[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 257 artiklit, väljastan 100.

elutsama, elutsema elutsema (-o-) spor eP( KJn; -sa- Kod), TLä, -e M San, -m(m)a RId, -õm(m)a hv V(-e Krl)
1. (kuskil) elama Jättimä `kõige `nuorema [venna] kõhe isa kõha `päälä `sinne elotsemma Jõh; Kivi varede ja aide sihes nad (nirgid) elutsevad Krj; putermańn elutsede `laevõs Khn; kajakad elutsevad metsa `järvedes IisK; linna elu temale ei `meeldi ega tahnd sial elutseda elupäävad Lai; kos nirgi elutsevet sääl obese siginevet Hel; ei tiiä kos ta nüid piass elutsema Nõo; elotsõss ütte`viisi (käib tihti) sääl Plv Vrd elutama
2. elus olema; tegutsema, elumärke ilmutama ta elutseb alles, põle veel surnd `ühti Kse; ta (öökull) `ü̬ü̬si üksi elutseb, ei taa `päeba ei lähä kusagile Mih; kukeari ja `paldsam nemä `talve ei elutse Krk; na‿mma tuima naa jalaʔ, ega naa enämb ei elutsõʔ Har
3. teat tingimustes elama pian oma `eidega elotsemma - - `õlgu siis üvä ehk paha Lüg; kis vägä kõhna (vaene) one ja akab kõvima [siis] `ütleväd et, akab õege elutsama (jõukamaks minema); üks elutsab üväss, tõene elutsab alvass; `vaesel viisil elutsab egä pidi Kod; kuiss nu̬u̬ Juhań Mat́aga elutsõsõʔ Har
4. elatama; elatuma ma oli `kölblik veel, et ma ennast elutse Pha; sellegä meie elutsasimagi. `ulka `lapsi õli Kod
Vrd elutama
esi|mees
1. ülemus; juhataja a. kolhoosi esimees – spor üld `koluo·si vanemb ehk esimies ise läks `einamad `mõõtama Lüg; Oli korra sii esimees ka Pöi; läksid esimehega `väńti Kos; esimihel ka kolm `poiga ja naene ka `aige Rõn; nüüd sai meile küll hää esimiiss Krl b. (igasugune) juht, juhataja, vanem kubjas oli töö juhataja ehk esimees Vll; sii `õigeusu kirikus oo kiriku esimees se vanem Tõs; ned esimihed kis kihutasivad [1905. aastal] Pee; maakonna valitsuse isimi̬i̬s Krk; egän seĺtsin om iks üt́s esimi̬i̬ss Räp Vrd esimik
2. peigmehe või pruudi abiline; pulmategelane a. isamees – spor Sa peiu `söitas - - esmasse oomiku pruudi `järge jah. esimees `vööti ka `ulka ja; [laulatusele minekul] esimees ja ema läksid ede - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; `peimes käis `kosjas, siis oli esimes `seltsis Jaa b. pruudi (nais)saatja annete kogumisel – Krj c. eeslaulja (pulmas) ma olli esimees, ja teesed `laulsid takka järele Muh
esimeseks esimeseks Jäm Mus Vll Pöi Muh Mar Kir/-ss/ Koe Pil, -is- Pöi Amb
1. esmalt; esimesena Esimiseks tagumise `järge oli [veski] kivi liivane, siis sai esimiseks ikka `ükski vakk looma `vilja ää `lastud Pöi; kare`pealne `külmab kõege esimeseks `kinni Muh; Siis `õmbles esimiseks uue masinaga minu isale ühed püksid Amb; oli ta `ulka `aega Siberis - - ja kohe esimeseks tuli `meile siis `siia Pil Vrd esimest, esimisest, esimäseks
2. esimest korda Noor oli, läksi esimeseks `kündma Mus; kui nad (mustlased) esimeseks tulid, me olime nönda `irmu täis Vll; Seal (kirikus) olid `öhte teist esimeseks näind Pöi Vrd esimest
etetse, etetsi etetsi Var(-e) Tõs
1. (liikumisel) kaugemale ettepoole; pärisuunas tä nii vana, üsä kõveras - - ike lähäb `kapsides etetsi Var; aerud pannatse tolli`pulke vahele ja sõudasse etetsi; loksub etetsi ja takatsi Tõs
2. ajaliselt kaugemale, edaspidi(seks) tä lükkäb selle töö ikke etetsi Tõs
3. jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel põllud kõik `karges ja `kündmätä. nasama `lähtväd (inimesed elavad) lohja etetsi; nühä ja sahe aga `piäle etetse ja takatse Var; räägib etetsi takatsi. lorab mud́u `tühjä Tõs
4. saavutustelt kaugemale, paremuse poole vana pani esimest õlut teise `ulka. inimesed olid parajad (veidi purjus), aga siis töö läks etetsi Var; kujub `varda, aga etetsi ei soa; seavintse ei kasva etetsi, ikka kuevab `koomale Tõs
5. (suhtlemisel) ühelt teisele üks kuuleb, räägib teesele etetsi; tõbi või `aigus liigub koa - - akkab `külgi, liigub etetsi Tõs
Vrd edetsi
idanema idanema spor R(-mma), Jäm Khk spor L K I T V(-õm[m]a), -eme Krk(-m) San; idänema Kuu Mar Vig Juu, -e Hls, Kuu Juu Kod Nõo Rõu Räp Lut, -mmä Vai Rõu Se; idä- Lüg; idanama Kam; ipf (ta) idasi T V (osa vorme langeb kokku verbiga idame)
1. idanema, idu ajama `sieme idane üväst kui one `suoja kevade VNg; mitu terä on idänu Vai; sihantsed sandid odrad olid, et pooled es lehe idanema Khk; ristikeina seeme idanes `easte Tor; oleks mul idanend kartuleid, paneks maha [tühja vakku] JJn; rukkid läksivad akis mädanema ja idanema Kad; seeme on jalal, kui ta ju idaneb Trm; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka. kui tilk lü̬ü̬b `õtsa, idäneb - - mes kõhe põhõja vajovad, ei idäne Kod; idanemata said `kartulid maha `panna Pal; rügä om ärä idanu joba Krk; mul kurgi `samle sehen idänemän, nüid vaja maha panna. `väega ärä om idänenuva Nõo; ää seeme idanass `äste Kam; kardoka oĺli˽köögihn idänemäh Rõu; ińne `küĺbmiist pandass teräʔ `turbahe idänemmä; teräʔ idänese `turbah Se; `hernel um jalg peräh, ärʔ idäsi joʔ Lut || fig no sie põld `arva äppardub. läheb ikke idanemma (abielurahvas saab ikka lapsi) Lüg Vrd idame, idenema, idetama, idunema1, idähhümä, iätämmä
2. tekkima; tärkama; arenema, edenema puu idaneb `siemest Lüg; püha`päivine tüö ei idäne üväst Vai; rohi akab idanema, [kuid] oras `tirkab Khk; vana kuju puu änäp ei idane Krk; [50 aastat tagasi] Kui sae idasive siiä San
3. pikkamööda toimuma a. vinduma, hõõguma tuli idaneb `samble sies; `mõisas põletetti süsi maa sies - - sääl all puud idanesivad ja said süsist Lüg; mädand puu idaneb (helendab) pimedas `nurkas Kse; sańdid puud tuli muud kui idaneb ei põle VJg; kas ahi läks kütte? – siäl tä idäneb Kod; laterna sehes oli lamp ja idanes põleda sial Äks; tuli om idanema nakanu, `varsti lääb suṕp `ki̬i̬mä Nõo b. (pikemat aega) püsima, kestma Sul aeva idäneb sie `ütlemine `hiŋŋe pääl, eks unesta ärä mes huon; Ei sa unesta ka kohe `millaski ärä, `aeva vade idäneb se `ammu`aigane viha Kuu c. naesel idanes si̬i̬ `aigus. natuke paremass sae. vald rohitsas Kod
higi igi g igi R(h- Kuu) Sa Muh Rei L K I M T Krl Rõu/h-/, ige Hi(h- Phl), ie Kuu(h-) Lei, i̬i̬ van TLä V(h-; hii); kom `iega Mih
1. higinäärmete eritis, higi; higipisar Ei ole kui `aeva vade pühi higi, `ninda sidä `juokseb; higi vajub, `toine `touseb Kuu; sugad on igis VNg; Nägo `liemendab igist; tegi tüöd nda‿t igi pull õli `perses Lüg; Obose igi pane `viele ehk `õllele `ulka, võttab siest `lahti; Palav igi ajab üläs Jõh; äkine `aigus [võeti] vas(s)aku kainu alt igi, `aisti igi, sai `terveks Jäm; Eks nee suured kiviaiad ole keik rohkest igi-vaeva vettand Kaa; `kange igi `laskis perst maha Muh; hobune ösna topane higega Phl; võttis päris igile kohe Rid; et külmäd igid akkavad juba `keima [surma eel] Mar; see (särk) lähäb `ooste `iega kollasess Mih; minu igiga on need põllud kõik `kaetud ja kastetud Rap; ma juo tükk `aega `päikese kääst ää ja nüid alles tuleb igi `otsa Amb; nii pala, silma augud on igi täis JJn; kõhna inimese igi ei aese nõnna Kod; kui palavik, `antasse pärnaõie teed, siis läheb igisse Lai; pala nõnna, et igi otsa ees Plt; küll rühmib, nõnda et igi tilgub Pst; obese igi andass joodikul `sissi - - sõss lää viin tal `irmsess Krk; `amme kaaluss om igiga ärä mädänu. igi sü̬ü̬b kõik ärä Ran; ame om igiga ku̬u̬n, `aiseb igist; ku sa `kangede `peĺgät, siss tulep kah igi `väĺlä Nõo; Kae˽sääne rutt oĺl et es olõ `aigu hiḱi ka `pühkiʔ Urv; hikõ ju̬u̬śk suud `mü̬ü̬dä mahaʔ nigu `herneteŕri Har; ku hain um maahn ja, vihm tulõkil, siss võtat nii et higi `lindass Rõu; pu̬u̬ĺpühä `pańti `hammõ `korsna `taadõ vai müürü pääle `lämmähe et ta nigu hi̬i̬st vallalõ tuĺl Plv; tal tuĺl haĺl pääle, lännüʔ hikkõ Räp; `väega suurõ hi̬i̬-vaiva śeeh om tä Se Vrd ihe, higu1
2. (lamba) villarasv nüid o `lammad `paksu igi sui läbi täis Rid; saastane vill oo pesemata vill, kus `lamma igi sees ja `virtsa Aud Vrd ige3
3. (aknaklaasile, kirvele jne kogunenud) aur, niiskus ku `ammas jo vähe akka `uimendama [pannakse] raua igi `pääle (kirve kohal hoitakse niiskuse kogumiseks põlevat peergu) VNg; kui `külmast pudelid tuba `tuua, siis lähvad igiga kogu Khk; `aknad `joosvad igi (tuleb vihma) Mar; `veise röögatis. [kui] peerunua igi `piale `panna, kadus ää kua Tõs; kui külm kerves `tuatse äkki `su̬u̬ja `tarre, siis lü̬ü̬b üks igi kõrd `piäle. sedä tarvitatse rohoss `tõura rüägätuse ehk ohatuse `vassa Kod; ku `lämmi om, siss kivi aab igi `väĺlä; kirvess paestetass tuliveeren kuumass, siss tuleb igi `väĺlä, `kirve igi om sammasspoole rohi Nõo; akan om igiga Kam; [pudel] tu̬u̬ külmäst `tarrõ, sis `tõmbass kõ̭õ̭ hikkõ Se Vrd ige3, ihe
4. ihe, ihumispuru – Sa Muh Vig Kse Tõs Aud Trv Se kövasi igi Jäm; vahaluisk `tehti käia igist - - ning mee vahast - - igi `saadi mollist Khk; käia `peale tuleb igi Muh; kõbasi märg ja sis kulub, see o kõbasi igi Vig; kõbasil oo koa kueva ajaga igi kord peal Aud; taho higi Se
5. nõgi; (piibu-, korstna)pigi kui igi `koŕjus, `rait́sime sirbi õtsaga `siibri suane `puhtass. [kui vaheldumisi] soe ja külm, ravva küĺjess juakseb, one igi; `korsna igi one muss tökati `taoline, juakseb `alla talvel külmägä. suvel mette ei tule igi Kod; Põleti pabert `valge taldriku pääl ja tõmmati sedä `musta igi säält `pääle [sammaspoolele] Vil; piibu igi, si̬i̬ om paks, mis piibu sehen om Krk; peibu igi Lei
igra igra Kod; ikr, iger Võn
1. toit kalamarjast a. kaaviar – Kod Võn avi maŕjass `testi igrada. süädässe leevä piäl `tu̬u̬rvelt. tambitasse ja süädässe; riäbisse marjass tehässe igrada, `tu̬u̬rvelt peksetässe sualaga ärä, javetut pipart kua panevad; siia marjass tehässe kua igrada Kod b. kook (kalamarjast ja nisujahust) igra o kalamaŕjass sü̬ü̬k, kuagid Kod
2. hakklihatoit igrada tehässe sia karbonadiss, liha läbi masina, `su̬u̬la, pipart, `vürtsi `ulka, klopitasse, nõnna et vahul one - - süädässe `tu̬u̬rvelt leevägä Kod
hilbutama ilbutama Khk Juu Jür Koe VJg Trm KJn Ran Kam/-mma/, -eme Hls Krk/-m/ Krl; ilbotama Mar Ris, `ilbu- spor R(h- Kuu); hilbutamma spor VId
1. (põgusalt, siia-sinna) liigutama a. liputama, lehvitama; edvistades näitama, (riietega) eputama mis sa siis `ilbutad, kui sa ei `anna Hlj; `Ilbuta jah nüüd `uuves `kleidis IisR; tuul ilbotab peal taga (riidega) seal `vällis Ris; mis ta ilbutab ennast teeste ees Trm; ilbutab ennest, `näitäb oma `rõivit Ran; hilbutass `poissa man Plv Vrd elbutama b. hüpitama, mängitama mis sa ilbutad sest lapsest nii Koe; mis sa seda last nõnna ilbutad, oia ikke `vaikselt VJg
2. ilusasti riietama [lapsed] tal nõnda ilusti ärä ilbudet - - miul `ulka `latsi, kellest mea neid ilbute Krk; no tu̬u̬ om ennäst `säädnu, ilbutanu ennäst mineki `pääle Ran
3. (ringi) jooksma, lippama ilbutab küläs `ringi; poiss mis sa ilbutad mödä tuba Juu
4. hilbendama, lipendama kõ̭iḱ hilbutass ja halbutass (närus riietest) Se
ilma2 ilma Sa Muh Mar Juu Tür Koe Kod VlPõ eL, e- Vig, jõ- Khn, `i- Lüg Phl Lih Mih JMd JJn Koe VMr VJg Iis spor TaPõ, Krk Hel Ran
1. (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) ilmatu, (väga) suur, pikk jne; (väga) palju `Seiksed ilma kuuse jurakad Kaa; Loomadel olid sügise ilma väljad jäuks Pöi; [uss] `jüśku va ilma ohelik oli Juu; Tieb su `ilma imeks (pilkab) Koe; lasi ennast `ilma aa uodata VMr; `ilma `ulka `loomi Lai; ahul suur ilma lõbi sees Pil; [koer] lähäb ilma `aukmesega KJn; [ta] tegis ilma kommetit Hel; suur ilma kivi `oĺli nigu oone jälle Ran; ilmainemise kokku `aeduʔ Har b. (intensiteedisõnana) väga, tohutult sur ilma akkaja inimine pidi olema Khk; Meni tegi vahest mene va rapuka jalakast, saarest pani kölgud `sisse, `seike oli ilma imelise vali ise Kaa; ilmapärätu suur vesi Mar; `seuke suur `ilma pikk kuĺp Lih; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; `tütred õlid täl ilma ilosad Kod; teenib ilma `paĺlu raha; ilma vägevasti (väga hästi) käib `riides Plt; si (mees) `oĺli ennembide küll ilma kõva Ote; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd; ilma`vaenõ, olõ‿i ummi, ei `hõimu ei suku Lut c. päris, täiesti `ilma muidu `ante Phl; larib elma `tühjä Vig; tuleb `ilma esimist kõrd `meile Iis; sa elät uma tarõkõsõn ilmaüt́sindä Har; ilma `väega sü̬ü̬ Se
Vrd ilm4
2. palju, liiga mis neid (piimapütte) siis na `ilma oli Mih; egä ma kui `ilma ei ju̬u̬ Kod; `põhku viiäss `ilma `vällä säält Krk; Egass tu̬u̬d raha nii `ilma tal oleki Hel Vrd ilmad
ilmlemä `ilmlemä, nud-part ilmelnü van (ilmastiku käes) vedelema; ?hulpima toome tolle asja säält ärä, mis ta sääl `ilmlep. kui `olli nigu lake pääl vai tuule käen; kavva sa laset tol viĺläl sääl `ilmledä, joba `ulka `aigu maan laḱka ollu. ta küllänt joba ilmelnü; [hapupiimal] mõni piimä raasuke `ilmlep siin sisen Kam
imetama1 imetama VNg eP(-d- Hi) Trv Rõn Lei, -ämä Kuu Khn Juu Kod KJn T, -äm(m)ä Lüg Vai V, -eme M(-m) San, -emme, -õmõ Krl; tgn imetije Vll, -äijä Räp Se imeda andma või laskma siga imeta `porsaid VNg; laps sai imetettust; `viimasi `lapsi imetatti ikke `kauva; kui `lammas vahest ei võtt `tallekest omast, siis `käidi `tallekest imetämäs Lüg; ühekora `sakstel olid ammed, kis last imetasid Khk; Kõigi loomal on oma imetamisaeg, üks imetab vähem, teine kauam Pöi; imetaja inime tohi pahanda mette Muh; (mära) oo naa laeha. va `varsa imetand loom; niisaga kala peab olema imetaja kala Mar; laps on imetud JMd; kõege `rohkem lü̬ü̬b ru̬u̬ś imetäjänaesele rinna `sisse; kui ei õle imetäjäd naesserahvass [vaderiks], `paavad `suhkruvett [lapsele] Kod; ku [last] kolm suurt `ri̬i̬dit imedets, sellest kasvass nõid; `paĺle `pääge es tohi sannan last imete, pidi tanu pähän oleme; sannan panep [naine] imetamise aig viha pähe Krk; kolm risti`päivä imetädänä, siss saana latsest nõid Ran; ku `ulka `põrsit, siss imetädäss katen jaon Nõo; imetäjäʔ eläjäʔ, jäneśs ka imetäss ummõ `poigõ, linnuʔ nu̬u̬ʔ imetä ei Rõu; latsõ imetä(i)jäʔ (emad, ammed); tõõsõ päält imetäss last (rasedana imetab eelmist last) Se || fig kis äb viitsi tööd teha, ühes kuhas küljeli maas - - [öeld] imedad `laiska Khk; Kas kassi imetad (küsitakse, kui nööbid on rinna eest lahti) Hää
hingus `ingu|s Kuu Vai spor eP(-ńg- Lai), `(h)ingüss, -ńg- spor V, `inktu|s Hi(`h- Phl), `engu|s VNg Jõh Vai, -ss Trv Hls, `eńgu|ss Trv Puh Krl, `engü|ss Krk Har/-ńg-/, g -se; `eńguss- Kam; hingu|ss g -sõ Rõu; g `inguse Hel; `eńktus g -õ, -üs g -e, `entus Khn
1. hingamine seeme [juua] on naa suur kut ta öhe `inktusega joob; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldab pidevalt) Emm; ku `aige om, `engüss jääss vähepess Krk; `maalise [tulevad], ku maa `inguse kottal [magad] Hel
2. hingamis- või õhutamiskoht `hülge `hinktuse augud [jääs] Phl; suurõ allil põlõ nii paelu `entusi; Siis tuli vana suuraĺl `enktusõ `piäle `engämä Khn; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss, siss üteldäss: `eńguss mulk Kam
3. tuulevinu, -õhk kui on `vaikne, ja tuleb pisikene [tuul] `sinna `ulka, siis on tuule `ińgus Lai; tuulõ `hińgüst um veidü ei ajaʔ aganat `vällä Vas
4. puhkus, rahu sie läks `engusele vähäst ajast; oda omale vähä `aiga `enguse `aiga VNg; nii kava ma ole sii `ingusel Muh; koeril `engust ei ole, inimese käiva `raavi `mü̬ü̬dä Trv; `ankõʔ aholõ `hingüst: `pankõ `katla ala tuli Lut; hingusele minema fig 1. surema kaik on `ingusele mend, on ärä `surred Kuu; Läks varakuld ingusele (suri enneaegu) Emm; Inimene oo vana - - akkab `varsti `ingusel minema Han | lät́s joʔ igäveste `hingustõ Rõu; 2. tegutsemast, olemast lakkama Pailud talu kohjad oo `ingusel läin; Mõisad läksid kõik `ingusel Han Vrd hingüsevahe
5. söögivahe timä `tahtsõ üte `hingüsega taad rüä `olgõ ärä kündäʔ; kolʔ `hińgüst oĺl õks pikä pääväga tetäʔ. sügüse sai kat́s `hingüst enneda vällän hobõsõga tetäʔ; kellä `kümne `aigu nakati `lõunõ `hińgüst tegemä Har
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
isegi, isegi|d isegi R(-ki Jõe Kuu) Khk Pöi spor KPõ I, -d Khk Vll Muh, -ed Phl; isigi Mär Tor Hää Äks Ksi; üsigid SJn
1. (rõhulisena) niigi, selletagi, nagunii Pakku jah `saksa`lapsele `saia, sel isegi `perse iad ja paremad täis IisR; see võtab isegid `aega Muh; Rihituba `oĺli isigi soe ja pidid ikki `jõuga `vihtuma (rabama) ka Hää; ohu mõegad `tuorekad nied pane teiste `peale, `aedub seal isegi Jür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; suvel leib `kerkib isegi, ilma juurekakuta; isegi sae tagasi `tulla `ulka muad Kod; `mõiśtlik mõistab isigi, rumal katsub kääga Ksi
2. (rõhutuna) koguni, siiski, vastupidi ootustele siis isegi `Kolga `rannast oli `käüdüd siit `verku `ostamass; `piimä suppi `tehti ja. isegi hüä supp oli Kuu; `pulmad õlid vägä ilusad, isegi `manna suppi `eile `õhta `keideti Lüg; viimane rünne tainast raabiti `löimest kogu, isegid oli selle jäuks löime raap Khk; Ta ikka isegi mees et ta [raha] käde `andis Pöi; Kit́säŕakad oo õte sańdid linnud, viavad isigi kanapesadest munad ää Tor; isegi sina oled meile tuld JMd; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja Lai
Vrd esigi, itseki
ise|päinis -päinis Khk Kaa Rei Mär Vig Jür JMd VJg Ksi KJn; -`pä(i)nis Mar; -`päinis R Emm Käi Ris KJn; -päenis Mar JJn Kod(-ää-) KJn; -bänis Kaa(-e-) Pöi Rei Phl/-ε-/ Juu JJn eraldi, lahus; omaette Vade mes oli neh koverik [puu], sie läks ise`päinis `hunniku Kuu; Jüri õli ise`päinis (eraklik), kole tige Lüg; Vana on nii `kange, et vötab isebänis [kartuleid] Pöi; hobused `olled isebεnis ja `veiseloomad `olled ise Phl; `pańdi isipäinis `sööma, ei `lastud teeste `ulka Mär; aga tema ei `läindki teśte `juure, oli isepäenis JJn; `kü̬ü̬mned on isepäänis pandud Kod; kui viletsam ein `oĺli, siis niideti pü̬ü̬r`kaari, siis `oĺli igaüks isipäinis KJn Vrd esipäinis; ise|päine, esipäinis; ise|päines, esipäinis; ise|päini; itsepäinis
jaguma jagu|ma Kuu Kaa MMg hv Se; jägu- Sa Muh Mär K jätkuma, piisama, kestma, täidima kui ikka neid odra`tangusi jägus, sai seda pudru keedetud kessiku ja `laupa `öhta Kaa; Loomad olid sügise kaua `väljas, sellepärast pöhk jägus koa Pöi; kas jägub `mulle laenata Jür; Sest jagub mulle kauaks KuuK; Kel jägus, see pani võid kua natuke `ulka Amb; puid on ike jägund seia moani Koe; ehk sul jägub `leiba `mullegi `anda Kad; kellele `kruńti sialt Tõrma külast ei enam jägund, sie pidi minema Rak Vrd jagutama
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m a jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä NõoII. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || ”pukkveski kere alumised teravad servad” pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg (”5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni”); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu (”hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse”) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
joogi|vesi panin juagivede `ulka piimävett, one nagu apem, moeto one vesi imeline; aĺlika vesi `tu̬u̬di siält `sakselle juagi vesi Kod; `loomade joogivesi [oli] suve aeg väĺjas Lai; joogivesi olli egal pudelig sängu `päetsin Pst; naa toovavõ joogivii lättest San; tollõmatsõh pańgih om joogi vesi; pand `puhta joogivett ja and `valgõ häräle juvvaʔ - häŕg ei juuʔ Vas
joom2 joom g jooma eP (juo-, jua- K, ju̬u̬m g juama Kod; g juõma Khn); ju̬u̬m g jooma Kse Vig(ju̬u̬ma), Tõs KJn hv eL; juom g `juoma R1. a. joomine meni loom on nii kasin joomaga Khk; ää tehk `liiga jooma ega söömaga Muh; `eńni pold ju `toopisi ega `kruusisi jooma jaoks Rid; tee jooma tassid Var; kibu oli kapa `moodi, kõrv peas, jooma tarvis ilusti vääĺa leigatud Amb b. viina-, õlle- jms joomine tama on iga `päivä `juoma imos Vai; ep saa joomast `lahti Khk; Jõulud olid `kallid pühad, sööma jooma pühad Pöi; Pillab kõik raha joomaga ää Han; jät́tis viina jooma maha Nis; seal `küinis pidi õllejoom ja tants olema Juu; õli kõhe juama ualest Iis; nüid läits jälle jooma‿päle Nõo; ega tiä siss ei sü̬ü̬ʔ, ku jooma pääl om Vas
2. hrl pl joodud, perekondlik pidu sai `pulmade pεεl, `joomade pεεl `kεidud teistega `seltsis Khk; kui meitel söömad-joomad oo, siis köevad meil Muh
3. jook Söömad joomad olid laua peal Pöi; linnasse jalad pannasse `lehmdele jooma `sisse Muh; ikka kali oli joomas, muud ei saandki `joodud Kir; panin vasikalle jahu `jouku juoma `sisse, on nagu tugevamb Kad; kure `maŕju `pańdi jooma `ulka Lai Vrd joomine, joomis
jopastama hrl part jopasta|nd Khk Muh/-n/ Emm Hää Nis Juu Kos Koe VJg Trm; jop(p)asta- Hlj VNg Lüg Jõh Vai
1. (kergelt) purjus, nokastanud tämä on vähene joppastand VNg; ta on jopastand, `purjus täis Nis; nii jopastand `moodi, piä oemane ja Juu; pia täna jopastand `kangesti eele sai `viina `liiga `võetud Kos; jopastand mies Koe || napakas, totakas `niisukese joppastand `asjaga sai akkama Lüg Vrd jupastanud
2. juhtuma, sattuma küll miä jopastin `juoma nüid; miä jopastin ka `toisi `ulka – jopastin `viina `saada Vai; Poisid aasid oravast taga. Viimaks omiti jopastas neil, said kiviga `pihta Hää
joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah - - tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se || (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu 2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud
Juku:
1. midä Juku õi opiʔ, tu̬u̬d Juhan õi mõistaʔ Rõu || fig Juku poole saatma [raha] maha jooma, ära raiskama Trv || surema Nendel kah aige põdes `ulka aiga, aga nüid oĺle ärä juku poole `lännu Nõo || int oh sa juku Juu; kägu `õikab kua Jukuda, ike juku, kuku Kod
2. fig mitmesuguste ametimeeste v tarbeesemete nimetus a. Juku mäng [seltskondlik mäng, milles osalised kargavad] rinkis ümmer nägu ”Juku” ees tegi Hää b. (?potisinise) värvi pott – Jäm Kär c. (piima)juku silindrikujuline plekist piimajahutamise nõu – Trm d. pilak see `üiti tule juku, kus peerg vahel kεis Kaa e. toobrijalas vuksi juku Var f. [Kangastelgede riidepoomi edasikeeramiseks] õli üks `niske `ammastega, `pulgad õlivad säl sies, mõni `ütles et jukku Lüg
juuretis juuretis g -e Khk/-dis/ Vll Vig Amb Kad Trm Lai Trv/-ss/; -tes HJn Hel, g -tse Juu, -tese Pee Plt Puh käärimis-, hapnemis- jm protsessi kiirendav alge: leivanõu kaabetest toores tainapätsike, mis jäetakse järgmiseks leivateoks; kuivanud tainas leivanõu küljes vahel pannasse levale juuredist sega, siis kut taa‿p lehe muidu `apnema Khk; kui leiva vesi `pańdi, `tehti [`kroape kakk] `kat́ki, siis oli apu juuretes sies HJn; kui `leiba `tehti, jäi tainast `aśtna `külge, `kuivas `sinna ära. juuretis `ańti `loomade kätte. aga mis `värske `taina ära kraabid, sellest teed juure kakku Lai; kui apatass `leibä sis pandas anumade juuretest `alla Puh || tükike vana võid (võitegemisel) `pańdi koore `ulka võid. apu piim `pańdi rõesa `ulka. see on siis juuretese panemine Pee; Vrd juur1, juurets, juuretus, juuritus, juurutus
jõhvikas jõhvi|k(as) g -ka Sa(jöhvi-; -gas g -ga Khk) Muh(g -ki) L(g -ku LNg Rid, pl -gad, -gud Kir; jõhikas Vig, jõvikas Kir, jõhbikas Vig Mih ? PJg) K(g -ki VJg; jöhvi- Ris) San Urv Krl ? Rõu Se/-kass/; jõhvi|k g -ku M(-gu Krk, jõõvik Pst) Krl Plv, g -ke Ran, g -kõ Kan Urv; `jõhvik u Lüg IisR; jöhvi|k g -gu (-ga) Jäm Khk Emm Käi Rei; `johvi|gas g -ka Kuu VNg; jõvi|k(as) g -ka (-ke) Hlj Lüg Jõh IisR(juvi|kas), g -ka (-ki) I; jovi|kas g -ka (-ga) Hlj VNg; n, g jovika Vai(jovi|ke g -ge); (j)ehvi|k g -gu Krl, g -ka Har(g -kä, -gä), jeevikass Se
1. mari a. jõhvikas (Oxycoccus palustris) jovigad one appud. jovigud one siis üväd `süia kui inimene one `aige VNg; jõvikist `keidetasse `kisse·lli Lüg; jöhvikid saab sügise, neid on soode sehes, kibed apud punased marjad Krj; Näust punane kut jõhvikas Pöi; jõhbikad kasubõd ravas, need oo kõege ilisemad marjad Mih; [pandi] `köömneid ja `soola ja jõhvikaid ja sedavisi rohitseti neid [kapsaid] Ann; jõhvikad on kangeste `tõhstsad, kui aga natuke pane vie `ulka, kohe apud kui palju Kad || (väliskohakäändeis) – eP, (sisekohakäändeis) – R lähen jõvike; tämä käis jõvikes; `lähmä nüüd jõviki Lüg; `käisin jõvikes Jõh; See läks täna rabase jõhvikale Pöi; lähme jõhvikile Muh; jõhbikuil sai `köia küll vihmaga Mih; `Pisses soos köisime enamiste jõhvikul Tõs; käisime jõhvikal Hää; ma lähen jõhvikalle ravasse Ann; lähme jõvikille ~ jõvikale; käisime jõvikul Iis || fig Laps sööb jõhvikaid (öeld kui laps luksub) Kad b. sinikas ehvikä omma sinekatsõ, nuid ei või paĺlu süüäʔ, siss süa lätt halvass, siss nakat ossõndamma Har Vrd johvikas || fig hoop, löök – Khn
2. pl pruunikaspunased pärlid noorigu `ehte olli jõhviku. jämme ki̬i̬d́ ollu kige all, siss peenik ki̬i̬d́, elme ollu ja lõigu ja jõhviku Krk3. a. aruhein jõhvik kõvebe kotuste pääl, kos einämaa kink, kuju põndak. jõhvikul kasvave `valgit nutte. maisemaa jõhvikul ei ole kedägi äidsend Krk b. jõhvhein eks si ole üks lahja ein, ega si kedagi ein ole, suur pikk jõhvikas, õre ja - - lahja looma toit Ksi; niit su̬u̬ veerest toda jõhviket Ran
4. talvike jõhvikõl ommaʔ jõhvaʔ korjatu `pessä Kan Vrd jõhvik|lind, jõhv|lind
5. ”jõhvnöörist silmus havi püüdmiseks” talvõl ei saaʔ jõhvikuga püüdäʔ Plv
6. ? liivkaer musta kirivese kaara, jõhvikus kutsuts, ni̬i̬ ei ole kellekide kaara. jõhviku om sihane soŕt, nevä lääve mõne maa pääl sihantses ärä Hls
7. jõhvik (lehmanimi) – Tor Saa Hel
jõudma `jõudma, (ei) jõva Pöi(jõua) Khn, (ta) jõuab, jõvab Muh, (ma) jõua(n) L (jõva van Tõs, jõvvan Hää Saa) K(jõvva Äks), I (jõõdan Kod, jõvva Pal), (ma) jõvva eL (`jõudme M San Krl; [ei] jõuaʔ Räp, jevva Se; `d́õudma, [ei] d́õuaʔ Lei); `jöud(a)ma, (ma) jöua (jöva, jööva) Sa Emm Käi; `jõudama, (ei) `jõua u Lüg Jõh
1. jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema a. (füüsiliselt) kui toŕm on, tulavad löhed jöge, mette ep jöva `vasta vöttada Mus; sa ikke ei jõua mu `vastu `eina niidetud Mar; tεmal abi ei ole, aga isi ei jõua `leiba `menna `tooma Han; kes inimeste suid jõuab `kińni `panna; ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutata VMr; kisendäs mes jõuś; keś si jõõdab ü̬ü̬d ärä magada Kod; ei või `rasked `aśja `süia, ei jõua ära `seedida Ksi; ei jõvva `tüüle `vastu Trv; na saeva `viina, nigu juvva `jõudseva Ran; kes näid näguli päeväkeisi jõvvap üless arvata! Kam; küll ta jõud ilman paĺlu pahvõrdada; kat́s obõst ollu i̬i̬n ja, nu̬u̬ ei olõ `jõudnu tu̬u̬d koolut provvat vidädä Urv; ega suvõ käve kaŕah niikavva kui `jõudma `naksi Räp; kõrdmago sääne, paĺlo kõrdu, keä `ju̬u̬dnu timä nii `hüästele puhastada Lut || (loomadest, viljast, mullast) see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda Lih; üks kasuja loom, ta oo `väetimasse jäend, ei ole jõund oma kasu täis kasuda Mih; [õunapuul] kru̬u̬n on suuress kasund, tüve ei jõuva järele Vil b. (vaimselt, moraalselt) kärsima, maldama see‿b jöva midagid oma iŋŋe peel pidada, räägib keik `välja Khk; ma‿i jõvva üleommentset ärä `u̬u̬ta Krk; ai igävetse pikä joru - - es jõvva enämb ärä kullelda; toda ei jõvva ärä imestädä, et serände tark mi̬i̬s ja nii `ullu tükki ti̬i̬b Nõo; mina naarin, et ooh, mina jõvvan nüt sedä pidäda, mis teie siin nüt mulle `ütlede TMr c. (majanduslikult, rahaliselt) oma osa sai kätte. vend `kõrraga ei `jõudand `maksa. `pitka `pääle `maksas Lüg; kakskümmend kopiked sai `pääva, mis sa selle eest `jöutsid `tuua Pha; tüdar ei jõua mul paelu anda Hää; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; kaks obess ike jõõdab pidädä Kod; kudass ma jõvva üle talve pidäde, ni̬i̬ `ulka `lu̬u̬me Krk; egäl talul es ole aena `küini, kes jõus, tu tegi Ran; mõisnigu iks lassiva `juuri, ega talumehe ess jõvvava Kam; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah Plv d. (ajaliselt) Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha Lüg; natuse ajaga `jöudasid niipalju teha Khk; enne löunat ma‿b jöva üht `tulla Pha; `jõutsi `valgevarul `tööga vastale Pöi; millal siis jõvad, kui sedasi `aegamööda noogid Muh; tä jõuab oome küll `minna Kse; nii äkiline surm old, ei jõund `vuodissegi VMr; maa on plińk, ei ole veel jõud `kuivada Sim; tänä ei jõõda ärä tehä, jäeb `omsess Kod; kel vähämb `tü̬ü̬lisi, ess jõvvagi tetä su̬u̬ `aina Ran; me es jõvvame rügä ärä lõpetada, tõesess päeväss `jäie kah Nõo; näid es jõudaki üte talvõga ärʔ arriʔ Urv; Õtak tuĺl pääle, haud oĺl `kaivmataʔ, nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
2. tulema, saabuma a. (ajaliselt) en `jõudand `sinne senest ajast. jäin `kauvast Lüg; magamise aeg jövab käde Khk; jääd sa sönniks siia, kunni ma jöua `öhtaks tagatsi Jaa; öö `jõudis kätte juba Mar; ma jõuan küll rongi ajaks `jaama Mär; `jõutkem, `jõutkem jõulukesed, `nähkem, `nähkem näälikesed Hää; pühad jõuavad juba nii ligi, tulevad `varsti kätte Juu; `jöutsid üst koju, kui `vihma tuli nagu uavarrest JMd; kella kümnest peab Iisaku `jõudma Iis; vanad `laulsid et, jõuaks jõuaks jõuluke Lai; `õhta jõuab Plt; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; aig jõvvap kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; päiv nakas `lõunahe `jõudma Plv || surm ei jöua `tulla Jäm; löuna‿p jöva millalgi `tulla, võtame kannatist ka Mus; ruki jõvab `peale [heinatööle] Muh; pääv ei jõua `otsa `saada Ris b. (kuhugi, ka järele, järgi, pärale jne) akkama juo `einä `tüöga järele `jõudama Lüg; kiri `jõudis mo kätte, siis oli illa juba Mar; `valge varul `jõudis isa kojo Mih; Ärg jõuab `sinnasamasse, kus jänes – pidulaua pääl saavad mõlemad kokku Hää; Juak oma agude tegemise jäŕjegä üsnä `kaugele `jõudnud Juu; `tehti ja `tehti, aga lõpule põle ikke `jõutud Amb; Aadu läind puest `väĺla ja jõud kuhe `uhke kõrtsu ette; ta oli tubli `leikaja, ei teised jõund järele VMr; jõusin asjaga tilale Iis; `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ei tassa `kõnden `kaugele jõvva Puh; masin jõus järjega joba Räesajagule Nõo; joba `mõtsa `jõuden lät́s vanaimä meist `harpu Kan; oĺl lubanu kiŕja `saata, ku tagasi jõud Vas || selle lagund `vankriga sa `kuskisse minnä ei jõua Mar; `kiislaga ei jõvvaʔ kaugõmallõ kui üle katusõ kaedaʔ Räp || ulatuma pole see `uudis münuni mette `jöudend Käi 3. a. edenema; tagajärjekalt midagi tegema Edasi ei `jõua piast ei `persest; Ei `jõua ei edasi ei tagasi IisR; Kes teeb, see jöuab, tee`käija pidagu löuad Jäm; kaksiti külimisega `jöudas küll änam, äga see pidi nii vaga ilm olema Khk; kui sa‿p tee, siis ep jõva koa Muh; laisk ei jõua `tööga Mär; esiti mul oli `toitu nii vähe, nüid on mul `kõike küll, olen edasi jõund Kos; tee on `tuhkjas ja `raske, vähe jõuad edasi Lai; kos ta käe `küĺge panep, si̬i̬ tü̬ü̬ jõvvap edesi Krk; `tü̬ü̬ga edesi ei `jõvva, tü̬ü̬ jääp kõ̭iḱ ripakeli Nõo || edesi`jõudai (töökas) Hel b. (kellestki) mööda minema, kiirem olema, (kedagi) ennetama minä `jõudasin tämäst `einaga ette Lüg; siis sa just `jõudsid eest ää `mεnna Muh; si̬i̬ jõud ette oma `käimisege Krk; ma `jõosi enne tedä, ta jäi `veedike `kaugess Nõo; kelle siŕp si ette jõvvap, selle peigmis müt́si ostap rhvl TMr || (kellast) kell käib ette, `jõuvab `rohkemb kui `õigus Lüg; mis kellu näidab - - kui pailu ta juba `jöudand on? Khk || fig (enne pulmi lapse sünnist) Noortel oo ka nee asjad ede jöudand Kaa; Poeg `jöudis pulmadest ede Pöi c. fig liialdamisest, luiskamisest Ants oo seike mees, kes eese jutuga jövab pailu Kaa; `Sõuksi kuulu `asju‿p tea midagi, rahvas jõuab pailu Pöi; inimesed jõuavad paelu, ega maksa `kõiki tähele `panna JMd; muko `kuula kuda võĺsib ehk jõõdab; `tütred `latravad ja paĺju jõõdavad (on kergete elukommetega) Kod; jõuab oma jutuga KJn; inimeste jutu jõvvava paĺlu, ega si̬i̬ kõ̭ik `õige ei ole, mes kõneldass Nõo Vrd jõudeteme
jäle jäle Jõe Muh Emm Khn Saa Krk, g -da (-) spor L K I; jäĺe g -dä T; n, g jäle hv Sa, Rei Trv Hls; n, g jälle Hel San V(jäĺle Rõu Räp, g jäĺedä Krl, jäĺle g jäleh[h]ä Lut; g jälehe Vas; transl jälehess Har; p jäle˛et Plv; p jälehet Se)
1. vastik, võigas, ilge; hirmus, kole, põlastusväärne; nurjatu tänavad olid vere`loikusid täis, mul oli nii jäle, ma mitu üöd ei magand koe Jõe; see‿o üks jäle töö see `tuhli mullutamine, sörmed kuluvad `viimaks εε Khk; oh sa jäle oma söömaga Tõs; va jäle luom (pej ka inimesest) Koe; jäleda südamega, kõva südamega inimene; jäleda tegudega Lai; mes‿sä seräst juttu aad, si‿m jäĺe `kuulda; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i aa nii jäĺedät `karmu Nõo; jälle ilm San; No `mürräs ja `kiusas, nigu jälle kullõldaʔ. Vana jälle inemisetüḱk Urv; pallapoolõ˽ja `ammõjakuʔ, nu̬u̬˽küll oĺli˽jälleʔ, ku ihu `küĺge lät́s, tu̬u̬ oĺl ku kraaśs õ̭nnõ Krl; tu̬u̬ oĺl kuradi jälle, tu̬u̬ `sõŕmi pääle˽`pesmine Rõu; marupini‿m `väegä jälle; jälle hais; tu nöörä `kaalapandmine om kõ̭kõ jälehhep [poomisel]; määne sa jälle ineminõ, sa olõ õi hüä Se || halb, kuri umma˽`sääntseʔ `tihkõʔ, jälehhä hobõsõʔ, juvva‿i· `kińni võttaʔ; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse Lut || s jälestus mul tuĺli jäle `pääle, kui `uśsi nägin Saa Vrd jõle
2. (intensiteedisõnana): a. a tohutu suur, kallis jne see oli jäle `tapmine, merest `lasti suuretükkidest; Eeriksaare mehed said jäled kalad merest Khk; vöttas jäled `inda Vll; neid ei `saaki `valla pedädä, nemä teevä jäĺedä kurja, söövä kõ̭ik aiast ärä Nõo b. adv üpris, väga, erakordselt uńt on jäle suure avara `suuga Khk; toonikurel om jäĺe `kõrged jalad Ran; täl `olli jäĺe kahju, tol vanainimesel Puh; `kärbläisi `olli nii jäĺe paĺlu, et irmuss `olli `kaeda; jäĺe `ulka maad latsel `kävvä Nõo; nigu ~ kui ~ nii et jäle üpris, väga (tugevasti, palju jne) `Pi̬i̬ter `oĺli kah üits iǵävene lobamokk, ai toda `solki suust `väĺlä nigu jäle Ran; liha ku jäĺe (väga palju); kadajass pane palama, pragiseb nigu jäĺe Nõo; `ju̬u̬bunu täüs nigu jälle Har; kas om kaśs pinne käeh olnuʔ, karv är täkeldänü kui jälle Räp
Vrd jäletu, jälk
jää|piim `talvest `korjati `piima. jää `piima `pandi vie `ulka ja siis akkasima `putru `süöma senega VNg
kaara-
1. (kaera osadest) kaarakõlgastest `tehti `vańni kui seĺg ja ristluud oĺlid `aiged Saa; soas kaara lidvesid ärä panna kohegi; tõid kaara `õĺgi elä˛ille Kod; kaara `lipne unik Trv; kaara `lipne `pehme, eläjile söödets ärä Hls; kaara aganit ja kaara `kõlkit eläje nüit tahave; kaara`põhku sööve looma parepide ku keśvä`põhku; kaara pöörüste `aigu ei lasta (kütita) jänessit; tiisikul keedeti kaara `kõlkit ja `õlgi Krk; kaara libeme; kaara libled `pańti `puhtide kaartega segi (ja siis anti hobustele) Ran; `vaesimbide padja om kaara `liplist tettu; kaara põhk pandass sängi koti `sisse Puh; kaara liblu `panti `moldi ja, `panti molliga [lammastele] ette Nõo; kesvä päid korjati `koŕvega ja kaara pöörissit Kam; kaara `liplust tetäss padi kah, om hää pehmekene Har; tuuĺ ai kaara `liplõ `silmä Rõu; kaara `liplist tetti `patjo; kaara `oĺgi `aetass sängü kot́ti Plv; Ni˽kuuĺd ku kahr kaara˽`pü̬ü̬rüseh tsädsüt́ Vas; kaara `liple omma nii `pehme, kas vai pad́a `siśse panõ Se
2. kaerte jaoks kaara aun one kolm neli `vihku kõrvu - - tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt; `multse (mulluse) kaaramua piäl one nisud Kod; ike obesele võt́t kaara torga ja `endele levä [põllule kaasa] Hls; obesel pannass kaara tork pähä Krk; siga lännu `väĺlä kaara rõugu manu; obese kaara `torbuss Hel; kaara nurmekene om tare `akna all Puh; kaits kaara kubu `panti `pisti ja sinna üits kubu `risti pääle seenigu piḱk kaara rońt sai; kaarasaĺv sai kuhja `pääga täis; enne kui nu̬u̬ kaara ku̬u̬ `rehte üless ateti, `võeti na `valla ja puśtati segi; suur varesse paŕv läits üle kaara nurme Nõo; mina ei saa minnä, minul om kaaravakk kuhjaga, kikass lahup maha (kiirest tööst) Kam; kaara kukat́si andass obesele San; kaarakot́t om vähämp ku viĺäkot́t; Võta kaarakot́t kah üteh (piits hobusele); kaaramaad es kõrrataʔ, tu̬u̬d `äestedi paaŕ `kõrda ägliga üle ja külvete seeme pääle Räp; täl vajä kaaramuulõ minnäʔ eläjidõgaʔ, sääl om midä süvväʔ; Koosõri nurmõh om kaara põld kõ̭iḱ kõllatsõst tõmmanuʔ Se
3. kaerast, kaertest valmistatud,kaeru sisaldav kümme naha `piale `pańdi kakskümmend `naela kaara jahu ja siis oli ta (pargitav nahk)apnikus VMr; ku sügisesel ajal akas piim ärä `lõpma, siis `tehti kaara `ki̬i̬sa, `pańti pi̬i̬mäkördi `ulka; kaara `püili tegid ja kaara`tangu ja;`õptaja tüd́rikud ise tegemä armu`leibä, kaara`tummi `laskma voŕmi `sisse Kod; kaara `suurmist ei saa `paksu `putru Trv; kiriku leva üteltse kaara `pü̬ü̬glest oleved Pst; kaara `tangest keedets `putru, piimäge ike tetäs Hls; koṕpenu meḱk `olli man tol kaara kilel Nõo; kaara `su̬u̬rma li̬i̬m Kam; makekopp teti õllest ja kaarajahust Ote; kaara kisla putr Krl; Hummogus - - oĺl kaaraleeme peesütüs Rõu; kaara `peestüss om `väega makuss sü̬ü̬ḱ Vas; kaara kama teti paĺlalt kaartest. nüid pandass nissu. mõ̭ni pand rüä terri kah; [pulmas] hummogu söögis tetti kaara `peestüst; kaaratuḿm keedeti kaarasu̬u̬rmist; `säärne mäĺsä om kaara `suurma pudõr Räp; `kiisla, kaara jauhõst keedetäss Se; `kaara`keislat põrõda väidu `š́ü̬ü̬dess Lei
Vrd kaera-, kakru-, kaura-
kaastma `kaaśt|ma, (ma) kaasti M(-me) kraasima `vanast olli `ulka `villu läbi `kaasti. kait́s tüdrukut `kaastsive; enne kaastiti i̬i̬ld läbi; villa iluste ära kaastit Trv; me `kaaśtseme `enne puha villa kodun, mia kedrasi ja vanami̬i̬s kaaśts Pst; ma käisi `villu `kaaśtmen; [leerilapsed] `villu `kaaśtnuva, `kangit kudanuva Hel Vrd kaarima1, kaarsma
kadussen kadussen = kadussel piĺl õli kadussen `ulka `aega Kod
kaera-
1. (kaera osadest) kaera libled `aeti padide `sisse Muh; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaera keast keedetasse apurokka Kir; kaera agad o päris tuttis; kaera agudel oo terad sees; odra ehk kaera `kõlkad Kse; vanast oo mõned tedrekud kaera leblest ennastele `patju teind Mih; kaera agud nõnda suured juba Hää; nii pikk kaer oli, et venitas kaera ibikesed, kaera aod maha Juu; on rukki aganad, aga kaera `kõlkad JõeK; kaera kied, nied mis kaera tera `ümbär on IisK; kaera terade küĺjes on õhukesed libled Trm; looma toit oli odra põhk ja kaera põhk Lai; söövad kaera aod ära Pil; kaera agu ju väĺläs KJn
2. kaerte jaoks `kaeraküna on `veikene, `sinna `panna obosele `kaerad `sisse Lüg; Üks väli jäi `kaeramaast; Rukkimaa pidi õlema `puhkand ühä suve, [rukis] `tehti `tõise `aasta `kaera `maaje Jõh; Menel ool (hobusel) oli sehike sańt moed, et es andand karjamaal muidu käde, kut pidi kaeramat́t seltsis olema Kaa; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; Obusel oli `söötmes pisike kaera küna, kaerad kallati künase, obuse ede; [hobust] meelitakse kaera matiga; Võta `põesast kaera mat́t küll siis [hobune] edesi lihab hum Pöi; kaera kärajad o uta ata; teine odra sali, teine ruki sali, ise oo kaera sali Muh; üks oli ruki põld, teine odra, kolmas kaera põld Mar; piits oo ikke obuse kaera vakk, kui mehel piits peos siis `ütleb, et mool oo ikke kaeravakk `juures Mär; pane kaera torp obusele pähe PJg; kui pikk kaer oli, siis `tehti kaerapoisid. need olid akkjala `moodi, nihukesed `veiksed olid; võta kaera `vooder koa `juure, se pidi siis piits olema hum Juu; viĺjaaidas olid salved sies - - kus oli rukki saĺv, odrasaĺv, kaera saĺv Koe; kaeravihud nied said [ahtmisel] sedasi `lahti raputatud VMr; tuul ajas kaera akid kõik segamine Iis; rukki akid õlid, ja nisu akid, vahel kaera akid kua Trm
3. kaerast, kaertest valmistatud, kaeru sisaldav `kaera `taŋŋud, mis kanadelle saab Jõe; Ku `kaera `kiisli süöd, saad `kerra üle püst`aia hüppädä ja `onnigi koht `jälle tühi Kuu; sie oli siis `niisugune `maius toit sie `kaera `kiissel VNg; Siis `piigistedi pihudega sie `kaera tumm jahudest vie `ulka Jõh; kui sa loomale keedad kadaka vett see oo paelu änam kut kaera jahu anda Kaa; Jahund `kaeru ja keetnd kaerajahust suppi; Ma nägi eit tegi kaerapudru nõnda. Ajas vee `keema, näpuga pani `soola `sisse, `püuga pani taŋŋud `sisse, labjaga liigutas, lasi tükk `aega `kiia ja oli `valmis; Tuulinguga äi taha ead kaera`tangu `soaja, kesi jääb `ömber; Nii `peened ja purused just kut kaerataŋŋud Pöi; apurokk keedetse kaerajahudest; `tuhli rokka `tehti, kaera rokka koa Muh; kaera tangod `lähtväd `easte `pehmeks, saab ea `pehme pudro Mar; kaerakile on ikke etem kui lebakile Mih; üsä vanad inimesed `ütlesid kaera apurokk, aga nüid `üitasse tänd kaera kile Tõs; kaera kile, süiatse rõõsa piimaga. võid `sisse, siis on nii tore et Aud; kaera jahu `keśsa täis; kaera kile oo apu ja ea Tor; kaera tumm on `aigele `kerge `seedi Vän; kaerajahule `pańdi kiev vesi `peale, `tõmbas piimale selle vie JJn; kaerajahu köŕt Kad; kaer niidetasse `aĺjalt ära, `ernega segamine. sie on kaeravikk IisK; kaerakama, mis apu piima `sisse tehasse kui `köŕti VJg; kaerajahu `kiissel, silm piass, piim kõrvass; kaeratangu supp Iis; vanaema kasvatas [varsa] kaera piimaga. `vaata kaera jahu pit́sita ärä, siis jääb nagu piim Pal; kaeratangupudru tihasse enamast piimaga. mõni ti̬i̬b kah rasvaga Äks; kaerajahu kile KJn
Vrd kaara-, kakru-, kaura-
kaera|leib aganaleib, kuhu on lisatud kaerajahu kaera `leiba ja kõik `enne `tehti. jahvateti aganatega `puolest, `siiski sellelegi `pańdi kaera jahu `ulka ka VMr Vrd kauraleib
kaetuse|rohikaetus|rohi nõmm-liivatee `kaetusrohud, mis `rannal `kasvasivad, `keideti `luomadelle Hlj; ku `lehmad tulivad `piima siis kohe `keideti `kaetuserohu vett `lehmadelle VNg; Kui kodu `kaetus`rohtusi oli, `selle tied võis `põrsa `süömise `ulka `panna [kui oli kaetatud] IisR Vrd kaetis|rohi, kaetse|rohi, kaetsuse|rohi, kaetus, kaiptusrohi
kahmama2 `kahmama, kahmata Khk Hag ütlema ma sai ka ühe söna sega kahmata; `kahmab ägasse `poole ütelda Khk; `kahmab koa mõne sõna senna `ulka Hag Vrd kähmama2
kail1 kail Khk Pöi Rei PJg Kõp Ran, pl kailud Khk Pöi Emm Rei Hää/n kailu/ Pai Krk; kael Var Vän KuuK IisK Kod; kaelu Muh Han Aud; pl kaelud Muh Han Var JMd VlPõ, kaelad Tõs Tor Koe IisK Kod Lai Hls, kaela TLä Kam; -kaal pl -kaala Hel Ran Nõo Plv; pl -kaaled Lai; pl -kaali Pst Krk sookail (Ledum) köhimise `nuhtlusega keedeti kailu vett Khk; Raba äär puhas `kailusi täis Pöi; kaelud ja porsad tegavad pea `aigeks Muh; Kaelusid `pańdi umalaviha ulka Tõs; sinikad kasusid seal, kus kaelud olid Aud; kaelud - - tegid pea ullusse PJg; kaelu varred kasuvad raba sees Tor; kailud tegid siad `purje Pai; kaelul on kah sehake karastav õhk Vil Vrd kaelavars, kailukas, kailuoks, kalju1, kallu1
kakerdus kakerdu|s VJg, -ss Ran, kakkerdu|s Lüg IisR, g -se
1. kohmitseja, kakerdaja `Ärge `laske sel kakkerdusel enamb `rahva `ulka `menna, jäeb `teiste `jalgu IisR; kõńnib nõnna kui kakerdus, ei `pääse edasi kohe, jalad lodakil VJg Vrd kakerdis
2. kaltsakas, katkiste rõivastega inimene väegä lohak inimene, `rõiva lagunu ja nirmendävä, nigu vana kakerduss; kos ma serätse kakerdusega `tihka mińnä Ran Vrd kakeraats
kakk2 kakk g kaku eP(g -o Kul Vig Ris) M Puh TMr Rõn Urv Krl, g kakku VNg Lüg Jõh IisR, g kagu Kuu; n, g kaku Vll Kei Kad; n, g kakku VNg IisR Vai; kakku g kagu Vai
1. väheldane (ümmargune) leiva- või saiapäts; pirukas `lapsed `tahtosivad pisukest kakku VNg; Kakku pidi `murdama, `lõikada ei `tõhtind, siis `leivad `ahjus ei `saaned `küpsäst Jõh; Kakku tegin `viimasest `taigna `jäägist, sie jäi `leiva`astja `põhja (juuretiseks) IisR; vaja `lapsile tehä kakku; mie akkan tänä kakku `paistama `riehtlägä Vai; tegime pühabeks sepigu kaku Khk; Värske leva kakk oo üles leigatud; Ma töi poest kaks kakku leiba Kaa; Kakk oli levast natuke pisem, muidu ikka leva `moodi; siis `pandi `ahju lapsele - -, `ööti see lapse kakk Pöi; ma tee iga lapsele kaku Muh; leiva juur, kraabiti üks `väikene kakk Rid; võtad lõemest ühü väikse kako, vajotad laiass, et tä ää küpseb Vig; sai `silku leiva `sisse `panna, öödeti kakud Mih; sügise `pańti õun kakule `sisse, talve `pańti tükike liha või mõni räim `sisse kakule Saa; ku ma `väike olin, `tehti ohrajahudest kakku, nüid `üitakse sepik Kei; kui leib on niuke veike, siis on leiva kakk; kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus, teene kanikas (kas vanemad saavad hästi läbi) Juu; saab lapsele `tehtud kakk, nisuke pisike leib Ann; juan annab veke kaku, aga juagup suure pät́si (jaagupipäevast alates saab uudsevilja) VMr; `tehti leivast kakk, sie `pieti kõik pühade aeg laua pial ühe riista all Kad; panin kakult `ahju Iis; sae kuus suurt `leibä ja üks kakk Kod; minu vanaema `kaapis leeva `aśtja `puhtast, tegi kaku ja `viskas kaku vette. kui kakk on üleval vee pial, on leib ahjus `vaĺmis Pal; kakk oli ümmargune ehk vahest natuke `piklik, võis `olla poole leiva `suurune. kamala `suurune oli paras kakk Lai; `aituma, `aituma `andamesta, pikä pätsi pistämesta, laia kaku `kastamesta rhvl Krk; ei miä tervet kakku jõvva kõrraga `osta Puh; latsõʔ `tulkõʔ leevä kakku `süümä Krl || fig ümmargused pilved kakud pidid `taevas õlema, ku‿śa rukkid `külvasid. peremees läks kot́iga `väĺja, aga kakkusid põle `taevas, `keeras tagasi, et täna ei külva Trm; `pilvetombud `veksed nagu kakud Lai || Õli `este küll `sirge `seljäga, juo tämal ka kakk pihas (küür seljas); Põletasin kää piopesä ärä, `suure kakku (vesivilli) ajas üläs Lüg; piimal `pańdi õlut `ulka, `tõmmas nagu kakku (tükki), `üiti `piergis Kad
2. leib, sag lstk lahuta `riide üle `leibide ehk kakkude Lüg; `Leika `lapsele kakku ja `mäeri võid `piale IisR; Unest ei `tehta kakku Jäm; seaste rugid nii `vaesed, pole meil sii kakku `saaja midad Khk; Söa aegu olli kakku nönda napisti kää; Emm akkab oome värsket kakku tegema Kaa; ää lase kakku muha Vll; vanal aeal `ööti, akkame kakku tegema, oli se nesuleib ehk odraleib Mar; anna lapsele kakku ja apad Mär; laps ike `ütleb: anna kakku Vig; säh või kakku PJg; `leiba `üiti et kakk, lapsed `üitsid Kei; Anname tillule kakku Kos; kakku one lapsel esimene sõna Kod; säh ma annan sulle kakku Äks
kalja|haue hrl pl linnasepäts, keedetud või hautatud linnasejahu kalja tegemiseks või uuendamiseks juba `pańdi kaĺja `audid `ahju Mär; karimine annab kaĺla `auded (hädaldamisest on vähe kasu) Vig; Kui kaĺla auetel pala vesi pial kallata, siis oo juba kaĺlaraba Han; Rukist ja `lusteid `võeti vahest koa kaĺla `audeks Kei; ma tulin kaĺla auet jahvatama, linnase jahu oli kaĺla aue; ägamine `olla kaĺla `aude eest – see nagu `aitab, aga ega se `aita kedagi Juu; kaĺla aue pannakse `ahju Ann; kaĺla auet `tehti, linnastest `tehti, `pańdi `ankrusse kuevalt see küpsik, siis einamal sai vett `peale `panna, see oli `juua Pai; `võeti kaila `auded ahjust ära, paneme kaila `imbima VMr; kaĺja `auded, idandasime rukkid ära, `kapsa ravvaga puru, idandetud rukkid, vesi ja jahu `ulka, leiva jahu, õdra kied segamine, nagu leiva `taigen Iis; kaĺla `auded on ni̬i̬d, kellest `kaĺla tihasse, pannasse `jälle mõni pätsik juure, `audest tihasse pätsik Äks
kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a. tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b. jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c. kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)
kaller kaller Jõe Pee Koe Vil, `kaller Juu Jür, kaler VJg Krl, g -i tarretis; kallerdis `süldi `kaller `üidib kovaks Jõe; see on toedu `kaller, süĺdi vedel on `easte kallerdand Juu; väga vähä on `kalleri, tahab viel vett `juure `panna Jür; kui kala `liimi `panna süĺdi `ulka, siis `üölda: paneme kalerid `ulka VJg; süĺt `tõmmab kalleriss Vil; kalerit pandass süĺdi manuʔ Krl Vrd kallerdis
kama|jahu nisud ja odrad ja rukid ja `erned ja kõik `aetse kokku ja tehasse kama jahuks Muh; segan koort ja `piima ja segan kama jahu `ulka ja söön Ann; vanass javateti vakade `viisi kamajahu Kod; kamajahu tetti seǵä viĺläst: `keśvist, `kaarust, röest, `ernist ja oest. kui `olli, `panti nisusit kah Hel; õege vanast - - `olli kamajahu sõkõlde sehen, läbi sõgla sõgelsit esi Nõo; kama jahu `pańti külmä vii `sisse, tuu oĺl tolohk Plv; kama jauhast tetti `mölli kui paastõti Se
kamper (variante:) `kamper, `kampver, `kampel, `kampul, `kampvi̬i̬r, `kampur, `kampus (apteegiravim) `kambvar on `niisukaine roho, midä `panda `viina sise Vai; pane `kamper `amba peale Rei; `kampust pannase piirituse `sisse ja sellega määritse `aiged ja `paistust Tõs; `kampus on ea rohi, sai viina ulka `pandud. `kampus oli ea kõhu rohi Juu; `ańti `kampvarit `sisse ja sie jahutab `luoma siest Amb; `kampver, üks `valge rohi, `võetasse, kui siest `lahti on VJg; ku kõru õige valuts, siis pane pu̬u̬m`villege `kampust `siśsi Krk; sorogohka `viina - - panep teräkese `kampvi̬i̬rd `sisse Nõo
kaneel kanee·ĺ, -l g kanee·li spor eP(-ie- K), Hls Nõo Krl; kani̬i̬ĺ Trv; kane·|ĺl g -lli Kod; kanel g -i VNg; kaanel g kaandli San maitseaine kaneli `kaunad VNg; kanee·liga tehasse mesilastele `aisu Tor; kanie·l pannakse `sukruga koos piimasuppide `sisse Kos; kanee·li koor Trm; `kane·ĺli panevad õõna supi `ulka Kod; kanee·l annap supile ää meki Nõo
kanga|takk kangast kudumisel pudenenud puru `kanga takud vajovad `kanga `alla; `kangatakud panevad kua villade `ulka Kod
kannu|täis ma käristasi ühe kannutäve ölut ära juua Ans; Kui kohvi keetetasse, siis pannasse kohvi jahu kua lusikatäis vai kaks lusikatäit kannutäie vee ulka Trm
kapsa|lõhk = kapsalohk keedame täna korra `koapsu `lõhka Muh; `kaapsa lõhad pannasse `tervelt `apnema Tõs; `kapsa lõhud pannakse tuoreste kapsaste `ulka, siis aab ruttu apuks Jür; `kapsa lõhud `räitatakse ära ja siis `pandakse `apnema Kad
karask kara|sk g -ski VNg Jõh IisR Jaa spor , Kos spor , Pal KLõ T, -śk g -ski Vll Kõp M Ote, g -śki Hää Saa KJn San V(-š́k g -š́ki Lei); n, g karaski Jäm spor , Kos(-rr-) Amb Trv, -śki VJg Iis Plt
1. hapendamata, soodaga kergitatud odraleib odra `leiba `üiti karask Mar; sai perenaeselt tüki karaskid Aud; küll oleks nüüd odra karaski magus PJg; `laubää `õhta `tehti odra`leiba, `tehti nisuke karask ja `võeti pühabää kiriku `juurde `kuasa Amb; karaskit ei apendeta, karask tihasse üle sõela `lastud jahudest Äks; karaskit `tehti ikke odra jahudest Lai; rõ̭õ̭sk olli jämme nisu jahust, kesvä jahust tetti karaśk Krk; kesvä karaśk tet́ti iks piimä `sisse, ehk pańnit veedike `kartoli `putru `sisse, siss ta sai kohel ja ää Võn; vanast ku˽kesvä `javvõ tet́ti, siss tet́ti karaśkit külät San; kesvä jahust küdsetess karaskit Krl; Vatsk aja `vargilõ, karaśk aja `kargama Rõu; meil om kesvä leib karaśk Se
2. mitmesugusel viisil erinevate lisanditega valmistatud kakk või pätsike nisujahust tetti ka apanted karaskid; make karaśk tetäs ike õhep, si̬i̬ tetäs pärmige. apu karaśk tetäs paksep Hls; nisust ja kesvä jahust iki tetti apu karaskit. pannass levä juurt `ulka Krk; nällä `aigu oĺl sõnajala karaśk, tu̬u̬d `sü̬ü̬di Krl; ku lu̬u̬m tapõdi, sõ̭ss segädi kesvä jahu [vere] `sisse, tet́ti vere karaskit Rõu; karaśk om `häste ohhukõnõ, kõrrõ, kardohka pudru `sisse kastõtu Räp || pätsike (mittesöödav) tegime eestele koa kaso `küindlud, `väiksed karaskid Vig || fig vale om nigu karaśk, ta om ruttu otsan Hel
Vrd karbusk
kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär /karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, käre a. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärme – Hls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahe – Pöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre
karsitsa `karsi·tsa sinep `karsi·tsa on `karge, tämäle `tullo `panna `suhkuri `ulka, siis `lähtö magusammast Vai
kartuli|kook2Lüg Hää Kod KJn Lapsed `pańnime `kartule `liipusi palava pliidi pääl, tegime `kartule `ku̬u̬kisi Hää; kartulikuagid `testi vanass, kui kartuli `tärkliss teed, mes `väĺja puŕsid sidess, ni̬i̬d takud `pańti kuagi `ulka Kod
kartuli|leem kartulisupp sea jalad keedetasse karduli leemega Mar; mõnel oli `kaapsaleem, mõnel oli `kardulaleem Mih; `kartuli leent keedeti iga pidi, kas `tangudega, või `laśti jahu `piale, vahel `pańdi kaalika liibud `ulka, keedeti `värske liha ehk piimaga Lai
kartuli|leib kartuli`leibä `testi, `pańti leeväle kartuli `putru `ulka, sae `valge leib Kod
kartuli|pärm karduli `päŕmi `tehti, kardulid tambiti pudrust, `pańdi `päŕmi `ulka, raasuke sukkurt, siis `seisis pudelis; vanast `pańdi kanepi takude `sisse karduli `päŕmi, `kuivas sinna `külge ära, sialt takkude küllest `liuteti seda päŕmi Iis
kas1 kasüld (hv M)
1. küsisõna a. otsese küsimuse (või iseseisva lause) algul kas peremes kodu on Kaa; kas rukki oras oo jo ülevel Mar; kas lähäd `luole Ris; iho ta nõnna rammib, kas tuleb vihimä vae Kod; kas te sedä ka `tiäte KJn; kas sa olet ka `niitän Trv; ka ta kadu näge, ku ta seantsit tegusit tege Krk; kas sa ei taha `meega üten tulla Kam; kas tu om kavvandõh Se b. kaudses küsimuses kõrvallause algul Saab nähja kas akkab sadama `jälle Pöi; seemet katsuti, kas idaneb Mih; ei tea, kas kasspea kuĺl tieb `kurja koa kedagid Ris; `vaatame, kas nied kurgid on võtt juba idusid JJn; kes tiab kas elabki Kad; küsis, kas elab veel Trm; katsu kas vesi on soe KJn; näiss kas ti̬i̬b sadu Ran; maidsaʔ, kas˽om hüä Se
2. tundetoonilistes või retoorilistes küsimustes a. vastupidist väites kas mõjalt ei nähässe, ku `akna pääl `viisud ja vahid Lüg; ma `ütlesin `talle kohe, aga kas ta `kuulas VMr; kas ma˽timä ammatist medä tiiä, miä timä tege Har b. käsku väljendavalt kas te soate rehele mette (hakake juba rehele) Muh; kas sa soad `väĺla, mis sa lakud siin koore kallal Juu; kasi ärä, kas sa saat `vällä Krk; kas ti˽kasit `mõtsa karja manuʔ Krl c. imestades, üllatunult kas pole ull, nüid sajab äga pää Khk; kas sa juba said niipaĺlu `seeńa Äks 3. a. alternatiivselt, mitmest võimalusest valides midägi, kas `leibä, on segatu appanemma, sie on abandus Vai; kui kas rumalad koerad `keskovad, siis `lähtväd rumalaks Mar; `muarja iäd kas `pańti `ulka, mette ei tiä Kod; kas ... ehk egä siis `lapsed sedämodi kodo ei õld. akkasid juo `seitse kaheksa `aastaselt kas siis `lapsi `oidama ehk `karjas `käimä Lüg; on sial kas neli vakka, ehk natust `rohkem Rei; kas ta (vihm) iga pää tuli ehk mette, aga ikke sadas Rap; sie (eliting) pidi tulema ehmatusest, kas inimene ehmatas ehk vihastas ehk VMr; mul üks puhas, kas elan ehk suren VJg; rõhtaed on lat́tidest, kas neli ehk viis lat́ti on `pandud Ksi; kas ... või ei tiä kas tuleb vai ei tule Lüg; `osta kas `saia vai sebiko Vai; `sulle on se üks kõik, kas ma reagin või olen vaid Juu; kas vanger jõriseb või äike mürissäb Kod; kas tulgu või tulemada Trv; ilm om sombune, kas lääb sadama, vai mes ti̬i̬b Ran; kas˽om nii vai˽eiʔ; palk massõt́e kaŕrussõllõ kas viläga vai rahaga, kui määne kaŕruśs `tahtsõ Se b. kasvõi; nii et (sag hüperboliseeritud võrdlustes) jala kand `kangest kihub, kas kisu `lõhki Lüg; naira nönda kas `katki ~ köveras maas ~ tükid taga Khk; Akna päel nii suur vahe kas mine kuue kasukaga läbi Pöi; kas ma annan oma kördi seĺlast ära, selle koh́a ma ostan Mih; nää ingata ei soa, kas tee mis tahad Hag; kas tulgu puśsnuge `taevast `alla, tema peab ikka minema Juu; ehmatasin nõnna, kas kuku pikali Kos; `lähkre panin pia `alla ja magasin kas kõrvad puruks Tür; kõik torikad ka siin jalus olgu, kuku kas `otsa Kad; tämäl õli imo `mängmise `piäle kas kuda `mu̬u̬du; pahandab kas elo; kisendä kas ińg ihoss jäägu ~ elo `kaupa; naaravad et kas; naarin kas `kangess Kod; vili oli ilus ja kuiv, peksa kas kevade Pal; ma aevasti ommuku kas küll sai Krk; ossendiva nii kas eńg `väĺlä Ran; kõva tuuĺ, `tahtse kas tare katust päält ärä `viiä Kam; rühmäss kas elu armas San; kas või Sügüsene kalsk jää on `tuuraga vai `kirvegä `raiujess nii kova, lüöb kasvõi sädemi `väljä Kuu; ädas nii et, kas või tõmma `eesele nööŕ `kaela Mär; vesi on keev, võta kas või `karvu Plt; oben oless kas või tulest läbi karanu Krk; kas vai säŕk poolõs (öeld, kui kumbki pool ei taha vaidluses järele anda) Vas; tõnõ ei jätä `perrä kas vai Har; ta `toukas ni kõvva, kas vai hobõnõ `lahki Plv
Vrd ka3
kaugõmbast2 `kaugõ|mbast Puh, -past Urv kaugemalt mul om `ulka `prille, mõnega näeb `kaugembast, mõnega näeb lähikesist Puh; kes `kaugõpast oĺliva, es `saavagi˽kodu minnäʔ Urv Vrd kauõmbõst
kauss1 kauss (-śs) üld/`kaussi Vai/, g kausi (-ao-, -aa-, -ou-) eP eL, g `kausi R(`kaussi Kuu)
1. anum; toidunõu `tõstetasse `suure `kausi `sisse Lüg; `kausist `rüübäti `piimä `pääle Vai; pane see marja mädi kausi `sisse Khk; lastel olid pisissed kausid ning vanad söid ühest `vaanast Kär; nii `kange tuul, et viib kala kausist ära, mis sa merest kala loodad Mus; `väikesed, ümmargused ja sügavad oo kausid, suur‿o aage Muh; suur oli leeme jaoks, vähiksed olid kalade jaoks - - üks suur kauss `toodi lauale ja kõik sõid ühöst kausist Mar; kauss oo `vaega, põle täis `ühti; vabrikus vaavatakse `kaussa Mär; `ostis uie kausi Tõs; Kaosiss `räimi küll viel Khn; pahlast `tehti vanaste `kaussisi Nis; suurem võim oli püt́tide kääs, `kaussa oli vähe Ann; `enne olid niisukesed niine puu kausid VMr; nüid `ütleväd kauśs. vanad naesed `ütlesid anna si̬i̬ puukapp `seie, kui kivikaasid akasid tulema, akasid `kutsma kaasid Kod; vanal aeal olid puu kausid, ühest tükist `tehtud; lõhmussepust kausid olid kole `kerged Lai; suure kausi olli reiut enämpest üteldi pärnä kausi oleved Hls; nüid `süüdäss taldrigust, ennembide ike `kausse sehest; mia toda‿s näe, et ummike sehest sü̬ü̬di, miu `aigu olliva joba savi kaosi Puh; ma‿les ossendanu kooluss `endä, ku rot́t miu koorekaosin ollu; setu tu̬u̬b `kaussõ, mia anni setule `ulka räbälit ja sai `pallald üte `kaosi Nõo; kaosist egä üts võt́te `käega vorstijupi, `kaśte rasva sisse ja `seie Võn; savi kausiʔ tetäss Setumaal San; Ku˽kauśs väĺlä sai puhastõdus sõss kraabiti timä vi̬i̬l sisest pu̬u̬lt ja˽väläst puult klaasitüküga üle, nii et timä sai hüä ja˽sille Rõu; ea˽siss vanast `kaussi olõki‿ss, süüḱ `pańti länikohe, säält hiideti `laatkahe, `laatkaʔ oĺli˽lavvust tettüʔ Vas; meil iks paĺlo kauśs ei üteldägiʔ iks liud Räp || ristimisnõu aga nüid oo jo kahe kolme `aastased ja `aastased, et akkab ise `silmi pesema `kaussis kui ristitasse Mar || korjandusanum kirikus no ommaʔ kausiʔ kerigu lapi pääl Har
2. kausikujuline ese või moodustis a. hauskar meitel on se paadi kauss, vesedaks vesi `välja Käi b. tõru või pähkli tupp türu kauss Kaa c. (tee)lohk, nõgu kus viidass [regi], sial kauss Lai
kebja(s) n, g kebja IisR(n -s) Jäm Ans(n -s) Khk Vll Muh Emm Tor Ris(g `kepja) HMd Nis Kos Urv; n, g kebjä Kod, kebi g kebja Rei; u p `kepja Khk Rei
1. kerge a. kaalult kerge tal on kebjem koorm `ulka Rei; laps nii tilloke ja kebja LNg; täna nii kebjad kalakotid `teitel Mar; koorem `oĺli kebja Tor; tegi omale ia kebja riha Nis b. kerge sammuga liikumisest On küll kebjas `astuma IisR; see loom oli naa ilusa kebja keimaga Kse; `kepja käiguga, oli `kerge jalaga `käima Ris; vana inime kebja `käima Kos c. nõrk, nigel, kidur kebja obu; nii kebjad `peenised jalad Ans; sihand kebja obu, see‿p suuda vädada; see riha on nii kebja, see leheb `katki Khk; ta oli nihuke kebja, köhn inime `rohkem HMd; kõhna `üeldässe kebjä; kebjä `tervis Kod d. fig mitte päris täie aruga On `veidi kebja, aga `täitsa `tohmann ta ei ole IisR; kebja mehekene, kebja oĺl `kergegene Urv Vrd kebess, kebjuke, kebla, keblakas, keebu
2. ilus, kena, tore ilus kebja obu; kuradi kebja tüdrek Kse Vrd kepla
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele RI. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ p e k s m a id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä ”kangeste paluma” Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ SeII.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel (”see vanda osa, mis raua sees”) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
kees2 kees, kieš, `kieža IisR, keeś MMg Lai, kies Iis, g -a; keeś g -i Trm; ki̬i̬s g kiäsä Kod; n, g keesa Se, `keesa Jõh IisR
1. hapendatud jook kaerajahust, kaerajahu leotis `piima on vähä, `tieme kieš ja paneme `ulka IisR; kaera kiesast tehti õige õhukest `kuaki Iis; kaara ki̬i̬s on kaara jahuss ju̬u̬k. kiedä õdra - - jahuss `körti ja lahe `ki̬i̬sä `ulka, suab üvä apu ju̬u̬k Kod; kees on see, kellest `kiislit keedetasse Lai; keesa oĺl ni veteĺ, ku no `kiisla ińne `kiitmiist; `kiislat keedet́i ku viil kii iss, ült́i keesa, oĺl sääne nõrk, muni `köŕpe kuumalt Se
2. sõklad Viletsa jahu on teind, `keesad `ulgas IisR
kekk kekk Sa L Juu Kod VlPõ Ran Krl Lut; keḱk LäEd Lei, g keki
1. a. s alp, eputis, hellik Kekid `kartvad valu, ei söö igat `toitu, ei või `mustust näha, kekutavad pial Han; `oĺli kekk ja kergats Tor; keä uea hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle, śjoo um kekk Lut || edevus kost määne krośs saa, kõik keki pääle ä˽pańd; suur kekk hüvvä tii ei Lut b. a kerglane, edev, peps Keḱka inimesi oo kõige änam rumalate sias Han; sa oled ike õrn ja keḱk koa, eit oo so kodo naa ää kekitand Mih; oo va kekk laps, ei taha `süia egä kedägi Tõs; Ää naa kekk ole, see supp sünnib süia küll; see on üks kekk loom, see ei söö PJg; Sa oled ka nii kekiks läinu Hää; mis ta piäks nüid nii kekk inimene olema, ise juba vana Juu
2. a. s ilus, tore, ehitud Kõik said mukid ja kõik said kekid, ma sain musta ja rumala rhvl PJg; muud said kekid, muud said mukid Plt b. a kena, uhke Kubja Miina õli kekk ja kenä ku tüd́rik õli; ise nõnna kekk ja kenä, aga mes vana si̬i̬ vana; emä ütelnu `tütrele: kui sa lähäd poisse `ulka, - - õle siäl kekk ja mukk Kod; ost omale keki obose Pil Vrd kekijas, kekkadi, keku
3. a. nali, kelmus teiss-pidi naerab ää `jälle, aeab kekiks Khk; Vaada kus kekk, niid kass ronind kaju argi otsa Kaa b. naljakas, veider vana inime akab kekki juttu `rääkima Khk; sis ta oleks veel kekim olnt kui metsavaht `meite `järge [oleks] tulnd Pöi
kell1 kell g kella eP M T Krl Lei(-), g `kella, -ä R, g kellä spor L, Juu Kod KJn eL(keĺlä, ḱeĺlä Se Lut); kell g kellu Khk Pha Var VJg Iis; n, g kellu Sa Muh Ann, `kellu, -o RI. 1. (hrl numbrilaua ja mehhanismiga) ajamõõteriist mäledän ise, meil ei old `kellu Jõe; eks ne `kumbasid on `niisugused, `justku `kellud; `meie kell ei ole vist kohal, `näütä kuu`päivi, ei `näüdä `oigust Kuu; tulin `kella `vahtima; `meie kell `püiäb taha `jäädä; neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga (osutit) Lüg; ku `kello `kaasas ei old, siis `tieti `taiva `tähti järele Vai; vea kell üles Jäm; kellu ukka läind, see ep käi; nuiad ülal `kurkus kellul (kõrgel); kui pole `kella, nigu siga kottis; Kellu näidab pudru`kordi (valesti) Khk; vana kellu, aga ise raasib `keia Mus; `vaatab korra kellud Pha; Mu vanad `ütlesid ikka, mis sest kellust, `päeva `näitab `aega `päike, `ööse taeva tähed ja kukk Pöi; mene `tõmba kellu üles, ta oo maha vaon Muh; kukk oli maja kell; Kuule, kellu seisab; Kell on uur`maakri leiva kannik hum Rei; kella seiar on peal `lahti Phl; kellal oo koa raag (pendel), - - mõni `ütleb, see oo kella `tärkeltiks; kell keib ette Mar; parandab vana kellut; kellu seenä piäl rõksub Tõs; mede kell lü̬ü̬b valest Hää; kell oli kurdi vahel, kuld ketiga oli `kaelas [naistel] Ris; kell tõksub edasi tiks-tõks Juu; Sinu kell käib lehma kella järele (on vale) Amb; `tõmma kell üless JMd; kui pää `paistis, siis sai samudega [aega mõõta], kui `pääva põld, siis sita sõńn oli sie kell, sie oli karjatse kell VMr; kell oo seenä piäl, uur one taskuss; tähed õlid vana rahava kell, - - tõene keĺl õli kukk Kod; kelläl om kat́s `nuia, üteg ei lü̬ü̬; kellässepp oo siin, temäl paĺlu `kelle Krk; egä vanast es olegi muud kui saena kell Ran; kell piap ka üless `käänma, muedu jääb `saisma; ku̬u̬l`meistrel `olli tunnipakk, perän tunnipakku teḱkusivä kellä; Kell näitab toda, mes ta eila näidas hum; Kell näitab rakvere kuupäivi (on vale) Nõo; ommogu ma käi `kellä kaeman, panõ kõrva mano Võn; vanast üteldi uuŕ, vanast kell es üteldä Ote; vanast tsiga oĺl aigraamat ja kikass oĺl kell San; vanast näet `keĺli es olõ es Urv; `katsamõ päävä kell (8 päeva tagant üleskeeratav) Har; vai vanast no määnest `kellä oĺl talohn, siss oĺl kikass kelläss ja agu herändäjäss (1855) Rõu; vaest kelläl tu̬u̬ veder piḱk um Plv; kikaśs oĺl tu kell, kes üless ai Räp; ḱell om jääńü üless `ḱäändmäldäʔ Se 2. a. kellaaeg `ohtu saab `viidud `kellu `kuue ajal `vörgud meresse Jõe; kell on `seitse minuti vaja puol neli; `kello `kuuest `tousid üles `lehmi `lüpsämä Kuu; mei `läksima `ommiku `kellu kaheksast `kuoli, `ehta `kellu `viieni olima VNg; `kaugel sie kell on juo (mis kell on?); meil `süässe kell üks `lõunet, kesk`õhta `kella `viie ja `kuuvve ajal Lüg; midä se `kello on jo; `ommiko `kello `neljäst `saimo `randa Vai; `öösse tulid sedasi, see oli kellu `kümne, ühe`teisme ajal, peiu koju jälle see pruudi sajarahvas Jäm; kellu on verend `puutu `seitsmest; kellu käib juba `nelja Khk; kui uus `aasta oli juba `algand, kellu oli juba nii `kaugel, et kaksteisend oli, siis akkasid `pεεle uue `aasta poisid `kεima Mus; talupoea löuna oli kellu kolme `aegas, saksal kahest `teismest Pha; kellu ühessa `aegus oo ju vidune Muh; kell oo `seitsme peal, kell keib `seitsme peal (kuus läbi) Mar; lähme nüid magama, kell on nii `kaugel juba Kir; kellu neljäst viiest juba üles, akka `keträmä Tõs; `mõtmõ kelläst (mis kellaks?); mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kella `kümnest kuni kaheni `viidi maea tühjaks Kei; `enne vaadati `kella `taeva `tähtede ja kuke laalu `järgi Juu; kell on kümme minutid ühe pial Kos; Kui `niitma `mińdi, ikke kella kahest kolmest `tõusti ülesse Tür; kell akkab viis `saama Iis; kell oo viärändi peräss kaks; kell one `kaugel jah (palju); `õhtapu̬u̬lt `päävä, si̬i̬ tähendäb kellä kuvve aeg Kod; kella kahessa aeg oli keskomik, kella kahe aeg lõõna Pal; ma `vaate, paĺluss kell saa Krk; `ü̬ü̬si `virgenu ta üless ja `vahtnu `uuri, et mes kell om Ran; kellä `kümness jõus kodu; varju pääld näedäti ärä [karjasele], kona kell kat́stõisskümme om; me kuuleme siiä kah, ku ta (raadio) `kellä `ütlep Puh; ku ollit joba tü̬ü̬d tennu kellä kuvveni, siss `anti pruu`kosti Nõo; ma käesi tare man, kai mis kell om Ote; kelläss `katsõss oĺl kõ̭iḱ vaĺmiss Rõu; niideti niikavva ku˽kelläni˽`kümneniʔ; ku siist `aknast päiv `sisse tulõ, sõ̭ss um mi̬i̬˽kell kat́s, `olkõ sõ̭s valitsuse kell pu̬u̬ĺ kolm vai mis taht Plv; kelläss kolmõss om puśs Võrol; kell saa joba veerandi i̬i̬st üt́s Vas; Kell tege iks `umma (aeg veereb) Räp; mis kellä ommaʔ joʔ; kelläst `üt́säst kelläni üteni om säidse `versta su̬u̬ kaal ja sinnäʔ sild tetäʔ pääle tu̬u̬ `aoga arʔ Se; ḱell om kat́s`teiššüme Lei || No kell pime – `tüälä, kell pime – `õhtale Jõh; Kell üks – muna küps, kell kaks – karna·ps, kell kolm – koti tolm, kell neli – neitsil laps, kell viis – viinad joodud, kell kuus – kosjad käidud, kell seitse – nüüd saab seista Jür | kell kümme ~ sada fig halvast asjast, tulemusest Nüid on sul kell kümme (karistus tulemas) Plt; vana Kareli Mäŕt om ku tulep, siss om naestel kell sada (kiirus peal) Nõo; Varste om kell sada (eluots käes) Räp; leĺläkene üteĺ Kõva `Põtrat, et Kõval joba kell kümme, perse joba jaah́ (surnud) Se b. ajaline tähis olime kellast `kella, oop`kaupa Mär; kui tüki tü̬ü̬ `oĺli ja me enne `kellä saeme, siss `istsime sinna lõhmusse juurde `pääle RanII. 1. tilaga õõnes (metallist) helitekitaja (ka märguandeks); krapp; pl kuljused ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule (ilma vaevata ei saa midagi) Jõe; mones kohas on `kellu (signaalpoi) uduga VNg; `kellod `panna `aisa `külge, siis keliseväd; punasi `aigo jo `voeti [kiriku] `kellod maha; `lehmil on `kellod `kaulas Vai; `sisse lööma kell, niid kirk lihab `sisse Jäm; vanast keisid loomad `metsades, siis olid veistel kellad `kaεlas; siis `löödi sööma `kella; kui obused kella ääle `kuultsid, siis änam paigast es liigu Khk; Veiste kellad panid palisema Kaa; selle kella rambaga neh nüid tiristavad äga pää; obustel olid kellud Vll; kellad löövad kui rahvas `kerku lähvad Pöi; kaks oost `olli ees, kellad peal, siis sõedeti kelladega Muh; ärrastemehel olid ikka kellad pääl; Poe oli tühi kut kell (päris tühi) Emm; pane loomale kell `kaala Rei; kellad `üüdvad; suur kell teeb pau, pau (kirikutornis); looma leiada sess ülesse kella järele Mar; lõi `surnole `kella Kul; Küüdik `kaotas kella kaelast ää Mär; Kiś kellaga `lehma otsib, sitasaba saab (öeldi väga valivale) Han; ku kell kaua kõlab, siis tuleb teist `ilma Hää; kõik suavad `õhtale kui kell lüöb Hag; peiupoiss kõlistas `kella ukse taga, `enne kui ta tuppa tuli; kari tuleb `veistega, kellad traĺlivad; vana `oasta `õhta lüiakse koa `kella; kui kirikärra `sisse lähäb (kiriku), siis kellad üiavad Juu; suured kellad nied `pańdi `aistesse JMd; `vaesemates mõisates, kus ei `jõutud `kellasid `suada, olid ikkegi kolad alles Kad; kell lüöb `õhtalle; `surnu `vasta `lüia `kella, `surnu järele `lüia `kella VJg; Täna paĺk paika, omme paĺk paika, nädalas kõrd paika ja kuu aa pärast saun kui kell ülevel (nagu naksti); kellaga irmutatasse kala Trm; `kellä elissäväd ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; vene kerikun kelläd lüäväd; lesed võtavad naiss ilma kellätä Kod; kosilane tuleb, siis olid kellad obuse kaelas Ksi; kellad olid vasest või nahk rihmaga aisa `külge sidutud Lai; neist `kellest ma ei tää kedägi; ku mia mõisan olli, siss kutsuti kelläge `süümä; kelläl olli lugu ka, kuda tedä `lü̬ü̬di; enge`kellä lüvväss kate kelläge; õnnetusel ei ole `kella kaalan; mes viga õli elädä, alate piĺl ja kell (lõbu laialt) Krk; obesil olli kellä sepädel tettu, tila `sisse joodetu Hel; vanast [võrgul] `sulli es ole, siss `olli kell, nigu kala lei, nii kell kõlgsat, siss pidi `väĺlä `tõmbama Ran; mõnel `oĺli kraṕp lehmä kaalan, mõnel `oĺli kell Nõo; hobõsõl `vihmri kõrvalõ mõ̭ni pańd kat́s `kellä; `mõisan `lü̬ü̬di `śu̬u̬mad vallalõ `laskmise keĺl Har; ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda Plv; kellel es olõʔ `kellä, tuu pańt `kuĺjuse [hobusele kaela] Räp; Kuʔ hüä kõrv `kellä lüü (kumiseb), kuuled hüvvi uudiseid; ku om kell, sis panõ kell kaʔ pääle, sis läämi `uhkõʔ meheʔ; kerigu tooross lüü `kelli Se; `keĺliga andass helü [jumalateenistusel] Lut; kellaga siga fig inimesest, kes ei tereta Kas kellaga emist nägid? Hää; kas kellägä orikud ei nähnud? Kod; kas kelläge siga näid? Hls
2. fig a. kuulujutt; laim Keik läeb kui kell küla `piale IisR; niid käis suure kellaga läbi küla (keelekandja) Jäm; tühi jutt `ööldakse kell olevad Juu; Nagu üeldasse, et rikka aigus ja vaese õlle tegemine, see käib kui kell üle valla Trm; kas on kell mängikańnis olnd, et nii paelu `tühja jutta räägitas KJn; Kui `tühjä juttu aetes, üteldes: nüid valetes kiriku kellä, midä suuremb jutt, seda elevamb kell Hel; kell kaelas halb kuulsus se pani omale kellad `kaila (tüdrukul halvad kombed) Jäm; nüid on kell `kaelas, inimste kää, laksub äga `pεεle, kis vötab kella `kaelast änam εε Khk; Teeb eiga kella `kaela Emm; ma ei taha eesele seda `kella `kaela teha Mar; on aga ea kell `kaela `tehtud Juu; Sa tied mielega omale kella kaela Kos; mina seda `kella oma `kaela ei taha VJg; tema on teśtele küll neid `kelläsi `kaela teind KJn; jutt nigu kell kaalah, lööväʔ nigu `kellä Plv; kella lööma ~ suure kella külge (panema) kuulujuttu levitama Ributab `asja `suure `kella `külgi Kuu; Juo sie on `jõudand `müöda küla `kella `lüömas `käia; Eks sie saatana krappi kai olegi juo kõik `suure `kella `külge ripputand IisR; tieb surt `kella, ega sie põle ometi seda `muodi Hag; Kuulis, et kella löödi, aga ei tea kus kirikus Jür; Siis õli külas jälle neil kade`kopsudel kella `löömist: nääd kuda oma raha pillub; Sie on oma `rahva asi, ega seda maksa suure kella `külge `panna Trm; Sa panet ka kik suure kellä otsa Krk; Tütrigul es kõlba sinna perekonda minna, kos poiss oĺl, et mitte naaru `alla jäädä ja oma au ilma kellä küĺge panna Nõo || mull, vahutort (käärimisel) ölut keib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles, - - veel pullid pεεl Khk b. kuulujuttude levitaja tämä sie on nagu kell käib üle küla Jõh; küla ~ (küla)naiste kell lobiseja on va küla kell, käib `mööda küla `kellasi kõlistamas Juu; on üks vana naiste kell, külanaiste kell sie jutt VJg; si̬i̬ om üts külä kell, selle juttu ei massa kunagi `usku Hel; sina kõneled jo külä kellägä Nõo III. millegi (väljaulatuv, ripnev) osa
1. euf isaslooma, mehe suguorgan Vanal mehel juo `kella `karva`vetru `katki Lüg; nii sügäv, et tahi minu `kellatki kõik jättäda vette (Kalevipoeg öelnud Peipsi kohta) IisR; `vastlabä oli `paksu suppi, liha sees oli mitu juppi, `jäära kell ning pεε ning sarved, kes sest said, need keik olid `terved rhvl Jäm; nee mölemad juba midu `aastad ühe kella kälilised (ühe poisi magatada), teep kas `kumpkid naiseks saab; keib tüdrugutele `kella taa ajamas Khk; Kellust `saati oli lumi maha tulnd Krj; Kas sa kurivaim paned `eese kellu `püksi, ma so `riule näita; Saksa kellaga `tehtud (isa sakslane); Vana oli täiesti kellade väel (ihualasti) Pöi; kell `olli `kangel taga; sadajalad oln kella `karvade sihes Muh; kõik kotid ja kellad `paistsid Kse; vahel kell tikkis taga Tõs; kui mees isi `käija, siis kellad `käia koa Juu; Eks kange kellad ikka kohitseta (kõrkus saab karistada) Trm; kell on muńn, kas sa et tiä; kell `kerkib kenä `piäle Kod; hum keedan kella leent ja panen muist `muńna `ulka Lai; vanal aal ess ole `kellä mujal ku `püksen; värisess ku `varga kell, ku inimene `irmu tund; sii obene om kellass ärä kasunu (väikesel hobusel suur riist) Krk; laku nu uma kelläʔ (sõim) Vas; Kellä ripõndõllõssõʔ, karva kahisõsõʔ = `uibo Räp; häräl omma ka kelläʔ, mehel ka nii samadõ Se; kelli kokku lööma suguaktist poisid vahest loravad et lööme kellad kokku Juu; mis muud ku lööme kella kokku Krk
2. kuke lokuti – Hi Se Lei kuke kellad kurgu all Käi; kuke kellad on verised Phl; kikkal‿maʔ kellä lõpuste all ku kõrvaʔ Se
3. taime osa a. kartulivili (pealsete küljes) `kartlil om paĺlu kellasid Krl b. kapsa juuremügar Kapusta istutamise man es lasta mihi peendrest mitte üle astu, et kapustile kellä ala ei kasvas Trv c. lille õiekellukas nukukübärä om lillasinitse, kah kasvab vaŕs `pisti ja nigu kübärä ehk kellä sääl küĺlen Nõo
kemmerg kemmerg g -u Pöi Käi Phl L spor K, Hel San VLä(ḱ- Lei); `kemmerg g -u Jõe, -o Räp, -i Kan; n, g kemmerg|u Mär HaLä, -o Hi Mar, -a Räp, `kemmergu Kuu Jõh, kämmergu Muh; kemmer|k g -gu Amb Vas; `ḱembeŕk g -i Lei; kimmerg g -u Kaa Rei KJn spor T, Har; n, g kimmerg|u, -o spor Sa Hi, `kimmergu VNg Lüg, kimmerka Plv; kemmelg g -u Vig PäLõ I Ksi VlPõ Trv Ote Urv; n, g kemmelgu Muh I; kimmelg g -u spor M(-k Hls) T(-a Rõn); n, g kimmelg|u Krl, -a Rõn Kan; n, g -ka Se; kimming Phl, kremmelg Kei, g -u, n, g kremmelgu Juu väljakäik meil oli siinpuol verav kus `meie `kemmerg Jõe; siel kus `kemmergu on Kuu; `tahtus `menna `kimmergu VNg; `kimmergu on `paskamise kõht Lüg; `kemmergus on `kraami `paljo Jõh; kimmergu on oone nurga taga Ans; Metssead `kartvad kemmergu kraami `aisu Khk; kimmergust keib söduke ais `välja Krj; pane kämmergu uks `kinni Muh; kimmergu on peenem söna kui peldik Rei; laeval on ka kimming, `välja käima koht Phl; igäs peres ei ole kemmergod `ühti Mar; `linnas oo palju kemmerguid Mär; läks kemmergusse `aśsu õiendama Kse; läks kemmergu Var; ma taan jo kεmergusse `menna Mih; kemmergud oo igas talus Tõs; kemmergu raam oo inimese sitt, turvast `ulka `pandud PJg; mis sa iki kükidad säl kemmergu augu päl; kui kemmelg aiseb, siss lääb ilm sulale; nüid on küla `uusi kemmelgid täis; läksin nende kemmelgude juurest `mööda Saa; ega siis polnd kremmelguid ega kedagi; tuli kemmergust Kei; si mual kua kemmergud nüid Juu; kemmergus käiakse ommiku ja `õhta Kos; peĺdik on vana sõna, kemmerg on nagu pienem natuke `üelda Koe; eks seda sibi `mulda mõni `üelnud kuńts sõńnik, `aises kua, ta ju kemmelgust `võetud Trm; ku Saksa valitsus tuli, siss pidi igaüks tegema irmuga kemmelgu Ksi; kemmelg on seande `laudest `tehtud urtsik SJn; nüid üteltse kimmelg, enne olli peldik Pst; kimmelguss minnäss musta asja peräst Krk; kimmelgut tulliva `ilda, es tohi enämb seda`viisi elädä, pidi tegema kimmelgud Ran; kimmelgut es ole, sia `pilsiva inimese upakeli, kui na `kossegi saena veeren sitteva Puh; `paĺla jalu läits `alla kimmelgude; ma oesi iks `tolle kimmelgu `puhtass; kimmelgit puhastadass ka villkopaga Nõo; kimmelgat es ole, t́sia `oĺli vanast kimmelga i̬i̬st Rõn; sib́i om tu̬u̬, kes kemmergit puhastass Kan; mõ̭ni `viskass kemmergallõ [päramised] Urv; kimmelgu, sinna käüdäss `sisse sitalõ Krl; kimmerg om mul täüs saanuʔ, noʔ om vaia `ussõ vetäʔ Har; kimmelguh ei olõ˽kõrralist papõrd Plv; nigu kõtt mürähhüse är˽teǵe, nii um kimmelguhõ mineḱ kah; lät́s vei kemmergohe Vas; nüüdsel aol ommaʔ kah maale joba kemmergoʔ ehitet Räp; ma taha kimmelkaheʔ minnä Se Vrd kemmerik, kemps
kesi1 kesi g kee (kie, ki̬i̬) p kett R eP(p keed Var, g kede Kod MMg) V; n, g, p kesi Hää; kesi pl kesid Vai Vil, g kese Se Lut; kesü San; n, g kee Jäm, kii Vil väliskest, nahk a. sag pl viljatera kest, sõkal (hrl odral ja kaeral) `otrakesi `leiba `anneda - - `siale VNg; `iired tegid `vilja lesemest, `laastavad kesist Jõh; `kerge kut kee kot́t; oma tuuligul `tangu `tehti, jähid keed `sisse, sai pohe`moldis uhjudud, tuul viis keed ära Jäm; kis neid nisu jahusid ühe kora `söölus – nee joosedati ketega `katki; mis sa ketest sööd – `akvad `kurku `kinni (öeld halbade tangude kohta) Khk; viljal oma kesi ika `ümber Muh; odrad said sõelajahuks `tehtud - - sõela jahul oli tihe sõel, mis kõik keed `väĺla võt́tis Rid; kliid oo rukkil ja nisul, odradel oo keed Var; rukileib oo jo ketega, keed olid sees Aud; rukkil ei ole nii paksud kied kui testel `viljadel; panen kesi sigadelle süöma `piale Amb; kui kie viirud on jahu pial, siis on koid sies Iis; kee puru on se kaera jahu; nisu terad `tehti vaest märjast `enne javatamist, siis ei lähnud kett püili `ulka; kaera keed on paksud; sõelad võtavad [jahvatamisel] kett `väĺja, aga kui paĺlalt kivide vahel õerud, siis jäävad keed jahude `sisse Trm; ku tambiti [uhmris] `õtru pekseti ketess `puhtass. pekseti keded maha; keded koŕjati kuĺbiga ärä [supi pealt]; tambiti [uhmris otri] kuńni kedele läksid (keed lahti tulid); kama javatatse ketegä, kruavitasse ärä küll; `kiisli jahu jäeb ketegä Kod; keed pannasse `loomadelle, suĺbi `piale Lai; tangu keed Pil || kerge, väikese tuumaga viljatera, kõlu(d) tühjad keed, mis `alla tuule lähäb, kus iibikest sees ei ole Juu; `rehte peksad, siss jäävad alakad üle, niid on kiid Vil || fig Kesi lööb `perses pilli (näljasest) VNg; Mis ta koa uhkustab, enesel kesi lööb perses pilli; sügise ikke suured saamad, kebade keed magusad Mär; sügise on suured söögid, kevade on keed magusad Lai b. ussi (mahajäetud) kest, nahk – V uśs lätt ki̬i̬ seest `vällä Urv; sivvu kesi Vas; huśsi kesi, tuu tulõ `maahha sääne kui tuṕp päält; huśsi kesi om suuŕ ruuh́ seto naisil Se; siu kesi, mia heit är keväjä maha, tuu um ruuh Lut c. (õhuke) nahk, kelme, kile; naha pealiskiht, marrasknahk Kui töńn täis, sis keśü laḱka tönni pääle, rasu sisse San; lappõrasval om kesi `ümbreʔ. inne tsagimallõ `pandmist `kiśti kesi `ümbrelt ärʔ; Ku˽kesi `ümbre˽`pańti [rasvapätsile] sõ̭ss es lähä˽vahatsõs, `saisõ illus; Ku `haigõllõ `käele `ko·mbre·śsi tet́ti, sõ̭ss `pańti rasva kesi `ümbreʔ, villadsõ rätiga˽köüdeti kińniʔ Urv; aŕst ülnüʔ et mehel mao kesigi um `kat́skiʔ, kuiss tu̬u̬ siss `ello saa jäiäʔ Vas; [rasv võetakse ära] `paĺlass kesi jääss `perrä. tõmmatass rasv ki̬i̬ päält maha Krl; rasva kesi Vas; naha kesi Se
Vrd kese2, kest1, kesu
keskele `keske|le Kuu spor eP, Ran Puh Räp, -lle JMd Koe VJg Sim Trm Plt SJn; `keśkele Puh San Har Rõu; rhvl `keske˛elle KhnI. adv keskkohta, -paika, keskossa kui labu kess`paika `einu tarist on, siis `eetesse: pane `keskele ka Khk; pane `sõnna `keskelle maha JMd; rehaga mõedab kuhja `laiust, et varras jääb ilusti `keskelle Sim; pudrule `tehti auk `keskele `sisse, silm, või `pańdi `silma Plt; minevajasta om see lang laḱka künnet, no˽piat see `keśkele kokku `kündmä Har Vrd keskkotsaleII. postp
1. keskossa, (ringi) sisse kis `sönna ooste `keskele tahab `minna [pahmamisel] Khk; mere `keske˛elle rhvl Khn; mine põllu `keskele Tor
2. sekka, hulka uńt tuli lammaste `keskele Mar; ta tuli meie `keskele, ehk meie `ulka Juu; tulli meie `keśkele PuhIII. prep keset, keskossa [sidemete] `leikaja - - paneb `keskele rihaltse `unni (~ unniku) [rukkivihud] Khk; obust ei või `keskele `põldu jätta Han; vii lat́s kirikude, pane `keskele kirikut pengi pääle Hel
Vrd kesk1, kesk|kohta, kesk|paika
kestab kes|tab Kad(-tap), kis|tab Khk Amb Sim, -tap PJg Pil; `kistab Sim KJn(kiśtap); `kistöb Khk < kes teab isaisa oli siis `väikene olnd - - `kistöb vöib `olla et ta `aastane vöi mis ta oli olnd Khk; Kistap kus mede loomad täna õhta oo kadund PJg; sie oli saana lael, kistab kellest jäi Amb; vajud kohe kestab kuhu sügavalle [laukasse] Kad; töögib pimedas kistab kui kaua Pil; Kiśtap kui `ulka sedä raha ju põlnd KJn Vrd kesta2
ketrus1 `ketru|s Muh Rid Kul Äks Räp, g -se RId Mar(-o-) Mär Vig Kse Mih Tõs Saa Kod KJn Trv Pst, -sse Lüg, -kse Vai; `ketru|ss g -se Trv Krk TLä Kam San, -sõ Har Vas Se; `ket́rü|śs g -se Rõu, `ketrü|ss g -se Plv; kedru|s Krj Pöi HJn Amb Ann Pal Lai, g -se Jõh Jäm Khk Kaa Vll Hi Aud PJg Tor Ris JJn Koe Trm Plt, -sse Iis, -kse JMd VMr VJg Sim, kedruss g -e Trm1. a. ketramine, ketrustöö Sügise kõik tüöd `kaane all, sis akkas `ketruss `pääle Lüg; `ketrukse tüöd on küll Vai; ma saa kedruse eest ikka ka natusse `ühte-teist Khk; vokk on kedruse riist Vll; enne `olli kanepi `ketrus, see `panni [voki] aisad `aakuma (logisema) Muh; kogu kedruse aja voki vänt liigub ja ratas köib `ümber Rei, `mihklibä, siis akkas `ketrus `peale Rid; need uo otsatakud, mis naesed `ketruse `tarvis `suevad Vig; Tarvis kedrusega rutata et kevadi akkab tulema ja kangast vaja üless panna PJg; kedrus jεεb ike `rahvast maha Ris; naiste tüö oli kedrus, taku ja lina kedrus HJn; `jõulust akkab sie lina kedrukse aeg JMd; mina aean [kangapoole] kedrukse vokiga Sim; [talgutel olid] niedsamad lugud mis sial kedrussegagi (ühistel ketrusõhtutel) Iis; kedruss sitt ei toida kedagi Lai; villa `ketruse masinate piäl on poolid KJn; `ketrus käi ike ütsipidi, kui sa kate`kõrdist [lõnga] tahat, siss isit Trv; villa kadsad tullive [ketrus] masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; Noh, `talve siss `tõmba `ketrust ik, omale ja tõśtele kah Hls; Nigu lina˽rabatuss `saiõʔ, oĺl `tütrigul `lõpmadõ rutt õt `ketrus ruttu`vaĺmis saasiʔ Har; ketrusesse, ketruses, ketrusest ketramisel(e), ketramiselt lõngad oo juba `ketruses Mär; naestelinad, need `soeti `peene arja peal ja sis läksid kedrusesse, `ketramese `alla voki `peale PJg; villad on kedrukses, villa`veskis VJg; [villavabrikus] teisest vat́ist läheb kedruksesse, siis akkab `eideid tegema; kedruksest tõin ära lõngad. kedruksest vahetasin `lõnga Sim; b. villavabrik `Villu `viidi `ketrustõ ja sääl kaarsiti ja kedrati Har; `lät́siʔ villugaʔ `ket́ruste Rõu; Leevakah oĺl lina`ketrus Räp;`ketrusõh kedratasõ villaʔ; `ketruisde vaia viiä villaʔ Se
2. kedratav kiudaine (vill, lina, takk); kedratud lõng `Lieri`lapsele `anti kodo viel `ketrost `kaasa Lüg; Ema `kaaris uie kedruse `valmis Kaa; Kadri `öhtaks pidi kedrus varna `otsas olema kadridel näha Pöi; see mo tänakond talvene `ketros kõik, kümme `vihti Mar; saananaestele ikka viiatse kedrust Aud; miks ei kedra kui kedrust oleks Amb; kui takune kedrus saab lõpetatud, siis tuleb linane kedrus VJg; tõi selle kedrukse ära, `ańtsin `jälle kolm `naela [linu] uue kedrukse jäust Sim; Võid ära `veia, so kedrus on `vaĺmis Trm; kas sa tulid `ketruss `õt́sma Kod; miul `tu̬u̬di `ketrust jälle Krk; [voki] lõõrist lastass kõik `ketruse [alla] Ran; `mulle `tu̬u̬di ka `ulka `ketrust, terve kotitäis `paklit `tu̬u̬di kedrätä Nõo; mul um `ketrüss vaĺmiss joʔ. vii `ketrüse ärʔ Plv || lõngaviht kedrus on lõngaviht. kedrus on `leekimas. suurem summ [lõngavihte], siis on kedrus PJg
Vrd kehrus
kida|keel kange keel, kõnetakistus kes ei saa easte räägitud sel `üelda et on kida kiel Jõe; kidakeelega kes tölbisti ~ sandisti, räägib, keele kida alt `kinni Jäm; `rääkimene oo vaevalik, jutt segane, kida keel PJg; se on kida keelega, kes `rääkida iast ei saa, ökitab `ulka `aega `enne, mögiseb, kui sõna suust `väĺla saab Sim; tal on kida kiel (tummast) Iis; ken pudist kõneless, sel om kida ki̬i̬ĺ, keele ots lühike; kida ki̬i̬l, si̬i̬ om latse `lu̬u̬mist saandigi; ken kida keelege, si̬i̬ aap sõna taga Krk
