[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 56 artiklit

hele ele g ele S M, -da R L K I, -dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodT; (h)ele g -jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a.  heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b.  valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a.  kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b.  kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo || (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil
jamps jamps Khk Rei L HJn Trm Lai Plt KJn; jaḿps Hää M TLä Krl/g jambsi/ Har, g jam(p)si; jam|ss g -si Kos; jämps g jäm(p)si Vll Pöi Muh Emm Rei Kul Juu; n, g `jampsi Vai
1. mõttetus, rumalus; tühi, mõttetu jutt v tegu, veidrus mis `jämpsi sa ilmast-`ilma ajad Vll; ää aa `jamssi suust `väĺlä Kos; ta ei olõ muud ku paĺlass jaḿps Krl
2. nõdrameelne, segane; mõttetu [jutt] älä nüid aja `jampsi juttu Vai; jamps tee (eksitee) Mar; ära aja `niukest jamsi juttu Mär; ta oo päris jamps Kse; `mõistus lähäb jampsis Var; ära aja jamps juttu HJn; kas sa oled peast jamps Plt; jamps inime KJn; esä sõsare lätsiv kiḱk puha jampsiss Krk; tu̬u̬ [inimene] om nigu igävene jaḿps, tollega ka mõni saab `asju `aada Nõo
Vrd jamp
joga2 joga IisR Lai
1. kogelev, kokutav ökitaja on kogeleja keelega, kes öieti ei saa `riakida - - joga keelega Lai
2. tühi jutt, loba Kas sel jogal lõppu ei tule ükskord IisR
jorss jor|ss g -su jäme lõtv nöör; tühi jutt kae `määndse jorsu nä (lapsed) mullõ säŕgi `handa omma `polmnuʔ; höörüt́ tahn üte jorsu `vaĺmiss Rõu
juukse|kube tühi juusteta koht otsmikul Mõnel `seltsil `jälle `juuksekubed ~ j.-kubemed `paljad `jusku `lambalgi, teräv nurk kahelpuol `õtsaedist `puhta `paljas Lüg Vrd juustekube
jõbi jõbi Hls Urv
1. tühi jutt, loba ma‿i˽taha˽külä pääle taad vanna jõṕi minnäʔ ajama `õiõʔ Urv Vrd jõbin
2. hv lühike pealmine riieHls Vrd jubi2
kadu kadu Kuu Hlj Lüg Vll Phl L K Trm Kod M T Urv, -o Hls Kan Plv Se, g kadu Vll Phl Kul Hää KJn Hls, g kao Mär Plt TLä Kan Urv, kau Kos
1. õnnetus, häving, surm (sag koos verbidega nägema, näitama, tähendama) ta on jusku kadunägija, tiib siuksi `tempusi Hää; Koera `ulgumine tähendab pereme kadu Kei; si̬i̬ kõhe näeb kadu, kui tegi mes ei paśnud või kui mõni tegi pühäd ja äripääväd kokko [tööd], siis üheldässe et näeb kadu ette; emä aeg iired leid peso kõik räbäliss, `näeväd kadu Kod; mis te iki laulade, küll te iki kadu `näede, üit́s kisentemin om ilmast `ilma; koer näge midägist kadu, kui ta ulvap; kana näge kadu, selleperäst ta laul Krk; ku kägu kodun kukk, siss kadu saavet Hel; egä päiv söövä ja joova ja `piava pidu, si̬i̬ näeb küll periss kadu Nõo; sääne suurustamine ja `uhkuss iks kato `näütäss Kan; Rot́i˽tähendäse˽katu, ku neid elutustõ paĺlu sugõnas Urv; minku‿i vahelõ kui tapõldass, jummaĺ `hoitko tah om pääkado ka Se
2. külmakahjustus, tühi laik orasepõllus rukki kadu, talv on rukkid `vällä võttand; `õtrad tehässe ja `kaurad rukki kadu; rukki kadu `õtra ära tie, `õtra ei `kasva, tie `kartulid Lüg Vrd kaoksed
3. a. tont, kodukäija kadu on üks öud asi, lööb selma ette, nook vei kadu vei tont, öhetasa mehed keik puhas Phl b. on üks tühi kadu ka (vanast inimesest) Phl || näruses riides inimene üks inime oli `iasti närus, nägi `väĺla kui kadu. oli kui kadu Kul
kaine1 kaine g `kaine Mar Mär Tõs Tor Juu Ann Koe Trm Plt Hls San; n kaene Kul Tõs PJg(g kaene, `kaene) Juu Kos JMd Pal Trv, g `kaine JMd Puh Nõo; n, g `kaine R Jäm Khk Vll Pöi Rei VJg Sim Iis; kainõʔ Krl; `kainõ Räp
