[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4318 artiklit, väljastan 100.

heku, Heku eku Hls Krk Kam, h- Har; eko Kod Võn, h- Plv Räp
1. (isase) koera nimi Eku ja Poĺla om vana ennemustitse nimese Krk; panõʔ noʔ pinile miä taht nimess Heko vai Saḿmi Plv
2. sõim iks Rasina poisi˽`kakliva pääkoolin Eko nime peräst Võn; eku valla rahvass ~ eku liha sööjä (endise Rasina valla elanik[ud]) Kam; üt́s heko (setu) Räpoĺl ́inäh Räp
eladeski, eladeskid eladeski RId SaLä/‑d/ Rei Lih Aud spor Ha , Lai, elä- Lüg Vai Vig KJn u Trv Hel(rõhutatult ka ‑de·`ski); ela˛eski Kuu iial(gi) minä ei õle elade·`ski vikkastid tagund; Ega varess `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski Lüg; äi ma‿p lähe `sönna eladeskid Khk; see jõgi, ei see saa elädeski tühäs Vig; ta põle eladeski `näĺga näind Lai; ma ei ole elädeski sääl käinu Trv Vrd elades, elädengi, elädessegi
elaja elaja Vai hv Khk, Var Tõs Aud Saa Ann Pai Tür, ‑äjä Krk/‑e/ Hel Nõo Har Räp(hrl 1. tähenduses); eläi, eläj Trv, elläi, elläj, elläij Hel T V, g eläjä, g ‑e Hel San Krl Har; (j)ellai g (j)elaja Lei; ‑elai Lei
1. tgn < elama a. s see, kes elab; elanik minust ole enamb parandaja ega elaja Vai; vares ja arakas, ei tema lähe [talveks] `kuśkille, tema siit elaja Ann; sial kedagi elajad ei ole muud inimest Tür; siss olli `ende i̬i̬st eläje joba jo (elasin omaette) Krk; vana eläjä ta meil om Hel; ma‿le `õigusega eläjä (ei ahnitse); Minul om põlitse eläjä, aga Soel om väĺläst tullu Nõo; ma olõ siinsa·mman eläjä Har; Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔ, tu̬u̬ olõ‿i peräheläjellege hüä Se; maja jela˛it (inimesi) täüs; `vahtsõ jelajaʔ Lei b. a elav, elunev `saarmas oo - - jõgedes elaja loom Var; `praegust ikke elajad inged sees. kolm vana sial oo Tõs; tühi saun, elajasi inimesi sii põle Aud; ma‿lõ ka sääne kotoh elläij inemine, ma˽tiiä äiʔ Vas
2. loom, elajas a. igasugune loom, elusolend narits om sääne `väikene elläi Kan; lihalõ tulõva eläjäʔ (ussid) `sisse; `päästläse˽`püündävä õhust eläjeid; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; muial pu̬u̬l um no˽kah `kiśkjit eläjit Rõu; huśs om jumalal jo är˽vannut elläj Vas; kalkuna ja kuranaʔ, üt́s elläi ja kat́s nimme Se; uran ka om `särtse jelajaʔ Lei b. koduloom, eriti veis polnd palju ju `loomi ka - - möni elaja Khk; ma vii eläjile `einu Trv; elade vi̬i̬ tõrike om laudan Pst; obõsõt ei sü̬ü̬ leht`aina, si̬i̬ om iki eläjide jaoss Ran; eläjätüḱk kõhnass jäänu nigu koĺep Nõo; tõbrast nüid ei nimitädä, üteldäss elläi Ote; Eläjeʔ `oĺli lehmä˽puĺl, vasigaʔ - - `Lambõid ja tsiku is üldäʔ eläjess; Latsõʔ, ajagõ noʔ eläje˽`mõtsa! Sääl `oĺli õks `lamba˽kah Har; Kas timä ka `lõpnuisi eläjä`rõipiid tõõsõtarõ tanumihe vei, tu̬u̬d ei tiiäʔ; kunass ma suvõl maka, kaeʔ aia`viĺjä, kae eläjiid Rõu; eläjide hulgah oĺli˽`tõpraʔ, ja˽t́siaʔ, ja `lamba˽kah Vas; Talo pääle oĺl [vanasti] tu̬u̬ kolm neli eläjä luud Räp; osa kaŕussit eläjidõ man, osa tsiko man; kas ti eläjilõ `mõśkmit ka viil annat Se c. hrl pej (võrdlustes) Aie `sisse `sü̬ü̬ki ku elläi (liigsööjast) Hel; no olõt karvanõ nigu elläj Har; Timahhava om ubinit niguʔ elläj `sitnuʔ (väga palju) Vas; ämmerdäss kui elläi, rü̬ü̬ḱ ja tõrõlõss Räp; ah sa vana elläi (öeld halvale inimesele); sa olt laisk kui määne elläi Se
Vrd elajas
3. teat nahahaigus latsõlõ leiväʔ käe `sisse eläjäʔ, nigu jõõh́eʔ. keedete maket `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle Räp; elläi sõrmõ śeeh vai jala śeeh - - sääne verine mädä tulõ, nigu hiusõkõsõ tulõva `vällä, karvakõsõʔ; elläi om, kui käsi mädäness ja veretäss ja leemetäss Se
elaja|loomake dem < elajaloom temä om üit́s ää eläje loomake, ää `sü̬ü̬mä Krk; aga ku sa eläjäloomakesi tallitat, ei `saagi sa `aiga `süvvä Ran; Eläjäloomakõistõl (lammastel) ka `sääntse kuumaga hõel, tulõsi˽kohegi `villu aiaʔ Urv elaja|naaruss loomanaeris eläjä naaŕuśs; eläjä naaret `peetäss inämb ku inemise vai söögi naaret Räp Vrd elajanakõr elaja|nakõr = elajanaaruss eläje`nakri omma mõruvapaʔ, inemise`nakri omma magusapaʔ Har elaja|nimi mul ei olõ üttegi eläje nimme (ühtki looma) majan Har elaja|peet loomapeet `valgõʔ oma eläjä peediʔ Räp elaja|poeg (äsjasündinud) vasikas või tall; noorloom ku eläjäpoig om serände oemane, siss ei `saagi täst elu`lu̬u̬ma Nõo; Paa no põrmukõnõ jahu ka `peoga pääleʔ, sõ̭ss eläjäpoig sü̬ü̬ paŕõmba meelega Urv; `Tu̬u̬di nimäʔ [talvel sündinud vasikas või tall laudast] är˽`tarrõ `lämmähe. Kui‿sa˽kulla hińg last eläjä pojal õ̭ks är˽külmädäʔ - - Eläjä˽poest `peeti õ̭ks vanast `kõrda Rõu elaja|porgan, elaja|põrgan loomaporgand eläje`poŕknõist ei saa nii hää suṕp ku inemise `poŕknõist Har; `valgõʔ ommaʔ eläjä ja vereväʔ ommaʔ inemise `põŕknäʔ Rõu elaja|rasv loomarasv Eläjä rasu läks seebi jaos ja vahel `tehti `küinlid kah. Meil söögi jaos eläjä `rasva ei `võetud KJn
elajas elaj|as R eP Hls KodT, ‑ass Pal Äks TMr, g ‑a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, ‑äss T, ‑ess Krk Hel, g ‑ä, g ‑e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; Musegass ́t `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1
elaja|söök = elajasööt Kaara ja rüäjahu rokk `oĺli eläjäsü̬ü̬k Rõn; kuiss ti̬ eläjä söögiga läbi tulõt Räp elaja|sööt loomatoit mesterahvass iks enämbide käesivä linul, üits kõ̭ik kas eläjä`sü̬ü̬tä vai `leibä vai mes na `tahtsiva Nõo; Edimält koŕati vi̬i̬l katussolõ˽`vällä, muu jäi eläjäsöödäss Rõu Vrd elajasöök
elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(‑e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), ‑a Lüg Trv(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elama, elus olema, ant surema
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama 4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig b. tr
5. elunema, asuma
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama
7. elatuma, elatist saama või andma
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema
10. tr kogema, läbi tegema
11. säilima; püsima
12. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR|| (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi ”nad elagu”) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik ‑ - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei|| (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema Pal`́jugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
elamine tn < elama (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elu, elusolek; eluaeg, ‑iga Elämiseks vähä, suremiseks `palju, aga `viina ottamiseks parasjagu (joodiku kiitlemine) Kuu; `eigä se ole oma elämine, `eigä oma suremine Vai; Palk ka seike – elamiseks vähe, suremiseks palju Kaa; mina äi ole oma elamese sees mette `palju `kurja `teiste inimestel teind Käi; sadasid `aastud ei ole elämist Vig; pole `õiged elamese `tahtmest Kir; mes mul tost maa pääl elämisest kasu om, ku ma ei kuule Nõo; kelle t́siŕp [viskamisel] otsaga maa `sisse lät́s, tu̬u̬l oĺl elämine Rõu; vana olõdõʔ, seo elämine um jo `väele elämine Vas
2. igapäevane eksistents, eluviis, ‑laad; elujärg `Jõhvis õli mul ilus elamene, aga põlesin nii ära, et vanad `riided jäid `selga Jõh; See peremees oln `söuke kehva mees oma elamise poolest Krj; Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Sui oli elamine `kamretes Kos; elamene akkas kosuma Tür; kuda sa õma elämisegä läbi suad, et `võlga egä ädä ei õle Kod; tulli siia `Karksi kehvä elämise `pääle Krk; joba ma tunne, kudass tu̬u̬ minijägä elämine om; raha pääld om elämine, kõ̭iḱ tuleb `osta; käte tü̬ü̬st om elämine Nõo; sõŕmi päält (käsitööga) elämine Plv; elämine oĺl naŕr, `naksivagiʔ `kutsma toĺa vallass Räp Vrd elutus
3. elatis `Täüdüb merele `mennä, `kustas `muidu elämist `saada on Kuu; kalapüük ei `andand enamb elamist ja siis akkas vedama `Suome `kardulid Hlj; na saeva jo siist elämist külländ, `kapsta ja `kartuli, ja liha ja `kõ̭iki mes vaja Nõo
4. majapidamine keik läksid `linna, `jätsid oma elamised maha Mus; Vabanikul oli pisike elamine, pireke tuhlismaad, üks lehmakont, paar lambakintsust, seapörsas Kaa; ta sai sellega (porsamüügiga) siis oma elamese järje `peale Muh; Ja on neid kellele antasse kõik täis elamine kätte Trm; noil ka oĺl suur elämine, ütessä `nüsvät `lehmä oĺl; oĺl kat́s suurt tallo, üteh taloh oĺl kat́s elämist (peret), tõõsõh üt́s elämine; mine kutskõ˽timä siiä, ma anna timäl umast elämisest puuĺ kuningrikki Vas; Ristesäl oll veiga suur ja hüä elämine Se Vrd elutus || vara; sisseseade sääl (uues koolimajas) nii suur `uhke elamine, olemine keik; keik kuhad elamist täis Khk; temäl om elämist küll, temä om `seante `jõukass Krk
5. elamu; eluase, kodu kel ei õld `kuski elämist [pandi vaestemajja] Lüg; si̬i̬ om ää, ku elämine `endä peräld om; sü̬ü̬k om tetä, elämine om puhastada Nõo; tarõ ma os tennüʔ `taivadõ, elämise ilma `otsa rhvl Har; sääl elämiseh oĺli˽ka lut́igõʔ; mul um `väega˽hää mi̬i̬ĺ et, mul esiʔ elämine um, et ma tõsõ elämiseh ei eläʔ; magasime˽välän, meil tet́ti tu̬u̬kõrd elämist Plv Vrd elamus, elutus
6. suguelund elämine akkab `tahtama (tekib suguiha); elämine õli `püksist `vällä jäänd [mehel] Lüg; Ära `istu `ninda `kauva `peĺdikus, `külmetad elamise ära IisR; [lõbunaine] kis selle meste`rahva elamesega ullust on läind, lähvad niipaĺlu `kat́ki ja mädanema Kad; undrokad õlid `põĺvi, vähä upitasid, õli kõik elämine sul väĺjän Kod; kot́ikud ja kõik on elamene, vanad muńnid ja Ksi; poisil olli si̬i̬ elämise kot́t `paisten; [mehe] elämise `pääle ei tohi lüvvä; elämise asja `aige ~ elämine om `aige Krk; läits perse kannu `otsa, elämine kõ̭ik puha nii valluss et, ei saa `kõndi kah Nõo Vrd elamus
7. sisikond läksin `lauta lehmal oli kõik elamine väilas VJg; sualikad käeväd kubeme kui tõssan ehk köhin, käib kõik minu elämine sidess `väĺjä Kod; kui soolikad ja kõik `välja tulid, siis `üeldi: elamene väljas Ksi
elanik elani|k spor R eP(‑ne|k Emm), elä- Kuu Lüg Mar Khn Kod KJn Vil spor eL, g ‑ku, g ‑kku Jõe Lüg Vai, ‑ko Kul, ‑gu Kuu Khk Rei Phl hv eL; eläni|kko g ‑go Vai teat kohas eluneja (hrl isik) kust küla elanikkud olete Vai; see oli siit `aida katta elanik, siit `meite teisest perest; elanik (uss, putukas) seina sihes Khk; mia olen sii põline elanik, `süńdind sii ja eland Vän; `endisi elanikusi on vähä HMd; [kalakajakad] `põldude pääl käivad - - muedu nad on järve elanikud Äks; muist [küla] elänikka üle jõe ja muist siinpu̬u̬l jõge Vil; si̬i̬ om vana elänik ollu sääl talul joba Krk; ni̬i̬ (kaks meest) olliva siss kõrdsin elänigu periss Ran; taa ei olõ siihn elänik, taa om muiast tulluʔ Har; maʔ olõ kerigu kiräh `Saalusõ valla eläniku `perrä Rõu Vrd elaja, elataja, elunik, eländik || üürnik tämäl on sääl üks elänik. üks lesk `naine. on elänikkust Lüg; elänik one nagu tõene tõese juuren eläb. kel õmal maja ei õle; Jürina (Jüri naine) pidäb elanikka Kod
elav elav g ‑a spor R eP, (n ‑a Jäm Khk; elab Mar Ris); eläv Kuu Lüg Vai Tõs Khn Juu Kod KJn Kõp M spor T, ‑b LNg Mar, elläv T V, g elävä (‑a Juu, ‑e M); jellav-, p jelavat Lei
1. elus (olev); elujõuline `Langesin tua lagast maha eläväks `kuolevaks (poolsurnuks); Eläväd kalad ujuvad `vasta vett, `surred vade `lähteväd `juoksuga `seltsis; Näge inimist eläväst `ilmast, ei `kuolend `kustagi (öeld, kui tuttavaga harva kohtutakse) Kuu; `sinna (sumpa) `panta elavad kalad `sisse; elava `surnu `reite vahel = voki ratas kahe posti vahel Emm; see laps suri ää küll, äi see elavaks jäänd Rei; Elava kala `ni̬i̬laja (elavaloomulisest inimesest) Hää; rukki kõrre sies on uśs, elavad uśsid kohe VMr; Talve jau sees ei õlnud elavaid lillesid suada Trm; Eläve pildi (kino) Hls; es näe ütte elävet `enge ~ inimest `kunnigil Krk; si põrss eläväst pääst küll `sü̬ü̬mä ei naka Ran; kõ̭igil elävil om eńg sehen Nõo; takl om kõo kõrval, kasuss eläväl puul `ülhen, kon jama om Har; täl jala˽`ripsõ joʔ, olõ õs inäp elävä inemise `plaanigiʔ Rõu Vrd elavane || taa elävä (pulbitseva) lätte vesi om `väega puhass ja illoss Räp
2. elavaloomuline, erk; vilgas Eläv `nindagu elävobe Kuu; üks igavene elav inimeselaps, [ei] seisa `kuskil pool vagusi Emm; rapakas obune oo eläv Tõs; Ond üks elävä engegä laps Khn; [hundi kistud lammas] oli tot́akast `moodi, ei oln elava olemisega Ris; nii elav, et ei seisa pudeliski paigal VMr; ta on elav kui säde VJg; elava vaemuga inime Trm; elavad silmad, need on terased silmad Plt; elävä loomuga laps Kõp; korra `oĺli si̬i̬ elu elav [palvemajas] Vil; eläv vigurte `pääle Krk; oi tu laits om nii eläv ja vallatu, ei saesa kotin, ei püsi pütin; ta om iki `lu̬u̬du elävä olekiga; võt́t mõne pitsi ärä, läits paĺlu elävämbäss Ran; serätse nosi iks võtava elävä naese; tu̬u̬ näi ärä, et ma kõ̭igin paegun olli elläv ja pallav Nõo; tu̬u̬ inemine om `väega elläv ja terräv Har; tu̬u̬ latsõkõnõ oĺl elläv nigu tuisk Vas Vrd elavane, elavik, eläväneelä(h)täjä
3. elusataoliselt liikuv a. (suure leegiga) põlev, laus- tule tukiga `laśti pialt läbi, kui ta (vikat) liig vali oli - - elab tule tukk `pańdi `piale; inime peab `joosma elava tule `sisse oma vara järel Ris; ja tol (taelal) om `väega valluśs elläv tuli Räp b. hõõguv must, `kustund öhk [sütel ahjus] - - ise asi mis elava öhk koes tuli `ümber Khk; [kui sead] `Karjusid ja jättasid sööma `molli, `pandi siis öheksa elavad tulesütt sööma ala `molli, siis akkasid `jälle `sööma Kaa; elavad sööd `panti `sönna (triikraua) `sisse Emm; eläb tuhk LNg; siis `võetasse eläb tule süsi, piiratasse kolm `korda `ümber pea, siis kadovad [täid] ää Mar; isa pani elava süe easist `piipu Kos; [teemasina] üd́se`torru `panti elävit `ütsi `alla, ja `külmi `ütsi `pääle, siss luhvitedi nu̬u̬ üd́se palama; ku maa˛alutse säĺlän olliva, siss `võeti ütessä elävät üst, visati küĺmä vi̬i̬ `sisse, väedse otsaga segäti `ümbre ja tõmmati `käega riśt, tu̬u̬d üste vett `anti `juvva ja kallati üle ihu Nõo
Vrd elus
4. puhas, ehtne; selge, läbipaistev eläv vaik, mes läbi paessab, si̬i̬ one `umbuse `vassa Kod; seda `lendävet `kulda kutsuti ka eläv kuld. seda `tu̬u̬di `apteekrist sääntse `väikse lehekse olli nagu `papre lehekse Hls; elläv kuld om pudelikõsõ sisel Krl; Elläv (sula) rasv; Pihtsäŕgiʔ `oĺliʔ eläväʔ (nähtava koekirjaga), is olõ˽ni˽vanõhunuʔ Har; Oĺl `saapa elävä sikkõ saviga kokko `käändnü Rõu
5. vähetöödeldud Nahk `pańti rüä vai kaara hapatustõ. Saiś sääl, nikaguʔ is olõʔ enämb toorass, `üĺti ka et elläv; Ku˽labamassin oĺl, siss `jauhvmisõ manh jäi mõni [lina] kolga siän elävess Har