kiindrus `kiindru|s Saa Koe, -ss Ran, -śs Kam San;`kiintrus Krk; kiindros Trv/-ss/ Rõu; kiineruss Har; `kiirus Hls; keendru|s JMd/-ie-/ Lai, -śs Trm; keentruk Juu; `küindrus Jäm Emm/-ross/ Tõs Tor Ris VJg Plt; `küintrus Lüg Tõs/-nr-/ Juu; `küindris Khk; `küündrus VNg IisR VJg; `küünruśs Mar Iis/-s/ (must värv) `küündruksega `värvida kabid `mustast, siis akkada `aaderdama VNg; `Küündrust `tehti ka ise tat́tnina `tahmast. Seda segati `värnitsaga, `saadi `musta `värvi IisR; `küindris oo `söuke must maali muld Khk; `poodist saab `musta `küünrust Mär; `küinrust pannasse puu värvi `ulka PJg; `küindrusele pannasse värnitsad sekka Tor; `kiindrusega võib kasuga ka mustaks`värvi, ku sa eli `juure paned Saa; tegi `vankre keentrukiga mustaks Juu; mul lähäb `küindrust vaja VJg; minu isa `värvis keendrusega küll Lai; `kiindrusega mustatas `nahka Ote; `kiindrosega värvitäss puud Rõu
kindel `kindel g `kindl|a R(`kintla Kuu) eP M(g -e Hls Krk) Ran Puh San(-), `kinla Tor Kod; `kińdel g `kińdl|ä KJn Ran Ote; kinn|el Ris, -äl Vil 1. a. usaldusväärne `kindel inimine, ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; sa lähed ise ää, ning usaldad oma toimetuse ühü `kindla söbra ooleks Vll; oma `jõule ja `mõistusele on kõige `kindlam `loota Tür; missi vana inimene petta oli, tegi ennast `kindlast ja tuttavast ja mina `uskusin Pal b. veendunud, mittekahtlev purje piale ma olin `kindlam kui `mootori `piale Jõe; sa‿p vöi egakord eese omagit `peale `kindel `olla, mis sa siis teisest räägid Vll; eks see `uskumene oo `ikka `raske asi ko, piad ikke kinnel olema seal `juures Aud; olen kinnel et ta koeo tuleb Tor; mo süda on üsna `kindel selle asja `peale, et se peab ikke `easte minema Juu c. muutumatu; kõigutamatu, otsusekindel Ütle niid ometi üks kindel söna Jäm; üks `kindel usk oo ning muud äi midad Khk; mool oo `kindel nõu seda teha Mär; `Kindel kui kailu Han; `Kindla mielegä mies ei lasõ ennäst `narri Khn; see on nõnna kinnel ku `aamen kirikus Aud; tüdrekul oĺl kinnel usk, et ta oo kuradid näind Tor; se on ea `kindla sõnaga, mis ta on luband, seda on teind Juu; üks asi on `kindel, et sie nii ei lähe JMd; selle juures ma õlen `kindel Iis; `kindel mees mis lubas, seda ikke tegi Lai; ei ole `kindla meelege, üit́skõrd sinna, tõnekõrd `tõisi Trv; `kindle usuge inimene Krk; kes serände pehme, annap `perrä kõegile, ei ole `kińdlä aruga Ran d. tõepärane; lõplik, otsustatud sie plaan on juo `kindel, tarvis akkada `vällä tegemäie Lüg; `tiemo se `kaupa nüid `kindlast Vai; `suilisega on päris `kindel kaup `valmis Khk; Noh kui vana oma käe `alla pani siis on `kindel, et varandus on poisi Pöi; teeme nii, et kaup jääb `kindlaks Muh; Kus sa sest änam pääsed, kui kaup juba kinnel PJg; on kinnel, et seda seent küll ei või korjata Vän; see põld ju veel `kindel, et ta tuleb Juu; tieme kauba `kindlaks JMd; kaup on `kindlast `tehtud Iis; käed on kokko `pantud, nüid on kaup `kińdel KJn; ku sul käeraha kätte ant, siss om `kindel kaup Krk; kindla peale kindlasti Noh niid oo seda nägu, et kindla peele tuleb vihma Kaa; kindlaks tegema välja selgitama, selgeks tegema `tehti `kindlaks, et poissil viga medägi Kuu; noh `tehti `kindlast ikke et nägiväd, et ta `peksas poissi Lüg; piaks `kindlaks tegema kas säält midagid saab Khk
2. kindlaksmääratud, kokkulepitud no nied olid oma `kindlad `päiväd ka, `milla neid muni `vasta `vueti siin puess Kuu; ikke sie üömaja õli `kindel Lüg; vanaste `oĺli sea `tapmisel kinnel aeg Saa; pange sinnak, sinnak `kohta, koht põle päris `kindel Nis; Perekohas selle söemaga `kindlad kella `aega põld Amb; `koormal `kindlad `mõetu ei õld, mõni õli suurem, mõni õli `veiksem Trm 3. a. tugev, vastupidav; korralik maja on sue ja `kindel, üvästi `tehtod Lüg; `valgetest panga kividest tehasse rihe ahjud ka, nee on tule `vastu `kindlamad Khk; Kiiludega `oĺlid kõik `kinni, siśs `oĺlid telled `kindlad Hää; kinnel põhi oli [kreslal] all, lauadest Ris; ei õle `kindel värv, si̬i̬ lähäb `väĺjä kõhe Kod; ta ei ti̬i̬ midägi `kindlat tüüd, paĺt kobistess kokku Hel; igi vi̬i̬r `olli `rõival üits `kindel vi̬i̬r, es `argne, olli `kindel `koetu vi̬i̬r Ran || turvaline purjega oli [paadisõit] `kindel, aga `mootur jääb `seisu Jõe; Pane resla ka ree peale, sis kindlam sõita PJg b. tihe, mitteläbilaskev vesiriist on `kindel, piab vett `kinni Lüg; õlle keha `ingab, ei vöta ennast `kindlaks mette Vll; se on ea `kindel ahi, ei lase `luhvti `väĺlä `ühti Juu; [poti] kaas on küll `kindel JJn; `kinlad seenäd, ei lahe tuult läbi Kod; `kindla `saapa, ei lase vett `sissi Trv; laaś koŕk om `kindel koŕk; si̬i̬ om üit́s `kindel nõu, sii ei joose mitti Krk; `uḿsed [mee] anumad `olliva - - `kindlät tünnikud `olliva Ran Vrd kindlene c. tahe, toekas, toitev söön oma südame `kindlaks (soolasest toidust) Rei; kui ma soolast söön, süda lähäb `oopis `kindlamaks, magedaga on süda nii vesine Juu; (viinaga) suab suu `maosset ja südä `kinlass; `ki̬i̬tsin vasika juagi ärä, panin `rasva ja `su̬u̬la `ulka, siis `vaśkal südä `kindlam Kod; kui sööd soolast ja rasvast, eks siis süda saa `kindlast Lai; taa oĺl jo `eiśki˽`kindeĺ sü̬ü̬ḱ, õkka˽juuvva˽taht San || Nüüd on `jällä keskpaik `kindel (kõht täis) Jõh
4. kõva, kandev jää on `kindel Pha; Maa peal ikka teine asi [kui merel], kindel maa jalge all Pöi; mes nüüd vega, nüüd ma ole juba `kindla tee peal Mar; `kindel maa, eks se ole põllu maa, suo ja raba ei ole `kindel Sim; `saarlased kui käisid tööl `kindlal maal (mandril) Lai; maisa maa, `kińdel maa, ei vajo nigu su̬u̬ maa vajoss Ote
5. alaline, pidev, mittejuhuslik `nuodaga püük oli igä `talvel `jüsku `kindlam - - `vergupüük sie oli `ninda juhuslik Kuu; [tegid] üks keik mida tüöd vaid `anneti, neil `kindla tüöd ei old VNg; ei õle kedägi `kindlad tüöd tehä Lüg; `kindlad `palka põle kunagi olnd Kos
Vrd kind, kindlik
kinder|kont
1. pahkluu Luu`pekse końt on siespuol, `jalgevahe puol, kinderkońt aga väĺjaspuol Jür; nõnna riisuti vanamur `paĺjass et `paĺjad `kinderkońdid jäed Kod; kinder`końta on kaks: üks seespool, teine väĺjaspool Lai
2. (looma) tagajala koodiots sia kintsu sehes oo kinderkont, sehondene suur jäme jumm `otsas, kinderkondi ots Khk; kui saba roog tagumise kinder kondist tolli maad pitkem on, tuleb ea piima lehm Emm; Toomas `tonte, ärja `lonte, kirju kuera kindär`końte rhvl Phl; Väümiestele kiedetätte (keedetavat) `lamba kinder`końta Khn; anna talle üks laks möda kinder`końtisi Kos; sia `jalgadest kiedame `süĺti, siis paneme kinder końdid süĺdi `ulka, siis `iaste kallerdab VMr; lammas labaluuga, kits kinderkońdiga MMg Vrd kinderkoot
Vrd kiider|kont, kindra|kont
kinni `kińni, `kinni L(-e Noa Mär Hää, kinni Mär Vig, `kenni Mar) K(-e Ris) I, `kinni R S(`kenni, -e, `kinne Phl) M(`kińni Pst, kinni Krk `kinne Hls Hel) T(`kińni Ran Nõo); `kindi Sa Muh Han Var Tõs Khn KJn, `kińdi Pha Khn Hää Ksi KJn; kińniʔ V(kiniʔ Vas, kinniʔ, kinnih,`kińne Räp, kinni Se[ḱ-], `kińniʔ Lei)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletud; ant lahti, avatud lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb Lüg; Kot́t `liiga täis, taha `ühtigi `kinni `menna IisR; kuue aagid pannasse `kinni; pane raamat `kinni Khk; Riinid olid `kinni alles (puhkemata); selle mulgu vöiks nüid `kinni `panna, sealt pole änam läbi `käia midagi Pöi; ohjalukk äi seisa `kinni Phl; kis ärjä suud ega obose suud `kinni paneb, kui tä `pahmab Mar; kui oo uksed `kindi, põle kodu Var; siis ne panid ruttu vära `kinne Ris; ommiku mina `vaatan, et lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; pane ahi `kińni, ahi on ärä küdenud Kod; `aiged silmäd on omuku rähmägä `kinni KJn; egä neil es oole [vammus] kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; `panti uśs `kinne Hel; pane `värjä `kinni ja lase ańedel ussaian olla; lehm `rü̬ü̬ḱnu nii `irmsade - - ei ole `pannu `suudki `kińni Nõo; pu̬u̬lust tõmmati `kińni ja suur uśs oĺli `valla (rehetoa kütmisel) TMr; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ, a uśs es püsü˽kińniʔ Rõu; ku ihovaŕotusskatsk säläh oĺl, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ Plv; `ma˽köhe nii et saa as suud ka kińniʔ `pandaʔ Vas; `panku‿iʔ sanna `ahjo vi̬i̬l `kińne, lase˽hüdse˽`si̬i̬büseʔ Räp; püt́ül omma mõlõba otsa kińni, `tõrdol om õ̭nnõ üt́s kińni Se; käsi kinni fig (ihnus) tä käsi oli `kinni seal `juures, ei tä annund kedägi Mar; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; tema käsi on `kinni ei si̬i̬ mi̬i̬s anna kedagi Trm; temä käsi oo `kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk || (asutusest, kauplusest jms) mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) puod `kinni Kuu; `kuoli`poisid `lassa `lahti ja `kuoli on `kinni Vai; Poed on `kinni `pandud Khk; `Ööse on linnas köik kohad `kinni, pole `minna `kuskile Pöi; kõik kohad oo pühäbä `kinni Tõs; pühapäe on `palvemaja `kinni Koe; kõŕts `panti `kinni Trv; kõrdsi `pantiva jaanipäeväss `kinni Nõo; pu̬u̬t́ oĺl kiniʔ, ni saa as `leibä Vas || ka fig (magamisest, tukastamisest; surmast) ommiku vähäkese `läksiväd `kella `kuuvve `ümbrusses `silmad `kinni Lüg; ta pole `silma `kinni `saandkid Jäm; pani silmad `kinni, pole täda nüid änam (surnud) Khk; ma lase korra silma `kinni Pöi; ei tea, kas selm läks `kinni mool Mar; Ta on siĺmad igavesti `kińni `pannu Hää; `üösse ei maga, siis `pääva aal käib `ringi, silmad `kińni VMr; siĺm vähä viirat́s `kinni ja näi ka und Hls; ku mul silmäʔ aotulõgi `aigu kińni˽poigahtuʔ, nii oĺl hopõń `kaonuʔ Rõu || fig (vaikimisest) mis sa nii paĺlo klobised, pea `eese suu ete vahest `kinni Mar; pia puul suud üsna `kinni Hää; pia enese lõuad `kińni Hag; keś inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; pidä suu sinä `kińni Kod; pia ometi pool suudki `kinni Ksi; mina es `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; mis sä mügiset alati ei piäʔ suud kinniʔ Räp
2. kinnises ruumis, uluall; kütkes, köies; ulualla, kütkesse jne; ant lahti, vaba a. pane `porsad rihe `kinni VNg; `luomad `tarvis `kinni `panna Lüg; Aja `luomad `kińni ja tule `õhtale IisR; obosed `pandi kaik `kinni Vai; `lautas sidu `korda `kinni `oldud Khk; Pane koer lauta `kindi Kaa; puust onk, senna `külge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; loom on seina `külgis `kinni Mar; obune väga `pooksil `kinni Mär; loomad pannase talves `kinni, ei köi `välläs Tõs; mõni täkk on alati `kińni, ei soa teste `ulka `lahti `laska teist Juu; keśsi siad `kińni (sulus) oiś Kod; käesin kaits nädälit karjan, enne kui kari `kinni jäi, ilmad alvass lätsivä Ran; üits lehm ei pidänä endä `kinni, `kiskna lõjast `valla Nõo; ütel naesel mõni kuus säedse last kasunu, kõ̭ik aian om `kińni Rõn; köüt́ hobõsõ kõõv́o `külge kinnih Räp; timahhavva jäi `varra kari kińni, tiiä‿iʔ kuiss söödägä jovva läbi tullaʔ Se; kinni ajama omanikult kahjutasu nõudmiseks paha peale läinud loomi arestima teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; Meie siad `joosid korra mõisa põllale. Metsavaht `juhtus sial olema ja kohe akkas sigu `mõisa `kinni `aama Han; lehm `olli mitu `päivä `kaot́sin - - `olli `kińni `aetu Nõo b. karistuseks pärast tunde (koolis); teiseks aastaks (leeris) ja `irmuga pidid oppima et `lahti saad, `muidu jättas oppetaja `kinni ka `lieri`lapse, `toisest `aastast VNg; neid (õpilasi) on äga `öhta sääl `kinni Khk; Kui sool osad (õppetükid) tehet pole olnd, jähid `kinni Rei; ja kool`meister `jät́tis `kinni HMd; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni, `jäeti `kinni Krk; latsõʔ jääväʔ koolil kinniʔ Krl c. vangi, vangis mies `viedi `kinni `kolmest `aastast VNg; Sie läks `kinni oma tegude iest IisR; see varastas, selle pärast ta on `kinni Khk; `Pandi kohe `mütmeks `aastaks `kinni Pöi; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; `viidi kuu aa eest `kinni Juu; kas ta kurat `iśsi (istus) `kińni Kod; keda oli vaea `kińni `panna, viis `linna ehk Jõgevalle Lai; mõisteti temä `mitmes ajass `kińni Vil; kohuss om sedä är `mõisten, et ta piap kolmess kuuss `kinni minem Krk; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; ku sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo; `tiit́i küll et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; naaʔ mia siist kińni˽`viidi, oĺli˽kõ̭iḱ ilma süüldäʔ Vas; mõisteti `säitsmest pääväst kinni Se
3. täis, täidetuna, kokku, umbe; täidetuks, koos, umbes; ant lahti `tuhlid `aetasse `kinni kui vau `sisse juba eidetud on Khk; aav `pahtus `kinni, verd änam ai tule Krj; Silm `kinni paisetand kut suur rumm Pöi; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; ahendab suka `otsa `kinni HJn; kett kisk lehmäl kõri `kińni Kod; kardulid `kińni `aama Plt; seeńa pagu tahaks `kinni toppi Pil; aav ei kasund änam `kińni Vil; ma müüri selle augu `kinni; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; kõ̭ik mulgu ja `lahke olli kõvaste `kińni tüpitu; nu̬u̬ kaits `järve om `kińni kasunu Ran; ku aud `kinni sai, siss seeme ja jõeme Nõo; omma iks kraavi `kinni joba Ote; tu kraav́ vaia kinni aiaʔ Se || (paikamisest, parandamisest) piab püksi `perse `kinni ajama Khk; kui `seiksed suured augud oo lina `sisse kärisend siis paigetse `kinni Mus; ei ole taal kis särgidki kinni `paikab Mär; Ma aasi suka augu `kinni Han; mehe püksid kat́ti, `paika `kinni Juu; jaḱk om `kinni paegat Trv;`kinda tahav `kinni kohente Krk; võta nõgel, puni si käiss `kińni Ran; sul om sukk `kat́skiʔ, `paika˽kińniʔ Har;
4. (pealt) kaetud, kaetuks; ant lahti kattab maa `kinni juo õrass Lüg; mardid panavad `palged `kinni, siis kεivad Khk; Jöed järved puhas alles `kinni Pöi; mene aa kardolide `peale `mulda ja mata `easti nad `kinni Mar; talvel kui jõgi on `kińni, siis suab otse üle `käia Kad; küĺm lääp suurepess iki, su̬u̬ võtt `kinni ja jõe ja järve puha Krk; virk `tütrik `olli `matnu tule õdagu iluste `kinni tuhk`auda Puh; [kartuli] kuḱk`aetass `kinni, siss om `kartoli maan; sü̬ü̬k piap `kińni `katma, muedu `kärbläse solgiva söögi ärä; siin om serätse turbavva, mes om pääld `kińni kasunuva Nõo; pääväss pańnime unikude kot́i ja `katseme tekiga kińni Kam; kui jo katuss kińni om, pandass haripuuʔ pääle Har; ma˽kat́i looma˽kińni˽rõivastõgaʔ, nii nakaśs lummõ tulõma Rõu; ku tedir pesä päält ärä˽lätt, siss katt pesä kińniʔ Vas; koŕva (kala) `püüdmine oĺl sügüse kõ̭kõ suurõb, inne kinni`panmist (veekogu jäätumist) Se || (riietest, jalatsitest) pane jalad `kinni, älä `palja jalu mene Lüg; niid on jalad `kinni Jäm; moast (mudast) läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; paad ommoko jalad `kińni Kod; tal ihu `kinni iki, ää et tal `seantsegi seĺlan om; miul oo tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; ma naka `jalgu `kinni `toṕma Puh; ku `keŕku lähikesi saeme, siss `käńgsime jala `kińni Nõo; etsa näe, ei mõśta `jalgu `kinni `kängi Kam; ma˽`talvõ inne lummõ `jalgu kińniʔ es käńgiʔ Vas; sul rõivaśs säläh, kihä‿m kinni Se
5. kinnitatud (seotud, õmmeldud, naelutatud jne) alukse `seilid `onvatta `kinni `siutu VNg; ajan üle `ääre sene `augu `kinni, `aiga lappida ei õle Lüg; `kiereti `kruvvid kovast `kinni Vai; sεεl ep ela kedad, `aknad `kinni `löödud Khk; `pandi puu`pulkadega `kindi Pha; `Akna loasid kititi `ömbe`rinki `kinni Pöi; lae `seoti `vaieriga `silda `kindi Muh; üks võtab rukit takka üles ja seob [vihu] `kinni; mine sõlmi need lõngad `kinni Mar; õle sidemetega pannasse kimbud kinni Vig; tubakas `kińdi mähitud, sii ju sigar Hää; nõu vitsad `tarvis `kinne kopotada Ris; lammas `võetakse pikali maha - - ja siis pannakse temal kaks `jalga ristate `kinni - - pannakse paelaga `kinni Kei; kui köis ää lagunend otsast, sis pestitäkse ta `kinni Juu; püśtandajale lüiakse iga neĺla poari takka toe `teibad, vitsaga `kinni Kos; Tõmmati kangas maha ja tikkudega `kińni, et tuul ää ei vii Amb; rõõgud `pańdi `pańtidega `kińni Pal; keidab nabavarre `kinni Ksi; palmitse `juusse `kinni Trv; lina om pud́eve, ei kannata `kinni tõmmade sidet Krk; mia köedä `juusse `kinni Puh; sa võta nõgel ja niit, `suska paarist kotussest `kinni ja käib külländ Nõo; `köitega kääneti kubu `kinni Ote; kui säńg om `kińni kruvvitu, siss ta om kõva nigu `lu̬u̬du Rõn; rüä vihk köüdeti rüäkõrrõkõisist köüdüsega˽kõvastõ kińniʔ Vas; mul om käsi kinni mähit Se; || fig süda kinni kinnitatud (pärast soolase, tugeva toidu söömist); ant vesine sein soolast, süd́ä sai `kińni Ran; ku rasvane sü̬ü̬ḱ om, siss süä saab `kinni ku sü̬ü̬d Ote; ku sa `putru servät, siss süä om veśsine - - aga süü sa `ruustlit vai kańebi`jauhvõ, süämekene kińniʔ Har; ma˽panõ [pudrusse] õ̭ks hüä kõva soola, saa inemiisil süä kińniʔ Rõu
6. külge, haardesse; küljes, haardes ku `luoma tappeta, siis ka `tõine `oiab `kinni Lüg; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; Ta [hunt] `kargas loomal körise `kindi Krj; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; Uppuja akkab öle körrest koa `kinni Pöi; `akka `ümber kaela `kinni Muh; röugud hoidvad `vankri `kartad `kinni Phl; [rebane] akkas ridva `otsa `ambuli `kińni Noa; ass, ass, võta tä `kinni Mar; va `takjas - - ku need nupud `valmis oo, kohe `akvad `kindi Var; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; `kargab teese `karvu `kinni Vän; `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe Kei; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni Hag; oja `ohjadest `kinni Jür; [hangul] kolm aru all, üks peal mis ojab `kinni HJn; ma‿i jõund muĺlikad `kińni oida VMr; liivakas maa - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; võttis teesel rinnust `kinni Trm; veeke laps ei sua seessä, oia `käess kinni Kod; tema [koer] kurat `kargab kohe `jalga `kińni Plt; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; aruvõrk ei pia `kallu `kinni; ma‿less maha sadanu, aga sai õnneberäst `kinni aarda `värjätulbast Nõo; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu käega `kinni võtta Kam; üt́s poiss habõ minnu kińniʔ Rõu; määnestki ossakõist ka järve pääl olõ õiʔ, millest kińni haardaʔ Vas || fig Vana Ann oo `ühteinge eese minia otsas kinni, küll ühe, küll teise pärast; Sander oo ju selle Liide `küĺges kinni, äga ta kedagid teist tüdrukat änam äi nää Kaa; igav akkas `kinni, nõnda kole oli; Ise kukkus mo `otsa `kinni veel (hakkas kurjustama) Pöi; süda on senne asja `külges `kinni Rei; kukkus mo `silmi üsna kinni (hakkas kurjustama) Mar; ta mi̬i̬ĺ ja mõte om kiḱk selle üte küllen `kinni (armastab) Trv; ammastege tõiste küĺlen `kinni ütte`puhku Krk; || sober pidas oma `kaubast `kinni Hlj; ta oid selle oma `sääduse `kinni mike sehen ta kasunu om Krk; temä pedäss tollest käsust `kinni, tei nigu `kästi Nõo; uma sõna pidi kinniʔ, petä‿s Lut || fig külm akkab `jalgudelle `kinni Lüg; kańa akkab piha `kinni Jäm; leil akab `silmi `kinni; kui silm `aige on siis suits akkab `silma `kinni Khk; ma pea `riide ülle `aama, vilu akkab `kinni Muh; nii küĺm et akkab ühnä ninässe `kenni Mar; pane kinnas kätte külm akkab kätte `kinni Koe; õlut akas pähä `kińni; küĺm akas `jalgesse `kińni KJn || fig sie ei piä `ammeti `kinni `kuski; `kindel inimine ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; mu pεε ep pεε neid `kinni Kär; See maja ei pia ju inimesi kinni Tõs; Ilma varanduseta ulgus, `kohta `kińni ei pia Hää; vot minu pää ei pea änam `kińni, mina unetan ära Saa; akkasin igasse `tüesse jo `kinni JJn; tal on ea tüe koht, ta peab seda `kińni `oidma VMr; ei minu kolu seda `kińni pia Sim; vana inimene, piä on sõre, ei pidä `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod; küll mina oless selle õnne `mõisten `kinni oida; selle obeseg o ää `ü̬ü̬se minnä, si̬i̬ oit ti̬i̬ ilusti `kinni Krk; pehme pää, ei jää midägi `kinne Hel; `olli ää amet küll aga ta‿s pia ametit `kinni Nõo
7. (tabamisest, püüdmisest) Oli siit ühest kohast lahest saand `kinni jää pääld ühe [hülge] Kuu; üks `rüövel või `mõrtsukas nabiti `kinni Lüg; `suome toll, paat ajas `meile `korva, ottas `kinni ku varekse Vai; pörsas tuli `lautast `välja, vöta `kinni Khk; Metsast kus nad olid ta (redutaja) `kinni vötnd Pöi; kus mina teda `kińni joosen Noa; obo oli `jälle `eese `lahti tõmmand, mine võta tä `kinni; obo ei anna `kinni Mar; kass `rapsas roti `kindi Kse; uńt võttis `lamma `kinni ja läks taga (temaga) menema Mih; sageda noodaga `võetass kala poeg ka `kińdi Hää; võta jänes `kińni Plt; `kärpäsi on küll, `võtva kana poja `kindi KJn; ja siss püüneti nemä (poisid) kinne Hel; tõene võtap latse `kińni, uhab nii et käsi väsip ärä Ran; kate `tõisku obesega `minti tedä `kinni tabama Puh; sääld `olli ta `võetu `kinni ja `viidu Otõbade Nõo; ku susi tuĺl siss võt́t timä `lamba kińniʔ Har; tohna˽ka võt́t nu̬u̬ŕ kaśs rot́i aidast kińniʔ Rõu; siss lät́s poig `mõtsa ja `püüdse soe kinniʔ Vas; `naksiva jänest kińni habima Se || fig `Kuulab ja `mutku võttab aga `teise juttust `kinni; Tämä võttab aga igast `aśjast `kinni IisR; vöttis teised kasuga `kinni (kasvas kiiresti) Mus; mul oli ea pea, võttis `kinni kõik Muh; sel `kange pää `kinni `vötmas (arukas) Rei; pia ei võtnd `õppust `kinni PJg; võta˽sõ̭ss˽sulõ kińniʔ, ku `lindu lasõt (väljalobisetud saladusest) Rõu || (kahtlasest, ebaselgest asjast) Mine võtta `kinni, mis ta `seie ehitata tahab IisR; mine võta viel `kińni, pailu neid oli VMr; võta `kińni kes arvo rumalass teeb Kod; võta `kinni, kos ta käis Trv; võta ilma jutta kińniʔ Plv
8. takistatud, takerdunud `pohjas olid `vergud `kinni kivije vahel Kuu; [laev] `lähte nii madala ligi, küll sie `kinni `juokse VNg; laiv jäi `liiva `kinni Lüg; `Lehmad jäid loduse `kinni IisR; tall läind läbi aja `sööma ning jäänd aja vahele `kinni; lased paadi kivi `otsa `kinni Khk; `jalgupidi `saues `kinni Vll; [koorem] jähi puu taha `kinni Pöi; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; mol jähi [toit] kõrisse `kinni Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; meil jäi laev `sinna ükskord `liiba `kinni Aud; toit jäeb `kurku `kinni, võta vedelad `piale PJg; teina kord olime `kange lume sees `kinne Ris; `sinna puute vahele jäi `kinni Jür; Neil oli va madal uks, siis jäi `sinna `kinni Amb; siis võtab sae `kinni, kui lülipuolt saab akata saagima JJn; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni Trm; leib jäe `kurku `kińni Kod; kui söök sinna (sadakordsesse) `kinni jääb - - sureb [loom] ära Ksi; Kesvä aganid ei või `luumele `süütä, jäässe kõrdmakku `kinne Hel; suuremb kala muidu [võrku] `kinni ei jää, kui mitu `siĺmä kaalan Ran; tingu om `juuste küĺlen `kinni; lahi [liha] jäi ammaste vahele `kinni Nõo; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs [veski] kivi`siĺmä `kinni, ei joose ala Ote; tii oĺl alb, `vankri jäiväve `savvi kinniʔ San; ratta jäi `porri kinniʔ Rõu; nu̬u̬t jääss kinni kivi taadõ Se || fig sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ma saa õs sullõ innõʔ midägi üldäʔ, ki̬i̬ĺ oĺl kińni ja süä `tahtõ `saisma jäiäʔ Rõu
9. pidurdunud, lakanud ühe `kõrra jääb jutt `kinni; kui `aŋŋervaaks `valges kukkes - - siis on roho kasv `kinni Lüg; kut ta vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb `tükkis `kinni Jäm; kui nii kui (kuiv) on, siis vilja kasu jääb `kinni Khk; Vanust küll, piaks olema pikem, aga kasu on kinni Pha; kuib paneb orase `kinni Mar; ei see kasva kedagi, kasu on nii `kińni jäänd et Juu; õiled pani kuiv puudel kińni HljK; põud paab viĺjä `kińni Kod; silmä närvi om ärä kujunu, `rohtudega oles saanu selle kujumise `kinne panna Hls; latsel kõne `kinni - - pikä aa `pääle tulli sõna `vällä; lumi pańds tü̬ü̬ `kinni Krk; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; kõiv jääss kińniʔ (mahlajooksust) Urv; ubina lihe umma˽halladu, no‿m kasu kińniʔ Har; sääne põud võtt küll vilä kińni Se; käed kinni (saamatu) mene kääd on `kinni, tööst εp tule midagid `välja Khk; kääd on `kinni töö `juures Rei; see töö võtab tä käed nii `kinni, et edesi ei lähä Mar; töö kinni ei laabu töö on öhö inimese kää `kinni, teese kää on `lahti Ris; temä ei ti̬i̬ esi, ei lase tõesel ka tetä, selleperäst om tü̬ü̬ `kińni Nõo
10. (füsioloogilistest protsessidest) peetunud pani `inge `kinni Jõe; inimine `kohkob, siis veri lüöb `kinni Lüg; kõht on `kinni; siest on `kinni Lüg; `Nuusuta sina, mul on nena `kinni Jõh; Kui `kummargil olen, kohe `rinnad `kinni IisR; vihastab mool vere `kinni Khk; mool jääb köht `kinni Kär; Nädali päävad `olla juba sihest `kinni olnd; Sa raibe kohutad seda`viiti kuse `kinni Pöi; ing o `rindus `kinni Muh; kut menel omad asjad `kinni on, siis `antags ravareie roho teed Käi; kui lapse kused `kinni oo, et siis keedetasse sedä, et võtte kused `lahti Mar; raudrohod, kui `kuśkilt `kat́ki, peab vere `kinni panema Mär; või lill, kui sehest `kinni on keedetse teed ja juuvasse Mih; ing jäi `rindu `kinni Aud; kurgu`aigus lämatab ää, paneb kurgu `kinni Vän; ku naised kusest `kińni jäid, põis `aige oĺli - - Saa; vahest ne körvad `lähtvad nönna `kinne, et ei ei kuule Ris; ing on nii `kińni, et lämmätäb ää kohe Juu; kui saja`kordne `kinni on, siis põle `luota, et luom elusse jääb JõeK; omad asjad jäid `kinni VJg; nina `kińni ja jokseb tat́ti, siis on nohu Sim; omikute on ing `kińni ja köhin `kangest Äks; mia ole kõrvist `kinni, ei kuule mihasteg Hls; oben om kusest `kinni; loober `su̬u̬la andass, ku loomal kõtt `kinni om Krk; ei naka si̬i̬ vi̬i̬l munele, perse `kinne Hel; tüḱk `aiga `oĺli eńg `kinni Ran; ta `eitusi ära `kangede, eli jäi `kińni, es saa `rü̬ü̬ki kah Nõo; ku inemine midägi ülejõu tõstap vai ku sitt `kińni om, siss `trähklep Rõn; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; a˽kusõ valu om `väega˽suuŕ valu, ku kusi kińniʔ om Vas; ku rinnaʔ omaʔ kińniʔ, siss om verihaańa t́säi hääst roohost Räp; naane om ḱinni jäänü (menstruatsiooni ei ole) Se; pand hõ̭ngu kińniʔ Lut || (poegimiseelsest ajast, kui lehm ei lüpsa) `piima ei ole, mõlemad `lehmad `jäivad `kinni IisR; see lehm nii kaua`kinni Khk; lühikse vahega lehm o paar ähk kolm kuud `kindi Jaa; lehem tuleb `kinni jätta, pole änam [piima] `saada Emm; mo lehm `olle see `aasta sedavisi, et ta pole `kinne `jεεngid Phl; lehmäd olid `kinni, mes sa mõestad `süia Mar; pika vahega lehm jääb sügise `kindi ja kevade toob poea Tõs; kolm, neli kuud olid `veised `kińni; vahest mõni põle `rohkem `kińni kui kaks kolm `päävä Juu; piima `puudust meil ei old, lehmad nii kaua `kińni ei seist Plt; pikä vahege, märdipäeväst jäi `kinni ja `küinlapäevast tõi poea Krk; ma jätä ka ta `kinne, ei nüssä enämp Hel; taa lihm õ̭ks t́silgutass mõ̭ne t́silga, taa `saagi `kińni˽jätäʔ Har; lehmä nisaʔ ummavaʔ kińniʔ jäänüväʔ Plv; lihm `jäie `kińniʔ Lut
11. läbipääsmatu, läbimatu tie `kinni Lüg; Kõrva teed on veel puhas `kinni, `anges puhas alles Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; tuisk veeretab tii kinni Hää; panid tee `kińni nüid - - ei `pease läbigi enam; kui pruut́poar käis laalatsel, siis `pańdi ikke tee `kińni Juu; mõtsage `kinni kasunu puha, sii põld Krk; ku lume satap ja `tuiskap, siss om kõ̭ik oru ja mäekondi `kinni tuesanu Nõo; ti̬i̬d õ̭ks hoieti kińniʔ õks mõlõmbil vaka`rahvil ja saja `rahvil Rõu
12. väga lähestikku, tihedalt koos; palju, rohkesti Eks ta rikka mehe mattus ikke old, kohe obune obuses `kinni, nii kole pikk rong oli IisR; kadokse `räistäd olivad `ninda `toine `toise küles `kinni et Vai; mis `pöldu säält saab, kivi kivis `kinni Khk; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamad Pöi; küll oli `paĺlo rahvast, pea oli peas `kinni Mar; `eina on nii et kuhelas kuhelas `kińni PJg; seal on kaniste ea vili, pia on jüst pia `küĺgis `kińni Juu; pered ühedeese küĺles `kińni VMr; mõnes kohas on paĺlu `suuri kiva, kivi kivis `kińni Sim; vanass käesid kerikun vu̬u̬r vuariss `kińni Kod; kirik oli nii täis, et inimene oli inimeses `kińni Plt; säńg olli sängüst `kinni - - olli kidsevest täis Krk; siin `oĺli ju niipaĺlu `pu̬u̬te, iki järest pu̬u̬t poodin `kińni Ran; mätäss mättän `kinni, üits `kõlbmada maa kotuss Ote; sääl om maja majast kinni, nii `kitsahe om Se
13. millegagi hõivatud; ant vaba a. sie inimene on tüö `juures `kinni, kuhugi ei saa `tulla Lüg; ma õlen `kinni `neie `lehmadega Vai; [talumees] niisa·mma ühtjooni ikka selle samma `tööga, `möisa töö kallal ikka `kinni Pha; ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; ole aga `tüega `kińni, ei sua kuhugi VMr; põllutüö küĺles oma elupäävad `kinni old Kad; `tü̬ü̬ge `kinni iki ku `kärblin tõrva pääl Krk; ma ole selle tü̬ü̬ man `alla `kinni, ma‿i saa tõõse manu minnä Hel; no siss ei saa sukka (sinuga) [kaubale], sa olõt kińni˽`päivält Har; ku `tü̬ü̬ga kińniʔ olõt, sõss om tü̬ü̬d nii paĺo et, ei läpeki kõrvalõ kaiaʔ Räp b. `naistel ku `lapsed tulevad, nüüd on kääd `kinni Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; Suur põld on alles `kinni (koristamata) Pöi; mo käed o `kinni, ma ei saa mette võtta seda Mar; kõik kohad olid `kińni, ei mul põld `ruumi kusagile `istuda `ühti Juu; plekid on mie all `kinni JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; naesel käed `kinni (väikelapse hooldamisega) Trv; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har
14. (peatumisest, peatamisest) pidäs obone `kinni ja jäi `vahtima Vai; Pea niid natuse kinni, räägime paar söna Jäm; siis `peeti obu ukse ies `kinni Muh; üks härra tuln `söites ta järel - - ja härra pidan `kenne ja `ütlen Phl; siis `keiser oli `keskind `kinni pidada Mar; tema pias obune `kinne Ris; kule pia‿nd `kinni onde Nõo; Piä `kinni, kos sa `tormat Rõn; muian es pia kinni ku Lannamõtsa kõrdsin Har
15. (söömisest, joomisest) Ära‿nd `üksi kõik `kińni `kiera, jätta `teistele ka IisR; Pool liitert oli, poole `pistsid sii `kinni Pöi; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; kuer `pistis `ämre seest kõik `kinni Mär; lehm `pistis suitsupakid `kinni Mih; leid `kińni selle pud́eli Kod; paneme `kińni kiik, mis siin laua pääl on Vil; Kass pist kinni kõik nu ihu alaste roti poja Nõo
16. millegagi kaetud, määrdunud ḱäeʔ ommõvaʔ `muaga kińiʔ; mul ḱäeʔ ommaʔ saviga kińi Lei
17. a kinnine `kinni autoga; `kinni kätega inimene (töö ei edene); `kinni `möistusega, taal pole seda osamist Jäm; `kinni ust ep saa `lahti; `kinni kaelusega särk Khk; vanasti pole `kindi `käisid `olndkid Pha; see `toodi `kindi vie `aegas (jääteega) ää Muh; `kinni kasvuga inimene Rei; see ea `lahke riie, teine oo `jälle `kinni Mar; egäss obone kinni väräbäst läbi ei saa Vig; sinä keskpääväl `kińni `jalgega Kod; siis ei pudenenuvad kah (rukkivihud), siis `tõmmas juba `rõskemast, siis olid [terad] `rohkem `kińnimad Äks; `kinni `jalgege [hobune] ei lää ruttu; `kinni sõnnik om, ku pikä õle ala pannass, siis `lahku ei anna, üten kamban puha Krk; `keŕku man panniva jalad `kinni, `minti `kinni `jalguga `keŕkude `sisse Ran; ma‿s taha `kińni `jalguga `olla, vana kummi kaĺlusse ei ole ää `jalgule Nõo; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ Har; Külmäga˽`ju̬u̬śti kińni˽`jalguga Rõu; om kinni elo, `õkva kohegi ei saaʔ Se
kirn kirn g kirnu S L/kjõ- Khn/ Ris Tür Sim I Äks VlPõ eL(kiŕn g kiŕni Se), g `kirnu R(n `kirnu VNg Vai); kern g kernu Emm Rei (g -o LäLo) K Iis KodT, g `kernu Hlj IisR
1. kitsas kõrge puunõu koore ja piima hoidmiseks ning võitegemiseks Mant o juo `kirnuss, mene tie voi `valmis; Eks sidä `kirnu `täüdüb vahest `turvutada neh ka, et `manti läbi ei hakka `laskema Kuu; kirn päält õli `kitsamb, alt `laiemb - - kahe `kõrvaga, pääl tekkel vai kaas Lüg; `Kernus `oiti ikke appu`piima IisR; pime `Jaani tegi `umbinaised `kirnud Vai; kirnu `sisse `möisate sehes oli korjatud piim kogu Khk; kirn `olle `püste puupütt, `teksel pεεl, piim `olle sees `hapnemas kirnu sees Phl; võid `tehti `enni kerno sees Mar; `kirnus apendase `piima Tor; kirn pannas `piima täis, kui ära jahutse, sis pannas kirnusse, sis tuleb koor `pääle Saa; kernul oli `uurde eäre sees pulk, sealt `laśti apu vesi `väĺla Juu; mańt `võeti ää, siis piim `pańdi `kernu. siis vel keedeti rukkijahu `körti `sisse, siis piim ei läind `kernus vesile Pai; kokku kokku kooreke, `ümber männa müta mäta, `taevast tulgu, `kirnu mingu rhvl Trm; kirnul õli pulk all, kui ku̬u̬r läks `apnema, laśkid vede `väĺjä. nüid enäm ei õle `kirna Kod; pet́ipiim kallati `kernu apu piimale `ulka Plt; kirnun om ike koore ase Hls; kirn olli ahtik ja pikk, puuvitsa pääl Krk; ku̬u̬r korjati `kirnu ja ku kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; kirnuga ku̬u̬ŕ `lasti `kaivu, sõss oĺl tä hulk `aigu rõ̭õ̭sk Kan; ku̬u̬ŕ `pańti `hapnõma, kirnuh iks hapatõdi Räp; puulavvost tönnikene `omgi kirn, kaaś om pääl, kui üt́s nurmik Se || võimasin voi `massin oli küll `kirnu; senest `kutsuti `kirnu VNg; `Kirnule oli vaja `vänta ja `tiivad `sisse sättida IisR; `Kernus völli pääl käivad `ringi neli tiivast, kernul käib kaan tihesti pääl Rei Vrd kärn
2. liha-, leiva- vm nõu, astja veri `seisis kernu sees Ris; aue`kapsad saavad `pandud `kernu ku̬he tulisest piast, `aśtisse ehk `kernu Ann; kas liha kern on täis Pee; sõkume tainast kernu sees. ennemalt `jäeti kernu `sisse vähe tainast, see oli juurekakk Ksi; liha põle, `paĺlad końdid kolisevad `kernus Plt
3. küünlakirn pandi soe vesi kernu sesse, siss valati rasp sõnna `peäle, `küindla orgid olid, igäs `orkis oli viis küenält, kasteti see `kernu, pandi `anguma Vig; `küinla `kastmese kirnud Tõs; kui `küinlad kirnu sees teha, siis nad põle siledad Aud; kernu sees vee peäl oli sulatud `lamma rasv, kolm `tahti korraga sai `kasta Juu; `küindlad kasteti kirnus Sim; [küünla] rasu suladide paa sehen, `panti kirnu `sissi Krk
kirnu|hapu kirnupiim kirnu apu oli sui palavaga ea `juua. apupiimale keedeti rukkijahu suppi `ulka, muedu piim lähäb sańdiss Aud
kirnu|piim
1. kirnus hapendatud (jahukördiga segatud) kooritud piim odrajaho keedeti, `piima kallati koa `sõnna `ulka, kallati kerno `sesse, `apnes ää, vett tuli koa `sõnna `peale, `üüti kernopiim Mar; kirnupiim oli veel param kui pütipiim Mih; kernupiim on ia, joo teist ja söö Ann; kirnupiim, see oli see köŕdipiim, `ütle kud́a sa tahad Lai; kernupiim oli vanast, keedeti köŕt `vaĺmis ja `laśti `jahtuda, siis segati apu piima `ulka Plt; kirnupiimäl `olli vesi alt ärä `lastu Hel Vrd kirnuhapu
2. petipiim Sidä `piimä, mes void tehes `kirnusse jäi, `hüüeti `kirnu`piimäks Kuu; `Kernu`piimaga sai ead `otrajahu karaskit Hlj; võipiim `enne `üüti kernupiim VJg
kissell1 kis(s)|e·ĺl (-ll) g kis(s)|e·lli Sa Hi(kess- Rei) Tõs, g kise·ĺli Mär Tor Juu Jür Amb Koe VJg(--) Iis Äks Lai Plt KJn Hel Rõn Krl; kissel Hää M TLä, kisseĺ, -õĺ VId(g -e Räp), `kissel Kõp Hls(-, g `kisle) g -i, `kii·sse·l(l) Kuu VNg Lüg, g -i; `kiisseĺl g kiisselli Mih; kirsell g -li Rei, kirssel Kõp
1. (magus)hapu jook `kalja `kiissel on kui `kaljale `panna vett ja sukkurt `sisse, on üvä appu VNg; leväst ja taarist keedetev kisselt Trv
2. u marjamahlast magustoit jõvikist `keidetasse `kisse·lli Lüg; öundest tehasse vahel `kisse·lli Khk; `keetis `jootudeks `kise·ĺli Mär; `kisse·ĺli süiakse jahu pudruga Tor; `kise·ĺl tehäkse jõhvikadest Juu; `kiseĺli tihasse kure`marjadest ja punase `sõstradest Äks; pane kise·llile `sahti `ulka KJn; kissel keedets `marjust Hls; mõnikõrd `talve keedeti kuremarja kisselit Nõo; Kissõĺ tetäss kurõ maŕa leemest Rõu; jänesse `kapstest keedetäss kisselet, leheʔ nõŕstadassõʔ `väĺlä Räp || [kas] vanal aeal `tεεdi kisse·llist `anti üks `mööda `turja, see oli see kisse·ll Emm
kivi|luts emakala kiviluts oo teise lutsu `moodi, `ulka `väiksem, kollane Var; Kuntsul on ka teine nime kiviluts Hää; kivilutsud elavad `pehme `jõede sees, ega nad palju `järvedes ela Trm; Kiviluts eläb kivi all Kod Vrd kivi|ink, kivi|nilbus
kivi|rähk = kivirahk üsna `valge kibi rähk Mär; kivi rähk, nagu mere `ääres, `ulka kivä ühü teese `kampas koos või moa sihes Tõs; kivirähk on kivine koht meres JõeK; see põld on `seĺge kiviräh́k, kuda siin vili võib `kasvada Koe; kivirähä piäl kasvab üvä rükis Kod; ru̬u̬s om ju periss kivi `rähka täis Trv Vrd kivi|rihk, kivi|rõhk, kivi|rähn1, -rühk
kloppima kloppima Jäm Hi Tõs Tor spor K, I, (ma) kloppin R(klobin Kuu Vai); `klopma Mar Kod, -ṕ- Var TLä San/-me/ V; loppima Sa Mär LäEd SJn Vil, `loṕma Saa M(-me); (ma) (k)lopi(n)
1. taguma, korduvalt lööma; raputama `riide tahab kloppida, on `tolmus `kangest Lüg; `naised kloppid `riide `paaligaga joe `ääres `laudi pääl Vai; Klopi plekk `sirgeks Jäm; `riided `tahtvad `väĺja loppida Khk; Pärast lopime paranda `riided äe; Talla nahk sai enne märjaks kastetud ja siis vasariga äe lopitud - - siis `löödi alles `saapa `alla Pöi; Enne [katla pesu] peab [laeva] katla seest ja torude ümberd katlakivi korra maha kloppima ja arjama Emm; kotti klopitasse koa jahost `puhtaks Mar; `lauba peab tekka ka loppima Vän; ku sa madrus oled, siis raud `laevas on su tüüks roostet `loppima Hää; nüid on `rõõvad lopitud, viin ära `kamres Saa; `lamba`nahku `tarvis kloppida JMd; sai sedavisi virutada ja kloppida teda [linast kangast] Koe; `tohter klopib, `kuulab kuda kopsod `tü̬ü̬täväd Kod; [kõva õuna] lopi kah, siss on parem Vil; nu̬u̬ `suvva ummeluse klopiti vasaraga laḱka (laiali), et na mitte varvaste `pääle ei litsu Nõo; tulekahjutoŕnin lüüäss `kellä ja `ümbre `tsõ̭õ̭ri klopitass Har; vasaraga klopitass [vikati] terä ärʔ, alasi pääl pińnitäss; vikat́ lätt `ki̬i̬rdü ku ei klopi Rõu; sääne `laṕjo oĺl nii, t́sälgoline, sõ̭ss `tu̬u̬ga kloṕp [õlekatust] nii üless nii ilostõ sõ̭ss sai tasanõ niikui Plv; klopiti tu̬u̬ [pärna]puu ku̬u̬ŕ är˽sõss tu̬u̬ jääss sääne ku süĺt Vas; kloṕp `jalgu [lumest puhtaks] Se || raputama, loksutama ma käisin linnas selle puu aśsi `vankriga - - tema ei kloppi sedamodi nagu raudaśsi `vanker KuuK; pütti `panti peenikeisi `kivve ja `liiva, toda pidi nii `kloṕma et tä iks `puhtass läits Ote; `haudlikanõ ti̬i̬ kloṕp, halv ti̬i̬ Rõu || laperdama akkab [veski] `tiiva kloppima, ku otse tuul oo Var
2. segama, vahule lööma `küpsedetti `silgud siis panni pääl magedast ja siis kloppiti muna `pääle VNg; akkan `taigina kloppima; `klimpi klobida ka Vai; koor lopidasse koostaga vöiks Khk; obusel lüiase rokka, rukijahu lopitse ää Var; `li̬i̬nisesse sai seep lõegatud, see sai vahule lopitud Mih; roosamannat lopitse Tor; `peene `leiba `tehti ju ka rukki püilist keeva `veega ja seda klopiti ermus kaua HMd; munad klopitasse ärä, jahu `ulka ja tehässe kuagid; jahuroka klopid vitsa kimbuga vahule Kod; piimaga `kartuli pudru klopitasse männaga Äks; `loṕku [muna] `suhkruga ärä ja joogu siss Vil; vanast rüäivä `vaśkile kah es lopite, nüid uvvembel aal om akatu `loṕma Hel; võtat paast toda supi`li̬i̬mi, klopit ki̬i̬sa jahu sinna leeme `sisse `kauśsi, kos sa muna olet `kloṕnu, siss valat patta tagasi Ran; ega kloppi ei või, kloṕmisega lääb vatule Nõo; siss lõiguti nimä [mädarõikad] lipsukõistõss, klopiti soolaga ärä - - aput `ku̬u̬rt `panti pääle Ote; `vaśkillõ kloṕitass rüä jüvvä Urv; Edimält kloṕite leib käśsiga läbi, sõ̭ss valõte `jauha Räp
3. ägedalt, valjusti koputama ei teä ken se kloppi `ukse taga Vai; mina `kuksi `kloṕma, `antsi naa et uks värises Var; Külalised loppisid ulk aega ukse taga, enne kui sisse said PJg; üks klopib ukse taga Ris; mis vigurid te teete, et klopite ukse taga Juu; mis sa lopid sääl taga usse Hls; ussõ pääle kloṕp Se
4. fig peksma, kolkima Sie kuer poiss tahab kloppida IisR; Eks nad kloppisid poisi enne läbi Jäm; loppisid ta metsa vahel tümaks Mär; sai `äśti kloppida VJg; nüid om ta lopit, kondi `pehmess lopit Krk
5. ägedalt tuksuma, pekslema `kohkusi `kangesti, süda akkas loppima Khk; söda peksab ja klopib, kenel södame aigos on Käi; süda akkab loppima, tahab `väĺla `tulla Vän; süda klopib ja valutab Kei; kui süda kõvemast lööb, siis peksab ehk klopib Lai; ku tü̬ü̬ üle jõvvu läits, siss nakass südä jälle `kloṕma Puh; süä nakaśs nii `kloṕma et, kas vai elovaim mineḱil Rõu
Vrd kolksima, koppima
klõksuma `klõksuma Jõh, (ma) klõksun VJg; `klõksma Nõo luksuma laps `klõksub Jõh; klõksub klõks klõks VJg || nuuksuma siss [laps] nakass `klõksma, `ulka `aiga `ennegu vakka jäi, magasi esi ja `klõkse Nõo Vrd kloksuma, kluksuma, lõksima, lõksuma
kodemed pl kode|med S Jür, -me Krk; pl p kodimi VNg
1. a. fig jalad `anna `toisele pikki kodimi, küll siis `kulgab VNg; korista oma suured kodemed eest ära Jäm; jähi kodemid pidi vahele Khk; pisiste pikkade kodemetega laps Mus; veta oma kodemed eest εε Emm; mailma pikad kodemed teisel Jür || ma `tömba öite kodemed `öiges (heidan puhkama) Jäm b. jalanõud kus mu kodem om Krk
2. kaltsud; kolu, rämps; jäänused konna kodemed sii maas, jo si ratta ala jäänd on; kassi kodemed raavi `pöhjas Khk; Tuul lammutas katuse nenda äe, et `paljad kodemed jähid veel lattide `peele Kaa; `viskasi kodemete `ulka Krj; neid kodemid on nõnda korjand, mahu kodemete sias änam `keimagid Pöi Vrd kode, kodemus, kodi2
Vrd kodinad
kodinad hrl pl kodi|nad (sg kodin g -a) R(n sg kodina Vai) spor S, Mar/sg -nas/ Kul Han Var Kei Jür JõeK Iis Nõo, -naʔ Har Rõu1. a. riideräbalad, kaltsud `Viska ne kodinad oma `seljäst ärä ja pane `terved `riided `selgä Kuu; mina olen neid vanu `villasi kodinu pidand, ei mina ole viel puest midagi `selga saand VNg; nee oo vanad `riide kodinad Muh; Need püksid oo koa na kodinas läin, et `aitagi änam `jalga panna Han; sel igavesed kodinad `kaelas, käib nadis `riides Kei; kodinad olid `ümber, ega `õiged riiet ei old JJn; ma `metsas ikke aasin vanad kodinad `jalga, sukad ja `pastlad Ann; täna ull ilm, panen omale vanad kodinad `ümber, sellega või iad riiet `seĺga `pannagi Koe; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga ümber Kad b. lohakalt, näruselt riietatud inimene nao va kodinas tuleb Mar; vana kodin tuleb teśte `ulka VMr
2. kraam; kolu `korja kodinad kokku ja mene menema siit Jõh; vanad kodinad `onvad lagas Vai; Kelle nee kodinad keik on Jäm; Pani oma kodinad kogu ja tegi minikud Emm; sii tä kodin kõik oo Var; Ikka peavad sinu kodinad jalus vedelema Jür; ei tia kus mu vanad `suapakodinad jäid, paneks poriga `jalga teised Koe; Mis taal nuid kodinõid oĺlgiʔ – vana ummõlusmaśsin, preśsraud ja `kandlõtükk Har; `Korja uma˽kodina˽kokko ja˽käü˽minemä Rõu Vrd kodilad1
3. fig jalad Kui kiskid jähi teise jalgade taa kinni, siis itles: korista kodinad eest ää Khk
Vrd kodemed, kodi2
kogemata koge|mat(t)a R eP/kogõ- Khn/, -mada Trv Puh Nõo Võn Ote, -mede M San, kogõmada, -daʔ Võn Krl/-/ Har Rõu Plv Räp
1. adv ettekavatsematult; juhuslikult, sattumisi ja mõni luhe ka kogematta ujub `sinna (võrku) `teiste `ulka Kuu; üks eri nimi on, ei `johto `miele, `tõine kõrd tuleb kogematta ette Lüg; tama kogematta läks toist tied Vai; see `juhtus ta kääst kogemata, äga ta seda meelega es tee Khk; ega riid põle kogemata tuln Muh; see `sündis mool kogemata Emm; lükkasin piima pangi kogemata `ümmer, põrmat ojus puha Saa; tuleb nõnna kogematta HMd; kogemata `juhtusin `sõnna peresse Juu; ta‿leks üksi päine ehitand selle kiriku üless aga kogemata `kombel `juhtus surm `enne `aegu Iis; ku johob täl, kogemata teeb, ei tahagi tehä Kod; ma `juhtusi manu, sai kogemede manu Krk; si̬i̬ tulli mul kogemede ette, sedä es ti̬i̬ meelen Hel; egass tä meelega es ti̬i̬, täl kogemada `johtusi Nõo; mul läits keväde üits nüśs `piimä `kaivu, satte kogemada käest Ote; tu̬u̬ om nigu kogõmada saanu tetüss, ega ma sukugi tuud is tahaʔ Har; si̬i̬ṕ `saiõ ku hülbätüśs ku imä seebi`ki̬i̬tmise `aigo kogõmada hani`rasva `sisse visaśs Räp Vrd kogahamalda, kogamahto, kogemelt, kogõmalda, kogõmalla
2. a tahtmatu, juhuslik, ootamatu, ettenägematu kogematta tegu VNg; see kogemata asi oli, mo selm läks `kinni Mar; kui obesed tulid kogemata [aiast] `väĺja, kogemata asi one, vai inimene sedä tiäs Kod; kogematta `johtumene, mis meelegä ei ole `tehtud KJn || ilma [kanna] lapite om kogemede konts Trv Vrd kogematu
koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk
kohi1 kohi Emann (kohe L Ha SJn; koohi Se; kuhi- Rõu Vas Se) kohitsetud, kastreeritud siis `lasti [päss] ära kohida, siis `leikati munad maha, siis jäi kohi VNg; kohid [härjad] tigedast ei lähä Jõh; ärja sõńn oo kohe Mär; mis kohiss oo `tehtud - - see ei ole änäm jäär Vig; kohe loom Tõs; kuĺt sai kohess `tehtud, kohe orikas PJg; mis saab lõegatud, on kohe, teene on jaara oenas Kos; kabu leigatakse kas `aastaselt ehk `enne `uastad ää, kohi kolme `uastaselt KuuK; ärjavärss, mis `sõuke kohemuĺlikas noorest peast saab ära kohitsetud Hag; kohisiad on laudas; [künnihärjad] olid kõik kohe ärjad, need ei old puĺlid `ühti Juu; jaarad on munadega, kohi oenas on ilma JMd; õli kohi mi̬i̬s, ädä lüänud `sisse ja `võetud munad maha; küńniärjäd õlid kohid Kod; kohi kaśs Trv; si̬i̬ om kohikoer, ega ta mud́u nii rammun ei oless ollu Hel; kohi `oina lät́siʔ parebahe `lihha Se || fig (võrdlustes) `Seisub `nindagu kohi kell Kuu; `niisukeste vana kohidega (külapoistega) `nuored `piiga`lapsed `lähtvad `laulama VNg; Mis ta sinna külapoiste `ulka läheb vahib ikka nagu kohioinas Mar; tõi suure `piible lavale nagu kohe`oina Tõs; tema kua mõni mies just nagu kohioinas teine VJg; siĺmad `pungis peas nagu kohi jänesel Plt Vrd kohik, kohine
kohmakas3 kohma|kas g -ka LNg Mär Vig PJg Ha JMd Ann odrakarask teeme täna kohmakast `ahjus PJg; kohmakas tehakse odra jahust, `pärmi `sisse Nis; tegin `endäle kohmakast või ühe käe `leiba Kei; ohrajahodest tehäkse kohmakast, `enne `pandi veel peti `piimä `ulka Juu; ilma pet́i piimata ei sua kobedat kohmakast JMd
kohu|piim kohupiim on ikke ise ja voruk on vel ise VNg; kui suvel õli sue siis tämä (piim) ise läks koho`piimäst Lüg; kohopiim tehäse apu piimäst, apendatse, kallatse vesi piält ää, kohopiim `valmis Tõs; kohu piim ajab paksu `peale. kohu piimä paksule `pantase koort sekka Tor; kohupiim on ilma vedelata JMd; ku padan teed koho`piimä, lähäb liia ku̬u̬mass; kohopiim tükib ummussen aĺlitama minemä Kod; ema segas `rõõska koort kohupiima `ulka Pal; `juustu tihasse ka koho piimast Äks; kohupiim ei saa ää, ku piim `väega apu om Nõo; peesütüss tet́ti kohopiimäst, rõ̭õ̭sk piim keedet́i ärʔ, siss `pańti munaga siät kohopiim patta Rõu; koho`piimä tet́ti suvõ poole, ku `piimä lajalt käeh oĺl Vas; koho piimä li̬i̬ḿ tu̬u̬ tege nii kohila leevä Räp; `päätnitsa `päivä minnäss Saatsõriǹna, viiäss koho`piimä, kutsuti kohopiimä kerik Se; kohupiim `võõtas rüki põõḿu `aigu üteh, et nii `valgõ leib saanuʔ ku kohupiim Lut
kohus1 koh|us(s) -os(s) üld (-ss V; ku- Vig Mih; n `kohtu Iis); g `kohtu, -o /`kosto Kod/
1. kohtuasutus; kohtuhoone; kohtunikud ühest `kohtost tuleb, `teise lähäb; oma süü peräst `kohto ust ei õle `lahti tehnd; kohos ei õle kenelegi võid`leibä `andand Lüg; `Kohtu `uksi on `kerge `lahti teha aga `raske `kinni `panna Jõh; kohus `muistas sene elosa kugo `kolmest `sutkast `puuri Vai; no vana `kaibas kohtu, `kaibas `kohtuse poisi Ans; see Aadu oli ise `kange mees, ega kohus es aka ta `päälegid mette‿nd; pole see `kohtu minemine nii `kerge `ühtid; `kerged on `kohtu uksed `lahti vötta, äga pole nad nii `kerged `kinni `panna Khk; musta korbil `olle `valge sulg olnd, sellega `olle `kohtu `kirju kirjutud Vll; Siis peab `kohtu käsk olema kui täna peab `välja minema Pöi; iga koolimaja sees oli `enni kohos Mar; läksid `kohtu `õiguse ede Tõs; kohos mõist kolm tuhat `trahvi Kei; selle mehega käisin kõik linna `kohtud läbi Jür; si̬i̬ käib õmad pääväd `mü̬ü̬dä `kostoid; `kohtokasak õli, kes `õikas tuńnistajaid `sisse; mõned vanass `pelgäsid `irmsass kohot, ei suanud kedägi kõnelda `kohto eden Kod; kohos suńnib `lepmä KJn; `kohtu ehen piat sa `õigust tunnisteme Krk; elu aig pid́äs sedä näpu ametit - - kes temägä tolleperäst `kohtude läits Ran; kohuss `küśse et, kas sa tapat inimese ärä, ku peremiss käseb Puh; külländ lätsivä pereme karjustega `kohtude, et om nii `ulka `kurja lasnu tetä ja Nõo; mu veli oĺl siihn `kuhtuja˛o (kohturingkonna) pääl, ma oĺli jälle tõsõ̭n `kuhtuja˛on; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ Har; sa˽kaibanu˽`kohtohe, ma˽`masnu˽su kah́o kõ̭gõ `vällä Vas; ta maśs är `kohtolõ, tä ost́ är `kohto; lät́s sinnäʔ kohtu pääle Se; kohut käima kohtu teel õigust nõudma, protsessima Akka niid suga (sinuga) kohut keima (vaidluse lõpetuseks) Kaa; Kaiba, kaiba kaśsile, koeraga käi kohut (kaebajale lapsele) Hää; kesse `nuabriga akkab kohut `käima Juu; ni tark poiss oĺl et, käve vi̬i̬l herräga kohut kah Vas; kõvaga `maelda (maadelda) om `hiitra, ni rikkaga kohut `kävvüʔ Se || fig jo `viimpse pääva `kohtu ees aru saab Khk; Kärts ja põmm nagu Rakvere kohus (äkiline inimene) Han; siis aga tulid `kohtud, akati `kohtuse vädama (pulmanali) Aud; Lähmä kohto pääle (sauna) Räp
2. kohtuprotsess; õigusemõistmine eks sie `maksa `maksud kie `langeb `kohtoga Lüg; juba se kohus tulegi käde Vai; nüid on kohus üle keind, jo nüid jäävad rahule Khk; Vanasti oli `randas `öigus ja oma kohus; Seiu `paergus alles `kohtu all; Kohus `jääje äe, poisid leppind äe Pöi; parun ja ärrad, nee olid nee `kohtud Käi; ega ta muidu maksnd, `kohtuga `pańdi `maksma; vale tuńnistajate kohos oo pooleli Mär; kaks tükki `olla `kohto kõrvast kuulajaid (kaasistujaid) Juu; mõessab `kohto ärä et kaks nädäläd; kohos tuleb ette, ommen lähmä `kosto Kod; Ja kohust ei ole `täämbe pääväni tullu Hel; siss `tuĺl tolle kuld uuri pääle kohuss, `varguse kohuss Nõo; tetäss `kuhtulõ otsuss pääle Har; ku teol `käüdi, egass siss `kohtit es olõki, siss egä herr mõiśt uma vallalõ `kohtu Se || süüdistus, hagi nimä `oĺli henne vahel kokku leppünü, mi vana oĺl `kuhtu tagasi võttunu; küll mõistõtass se kuhuss töhjäss, ku˽tuńnistaja ette tulõvaʔ Har; kohut mõistma vaidlust või tüli lahendama; otsust tegema; karistust määrama kohus `möistmata veel, tεεb mis sält kuuleb; mis sa tuled meitele kohut `möistma, me `saame ise `korda Khk; vanemad tulid laste vahele kohut pidama Mär; eks ma jälle porguga `mõistsin ta [= ussi] `kohtu ära ja lind sai oma pojad ilusti kätte Amb; naesed mõessavad kõhe `kohto ärä. ku ülesi tõesevad [vestlemast], kõhe õtsus käen Kod; odo·t konnakõnõ, küll pardsipoja `sullõ `varsti kohut mõestava Nõo; jätämi kuhuss jumalõ `mõistaʔ Har; ja sääl sõss olõvat kahrulõ kohuss äräʔ mõistõtu. kahr tapõti sääl äräʔ Räp; c. aru, mõõt Ega selle üle kohut ei õle, kas see labida varss tsipa pikkem on vai Trm; mess ammaste taga, si̬i̬ om oma selle üle kohut ei ole Ran
3. naturaalmaks mõisale või kirikule siis oli `kohtu `vilja `maksa veel sügisel, neli vakka rugid ja kaks külmedud; oh mina `vaene vakulammas, Kuresaare linna `kohtuoinas rhvl Jäm; `mõisa `viidi ikke koa kohot, kukkesi ja kanu, linu ja; `kohtu `oinad `viidi, puhastati ja ariti ää, siis `viidi `mõisa, see pidi `kohtu eest olema Juu; peremel oli `õigus `viia `kohtu lammas ja `kohtu kott JõeK; `Kohtulõngad kedräti mõisale nigu üks kiu, ega jämedad ei `võetud `vastagi; Kui talud said ära `osta - - siis kadus `kohtu`lõngade `viimine kah ärä ja `kohtulammast kah enäm ei `viidud KJn; `kohtulammass suidsutõdi `mõisahn ärʔ ja magasiaidah́n vilä seehn hoieti alalõ Rõu; [vanasti oli] `kohtu lõig `kohtu lammass, `kohtu kana Plv
4. õigus kille kukur senne kohus, kenne vägi senne vöimus Emm; Teeb mis ise tahab, ei kohut kuskil Han; `õsnud tälle kapp: si̬i̬ one `õigus ja kohos Kod; `antke sandil mis sandi kohuss Krk; kel kot́t, sel kohuss Nõo; õiguss nigu tetäss, kohuss nigu mõistõtass Vas; imäl om kohuśs mullõ lüvväʔ; imäl om kohuśs minno tõrõldaʔ Se
koi|rohi rohttaim (Artemisia absinthium) koiroho on venituse `vastu Lüg; koirohud, allid lehed, irm `kange ais Jäm; Koirohi oli vanasti suur arsti rohi, seda pidi majas olema Pöi; koi`rohtu panevad riiete vahele, `kirstu ja Muh; `koidesse tuleb koirohu`oksi `panna Käi; tehässe koiroho teed, kui kõhod `lahti oo Mar; võta koirohu vett tilk, kohe südamel parem Aud; koiroho `viina `tehti, ta on `kange viha Ris; kõhuvalu `vassa mõned võtavad koiroha, panevad viina `ulka Kod Vrd koihein
kolbama `kolba|ma (`kolva-) Jõe Kaa Phl spor L, Ris HMd Kei HJn JõeK JMd Trm, -da Jäm Khk Jaa Ris, kolbata (kolva-) Jaa Pöi Rid Mar Kse Han; `kolbma Rid kõlbama `Seiksed kenad puud mis taarispuuks kolvasid, kes neid siis `täiges pöleta Kaa; see‿p taha kolvata ~ `kolbada mitte Jaa; see‿p kolva kohegile; kõik kivid äi `kolba kudagid mette [veskikiviks] Pöi; keik mis ikka väärt aśjad olid, `kolvasid juba Noa; inimesel `kolbab `süia ja koeral ei `aita; mes sa niro tahad, kolva `soole see kolva `soole teine Mar; see jutt kolva mette `rääkidagid Kul; `korjas `väĺlä, mis `kolvas ja mis ei kolvand, visati `jalge `alla Lih; vana lagun mõea mis änam ei `kolva Var; kibe apu - - `süia ei `kolba änam Mih; puud `kolvavad veel tarvitada Tor; ta on nii närvetan, ei kolva keik `toitu `süia Ris; kaśk akkab oksendama, mahl änam ei `kolba JõeK; ei kolvanud meie `ulka JMd
koli|jalg S Mar Kse Han valge jalaga loom kolijalg on `valge koodiga obu Jäm; obu ähk lammas `üitasse koli jalaks kui koljud jalad on; meitel on nii koli jalg varss, keik neli `jalga koljud Khk; Obuste `ulkas oli üks kolijalg köŕb Kaa; kui alt o jalg teist `karva kut ülalt poolt oo, siis nee oo kolijalad Muh; kolijalg, kas üks jalg või `ulka `jalgu [valged] Kse || Ise kut suur kolijalg (inimesest, kelle sukad või sokid on pahkluust allapoole valged) Pöi Vrd kolujalg
kolm|kümme, kolm|kümmend kolmkümmend kolm`kümme inimest Jõh; Kolmkümmend juba `selgas, naist äi võta Pöi; kolmkümmend `lesta oli öhös `kaalus Rid; kis juba - - kolmkümmen `aastad vanad ond, ku mihele `lähtväd, nendel ikka tulõb üks kolmkümmen `puari sukki `vaĺmis Khn; ma ise sain kolmkümme `puuda (hernest) Trm; naalan one kolmkümmet kaks `lu̬u̬ti Kod; kolmkümment neli `aastet om periss rahulikult `mü̬ü̬dä lännu Krk; karja `katlade läits oma kolmkümmend `pangi vett Ote; sõ̭ss `antuʔ igälõ oma kolmkümmend [hoopi] taga otsa pääle Krl; olõ kolk̀ümmend `aastaga `saiu müünüʔ, a säänest rahha olõ‿i saanuʔ Se; kus kolmkümmend kiiresti, teadmata suunas (kaduma, minema) Mustlane läks kos kolmkümmend Trm; jätäb lehmä minu karja `ulka ja lähäb kos kolmkümmet Kod; Põrss pässi vällä ja läits kos kolmkümmend Hel; `varga lännuva kos kolmkümmend minemä Nõo; lasõ näil minnä˽kos kolk̀ümmend Se Vrd kolmekümmend
komberdama komberdama eP Trv spor T, -tama Saa, -teme Hls Krk; kombõrdama Kan Har/-mma/ Plv, -õmõ San Krl; `komberdam(m)a spor R vaevaliselt liikuma a. halvasti või komistades kõndima lomberdab ja komberdab `pealegi, ei saa oieti `käia Jõe; `aigus akab `järge `jääma, siis tä akab komberdama ka Khk; obu komberdab (komistab) nelja jäla pääl, inimene komberdab söna pääl Emm; Päris sile tee aga sa ei tee muud kui komberdad Mar; kut́sik kombertas juba põrmatu pääl Saa; lähäb komberdades kepi naal Juu; nõnna komberdab neie `jalgegä, ei sua enäm paegass ärä Kod; mis sa lääd `senna risu `ulka komberdama Plt; komberdap `pääle oma `aigide `jalgega Trv; mia ka komberda saena `vi̬i̬ri `mü̬ü̬dä Nõo; lähät nigu setu hopõń, kombõrdõt pääle ütele poolõ ja tõsõlõ poolõ Har b. nõksutades liikuma – Jäm Khk `kätki komberdab, äi saa änam kiiguta, jalad `sopliguks kulund; kui `söuke `auklik tee on, siis rattad nii `kangesti komberdavad konarate `kaelas Khk Vrd kamberdama, konderdama, kongerdama, kõmberdama
komm3 komm g kommi Ans, kommu Jäm Ans Rei; koḿm g kommi T; koḿm- Trv Krk
1. muhk, kühm, mügar kousspreesis oli `jälle jäme ning kolujas, komm oli pεεl; kaela komm Jäm; kui nõna pääl om suur küir, vai koḿm, tu̬u̬ om koḿmnõna; `jalgu pääl kommi prõlla ülevän [kitsast saapast] Ran; sel kõjol om nigu sure kommi (käsnad) küĺlen jälle Nõo; Ma leie pääga vasta saina, nüüt om kommi pähä ajanu Võn Vrd kömm1
2. käänivõrgu mistahes koht, mis kotikujulisena koos kaladega veest välja tõmmatakse kääni võrgul om koḿm, jääb `taadõ nii kui kot́t; sälissist võtad, lina jääb nõnda kui kotti - - kommiga tulõb; `ulka kalu, mes `võrku `kinni ei ole jäänu; purik karass kommi sehest `väĺlä Ran
konks1 konks g konksu (kongsu) eP(g -o) Trv Puh Nõo Kam Har spor VId(g konkso Räp), konksi Tõs Tor Hää Saa KJn(g kongsi) SJn, `konksu (-o) R(n, g `konksu, -o Vai, -i VNg); końks g konksi (kongsi) Vil M spor T, końksi (końgsi) spor V(kuńks g kuńgsi)
1. (hrl eseme osana) kõver(datud) ots(ik), konks a. haaramis-, kinnitus-, ühenduskonks Aepuu konks (aepuu kinnitamiseks paadi äärelaua külge) Jõe; `pirkli pääs `onvata `konksid `pandu [kuhu käivad prassid kinni] VNg; [sepa] `lõõtsa `konkso `külge `panna `nüöri õts `kinni Lüg; ikke konks on ikke kess`paigas - - `konksust läheb kett `atra `külge Jõh; mönel adral olid aasad ning konksud Kär; `Sõuksed konksud `pandi kohe tegemise `aegu [hoone] müüri `sisse, kõverad tamme oksad. Konksu `küĺge `siuti siis loom `kinni Pöi; enni näh kallati ree aisad, nüid tehässe ikke `konksodega Mar; [vankri] aisa konks o rõukpaku `küĺgis Kse; [pahural] obusel `tehti küll koogud `kaela - - aŕk oli ja `seoke konks ja se konks akkas `aeda `kinni; agur oo viie kuie konksiga Tõs; `pootsvaagil on konks ja terav ots Sim; aviunnal on vask konks ja `mätjas pannasse konksu `õtsa Trm; konks oli `mutri küĺjes, `sinna taha käis juhiraud [vankri esiteljel] Lai; kövve konksi [ree] jalaste pää `otse sehen Krk; `vehmre pesä kongsid pandass telle `külge Ran; Sõ̭ss oĺl üt́s sääne saina külen kuńks, no sõ̭ss tu̬u̬ tõnõ ots `pańti sinnä˽kuńgsi `küĺge [vöökudumisel] Urv; hobõsa pandass koĺgipuiega sinna [adra] końksi manu˽kińniʔ Har; ri̬i̬ravva końgsiʔ omavaʔ i̬i̬n ja takan, kabl pandass näide `taadõ ku `ku̬u̬rmat tetäss Räp b. riputuskonks; varn, nagi `õhjad ja obose `riistad `pannasse `konksu rippumaie Lüg; rätik ripub konksu `otsas Khk; Sii on tükk konksu, pane [rakmed] siia `otsa Pöi; pannakse sari kongsu `otsa Mär; ma võta panged konksude `otsa Tõs; kaju konks, kus pang otses on Hää; eks pange riided konksu `otsa Tür; margap̀u konks on allpu̬u̬l, konksu `õtsa paad aśja Kod; võtad pange `sinna [kaelkookude] `konksu Lai; supi`kuĺpidel `oĺlid konksid külles, `nuaga `oĺli `siuke kõver konks `otsa lõegatud KJn; konksud `oĺlid õla pial, `õlped õegati SJn; puu küĺlen koogu otsan olli końks [paja jaoks] Trv; kaalpuudel olliva konksi küĺlen Ote; nuial kah om końks `otsa tett Har; kae noʔ, końks om sääl mäepu̬u̬l [kella ülesriputamiseks] Plv c. puu- või raudkonks akna- või uksepiidas (hingede jaoks) `akna `konksod ja `iŋŋed `tuua `linnast; auk `puuriti `piida `sisse ja puu konks `lüödi `sisse; liht`uksel `onvad `raudased seppa `tehtud `konksod Lüg; värava `samba konks Khk; uks on `konkside ots KJn; ni̬i̬d oĺlid kiik maasepä `tehtud - - ni̬i̬d naalad ja konksid ja inged [ustel] Vil; usse piida `sisse `olli `lü̬ü̬du puust konks, kos tu sakar `otsa `panti Nõo; ussõ hińg om konksu pääle pant, muud́u ei saisa uśs `ülhlin Har d. fig Pane `siia konksu taha ja `voatame kummal `järge annab (sõrmkoogu vedamisest); Parama kää sõrmed kõveras püus kut konksud; Nina peas kut konks (“ülespidi kõver”) Pöi; [kuldil] võhad nagu sured `irmsad kongsud Jür; taa (vanainimene) um jäänü˽nigu końks [küüru] Plv
2. (sag sisekohakäändeis) suluse või kinnise osa a. akna-, uksehaak; (selle vastus) metallist aas, obadus `Akna`konksud (haagid) Jõe; pane aken `konksu; aek köib konksu `otsa Tõs; meil on aiavärat konksis Saa; obadus on siis kui lüiakse värava pośti `sisse rauast kieratud luoga `muodi konks Kad; `akna tripi konks Kod; pane uks `aaki ehk `konkso Plt; meil `võõruss uśs om `kinni, si̬i̬st pu̬u̬lt konksin. pannass si̬i̬st pu̬u̬lt `konksi Krk b. hammas, sakk (`ukse) `riivi konks Lüg; käerauaga uksed käisid `konksi, läksid mud́u `lahti Saa; konks lüiakse ukse `tendre `sisse. link käib konksu taha Nis; tu̬u̬ ussõlink om kah konksin Har; kuht́ jäi ussõ kongsu `otsa [kinni] Plv c. kiŋŋa konksud änamasti [nöörsaabastel] Khk
3. hrl konksja või haralise otsaga tööriist `Kuorma [kinni]`tõmmamise konks, `õunabu `õksast, `aariklane õks, `nüöri õts sai siduda `ümbär `konkso - - köis juoks iast `konkso `argist läbi Lüg; Ennemal aal oli nisuke truadist konks koe, millega sai lühirauast lõng läbi tõmmata Amb; siiva konks (tuuliku tiibadele purje seadmiseks) Kod; sukka paneki konks (soasulane) Trv; pane konks (ankur) `sisse hum Ran; kongsiga `lü̬ü̬di [semmipuu] kõõlussele pääle, siss ta vedrut `ästi Ote; kuńksiga (roobiga) `hüt́si `kiskma; Vihukonks (puukonks rukkivihkude sidumiseks) Rõu a. kartulikonks, kabli `kardoli maa oli `külmand, konks pole `tahtnd `sesse `mennaged Rei; `enni `tehti kardoli `võtmese konksod puust Kul; konksiga kistase kardulid Tor; mõni `kroapis ikke konksoga [kartuli] pesad ja servad `lahti Juu; konksuga `võetasse kartulid Iis b. sõnnikukonks üks ken `tembas [põllul sõnnikut] maha - - `konksoga Vai; sõnniku maha `kiskmese jaoss oli konks, pikk puu vaŕs oli taga, üksaenuke raud pulk `sesse `löödud - - pärast tuli `putkega ja kahe araga konks Mih; konksuga kraabiti [sõnnik] `vankri pialt maha Pee; maha`kistav konks Trv; sitta tõsteti `vikluga, maha `kisti kongsiga Ran; [talgutel] maha `laskja, tõmmaśs kongsiga `ku̬u̬rmast sitta maha unikude Ote c. vahend külvikriipsu vedamiseks, hitsmekook kui isa külis, siis ma vädasin konksoga `sitmid LNg; konksuga aets küli rind `sisse Lih; `sitmed `vääti jalaga või konksuga Mih; `itskma piir `veeti jalaga ehk kongsiga Kam d. heegelnõel eegeldamise konks Juu; kongsuga tehakse `pit́si Sim; perenaene konksuga kudus kaŕdinad Kod e. fig mis sa oodad, eks sa löö konks taa (kurameerimisest) Emm; laisa inimese `kohta `ööldi, et seda argiga lükka, konksuga `tõmba Lai
4. kõver(d)us, looge Ku sa puu öhes juurearudega, juurekonksiga ära raiud, siis jääb ka juurikapäss `küĺgi Hää; nüid on `paĺlast nihuksed konksod, põle enäm `tähtede `moodigi (ladina kirjast) Juu; jänes tieb küll `konksusid (haake) JõeK; ahha (h-tähe) konks Kad; äkine konks (käänak) lähäb Pala puale, ti̬i̬ one ku konks `ki̬i̬rab Kod; ruhikse kirvess olli `siante konksin ja selle konksige lü̬ü̬di si̬i̬st `vällä (õõnestati küna) Krk; naśte vü̬ü̬l olliva serätse joone katsipäädi veeren, ja `keskel olli serätse tärni ja kongsu ja risti Nõo; kuńksi nõnagaʔ Se
5. fig riugas, vigur `Konksosõnad õlivad - - [kosjas] `räägiti `lehma ehk `mullika `õstama Lüg; mehel on kongsud sies; `viskas tene `konksusi küll ette, aga jagu ei suand VJg; ku mõni `ütles `siantse konksi tõisel Krk; ta `mäńge tõsõlõ kavalusõga sääräst `konksu, et tõnõ is tiiä is Har; väimi̬i̬s lei konksu `sisse, es massa `reńti [mõisnikule] Rõu
6. fig vana, vilets olend Mis see vanainimese konks ennast enam teiste ulka segab Mar; vuih, mina ei akka `seokse vana konksu (vanaeide) `täidä `ot́sma Tõs; vana konks – vana kõver inime Plt; meid vana `konkse ei aia `kuskil [tööle], vana konksi kurdav kodun Krk; vana konks `tu̬u̬di tõsõss lehmäss San
7. Ja kui `äiäl seda vana `konksu (raha, varandust) ikke tugevast õli, siis õli sie tüttär misike õli Jõh
Vrd konk1, kook2
konts1 konts g kontsu Jäm Pöi spor L K, Iis Pal Lai Trv, konsu Pöi, spor L K (-o), Trm Nõo, kondsu Saa Hel Nõo, kontsa Kod(-dsa) Pal, konsa Khk Trm Kod Lai; konds Ran, g kondsu Hel; konts g `kontsu (-o) RId(n `kontsu, -o); kunts Mih, g kuntsu Ris Hls Krk, -o LNg
1. jäänus; lõpuots a. tüügas, roots, könt Kanad söönd kaapsu taimed nõnda ää, pisiksed juure konsud veel Pöi; [lina] aganad ja va kontsud, mis sealt otst raiutse, et parem `raapida Aud; [koer] `kiskus obese änna tagant ära - - `paĺlalt konts oĺli taga Saa; Kui ammas `murdub, siis jääb temast konts `järgi Jür; kõrre konsad kesä piäl; eelitsuse kontsad puu küĺjen; rihmaga köedeti [härjaike] sarve konsa `külge Kod; `ennäe, puju konts `torkas; sadab paergu. ein jääb kontsu `sisse Pal; `amba konsad valutavad Lai; [tuuliluua] kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; kõva abene kundsu; [sea karvadel] kundsu jääve `sinna (naha)`sisse; si̬i̬ pidi juure puu olem(e), mis kundsuss ütelti; kunts (varre külge jäänud õiepõhi, pärast maasika või vaarika noppimist) Krk; sule kondsu jääss `järgi ku `suĺgi kakut Hel || seenejalg ei taha kõege `kontsudega kodo `tuvva Äks; `lamba si̬i̬ń aĺl sikke kundsuge Krk b. leivakannikas; kuivanud leivatükk konts käes, tuleb uus leib `tuua; konts kui leib oo ära `kuivan Var; `alguse konts ja lõpu konts; pialt `kontsu pidi ikke tütarlastele `anma, siis tütarlaste tissid akate kasuma Tõs; leba akatus oli kasukanikas ja lõpp oli konts Aud; `ot́sis [leiva] `kontsusi ja tal oli `saia kua JJn; kas one `leiba vi̬i̬l? üks kańnika konts one Kod; jät́s leba konso `mulle Pil c. tangutegemisel ülejäävad odratera otsad Kui lassid sõela vahepeal tühast joosta, siis lõi konsad - - sõela pealt tangudele ulka Trm
Vrd kants4
2. vana, kasutu asi või olend a. (riide)räbal, kalts aga siis `kaussi sai `kontsude iest, `korjasimma `kontsu VNg; põranda peso konts; räbäläkaupmees `kõrjab neid `kontsusi; nädäline laps, sie õli siis `kontsude sies siis säl `väljäl õlekubude vahel sääl Lüg; `Võeti `kontsuga `panni `servast `kinni; Tuli `kontsud `ümbär `jalgu nagu va kappurnik Jõh; inimine käib vanas `kontsus Vai; topib `eese va kuntsod kõik asemesse LNg; vanad konsud `antakse kalsu`aajalle Juu; konts, `riidenäru, `pańdi ikke kõrvale, et konsu`ot́sija konsud JJn; [kontsukaupmees] käib perest peresse ja ostab `kontsa Koe; uus sielik enesel, aga juba üsku konts ära `vieldatud; [vihma] tuli nagu ua varrest, nüid märg nagu konts Kad; va `riide `kontsusid on kõik kohad täis Lai b. igasugune vana, kulunud asi vana kiŋŋa konts, `kuivand vana king Jäm; mool o [saapa] kontsud kabisil `jalgas Pöi; ää võta sedä vana `kontsu, võta uus luud Tõs; kaabitse seda `kontsu (kulunud vikatit) `nuaga väha; selle `kirve kontsu võid `metsa visata Saa; mis neist vana `kuntsest jakats vi̬i̬l, katikuse vikadi kuntsu; [luud] är kulunu ku üit́s kunts Krk c. pej vana, jõuetu olend obuse `kontsu VNg; leegib `mü̬ü̬da ti̬i̬d nigu üks poisike, isi on üks konts ja kõbi Saa; mine vana inimese konts `sõnna nende `jalgu (tüliks ette) Tür; vaname konts Trm; va konts juba (vana inimene) KJn; vana tüdruku konts Trv || konts on sie, kis ei taha tüöd teha Koe
3. [padjapüürile] said pitsikonsud ka `sinna `otsa `tehtud, niidist keik eegeldud Ris; kuiv koevatab maha ni̬i̬d õõna konsad (pabulad); rükki piä konts (pähik), kos terä kasvab Kod
koobitsama, koobitsema koobitsa|mma, -da Kam(-ma), -daʔ Urv Vas Se, koobitsaʔ Urv Rõu, koobidaʔ Rõu; koobitsema spor L, Plt KJn Ran Nõo Ote, -õmma Kan, -õm(m)a, -õda, imps koobitass Plv; imps koobitsõdass Räp
1. kaabitsema a. kokku tõmbama, koguma aga aena koobitsiva kokku, nii äste kurjaste kui na koobitsiva ja panniva `rõuku; küll `oĺli kuraśki `ulka toda `prahti, mul ańd `õkva koobitseda Nõo; kui lumi ärä läits keväjä, muru pääl koobitsadi rämps kokku Kam; Tu sitt tulõsi˽lauda põhjast kokku koobitsaʔ Urv; koobidsaʔ teräʔ kokku Rõu; sitt koobitsõdass keväjä laudast `väĺlä Räp b. puhtaks kraapima koobitsetse `puhtas, et `valges lähäb. [pargitud] `lamba `nahka Tõs; Uśsaid piat är˽koobitsamma, kõ̭iḱ praht́ ja sitt kokku ajama Urv; uma kümme piimälänikut, n‿oĺli˽mul kõiḱ koobidaʔ Rõu Vrd koovitsema c. fig endale haarama, ahnitsema kõ̭ik mes noist sõ̭apage˛ist jäi, kõ̭ik ta koobits `endäle Nõo; kehvä aenamaa mehe koobitsiva ädälät; söönü ei koobitsa, tu̬u̬ võtt iluste kiku otsast, tu̬u̬ raasukesi ei sü̬ü̬ Kam
2. aeglaselt või vaevaliselt töötama, kohmitsema, nokitsema sealt `keldrest oo neid karduleid nii sańt `väĺla koobitseda (võtta) Mär; vissa ein, nisuke va kõba, koobitse seäl kallal Vig; `tuhlid koobitsema (kartulipuhma alt mugulaid urgitsema) Kse; `õiget `viisi `niitä ei saa, mugu koobitse niisa·ma Ran; ta‿s niidä `aina ka maha `kõ̭iki, veedikese koobits; ma toda uba sääl koobitsi (vähehaaval koristasin) Nõo; üts sääre vikat́, kellega koobitsõvat [madalat rohtu] Kan; ku hummugu lät́si `mõtsa sõ̭ss, `naksi koobitsamma (õsuma) õ̭nne, mugu koobidsi õ̭nne Rõu
3. minema, käima A [ta] lausu õs sõnnagiʔ, mugu˽koobit́s tarõst `vällä Rõu; seo `hulka maad, ma koobidsi kõ̭ik jala; tä koobits `viksi tulõkit Plv; `tahtu ui˽puśsist `maahha jäiäʔ, siss naka˽`jalksi koobitsamma Vas
4. seksima koobitsõss läbü timä; koobidaʔ tu̬u̬d naist vai kointaʔ Se
koor1 koor g koore eP(kuo-, kua-; kuõr g kuõrõ Khn); kuor g `kuore eR(-ua-; n `kuore VNg Vai); ku̬u̬ŕ (ku̬u̬r) g koore Hää Saa Äks KJn Vil M T V(g ; kuor Lut; g kuorõ Lei[-e] Lut), kuare Kod
1. väliskest a. (munal, koorikloomadel jne) nüüd on vähk `lahja, `kaura`leiku ajal tämä on `nuores `kuores ja prisk Lüg; kana akkas kooreta mune munema Khk; vähil on kõva koor `seĺges Juu; vähjäl kaks `põtka, sõõrad õtsan, kuare si̬i̬s on liha Kod; raudpää on sehande must mardikas, kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; viĺläga söödetu anedel olna kõva koorega muna, anipoig ei `jõudna ku̬u̬rd `katski tettä Nõo; Vähä koorõ ajamine oĺl inne `herne `häitsemist. `Üĺti õ̭ks et vähäʔ ajava ku̬u̬rt `säitsmevenna pääväl Rõu; paremb um pu̬u̬ĺ munna kui tühi ku̬u̬ŕ Vas b. hrl puude kattekude ja selle alumised kihid kuni mähini `remmel pajod `onvad `valge `kuorega Lüg; `vergole `pandi `kuored (kasetohust rullid) `pääle VNg; puu lähäb pehastama, kui tä koore ala `seisama jääb Mus; puud o mähäl, juba koored `lahti Mar; kase koor (tohualune osa) Kse; tammekoore vett keedetatse alati kui kõht `kinni oo Var; Kasõ kuõr põlõb mis lõhõnal Khn; lõhmuse kooredest tegid viisud Vän; tamme koor, niine koor, kuuse koor, kasel on tohi; kord `nahku, kord [paju]`kooŕa, vesi `peale ja kivi takka `otsa [nahaparkimisel] Juu; mäńni korp on peal, `vastu puud on koor HJn; toŕbik kase kuorest `tehtud JõeK; kuortega pargitakse ja mõne puu kuorega värvitakse ka Amb; `äike mürissäb keväde puu kuare `lahti Kod; lõhmussa küllest `võeti sedä ku̬u̬rt, niin kutsuti ja tambiti `pehmess ja `tehti isi saana `nuusta Vil; kadaja koortest teti pühapäevä viisu; sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; lehmä sitt kasvatap [vigastatud] puu ku̬u̬rd Puh; tu̬u̬ arjukese paun `olli pähnä koorest; pajokoorest vai kõjotohikust tetti viisu Nõo; [pärast jaanipäeva] lätt puul ku̬u̬ŕ kinniʔ; `ku̬u̬ljapüt́sik om paksõmba koorõga ku periss püt́sik Har; timä kuusõ koorõst teḱk mehidse taro Vas; egal puul om kuuŕ katõ kõrralene, kogone pääl om `ohkõnõ ku̬u̬ŕ nigu nahk Räp c. (viljatera) kesi, (puu-, aedvilja jne) kest siin `kuoride päl õligi `kartli `korvis [nuga] Lüg; `valkja koorega punakad tuhlid Jäm; `pähke lüdid on koore `ömber Phl; `põrsad `tahtad `ku̬u̬ri `saada, `kartuli `ku̬u̬ri Mih; õõnal on koor, aga `marjadel on juba nahk Juu; meil oli `lõunast koorega `kartulid ja silgu soost Äks; ku vanast tetti nisujahu, siss jahvatedi nisu kõ̭ige koorega `katski; [kaalikal] `tulli tu̬u̬ ku̬u̬r ärä, na‿lliva serätse kõllatse Nõo; mädä`rõikal `võeti ku̬u̬ŕ päält ärä Ote; noh är˽survuti kanebi ja sõgluti ka noid `ku̬u̬ri päält jah Plv; kaar om paksu koorõ seeh, `mitmakõrralinõ lipel um pääl; kardoka ku̬u̬ŕ um `valla, kardoka˽kasusõ vi̬i̬l Vas; ubina koorõʔ kuivatõdass ärʔ, noist saasõ hää tsäi; kui `väega hääʔ `herneʔ - - [siis keetmisel] koorõ jääväʔ perrä Räp; ku om hüä teŕä, siss om `ohkõnõ ku̬u̬ŕ, ku halv teŕä, siss om padi ku̬u̬ŕ; maŕa ku̬u̬ŕ Se; terä kasuss kuorõga, nakat `jauhma, kuur lätt äräʔ `sõklõst Lut || tühi (kuivanud) kaun uad peksid ära, koored jäid kõik varte `külge Trm; [kui herned ja oad on] varte küĺlen, siss om lõstad, aga kui ärä pessetu, siss om koored Ran; `erne kõdra koore olliva unikun Nõo; upe kõdritseti. võtat koorõ sisest terä `väĺlä Har d. leiva-, saiakoorik `Kaalika `piiraka `kuored `tehti magedast `leivä`taiginast Lüg; [leib] on magedast jäänd, kuored `tõmmab `lahti Kad; paks ku̬u̬r leeväl piäl Kod; [leiva] alumise koore mant lõigats alumine kikk, `päälmise koore mant `päälmine kikk Hls; ku leevä pääld palanu olliva, siss tet́ti `vi̬i̬ga likõst ja pańti puhass rõõvass pääle, siss tõmmass koorõ `pehmest Võn; ku̬u̬r lätt vallalõ, ku˽`kaugõss `ahju jääss [leib] Har; makõ leib ei saaʔ hää, vaoss koore ala Räp; leib valahhuss ar ahoh, ku̬u̬ŕ jääss `korgõhe Se; koorde, kooren (küpsemisel lahti löönud pealmisest koorikust) leib om kooren; leib lää `ku̬u̬rde, kui ahi liiga kuum om Hel; [küpsenud leivad] tetti pääld veedike ligedäss, `laotõdi rõevass `pääle, et muidu tõmmassiva `ku̬u̬rde Ran; leib om kavva `aiga ahjun ollu, leib om `ku̬u̬rde `lännu Nõo; leivä läävä `ku̬u̬rde, neid ei või lämmelt pitsite Ote; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ - - om koorõ `säĺgä võttanuʔ Har; kuiss śoo pät́s om ni koorõh; mis sa koorõh `leibä lõigut küläliisile Se e. Padakonn om alli koorega (nahaga) Rõn; [pargitud nahk] `Pańte kuioma ja aig-aolt hõõruti eläjärasva ja `täütäga üle, sõ̭ss es kuioʔ `ku̬u̬rdõ Räp; naʔ kuorõ `omma kala `kuomõʔ (soomused) Lei || fig Saʔ lasõt `hińdäle koorõ pääle tetäʔ (peksa anda) Vas
2. pealispind a. kõva jäätunud kiht (lumel); paatunud pind (mullal) kits tema on lühikese juoksuga. kui lumel kuor on pial, siis ei juokse tema mitte kuhugi KuuK; siis on moa ära `paatund, sieme ei tõuse ülesse, jääb kuore `alla Kad; lumi om `ku̬u̬rde jäänu. kui satap sula `lumme ja perän küĺmetäp, siss võtap `ku̬u̬rde, `tõmbap koore `pääle; lumi om kooren Kam; lumõl koorõ `pääle tennü, päält är külmänü Vas || Kõ̭iḱ veere˽koorõ˽(põlluks kõlblik maa) kündäss üless Rõu b. koorik, kärn aavale lööb koore `piale Ksi; siss ku tu ku̬u̬r pääle `tulli, siss olliva nu̬u̬ villi ka kadunu (nahahaigusest) Nõo; käe omma koorõn (korpas) Võn; lei pää `kat́ski, sõ̭ss siist oĺl pää kõ̭iḱ koorõh Vas; `pääle kasunu ku̬u̬ŕ `haigõllõ; kuiva koorõ tõmmaśs pääle; käe omma `väega koorõh (kestendavad), nahkki kõ̭iḱ koorõh, jo maalõ tulõ Se c. pealmine tihe(nenud) nahkjas kiht mesi kaanetap ärä, `tõmbab nisukese kõva koore pääle Nõo; läsä kubla ku̬u̬ŕ - - `päälmäne jagu [millega mesilaste haue on] kinni katõt Har; ruvval ku̬u̬ŕ pääl vai nahk Se; määnü järve man peräldä kotuss, kuuŕ kasunu `pääle, alt tühä Lut
Vrd koorik
3. piimale kogunev piimarasv (eriti hapukoor) `manditud piim, sel saab lusikaga kuor ära `voetud Jõe; puu püttid olivad, sääl oli ia appu piim sies, `kuore tuli `pääle VNg; nüüd sene `põlve `rahvas kuord ei `ütle, mant ikke Lüg; ken siis `korja `kuored `vällä Vai; piimal pole koort `ühtid, ainult pisine ärme kord oli pεεl Jäm; rõõsa koore pet́t o param kut apukoore pet́t Muh; natukse piimäl koore kõõbet piäl Var; kesse `enne mańt `ütles, ikke koor Mih; koore lahutamise masin Rap; rõesast piast mańt, apust piast koor Amb; kui ku̬u̬ŕ mürätäs ärä, õli ku̬u̬r `valge Kod; ema segas `rõõska koort kohupiima `ulka Pal; mis [piim] apu `oĺli, riisuti tal koor ärä, mud́u võid ei saand Kõp; pane küll soolast võid sekkä aga suvve kuumaga ku̬u̬r kokku ei lää Hls; [perenaine] ku piimä ärä koorip, siss alt koore toda `piimä saab Ran; ku̬u̬r riibuti `luśkaga pääld, `panti koore `kirnu Puh; kes ääd kama taht, pańd aput ku̬u̬rd kah; ma tei suure kaositävve koorega `kuŕke (kurgisalatit) Nõo; enne magama minekit `määrseme [käed] `apna koorega kokku Ote; kel hu̬u̬ĺ, tu̬u̬l ku̬u̬ŕ Krl; hüä rõõsalik ku̬u̬ŕ oĺl; mis sa meile inäp hüvvä ku̬u̬rt tu̬u̬ õiʔ Rõu;`hapnast koorõst tet́ti `võidu Plv; vanast oĺl päältpiim, no üteldäss ku̬u̬ŕ Vas; ahoh peet koorõst sai pareb võid, lät́s rutubahe kokko Se
kopkane `kopka|ne g -se VNg Lüg Jõh Käi Rap Kad VJg Trm Lai kopikane nüüd ei õle `puole `kopkasi rahasi; Ärä sina toppi oma `kopkast `ruplaste `ulka (öeld vaesele, kes kipub rikaste jutu vahele) Lüg; `mihklibä `ańti iga mehele naps `viina ja `kopkane sai Rap; mul on viel üks `kopkane vene raha VJg; lepik seened, `veiksed õhuksed lillad seened, nagu vanad viie `kopkased rahad Lai
kormitama kormitama hv Pöi, Käi L KPõ Trm, koŕm- Tor JMd VJg Kod MMg Plt KJn; `kormitama Jõe Jõh IisR, -mma Lüg Jõh
1. (hrl toidukraami) koguma, korjama, ahnitsema; muretsema, hankima; varastama Kas teil on `lehma jaoks ka `palju `toitu juba `kormitatud Jõh; `vaene inime koŕmitab kõik kokku mis ta saab, viinutab tuttavid ja koŕmitab Tor; sie on `kange kormitaja, suur varanduse `korjaja JMd; see `niuke kormitaja eit, käppab `endale vahel teiste `kraamisi ja Pee; teine koŕmitas ää, mis ma `valmis panin VJg; sańdid käivad `kerjamas, seda `ütleme kormitama Trm; `üste `puhko toemetas ja koŕmitas `kõike `kraami, tämä õli ualik inime Kod; need (asjad) on ta salaja siit ära kormitand Plt; peab vanaduse päeviks kormitama Pil Vrd kormeldama, kormitsema, kormutama, kornitama
2. talitama, toimetama; hoolsasti tegema`ühte`puhku `kormitab ja tieb Hlj; mul loomad juba kormitud Rid; `kõiki tööd mes ta kormitab Mar; Iga pää oo kodu naa pailu kormitamest et põleks aega einamaale minnagi Han; ta oo üks va kormitaja inimene (koduste talituste tegija) Mär; Aeg lähäb `terven ää kodokaudu kormitõs Khn
3. (hästi) toitma, nuumama pere`naine ise `kormitas `luomi, `andas üvä `süömist, pani jahud `ulka Lüg; pojanaine ka teda vεhe kormitas, tegi `talle `leiba Käi; tema koŕmitab ennast `iasti MMg; eks `loomgi kormita oma `lapsi Pil; Kormita oma `lehma ti̬i̬ ääres Kõp Vrd kormitsema
korraga korraga S L K Pal Lai, `k- Hlj; kõrraga Trm Kod Äks M(-e) TLä Võn San/-e/ V(-; Har), `k- Lüg; `kerraga Kuu VNg Vai
1. ühe-, samaaegselt `Seljälised `täüdüs [saadu] `aeva `kerdamiste `panna, et ei `jääned üht`kohta kaks `kerraga Kuu; kuus `võrku `võeti jah `korraga [kaasa] Hlj; Käed `küĺge ja [tõstame] kõik korraga Pöi; tänav`aasta kahe`korne vili, ei sua `valmis korraga Tõs; rass-tvaa korraga (käsklus laeva merreajamisel) Hää; ega siis kahegesti korraga `reakida soa Jür; piima püt́id kooriti mitu tükki korraga ää Ann; `mõisas `külvasid `ulka mehi kõrraga Trm; `pańti neli viis `ku̬u̬rmad [vilja] ülesse korraga Kõp; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme [ahte allalaskmisel] Krk; latse kutsuti ütsikuld sinna (tahvli juurde), ega kõrraga es lähä Ran; näet `ku̬u̬li kolm inemist kõrraga välläʔ Har; kat́s [vihku] kõrragaʔ `pańti ilosahe `pistü [rukkirehe ahtmisel] Plv
2. ühe korraga; ühe hooga, ühtejärge kuus nädali jah mei olime `korraga [leeris] Jõe; ma aevastasi mitu `raksu korraga Muh; `vaikne elm, aeruga saad eka süld maad korraga [edasi] Rid; ta `eĺpis suure kausitäie korraga ära JMd; egä tämäl ei `piisa `ükski asi ette, kas tä sü̬ü̬b ehk ju̬u̬b kõrraga ärä Kod; `raome üits tüḱk [metsa] kõrraga `puhtass Nõo; `viina `müüdi kõrdsin, `kortin kõrraga Rõu
3. järsku, äkki, ootamatult kui korraga `pistas kisama Ans; korraga keis üks pauk Mar; korraga obune vaos ää [lahvandusse] Ris; magas ja magas, kui korraga akkas `karjuma Lai; üte kõrra sõedive ärrä ja provva suurt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä. ja kõrrage provva `ütless ärräle Hel; kõrraga ilm nii alv, [mees] tulõp kodo tagasi Võn; tuli hińgits, ku kõrraga palama nakaśs Räp
4. kohe, otsemaid, korrapealt aga ikke uśs `minne ennem (pärast inimese nõelamist) kivi `otsa, korraga `panne kivi `juure Tõs; olen kuuld kua seda paju nime metsa `kohta, aga korraga ei tule pähe Amb; mine sa `päivä `sängi - - `kärbläse om man kõrraga Nõo; mul haluti sõŕm nii et. tsõdsõ `mähḱsi huśsi naha sõrmõ `ümbre, kõrraga võt́t halu ärä Har; ei˽`saaki ilma keṕildä˽kohegiʔ, ku `läädeʔ, olõt maah kõrragaʔ Vas
Vrd korralt
korsten `korst|en Rõn, g -na Lüg Jõh Vai(n, g `korstena) Sim TaPõ VlPõ(g -e); `koŕst|en g -na VJg Trm Äks Ksi; korsten g `korstna Var Vän hv KPõ(g -e JJn), Pal Lai Pil, `kors(t)ne spor M, `korssna Äks; koŕsten g `koŕstna spor TaPõ, Plt, `koŕs(t)ne Ran, `koŕssna Pal; korstan hv Nõo, g `korstna Mär Vig Var PJg hv Ha, Kad Puh; korsan g `korssna Nõo Rõn; korsen g `korssne Trv Krk; `kors|in, -en g -na Kuu; `korss|en g -na R Trm Kod Trv Pst, kom `korss(e)naga Jõe; `koŕss|õn g -nõ Har; korstnas LNg, g `korstna Rei Rid; korsnas g `korssna S L(-ŕ- Mar) HMd, `korstna hv Pöi Hää; `korsn|as g -a Kuu; korsnes HMd; korsn Hi LNg Ris, korstn Noa, g -a; n, g `koŕstna Plv, `korssna (-ŕ-) spor T V(-õ Krl Har); g `korssna Kei Rap Kad Rak MMg Pil Vil, `korstne Saa Kos, `korssne Kõp, `korstna- hv Se; in `korstinas Vai
1. korsten a. (küttekoldel) nüüd mies ehitas mul omale `uue `sauna ja ikke `korssenaga; `linna `korssnade `järgi saab `tüürida Jõe; ei old `korssnasi pääl majadel VNg; suvi ajal `korsten `tihti ei võtta `suitsu, ei akka `tõmmama east; `kuivatamise `reies - - `auru `korssen läheb `tõise `korssnaga kokko, sie `tõmmab [leitse ja suitsu] üles; `korssna latv on `tiiliskivest ja `simpsidega Lüg; `kummist `öürü `lähtö `korstena; `ahju `korstinas `suitsedetti [liha] Vai; korsnas ajab `suitsu `sisse Khk; `korssnaga majad pidid `niistama Kaa; siis olid suitsu majad, pole `korstnad kellegil pääl kui `möisnikul ja saksa inimestel Krj; kuie`kümne `aasta eest (arvates aastast 1950) pole olnd `ühtkid korstnast sii külas (Nässumal) Pha; See korsnas on raiekivist, aga kõige vanamad `korssnad olid päris pae kivi tükkidest öles `lautud, sau vahel; `Korssna auk peab alati jämem olema kut all röörid, siis ta veab alati; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab siis läheb sulaks Pöi; `korssna piibud o `umsed, nee tahavad puhasta `saaja Muh; Ourulaevdel oli vanast suured pitkad korssnad ja nendel oli egaühel neli korssna kaid. Kui üks katki läks tuli korsnas tormiga maha Emm; siiss on saun külm, kui korsnas on. äi ole korsnast mette olnd Käi; ilm lähäb ilusale, suits lähäb `korstnast ülesse Mär; siss ei `tohtind korstant `peäle tehä, siss `pańdi kohe `reńti `juure Vig; Enne `jõulu piäb korsnast `pühkmä Khn; korsn keik `tahmas; sink pannaks `korssnas `suitsema Ris; [maamärgiks] puud ja kivid, üks puu ehk korsnas HMd; tua lae `peale ei `pandud kedagi, seal oli korsten ligidal HJn; `korssnad ei tõhi õlla nõgised kueva ajaga; puuss `korssen, õli `testud õuve `piäle - - suits läks ahjoss mua˛aluss toro kaadu `korssna Kod; kui `koŕssnad saevad, siis oli teesem si elu Pal; vana maja, korstant ei olnugi Äks; varessa istuva `korssne ümmer Trv; korsen om `ru̬u̬ḱmede; ku korsten `ahtep om, sedä parepest `tõmbab Krk; `koŕstne jalg tetti enämbide kuvvõ kivigä, viiegä jääb `väike õõs Ran; `korssna jala sehest tulep `ulka nõge, ku korsand pühitäss Nõo; siss es ole vi̬i̬l majal `korssnet pääl Võn; suits läits `korssnade Kam; `Mõisapaegun `oĺli lihasuidsutamise `korssna, kos `konkse `otsa liha rippu `pańti Rõn; Sõ̭ss kat́s `koŕssnat oĺl tu̬u̬l seṕikual, tõnõ `koŕssna oĺl elu`koŕtinal, tõnõ oĺl seṕikua jaoss Urv; kel ärʔ umma˽`koŕssna˽`laonuʔ, noil um paĺlo tulõkah́o Rõu; `koŕssnat ei mõistaʔ egämi̬i̬ss tetäʔ Räp || triikmasina suitsutoru Triikmassinal on joo korstnas pääl ja taga õhuouk Rei b. (auru väljajuhtimiseks, õhutamiseks) `Keldril oli korsnas peal kust `tuhli aur `välja läks - - `Talveks `pandi eina topp [korstna] `sisse Pöi; puu korsnas taradel, et ta sõnniku auru üles `tõmmab Var; `laudest korsten [laudas] Krk; tossu `koŕssnõ om lauwust (juhib köögist auru välja); mõ̭nõl om köögist üless kõ̭iḱ `puunõ `koŕssnõ [mõnel väike otsake, mis viib auru kivikorstnasse] Har
Vrd kosten, krosnas, kuurstin
2. fig Mis sa siin tolmudad kut korsnas (suitsetajast) Jäm; vesi `ahjus, tuli `korssnes = lamp Muh; ju sind ikka on `korssnas `peedut (kuivetanud inimesest) Rei; Jusku `korssnast läbi tõmmatud (väga määrdunud inimesest või riietest) Hää; See on pika korstna all (kõrtsis) käinud Trm || Tänäne päiv on `jällä `korssnas (kasutult möödunud) Jõh; Isa vara lasi `korssnasse (raiskas ära) IisR; korstnasse kirjutama 1. üles märkima Eks sa `kirjuda `korsnasse se `lainu leib, küll ma käde tuon Kuu; 2. laenatust ilma jääma või jätma Völg, mida kätte ei `saada - - [öeld] et see on `korstnasse kirjutatud völg Rei; [laenusaaja ei] Maksn, kirjutas `korssna. [laenuandja] Sõdis küll `vasta, ei tahtn `laska `korssna kirjutada Han

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur