[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 513 artiklit, väljastan 100.

elamine tn < elama (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elu, elusolek; eluaeg, ‑iga Elämiseks vähä, suremiseks `palju, aga `viina ottamiseks parasjagu (joodiku kiitlemine) Kuu; `eigä se ole oma elämine, `eigä oma suremine Vai; Palk ka seike – elamiseks vähe, suremiseks palju Kaa; mina äi ole oma elamese sees mette `palju `kurja `teiste inimestel teind Käi; sadasid `aastud ei ole elämist Vig; pole `õiged elamese `tahtmest Kir; mes mul tost maa pääl elämisest kasu om, ku ma ei kuule Nõo; kelle t́siŕp [viskamisel] otsaga maa `sisse lät́s, tu̬u̬l oĺl elämine Rõu; vana olõdõʔ, seo elämine um jo `väele elämine Vas
2. igapäevane eksistents, eluviis, ‑laad; elujärg `Jõhvis õli mul ilus elamene, aga põlesin nii ära, et vanad `riided jäid `selga Jõh; See peremees oln `söuke kehva mees oma elamise poolest Krj; Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Sui oli elamine `kamretes Kos; elamene akkas kosuma Tür; kuda sa õma elämisegä läbi suad, et `võlga egä ädä ei õle Kod; tulli siia `Karksi kehvä elämise `pääle Krk; joba ma tunne, kudass tu̬u̬ minijägä elämine om; raha pääld om elämine, kõ̭iḱ tuleb `osta; käte tü̬ü̬st om elämine Nõo; sõŕmi päält (käsitööga) elämine Plv; elämine oĺl naŕr, `naksivagiʔ `kutsma toĺa vallass Räp Vrd elutus
3. elatis `Täüdüb merele `mennä, `kustas `muidu elämist `saada on Kuu; kalapüük ei `andand enamb elamist ja siis akkas vedama `Suome `kardulid Hlj; na saeva jo siist elämist külländ, `kapsta ja `kartuli, ja liha ja `kõ̭iki mes vaja Nõo
4. majapidamine keik läksid `linna, `jätsid oma elamised maha Mus; Vabanikul oli pisike elamine, pireke tuhlismaad, üks lehmakont, paar lambakintsust, seapörsas Kaa; ta sai sellega (porsamüügiga) siis oma elamese järje `peale Muh; Ja on neid kellele antasse kõik täis elamine kätte Trm; noil ka oĺl suur elämine, ütessä `nüsvät `lehmä oĺl; oĺl kat́s suurt tallo, üteh taloh oĺl kat́s elämist (peret), tõõsõh üt́s elämine; mine kutskõ˽timä siiä, ma anna timäl umast elämisest puuĺ kuningrikki Vas; Ristesäl oll veiga suur ja hüä elämine Se Vrd elutus || vara; sisseseade sääl (uues koolimajas) nii suur `uhke elamine, olemine keik; keik kuhad elamist täis Khk; temäl om elämist küll, temä om `seante `jõukass Krk
5. elamu; eluase, kodu kel ei õld `kuski elämist [pandi vaestemajja] Lüg; si̬i̬ om ää, ku elämine `endä peräld om; sü̬ü̬k om tetä, elämine om puhastada Nõo; tarõ ma os tennüʔ `taivadõ, elämise ilma `otsa rhvl Har; sääl elämiseh oĺli˽ka lut́igõʔ; mul um `väega˽hää mi̬i̬ĺ et, mul esiʔ elämine um, et ma tõsõ elämiseh ei eläʔ; magasime˽välän, meil tet́ti tu̬u̬kõrd elämist Plv Vrd elamus, elutus
6. suguelund elämine akkab `tahtama (tekib suguiha); elämine õli `püksist `vällä jäänd [mehel] Lüg; Ära `istu `ninda `kauva `peĺdikus, `külmetad elamise ära IisR; [lõbunaine] kis selle meste`rahva elamesega ullust on läind, lähvad niipaĺlu `kat́ki ja mädanema Kad; undrokad õlid `põĺvi, vähä upitasid, õli kõik elämine sul väĺjän Kod; kot́ikud ja kõik on elamene, vanad muńnid ja Ksi; poisil olli si̬i̬ elämise kot́t `paisten; [mehe] elämise `pääle ei tohi lüvvä; elämise asja `aige ~ elämine om `aige Krk; läits perse kannu `otsa, elämine kõ̭ik puha nii valluss et, ei saa `kõndi kah Nõo Vrd elamus
7. sisikond läksin `lauta lehmal oli kõik elamine väilas VJg; sualikad käeväd kubeme kui tõssan ehk köhin, käib kõik minu elämine sidess `väĺjä Kod; kui soolikad ja kõik `välja tulid, siis `üeldi: elamene väljas Ksi
elanik elani|k spor R eP(‑ne|k Emm), elä- Kuu Lüg Mar Khn Kod KJn Vil spor eL, g ‑ku, g ‑kku Jõe Lüg Vai, ‑ko Kul, ‑gu Kuu Khk Rei Phl hv eL; eläni|kko g ‑go Vai teat kohas eluneja (hrl isik) kust küla elanikkud olete Vai; see oli siit `aida katta elanik, siit `meite teisest perest; elanik (uss, putukas) seina sihes Khk; mia olen sii põline elanik, `süńdind sii ja eland Vän; `endisi elanikusi on vähä HMd; [kalakajakad] `põldude pääl käivad - - muedu nad on järve elanikud Äks; muist [küla] elänikka üle jõe ja muist siinpu̬u̬l jõge Vil; si̬i̬ om vana elänik ollu sääl talul joba Krk; ni̬i̬ (kaks meest) olliva siss kõrdsin elänigu periss Ran; taa ei olõ siihn elänik, taa om muiast tulluʔ Har; maʔ olõ kerigu kiräh `Saalusõ valla eläniku `perrä Rõu Vrd elaja, elataja, elunik, eländik || üürnik tämäl on sääl üks elänik. üks lesk `naine. on elänikkust Lüg; elänik one nagu tõene tõese juuren eläb. kel õmal maja ei õle; Jürina (Jüri naine) pidäb elanikka Kod
helbudus kergendus, soodustus Mihed tahid vähä `helbudust `saada `moisald `poldu`puie `saamiseks Kuu
helin elin spor R(h- Kuu; n ‑a VNg) eP M, Nõo Krl, g ‑a, g ‑ä Kuu Vai Juu Kod KJn Nõo, ‑e Krk Krl; ellin g elina Puh San; heĺlin g helinä Har Rõu
1. hele kõla, kõlin, sumin, hääl Viel `pandi `kellud ka `aisa `külgi, et oli hüäst helinä Kuu; akkas elin `õuves - - `läksin `vaatama. puu `linnud `eitasivad peret Lüg; `kuski `lauleda, `oige suur elin `kuulus Vai; Löid `metsas `kervega puu `pihta mis elin tuli oort tagasi `jälle Kaa; tegi väga ilusad ja ea elinaga kellad Kul; juba [kella] elin kostab `kaugel, kui `kirku lähme Ris; mine tie elinad ja kutsu teesed `sööma Kos; [lutsu] männa külles on kell, elin. luts kuuleb seda elinad ja tuleb elina peale `välja Trm; egäl ühel õma ki̬i̬l ja kiäle elin, kaja Kod; vähä kuuli elint, `seante tilin olli Krk
2. kuuldus, kõmu õt́siti `suari. metsävahile läks elin `kõrvu Kod; kõik ilm juba elinäd (tühja juttu) täis KJn
hellakene dem < hell1, ella3
1. valukartlik; kergesti solvuv `Ennä mul ellakest, ise `kannata kedagi, a kus `teistele on mies `suomamas IisR; ell lait́s, ärä ellidet, temä om elläke `kangest Krk; kui täl vähä viga, mõni kibe `koskil, siss väegä elläkene, `kaibap `kõiki Ran
2. hrl rhvl (meelitussõna) `eidekene, `ellakene Vai; oh sa ellake, oh sa kullake Mär; viis tema ellakse eina`maale Hää; lapsekene, ellakene, jää süles tuduma Kos; elläkene `õikad nagu keremäss ja `armsamass Kod; sa olt ni `helde helläkene Se Vrd hellakane
hellikäne `hellikäne (liiga) hell `Ninda `hellikäne et tohi `olla, et kohe kisa `lahti ku vähä `varvas valuta Kuu
elu|maja (mõlemad osised võivad muutuda – S spor L, HaLo; põhisõna mõnikord lühenenud) ‑ma(a) Muh; pl maad Jaa Pöi
1. elamiseks määratud hoone või hoone osa, (rehi)elamu; (vabadiku) saun – üld `Tammistu küläss olid elumajad ehitetud `lounalt pohisele, vähä oli neid, mes olid ialt `lännele Kuu; `saunakene on `vaiste elumaja VNg; elu maea tegime uie, laudad veel vanad Khk; kaks lainet o vähikest, kui kolmas tuleb, siis o justkut elumaa; siis õlut ep lähe `köima, kui sa enne elud maad ää pühid Muh; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; `meitel sii oo elumaea ja loomalaut änamiste öhe katuse all Mih; elus maease `viia‿i `tohtin tänd (ussist nõelatut); na vilets teese `juures `olla, teese elusmaeas; kui kägu elumaea ligidal kukkus, siis pidi surm tulema Tõs; suurem jägu olid rehed elumajaga kuos HJn; nemad oma elumajasse ei lase `sisse Amb; vana suetsu elumaea `kambrites olid [leitseaugud] Kad; elumaja iest`kamber ja taga`kamber VJg; kui õśsima [maja]aseme, `ańti metsäss ilma rahata elomaja paĺgid; elomaja õli ka si̬i̬, kui ta õli rehe kõrval, aga esikuss käis `õtse uks; mõnel popsil õli [laut] elomajaga ühen Kod; meil oli elumaja, `äärbär ei olnud Äks; kolme `kuuge olli minu elumaja valmiss Hel; `Uibit istudedi iks joba rihe`taade elumaea `otsa Rõn; kõ̭igil om ilma suidsulda elumaja; vanast iks riihe tarõ `oĺlgi elumaja, kon `eĺli Har; sann pandass õ̭ks `allapoolõ, et ta elomajalõ nii `lähkädsen ei olõʔ Räp Vrd elatusemaja, elu, elumõja
2. hrl pl (talu)hooned elud maad pölesid puhas ää; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; sead `lasti vanast jalutlema koa aga nüid `peavad ikka eluma sehes olema; tõhk o ikka elumaade `ümber Muh; `Nende elud-majad on keik lagund Emm; nüid oo sii puid `rohkem elude majade `ümmer Kse; elod majad pölesid köik ära Ris
3. majapidamine; kodu – spor S L, HaLo Enne surma tuleb ikka keik elumaja asjad ää laarida ning korda aeda Kaa; elus-maas pole puu tikkugid Pöi; ei saa `puuma töö eest `aega, et sa eluma toimetusi toimetad Muh; [alus] `pükse pole `olngid elus majas (naistel ei olnud vanasti pükse) Käi; no ikke jah kõik elomaja asjad (maja-, tööriistad) kõik on elos majas `tarvis Mar; naine peab kodus olema elumaja talitsema Kse; temä ikke elumaea tegemest kõik ärä tein Tõs; mõnes `kohtas ikke‿i `olngi `kella elus maeas Aud; [takust tehti] `Vu̬u̬dikot́tisi ja viĺlakot́tisi, elumajas läheb ju pailu kot́tisi Hää; `rasva läks elus maeas ikka `tarvis Kei Vrd elumõja
elu|tilgakene dem < elutilk laaletasse ike sa elutilgakene Äks; võtame sedä elu tilgakest ka vähä Hls elu|tilk hum viin – Hlj Rak Trm Krk Hel nu, ka elu `tilka ka võtide sääl või Krk Vrd elutsilk elu|toss elu(vaim) mul jäi joba eńg `kińni - - elutoss joba `väĺlä minemän Nõo; vaist ku elutoss man, vaist siss praavuss kui ärʔ San; sa‿i jõvva˽`hoitagi man taad elo `tossu Plv
enamisti enamisti Noa, ‑e spor R, HJn spor ViK, Iis Trm, ‑st Hlj ? Kad Lai; enämiste Kuu Lüg Vai Khn, ‑st Hel; enämbiste Trv Hel Ran Puh Rõn(‑ü-), ‑st Trv Hls/‑mp-/ Hel; enäbiste San; änamisti Mus Kaa Noa Ris, ‑e Jõe Jaa Muh spor LäLõ, Mih Aud spor Ha, JMd VMr, ‑st Khk Mih; änämiste Mar Vil Trv, ‑st Pst; εnamisti Rap, ‑st Muh(‑e) Ris; inämbiste Võn Rõu Plv/‑ü-/; inäbüste Räpenamasti enamiste kahegeisi `käisime merel Jõe; Enämiste igäpäiv `aeva `kange torm Kuu; joulu keiasse änamist kirgul ikka Khk; änämiste `pestasse `lambad `aukodes ja meres ää Mar; änamisti seitse meest oli, igapäävased ärjamehed; rukis `tahtis εnamist laisaks `jääda (lopsakalt kasvanud rukis lamandus) Ris; `valge lehm oli, enamiste `valge, `mingeid plakke tal [veel] pial oli JJn; enamist igal pool olid puĺlid Lai; sai märdipäeväss rihe pesset änämist egal Pst; nooda kala olli enämpist `väikse Hls; `rõuku tetti `ainu vähä, `sarda `panti iki enämbiste Ran; sakõ võrk - - inämbiste kõik säreʔ [sees] Võn; meil muud́o rabati inäbüste iks maśsinagaʔ Räp Vrd enamesti
endine `endi|ne g ‑se R(ad `entsel VNg) Trv Krk(‑n); `eńdi|ne (‑n-) g ‑se eP(eńd- JMd; obliikvakäänetes ka `entse, `eńtse, `eńdse Khk Kaa Käi spor L Ha, Ann VMr Kad; ad `jentsel Aud); `endne Jõe, g `entse Han Mih, pl `en(d)sed, ad `entsel Muh; `eńdne g `eńtse Kos KuuK Iis; `entne Mih(ajaliselt) möödunud a. varasem, eelnev, kunagine; selline nagu varem ei enemb ole `endist `joudu Vai; mis `ensest `tehtud oo, nee (riided) oo veel; `endine küli o ülal juba Muh; reńt jäi `eńdises Vig; eńtsest oli kodo kua mõni sada [rubla] Khn; ta oma `entse nime pääl Aud; [uus maja] on tüḱkis suurem ku `eńdine Saa; `endisi elanikusi on vähä HMd; minge `sinna `eńtsele minu karja`maale KuuK; oleks mul `eńdine pia olema, mul oleks pailu `rääkida Ann; `eńdine vallavanem; elab `eńdist `viisi ~ `eńdiselt Lai; temä võt́t `endise tüdruku, võt́t minev`aastese tüdruku; latse om tal `endise mehe jaost Krk b. varasemasse aega kuuluv, endisaegne siel (Pranglis) on `palju `suomlaisi ja `ruotslaisi, `endise `aegasest meri`rüövli sugust Jõe; `entsel aeal inimesed es ela nii kaua mette Khk; seal o `endsimi `asju ja `pastlimi koa; ta `teadis neid `endsid `laula (regivärsse) Muh; `endised vanad rihetoad olid suured Mar; `entsed mehed ei tahtnd mette õhukest naist Mih; `eńdsel inimestel olid sured `valged rät́ikud Kei; ma räägin ikka `eńdise järele kuda ennest oli KuuK; ei saand `eńtsed lapsed nii `põlve pidada kui nüüd VMr; `eńdised tü̬ü̬d Kod; `endisel aal ku mea `kasvi, olli `seĺge leib egäl pu̬u̬l Krk Vrd endene, ennembine, ennine, innedäne
ennem ennem eP Pst, `e- Jõe RakR Mar Lih Juu Kos Pil; ennemb ViK Hel T Har, `e- R Sim; enne|mp Hls, ‑p Krk Hel; ene|m Phl, ‑p Hls Krk(‑mp, eep); inne|mb Räp(‑mp) Vas(ińn-), ‑p Krl Se(inep) Lut; (atribuudina võib käänduda) adpl ennematel Kaa Lih Plt, `ennemäil Kuu(tähendusrühmade piirid pole alati selged) I. adv
1. esmalt; kõigepealt `Ennem `mötle, siis `ütle; neid (lehmi) pidi ennem tüki `aega söörutama kui piima käde sai Kaa; pidid ikka selle töö ennem ää tegema, mis kiiremeni `tarvis teha Lih; [enne ahjukütmist ema] Sis kõik ennem `säädis meid `riides ja `toimendas üles `laudi pääl põhudes Hää; me ise `võt́sime jo `pahma ennem `vasta siis pidime `mõisa minema `tööle Kos
2. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini `teine (õde) suri nattuke `ennem `teine pärast RakR; tuli kaks kuud vai kolm `ennemb Lüg; `Öhta läksid lapsed keige ennem `oetise Kaa; ma `joutsin ennem koju kui sina Mär; vahest veke kivi lükkab `vankri `ümber ennem kui suur kivi KuuK; isä tuli ennem ja poeg tuli õma naesega järele Kod; sedä ennem vili `vaĺmis saab, midä enäm `päevä on KJn; tollest om viis `aastat `mü̬ü̬dä, es johu sa ka ennemb `pu̬u̬ti Ran; `tüüdengiga saa kõtt innemp täüs ku kördiga Räp; kanakõsõl hand innep kui kikkal Lut
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist juo `ennemb sai senest `räägitud Lüg; Seda oo ennemgid olnd Kaa; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; ma põle `niukest `aśsa ennem `ilmas näind Ann; [tuul] tansitas ennem paberitükki nõnnat Plt; [laps] ennem `oĺli, `mäńgis nõnda ilusta Vil; Mia ennemp‿al käüsi vällän, olli ilm ilus Hls; alle ennep läit́s siit `mü̬ü̬dä; eep tüdrugu kõneliv köögin Krk; ennemb käis alati siin, aga nüid ei tõsta `jalgagi siiä Nõo; ennemb olliva lelläse - - sõediva `küllä Rõn Vrd ennemal
4. vanasti `ennemb oli `Vaivaru oppetajal kaks kiriku Vai; ennem kut ma jälle `kasvasi Kaa; naestel põle oln `püksa ennem Muh; aga ennem oli ju saari `aegas ka raha irmus vähä Var; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad Juu; ennem oli ulga `lammid Tür; ennem `kańti `rüide KJn; ennemb riibuti puu rihadega `viĺla Puh; innemb tah sai Võrol `käüdüss Räp|| (atribuudina) Eks ne moned vanemad inimised igä `arbutanned küll `ennemb `aigul; `Ennemäil `aiguil ku `kohti `pieti Kuu; ennematel `aegadel tegid naised ka lokid Plt; aga ennem `aegis `oĺli [türgi pipart] Vil Vrd ennemal, ennemil
5. pigem(ini); meelsamini kalad `lähväd `vörku `ennemb pimedama `üöga Jõe; `Ennemb ige oma `kortel kui `viera `lehker Kuu; ennem ma sure εε, kut ma `sönna lehe Khk; vanem poiss oo `ennem jutukas Mar; luste oli ennemb niisuke karu kaera sarnane VMr; ennem vats rebenegu, kui üvä `ru̬u̬ga üle jääb KJn; ennemb vahi `sitja `pääle, kui rahalugeja `pääle Ran; ennemb käegu poiss minu perän ku mina temä perän Rõn; ińnemb käü˽kolm kõrd `keŕgüisi, ku haarat üte kõrraga `sääńdse sälätävve Vas; innep rahalda olõsseʔ ku naaseldaʔ Se II. postp (ajaliselt) varem, enne seda ennem ma‿s saa mette `minna Khk; eile `õhtu, veel seda ennem oli tunaeile `õhtu Ris III. prep (ajaliselt) varem, enne siss ennemb pühi tet́ti joh [vorsti] TMr; Ennemb minnu `oĺli˽puukipiʔ, kohe `nüśtiʔ Har IV. konj enne seda, kui Tömmame loo kabinal tiitsesti üles, ennemkut vihma sadama akkab Kaa
Vrd enne1, ennema, ennemalt, ennemi, ennim
era|isik tsiviilisik; mitteametiisik säl (Jõhvis) pued õlivad `vaide ja vähä neid majasid ka, eraisiku majasid Jõh; `mässu `töstvad vahel söeavägi, vahel äraisikud ka Vll; [kui] ära isikul varastada, siis ei ole nii suur karistus [soldatil] HJn; erä isikil `oĺli `kaĺlimb [sõit postihobustega] Ran era|kaupmees eraomanikust kaupmees Ära`kaupmed said vanaste vahel `satsi mõne kaubaga Han
era|kooreline lahtilöönud koorikuga (leib, sai) erä`kuoreline leib. leib `tõmmand erä`kuorelisest, on magedast jäänd; ku [leib] `liiga `kauast `ahju jääb lähäb ka erä`kuorelisest; [leivale tehakse kahvliga vaod peale, muidu] jääb era`kuorelisest Lüg Vrd era|koorene, ‑koorine, ‑koorne; ära-, äras|kordne era|koorene = erakooreline Erä`kuorene jäi [leib] seneperä, et õli vähä appanend Lüg era|koorik = erakoor leib oo eräkuariku `tõusnud. kuarik ku lõõts Kod era|koorine = erakooreline [ahjust võetud leiba] ei `tõhtind põrudata, et siis `jäävad era`kuarised Jõh era|koorne = erakooreline Pialt oli leib era`kuorne, alt ei old; Kaks `leiba `jäened era`kuarsest, `saivad vist `väĺja`võtmisel mudida IisR
herne|kepp `erne- Emm hv L Ha, VJg Plt Puh Nõo, `ärne- Tõskasvava(te) herne(ste) tugikepp `ärne kepid pannasse ärneste `sisse, et `ärned `püsti `seisavad Tõs; `sukru `ernetel on `erne kepid Kos; ku `erne kepi `aiksade ärä `pańti, siss `erne nakassiva keṕpe `mü̬ü̬dä ronima Nõo herne|kohutis hernehirmutis sa `justku `erne kohotis Kse; `väike `veske oo koa `ernekohotis Var herne|kõder hernekaun – Äks eL küll om tänavu ää suure `erne kõdra Trv; ua `kõtru keedeti, `erne `kõtru kah Ran; `erne kõdra koore olliva unikun Nõo; `herne kõdraʔ ummaʔ vaglatsõʔ Plv herne|kõrne pl `erne `kõrne pekstud hernevarred – Krk herne|kärbis kärbis herneste kuivatamiseks; kärbisesse pandud hernekuhil kui `erneid vähä on, siis teevad pisikesed - - `erne kärbised Juu; `erne kärbis, `niuke puu, kel oksad olid parajaks raiutud Tür; `ernekärbisse Ote herne|leem hernesupp emä `keitäs `erne liend Vai; Esiti oli inimestel `ernid - - maas, siis `talve keedeti `erne leent Pöi; kis `erne leemega `leiba sööb, see närib eese keele ää; meil oo (öeld) `erne leem, meil ei ole korsnast peal Mar; ikke `erned ja tangud ja liha suutäis `sisse ja oligi `erne liem `vaĺmis VMr; küll om ira inime, täl ki̬i̬b tu̬u̬ taguots ku `erne li̬i̬m Nõo herne|leemekene `herneleemekene vedel hernesupp – Vas herne|lest `erne- spor R eP(h- Phl) M, `ärne- Tõs noor või tühjaks poetatud hernekaun Ohukane `nindagu `ernelest Kuu; `herne lestad, mikes pole `herned end Phl; `erne lest, kui kaunast ivad `väĺla `võetasse Koe; `erne lestad on siis kui teri veel õieti sees ei ole Trm; `erne lesta Krk herne|luud hernekahl, ‑kimp `erned kisuti `vällä ja `kiereti tüvi `õtsad `ninda `vassassutte kokko. sie õli `erne luud; `erne `luuvad `pandi [kuivama] tüvi `põhja `puole, `lõune `puole `latvad Lüg; `erne `luuvad `pandi `kaksite `aasa `pääle; [krati tegemisel] Võtta kaks `luua vart ja pane nied `risti ja siu `neie `külgä üks `erne luud Jõh Vrd ermeluud herne|maa hernepõld a. herne kasvukoht `ernemaa `tehti ärjabä `süöti Koe b. koristatud hernepõld – Krk herne|mardik (hernekahjur) kana korjaśs `hernemaŕdikõid Har herne|moo koristatud hernepõld – Ote San V `herne mu̬u̬ ~ `herne oĺg Rõu; Hernemu̬u̬ päält olõ‿i kaŕäl suurt võtta Räp; ajagõ kari `heŕnemuu pääle Se herne|naal kõva hernes ma `tahtsõ `herne naalaga umma hammast `kat́ski murdaʔ Har
hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisKK hv KLõ, spor M/ ‑ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(‑eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, ‑õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs(1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut|| fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel| (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, ‑seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut|| fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut Lüg Jõh IisR Saa Lai Trv Hls Krk; h e r n e l ~ h e r n e s ~ h e r n e n hernetera taolise moodustisena, piiskadena; h e r n e l e hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a. hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b. saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c. ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslausesII. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a. konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b. soov, käsk; c. keeld, ähvardus, sajatusIII. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltIV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a. fraasi sissejuhatava abisõnana b. alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c. välj ebamäärasust või oletust d. rõhutab vastandavat seost I. (põimlauses) 1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se|| `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas|| mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
*etasi etassi Mär; etäsi Tõsedasi pulksahaga küńd - - vägä vähä `jõudis etassi Mär; lähä `pissi`tassa etäsi Tõs
ida1 ida g ida spor R S L KPõ, Iis Trm, ea, ia Jõe Kuu Hlj SaLä Hi Hää; idä g idä Vai Khn, Kuu
1. ida(kaar); idatuul – R spor L KPõ, Iis hv Trm `paadi keul ida `kaudu `ringi `kierada, kui merele lä˛eb – `jälle taba Jõe; `tiedäb just kui tuuld idä menemä; `Soidimme vähä `aiga `iäle; iäst tuleb sue ja iäst tuleb külm ja iäst tuleb ilma ots; idä vieb kalad merestä idä kagu kattelasta Kuu; `ommiku ehk ida. meri`miestel on ida Lüg; kui tahad `linna `minna, pead idas minema Ris; `luiked tulevad siit länne puolt ja panevad ida `puole JõeK
2. kirre; kirdetuul – S Noa Rid Tõs Khn Hää Ris hv Trm tuul leheb ida, puhub iast; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb; tuul on ia pöhja vahelt (põhjakirdest), tuul on iast maagere pool (idakirdes) Khk; kövad tuuled oo ida, `maagar, keskomik; täna oo ida maakaare vahe [tuul] Mus; ida ja `maagare vahe tuul; idast tuleb `iidne sui ja põhjast põline tali Muh; Kui east sadama akab siss sajab kolm `pεεva Emm; tuul on east `maagerest, tuleb külm kevad Rei; Idäst läks `selgeks ning põlõtajaks külmäks; Idägä oli sumba ää viin Khn; päe tõuseb säält kust ida akkab; kahessa tuuld me tääme: põhja, `lõuna, meri ja mets, `lu̬u̬de ja ida, `kärme ja lään Hää; täie idas (kirdes) Ris
idema idema väljaulatuvat naela otsa kõveraks taguma ja siis puusse tagasi lööma [paaditegemisel] `enne `lüödi vähä nii`palju naul sise et ulatus sield kahest laua`paksusest läbi. pää ei `lüödüd sise. `toine pidi `väljäspuold `kirvegä ehk `vasta sidä pääd ja siis `toine siestpuold löi koverasse nii et siis `naula ots läks `sinne puu sise. sie `üöldi siis idemiseks; kus naulaots läbi ulatus, siis katsuti igä sie ärä idedä Kuu
idu1 idu g idu R hv Mus Muh, spor L, KPõ I, Nõo TMr V(ido), eo (eu, io, iu) Vän Hää Juu spor VlPõ, Trv Hls T(n ido) Kan Urv Krl Rõu
1. idu (kartulil, teral) rugi idude `otsas on `kaste `tilgad VNg; iu auk Vän; linnastel juba pikad idud Tor; `lueti et idu pidi olema pool odra tera pikk, siis on kõige paremad [linnased]; pienikestel [kartulitel] on vähä idu`aukusi JJn; `kartuli idusid ei tohi luomale `anda, sie on `mürki täis VMr; maa sies on `valge idu, tuleb `välja, siis on ta roheline IisK; idu juur ~ pia juur, suur juur, õtse maa `sisse Trm; teräle kasvavad juured `alla. idud tulevad ülesi Kod; noorel poisil oli titeabe - - pisikene alles, `juśtku idu aeab Plt; `ernil eo väĺlän Trv; [viljateral] jala takan, kui idu otsa tulõva Kam; olgu rüä vai kaaraʔ, ua vai `herne, kanõbi vai âpsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ Har; `kartolil aaśe ido˽`perrä Plv|| (kohakäänetes) idanemas, idanenud, idanema (minema, panema) `kartulid on idul; rukki on idul jo, `õtsad `näivad Lüg; [kui linnased] ilusti idus on, jahvatakse ära Pee; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama, tulevad idud `väĺja Trm; juba õter idul; teräd lähväd idoje Kod; mul üte˽kuŕgi˽`hapnasõʔ, tõõsõ˽panõ, kolmada umma iduh Rõu; `si̬i̬mnit miʔ panõ `turbahe ittu Se; tühäʔ teräʔ lää‿i ittu Lut Vrd ida2, ide1, idre, hidõmõsõ
2. (millegi) alge, algusjärk; pisik [õllel] kopr tõuseb ülesse - - riisub köema idud ärä Vig; need `aigused on väĺlämaalt `sisse `toodud. saab `toodud idu `sisse ja Vän; võib-`olla et sie ruum on juba tõmmand seda aĺlituse idu `sisse JJn; [kui poiss tahtis saada talle meeldinud tüdrukut] Siis pidi poiss kana muna seest selle kuke idu võtma ja kudagi moodi katsuma selle idu tüdrukule sisse andma; juba mäda idu on seena‿ses Trm; inimese idu või seeme (spermast) Krk|| fig juba sel idu `perses (rasedast) Trm; idu tulõ `persest (lapse sünnist) Vas
iemäss eemal(e) kui vei siit `ulgumereld juo sen jää vähä `iemäss; Hargimäge küläst `ninda `virstad kolm `iemäss Kuu
iganes iganes spor eP, igä- Kuu Mar Vig Khn Kod KJn; iganis Jäm Khk
1. iial a. (rõhutava sõnana) üldse(gi), vähegi; aga, vaid, ainult koess sa iganis oled, ikka üks tasane äda ja viletsus Khk; `rääkis mulle keik ää, mis ta iganes `tεεdas Kaa; mis seal koosta peal on, see lihab lage kut iganes [kui lüüa küünarnukile] Pöi; veta, mis sa iganes soovid Rei; [pulmas oli] `kõike `toitu - - mis aga iganes oli, seda `ańti `süia siis Kir; [ta] oli kiitnd et tal `kõike on mis süda iganes ihaldab Kei; pane nüüd kus sa iganes paned, tema nuugib ikke ülesse Kad; mes ma vähä igänes saen, ike lapsele Kod Vrd ianes b. (koos eitusega) mitte kunagi, iialgi Ei ma sen mihegä hakka igänes merel `käümä Kuu; iganes ma sind ei jäta Muh; Ma äi saa seda iganes `tääda Rei; tä põle sii igäneski keind Mar; põle iganes elus teeste `aśsu võtnd Kos; sedä põle olnd enäm `ammu igänes KJn Vrd igana, iganest, igävel
2. väga; päris, üsna; palju; küllalt, rohkesti – SaLä Kaa Khn natune `puudub sajast, iganes vana Jäm; [sa] neist pulma`värkidest iganes tead, sa oled ju vanam; se sai suurelt maalt `seasta iganes pailu raha; sääl oli inimissi üsna iganes Ans; siis oli iganes `löimid `saaja, neid oli `mütmed nägu; kui vahel valgastab, siis annab iganis (kui saju ajal vahel ilm selgib, siis pärast sajab kõvemini); nüüd ta nii iganes `purjus, akkab juba `ihkuma; säält (mere äärest) sai iganis `eina aga nüid pole änam `niita; iganes ma `tahtsi `sönna `minna Khk; Kuĺlid `kiibavad igänes jaa `otsas, `räimi vist ond; Rohotirtsud siristäväd igänes; Mede vana igänes mies `tuõksõl `käümä; `Piltsi igänes `prahti `korjan, puhastamõ ää; Tugõvatõ mieste käe tüe lähäb igänes; Ond ju igänes (põlastavalt: on ju küll) asi `kiita Khn
iga|päine (põhisõna hrl lühenenud)
1. igapäevane `sitsi `kontsusi vähä pesen iga`päisi - - igapäist `polle pesen VNg; `lihtsad särgid mis igapäised; `Keskmine igapääne inimene, kes polnd kena ega rumal ka mette Jäm; ühed `ollid igapäised, ühed kirgu `riided Muh; `pastel oli ike igabene jalanõu Rid; igabest püksi riiet `käidi `uhtumas HMd; orasrohi se va igäpäene rohi Juu; minu lapsepõlves olid nied paelad (kirivööd) iga`päised kohe Amb; si̬i̬ igäpäine asi Vil
2. peatselt sünnitav ta on igäpäene kus ta vi̬i̬l `tü̬ü̬sse lähäb KJn
iha3 iha Nõo; ihä Ran Nõo
1. valguskuma päeväihä joba `tõśsi; nii pime et üits ihä `koskild es näe Ran; joba `valgeiha om väĺlän, lähme üless magamast; ommuku om iha, ja õdagu ka om iha Nõo
2. väike kogus, raas; kirme neli viis `päivä `lasti piimäl saesta, siss kooriti ärä, `sinnä es jää koore ihägi; siga tapeti - - siss kos vi̬i̬l vähä `valge ihä midägi `oĺli, siss `võeti rasvass toda; paned vähä sinist [värvi] `seḱkä, sińe ihä pääl, siss saab sinine aĺl Ran
ihne `ihne Hls, g `ihne RId, spor Sa Hi, `ihnsa Kuu JJn; ihne Lih Var Tõs Khn Pär Vän HljK Ksi Plt Hel, g ihne Hää Krk, `ihne Aud Hää Iis Lai KJn Trv T; ihnõ g `ihnõ San V(‑õʔ; ihnõh Se) ihne, kitsi (inimene) `ihneid ja `ahneid on küll ja küll VNg; `ihne raha taga ajama Lüg; See on nii `ihne kut koi Mus; Kes `ihne `perse täidab Pöi; se on se `ihne inimese asi, ei taha raha `välja `anda. sööb `silku `leiba Mär; tema on ihnete `seĺtsi Iis; nii `ihnid inimesi on küll vähä ku siin KJn; `ihne käest ka midägi saad Trv; ta‿m nii ihne, mõsep sannan ilma seebitä Nõo; tu om üits ihne inemine – tõsele ta kurat ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `piśtä Kam; ihnõʔ ńäüg alasi, et tel ei olõʔ midägi Krl; sääre `ihnõperäline, ega taa ei täü˽süvväʔ Plv; `väega `hoit́ja inemine, ihnõʔ inemine ja śitanõ Se Vrd ihnakas, ihnam, ihnus1, ihnõtu
ihnusk ihnuśk g ‑i ihnur taa ei `ihna˽süvväʔ ei `rõivit `säĺgä `pandaʔ. taa vana ihnuśk; tiä oĺl sääne ihnuśk inemisetüḱk; vai naid ihnuśkit vi̬i̬l vähä om Kan
hiilama1 `iila|ma, ‑da Mus Rei, iilata Hi; `(h)iilama, (h)iiladaʔ Plv Vas; `hiilämä, pr (ta) `hiiläss Räp(`ii‑) Se; (ta) iilab, (nad) iiläväd Saa; pr (ta) `iilass Krk; ipf (ta) iilaśs Võn; imp `iila Hlj
1. hiilgama vötab lume `päikse `paistel `iilama Mus; kouss puhas, et ta `iilab Rei; kuuse, aava lahas ‑ ‑ `ü̬ü̬si iilab Saa; pluusõ iilaśs õnnõ, nii must oĺl Võn; käüss lännüʔ joʔ `iilama. nõ̭na `püh́kmisest Plv; `saapa oĺliva nii är viksitöväʔ, et `hiiĺssevä õnnõ; Täl (peremehel) lõug hiilaśs alate rasvast Räp; tõõnõ elläi alati `hiiläss, tõõnõ‿m kõgõ `pulstunu Se Vrd hiiluma
2. (vaevaliselt) põlema, hõõguma [tattninalamp] Iilab justkut undi silm Emm; [tuli] vähä iki `iilass, ka ta lää palam või ei lää Krk; üdseʔ `iilasõʔ vi̬i̬l Vas Vrd hiiluma
3. ?(ihudes) hõõruma, hiilgama panema Minu ella vennikene, ihu kerves, iila mõeka rhvl Hlj
hiilgama `iilgama R(h- Kuu) spor eP; da-inf iilata Jäm Khk Mar Kos JMd KJn, `iilgada Jõh Jäm Khk Vll Rei hv L, Ris Iis
1. u läikima, särama, helkima `remble puu kui on maas juo mädänend. siis sie `iilgab nagu tuli ussid; tähed säräväd ja `iilgavad, külm lähäb kõvemast Lüg; Rottid `tahvad `iilgavi `asju Jõh; laasi killud `iilgavad maas; see oli mehine obu ka, karu `iilgas kεε; silmad `iilgad pεεs Khk; `iilgavad mustad `juuksed Pha; [leivapäts enne ahjupanekut] naa sile et `iilgab; sõrme nukid üsna `iilgavad, `katki mεnemas Muh; kõik `akna kruudid iilate Mar; pime `õhtu, ussid `iilgavad `lehte peal Kul; kõik põle kuld, mis `iilgab Tõs; seenad oo `nõega koos, üsna `iilgavad kohe Tor; kommejandidel on `iilgavad rõõvad `seĺgas Hää; tuli akab `otsa `saama, vähä `iilgab veel Ris; pale `iilgas piäs nagu juudi toop Juu; jõõlupuu säras ja `iilgas JMd; `iilgab kui `iidlase püksi nööp Koe; `Saapad on viksitud ning säravad ja `iilgavad kui `Moosese pale Trm; kraavis vesi `iilgab; sööd `iilgavad Plt Vrd hiilama1, iilatama, hiiletama, hilgama
2. fig paari nädala iest sain [kohtus] `iilgava `voidu Hlj
hiiluma `iiluma spor R(h- Kuu); `iiluma Amb Koe, `iilma Kod Hel, (ta) iilub; ipf (ta) `iilis Kod
1. nõrgalt põlema, hõõguma süöd `hiiluvad liess Kuu; Tattnena `iilus tuas nagu `tondi silm; Meil õli üksvahe `ninda nõrk vual, et `lambid vaid `iilusid Jõh; `ahjus viel tuli `iilu `praigas Vai; tuli vähekese iilub, ei sie nõnna`muodi `kiema lähe Koe Vrd iilduma1
2. (nõrgalt) paistma, kumama; hiilgama Ise old `nindagu `tahma tont, `silmä `valged vähä `iilund Kuu; `Viimast nägima et üks tuli `iilub, siis `läksima tule `päälä; Vahi, mis sul sääld ( riiderebendist) `iilub Jõh; ku `vaatab inimese poale, siis silmäd iiluvad; mädä puu pimedän iilub nõnnagu tuli; punane nü̬ü̬p `iilis säŕgil rinna eden Kod
Vrd hiilama1, iimama1
3. kuulduma Mis `iilub (mis on uudist) Jõh; tere ka, midä teil `iilu Vai
iimama1 `iimama HJn JõeK JJn VMr Rak Pal, iimata Kad Sim Trm Lai; (ta) `iimäb Mar
1. immitsema; nirisema suits `iimäb `jälle `vällä Mar; kui nõu akkab `juoksma, siis `iimab vett `väĺla HJn; vanast aavast `iimab verist vett `välja Kad; [nõu] natuke `iimab, suurt ei tule Sim; kui sial (kraavis) vett on vähä ‑ ‑ [öeld] et `iimab vähäke joosta Trm; see (nõu) kurivaim `iimab joosta, `seie ei saa kedagi `panna Lai Vrd iimuma, iivama1, imama2
2. nõrgalt põlema, hõõguma tuli tal `iimas põleda iga ` üesse JJn; kui pliidi all on [tuli] lõpu `puole või lamp et ta nii suurelt ei põle, siis `üeldakse, et `iimab VMr; `tuored puud, näe tuli aga `iimab vähäkene; lamp `iimab vähäkese põleda; tuli `iimab nigu tońdi silm Kad; `ütleme kui lambi tuli `väikseld põleb ‑ ‑ sie `iimab Rak Vrd hiiluma, iimima, iivama1
3. (nõrgalt) paistma, kumama vähe paśtab kedagi, et `iimab vähe; nää siit ukse vahelt [tuli] `paistis, noh nää `iimab sial VMr; Kui `valgest akkab minema ommiku, siis jo `iimab `valgust vähe Kad; kui `valgus prau vahelt paistab, siis `iimab Sim Vrd iibama, hiiluma, iimuma
hiire|karva1 (värvusest) `iire`karva `alli obune; `iire`karva `musta; `tuhkur on `iire`karva obune. `musta jutti käis üle `selja. `kutsuti ka `iire`karva `tuhkrud VNg; `Mieste `püksid olivad ka vahest `iire`karva IisR; paet obune oo iire`karva, must sooń kεis seĺja pεεlt läbi Mus; mul oĺli ükskord iire`karva talleke Saa; iire`karva obune, siniaĺl VJg; iire`karva obene, must seĺg ja küĺle om kõllatse Krk; kui `juusse nakava vähä alliss mińemä ‑ ‑ siss läävä iire`karva Ran; hiire`karva hopõń Se Vrd hiirekarvaline; hiiri-, hiiru|karva
hiisik `hiisi|k g ‑gu vallatu (laps) Sie on nii `hiisik, sidä `täüdüs vähä kuritada Kuu
iivendama1 iivendama JõeK Koe Kad Urv/‑võ‑/, ‑õndõmmõ Krl; `iivendam(m)a, ‑äm(m)ä R(h- Kuu; ‑äma Jõh)
1. iiveldama, pööritama Igäkerd ku `pussiga ma `soidan, hakkab `hiivendämä `söämest Kuu; `iivendas südäme alt, tahaks nattuke `soolast `saada Hlj; `ninda nälg oli, et `aiva siest `iivendi; küll minu südant ~ süda `iivendab sies VNg; mul akkas sies iivendama Kad; süä iivõndõss, anna soolast Urv Vrd iimendama, äävendama
2. tuikama, valutama `Suuremad valu˛uod on jo läbi aga vahetevahel viel `iivendäb Kuu; `iivendab südame alt valutada VNg; siest `iivendäb, vähä `aavali `aigetab; Küll vahel südänt `iivendas (tundis südamevalu) Lüg; ammas iivendab JõeK; iivendab nõnna siest ‑ ‑ kui `kuśkilt valutab natuke Kad
3. korisema, kirisema koht `iivendäb [näljast] Kuu; `Tõinekõrd akkab kõht `iivendäma, tieb pikka pient äält Jõh; Tia mis kõhul viga kippub `iivendama IisR
iivendama2 iivendama JõeK Trm Lai Plt; iivendämä Kod, `h- Kuu
1. leemendama, immitsema Nina alune iivendab (on tatine) Trm; nägu iivendäb, märg kõik. kui palav õli, `tihkess pani iivendämä; `aige [koht] aab vett `väĺjä, iivendäb; riiss iivendäb Kod; `kińni `kasvand kraavi põhjas iivendab vett ‑ ‑ ja kevade kooba põhjas iivendab ka vahel vett Lai Vrd iivama1, iivetama
2. kumama; hiilgama [noor] kuu akkab vähe iivendama, kui akkab vähe `paistma JõeK; juaniuśsid iivendäväd mätässe piäl; suppi si̬i̬s on `rasva vähä, tä iivendäb ike Kod; `iates iivendab; mõni klaaś asi kraavis iivendab Plt
3. vaevaliselt põlema tuli iivendäb Kod Vrd iivama1
4. leevendama (valu) Odin siest valuga `laŋŋaöli sie tais vähe `hiivendädä Kuu
ikka ikka RakR IisR Vai(‑ä) S(e- Jaa) Khn PäPõ Ha Trm Kõp; (lausefoneetiliselt) ika spor eP, ‑k(a), hv ‑kä Khn; igä Kuu(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) a. just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne Voib tehä vähä `lounaks kohe `tönder`lönksi, mes sis igä; Tä `nuoreld valis igä peigmihi Kuu; jo see ikka niid `valmis on Jäm; ikka möni mees saab külla `otsa küll; seenes ta pole, sammal ta pole, rohi ikka Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε, jo `oome ikka kuri ilm tuleb Käi; kase käsnad. need pidid ikka arsti rohud olema Mär; kas sa teed selle töö ära. – jah, ikka ma kabi veel Kse; kaua‿ka lähäb küll Khn; ahju võĺb on ikka uus sõna. vanaste `üiti ikka ikked Nis; (Kuidas rukist lõigati?( sirbiga ikka `muutku aga sirbiga aga Hag; eks õlut ja `viina ikka pakutud ka ja [lapulistele pulmas] Amb; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm|| (jaatavas vastuses) Seda saab ikka; On ikka Jäm; ikka oli näh Khk; Tuled sa ka `seltsi? – Ikka; küll ikka (jaa-ah) Rei b. praegu; alles, veel siad `kiunuvad `karjuda – on nad söömata ikka Khk; Oled sa ikka veel selle koha pεεl töös Kaa; kas sa ikka veel siin oled Mär; vanad näpud ika kehravad HJn; kui ma ikka jõu võimulene olin, siis ma käisin marjul kõvasti Ann c. tõesti, küll, aga se on ikka eige purakas Khk; Küll on ikka ilm (tuuline ja sajune) Pöi; see peab ika [suur] kadagas koa olema Muh; kövade ajal saab neid `siigu ikka tubliti Rei; pot́isinine väŕv, see ikka on väŕv aga mis muud värvid need `pleekivad ära jo Noa; sa oled ikka üks at́u Jür
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui nüüd ikka `käivad `arstidel kui uśs `nõelub IisR; ma ikka oli sirbiga, ma pole `niitand rugisid Khk; laguja ‑ ‑ ta lähäb ikka suuremaks ja suuremaks Kär; Taevas punab ikka `kuiva ikka `kuiva Pöi; mo tüdar `ütleb ikka, kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; ikka kali oli joomas, muud ei `saandki `joodud, ikka `kalja Kir; ikka ot́si, ikka Khn; oinas on ikka oinas Kse; meie perenane pruugib ikka natuke `leiba peos vetta, kui ta `lüpsma lähäb Ris; lesta püiu märgid piavad ikka `risti olema HMd; `eńdised vanad `ütlesid ikka allak, `nüitsed `ütlevad `rohkem ärmatis Amb; `talve saeme nädälis korra liha ‑ ‑ ikka supp ja silgud Kõp
3. siiski, ometi Küll sa oled igä tüdümätä inimine, eit `kurda `millaski Kuu; ennemine vöta ikka külla küljest kut nälja otsast; pane ikka ühekorra lamp pölema Khk; kui palju ma ole nutnd, äga silmad on ikka nägijad Jaa; ehk ta (vihm) `tuhli pesa `alla ikka mõob Muh; ometi viimändi tuli ikka Tõs; ku‿sa testele annad siis anna ikka minule ka Kos
4. (hüüatustes) mine ikka (uskumatuse puhul) Khk; Ikka paramaks! Teeb mis sa viimaks veel ää veid tahta; Jäägu ikka! Äi saa sa siit sedati midagid Kaa; kuulõ‿ka (imestavalt), või `kõikis `käüte Khn
Vrd ikke1, ikki1, iks
ikke1 ikke R PäPõ(e- Aud) KPõ spor I KLõ, Nõo; (reduktsiooni tõttu) ikke hv Sa(e- Krj) Muh; ike Mär Vig Vän Juu spor , ViK Iis TaPõ KJn(eke) M T; ige Kuu ? VMr; (lausefoneetiliselt) ‑ke Nõo Võn(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) a. just, muidugi; teadagi; küll(ap), vist, ju jne eks `enne ikke õld pali `untisi Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas Vai; tuule `aetud puu ‑ ‑ seda ep `panda laiva `sisse, see kardab ikke tuult Khk; maesema ein ike parem kui va soo ein Vig; me ikke olime isi `leibas aga no ikke ühes koos elasime PJg; eks ta nüid ikke ole surnd muedugist Hag; ja, ja, ikke linad olid kõigil muas Amb; villased sukad ikke olivad vist `jalgas Ann; kui sul ikke maalapp kääs siis on maks ikke sul pial Pee; küll ike tulen. aga `paerga ei sua; kas one ilosadki? – eks ike Kod; ühekõrra poesid laśsivad maha, et part, ikke part, aga kaur oli Äks; sai elädä ka eke. `oĺli siss `kõiki `värkisi ka eke neil KJn; surm võtab ike enämbide järjest, aga mõne jätäp vahele kah; ma olli siss karja`poiske, pääld `kümne `aasta ike Nõo|| isegi, koguni mõni (lehm) annab ike kuus, seetse `toopi `lüpsis Vig; naa kõba oli [savipõrand], et võis ikke luuaga `pühkida Mih b. praegu; alles, veel elab tämä ikke viel `Maidlis Lüg; sie piäd ikke sedä vana `taiga Vai; kägi kukkus ikke veel, otr juba loond Kir; mis sul, sa alles ikke kõbe Tür c. tõesti, küll, aga nüid on rukkid `peksetu, on ikke `kaunikesest üväst saand Lüg; sa oled ikke üks virin Mär; ma˛i·lma suured pangad on ike küll HMd; oli neil `sakstel ikke elu Tür; on ikke ia patakas teist (paksust inimesest) VMr; küll oli sie inimeste elu jo ike imelik Kad; ole ikke mees küli ühe `käägagi Äks; [inimene] tunnistadass ulluss, mes sa ike tälle ti̬i̬d Nõo
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui `milla mina juo akkasin tädä nägema. ikke ühe sugune Lüg; No tämä tuli siis ikke tied `müädä edesi ja arutas Jõh; sa keid ikke alati küläs Mar; millas obo peseb, aga ikke puhas loom Mih; `aige soab ikke kord-korralt paramas Tõs; mardipäävaks `tehti ikke `vorsti ‑ ‑ vorstid pidid olema KuuK; tahaks `Paide koa `minna, upitan ikke `linna `minna Pai; ikke passel jalas, talvel lumega ja ikke `paslid VMr; kaks `ku̬u̬rmad sai ikke kuhjast Pal; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; ku̬u̬ĺ`meister ja koolivanemb `sõitsiva valla talu kikk läbi, vitsakimp ike üten Hel; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; noh, siss nakass [kingsepamängus] `suśkma. siss suśk ike toŕk ike sinnä ja tännä TMr
3. siiski, ometi eks `ennemalt ige `ueti `rohkemb `silku ka ige juo, `kümmekond kilu ige peresse Kuu; pime juo, kas selitäd viel? – no vähä `aavali ikke `katsun viel; sie inimine on küll ise `vaine, aga ikke `annab `raasukese `tõisele ka Lüg; jo niipallo raha tääl ikke oo Mar; tule ike veel `meile Mär; olas sedasi olad ikke et, `mõistus ikke sõnni seesab, kui elu olas olad Mih; `reäksin küll ‑ ‑ tegi ikke sedasi kuda `tahtis Juu; natukene `aimu ikke nägin Amb; tema on ikke vahvam kui teene Pee; küll sel oli viel ia nina, ikke `nuukis ülesse VMr; tõuse ike üles Iis; eks ilma piält ike `leibä sua Kod; enne saab ike külla küĺlest kui nällä otsast Hls; piab ike jakutama, ku sa `uupi võtat, siss jääp mõni ilma; a om ike inimesi ka vigatsit külländ; `jummal paraku, küll serätse päevä om ka‿ke `väega viĺetsä Nõo; oh ei lähä ike viil `praegu magama KodT
4. (hüüatustes) lähväd ühen. – noo-no ike (või nõnda) Kod
Vrd ikka
iljamb `iljamb VNg Lüghiljem mõnel varemb vähä mõnõl `iljamb a sie `aigu on sel (metsseal) pojad Lüg
illastamma `illastamma õhtuoodet sööma `illastammo vähä. akkamo `illastamma Vai
ilusamast ilusamast Lüg/‑mm‑/ Jõh VMr; ilosa|mbast Kan Vas/‑b‑/ ilusamini kuda sa `räägid, et eks sa‿s `räägi ka ikke vähä ilusammast Lüg; ma laula ilosambast ku saʔ Kan; kabista hinnäst `veitkene, panõ ilosabast Vas
immitsema, immitsämä immitsema Kuu/`i‑/ hv Sa, Muh PäPõ spor K, Iis Ote Lei/‑õ̭‑/, ‑ä Kuu/`i‑/ Vig Khn Juu spor T, ‑mme Krl Har(‑ä); immitsämä Kod Urv/‑mm‑/ Har; pr (ta) immitsess Räp, ‑äss Se; ipf (ta) iḿmit́s Rõu; imitsema VNg IisR Vai/‑mma/ Vig PJg HMd Kad VJg Plt Ote San/‑e/ Vas/‑ä/ Lut
1. vähehaaval läbi või välja tulema, nõrguma; nirisema `rasva imitsi läbi `laudu VNg; `kalja `aste imitso Vai; kevadisel ajal kase kannud immitsevad `mahla `välja; jögi immitseb püsut joosta kivide vahelt Khk; allikas immitseb vett üless Muh; paese akab immitsema. läeb `pehmes ja tikub `katki menema Tõs; `paisest immitseb sugu mäda Ris; täis vuat́ immitseb pruńdi vahelt `märga `välja Kad; [kaevuvesi] põhjass ei tule. mua kõrrade sidess immitsäb ise `juure Kod; aava seest immitseb verd `väĺlä Nõo; `Li̬i̬mi iḿmitsäss `vällä `uurdist Urv; ka kost immitsess vett `vällä puu seest, kui `hämmeʔ puuʔ palasõ ahun Har Vrd ihmitsema, iimitsema, imbitsema
2. nõrgalt põlema, hõõguma Puud o `märjäd, tuli vade vähä `haaval `immitseb Kuu; `Tuores puus immitseb tuli `kaua `aiga Kuu; tuli püsut immitseb pöleda Khk; lõke visiseb ja immitseb peal seal all Mar; ta (kütis) ikke metu `päeva immitses mulla all Mih; tuli akkas imitsema `jälle maja seest (tulekahjust) HMd; turd lepä pulk `pańdi `leede tuha `sisse ja mõni tule säde oli koa, seal immitses [hommikuse tuletegemiseni] Juu; immitsejad on väikesed `õõguvad süöd JõeK; venelastel sie ikoo·na kuju ies imitseb pisikene tule säde Kad; Nende elu om kah, immitsep nigu tuli tuha all Nõo Vrd iimitsema
3. pisut magusaks muut(u)ma, imaldama, imalduma ku õlut saab `tehtud, saab jahud imitsema `pandud; magusapu leib peäb immitsemä Vig; õlle linnased pannasse immitsema PJg; rüä jahust iks tetäss tedä (taari), immitsedäss rüä jahu ärä Kam; tetti üvä`li̬i̬mi, ki̬i̬b vesi `panti jahudele `pääle, `panti immitsema Ote
4. küpsemisel tänkjaks jääma kui [leivajahud] on linnakse jahudega segi läind, siis imitseb [leib] `ahjus ära VNg; kui levad on `ahju kauaks jäänd, `pealmine kooruke `lahti, ne (leivad) on ää immitsend Pha; Leib on nõnda ää immitsend, et paljast kaks koorukest veel Pöi; lähäb immitsema ahjus leib, nisku immitsend mekk Kad; kui leib on `kerkimatta `ahju `pandud siis on niisuke imelik tüma ‑ ‑ ahjus ää immitsend VJg
5. imema a. pikkamisi jooma; (läbi hammaste) niristama ma imitse mi̬i̬ `välla pudelest San; üts ää tsiga, ega ta söögi man ei immidseʔ Krl; põrss immitsess, nud́si nissa; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́inulga immitsi vett lehma jala˛asõmast; medäss ta süü, `nõrka immitsäss nigu nõgla `siĺmä Har b. (kompvekki) lutsima – Lei
6. sajule seadma Vähe`aaval `immitseb `taevast kuni saab sau `lahti; `imbib ja `immitseb [ilm] Kuu
7. majugesed immitsevad (ronivad) sajuga maa sihest `välja Khk; pada akkab immitsemä (veepind virvendama enne keemist) Juu; `kartuli `koŕvi `tõśtsi `keldrest `väĺlä, siss `tuĺli serände immitsejä (näriv) valu `küĺle `sisse; kõ̭ik aig immitsep (valutab vähehaaval) `rindu all Nõo
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, ‑ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n ‑i VNg Vai, ‑e Vai), enge ? Rei spor L(‑ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, ‑ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, ‑jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte13. ujupõis14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill ‑ ‑ puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh|| fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana ‑ ‑ elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu ‑ ‑ nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas ‑ ‑ käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad ‑ ‑ sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, ‑jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] ‑ ‑ turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se|| elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa ‑ ‑ eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse ‑ ‑ ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba ‑ ‑ kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, ‑surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu ‑ ‑ är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel ‑ ‑ Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära ‑ ‑ Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab ‑ ‑ nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö ‑ ‑ siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut|| hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist Trvnädal märti b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi ‑ ‑ mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt ‑ ‑ `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv ‑ ‑ mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi ‑ ‑ oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut|| (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra|| fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), ‑tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss ‑ ‑ mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), ‑tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp 11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se| timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se 12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] ‑ ‑ aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk|| (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se|| (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
ingastama ingastama Käi Jür KuuK spor ViK, Iis Trm Ksi KJn(‑ästämä), iŋŋ- Khk Rei Kad; `iŋŋastama Jõh(‑ng‑) Vai/‑mma/; engästem(e) Hls; nud-part iŋŋastanud, ing- Hlj, eng- Jõh
1. hingeldama nõnda pańds engästem ja lõõdsutem; eńg jääb `kinni, paneb engästeme Hls
2. (veidi) puhkama las ma `iŋŋastan ja `puhkan Jõh; natuke jäin tüö `juures ingastama Jür; pia obune `kinni, ingastame vahel JMd; `ilma ingastamatta tüel old, ühe joonega JJn; ega `aega puhata põle, kui natuke ingastadagi suab Koe; lase obune vähä ingastab vau pial Kad; [perenaine] Pannud keedupada selle aaga tulele, kui teised ingastasid Trm; sain vao `otses natukse ingästädä KJn Vrd hingatama, hingestama
3. lahtuma, liisuma suurt viga pole [õllel], natuse iŋŋastand on Khk; viin on ingastand mekki Kad
4. väsima, väsitama Ma tulen väljalta, väsinud, einakaarelt, ingastanud rhvl Hlj; Välja rinnalta väsinud, eina kaarelt engastanud rhvl Jõh; Ära tee ni ühte soodo sa ingastad ennast εε Käi; ära iŋŋastand (väsinud) Rei
5. ahnelt jooma ingastas korraga kaks `tuopi `piima `nahka; sest ei suand muutku korra ingastatta Kad
hinge|neelähtäjä hinge neelähtäjä (kurat) Se hinge|ohtu vähe suhkurt andass väga inge`ohtu Kir hinge|palve surnu mälestuseks peetav palve või jumalateenistus `iŋŋe `palve `tehtud `vällä, siis on jäänd `vällä [kodukäija] Jõh; siis lastakse jälle pärast `surma kirikus iŋŋepalvet teha Pöi; tuleb siiss `ingepalvet teha, kui surnu puu`särkis on. lühike `ingepalve surnu`matmise juures Ris; eńgepalvet tetäss [õigeusu]kirikun neĺlä`kümne päevä peräst; ku eńgepalvet tetti, siss `jaeti `leibä `sańtel kiriku man Krk; hinge`palvõ pedä kerikun opõtaja Har hinge|peatus elu ülespidamine; hingepide – Rõu Plv Vas `täämbä joht ei olõʔ hinge`piätüst saanu Plv; ma˽ka lät́si `tü̬ü̬hhü, teene (teenisin) `hindäle hińge`piätüst Vas hinge|peenene hingpeenike, udupeen nee löŋŋad `tehti iŋŋe `peenesed, `lasti kolme `kortseks teha Khk hinge|peetus toidupoolis, hingepide võtan natuke inge `peetust Mär; saaks vähä inge `pietust Ris
hinge|pide ‑pide R Kaa spor L, Juu VJg Sim spor I, Hls Hel, g ‑pide Kuu IisR Aud Hls, ‑me Hlj RId Juu, ‑je Kod
1. toidupoolis; suupiste, oode Oda `sendägi nadukane `kuoki `hingepideks Kuu; sain vähä `ingepidemest ka `süia VNg; Pisike iŋŋepide kulub ennelõunat üsna marjaks ää Kaa; `Aega ei ole, võtad natuke ingepidet Hää; vähä ingepidet ikke suab eks pia ise kõrvalt `tienima VJg; vähä katsub, võtab aga ingepidet, et ing si̬i̬s seesäb. si̬i̬ õli mul ingepidejess, sedä ma `taśtsin Kod; võti vähä nagu engepidess Hls Vrd hinge|pidu, ‑pite, ‑pitt
2. ihaldus; hingekosutus tańts oo neil se inge pide seal Mar; si̬i̬ onegi tä ingepide (viin joodikul) Kod; raamat om engepide, sü̬ü̬k om ihutoiduss Hel
hinge|pidu ‑pidu g ‑piu Khk Kaa; transl ‑piduks Kaa elu seeshoidmine, hingepide mis vanal inimesel änam paĺju taris kui natuse iŋŋepidu saab Khk; Noh, sest pireksest äi jägu änamaks kut iŋŋepiduks Kaa; Talve omigu `võeti natuke ingepidu, sellega pidi `lõuna kätte `saama; Lastel `ööti, et tulge `võtke ingepius natuke ube või `ernid Han hinge|piin hingeline kannatus; süümepiin Toal on irmus iŋŋe piin et teine ta läbi surma sai Pöi; täis inge piin vahest Mar; mõni `tüt́rik tuus (tundis) eńge `piina, kui poiss [ta] maha jät́t Ran; hingepiin ja hingehädä om siss, ku suuŕ valu om Har hinge|pite ‑pite g ‑pitte Juu, ‑pite JMdhingepide suaks vähä ingepitet Juu; eks sa võta natuke ingepitet; paelukse ingepiteks `tarvis on JMd hinge|piti inimeste (hingede) arvu järgi üt́s süli lai `oĺlgi tuu põld. `hinge piti `jaeti Se hinge|pitt ‑pitt p ‑pittu hingepide sain killu ingepittu PJg
hingus `ingu|s Kuu Vai spor eP(‑ńg- Lai), `(h)ingüss, -ńg- spor V, `inktu|s Hi(`h- Phl), `engu|s VNg Jõh Vai, ‑ss Trv Hls, `eńgu|ss Trv Puh Krl, `engü|ss Krk Har/‑ńg‑/, g ‑se; `eńguss- Kam; hingu|ss g ‑sõ Rõu; g `inguse Hel; `eńktus g ‑õ, ‑üs g ‑e, `entus Khn
1. hingamine seeme [juua] on naa suur kut ta öhe `inktusega joob; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldab pidevalt) Emm; ku `aige om, `engüss jääss vähepess Krk; `maalise [tulevad], ku maa `inguse kottal [magad] Hel
2. hingamis- või õhutamiskoht `hülge `hinktuse augud [jääs] Phl; suurõ allil põlõ nii paelu `entusi; Siis tuli vana suuraĺl `enktusõ `piäle `engämä Khn; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss, siss üteldäss: `eńguss mulk Kam
3. tuulevinu, ‑õhk kui on `vaikne, ja tuleb pisikene [tuul] `sinna `ulka, siis on tuule `ińgus Lai; tuulõ `hińgüst um veidü ei ajaʔ aganat `vällä Vas
4. puhkus, rahu sie läks `engusele vähäst ajast; oda omale vähä `aiga `enguse `aiga VNg; nii kava ma ole sii `ingusel Muh; koeril `engust ei ole, inimese käiva `raavi `mü̬ü̬dä Trv; `ankõʔ aholõ `hingüst: `pankõ `katla ala tuli Lut; hingusele minema fig 1. surema kaik on `ingusele mend, on ärä `surred Kuu; Läks varakuld ingusele (suri enneaegu) Emm; Inimene oo vana ‑ ‑ akkab `varsti `ingusel minema Han| lät́s joʔ igäveste `hingustõ Rõu; 2. tegutsemast, olemast lakkama Pailud talu kohjad oo `ingusel läin; Mõisad läksid kõik `ingusel Han Vrd hingüsevahe
5. söögivahe timä `tahtsõ üte `hingüsega taad rüä `olgõ ärä kündäʔ; kolʔ `hińgüst oĺl õks pikä pääväga tetäʔ. sügüse sai kat́s `hingüst enneda vällän hobõsõga tetäʔ; kellä `kümne `aigu nakati `lõunõ `hińgüst tegemä Har
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(‑ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(‑õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(‑ni, ‑õ|ni), g ‑se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g (d)se Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime ‑ ‑ pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se|| (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale ‑ ‑ et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
iri|pill iri- Jõe VNg Muh Kse Tõs Tor Hää Juu VMr Kad Hel Puh Kam Ote Har Plv
1. piri-, viripill a. (hrl lapsest) vähä one üvi `lapsi, iri`pillisi one ikke `rohkemb VNg; iripiĺl laps `lõugas päävad läbi Tor; no sie mies on üks iripill, `miski põle tal miele järele Kad; odot, ma lasõ küläl ta iripilli kotti `aada Ote; vana iripiĺl alasi ikk pääle Har Vrd irepill b. (põrsast) `põrstele üteldäss iripiĺl: teevä iks irr-irr-irr Kam
2. nutt, virin, jorin mis sa suurt iri`pilli ti̬i̬d Hää; nüüd lask iri `piĺli, ikk; ku˽tõnõ manu putuss ennedä, nii om iripiĺl vallalõ Har; kui lat́s iri`pilli tege, siss taht lat́s kõo `sõira Plv
hirmus irmus Jäm Krj Pöi Muh Mär Var spor Ha, Trm VlPõ, ‑ss Trv Krk T V(h-; -śs Rõu Se; n `hirmsa); `irmus R(`h- Kuu; n ‑a VNg Vai) spor Sa, Muh Kse Han PJg Hää Ris JJn ViK Iis TaPõ KJn Kõp, ‑ss M hv Puh; g `irmsa R eP eL(‑e Krk; ‑õ San; `h- V), ‑ssa Khk Vll Var, `irmpsa Sa Kse Var Ris Hls/‑e/, `irpsa Khk Var Aud HMd, `irmusa Kuu(`h‑) VNg Jõh Vai; ermus Kär Hi(h- Phl) Mih PJg spor HaLä, Kos, ‑os LNg Mar Kul, `ermus Vll, g `ermsa (`h- Phl), g `ermpsa Vll Hi(`h- Phl), `erpse Emm(ε‑) Käi, `herpsa Phl; pl `ermsad Tõs; jõrmus g `jõrmsa Khn; -`irmus g ‑sse IisR(tähendusrühmade piirid pole alati selged)I. a
1. hirmuäratav, kohutav, õudne `hirmus oli mend `armasa kosi oma pikke `piibuga ja `laia `kaabuga Kuu; `Röökis `irmpsa äälega Jäm; Poiss vöttis nii `palju `irmsaks (tundis hirmu) Krj; Küll nii `ermpsa inimese surm vöib ermus `olla Rei; kui ma jεε üsna pimeks, see keige `herpsam asi Phl; ta nägi `öösi ermost und Kul; `ärgade kohitsemine oli ühna vanal aal `irmus töö Han; misuksi `jõrmsi `tjõmpa `kloostris `tehtud Khn; meri on täna üsna `irmus näha – ta vahutab keik Ris; eks ned `mõisnikud olid ikka koledad küll `enne. `irmsad inimesed Nis; `irmsamad `aśsa ei või `ollagi kui sie mõrtsuka asi VJg; si̬i̬ on `irmus, teda (kala) õnge otsast ära võtta Äks; nägin `irmsad `looma Lai; mea `peĺgä irmust `asja Krk; aga ta lääp `tolle `irmsa elu seen segätsess ka vi̬i̬l Puh; pojapoig ti̬i̬p `irmsit tüḱke, varastap sõ̭sarõ raha ja ju̬u̬p maha; t‿ollu üits serände irmuss `aiguss et, inimese pasandanu ja ossendanu Nõo; irmuss aig `oĺle, kõ̭iḱ jo `paĺli Võn; huśsi pant om hirmuss Vas; mul `saie irmuss ku ma soe `näie Lei Vrd irmulik, hirmuline
2. ebameeldiv, vastik; inetu tämä `siunas minu nii `irmusal `viisil Vai; sool o nii pitkad `irmsad `ambad Muh; sa nεεd kui `εrpseks on elud majad jεεnd Emm; me pidime ta (paruniproua) kätt jälle `kangesti lakkuma ja `suutlema nii et irmus oli Kos; üks vanamoor räägib oma `irmsa saana urtsikust Pee; `tuiskeb ja sajab kas `tiäte kui `irmus KJn; kole irmuss ilm Krk; ei tohi `kaśsi `sülle võtta, kaśs lääb kõhnass ja `irmsass; vana irmuss kana, küll ta võib vi̬i̬l võhkeldada ütest `tõisi; mia `mõt́li et, mia ole küll vanass ja `irmsass jäänu, a vi̬i̬l `irmsimbit om ku mina ole; küll nüid ti̬i̬b `irmsa näo, moka `tõmbab `kuĺpi (mossitavast lapsest); illuss nägu, irmuss tegu; ni̬i̬ vene nime om `irmsa, ei paenu ki̬i̬l `ütlemä `tõisi; küll om irmuss kuulda, ku `sõimleva ja tülitsevä; kü̬ü̬k om `irmsat `aisu täis Nõo; ku soolikit kaabitass, sõ̭ss tulõ säänest hirmust löt́i vai läḱä mahaʔ Kan; a tu̬u̬ noorõ iä elo kõ̭gõ `hirmsap oĺl tu̬u̬ rehe `pesmine; `hirmsa hais oĺl tu̬u̬l pahru lihal Vas|| (hüüatustes) oh sa vana `irmus Vai; uujoh `hirmsa, mis sa hullat Har
3. (kogust või viisi märkivalt) a. (koos substantiiviga) (väga) tugev, kõva, rohke; erakordne, tohutu saab `irmsad `viĺjad sialt (maa) pialt Jõe; ja inimised olid ka nii `hirmusass hädäss; no eks siin on `talve `tuiskud `hirmusad küll; Tubaka nälg on `irmusamb kui `leivä nälg Kuu; selle `irmpsa kuivaga valastab puhas ää [vilja] Jaa; ja poiss külmetäb ja nii `irpsa valude sihes Var; see oli siis suurte `irmsa vaadidega `jälle talve `köidud viina `vooris Tõs; `põrssid jõua `osta `kuskilt, irmus inge `inda tahvad Vän; täna `õhtu lähäb `irpsa joomaks HMd; mesperäss näen minä `irmsad `vaeva Kod; sel linaskil on kole paĺlu verd, `oitku. `irmus veri Äks; kui päevä ümmer `valge rõngass om, siss om sel päeväl suurt `irmust maru `u̬u̬ta Hel; tütär si̬i̬ `rü̬ü̬knu `irmsat päävalu Ran; sina aad minu `irmsa tuesuga `väĺlä tühü Nõo; a `Haanihn oĺl hirmuss räüss ja maru Rõu|| (mitmesuguseis väljendeis) rohkesti, väga (palju), tohutult ta loeb `irmssal viisil Vll; Ühe umigu oli kalameestel erpsemoodi kalu Emm; Neid ounanuppusid on seasta üsna `ermpsa `viisi Rei; vihab küĺl teda `irmsal `kombel kohe HJn; keevitaja ‑ ‑ `irmsad `viisi kisendab Amb; rahvass `naarseva `irmsal viiel `järgi toda, kuiss `Roodna ärräle ütel Kam b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult tema `irmus on kaval Jõe; [hammas] `irmus kovast valuta Vai; `irpsa paelu kala said; see on nii `irmus oma isa nägu Khk; nii `irmpsad suured lestad; [soolakalad] Olid jo ka `irmsa `kallid Kaa; Mees oli ermus iseennast täis (pidas uhkeks) Emm; ermus väga suur must pili PJg; akkas irmus sadama Vän; Vanutsepuud `irmsa suure aavapakudest `oĺlid `tehtu Hää; armastan irmus sind JMd; nied (riisikad) kahanevad nii irmus ära, kui kiedad JJn; eks ta õle siin `irmus kava `aega `seisnud Kod; riiet `irmus vähä kis `ośtis Äks; lapsed kukkusid, saivad `irmsad `aiged kiilas `iatuse pial Lai; vana karu `tuĺli kodo, `oĺli vihane irmus KJn; Miul om `irmus kõtt täüs; Piab `irmpsid `küĺme `ilmu Hls; `täämbä om irmuss `kange tuul Nõo; Ma oĺli ka noorõlt hirmus taa raha pääle Urv; no `hirmsa väsünü oĺl jalaga Riiast kodu tullõn; mul om külh neid `hirmsa hirmudu Har; käsi `hirmsa `haltass Lut c. (kvantumi- ja viisilauseis) ma olen nii `palju olnd `hambavaluss et `hirmus Kuu; ma `maadlesi `tööga mes ermus Käi; vad kardule kuhja õled, `tolmavad `kangesti et irmus Mär; pärnad on nii `õisa täis mis irmus PJg; `viĺla tuli mis irmus (vili kasvas hästi) Tür; ise peĺjäsin nõnnagu `irmus; [kiisal] õkkad `püśsi mis `irmus Kod; lu̬u̬m ahmitseb `süia nagu `irmus MMg; `vihma sajab nii mis `irmus KJn; mõni suvi valab `vihma maha kui `irmus Hel; [hernes] aap kasu taka, om nii lihav mes irmuss Nõo; `tapsõva (peksid) nigu irmuss toda karu TMr; kaits riht pesseti, küteti kui irmuss San; ju̬u̬ ni et hirmuss Se
Vrd hirm, hirmsanõ, hirmune, hirmutuII. s viirastus taa olõ‿s `kiäkiʔ, taa oĺl hirmuśs täl Se
hirmusasti → hirmsasti
irvakile irvakile Jäm Pha Pöi Kei/‑b‑/ Juu Trm SJn, ‑lle Jür ViK I(‑ä- Kod) Äks VlPõ, ‑llõ Rõu; `irvakille Kuu(`h-; ‑gi‑) Jõh IisR
1. poollahti, paokil(e) Püdü kans oli `hirvakille; Ei sen mihe `inge uks `naljald `irvagille lähe (ei avalda oma saladusi) Kuu; Suu `irvakil ~ `irvakille käib, ta on vist nattukese `mötsakas IisR; Teab mis selle uksel on, alt ojab irvakile Pöi; Juodiku mokk on kua irvakille, kui viinaimu pial on Jür; üks [õienupp] oli irvakille Amb; Jäta kuas potile irvakile peale; aav ajab irvakille Trm; tõssab kuane vähä irvakille, teeb pilu `seie; kriiska vaja irvakille jättä Kod; tõmmas suu irvakille KJn; Küll on õllel `kange ing sees, kisub kohe vaadi põh́alauad irvakile SJn; Uśs oĺl irvakillõ Rõu
2. paljastatud, irevil Seda öeldakse irvambaks, kes ühte lugu itsitab naerda ambad irvakile Trm; [hambad naerust] irvakille või iitsakille Lai; seisab `ammad irevil ~ hrl irvakille Plt
Vrd irakile, irrakili, hirvakalla, irvakeli, irvakil, irvakili, irvaksile, hirvalla, irvi
irvakili irvakili Jäm Kaa Muh SJn
1. poollahti, paokil(e) Suu irvakili Jäm; Tõsta kerstukaas irvakili Kaa; [seeliku] kiilkoti auk `lahti ‑ ‑ nööbid irevili ~ irvakili ~ irvile Muh; jäta uks vähä irvakili `saunas on pala SJn
2. paljaks, irevile Koer ajas ambad irvakili Kaa
Vrd irvakile
isisema isisema Sa Mar Ksesisisema; susisema tuline kivi isiseb Jäm; sa nii vihane üsna isised; süĺg isiseb palava raava pεεl Khk; ta (angerjas) lähäb kerase `pöösa, isiseb Pha; isises midagid abenase; ahju kivid isisesid vähä Vll
iste|pakk iste- Jäm Trv, ‑õ- Se Istepakk pliida ees oli ka raiepakuks Jäm; istepaku pääl istutass Trv iste|pink iste- spor S L HaLä, Koe Kod(isse‑) Plt KJn spor M T, `i- spor R, Nis Jür VMr VJg Trm Kod KJn; istõ- Võn V(`i- Plv Räp Se); este-, `e- Mar iste, pink (hrl mitmesuguste esemete osana) Nii kena pisike iste pink oli `tehtud Pöi; olga istepink koa, et peal `sündis aga rabada Muh; Pääle sängide oli toas istepink ja rend Phl; kus inimene perseli peal oo, see on `este penk Mar a. (kangastelgedel) R Krj Muh Käi spor L KPõ I, KJn Krk spor T, V Ies on `istepenk, `iste`pengil saab `istuda kudumise ajal Lüg; Mõne teĺledel `oĺli i̬i̬s ka aluspenk ja istepenk `oĺli pulgade pääl `lahti, aga mõned `oĺlid nõnda `tehtu, et istepenk käis ka küĺledest läbi; Esimeste sammaste vahel on rindpu̬u̬m ja istepenk Hää; `Istepingi otsad ulatavad `kanga lohude `aukudest läbi ja lüiakse veel kiil ette, et `istepink `ästi paigal seisaks Jür; issepink ~ isselaud Kod; siss sai `kraasituss tellete küĺlen ‑ ‑ istepengi `külge köideti [vill] `kińni Kam; võtaʔ ne hoiʔ, vii istõpingi pääle Har b. (paadis) Kuu Mar Tõs Kod Ran Räp Se ja siis [pannakse] piida laud, mis on `istepink Kuu; lootsiku istepink Mar; iste pengi lat́t ~ piida lat́t ~ võõp lat́t Tõs; suurel `vennel [on] kolm `pinki `sõude pink, istepink, purjepink; issepingi all [kaarel] ei õle `jatku Kod c. (muud) Istepinki saab sinna (teat tüüpi vankrile) pεεle äraldi panna see aa seljatoega Emm; Katusse`lü̬ü̬jä istepeńk Rõn Vrd istumise-, istu|pink iste|pukk istepukk Vig KJn iste a. heinaniidumasinal – Vig b. vankril – KJn iste|puu iste- KJn, `i- Plt(kangastelgedel) kus kuduja pial `istus, see oli `iste puu. `istepuu oli teĺje `laiuselt, seest poolt vähä õõnes, või kõverik, tagast poolt `sirge Plt
istuma `istuma R(‑ie Lüg; imps `issu- Lüg Jõh eP) (‑o‑), `istma Vig(`isma) Han Var Mih Tõs Vil eL(‑e M; ‑št- Lei; ‑he Lut), (ma) istu(n) (‑o‑), (ma) `istun R; `isma, (ma) isson, ‑u- Kod; `estoma (‑u‑), (ma) eston (‑u‑) LäLo Kul; `jõstma, (ma) jõstu Khn
1. istuma a. istuvas asendis olema, istuvat asendit võtma `istu ja `puhka `jalgu Kuu; `kirve tera on paks, `istu kas `kaksite `selgä; akka `istuma; vähä `aiga lähän `vuodes `pitkäle, siis tulen `jälle `istumaie; `Lauva `nurgal ei tõhi `istuda ega süva – jääb vanast `tütrikust Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas; `istuti `lauda Vai; jalg sureb `istudes εε; istud sa meitel ka (öeld külalisele istet pakkudes) Khk; Kui [hunt] karja lisidale tuli siis `istus maha Krj; `istusid [seeliku] kurrud ää, siis ta‿s ole kena mitte, `pulmas tohigid `istu; neitsit istub mäel, neli `põlle ööl (vööl) = `veski Muh; Esteks istu maha, lase suur rutt üle minna (öeld kiirustajale); Poiss äi istu, tahab veel püsut kasvada Emm; [luik] pidi just nende [peibutus] koeude `seĺtsi `istuma vöi kukkuma Noa; tetr estob `mändis; eso `otsas `estomast Rid; kahepoolega kiik `senna läks kaks kolm inimest `peäle `istuda Mär; `lõuka paaś oli, seäl peäl `istsid Vig; Jõstu kua, muedu viid mede lastõ unõ ää (öeld kiirustavale külalisele); Varõs jõstn ~ `jõstun tillegrami pośti `otsõs; Lapsõd piäväd `mõistma lugõda, kui võevad süemä `aegõs lava `iäres `jõstu Khn; me `iśsime sauna põrmandul Saa; [kangaspuude] istelaud on, kus pial saab istutud Ris; Ei ma `korja veel ää [kangast pleekimast], istun ise vähe `aega üleval [ja valvan] Amb; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `naisi `iśsi rõõgu juuren; kos kasvavad `kapsad, nagu naesed issovad Kod; `istsin obesal `säĺgä Vil; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse; perse vajob ärä `istun Hls; õõd́sin tüdriku `isteve tule `vi̬i̬rde Hel; kui na tennuva tuld, siss soe `istnuva `kaugembale Ran; kos illuss aĺlass muru, sääl sai istutuss; `istke pengi pääle; vanast es tohi paari`rahva sängiveere pääle `istugi; üitskõrd siist `kukru takst nakass nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu; esi nii pikk `pisti, kui peni `istu ja temä tahab ka vi̬i̬l `istu (öeld lapsele, kui ta söögilauas istuda tahtis) Nõo; t́siga `iste ja `rü̬ü̬ḱe, söögi mano tulla es saa; tu̬u̬ kerk `istu Võn; `istsevä mitu mi̬i̬st rinnu üte keŕgu pääl Kam; sul kleit́ om `istõn `ḱortsu lännüʔ Kan; `rõiva om `ḱortsu istutu; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ (istukil olla) Krl; Istuʔ `saiba `otsa kõ̭gõ uma võĺsiga (mine seenele) Rõu; är `istku‿i˽`taaha, peräkõrd jäät `suikma Plv; kae˽no süvveh ja `istuh tah ma `vässü nii ärʔ; lina ülnüʔ et kül˽minno leebitäss ja laabitass, `sõ̭sski ma istu `mõŕsa pää pääl (tanu on linasest riidest); üt́s näḱkü lavva otsah `istuv Vas; istu `tu̬u̬li; ku t́säika koh istusõʔ, siss sääl om kalla gaʔ; mi olõ parh·illa kõ̭iḱ `istuh (istukil, istumas); olt sa kaaleśänd mullõ, istut kõ̭õ̭ kaala pääl (oled koormaks või tüliks) Se; istutav ~ ištutav peńk (istepink) Lei; Istu sa ka istmahe; tsõ̭gand kulla siäh istuss = `katla; `veŕtinaga prääditäss, `kuut́slikeist kistäss, istutass `puukõsõlõ `pääle Lut; üles istuma istukile tõusma temä `olli sängin pikäli, ja `iste iluste üless Puh; nigu [nõid] är˽kai, nii `vankrin joba `istunu üless [lamav haige] Krl; ta‿m sängün jo üless `istunu Har|| (võrdlustes) `Istub `nindagu `pulma tola Kuu; vähäse juttuga inimine, `istub ku `nunna `nurgas; mis sa `istud nagu nui `nurgas (ei seltsi teistega) Lüg; `Istusin nigu tuliste sütte pial (olin rahutu) IisR; Istub kut kinninaelutud (ei viitsi liikuda ega tööd teha) Pha; `justku `nõelde `otsas estob (on rahutu) Rid; istub nago nońn (vaikselt) Mar; istub `nurkes nagu nui, ei tee egä reägi koa kedägi Juu; istub nagu va kütüss (laiutades) Trv; minijäss istub nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä; poesi `isteva nigu käo kapi pääl; ja siss ollu koolin, ja `istnu ku nui Nõo; vana suuŕ kana istuss ku kütüss pesä pääl; istuss ku vana nui, `mitte heĺlö `vasta ei ti̬i̬ʔ Kan; sa istut niu vana nuhi nulgan Har; tu̬u̬ lää es kohegiʔ, `istõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas; Istuss ku künä (tüsedast, lohakast naisest); Istuss ku muuk nukah (tegevusetult kodus) Räp; `istõm kui kaśs vakah: `kõ̭ikõ oĺl [küllalt] Lut b. sõidukis(se) istuma Küttejõust `istuta kõhe `massina `pääle Lüg; rong tuli Tapa poolt ja sis, `istusime `piale Pee; istin obuse piale (rekke) ja käisin `liugumas Iis; meie iśsimä oudu `piäle; nii kui provva. ukse alt issub obesele (sõidukisse), ja ukse `alla sõedab; edemält pruut́ ei `isnud peiu piäl (peiuga samas sõidukis) Kod; temä iśts `saani Hls; ku es mahu `saani `istma, siss läits üits saestass `taade kannuste pääle; poiss `iste [jalg]rattale `säĺgä; istu rongi pääle ja sõeda meele (meile) Nõo; `istnuva `pääle (saani) ja `sõitnuva tüki maad edesi Ote; jah kõ̭iḱ istusõ˽seo vana ri̬i̬ pääle, ei jääʔ `üt́segi `istmaldaʔ Urv; puśsilõ istu˽pääleʔ ‑ ‑ ja olõdõgi˽kotoh; siss `istõʔ mõlõba˽rat́tillõ (vankrisse) Vas; a ruih um, miä üt́s inemine istuss siäh, a luod́sikul või `istuʔ kümme Lut c. tr ennustamiseks rukkivihul istuma kui õli [rukkilõikuse] lõpp, siis `istuti `pässi `vihku ‑ ‑ `istusivad igä üks oma `viimäse vihu `pääle ja `istusivad ja `uotasivad midä `neie vihu `alle tuleb; `istuti `ämmä `vihku, `ämmä vihk õli `perse all Lüg
2. (otsesemalt või kaudsemalt) istumisega seotud olukorras või tegevuses olema a. pikemat aega mingis kohas või olukorras viibima; aega kulutama, jõude olema nüüd on tükk `õhtat jo `issutu; `Istub sõrm suus, `pöial `perses (istub jõude) Lüg; jo tä kuus talvet ikka sεεl ää `istund (koolis käinud) Khk; [talvel karu] istub oma `koopas ja imeb käppa Krj; Inimene istub päeva `otsa külas, `asja ees teist taga Pöi; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; kaks kuud `istsi `aigemaeas Tõs; `Jõśsimõ `sõprõga eele `õhta `kõrtsis Khn; istub aga voki ees (ketrab) alati Juu; `istusin kõige selle `õńtsa aa tuas kohe Kad; `iśsi lapse all (tegeles ainult lapsega) ja `maatas lass Kod; Ia istje oleme (mitu aastat samas kohas teenima) Krk; esi ütsindä istub oma nukan, serände `uḿne inimene; mia nooren es kärsi `istma konagi, nüid ole paegal; noh, vai miä jää latse `alla `istma, mia teeni iki edesi Ran; kona mina sedäsi `aiga saa `istu ja raamatit lugeda; sinul kotun looma ja sina istut `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; pirru pilak `oĺle keset tarrõ, siss naaśe `istõ˽voḱkega `ümbre Võn; kas ta enämb `kuhtuhäŕr ei olõ, ta‿m jo oma ao välläʔ `istunu Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ, ja ajava õdagudi jutta Vas; `täämbä ei olõ tü̬ü̬d, nüüd `muutku istu Räp; timä kõ̭õ̭ istuss, viisi‿i tü̬ü̬d tetäʔ Se b. intr, tr ühiselt aega veetma või käsitööd tegema puhet `istuma (videvikku pidama) Kuu; ämärikkul `istusivad `muidu, kui `talgud õlivad, siis `ketrati Jõh; tule `meile `ilda `istuma ämärigo ajal Vai; [õhtul] minnasse korraks `teisse perese külatsema, ämariku `istuma Khk; lähme `vastlaba `öhta üles ‑ ‑ `istuma, sääl oli `vardakudumist, sääl `laulti ja sääl mäŋŋeti `pilli ja sääl tansiti Mus; keisid `teises peres ka ülal `istumas. ikka oma tööd tegid Kaa; Tüdrikud `jõstvad üläl ning kuduvad `vardu; kui juagupipää tuli, siis akkasime üläl `jõstma; `piäle jõolu, siis akati `jälle `jõstma, siis jõstuti sõnis (paastuni) `jälle üläl egä pühäbä `õhta ning neĺläbä `õhta Khn; `iśtja tulõva, nädälist aost `tu̬u̬di `tüt́rigu `istma [enne kevadpaastu] Se; `tütregu `ütleseʔ üt́stõsõlõ: sõsarõkõnõ tulõʔ mi poolõ `istma ~ `istmalõ (appi veimevakka tegema) Lut c. vangis olema, karistust kandma siel (kohtus) olis meid kohe `istuma `pandud Kuu; Kel on `kuklas kaks `püörändast ‑ ‑ sie `istub, süöb `vaŋŋi`leibä Lüg; siis tä istub `kinni kui tä oma `rahvi istub Khk; `Istus oma karistuse ää Pöi; neid oo küll, kis elma `süitä oo `kinni `estund Mar; mies läks pogrise `istuma Kos; `istus viis `oastat `türmis JMd; `istus iel`uurimise all JJn; `kińni `isnud on mõlemad Kod; kui si̬i̬ aeg neil sai ärä istutud ‑ ‑ tuĺlid nemäd `vällä (vanglast( Vil; mina pidi kat́s `aastet `kinne `istma Hel; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub Nõo; mu˽veli lät́s kah vańgi`toŕni `õigust `istma Har; vańg oĺl uma ao kińni `istnuʔ Rõu d. van tallu majutatud olema – Hel Har Rõu Plv ku es ole sõda, ku na (soldatid) `isteve, siss saadeti na `kreisi `mü̬ü̬dä laḱka Hel; Lõpupoolõ määräti Poolamaalõ `istma peremeeste manuʔ [soldatid]; vanaesä üteĺ et Tüŕgi sõa `aigu `oĺli soldani˽siihn `istman Har; `soldańni oĺliva `istmah talosit pite Plv e. klassikursust või õppeülesandeid kordama `toisess `klassiss oli [poiss] `jälle `istuma jäänd Kuu; Sie `istub jo `kolmat `aastat ühes `klassis IisR; Tei poiss jähi jälle istuma Käi; Kui `koolis ei viisi õppi, sis tuleb `istuma jääda Tor; sie jäi `õhta `istuma ~ jäi `kińni [pärast tunde koolis] Kei; ei sua `eksamid `väĺla, jäi `istuma teisest `aastast Kad; ta jäi `istma [samasse klassi] Krl f. (mune) hauduma kas one mõni kana `isman Kod; kolm nädälit piap kana munade pääl `istma Puh; pańni kana `istma Se; Kui noorõ kuuga kana istma Lutpanõt, saavaʔkikkaʔ g. vanatüdrukuks jääma Ku tüdrek mehele ei saa, sis üeldase, et jääb `istuma Tor
3. istumist meenutavas asendis olema (elututest objektidest) a. asuma, paiknema; (omale kohale) kinnituma `Istub `mustass `auguss, odad `väljä on päält punane, `leikad `katki on siest `valge = redis; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda; `Istub `nindagu tädi süles (öeld, kui mingi asi sobib omale kohale) Kuu; `riisusimma `einad `ninda kahep̀uold kokku ‑ ‑ sene `riaga `läksima `alle, taga ku titted `saadud puha `istusivad; ku oli kaks ehk kolm [linaseemne] `purna, siis `istusivad `niigu mehed rias VNg; `Istub ku sadul sea seljas (ei sobi üldse) IisR; [õllenõus] paks `valge juuk, käim on ta ära `klaarind, siis ta sönna ala `istund (settinud) Jäm; `Valjala istub `Pöide `körvas Kaa; murispuu, kus paarid piäl istuvad Var; esimäsed rattad `tõusid üles [liiga taha tehtud koormal], tagass `ku̬u̬rem `lanksi maha, siis `ütlesid, joba `ku̬u̬rem issob Kod; [vesiveskil] Ennem kriimi kinni ei valatud, kui piĺl kindlalt `istuma jäi Trm; [pesemisel pandi] need (puunõud) põhjuli `istuma Äks; kos kiiss istup (asub) Ran b. vees asetsema või ujuma (laev); (põhjas) kinni olema, (põhja) kinni jääma `Lieted-`potskad ott vett täüs ‑ ‑ `istusid `ninda mere`pohjass kui `vergudki; `Julla `istus juo sügävämäl [vees] Kuu; `istub `keula `alle pitte (laev ujub, vöör madalamal kui ahter); sie `laiva `istu sügavas (ujub sügavalt vees); `laiva `istu `kümme `jalga maas ~ vies VNg; lae istub `kuivas; lae istub siis pailu maha kui täda laaditasse Khk; Ta (paat) istub nii madalalt vees Pöi; meremees `vaatab kuda paat istub Rid; laev istub, ta on tormist ranna `ääre liiva `sisse surutud Var; mitu `jalga [laev] laadungiga istub Hää; laev jäi `istuma (põhja kinni) Ris; sul om vene nii ku paŕv, istup ku pada vi̬i̬n; kiilukastist om nätä, ku sügävält ta (veesõiduk) sehen istup Ran; laiv istuss põrhõld kivi otsan Har c. (leotatud linapeosid, viljavihke, turbapätse) püsti kuivama panema mõni paneb `istuma [lina] pihud Lüg; linad olid `istumas Rid; piu `võetasse alt `lahti ja lüiasse `topsti `isma; siis `löödi piu `lahti ja istutedi maha; [turba] mättäd pannasse [kahekaupa] `istma. mättäd `istvad Vig; [lattidest suve]köögi `moodi või sedasi pannakse linad `istuma Pai; [oasarral] lat́id `pańdi `õkste `piale, ja `sinna vihud `piale `istuma Trm; kui [linad] oĺlid kõvas liust jäänd siis `istust nad `rohkem väĺlal SJn d. (kuu või päikese asendist) ku `päike vi̬i̬`pinda istub, siis on kell kaksteist Hää; kuu istub `õhtust (tõuseb hilja pärast täiskuud) Pee; kui kuu istub (on poolpüsti), siss tähendeb `aigust ja sula Hel; kuu luvvass `istuh (on loomise ajal vähe kallakil) Se e. kuskil olemas või juurdunud olema pää valutass, ma ei tijäʔ mis tallõ `sisse om `istnuʔ Kan; mul om nii suur valu, et turja pääl nigu istuss Krl
4. sobima, passima `istub iast nagu valatud (valmisrõivast) Jõh; Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm; See asi äi istu (pole õige), sii oo midagi keereldi; Uks istub täitsa tipp-topp Kaa; Sa maitsed ühte ja teist, toit ikka öieti äi istu Pha; sene rätsepa tehet asjad `istuvad küll Käi; rätsep `voatas ja `proovis, kudas pintsak istub Kos; tomat minule ei `istund (maitsenud) VMr; Mõ̭nõlõ poisilõ istuss taa piḱk hiuss periss `häste Rõu
iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo|| tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, ‑rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo|| jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel|| natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravik – Vig Vän spor Ha , MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks ‑ ‑ `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä
jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor , I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S K; d́agu g d́ao Lei 1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se|| pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se|| linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b. kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku ‑ ‑ see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp|| kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod|| kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c. millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d. töönorm, ‑määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e. (teat) aeg, ajavahemik, ‑periood; [kevade]‑poole, ‑poolne, ‑poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se|| um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas 2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad ‑ ‑ on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b. põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod|| olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c. olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]‑poolne, ‑võitu vagast jago inimine ‑ ‑ ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel ‑ ‑ olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se|| fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod 3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b. piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad 5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b. jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod|| jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu|| ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har
jahutama jahut|ama R eP Trv T Rõu Lut, ‑amma Lüg Har, ‑eme Hls Hel Krl(‑emmõ); ‑õme San; jahud- Rei; jahota|ma Rid Mar Vig Tõs Ris, ‑mma Lüg; `jahtama Kod; jah(h)utama Vas; jaahuta|mma Plv Räp Se(‑ma); d́autama Lei; jähu|tama ~ ‑dama Emm
1. jahtuda laskma, jahedaks tegema läksi `öue tuule käde jahutama Pha; virre soab ää jahutud ja päŕm `sisse `pandud Rap; ni̬i̬d puud põlevad kava, `jahtavad ahaju ärä Kod; oli ahi käre, siis `kaśtsime ahju `luuda vette ja jahutasime `ahju Pal; mine jahudõ opõń ärʔ Krl; `piimä jahutamma Har|| tiä suurt suavad ühti, aga jahutamõ `nuõta korraks (hea õnne peale tehtud noodaveost) Khn|| fig ma‿le mitukõrd ütelnu et, paranda mu küĺlealutse kot́t, aga ei midägi, `paĺlald suu jahutamine Nõo; misa aśanda umma `hõngu jahutat (mis sa asjata sõnu raiskad), ega taat `kiäki ei `kullõʔ Har Vrd jahendama, jahutõllõma, jähütämä
2. fig [meelt, viha, tuska jne] lahutama, tugevust vähendama (tunnetest) lähän ka lõbustamma ja `vahtima, `tuska jahotamma Lüg; läks `körtsi viha jahutama Khk; jahuta oma mielt vähä, sa oled täna täis JMd; kelle sa kõneletegi ja jahutat ennäst Rõn; mä lää `väĺlä mi̬i̬lt jaahutamma, saa mi̬i̬ĺ paremb Räp
jaksama `jaksa|ma, jaksata spor K, I M TLä spor, u V(`jaaksa|mma, ‑da Har); ‑da R, ? Tor, ? JMd, ? Iis([ma] jaksan); `jäksa|ma, jäksata S(spor da-inf ‑da) K a. (füüsiliselt) suutma, võimeline olema `Ennemb `jaksasid üle obose üppädä, nüid ei `astu üle õle`kõrregi Lüg; kesk`õhtat võttab, ei `jaksa `ilma `õlla Jõh; Tä tieb nagu jõud `jäksab Han; mina ei jäksand kohut `käia nendega; ega suo siis iad puud `jäksa kasvatata Amb; `ańtsin obuselle `leiba siis akkas `jäksama Ann; ei `jäksand `niita, käed kukkusivad kohe `kõrva Kad; kui akkasin `jäksama, akkasin `käima meeste juures `okse põletamas VJg; miu jõud ei `jaksa sedä Krk; ma‿le väsinu, ma‿i `jaksa minnä Nõo; kas sul joud jaaksass üte suvõga elu`maia vaĺmiss tetäʔ Har|| mõistma – Khn b. varanduslikult, materiaalselt võimeline olema ehk `jaksamo vähä `aavalde `protsenti `maksa Vai; `jäksab oma `lapsi kualitata VJg Vrd jõksama
jaksu, jaksu|s, jaksu|sse jaksu(sse) [panema]; jaksus [olema] võrguainade valesti ühendamine (eelmise võrgu ülemine pael seotakse järgmise võrgu alumise paela külge) – Kuu Hlj Valada sa poiss et vade `ainu `jaksusse ei pane; Harver̀gu `ainad `jääned `jaksu, nüd o `lasses `oite hädä Kuu|| fig pahuksisse [minema]; pahuksis [olema] Nie on `sengä `jaksus, `sendä ei `räägi `toine `toisega; Mei `saimme vähä `jaksu Kuu
jala|täis 1. samm; sammuvõrd; jalatalla suurune [maa]; jalalaba pikkus; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte tie väga sant, ei saa jala täit `sõitada Lüg; siä‿t tohi jala täid `meile `tulla Vai; pole jala täit `tühja maad änam Khk; tä ikke asjaks koa juba, lühendab ikke so jalatäied ää juba Mar; `kirkus ei oln mette üks jalatäis `ruumi Ris; löhendasid mo `sammusi koa, mo jala`täisi Juu; ei lähä mitte jalatäit VJg; ike õlin `kärme ja `krõksjas, ma enese jala`täisi ei pannud `kaĺliss Kod; oss mul ollu üits jala täüs `maadigi; ei jõvva jala täüt ääp `astu edesi Krk; vanõmbat inimesed mõõdiva [päikese] `varju, et mitu jalatäit ta om. seda`viisi `kaeti kellä `aiga; piḱemb inimene, jalatäis kah piḱemb Ran; ei olõʔ jala täüt maad Plv; [laps] jalatävve võtt tagasi vanal inemisõl Se|| fig ta (laps) ike jalatäiess mul, õiendab `mitmed aśjad ärä Kod|| [hobuse] jala täis [naelu] kogus, mis on vajalik hobuse ühe jala rautamiseks, 8 naela mõni võttab jala `täie `naulu, mõni kahe jala `täie. igas jalas käib kaheksa `naula Lüg
2. reha ja jala abil kokkuvõetud kogus (kuiva) heina, lõigatud vilja, reha-, hangu-, sületäis puar kolm pihutäit [rukist] sai kokku korjatud ja `kinni `seotud, sie oli jalatäis; paar jalatäit, siis oli mul [rukki] vihk `vaĺmis VMr; eśti oli pihutäis, siis jalatäis, siis vihk Sim; suivili oĺli, mõni `ütles `parmad. jalabäl `aeti rihaga kokku, jalatäis ja SJn; niidetu aena võtat jala`täide ~ jala`täisi kokku, siss panet unikude Nõo; rondist `võeti [hein] jalatävve `viisi, `pańti rukka; rihatäis vai jalatäis, tu̬u̬ om üt́s, rihaga `võeti kokku jala `pääle; rehe rihaga `võeti [vilja] kaar kokku, pää ütele poole, tüve ütele poole, mitu jalatäit `pańti kokku puutävves sis `viidi rõogu manu Kam; Sõ̭ss `võet́eva linaʔ rehhiga jalatäüte üles ja köödete kuppo Räp; jala`t́äüsi om hüä `kuurmahe ja `sarda `pandaʔ; tulgõ teḱke jala`t́äüsi Se Vrd jalaline, jalandane, jalandus, jalantäis jala|töö (põllu)töö, mille juures hobust ei vajata aena tü̬ü̬, rüä `lõikuss olli inimeste jala tü̬ü̬ Hel jala|tüvik [lamba] jalgadelt ja kõhu alt pöetud vill kige perän kõtualutse. jalust pöäd kah kige perän. ni̬i̬ om kige alama villada, õigats jalatüviku pügi Trv; jalatüvigu ja kõtualutse `panti esi`paika, saa tekiss tetä või obese `rõõvas Krk jala|vaev toiming v töö, jalakäimine; selle eest saadav hüvitus, vaevatasu midä tämä sab jala`vaiva iest, `kiese tämäle `maksab jala`vaivad `vällä Lüg; ma maksa `soole jäla`vaeva kaa kut lehed Emm; mis sa sis jala`vaeva tahad selle reisu eest Kse; jala vaev tahab vaeva tasu Hää; jumal tasugu `sulle jala`vaeva Juu; kes [kohtus] `süidläsess jäeb, si̬i̬ maksab jalavaevad Kod; kui ta annab `sulle ea jalavaeva, siis mine Pil; vähente ärä miu jala vaev, käü ärä miu i̬i̬st Krk; paremb jalavaiv ku väevaiv Ran; `śaksi manh [teenides] om jala`vaiva ei olõ väe`vaiva Har; seo um su jalavaiv, ole rahu taa samagaʔ; külʔ ma taso ilosahe sullõ jalavaiva Plv; innebä jala`vaiva kui sälä`vaiva Se Vrd jala|tasu, ‑võlg jala|vaim hobuseta mõisateomees – Jäm Khk jala|vari jalanõu Puu`kinged ‑ ‑ olid mittugi `aestat juo jala`varjujeks Kuu; `pruudil ja peigmehel varastetti sis nied `saapad `jälle `vällä ja kõik jala`varjud ja `riided Jõh; üle päti ei ole `ükskid jalavari Muh; ei täna lähe kuhugi `paĺla jalaga, täna olgu iad jala varjud Tür; üle kõige põllumehe jalavari on pastel Koe; vanad sukad, eks näd ike jala varjoss õle Kod; na katik küll om, ma pane na `otsa vähä jala varjuss Krk; olõ õi jalavaŕoss midägi pannaʔ Rõu|| fig tieb jala`vaŕjude iest (ir teeb vähe) HljK Vrd jalakate jala|viisi vastava mõõdu järgi mois müis `palke, mis olid [7] `jalga pikad ja mis jala viisi `müidi Jõe jala|võlg [kohtus] tunnistajaks käinu vaevatasu ta on minule `võlga jala`võlga Ote Vrd jalavaev jala|vägi jalavägi ja `ratsavägi Lüg; teenib jalavää `polkus Khk; jalaväe soldatid Mar; `eśteks läks jala vägi, siis läks `ratsa vägi Jür; perüss püssümi̬i̬ss, tu̬u̬ oĺl jalavägi Räp jala|väsitaja Jalgsema küla elanike hüüdnimi – JJn
jalg jalgg jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme) I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka ‑ ‑ jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei|| labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad ‑ ‑ `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls|| neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul|| ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran|| (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh|| fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, ‑e, ‑t jalgadel(e, ‑t), püstiasendis(se, ‑t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se|| fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk|| taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis| [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr| Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp| Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg| Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig| (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk| (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage Räpmaaha panda | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR| (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv| (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai| (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai| vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut| Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg| Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh| Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi| lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää| valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk| kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran| Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har| meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas| Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp| Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm| Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda