jõurab kuni väsib IisR
ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah
ka3 ka M kas
1. küsisõna a. otsese küsimuse (resp iseseisva lause) algul ka `saapa om `parra; ka ma mõista nõnda olla sääl kui na tahave Trv; ka teil taari raba om Pst; ka te mõtsavahi sugulise olede või Hls; ka ta kadu näge ku ta `seantsit tegusit tege Krk b. kaudses küsimuses kõrvallause algul `kaemen (~ `katsel) käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra - - `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; tekku jumal mis tege, ka ta ärä võtt või `pääle jätt; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om Krk
2. tundetoonilistes või retoorilistes küsimustes a. käsku väljendavalt ka sa `vällä saat, kasi `vällä; ka sa saat lina `kakme; mis te kisentede, ka te kurdade vait Krk b. imestades, üllatunult ka sa näet, mis ta tege Krk
3. alternatiivselt, mitmest võimalusest valides ka ma katessa või `kümne `aastane `oĺli Pst; kas - - või mõnel `rõõval om üitskikk, ka tetäs üäp̀idi või kurapidi Hls; ka sa väśünu olet võh, või olet sa `aige; sedä ei tää, ka ta tule või ei Krk
kabisema kabi|sema S L JMd VJg Trm Kod Lai Plt KJn Puh, -seme Krk, -sama Trv, -sõmma Plv, -sõma Räp kabinat tekitama niid nii vaga, et puu leht ei kabise Jäm; sa oled nii täis [täisid], et kabised Ans; paber kabiseb; pahn kabiseb; joulu öled tulad kabisedes tuba Khk; Tänane soe vöttis eina juba kabisema; Töö käis kabisedes nende käe Pöi; obune jookseb nii et maa kabiseb Mär; aava lehed kabisevad alati Hää; nii tühi et kabiseb JMd; eks rohi ka kabise, kui ta vana ja `kuivand on Lai; kasukas külma kääs kabisema läind Plt; iluse `rõ̭õ̭va seĺlän ku kabisev Krk; juusk nigu kabisõss Plv; mõts kabisõs vai kohisõs Räp || lobisema kurda vait, mis sa iki kabiset pääl Krk
kaera|külv Kõik jähid nii vagusi, just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse voa ilmaga, sellepärast `öötakse nõnda Pöi; Kas nüüd üliõpilased võlgu maksavad või on kaera külvi aeg (öeld, kui seltskonnas kõik vait jäid) Kul
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsusKod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II. 
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõelSa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
kisakas1 kisa|kas Vll Tõs VJg Kod Plt San, -kass Räp Se, -gas, -ka Vai, kisak Puh, g kisaka
1. kisaja, kisakõri oo va kisakas laps, paegal karjub, ei seesä vait Tõs; kisakas lind VJg; üks kisakas lu̬u̬m oo si̬i̬ (laps) küll `ilma luadud Kod; kisakas laps, alati kisendab Plt; kisakit inemisi ma‿i kannate San
2. kiusakas, jonnakas ta om `säärne kisakass ja krihvõlgass Räp Vrd kisa3, kisaline1, kisanõ
koera|koonlane
1. folkl koera pea ja inimese kehaga mütoloogiline olend, peninukk; lastehirmutis Koera`koonlene on tömmu `näuga, üks silm otsa pεεl ja väga kuri ja tige Emm; vana rahvas `rääkis, et koera`koonlast kui sõda ää köis, siis `riisusid veel, mis `järge oli jäen Aud; Ole vait, koerakoonlane tuleb, sööb su ära Kos; üks seĺts rahvast `üüta koera `kuandlastest VJg; koera `koonlane [jah], tulnuvad üle mere sõdade järel rahvast `riisuma Trm
2. kontvõõrasPlt
Vrd koera|konukas, koera|konulane, -koonu|koonu|koonlane, -koonu|koonukas
kolgis|puu linalõuguti `kolgis`puuga `kolgiti; `kolgispuud oli `puudest ja siis jalad all VNg; `Kolgispu õli `palgist `vällä `raiutu penk, `krõmpsud sies; `käisimmä `kolkimmas `kolgisputtega Lüg; Vait ei õle mitte `millagi, `ühtä `puhku `lõuad `plaksuvad nagu `kolgispu `kaaned Jõh; vanasti põlnu masinat, muudku kolgispuuga Hää; linad koĺgiti koĺgispuuga Iis; koĺgispu tõese õtsa all õlid jalad, saba õli muan Kod; kolgispuul oli seande lai lõhk sehen, kos lina peot tõmmati Trv || fig suurest, kondisest olevusest kie on `õõne `kontidega `üöllässe `nindakui `kolgispuu Lüg; `Lehmad `lahjad kui `kolgispuud IisR; ta on igavene - - koĺgispuu Hää; see mõni obune, kuradi koĺgispuu Lai Vrd kolgitspuu
koll1 koll g kolli Emm, g `kolli R(n `kolli Vai); koĺl g kolli Sa Muh L M Puh Kam San, g koĺli LNg Mär Tor K I Krl Se
1. a. lastehirmutis, tont koll tuleb `kaivust Lüg; jää vait, `kolli tulo Vai; `lapsi irmudesse: vaada koĺl tuleb Khk; Kaus (kaevus) elas `jälle koĺl, lastele `ööti kui nee kau `peale ronisid, koĺl tuleb kaust ja viib põhja Pöi; kui sańt laps oled, siis koĺl tuleb so kallale Mar; lastel peab koĺli `mängma, mud́u nad ei karda kedagi Saa; koĺlil pool `nahka `võetud, pool `nahka `võtmata, verised `ammad ja pasane perse Juu; nää koĺl põues, ära katsu (öeld võõrutatavale lapsele) Kad; koĺl on ahju taga, sängi all, truubi vahel, ole nüid vagane Trm; koĺl tule vitsage, oia nüid Trv; lat́s nännu et lävest tullu koĺl `sisse Hel || (kõhnast inimesest) sääne ar kuionu niguʔ koĺl Se || fig augu·sti kuus lähäb koĺl `põesasse, `põesaalused lähvad mustaks Kei b. inetu, eraklik olend sa kut vana koĺl (öeld), kui `ükskid sihandust `santi nägu teeb Khk; üksi õled nõnnagu üks koĺl alate Kod || (pahurast lapsest) paari aasta pärast koĺl `valmis Mar; vana koll vanakuri, vanapagan vana koĺl tansib sarved `püsti Khk; vana koĺl oli `vehtond `niita Suuressooski LNg; kolli tegema figa. hirmutama, ehmatama keivad `metsas pimespidi tüdrugutele `kolli tegemas Khk; lapsele tehäse `kolli, irmutatse last Tõs; tegivad üheteesele ise `koĺlisi ja `vaimusi ja viirastusi Ann; kellel piä luu kabeliss ärä tõi, si̬i̬ tuleb ja teeb sulle `koĺli ü̬ü̬si Kod b. ulakust, vigurit tegema poisid tegad `kolli küla vahel, `tõstvad väravid eest εε ning lammutavad pinusid Khk c. petma tu poiss tei kah koradi `koĺli, nigu `petnu tedä vai nii Kam
2. euf huntKuu Ris VJg
3. lstk täi tappab `kollid pääst maha Lüg; Laps peab lasma ilusti pεεd sugeda, muidu kollid viivad lapse mere; lapsel kollid pεεs Emm; suen koĺlid piast maha Koe; las ma tapan koĺlid ära, muidu viivad `kaevu VJg; lapsele `ütled, koĺlid `piän, ärä liiguta, õt́simä koĺlid ärä Kod
4. lstk kuivanud tatitükk ninas `Lapsel `kollod nenä`augus Lüg; Koll on nena `augus Jõh; Oot, `lapsel on koll ninas IisR
Vrd konn3
koomal `koomal Jäm Khk Muh spor L, Juu Trm Kod Plt, `ku̬u̬- Hää KJn, `kuo- Ris Hag JMd Koe, `kua- VJg; `kuomall Kuu Lüg; `ku̬u̬mbal Puh Plv, -õl Krl
1. peaaegu suletud, kinni; valmis, korras nüid‿o tööd `koomal Muh; mis ta (uks) nii laial teeb, eks ta või `koomal `olla Juu; tü̬ü̬d `jälle `ku̬u̬mal kui suur jagu `tehtud on KJn; asi um joba `ku̬u̬mbal Plv || fig oia oma suud `kuomall (ole vait) älä `ühte `puhku `lotra egä `patra Lüg; oea parem enese suu `kuomal, äe na laiaste või suureste reagi Hag Vrd koombah
2. koomale mine, pane si̬ uks `ku̬u̬mal Hää; väline tüö saab `kuomal Ris
koomale `koomale spor S L, Juu Kod Lai Plt, `kuo- Lüg Vai Sim; `kua- Jõh; `koomalle Juu spor I, `kuo- spor R , Iis, `kua- VJg, `ku̬u̬- KJn; `kuommalle Vai; `ku̬u̬mbale TLä, -l(l)õ V(-õllõ Krl), -õlõ San; `ku̬u̬balõ Se kokkupoole; peaaegu valmis või korras Saab omitegi sen `heinä `kuomalle Kuu; aja `luomad `kuomalle ehk kokko Lüg; panemo uks `kuomalle Vai; `rüista sönnik `koomale Khk; sai töödega ometi kord `koomale Mär; `võtke `koomale, saavad teesedki `istuda Tõs; `tõmmasin selle suka augu `jälle `koomalle `kińni Juu; `tõmmas õlmad `kuomalle ja läks JMd; `eśti piab [heinakuhja] laiemaks `laskma, pärast `kuomale `võtma Sim; `kolmenukka purjed ti̬i̬ `veiksess, `ki̬i̬rad alt `koomale Kod; `võetasse `ühte `puhku `koomalle [suka pöida] Lai; terä unnik `aetass `ku̬u̬mbale Puh; kippa `ku̬u̬mballõ, kitsaśs om `istuʔ; `võrko tõmmatass `ku̬u̬balõ Se Vrd koomal, koombadõ, koumale || fig pia `õige suu `kuomale (ole vait) Lüg; Kobista no˽sa˽ka umma suu`mulku veidü˽`koomballõ mi˽sa˽tan `putrat Rõu
kopsakas1 kopsakas Trm KJn; kopsa|k Kod, g -ku Hls Krk; ppl kopsakid Puh
1. löök, hoop temä ańds üte kopsaku Hls || ku si̬i̬ üteĺ üte ää kopsaku (tabava sõna), sõss jäi vait Krk Vrd kops2
2. kopsatus üks kopsakas käis Trm; ma kuuli küll, et üits kopsak olli Krk Vrd kops2
kosper `kosp|er g -re pej (vanainimesest) kurda vait, vanainimese `kosper; kuradi `kosper, kasi oma `kamress; kulle kus õige vana `kosper om alle Krk
krauksuma `krauksuma Vai, (ta) krauksub Hää deskr `kumba `kassi se `krauksus Vai; saabas krauksub; mis sa sääl krauksud ku vait ei ole (kõnelemisest) Hää Vrd kräuksuma
krõbisema krõbis|ema RId Mar Mär Tor Hää KPõ I TaPõ Puh, -eme San, -õm(m)a V; kröbisema Jäm Emm Ris, -ä Kuu; rõbisema Muh Kse Tor KJn M, rö- Khk
1. krõbinat tekitama Kui kera `liigutada, siis `erned krõbisevad IisR; tεεb mi asi see röbiseb sääl Khk; tubaka lehed kuevad et krõbiseb üsna Mär; eenad kõbisevad ja rõbisevad Tor; uhk jää, krõbiseb jala all, peenike jää puru Nis; vili kuiv, et krõbiseb JMd; võt́t (näris) savi ku krõbisi Kod; `pekre `teive vi̬i̬ `ringlid, `sääntse rõbisive, olli ike ää nöside Hls; nahk rõbisess, nahk om kuju Krk; küĺm om maa ärä kahutanu, ku lähät, siss ain mu‿gu krõbiseb Nõo; `täŕklüsegõ rõõvass krõbisõss Krl; ku˽karaśk krõbise `hamba all Räp; tn krõbiseja raha ei ole sedä va krõbisejet Krk Vrd krõdisema
2. ragisema a. körisema, rögisema (kurgus, rinnus) Kohe kröbiseb `jusku `torre `pohjast `äänegä Kuu; Äel akkab krõbisema kui inime `külmetab vai nuttab IisR; rinnad rõbisevad Muh; mes sa krõbised, praagib aga `peale köhida Mar; köhib ja krõbiseb järjest Juu; kidor tä one ja krõbiseb `aige `õlla Kod; rökendas kõvast ja, köhis ja krõbises, ei saand iast `riakida Lai; Mis sa rõbised, ma ti̬i̬ siul ää rohi Pst; poig krõbiseb nigu vähjä kot́t Nõo Vrd kröbisemab. krudisema (liigestes) vahest jalad `aiged, jala sääred krõbisevad Mar; nari krõbiseb Plt
Vrd krõgisema
3. (vastu) rääkima, vaidlema, nurisema Nüüd tal ia krõbiseda küll IisR; mis sa röbised paigal keige asja pärast Khk; kui kedagist kuuleb, krõbiseb kohe `väĺla Hag; krõbiseb alati `vasta VJg; Ei tohtenud ju palju krõbiseda, vaata et veskist välja ei visata Trm; mis nad krõbisevad veel, said kätte, olgu nüid vait Lai; Mia iks krõbisi kah vahel, et mes sä kisud massinat Nõo; Es `püüsüs `pistü, a `väega krõbisi Se Vrd krabisema, kräbisema
Vrd krobisema
kudema kudema Jäm Pöi Tõs Ksi KodT, (ta) kudeb R Ris Kad I, kueb Kad Iis, koeb KJn Trv TLä; kudeme, (ta) koeb Hls Krk; kudõm(m)a, (ta) kudõnõss Plv, kudõ Räp Lei
1. viljastama, seemet heitma (hrl kalad ja konnad) kalad on kudemass Kuu; `konnad kudevad kevade; nüüd `konnad jo on kudend `välla; nüüd `konnad evad enamb `krouksu, `onvad vaid (vait), nat on siis jo kudetu Lüg; kalad kutted; kala tuli jokke kudema Vai; Särg meres äi kude Pöi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu Vän; lutsud kudevad pääle kadrina pääva Trm; mõni kala kudeb talvel lume aeg; ärä kudenud kala one `lörtsjäs Kod; latika `koeve; kaesit kas latik om koenu Trv; avi ja konna ütelts üte kõrrage kudevet Krk; kiiss koeb ülevän järven liiva pääl; sudak muial ei koe kui kivide pääl Ran; ku kala `koeva, siss om niisa ja marja kõik segi Nõo; kalaʔ ummaʔ joba är `koenuʔ Plv; `vahtsõst `aaśtast pääle luts om kõ̭gõ edimäne kudõja, luts kudõ, kos kivi kengaʔ omaʔ järven Räp || pej paljunema nää, kuda inimesed elavad, `üstku uśsid kuevad Kad; kudenu(d) fig roidunud, kurnatud Mies `nindagu kudend `räimis Kuu; lõppend ära nagu kudend konn, pole muud kui inimese vari Ksi; pu̬u̬ĺ `aiget, külmä käest välläst tule, är kudenu Hls; är kudenu inimen - - `müüräss ütte `puhku Krk
2. parvlema, suruma siäsed kudevad, tuleb `su̬u̬ja; kudevad ja `sõõgleväd, üles ja `alla `lendäväd nõnnagu kiigeväd Kod
Vrd kudenema, kudima5, kuduma2
kuss kuśs IisR Jäm Khk Vll Pöi Muh Mär Kse Tõs Tor Ris Koe VJg Iis Trm Plt Trv Krk Puh Har; kuss Kuu Vai Muh MMg Vas; kuš́š Se
1. int (lapse vaigistamisel või äiutamisel) `Lapsed, kuśs, mis laat sie `olgu IisR; kuśs kuśs, ole niid vagusi Jäm; kuśs, olge vaid Vll; kuśs, ole ikke vagasem Mär; kuśs, kuśs, ole vakka Tor; kui laps nutab, siis ema `ütleb lapsele kuśs-kuśs Koe; last kuśsutõdass magama äiä, äiä - - kuśs, kõ̭ss Har; kuš́š, vaga Se
2. int (loomade keelamisel) kuss `välja (kanadele) Muh; kuśs, kuśs kanad Ris; ku ma tat (koera) eläje `pääle aa, siss ma keelä tat et kuśs, tule ärä eläje päält Krk
3. adv vait, tasa ole kuśs Muh; Õle nüid põrguline kuss MMg
Vrd kussu, kõss, küss
kõbisema kõbis|ema Pöi Muh spor L, Jür JJn Koe Kod Plt KJn Puh, -eme M San, -õm(m)a Rõu Plv Se, -õmõ Krl
1. kõbinat tekitama Tuulega ukse link kõbiseb vahest ise koa Pöi; kui nii kui oo, et ühna kõbiseb, siis pannasse räemed suure `soola Muh; eenad kõbisevad Tor; rotid kõbisevad, ni̬i̬d oleva Leenu kuradid olnu Hää; `Talve külmaga lumi kõbiseb `jalge all Jür; ku leib kõbiseb, siss om küdsänu Hls; mesilinnu kõbisiv sääl (taru) sehen Krk; nindagu lehe oless kõbisnu Hel; jusku kõbisess midägi `koskil San; välän joʔ kõbisõss `vihma Rõu; nii haava habisõsõʔ, kõoʔ kõbisõsõʔ, `väega puhk Se; kui ~ nagu kõbiseb kiiresti, kõbinal obene tullud kodo nõnnagu kõbisend Kod; ma lähä mäest üless nigu kõbiseb Puh; Liisi tuĺl mäkke ku˽kõbisi, vesi kańnipuiõga sälän Rõu; ju̬u̬sk mudgu kõbisõss õ̭nnõ Se
2. lobisema, rääkima ole vait, ää kõbise Plt; mis sa tah kõbiset, piä˽suu kinniʔ Plv Vrd kõbistama1, köbisema
3. (külmast) värisema Tuba oli nii külm, võttis ösna kõbisema Pöi; külm võtab ihu kõbisema Kse
kõne n, g kõne Jõe Lüg Jõh u, hv Muh L(-õ Khn) Hag Juu JõeK VJg, I Plt KJn Vil M TLä, g `kõnne T; kõnõ, -õʔ g `kõnnõ San(k-) V(kõ̭-; hv g kõnõ); n, g kone Kuu VNg Jõh Vai, hv köne Jäm Khk Rei Ris (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. rääkimine, kõnelemine; kõnelus, vestlus, jutt Pikkad koned ei paranda `asja Kuu; miä‿n taha siu konet `kuulla Vai; suur jäme meeste köne keib Khk; Ma sai kohe aru, see on teist rahvast, kõne keel oli teine Pöi; nied olid sial kõnes Hag; mine kohe, ilma pikema kõneta, ilma `vasta `rääkimata JõeK; väŕvi ja tee, mes sul sellegä nõnna paĺju kõnet on Kod; mina kõnelen täma kõnet, mes täma õma silmaga nähnud Pal; sellest aśjast põld kõnetki; mõni `tõśtis kõva kõnet, läks riiu `piale üle Lai; ei kannata tõse kõnet Trv; kiket kõnet ei massa `usku ja kiket ei massa kõnelte; ta üit́s tõśte kõne alune, egä üit́s tat naar ja kõneless Krk; taht oma kõnedege ja tegudege paĺlu tetä, aga midägi ärä ei ti̬i̬ Hel; kuidass nüid kõnne sehen tuleb, üteldäss iki linnud, mesilinnud Ran; miul es ole `enne meelen, aga jutt tulep jutust, kõne `kõnnest Puh; ega tost kõnest ei ole midägi, kui tegu ei ole; mes ma sust sitast kõnele, sa‿i ole `kõnne väärd; siss kõnelnu kellelegi et, küll ta‿m armõtu, aga `mulle `tu̬u̬di `jälle kõne tagasi Nõo; ma tei selle `kõnne (nõidumise, sõnamise) ära Kam; mia muud es kuule kui teie kõne töninät kuuli Rõn; ku˽magamõ taht, siss näet jäät tõnõkõrd `kõnnõ päält kah; ku˽tulõ nii kõnnõn ette, siss mõistatõ˽kah San; tu̬u̬st es olõʔ meil kõnõt Krl; uja suust hola `kõńnit (ajab rumalaid jutte) Lut; ilma kõneta kindlasti tuńn `aiga iki ilma kõnete Krk || (kuulu-, laimujutust) teese `kohta ei tohe `tühjä kõnet `reäkidä Tõs; tark `ütles: sa saad paha kõne ala Krk; ala usuʔ `kuŕja kõnõt Har || vanast `olli teo `orjuse `aigu paĺlu serätsit `kõnnit (kõnekäände), et ärrä aru es saa Ran Vrd kõnõk
2. kõneanne, -võime; kõnelemisviis `niske viletsa kone `annega om tämä eluaja old VNg; ma kirgul ei kεi, see öpetaja pole midad köne poolest Jäm; tal pole `kaplis ääd lugemise köned Rei; mõni teine [kirikuõpetaja] `ütleb aleda ja elosa kõnega, mõni teine põle `jälle `ühti Mar; tema oli ia kõnega, ia ańniga JJn; täl õli sedä kõne `ańdi jumalass luodud Kod; kõne on `puudulik, vahel suu nigu ära `kuivand, kohe ei saa `öölda sõna Lai; `võeti temäle kõne ärä, ja es saa änäm kõnelda Vil; [tal] om rabe kõne, temä kõneless valiste Trv; temäl om kõnet, ei kurda vait; iluss mahe kõne, lahe kõnege inimene; pakiline kõne om, ku mõni pakilt kõneless, putrass Krk; mul om `amba ärä, miä ei saa nii `seĺgede kõnelda, ma tunne ärä et kõne om `sände pehme; oh ta‿m nigu `uḿne jälle, täl kõnet ei ole Ran; `tönnamisi pomiseb, mia aru temä `kõnnest ei saa Nõo; mõni kogelep `kõnnega Rõn; `veitü `kõnnõgõ Krl; eestläne om vähämbä `kõnnõga Har
3. avalik esinemine; jutlus keis sii ka könet pidamas Khk; `Rahvamajas oli kõnõl paõlu rahvast Khn; kis neid kõnesid jõuab ära kuulata Saa; `aeti inimesi kõik kiriku kokku, õpetaja pidas kõnet ka Pai; pidas ia kõne, õpetaja on ia kõnemies Iis; pidas vägeva kõne Lai; kihutuse kõne; pidu kõne Hls; sõ̭ss tege ta (kirikuõpetaja) lavva `rahval kõnet Krk; [ta] `olli äste jutukass, pedäss `Elvän kõnet Nõo; kuul`meistre pidäsi kõnõt Krl; Õpõtaja pedi `kõnnõid ja pańd `paari Har
4. keel, keelekasutus egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; si̬i̬ kutsuts jõõbitemine miu kõne `järgi; si̬i̬ om peenep kõne, saksep kõne; vana `aigine kõne, si̬i̬ olli korjat kõne, kust na `kennigi sõna om saanu Krk; ku ma `poiskõsõ klopats olli, siss ma‿s saa setukeste kõnest aru Nõo; täl om sääne kõ̭nõʔ, mul om esi `mu̬u̬do kõ̭nõʔ Se
kädsätämä kädsät|ämä Trv TLä, -ämmä Plv, -eme Hls Krk; (ta) kädsätäp Rõn kädistamaa. (haraka häälitsusest) arak kädsäteb, tõise ei kädsäte Hls; arak kädsätess kääts, kääts Krk; joba arak kädsätäb, ei tiiä mes sõnumit ta nüid tu̬u̬b Nõo b. kiiresti rääkima, vadistama naise kädsäteve ku araku Trv; mis sa ike kädsäted, kurda vahel vait; kädsätess ku arak aia `teibän Krk; kädsätämine om `rohkemb naeste mu̬u̬d Ran; tõese naese nakassiva kädsätämä, et kudass sul nii koorene piim om Nõo Vrd katsatama1
kärisama, kärisema käris|ama Saa Trv, -ämä Mar Kam Rõu Vas(-ämmä), -õmma Rõu; kärise|ma Jõe RId(-mma Vai) eP Lei, -mä Kuu Lüg Juu Kod KJn Pst T V(-mmä Plv), -me Hls Krk San Krl
1. deskr (helist) a. kärinat tekitama, (p)ragisema, mürisema Käristi - - `panna `piendra`otsile kärisemä, ettei müdäd tule `porgandisse `huonu tegemä Kuu; `rinnad on `aiged - - `rinnad kärisevväd Lüg; liha käriseb panni pεεl; lumi käriseb `jalgade all; kiŋŋad kärisevad jalas; kui rahud kärisevad, siis `eetasse meri `louna joosu vöttand Khk; kellel nina käriseb, `norskab, see viiakse ühekorra `vankriga `mulda; `lindurid kärisesid `ümber Mus; tuule`veske käriseb ja pragiseb Tõs; miu ääl käriseb täna, sain vist `küĺma Saa; me karjasmoa värav käriseb Juu; kadakas käriseb kui põleb Kad; emä alate käriseb ja rögiseb Kod; küĺm ilm om, regi kärisess perän Krk; mõni käriseb ja lariseb, tol om rinna `kinni, röǵä rinnun Ran; eli käriseb, ei‿tä mes‿säl lõõrin om Nõo; voḱk kärisess Krl; kunna˽`väega˽kärisi ku kudõsiʔ Vas b. lärmama, karjuma; riidlema `Neie `tuhli`kookide peräst mittugi `korda kärisesime omavahel, noh et ku `toine taht omale `suuremad Kuu; Käriseja nisike, ei ole rahul ja pahandab Jõh; oo va käriseja laps. mes sa seal kärised Tõs; mis sa kärised nõnna paelu, ole vahest vaid Juu; laps `kuukab vara ülesse, akkab kärisema, ei lase `teisi magada Lai; mis sa kärised, ole vait, `muudgu kärises; kas sa tohid käriseda Ote; vihaś inemine kärisess nigu katai; ku sa käriset `hu̬u̬pi, sinno inäp suta‿i kullõldaʔ Se
2. rebenema sielt käriseb [riie] kust idunane on Kuu; `seuksed suuremad siilud olid ära kärisend `väĺja [kalavõrgust] Ans; Külje`õmblus see käriseb ikka äe Pöi; suka säär kärisänd `lõhki Mar; Kärisen ramatu lehed piäb uiõst kogo liimmä Khn; pluuse nii kitsas, et kärises takka `lõhki Juu; katik kärisnu Trv; papõŕ kärisäss Vas
3. fig nii et ~ kui käriseb (intensiivsust väljendades) ahi pöleb nõnda‿t käriseb Khk; küll oo magus, nii et käriseb Mar; rukki tuli ia nõnnagu kärises Trm; kõik lapsed lugid kualin ku kärisi; laalid niigu kärisi Kod; ma sõin nõnna et kõht kärises KJn
kärts1 kärts R(`kärtsu Vai) S L spor K, IPõ M Ran Nõo; g kärts|u S L/-ü Khn/ JMd IPõ KJn Trv Hls, kärdsu Krk Ran Nõo, kärsu Muh Tõs PJg Juu Kos Jür; g `kärts|u Kuu(-ü) Vai
1. (helist) a. raksatus, pauk; kriuks `Kuida kärts kävi, `ninda ka hall hunt `langes ja jäi `sirgeks Kuu; ratas tegi kärts `vastu kivi VNg; üks suur `kärtsu `kuulus Vai; kärts käis kärtsu piale Vll; `viskas kärts pörandale Rei; Küll suurestükid `antsid sõja`aegas `kärtsusi Han; Käüs `siokõ kärts et, üsä nao miin olõks `lõhkõn Khn; aga `piksel oli kõva kärts, ei tea kuhu ta selle kärsu nüid lõi Juu; oli ää kõva kärts küll Trv; `kärtse `saapa jalan. ni̬i̬ kärdsuve Krk; kuuli kui tu kärts käis Ran b. peer noorik peeretas suure kärsu Muh; kuule poiss, sa oled `kärtsu `lasnud `jälle, ää kärsuta oma perset PJg; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kärtsu ais KJn Vrd kärtsatus
2. a. hoop, löök, laks anna üks kärts tale Khk; ma anna sulle ühe kärsu `pihta Muh; ku ta vait es jää, anni jälle kärdsu `perse Krk; es jää muud́u magama, mõne kärdsu anni perst `mü̬ü̬dä, siss eed́äss magama Nõo b. kogus, portsjon Kaks `kärtsü `leibä tegime Khn; `viska üks ää kärts - - pane tõese jala jaoss kah Ran Vrd kärdsähüss
Vrd kärtsakas1
3. fig (kiirest tegutsemisest) Kärts ja põmm oli vanamehel otsus valmis Han; sie läheb tema kää üks kirts ja kärts JMd
kärähtämä kärä|htäm(m)ä VId, (ta) -hhäss Vas Se, -hhämä, -däʔ Lut; ipf (ta) kärähti Krl müristama; kärgatama, paugatama Inne helahti, sõs kärähti [kõu] Krl; peerähti nigu käräh́ti Rõu; lask `püssä nikuʔ mõts kärähhäss käeh Vas; uśs kärähhäss, ku kõvastõ ḱinni tulõ; hõllõ puu lätt `lahkiḱiʔ nikuʔ kärähhäss õ̭nnõ Se; latsõʔ olkõʔ vait, vanaesä (pikne) naass kärähhämä Lut Vrd käratama, kärähütmä
kühmos kühmos seltsimatu kühmos, kes on sedasi vaid (vait) ja `uhke; mena pole mette sedasi old, kut suur kühmos Rei Vrd köhnös
larima larima R(-maie Lüg) Vig Kad Iis
1. ahnelt jooma või (vedelat toitu) sööma Küll sa sidä `piimä void larida; Laris mau täüs ja kadus kodunt Kuu; mis sa larid sest viest nii `palju Hlj; lari `viina kovaste VNg; kui pali te ikka larite, `viimast `lähte `lõhki Lüg; Larib `vasta üäd, siis `jällä `vuade ujub Jõh; Küll nied mehed `võivad seda õlut larida IisR; midä senest `piimäst `ninda larid Vai; selle `aaga laris kõik selle kördi oma `nahka; siga laris süema kõik keresse Kad; lari kõht täis Iis Vrd plarima
2. lobisema Ole vait, mis sa larid; larib elma `tühjä, egä sedä põle `tarbis mete Vig
lartame `lartam(e), lardate M lobisema; keelt kandma `lartab küla `mü̬ü̬da `ümmer Pst; temä `lartas `vällä ega temä kinni ei oia Hls; `lartass sekkä tõiste jutul - - mis sa `lartat, ole vait Krk || kõõrutama (kanast)Hls Vrd lortama, lärtama
leppima1 leppima, (ta) lepib spor S L, Ris Juu Amb JMd Koe VJg TaPõ Plt, leppib spor R; leppimä Lüg(-maie), (ma) lebin Kuu Vai; `leṕma Mar/-p-/ Han Var Mih, `lepmä Tõs Kod KJn, (ma) lepi(n); `leṕmä (-p-), (ma) lep|i Trv TLä Rõn, V; `leṕme, (ma) lepi (-ü) M San; leppümä, (ma) lepü Khn Har Räp Se
1. rahul olema, rahulduma; nõus olema `kuida sa sedä `viisi leppid, kui `tõine lüöb sind Lüg; vähäsegä lebin `vällä Vai; pian sellega leppima, et lesk olen Jäm; keik äi lepi mere `äärtse inimese eluga Khk; `leplik inimene lepib kõigega, ei nurise paelu, lepib sellega, mis käe oo Tõs; nüid peate selle natukese kardulega leppima Juu; tema lepib iga süögiga JMd; minä lepin õma osaga Kod; kits elab kõhna toeduga ja lepib oedu `veega Lai; lepü sellege, `rohkep anda ei oole Krk; vangi ei ole serätse söögiga `leṕnu Ran; kas leṕp `perrä (kas nõustus) Nõo; ta om sääräne pini, ega ta ei lepüʔ, kink pääle tal viha saa Har; timä `veitüga lepüss Se
2. tülitsemisest, vihapidamisest üle saama `naabri mehed leppisiväd `vällä, kui `kavva nad ikke tülis on Lüg; said `jälle εεks ning leppisid ää Khk; Said ise koa aru, et peab ikka ää leppima Pöi; tä ää leppida ei taha, seisab just kui suur `turnui·ka Mar; ma `lepsi ää, põle änäm pahane `ühti Tõs; leppige ära, et si kära vait jääb Hää; me oleme jo üksteesega leppindki JMd; edemält ku lepiti, `tu̬u̬di pu̬u̬l `tu̬u̬pi `viina, siis õli lepitet Kod; lepim kodun ärä, ei `läägi `kohtuss Krk; kellega vihätsess sai, tollega enämb es lepi; mis te üitsüte pääle viha kannate, `leṕke ärä ja eläge iluste Nõo; uma˽pini purõlõsõ, uma˽pini˽lepüseʔ Krl; omma naa˽tapukikka kah üt́skõrd vällä˽leppünüʔ Har; meil tõrõldass, tülütädäss ja lepütäss kah Rõu; `kohtohe kaibaśs külʔ esä, a niä˽leppe ärʔ Vas
3. kellegagi (kokku) sobima siad `este `riidleväd, pärast leppiväd kuus `seitse tükki `ühte Lüg; `eiväd leppined `kuigi kokko Vai; meie kaśs ja koer `lepvad üsna `easti; need lapsed lepivad `öhte Mar; va konk inimene. sandi `moega, äi taha teistega leppida Khn; veĺjed lepiväd kokko, suavad üväss läbi Kod; temä lepüss egä ütege Krk; mi lepümi `häste kokko, inne oĺl viha vahõl Räp
4. a. kokku leppima, kokkuleppele jõudma Ma `lepsi Viiuga kokku, et tä isi tõstab piimanõu piale Han; mõlemad pooled on nõus, siis lepivad kokko Juu; `saate [talu] kas pooless või kud́ass te kokku lepite KJn; viimäde leṕs kokku `meege Krk; nemä `leṕnuva kokku, et ommuku lähvä kõ̭ik `keskuse manu Nõo; `leṕke no˽ti˽kah üt́skõrd jo kokku; ei˽tiiä, kuiss taa `sõaga om, kas na valitsusõ lepüse ka˽kokku vai ei lepüki Har; tu̬u̬ om kuu `pääle `leṕnö, tu̬u̬ kääse kuu `mu̬u̬do (kuu viisi) Räp b. kihla vedama lepime, kummal `õigus oo Muh; lööme käsi, et si̬i̬ kuu lõpetame aena ärä, lepime nii, et sa annat pudõli `viina, kui `õigess lääb si̬i̬ asi Nõo; `lü̬ü̬mi käe kokku, olõmi katõkese leppünü, kolmass om käemiiśs, lü̬ü̬ käe vallalõ, raha saa siss toolõ, kel `õigus tulõ Har c. teenijat palkama; end teenijaks kauplema `täämbä armõdu hulk rahvast kõŕdsi man, selle et `täämbä sulastõ ja˽`tüt́rikkõ `leṕmise päiv Har; kiä - - är˽sai leppüʔ, tu̬u̬ sai tõõsõ manu˽`ti̬i̬ńmä minnäʔ, mood́o es saaʔ Rõu; ma käve kaŕust `lepmäh Plv
5. rahunema, vaibuma oodaʔ kui tuuĺ lepüss; ku pilveʔ `taivan `ki̬i̬rdleseʔ, piät `u̬u̬tma jälʔ kuna ilm lepüss Räp
lidra lidra Mär Kse Hää Hag Koe Iis Ksi Puh, `litra VNg
1. lobiseja `litra lobise `palju VNg; oh sa va lidra, vait ei või `olla Hää; oled just kui va lidra - - kis na paĺlu `tühja räägib Hag; pailu jutuga lidrab kõik, mis põle olemas, ta on üks vana lidra Koe
2. edev, kergemeelne tüdruk oo üks lidra, ei seisa kodu, ajab `piale pośtega `ringi, põle `kindlad meelt `ühti Mär Vrd klidra
lodisema lodisema R/-mma Jõh Vai/ Khk Krj Mar Kse Ris HMd Juu Pee Koe VMr Iis Kod KJn Puh, -me San
1. solisema, lodinal jooksma (vedelikust) eelä sadas nõnnagu lodises, veed õlid egäl pu̬u̬l oedun; ku alb katus, tuleb vesi `sisse ku lodiseb; `venne `sisse tuleb vesi ku lodiseb, vaŕsi õlema põhjan Kod; vesi lodiseb maha KJn; annum joosep kui lodisep Puh
2. lobisema `olga vait ja `ärga lodisega VNg; mes sa `tühja lodised Mar; mis sa lodised alati. temä lodisemine ikke `kuulda Juu; ta lodises `rääkida, kes teda teab, et se tõsi oo Pee; käis siin ja lodises teine Iis; lodiseb, kes liiass kõneleb Kod
3. lõdisema, värisema külm paneb lodisema Kuu; `ninda irm et `reied lodisevad Hlj; `ambad lodisod suus, nii `külmä on Vai; `õhtul akkab ihu üsna lodisema Juu; liha lodiseb, vesiliha seĺjän Kod; kõtt lodisess i̬i̬n `õkva San
4. logisema `kuivand rattad lodisevad Koe
Vrd lödisema

lõugerdama lõuger|dama Mar Hää, -tem(e) Hls Krk latrama, lorama lõugerdab ja lõustitab `peale - - teiste inimeste `kohta räägib `tühja juttu Mar; mis tü̬ü̬d nad teevad, mutku lõugerdavad; `Äiska aab `lõuge vahelt `väĺla, lõugerdab, ropendab Hää; Ken pailu `lõugab ja lõugerteb, si̬i̬ o lõudik Hls || kisama mis te ike lõugertet, kurda vait vahel Krk Vrd lõugama, lõugetama, lõugutama, lõverdam(m)a

lärtsuma `lärtsuma Muh Plt, (ta) `lärtsub VNg IisR PJg, lärtsub Kse Tõs Tor Hää Ris Iis, lärsub Mär Tõs Juu JMd Trm; `lärtsümä, (ta) `lärtsü(b) Kuu Vai, lärtsüp Puh; `lärtsmä, (ta) lärtsub KJn; `läŕtsme (-r-) Pst Hls Krk; `lärtsume San

1. lärtsatusi kuuldavale tooma vesi `lärtsub jala all VNg; `lainega vesi `lärtsü `vasta `laiva Vai; Läuhkas teisele vastu nägemist nõnna mis lärtsus Muh; jalad sopased, üsna lärsuvad all Mär; `enne tagusid `kapsaid et vesi `lärtsus Juu; perse lärsub taga JMd; pori lärsub rataste all Trm; lõi mis `lärtsus Plt Vrd lörtsuma
2. lobisema; (vastu) rääkima, haukuma mida sa `lärtsud `ninda `palju `mulle `vasta VNg; mis sa kurat lärtsud seal Kse; koer ikke lärtsub [metssigade peale] Tõs; ära lärtsu, ma‿i kannata, ole vait Hää; kül temä lärtsub, ei kõnele ilusti KJn; mis sa nüid sedäsi lärtsut jälle Pst; Peat sa sis kikke `lärtsme, mis kuulu olet; Ärä `peĺgä, temä (peni) ainult `lärtsup, ega ta `küĺgi ei aa Krk
Vrd lartsuma

löndse löndse lämbe; rambe `Täempe om õige löndse ilm, vait ka müristeme akkab ve; Omal om ka si̬i̬ olek ninda löndse ja `pehme Hls Vrd länse, löntske

maas maas R/-ss Kuu/ eP(-oa-, -ua-)

1. a. maapinnal vm aluspinnal oli old hirm `jalgu `pingild maass pidädä, siis olid `panned jalad `perse ala Kuu; Oli `juua täis, pikkali maas nigu silk IisR; köle aeg, lund pole ka maas Khk; mis sa‿säl kikerdad maas Krj; Loomal on oort nii `kange valu, ta `aelab kohe sõnniku päel moas Pöi; [jõulude ajal] põhud `ollid moas, ega es ole sehuke puhas põrand mette Muh; mene `voodi ja seisa (leba) riiete sees maas Rei; juba `aetasse loomad `vällä, mis näd änäm kodo tegevad, rohi jo maas (kasvamas); pool vesi oo maas ja pool vesi on alles nõo sees Mar; ei saa peast ega jalust edassi, rukis nii `kangeste maas (lamandunud) Mär; tuli `vihma, üsna loemud maas Tõs; täna on ilm kahu, väike alla maas Aud; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; Kell kolm sai ülesse `tõustud, kella kuue `seitsmeks oli ahe moas Kei; kui nii otseti moas olen ja tõusen, siis võtab aga `tuikuma Juu; niipaĺlu ma olen põdra nähnd, küĺleli muas rie pial KuuK; `üösse nad (püüd) lommutavad kõik maas Amb; pesen `riistu istukile maas JJn; kolm `pääva änamiste ikke oli ein maas Tür; vesi mutku lainetas küögi põrandal muas VMr; `kangad olivad maas sial rohu pial Trm; kui kivi ehk kand, kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; siis `seisis mõni nädäl `aega või `rohkem, üle aia lumi maas KJn; maas istuma sügavalt vees olema `laiva `istu `kümme `jalga maas VNg; Suur laev istub sügavas maas, see `siia sadamatesse `sisse äi saa Pöi; laev istub seitse `jalga maas. mitu `jalga laadungiga istub Hää b. haigena pikali rubi`aigus - - ma oli mütu kuud `aega maas Kär; poeg `terve `aasta oln maas, ja surn Phl; palavikkus muas teene Juu; kuus `vuastad oli alvatud muas VMr; läksin arsti `juure, kolm nädalid olin seliti sial (haiglas) maas Plt
Vrd maal2
2. maha tehtud, kasvamas kui se tegu tuli, siis pidi ka taga panema nii et - - kahe `päävaga olivad rukkid maas VNg; Sel ajal `peäti kõhe kole vähe neid `kartuli maas Lüg; Meil jo `kapsad maas IisR; meitel sii `mitmel `aastal es olegid rugisid maas Khk; suur ulk ube maas Käi; kardolid ja seeme on maas Kul; `Teitel juba vili muas Khn; `läät́sid `pieti ka maas, nied on koa nihuksed `erne `taulised KuuK; nii paelu on kardulid moas, et oma jaoks soab Tür; meil oli ükskord - - sada `tündrid - - maas kardulid Kad; mõni seetse vakka õli linu maas, terve väli Trm
3. a. langetatud, allapoole suunatud Käib pia maas, eks tal õle äbi Jõh; mis ülal `pεεga on, `eetase söidu obu olad, maas `pεεga, see äi söida mette Khk; maas teraga‿p saa pöllu pεεl midagid teha, see on `varsti `vastu kivisid ää peksetud (vikatist) Kär; Vaada, koer tunneb äbi, silmad maas Rei; Käib nina maas, näe `ühtegi, mis ülevel on Hää; Käib ühtelugu pea muas Trm b. alla lastud `veske pais - - maas, `veske seesäb Tõs; suvel jo piab tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis. kui tamm on maas, siis ülevalt‿polt `tamme on kõik kuiv Kad; Einaaeg pidi [veski] tamm kolm nädalat muas õlema - - et jõeäärsed einamuad kuivast tõmbas ja rohi kasma akkas Trm c. (mõõnast) sui läbi nii maas mered olnd. maas merega saab `jalksi läbi Mus; Nii kauva kut mered moas on, pole meil vihma `lootust `öhti Pöi; `meitel oli meri nii maas, paĺlas see kivi rink. ma pole nii maas merd näinud Kse; meri oo maas, vesi oo üsna madalas läin. see oo ikke tuulest Tõs
4. katki, lõhki; lagunenud; pealt või küljest ära `temband [noa] terägä `kurgu ald läbi, siis old ka kori maass Kuu; nüüd - - on [kalkunil] suled maas ja, ei ole enamb kohevil Hlj; `ahju suu on maas; siga on puht, karv `seljäst maas Lüg; `Enne õli `kuraasi täis, aga nüüd on nagu munad maas Jõh; kalad nönda ää `piikund, köhud puhas moas Jaa; Kolm juppi on [palgi] otsast moas Pöi; Poisil mulk maas (piimahambad ära tulnud) Emm; kala kõhod oo maas, kui soe oo; `varva kurgoalosed oo maas Mar; takused püksid olid mool `jalges ja põlve otsad olid kõik maas; aja mulk oo maas, tarvis täna ülesse teha Mär; kui linalind `väljas on, siis ühüssa pääva pärast on `Pärnu jõgi maas (jääst vabanenud) Tõs; Kengä vanudus muas Khn; need talud oo maas (hävinenud) Aud; kaks `poari sokkisi, kannad olid takka moas (ära kulunud) Juu; Obeste kaelad puha maas, vanad rangiräbälad, ni̬i̬d `võt́sid kaelad purus KJn
5. a. ära, otsas, läbi tämä au on - - maas, `ilma `auta eläb; karu äget ei õle, sie on maas (tarvituselt kadunud); nüüd on vist sadu maas Lüg; Sügise tuli jua ja kõik lõbud õlivad maas Jõh; see pruuk oo nüid maas, seda `pruuki ei ole nüid Mär; nagu `enne oli, kopikased ja kahesed rahad, `pańdi pruudi `põlle, see mood́ on nüid moas Amb; `veartusest moas (lugupidamise kaotanud) Trm b. (haigustest) `rinnad on `aiged, on maas Lüg; Ristluist maas - - `miski luu `katki mend Jõh; seĺg maas (ära tõstetud) PJg; kui lammas käib `ümber, siis on neerud maas Lai
6. valmis kootud, kangaspuudelt maas `Kaŋŋas maass Kuu; kangas on juba maas Rid; kui sa linnast tagasi saad, siis mul on kangas maas JJn; kui enamb - - surnukas `sisse ei läind, no siis oligi lõpp - - s‿oli tema (kanga) kõri muas VMr
7.  mokk maas; mokka maas pidama ~ hoidma vait; suud pidama, vait olema `Lõugas mis `lõugas omal ajal, a nüüd on nii vagane ja mokk maas IisR; Pea va läri lõug oma mokk vahest moas Pöi; Oja param oma mokk maas Emm; Kui teised räägivad ja sina ka räägid `senna vahel, `öeldaks: pane mokk `varba `alla, oia mokk maas Hää
Vrd maan1

*meelitsema1 meelitse|mä San, -me Krk meelitama a. nüid ta meelitses siu man oma libeve keelege Krk b. meelitse - - last, et ta vait jääss Krk

Vrd meelitlema

mokk mokk g moka üld(g moku Sa Muh), mokka Jõe Lüg Jõh IisR, moga Kuu; mokka g moga VNg Vai

1. a. suu liikuv lihaseline äär, huul; suu mokkad ja nina on vaest `külmaga ohutand Jõe; Mes siel vahid, mogad ribagalla; `Langesin `hambad mokka, nüüd on mogad `paistes ja `paksud Kuu; alumine mokka on lühemb; `eiga `lehma ei süö mokkidega, et `kumbagi siruta ede, tämä oda ikke `kielega VNg; `kellel on alumine mokk `pitkemb, siis `üella, et `sellest saab ia kokk Lüg; tämä jäi `ilma, `ongi kõhe mokk pikk Jõh; `Oidku kui `piente mokkadega on sie inime, seda `pietasse ilusast; Pidagu oma mokk `kinni, vai tämäl kah `ütlemist IisR; tuul lohestas miu mogad `katki Vai; `lamba mokad `kärnas Jäm; kuulab nda‿t `pεεlmine mokk ripakili üle alumise Ans; mis sa aad mokkusid toruse; möega kalal on ülemise moka `otsas suur möek Khk; Mis `söuke muidu lobiseb oma `suuga, [ei] möista oma mokkusi `kinni pidada Krj; Küll olid sellel punased mokad, just kut oleks kana ää `murdend (värvitud huultest) Pha; Viĺl lõi moku peale Pöi; saa‿s soa isegid mokka magusaks; lehma mokud lõegatse ää - - mokud tehasse `puhtas ja pannasse kerisele jõulu `laupa Muh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; mes sa kulbid mokka, mokk petk (nutvale lapsele) Käi; Ää `nilpsa nenda keelega, pühi mokad `puhtaks Rei; Leenu oli üht`inge `vingus näuga, mokk oli `vilta pias Han; uśs akkan talle moka `külgi `kinni, `sohke ull unenägu oli Var; naeste`rahva näpud ja mära obuse mokad, need vagusi ei seesa Tõs; õngõ oli [kalal] napist moka taga Khn; nutu aeal oo mokad kõberas Aud; külm ohatab mokad `katki PJg; pane mokad `kińni Tor; obune puristas mokkadega Kei; alati mokk nii naerul Juu; uhates lüöb rakku, suurem osa lüöb moka `peale Jür; põletasin oma moka ära JMd; seisab `mośsis, mokad `torssis VMr; sülita `talle mokkade vahele, mis ta valetab VJg; tüdrukud `värvisid mokke Sim; paksu mokkadega poiss Trm; veeke abe nõdu (lohu) siden kesk mokka Kod; mokad `vingus teisel juba, akab `nutma; mõni säädab peeniksed mokad, siis on kiriku mokad (teatud moel sätitud suust) Ksi; alumine mokk pikal nigu obusel `enne keskomikud Lai; põle meele `järgi, aab mokad torusse Plt; ei tiä, mis tal viga on, mokk `kuĺpis teesel (mossitajast) KJn; jänessal om mokk `lõhki Trv; inimene sü̬ü̬ sedä`viisi, [et] ojab moka `kinni Hls; moka muttis pähen, mis sul `kennigi tennu om Krk; tõmmass moka `torru, sai vihatsess; `oĺli täl omal laits, aga ilma mokata, jäńesse lihast `pantu mokk tälle Ran; mõnel naesel om musta vunsi, miul tuleva ka vunsi moka pääle; võti jala `valla, tõesest otsast `olli aab `valla, aava veere olliva nigu moka ireveli; obene võt́t miu käe mokke vahele Nõo; suu `oĺli `kat́ski pit́sitedu, mokat kõ̭ik sehest `kat́ski TMr; moigut́ mokkõ, õs lausuʔ sõnnagi Urv; joba taal ommaʔ mokaʔ `viltu, ei tiiäʔ, mis taal om Krl; mokaʔ ummaʔ `paistõdu Rõu; Illoś tütrek, ilosaʔ `pi̮i̮nü mokaʔ Vas; lajaʔ voldiʔ ollivaʔ jakil vai `kampsunil, nigu hobõsõ mokaʔ Räp; taa nii võĺss, et mineʔ mano ja võtaʔ mokk üless ja `sülgäʔ moka ala Se b. piltl (jutukast, sõnaosavast või hea jutuga inimesest) küll sie `räägib üvä `tahveti ja lüöb sedä mokka, ia juttu mies Lüg; laiade mokkadega inimene lobiseb pailu Khk; Tiina oo igapidi kange naine, oo teisel mokka, oo ka käppa (on ka tubli töötegija) Kaa; nalja mees, iäd mokad, iä suuvärk Tõs; tal ekka ia mokk, et `oskab `iaste `reakida Hag; Tema ies on kõik uksed `lahti, tal on nii iad mokad Trm; moka om tal küll `parre kottel, aga tü̬ü̬ teo poolest ei ole ta kedägi inimen Krk; ää mokk, kes `äste lobistess Hel || (heast lauljast) ia mokk sel inimesel, `oskab `laulda Koe c. piltl (muud juhud) `Kesse `enne `ilma mokka `mäerimata on täma käest kedagi saand IisR; Selle tüdruku järge oli mütmel mehel mokk vesine; Ma `katsusi küll mett moka `pεεle `määrida, aga pole `aitand midagid Kaa; See läks mokkadest `mööda (jäi lubatust ilma) Pöi; ta mokk ulatob väga rutto viina klaasi `põhja (joob liiga palju); mokast maha kukkond (kellegagi sarnanemisest) Mar; pruut läits ärä tõesele mehele ja sina loputa mokke (pühi suu puhtaks) Nõo; ei tiiä, kudass tu̬u̬ rummaĺ sõna täl üle moka `ju̬u̬ske Võn d. (eri ühendites) moka otsast 1. nagu muuseas, möödaminnes; pooleldi vastumeelselt; mitte tõsimeeli Sie `pulma `kutsumine oli `ninda moga`otsast, et ei ma `metlegi `mennä Kuu; Eks ta mokka `otsast `kiitand `teiste `lapsi ka nattuke IisR; Ma korra muidu nönda mokaotsast `ütlesi, tal oort tõsi taga Kaa; mokke otst ikke lepib, aga vihane ikke Mar; Moka otsast lubamene oo sedasi, et ei taheta `iaste lubada Han; palub mud́u na moka otsast, ei palu südämest `ühti Tõs; ta oĺli püha viha täis, `ühmas mulle midagi moka otsast ja pańni minema Saa; tal enesel põle tõemõtet `ühti, räägib aga na moka otsast Hag; `ütles moka otsast, et nagu `ütles, aga ta ei mõeld `täita Lai; a kae, kas sel `kindlat juttu om, si̮i̮ lask moka otsast, sedä ei või `usku Trv; moka otsast kõnel, nigu küĺmäld, es taha üteldä. mõni kut́s `vaesembat sugulast `pulma, sis jahedald ütel moka otsast - - es `tihka `kutsmada jättä, aga es taha, et tuleb Ran; [ta] Oĺl pahanu, sõ̭ss üt́el ka nii moka otsast, et tere˽hummugust Rõu 2. (kõnelemisviisist) kui `pehmeld `räägib, siis `räägib mokka `õtsast Lüg; `Ossa mu `meie, no on sie `alles pien, `räegibki `ninda mokka `otsast, et mitte ei saa arugi, mis `ütleb IisR; räägib na mokke otsast, nagu mõni aĺp Rid; Edevad tüdrikud `rääksid moka otsast, vaevalt sai aru; Ma ei saan aru ühüstki sõnast, tä nämistas moka otsast oma nina ette Han; ta reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt Hag; moka otsast kõneles, kui kõne nõnda mõnus ei ole Hls 3. (söömisviisist) `ninda mokka `õtsast süöd, et `pillad kõik maha Lüg; moka otsast - - [sõi], vähä natuke `katsus mud́u Tõs; moka järgi ~ järele meelepärane, mokkamööda Kuivat lest oo mulle eieti moka järge Kaa; jo see põlnd ta moka järäle `ühti, läks naa `pohmi näost Mär; [kui on] mõni moka järele toit, nooleb lusika `puhtas PJg; Apurokk - - söö kas lõhki, kõigile õli ta moka järele söök Trm; ma tää, et ni̮i̮ om siul moka `järgi Krk; mokk maas ~ maha ~ mättas (vaikima käsutamisel; vait olekust) Mokk maha, laps ei sega `toiste judu vahele Kuu; `Lõugas mis `lõugas omal ajal, a nüüd on nii vagane ja mokk maas IisR; Kui sa sest asjast midagi äi tεε, siis pea mokk maas Kaa; Pea va läri lõug oma mokk vahest moas koa Pöi; Pea ege oma mokk mättas Emm; Pea mokk maas ja astu pastlaga peale Trm; Tu̬u̬ pidägu külʔ uma mokk maan, olõ õiʔ tä ka `ausap sukugi ku˽tõõsõki Rõu
2. a. huuli meenutav ese või eseme osa `kellega naul `kinni `võetasse, siis nied on `taŋŋi mokkad Lüg; Mokkadega lamp `pandi lattermu `sisse, kui `luomi `toimetata oli `tarvis IisR; Ruustangil oli kaks köverat mokka, mes ülalt otsast kokku keisid Kaa; Raud `keertakse mokkude vahele, kui midagi tehjatse ruustaŋŋi vahel Pöi; Vanast olid veel ilma klaasita mokkadega lambid, nendel olid pεεvärgid pεεl ja südand sai üles ja allapoole keerda, aga klaasi asemel olid mokad, tuli pöles nende vaheld üles Emm; uhurdil oo mokk, uhurdi ots, mis `lõikab, [on] uhurdi mokk Tõs; tangi mokad on teravad Saa; `pihtidel on pikäd paksud mokad, `tangidel on õhuksed; mokkega lamp oli siäl - - egä suuremad `lampi põld Juu; `pihtide `seartest `oitakse `kińni ja mokkade vahele `võetakse tuline raud Kos; pudele mokk o katik; võta raasik lusigu mokage Krk; Adra `luitsa mokaʔ Urv; pilaḱ katõ mokaga Räp b. tuhar `persse mokud Jäm; suured paksud mokud taga; oda anname mokkude `pihta Ans; Mokud oo istumise jäuks Khk c. häbememokk Tämäl alumine mokk õld `paistes, ei tia, midä teha, tehnd `kaitusseroho (nõmmliivatee) `vanni Lüg; Äbedusel on kaks mokka, nende `keskell kusiauk ja lapseauk Jür

molutama moĺut|ama Saa, -em(e) Krk; molutama IisR Jür; moĺota|ma Kod Nõo Võn Plv, -mma Rõu Plv

1. tegevusetult passima; mõttetult vahtima; aega raiskama Mis te `selle `veike tüö `juures `ninda `kauva molutate IisR; mis sa moĺutad söögi kallal Saa; Molutati muidu nii`samma, tööd ei teind `keegi Jür; [poisid] Käevä ja moĺotava egäl pu̬u̬l, na ei peĺgä urjutamist kah Nõo; Vah́t ja˽moĺot siin `terve päävä ärʔ, a˽tettüs saa õs midägiʔ Rõu; kodo tullõn sai `Heermaniga kokko, külm oĺl ka kurat, es saaʔ pikembält moĺotadaʔ (lobisedes aega viita) Plv
2. a. rumalusi tegema, veiderdama mis sa moludet, ärä tetä uĺakut söögi man Krk; mis te moĺotade, kui te iluste ei laala Võn; mis sa, kurat́, moĺotit Plv b. rumalusi rääkima mes sina vana moĺo moĺotad, si̮i̮ one tõese alvutamine (laimamine) Kod; mis sa moludet, ku sa `õigest ei mõista kõnelte, parep kurda (püsi) vait Krk

mulisama, mulisema mulisama Trv Nõo Kan Har/-mma/ Vas Rõu; mulis|ema Kuu Jõh IisR Jäm Pöi Kse Vig Jür JMd VJg I TLä Ote Rõn, -emma Lüg Plv, -em(e) Hls Krk, -õmma Vas Räp, -õmõ San; (sa) mulisõt Krl

1. mulinat tegema ku vesi kõvast kieb, siis muliseb Lüg; Raav jooseb nõnda et muliseb Pöi; vesi muliseb, kui kieb VJg; ku `vennegä lähväd, aerudega lü̬ü̬b vette, vesi muliseb Kod; kos `pehme pori muliseb, ega sääl ei ole `vähja Hls; jõgi mulisess, ju̬u̬sk ku mullin Krk; pada nakap jo veidikese mulisema Puh; vanatońt tullu `kuuldest `väĺla, vesi mugu vatutanu ja mulisnu Nõo; võrõndiku kaala pääl vesi ju̬u̬sk niu mulisõmise `mu̬u̬du San; keväjelt i̬i̬n ja ojan vesi mulisõss ja vatutass ja˽keeritelless Har || keväjä, ku ilosaʔ hummoguʔ ommaʔ, sõ̭ss tedreʔ `võtvaʔ nigu mulisass Kan Vrd mülisema
2. a. lobisema, latrama Mes te mulisete siin, `tüütäb peris ärä Kuu; Akab mulisema, mil pole mõtet Vig; Noored `kampas kuos, kis aga `oskab `äśti muliseda, tühja juttu `aada Jür; küll tema armastab aga muliseda JMd; mes sa mulised, jää kõrd vait Trm; kui [kaks] mulisevad, siis kolmas ei taha kuulata Lai; las muliseb pääle, ärä ti̬i̬ `väĺlägi Ran; kel paĺlu juttu om, siss tu̬u̬ mugu muliseb Nõo; ta mulisess kõ̭kkõ `mu̬u̬du Ote; inemiseʔ muliseseʔ paĺlogi, kas tu̬u̬ kõik `õigõ um Plv b. arusaamatult rääkima midä sa mulised, kui su juttust midagi `arvu et saa Lüg; `Ütle sõna `selgehe, arʔ naaku mulisõmma Vas; keä su mulisõmisõst õigõ `arvo kah saaʔ Räp Vrd molisamma
Vrd molisema

munni|kott munandikott `munni kottist `kutsuta enämb Lüg; munnikotil on kurrud sihes Jäm; Sa ole vait kui munni kott Krj; Kõhu piige oli `katki, sooled käisid `alla munni koti `sisse Pöi; munnikotid `ollid tubaka kotid Muh; munnikoti sees pidid koa korrod olema Mar; soe venitab loomadelle muńnikot́i `väĺla, küĺm `tõmmab kokku `käśsi Saa; ema öeld, et ära mine külasse, külas verist nuga näidatakse, muńnikot́ti leigatakse Sim; muńnikot́t - - muńnid tolgutavad nõnnagu kot́t Kod; `oina muńni kot́tidest `tehti tubaka kot́tisi Plt; mudu ma oless üits `mu̬u̬dus mi̬i̬s, aga muńni kotil kortsud si̬i̬s Krk; pöksi `kat́ski, munnikoti paestava `väĺlä Ran; täl `olli munnikoti sehen kasujass, kasujass lõegati ärä, sai `tervess Nõo; ma `oĺli nii vakka nigu munnikot́t Kam Vrd muna|kott

mätas mätas S L hajusalt K, I, mättas Jõe Lüg VNg IisR, g mätta; mätäs Mar Vig Kir Tõs Khn Juu Pai Kod KJn eL(-ss), mädäs Kuu VNg Vai, mättäs Lüg Jõh, g mättä

1. a. (sambla või rohuga kaetud) kühmuke maapinnal eks‿ne (rästikud) maa sies ole, `suurdes `suodes ja mädäste all; Sa oda kohe sie mädäs omale `naiseks, sie o peris ilus ka (väikesekasvulisest ümarast tüdrukust) Kuu; se‿`asta akkas mätta pεε ruttu `paistma (lumi sulas kiiresti) Ans; linalind teeb mätaste `sisse pesa Krj; kus pailu mättud, seal oo sańt `niita, vikat lihab järjest mätta `sisse Vll; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamaad Pöi; kiived munevad `soose mätaste `peale Muh; Pea ege oma mokk mättas (ole vait); Pisine mätas aeb suure `koorma küliti vns Emm; põle sii mättud ega kiba Mar; jõhvikad `kasvavad rabas mätta `otsas Kul; eenämäl oo paelu mätti Tõs; `lamrik (lambur) üppab mättalt mättale Tor; `metses suur karusambla mätas Hää; paabadega tagusime mättaid maa `sisse, et maa läks siledaks JõeK; ma kukkusin mätta `otsa maha Amb; mätaste vahel on paha `niita Sim; su̬u̬ mät́tid täis Kod; nii `uhke nagu konn mätta otsas Pal; üppa mätta pialt mätta `piale Lai; mättal `pehme rohi kasvab pial; lääb nigu mättid möda, viletsasti Plt; mätäss mättän `kinni Trv; ma imeti [tütart] kaits `aasted, selleperäst ta om `siante paks ku üits mätäs Krk; vai sa muud saat, togi `pääle mätäste vahel (vaevalisest niitmisest) Hel; maa karjal ärä sõkutu, mät́tit täis; `oĺli põrm `vaene - - nüid om nigu konn mättä `otsa saanu (uhkest inimesest) Ran; uśs `oĺli mättä pääl `rõngan nigu mõni kirriv pää lińt Nõo; igävene mättä kombastik - - üle põlve omma mättä Ote; su̬u̬n vai hainamaiõ pääl omma˽`sääntse˽`korgõmba˽kotussõʔ, `samblõ mättäʔ Kan; no‿m sul nõ̭na mättähe saanuʔ - - et ei painu mukka enämb kõnõlõmmagi Har; su̬u̬ pääl `kaśvi˽kadajaʔ ja kahrusammõĺ, mät́tide pääl `kaśvi ilvesshain Rõu; lat́s lätt nigu mät́tit pite (ei kõnni hästi) Plv; väikene mi̮i̮s ku mätäs Vas b. meremadalik Pörudasid laeva täve jutiga mätta Emm; mis `kalda ligidal, madal mätas Rid c. miski mättakujuline; mütsak siit `Narva alt ajab `neskest `pilve `mättäid Lüg; mida `rohkem linnassed mättas oo, seda parem õlut `tulle Vig; lena ari oli kahe mättaga, terabad naelad olid `sisse `taotud Mih; Iga pää tuli linnaseid segada ja õhutada, muidu läksid mättasse Jür; või läheb mätta, kui ta `suurde tükkidesse läheb Iis; lina arjal om kaits mätäst Trv
2. a. rohukamar; sellest väljalõigatud tükk maa`kirvega `raiuta maad ja mättaid `välja Jõe; mättäs saab `pandud `surne `auva `künkäle Lüg; tuli uŋŋib veel mätaste sihes Jaa; tänä toome [haudadele] mättud Kir; saha ölm piab `pöörama, keerab muld kummuli, [tekib] mätas Ris; mättad ja aod `toodi `ühte `kohta ja pańdi põlema (kütise tegemisest) Kos; pärast `äästamist korjati põllult mättad ära Sim; iga mua pial adra `keerab mätta Trm; `enne ei akka `lõoke `laulma, kui mätas paĺjas on Lai; lõegutasse maast mätäst KJn; mätäss `panti kuhja `varda `otsa, et vesi `väege `sissi ei joose Krk; suvel olliva kuad - - katuss `olli söödi mättist, mitu mätäst `panti `pääle, sääl siss keedeti all Ran; sitt ader om, ader ei lu̬u̬, jätäp mättä üless; mättäga lüvväss aud ärä, siss saap kääbäss iluss Nõo; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinukillõ Rõu b. turbakamar, turvas [soos] `Lõikas mättäid minu isä, sai kaks `rupla `päiväs Lüg; mättud sai `toodud üks kolmkümmend `koormad, nendega `kööti köik reheahjud Pha; mättad, nee olid keik kuivatud Vll; keväde enne sõniku vädu `mińdi rabasse mättuid `lõikama Vig; `raudadega sai lõigatud mättad `väĺla Lih; Täna oo ahi mätastega köötud Han; vanast sai ikke mättaga kütta Mih
3. karjamaa, rohumaa (väljendites söödaga kevadeni väljatulemise ja rohumaale pääsemise kohta) mida viga siis enämb one, kui maa `aljenda, siis voib juo `luomad mättale aja VNg; loom juba mättal Khk; Meitel einad jäävad elu pεεl nönda väheks - - teeb kudas nee loomad mättale saab Kaa; Ma soatsi omad [lambad] juba mätta peale, noore rohu otsad `väljas Pöi; põhud oo kasinad, peaks ikke, nii et ma nad (loomad) mättasse saaks Mär; Kui mätas juba `lahti, siis põle `loomadel änam näĺla`surma `karta, võib loomad `väĺla aada Han; aame loomad mättäle - - `söömä Tõs; See aasta saeme oma loomadega ikke mättasse PJg; `Aitaks aga mätta, kül siis suvi sueb ja Jaan tieb jalad alla Iis; lähäb õma põhuga ike mätta, ei tule `puuduss Kod; elajad `aetasse mättale Plt; ku looma mättäl saave - - ega na sõ̭ss änäp ärä‿i koole Krk
4. piltl a. muld (väljendites suremise, surnud-oleku või matmise kohta) kahel `kolmel `kõrral õlen õld juo mättä menokis Lüg; `Tõine `aasta õli kevadest mittu `luama mättäs Jõh; [ta] nüid surnd, ammu mätta all juba Khk; Vara veel mätta `alla `minna Pöi; niikaua mürad sii maa peal, kui mättasse lähäd Mär; sie `aigus on inimesi mättasse küll viind JJn; mi̬i̬s võib `õlla one mättän Kod; ei teda enam ole, ta mätta all Plt; kes tääd, ku paĺlu neid [lapsi] om, mis mätä all makave Krk; Tuleb mi̮i̮s mäe takast, mättä alt ei konagi vns Nõo; lat́s `jäie igävess mättä ala Har; ma pańni mehe mätt‿ala makama Se b. häbe va mätäss om nüid `aige (menstruatsioonist) Krk

mögisema mögisema RId Jäm Pöi Käi Mär Vig Han Tõs Aud Hää Saa Hag Kos JMd VJg Sim Trm Lai Plt Pil KJn Trv Puh, -mma Vai Rõu Vas, -mä Kuu, -mmä Räp, -me Krk

1. mökitama, katkendlikult määgima vm häälitsust tegema kits mögise ja eks ne `lamba`pässid ka `toisina mögiseväd Kuu; Kevade on `jälle `taevakits, päeva läbi mögiseb `taeva all Pöi; kui ta (karuäke) ära `kuivis, siis akkas kögisema ja mögisema Trm; `oinad mögisevad niisama Lai; obone mögiseb, kui tahab `süia Plt
2. mögama, segast juttu või jama ajama Las ta mögiseda `pialegi, ega mina täma juttu `kuulda ei võtta IisR; `tahto mögise `aiva Vai; mögiseb peale - - nää vakka `olla mette Mär; mis tä piäs mögisema Tõs; mis sa mögised, kas sa `räägi ei saa Saa; ärge mögisege sial niipaeĺu JMd; tal `põldki kedagi juttu, mögises niisama Lai; Ole parem vait, mis sa mögised, kui sa midagi ei tea Pil; Si̮i̮ ei ole midägi kõnemi̮i̮s, ainult mögisep tasa omaette Krk; Mi‿sa˽mögiset, sa˽kõnõlõ õ̭ks nii, et `arvo saijass Räp

mölama mölama VNg Jõh IisR Jäm Khk Pöi Emm Rei Mär Kse Tõs Saa Hag Jür JõeK JMd Kad Iis Lai; mölä|mä Kuu VNg Vai, -me Krk; (sa) mölat Har

1. möla ajama, mölisema ärä mölä, ole vaid VNg; `Sulle sie jah `mieldi, kui saad külas mölamas `käia IisR; sedine sańt räbal jutt - - pole taarist mölada Jäm; Ta akkab `purjus peast kohe mölama, `sõukest `solki ajab suust `välja mis irmus Pöi; mis sa `tühja mölad, ole parem vait Mär; kül‿sa võid ikki mölada Saa; moni juua täis mies mölab, ajab igasugu loba suust `välja JõeK; Mis sa mölät, kui sa midägi ei tää Krk; mis sa mölat, möliset ilma `aigu Har
2. nutma mis sa mölad `ommetegi Jõe; Sie `veike on virisk, `ühte`puhku paneb mölama IisR
3. lotendama; vibama laiad püksid jalas, näe perse mölab teśtel taga; ratta rumm kua mölab, kui auk on kulund suureks Kad

mürama mürama VNg IisR Vai Sa Muh Emm Rei Kul Mär LäLõ (mö- Tõs) hajusalt Ha, JMd Koe Kad Sim IPõ MMg Ksi Plt SJn Vil, mürä- IisR Vai Trv; mürä|mä Kuu Lüg IisR Vai Mar Tõs Juu Kod KJn Vil TLä Rõu, -me Hls Krk Hel

1. (häälekalt) hullama, vallatlema poiss`lapsed vai tüttär`lapsed, eks nied kõik mürä Lüg; `sonnikuveo ajal - - oligi niisugune mürämine, et `viegä `luobiti Vai; poisid müravad ning `ullavad tüdrugutega Khk; ole kena laps, ää mürag nii `kangesti Mus; Nüid on müratud küll, olge vagusi koa vahest Pöi; lapsed näselevad, müravad ühe teesega Muh; Kassipujad müravad nii kinasti Emm; koer tahab mürädä Mar; Mürades kukn laḿp laua pialt maha ja läin katti Han; ärge müräge, olge vaid Tõs; müräsid poole pühäbäd tüdrukutega Juu; mis sa akkad mürama jälle Koe; mürasid ja `mäńgisid, lapsed kigatsesid õues Lai; ole vait, ärä mürä, esä magab Trv; temä lahk ütte lugu ja müräs Ran; mes te müräte sääl, ei lase mul magada Nõo
2. müra, lärmi tegema; mühisema kerikuplats kohe käras ja müras `kelladest ja obustest VNg; meri mürab tormi `järge Khk; Seike kärme vesikaare tuul, kut täna mürab, akab juba merejääd luhkuma Kaa; `Veske müras juba omiku Pöi; meri ja tuul müravad ermsasti Rei; `irmsasti magu mürab Lih; kui sitikad müravad (põrisevad), siis tuleb `vihma Aud; Mäńd - - see müras siis võid tehes edasi tagasi Kei; masin käib mis mürab Koe; noriseb nigu mürab, magab Ksi; piĺlid mürasid ja rahvas `tańtsisid kõik SJn; müräśs pähl oma püssige, kõmmuts pähl ütte`puhku Krk
3. valjusti häälitsema a. möirgama ärg akkab mürama, lähäb nii kurjasse, et põle arugi Mih; suured `irmsad pullid oln sii - - mis müran ja `kaapin Tõs; mürades joosid ärjad kokku Tor; Punu - - `võõra inimeste `vastu oĺli tige, müras aia taga nõnda et `irmus Saa; puĺl müräb Hel b. riidlema, pahandama, ka valjusti kõnelema Kui `teised ei teind nigu tema tahi, siis akkas mürama IisR; sain mürada, et ei old tuld teind Plt; [ta] müräb tämägä, tõreleb tämädä Kod; Onu müräś lastege, et na mõtsalist teive Hls; mis sa nõnda valust mürät, ta kuul mudigi Krk c. hüüdma, hõikama karjapoiśs olli müränu: tulge appi; kirikust müräti, kirigu `kantslist `alla; ma müräsi küll, ei tää, ka‿na tuleve `sü̬ü̬mä Krk
4. rassima, rügama, midagi tegema täma oli ise sie `nuodaperemes ja sis müras `nendega VNg; müras vassigatega tüki `aega; ma pea üksi `rasked tööd mürama Jäm; Mis sealt inimesed `paergus müravad Pöi; ehk akatse oome `taari mürama Muh; mõni suur aug rübeleb ja mürab (rabeleb) Lih; Siin ikke vi̬i̬l müratasse edesi elada nõnna iast-kurjast, ku aga soab MMg; siin on ike peris ime `jańti saand tehä ja müräda küll KJn
Vrd mürrämä, müürama

nodika nodi|ka g -ga nott `katsu, et vodan nodika, kui sia vait et ole Vai Vrd nodik

noh noh Kuu RId Jäm Khk Vll Muh Rei Mar(nuh) Mär Vig Lih Kse Tõs Aud Tor hajusalt K(nuh KJn), Iis Trm Kod Trv Hls Krk TLä TMr San Urv Krl VId, nooh Vai KJn TMr hüüds, adv noh `monda `asja oli, mes pidid `nuore `kuuga just tegemä Kuu; siis `pandi [oblikasupile] viel lusika`otsaga void `pääle ka vel, noh `ninda `maiustusest VNg; noh, mis sa nüüd tied, et sa oma `tüöga `valmis et saa Lüg; Ei `teine `jõuva täma `kätsatuse vahele `nohki `üelda IisR; sie (laat) oli viel `ennemb `pello tüöd, `abri·llis noh Vai; noh, mis see‿nd paes (praegu) olga Khk; noh, akka ometi minema Vll; nuh, ja kui paĺlo kardolisi keedeti Mar; tohmakas või arusaamata inimene, kas tal on siis natuke `mõistusest noh (puudu) Mär; `lasti kuppu, et verd lahutati noh Vig; sis kui ma oli vel alles noh kaheteist `aastane, mina käisin ka sis `pulmas Lih; noh, laalame nüid Tõs; noh tule, kui tahad Tor; ega siis seda (maad) põld paĺlu, üks, noh, viis vakamad; noh aga vat suuremad ju narrivad `väiksid Nis; mõesa koht oli `enne, aga noh eks me nüid isi pereme`aegas ehitsim‿maea uueste Rap; ta (värvitav lõng) oleks midagi `karva jäänd, aga noh ega sel midagi `muodi ei old KuuK; `kärpse `põrgu noh, ta oli nüid sie klaas, riist läks ümmarguselt kokku (kärbsepüünisest) JJn; nii paks, noh `umbes nii paks oli se turvas; tuleme, tuleme, et noh et nüüd saame ikke seia oma õige tie peale Rak; kas minä tiän, et suan `kõrda noh Kod; noh nii laialt oli `künda nigu siit `sinna Äks; nuh, `oĺli rahu `jälle; nooh, pu̬u̬ltõist `tuńdi ja kaks ja [küpses leib] KJn; `sańtekoda oli kiriku ukse i̮i̮s - - noh, `niuke tuba SJn; noh kas tulet joba Trv; Noh, `talve siss `tõmba `ketrust ik Hls; neil sääl kõrdsi man sai viśt midägi sõnavahet olema, noh purjun `pääga tuleb mestel ka ette, et `ütlet mõne vastiku sõna Ran; noh, pange käe `käimä, siss saade ennembide õdagule Nõo; nooh, siss nakass `suśkma, siss suśk ike - - sinnä ja tännä TMr; Noh, sõ̭ss ku˽`kapsta˽`pehme oĺliʔ, sõ̭ss koŕati ua - - `vällä Krl; tä arvaśs, et noh sa puttõt tä pessä ja et sa‿lõtõgi tu `süüdläne, kes [pesa] `maaha ai Plv; noh, mis um siss Vas; mitte üks noh 1. mitte üks sõna, hääl Olid vait ku puupakk, mitte üks noh ei üeld IisR; ma võti ta käsil, ta ei lausu mitti üit́s noh Krk; Tull ja `võtsõ mu rahakopika väevõimuga käest, ma es tohe˽mitte üt́s noh tetäʔ Urv 2. mitte natukestki `kolmõ `poiga ma‿i tiiä˽mitte üt́s noh Räp Vrd no1

nääklema `nääklema Jäm Emm Käi Mar Mär Han Hag/-ea-/ Iis Plt Trv, da-inf näägelda Kse Tor Ris, `nääkleda Jõh; `nääkle|mä, da-inf näägel|dä KJn TLä, -me, -te Hls Krk Hel; `nääklõm(m)a Võn Rõu Vas; `nääklõmõ, da-inf näägõldõ Krl naaklema, sõnelema Vanake ei `tahtend `nääkleda ja jäi vait Jõh; Poisid nääklest omakeskis Emm; Ärge nääklege, on omete nääklejad Käi; va `joonund mehed `nääklevad ja `riidlevad Mar; `nääklevad ja nagistavad peale kahekesi, muud saa teha `ühti Mär; nad muud ei mõestagi kui näägelda Tor; `viimaks mieled lähevad pahaks, lähevad `neaklema Hag; `nääkleväd `jälle KJn; mis te iki `nääklede, ei tohi kedägi näägelte Krk; mina ei taha tõisega näägeldä Puh; Ei massa temägä nääklemä minnä, temä sõna jääb iks pääle Nõo; kurja inemõsõ `nääklõsõ alasi Krl; Naakõ tiʔ mul nääklõmma Vas Vrd nääkslema

olema olema hajusalt R, S L K Pal Lai M(-me) T, olõma Khn Võn Ote San(-mõ) V(-mõ Krl), õlema Jõh Lüg hajusalt I; (ta) on R eP(oo), one Kod, om eL(um V), oleb Kse Var Tõs Aud PJg Ris, aa Emm, (nad) ovad, `onvad R, om(m)a, om(m)ava eL(umma, ummava V); eitavas kõnes: pole, põle Kuu Lüg eP, põlõ Khn, pöle Sa Hi Ris

1. eksisteerima, olemas olema a. (üldse, tegelikkuses) kuu`valge `ehtut oli Kuu; `värvid tulid‿s `värvisi oli küll VNg; miu `muistes ei ole mogomast kesä old Vai; isi `leeris olnd inime, nää, sedine on Jäm; see (joomine) pole kasuks kellegitele; `talve elab `ilma söömata, aga `inges on ikka Khk; no lapsed, mis siis teil akkab olema Vll; Ju see laps juba poari kuine on Pöi; nii paks rahvas, põln εnam iŋŋe `ruumi; `meitid oo leeritüdrikumi veel neli tükki elus Muh; obose jala εεld on `kuulda Emm; kaks hoost pidi ikka olema talukoha peal Phl; paĺlu ube maas oo Rid; surma `vasto `põlle `rohto Mar; änam kõlvatomad tego saa `ollagi Kul; põld suurt `metsa, üks väike viserik oli üksi; `rõõmu põle `miski aśja `juures näha Mär; `kange külmetamene olnd; nüid oo kõik ise`entid täis (uhked) Kir; Mis `asja seal `öösi näha oo Kse; tadrekuga `viidi, sedä põln, et nääd (taldrikud) just olematta olid Var; laastukatusi oo oln Tõs; kõik tuli näpuga teha, ega masinat põln Pär; ennem põle reel `raudi all `ondki PJg; nüid juba akkab neid (hunte) olema Ris; kuńniks tedä võib `olla änam Juu; minu ajal akkasid nied rät́ikud ikke juo olema KuuK; muud `rohtu nendel ei `tiatud kedagi olema Amb; ega `endisel aal masinaid nõnna old Ann; eks vigu olnd ka `mitmesugusid Tür; ei `tiagi, pailu neid vagusi võis sial `olla; põle `leibagi old VMr; parem õles sa võenud õlemata `õlla, ku sa nüid õled `niske eläjäs; vai tädä onegi Kod; siin ei ole nii `suuri talusid olnud Äks; pulmad jäid `kat́ki, ülepia jäid olemata Lai; oĺli `mõisa, siiss ka kõŕts Vil; miu peräst olgu või olemede, mea‿i tää sest kedägi Krk; lämmege ei oless si̬i̬ maa midägi minnä Hel; mes om, sedä sü̬ü̬d Ran; no puĺl pidi olema, kes `lehmi joosut; tü̬ü̬ aig, nüid om vana inimese kõ̭ik innan Puh; ega meele `kausse vaja ei ole, `kausse meie peräst olgu ehk olemada; ma `tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; siin tõist nii vanna inemist ei olõkine Ote; kolm sõ̭sard neid `oĺlõgi San; kõ̭kkõ om olõmõn ilman, om hääd ja om `alva Krl; nii hääd inemist ei˽saa maa pääl enämb ollaʔ, ku˽ta om; no omma vana nime˽hennan; kooldaʔ om kõ̭igil (surema peavad kõik) Har; `kulda oĺl siss kõ̭igihn paigun olemahn; tu̬u̬ jäi lavva mano piḱäle, olõ õs ello inäp man Rõu; `lat́siga om ka˽pahandust, paŕõb olnu˽ku näid olnu õs üttegiʔ; ku ma eloh olõ, siss iks tulõʔ vi̬i̬l `kaema; lät́s tarõst `ussõ, ni sattõ `maahha, ni oĺ́l vaĺmiss (surnud); nigu midä t́silgahhass [valgele] pääle, nii om nätäʔ Vas; vanast üteldi `väega häid heeringit ollaʔ Räp b. (mingis kohas, kuskil) mere pial `olled näkkid Jõe; `nüöri `otsas pida `silmuka olema VNg; `meie `rannas `onvad rüsad Lüg; Mis `mustad mugulad sääl tuha sies `onvad Jõh; sii pole eile üht `vihma olnd Kaa; `lamba `lautas `olli sõnnik oln Muh; minu isaperes oli `leiba ja räemest ko Mih; ahuni, angerju, kohasi, `kõiki `püüdväd, mis aga meres ond Khn; küläs on oln `surma Ris; `altari ies olid neli `paĺmi Kei; tua pial on püeningi JMd; Siberis olema küĺm ja suured metsad VJg; `räime `Peipsis ei õle õlemaski Trm; siin Arakal olema olnud Pal; keele pääl om, aga ei tule `mi̬i̬ĺde piltl Hel; lihaste ja soonde sehen tu jõud `ommegi Ran; ütitsen köögin olna näil tu̬u̬ söögitegemine Nõo; `valge periss nigu peenike lumi olessi `lehte pääl Kam; sääl olna `järvi kah Rõn; mäe takahn - - sääl oĺl vi̬i̬l nätäʔ haĺast Rõu; su̬u̬ pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat Se c. (mingil ajal, millalgi) kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; `neljäbä õli `kapsasupp Lüg; Sügise õli tuli `rummus alati Jõh; tänä on ilos `ilma Vai; lehmal on kevade vassik; täna olid lestad all olnd, madalas Khk; See aasta tulavad sii mütmed joomad Kaa; tänäbu öetasse igäl pool vähä `eina olavad Vig; selle omigu, kui `surnu kodust ära läks, oli alati riisipudru Mih; vanaste `olle noorik ja `peimes läin kirikusse puu `vankrega Aud; tänä `oĺli (sündis) alles tal poea põrigas Saa; tänavu `talve olin `aige Kei; suvel ikke on mets lehes Amb; kaera looma aeg `olla ia vähile `minna Tür; ennevanast olla old nisukesed ruosi sõnad VMr; vasik õli (sündis) neĺjäbä Kod; ennemalt oli `meilgi omal `nairid maas Pal; peris vanal aal on õegutud nimepidi si̬i̬ ja si̬i̬ tulgu nüid `liiku `ju̬u̬ma KJn; `päevä `oĺli muu tü̬ü̬ Vil; sel olli lait́s `täempe `ü̬ü̬se Krk; sügise märdi kadri `ümbre, nii `olli tu [kooli] minek iki; `küindlekuu, siss olna sutel joosuaig Ran; ommuku, siss om ta (kana) päevä tõsemise `aigu ülevän Puh; `talve, siss om sü̬ü̬k otsan; `täämbä om `veetke nigu suve ilm Nõo; tinav`aastak pikka `vihma ei ole ollu Ote; talvõĺ omma lehmil `vaśka perän San; tinava um põud suvi Kan; egä õdagu kelläst kolmõst kellä `katsani oĺli nu̬u̬ʔ tuńniʔ; talvõl `oĺli kül˽minekin (suremas) Rõu; tinav`aaśta üteldäss kehvä˽rüäʔ olõvat; Vanast oĺl rahvaśs uma eloga˽`rohkõp raahu ku nüüd Räp d. (kellegi valduses, omanduses, käsutuses) minul `siiski `kaunis `suurekas `julla oli Jõe; Kenes `kindad nie on Kuu; poiss tahi `üövelpakku, aga mul ei õle tädä enamb õlemaski Lüg; sai `arvo, et sie ei olegi tämä laps Vai; mool poleks eite nii kaua `aega olad `ühtid Khk; Oleks kitsel küüned, läeks puu `otsa nalj Mus; Mul pole seikest asja kut raha Kaa; omal `kohta `paika põle mitte Muh; teesel olnd ilosam tekk veel `kirje poolest Vig; kui siia tuli, siss täl `põlngi midagi Kse; tuli jala, põln obust `ühti Tõs; naestel olid tanud peas Aud; tal `oĺli pailu `sõpru Saa; tal olid `saapad `jalgas Hag; kas teil on tikka Tür; temal oli kaheksateist `tiinu `põldu kääs Pee; minul ei õllud raha Kod; noorematel olivad nisukesed madalad kingad Lai; või tal mõni ää sü̬ü̬ḱ‿o Krk; kas sul om si̬i̬ varanduss `alla (alles) Hel; pojal ei ole konagi `aiga Puh; mia `mõtli, et täl `paĺlald poig `ommegi; meil `olli `uutseleib joba käen; naśtel olliva vü̬ü̬ vü̬ü̬l; oless täl ei olessi - - a täl om `rasva ja `kõ̭iki Nõo; pidi olema tüdrukul, ku ta mehele lät́s - - sukke ja `kińdit ja TMr; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; üits tütär üteldi täl ollev Rõn; tel `õigõt kotu ei olõʔ Krl; meil pidi olõma piḱk piitsk; mul eleki (ei olegi) murru, runguli kasusõ pääl Har; ei olõ˽mul `aigu juttu aiaʔ Rõu e. (kellegagi või millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, seisundina jne) midägi viga sai kalal `olla, `seisus puol`puiki vies Kuu; kui `piima‿i `andand, siis oli ikke `lastel `ussid küll jah VNg; miul `oldi (olid) rüsäd joes Vai; äga tal selle naisega `ölpu pole Jaa; Sellel pidi ikka laps olema Pöi; `uhkel `olle uuled, rikkal rinnad, `vaesel põle muud kut `valged silmad; mool põle veel suka `loodustkid ülal Muh; mes `röömu münul änam aa Emm; mol täna `lahkem `olla Mar; uksel oo kaks `inge ja kaks tobi Vig; uśsi kuningal oleje punane ari lagipäes Hää; küll sellel on alles pea `otsas; mul oli ais ninas piltl Kei; lastel on mäng nende tööks; ega mul `aśja põld `ühti Juu; põld tal (lambil) `kloasi peal ega kedagi Kos; mul omalgi oli kaks `puega sõjas HJn; minul sial omakseid kedagi ei tia olema Tür; mis sel adral siis viga on VMr; mõnel kuutõbisel olla paĺlu `jõudu Rak; mul põle muud kui tühe ing, teises jalas vana king nalj VJg; mul õles tuline igäv õlema, ku mul kedägi amet́id ei õles; seenäl õle praod siden; mul‿o piän si̬i̬ laal Kod; mul on sust ale meeĺ Pal; obusel olema nari Ksi; minust enam `sinna minijad olnd Lai; mõnel joodikul on `kõiki küll Plt; ka siul nõnda paḱk om, et sa‿i läpe tetä; veĺlel ei ole `lu̬u̬ta elu `pääle Krk; tal ei ole `tuhkagi pähän; si̬i̬ minek om mul küll `vastu mi̬i̬ld; neil ollebe (olevat) vana rumale jutu Hel; oless mul siĺmä oleva, ma istuss `pääle ja susiss sukakest Ran; ega mul `jalgust kasu enämb ei ole Puh; emälepäl om lehe nigu kördsun; minul ei ole liha luie pääl Nõo; tolle mehe nimme ei ole mul ämp meelenegi Ote; ega mul kahju ei ole, et viin pudõlide jääp Rõn; Ei olõ˽taal inäp piḱkä perrä, taal om `vaŕsti mineḱ Urv; tu̬u̬l oĺl enne`aigu lat́s olluʔ Har; küläinemistel oĺl kah `väega hallõ tu̬u̬d rüḱä, a `suuhtõ `panda saa as ütte terrä kah Rõu; vasaral om ka puinõ hand peräh Vas; nätäĺ sul jo är olt sängüh Räp; kuiss teil häpe olõ‿i üte silmä päältki‿i Se f. (kellelegi või milleksi mõelduna või määratuna, tarvis olema) raha sai pali ja ei õld sedä `tonti enämb vaja (kratist) Lüg; `vihma oleks vaja Mus; piab olema `aigusele tarvilik kitse piim VMr; siis ma käesin, ku mul õli vaja käedä Kod; pool maja oĺli loomalaadaks Pil; tuli `oĺli silmä valgustuses KJn; ega ma üte päevä jaoss ei ole, `ütles `ti̬i̬ńder, ku sa `ütlet, et ta om vähä tennu Hel; ega `mulle sedä liha `säĺgä vaja ei ole Puh; tu̬u̬ mulle mõni kuuse ormakene, mul om vaa tuld läedätä Nõo; ega˽sullõ naid lavvatüḱke vaja ei olõʔ Urv; tal os ollu taat `perse`nahka `paŕki `raaskõsõ Har; mul‿olõsi˽tu̬u̬ rohi hüä Rõu; naid vannu olõ õi˽kellegi vaia Vas
2. asetsema, asuma, viibima; elama; käituma a. (mingis kohas) Kus ne `lehmäd sul ovad; kes neid kottisi `vasta ott, old kive `otsass Kuu; ku [noorpaar] oli juo kerikust kodu, siis `vueti ka `tervise `viina VNg; mei õlima Lüganuses mattukses Lüg; nahad on tanni sees `parkis Khk; Onu tüdar on `paergus `linnas Pöi; ma ole seal küll ja küll oln Muh; pead sεεl `aigemajas olema; lussud on seina vahel Käi; röhud olled ümmer kuue Phl; kaks `klaasi olid laua peal Mar; oli `terve pääva kottu ää Mär; Kuudil (talunimi) ma ole old Lih; puud - - oo `riitas Tõs; [lapsed] tulevad ikke ja olevad sii `õues PJg; luog on maas JõeK; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; jõe nupud, need‿o suure jõe sees, kollased ja `valged Ann; kingad olivad rät́ikus VMr; `juhtusin sial lähädal olema Kad; tõene karjus õlga kesk `põldu, tõene raja piäl; näväd õlid siin kostin Kod; koera liha olema obuse kabja sees Ksi; kolm meest olnuvad tee pial Lai; Liĺlid `nähti toas oleva Vil; mia ole lavvakirikun; sapi maik om suhun Krk; ma `iste sääl mäe pääl ülevän, sääl sai tüḱk `aiga `oltuss Puh; tu̬u̬võrd olli ma nukan, `rohkemb mu nukka es panna; ta‿`lli mõtsan paon; olgu kas `sü̬ü̬mine vai `lü̬ü̬mine, temä om iks alati platsin; `poiske - - `oĺli väĺlän pimedäni Nõo; naine om kotu, ei taha tühü kävvä Ote; tu‿m õkka sääl `vaksali lähükesen San; ei tiiä, kas timä kotust kauõn ka olnõss; ma‿ĺli Valgan aŕsti all (haiglas) Har; timä iks kaŕaga˽`kohki mõtsa ja mäḱi vahel vaŕohn oĺl Rõu; kos na ummavaʔ Plv; ti olt iks süväh Vinnemaal joʔ; ma oĺli hannah iks unonaaśõl Vas; es olõḱe kotost kavvõh es; mä olli sääl ü̬ü̬d tol talol Räp; inemine oĺl vańgih Lut b. (mingis tegevuses, milleski osalemas) olimme `vennaga kahekesi ajuss Jõe; [poisid] õlivad `vargal, aga kättä ei `saaned Lüg; Ku mies õli `vuaris, senele läks kahe nädäla `süämine `kaasa Jõh; nad olid `pulmas Khk; kolm meest olnd kallal Vll; mära‿o täkul - - kui ta paaritamas oo Jaa; ma ole ametis `kangest (tööga hõivatud) Muh; üks jutt oo `jälle `liikmas sii mööda küla Mar; ükskord olime ulgakesi `lambus; teene oli sarja peal, teene `andis rukid kätte matiga Mih; Ennemä sai järjest Pitkänäl nuõdal `oldod Khn; lehm oo pasal Tor; oma elu põlve olin isal abiks Juu; olin - - teese tüdrukuga marjul Ann; isa-ema olid tööl Tür; meie õmad one kõik lapul Kod; ta on `paerga mesilastega ametis Lai; `mitme asjaga olli mul paĺlu tegemist Hel; nemä olliva `ü̬ü̬se noodal olluva; lehm om mul sugulaste pu̬u̬l sööda pääl Puh; tu̬u̬ asi om arutusel ollu mitu `kõrda joba; [ta] olna pimedide kooli pääl (koolis tööl) Nõo; tu̬u̬ peigmi̬i̬sspoiss es ole kotunegi siss, tu̬u̬ `olli kroonu pääl Ote; ma‿lli riht abin `pesmän San; naaʔ oĺli˽Hańnikõisil `puhtin Urv; `tüt́rik oĺl kõrran (mõisas loomi talitamas) nädäli `aigu Har; miʔ oĺlimi mõtsahn rüä man Rõu; rahvas om viśt `lõunõl Plv; unotütäŕ oĺl ka käämäh (külaskäigul) tah; suurõba latsõʔ omma˽tü̬ü̬h Vas; mis nii kavva oĺlit maŕah; tä oĺl joogi pääl (purjutamas) Räp c. (mingis olukorras, seisundis või suhtes) `meie olimme nii `külmissäss Kuu; kas oled jua akkamas Hlj; kana on munas, `omme muni VNg; uks on `aagil Lüg; Ühä`kõrraga lei tagant suur tulekuum - - `vilja `kuarmad õlivad kõik nagu tule sies Jõh; vast olivad `oige `vaised ja nüüd tekköd omale kaik `uvved `uoned Vai; `öhta on kää Ans; mees oli nönda ädas; karjamalt rohi `körbend, loomad on puhas `nälgas; nüid oleme teineteisega tasa Khk; mered oo nii maas Mus; Juba oogid jöulud kää Kaa; kus sa siis said vaba `olla, kui sa `möisas pidid `päivi tegema; `meite tööd on nüid `kordas Vll; orju aeg oli `möödas Pöi; kõrts `olli rahvast täis Muh; obo on lövel, siis puristab ja ajab tatti `välja Emm; kui sa minestandgid oled, äi sa tee mitte midagid Käi; kell on palju järel Rei; kase lehed oo juba iirekõrvol; nääd oo nüid `riidus Mar; ma olen `päivis (hädas) nagu kuer kirikus Mär; et ma jalutu ole, aga ega ma `aige ole Kir; odrad oo `loomese peal Lih; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele; maa on kares (söötis), tuleb üles künda; nutab, siss oo mokad naa `rõmpsus ja `käärus Mih; kell oo rikkes Tõs; ei ole paelu sańdim `olla, et `ammad ää on Vän; ma olen sest prii; ta on `völgu Ris; ma olin kahevahel, kas ma ikka lähen Kei; särk on alt `lõhki Hag; ma pean koa nii kammitses `kińni olema, ei ma soa `kuśkile `liikuma Juu; puu on `pungas Amb; pill on jaalest ära JMd; kanad olgu `aedas `kińni Ann; mina `veikese vennaga olen üksi kodus Tür; kas sa oled minu `peale pahane; lepad on piimas; mina olen sinu puolt Koe; aĺlikas on alati `lahti Kad; kell on kuus täis VJg; `äästati nisu õrast, kui ta koorikus õli Trm; õlima irmun, et ku lähväd `sinna; eks näd sellegä õle `amban (tülis) nüid; õled kõigega killan (hädas); `tu̬u̬rev one liun Kod; teeńe `tahtis nõnna, teeńe õli `vasta MMg; lehm oli ket́is Pal; oli minestuses, ei `tiadnud, mis ta tegi Ksi; vanaduse päeväd on käe KJn; ma oless nagu temä küllen `kinni Trv; ni̬i̬ ametniku - - mea olli nendeg ninda kimbun Pst; oi eldeke, temä om ju ennäst `vastu (rase) Krk; mõni olli siin täis joonu; mõtte om kiḱk `laokuli Hel; `ku̬u̬te ei ole enämb alaligi (alleski) Ran; `jalgust ja kätest sa olet nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä, ei midägi tetä; suvva aasanduse om `kat́ski; miu käe om igävess läbi Puh; poiss tu̬u̬b neid soolatsit `silke kodu, peräst olet nii janun ku `oitku; tu̬u̬ olna käemä pääl; mia niipaĺlu [viina] konagi es võta - - mia olli ike jalal; kannel ei ole timmin (hääles) Nõo; ma `oĺli essissen periss; uss om lingil (uks on kinni) Ote; nu‿mma `pähkmiid täüś San; Olõss voḱk joonõn olõsiʔ, ma ürisi˽ka mõ̭nõ pooli `langa Urv; [ta] oĺl `köstre söögin kolm `aastõkõ; kui maʔ oĺl viimast last (viimase lapsega rase), siss oĺl maʔ `aigõp kui muide `aigu; närvi omma˽rikkõn Krl; kis ahelan om, ega˽tu̬u̬ vallalõ ei˽päseʔ; kas ma sul jalun olõ, et sa minnä ei˽saaʔ; sa is olõ `tu̬u̬ga nõuhn Har; päiv `otsa oĺl `jalgu pääl, a es väsü är˽kah; oĺlimi sõ̭nutusõn (sõnasõjas); mõ̭ni talo oĺl `väega˽kõrrahn Rõu; kell um kuuś är löönüʔ, um `säitsme pääl Plv; puu omma˽kõ̭iḱ karsah; imä ei ollõv inäp meele man; kahr om ka jalol Vas; ma olõ katõ kaalu pääl (kahevahel) Räp; nüüd ma olõ joonõ pääl; taa miiss om nüüd otsah Se; maa um vaevüssen Lut d. (mingil viisil) Eks sa õld `paigal, mis sa `vällä `juaksid Jõh; Mis sa siin elad vai oled, kui ajad ei parane IisR; sa ole vait Vll; Siis peab nii vagusi olema, kui ta midagi räägib Pöi; oli oma osaga rahul Muh; tanu, see pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla Phl; `seltsis õdusam olla Vig; sii ta elab ja oleb, taal tulevad tilgad `kaela (katus laseb läbi) Kse; `laske `olla need puud sii vakka Mih; Lapsõd, olga vagavast, kui vanad inimesed `riäkväd Khn; `laśsis natuke `aega `olla Nis; `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; kas sa ei sua vagasess `õlla; kuda vanass `testi ja `õlti Kod; sai sedaviisi `siia `tultud ja `oltud Äks; lapsed, olge vait KJn; mis käperdat kassipojast, lase olla; temä om rahu kigege Trv; ole no vahel kah, mis sa ütte`puhku iki `orjat; ku sa omag `vällä tulet, sõss võit periss rahulik olla Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; kihulase `kangede seivä, mia es saa paegal ka olla; tõene - - mekib ääd ja parembat, mia ole vakka ja loputa mokka Nõo; ei olõʔ silmä täüt suigatõ saanu, nii ma õks kapõrdõ ja olõ `pääle Krl; kiiḱ (kõik) om `vaiki ja vaganõ; ala ollu˽sa vakka, kõnõla ennede Har; inemisekese˽kõ̭nõlasõʔ, kuiss om tettü ja `oltu ja `vaiva nättü; eläjäkeseʔ oĺli˽tu̬u̬ olõpuruga˽periss rahulõ Rõu; suvõl piät kalloga `väega hoolõn olõma, `sülgäjä˽tulõva `pääle Räp; ol‿no rahutsõhe Se e. (mingis asendis või suunas) kus puol sie on Hlj; `Päivä on `kaunis madalal, et akkab `varsti `luaja menema Jõh; ma ole pire `pitkas maas Khk; obused olid üksteśe `ändas Kär; `meite `vankrid olid `kõrbu; väräb oo `kiibas Mar; ole seal upakille, kuku viel kummuli JJn; tema `olla ikka väga `küirus Tür; kaks nuort `kuuske - - `maani olivad oksad Kad; Uhekra õmad one `lõune pu̬u̬l; obene õld pitkäli Kod; ta om mahan ku üits kivi kunagi Krk; obese - - kõ̭iḱ olliva rongin (üksteise järel); säĺlä pääl `olli, es lase `endä liigutada mitte Nõo; Jäŕv om meist õdagu pu̬u̬l Rõn; ta‿i taha jo krõńgsin olla San; Tu̬u̬ pu̬u̬ĺ, mis pääl oĺl, tu̬u̬ pli̬i̬k pääväga˽`valgõss Urv; tuuĺ om `perrä Har; lappõtüḱüʔ oĺli aidatala küleh ribah (rippus) Vas; Pedäjä ladvaʔ oĺliva˽loogah Räp f. (kellegagi või millegagi koos; kellestki või millestki eraldi) ku `puutu `tuule kätte, siis oled kala `riistost `ilma Vai; koes kaks ninapidi koos, sεεl - - kolmandal pole sönna minna Jäm; me oleme muidu ühes küll, aga elame teine teises pooles Khk; Vanasti elati oldi suurte peredena koos Kaa; me oleme lahus Muh; ei tea, kas‿se poiss oo selle tüdrukuga olnd Mär; `niskesegä ma ei aka õlema; kas õled koon õllud temägä; puasmed one lahun, lõng juakseb ku vurab Kod; marja`pańgi ma maha es jätä kah, tu̬u̬ `oĺli kõ̭ik aig üten Ran; nüid ole mia lihatiinust ilma nigu peni `pehmest leeväst Nõo; tõõnõ veli oĺl ka ütehn Rõu; ar sa˽näidega inämb olguʔ Vas g. (mingil ajal) kanad on sügise tiivil Khk; `rätsepp oli `eile `juua täis olnd Käi; Märt `olle täna maasikul läin Han; me olime sügisi ja kebadi naa `kimpus (vett oli palju) Mih; `terve nädal ollakse eenamal Amb; kell kaheksa olime Vägeva `jaamas Pee; pühaba läks karjuss kodu, ma olin siis ise karjas Lai; memm oli minev`aasta minu juures Vil; ma olli poole talveni kotu Nõo; oenass `olli iks sügise jo tappa Rõn; kala - - `ü̬ü̬se om paigal Vas
3. iseloomustab subjekti omadust, olemust, tunnust jne a. klassifitseerib, identifitseerib või defineerib subjekti mina olin kaheksama `aestane, kui hakkasin `käümä `lambass Kuu; vend oli `matrukseks Hlj; mei külä `ongi `leski `naisi külä Vai; [ta] oli ristiinimene; nee‿o oma`kaitse mehed, nee pole `sakslased mette Khk; kapukad oo suured `räimed Mus; vähiksed sönnid - - olid ula mullikad Vll; Nasin või näsin, kump selle õige nimi on Pöi; kakskümmend kopik oli nael [tubakat]; need `olle sõled olnd, mis `sõnna kurgo `alla `pandud Mar; kui ta oo `aastane, siis oo juba säĺg Kul; vaśkuśs pidada olema selle nimi Mär; siis oli pruut, ku kirikust tuli Kei; sie oli minu lapsepõlve asi HJn; sie on tomat, mis mul `taskus oli JJn; põkked on kõlud, kus põle enamb `õiget `tuume sies Sim; egä sa vaim et õle, ike iholik inimene õled Kod; `eestlased ollid, kes `kõŕtsa pidasid, `sakslast ei olnd Vil; miu esät emät olliv talu `ti̬i̬ńdre Krk; Viĺlandi ti̬i̬ om kuuskümmend `versta piḱk Hel; mia `küśse sedä`viisi, et mes inimese te olete Puh; si̬i̬ märä om kolme poja emä; `ankru `olli serände nigu õlle vaat Nõo; ma oĺlin siss siakarjuss joba TMr; must muld `ommegi tu periss muld Kam; nu̬u̬ om jaaniussi Ote; udrass ollõv vi̬i̬ elläi Kan; sa‿lt võõrass Rõu; sa‿lõdõ mul sugulanõ; no kas ti˽sõ̭ss koiraʔ olõdõʔ Vas; tõrõlõmine `ommõgi `hamba `heitmine Se b. iseloomustab subjekti laadi, omadust, seisundit jms `lained on `korged, `suured ja `korged Jõe; pisukane paat, no ega sie suur saand olema Kuu; [hülge] nena ja `korvad `onvata `külmad ja `märjad VNg; miu kukko oli paremb kui siu oma Vai; kirikuub oli üsna nii `kurdus Jäm; inimesed on ullud küll, üksteist `riisuma Khk; olg mette nii naĺjakas `eese jutuga Vll; poiss‿o pitk küll Muh; ärgo `keegi nii rumal olgo, et tä teisele kõik ää räägib; ta oo‿tale `koormaks; juused olid aga `kruusis Mar; vesi juba tunnukse `leige olevad Mär; Ma ole vana, kui ma noor oli, siis põln masinud `kuskil Han; `pumplene lõng ei põle libe Var; `saarma nahk `olle kallis Tõs; Olga‿mtõ nda `uhkõ Khn; oinik talled oo suuremad Tor; `võt́sin omal uue naise, si̬i̬ on tüḱkis ilusam ku vana `oĺli; `uhtin `oĺli i̬i̬st `lahti, laste leit Saa; oled na lõnges, ei põle tugeb `ühti Nis; rammu poolest on koa teene teesest üle Juu; karu suitsu sink old `äśti ia HJn; metsa kits `olla väga arg Ann; ma olen nii väsind VMr; tõene laps one tõesess tõene, tõene ajab `jońni, tõene one põhjatu üvä; mõned pingid one raud`jalgega Kod; silmad ei õle nutused õllud Pal; isane sammaspool olema kuiv; mis si kuvve `aastane siis ära on Äks; jaaniliĺled oleva kirjud Ksi; pahase pale oleva punane KJn; Käsk olema vanem kui käsu`ańdja SJn; temä om kurb oma oleki sihen Trv; `olden sea targep (sa oleksid pidanud targem olema), ku tõine rumal olli Krk; vene kirvestega `paĺki lüvvä ei saa, na om õhukse Ran; ta‿`lli vähälik obene, aga jala - - käesivä juśtkui kerilavva all; `taivati̬i̬ üteldäss kitsass oleva, `põrguti̬i̬ üteldäss laǵa oleva Puh; sa‿led ää ollu, aga nüid sa olet kuri; ega neist äbärikest kana`poigest midägi `asja ei ole; temä‿m rammun nigu paku ots Nõo; ma‿lin ike `väikene ja oĺlin serände eläv TMr; tu̬u̬ vesine söögikene es ole jo midägi väärd Ote; to‿ĺl must niu kahru sitt San; vana olt, a `surma `peĺgät Urv; ega ta maailm nii kuri is ollu is; kirsimarja omma hää marja Har; olõsi˽kül˽hüä, ku˽ti˽võtasi˽`käśkä˽`sanna küttäʔ Vas; är `olkoʔ nii hońo, olõʔ tragimb Räp; ta om nigu siuǵ kavvaĺ Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut c. osutab päritolule kust sa kodusi oled; ei old `randlane, oli Vihasuost Kuu; üks üts Iiumaalt - - olevad Var; täma elab seal, kust ma kodo olen Mih; mede `preester `öeldas Petserist oleva Hää; setud, ni̬i̬d õlema Setumualt Kod; kost ta üteĺ `endä peri ollev Trv; `võ̭õ̭ra inimese om, mia ei tiiä, kost na om; miu emä `oĺli Pullikse talult peri Nõo; kes `kaugõpast oĺliva, es `saavagi˽kodu minnäʔ Urv; ta - - `oĺgina säält `Peipse veerest Har; timä om Hüŕsi küläst Vas d. osutab materjalile, ainele viepidavad `suśsid, vasiganahast oli `sääred Hlj; `sõrmuss on `kullast Lüg; Rihaalune on küll kivist, aga elumaja on ikka puust Pöi; `vankrid olid puust ja `vankri rattad - - olid koa puust Mar; nüid oo `juhtmed rauast, enne oli tammeväädist Mih; [ree] tallad olid saarest, `põlle `raudi all `olngi Aud; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu Hää; klubid, need vist olidki nahast Juu; vanast puukoorõst oĺliva pasuna, a nüüd omma vasitsõ pipari Võn; `rahkõ ommaʔ vägi `parkõ nahast Kan
4. liitaegu märkivalt a. isikulise tegumoe täisminevikus `Olsin `täüdünd `kohtusse `menna Kuu; sie (vanaisa) õleses `tiedänd neid vanu `asju Lüg; Ta `polla (polevat) noorelt `viina `maitsnud ka Pöi; ma põlegid lüpsn see sui Muh; üks mees on pöllu seest rahapoti löidn Phl; ta `olle lugend `piibli otsast otsani läbi LNg; ta põlla kartnd `ühti Mär; põle müün ega annud Kse; `peksa `olle saan iga tüha aśja pärast Aud; Unt oleja (olevat) terve päeva metsas suurt oinast `paśsinu, aga põle kätte saanu Hää; mina ei ole saanud `õunu nii pailu `koorida Ann; ühe `lamma `olla nad murd Tür; meie põlema täda kutsnd matusselle Trm; paĺju `kaśki ja `kuuśki õlema si̬i̬ rajo maha `murnud; ma‿p õlesi lähnud, tämä suńd minuda Kod; tuba - - oless võinud ka põlema minna Äks; kes seda küll oles aemand KJn; koht olema menule tagasi `antud SJn; ma‿less pidänu parembide elämä Puh; uńdid omava `kõńnuva sääl `ümbre aia TMr; ma‿lõ laudan `sündenü San; `Hammõ kaaltagunõ om `kat́ski lännüʔ Urv; timä ollõv `perseni `sisse satt; ma‿lõ nii `kuuldanu Har; kas tä ei olõss võinu˽`tsoĺki rattakõisiga tuuaʔ Vas; ar oma `häönü nu̬u̬ kelläʔ Se b. umbisikulise tegumoe täisminevikus sie oleva `löüetüd mere`rannalt Kuu; Looma`lautadele olla `tehtud ristid ukse `pεεle, siis polla undid `looma ära `murdand Mus; juba `olle lahutet koa Var; Kalad `ollõ `ljõnna `viidud Khn; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; sealt Vissuvere järvest `olla isegi vahel `augisi `soadud Tür; ega siis ole (ei olevat) tuulatud aganaid õiete `väĺla sialt rukkist VMr; seda põle täidetud Rak; õlgu mintud jalamaid Kod; oleva räägitud, et neil on vaĺss rahad ligi KJn; karu äkkega olna aenamaad `äestedu Ran; ta ollu muudetu soest Võn; `lamba rahuʔ ommaʔ mahaʔ `lü̬ü̬düʔ Urv; sinnä ollõv sõ̭ss vanaajonõ kuld pant Vas; `olkuʔ ti̬i̬ säet Se c. isikulise tegumoe enneminevikus `naised olite `kilkaned ja kisendanned Jõe; kured oli nokkind küll jalad purust (pakatanud nahast) Vai; mu emagi olli urjutand `uńti Mär; tä põln veel `tervese soan Tõs; `kuskil puol ma neid ei old näind VMr; olnu lapse `rinde `pääle `võtnu Äks; teene mi̬i̬s `oĺli siss saand `sinna appi Vil; siss `olli tullu üits jalgratta mi̬i̬s Nõo; like tõuvili oĺl kokku vajonu Ote; ńä‿`lli `raaskõsõ saanu iks aru kah San d. umbisikulise tegumoe enneminevikus oss (oleks) sann kütet ollu Krk; siss `oĺli laud ärä katetu TMr; muidõ perremihel oĺl raha varastõt Har; `lü̬ü̬mise jaost oĺli˽tettü niisugutsõ kovalka Räp
5. püsiühendites, mis väljendavad a. möönmist, nõusolekut, kinnitust `õlgu `ninda Lüg; olga siis nönda, kut me `rääkisime Khk; Olgu mis on Kaa; olga `peale, jäägu `oomseks Vll; vεhest lapsed moo eest ikka `armpsad, kas olgu vöi keige suurema vihamihe lapsed Käi; olga sedäsi Khn; olgo muud mis on, kui kääd jalad `terved on Ris; noor puaŕ pidand kua `laudil magama, olgu kui küĺm `tahtes Rap; tuleva nädala viel ei akata `leikama, olgu siis üle tuleva VMr; kui ta tõi, siis õlgu Trm; õlgu `meske tä one - - muko ti̬i̬n Kod; olgu sõ̭ss pääle, ma tule Krk; temä `äädust ma‿i tiiä, `olli mes tä `olli Nõo; ku˽timä mullõ häste üteĺ, et timä mullõ hobõst ei annaʔ, `olku˽siss Har; `olkõ noʔ, teḱe no mia taht Vas; vabõrnaʔ pandass kõ̭gõ tävvega tsäist, `olkõʔ varrõʔ, leheʔ vai `häelmoʔ Räp; `olkõ miä ollõh (olgu mis on) Se; las(e) (aga) olla (kinnitav, rõhutav väljend) Üks va libe mees, vastu nii εε, et lase olla, aga tagaselja sossib sulle ora perse Kaa; Sellel nii `kerge kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; Teevad nii ilusaid sõnu, nii et las aga `olla Jür; nõnna oma `jõmmi täis, et lase aga `olla Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist kas ole pagana `poiga - - tegi `uvved `saapad mutta Vai; Mis see nüid olga, ei saa änam magama Han; mis `töinamene see olgu, ruttu `karja Aud; kõik torikad ka siin jalus olgu, kuku kas `otsa Kad; mis `naaklemene‿se olgu ühte `puhku Plt c. suhtlusvormelites palvet, tänu vm soovimist Ole mehest, et appi tulid IisR; Ole sa - - tuhandest tänatud Kaa; ole sina `terveks seda ää toomast Vll; Ole miheks, `aita vigadid käiata Rei; ole ea, anna `moole sedä Mar; õle‿nd nõnna kaĺlis, õõru - - mino piha ja kaala `su̬u̬ni Kod; ole sa mehess, et sa ärä tõid Vil; ole nüid terven, et sa tullit Krk; olga terve esi kah Nõo

parnama `parnama, da-inf parnata Rid Mar Vig Kir Kse Han SJn lobisema mis sa `parnad muidu Mar; On enda täis joonud, nüüd parnab Vig; Oli parnan `eilse pääva läbi Han; ole parem vait, ää `parna SJn

pibisema pibisema kurtma, hädaldama Jäe ükskord vait, mis sa pibised `ilmast `ilma IisR

pissi1 `pissi Kaa Jaa Muh Var Aud

1. vähehaaval, aegamisi Läksime `pissi üle palgi, seal tuli `pissi `keia, muidu veis jöge kukkuda Kaa; nii vali tuul, aga nii `pissi läks `veski `eetsi; `turblad põlevad `peale `pissi Muh; autud `lähtvad sii nii `pissi, `veavad `ruusi Aud
2. vaikselt, tasa Kellu keib nii pissi, et mette pole kuuldagid; Selle koha peelt peab küll üsna pissi (vait) olema Kaa; müristab `pissi Muh

piuksuma `piuksuma Jäm Khk Kär Vll Muh Mär Kse Tõs PJg Tor Hää Juu JMd Tür Koe IPõ Plt KJn, `piuksma Saa Trv Hls/-me/ Puh, (ma) piuksu(n); `piuksuma, (ma) `piuksun Kuu Lüg Jõh Vai

1. piuksuvat häält tegema kaks kana`poiga viel `piuksuvad siin, `tõised viis rebäne ära Lüg; `iired `piuksusivad `augus Vai; külma tihased `talve `piuksuvad ula all Khk; möni loom piuksub Vll; linnupojad `piuksusid ja `siutsusid Tõs; nõnda kui [tibu] munast tuleb, nõnda kohe `oskab `piuksu Saa; vanad kanad kõerutavad, kanapojad piuksuvad Juu; lind piuksub, kui ta on `kińni `võetud Lai; iire piuksuve Trv; roti piuksuva põrmandu all Puh
2. iitsatama Tegi tigeda näu pähä, ei sa `tõhtind mitte `piuksudagi Jõh; ma pidin vait olema, et `piuksudagi ei `tohtind JMd

poolitama2 poolitama Mär Var Juu osatama, pilkama ära poolita teist, ole parem vait Mär; mi‿sa poolitad tesest Juu

porama1 porama, (ta) porra Rõu Plv Vas Räp Lut; porame Hls Krk

1. latrama, lobisema mia sa˽porradõ˽tah Vas; vana hujotuśs, poraku‿iʔ nii paĺlo Räp; sääne ku mi kaŕusõ imä, kõõ porra Lut
2. podisema a. mulksudes keema pudõŕ porra joba Rõu b. porisema akkab aga `jälle porame Hls; Kui ta jälle porame akkap, ärä ti̬i̬ vällägi, küll ta peräst vait jääp Krk
3. nurru lööma tulõt siiäʔ porama jälʔ Plv

pulk1 pulk g pulga eP eL, `pulga R

1. a. (mingi otstarbega) piklik puutükk; lühem kepp, varb `lüöbid on redeli `muodi puud, `pulkaid ei ole sies Jõe; kui `kangad `pliekima `pandi, siis `aeti `poisid `pulki tegema [kanga kinnitamiseks] Lüg; `aspli `pulgad on `aspli `aara `küljes, kui `tõmmad `pulgad `välja, siis `langeb `aspli aar `lonti ja saab vihi päält `välja võttada Jõh; `kannol (kanadel) on äkki, sie on `tehtu `pulkist, `kasti ja `pulgad ies Vai; Ollekiha pulk oli eest ära läind Jäm; ma keisi `metsas `pulki `korjamas; kui külitasse, oo pulga`pistaja ikka `seltsis, pistab pulgad ede Khk; `vehmri pulk oli kövast kuivast tamme puust, siis pidas ka `vastu Kär; Pane sealauda uks pulka (sulge pulga abil) Kaa; `kanga `pulkadega panime `kanga moa `küĺge Jaa; Ma ole näind, kudas enne maja `tehti, `öhtegi `pulka pole `palkide vahele `pandud, nüid suured pulgad ja tapid sihes; Ju nii pailu `pulka ikka `põõsas on, et aŋŋu teha saab Pöi; äke pulgad läin `välja, kaks `pulka oo `katki; kalad nagu pulgad, kenad kõvad Muh; pulgad on kodarate vahe `kohtas Emm; reel oo paiu `vetstest pulgad Mar; kanad oo ülesse redeli `pulkade `peale magama läind Mär; kaksteisskümme `pulka, see oo‿se paras arb (rehapulkadest) Vig; Anna `jõua, kiel kuin nagu pulk suus `püstü Khn; pulgad köevad kerebul `aukude sees ja saavad sedamööda `pandud, kas viht oo suurem või `väiksem Aud; Pulgadega `pit́si põle sii `tehtu; `senna `lü̬ü̬di ku pulk ette, et `ühte sõna ka enam ei tule Hää; tulevad pulgad ette `panna, et telled ei vau kuost εε Ris; `kanga `ümmeraama pulk peab kõva pulk olema, mud́u lähäb kat́ti Juu; pulgad on mul `vaĺmis juba `kuivand [rehategemiseks] JõeK; pane krambile pulk `piale JMd; tahab `mulle pulga `persse `aada (tahab halba teha) piltl Koe; pakkpuu oli õõnestetud puu, sial olid pulgad läbi `lastud, `sinna `piale olid siis kärjed `tehtud VMr; arvad pulgad olid `reie rehal Sim; koputab `niskese pulgaga `vasta venne `serva, et kala võrgule `sisse läheb Trm; `umbes nelikümmend `uassad on `aega, kui akasid `pulkega kärbissed tulema Kod; puu äkked olid, pihlaka puust `tehti pulgad. pulgad olid ikke iad jämedäd Pal; miks te vait jäite, nagu oleks pulk ette pistetud Plt; seenä `sisse `oĺli pulgad `lastud, mõni `puuke piäl, seäl siss magati KJn; pü̬ü̬rd pulgage nina `kinni, et ta (siga) liigute ei saa Trv; istutemise pulk, peenepe otsage sorgits auk maa `sissi; sõrme olliv ninda kõva ku pulga Krk; kui rihäl om `pulkegi vaheld ärä, ta‿i võta `puhtass, riibu, kudass sa tahat; ta ei anna sulle `pulka kah `perste `pessä (väga ihne on) piltl Ran; koore kirn, sääl olli mulk all ja pulk i̬i̬n, ku ku̬u̬r apass, siss mulgust `lasti vesi `väĺlä; ei ole si̬i̬ kaits `aastat mia nende `pulka paa `alla pannu Puh; lepä pulk kuumass ja nakassi `juuśsit särutama; laits `oĺli nigu pulk kõvaste `kinni mähitu Nõo; nüid vannu iḱi olet kah vi̬i̬l `võrksa, aga jala omava `kange nigu pulga all Võn; puu om nigu riha pulga rian, sa‿i pääse `kostegi pu̬u̬ld `sisse (kuusemetsast); kae kas `pulkega vai kellega ta sääl nüid klõbistass Rõn; ussõ pulk vaia ette t́süsädäʔ, siss ei tulõ uśs vallalõ; taal varnal omma katõsugutsõ pulgaʔ, osa om pikembeid, osa lühembeid; langakerimise pulk om sääl laua pääl, võta˽säält ja nakaʔ `langa kerimä Har; `mõisaherr - - `andnu˽käsü, et `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn, siss saa õi˽`hernit süvväʔ Rõu; niidist nöbsiʔ tet́tivä˽pulga pääle, linatsõ niidiga harjativa üle; pulgaga `sü̬ü̬di [kartuleid], no üts kõ̭iḱ, mis ta oĺl, ku ta‿nnõ `kartoli otsah pidi Plv; `aeti voŕstikerile pulga˽`perrä, siss oĺl hüä voŕstikeŕri ah́ost `vällä võttaʔ Vas; koes nu̬u̬ʔ lina `köüt́mise pulgaʔ ommaʔ `pantuʔ Se; pulgaʔ ummaʔ tammidsõʔ ni `kõodsõʔ, ku olõ‿i· parõmbat Lut; pea on pulki täis keegi on segaduses Tema pea on nii `pulki täis, äi ta tää änam, mis ta teeb vöi mis ta räägib Rei; Niipailu mõtti, niipailu `plaanisi - - mul pää `pulki täis Hää; nõnna‿o piä `pulke täis, tiä mes tehä Kod; Noʔ um kül˽pää `pulkõ täüś, tiiä˽kas no˽mehel minnä˽vai eiʔ, joodigu tüḱk um Rõu; pulkade taha vangi Poiss oli selle iest `pulkõ taha pistetüd Khn b. pulgakujuline tükk mingit ainet pumati `pulgad, `Narvast õli üks `riide`kaupmes käind ja siis jagand külädes neid `pulki Lüg; villa pulgaʔ kääneti `kursti Krl; mesipulk (kompvek) Se c. pulgakujuline ese ma pidin pesu `kuivama panema, `pulke `võtma, täna ilma pulgata ei seisa sugugi VMr; alvemad pulgad, rabedad tahid (pliiatsitest) Kad; mõsupääl ommaʔ katõaralidsõ pulgaʔ Krl d. (peenisest) Kohe näha, et pulga otsa kukkund (rasedast) piltl Pha; Killel pole `pulka, ärgu tulgu `ulka Rei; üks tüdrik saand `jälle pulga `otsa (sai mehele) piltl Mar; poisid suure ulgaga, iga üks oma pulgaga Ksi; pulk om püskin Krk; ma‿le toda ike ütelnu, et meste pulga otsan om rohi, nüit `tüt́rik om nii terve nigu üits lõmm Nõo; `Vasta `võetass kõ̭ik, kes õ̭nnõ pulgaga Räp e. (väikesest loomast, kalast) pisike `lamba pulk on Vll; kui mõni augipulk `juhtob olema, see nopitase kohe ää Lih
2. osa, detail, tükk ta‿p jättand `sönna `pulka pulga `peele Khk; ei jäänud `sinna `pulka pulga `piale VJg; tal `palli [maja] puha ärä, viimätse pulgani; ta ei ole mitti ütte `pulka änäp `koehkil jätten Krk; kraaḿ jäi tälle kõ̭iḱ kätte, mitte üits pulk es `võeta Ote
3. piltl koht hierarhias või mingil skaalal Ära‿nd mind tämaga ühe `pulga `piale pane IisR; Mõisnik ja kiriksand oo ühna ühe pulga peal, või oo ehk kiriksand karvavõrra madalamas Han; ta `mõtleb, ei tää, ku `kõrge pulga pääl ta on Hää; Sa tahad kah iks tõestega üte pulga pääl olla Nõo; Nu̬u̬ umma˽mõlõmba üte pulga pääl Rõu

raksatama raksat|ama Jäm Khk Vll Muh Emm Mär Kse Han Tor Hää Saa Ris Juu Jür JMd Koe Iis Plt KJn Trv Puh, -eme Hls Krk(-em) San; `raksatama Kuu IisR; imperf (ta) ragsati Rõu

1. korraks raksuma; raksuga kukkuma või millegi vastu minema Obune ajas tagasi ja `vanker `raksatas `vasta `seina IisR; kukkus raksatades Vll; lõi oma pea `vastu `unka ää, ühna raksatas Muh; reha vaŕss raksatas, see lähäb vist `kat́ki Mär; puu oks raksatab, kui kat́ti lähab; jää võib ka jala all raksatada Saa; küll puu raksatas, kui ta kukkus Juu; midagi raksatas jala all Iis; kukkus maha, nii et kaela luu raksatas Plt; oss raksatanu katik Trv; läits katik ku raksati Hls; keedet liha panni pääl akkass ragisem, tüki raksatev Krk; midägi raksat jala all Puh
2. kärgatama, paugatama `Irmus kärakas käis, ei tia, kas nüüd `raksatas välk `kuśkile `uonesse `sisse vai IisR; Löi `valku ning raksatas nii, et irm tuli `pεεle Jäm; kut `kange isu mürin on ja raksatab, siis tulekerad lasad maha, sääl tuleb siis tuli `lahti Emm; `pikne raksatan `kangest Kse; Valk raksatas sisse Han; välk raksatas, nüid lõi vist küll midagi ära Saa; `pikne lööb maja põlema - - küll aga raksatas vaĺluste Juu; Kui ikka välk kuhugi `sisse lüeb, siis kohe raksatab Jür; perse raksatas (peeretamisest) JMd; küll si̬i̬ `pikne raksatab KJn
3. järsult midagi ütlema, käratama Muudkui vihastab ja `raksatab, minagi `kuulsin teist ühe`korra `raksatamas IisR; Kui vana raksatas, olid kõik vait Han || kiunatama pini ragsati valu käehn Rõu

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur