[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit

elevil elevil Hlj Pha Emm Rei spor L, Nis Juu Kos Tür Kad Ksi Lai spor VlPõ M, h- Kuu/-ll/ Phl Räp; elebil Mar Vig(-bel) Aud Nis, -vel Khk LNg Han Var PJg Tor Juu Amb Tür Krk Urv Krl; jõlõvõl Khn
1. ärevil, kehkvel; (pool)ärkvel Sie o helevill ses `huusas, et `uota `siie tänä `peigu Kuu; Äi tεε kidast ta oodab, umigust saadik teina nii elevil et Emm; ma ei `jäängi magama, ma oli elevil Kse; koer on erevil, elevil `ootab PJg; kui inime päris ei maga, siss on ta elevil SJn; Vaade kui elevil om kusiratsiku, na iki `vihma `näeve Krk; une elevil une ootel, ärkvel ma ole mitu ööd oln une elevel Var; une elevil, ta ei saa `ü̬ü̬si magada Ksi
2. kohevil, üleval, laiali suled on pad́jas elevil Mär; eenä kaared oo vee peäl elebel Vig; villad o elevil; einad on vee sees elevil Kse; silgud `pańdi koa `vaotese `alla, mud́u olid nõnna elevel Juu; `juuksed on elevil Kad
3. võimuses, meelevallas; (millegagi) täidetud; (millestki) kantud silmad `veega elevel (pisaraist tulvil) Khk; `soone maa on alati vee elevel LNg; naeru elevil; riie puhas tuule elebil va vali tuul tõstab so sabrakod ülesse Mar; ein üsnä vee elebil, kui paelo sajab Vig; Katus oo tuuleelevil (tuules lipendamas) Han; võrgu kupp o na `kangeste vee elevel (pinnal) Var; sai raba `kaeba, maapind oli vee elevel, `õõtsus PJg; `juused tuule elevil ~ elebil. lehvivad `kangeste Nis; `aknad on kohe `kat́ki, tuba on tuule elevel Amb; Einamaa oli alles vee elevil, kui niitma akkasime KJn; `juśtku tuule elevel, tuult täus Krk; maja om tulõ helevil Räp
Vrd elevile, elevili, eleväl, eleväle, helevällä, erevil, älevil
4. suure leegiga tuluke paea all väga elebil Nis

looja2 `looja minema S Lä Tõs Tor Kei Juu Kos Ann Tür VJg Trm Lai; `luoja RId(-ua- Jõh) Ris HaId Amb JMd Kad Iis, `lu̬u̬ja Khn Saa ILõ Äks KJn M Ran Puh Rõn hv Se, `loo˛ea Mih Rap
1. loojuma päiv lääb `luoja, `päivä terä viel vähe punetab Lüg; `Päike on `kaunis madalal, et akkab `varsti `luaja menema Jõh; pääva `looja minnes veel `niitsid paju taga Ans; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; Kui `päike `looja `minnes `kangest punas, siis tuli tugevad tuult ja `tormi; pääva tõustes sai juba karjamale `mendud ja kui pää `looja läks, siis võis karjamalt `loomadega koduse `tulla Pöi; oome oo ea ilm, päe läks `selgest `looja Muh; `päike vaob `alla - - lähäb `looja Var; kui päe loo˛ea lähäb, siis mene neid [loomi] takka karjamaalt aeama `õhtu `iĺla Mih; Saõmõ parajuttõ enne päävä `lu̬u̬ja minemist õngõjaa `sisse Khn; päe lähab `lu̬u̬ja juba, akkab maha `vi̬i̬rme Saa; kui pää `loo˛ea läind oo, siss `algab eha`valge Rap; `päike läks kieva raua `karva `luoja, elekollakas, siis pidi ilus ilm tulema KuuK; `päike läheb `looja, aga `valged on veel, ega kuhe pime ei tule Ann; kui pääv lähäb pilve `alla `lu̬u̬ja, `üeldi, et `vihma tuleb, pääv lähäb vette `lu̬u̬ja Kod; peremis `lasken egä kõrd päeväge `rahva põllu pääld kodu tulla, enne ku päe `lu̬u̬ja lät́s; päev lähäb `varsti `lu̬u̬ja, ma taass iki `valge valuge kodu saada Hel; nii kui päiv `lu̬u̬ja läits, `laśti kari kodu Ran; õtak, ku päiv lätt `lu̬u̬ja Rõn Vrd loojadõ, loojalõ
2. fig a. (tukastamisest, une pealetulekust, magama jäämisest) Soh, lapse silm läks looja Kaa; Taal juba laua taga läksid silmad looja Pha; Silm akkas nõnda `looja vajuma; Lase silm `looja Pöi; Oleks sa tasa olnd, ma oleks korra silma `looja lasnd Rei b. (suremisest) Ta silmad läksid igavesti `looja Pöi; tämä silmäd one juba `lu̬u̬ja lähnud Kod