6. (hüüatustes; kirumissõnana) oh sa elav lit́s Trm; mes eläväd sa jälle ti̬i̬d. mes elävä lõõnat sa jälle ti̬i̬d Kod; ossa elläv imeh ku inemine vannuss nii `hirmsadõ; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; [hobusele] toho elläv vaim, via noʔ Se Vrd elus
7. ainustki olis siel üht elävä pudeli siel `küegis old; Ei tänä old kalu kohe mitte elävä Kuu
elavalt adv < elav
1. elusalt olen kohe eläväld `surnud Vai; `enni olid süüalosed elavalt `maetud maha Mar; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudelidõ ja viin pääle San; Ku elävält neelähtäjä (ei kohku millegi ees tagasi) Räp; ku ńügra elävält kätte saat, `pitstele käśsi vahõl, koolõda ärʔ Lut
2. tervelt, tükeldamata Kana niild kõ̭ik teräʔ elävält `allaʔ; ala˽neeldü˽taad `sü̬ü̬ki nii elävält `alla, t́salguda õ̭mõta peenembäss; pini ni̬i̬ĺd nu̬u̬ʔ jala`luukõsõ puha elävält `alla Har
3. kärmelt, vilkalt [vasikas] elävält juakseb Kod
4. selgelt, eredalt See on veel nii elavalt meeles nagu õleks täna see kõik õlnud Trm
elav|hõbe (hrl käänduvad mõlemad osised) elavhõbe a. (aine, arstim) `enne ikke seda elävõbeda `aptie·kidest `õsseti. et ku `lastel õli pia `katki siis seda `tembiti ja `määriti piad senega - - sie ävitas täid `vällä ja tegi pia `tervest; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse, siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; pere`naine võttas `leiba, `suure `nõela ja eläv õbeda, ja käis `ümber `piiride. `viskas `leiva mureni maha. `suure `nõela ja eläv õbeda `kuuve `siilu siest. siis unt ei tule `karja Lüg; vanad mehed tegid `kuntsi, koess rinnus `kinni kεis, lahid `sönna uherdiga augu, elavöbe `pandi `sisse Khk; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täid pεεl Emm; egä se ometi eläb õbe põle mes soost läbi keib nii rutto (öeld, kui haige rohtu võtab) Mar; mõni `ütleb elävõbe koa. sula õbe ikke `rohkem siit sõna Tõs; sai `võetud seda sinist silmakivi, elavad õbedad ja `rasva [loomadele täitõrjeks] Ann; kadeval kuul tapetse `kiĺkisi elävä õbe ja `ernise pudruga Saa; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad Kod; Ku `ju̬u̬nig eläved õbe või `lendäved `kulda `sisse saab anda, siss jääb mõnikõrd `ellu [loom rabanduse korral] Hls; et obese ramutse kurdave ja ärä ei väsü, siis pannass elävetõbet närtsuge ännä `sissi Krk; vanast `olli ellävõpe ani sule sehen Nõo; tu̬u̬ ellävõpõ pulk ummõldi sinnä lińdi `sisse, siss `pańti `vaśkalõ `kaala, et `vaśkat ei saa ärä kahetada Võn; ellävhõbõ˛õst tetäss `rohtu. ku eläjil täi˽sälän ommaʔ, sõ̭ss tambitass rasvaga segi, sõ̭ss tu̬u̬ hõõrutass `karvu `sisse Kan; elävät hõbõ˛õt vi̬i̬l mõ̭ni joosõ. arvatass rohoss ollõv; lu̬u̬t́`laudu vai vaadõr`passõ siseh um ellävhõpõ klaasi siseh. kraadi`klaasõ siseh pruugitass kah elävät hõbõ˛õt Plv b. (püsimatust, elavaloomulisest olendist) ta on nii terane nönda kut elav öbe Khk; Seisa vagusi, on sul elavöbe püksis vöi Rei; See (inimene) nagu elavõbeda tera Rid; Juba vana mees, aga ikka nagu elav õbe, `kõiki ta teeb, igas `kohta jõuab Han; kui ta nihuke vägä vurts on, sis `ütle, nigu eläv õbe Juu; eläv ja kärme nõnnagu eläv õbe Kod; mõnest `kärmäst inimesest ka üteldi et, ta‿m nigu ellävõpe Nõo; taa lat́s om ku ellävhõpõ, ei püüsü˽peon ei pütün; [lapsele] toho ellävhõpõ, püüsü no paigal Kan; `assa jellavõbi (kirudes) Lei elav|hõbe(da)|salv elävöbesalviga `mεεrida Khk; elav õbeda `saĺvi tehakse sügeleste `vasta ja `täide `vasta koa Mär; elavõbeda `saĺvi tehatse sulaõbedast ja rasvast Kse; elävõbeda saĺv täiäd võtab ärä Kod; elävõbeda saĺv tu̬u̬ `võtna ärä nu̬u̬ saa`jalglise Nõo; elävä hõpõ saĺv om kärnä ruhe Har
elbäkude ?kergelt Mõni tüdrik käi elbäkude et `õkva vai lennulde Hel
helde `elde R eP(j- Var Mih) T Krl, h- Kuu V; `eĺde u Krk(‑l-), San; `elle Khk Emm Rei Khn; elle Vig Kse Pär Saa Trm, g elle Rei Han Mih Hls, `elde Kir Tõs Khn Hää Kod KJn Vil Trv Krk; eĺle g `eĺde Kod Krk; helleh g `helde Se; komp ellemad KJn; (lausefoneetiliselt) `helda Kuu
1. a, s helde a. lahkelt või ohtrasti andev On old igä `heldei inimisi kes on avitand Kuu; Ei mina `kiela kui mul on, mina õlen `elde nagu `eldemari poig ~ tüttär Jõh; Sedakorda oo meitele nõnda eldest kääst (rohkesti) seda `värki `antud Kaa; Naine oli ihne aga mees oli eldekεεline Emm; elle inimene, `andis mis tal anda oli Tõs; e-e-e, elle `pruuti, saada `vaĺmis salle `pruuti (lauldud vanasti noorikut tanutades) Pär; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; täma oo elle laps, elle `anma; lu̬u̬m lähäb edesi, kes annab tõesele `elde `käegä (müüb kahetsemata); `näitä tämäle `eĺdet ~ ellet kätt, õle tämä `vasta elle [siis lehm annab piima] Kod; Vanadrahvas `oĺlid paelu ellemad kui nüidsed. Kiśsi põrsa i̬i̬st raha võt́tis KJn; arva ammastege [inimene], si̬i̬ om õige elle Hls; kel `juuse otsa `vällä poole, si̬i̬ om elle Krk; `i̬i̬späne päiv olna `elde ja `ri̬i̬dine päiv olna rikass (lapse sünnist) Nõo; tõene tütär om `eldede kätega Kam; `eldet `ańdjat armastõss jummal, ja tõni inemene kah Krl; `Heldet `ańdjat armastass jummaĺ, a˽kit́si kitä õi˽`kiäki Rõu; um viil `heĺdit inemiisi Plv b. helde inimene `sitkel on `siidigi aga `eldel ei õle `elmigi `kaulas Lüg; `sitke kannab `siidi, `eldel põle mitte `elmigid `kaelas Muh; `eldel põle `elmid `kaelas, aga `sitke kannab `siidi Tor; kit́sil `kõiki küll, `eldel ei õle `elmigi kaalan; `elde perse seesäb alate märg, tämä jaab kõik ärä, ise oo ilma ku koer Kod; sikke kand `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Krk; kidsi söönä kirstust, `elde munde mulgust Puh; sitt kannap `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan; `elde perse om ike ele. `eldel ei ole konagi midagi; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; jagajale jäävä näpu, `elde perse like (pole riiet selga panna) Nõo c. (kombelõdvast tüdrukust) `Elde õde oli sie, kes igaühega magas IisR; Päris helde emme tüdar, äi ta pole isaste vastu eese asjadega teeb kui tinge midagid üht Kaa; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli - - siss see (poiss), kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; [tüdrukust] kes `vasta võt́t kõ̭ik mehe, siss üteldi et, `elde anniga, laja panniga Nõo
2. hell, tundlik; lahke, sõbralik südä on ka `elde, ku kääd on `elded Vai; `elded [härga] püsut kiputasid, siis oli nii nobe; üks [härg] o `ellem, teine o tuimem Khk; kere ikke nõnna `eldeks `löödud (peksa antud) et `aitab kohe Mar; näe kui elle ta (laps) oo akkab aga `jälle `nutma Kse; Äga ellet inimest või `puutu Han; ta oli üks `elde südamega laps Ris; päris `elde meelega ~ `eldest meelest `ańdis Lai; si̬i̬ o `väege elle si̬i̬ lait́s, tõine kannats kiḱk ärä Krk; temäl om `väega `elde südä, annap kõ̭ik käest ärä Nõo; `helde hingega, tõõnõ om `väega sikõh Se
3. kärmas sie obone on `elde tagant üless `lüöma VNg; Ega tuld eldemaks saa (öeld sellele, kes kiirustab söögitegijat) Ans; mõni kui midägi one, kõhe naarab. si̬i̬ one elle `naarma; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; kaanis `elde oma naeruga KJn
4. rumalake poiss oli na `elde natuke või napakas Rid
5. heldene `Heldaaig ku sinu jalg o mend `paistesse Kuu; `armas `elde `aiga vai sina oled siin VNg; `elde `Jeesus, obu on `töösti ära läind siit (laiult minema ujunud); oh sa `elde arm; `elde jee, nee kasu naised tegad `vaeseks Khk; `taevane `elde `Jeesus, nii palju Muh; Elde Essuke või vanamees surn ää; meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; `jelde põlastus, küll oli neid (kärbseid) aga paelu seal Mih; oi `elde jeheke, kus tä köis sii tüdrikud `sõimamas Tõs; `Elde püh, mis `riäkväd; `Elde pühä ie, `terven pani selle levä korraga `nahka; `elde pühä `ieder, sia koa ikka `allõs elus Khn; oh `elde jumal küll, näed mes näväd teeväd Kod; oi sa `elde `Jeessukõnõ, mes nüid saab Nõo; ah sa `helde hingekene Se
heldus s < helde
1. heldus, armulikkus see oo keik täma (jumala) `eldus, εt ma ika vel ela Khk; tä `eese `eldosest annab sedä Mar; annab oma `eldusega kõik ää Juu; `eldus annab aga `nälgus näpissäb tagasi, nagu mõttegä tä annass, aga ei `täidi `anda Kod; eks sa anna kui `eldus lubab Lai; kes essä `austess, selle `vastu om jummaĺ rikass `eldusest Hel; anna ku `elduss kannab Nõo; Ku arm `heldüss kand, sõ̭s `murtsa mullõ ka˽pisu `saia Rõu
2. (imestust, ehmatust, hädaldamist väljendavates hüüatustes) oh `eldus kui paha sie (liha) `õmmetegi õli Lüg; oh sa `elduse `aiga küll sai nähä sääl sedä kometi Vai; oh `eldus aeg, sεεl peab rammu mees olema Khk; Oh `eldus (jumal) keela sina Pöi; o `eldus, kus `sat́se JJn; ossa `eldus küll kuda ta nüüd nõnna läks VJg; sina `eldus Iis
hele ele g ele S M, ‑da R L K I, ‑dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodTT; (h)ele g ‑jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a. heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b. valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a. kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b. kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo|| (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil
elekäss elekäss hele(davõitu) [kaselehtedega värvides] langa saeva elekäss rohilatse vai vaĺss rohilatse Ran
helendama elendama RId(‑mma) Mär Var Tor Kos JMd Koe VMr/ee-/ Kad IPõ, ‑ämä Kuu(h-) Kod KJn hv Puh Nõo, ‑ämmä Kuu Vai, ‑tem(e) Krk; elende- Pstheledana paistma või särama; läikima; punetama, õhetama [kadrisandid] maailma `uhked kaik, helendid `jusku `mustlase hobused; nahk helendäb läbi [hõredast riidest]; ei ole old `miŋŋisugust tuld ku vana lahu lebä kand oli elendänd siel Kuu; oli prisk ja paks inimine `ninda et elendas VNg; aken elendab `vasta `päikest JMd; kääd eelendasid [paistetusest] VMr; ües koas on pikad [kartuli] `pialsed, teses koas on elendavad `valged kivid; pea nahk elendab kohe nagu pleḱk, `juukse `karva ei õle Kad; süed elendavad ahjus Trm; pääv one pilve siden, selleperäss tämä ei elenda; nüid ehä elendäb. paessab punane puie vahelt Kod; tähed elendäväd, küĺm ü̬ü̬ KJn; `paisten nindagu elentess, nahk silevess lännu (paistetanud liikmest); [põrsal] akaśs liha pääl elenteme, ku os ollu paistedet; [loomadel] silmä elentiv ja nuki joosiv vett, süvvä es saa Krk Vrd heletämä, helisema, helitama, ellendama
*helendämä pr (ta) helendäss (end) ärkvele ajama hummog joʔ, vaia hinnäst helendäʔ vai jo üless minnäʔ Se Vrd helenema2
hele|pruun `Lapselt oli `valge `juustega, `kasvas `väĺja, `juuksed `läksid ele`pruunist IisR; leet lehm. `ruske vöi punane tä pole änd, änam `söuke ele ruun Mus; lepa kuortega sai küll `värvida, tuli neesuke ele pruun VMr; ele pruun lang Nõo hele|punane `sorme vahed `lähvad ele punasest ja sügelevad kohe kui tulitaned VNg; [lepatriinu] `justku suur kirp, ele punane Lüg; `Taevas `päeva`luojas elepunane, lubab `jusku `vihma IisR; `karbala `karva `elle punased Vai; `talve muon, siest on mustad - - karrad, ise ele punane VJg; küll oo suur tuli. käib üle metsä ladva kõhe elepunane Kod; ele punane riie Lai; `väege ele punane, si̬i̬ ei sünnü kohekil Krk
hele|roheline `Vaene maa, `kaera oras aga natukese ele ruheline IisR; `ostin tume rohelist `riiest, tahin `este eleda rohelist Vai; oo tume roheline ning ele roheline Khk hele|roosa `oĺli nooreld väegä ilus inimene, ele roosa klaari `näoga Ran hele|silm elav laps; lõbus inimene Sen hele`silmägä kohe `lähte aig ruttu; Ei sie laps `seisu pudelissigi `paigal, kohe niisugune helesilm on Kuu hele|sinine elesinised `riided Vai; rugilille εhk elesinine - - keige ergem väŕv Jäm; elesinised silmad Emm; ale sinine ehk ele sinine Tür; siis `tehti ele siniss, värvigä värviti Kod; illuss elesinine uńdrik Nõo
elev elev(e) Krk; ellev transl elevess Hel
1. hõõguv, tulipunane väit́s olli tule sehen elevess lännu Krk; siss tegi temä `endel raud `kinda kätte, sepikuan `aie ni̬i̬ `kinda kuumass vai elevess Hel
2. kõrge ja kõlav Kui tühjä juttu aetes, üteldes, nüid valetes kiriku kellä. Midä suuremb jutt, seda elevembkell Hel
3. terav, läbilõikav `kange küĺm ja elev tuul, `küündlepäävä aig `talve Krk
Vrd hele
4. tuule võimuses olev tuba om tuult täüs ku tuule eleve kunagi. ninda küĺm ku tuule eleve Krk
elevaator `elevaa·tor Lüg Võn, eli- Khn Hää VJg Trm, elik- Pöi, g ‑i
1. (koppadega) vertikaalkonveier [vesiveskis] kui `taŋŋud tehä, siis `viia `elevaa·toriga `taŋŋud üles tagasi; `elevaa·tori kann [viib rihma liikumisel tangud tagasi ülakorrusele] Lüg; suur`vesketes olid `elikvaa·tor mis ede vädas [terad], tuulinga‿ses `elikvaa·tor äi sünni olema Pöi; Kastist elivaator viis [kroovitud] terad ülesse kotilaele tagasi. Elivaatori õtsas õli toru, kust terad kotti läksid Trm; [viinavabrikus] sis nakati `kartolt pesusse ajama. `elevaa·tor vai kańni vei lae `pääle pesust tollõ ense mano Võn
2. puksiir si̬i̬ oĺli suur laia põhjaga `elivaa·tor Hää
hele|valge 1. säravalt valge; väga puhas suur `piima `aśtja - - ele`valge kaas pääl VNg; Mis `äśti `valge, ele`valge `oĺli, [sellest asjast õeld] et si̬i̬ on `valge ku pisu Hää; ele `valge riie Sim; ele `valge pesu Trm; kalakajakad - - `valged jah, ele `valged Äks; ele `valged `pilved on `taevas vaest Lai; ihess om õige ele `valge `juśtku õbe soomuss seĺlan Trv; päärät́t om elle `valge Hls; ja kaalirõevass om kah mul valmiss, ele `valge Puh
2. valgusküllane, valgust täis Küll on tuad ele`valged, kui päev `sisse `paistab IisR; küll oo ele `valge, kui müristab ja valgub Mar; kui tulep päiv `väĺlä, siss ta om elle päevä paśte, vai elle `valge Kam
helgas elgas Kul Aud HMd Kei Pee Sim SJn, g `elka Mär spor Ha, JJn Ann VMr, `elksa Tor; `elgas g `elka VNg Lüg Vai, `elga Kuu VNg; heĺgäśs g `heĺkä Se Trm; komp elksam
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane üks `tähti on `elgas, `toine `tähti on tume; tänä on `oige `elgas `päivä Vai; väga elgas `valgos Kul; `elksa ilmaga läksid `linna Tor; pää (päike) on elgas tuline Kei; lambi tuli, `kiera veikesemaks, `liiga elgas Jür; siih om heĺgäśs iä. maʔ oĺli `heĺkä iä pääl Se Vrd helkjas
2. heledavärviline; valkjas kui one `elga teraga nuga, sie `leika üväst VNg; [riie] `liiga `elgas on, minä tahan tumedamma `saada Lüg; täis elgas sinine; tihane on elgas, aĺli `kirju; elgas rohelene riie Ris; [riie] `pleekind nõnna `elkaks; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; pruut oli elgas (särav) näust Kos; Kui lilled [lillepaberist, kuuseokstest pärja] küĺles õlid, siis õli nagu elksam, silmadel ilusam näha Trm Vrd eljass, helkjas, helkse
3. käre; kiiresti süttiv; tuline, väga kuum paraja `veega tuleb [sea] karv ära, aga kui ta `liige elgas on, siis rikub ära HMd; suur tuli all. tegi na `elka tule kohe Nis; elgas tuli lööb kohe ahju `lõhki HJn; `elkad puud, `äśti kuivad ja `piened JJn; kadakas on väga elgas, tema leegib `irmsaste Ann
4. kõrge ja kõlav elgas ääl oo ele Tor; `Kangesti elgas pauk käis Kei
5. elav(aloomuline); edev; peru teene [inimene] on ele ja elgas, ei seesa mitte pudeliski `ühti; põlegi nii ele ega `elka `jäoga obone, aga Ants on nii `kimpus Juu; elgas igaühe `vastu, naerab, edvistab Pee; ta on‿s ju nii elgas, kui jänes, kui säde kohe Sim
Vrd hele
6. hell, õrn punane [lehm] oli naa elgas, et ei võin `sõrmegi `alla `panna kui sai `lüpsma akata Aud
helge1 elge g `elke Ran; `helge Se; elkeʔ g elke Krl; n, g eĺge Kam väga kuum, kõrvetav päiv `olli väegä elge kuum, siss arvati, et tuleb kas `pikse `vihma vai Ran; eĺge päevägä es saa `niita Kam; `väega kuum om ja `helge Se
heli eli hv eP, M T; elü, eĺü Pst Krk spor T, V(h-; j- Lei); eĺu spor M
1. (inimese) hääl, häälekõla; kõnekõmin mul on kõva eli, kui puŕjun õlen Kod; veli pistäb suure eliga `rü̬ü̬ḱmä; kui ta (hunt) sinu enne nännu, siss `võtnu eli ärä, et es saa `rü̬ü̬ki Ran; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; latsel es ole eli enämb es midägi, tei enne `paĺlalt kõ̭õ̭kst kõ̭õ̭kst; eli käriseb, ei tiiä kas lõ̭õ̭r om kokku kasunu vai; tõese `oigava ja röögivä, a temä mitte üits eli; [ta] pu̬u̬l ikutse eliga kõneli; peenike eli nigu niidist `tõmpap; ma‿s saa äste aru, ta poole eliga kõnel Nõo; ku tu̬u̬ vaśk mu eĺli `kuulde, siss ta `pańde kodu nigu and `välku takan Võn; vahel lätt mi̬i̬l alless et, nüid ei kuuleki enämb emä `eĺli Rõn; aja kilõ˛õt ellü Urv; mõni inemine kõnõlõss killõ elüge Krl; aja taad `kuŕja heĺlü (laps, kes palju karjub); aja pääle umma `hellü (karjub vahetpidamata); muidõ Otu helü võtt kõ̭igist üle; ega ta siss minnu ei tunnõʔ, ku˽ma hellü vallalõ ei tiiʔ; ma˽hõigi kaŕja kaŕust kaŕjaga kuuʔ tu̬u̬ teḱk helü `vasta; mi perremiis om `pihme helüga, a˽muidõ perremiis om kärre helüga; konh hulga `lat́si majan, sääl om maja hellü täüs; ńaust ma sinnu is tunnõʔ, a˽helüst ma˽tunnõ su välläʔ Har; hummogu tuĺl `tarrõ, oĺl nii `haigõ heĺüga˽kui; [sa] nakat mu jutu pääle suurõ heĺüga `naardma; heĺlü iks kuulõ, a `arvo saa aiʔ Vas; mis sääl om nii `väega suuŕ heĺü. ka sääl om `väega suuŕ tüĺü vai tõra; ma kuulõ heĺlü piteh (häälest); peeńokasõ heĺügaʔ; torrõ heĺü ~ jämme heĺügaʔ Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut
2. (loomahäälitsus, linnulaul) tämä `suurduse `kõhta üöbikul on paĺju eli Kod; pardsi teevä eli et, me oleme siin, anna `terri nüid Puh; ma‿i ole `nännu, mes `karva kiivitäjä ja koovitaja om, ma eli olõ kuulu; tu̬u̬ puĺl `aie siĺmä `jõĺli, `kaapse `jalguga maad ja, möeräss `irmsa eliga Nõo; vigijat röögivat käreda eliga TMr; tassakesi sonnavisi kõneliva, nigu parmu teiva eli Võn; ega `audva kana muidu elli ei ti̬i̬, ku‿ta pesä päält `väĺlä tule `sü̬ü̬mä Ote; põra nakasõ mõtsalinnu `laulma, umma hellü ajamadõ; kits hauk mõtsan nigu pini, a räbinä helügaʔ Har; päriheĺüga `oinal ka heĺü värisäss; mehiläse heĺü um nigu suḿmin; `vaśklanõ tinnõ helüga ku mesiläse helüga Rõu; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; `kaśsi putuʔ õ̭nnõ, siss ńaug, aja nii ilotut hellü Vas; üt́s `kärbläne om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; pini vaug, nigu `undass piḱä helügaʔ Se
3. (igasugune muu heli või hääl) a. eseme(te) tekitatud heli, (mingi) kuuldav hääl, müra Vanadest seisnd kuuse `laudest `tehti ka `kandlid ja viiulid. Nee `andasid ee eli pillile Kaa; `kümnekopikased õberahad ja õbesõrmussed annavad kõige parema eli [lutsumännal] Trm; klaver teeb kõhe eli, kui näpiga `puutud Kod; mõned (lambad) rabeleva, `pelgävä ravva (pügamisel lambaraudade) eli Ran; kõrraga kuuli seräst imelikku eli, mes ma konagi vi̬i̬l es ole kuulu; joba köögin potieli ja pannieli, joba söögitegemine käib; obesejala eli `olli kuulda Nõo; koputiva vikatit, `tundseva elist ärä, kas olli `pehme, vai kõva teräga Kam; ku ei näe˽kedägi ja, ussõ heĺlü inne kuuldass, sõ̭ss üldäss, `kiäki vaest tuĺl Kan; vanast üteldi luu heĺlü teḱev Urv; `ku̬u̬tõga pesten heĺüst `peeti `takti: tõkat takat, tõkat takat; masina helü om suuŕ, ma is kuulõʔ, mis sa `üt́li Har; eǵä `pu̬u̬ĺbä oĺl kellä heĺü, ku˽kosilasõ˽sõidi˽Kunnu`kolka; ma˽kuuli küll et ratastõ heĺü oĺl Vas; koputõdi leevä `pääle, ku oĺl `kerge helü, sõ̭ss oĺl kütse; Terri visate `vasta riihealotsõ `saina, ku - - terä heĺlü kuuldaʔ oĺl, sõ̭ss `pańte vi̬i̬l aganet mano; Sääl (mõisarehes) olõvat `kuulto egasugutset heĺüset ja `oigamiise Räp|| kippu ega kõppu, vähematki kuulda ei ole eli ega äält, `kulle Hls; aga `ü̬ü̬se `kellä katõtõi·ss`kümne `aigu `olli kõ̭ik nii vaga et mitte üits eli ei ääl Puh; poiss `võtse siss üte vana`tüt́rigu, nüid elävä `äste, ei kuule eli ei ääld Rõn; aga kes havva vallalõ kaiviʔ, tu̬u̬st kuulõ õs hellü ei vallu Rõu; kuulõ ei˽heĺlü ei˽vallu, no om iks puśs rikkõhõ lännüʔ Vas b. ka fig, kõuekõmin olge nüid otegi vakka, kas te‿i kuule et vanemb ti̬i̬b eli Hel; vanemba eli om kuulda, vanemb müristäp; `taivaesäl om `irmuss kole eli, ku‿t́a tõreleb Ran; põlla˽vana eĺlü ei olõʔ, tan ei olõ üttegi˽`pilvegi; `piḱne tegi eĺlü San c. kaja eli kostap, ilm lätt tõsele Kam; heĺü tuu lätt `mõtsa piteh Se; alk-ain un aĺlass kivi and eĺü tagaždi (öeld, kui mets vastu kajab) Lei
4. (muusikaheli) a. lauluhääl; häälerühm (kooris); lauluviis temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; nüid ma enämb laolda ei saa, ei tule eli `väĺlä; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om i̬i̬steli, tõene om tenur, kolmass om `altu, nelläss om paśs; `köstre annap eli kätte, siss laaluku̬u̬r laalab; lätsime sünnipäeväle, siss laalime `mitme eliga Nõo; mõ̭ni laul nii jämehede nigu `saapa seerest aja hellü `ussõ; mul om `korgõ helü, ma madalõst laulda ei saaʔ; `määrtse laulu sisen paĺlu `pu̬u̬li helle om, tu̬u̬d om rassõ oppiʔ; mõ̭nõl laulul omma täüs helü kõ̭iḱ Har; Naaśe˽lauli˽pää heĺlü, mehe˽lasi˽tõist heĺlü; [ta] Piä es lauluviit kińniʔ es, sõ̭ss ku˽purjun `pääga lauĺ, sõ̭ss lauĺ üt́sindä `säitsme helü pääle Rõu; `korgõhe nõst hellü, madalappa `raaskõistõ alustaʔ Lut b. muusikariista heli, kõla; mängitav viis [mängis karjapasunaga] ilusad elid olid Lai; topeld elidega kannel, tol `kandlel olliva topeld keele; Meeri `mõisa peni tulliva tolle pasuna eli pääle kõ̭ik Kiriläde miu velle manu Nõo; musik `mäńge ilosahe, helü um kuuldaʔ Plv; `aavapoust trumbiʔ, koagil trumbil oma jeĺü Lei; `kandlõl olõ‿i helüʔ är `veedüʔ (häälde seatud); `puhsass duudakot́ilõ `hõngu `sisse, a `sõrmiga `korjass hellü; varganiśt laul esi a varganõst lätt helü, piĺliʔ `andva helü Lut
5. kuuldus, (kuulu)jutt; avalikuks tulek ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle, asi lääp `väega `elli Puh; mõni oiap küll, ei kõnele, aga peräst tuleb asi iks `elli Nõo; ei olõ˽tu̬u̬st aśjast ütte hellügi `kuuldunu ~ `kuuldanuʔ; siss tuĺl helü üless, et timä om mõtsan kohja manh käünüʔ; tu̬u̬ helü `nõśsi üless nagu kulu tuli, aga kõ̭iḱ om tühi lori Har; siss lät́s tu̬u̬ latsõ`tapmise heĺü nii kavvõndahe, et oĺl tiidä˽kõ̭igil Rõu; olõ õi heĺüstki (kuuldagi); su kośaʔ ommaʔ ka jo heĺüh Se
6. värvitoon, ‑varjund; kuma Sinilini on sinine väŕv vähe punaka eliga Plt; kõllaka eĺuga rõõvass Trv; päävä eĺu (koidukuma) om nätä; punane lehm, vähäst musta eĺu Krk
7. kanapujaʔ jo mitu `päivä väläh olnu, nu̬u̬ʔ edimätse [pojad] harinõsõ umma hellü ärʔ (omapead, eraldi käima) Plv
helin elin spor R(h- Kuu; n ‑a VNg) eP M, Nõo Krl, g ‑a, g ‑ä Kuu Vai Juu Kod KJn Nõo, ‑e Krk Krl; ellin g elina Puh San; heĺlin g helinä Har Rõu
1. hele kõla, kõlin, sumin, hääl Viel `pandi `kellud ka `aisa `külgi, et oli hüäst helinä Kuu; akkas elin `õuves - - `läksin `vaatama. puu `linnud `eitasivad peret Lüg; `kuski `lauleda, `oige suur elin `kuulus Vai; Löid `metsas `kervega puu `pihta mis elin tuli oort tagasi `jälle Kaa; tegi väga ilusad ja ea elinaga kellad Kul; juba [kella] elin kostab `kaugel, kui `kirku lähme Ris; mine tie elinad ja kutsu teesed `sööma Kos; [lutsu] männa külles on kell, elin. luts kuuleb seda elinad ja tuleb elina peale `välja Trm; egäl ühel õma ki̬i̬l ja kiäle elin, kaja Kod; vähä kuuli elint, `seante tilin olli Krk
2. kuuldus, kõmu õt́siti `suari. metsävahile läks elin `kõrvu Kod; kõik ilm juba elinäd (tühja juttu) täis KJn
*helisama, helisema elisema R spor eP(h- Phl), ‑e Krk San Krl(h-), ‑ä Kuu(h-) Juu Kod KJn Nõo, ‑mmä Vai Plv/h-/; elise- Kam Urv Se/h-/; elis|ama Trv; helisäm(m)ä Urv Har Rõu Vas; ipf (ta) jeliži Lei
1. helinat andma; vastu kajama, kõlama [vikatit ostes] `Lüödi sidä terävä `otsa `vastu `permandu ja ku siis hüäst helis, pidi olema hüä vigasti; odad vanal kuul lehtpuud maha, on ilusad kalejad ja `kalsked nie puud `ninda et eliseväd Kuu; eliseja oli sie (võrgukäbi) kes `ästi kududes elises Hlj; Kere ele, et eliseb (väga tühi) IisR; `kello eliso Vai; Mets `otse `paukus ja elises `vasta [kirvehoobist] Kaa; üsna kuumad `lusted, et helises kottes Phl; kuĺlused elisesid ja kõlisesid Tor; üks ää kell eliseb `rohkem ku kaks `alba; Eliseb ja kõliseb, tuleb `sisse ku saks, läheb `väĺla ku sańt = pühad, pidu Hää; õpetaja pajatas kirikus et kõik kohad elisesid Kad; karjatsed lasevad lelu mets, n‿et mets eliseb Sim; kisendäb nõnnagu eliseb; `muslane paab `juuksed `eĺmi täis nagu eliseb; kui õli tolo ja kasse, ei nähnud muad egä `ilma. kuulid et, kell elisi [looma kaelas]; [herned] kõvad nõnnago kivikod, eliseväd `amba all Kod; kellä ja kurine elisess ja kõlisess. sõidiv `mü̬ü̬dä ku elisi ja kõlisi Krk; temä laagerd ja larmits niida et, külä elisi käen Nõo; ilm lätt `tõiste – väegä kõik elisep Kam; riṕs nigu elisess [suppi] Urv; mõts elisess `vasta ku `uikat Krl; ku mul nii suuŕ hädä olnuʔ, ma uiatanu nigu külä helisnüʔ Vas; mõts jeliži Lei Vrd helämä
2. heledalt häälitsema, nutma, naerma jne `Lapsed helisevad (naeravad) kohe `ninda, et ottavad tuva `selga; Kas said `jälle emäld `peksä, et `ninda ott helisemä Kuu; Küll sie `naine elises (riidles), mies ei öeld midagi `vasta Hlj; ärä `puudu sie akka elisema kohe. sie one `niisukene virina inimene VNg; `oata kuidas `paergust te elisete (räägite selgelt) Muh; mis sa seal elised (laulu kõõrutad) Kse; laps eliseb (nutab) KJn Vrd älisema
3. kumisema, undama; sumisema `kõrvad eliseväd. kuda tämä lüöb vahest `neske kumin vai kelin Lüg; Ei tia, kas peretab, mesilased nii elisevad IisR; kui kõrvad elisevad, siis sõbrad `peavad `ingamist `tahtma Muh; `körvade sees eliseb Rei; kõrv akas `piĺli `aama. parem kõrv nõnnagu eliseb Kod; kõrva kõ̭iḱ helisese ~ `undasõʔ Se
4. fig (juttude levimisest ja rääkimisest) Kui `sellele kedagi `ingad, siis eliseb [jutt] `varsti kui kell `müöda küla IisR; üks va tüli jutt kõliseb eliseb sii möödä külä Mar; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen, et ilm seĺjän; si̬i̬ `pu̬u̬mise surm eliseb mitu `valda läbi Kod; siss tulõ jutt üless, siss helisäss kõ̭iḱ külä Har
5. helendama, hiilgama Küll Sauna Liisa oli noorest piast `naater, mis elises ühna Han; ake eliseb pääva käe; laas eliseb moas Tõs; silmäd eliseväd tal peäs Juu; koedu täht säräb, aga kaśsi silmäd eliseväd KJn
helistama elistama spor R eP, ‑eme Krk, ‑ämä Kuu(h-) Khn Juu Kod/‑ss-/ KJn Nõo; elistämmä Vai, h- Kuu Rõu; helist-, heĺüstä- Se
1. helisema panema, helinat või heledat häälitsust tekitama kes siis `kaige `enne kuo `joudab sield kirikust `joulu`laupä `ehtul, sie akkab siis vigastimmi helistämmä ja sie saab suvel `kaige esimä(se)ks `heinä `tehtud; `Selge `ilma `kerral elistäb `üösel kovaste [kui külm tugevneb] Kuu; keriku mies elisti jo pühä `sisse; mida sa elistid last VNg; kui [surnu] matta oli, siis elistati `kella Jäm; `tornis elistässe eńge `kellä Khn; kirik elistab `sisse [enne jumalateenistuse algust] Ris; iga `lauba `õhta elistakse [kiriku] `kella JMd; mis sa [kannelt] `luśti elistad, mängi parem Trm; [pereheitmisel] `kellä elissäväd, ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; elissämise lat́t – võrud küĺjen, sellegä sorgivad põhõja [kui aetakse kalu võrku] Kod; [pulmas korjati toopi raha] tu̬u̬p käis `ümber, elisteti. si̬i̬ raha sai nuorikulle Pal; kuĺlussid elistämä KJn; [varem koolis] es eliste `kellä `kennigi. nüid kõlistets `kellä Krk; naaśs peremi̬i̬ss `atra `kõrda `sääd́mä, selle et tõõsõl kuul tuĺl jo adra`raudu helistämä (kündma) `naadaʔ Rõu; `keĺli heĺüstedäss Se
2. u telefoonima no eks vanames saand aru et oma poig oli - - ja eliständ `Sievalti Kuu; kutsudi ära, juba elistadi mine Emm; siis elistädi `siiä-`sõnna Juu; elistasime `senna ja `tänna, tulivad kõik kokku JJn; siss akassid neväd `jäŕgi perima ja elistama `ühte `poole ja teisel poole Vil
3. fig (juttude levitamisest ja rääkimisest) On `teine `kange `teiste `piale `müöda küla `tühja juttusi elistama IisR; elistäb sedä juttu nüid kõigile KJn; ei elistä `uupi `kiäki, kui säl (jutul) `põhja all ei ole; toda `asja om joba niipaĺlu elistedu, et terve külä om jutte täis Nõo; [juttu] vaja heĺüstäʔ, nigu tiidä saa kõ̭igilõ Se
4. heleda(ma)ks või värvika(ma)ks tegema kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan; üks [värv] annab tõesele ilo `juure. [värvid] elissäväd üks tõiss; egä rätt, kui uus, on ele, ja elissäb Kod
helk eĺk Ksi Ran Krl, g eĺgi Mär Tor Hää Saa Kos JJn Koe spor I, Plt KJn Rõu(h-), elgi Tõs Trv Krk
1. valgus(ekuma); vastupeegeldus sõja ajal visati `eĺki; tule eĺk olnu `valgem ku `õigus on Hää; eĺgi `piale `leitsin saana ülesse Kos; [tulekahju ajal] `viskab tule `eĺkisid ülesse Trm; tal ei joole silmä `elki änäp Krk; kui päevä eĺk om vi̬i̬ pääl, vai `kossegi asja pääl, siss päiv elgib Ran; päävä eĺk (kuum päikesepaiste) Krl
2. värvitoon; läige, jume saarebu lippel tuĺli punakas eĺk, teste puiest on lipe kollaka eĺgiga Saa; sie (roosa riie) tieb kohe lapsele ka roosa eĺgi `juure JJn; puhas `selge värv, põle muud `eĺki ulgas Lai; sel värvil on ilus eĺk Plt; ilus eĺk pääl `rõõval Trv; [hõõguval] ravval om kuum eĺk Krk
3. kaja; kõla eĺk kostab `kaugele mets; ilusa eĺgiga ääl Tor; metsa eĺk Trm
helkima `eĺkima Mär Han Hää Kos Koe Trm Lai Plt, ‑ä Juu KJn, `elkima u Lüg, spor Sa, Muh Kse, `eĺkma Tõs, ‑ä Kod Ran Nõo San Kan/h-/, ‑e Krk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgib Lüg, elgip Krk Ran; eĺgi- San Kan/h-/
1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgib Lüg; nua tera elgib Khk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmi Han; tähed `eĺkvad Tõs; jões eĺgib mets `vasta Kos; jää ja lumi eĺgib Lai; tuli nii suur et taevas eĺgib KJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbe Krk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkse Ran Vrd helgetämä, elgitsema, helkama
2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimine Khk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivad Pöi; kägu kukub karjatselle ‑ ‑ eĺgib eina `niitajalle rhvl Hää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastu Juu; ääl eĺgib metsest `vasta KJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsan San Vrd helkuma
3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔ Kan
ella3 ella Muh hv L, Koe Trm Kod/‑ä/ Plt, `e- spor R
1. füüsiliselt tundlik `Enne `erkadest ega `närvidest ei `tiatu - - `üöldi, et päänahk on `ella Lüg
2. (meelitussõna, eriti rahvalauludes) hell, armas oh sina `ella `eidekene Vai; oh me õed ja oh me ellad Mär; ta mul ete ella eit Khn; kõik kurvad lähvad kodu ja kõik ellad lähvad emale Trm; sõsar ellä linnokene - - veli ellä veljekene Kod
hellakene dem < hell1, ella3
1. valukartlik; kergesti solvuv `Ennä mul ellakest, ise `kannata kedagi, a kus `teistele on mies `suomamas IisR; ell lait́s, ärä ellidet, temä om elläke `kangest Krk; kui täl vähä viga, mõni kibe `koskil, siss väegä elläkene, `kaibap `kõiki Ran
2. hrl rhvl (meelitussõna) `eidekene, `ellakene Vai; oh sa ellake, oh sa kullake Mär; viis tema ellakse eina`maale Hää; lapsekene, ellakene, jää süles tuduma Kos; elläkene `õikad nagu keremäss ja `armsamass Kod; sa olt ni `helde helläkene Se Vrd hellakane
hellasti ellasti Kos Plt KJn, ‑e Mar PJg; `ellast Vai; elläst Krk, ‑e Nõo Se/h-/, ‑ss(i) Kod
1. õrnalt, lahkelt; hellitavalt nii `ellast `rääki Vai; last saab ikke ellaste `oetud Mar; Lapsed paitasid kassi poegi nii ellaste PJg; mies kaesutas naist ellasti Kos; ellässi eläväd. `leplikult ja `süńdlikult Kod; poiśa, sedäsi õigats elläst, kes ei täü `poissi õigade Krk; `poiga oieti ja kasvatedi nii elläste Nõo Vrd ellalt
2. ettevaatlikult, aeglaselt ei tämä kovast ei `piigistand, `ellast vaid `piigisti Vai; paneb `jalga õrnalt ~ ellasti maha Plt; sedä piat elläst `oidme, si̬i̬ lää katik Krk; aga ta (kassipoeg) võtab nii elläste, ta‿i mõesta vi̬i̬l kribidä Nõo; tekk‿i robistõh, ti̬i̬ helläste Se Vrd ellalt, elläkeste
hellik `elli|k g ‑ku, ‑gu spor R(n, g ‑ku VNg; ‑ko g ‑go Vai); eĺli|k (ell-) g ‑ku spor T, ‑ku, ‑gu S(h-, pl ‑god Phl) V(h-; g ‑ko), ‑ke Khk/‑ge/ Kod, ‑ka Khk/‑ga/ Vll, ‑kse Kaa; eĺliku- Sim; komp ellike- Vll; ellikas Khk
1. füüsiliselt tundlik a. külma- või valukartlik; valulik; (haigustele) vastuvõtlik mida `rohkemb [sünnitajad] abi ` saivad, seda `ullemast `elligust nüüd `jäivad VNg; `ellik obone. õhukse `karvaga - - `kardab `paarmu ja `sääski Lüg; silm on ellik asi Ans; loom on nii ellik `külma `kartma; aavast jooseb verd, aav oo ellik; vanal aeal nee sead olid ikka pigem elligumad Khk; käsi oo nii ellik Mus; Tiina oo ellikse (nõrga) tervisega Kaa; noore inimese kops on ellik ja örn, see äi pea `väĺja [tiisikust] Vll; Oimu koht see on inimesel kõige ellikum, loomal ka; Siga on kärsast ellik Pöi; kärmeste `vastu on ta ellik; See aa üks igavene ellik inimene kardab ega vehest valu Emm; Nee uued püksid on nii karust, et on `öörund kintsu pääld ermus elliguks; Keik `ambad olid juba mustigutest nenda elligud Rei; [ta] om ka `väega ellik, ku sa täl `varba `küidsi lõegut, siss röögip nigu ratta pääl Nõo; jalg `omgi iks eĺlikuss lännuʔ San; kes um heĺlik kirbo peräst Plv; `haigõ kotuss um õigõ hellik Vas; tä om hellik, selle [ta] om kõ̭õ̭ `haigõ Se b. vähe vastupidav; purunev lambi laes oo ellik, leheb `kergest katti; ellikas asi (peeglist) Khk; tüi˛uśs on ellik loom, kui teda `puutud Mus; nad ise ellikud koa nee [prilli] laasid Vll; Sae oli kukkund kivi `peale ammas `välja köks, sae ammas on ellik Pöi; `tuhlid o väga ellikud (keevad ruttu katki); linnassed oo ju ellikud, nad ju küpsed ja kuid (kuivad) Muh; Elligu klaasnou sisse äi aita mitte tulist vett kalda; `Laste kätte ei `antakse elliguid `asju Rei; ta vana hellik muna (lapsest) Räp; uni ka õks sul `väega hellik (kergesti häiritav, põgus) Se
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud Ära sina nuta muie kuulles, siis sinu öölla ellikusta rhvl Hlj; `elliku pida üht`puhku `passima ja `austama; `elligu inimesele ei saa midagi `miele perast VNg; `Kangest `ellik `teine, iga `aśja võttab südame IisR; ellik mees, ei vöi taale midagid itelda Jäm; ellik inimene: järsu vihaga Pha; naa tüha asja pärast alestab ja nutab, ellik poiss Muh; ellik inimene, ku ta ei saa mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote; lat́s om eĺlikun üless kasunuʔ Krl; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega heĺligu, nigu˽midä `ütlet nii um vesi ahun Rõu; om heĺlikuss haŕotõt Se
Vrd hell1, ellikene
3. Mul nii ellik (peen) nimi Mus; nad (endisaegsed tikud) `ollid nii ellikud (kergesti süttivad) - - nee `võtsid tuld iseeneses; ta (mesi) oo ellik oeda koa Muh; `väega heĺligu (nutuse) äälega Se
hellitama1 eĺlitama(ell-) spor eP(‑d- Hi) Trv, ‑ämä Kod KJn Pst TLä, ‑eme Hls San Krl(‑mme), ‑em Krk; heĺlitäm(m)ä Har VId(hellü- Räp Se, ‑ö- Plv); tud-part eĺlitedu Kam; `ellitam(m)a R(‑ämmä Vai; `hellitämä Kuu)
1. hellalt kohtlema; (liigse) hellusega rikkuma suurt miest viel lähäb `ellitama Hlj; sedä `kiideti et esimist [last] ikke `ellidetta Lüg; ne `lapsed kedä on `ellidettu ne ovad tigedäd Vai; ellitud laps Krj; Ellidab oma lapse päris εε. Mis see ellidat inimene tööd teeb Emm; [ma] põle naa ellitet Tõs; ema eĺlitab oma last, ei roatsi teda `tööle `aada Kos; si‿o emäss ärä eĺlitet Kod; kel oli võimalik, siis naist `oiti ja eĺlitati Ksi; emä es ellitä egä es oia meid Pst; `väikest last oidass ja ellidets Krk; är eĺlitegu `poissi ninda San; ni˽`hirmsadõ ei massa heĺlitämine last Har; um latsõ ärʔ heĺlötännüʔ Plv; `elläi om arʔ hellitet; är heĺlütät `väega neesnast latsõ `väega heĺlikust Se Vrd elletama3, hellima, hellotamma, hellämä, hellätämä
2. ettevaatlikult või säästvalt kohtlema Lehm nägüb `jalga `hellitämä, `tiie kas o midägi `talland sora vahele Kuu; obone `ellitab `kaula vai `pihtu vai `turja pääl, kui `katki on Lüg; [hobusele] No mene kesk tied, ei taha `jalgu `märjast teha, no mis sa neist `eĺlitad IisR; obune eĺlitab `jalga Kos; ta eĺlitas seda õla, ei last `särki `seĺga `panna JJn; mis sa eĺlitad oma liha, ei viitsi `tüele akata VJg; Mõned `laśsid obuse `rautuse aeg `vilti `panna raua ja kabja vahele - - [siis hobune] kõva tee pial ei akkanud `käimise ajal `jalgu eĺlitama Trm; `aiged `kohta eĺlitämä KJn; vanast üteldi et, mes sest `surmlikust ihust ellitädä Nõo Vrd ellitsemma1
ellitus1 eĺlitus(ell-) g ‑e hv eP(‑d- Khk Emm); ellituss Ran; `ellidu|s Vai, g -(k)se VNghellitamine laps one `elliduksega rigutu VNg; see laps on ellidust küll näind Khk; eks sie ole kõik eĺlituse vili, et ta nisuke on JMd; ega eĺlitustega `kaugele saa Iis; si̬ jäe nigu lapsepõlve eĺlituse nimi tämäle vanagi `põlve edesi Kod
hellämä1 `helläm(m)ä, hellädäʔ Har(-ĺl-; ‑deʔ) Rõu Vas; `elläme, elläte San; `(h)elläme, (h)ellädeʔ Krl
1. (kellegi eest) hoolitsema a. loomi talitama eläje `oĺli ilusõʔ, [ta] ilustõ elläśs ja sü̬ü̬t́ neid Krl; Kas eläjeʔ omma˽`lõunõst vi̬i̬l `heĺlämäldäʔ. Ei olõʔ, ma `heĺssi˽joba; pini ja kaśsipoest kiä ei hooliʔ, lehmä ja `lamba `poigõ inemine `helläss; ega tu̬u̬ (kutsar) is lähä hobõsõid `hellämmä; ei˽saa must `helläjät, põrss taht nigu `väikene lat́ski `paśsiʔ Har; [lehm] õ̭ks um kõhna. es saa˽jo tedä nii hellätüss, nigu vaja Rõu b. (hästi) hoolitsema; hellitama perrnaanõ tu̬u̬ `helläss nuid `lat́si `hirmsadõ; mõtsavaht́ ei˽saa [haiget naist] `paśsiʔ ei hellädäʔ, `tüt́re˽`helläseʔ; immä hellätäss nigu ütte ütte `liĺli; huju̬u̬h Marinakõnõ tütär om su ihu hellänü külh Har; lat́s um arʔ hellät Rõu c. olõss [ta] noid marja`puhmõ hellänü, sõ̭ss os iks ollu˽vaest `marju kah Krl; Vaitaa no˽tü̬ü̬d õigõ˽tege, taa mugu˽`helläss õ̭nnõʔ umma kõttu Rõu
2. maad harima sitanuŕm taht ärʔ elläte (kevadel teist korda künda) San; [ta] tõi `traktori, helläśs näet `kartulimaa Krl; Sulanõ lät́s maad `heĺlämä: kas siss vedrutama, `äestämä vai `truĺma. `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d is loedaʔ `heĺlämise alaʔ; vanast oĺl maa `hellämise jaoss kõblass; tu̬u̬ (maa) om hästi välläʔ hellät; ubina˽`pańti rüä olõ pääle, mis enne õks helläti välläʔ Har
3. linu töötlema (ketruseks, müügiks) Ku˽vili `saiõ `riihega ärä˽`pestüss, siss `alguki lina`heĺlämise aig. Taĺsspühiss taheti, et linaʔ omma˽jo˽suur jagu hellädüʔ; kui˽vanast nakati linnu `hellämmä, siss enne `mäŕtnä `päivä nakati Har
ellätämä ellätämä Ran Puh Rõntursuma, paistetama käsi vai jalg üless ellätänu; kui `koskild `oĺli ellätedu, siss tärbeldiiniga määriti, ja tińtpiiretusega Ran; jalg elläti üless nigu paĺl; pane kuḿm `jalga, kõnni, ellätävä jala üless Puh; käe säĺg om üless ellätedu Rõn Vrd hellitama2
helm elm g elme Muh Kod Krl, `elme Kuu(h-) Lüg Juu Lei(pl `jelme); eĺm g elme VJg Sim Kod Plt Puh Krl, eĺme Khn Saa Koe Sim Trm spor VlPõ M T, `eĺme Hää Saa Sim; heĺm g heĺme, helme V(helm Har Lut); eĺme g `eĺme KJn Krk; n elme Phl; n, g `elme VNg Vai; pl `elme Rõn, ‑d VJg Sim, elme Krk Hel Võn
1. ehteasi a. helmes mul one `elmiega `ommeldu `pärgä VNg; `ennemast õlivad `mütsid. `elmidega õlid `tehtud. `elmed õlid `neskesed pisikesed; `elmed õlid kivised Lüg; vahel oli viis kuus lükki `elmi `kaulas Vai; rahadega elmed (helmekeed) `ollid, ristiga rublad `ollid `elmde vahel Muh; eĺmed on laasist, `kaessama kańdilised - - teised eĺmed oĺlid ümäriksed, `jusku paalukud, sääntsed suured; `eĺmed lükitse paalasse ja `pantse `kaala Saa; aŕjuklased vedid. kaśt õli täis `eĺmi; [kleit] ilosass elmedegä ärä testod rinna edess; `kruulised elmed õlid piänikesed sinised elmed nagu kruu vińdid piäl; `virde `karva elmed õlid `pruumjad; ühed õlid vahakad nagu kullatet elmed; elmed `pantse `lükmite `piäle; `muslane paab `juuksed `eĺmi täis nagu eliseb Kod; puutäi on täis nigu eĺm Pil; [Tarvastu tanul] roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna `pääle `aetud; [Tarvastu tanul] ümärik võre `oĺli, si̬i̬ `oĺli `eĺmaga `ümmer `ki̬i̬ru ärä `aetud Vil; õbe ki̬i̬d́ jämme ki̬i̬d́ ollu kige all, siss peenik ki̬i̬d́. elme ollu lõigu ja jõhviku Krk; ku tingu elun olliva, siss na `paistseva läbi nigu eĺme; ilusa suure sinitse siĺmä `õkva nigu eĺme Nõo; [palavikuhaigest] Ta‿m verrev ja tulinõ nigu üt́s heĺm Urv; tet́ti helme `rihmo; truubi umma˽nii kuumaʔ ku üt́s heĺm Plv; helmeʔ oĺliva hõõrigu nigu kanamuna `mu̬u̬du, kärnädseʔ, `tsoplikadsõʔ Se; `heĺmi lugõma (roosikrantsiga palvetama) Lut b. pl helmekee ema pani, ku [tütrele] `ammas suhu tuli, `elmed `kaula Lüg; `elmed on midä `kaulas `pieti. nüid `onvad `pärlid Vai; elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; `sitke kannab `siidi, `eldel põle mitte `elmigid `kaelas Muh; Si̬i̬ jusku emmissel `eĺmed `kaelas (sobimatust asjast) Hää; sie inime oli kohe kole kel `eĺmi ei old, igal ühel pidid `elmed olema; tütarlapsele pidi sie `elmed `ostma kes `leidis esimese `amba VJg; ku `surnul `eĺme `kaala ei pane, siis [heidab] uisk ümmer kaala Krk; pihlike `marjust küll teime `elmi `kaala; sitt kannap `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; `täämbä eĺmin, ommõń mullan Krl; nu̬u̬ (kaasitajad) `oĺli ärä ihitedü, `siidega ja `heĺmiga Har; kõrd `helme, riśtiʔ kõ̭iḱ `vaihhõl [kaelas] Se
2. mullike, vahukirme (vedeliku raputamisel või kallamisel) viina pääl on `elmed. `üöldi sie on kiuht Lüg; `vaata elmed viina pial Trm
helmiline elmili|ne g ‑se Puh, `e- VNg Vai; eĺmili|ne g ‑tse San, h- Vas Se/‑õ/; eĺmile|ne g ‑se Plt
1. helmestega kaunistatud `elmiliste `pärgidega kävivatta piul VNg; heĺmilinõ räbigu vi̬i̬ŕ Se Vrd elmeline
2. (kanga toimest) sel kaupmehel on ilosa `riiet – `kirjä `elmiline Vai
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se|| (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kostä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp| (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu~ elu poolt Kuu~ elu poolest Jäm~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo~ elu ette Hää~ elu peale Mär~ kas elu (a r m a s) Kod Sankõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk~ kargab Hlj Pal~ tuleb Jõh~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se| nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli‑ mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on ‑ - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls|| (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah ‑ ‑`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vaisa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se|| (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut|| (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Saeluull oma `ütlemisega KJn; Saelukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
eĺu → heli
elu|aeg (mõlemad osised võivad muutuda)
1. kogu elu kestus – üld niisugused siis on ka nee eluajad `olled Kuu; minul `kõrra õli ka elo ajas uur, aga nüüd ei õle; oma eloajal õlen kõik nägemised nähnd, küll üvi `päivi küll pahu `päivi Lüg; eluajaks jähi vigaseks Jäm; Ooh, mis sa muretsed, elu aeg ees puhas alles Pöi; nee (pätid, sussid) pidavad eluaa `vastu Muh; Eluaeg pikk peksmata jεε kedagid (igaüht võib tabada õnnetus); eluks ajaks `viida sind Siberi sunni`tööle Emm; nave·kk, see tähendab siis `aastasaeass või elusse aeass Mih; raand oli poole minu eluaeani küll Tõs; mu nöör läks nii pikaks nagu `mustlase eluaeg Ris; ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; mina ei jõua teda (võlga) elul aal `maksta JJn; selle elu aa‿ses (olen] kõiksugu `raskusi näind Kad; egä minä eloaeg tõese sulane aka õlema; sedä saen minä õma eloaja tü̬ü̬ss Kod; pulma aeast `tehti nõnna paĺlu käte rät́ta, et neist sai `talle `tervest elu aeast kohe Lai; eluss aass olli är võten `ambavalu, posijese; aga tüḱk elu`aiga sai sedä ammadit peet Krk; tu̬u̬ lellänaesega me kiiselsime kõ̭ik elu aig Nõo; ma ei olõ uman elu aon `kuuldanu et `kiäki om kedägi vällä `vannu (needa) saanuʔ; pandass inemine eluaoss suńnitühü Har; egal ütel oĺl uma eloao siseh tarõ ka tettü Räp
2. (adverbiaalselt) a. vanasti elu`aegas `olla kapi rennil all olnd Mus; Järve mets, madalam maa, vöis eluaja järi `olla Vll; sial (Asva linnamäel) oli eland vanad `eestlased eluaa Pöi; ei tea, mis `aśsa see on elu aeg `tehtud, millest see [põllu] nimi on tuln Ris; ega eloaeg `lampisi põld, ike piirud põlesid Juu; siin oli ju eluaeg koolimaja - - nüid põle muud kui ase Pee b. alati; ikka meil `kutsuti eluajas kohi ~ kohi `ärga VNg; sedä on meil elo`aiga `räägitu ja kohe nii `kintlast Vai; Törva pöletamene see on ikka eluaja meiste töö olnd Krj; eloaja inimestel püssid olnd Mar; Apu`kapsasupp oo mool eluaeg vastumeelt oln Han; mul käisid eluaa nied lehed JJn; mäńnid eloaeg piänikesed kos mädä mua Kod c. kunagi; (eitavas lauses) iialgi mina ise ei õle eloajaski `tantsind; minu uss ei õle elo aig `ammustand Lüg; elu `aega äi ole kεind seda teed Pha; [kahe kuu vaheajal lüpsma tulnud lehma vasikas] ei akata `lüpsma. see `tullegi eloajas lehmaks Mar; mina põle `napra eluaeg tein aga ma näin olen ikka; leiva aśti. ehk eluaeg veel saab selle sees `leiba tegema Ris; ta oli Suomest elul aal `nuores põlves tuld, üks `suomlane oli ise Jür; mina põle maŕja `koŕjaja eluaeg olnud Pal; ei saand elu aa sees tegema KJn; keśvä nime ei ole [siin] old elul aal – ikki odrad Vil; mea ei oole eluaig ääp kirjuten Krk
elu|aegne 1. pikaajaline a. kogu elu või elada jäävas elus kestev – spor R eP, hv eL elo `aigased vihamehed õlivad Lüg; elu `aegne (eluajaks antud) `tuhlima; elu `aegne paiuk; see kivi on üsna elu `aegne (ei saa seda eladeski põllust välja) Khk; elu`aegne sańt, änam `terveks ei saa Mär; mede jelu `aegne töö Aud; sai elu`aekse `aiguse Amb; eks sie õle elu`aegne (eluaja käidud) tie Kad; si̬i̬ kruńt one minu elo`aegne elämise kõst; minä õlin elu`aegne perenaene Kod; ei või laadale minemata jätta, elu`aegne õńn lääb kaduma Lai; `õkva elu`aigne sõber Nõo; paśsi raamat um elo`aigne Plv Vrd eluajane b. tugev, vastupidav tien `sulle sen pütü elu `aigaseks Kuu; [madarajuurtega värvitud riidel] Oli üks elu`aegne väŕv, nii kaua `seisis kut riie `otsa sai Pöi; ära taha elu`aeksed `aśja Mär; vana elu`aegne pańn, üks kolm, nelikümmend `oastad vana Juu
2. väga vana, põline meri on elu`aigane peld Kuu; sie on elo `aigane vana `murre `ninda Lüg; sie on jo üks elo `aigane `orja puu Jõh; elu`aigane küla Vai; see oli ikke kuńtsi pidaja, pidas seda va elu`aeksed eba `kuńtsi Juu; saanames on elu`aegne sõna SJn Vrd eluaaline
elu|eit kergemeelne naine Üks täitsa elueit, äi tema punasta kohekil missegi ees üht Kaa elu|elaja elujõuline (loom või inimene); ellujääja, eluloom kel vasikul ää karre ki̬i̬ĺ oo, sellest tulep ää elueläje Krk; toda ei tiiä, kas tast sai elueläjät enämb, vai jäi sandiss ja vigatsess Nõo; Ku‿tu nu̬u̬ŕ elläj är˽`kunduss, sõ̭ss tu̬u̬st inäp `õigõt elueläjät ei˽saaʔ Rõu; na˽koolõsõ `näĺgä, kas naist saa määne elo elläj Vas; kua jätetäss eloeläjäss, kua mäŕgide tapueläjäst Se Vrd eluelajas || minä `seie eloeläjäss jäen, tõesed ei issotand kedägi `seie; kis one `kange majapidäjä, si̬i̬ one üks eloeläjä mi̬i̬s Kod elu|elajas = eluelaja vanames piab ka nõnna ots olema - - et ega temast eluelajad ikke enam sua Kad; si̬i̬ om iks elueläjäss, si̬i̬ sü̬ü̬b ja ju̬u̬b, ja käib iluste karjan Nõo elu|emis suguemis emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod Mar; tõeme omale kah - - elu emmise Vän; ma akkan eluemist kasvatama Juu elu|hiir (tahtmatu) lihasetõmblus – Lüg IisR Eloiir ku on `silmas, sis `silmalaug iseenästäse `tõmbleb Lüg
elukas1 elu|kas (‑o-) R eP M, ‑kass Hel San V(-śs Se), ‑gas Kuu Vai Khk, ‑k Rei Kod MMg, ellu|kas Khk Mus, g ‑ka (‑ga Khk Rei); elu|ka, ‑o- g ‑ga Vai
1. (veider, vähetuntud või suur) olend a. (kari)loom; putukas jm Näin `metsäst üht elugast tais `olla hunt Kuu; kas `sarvipää eluku ka one teil; `lastel oli siis neid eluku pääs VNg; Aja elokad (veised) kodo Jõh; mis elugas see on? ah, see oo ju siil Khk; `painaja `olla ond niisugune, et `muutand end köigiks ellukateks Mus; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud Pöi; mes ta enesest sükab, kas oo mõned elokad kallal või Mih; siatigu suur libe elukas Ris; `taimedel elukad sies VMr; kui eläjälu̬u̬m kasvab, `ütled one üvä suur elokas juba Kod; `vaate miands elukass `lauda `mü̬ü̬da jooseb Hel; ma näi mõtsan ütte esi˽sugust elokat Kan; ka määne siin elukaśs om! vagõl vai huśs vai Se b. pej (pahandades) kui [loom] tegi paha siis `üeldi: küll sie on elukas vast VNg; [loomale] sa igavene elukas, saad sa `välja ajast Krj; oh sa sääse elukas küll Hää; oh sa elukas, kus sa lähäd KJn
2. (inimesest) a. elanik; (suurekasvuline, tähtis) inimene; (ameti)isik ta (mõisnik) `kutsus `Viimssi elukad kuni `neljateist`kümne `aastast [hundijahti] Jõe; noh, `pruudimajas veräv `kinni - - [küsiti pulmalistelt] mes elukad tei olete ja kus te tahute `tulla Kuu; Täma `naine õli `nuoreld `suure `jõuga - - `üöldi et küll on vägev elokas Lüg; vana mere elukas (meremees) Hää; suurem elokas – siis peab `jälle küitobone olema; krahvid, need olid `kõrgemad elukad Juu; üks elukas läks siit jalgrattaga läbi Kad; suured elukad, kas need `tahtsid [last] imetada Lai b. pej (pahandades) mis elukas see on (inimesest) Jäm; Mis eluk sa oled, et sa kiriku äi taha `tulla Rei; või mes elokas sest (lapsest) ühökorra kasvab Mar; si̬i̬ (tüdruk) one jo vana elok, kana`varvad silmä jäären Kod; suur elukas, kas see (laps) vel tahab `oida Plt; kagoss õge elukass veli, midägi ei taha tetä, laesapoolik Hel
3. (asjast, nähtusest) Kui `kiegi õles tädä (tuulamismasinat) `kuskilt `nähtki küll see õles imeständ, et midä elokas sie on; Minu isäl õli `rindu all elokas (kasvaja) Lüg; `enne `muiste keind kodu`keijad ning `söuksed elugad Khk; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; `räimevõrgud olid penedega `enni vanasti - - nüid nisukesi elukaid enam ei ole Rid; (kasvanud teradest leivataigen) `apnes nii`moodi ära - - üks vedel elukas Kul; kui ta (orasheina juur) mulla piale jääb, kohe akkab uueste `kasvama. see oo sehuke elukas Tõs; nägin, pikk elukas `oĺli, lennätes läks, tuli `oĺli taga `mitme jorgulene (pisuhännast) KJn
Vrd elajas, elakas
elu|kiri hingekiri surnud pidi kirikumõesas üles `andma, et saab maha `võetud elukirjast Vän elu|kivi elukivi (haua)risti aluskivi – Rõu elu|kodu ”sünnikodu” elokodo oli Suokülas Vai
elu|kotuss elukoht Näet unõh vahtsit saapit, tulõ elokotusõ vai ameti muutuss Räp
elu|kõrvane abikaasa – PJg Koe elukõrvane - - `öetasse mehe ja naese `kohta PJg elu|käik, elu|käük elu(kulg) kudas so elukäik lähäb. `iäste või alvaste Tõs; kirjutavad oma elukäegud ülesse Kos; eläd, kuda su elokäik lähäb Kod; ma `mõistsõ unõ arʔ, et mu elokäüḱ ei olõ˽hüä Rõu elu|küünal fig (surmast) elu`küünäl `kustund Kuu; eloküinal `kustos ära, inimene suri Käi; Paljudel on selle mualapikese tahtmise pärast eluküinal kustutatud Trm; timä elo küünäl `kistu ärʔ Rõu elu|lammas elujõuline, kasvama jäetav lammas miä jädän sene elo`lambast Vai; Mool see va äbarik tall, äga sest elulammast äi saa Emm; si̬i̬ jäeb elu`lammass. tõese tapama ärä Kod; si̬i̬ om elulammass, si̬i̬ jääb mul ületalve Nõo elu|laud teat joon(ed) või kahe joone vaheline ala peopesas Elolaud pihu sies, `kriipsud, elo`lauval kaks `kriipsu, `lahtised `õtsad kääpäkkä puol, terävast kokko `peigla vahele, vahiti elo`lauda, kui `kriipsusi täis – sis `risti ja viletsust eloajas pali Lüg; lai elolaud Jõh; Kui elulaud on `iaśti `selgelt pius näha, siis elad kaua Jür; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani Kod; elulaud ~ söömalaud Ksi elu|lehm kasvama jäetav lehm(ikvasikas) sie vasikas õli ilusa `värkidega ja `jääti elo `lehmäst Lüg; es saa elulehmäss `kuskil müvvä, udar olli vigane Krk
elu|loom1 1. elujõuline olend a. kasvama jäetav loom Vasik on `ninda `uidurane, ei sest elu `luoma tule Kuu; `Sellest `saame ilusa elu`luoma, ia `piima`lehma `märgid `külles IisR; sest akkame elu `looma kasvatama Muh; sellest vaimetust talleksest küll elu`lu̬u̬ma ei saa Saa; eluluomad `peetasse ületalve JMd; juadab vasikad elu luamast Iis; ni̬i̬ jääss eluloomass, neid ei tapete ärä Hel; [siga] kes läbi ammaste kridsip [süüa], tost elu`lu̬u̬ma ei saa Puh; Üt́s kanapoig om `väega nõrgakõnõ, taast vaest küll elu`lu̬u̬ma ei˽saaʔ Urv b. (inimene) `Ärge mind enamb lugege inimesest, minust enamb elu`luoma [ei] saa; Sest (põdurast või üleannetust inimesest) `õiget elu`luoma ei tule IisR; temast elu`looma änam ei saa, vaagub juba nädalapäevad `inge Saa; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paestab et saab iki elulu̬u̬m Puh; Tal ommaʔ sarvõʔ `maahha `ju̬u̬skmada (liiga vara abiellunud), tast küll elo`lu̬u̬ma ei tulõʔ Plv
2. elusolend loomal `eetasse naba vars olad, lapsel ka, see ete `köikidel elu`loomadel Khk; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m, ma pane ta vai `kapla suvel Nõo; nemä väedänuva toda `vaśkat `vankri pääle `tõsta, aga elu lu̬u̬m, ta jo rabelep ja raputap Rõn
elu|märk 1. elu olemasolu tunnus või avaldus [vennal] vähäse ikke elo`märki oli viel ku `löüeti Vai; Nii `kaua `annun (peksnud mõisnikku), kut elu märgid oln täiesti kadun Krj; põle änäm elu `märkigi sees. surn ää [inimene või loom] Tõs; täl ei olõʔ inämb elo`märki man Plv
2. eluiga ennustav märk inimese või looma kehal mool o elu märgid `külges. `mustlased `pannid ikka `mäŕka `külge Muh; elomärgid oo vasikal otsa peal - - kel piires lähäb `silma, sedä ei maksa pidädägi Mar; Piupesades on ni̬i̬d inimese elu märgid Hää; aga nina `aukus on obusel üks märk, elumärk Ris; tämäl (lapsel) one lühikesed elomärgid Kod
3. elusolendi olemasolu avaldus Ei õde ole ka elu`märki `andand, jo kaks kuud, kui `viimast `kirja sain IisR
elus elu|s (‑o-) R( n elosa Vai) spor eP(h- Phl), Nõo, ‑ss Puh Nõo, g ‑sa; eluss ind San Räp/‑o-/ (adjektiiv ja sõna elu ePinessiiv võivad alal kokku langeda)
1. elav, elus (olev); elujõuline; elama jäetav, elusalt säilitatav Pane `angerjad `huomigull `sumpi, siel `seisuvad nii `kaua ku tahud, elusad Kuu; kui on `raiumatta siis on elos puu; elosa `silmidegä (elusana) tämä küll enämb `Rääsa ei tule Lüg; Mokkad nagu elusa kana süänd (punaseks värvitud) Jõh; elosa `kissa; [angerjapüügil] elos `süötä pidä olema `ninda et sie `viidika eläs Vai; elus kala on `liikuv, kallutab `paati Pha; elusad kalad `lastakse sumbuga jõkke ~ vette Mär; Siu telliskivi sabase, mud́u jooseb elusast piast `taeva (öeld väga silmakirjalikust inimesest) Han; sui on ju puu elus (ei kõlba maha võtta) PJg; kõik elusad loomad sigivad; naene olnu varju `surmas, saanu `jälle elusass; me `peśsime [inimest] enne elusast pärast ja pärast seda (surma) `peśsime viinaga Hää; elusinimesest võib paha `riäkidä; ta oli nagu koerde kää old, va talimüt́s peäs, viĺdinuiad `jalges, nagu elus niru Juu; elusast piast `tahtis konna ära `süia Trm; mina ei ole elusalt piast [hunti] nähnud Äks; ega ta koolu es ole, ta‿lli periss eluss inimene; egass eluss lammast ei nüllitä, enne tapetass Nõo; `pandoriga `veetäss elosskallo Räp
2. hõõguv; (suure leegiga) põlev, laus- maja elusa tule `liegi sies Lüg; Valus, nigu elus tuli lüöb läbi (valusähvakust) IisR; kadus on elosas tules Vai; tule ehe, öhune `valge tuha kord elus söö pεεl Khk; Olid sööd nenda ää `öhkun, et meni elus kübeke veel oli, siis `veeti säält `niiske `otsa [sütt] Krj; ühessa elus tule sütt visati `jälle vee `sisse. `veele `tehti ristid `peale [kui huuled olid katki] Aud; ja üe korraga mina näe elust tuld kõik mede kuhjede vahe täis Hää; elus tule kustutan ära, aga lambi tule lõpetan ära Saa; seäl ju päris elus tuli `lahti Juu; elusad ~ tulised süed Trm; elusad süed `õhkuvad; elus süsi tuli jala pääle ja põletas jala ära Äks; kui pühab `leiba ti̬i̬d, se põleb [pärast surma] elusas tules SJn
3. (hüüatustes, kirumissõnana) tõeline, päris sa elos kurat Mar; elus raibõ Khn; oh sa elus kurat, mes nüid vi̬i̬l `ütles Kod; elus kurat isi KJn
Vrd elav
4. (väga) väike üks elus kiba `leiba sii maas; Sida oo küll elus pire Khk
elusalt adv < elus; elusana, mittesurnult – R eP Puh Nõo Vas[mõisnik] elusald ott kohe naha `nüörid [meeste] `seljäst, neist `tehti `härjä juttad Kuu; eks neid ole kui`paljo, kedä on `maedu elosald Vai; Ta on nii püha et läheb elusalt `taeva Pöi; Suur nigli elusalt süldiks `panna jõrmus suur Khn; laps jähi `tulde, pöles elusalt ää Ris; ma süen so elusalt ää (öeld naljatades või pilkavalt) JMd; kalad läksid elosalt kummidega `linna Kod; ei ole elusalt ilus [kuid pildil on] Vil; suur kuĺt `olli, elusalt kaald viistõi·sskümme `puuta; üteldi küll ku serände tüli `olli et, sa aad mu elusald `auda Nõo Vrd elusade
elutus elutu|s hv Ris Ksi/‑d-/, ‑ss spor T V(‑o-; -śs Räp Se), g ‑se, g ‑sõ V
1. elukoht a. elamu; (talu)hooned mudu üks elutus (väike koht), pöle ta suur kedagi Ris; meie eludus ei ole suur Ksi; olgu ta nii `väike ku ta om - - aga ta‿m miu elutuss Nõo; `väega paĺlo tarõsit vai elotuisi oĺl Mäkip̀ääl Võn; täl ei ole kedägi elutust – ärä lagunu Kam; Laśnitsa eläsi aida all. Ku `valgõ˽laśnitsa oĺli elutusõn, sõ̭ss üteldi `valgõ hobõsõ häste edesi minnev; Ega rot́i˽tähendäse˽katu, ku neid elutustõ paĺlu sugõnass Urv; mul olõss hää mi̬i̬ĺ olnuʔ, kui ma uma elotusõ olõss raba su̬u̬ pääle tennüʔ - - a ega elotuss ei olõ˽kübäräss ärʔ `nõstaʔ; koh elotusõh sa eläde Plv; tetäss jäl vastast elotust; ei tiiäʔ ma neid elotuise, ei olõʔ siin elänö Räp b. eluase, korter sääl majan om kaits elutust, minijäss eläp sääl tõesen poolen Nõo; sääl [linnas] tõse elutuse man om täl `tutvit `rohkemp Kam; ahu perä nulgan sääl oĺl perreme elutuss [rehetares] Har
2. elulaad, ‑järg a. majapidamine; talu muud `lu̬u̬ma elutusen ei olna, kikass kanaga kakelnava sääl muru pääl Nõo; Kurõmäel oĺl kah periss suur elutuss – neĺlä hobõsa krunt; Sulasõnaasõl oĺl õks uma osa maad ja pedi `lihmä, oĺl esiʔ hainamaa. Sulasõnaanõ is putuʔ uma elutusõga maja manuʔ; tu̬u̬l om esi elutuss. lihm ja˽t́siga, latsõʔ ja˽miiśs Har; sääne elotuśs oĺl, et es olõ [viljapuu] `aida kohe tetäkiʔ Räp b. elamine, elujärg näide koton om periss iĺloss elotuss Kan; noʔ om kõhnass jäänüʔ, silmä˽`t́sompu sattu, ei olõ `miaki ellu ei elutust eiʔ Har; hüä, halv, rassõ elotuss Se
Vrd elamine
3. korrus tõsõ elutusõ pääl, om tõsõ kõrra pääl Urv; lät́s `päälmäiste elotuistõ; katõ elotusõga `härbäń; `mäemäne elotuss; ja sai kaʔ maja tälle kolmõ elotusõga Se
elu|vaim 1. hing, elu(märk) `viimaks `saadud ige `toine elusse, eluvaim sise Kuu; `seuke võimatuke loom, eluvaim o veel sees Var; kui ikka elu `vaimu sies on, ei ole viel `surnud Jür; inimene minijub ärä, on nagu `surnud, aga peräss tuleb elovaim `juure tagasi Kod; [mehel] vi̬i̬l eluvaim ollu sehes, ära peksetu, verine Äks; emä ojass `väega valuste, enne ku tu eluvaim mant ärä läits Nõo; timä om kat́s kõrd lõõgatu joba, näiss kas jääse elovaim `sisse Võn; süä nakaśs nii `kloṕma et, kas vai elovaim minekil Rõu; eläjäl ka õks om elovaim man Se
2. elavus, liikuvus `Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies, `kuśkil ei `seisa `paigal IisR; pole tal `söukest elu`vaimu sehes εga midaid Khk
3. (peremehe kujul ilmuv) talu kaitsevaim eluvaim ~ peremees ~ maja poterpüks Jäm
helvet elvet Emm(‑at) Phl(h-), `e- spor R, g ‑i; ölvet Emm Phl(h-); ill helevette Phl(hrl vande- või kirumissõna) a. (pehmem kui) kurat siä‿t ole muud ku üks vana `elvet Vai; iga tühja asja pärast, mes sedase alvaste on, `ööda, oh sa tuline elvet; üsna vanad inimest `ütlesid, et oh elvat Emm; vana hölvet tuli; ah sa tuline hölvet `öötakse, kui midagid [on] hukka läin; oo hölvet ennää· see `olle nenna üks imestamese söna Phl Vrd ervet b. põrgu Vandus ihu, vandus iŋŋe, vandus ihu elvetiie rhvl Hlj; mene `elveti VNg; `saadan su `alle `elveti Jõh; `Pistis kusa `elveti (teadmata kuhu) Rei; läks kus helevette Phl
elätünd elätünd Vai; elätünü Krl Rõuelatanud elätünd `ihmine Vai; elätünü inemiseʔ Rõu
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, ‑ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
Tähendusrühmad:
1. (üks lapsevanemaist) ema
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) b. (mõistatused) c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne)
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema b. vanaema; ämm
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine b. kadri- või mardisantide juht c. tegelane mitmesugustes mängudes
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom b. emamesilane c. emakanep
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge b. esimesena loonud viljapea c. (vana) seemnekartul
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu b. (lootsiku) põhjalaud c. roolitääv
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa b. (kalapüünise) pära c. tuuliku püstvõll d. (muud)
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht b. auk jääs nooda väljavõtmiseks
10. tungaltera
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja‑ tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu| (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sakisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo| (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut| (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se|| fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või ‑herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu – SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa|| naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
ema- emane, ema(s)- ema kosel on `mustakas all Jõe; ema `meika `saime käde Hlj; emä jäniss; emäkaru on `valge siit [eest]; ema `metsis on nagu kirikana; Emämurelane, `siivedega, `parves `lennävad, tuleb `vihma Lüg; Emakuer oli küll kedagi `saksama `tõugu, a isa oli va `karjamuri; Mis‿se emarebane‿s nüüd tieb, kui pojad ära `tõite IisR; emälohed on kaheküme `neljä kilosed `olled Vai; Emaogalik muneb marja pesase, edasi emaogalik äi oolitse Khk; vat `tiibadega on ema`nardlesed, nii paksul vihma eel, ema`nardlesed `väĺlas Vll; emamesilaine on pika kerega, laulab IisK; emämõtuss ei tõhi `laska Kod; tuul aap esi esääidsente küĺlest `tolmu emääidsente `külgi Krk; emä `varblane om aĺl Hel; mul om suure koti säĺlän, viä nigu emä `eesli jälle; rüäl olna esä ja emä `äelmä segi Nõo; imä susi tuĺle kaŕa mano Võn; imämehine Rõu; imäkahr ja esäkahr; imä`haugõ ei olõʔ üttegi saanu Se Vt imä-
ema|avand = emaauk emäavando on keskkohas, `toine `verko käib `toisele `puole. emäavando on kahe `vergo `pääle ehk `nelja `vergo `pääle. emäavandost tulo `verko `vällä ja sääld `lähto `sisse ka Vai ema|ema S( alal käibib terminina) emapoolne vanaema Ei `meie `lapsed `saaned emaema nähagi IisR; mo vana emaema `itles ikka ühekorra, pea kahe näpuga suu `kinni (ära virise) Jäm; minu emaema, niid on ta üks kuuskümmend `aastad surn Krj; see oli mo emäemä emä Mar; emaema sie suri `viina ära Sim; emaema `koetu Äks; miu emäemä olli `mõisa einäl ollu Krk; oma emäemäd miä es näe Nõo; mu imäimä ja kańd tanno Räp ema|haak haagi vastus – Jäm Khk Krk San teine on ema-aak, misse taga isa-aak `kinni käib Jäm; teine oo ema aak, aasaga aak Khk; naĺl aaḱ u ~ emä aaḱ van; leht́ aaḱ ~ emä aaḱ Krk ema|hani Kui kaks ema ane oli siis `teine `audus `teisel Kaa; emaani tuleb ka kallale Krj; akkas ema and taga `aama Jür; kellel nälb madalamal, see on parem emaani JMd; mul pidas ema anesi VMr; si̬i̬ om kohe nätä, miäst emäani esä om `kiskun Krk; meil oĺl mitu imähańni Vas ema|hark imä haŕk ”kaheharuline lauake noodapära suu peal” – Se
emak1 ema|k g ‑ku Hlj RId(n ‑ku VNg) IPõ Ksi Pst Hls, ‑ka Jõh Lai; emä|k g ‑ku Lüg Jõh Kod KJn M T, ‑kse Krk, ‑kö g ‑gö Vai, n ‑ku Lüg(‑ko) Jõh; imä|k g ‑ku, ‑gu V
1. võõrasema saab viel oma vanale `peigomehele emäkust Lüg; siä et ole miu emä, siä oled emäkö Vai; pidi emäkud paremini üleväl kui õma lihass emä Kod; ei saand emakuga ~ emakaga iast läbi Lai; emäk olli kuri, läit́s ärä emäkse mant Krk; emäku `tütre jäive vanass tüdrukuss Hel; ega emäk iks oma emä ei massa Ran; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; kuiss sul ta imäk lätt kah, kas om kuri vai Har
2. karbi ülaosa Imäk käü esäku pääle Rõu
ema|kraav magistraalkraav `suures `suodes `onvad ema `kraavid IisR; ema raav eb jöva vett εε `viia Khk; pea raav või ema raav Tor; emäkraav on õege pitk ja suur kraav, nii üle kahe süllä lai ja mõnikõrd puar `versta pitk vai `rohkem Kod; [kraav] kus lisakraavid `sisse käevad on ema kraab Pil ema|kuhjake (laulusõnad kootskulli mängust) `miandsi `kulli esi oli, kuĺl kui emäkuhjake Pst
ema|käik emä käik esimene käärimisprotsess viinaajamisel – Lüg ema|kärblane? porikärbes emä `kärbläised `munnid liha täüs Vai
ema|lammas 1. emane lammas, utt Meitel oo kolm emalammast, kaks oinast ning üks jäärapuńn Kaa; mõnel emä`lambal oo koa sarbed peas Mar; pukid `jäärutavad ema`lambaid JMd; kui `lammad `karjas süövad, uted `lammad ehk ema `lammad `kepsu lüövad ja joosevad - - need `näitavad ka vihma tulikud ää Tür; ut́ettalled on emä `lammad KJn; `ütleʔ imälammass vai `ütle ut́t, tu̬u̬ om üt́s Vas
2. talle(de)ga lammas Ema`lammas `mäegib `tallesi taga IisR; emälammas ei taha `talle imetädä Juu; tallega lammas on emalammas VMr; emä`lambal ollive poja ärä kadunu, küll ot́s ja määǵs Hel; [lambal] kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass Se
3. suur linapeo odot ma˽ti̬i̬ üte suurõ [lina] `köüte sõ̭ss, teeme üte imä `lamba Plv
ema|mulk 1. suurem auk jääs talvisel kalapüügil emä mulk `raoti suur, neĺlä nukeline. emä mulgust tõmmati nu̬u̬t ~ loomuss `väĺlä Ran; emämulgust tule nu̬u̬t `vällä. `väikse mulgu `raotass `kaari Ote; imä`mulku pandass kinni‿tu võrk Se; imämulk um järve pääl kohõ lastass võrguʔ `sisse Lut
2. (palli-, munamängus) keskmine auk poesikse `mäńgsivä `tsuŕri - - `keśkel `oĺli emämulk, `ümbre `sõõri viis `mulku. toda `tsuŕri vai muna `aeti emä`mulku Ran
emand emand g ‑a VNg/n ‑a/ IisR spor eP(g ‑i Tõs Hää) Lei/j-/, ‑nt TMr; emmand van Tõs; emänd Mar Vig, g ‑ä Kuu Vai Khn Juu Kod Hls T, ‑e San; emäńd g ‑ndi Trv Hel, ‑t g ‑ti Krk, ‑te Hls; imänd (-ńd) g ‑ä Urv Har VId, ‑e Krl
1. ühiskondlikult positsioonilt mõisaproua ja talunaise vahepealne (abielu)naine; peenem, saksikum naine ei `meie emanduie `miele perast saa VNg; alvemad saksad nee olid emandad, suuremad [saksad] prouad. kubjaste naised olid emandad Khk; Istub sihes kut suur emand Pöi; ku võõras tuleb `öeldass: tere emand; kirikärral üksi on proua ja suurdel `sakstel, testel on emandad Hää; `eńni olid ju keik emandad - - `aedame `naesed ja kirjotaja `naesed Ris; `köstri naene õli edemält emänd. `õptajal õli provva. eks si̬i̬ emänd õle odavam Kod; aga emäntege ma es saa `äste läbi Hls; tüdrugu olli `mamselli vanast, naise olli emänti Krk; vanast kutsuti Ennu `mõisa `reńtnigu Ennu emändäss Nõo; ku̬u̬ĺ`meistri naanõ, imändäss kutsuti Har; suurõʔ (tähtsamad inimesed) naaʔ omma imändäʔ ja esändäʔ. kiä omma säändse śaksatsõpaʔ noid mi kutsu imändäʔ Se
2. umbes vaksapikkune inimesekujuline mänguasi, mis aluse põrutamisel hakkab hüppama – Se
3. emand (kaardimängus) `kaartide pεεl olid ka emandad Khk; kaardi mängoh ommaʔ imändäʔ SeVt imändä-
emandakene dem < emand a. (austavalt, meelitavalt) `kulda emändäkene Vai; õle kaĺlis emändäkene, tule ja anna `mulle Kod b. (pilkavalt) `eiga sie viel emanda ole, sie one vast emandakene VNg; oli üks veike emandakene Trm Vrd emandikene
emane ema|ne g ‑se spor RId eP, ‑tse Tõs; emä|ne g ‑se Kuu Lüg Vai Mar Vig Khn Juu Kod KJn, ‑tse M T; ema|n g ‑dse, emän Lei; im(m)ä|ne g ‑dse V(immän Har)
1. (inimesest) a. van naine, naisterahvas; nais- S Mar Khn KJn Krk See emane oli pigem `koorma tegemas, isane `andas alt käde; Sapole emane, kut sind ep räägita taga Jäm; pastu `maarjabä oli emaste püha – emased jöid siis; see emaste ihuasi (alussärk) - - see oli siit nabast `saati Ans; muist vaderid isassi, muist emassi; las laev lannib, saab ise emase `juure (ehale) `minna; aher (lapseta) emane; tuleb emane inime [esimesena] `vasta, pole `önne Khk; pisige emane laps ma oli änd Mus; Üks emanevana (vanem naine) läheb `sülda kaudu kohe `linna Kaa; Siis oli `naeru kui see `välja tuli et maŕt emane ka (naine mardisandiks kostümeeritud) Krj; see `olli ju ulk teenistust emase inimesel Muh; Samagad ennast täna küll emaseks (öeld kaua magavale mehele või poisile) Rei; kana lehvitab saba emäne võeras tuleb Mar; Mia sai emäst (suguühtest) Khn; isäsed vai emäsed saksad KJn; imäne vatõŕ Se|| pej emane lit́s Trm; külä pääle lätt imätsit `roitma Kan; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har Vrd emäsk b. emased (Emmaste lõunapoolse otsa elanikud; kogu Emmaste valla elanikud) Hi
2. (loomadest) ema(s)- `Juokseb ku emäne kuer pikki külä (liiderlikust naisest); Sie `naine on kõhe ku emäne kass iga `aasta tuob `lapse `ilmale; Emane kass ikka pojad `toidab Lüg; `Meie `kuerapojad `lähvad kõik emastest IisR; [karjalaskepäeval karjast] `liudati. siis pidid emased vassigud olema; emane kaśs jäme köhuga kut emane kiiss Khk, Emased kassid nee kedrasid kenasti Kaa; mud́o jo põle `loomi kui põle isäsid ja emäsid mette Mar; emane paŕt; sarabu `karva uśs `nõelab koa, emane ei `olla nii tige Juu; emast `koera ei `saĺlinuvad - - emane koer piab `pulmi kaua Lai; ku poiss jälle tüdrukud taht, siis võta [kudemise ajal] emäne konn ja `viska jälle; emäne kirp om paks Krk; esätsel kalal om niisk, emätsel mari Puh; tu̬u̬ olna emäne kägu, kes sedäsi ti̬i̬b kokakaka kaka; mõnel prussakul om kaśt taka, tu̬u̬ om emäne prussak Nõo; emäne [liblikas] pakõss iin ja esäne tüḱüss lähükeiste San; immäne jäness om paĺlu suurõmb ku essäne jäness Har; meil oĺl esätsit hannõ ja imätsit ka oĺl Vas; imäne t́sirk Se Vrd imädsekene
3. (esemetest, haigustest jm) emane aak (haagivastus); kui emasel (raseduse) aeal mune peab `sööma - - [siis lapsel] leedi kiri tuleb `palge Khk; isane sammaspool olema kuiv, emane aab `märga `väĺla ja `lõhkeb Äks; emäne sammasspoolik, sellest om kuri `valla saia Krk; imäne paisõʔ ju̬u̬sk mätä ja veretäss Kan; tu̬u̬ minga˽pandass kińniʔ, tu̬u̬ om immän haaḱ Har; kuiv sammaśspu̬u̬ĺ, tu om esäne, a mis leemetäss, tu om imäne Se
4. fig a. (heast, kasulikust asjast või nähtusest) Jöuluks sai ikka natike seda odra `leiba ka `tehtud. vahest `ööti ka nalja pärast emast `leiba Kaa; Tegi pirekse emast `leiba (saia); Metsa perse on emane (metsast saab alati midagi vajalikku) Pöi; emäne ing (naiselik, pehme loomus) Mar; Metsapõesas ikka emane. Mets annab inimesel `kõiki, mis `tarvis Han; ega˽kõ̭iḱ olõ imädse (head) pääväʔ, mõni om esäne kah Se b. (halvast, kasutust asjast või nähtusest) Emaseks `saama (merehaigeks jääma) Jäm; see [või] masin oo juba emaseks läin, jooseb `ühte `inge (laseb vett läbi) Muh; Ta kabel om väega emäne (mäda) Võn; Naa˽luvva˽na‿mma˽`sääntse imädseʔ (väiksed, halvasti seotud); Kui sa ummõtõgi ni imäne olt (kohmerdis) võta˽kot́il saŕvist kińniʔ, `tõmba˽kot́t `pistü; Taa väits om sul sääne imäne, taa ei˽`lõika hapund `piimägiʔ Urv
ema|puu 1. (paadi) kiil – spor R S LäLo, Var Khn Aud Hää Ris nüüd `üütä emä puuks, `ranna kiel oli `pohja puu Kuu; kui venet üless `vieta ja telasi all ei õle, siis võttab emapuu `liiva ehk `kruusi `sisse Jõh; Paadi emabu tehti tammepuust Jäm; kaarte otsad keivad emabu `külge. emabu oo `kaltsoni all Mus; paadi emabu pannasse kõige enne `paika, pukkade vahele, siis akatasse sõnna `külge `laudu panema Muh; paadi emapuu ~ kiilupuu Käi; emapuu `külges oo tald ehk looskiil või liigpuu Rid; Kõõgõ enne tehässe emäpuu `vaĺmis Khn; emapuu, alumene puu kus kaared `külge pannaks, ega seda leigata `tohtin [otsiti kõver juurpuu]; emapuu `küĺge lüiakse esimesed lauad, emapuu oiab `triivimise eest Ris
2. tuuliku püstvõll Emapuu on `tuule`veski püst võll Jõh; Tuulika emapuu oli ikka jäme ning tugev tamm vei siis mänd Kaa; emapuu pusi käib `söömri `sisse, selle `ümber emapuu keerab ja `terve tuuling keerab Krj; tuule `veski - - emabu see kannab kõik seda `värki LNg; piĺlpakk oo `veske emä puu all Tõs; (tuulõ) `veśke emä puu Khn; `Veskes `oĺli pää võĺl või emapuu – piḱk paĺk `püśti, alt üles sõnigu katussani Vil
3. voki osa a. pink Vokki emäpuu sies on vokkisüda, emäpuul om kruuv `õtsas, saab `tellidä; Kolm `jalga emäpuul all; `aisad on emäbu `küljes, vanad inimised `ütliväd `peŋŋi `küljes Lüg b. rindpuu (oki) emapuu ~ ike Mih c. takuhark emapuu on kui takku `ketratasse Vai
4. kuhjavarras moned `ütlevad emapuu. emapuu ehk pia`varras; `kuhja emäpuu Vai
5. (millegi) alus, alge kadagas oo metsä emäpuu Vig; emapuu – neli [mesilas]peret `pieta kust peret ei `võeta VJg|| fig see oo emapuu kes palju `lapsi saab Muh
ema|sõnajalg maarjasõnajalg emäsõnajalg om õrn nigu üits puhmass, ja toda `korjava naese rohuss; ku `rimatii·smuss om `jalgu sehen vai `ju̬u̬skja, siss mähivä `jalgu `ümbre `ü̬ü̬sess noid emäsõna`jalgu Nõo ema|sõsar (terminina) emapoolne tädi ema sösarid midu tükki Khk ema|süda harilik murtudsüda (Dicentra spectabilis) `murtudsüdä vai emasüdä Kuu ema|sündind loomulik, kaasasündinud [te] että `muuda oma emä`sündind ihu, että `värvi, ei kedägi Lüg ema|tagune emahoolt vajav; imev Pisine ematagune `lambatall oli `loutas Jäm; emätagune vars ti̬i̬b paĺju `kuŕja Kod; `säitsmä `aastatse om emätagutse latse, na‿m jo rumala Ran; emätagust `varsa reht sõkutama es panna Nõo ema|tall utt midä teil on emä `talled vai pugid Vai ema|tamm tõrudega tamm emätamm kannap `tõhve, esätamm ei kanna Krk ema|teder emä`tetred `suskavad Lüg; teine oo isätetr, teine emätetr Mar; emätedre on pisem kui isatedre Juu; ema tedre naksutab kevadel Iis; ema tedred on tähnilised Lai; emätedre om kirivetse Hel; pulvańd tetäss imätedre `mu̬u̬du Plv ema|tera tungaltera ematerad või tahmteräd. neid `antasse naestele, et teeb valu tumedamas Tõs
emb emb g emma Nõo; emp Kod; all emmale Muh üks kahest, see või teine nagu kana `jalgus takud, ei saa emmale ega kummale Muh; lapsed nõnnaviisi mängid. ühen pihon o asi. [ütle] emp ehk kump, kummass pihoss võtad Kod; om kaits ti̬i̬aru, jääme `saisma ja küsime: noh, `emba vai `kumba [minna]; üits kõ̭ik `kumba siss `kumbegi tahap, kas võtab emma vai kumma Nõo Vrd emb-kumb
emb-kumb emb- spor R, Vll Muh Rei Mär Amb Kad VJg Nõo, emp- Khk Kär Rei LNg Mar Kse Kos JMd Koe VMr Trm, emm- Juu, g emma-, g `e- R; p `emba- Emm, `emma- Ris üks kahest, see või teine `Pohja ribi vois juo `emmast-`kummast `otsast vedämä akkada Kuu; emb kumb oli, kas `ernesupp vai uasupp `vastlapäiv VNg; No lihavõttest ja nelibüst siis `emmast-`kummast siis ikke tapeti vasikas Jõh; ta läks emmale kummale [poole], kas `lõuna või `põhja Muh; `Ütle ära, `emba-`kumba sa tahad Rei; emp kump, kas ma lähen või ei lähe Mar; eks sääl `emma-`kumma tuleb nüid – kas ta sureb või jääb veel [elama] Ris; kaks obust on, tule emma kummaga JMd; Vasikas kua, kui iast juua ei taha - - siis on emmal kummal viga, kas rokal vai vasikal Trm; võta emb kumb kas lammass vai oenass Nõo
emis emi|s g ‑se VNg Sa Hi spor L Ha , VMr, ‑sse Vig Sim, ‑kse Jõe Kuu Kos JMd VJg Sim; emi|ss Kse, g ‑sse Lüg IisR Muh Trm Lai KJn, ‑kse VNg Vai; eemis g ‑e Krj; emmi|s Rei Juu(ls) HJn Tür, g ‑se spor L, JMd(‑kse) Iis Hls, ‑sa Kõp, ‑sse Iis Trm Kod; emmi|ss g ‑se Krk, ‑sse Jõh spor TaPõ VlPõ, Hel T, ‑ssa Trv; emmü|ss g ‑se Lei, ‑sse San; (j)emis(s), jämmiss Lei; iḿmi|ss g ‑se V(-śs Vas Räp Lut), ‑sse Võn Urv Rõu Plv; imi|ss g ‑se Rõu Plv Se(-śs) Lut; all imissele Se; iḿss g ‑e Plv; iḿs Kra
1. emis minul ei ole elades `porsaga emist old VNg; emiss toi kaik oma `porsad üväst `ilmale; mei emiksel on `piened `porsad Vai; emis ikka emis kut ia `latva (sama nimetus on elu lõpuni) Khk; Vana emis läks täna omiku `lauta suu oli `pahna täis, ilmad `lähtvad kurjaks Pöi; paastu `maarjabε emiss `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele Muh; üüläl (indlev) emis Mar; Muhulased köisid Lihula laadalt `uṕsa `ostmas, näd emisid ei pidan Han; emise liha on parem kui orikal VMr; `põrsad tahavad ära võõrutada emmisse juurest Iis; emmissel on pojad, terve pesakond Äks; emmistel aab küll [kihvad], aga on veḱed nagu otsad Lai; tooja emmiss KJn; viisi emmissa kundi manu Trv; ni̬i̬ `valge suure emmise, ni̬i̬ toove üte tiiruge suure losikonna `põrsit Krk; anna emmissele `süvvä, siss om ilusa `põrsa ku ürdi jälle Ran; emmiss kannap neli kuud ehk kuustõi·st nädälit; siakarjuss sai `massu emmiste ja orikide pääld; täl (naisel) om `poige nigu emmissel jälle Nõo; kui emmiss `põhku ammastega [pesast] `väĺlä tu̬u̬p, läävä ilma `ääle Kam; pahru ja emmüss San; põrsakõsõ˽nud́siva˽vana iḿmise all nissa Kan; suśi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; iḿmisega˽tulõ pahralõ minnäʔ Rõu; vanno `iḿssit `peeti kah, nu̬u̬˽kah es `peĺgävä˽sutt Plv; kesik iḿmiss Vas; immiśs tõi meil kurno `poigõ Räp; iḿmiśs `nõśsi pahralõ (paaritamisest); iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ; tiiniss ~ läülä iḿmiss; ku kabõhanõ (rassõ) iḿmist pess, saava latsõl haŕasõʔ Lut Vrd emik, immo
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Nagu emis teeb `poegel aset (ei jõua tööga edasi) Han; Si̬i̬ jusku emmisel `eĺmed `kaelas (sobimatust asjast) Hää; Naese tülitsevä nigu emmisse paar pureleva; Eläb nigu emmiss põrstega rüäsalven (külluses) Nõo b. (mõistatused) emis tuleb `loutast `välja punased `pörsad järel = ahjuroop, tulised söed; must emis tuleb `välja, punased `pörsad järel = id Emm; Must immiss aja verevid põrssid laudast vällä Urv= id c. (ilmekad ütlused, vanasõnad jm) `pestud emis läheb jälle porise `pöörlema (inimene ei jäta oma halbu harjumusi) Vll; Vana emis kahe`teisme `põrsaga on ise (öeld sellele, kes liialdab ise sõnaga) Pöi; elo ku immissel, põli nigu `põrsal (väga hea elu) Rõu| (öeld möödujale, kes ei tereta ega anna jõudu) Oled sa kellaga emmist näind Mar; seda sõimati kellaga emises kis `mü̬ü̬da lõigas, kedagi es `ütle Saa; kas sa meie `musta emmist olet nännu, emmissel `olli kraṕp kaalan Nõo| (lapsed kasvavad vanemate moodi) sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; sukku saava˽soepujaʔ, `immä iḿmiselatsõʔ; `immä `lätvä iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu
3. pej (inimesest) inimesele `üölla paha `mielega ka emiss VNg; kuradi emiss. [ära] lõuguta üht Kse; vana laisk emmis one (laiskurist) Kod; sa kurat iḿmiss ei viisiʔ midägi tetäʔ (logardist) Plv
emme2 `emme Kuu Jõh, ‑a VNg Lüg(‑ä) Jõh, ‑o, ‑ö Vai; `eim(m)e Kuu; eima VNg, ‑o Vai; em(o) Vai; pr emä Kod(eitusverb) me ei `eimme `kustutanned tuld ärä ja - - `eimme `panned `ühtä tähele, et poiss `jälle kaik sidä `nalja nägi; sen peräst mei `emme `muuda oma nime Kuu; `silku‿mma `oskand `süia siis; - - `eima süönd `ommigu ega midagi VNg; `vihmane aig õli ja mina `kielän et - - `emmä pane [heinu] `kuhja Lüg; minu `muistades on `üeldud: `meie ei tia - - minu vanaisa ja vanaema `ütlesid: `meie `emma tia Jõh; `eiga mei em ole `ilma `saaned; nüüd müö enämb neid `rüssi kätte `emmö saa Vai; `võõrad poosid `nü̬ü̬rsid viina ärä, me emä sua `üste `tilkagi Kod
hempal `(h)empal g ‑a hrl pl kalts, räbal, tükk Vade `toise (hobuse) taga `lepsuned aga `vankri `hempalad; torm `kiskus `vergud `hempaluks; Nie `hempalad `püksüd on viel vahest `paati `tervaess `jalga `torkada; Mes neist `empalujest oma `vuode `pohja `korjad; Sul on `seljas `paljad `hempalad, kes nie `riided sul nii `hempalaks tehnd moni kuer vai; `Hempalad iess, tolukad taga; [mets]Siguje `hirmudukseks `täüdü `riide `hempalu `tuhli`kuhjale `ümbär sättidä Kuu Vrd hempalane
emptüss `emptü|śs pl ‑seʔ (kroogitud varrukatega) sitspluus `emptüseʔ vai emptikeseʔ – tsit́si vai liina`rõivast köŕt `käüstega, nigu `ammõʔ - - takast pikemb. peräst kolmõ kõdara `kampsunit tuĺl `emptüseʔ; `emptüseʔ – liina`rõivatsõʔ, noid (varrukaid) possutõdi - - `emptüisile `pańti kurdiʔ, nahatsõʔ, verevä ja mustaʔ rihmaʔ; `emptüseʔ es olõʔ takast kaarin nigu tsit́si kuht́. `emptüisi [kanti] `uńdriku all ja rihm pääl Kan Vrd emptike
en en Kuu(ein) VNg Lüg Jõh Vai; pr en Kod
1. (eitusverb) ma ei odin käde ein mend kenegi `riele Kuu; kas olen ehk en olegi siin VNg; ma `käisin `vaide `õvves, egä ma tuppa‿n saand Lüg; mia en `kuule; `jalgasi en `pääse: jalad ei vie Vai; minä en õle nähnud sedä karjuss Kod
2. (tagasihoidliku küsimusena sisult jaatavas lauses) kas ma en `võises `õhta `teile `tulla Lüg
en- → enn-
enam1 enam HaId ViK TaPõ Plt TMr MMgT, ‑mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, ‑mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, ‑mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, ‑b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, ‑mp Trv; änap Pst, ‑b Lei; änäm spor L(ε- Mar), Juu Kõp Vil Pst, ‑mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, ‑b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(‑mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
enam2 ena|m VNg/n ‑ma/ Kos Trm, ‑mb Kad VJg, g ‑ma; enäm g ‑ä Khn Juu Kod KJn; enä|mb g ‑mä Kuu, pl ‑mmad Lüg, ‑mä Nõo, transl ‑mbäss Nõo Har/‑e-/, ‑mase Trv; änam g ‑a S(ε-) spor L ; änäm Vil, transl ‑äks Mar(ε-); änäp transl ‑ess Krk; inämb Urv Vas, transl ‑äss Plv; inäb, inäp Vas; transl inäbess Krl(hrl esineb nominatiivis või translatiivis)
1. rohkem Änamad ma‿s oodagid Jäm; Noh, sest pireksest äi jägu änamaks kut iŋŋepiduks Kaa; küll se änamaga lepib Pha; üt́s lat́s om jälle `ilma enämbess tulluʔ Har
2. parem, tähtsam, varakam Enämmad (mõisa ametnikud) `seivad `süömätuas, enämmatele `anti `puljongi Lüg; [sissetulekult] kala`püüki ikke oli enämb ku nüüd sie maa pidämine Vai; Tänane vihm (kevadisel kasvuajal) oo niid küll änam kut Riia linn; kui sa loomale keedad kadaka vett see oo pailu änam kut kaera jahu anda Kaa; Pojad nee olid isa eest ikka änamad; mis ametid inimene on lapsest saadik öppin, see on köige änam Krj; Pulma omiku siis `söuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Killel aga suurem koht oli ja `rohkem `loomi, see ennast änamaks pidas; Ikka änam kui äi `ühtid (parem kui mitte midagi); Teisepere noorik ju vähe änam ka kut üsna muidu (rasedusest) Rei; neĺläba `õhtod `peeti ikke εnämäks kui `teisi `õhtosi Mar; Laps oo änam kui laast Han; kohe ärg ikke oligi änam `osta kui päris ärg Tür; `väimes on ikke enamb inimene kui tütar `ongi Kad; õlgu lu̬u̬m ehk inimene, tõene one tõesess enäm Kod; enämäd läks `ot́sma, `kaotas sellegi ärä KJn; peab ennäst enämase Trv; sõber o änäp ku sõsar Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu Nõo; inemiste hüvi˛üss om inäb ku˽kuld; pu̬u̬ĺ munna om iks inä(m)b ku˽tühi ku̬u̬ŕ Vas Vrd enakam
enamasti enamasti Jõe VNg Amb Äks Lai Plt, ‑e Kuu VNg Var Ris Jür KuuK Amb JJn ViK Trm MMg Ksi TMr, ‑st Jõh Vän HJn Amb Tür Sim spor TaPõ(‑ss Lai), Plt; enämästi Vai(‑ma-) KJn, ‑st Kuu KJn, ‑ss(e) Kod, ‑mbäste Nõo TMr; änamasti Sa(ε-) spor L(ε- Kul) Ha , Lai Pil, ‑e Pha Rei spor L HaLä, Tür SJn Vil, ‑st spor Sa, Muh(ε-) Kir Vän; änämästi Saa Pil, ‑e Mar(ε-) Vig Tõs; inämbäst Kan Räp Se/‑äb-/ suurelt osalt, peamiselt; harilikult kravud `elläd kivede all enämästi Vai; aga sääl (laiul) ikka änamast iga `aasta on rebassi sihes; `saarlased on änamasti puhas meremehed Khk; `veise kohe änamast `öötekse elajas Krj; kel (loomal) peä paelo `valge oo, sel oo ike änämäste koa sõrasilmäd Vig; mul on minev`aastane [oder] enamaste alles JJn; [soos] enamast mäńnid on, vähe `kaske ka Sim; pud́el oo enämäss (peaaegu) täis; vanass seisid obesed talvel enämäss reia all Kod; kaanid on linaleo augus enamasti, kus porine põhi Lai; suka`lõnga enämästi iki teeme kodos KJn; Suvõl õks `käüdege inäbäst `viisagaʔ Se Vrd enamaks, enamalt, enamani, enamast, enamati, enamesti, enamini, enemmast, enämbi, inämbidi
enamisti enamisti Noa, ‑e spor R, HJn spor ViK, Iis Trm, ‑st Hlj ? Kad Lai; enämiste Kuu Lüg Vai Khn, ‑st Hel; enämbiste Trv Hel Ran Puh Rõn(‑ü-), ‑st Trv Hls/‑mp-/ Hel; enäbiste San; änamisti Mus Kaa Noa Ris, ‑e Jõe Jaa Muh spor LäLõ, Mih Aud spor Ha, JMd VMr, ‑st Khk Mih; änämiste Mar Vil Trv, ‑st Pst; εnamisti Rap, ‑st Muh(‑e) Ris; inämbiste Võn Rõu Plv/‑ü-/; inäbüste Räpenamasti enamiste kahegeisi `käisime merel Jõe; Enämiste igäpäiv `aeva `kange torm Kuu; joulu keiasse änamist kirgul ikka Khk; änämiste `pestasse `lambad `aukodes ja meres ää Mar; änamisti seitse meest oli, igapäävased ärjamehed; rukis `tahtis εnamist laisaks `jääda (lopsakalt kasvanud rukis lamandus) Ris; `valge lehm oli, enamiste `valge, `mingeid plakke tal [veel] pial oli JJn; enamist igal pool olid puĺlid Lai; sai märdipäeväss rihe pesset änämist egal Pst; nooda kala olli enämpist `väikse Hls; `rõuku tetti `ainu vähä, `sarda `panti iki enämbiste Ran; sakõ võrk - - inämbiste kõik säreʔ [sees] Võn; meil muud́o rabati inäbüste iks maśsinagaʔ Räp Vrd enamesti
endine `endi|ne g ‑se R(ad `entsel VNg) Trv Krk(‑n); `eńdi|ne (‑n-) g ‑se eP(eńd- JMd; obliikvakäänetes ka `entse, `eńtse, `eńdse Khk Kaa Käi spor L Ha, Ann VMr Kad; ad `jentsel Aud); `endne Jõe, g `entse Han Mih, pl `en(d)sed, ad `entsel Muh; `eńdne g `eńtse Kos KuuK Iis; `entne Mih(ajaliselt) möödunud a. varasem, eelnev, kunagine; selline nagu varem ei enemb ole `endist `joudu Vai; mis `ensest `tehtud oo, nee (riided) oo veel; `endine küli o ülal juba Muh; reńt jäi `eńdises Vig; eńtsest oli kodo kua mõni sada [rubla] Khn; ta oma `entse nime pääl Aud; [uus maja] on tüḱkis suurem ku `eńdine Saa; `endisi elanikusi on vähä HMd; minge `sinna `eńtsele minu karja`maale KuuK; oleks mul `eńdine pia olema, mul oleks pailu `rääkida Ann; `eńdine vallavanem; elab `eńdist `viisi ~ `eńdiselt Lai; temä võt́t `endise tüdruku, võt́t minev`aastese tüdruku; latse om tal `endise mehe jaost Krk b. varasemasse aega kuuluv, endisaegne siel (Pranglis) on `palju `suomlaisi ja `ruotslaisi, `endise `aegasest meri`rüövli sugust Jõe; `entsel aeal inimesed es ela nii kaua mette Khk; seal o `endsimi `asju ja `pastlimi koa; ta `teadis neid `endsid `laula (regivärsse) Muh; `endised vanad rihetoad olid suured Mar; `entsed mehed ei tahtnd mette õhukest naist Mih; `eńdsel inimestel olid sured `valged rät́ikud Kei; ma räägin ikka `eńdise järele kuda ennest oli KuuK; ei saand `eńtsed lapsed nii `põlve pidada kui nüüd VMr; `eńdised tü̬ü̬d Kod; `endisel aal ku mea `kasvi, olli `seĺge leib egäl pu̬u̬l Krk Vrd endene, ennembine, ennine, innedäne
enemb enemb Hlj Vai enam, rohkem; (eitavas lauses) sugugi, üldse sie `maksab enemb Hlj; nüüd on `niisukane `aiga, ei ole enemb `pulmi - - nüüd enemb ei ole `enne`muistist `muodi; ei nüüd en `tundeks enemb Vai
enembist = enemmast meil ei ole just `oige igäs talos `sauno, aga ikke enembist on Vai
enemeine → ennemini
enemmast enemmast, ‑ä- enamasti meil on enemmast igäs peres vano Vai Vrd enembist
enese (n puudub) g enese R(‑a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu eP) (h- Phl), `eese (ee-) Sa (`eesa LNg, ‑ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (‑ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, ‑e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (‑ń-), ‑e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, ‑le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut;
p ennast (‑ä-) R/`e- eP/ (h- Phl; ä- SaLä; ‑ss Kod MMg) M T hv Har, ‑est M hv
Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), ‑est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (‑ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;
pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(‑sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (‑n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (‑n‑) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (‑n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(‑t) T(‑t) Har, `hińdit (‑n-) spor V, `endasi VNg Lüg(‑ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses) I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; e n d a k e s k e l ~ v a h e l omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; e n e s e p e a l iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; e n e s e s endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; e n e s e s t ~ e n d a s t 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; e n n a s t t ä i s uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; e n n a s t v a s t a ~ v a s t u rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo| näib jo `vasta ennast olema Kad; h i n d ä k o t s i l t ~ k o t t a l t 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; h i n n ä s t m ö ö d a 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; h i n n ä s t p i t e n 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas| tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. ”omaette” Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; h i n n ä s t s ä ä n e rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente
enna enna Trm; `enna Lüg, `j- Rei(‑ä); ennä Rei/j-/ Kod KJn, `e- RId Muh Mar Mih/`ε‑/ Kod Pltennäe älä, `enna, `küüräs käi Lüg; `ennä! kas nüid ei tuld Vai; Jennä, jennä, vaada seda kiitsaragad Rei; `ennä kos loomad Mar; ennä raebe, tämä `õṕsi ärä Kod; ennä mul `aśsa vi̬i̬l KJn
enne1 `enne R SaLä Vll Muh Hi spor L, K I spor T; enne Sa Muh hv Hi, spor L K I, M T hv Urv, Har(‑eʔ), i- ? Hel V(ińne, ‑eʔ); (j)en(n)e-, jenõ-, `jenne- Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt `Enne `metle, siis `ütle Kuu; laiad `ambad, kolm neli tükki. lapsel need `enne tolad Käi; `enne lää ma `mõisa `luudi `viima, siss räägi sul edesi Hää; [pruudil] `enne `pańdi tanu pähä, siis põĺl Amb; `enne teevad tü̬ü̬d, siis tulevad `sü̬ü̬ma Pal; enne `vihtsiva mehe, peräst `vihtsiva naese; kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele Nõo; inne sõ̭nudaʔ, peräst laulaʔ Rõu; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess, siss höörütedi lajaʔ `häideʔ Vas
2. (teat ajast) varem(alt), aegsasti; kiiremini et `saavad - - siis `nendega (võrgukudumisega) `valmis, et `enne ku `teised Hlj; mine `enne kut pärast (pigem varem kui hilja) Khk; kaer `tehti (külvati) ikke kõege enne Vän; ma tulin enne kojo kui sa Koe; `enne võt́tis [kakud] `väĺlä kui leevad Pal; mõnel oĺlid juba `enne `ammugi `vaĺmis `tehtud [suririided] KJn; [naine] pidi kolm `aastet noorik oleme, es tohi last olla enne Krk; nakame `võitu `ju̬u̬skma, `kaeme kumb `enne saab Nõo; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde Kam; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; kurõ vaśt tulõva˽kõ̭kkõ inne Plv
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sie `varguse lugu on küll `enne`kuulmata; Nisikesed teud on siinpual`kandis `ennenägemata Jõh; Kes seda `enne kuuld ehk näind ~ nähend et `mihklini tehasse `eina IisR; kui oleks `enne `tεεdand Ans; `enne natuse aja eest Khk; jääb jälle kaks vana inimest, kut ennegi oln Muh; ma ei ole sii `enne keind ega sii `enne olnd Kir; paar `õhtad `enne [uppumist] nisukest nuttu old mere pial JõeK; `enne käisin sial, enamb ei käi VJg; `enne ajas ebo kua siin nukan Kod; kes enne om sääl talun `ti̬i̬nin Hel; mia lätsi enne `sinna, temä `olli vil `sanna minemädä Nõo; seo kotuss oĺl jo enne minu kotuss Ote; ma inne olõ õs vi̬i̬l kühmähki nii Vas; ma˽käve inne reheh Se
4. vanasti `enne sai `souetud `paatiega Jõe; meil oli `roikist `enne `aida Vai; enne‿s ole ju `sahka koa mette Muh; ühnä enne siis `lasti veel see põhk kõik `ringi pöördä [vartamiseks] Var; `lät́lased `enne olid alati sii laadal okidega Aud; `enne vanal aal sai kõik loomise moa `tehtud Kos; kilimit on sie, kellega mehed `enne `külvasid käsitsi VMr; kõege `enne olema rehetuba pime olnud Pal; enne olid naistel pool`suapad, meestel kammassid Lai; siss nad `enne kõnelasid ku mea poesike oĺlin Vil; enne visati [looma] pääaju mińemä Ran; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; inne vana `keiśri `aigu, käveʔ sańdikõsõ˽kot́t säläh Vas Vrd ennel
5. pigem(ini); meelsamini `Enne loppeb `pergus tuli kui `purje`laevas tüö Kuu; `enne tule `siie `ennegu `sinne `lähte VNg; enne ma võtaks selle kui selle Tõs; enne saab ike küllä küĺlest (rikkalt) kui näĺlä otsast (vaeselt) Hls; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää; ma anna tõise inimesel enne ta ilma, ku ma siul anna Krk II. prep (ajaliselt) varem; (millegi) eel `enne pühade on `muidugi igaühel tegemist küll Jõe; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist) Lüg; enne rugiküli sai odra õsuda Mus; põle `aega enne `surma vessata külite Muh; kui kaks nädalit `enne jaanibäd üks ilus vihm sajab, kõik on `süia saand Rid; `enne `vihma akkavad tuule iilid `käima Jür; Einale akati nädal `enne `jaani Amb; sie oli enne minu Kad; `enne kukke juba üleval Lai; enne okki olli kedervaŕs Trv; mea enne siut tulli Krk; [ma] olli enne `tõisi söönu Nõo; mul oĺliʔ inne latsõolõkit `väega˽suurõ˽valuʔ Urv; enne päävä jumaladõ minekit; `koŕsna `oĺli meil enne suisspühi `pühḱmäldäʔ Har; vanaesä oĺl inne minno ar˽kooluʔ Plv; ińne sedä `aigu oĺli ao `tõistõ Se III. postp (ajaliselt) varem – PJg Ris Kei Amb minev`aasta ei oln näha [marte] aga seda `enne käisid Ris; Ammuks obune küńni loomaks sai, seda `enne olid ikka ärjad Kei IV. e n n e k u (i) ~ k u t konj enne seda, kui ma‿p saa `ennekut pühabe ükskord `sönna Khk; ennekui katust akatse tegemä, pannase roovid `piäle Tõs; ma `teenisin mõisas kaks `aastad, `enne kui mehele sain Amb; [keetmisel kapsaid] ei segatud sugugi, `enne kui `vaĺmis on Pal; mitte ma‿i liigu siist koheki, enne kui mu viiäss Nõo; `enne ku sa [kapsastele] `suurma pääle panet, `t́siuka `küĺmä vett Võn; siss es lastaʔ [pulmarongile teed lahti] inne kui siss pudeli `viina ańd; sala pini iks purõ inne ku hürähhäss Rõu Vrd ennegu
Vrd ennem, enni1
ennem ennem eP Pst, `e- Jõe RakR Mar Lih Juu Kos Pil; ennemb ViK Hel T Har, `e- R Sim; enne|mp Hls, ‑p Krk Hel; ene|m Phl, ‑p Hls Krk(‑mp, eep); inne|mb Räp(‑mp) Vas(ińn-), ‑p Krl Se(inep) Lut; (atribuudina võib käänduda) adpl ennematel Kaa Lih Plt, `ennemäil Kuu(tähendusrühmade piirid pole alati selged) I. adv
1. esmalt; kõigepealt `Ennem `mötle, siis `ütle; neid (lehmi) pidi ennem tüki `aega söörutama kui piima käde sai Kaa; pidid ikka selle töö ennem ää tegema, mis kiiremeni `tarvis teha Lih; [enne ahjukütmist ema] Sis kõik ennem `säädis meid `riides ja `toimendas üles `laudi pääl põhudes Hää; me ise `võt́sime jo `pahma ennem `vasta siis pidime `mõisa minema `tööle Kos
2. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini `teine (õde) suri nattuke `ennem `teine pärast RakR; tuli kaks kuud vai kolm `ennemb Lüg; `Öhta läksid lapsed keige ennem `oetise Kaa; ma `joutsin ennem koju kui sina Mär; vahest veke kivi lükkab `vankri `ümber ennem kui suur kivi KuuK; isä tuli ennem ja poeg tuli õma naesega järele Kod; sedä ennem vili `vaĺmis saab, midä enäm `päevä on KJn; tollest om viis `aastat `mü̬ü̬dä, es johu sa ka ennemb `pu̬u̬ti Ran; `tüüdengiga saa kõtt innemp täüs ku kördiga Räp; kanakõsõl hand innep kui kikkal Lut
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist juo `ennemb sai senest `räägitud Lüg; Seda oo ennemgid olnd Kaa; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; ma põle `niukest `aśsa ennem `ilmas näind Ann; [tuul] tansitas ennem paberitükki nõnnat Plt; [laps] ennem `oĺli, `mäńgis nõnda ilusta Vil; Mia ennemp‿al käüsi vällän, olli ilm ilus Hls; alle ennep läit́s siit `mü̬ü̬dä; eep tüdrugu kõneliv köögin Krk; ennemb käis alati siin, aga nüid ei tõsta `jalgagi siiä Nõo; ennemb olliva lelläse - - sõediva `küllä Rõn Vrd ennemal
4. vanasti `ennemb oli `Vaivaru oppetajal kaks kiriku Vai; ennem kut ma jälle `kasvasi Kaa; naestel põle oln `püksa ennem Muh; aga ennem oli ju saari `aegas ka raha irmus vähä Var; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad Juu; ennem oli ulga `lammid Tür; ennem `kańti `rüide KJn; ennemb riibuti puu rihadega `viĺla Puh; innemb tah sai Võrol `käüdüss Räp|| (atribuudina) Eks ne moned vanemad inimised igä `arbutanned küll `ennemb `aigul; `Ennemäil `aiguil ku `kohti `pieti Kuu; ennematel `aegadel tegid naised ka lokid Plt; aga ennem `aegis `oĺli [türgi pipart] Vil Vrd ennemal, ennemil
5. pigem(ini); meelsamini kalad `lähväd `vörku `ennemb pimedama `üöga Jõe; `Ennemb ige oma `kortel kui `viera `lehker Kuu; ennem ma sure εε, kut ma `sönna lehe Khk; vanem poiss oo `ennem jutukas Mar; luste oli ennemb niisuke karu kaera sarnane VMr; ennem vats rebenegu, kui üvä `ru̬u̬ga üle jääb KJn; ennemb vahi `sitja `pääle, kui rahalugeja `pääle Ran; ennemb käegu poiss minu perän ku mina temä perän Rõn; ińnemb käü˽kolm kõrd `keŕgüisi, ku haarat üte kõrraga `sääńdse sälätävve Vas; innep rahalda olõsseʔ ku naaseldaʔ Se II. postp (ajaliselt) varem, enne seda ennem ma‿s saa mette `minna Khk; eile `õhtu, veel seda ennem oli tunaeile `õhtu Ris III. prep (ajaliselt) varem, enne siss ennemb pühi tet́ti joh [vorsti] TMr; Ennemb minnu `oĺli˽puukipiʔ, kohe `nüśtiʔ Har IV. konj enne seda, kui Tömmame loo kabinal tiitsesti üles, ennemkut vihma sadama akkab Kaa
Vrd enne1, ennema, ennemalt, ennemi, ennim
ennemasti ennemasti Jäm Mus Lih JõeK MMg, ‑e Rid Mar Vig; ennemast Jäm Pöi Mär Kse Saa K I Pst/‑est/, `e- R(‑äst Lüg Vai) Hag Kad Plt; ennemäst KJn, ‑ss Kod, ‑mbäst Võn; ennepast Hls; en(n)epest, enempest Krk; inne(m)bäst Räp(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt pöllud olid ennemast, maja `tehti pärast Jäm; kui tüdruku sirp kukkus, sie sai siis mehele ennemast Amb; kui on ennemast soe old ja külmemast läind, siis `tõmmab märja lume või vihma `jäässe Lai; ennembäst `lü̬ü̬di puu mahaʔ, ossa˽laasiti äräʔ Võn
2. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini akkan `ennemäst menemä, et ikke `jõuvan `rongi `pääle Lüg; `pehmem [veski] kivi see kulub ju ennemast ära Pöi; ega‿s ennemast võind maha `panna, kui [rukki] vihk täis oli Hag; `kaeru akkame ennemast tegema JõeK; lähme ruttu. saan kodo ennemast Pil
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist `ennemast juo vanast ajast `saadik õlima `sõprad Lüg; oles te `ennemast küsined Vai; ma `kuulsin ennemast küll seda räsa sõna `Aimres Mär; neil on ennemast varutud HJn; eks neid ed́vistajaid old ennemastki Lai; siul om eläje jo enempest `saantigi (tükk aega) viĺlän; ka ma jälle `sängi käänä enepest `viisi (nagu äsja) Krk
4. vanasti käsitsi meil ei enamb ei tiha `verku, `ennemast `tehti küll Jõe; Ennemasti oli sii `palju maju Mus; tubaka poolnaelad olid ennemaste Rid; ennemasti olid puust lännikud JõeK; sulane ehk tüdruk kutsuti ennemast orjaks JMd; ennemast olid suured ümmargused tikud Äks; kosest katusid tetti ennepast Hls; innebäst ku es olõ˽maśsinet, `teiet kõ̭iḱ käsitside Räp Vrd ennimast
5. pigem(ini); rohkem `ennemäst ikke `püiäb sadu `tulla [kui kuiv ilm] Lüg; ennemasti on koira`perssest kusi `otsas kut töö `otsa saab Jäm; `öötakse ülesse `võt́ja ikke ennemast Mär; poeglaps tieb ennemast `koerust Tür; kaalikad kasvavad ennemast `väĺja maa siest kui maa `sisse VJg; ennemast jäägu laps `tulle, aga järg tõsta ülesse Trm
Vrd ennemalt, ennemiste
ennembine ennembi|ne g ‑tse Puh Har, pl ‑dse Ote; ennempine Hls; enepin(e) Krk; ad ennebitsel Rõn; adpl ennempisil Pstendine, endisaegne Ennempisil `aigul olliva iki ilusa `rõõva Pst; nu̬u̬ ennembitse puust ahju roobi es `tõmba jo `tuhka ahjust ärä Puh; ennembidse tsirbi olliva kõjo tohust pääga Ote Vrd ennembäne|| varasemast ajast pärinev Taa (piim) om joba ennembine, kas üleiiläsine vai tõsõpääväne Har
ennemite `ennemite Kod, ‑mmitte Lüg(‑mi-) Vai
1. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini nie (kalad) kudevad `ennemitte, midä keväde `nuodaga `tõmmetasse `servast; nenä `õtsast tuleb `kõige `ennemitte surm [koerale, karule] Lüg
2. teat aeg tagasi, ennemalt `enemmitte oli ikke `tihti pidosi Vai; `ennemite ei `tunnud, nüid ei õle enäm sedä `jõudu Kod
Vrd ennemidi
enne|muistene ennemuistne – spor R eP M T, Räp üks `enne `muistene `kaasku Vai; enne`muistene õllekańn Muh; Enne muestesest ajast PJg; kedervarss on enne`muistene vana vokk Ris; seal on karja taĺlid nüüd kus se `enne`muistene kuolimaea oli Kad; kätel oli küll tü̬ü̬d ennemuestetsel aal Trv; vanast teo aal olli üit́s vanami̬i̬s aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest; temä aap ennemuistest juttu, ü̬ü̬ `aega Krk; ennemuśtene mi̬i̬s ütelnu et, sü̬ü̬k `kõlbab söögi pääle, a lü̬ü̬k löögi pääle ei `kõlba Nõo; tu̬u̬ jo `väega innemuśtene aig ‑ - kuna suurõʔ teo`orjusõʔ oĺlivaʔ Räp enne|muisti ennemuiste `enne`muisti sai kala, nüid ei saa kala ega HMd enne|muistine ennemuistne – spor RId, hv Sa, Ris Krk hv V `enne `muistine laul (rahvalaul) Jõh; `enne `muistised asjad Khk; Ämarikkus aketi enne`muistisi juttusi `rääkima Kaa; kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; si̬i̬ joba ennemustitsess aass jäänu; sedäsi olli si̬i̬ vana ennemustine olek Krk; siss kah `aeti ennemuśtitsiid juttõ, ku˽sannan rõõvast vanutõdi San; [sõimatakse] vana ińnemuśtinõ tigo jo sa olt Se Vrd ennimuistine enne|muistne endis-, vanaaegne; muistne – hv S, spor L K I, Trv Hls Puh Nõo see oo enne`muistne jahve kivi Muh; `enne`muistne `ammavalu `võeti sõnadega ää Vig; vanu enne`muistsi `laula `lauldi talbusel Mih; enne`muissõl aal puud ning kived `riäkin Khn; se `enne`muistne aeg kui seda `miele tuletada (õe pulmadest) Kos; [vanemad] `rääksid seda `enne`muistsed elu ja `aśsa Pee; `enne`muistne vana`aegne pisuänd Koe; vanad enne `muistsed Kabala inimesed Pil; või nüüd enne`muistne ki̬i̬ĺ om Hls; oh t‿om enne`mustne jutt joba, toda me‿leme kuulu ammu joba Nõo Vrd enne|muindine, ‑muine2, ‑muinene, ‑muinne, ‑muissõnõ, ‑muistane, ‑muistene, ‑muistine, ‑mustunõ; ennimuistne, jennemuistutšin enne|muistu ‑muistu, ‑muśtu (‑s-), -`muśtu ennemuiste jenõmuśtu kuodiga jüvati; jene`muśtu ku is olõ daḱši poen, sõ̭ss `oĺli varikun; enemuistu om biḱšiʔ kutsutu kaadsaʔ Lei
enne|vana (väga) vana, ammune