[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 189 artiklit, väljastan 100.

elutsama, elutsema elutsema (‑o-) spor eP(‑ä KJn; ‑sa- Kod), TLä, ‑e M San, ‑m(m)a RId, ‑õm(m)a hv V(‑e Krl)
1. (kuskil) elama Jättimä `kõige `nuorema [venna] kõhe isa kõha `päälä `sinne elotsemma Jõh; Kivi varede ja aide sihes nad (nirgid) elutsevad Krj; putermańn elutsede `laevõs Khn; kajakad elutsevad metsa `järvedes IisK; linna elu temale ei `meeldi ega tahnd sial elutseda elupäävad Lai; kos nirgi elutsevet sääl obese siginevet Hel; ei tiiä kos ta nüid piass elutsema Nõo; elotsõss ütte`viisi (käib tihti) sääl Plv Vrd elutama
2. elus olema; tegutsema, elumärke ilmutama ta elutseb alles, põle veel surnd `ühti Kse; ta (öökull) `ü̬ü̬si üksi elutseb, ei taa `päeba ei lähä kusagile Mih; kukeari ja `paldsam nemä `talve ei elutse Krk; na‿mma tuima naa jalaʔ, ega naa enämb ei elutsõʔ Har
3. teat tingimustes elama pian oma `eidega elotsemma - - `õlgu siis üvä ehk paha Lüg; kis vägä kõhna (vaene) one ja akab kõvima [siis] `ütleväd et, akab õege elutsama (jõukamaks minema); üks elutsab üväss, tõene elutsab alvass; `vaesel viisil elutsab egä pidi Kod; kuiss nu̬u̬ Juhań Mat́aga elutsõsõʔ Har
4. elatama; elatuma ma oli `kölblik veel, et ma ennast elutse Pha; sellegä meie elutsasimagi. `ulka `lapsi õli Kod
Vrd elutama
esi|mees 1. ülemus; juhataja a. kolhoosi esimees – spor üld `koluo·si vanemb ehk esimies ise läks `einamad `mõõtama Lüg; Oli korra sii esimees ka Pöi; läksid esimehega `väńti Kos; esimihel ka kolm `poiga ja naene ka `aige Rõn; nüüd sai meile küll hää esimiiss Krl b. (igasugune) juht, juhataja, vanem kubjas oli töö juhataja ehk esimees Vll; sii `õigeusu kirikus oo kiriku esimees se vanem Tõs; ned esimihed kis kihutasivad [1905. aastal] Pee; maakonna valitsuse isimi̬i̬s Krk; egän seĺtsin om iks üt́s esimi̬i̬ss Räp Vrd esimik
2. peigmehe või pruudi abiline; pulmategelane a. isamees – spor Sa peiu `söitas - - esmasse oomiku pruudi `järge jah. esimees `vööti ka `ulka ja; [laulatusele minekul] esimees ja ema läksid ede - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; `peimes käis `kosjas, siis oli esimes `seltsis Jaa b. pruudi (nais)saatja annete kogumisel – Krj c. eeslaulja (pulmas) ma olli esimees, ja teesed `laulsid takka järele Muh
esimeseks esimeseks Jäm Mus Vll Pöi Muh Mar Kir/‑ss/ Koe Pil, ‑is- Pöi Amb
1. esmalt; esimesena Esimiseks tagumise `järge oli [veski] kivi liivane, siis sai esimiseks ikka `ükski vakk looma `vilja ää `lastud Pöi; kare`pealne `külmab kõege esimeseks `kinni Muh; Siis `õmbles esimiseks uue masinaga minu isale ühed püksid Amb; oli ta `ulka `aega Siberis - - ja kohe esimeseks tuli `meile siis `siia Pil Vrd esimest, esimisest, esimäseks
2. esimest korda Noor oli, läksi esimeseks `kündma Mus; kui nad (mustlased) esimeseks tulid, me olime nönda `irmu täis Vll; Seal (kirikus) olid `öhte teist esimeseks näind Pöi Vrd esimest
etetse, etetsi etetsi Var(‑e) Tõs
1. (liikumisel) kaugemale ettepoole; pärisuunas tä nii vana, üsä kõveras - - ike lähäb `kapsides etetsi Var; aerud pannatse tolli`pulke vahele ja sõudasse etetsi; loksub etetsi ja takatsi Tõs
2. ajaliselt kaugemale, edaspidi(seks) tä lükkäb selle töö ikke etetsi Tõs
3. jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel põllud kõik `karges ja `kündmätä. nasama `lähtväd (inimesed elavad) lohja etetsi; nühä ja sahe aga `piäle etetse ja takatse Var; räägib etetsi takatsi. lorab mud́u `tühjä Tõs
4. saavutustelt kaugemale, paremuse poole vana pani esimest õlut teise `ulka. inimesed olid parajad (veidi purjus), aga siis töö läks etetsi Var; kujub `varda, aga etetsi ei soa; seavintse ei kasva etetsi, ikka kuevab `koomale Tõs
5. (suhtlemisel) ühelt teisele üks kuuleb, räägib teesele etetsi; tõbi või `aigus liigub koa - - akkab `külgi, liigub etetsi Tõs
Vrd edetsi
idanema idanema spor R(-mma), Jäm Khk spor L K I T V(-õm[m]a), -eme Krk(-m) San; idänema Kuu Mar Vig Juu, -e Hls, Kuu Juu Kod Nõo Rõu Räp Lut, -mmä Vai Rõu Se; idä- Lüg; idanama Kam; ipf (ta) idasi T V(osa vorme langeb kokku verbiga idame)
1. idanema, idu ajama `sieme idane üväst kui one `suoja kevade VNg; mitu terä on idänu Vai; sihantsed sandid odrad olid, et pooled es lehe idanema Khk; ristikeina seeme idanes `easte Tor; oleks mul idanend kartuleid, paneks maha [tühja vakku] JJn; rukkid läksivad akis mädanema ja idanema Kad; seeme on jalal, kui ta ju idaneb Trm; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka. kui tilk lü̬ü̬b `õtsa, idäneb - - mes kõhe põhõja vajovad, ei idäne Kod; idanemata said `kartulid maha `panna Pal; rügä om ärä idanu joba Krk; mul kurgi `samle sehen idänemän, nüid vaja maha panna. `väega ärä om idänenuva Nõo; ää seeme idanass `äste Kam; kardoka oĺli˽köögihn idänemäh Rõu; ińne `küĺbmiist pandass teräʔ `turbahe idänemmä; teräʔ idänese `turbah Se; `hernel um jalg peräh, ärʔ idäsi joʔ Lut|| fig no sie põld `arva äppardub. läheb ikke idanemma (abielurahvas saab ikka lapsi) Lüg Vrd idame, idenema, idetama, idunema1, idähhümä, iätämmä
2. tekkima; tärkama; arenema, edenema puu idaneb `siemest Lüg; püha`päivine tüö ei idäne üväst Vai; rohi akab idanema, [kuid] oras `tirkab Khk; vana kuju puu änäp ei idane Krk; [50 aastat tagasi] Kui sae idasive siiä San
3. pikkamööda toimuma a. vinduma, hõõguma tuli idaneb `samble sies; `mõisas põletetti süsi maa sies - - sääl all puud idanesivad ja said süsist Lüg; mädand puu idaneb (helendab) pimedas `nurkas Kse; sańdid puud tuli muud kui idaneb ei põle VJg; kas ahi läks kütte? – siäl tä idäneb Kod; laterna sehes oli lamp ja idanes põleda sial Äks; tuli om idanema nakanu, `varsti lääb suṕp `ki̬i̬mä Nõo b. (pikemat aega) püsima, kestma Sul aeva idäneb sie `ütlemine `hiŋŋe pääl, eks unesta ärä mes huon; Ei sa unesta ka kohe `millaski ärä, `aeva vade idäneb se `ammu`aigane viha Kuu c. naesel idanes si̬i̬ `aigus. natuke paremass sae. vald rohitsas Kod
higi igi g igi R(h- Kuu) Sa Muh Rei L K I M T Krl Rõu/h-/, ige Hi(h- Phl), ie Kuu(h-) Lei, i̬i̬ vanTLä V(h-; hii); kom `iega Mih
1. higinäärmete eritis, higi; higipisar Ei ole kui `aeva vade pühi higi, `ninda sidä `juokseb; higi vajub, `toine `touseb Kuu; sugad on igis VNg; Nägo `liemendab igist; tegi tüöd nda‿t igi pull õli `perses Lüg; Obose igi pane `viele ehk `õllele `ulka, võttab siest `lahti; Palav igi ajab üläs Jõh; äkine `aigus [võeti] vas(s)aku kainu alt igi, `aisti igi, sai `terveks Jäm; Eks nee suured kiviaiad ole keik rohkest igi-vaeva vettand Kaa; `kange igi `laskis perst maha Muh; hobune ösna topane higega Phl; võttis päris igile kohe Rid; et külmäd igid akkavad juba `keima [surma eel] Mar; see (särk) lähäb `ooste `iega kollasess Mih; minu igiga on need põllud kõik `kaetud ja kastetud Rap; ma juo tükk `aega `päikese kääst ää ja nüid alles tuleb igi `otsa Amb; nii pala, silma augud on igi täis JJn; kõhna inimese igi ei aese nõnna Kod; kui palavik, `antasse pärnaõie teed, siis läheb igisse Lai; pala nõnna, et igi otsa ees Plt; küll rühmib, nõnda et igi tilgub Pst; obese igi andass joodikul `sissi - - sõss lää viin tal `irmsess Krk; `amme kaaluss om igiga ärä mädänu. igi sü̬ü̬b kõik ärä Ran; ame om igiga ku̬u̬n, `aiseb igist; ku sa `kangede `peĺgät, siss tulep kah igi `väĺlä Nõo; Kae˽sääne rutt oĺl et es olõ `aigu hiḱi ka `pühkiʔ Urv; hikõ ju̬u̬śk suud `mü̬ü̬dä mahaʔ nigu `herneteŕri Har; ku hain um maahn ja, vihm tulõkil, siss võtat nii et higi `lindass Rõu; pu̬u̬ĺpühä `pańti `hammõ `korsna `taadõ vai müürü pääle `lämmähe et ta nigu hi̬i̬st vallalõ tuĺl Plv; tal tuĺl haĺl pääle, lännüʔ hikkõ Räp; `väega suurõ hi̬i̬-vaiva śeeh om tä Se Vrd ihe, higu1
2. (lamba) villarasv nüid o `lammad `paksu igi sui läbi täis Rid; saastane vill oo pesemata vill, kus `lamma igi sees ja `virtsa Aud Vrd ige3
3. (aknaklaasile, kirvele jne kogunenud) aur, niiskus ku `ammas jo vähe akka `uimendama [pannakse] raua igi `pääle (kirve kohal hoitakse niiskuse kogumiseks põlevat peergu) VNg; kui `külmast pudelid tuba `tuua, siis lähvad igiga kogu Khk; `aknad `joosvad igi (tuleb vihma) Mar; `veise röögatis. [kui] peerunua igi `piale `panna, kadus ää kua Tõs; kui külm kerves `tuatse äkki `su̬u̬ja `tarre, siis lü̬ü̬b üks igi kõrd `piäle. sedä tarvitatse rohoss `tõura rüägätuse ehk ohatuse `vassa Kod; ku `lämmi om, siss kivi aab igi `väĺlä; kirvess paestetass tuliveeren kuumass, siss tuleb igi `väĺlä, `kirve igi om sammasspoole rohi Nõo; akan om igiga Kam; [pudel] tu̬u̬ külmäst `tarrõ, sis `tõmbass kõ̭õ̭ hikkõ Se Vrd ige3, ihe
4. ihe, ihumispuru – Sa Muh Vig Kse Tõs Aud Trv Se kövasi igi Jäm; vahaluisk `tehti käia igist - - ning mee vahast - - igi `saadi mollist Khk; käia `peale tuleb igi Muh; kõbasi märg ja sis kulub, see o kõbasi igi Vig; kõbasil oo koa kueva ajaga igi kord peal Aud; taho higi Se
5. nõgi; (piibu-, korstna)pigi kui igi `koŕjus, `rait́sime sirbi õtsaga `siibri suane `puhtass. [kui vaheldumisi] soe ja külm, ravva küĺjess juakseb, one igi; `korsna igi one muss tökati `taoline, juakseb `alla talvel külmägä. suvel mette ei tule igi Kod; Põleti pabert `valge taldriku pääl ja tõmmati sedä `musta igi säält `pääle [sammaspoolele] Vil; piibu igi, si̬i̬ om paks, mis piibu sehen om Krk; peibu igi Lei
igra igra Kod; ikr, iger Võn
1. toit kalamarjast a. kaaviar – Kod Võn avi maŕjass `testi igrada. süädässe leevä piäl `tu̬u̬rvelt. tambitasse ja süädässe; riäbisse marjass tehässe igrada, `tu̬u̬rvelt peksetässe sualaga ärä, javetut pipart kua panevad; siia marjass tehässe kua igrada Kod b. kook (kalamarjast ja nisujahust) igra o kalamaŕjass sü̬ü̬k, kuagid Kod
2. hakklihatoit igrada tehässe sia karbonadiss, liha läbi masina, `su̬u̬la, pipart, `vürtsi `ulka, klopitasse, nõnna et vahul one - - süädässe `tu̬u̬rvelt leevägä Kod
hilbutama ilbutama Khk Juu Jür Koe VJg Trm KJn Ran Kam/‑mma/, ‑eme Hls Krk/‑m/ Krl; ilbotama Mar Ris, `ilbu- spor R(h- Kuu); hilbutamma spor VId
1. (põgusalt, siia-sinna) liigutama a. liputama, lehvitama; edvistades näitama, (riietega) eputama mis sa siis `ilbutad, kui sa ei `anna Hlj; `Ilbuta jah nüüd `uuves `kleidis IisR; tuul ilbotab peal taga (riidega) seal `vällis Ris; mis ta ilbutab ennast teeste ees Trm; ilbutab ennest, `näitäb oma `rõivit Ran; hilbutass `poissa man Plv Vrd elbutama b. hüpitama, mängitama mis sa ilbutad sest lapsest nii Koe; mis sa seda last nõnna ilbutad, oia ikke `vaikselt VJg
2. ilusasti riietama [lapsed] tal nõnda ilusti ärä ilbudet ‑ ‑ miul `ulka `latsi, kellest mea neid ilbute Krk; no tu̬u̬ om ennäst `säädnu, ilbutanu ennäst mineki `pääle Ran
3. (ringi) jooksma, lippama ilbutab küläs `ringi; poiss mis sa ilbutad mödä tuba Juu
4. hilbendama, lipendama kõ̭iḱ hilbutass ja halbutass (närus riietest) Se
ilma2 ilma Sa Muh Mar Juu Tür Koe Kod VlPõ eL, e- Vig, jõ- Khn, `i- Lüg Phl Lih Mih JMd JJn Koe VMr VJg Iis spor TaPõ, Krk Hel Ran
1. (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) ilmatu, (väga) suur, pikk jne; (väga) palju `Seiksed ilma kuuse jurakad Kaa; Loomadel olid sügise ilma väljad jäuks Pöi; [uss] `jüśku va ilma ohelik oli Juu; Tieb su `ilma imeks (pilkab) Koe; lasi ennast `ilma aa uodata VMr; `ilma `ulka `loomi Lai; ahul suur ilma lõbi sees Pil; [koer] lähäb ilma `aukmesega KJn; [ta] tegis ilma kommetit Hel; suur ilma kivi `oĺli nigu oone jälle Ran; ilmainemise kokku `aeduʔ Har b. (intensiteedisõnana) väga, tohutult sur ilma akkaja inimine pidi olema Khk; Meni tegi vahest mene va rapuka jalakast, saarest pani kölgud `sisse, `seike oli ilma imelise vali ise Kaa; ilmapärätu suur vesi Mar; `seuke suur `ilma pikk kuĺp Lih; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; `tütred õlid täl ilma ilosad Kod; teenib ilma `paĺlu raha; ilma vägevasti (väga hästi) käib `riides Plt; si (mees) `oĺli ennembide küll ilma kõva Ote; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd; ilma`vaenõ, olõ‿i ummi, ei `hõimu ei suku Lut c. päris, täiesti `ilma muidu `ante Phl; larib elma `tühjä Vig; tuleb `ilma esimist kõrd `meile Iis; sa elät uma tarõkõsõn ilmaüt́sindä Har; ilma `väega sü̬ü̬ Se
Vrd ilm4
2. palju, liiga mis neid (piimapütte) siis na `ilma oli Mih; egä ma kui `ilma ei ju̬u̬ Kod; `põhku viiäss `ilma `vällä säält Krk; Egass tu̬u̬d raha nii `ilma tal oleki Hel Vrd ilmad
ilmlemä `ilmlemä, nud-part ilmelnü van (ilmastiku käes) vedelema; ?hulpima toome tolle asja säält ärä, mis ta sääl `ilmlep. kui `olli nigu lake pääl vai tuule käen; kavva sa laset tol viĺläl sääl `ilmledä, joba `ulka `aigu maan laḱka ollu. ta küllänt joba ilmelnü; [hapupiimal] mõni piimä raasuke `ilmlep siin sisen Kam
imetama1 imetama VNg eP(‑d- Hi) Trv Rõn Lei, ‑ämä Kuu Khn Juu Kod KJn T, ‑äm(m)ä Lüg Vai V, ‑eme M(‑m) San, ‑emme, ‑õmõ Krl; tgn imetije Vll, ‑äijä Räp Seimeda andma või laskma siga imeta `porsaid VNg; laps sai imetettust; `viimasi `lapsi imetatti ikke `kauva; kui `lammas vahest ei võtt `tallekest omast, siis `käidi `tallekest imetämäs Lüg; ühekora `sakstel olid ammed, kis last imetasid Khk; Kõigi loomal on oma imetamisaeg, üks imetab vähem, teine kauam Pöi; imetaja inime tohi pahanda mette Muh; (mära) oo naa laeha. va `varsa imetand loom; niisaga kala peab olema imetaja kala Mar; laps on imetud JMd; kõege `rohkem lü̬ü̬b ru̬u̬ś imetäjänaesele rinna `sisse; kui ei õle imetäjäd naesserahvass [vaderiks], `paavad `suhkruvett [lapsele] Kod; ku [last] kolm suurt `ri̬i̬dit imedets, sellest kasvass nõid; `paĺle `pääge es tohi sannan last imete, pidi tanu pähän oleme; sannan panep [naine] imetamise aig viha pähe Krk; kolm risti`päivä imetädänä, siss saana latsest nõid Ran; ku `ulka `põrsit, siss imetädäss katen jaon Nõo; imetäjäʔ eläjäʔ, jäneśs ka imetäss ummõ `poigõ, linnuʔ nu̬u̬ʔ imetä ei Rõu; latsõ imetä(i)jäʔ (emad, ammed); tõõsõ päält imetäss last (rasedana imetab eelmist last) Se|| fig kis äb viitsi tööd teha, ühes kuhas küljeli maas ‑ ‑ [öeld] imedad `laiska Khk; Kas kassi imetad (küsitakse, kui nööbid on rinna eest lahti) Hää
hingus `ingu|s Kuu Vai spor eP(‑ńg- Lai), `(h)ingüss, -ńg- spor V, `inktu|s Hi(`h- Phl), `engu|s VNg Jõh Vai, ‑ss Trv Hls, `eńgu|ss Trv Puh Krl, `engü|ss Krk Har/‑ńg‑/, g ‑se; `eńguss- Kam; hingu|ss g ‑sõ Rõu; g `inguse Hel; `eńktus g ‑õ, ‑üs g ‑e, `entus Khn
1. hingamine seeme [juua] on naa suur kut ta öhe `inktusega joob; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldab pidevalt) Emm; ku `aige om, `engüss jääss vähepess Krk; `maalise [tulevad], ku maa `inguse kottal [magad] Hel
2. hingamis- või õhutamiskoht `hülge `hinktuse augud [jääs] Phl; suurõ allil põlõ nii paelu `entusi; Siis tuli vana suuraĺl `enktusõ `piäle `engämä Khn; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss, siss üteldäss: `eńguss mulk Kam
3. tuulevinu, ‑õhk kui on `vaikne, ja tuleb pisikene [tuul] `sinna `ulka, siis on tuule `ińgus Lai; tuulõ `hińgüst um veidü ei ajaʔ aganat `vällä Vas
4. puhkus, rahu sie läks `engusele vähäst ajast; oda omale vähä `aiga `enguse `aiga VNg; nii kava ma ole sii `ingusel Muh; koeril `engust ei ole, inimese käiva `raavi `mü̬ü̬dä Trv; `ankõʔ aholõ `hingüst: `pankõ `katla ala tuli Lut; hingusele minema fig 1. surema kaik on `ingusele mend, on ärä `surred Kuu; Läks varakuld ingusele (suri enneaegu) Emm; Inimene oo vana ‑ ‑ akkab `varsti `ingusel minema Han| lät́s joʔ igäveste `hingustõ Rõu; 2. tegutsemast, olemast lakkama Pailud talu kohjad oo `ingusel läin; Mõisad läksid kõik `ingusel Han Vrd hingüsevahe
5. söögivahe timä `tahtsõ üte `hingüsega taad rüä `olgõ ärä kündäʔ; kolʔ `hińgüst oĺl õks pikä pääväga tetäʔ. sügüse sai kat́s `hingüst enneda vällän hobõsõga tetäʔ; kellä `kümne `aigu nakati `lõunõ `hińgüst tegemä Har
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(‑ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(‑õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(‑ni, ‑õ|ni), g ‑se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g (d)se Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime ‑ ‑ pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se|| (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale ‑ ‑ et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
isegi, isegid isegi R(‑ki Jõe Kuu) Khk Pöi spor KPõ I, ‑d Khk Vll Muh, ‑ed Phl; isigi Mär Tor Hää Äks Ksi; üsigid SJn
1. (rõhulisena) niigi, selletagi, nagunii Pakku jah `saksa`lapsele `saia, sel isegi `perse iad ja paremad täis IisR; see võtab isegid `aega Muh; Rihituba `oĺli isigi soe ja pidid ikki `jõuga `vihtuma (rabama) ka Hää; ohu mõegad `tuorekad nied pane teiste `peale, `aedub seal isegi Jür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; suvel leib `kerkib isegi, ilma juurekakuta; isegi sae tagasi `tulla `ulka muad Kod; `mõiśtlik mõistab isigi, rumal katsub kääga Ksi
2. (rõhutuna) koguni, siiski, vastupidi ootustele siis isegi `Kolga `rannast oli `käüdüd siit `verku `ostamass; `piimä suppi `tehti ja. isegi hüä supp oli Kuu; `pulmad õlid vägä ilusad, isegi `manna suppi `eile `õhta `keideti Lüg; viimane rünne tainast raabiti `löimest kogu, isegid oli selle jäuks löime raap Khk; Ta ikka isegi mees et ta [raha] käde `andis Pöi; Kit́säŕakad oo õte sańdid linnud, viavad isigi kanapesadest munad ää Tor; isegi sina oled meile tuld JMd; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis ‑ ‑ se olgu isegi ia `niitja Lai
Vrd esigi, itseki
ise|paigas eraldi, lahus iga asi ise paigas Koe; elutuba on isipaegas KJn Vrd esipaigan, isepaikas ise|paika eraldi, lahku siis ma `niitsi villad isi `paika [vastavalt kvaliteedile] Hää; võt́ima kartulid, `veiksed ise`paika, suured ise`paika Kod; liust `võeti [linad] `väĺla, kui kiud isi`paika jäi SJn Vrd esipaika ise|paikas = isepaigas pole ma sεεl mette, ma ole ise `paikas Emm; igä üks eläb isi `paikas Juu; saun `oĺli iki ise`paikas i̬i̬mal [teistest hoonetest] Vil ise|pardad pl isi`pardad varad, liigparras – Ris ise|pasilas isekeskis `Vastamiste `aitasivad [mehed sepipajas] üksüht küll ‑ ‑Sepa asigi sie ei õld, kuda tegivad. Isepasilas siis leppiti kokku Jõh ise|pasilase, ise|pasilasi omapead `Lapsed `jäeti tuppa isepasilasi ~ ‑pasilase Lüg ise|pidi eraldi, lahus nopped kraasitasse isepidi, villad isepidi; isepidi kuevatatse nisud ja kaarad isepidi [kama tegemisel] Kod ise|päidi isemoodi Igäüks ise`päidi ribagille (igal omad soovid ja tavad) Kuu ise|päin üksipäinis elan siin isepäin Vai ise|päine ‑päine VMr Kad Trmisepäinis reie`pialsed [villad] `pańdi isepäine [lambaniitmisel] VMr; ta (maakaer) oli aruline, iga aru ise päine Trmise|päines ‑päines Hlj/‑`p‑/ Käi VJg, ‑be- Reiisepäinis `peksandused ‑ ‑ `aeti [põrandalt] `jälle ise`päines kokku Hlj; pahk `kasvab ka puu külje pεεl, puust isepäines Käi; ta käib isepäines ei topi teiste ligi VJg ise|päini ‑päini Jäm Khk PJg Amb Koe; ‑p̀äini Vll, ‑p̀äeni JMd; -`päini Hlj Lüg Vai Emm Rei/‑εi‑/ Var Aud Ris; ‑beni Kaaisepäinis `seljä `päälised `villad `panna ise `päini Lüg; olen keik aja siin ise`pεini, vahel kεib ka ikki öde vaadamas Rei; lapsed jäid isepäini koju PJg; paneb parema liha isep̀äeni JMd ise|päinis ‑päinis Khk Kaa Rei Mär Vig Jür JMd VJg Ksi KJn; -`pä(i)nis Mar; -`päinis R Emm Käi Ris KJn; ‑päenis Mar JJn Kod(‑ää‑) KJn; ‑bänis Kaa(‑e‑) Pöi Rei Phl/‑ε‑/ Juu JJneraldi, lahus; omaette Vade mes oli neh koverik [puu], sie läks ise`päinis `hunniku Kuu; Jüri õli ise`päinis (eraklik), kole tige Lüg; Vana on nii `kange, et vötab isebänis [kartuleid] Pöi; hobused `olled isebεnis ja `veiseloomad `olled ise Phl; `pańdi isipäinis `sööma, ei `lastud teeste `ulka Mär; aga tema ei `läindki teśte `juure, oli isepäenis JJn; `kü̬ü̬mned on isepäänis pandud Kod; kui viletsam ein `oĺli, siis niideti pü̬ü̬r`kaari, siis `oĺli igaüks isipäinis KJn Vrd esipäinis; ise|päine, ‑päines, ‑päini; itsepäinis ise|päinisse ‑päinisse Mär, ‑bän- Mar; ‑bänise Kaa Pöieraldi, lahku; omaette Köhualused villad nee `pandi ikka isebänise ka Kaa; [puder] nii kõbaks keedetud et iga tang lähäb isebänisse Mar; ta oiab na isipäinisse Mär
jaguma jagu|ma Kuu Kaa MMg hv Se; jägu- Sa Muh Mär Kjätkuma, piisama, kestma, täidima kui ikka neid odra`tangusi jägus, sai seda pudru keedetud kessiku ja `laupa `öhta Kaa; Loomad olid sügise kaua `väljas, sellepärast pöhk jägus koa Pöi; kas jägub `mulle laenata Jür; Sest jagub mulle kauaks KuuK; Kel jägus, see pani võid kua natuke `ulka Amb; puid on ike jägund seia moani Koe; ehk sul jägub `leiba `mullegi `anda Kad; kellele `kruńti sialt Tõrma külast ei enam jägund, sie pidi minema Rak Vrd jagutama
jalg jalgg jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme) I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka ‑ ‑ jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei|| labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad ‑ ‑ `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls|| neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul|| ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran|| (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh|| fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, ‑e, ‑t jalgadel(e, ‑t), püstiasendis(se, ‑t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se|| fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk|| taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis| [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr| Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp| Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg| Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig| (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk| (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage Räpmaaha panda | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR| (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv| (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai| (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai| vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut| Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg| Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh| Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi| lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää| valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk| kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran| Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har| meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas| Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp| Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm| Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst|| akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv| ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vaivi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m a jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl ‑ ‑ sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl|| (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp| Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har| Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo|| tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran|| jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i ‑ ‑ p e a s t e g a ‑ ‑ j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo| temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han|| Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman ‑ ‑ na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i‑j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s ‑ ‑ karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl|| käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr|| ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv| Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu| Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle ‑ ‑ oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo 2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar 3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk|| osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all ‑ ‑ vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut|| fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har|| katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod|| maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk|| ”pukkveski kere alumised teravad servad” pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse|| tamsa jalg (”5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni”); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu (”hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse”) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut|| siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp|| fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp|| pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm|| [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, ‑narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
joogi|kirn joogi kirn viliseb juba, läheb kibedas Var joogi|kraam igasugune jook sel `õige ia `kessel [kõht], nii pali `kraami `lõikab `sisse, `õlgu tämä siis `süögi kraam ehk `juogi kraam Lüg; pütükeste `panti iks joogikraaḿ, taar jah Rõu joogi|kruus väiksem jooginõu no juagi `kruuski one, koss sa ike ju̬u̬d, kui `kruusi ei õle Kod; joogi ruuś savist või potist Krk; joogi kruuś om kost juvvas San joogi|kruusikene dem < joogikruus õigõ vanast `oĺli˽kruusiʔ, `sääntse joogi kruusikõsõ, kõrva˽man ja San joogi|küna loomade jooginõu `luomal on `juogikünä, pane vesi `sisse, siis luom juob künäst Lüg; mõnel [loomal] võis `olla joogi küna ka Lai joogi|maja koht, kus juuakse; trahter vm `juogi majas ja `trahterittes õli `pillardi mäng Lüg; `trahtel on joogimaja Juu; `trah́teeri om liinan, konh joogimaja om Har joogi|maks kõrtsivõlg tämäl one juagi`maksu `maksa, võt́t raha `võlgu kõŕtsin Kod joogi|mees joodik `piśse kasuga mees oli, `kange joogimees Aud joogi|mold Joogi mold om seime otsa küllen, kos vesi sissä pandas; ja mõnikõrd lü̬ü̬b `lendvä lehmä läbi, üte kõrraga lehm `joogi molli man maan ja valmiss Nõo joogi|neel? viinahimu ta aa sedä joogi `ni̬i̬lu Krk joogi|nõu kapp oli kahe toobine ju̬u̬gi nõu PJg; sööginõud ja jooginõud peab iki olema Hää; kivist joogi nõu `väike om topsike suurepe om rüüsi Hls Vrd joogi|anum, ‑riist joogi|nälg janu mi̬i̬s oo viina ja juagi näĺjan; obene sei roho ärä, nüid ta one juagi näĺjän Kod; ullem äda on si̬i̬ joogi näĺg ku söögi näĺg Äks; ma ole joogi nällän San joogi|paik koht, kus juuakse kes käśk kõrtsina kõnõlde, joogipaigan jutustede rhvl San joogi|riist = jooginõu `enne muud `juogi `riista ei `õldki, õli tuop, `enne sedä õli viel kibene, puust `tehtud; `süögi `riistad, `juogi `riistad Lüg joogi|ruhi loomade jootmisküna ta om eläje joogiruuhv, taha valõti eläjeile vesi `sisse ja joodõti Har joogi|toop tua juagi tuap ära Iis joogi|tops joogi topsidest `juudass Hää joogi|vesi panin juagivede `ulka piimävett, one nagu apem, moeto one vesi imeline; aĺlika vesi `tu̬u̬di siält `sakselle juagi vesi Kod; `loomade joogivesi [oli] suve aeg väĺjas Lai; joogivesi olli egal pudelig sängu `päetsin Pst; naa toovavõ joogivii lättest San; tollõmatsõh pańgih om joogi vesi; pand `puhta joogivett ja and `valgõ häräle juvvaʔ - häŕg ei juuʔ Vas joogi|häda janu `Pu̬u̬lgad ‑ ‑ ei aja joogiäda ära Hää; süägi ädä kannatava `rohkem ku juagi ädä Kod; mull om `kange joogi ädä; nii suur joogi ädä `olli, et ratta `rü̬ü̬pest `jõie Nõo; ta om vaesõkõnõ joogihädän Har; kaiv tah samah ja inemine kannahtass joogihätä Vas Vrd joomahäda
joom2 joom g jooma eP(juo-, jua- K, ju̬u̬m g juama Kod; g juõma Khn); ju̬u̬m g jooma Kse Vig(ju̬u̬ma), Tõs KJn hv eL; juom g `juoma R 1. a. joomine meni loom on nii kasin joomaga Khk; ää tehk `liiga jooma ega söömaga Muh; `eńni pold ju `toopisi ega `kruusisi jooma jaoks Rid; tee jooma tassid Var; kibu oli kapa `moodi, kõrv peas, jooma tarvis ilusti vääĺa leigatud Amb b. viina-, õlle- jms joomine tama on iga `päivä `juoma imos Vai; ep saa joomast `lahti Khk; Jõulud olid `kallid pühad, sööma jooma pühad Pöi; Pillab kõik raha joomaga ää Han; jät́tis viina jooma maha Nis; seal `küinis pidi õllejoom ja tants olema Juu; õli kõhe juama ualest Iis; nüid läits jälle jooma‿päle Nõo; ega tiä siss ei sü̬ü̬ʔ, ku jooma pääl om Vas
2. hrl pl joodud, perekondlik pidu sai `pulmade pεεl, `joomade pεεl `kεidud teistega `seltsis Khk; kui meitel söömad-joomad oo, siis köevad meil Muh
3. jook Söömad joomad olid laua peal Pöi; linnasse jalad pannasse `lehmdele jooma `sisse Muh; ikka kali oli joomas, muud ei saandki `joodud Kir; panin vasikalle jahu `jouku juoma `sisse, on nagu tugevamb Kad; kure `maŕju `pańdi jooma `ulka Lai Vrd joomine, joomis
jopastama hrl part jopasta|nd Khk Muh/‑n/ Emm Hää Nis Juu Kos Koe VJg Trm; jop(p)asta- Hlj VNg Lüg Jõh Vai
1. (kergelt) purjus, nokastanud tämä on vähene joppastand VNg; ta on jopastand, `purjus täis Nis; nii jopastand `moodi, piä oemane ja Juu; pia täna jopastand `kangesti eele sai `viina `liiga `võetud Kos; jopastand mies Koe|| napakas, totakas `niisukese joppastand `asjaga sai akkama Lüg Vrd jupastanud
2. juhtuma, sattuma küll miä jopastin `juoma nüid; miä jopastin ka `toisi `ulka – jopastin `viina `saada Vai; Poisid aasid oravast taga. Viimaks omiti jopastas neil, said kiviga `pihta Hää
joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah ‑ ‑ tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se|| (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud
Juku 1. midä Juku õi opiʔ, tu̬u̬d Juhan õi mõistaʔ Rõu|| fig Juku poole saatma [raha] Trvmaha jooma, ära raiskama || surema Nendel kah aige põdes `ulka aiga, aga nüid oĺle ärä juku poole `lännu Nõo|| int oh sa juku Juu; kägu `õikab kua Jukuda, ike juku, kuku Kod
2. fig mitmesuguste ametimeeste v tarbeesemete nimetus a. Juku mäng [seltskondlik mäng, milles osalised kargavad] rinkis ümmer nägu ”Juku” Hääees tegi b. (?potisinise) värvi pott – Jäm Kär c. (piima)juku silindrikujuline plekist piimajahutamise nõu – Trm d. pilak see `üiti tule juku, kus peerg vahel kεis Kaa e. toobrijalas vuksi juku Var f. Kan[gastelgede riidepoomi edasikeeramiseks] õli üks `niske `ammastega, `pulgad õlivad säl sies, mõni `ütles et jukku Lüg
juuretis juuretis g ‑e Khk/-dis/ Vll Vig Amb Kad Trm Lai Trv/-ss/; ‑tes HJn Hel, g ‑tse Juu, ‑tese Pee Plt Puhkäärimis-, hapnemis- jm protsessi kiirendav alge: leivanõu kaabetest toores tainapätsike, mis jäetakse järgmiseks leivateoks; kuivanud tainas leivanõu küljes vahel pannasse levale juuredist sega, siis kut taa‿p lehe muidu `apnema Khk; kui leiva vesi `pańdi, `tehti [`kroape kakk] `kat́ki, siis oli apu juuretes sies HJn; kui `leiba `tehti, jäi tainast `aśtna `külge, `kuivas `sinna ära. juuretis `ańti `loomade kätte. aga mis `värske `taina ära kraabid, sellest teed juure kakku Lai; kui apatass `leibä sis pandas anumade juuretest `alla Puh|| tükike vana võid (võitegemisel) `pańdi koore `ulka võid. apu piim `pańdi rõesa `ulka. see on siis juuretese panemine Pee; Vrd juur1, juurets, juuretus, juuritus, juurutus
jõhvikas jõhvi|k(as) g ‑ka Sa(jöhvi-; ‑gas g ‑ga Khk) Muh(g ‑ki) L(g ‑ku LNg Rid, pl ‑gad, ‑gud Kir; jõhikas Vig, jõvikas Kir, jõhbikas Vig Mih? PJg) K(g ‑ki VJg; jöhvi- Ris) San Urv Krl? Rõu Se/‑kass/; jõhvi|k g ‑ku M(‑gu Krk, jõõvik Pst) Krl Plv, g ‑ke Ran, g ‑kõ Kan Urv; `jõhvik u Lüg IisR; jöhvi|k g ‑gu (‑ga) Jäm Khk Emm Käi Rei; `johvi|gas g ‑ka Kuu VNg; jõvi|k(as) g ‑ka (‑ke) Hlj Lüg Jõh IisR(juvi|kas), g ‑ka (‑ki) I; jovi|kas g ‑ka (‑ga) Hlj VNg; n, g jovika Vai(jovi|ke g ‑ge); (j)ehvi|k g ‑gu Krl, g ‑ka Har(g ‑kä, ‑gä), jeevikass Se
1. mari a. jõhvikas (Oxycoccus palustris) jovigad one appud. jovigud one siis üväd `süia kui inimene one `aige VNg; jõvikist `keidetasse `kisse·lli Lüg; jöhvikid saab sügise, neid on soode sehes, kibed apud punased marjad Krj; Näust punane kut jõhvikas Pöi; jõhbikad kasubõd ravas, need oo kõege ilisemad marjad Mih; [pandi] `köömneid ja `soola ja jõhvikaid ja sedavisi rohitseti neid [kapsaid] Ann; jõhvikad on kangeste `tõhstsad, kui aga natuke pane vie `ulka, kohe apud kui palju Kad|| (väliskohakäändeis) – eP, (sisekohakäändeis) – R lähen jõvike; tämä käis jõvikes; `lähmä nüüd jõviki Lüg; `käisin jõvikes Jõh; See läks täna rabase jõhvikale Pöi; lähme jõhvikile Muh; jõhbikuil sai `köia küll vihmaga Mih; `Pisses soos köisime enamiste jõhvikul Tõs; käisime jõhvikal Hää; ma lähen jõhvikalle ravasse Ann; lähme jõvikille ~ jõvikale; käisime jõvikul Iis|| fig Laps sööb jõhvikaid (öeld kui laps luksub) Kad b. sinikas ehvikä omma sinekatsõ, nuid ei või paĺlu süüäʔ, siss süa lätt halvass, siss nakat ossõndamma Har Vrd johvikas || fig hoop, löök – Khn
2. pl pruunikaspunased pärlid noorigu `ehte olli jõhviku. jämme ki̬i̬d́ ollu kige all, siss peenik ki̬i̬d́, elme ollu ja lõigu ja jõhviku Krk 3. a. aruhein jõhvik kõvebe kotuste pääl, kos einämaa kink, kuju põndak. jõhvikul kasvave `valgit nutte. maisemaa jõhvikul ei ole kedägi äidsend Krk b. jõhvhein eks si ole üks lahja ein, ega si kedagi ein ole, suur pikk jõhvikas, õre ja ‑ ‑ lahja looma toit Ksi; niit su̬u̬ veerest toda jõhviket Ran
4. talvike jõhvikõl ommaʔ jõhvaʔ korjatu `pessä Kan Vrd jõhvik-, jõhv|lind
5. ”jõhvnöörist silmus havi püüdmiseks” talvõl ei saaʔ jõhvikuga püüdäʔ Plv
6. ? liivkaer musta kirivese kaara, jõhvikus kutsuts, ni̬i̬ ei ole kellekide kaara. jõhviku om sihane soŕt, nevä lääve mõne maa pääl sihantses ärä Hls
7. jõhvik (lehmanimi) – Tor Saa Hel
jõudma `jõudma, (ei) jõva Pöi(jõua) Khn, (ta) jõuab, jõvab Muh, (ma) jõua(n) L(jõva van Tõs, jõvvan Hää Saa) K(jõvva Äks), I(jõõdan Kod, jõvva Pal), (ma) jõvva eL(`jõudme M San Krl; [ei] jõuaʔ Räp, jevva Se; `d́õudma, [ei] d́õuaʔ Lei); `jöud(a)ma, (ma) jöua (jöva, jööva) Sa Emm Käi; `jõudama, (ei) `jõua u Lüg Jõh 1. jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema a. (füüsiliselt) kui toŕm on, tulavad löhed jöge, mette ep jöva `vasta vöttada Mus; sa ikke ei jõua mu `vastu `eina niidetud Mar; tεmal abi ei ole, aga isi ei jõua `leiba `menna `tooma Han; kes inimeste suid jõuab `kińni `panna; ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutata VMr; kisendäs mes jõuś; keś si jõõdab ü̬ü̬d ärä magada Kod; ei või `rasked `aśja `süia, ei jõua ära `seedida Ksi; ei jõvva `tüüle `vastu Trv; na saeva `viina, nigu juvva `jõudseva Ran; kes näid näguli päeväkeisi jõvvap üless arvata! Kam; küll ta jõud ilman paĺlu pahvõrdada; kat́s obõst ollu i̬i̬n ja, nu̬u̬ ei olõ `jõudnu tu̬u̬d koolut provvat vidädä Urv; ega suvõ käve kaŕah niikavva kui `jõudma `naksi Räp; kõrdmago sääne, paĺlo kõrdu, keä `ju̬u̬dnu timä nii `hüästele puhastada Lut|| (loomadest, viljast, mullast) see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda Lih; üks kasuja loom, ta oo `väetimasse jäend, ei ole jõund oma kasu täis kasuda Mih; [õunapuul] kru̬u̬n on suuress kasund, tüve ei jõuva järele Vil b. (vaimselt, moraalselt) kärsima, maldama see‿b jöva midagid oma iŋŋe peel pidada, räägib keik `välja Khk; ma‿i jõvva üleommentset ärä `u̬u̬ta Krk; ai igävetse pikä joru ‑ ‑ es jõvva enämb ärä kullelda; toda ei jõvva ärä imestädä, et serände tark mi̬i̬s ja nii `ullu tükki ti̬i̬b Nõo; mina naarin, et ooh, mina jõvvan nüt sedä pidäda, mis teie siin nüt mulle `ütlede TMr c. (majanduslikult, rahaliselt) oma osa sai kätte. vend `kõrraga ei `jõudand `maksa. `pitka `pääle `maksas Lüg; kakskümmend kopiked sai `pääva, mis sa selle eest `jöutsid `tuua Pha; tüdar ei jõua mul paelu anda Hää; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; kaks obess ike jõõdab pidädä Kod; kudass ma jõvva üle talve pidäde, ni̬i̬ `ulka `lu̬u̬me Krk; egäl talul es ole aena `küini, kes jõus, tu tegi Ran; mõisnigu iks lassiva `juuri, ega talumehe ess jõvvava Kam; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah Plv d. (ajaliselt) Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha Lüg; natuse ajaga `jöudasid niipalju teha Khk; enne löunat ma‿b jöva üht `tulla Pha; `jõutsi `valgevarul `tööga vastale Pöi; millal siis jõvad, kui sedasi `aegamööda noogid Muh; tä jõuab oome küll `minna Kse; nii äkiline surm old, ei jõund `vuodissegi VMr; maa on plińk, ei ole veel jõud `kuivada Sim; tänä ei jõõda ärä tehä, jäeb `omsess Kod; kel vähämb `tü̬ü̬lisi, ess jõvvagi tetä su̬u̬ `aina Ran; me es jõvvame rügä ärä lõpetada, tõesess päeväss `jäie kah Nõo; näid es jõudaki üte talvõga ärʔ arriʔ Urv; Õtak tuĺl pääle, haud oĺl `kaivmataʔ, nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
2. tulema, saabuma a. (ajaliselt) en `jõudand `sinne senest ajast. jäin `kauvast Lüg; magamise aeg jövab käde Khk; jääd sa sönniks siia, kunni ma jöua `öhtaks tagatsi Jaa; öö `jõudis kätte juba Mar; ma jõuan küll rongi ajaks `jaama Mär; `jõutkem, `jõutkem jõulukesed, `nähkem, `nähkem näälikesed Hää; pühad jõuavad juba nii ligi, tulevad `varsti kätte Juu; `jöutsid üst koju, kui `vihma tuli nagu uavarrest JMd; kella kümnest peab Iisaku `jõudma Iis; vanad `laulsid et, jõuaks jõuaks jõuluke Lai; `õhta jõuab Plt; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; aig jõvvap kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; päiv nakas `lõunahe `jõudma Plv|| surm ei jöua `tulla Jäm; löuna‿p jöva millalgi `tulla, võtame kannatist ka Mus; ruki jõvab `peale [heinatööle] Muh; pääv ei jõua `otsa `saada Ris b. (kuhugi, ka järele, järgi, pärale jne) akkama juo `einä `tüöga järele `jõudama Lüg; kiri `jõudis mo kätte, siis oli illa juba Mar; `valge varul `jõudis isa kojo Mih; Ärg jõuab `sinnasamasse, kus jänes – pidulaua pääl saavad mõlemad kokku Hää; Juak oma agude tegemise jäŕjegä üsnä `kaugele `jõudnud Juu; `tehti ja `tehti, aga lõpule põle ikke `jõutud Amb; Aadu läind puest `väĺla ja jõud kuhe `uhke kõrtsu ette; ta oli tubli `leikaja, ei teised jõund järele VMr; jõusin asjaga tilale Iis; `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ei tassa `kõnden `kaugele jõvva Puh; masin jõus järjega joba Räesajagule Nõo; joba `mõtsa `jõuden lät́s vanaimä meist `harpu Kan; oĺl lubanu kiŕja `saata, ku tagasi jõud Vas|| selle lagund `vankriga sa `kuskisse minnä ei jõua Mar; `kiislaga ei jõvvaʔ kaugõmallõ kui üle katusõ kaedaʔ Räp|| ulatuma pole see `uudis münuni mette `jöudend Käi 3. a. edenema; tagajärjekalt midagi tegema Edasi ei `jõua piast ei `persest; Ei `jõua ei edasi ei tagasi IisR; Kes teeb, see jöuab, tee`käija pidagu löuad Jäm; kaksiti külimisega `jöudas küll änam, äga see pidi nii vaga ilm olema Khk; kui sa‿p tee, siis ep jõva koa Muh; laisk ei jõua `tööga Mär; esiti mul oli `toitu nii vähe, nüid on mul `kõike küll, olen edasi jõund Kos; tee on `tuhkjas ja `raske, vähe jõuad edasi Lai; kos ta käe `küĺge panep, si̬i̬ tü̬ü̬ jõvvap edesi Krk; `tü̬ü̬ga edesi ei `jõvva, tü̬ü̬ jääp kõ̭iḱ ripakeli Nõo|| edesi`jõudai (töökas) Hel b. (kellestki) mööda minema, kiirem olema, (kedagi) ennetama minä `jõudasin tämäst `einaga ette Lüg; siis sa just `jõudsid eest ää `mεnna Muh; si̬i̬ jõud ette oma `käimisege Krk; ma `jõosi enne tedä, ta jäi `veedike `kaugess Nõo; kelle siŕp si ette jõvvap, selle peigmis müt́si ostap rhvl TMr|| (kellast) kell käib ette, `jõuvab `rohkemb kui `õigus Lüg; mis kellu näidab ‑ ‑ kui pailu ta juba `jöudand on? Khk|| fig (enne pulmi lapse sünnist) Noortel oo ka nee asjad ede jöudand Kaa; Poeg `jöudis pulmadest ede Pöi c. fig liialdamisest, luiskamisest Ants oo seike mees, kes eese jutuga jövab pailu Kaa; `Sõuksi kuulu `asju‿p tea midagi, rahvas jõuab pailu Pöi; inimesed jõuavad paelu, ega maksa `kõiki tähele `panna JMd; muko `kuula kuda võĺsib ehk jõõdab; `tütred `latravad ja paĺju jõõdavad (on kergete elukommetega) Kod; jõuab oma jutuga KJn; inimeste jutu jõvvava paĺlu, ega si̬i̬ kõ̭ik `õige ei ole, mes kõneldass Nõo Vrd jõudeteme
jäle jäle Jõe Muh Emm Khn Saa Krk, g ‑da (‑) spor L K I; jäĺe g ‑dä T; n, g jäle hv Sa, Rei Trv Hls; n, g jälle Hel San V(jäĺle Rõu Räp, g jäĺedä Krl, jäĺle g jäleh[h]ä Lut; g jälehe Vas; transl jälehess Har; p jäle˛et Plv; p jälehet Se)
1. vastik, võigas, ilge; hirmus, kole, põlastusväärne; nurjatu tänavad olid vere`loikusid täis, mul oli nii jäle, ma mitu üöd ei magand koe Jõe; see‿o üks jäle töö see `tuhli mullutamine, sörmed kuluvad `viimaks εε Khk; oh sa jäle oma söömaga Tõs; va jäle luom (pej ka inimesest) Koe; jäleda südamega, kõva südamega inimene; jäleda tegudega Lai; mes‿sä seräst juttu aad, si‿m jäĺe `kuulda; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i aa nii jäĺedät `karmu Nõo; jälle ilm San; No `mürräs ja `kiusas, nigu jälle kullõldaʔ. Vana jälle inemisetüḱk Urv; pallapoolõ˽ja `ammõjakuʔ, nu̬u̬˽küll oĺli˽jälleʔ, ku ihu `küĺge lät́s, tu̬u̬ oĺl ku kraaśs õ̭nnõ Krl; tu̬u̬ oĺl kuradi jälle, tu̬u̬ `sõŕmi pääle˽`pesmine Rõu; marupini‿m `väegä jälle; jälle hais; tu nöörä `kaalapandmine om kõ̭kõ jälehhep [poomisel]; määne sa jälle ineminõ, sa olõ õi hüä Se|| halb, kuri umma˽`sääntseʔ `tihkõʔ, jälehhä hobõsõʔ, juvva‿i· `kińni võttaʔ; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse Lut|| s jälestus mul tuĺli jäle `pääle, kui `uśsi nägin Saa Vrd jõle
2. (intensiteedisõnana): a. a tohutu suur, kallis jne see oli jäle `tapmine, merest `lasti suuretükkidest; Eeriksaare mehed said jäled kalad merest Khk; vöttas jäled `inda Vll; neid ei `saaki `valla pedädä, nemä teevä jäĺedä kurja, söövä kõ̭ik aiast ärä Nõo b. adv üpris, väga, erakordselt uńt on jäle suure avara `suuga Khk; toonikurel om jäĺe `kõrged jalad Ran; täl `olli jäĺe kahju, tol vanainimesel Puh; `kärbläisi `olli nii jäĺe paĺlu, et irmuss `olli `kaeda; jäĺe `ulka maad latsel `kävvä Nõo; nigu ~ kui ~ nii et jäle üpris, väga (tugevasti, palju jne) `Pi̬i̬ter `oĺli kah üits iǵävene lobamokk, ai toda `solki suust `väĺlä nigu jäle Ran; liha ku jäĺe (väga palju); kadajass pane palama, pragiseb nigu jäĺe Nõo; `ju̬u̬bunu täüs nigu jälle Har; kas om kaśs pinne käeh olnuʔ, karv är täkeldänü kui jälle Räp
Vrd jäletu, jälk
jää|näks puu-uisk, terava otsaga raud puutüki sees, seoti nööriga jala alla Sügise noore jää peal `tehti nuia `püüdu, jää näksid all ja pekseti `augi Pöi jää|paak Trv Kansuur jäätükk, ‑pank – jää|paat meitel oli sii luup, saani tallad mölemal pool all, jää paat́ Krj jää|pank suur jäätükk suured jäe pangad `ollid Lalli all, nagu suured elud maad (majad) Muh; jää pangad rususse aand ülesse; jää kruńnid, kus `oige palju jää `panku mere `ääres kuos JõeK; suured iä pangad lõhutasse kangedegä Kod jää|part sinikaelpart pillpart pisem ja jεεpart suurem Phl; sinikael, jääpaŕt, see on suur paŕt, isal on väga ilus `kiiskav kullakarvaline sinine kael Mär; Iäpaŕt tulõb vara nagu iäkossal Khn|| jääpaŕt oo `väiksem kui teine paŕt, kevadi vara munevad Var jää|peenar pl iä `piendräd pikad kinnikülmunud murdjää kuhjatised – Khn jää|peks primitiivne kalapüügiviis sügisel noore jää ajal: a) kalad põrutatakse läbi jää uimaseks ja võetakse samast välja; b) võrgupüük: kalad kohutatakse nuiaga vastu jääd põrutades võrku jääpeks on sügise `aegu, kui ääred üksi jääs on, meri alles sula on; `niidsel ajal ep saa jääpeksuga midagid, äärkalad on kadund Pha; Raiuti jää `sisse soon, ae mut́t `lasti `sisse suurde `nuiadega põrutati jää pealt, aavid läksid siis mutti. see oli siis jää peks Pöi jää|piik 1,5–2-meetrise puust varrega raudteravikuga kepp jääl käimiseks Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu jää|piim `talvest `korjati `piima. jää `piima `pandi vie `ulka ja siis akkasima `putru `süöma senega VNg jää|plaak jäätükk, ‑pank iä plaagi `ju̬u̬skõva ekõ `mü̬ü̬dä `alla; iä plaagi nakasõ minemä [kevadel jäälagunemise ajal]; häniläseʔ `lahki iä`plaake Har jää|plahmakas jäälahmakas siis `otsisimme, kus `saime nisukese `suure jääplahmaka, `millega sai üle [jääprao] `menna Jõe jää|plõks = jääpeks Jääplõksul käimine; Jääplõksu Noanui jää|pragi jäätükid; peenikesed jääkillud kõik kohad [merel] jää pragi täis Tõs; tah moro pääl um iä praḱi; peeńkene iä pragi Plv jää|pulk jääpurikas kui küĺm om, siss om jääpulga `kaarte küĺlen Ote jää|puost jäätükk jää`poustad tulevad sügisel `suure `tuulega Jõe
kaara- 1. (kaera osadest) kaarakõlgastest `tehti `vańni kui seĺg ja ristluud oĺlid `aiged Saa; soas kaara lidvesid ärä panna kohegi; tõid kaara `õĺgi elä˛ille Kod; kaara `lipne unik Trv; kaara `lipne `pehme, eläjile söödets ärä Hls; kaara aganit ja kaara `kõlkit eläje nüit tahave; kaara`põhku sööve looma parepide ku keśvä`põhku; kaara pöörüste `aigu ei lasta (kütita) jänessit; tiisikul keedeti kaara `kõlkit ja `õlgi Krk; kaara libeme; kaara libled `pańti `puhtide kaartega segi (ja siis anti hobustele) Ran; `vaesimbide padja om kaara `liplist tettu; kaara põhk pandass sängi koti `sisse Puh; kaara liblu `panti `moldi ja, `panti molliga [lammastele] ette Nõo; kesvä päid korjati `koŕvega ja kaara pöörissit Kam; kaara `liplust tetäss padi kah, om hää pehmekene Har; tuuĺ ai kaara `liplõ `silmä Rõu; kaara `liplist tetti `patjo; kaara `oĺgi `aetass sängü kot́ti Plv; Ni˽kuuĺd ku kahr kaara˽`pü̬ü̬rüseh tsädsüt́ Vas; kaara `liple omma nii `pehme, kas vai pad́a `siśse panõ Se 2. kaerte jaoks kaara aun one kolm neli `vihku kõrvu - - tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt; `multse (mulluse) kaaramua piäl one nisud Kod; ike obesele võt́t kaara torga ja `endele levä [põllule kaasa] Hls; obesel pannass kaara tork pähä Krk; siga lännu `väĺlä kaara rõugu manu; obese kaara `torbuss Hel; kaara nurmekene om tare `akna all Puh; kaits kaara kubu `panti `pisti ja sinna üits kubu `risti pääle seenigu piḱk kaara rońt sai; kaarasaĺv sai kuhja `pääga täis; enne kui nu̬u̬ kaara ku̬u̬ `rehte üless ateti, `võeti na `valla ja puśtati segi; suur varesse paŕv läits üle kaara nurme Nõo; mina ei saa minnä, minul om kaaravakk kuhjaga, kikass lahup maha (kiirest tööst) Kam; kaara kukat́si andass obesele San; kaarakot́t om vähämp ku viĺäkot́t; Võta kaarakot́t kah üteh (piits hobusele); kaaramaad es kõrrataʔ, tu̬u̬d `äestedi paaŕ `kõrda ägliga üle ja külvete seeme pääle Räp; täl vajä kaaramuulõ minnäʔ eläjidõgaʔ, sääl om midä süvväʔ; Koosõri nurmõh om kaara põld kõ̭iḱ kõllatsõst tõmmanuʔ Se 3. kaerast, kaertest valmistatud,kaeru sisaldav kümme naha `piale `pańdi kakskümmend `naela kaara jahu ja siis oli ta (pargitav nahk)apnikus VMr; ku sügisesel ajal akas piim ärä `lõpma, siis `tehti kaara `ki̬i̬sa, `pańti pi̬i̬mäkördi `ulka; kaara `püili tegid ja kaara`tangu ja;`õptaja tüd́rikud ise tegemä armu`leibä, kaara`tummi `laskma voŕmi `sisse Kod; kaara `suurmist ei saa `paksu `putru Trv; kiriku leva üteltse kaara `pü̬ü̬glest oleved Pst; kaara `tangest keedets `putru, piimäge ike tetäs Hls; koṕpenu meḱk `olli man tol kaara kilel Nõo; kaara `su̬u̬rma li̬i̬m Kam; makekopp teti õllest ja kaarajahust Ote; kaara kisla putr Krl; Hummogus - - oĺl kaaraleeme peesütüs Rõu; kaara `peestüss om `väega makuss sü̬ü̬ḱ Vas; kaara kama teti paĺlalt kaartest. nüid pandass nissu. mõ̭ni pand rüä terri kah; [pulmas] hummogu söögis tetti kaara `peestüst; kaaratuḿm keedeti kaarasu̬u̬rmist; `säärne mäĺsä om kaara `suurma pudõr Räp; `kiisla, kaara jauhõst keedetäss Se; `kaara`keislat põrõda väidu `š́ü̬ü̬dess Lei
Vrd kaera-, kakru-, kaura-
kaastma `kaaśt|ma, (ma) kaasti M(‑me) kraasima `vanast olli `ulka `villu läbi `kaasti. kait́s tüdrukut `kaastsive; enne kaastiti i̬i̬ld läbi; villa iluste ära kaastit Trv; me `kaaśtseme `enne puha villa kodun, mia kedrasi ja vanami̬i̬s kaaśts Pst; ma käisi `villu `kaaśtmen; [leerilapsed] `villu `kaaśtnuva, `kangit kudanuva Hel Vrd kaarima1, kaarsma
kadussen kadussen = kadussel piĺl õli kadussen `ulka `aega Kod
kaera- 1. (kaera osadest) kaera libled `aeti padide `sisse Muh; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaera keast keedetasse apurokka Kir; kaera agad o päris tuttis; kaera agudel oo terad sees; odra ehk kaera `kõlkad Kse; vanast oo mõned tedrekud kaera leblest ennastele `patju teind Mih; kaera agud nõnda suured juba Hää; nii pikk kaer oli, et venitas kaera ibikesed, kaera aod maha Juu; on rukki aganad, aga kaera `kõlkad JõeK; kaera kied, nied mis kaera tera `ümbär on IisK; kaera terade küĺjes on õhukesed libled Trm; looma toit oli odra põhk ja kaera põhk Lai; söövad kaera aod ära Pil; kaera agu ju väĺläs KJn
2. kaerte jaoks `kaeraküna on `veikene, `sinna `panna obosele `kaerad `sisse Lüg; Üks väli jäi `kaeramaast; Rukkimaa pidi õlema `puhkand ühä suve, [rukis] `tehti `tõise `aasta `kaera `maaje Jõh; Menel ool (hobusel) oli sehike sańt moed, et es andand karjamaal muidu käde, kut pidi kaeramat́t seltsis olema Kaa; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; Obusel oli `söötmes pisike kaera küna, kaerad kallati künase, obuse ede; [hobust] meelitakse kaera matiga; Võta `põesast kaera mat́t küll siis [hobune] edesi lihab hum Pöi; kaera kärajad o uta ata; teine odra sali, teine ruki sali, ise oo kaera sali Muh; üks oli ruki põld, teine odra, kolmas kaera põld Mar; piits oo ikke obuse kaera vakk, kui mehel piits peos siis `ütleb, et mool oo ikke kaeravakk `juures Mär; pane kaera torp obusele pähe PJg; kui pikk kaer oli, siis `tehti kaerapoisid. need olid akkjala `moodi, nihukesed `veiksed olid; võta kaera `vooder koa `juure, se pidi siis piits olema hum Juu; viĺjaaidas olid salved sies ‑ ‑ kus oli rukki saĺv, odrasaĺv, kaera saĺv Koe; kaeravihud nied said [ahtmisel] sedasi `lahti raputatud VMr; tuul ajas kaera akid kõik segamine Iis; rukki akid õlid, ja nisu akid, vahel kaera akid kua Trm
3. kaerast, kaertest valmistatud, kaeru sisaldav `kaera `taŋŋud, mis kanadelle saab Jõe; Ku `kaera `kiisli süöd, saad `kerra üle püst`aia hüppädä ja `onnigi koht `jälle tühi Kuu; sie oli siis `niisugune `maius toit sie `kaera `kiissel VNg; Siis `piigistedi pihudega sie `kaera tumm jahudest vie `ulka Jõh; kui sa loomale keedad kadaka vett see oo paelu änam kut kaera jahu anda Kaa; Jahund `kaeru ja keetnd kaerajahust suppi; Ma nägi eit tegi kaerapudru nõnda. Ajas vee `keema, näpuga pani `soola `sisse, `püuga pani taŋŋud `sisse, labjaga liigutas, lasi tükk `aega `kiia ja oli `valmis; Tuulinguga äi taha ead kaera`tangu `soaja, kesi jääb `ömber; Nii `peened ja purused just kut kaerataŋŋud Pöi; apurokk keedetse kaerajahudest; `tuhli rokka `tehti, kaera rokka koa Muh; kaera tangod `lähtväd `easte `pehmeks, saab ea `pehme pudro Mar; kaerakile on ikke etem kui lebakile Mih; üsä vanad inimesed `ütlesid kaera apurokk, aga nüid `üitasse tänd kaera kile Tõs; kaera kile, süiatse rõõsa piimaga. võid `sisse, siis on nii tore et Aud; kaera jahu `keśsa täis; kaera kile oo apu ja ea Tor; kaera tumm on `aigele `kerge `seedi Vän; kaerajahule `pańdi kiev vesi `peale, `tõmbas piimale selle vie JJn; kaerajahu köŕt Kad; kaer niidetasse `aĺjalt ära, `ernega segamine. sie on kaeravikk IisK; kaerakama, mis apu piima `sisse tehasse kui `köŕti VJg; kaerajahu `kiissel, silm piass, piim kõrvass; kaeratangu supp Iis; vanaema kasvatas [varsa] kaera piimaga. `vaata kaera jahu pit́sita ärä, siis jääb nagu piim Pal; kaeratangupudru tihasse enamast piimaga. mõni ti̬i̬b kah rasvaga Äks; kaerajahu kile KJn
Vrd kaara-, kakru-, kaura-
kaera|kõik väänkael (Jynx torquilla) – Mär PJg see on üks `väike aĺl lind ööbiku `taoline, [laulab] kõik‿kõik‿kõik‿kõik, et kõik seeme peab maha `saama. kaera kõiguks `kutsusid - - teda Mär Vrd kaarakõik, kaeralind, kaera|kõrs kõrrepõld, kust kaer on koristatud kaera kõŕs jäi kesasse, seda ei `küntud Sim; aja lehmad kaera `kõrde Iis Vrd kaara|kõrs, ‑moo, kaurakõrs kaera|külv Kõik jähid nii vagusi, just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse voa ilmaga, sellepärast `öötakse nõnda Pöi; Kas nüüd üliõpilased võlgu maksavad või on kaera külvi aeg (öeld, kui seltskonnas kõik vait jäid) Kul kaera|leib aganaleib, kuhu on lisatud kaerajahu kaera `leiba ja kõik `enne `tehti. jahvateti aganatega `puolest, `siiski sellelegi `pańdi kaera jahu `ulka ka VMr Vrd kauraleib
kaetuse-, kaetus|rohi nõmm-liivatee `kaetusrohud, mis `rannal `kasvasivad, `keideti `luomadelle Hlj; ku `lehmad tulivad `piima siis kohe `keideti `kaetuserohu vett `lehmadelle VNg; Kui kodu `kaetus`rohtusi oli, `selle tied võis `põrsa `süömise `ulka `panna [kui oli kaetatud] IisR Vrd kaetis-, kaetse‑, kaetsuse|rohi, kaetus, kaiptusrohi
kahmama2 `kahmama, kahmata Khk Hagütlema ma sai ka ühe söna sega kahmata; `kahmab ägasse `poole ütelda Khk; `kahmab koa mõne sõna senna `ulka Hag Vrd kähmama2
kail1 kail Khk Pöi Rei PJg Kõp Ran, pl kailud Khk Pöi Emm Rei Hää/n kailu/ Pai Krk; kael Var Vän KuuK IisK Kod; kaelu Muh Han Aud; pl kaelud Muh Han Var JMd VlPõ, kaelad Tõs Tor Koe IisK Kod Lai Hls, kaela TLä Kam; ‑kaal pl ‑kaala Hel Ran Nõo Plv; pl ‑kaaled Lai; pl ‑kaali Pst Krksookail (Ledum) köhimise `nuhtlusega keedeti kailu vett Khk; Raba äär puhas `kailusi täis Pöi; kaelud ja porsad tegavad pea `aigeks Muh; Kaelusid `pańdi umalaviha ulka Tõs; sinikad kasusid seal, kus kaelud olid Aud; kaelud ‑ ‑ tegid pea ullusse PJg; kaelu varred kasuvad raba sees Tor; kailud tegid siad `purje Pai; kaelul on kah sehake karastav õhk Vil Vrd kaelavars, kailukas, kailuoks, kalju1, kallu1
kakerdus kakerdu|s VJg, ‑ss Ran, kakkerdu|s Lüg IisR, g ‑se
1. kohmitseja, kakerdaja `Ärge `laske sel kakkerdusel enamb `rahva `ulka `menna, jäeb `teiste `jalgu IisR; kõńnib nõnna kui kakerdus, ei `pääse edasi kohe, jalad lodakil VJg Vrd kakerdis
2. kaltsakas, katkiste rõivastega inimene väegä lohak inimene, `rõiva lagunu ja nirmendävä, nigu vana kakerduss; kos ma serätse kakerdusega `tihka mińnä Ran Vrd kakeraats
kakk2 kakk g kaku eP(g ‑o Kul Vig Ris) M Puh TMr Rõn Urv Krl, g kakku VNg Lüg Jõh IisR, g kagu Kuu; n, g kaku Vll Kei Kad; n, g kakku VNg IisR Vai; kakku g kagu Vai
1. väheldane (ümmargune) leiva- või saiapäts; pirukas `lapsed `tahtosivad pisukest kakku VNg; Kakku pidi `murdama, `lõikada ei `tõhtind, siis `leivad `ahjus ei `saaned `küpsäst Jõh; Kakku tegin `viimasest `taigna `jäägist, sie jäi `leiva`astja `põhja (juuretiseks) IisR; vaja `lapsile tehä kakku; mie akkan tänä kakku `paistama `riehtlägä Vai; tegime pühabeks sepigu kaku Khk; Värske leva kakk oo üles leigatud; Ma töi poest kaks kakku leiba Kaa; Kakk oli levast natuke pisem, muidu ikka leva `moodi; siis `pandi `ahju lapsele ‑ ‑, `ööti see lapse kakk Pöi; ma tee iga lapsele kaku Muh; leiva juur, kraabiti üks `väikene kakk Rid; võtad lõemest ühü väikse kako, vajotad laiass, et tä ää küpseb Vig; sai `silku leiva `sisse `panna, öödeti kakud Mih; sügise `pańti õun kakule `sisse, talve `pańti tükike liha või mõni räim `sisse kakule Saa; ku ma `väike olin, `tehti ohrajahudest kakku, nüid `üitakse sepik Kei; kui leib on niuke veike, siis on leiva kakk; kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus, teene kanikas (kas vanemad saavad hästi läbi) Juu; saab lapsele `tehtud kakk, nisuke pisike leib Ann; juan annab veke kaku, aga juagup suure pät́si (jaagupipäevast alates saab uudsevilja) VMr; `tehti leivast kakk, sie `pieti kõik pühade aeg laua pial ühe riista all Kad; panin kakult `ahju Iis; sae kuus suurt `leibä ja üks kakk Kod; minu vanaema `kaapis leeva `aśtja `puhtast, tegi kaku ja `viskas kaku vette. kui kakk on üleval vee pial, on leib ahjus `vaĺmis Pal; kakk oli ümmargune ehk vahest natuke `piklik, võis `olla poole leiva `suurune. kamala `suurune oli paras kakk Lai; `aituma, `aituma `andamesta, pikä pätsi pistämesta, laia kaku `kastamesta rhvl Krk; ei miä tervet kakku jõvva kõrraga `osta Puh; latsõʔ `tulkõʔ leevä kakku `süümä Krl|| fig ümmargused pilved kakud pidid `taevas õlema, ku‿śa rukkid `külvasid. peremees läks kot́iga `väĺja, aga kakkusid põle `taevas, `keeras tagasi, et täna ei külva Trm; `pilvetombud `veksed nagu kakud Lai|| Õli `este küll `sirge `seljäga, juo tämal ka kakk pihas (küür seljas); Põletasin kää piopesä ärä, `suure kakku (vesivilli) ajas üläs Lüg; piimal `pańdi õlut `ulka, `tõmmas nagu kakku (tükki), `üiti `piergis Kad
2. leib, sag lstk lahuta `riide üle `leibide ehk kakkude Lüg; `Leika `lapsele kakku ja `mäeri võid `piale IisR; Unest ei `tehta kakku Jäm; seaste rugid nii `vaesed, pole meil sii kakku `saaja midad Khk; Söa aegu olli kakku nönda napisti kää; Emmakkab oome värsket kakku tegema Kaa; ää lase kakku muha Vll; vanal aeal `ööti, akkame kakku tegema, oli se nesuleib ehk odraleib Mar; anna lapsele kakku ja apad Mär; laps ike `ütleb: anna kakku Vig; säh või kakku PJg; `leiba `üiti et kakk, lapsed `üitsid Kei; Anname tillule kakku Kos; kakku one lapsel esimene sõna Kod; säh ma annan sulle kakku Äks
kalja|aste(n) kaljaastja `kalja `aste imitso Vai; Tõrrest sai `meśki kaĺla `aśtesse tõstetud. Kaĺla `aśte `põhja `pańdi ammulised puud, nende `piale `pańdi `õĺga koa Kei; kaĺla `aśte on `nurkas JMd; kaĺla `aśten on ka kolme jalaga ja tekkel pial VMr; kaĺla `aśten tilgub VJg; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; kalja `aśtja oli, vanast oli all tüńni põhjas oli auk ja teevas oli sihes, kalja `aśtja naga Pal kalja|astja `kalja `astja `aani on sie, kust `kalja `lassa VNg; Vanamies `istub `nurgas, tilk `tilli `õtsas = `kalja`asti Jõh; püsti teevas (teivas) kalja astja sees on naga Rei; igas peres oli kaĺla aśtas `nurkas ja kali oli sees Rid; kaĺla `aśtjad `seisid `küĺmas `kamres Kos; Kalja aśti oli `veiksem kui kapsa aśti, ilma kaaneta, `seisis istme pial Jür; ega `ükski kalja aśti ilma nagata ole JMd; kaĺla aśti on kanastand, ei see süńni änam `kuśkille Ann Vrd kaljaaste(n) kalja|haue hrl pl linnasepäts, keedetud või hautatud linnasejahu kalja tegemiseks või uuendamiseks juba `pańdi kaĺja `audid `ahju Mär; karimine annab kaĺla `auded (hädaldamisest on vähe kasu) Vig; Kui kaĺla auetel pala vesi pial kallata, siis oo juba kaĺlaraba Han; Rukist ja `lusteid `võeti vahest koa kaĺla `audeks Kei; ma tulin kaĺla auet jahvatama, linnase jahu oli kaĺla aue; ägamine `olla kaĺla `aude eest – see nagu `aitab, aga ega se `aita kedagi Juu; kaĺla aue pannakse `ahju Ann; kaĺla auet `tehti, linnastest `tehti, `pańdi `ankrusse kuevalt see küpsik, siis einamal sai vett `peale `panna, see oli `juua Pai; `võeti kaila `auded ahjust ära, paneme kaila `imbima VMr; kaĺja `auded, idandasime rukkid ära, `kapsa ravvaga puru, idandetud rukkid, vesi ja jahu `ulka, leiva jahu, õdra kied segamine, nagu leiva `taigen Iis; kaĺla `auded on ni̬i̬d, kellest `kaĺla tihasse, pannasse `jälle mõni pätsik juure, `audest tihasse pätsik Äks kalja|kann Ilusad õlivad `kalja `kannud Lüg; kaĺla kannul on kõru küĺles Hää; `enne olid kaĺla kannud, nüid on toobid Juu; kaĺlakann käis alati `ringi, noored muutkui `tańtsisid [pulmas] Kos kalja|kapp `aśtjas oli pukkide pial ja kaĺlakapp `pańdi `alla Kos; kaĺla kapp oli ja peil põhjas, kas oli siis ilu pärast või, nied olid ostetud, mis kodo `tehtud, neil olid päris kõvad põhjad VMr; kaĺja kapp oli `veiksem, kõrv oli küĺjes, sellega võis `juua vett ja `piima Lai kalja|kibu Pisikesed puust `kalja kibud õlid, `neiega `joadi `kalja Lüg; kaĺja kibu kõrv on seda`muodi kui piimakannul HJn kalja|kiissel `kalja `kiissel on kui `kaljale `panna vett ja sukkurt `sisse, on üvä appu VNg kalja|leib linnaseleib õlle või kalja valmistamiseks `kalja `leivad `panna `ahju, teha `leiva `kalja Jõh; linnasse `jaodest sai `tehtud ja, noh see said märjäks `tehtud ja `ahju `pandud, see kaĺla leib Mär; ega kaĺla `leiba apendud, `pańdi niisama `ahju; kaĺla aue on siisama mis kaĺlaleib Kei; minu ema `ütles ikke kaĺlaleivad, nad olid ju leivad Ann; kaĺla leib, sellest tehakse õlu ja kali on siis tagant järel Pee; nüid kutsuvad kaĺla leib, ennemast oli taarileib Äks kalja|pea fig joodik kuradi `kalja pää, `ütleb viha pärast `juodikulle; `kaljapää unestab `vällä kõik, ei piä `mieles midägi Lüg; kes juab `viina ja akkab `möllama ja `mässama, sie on üks va kaĺjapea VJg kalja|pudi kaĺlapudi, siis ei ole muud ku kali ja `leiba `sisse Kei; kui ehal `käidud, sai `õhta `enne magama menemist kaĺja pudi, sibulad leigati `sisse, nied `krõmpsusid sies Iis; Kaĺla pudi `tehti kah ‑ ‑, `irmus `kange apu `oĺli KJn kalja|raba kaljapaks, astjas olev pudrutaoline mass, millest kalja on leotatud; hv kaljaleib, kuivad linnasepätsid `kalja raba kui `sõisab `astjas `kuivildi, siis lähäb `alli; `Linnasse jahu segäti `viegä, `tehti kõva `kaljaraba, `küpsedetti `ahjus täis`pruunist. `Lapsena sai `kalja rabast kõhe kõht täis `süiä Lüg; Sai kali `õtsa, `kaljaraba `anti `luomidelle Jõh; Kui kaĺla auetel pala vesi pial kallata, siis oo juba kaĺlaraba Han; Kaĺlaraba, sie on sie, mis `aśtja `põhja järele jääb Amb; kaĺja raba jäi `põhja, `ańti `luamadelle Iis; siis `pańdi `jälle uus kaĺjaraba `ahju, piad ahjus kolm neli `tuńdi nagu leevad, [siis] paned keeva vee kaĺjarabale `piale Pal
kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a. tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b. jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c. kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)
kaller kaller Jõe Pee Koe Vil, `kaller Juu Jür, kaler VJg Krl, g ‑i tarretis; kallerdis `süldi `kaller `üidib kovaks Jõe; see on toedu `kaller, süĺdi vedel on `easte kallerdand Juu; väga vähä on `kalleri, tahab viel vett `juure `panna Jür; kui kala `liimi `panna süĺdi `ulka, siis `üölda: paneme kalerid `ulka VJg; süĺt `tõmmab kalleriss Vil; kalerit pandass süĺdi manuʔ Krl Vrd kallerdis
kama|jahu nisud ja odrad ja rukid ja `erned ja kõik `aetse kokku ja tehasse kama jahuks Muh; segan koort ja `piima ja segan kama jahu `ulka ja söön Ann; vanass javateti vakade `viisi kamajahu Kod; kamajahu tetti seǵä viĺläst: `keśvist, `kaarust, röest, `ernist ja oest. kui `olli, `panti nisusit kah Hel; õege vanast ‑ ‑ `olli kamajahu sõkõlde sehen, läbi sõgla sõgelsit esi Nõo; kama jahu `pańti külmä vii `sisse, tuu oĺl tolohk Plv; kama jauhast tetti `mölli kui paastõti Se
kamper (variante:) `kamper, `kampver, `kampel, `kampul, `kampvi̬i̬r, `kampur, `kampus (apteegiravim) `kambvar on `niisukaine roho, midä `panda `viina sise Vai; pane `kamper `amba peale Rei; `kampust pannase piirituse `sisse ja sellega määritse `aiged ja `paistust Tõs; `kampus on ea rohi, sai viina ulka `pandud. `kampus oli ea kõhu rohi Juu; `ańti `kampvarit `sisse ja sie jahutab `luoma siest Amb; `kampver, üks `valge rohi, `võetasse, kui siest `lahti on VJg; ku kõru õige valuts, siis pane pu̬u̬m`villege `kampust `siśsi Krk; sorogohka `viina ‑ ‑ panep teräkese `kampvi̬i̬rd `sisse Nõo
kaneel kanee·ĺ, ‑l g kanee·li spor eP(‑ie- K), Hls Nõo Krl; kani̬i̬ĺ Trv; kane·|ĺl g ‑lli Kod; kanel g -i VNg; kaanel g kaandli Sanmaitseaine kaneli `kaunad VNg; kanee·liga tehasse mesilastele `aisu Tor; kanie·l pannakse `sukruga koos piimasuppide `sisse Kos; kanee·li koor Trm; `kane·ĺli panevad õõna supi `ulka Kod; kanee·l annap supile ää meki Nõo
kanga|sulane soalipits `Kangasulane on `miiga `kaŋŋast `piirda `pannasse Jõh; Selle jäuks oli kanga sulane, millega löŋŋad soa pii vahele `panti Rei kanga|sõlg kangapinguti `kanga sõlg oo `loivade `külges Muh; `kanga sõĺg oo `kanga peal ees, oiab `kanga `sirge Aud; si̬i̬ om `kanga sõĺg, kes `kangal ei lase kokku minnä Trv; `kanga sölel om kaits jäḱku Hls; `kanga sõĺg oĺl katõst pirrust, `kesken pööräkene Urv kanga|sõõrid niiekettad – Vig Trv Krk Se kanga|takk kangast kudumisel pudenenud puru `kanga takud vajovad `kanga `alla; `kangatakud panevad kua villade `ulka Kod kanga|teljed kangasteljed taga tuas on `kanga `teljed Lüg; `Lauad, `tuolid, `kanga `teljed ‑ ‑ `võivad teha käginat IisR; muud `telgi mena miskit põle kuuld kui `kanga teĺled oo Mar; `kanga `elbed või laesad ‑ ‑ mis kukuvad `kangateĺlete `alla Aud kanga|tellid kangasteljed – VNg Jäm Vll Pöi Vän HMd Juu `kanga `teĺlid `onvad `katki VNg; tegi teistele `kanga`tellisi Vll; kanga teĺlid on tuas `nurkes Vän Vrd kangastellid kanga|tempel kangapinguti `silmirättiku `tempel oli pisemb ja `kanga `tempel ja kalevi `templid oli jälle `ästi `laiad ja pikkad VNg; `kanga `tempel `pietakse `kanga pääl kui `kuutasse, siis on `kangas `trammil Lüg; `kanga `tempel on kas puust ehk rauast Juu; `kanga `tempel `suaga ühe `laiune, `oidis `kanga tugeva JJn; `kanga `templid ‑ ‑ `kanga piäl, piira eden Kod; meil om kotun kait́s `kanga `templit Nõo
kannu|täis ma käristasi ühe kannutäve ölut ära juua Ans; Kui kohvi keetetasse, siis pannasse kohvi jahu kua lusikatäis vai kaks lusikatäit kannutäie vee ulka Trm
kapsa|leeme|kiri kindakiri – Mar Kse Lai kapsa|leht ma lähe too `siale natuse `värskid `kaapsu`lehti Kär; `kaapsu lehed pannasse [linnaseotradele] `alla Muh; `seale `kaapsa `lehti rahida rovaga `peeneks Emm; röövikud oo `kapsa `lehtede peal Mär; siad süövad `iaste `kapsa`lehta JMd; `kapsaleht on ia `raidu, rohod on `vinsked Pal Vrd kapsta-, kapusta|leht kapsa|leib kapsapirukas – Kei kapsa|liblikas `kaapsu liblikas oo üsna riit `valge Muh; va `kapsa liblekas situb kapsaste `peale `uśsa Juu; Vrd kapsa|librik(as), ‑lipikas, kapstaliblik, kapustaliblikas kapsa|librik(as) kapsaliblikas `kaapsu librigud `kaapsu istutamise `aegu Khk kapsa|lille|kiri kindakiri – Kul kapsa|lipikas kapsaliblikas `kaapsa lipikäs `lendäb kaapsaste piäl. situb kaapsaste `piäle, tulavad ussid Tõs kapsa|lohk pooleks (või neljaks) lõigatud kapsapea kiedame `kapsa `lohkusi Jür; `kapsa lohk `pihku ja leivatükk ja süö Amb; aue kapsas sai `tüńni `pandud, `kapsa lohud Pee; `kapsalohk on puol kapsast Iis Vrd kapsalõhk, kapustlohk kapsa|lõhk = kapsalohk keedame täna korra `koapsu `lõhka Muh; `kaapsa lõhad pannasse `tervelt `apnema Tõs; `kapsa lõhud pannakse tuoreste kapsaste `ulka, siis aab ruttu apuks Jür; `kapsa lõhud `räitatakse ära ja siis `pandakse `apnema Kad
karask kara|sk g ‑ski VNg Jõh IisR Jaa spor , Kos spor , Pal KLõ T, -śk g ‑ski Vll Kõp M Ote, g -śki Hää Saa KJn San V(‑š́k g ‑š́ki Lei); n, g karaski Jäm spor , Kos(‑rr‑) Amb Trv, -śki VJg Iis Plt
1. hapendamata, soodaga kergitatud odraleib odra `leiba `üiti karask Mar; sai perenaeselt tüki karaskid Aud; küll oleks nüüd odra karaski magus PJg; `laubää `õhta `tehti odra`leiba, `tehti nisuke karask ja `võeti pühabää kiriku `juurde `kuasa Amb; karaskit ei apendeta, karask tihasse üle sõela `lastud jahudest Äks; karaskit `tehti ikke odra jahudest Lai; rõ̭õ̭sk olli jämme nisu jahust, kesvä jahust tetti karaśk Krk; kesvä karaśk tet́ti iks piimä `sisse, ehk pańnit veedike `kartoli `putru `sisse, siss ta sai kohel ja ää Võn; vanast ku˽kesvä `javvõ tet́ti, siss tet́ti karaśkit külät San; kesvä jahust küdsetess karaskit Krl; Vatsk aja `vargilõ, karaśk aja `kargama Rõu; meil om kesvä leib karaśk Se
2. mitmesugusel viisil erinevate lisanditega valmistatud kakk või pätsike nisujahust tetti ka apanted karaskid; make karaśk tetäs ike õhep, si̬i̬ tetäs pärmige. apu karaśk tetäs paksep Hls; nisust ja kesvä jahust iki tetti apu karaskit. pannass levä juurt `ulka Krk; nällä `aigu oĺl sõnajala karaśk, tu̬u̬d `sü̬ü̬di Krl; ku lu̬u̬m tapõdi, sõ̭ss segädi kesvä jahu [vere] `sisse, tet́ti vere karaskit Rõu; karaśk om `häste ohhukõnõ, kõrrõ, kardohka pudru `sisse kastõtu Räp|| pätsike (mittesöödav) tegime eestele koa kaso `küindlud, `väiksed karaskid Vig|| fig vale om nigu karaśk, ta om ruttu otsan Hel
Vrd karbusk
kare1 kare Ote Rõng ‑da R(g ‑ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär /karõ g ‑da Khn/ K I TLä(‑õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo|| loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, käre a. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv|| (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärme – Hls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahe – Pöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre
karsitsa `karsi·tsa sinep `karsi·tsa on `karge, tämäle `tullo `panna `suhkuri `ulka, siis `lähtö magusammast Vai
kartuli|kaste kartulitega söödav kaste, soust praen mõni kild liha ja teen `sousti, kardule kastet `tehti ikke enni Mär; rasva tibinätest saab iä `kartuli kaste KJn; `tu̬u̬di vi̬i̬l räeme su̬u̬lli̬i̬m, pidit tolle ka ärä `kastma. tilgake `piimä `panti `pääle, tu̬u̬ `olli `kartuli kaste Nõo Vrd kartulikastus kartuli|kastus kardule kastus = kartulikaste – Hls kartuli|kelder nüid kutsutakse kardule `kelder, `enne oli `tuhle `kelder Juu kartuli|kirss fig (piiritusest) suure rikka mehe jõive kirsi `veini, `vaese teive kardule kirssi Krk kartuli|konks kartulivõtmisel kasutatav kõblas, konks `kartoli `konksoga noppida `kartoli, `kaabida maad Vai; kardula konks, neid oo kolme aruga ja kahe aruga PJg; karduli konks oli, sellega konksiti kardulid mua siest `välja Sim Vrd kartuli|kook, ‑kraap kartuli|koobas = kartuliauk `kardulite jaust tehasse `niske õõnestik moa `sisse, `karduli kuobas Trm Vrd kartulikoop kartuli|kook1 = kartulikonks – Jõe Kuu Hlj IisR Hi VJg Iis `karlikouk ja kriuk meil ika `üelda Jõe kartuli|kook2 Lüg Hää Kod KJn Lapsed `pańnime `kartule `liipusi palava pliidi pääl, tegime `kartule `ku̬u̬kisi Hää; kartulikuagid `testi vanass, kui kartuli `tärkliss teed, mes `väĺja puŕsid sidess, ni̬i̬d takud `pańti kuagi `ulka Kod kartuli|koop = kartulikoobas `kartuli kuop, mõnel puol on kividest `tehtud, lagi pial ja Lüg; `kartuli `kuoba pääl on ka `luuki Vai; vanass õlid kartulikuabad, nüid on `keldrid; mullass pörand on all, `laudess katus piäl ja uks õtsan Kod; Ütte `paika teivä kõik kańdimihe oma `kartulikooba Rõn Vrd kartohkakoop, kartuliauk kartuli|korp kardule korbi oo `rostoi korbi. kardule pudrule pane võid, `piimä sekkä ‑ ‑ mõni ti̬i̬b segämine kardule pudrust ja paksu piimäst; `paĺla liidi pääl teive latse kardule `korpe (küpsetasid kartuliliistakaid) Hls kartuli|korv kardula koŕv, `eśteks teeb kõrvad (~ siĺmad u) `küĺgi, niikaua kui õrred `sisse, siis akkab `korvi punuma Juu; `kartuligorvil võib `panna teistpidi neli, teistpidi kolm [laastu põhja] Trm; kartuligoŕvid kasvavad ärä (koguvad mulda ümber), nõnna `rasked ja mullaga koon Kod kartuli|kraap = kartulikonks – VNg Kad Krk Kan
kartuli|lamp Kartul õli asetatud mõne veikese plekk topsiku `õtsa vai mõne veikese kluasikese piale nii, et ta `õhku ei annud. Kartuli sees õli kas plekist `tehtud peenike toruke ehk õli peenike kluastoruke, kos sees taht õli. Topsikus õli eli. Niisuke õli kartuli laḿp Trm; sõdaaeg kui tuld es õle, `tehti kartulilambid Kod kartuli|leem kartulisupp sea jalad keedetasse karduli leemega Mar; mõnel oli `kaapsaleem, mõnel oli `kardulaleem Mih; `kartuli leent keedeti iga pidi, kas `tangudega, või `laśti jahu `piale, vahel `pańdi kaalika liibud `ulka, keedeti `värske liha ehk piimaga Lai kartuli|leib kartuli`leibä `testi, `pańti leeväle kartuli `putru `ulka, sae `valge leib Kod kartuli|lõik kartulitükk, ‑viil akkan suppi `keetma, `lõikan koali ja kardule lõegud `vaĺmis Juu; `ennem `pańti kopsud ja maksad `keema, `kartuli `lõika ja kaalid Plt kartuli|maa kartulipõld kardole maa käis ike, rukki kõrre järel, siis sai ilusad kardulid Mär; suivili läks sis jälle `kartulemaa `piale ja `kartulemaa läks, `sõnna kus rukis ära lõigati Koe; `üeldi et tiha `erned `kartulimaa `piale, siis on `äśti paĺlu kõdruśsid küĺles Pal; vanast `künti ja `äestedi kardulemaa läbi, et kardule, mis mulla`pindel ollive, nii tule `pääle Krk Vrd kartohka‑, kartuli|moo
kartuli|puder karduli pudru – kardulid tambitasse nuiaga `katki ja siiss pannasse `piimä ehk koa võid `sesse, oo apupiimägä ea `süia Mar; akkasin kardole pudro `nuiama Ris; tiumehele `pańdi karduli `putru `karpi, siis tiumies pani seda leva `piale või asemel VMr; kui vähe `piima, siis karduli pudru on kohe rabe Kad; kardule puder lihage keedet, rasu pääl [on] parep kui soolane puder Hls|| fig (lõtvadest kätest) siul o kardulepudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida, muutku lirts ja lorts laset nõu maha Krk Vrd kartuli|jõhke, ‑nott, ‑sonk, ‑supp, ‑tamp, ‑tramp, ‑varts, ‑või kartuli|põld kardulepõllul sai `mõisas `käidud [tööl] Kos Vrd kartulimaa kartuli|päev kartulivõtmispäev kaks`kümmend `kartuli`pääva oli `moisa teha meil iga sügise VNg; kuus vakamaad oli sui`viĺla lõigata, kuus kardula `pääva [mõisas teha] Jür kartuli|pärm karduli `päŕmi `tehti, kardulid tambiti pudrust, `pańdi `päŕmi `ulka, raasuke sukkurt, siis `seisis pudelis; vanast `pańdi kanepi takude `sisse karduli `päŕmi, `kuivas sinna `külge ära, sialt takkude küllest `liuteti seda päŕmi Iis kartuli|püss hanesulest mängupüss, millest lastakse kartulikuule `kartuli `püssid, ane sulest `tehti, `veike puu `varras `sisse, `tõise `otsa `kartuli pilk, `torgiti tagant `pulgaga, tegi `suure sumaku, luht läks `vällä, `kartuli pilk `lennas menema Jõh kartuli|raud `Kapsa`raiumise raud oli kõver ja `vinkles ‑ ‑, kardula raud oli `sirge Jür kartuli|roog vedel kartulisupp – Ote Kan `kartoli ruust saa es kõtt ütsindä täüs, pidi ka `leibä ja lihha `süümä Kan kartuli|saak Kui pihelgad `õitsevad, et `valged üleni, siis [on] ia `kartulisaak sügise Lüg; kui kuuse `kurtisi on palju, on tugev `kartulisaak Mus
kas1 kasüld (hv M)
1. küsisõna a. otsese küsimuse (või iseseisva lause) algul kas peremes kodu on Kaa; kas rukki oras oo jo ülevel Mar; kas lähäd `luole Ris; iho ta nõnna rammib, kas tuleb vihimä vae Kod; kas te sedä ka `tiäte KJn; kas sa olet ka `niitän Trv; ka ta kadu näge, ku ta seantsit tegusit tege Krk; kas sa ei taha `meega üten tulla Kam; kas tu om kavvandõh Se b. kaudses küsimuses kõrvallause algul Saab nähja kas akkab sadama `jälle Pöi; seemet katsuti, kas idaneb Mih; ei tea, kas kasspea kuĺl tieb `kurja koa kedagid Ris; `vaatame, kas nied kurgid on võtt juba idusid JJn; kes tiab kas elabki Kad; küsis, kas elab veel Trm; katsu kas vesi on soe KJn; näiss kas ti̬i̬b sadu Ran; maidsaʔ, kas˽om hüä Se
2. tundetoonilistes või retoorilistes küsimustes a. vastupidist väites kas mõjalt ei nähässe, ku `akna pääl `viisud ja vahid Lüg; ma `ütlesin `talle kohe, aga kas ta `kuulas VMr; kas ma˽timä ammatist medä tiiä, miä timä tege Har b. käsku väljendavalt kas te soate rehele mette (hakake juba rehele) Muh; kas sa soad `väĺla, mis sa lakud siin koore kallal Juu; kasi ärä, kas sa saat `vällä Krk; kas ti˽kasit `mõtsa karja manuʔ Krl c. imestades, üllatunult kas pole ull, nüid sajab äga pää Khk; kas sa juba said niipaĺlu `seeńa Äks 3. a. alternatiivselt, mitmest võimalusest valides midägi, kas `leibä, on segatu appanemma, sie on abandus Vai; kui kas rumalad koerad `keskovad, siis `lähtväd rumalaks Mar; `muarja iäd kas `pańti `ulka, mette ei tiä Kod; kas ... ehk egä siis `lapsed sedämodi kodo ei õld. akkasid juo `seitse kaheksa `aastaselt kas siis `lapsi `oidama ehk `karjas `käimä Lüg; on sial kas neli vakka, ehk natust `rohkem Rei; kas ta (vihm) iga pää tuli ehk mette, aga ikke sadas Rap; sie (eliting) pidi tulema ehmatusest, kas inimene ehmatas ehk vihastas ehk VMr; mul üks puhas, kas elan ehk suren VJg; rõhtaed on lat́tidest, kas neli ehk viis lat́ti on `pandud Ksi; kas ... või ei tiä kas tuleb vai ei tule Lüg; `osta kas `saia vai sebiko Vai; `sulle on se üks kõik, kas ma reagin või olen vaid Juu; kas vanger jõriseb või äike mürissäb Kod; kas tulgu või tulemada Trv; ilm om sombune, kas lääb sadama, vai mes ti̬i̬b Ran; kas˽om nii vai˽eiʔ; palk massõt́e kaŕrussõllõ kas viläga vai rahaga, kui määne kaŕruśs `tahtsõ Se b. kasvõi; nii et (sag hüperboliseeritud võrdlustes) jala kand `kangest kihub, kas kisu `lõhki Lüg; naira nönda kas `katki ~ köveras maas ~ tükid taga Khk; Akna päel nii suur vahe kas mine kuue kasukaga läbi Pöi; kas ma annan oma kördi seĺlast ära, selle koh́a ma ostan Mih; nää ingata ei soa, kas tee mis tahad Hag; kas tulgu puśsnuge `taevast `alla, tema peab ikka minema Juu; ehmatasin nõnna, kas kuku pikali Kos; `lähkre panin pia `alla ja magasin kas kõrvad puruks Tür; kõik torikad ka siin jalus olgu, kuku kas `otsa Kad; tämäl õli imo `mängmise `piäle kas kuda `mu̬u̬du; pahandab kas elo; kisendä kas ińg ihoss jäägu ~ elo `kaupa; naaravad et kas; naarin kas `kangess Kod; vili oli ilus ja kuiv, peksa kas kevade Pal; ma aevasti ommuku kas küll sai Krk; ossendiva nii kas eńg `väĺlä Ran; kõva tuuĺ, `tahtse kas tare katust päält ärä `viiä Kam; rühmäss kas elu armas San; kas või Sügüsene kalsk jää on `tuuraga vai `kirvegä `raiujess nii kova, lüöb kasvõi sädemi `väljä Kuu; ädas nii et, kas või tõmma `eesele nööŕ `kaela Mär; vesi on keev, võta kas või `karvu Plt; oben oless kas või tulest läbi karanu Krk; kas vai säŕk poolõs (öeld, kui kumbki pool ei taha vaidluses järele anda) Vas; tõnõ ei jätä `perrä kas vai Har; ta `toukas ni kõvva, kas vai hobõnõ `lahki Plv
Vrd ka3
kaugõmbast2 `kaugõ|mbast Puh, ‑past Urvkaugemalt mul om `ulka `prille, mõnega näeb `kaugembast, mõnega näeb lähikesist Puh; kes `kaugõpast oĺliva, es `saavagi˽kodu minnäʔ Urv Vrd kauõmbõst
kauss1 kauss (‑śs) üld/`kaussi Vai/, g kausi (‑ao-, ‑aa-, ‑ou‑) eP eL, g `kausi R(`kaussi Kuu)
1. anum; toidunõu `tõstetasse `suure `kausi `sisse Lüg; `kausist `rüübäti `piimä `pääle Vai; pane see marja mädi kausi `sisse Khk; lastel olid pisissed kausid ning vanad söid ühest `vaanast Kär; nii `kange tuul, et viib kala kausist ära, mis sa merest kala loodad Mus; `väikesed, ümmargused ja sügavad oo kausid, suur‿o aage Muh; suur oli leeme jaoks, vähiksed olid kalade jaoks ‑ ‑ üks suur kauss `toodi lauale ja kõik sõid ühöst kausist Mar; kauss oo `vaega, põle täis `ühti; vabrikus vaavatakse `kaussa Mär; `ostis uie kausi Tõs; Kaosiss `räimi küll viel Khn; pahlast `tehti vanaste `kaussisi Nis; suurem võim oli püt́tide kääs, `kaussa oli vähe Ann; `enne olid niisukesed niine puu kausid VMr; nüid `ütleväd kauśs. vanad naesed `ütlesid anna si̬i̬ puukapp `seie, kui kivikaasid akasid tulema, akasid `kutsma kaasid Kod; vanal aeal olid puu kausid, ühest tükist `tehtud; lõhmussepust kausid olid kole `kerged Lai; suure kausi olli reiut enämpest üteldi pärnä kausi oleved Hls; nüid `süüdäss taldrigust, ennembide ike `kausse sehest; mia toda‿s näe, et ummike sehest sü̬ü̬di, miu `aigu olliva joba savi kaosi Puh; ma‿les ossendanu kooluss `endä, ku rot́t miu koorekaosin ollu; setu tu̬u̬b `kaussõ, mia anni setule `ulka räbälit ja sai `pallald üte `kaosi Nõo; kaosist egä üts võt́te `käega vorstijupi, `kaśte rasva sisse ja `seie Võn; savi kausiʔ tetäss Setumaal San; Ku˽kauśs väĺlä sai puhastõdus sõss kraabiti timä vi̬i̬l sisest pu̬u̬lt ja˽väläst puult klaasitüküga üle, nii et timä sai hüä ja˽sille Rõu; ea˽siss vanast `kaussi olõki‿ss, süüḱ `pańti länikohe, säält hiideti `laatkahe, `laatkaʔ oĺli˽lavvust tettüʔ Vas; meil iks paĺlo kauśs ei üteldägiʔ iks liud Räp|| ristimisnõu aga nüid oo jo kahe kolme `aastased ja `aastased, et akkab ise `silmi pesema `kaussis kui ristitasse Mar|| korjandusanum kirikus no ommaʔ kausiʔ kerigu lapi pääl Har
2. kausikujuline ese või moodustis a. hauskar meitel on se paadi kauss, vesedaks vesi `välja Käi b. tõru või pähkli tupp türu kauss Kaa c. (tee)lohk, nõgu kus viidass [regi], sial kauss Lai
kebja(s) n, g kebja IisR(n ‑s) Jäm Ans(n ‑s) Khk Vll Muh Emm Tor Ris(g `kepja) HMd Nis Kos Urv; n, g kebjä Kod, kebi g kebja Rei; u p `kepja Khk Rei
1. kerge a. kaalult kerge tal on kebjem koorm `ulka Rei; laps nii tilloke ja kebja LNg; täna nii kebjad kalakotid `teitel Mar; koorem `oĺli kebja Tor; tegi omale ia kebja riha Nis b. kerge sammuga liikumisest On küll kebjas `astuma IisR; see loom oli naa ilusa kebja keimaga Kse; `kepja käiguga, oli `kerge jalaga `käima Ris; vana inime kebja `käima Kos c. nõrk, nigel, kidur kebja obu; nii kebjad `peenised jalad Ans; sihand kebja obu, see‿p suuda vädada; see riha on nii kebja, see leheb `katki Khk; ta oli nihuke kebja, köhn inime `rohkem HMd; kõhna `üeldässe kebjä; kebjä `tervis Kod d. fig mitte päris täie aruga On `veidi kebja, aga `täitsa `tohmann ta ei ole IisR; kebja mehekene, kebja oĺl `kergegene Urv Vrd kebess, kebjuke, kebla, keblakas, keebu
2. ilus, kena, tore ilus kebja obu; kuradi kebja tüdrek Kse Vrd kepla
keel1 keel (kiel) g keele (kiele eP) (keeĺ PJg); ki̬i̬l (‑) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r‑häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl|| Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle Emmid || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu| (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp| (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se| u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, ‑oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se|| meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR| küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, ‑le, ‑lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se|| mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut|| (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se|| küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ p e k s m a id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk|| Keelt Vigheitmä ”kangeste paluma”; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut|| Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel ‑ ‑ kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, ‑häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se 2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel (”see vanda osa, mis raua sees”) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se|| (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
kees2 kees, kieš, `kieža IisR, keeś MMg Lai, kies Iis, g ‑a; keeś g ‑i Trm; ki̬i̬s g kiäsä Kod; n, g keesa Se, `keesa Jõh IisR
1. hapendatud jook kaerajahust, kaerajahu leotis `piima on vähä, `tieme kieš ja paneme `ulka IisR; kaera kiesast tehti õige õhukest `kuaki Iis; kaara ki̬i̬s on kaara jahuss ju̬u̬k. kiedä õdra ‑ ‑ jahuss `körti ja lahe `ki̬i̬sä `ulka, suab üvä apu ju̬u̬k Kod; kees on see, kellest `kiislit keedetasse Lai; keesa oĺl ni veteĺ, ku no `kiisla ińne `kiitmiist; `kiislat keedet́i ku viil kii iss, ült́i keesa, oĺl sääne nõrk, muni `köŕpe kuumalt Se
2. sõklad Viletsa jahu on teind, `keesad `ulgas IisR
kekk kekk Sa L Juu Kod VlPõ Ran Krl Lut; keḱk LäEd Lei, g keki
1. a. s alp, eputis, hellik Kekid `kartvad valu, ei söö igat `toitu, ei või `mustust näha, kekutavad pial Han; `oĺli kekk ja kergats Tor; keä uea hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle, śjoo um kekk Lut|| edevus kost määne krośs saa, kõik keki pääle ä˽pańd; suur kekk hüvvä tii ei Lut b. a kerglane, edev, peps Keḱka inimesi oo kõige änam rumalate sias Han; sa oled ike õrn ja keḱk koa, eit oo so kodo naa ää kekitand Mih; oo va kekk laps, ei taha `süia egä kedägi Tõs; Ää naa kekk ole, see supp sünnib süia küll; see on üks kekk loom, see ei söö PJg; Saoled ka nii kekiks läinu Hää; mis ta piäks nüid nii kekk inimene olema, ise juba vana Juu
2. a. s ilus, tore, ehitud Kõik said mukid ja kõik said kekid, ma sain musta ja rumala rhvl PJg; muud said kekid, muud said mukid Plt b. a kena, uhke Kubja Miina õli kekk ja kenä ku tüd́rik õli; ise nõnna kekk ja kenä, aga mes vana si̬i̬ vana; emä ütelnu `tütrele: kui sa lähäd poisse `ulka, ‑ ‑ õle siäl kekk ja mukk Kod; ost omale keki obose Pil Vrd kekijas, kekkadi, keku
3. a. nali, kelmus teiss-pidi naerab ää `jälle, aeab kekiks Khk; Vaada kus kekk, niid kass ronind kaju argi otsa Kaa b. naljakas, veider vana inime akab kekki juttu `rääkima Khk; sis ta oleks veel kekim olnt kui metsavaht `meite `järge [oleks] tulnd Pöi
kell1 kell g kella eP M T Krl Lei(‑), g `kella, ‑ä R, g kellä spor L, Juu Kod KJn eL(keĺlä, ḱeĺlä Se Lut); kell g kellu Khk Pha Var VJg Iis; n, g kellu Sa Muh Ann, `kellu, ‑o R I. 1. (hrl numbrilaua ja mehhanismiga) ajamõõteriist mäledän ise, meil ei old `kellu Jõe; eks ne `kumbasid on `niisugused, `justku `kellud; `meie kell ei ole vist kohal, `näütä kuu`päivi, ei `näüdä `oigust Kuu; tulin `kella `vahtima; `meie kell `püiäb taha `jäädä; neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga (osutit) Lüg; ku `kello `kaasas ei old, siis `tieti `taiva `tähti järele Vai; vea kell üles Jäm; kellu ukka läind, see ep käi; nuiad ülal `kurkus kellul (kõrgel); kui pole `kella, nigu siga kottis; Kellu näidab pudru`kordi (valesti) Khk; vana kellu, aga ise raasib `keia Mus; `vaatab korra kellud Pha; Mu vanad `ütlesid ikka, mis sest kellust, `päeva `näitab `aega `päike, `ööse taeva tähed ja kukk Pöi; mene `tõmba kellu üles, ta oo maha vaon Muh; kukk oli maja kell; Kuule, kellu seisab; Kell on uur`maakri leiva kannik hum Rei; kella seiar on peal `lahti Phl; kellal oo koa raag (pendel), ‑ ‑ mõni `ütleb, see oo kella `tärkeltiks; kell keib ette Mar; parandab vana kellut; kellu seenä piäl rõksub Tõs; mede kell lü̬ü̬b valest Hää; kell oli kurdi vahel, kuld ketiga oli `kaelas [naistel] Ris; kell tõksub edasi tiks-tõks Juu; Sinu kell käib lehma kella järele (on vale) Amb; `tõmma kell üless JMd; kui pää `paistis, siis sai samudega [aega mõõta], kui `pääva põld, siis sita sõńn oli sie kell, sie oli karjatse kell VMr; kell oo seenä piäl, uur one taskuss; tähed õlid vana rahava kell, ‑ ‑ tõene keĺl õli kukk Kod; kelläl om kat́s `nuia, üteg ei lü̬ü̬; kellässepp oo siin, temäl paĺlu `kelle Krk; egä vanast es olegi muud kui saena kell Ran; kell piap ka üless `käänma, muedu jääb `saisma; ku̬u̬l`meistrel `olli tunnipakk, perän tunnipakku teḱkusivä kellä; Kell näitab toda, mes ta eila näidas hum; Kell näitab rakvere kuupäivi (on vale) Nõo; ommogu ma käi `kellä kaeman, panõ kõrva mano Võn; vanast üteldi uuŕ, vanast kell es üteldä Ote; vanast tsiga oĺl aigraamat ja kikass oĺl kell San; vanast näet `keĺli es olõ es Urv; `katsamõ päävä kell (8 päeva tagant üleskeeratav) Har; vai vanast no määnest `kellä oĺl talohn, siss oĺl kikass kelläss ja agu herändäjäss (1855) Rõu; vaest kelläl tu̬u̬ veder piḱk um Plv; kikaśs oĺl tu kell, kes üless ai Räp; ḱell om jääńü üless `ḱäändmäldäʔ Se 2. a. kellaaeg `ohtu saab `viidud `kellu `kuue ajal `vörgud meresse Jõe; kell on `seitse minuti vaja puol neli; `kello `kuuest `tousid üles `lehmi `lüpsämä Kuu; mei `läksima `ommiku `kellu kaheksast `kuoli, `ehta `kellu `viieni olima VNg; `kaugel sie kell on juo (mis kell on?); meil `süässe kell üks `lõunet, kesk`õhta `kella `viie ja `kuuvve ajal Lüg; midä se `kello on jo; `ommiko `kello `neljäst `saimo `randa Vai; `öösse tulid sedasi, see oli kellu `kümne, ühe`teisme ajal, peiu koju jälle see pruudi sajarahvas Jäm; kellu on verend `puutu `seitsmest; kellu käib juba `nelja Khk; kui uus `aasta oli juba `algand, kellu oli juba nii `kaugel, et kaksteisend oli, siis akkasid `pεεle uue `aasta poisid `kεima Mus; talupoea löuna oli kellu kolme `aegas, saksal kahest `teismest Pha; kellu ühessa `aegus oo ju vidune Muh; kell oo `seitsme peal, kell keib `seitsme peal (kuus läbi) Mar; lähme nüid magama, kell on nii `kaugel juba Kir; kellu neljäst viiest juba üles, akka `keträmä Tõs; `mõtmõ kelläst (mis kellaks?); mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kella `kümnest kuni kaheni `viidi maea tühjaks Kei; `enne vaadati `kella `taeva `tähtede ja kuke laalu `järgi Juu; kell on kümme minutid ühe pial Kos; Kui `niitma `mińdi, ikke kella kahest kolmest `tõusti ülesse Tür; kell akkab viis `saama Iis; kell oo viärändi peräss kaks; kell one `kaugel jah (palju); `õhtapu̬u̬lt `päävä, si̬i̬ tähendäb kellä kuvve aeg Kod; kella kahessa aeg oli keskomik, kella kahe aeg lõõna Pal; ma `vaate, paĺluss kell saa Krk; `ü̬ü̬si `virgenu ta üless ja `vahtnu `uuri, et mes kell om Ran; kellä `kümness jõus kodu; varju pääld näedäti ärä [karjasele], kona kell kat́stõisskümme om; me kuuleme siiä kah, ku ta (raadio) `kellä `ütlep Puh; ku ollit joba tü̬ü̬d tennu kellä kuvveni, siss `anti pruu`kosti Nõo; ma käesi tare man, kai mis kell om Ote; kelläss `katsõss oĺl kõ̭iḱ vaĺmiss Rõu; niideti niikavva ku˽kelläni˽`kümneniʔ; ku siist `aknast päiv `sisse tulõ, sõ̭ss um mi̬i̬˽kell kat́s, `olkõ sõ̭s valitsuse kell pu̬u̬ĺ kolm vai mis taht Plv; kelläss kolmõss om puśs Võrol; kell saa joba veerandi i̬i̬st üt́s Vas; Kell tege iks `umma (aeg veereb) Räp; mis kellä ommaʔ joʔ; kelläst `üt́säst kelläni üteni om säidse `versta su̬u̬ kaal ja sinnäʔ sild tetäʔ pääle tu̬u̬ `aoga arʔ Se; ḱell om kat́s`teiššüme Lei|| No kell pime – `tüälä, kell pime – `õhtale Jõh; Kell üks – muna küps, kell kaks – karna·ps, kell kolm – koti tolm, kell neli – neitsil laps, kell viis – viinad joodud, kell kuus – kosjad käidud, kell seitse – nüüd saab seista Jür| kell kümme ~ sada fig halvast asjast, tulemusest Nüid on sul kell kümme (karistus tulemas) Plt; Märvana Kareli ́t om ku tulep, siss om naestel kell sada (kiirus peal) Nõo; Varste om kell sada (eluots käes) Räp; leĺläkene üteĺ Kõva `Põtrat, et Kõval joba kell kümme, perse joba jaah́ (surnud) Se b. ajaline tähis olime kellast `kella, oop`kaupa Mär; kui tüki tü̬ü̬ `oĺli ja me enne `kellä saeme, siss `istsime sinna lõhmusse juurde `pääle Ran II. 1. tilaga õõnes (metallist) helitekitaja (ka märguandeks); krapp; pl kuljused ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule (ilma vaevata ei saa midagi) Jõe; mones kohas on `kellu (signaalpoi) uduga VNg; `kellod `panna `aisa `külge, siis keliseväd; punasi `aigo jo `voeti [kiriku] `kellod maha; `lehmil on `kellod `kaulas Vai; `sisse lööma kell, niid kirk lihab `sisse Jäm; vanast keisid loomad `metsades, siis olid veistel kellad `kaεlas; siis `löödi sööma `kella; kui obused kella ääle `kuultsid, siis änam paigast es liigu Khk; Veiste kellad panid palisema Kaa; selle kella rambaga neh nüid tiristavad äga pää; obustel olid kellud Vll; kellad löövad kui rahvas `kerku lähvad Pöi; kaks oost `olli ees, kellad peal, siis sõedeti kelladega Muh; ärrastemehel olid ikka kellad pääl; Poe oli tühi kut kell (päris tühi) Emm; pane loomale kell `kaala Rei; kellad `üüdvad; suur kell teeb pau, pau (kirikutornis); looma leiada sess ülesse kella järele Mar; lõi `surnole `kella Kul; Küüdik `kaotas kella kaelast ää Mär; Kiś kellaga `lehma otsib, sitasaba saab (öeldi väga valivale) Han; ku kell kaua kõlab, siis tuleb teist `ilma Hää; kõik suavad `õhtale kui kell lüöb Hag; peiupoiss kõlistas `kella ukse taga, `enne kui ta tuppa tuli; kari tuleb `veistega, kellad traĺlivad; vana `oasta `õhta lüiakse koa `kella; kui kirikärra `sisse lähäb (kiriku), siis kellad üiavad Juu; suured kellad nied `pańdi `aistesse JMd; `vaesemates mõisates, kus ei `jõutud `kellasid `suada, olid ikkegi kolad alles Kad; kell lüöb `õhtalle; `surnu `vasta `lüia `kella, `surnu järele `lüia `kella VJg; Täna paĺk paika, omme paĺk paika, nädalas kõrd paika ja kuu aa pärast saun kui kell ülevel (nagu naksti); kellaga irmutatasse kala Trm; `kellä elissäväd ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; vene kerikun kelläd lüäväd; lesed võtavad naiss ilma kellätä Kod; kosilane tuleb, siis olid kellad obuse kaelas Ksi; kellad olid vasest või nahk rihmaga aisa `külge sidutud Lai; neist `kellest ma ei tää kedägi; ku mia mõisan olli, siss kutsuti kelläge `süümä; kelläl olli lugu ka, kuda tedä `lü̬ü̬di; enge`kellä lüvväss kate kelläge; õnnetusel ei ole `kella kaalan; mes viga õli elädä, alate piĺl ja kell (lõbu laialt) Krk; obesil olli kellä sepädel tettu, tila `sisse joodetu Hel; vanast [võrgul] `sulli es ole, siss `olli kell, nigu kala lei, nii kell kõlgsat, siss pidi `väĺlä `tõmbama Ran; mõnel `oĺli kraṕp lehmä kaalan, mõnel `oĺli kell Nõo; hobõsõl `vihmri kõrvalõ mõ̭ni pańd kat́s `kellä; `mõisan `lü̬ü̬di `śu̬u̬mad vallalõ `laskmise keĺl Har; ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda Plv; kellel es olõʔ `kellä, tuu pańt `kuĺjuse [hobusele kaela] Räp; Kuʔ hüä kõrv `kellä lüü (kumiseb), kuuled hüvvi uudiseid; ku om kell, sis panõ kell kaʔ pääle, sis läämi `uhkõʔ meheʔ; kerigu tooross lüü `kelli Se; `keĺliga andass helü [jumalateenistusel] Lut; kellaga siga fig inimesest, kes ei tereta Kas kellaga emist nägid? Hää; kas kellägä orikud ei nähnud? Kod; kas kelläge siga näid? Hls
2. fig a. kuulujutt; laim Keik läeb kui kell küla `piale IisR; niid käis suure kellaga läbi küla (keelekandja) Jäm; tühi jutt `ööldakse kell olevad Juu; Nagu üeldasse, et rikka aigus ja vaese õlle tegemine, see käib kui kell üle valla Trm; kas on kell mängikańnis olnd, et nii paelu `tühja jutta räägitas KJn; Kui `tühjä juttu aetes, üteldes: nüid valetes kiriku kellä, midä suuremb jutt, seda elevamb kell Hel; kell kaelas halb kuulsus se pani omale kellad `kaila (tüdrukul halvad kombed) Jäm; nüid on kell `kaelas, inimste kää, laksub äga `pεεle, kis vötab kella `kaelast änam εε Khk; Teeb eiga kella `kaela Emm; ma ei taha eesele seda `kella `kaela teha Mar; on aga ea kell `kaela `tehtud Juu; Satied mielega omale kella kaela Kos; mina seda `kella oma `kaela ei taha VJg; tema on teśtele küll neid `kelläsi `kaela teind KJn; jutt nigu kell kaalah, lööväʔ nigu `kellä Plv; kella lööma ~ suure kella külge (panema) kuulujuttu levitama Ributab `asja `suure `kella `külgi Kuu; Juo sie on `jõudand `müöda küla `kella `lüömas `käia; Eks sie saatana krappi kai olegi juo kõik `suure `kella `külge ripputand IisR; tieb surt `kella, ega sie põle ometi seda `muodi Hag; Kuulis, et kella löödi, aga ei tea kus kirikus Jür; Siis õli külas jälle neil kade`kopsudel kella `löömist: nääd kuda oma raha pillub; Sie on oma `rahva asi, ega seda maksa suure kella `külge `panna Trm; Sapanet ka kik suure kellä otsa Krk; Tütrigul es kõlba sinna perekonda minna, kos poiss oĺl, et mitte naaru `alla jäädä ja oma au ilma kellä küĺge panna Nõo|| mull, vahutort (käärimisel) ölut keib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles, ‑ ‑ veel pullid pεεl Khk b. kuulujuttude levitaja tämä sie on nagu kell käib üle küla Jõh; küla ~ (küla)naiste kell lobiseja on va küla kell, käib `mööda küla `kellasi kõlistamas Juu; on üks vana naiste kell, külanaiste kell sie jutt VJg; si̬i̬ om üts külä kell, selle juttu ei massa kunagi `usku Hel; sina kõneled jo külä kellägä Nõo III. millegi (väljaulatuv, ripnev) osa
1. euf isaslooma, mehe suguorgan Vanal mehel juo `kella `karva`vetru `katki Lüg; nii sügäv, et tahi minu `kellatki kõik jättäda vette (Kalevipoeg öelnud Peipsi kohta) IisR; `vastlabä oli `paksu suppi, liha sees oli mitu juppi, `jäära kell ning pεε ning sarved, kes sest said, need keik olid `terved rhvl Jäm; nee mölemad juba midu `aastad ühe kella kälilised (ühe poisi magatada), teep kas `kumpkid naiseks saab; keib tüdrugutele `kella taa ajamas Khk; Kellust `saati oli lumi maha tulnd Krj; Kas sa kurivaim paned `eese kellu `püksi, ma so `riule näita; Saksa kellaga `tehtud (isa sakslane); Vana oli täiesti kellade väel (ihualasti) Pöi; kell `olli `kangel taga; sadajalad oln kella `karvade sihes Muh; kõik kotid ja kellad `paistsid Kse; vahel kell tikkis taga Tõs; kui mees isi `käija, siis kellad `käia koa Juu; Eks kange kellad ikka kohitseta (kõrkus saab karistada) Trm; kell on muńn, kas sa et tiä; kell `kerkib kenä `piäle Kod; hum keedan kella leent ja panen muist `muńna `ulka Lai; vanal aal ess ole `kellä mujal ku `püksen; värisess ku `varga kell, ku inimene `irmu tund; sii obene om kellass ärä kasunu (väikesel hobusel suur riist) Krk; laku nu uma kelläʔ (sõim) Vas; Kellä ripõndõllõssõʔ, karva kahisõsõʔ = `uibo Räp; häräl omma ka kelläʔ, mehel ka nii samadõ Se; kelli kokku lööma suguaktist poisid vahest loravad et lööme kellad kokku Juu; mis muud ku lööme kella kokku Krk
2. kuke lokuti – Hi Se Lei kuke kellad kurgu all Käi; kuke kellad on verised Phl; kikkal‿maʔ kellä lõpuste all ku kõrvaʔ Se
3. taime osa a. kartulivili (pealsete küljes) `kartlil om paĺlu kellasid Krl b. kapsa juuremügar Kapusta istutamise man es lasta mihi peendrest mitte üle astu, et kapustile kellä Trvala ei kasvas c. lille õiekellukas nukukübärä om lillasinitse, kah kasvab vaŕs `pisti ja nigu kübärä ehk kellä sääl küĺlen Nõo
kemmerg kemmerg g ‑u Pöi Käi Phl L spor K, Hel San VLä(ḱ‑ Lei); `kemmerg g ‑u RLä, ‑o Räp, ‑i Kan; n, g kemmerg|u Mär HaLä, ‑o Hi Mar, ‑a Räp, `kemmergu Kuu Jõh, kämmergu Muh; kemmer|k g ‑gu Amb Vas; `ḱembeŕk g ‑i Lei; kimmerg g ‑u Kaa Rei KJn spor T, Har; n, g kimmerg|u, ‑o spor Sa Hi, `kimmergu VNg Lüg, kimmerka Plv; kemmelg g ‑u Vig PäPõ I Ksi VlPõ Trv Ote Urv; n, g kemmelgu Muh I; kimmelg g ‑u spor M(‑k Hls) T(‑a Rõn); n, g kimmelg|u Krl, ‑a Rõn Kan; n, g ‑ka Se; kimming Phl, kremmelg Kei, g ‑u, n, g kremmelgu Juuväljakäik meil oli siinpuol verav kus `meie `kemmerg Jõe; siel kus `kemmergu on Kuu; `tahtus `menna `kimmergu VNg; `kimmergu on `paskamise kõht Lüg; `kemmergus on `kraami `paljo Jõh; kimmergu on oone nurga taga Ans; Metssead `kartvad kemmergu kraami `aisu Khk; kimmergust keib söduke ais `välja Krj; pane kämmergu uks `kinni Muh; kimmergu on peenem söna kui peldik Rei; laeval on ka kimming, `välja käima koht Phl; igäs peres ei ole kemmergod `ühti Mar; `linnas oo palju kemmerguid Mär; läks kemmergusse `aśsu õiendama Kse; läks kemmergu Var; ma taan jo kεmergusse `menna Mih; kemmergud oo igas talus Tõs; kemmergu raam oo inimese sitt, turvast `ulka `pandud PJg; mis sa iki kükidad säl kemmergu augu päl; kui kemmelg aiseb, siss lääb ilm sulale; nüid on küla `uusi kemmelgid täis; läksin nende kemmelgude juurest `mööda Saa; ega siis polnd kremmelguid ega kedagi; tuli kemmergust Kei; si mual kua kemmergud nüid Juu; kemmergus käiakse ommiku ja `õhta Kos; peĺdik on vana sõna, kemmerg on nagu pienem natuke `üelda Koe; eks seda sibi `mulda mõni `üelnud kuńts sõńnik, `aises kua, ta ju kemmelgust `võetud Trm; ku Saksa valitsus tuli, siss pidi igaüks tegema irmuga kemmelgu Ksi; kemmelg on seande `laudest `tehtud urtsik SJn; nüid üteltse kimmelg, enne olli peldik Pst; kimmelguss minnäss musta asja peräst Krk; kimmelgut tulliva `ilda, es tohi enämb seda`viisi elädä, pidi tegema kimmelgud Ran; kimmelgut es ole, sia `pilsiva inimese upakeli, kui na `kossegi saena veeren sitteva Puh; `paĺla jalu läits `alla kimmelgude; ma oesi iks `tolle kimmelgu `puhtass; kimmelgit puhastadass ka villkopaga Nõo; kimmelgat es ole, t́sia `oĺli vanast kimmelga i̬i̬st Rõn; sib́i om tu̬u̬, kes kemmergit puhastass Kan; mõ̭ni `viskass kemmergallõ [päramised] Urv; kimmelgu, sinna käüdäss `sisse sitalõ Krl; kimmerg om mul täüs saanuʔ, noʔ om vaia `ussõ vetäʔ Har; kimmelguh ei olõ˽kõrralist papõrd Plv; nigu kõtt mürähhüse är˽teǵe, nii um kimmelguhõ mineḱ kah; lät́s vei kemmergohe Vas; nüüdsel aol ommaʔ kah maale joba kemmergoʔ ehitet Räp; ma taha kimmelkaheʔ minnä Se Vrd kemmerik, kemps
kesi1 kesi g kee (kie, ki̬i̬) p kett R eP(p keed Var, g kede Kod MMg) V; n, g, p kesi Hää; kesi pl kesid Vai Vil, g kese Se Lut; kesü San; n, g kee Jäm, kii Vilväliskest, nahk a. sag pl viljatera kest, sõkal (hrl odral ja kaeral) `otrakesi `leiba `anneda ‑ ‑ `siale VNg; `iired tegid `vilja lesemest, `laastavad kesist Jõh; `kerge kut kee kot́t; oma tuuligul `tangu `tehti, jähid keed `sisse, sai pohe`moldis uhjudud, tuul viis keed ära Jäm; kis neid nisu jahusid ühe kora `söölus – nee joosedati ketega `katki; mis sa ketest sööd – `akvad `kurku `kinni (öeld halbade tangude kohta) Khk; viljal oma kesi ika `ümber Muh; odrad said sõelajahuks `tehtud ‑ ‑ sõela jahul oli tihe sõel, mis kõik keed `väĺla võt́tis Rid; kliid oo rukkil ja nisul, odradel oo keed Var; rukileib oo jo ketega, keed olid sees Aud; rukkil ei ole nii paksud kied kui testel `viljadel; panen kesi sigadelle süöma `piale Amb; kui kie viirud on jahu pial, siis on koid sies Iis; kee puru on se kaera jahu; nisu terad `tehti vaest märjast `enne javatamist, siis ei lähnud kett püili `ulka; kaera keed on paksud; sõelad võtavad [jahvatamisel] kett `väĺja, aga kui paĺlalt kivide vahel õerud, siis jäävad keed jahude `sisse Trm; ku tambiti [uhmris] `õtru pekseti ketess `puhtass. pekseti keded maha; keded koŕjati kuĺbiga ärä [supi pealt]; tambiti [uhmris otri] kuńni kedele läksid (keed lahti tulid); kama javatatse ketegä, kruavitasse ärä küll; `kiisli jahu jäeb ketegä Kod; keed pannasse `loomadelle, suĺbi `piale Lai; tangu keed Pil|| kerge, väikese tuumaga viljatera, kõlu(d) tühjad keed, mis `alla tuule lähäb, kus iibikest sees ei ole Juu; `rehte peksad, siss jäävad alakad üle, niid on kiid Vil|| fig Kesi lööb `perses pilli (näljasest) VNg; Mis ta koa uhkustab, enesel kesi lööb perses pilli; sügise ikke suured saamad, kebade keed magusad Mär; sügise on suured söögid, kevade on keed magusad Lai b. ussi (mahajäetud) kest, nahk – V uśs lätt ki̬i̬ seest `vällä Urv; sivvu kesi Vas; huśsi kesi, tuu tulõ `maahha sääne kui tuṕp päält; huśsi kesi om suuŕ ruuh́ seto naisil Se; siu kesi, mia heit är keväjä maha, tuu um ruuh Lut c. (õhuke) nahk, kelme, kile; naha pealiskiht, marrasknahk Kui töńn täis, sis keśü laḱka tönni pääle, rasu sisse San; lappõrasval om kesi `ümbreʔ. inne tsagimallõ `pandmist `kiśti kesi `ümbrelt ärʔ; Ku˽kesi `ümbre˽`pańti [rasvapätsile] sõ̭ss es lähä˽vahatsõs, `saisõ illus; Ku `haigõllõ `käele `ko·mbre·śsi tet́ti, sõ̭ss `pańti rasva kesi `ümbreʔ, villadsõ rätiga˽köüdeti kińniʔ Urv; aŕst ülnüʔ et mehel mao kesigi um `kat́skiʔ, kuiss tu̬u̬ siss `ello saa jäiäʔ Vas; [rasv võetakse ära] `paĺlass kesi jääss `perrä. tõmmatass rasv ki̬i̬ päält maha Krl; rasva kesi Vas; naha kesi Se
Vrd kese2, kest1, kesu
keskele `keske|le Kuu spor eP, Ran Puh Räp, ‑lle JMd Koe VJg Sim Trm Plt SJn; `keśkele Puh San Har Rõu; rhvl `keske˛elle Khn I. adv keskkohta, ‑paika, keskossa kui labu kess`paika `einu tarist on, siis `eetesse: pane `keskele ka Khk; pane `sõnna `keskelle maha JMd; rehaga mõedab kuhja `laiust, et varras jääb ilusti `keskelle Sim; pudrule `tehti auk `keskele `sisse, silm, või `pańdi `silma Plt; minevajasta om see lang laḱka künnet, no˽piat see `keśkele kokku `kündmä Har Vrd keskkotsaleII. postp
1. keskossa, (ringi) sisse kis `sönna ooste `keskele tahab `minna [pahmamisel] Khk; mere `keske˛elle rhvl Khn; mine põllu `keskele Tor
2. sekka, hulka uńt tuli lammaste `keskele Mar; ta tuli meie `keskele, ehk meie `ulka Juu; tulli meie `keśkele Puh III. prep keset, keskossa [sidemete] `leikaja ‑ ‑ paneb `keskele rihaltse `unni (~ unniku) [rukkivihud] Khk; obust ei või `keskele `põldu jätta Han; vii lat́s kirikude, pane `keskele kirikut pengi pääle Hel
Vrd kesk1, kesk|kohta, ‑paika
kestab kes|tab Kad(‑tap), kis|tab Khk Amb Sim, ‑tap PJg