1. mittepurjus; karske `kainest pääst on mõeld ja kui `viina saab, sis on `julge `ütlemäie Lüg; tama vist `kaine `pääga tegi Vai; äi äga ta `kainest pεεst nii ull polegid Khk; kaine mees ei võta õlut egä võta `viina koa Mar; kaene inimene ei võta `viina, põle `purjus PJg; see on naa kaene mees, ei see ole `purjus `ühti Juu; täna on ta kańnis kaene JMd; ma `rääkisin `kainest peast seda, ega ma `juabnud old VJg; kes se `kaine inimesele tohib seda `öölda Sim; magas nüid oma pea `kainest Trm; päris `kaine `peaga sõimas teist Plt; miu mi̬i̬s om kaine mi̬i̬s Hls; `kainest pääst om ta periss tark mi̬i̬s, `kaine `pääga ta niisugust `asja ei ti̬i̬ Nõo; Mä olli jumala `kainõ Räp
2. karske; elukommetelt korralik kena `kaine inimene, `kainest `riides Jäm; oli üks puhas ja kaene inimene, ei liperdand poestega `ringi Kul; kaene inimene, aeab `piskuga läbi PJg; kaine inime oo karsk ja puhas kasinaga läbi aeaja Tor; see kaene viks mees, naa `puhtad `riided `selges Juu || vaikne, tagasihoidlik tama on nii `kaine inimine `ommete, ei tämäl ole juttu Vai; see kaene vahane `vaikne mees Juu || närb `toine on `aplas `süöma, `toine on `ninda `kaine VNg || tühi üsna kaene see meri või tühi, ei ole kala ega `räimi Tõs || see on üks kaene naesterahvas, sel põle enam seda kuupuhastust `ühtigi Juu; ta kaene tüdruk alles JMd
3. mõistuspärane, praktiliselt mõtlev või toimiv sii küläs oo paelu `kaini inimesi Tõs; tema on `kaine piaga mies Iis; mu miiss om `väegõ kaineʔ egä asja `vasta Krl || tervise juures keedan vahel `süia, kui ma olen kaine, kui on tervit; tema ikka kaine veel Ann
Vrd kaede2
kalk7 kalk g kalgu L(-o Mär Kse Mih) Hag Koe Kod
1. tühi jutt, klatš; vaidlus `kalko ajama (kedagi taga rääkima); mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; kõik kohad olid `kalko täis Kse; `sõukest `kalku küll `tarvis põln Tõs; kui kuuleb mõnda juttu, siis `ütleb, et kannab suurt `kalku Hag; naised lõid `parve ja akkasid `kalku pidama; `piavad ikke alles seda `kalku sial, põle viel otsuselle jõund kedagi Koe Vrd kilk2
2. tülikas kohustus, raskus, ebameeldivus Kanna peal seda kalku kaela peal Vig; Mia omalõ sedä `kalku `kaela ei võta; miu kalguks sia olõd Khn || üks sańt asi seesab kalgu all, ei tea `ühti, mis sest tuleb (ka tütarlapse kohta, kes on mehele minemas) PJg Vrd kilk1
3.  pej täis ku kalk; nõnnagu kalk käib ja laiutab ennäss Kod
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsusKod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II. 
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõelSa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
keele|kõlks
1. a. tühi jutt sie on üks tühi keelekõlksu `lüömine; tieb muidu surt kiele `kõlksu Hag || mul jäi kodu suu `suĺge, laua `pääle laulu `lehte, kirstu kappi keele `kõlksu Hää b.  keelekandja keele kõlks kis pailu keelt kannab Koe
2. (viinast) võtame keele `kõlksu kah Hls
kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a.  keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2
klaar klaar (-) g klaari spor SaLä, Hi spor L, K(-ua-, -oa-) I Trv T V, g `klaari R; n, g `klaari RId; laar (-) Sa Muh L VlPõ(-ua- Pil) M Krl, g laari
1. a selge a.  läbipaistev, puhas; pilvitu vesi on `ästi klaar VNg; puhas klaar jää; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; klaari `näuga ilm Jäm; taivas on laar, pole `pilvi näha Khk; Loettuul see puhub taeva varsti laariks Kaa; see oo nii laaŕ õlut et Muh; elm on vεhe ägune, pole klaar Käi; juba tuba klaar, põle änam `suitsu üht Mar; ilm on `sõõnes, ta põle laar Mih; meri oo laar, mere vesi laar, vaga, `selge Tõs; taevas läheb laarise Tor; ea klaar luht toas Juu; klaarid `aknad Iis; õhk on klaar, tuleb tõiss `ilma Kod; vähäm ki̬i̬b, sis on [supp] `seĺgem, laarem Vil; vesi om `seĺge ja laaŕ Hls; oluʔ om klaaŕ Se || puhas, lahjendamata teine oli `prostoi·, aga teine oli klaar piirites JõeK b.  virge, erk; arukas, terane; kaine kas sie tegi pia `selgemmaks vai `silmad `klaarimaks vai mis sie oli Jõe; See mees ajas üsna laari juttu, sai ikka aru missest jutt oli Kaa; silmad o laarid ja `lahked Muh; ergo vaadega, klaarid selmad Käi; Ühe vähese lühise `uinduse tegin, aga pea sai senest ulga klaarimaks Rei; mool ikke `mõistus na laaŕ alles Mih; Pulmapää `otsas, ta on segane - - pää põle klaar Hää || Täna tunnukse mul üsna laar olemine (hea enesetunne) olevat, eile oli seike sańt olemine Kaa c.  selge, arusaadav, lahendatud, otsustatud Eks `toiste inimestegä `täüdüväd `asjad `olla `klaarid; Kas kala`rehknud `teite ka tänä `klaariks? Kuu; nüüd õlema `klaarid (tasa), sinul ei õle minu kääst `nõuda egä minul sinu kääst Lüg; Kui asi keigiti laar oo, siis pole äda üht Kaa; noh nüüd oleme klaaridnii `öelda kui teine su völa ära maksab Rei; teeme sotid klaariks Noa; See asi on laar põle midagist ütelda PJg; nüid saime selle kauba nii `vaĺmis, nüid on ta `vaĺmis klaar Juu; tieme selle aśsa kloariks Jür; sio asi om vaja klaariss tetä San; śjo asi om klaaŕ Se; asi klaar asi korras, jutul lõpp kui tuleb tuult, `katsuvad [kalurid] et `saavad `maale ja asi klaar Jõe; pane kolid kokku ja asi klaar Vän; Kelmil nööbitse kere kuumas ja asi klaar Vas || `laksa oort ära itelda, siis on südä klaar Jäm
2. a. a hõre, läbipaistev `klaari ja `arva `riies oli `seljas Vai; `Teises peres olid laarid `kardinad akende ede `pandud Kaa; klaar rätik Mar; laaŕ riie Mär; `puudis on `laari `rõõvi Hää; läksid kommetis `pulma, arvad klaarid `riided, marled ja silmade ette Ris; ilusad pupenetist rätikud, kluarid läbi`paistsivad kõik Kad; klaar riie VJg; `ostsi tüki laari rõõvast (marlit) Hls; klaaŕ tano (pitstanu) Võn; nisukse klaaŕ räti olliva Ote; suvõss olliʔ klaariʔ tanoʔ, klaaŕ pit́s veeren Kan b. s loor `surne `klaari ka viel `tuodi Lüg; klaarid on `valged, vabrikus `tehtud Lai; saksa tanu `oĺli tilluke, pit́sest ja laaridest tettu Ran; naśte tanu tettivä ka klaarist Nõo
3. a. a õrn, hea jumega; valgetverd söi `rueska `piima, siis `seisas `klaari VNg; `selge klaari punaga [nägu] Jäm; Seike kena laari palgega [tüdruk] Kaa; `puhta laari verega Vig; tä oo `laari verd, laari veregä Tõs; küll tal on ilus ele `valge klaar nägu, nii ilusa klaari verega Juu; `valge klaari `näoga, nägu `valge kui piim ja verevä põse Ran; tütär om must, ei ole nii `valge nigu `meie oleme klaari Nõo; tu̬u̬ om tinne `näoge, ei olõʔ nii klaaŕ ei illuss Har b. s jume puht `valge `klaariga inimine Lüg
4. a korda seatud, korras Ilusa `ilmaga sai ige kudagi `köüe `klaariks, aga `tuulise ja tugeva vuo `kerral kans `paadi kus sedä ja toist Kuu; `tehti juba `varsti lina`talgud, et aga linad laariks sai ja kedrama sai akkada Mus; Aest önged nii mässi et leikast konksud küljest εε ennekut klaariks said; Ankur klaariks teha Emm; ma täna `raamisin jah, [tuba] sai nagu laarimasse Mih; ja sealt [kraaside] vahelt tõmmati läbi naakauas ku [vill] laar oli Tõs; vörk mere pöhjas on klaar Ris
5. a paljas; tühi; (millestki) vaba, lage (metssead) `süöväd `karduli `pellud `puhtaks, mul puol `peldu oli juba klaar; sai `vergu ruttu kalujest `klaariks Kuu; linnud teevad puud [marjadest] klaariks Jäm; kolm tutti `karvi: `kuklast, `kainli alt, argi vahelt - - `löikas köik need kohad klaariks Mus; ea laar maa, põle `põõsu mette Var; siis läks [küla] laaris, kui see põgenemene oli Tõs; ega see mets änam `seuke klaar ei ole, et ta on klaaritud või korraldud Aud || laared pilved (üksikud eraldi pilved) PJg
6. s klaarõun, sama õunasordi õunapuu `valge klaar, sie on ka ia õun Lüg; Meite valge laar oo see aasta otse rollakili õuni täis Kaa; `valge laar, täma, kue ta maha tuleb, lähäb `lõhki Aud; Me `tahtsime ikki selle `valge laari otsast võtta Saa; õuna `paiseid ikke on, `valgeid `laarisi SJn; `valged klaarid ubinad Ran; `valge klaari, kui na noore om, sis näil kasvava ilusa suure ubina Puh; Kõ̭gõ paŕõmba omma `valgõ˽klaariʔ, `sääntse˽`pehme ja mahladsõʔ Urv
klaperdi(s) klaperdis g -e Han HJn, klaperdi Nõo
1. käristi Metssigade irmutameses pannatse klaperdised `vaiade `küĺge mis klaperdavad tuule kää Han; [jahil] Kutsuti küläst mehi kokku, kes pidiva klaperdiga koĺkma ja klaperdama Nõo Vrd klapats
2. tühi jutt, loba eks ta ole tühi jutt, klaperdis HJn
Vrd laperdis
klõpal klõpal g -i loba, tühi jutt Mis tel muud tetä˽ku˽küllä piten klõpalit lüvväʔ Rõu Vrd klõpak
koor1 koor g koore eP(kuo-, kua-; kuõr g kuõrõ Khn); kuor g `kuore R (-ua-; n `kuore VNg Vai); ku̬u̬ŕ (ku̬u̬r) g koore Hää Saa Äks KJn Vil M T V(g ; kuor Lut; g kuorõ Lei[-e] Lut), kuare Kod
1. väliskest a. (munal, koorikloomadel jne) nüüd on vähk `lahja, `kaura`leiku ajal tämä on `nuores `kuores ja prisk Lüg; kana akkas kooreta mune munema Khk; vähil on kõva koor `seĺges Juu; vähjäl kaks `põtka, sõõrad õtsan, kuare si̬i̬s on liha Kod; raudpää on sehande must mardikas, kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; viĺläga söödetu anedel olna kõva koorega muna, anipoig ei `jõudna ku̬u̬rd `katski tettä Nõo; Vähä koorõ ajamine oĺl inne `herne `häitsemist. `Üĺti õ̭ks et vähäʔ ajava ku̬u̬rt `säitsmevenna pääväl Rõu; paremb um pu̬u̬ĺ munna kui tühi ku̬u̬ŕ Vas b.  hrl puude kattekude ja selle alumised kihid kuni mähini `remmel pajod `onvad `valge `kuorega Lüg; `vergole `pandi `kuored (kasetohust rullid) `pääle VNg; puu lähäb pehastama, kui tä koore ala `seisama jääb Mus; puud o mähäl, juba koored `lahti Mar; kase koor (tohualune osa) Kse; tammekoore vett keedetatse alati kui kõht `kinni oo Var; Kasõ kuõr põlõb mis lõhõnal Khn; lõhmuse kooredest tegid viisud Vän; tamme koor, niine koor, kuuse koor, kasel on tohi; kord `nahku, kord [paju]`kooŕa, vesi `peale ja kivi takka `otsa [nahaparkimisel] Juu; mäńni korp on peal, `vastu puud on koor HJn; toŕbik kase kuorest `tehtud JõeK; kuortega pargitakse ja mõne puu kuorega värvitakse ka Amb; `äike mürissäb keväde puu kuare `lahti Kod; lõhmussa küllest `võeti sedä ku̬u̬rt, niin kutsuti ja tambiti `pehmess ja `tehti isi saana `nuusta Vil; kadaja koortest teti pühapäevä viisu; sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; lehmä sitt kasvatap [vigastatud] puu ku̬u̬rd Puh; tu̬u̬ arjukese paun `olli pähnä koorest; pajokoorest vai kõjotohikust tetti viisu Nõo; [pärast jaanipäeva] lätt puul ku̬u̬ŕ kinniʔ; `ku̬u̬ljapüt́sik om paksõmba koorõga ku periss püt́sik Har; timä kuusõ koorõst teḱk mehidse taro Vas; egal puul om kuuŕ katõ kõrralene, kogone pääl om `ohkõnõ ku̬u̬ŕ nigu nahk Räp c. (viljatera) kesi, (puu-, aedvilja jne) kest siin `kuoride päl õligi `kartli `korvis [nuga] Lüg; `valkja koorega punakad tuhlid Jäm; `pähke lüdid on koore `ömber Phl; `põrsad `tahtad `ku̬u̬ri `saada, `kartuli `ku̬u̬ri Mih; õõnal on koor, aga `marjadel on juba nahk Juu; meil oli `lõunast koorega `kartulid ja silgu soost Äks; ku vanast tetti nisujahu, siss jahvatedi nisu kõ̭ige koorega `katski; [kaalikal] `tulli tu̬u̬ ku̬u̬r ärä, na‿lliva serätse kõllatse Nõo; mädä`rõikal `võeti ku̬u̬ŕ päält ärä Ote; noh är˽survuti kanebi ja sõgluti ka noid `ku̬u̬ri päält jah Plv; kaar om paksu koorõ seeh, `mitmakõrralinõ lipel um pääl; kardoka ku̬u̬ŕ um `valla, kardoka˽kasusõ vi̬i̬l Vas; ubina koorõʔ kuivatõdass ärʔ, noist saasõ hää tsäi; kui `väega hääʔ `herneʔ - - [siis keetmisel] koorõ jääväʔ perrä Räp; ku om hüä teŕä, siss om `ohkõnõ ku̬u̬ŕ, ku halv teŕä, siss om padi ku̬u̬ŕ; maŕa ku̬u̬ŕ Se; terä kasuss kuorõga, nakat `jauhma, kuur lätt äräʔ `sõklõst Lut || tühi (kuivanud) kaun uad peksid ära, koored jäid kõik varte `külge Trm; [kui herned ja oad on] varte küĺlen, siss om lõstad, aga kui ärä pessetu, siss om koored Ran; `erne kõdra koore olliva unikun Nõo; upe kõdritseti. võtat koorõ sisest terä `väĺlä Har d. leiva-, saiakoorik `Kaalika `piiraka `kuored `tehti magedast `leivä`taiginast Lüg; [leib] on magedast jäänd, kuored `tõmmab `lahti Kad; paks ku̬u̬r leeväl piäl Kod; [leiva] alumise koore mant lõigats alumine kikk, `päälmise koore mant `päälmine kikk Hls; ku leevä pääld palanu olliva, siss tet́ti `vi̬i̬ga likõst ja pańti puhass rõõvass pääle, siss tõmmass koorõ `pehmest Võn; ku̬u̬r lätt vallalõ, ku˽`kaugõss `ahju jääss [leib] Har; makõ leib ei saaʔ hää, vaoss koore ala Räp; leib valahhuss ar ahoh, ku̬u̬ŕ jääss `korgõhe Se; koorde, kooren (küpsemisel lahti löönud pealmisest koorikust) leib om kooren; leib lää `ku̬u̬rde, kui ahi liiga kuum om Hel; [küpsenud leivad] tetti pääld veedike ligedäss, `laotõdi rõevass `pääle, et muidu tõmmassiva `ku̬u̬rde Ran; leib om kavva `aiga ahjun ollu, leib om `ku̬u̬rde `lännu Nõo; leivä läävä `ku̬u̬rde, neid ei või lämmelt pitsite Ote; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ - - om koorõ `säĺgä võttanuʔ Har; kuiss śoo pät́s om ni koorõh; mis sa koorõh `leibä lõigut küläliisile Se e. Padakonn om alli koorega (nahaga) Rõn; [pargitud nahk] `Pańte kuioma ja aig-aolt hõõruti eläjärasva ja `täütäga üle, sõ̭ss es kuioʔ `ku̬u̬rdõ Räp; naʔ kuorõ `omma kala `kuomõʔ (soomused) Lei || fig Saʔ lasõt `hińdäle koorõ pääle tetäʔ (peksa anda) Vas
2. pealispinda. kõva jäätunud kiht (lumel); paatunud pind (mullal) kits tema on lühikese juoksuga. kui lumel kuor on pial, siis ei juokse tema mitte kuhugi KuuK; siis on moa ära `paatund, sieme ei tõuse ülesse, jääb kuore `alla Kad; lumi om `ku̬u̬rde jäänu. kui satap sula `lumme ja perän küĺmetäp, siss võtap `ku̬u̬rde, `tõmbap koore `pääle; lumi om kooren Kam; lumõl koorõ `pääle tennü, päält är külmänü Vas || Kõ̭iḱ veere˽koorõ˽(põlluks kõlblik maa) kündäss üless Rõu b. koorik, kärn aavale lööb koore `piale Ksi; siss ku tu ku̬u̬r pääle `tulli, siss olliva nu̬u̬ villi ka kadunu (nahahaigusest) Nõo; käe omma koorõn (korpas) Võn; lei pää `kat́ski, sõ̭ss siist oĺl pää kõ̭iḱ koorõh Vas; `pääle kasunu ku̬u̬ŕ `haigõllõ; kuiva koorõ tõmmaśs pääle; käe omma `väega koorõh (kestendavad), nahkki kõ̭iḱ koorõh, jo maalõ tulõ Se c. pealmine tihe(nenud) nahkjas kiht mesi kaanetap ärä, `tõmbab nisukese kõva koore pääle Nõo; läsä kubla ku̬u̬ŕ - - `päälmäne jagu [millega mesilaste haue on] kinni katõt Har; ruvval ku̬u̬ŕ pääl vai nahk Se; määnü järve man peräldä kotuss, kuuŕ kasunu `pääle, alt tühä Lut
Vrd koorik
3. piimale kogunev piimarasv (eriti hapukoor) `manditud piim, sel saab lusikaga kuor ära `voetud Jõe; puu püttid olivad, sääl oli ia appu piim sies, `kuore tuli `pääle VNg; nüüd sene `põlve `rahvas kuord ei `ütle, mant ikke Lüg; ken siis `korja `kuored `vällä Vai; piimal pole koort `ühtid, ainult pisine ärme kord oli pεεl Jäm; rõõsa koore pet́t o param kut apukoore pet́t Muh; natukse piimäl koore kõõbet piäl Var; kesse `enne mańt `ütles, ikke koor Mih; koore lahutamise masin Rap; rõesast piast mańt, apust piast koor Amb; kui ku̬u̬ŕ mürätäs ärä, õli ku̬u̬r `valge Kod; ema segas `rõõska koort kohupiima `ulka Pal; mis [piim] apu `oĺli, riisuti tal koor ärä, mud́u võid ei saand Kõp; pane küll soolast võid sekkä aga suvve kuumaga ku̬u̬r kokku ei lää Hls; [perenaine] ku piimä ärä koorip, siss alt koore toda `piimä saab Ran; ku̬u̬r riibuti `luśkaga pääld, `panti koore `kirnu Puh; kes ääd kama taht, pańd aput ku̬u̬rd kah; ma tei suure kaositävve koorega `kuŕke (kurgisalatit) Nõo; enne magama minekit `määrseme [käed] `apna koorega kokku Ote; kel hu̬u̬ĺ, tu̬u̬l ku̬u̬ŕ Krl; hüä rõõsalik ku̬u̬ŕ oĺl; mis sa meile inäp hüvvä ku̬u̬rt tu̬u̬ õiʔ Rõu;`hapnast koorõst tet́ti `võidu Plv; vanast oĺl päältpiim, no üteldäss ku̬u̬ŕ Vas; ahoh peet koorõst sai pareb võid, lät́s rutubahe kokko Se
krapp krapp Jäm Ans Hi LNg PJg spor K, I, kraṕp Puh Nõo Ote Rõn spor V, g krapi, g krapu Jäm Ans; rapp g rapi Khk Kaa Vll Pöi Mär Vän Tor KJn, rapu Pöi Muh; raṕp g rapi M; krapp g krappi Lüg IisR, krabi VNg Vai(n -i)
1. (hrl puust) karjakell krappi ääl `kuulus sääld Lüg; Kui krapp oli iast kumisejast puust, siis `kuulus `kaugele IisR; Sönnil oli rapp `kaelas olnd Kaa; kaks keelt `ollid rapu sihes, nee ühna kolisesid kui lehm liigutas Muh; härjal ja lehmal `olled ikka krapid, hobustel `olled kellad Phl; puust olid krapid, õhuksest laua tükidest PJg; luomal oli krapp, sie oli koa kella pluani järele `tehtud, kaks puu kõra sies Hag; krapi kõbin käis kätte Juu; krapid kaalan, siis kuulusse ärä, kos näd (lehmad) one Kod; muĺlikatel olid vekesed krapid, vasikad olid ilma krapita Lai; sigadel `oĺlid ka rapid kaelas KJn; rapi tila rõgiseb KJn; krapi tetti aavapuust; mia es täi krapi peräst `aaba maha raguda; krapi sehen `olli neli vai viis puu tila Nõo; Krapi `oĺli lehmil kaalan kui mõtsa all käesiva Rõn || fig (teretamata mööduja pilkamine) kas krapiga siga õled nähnd Trm; läksid `mööda töö tegijatest ja `jõudu ei and, siis õigati tagast järele, kas krapiga siga oled näind Lai; Kas krapiga emmist nägid Plt Vrd krõpp, kräpp
2. lokk, lokulaud; käristi turu`vahtidel olid krabid kääs, siis krabisti; krappid olid üövahil Vai; kraṕp [vändast aetav käristi] Urv; siss võti latsõ pańni ja karra˽kõ̭iḱ kätte ja `naksi krappi `lü̬ü̬mä Har
3. fig a. tühi jutt, laim; laimaja, keelekandja krapp inimene Jäm; see oo omale rapu `kaela saan (tühjast jutust) Muh; kis `palju `tühja juttu räägib on krapp Kei b. raskus, vaev; vana, kõlbmatu asi See kella krapp äi näida `öiged `aega, seina pεεld maha visata Emm; Sina oled siin tõistel ehen just ku‿ts raṕp Hls; mis ta nõnda noorest peräst rapi `kaala võt́s (abiellumisest); mis ta pia tegeme, tal o raṕp (laps) kaalan, raṕp taht toita Krk; võta nüid kraṕp (vallaslaps) `kaala ja kõnni ütest `tõisi Nõo; kas sul no mõ̭ni naanõ, vana kraṕp Har
kuiv kuiv spor Sa, u Phl, spor L(kuev Rid), K I Hls, spor u T, V, kui Sa Muh Emm(g kuia) Vig Var Tõs Khn(g kuõva), kuju Hi/-o Käi/ Hää(kueu) Saa Kõp Vil M(g kueu Krk) TLä/g kuju Puh/ Ote Rõn San Lei(kuuju), kuiu Hi Kõp Hel Nõo San(g kuiu) Lei, kuib L(g kuiba Mih[-ue-] PJg, koeba Vig) HaLo Kos Tür Pil, g kuiva (-oe-, -ue-); kuiv g `kuiva R(n `kuiva VNg Vai); g ku̬u̬v́a Nõo Võn, kuuva Rõu, koova Har
I. a
1. veeta vm vedelikuta; väga vähese veega vm vedelikuga a. `lapsel on nüüd `silmad `kuivad, enamb ei nutta Lüg; Keik kohad oo vett täis, kuiva paika pole kuskil Kaa; Loomal pidi koa jöulu [ajal] kuiv külje alune olema Pöi; `väänasin sokid kuivaks Noa; `kuivõn parandad `pühkis aab tolmo `terven `lendü; Üks kot́t märg, teene kui, `kumbassõ ma jahu panõ Khn; vääna pesu kuevaks ja vii `kuima Vän; Kariste jäŕb `lasti kuevaks Tor; kuju pada `aeti pliidi pääl palavaks; ma puserda pesu kuivass Hää; eeńamad kroavitati kõik ää, `laśti sood kuevaks Rap; ega paĺlass puserdus vi̬i̬l [pesu] kuivasse ei ti̬i̬ Trv; nuta või silma kuivas (pisaratetuks), ei abi tule Hls; ani sule om tehe, tule [veest] `vällä ja ike om kuju Krk; `erne suṕpi keedeti, tõsteti suur kaositäis `kuiva sagu Ran; vanast `oĺli õllepäŕm, ega siss `kuiva `pärmi es ole Puh; mes nüid karjal viga laadan magada, kuju ase; temä `tahtse äste `kuivi ja rasvatsit `kapstit; naene ju̬u̬śk verest kuevass ja suress ärä Nõo; ani ullutas vi̬i̬n aga ku vi̬i̬st `vällä tule, om kuju Ote; sa olõt õks `mõistlikult taa häŕjäga `kündänüʔ, häŕg om periss kuiv; ni‿ka iḱk ku iḱk siĺmä kuivass; süü `kuiva `kuhvi, siss paranõss kõtt välläʔ Har || fig `kuiva `kohta ei ole `hamba `allgi mitte Kuu; õled `pääsend `kuiva nahaga `vällä Lüg; küll mägi märjä kuivaks tieb (öeld jalgsi paadist kaldale minnes) Khn b. (alanenud veetasemest; mõõnast) viepagu aeal on `ranna `ääred `kuivad Jõe; kui vett on vähä eks siis õle jõgi ka kuiv Lüg; [roogu lõigatakse, kui] veed on kuivad Ans; kui kui meri on, siis lii paĺlas, tuleb meri loeks, on tema vee all `jεlle Khk; nii `kuiva merd pole ennem näha olnd Mus; vahel `olli jõgi na kui Muh; Kaju jähi kuiaks Emm; meri oo nii kuib justkui põld Mar; kui kuib oo, sis allikas jääb `viimas isi koa koebas Vig; möön aab vee maha, meri oo siis kui; nüid [oja] `paergust naa kui, et maga või sees Tõs; vahel ond müenügä kui vesi, vesi merest maha juõsn Khn; soonikud on `veiksed oja nired, suvel on koevad Plt; si̬i̬ (kaev) jääb `tihtipäle kuevass KJn; si̬i̬ oja - - kueva ajaga ta on kuju Vil; jõgi kuivasse jäänu Trv; jõgi om nii kuju et istu `persega jõkke; `väikse kajo küĺmässivä ärä, jäevä ku̬u̬v́ass Nõo; jõgi om kuivast jäänüʔ Se c. piimatu one `kuiva `amme, ei tämal ole imemist VNg; ommikul oli lehm päris kuiv VMr; mõni on kohe kueva `rindadega, ei ole imemest Kad; temä om va kuju inimen; kohe olli [lehm] piimäst kuju (pärast naela allaneelamist) Krk
2. niiskuseta või väga vähese niiskusega a. piab södust `kuiva tuult, pole `vihma mette `ootadagid Mus; Mis leib see oli, `kuivi jahusi oli kõik täis; Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi; kassi (peoleo) keel kui, et karjub `vihma Muh; suu nii kuib, et keel murrab kat́ti Mar; kuib, `kerge lumi; sui on teed kuevad Mär; Ku lumi `kangesti kuju tuhk on - - sis käi nägu jahu sehe; kõri on kuiv ja `tuhkab, peaks ma öhö tilga vett `soama Juu; Koelõng - - kedrati kuiva näpuga Amb; täna on niske kuiv tuul, kuivataja tuul Lai; kueu tiisik, köhip ja röga kedägi ei tule Krk; rüätuss om kuiv; ku laits om lige, pane `mähkme kuju ots `alla Ran; keväjäne õhk om `prõlla nii `keŕge ja kuju Puh; mõnikõrd om serätse kueva pilve Nõo; kuiv tuuĺ - - kuevatap aena ärä Kam; ku˽kuiu om, ei˽lü̬ü̬ ta (vihm) läbi San; taa om säärane kuiv köhä, taal räḱä ei olõʔ Har; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas || fig Nie kohe `menned siel ku `kuivile kivile (väärt kaubast) Kuu; Näeh nüid on `kuivi `erni söönu (rasedaks jäänud) Hää b. (maast, pinnasest) muidu üks kuiv krömm, siin ei kasu midad Jäm; `körge kui maa; muld nii kui kut tuhk Khk; abajas oo madal koht, kui maa ta põle mette Muh; soo kask, kuia maa pεεl kasub lopsakald üles Emm; maa nii kuib na kerje tuhk Mar; peab `raavi `võtma, et maa kuevas saab Kir; maa on kuiv, `vihma `vaega Hää; `Rapla pool on kuivad moad Kos; tuli natuke `vihma, aga kuiva `maale ei mõju Lai; metsa alune om kuju, kuke`si̬i̬ni vähä oleved Hls; raanikide sehen kuju maa iki Krk; ega kuju maa ei kahuta Ran; jäńessliĺl - - si̬i̬ kasvap vesitse kuha pääl, kueva kuha pääl ei kasva; maa om jo põrm kuju Nõo; kuiv maa `peĺgäp `põuda, aga vihmaga saat iks midägi oma vaeva i̬i̬st Kam; kuju kõva su̬u̬; maa om kuiv ku tuhk aud Ote; maa um `väegä sügäväle kuiv Rõu; `kuiva maad piat keväjä `varra `küńdmä Se c. kuivanud 1. (puudest) `metsas on `kuiva puid pali, `tarvis maha `raiuda Lüg; kesäpuu sie on `kuiva puu Vai; kis sedavisi pailu täristab ning käristab `ühte `jooni, selle `kohta `eetasse kut kui kadak Khk; kuiv puu on ikka see, mis `sooja annab Pöi; `saaksi ma ühü kuiva puu Tõs; vitsa raag on sehuke kuib oks Tor; tõin sealt `seĺgas ühe kuiba männe ära Ris; tuli põleb kuivass puus Koe; kidurad männäd, kuevad oksad ärä kujund Vil; mine tu̬u̬ `peoga `kuive `ku̬u̬se `ormi, ma `läitä tuld Puh; kõjo puu, mes üleväst tare lõhna pääld `võeti - - `oĺli nii maru kueva nigu pipar Nõo; kõjo puu om ää palama, ku ta kuiv om Ote 2. (viljast, heinast) märg vili `pandi ogise, kuiv vili `pandi nabrase; einad põle nii tõe kuivad, et sünnivad paegale panna Mus; linnassed `peavad olema küpsed ja kuid Muh; panime koevad põhud `senna [haigele] `alla Kul; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll; eena ännad ei ole kuevad veel Mär; kuib loog maas Kir; vihm piisutab juba, meil kuju lu̬u̬g maas Hää; ein on raheda `võitu, põle kuib Nis; [terad] nii kuevad nigu `piprad VMr; paĺju `kuiva `loogu oli üless `võtta Sim; kuiv vili on ia `laske (jahvatada) Äks; kuib ein sai `suurde `saadu Pil; kolmanda päeva ein om kuju Trv; [vilja]terä kuiva ku su̬u̬l Krk; kuiu vili `aeti `väĺlä, ninda ku rihi kuiu oĺli Hel; õlekõŕs om kõva kui ta kuju om Puh; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha Nõo; `ambaga kaet, kui kuju om, prõksup, siss panet [kanepiseemned] `uhmrede Rõn; nee haina omma ni koovaʔ, na `hõ̭ngasõ armõtudõ Har; ei˽`tahtu õdagu `naada inap hassutamma, naa˽puu olõ õi˽kuivaʔ Rõu; mul ommaʔ kuivaʔ teräʔ, kohe tahad võid `pandaʔ Se 3. (pesust) `riide on `nõnda kuiv et sie tahab `märjast teha, siis jääb `pehmemast Lüg; riie oo `tüske, kui tä põle kuib mete Vig; pesu on `easte kuiv Juu 4. (puunõust, mis on lekkima hakanud) `tarvis `turbuta puu `riisto, `muido nämäd on `kuivad Vai; kuib nõu, ma panen selle nõu vee `sisse turduma Mär 5. (hüübinud verest) öhes kohas tüḱk pεεld ära, veab kuiva korra `pεεle, siis se kujo kord on kärn Käi c. sademeteta või väheste sademetega nüüd on `õige kuiv aig, jumal ei `anna `vihma ega midagi Lüg; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; kui on kui aeg, siis vöib kuu ka `väljas `olla Kär; Kui valk on `valge, tuleb vesist `aega, kui valk on punane, tuleb `kuiva `aega Rei; kuiva `suiga saab madala maade pealt `viĺla LNg; küll tänäkond oo aga kuib aeg Mar; kebadi `poole oli kuib Mih; Kueva jõlmaga kolõ mehine katust tehä Khn; tal ärjabed poeovad, kui `liiga kuib on Nis; eks palavaid ja kuivi suid (suvesid) ole küll Juu; nüid põle nii `kuivasi `aegasi old Koe; kui ma poisike õlin, siis õlid kuivad suved Trm; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; nüid om kuiu aig, nüid piäme virga oleme, vili nakass pudeneme Hel; nigu `tulli si kuju tunnike, nii ruttu jälle `aina `võtma Ran; tinav `aasta `olli kuju, nüid om pudeda `kartoli Nõo; kui trehväss olema kuiv kevväi, kui sis päiv `otsa `kündset Kam; ku˽tast om tuuĺ, siss om kuiu alasi suvi San; vana `kuuga om kuiv aig, siss `raodasõ kõ̭iḱ riistapuuʔ Har; ummaki vilä˽kõlladsõʔ, `väega˽kuiv um Rõu; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas; kuju suvi, sõ̭ss om `mükre Lei d. jalgu märjaks tegemata vesi on merest `ninda ärä pagenend, mene `kasvai `puole Malusini `kuivi jalu Kuu; õlema siit saand `kuivi jalu läbi Lüg; sain `kuivi `jalgu üle oja Vai; Enne oli seal suur vesi, nüid saab sui juba `kuivi jalu läbi Pöi; `Roopa paust sai kuiva jälaga läbi ainuld `mööda madepuid Rei; ma sai `kuivi jalu läbi, jalad jäid kuivas Tõs; oli nihuke märg koht, aga mina tulin nii `kuivi jalu läbi Juu; sialt saame läbi kuiva `jalgadega Amb; sain kuevi jalu ravast läbi JMd; mädä ja märg ja nõnna muagene, kueve jalu ei sua `mennä Kod; sai periss kuiva `jalgek üle Krk; mul läits õnness, ma `pääsi kuiva `jalguga tulema Nõo; ma tulli kuivil jalul, es saakiʔ likõss Krl; egi (jõgi) `mitmast paigast nii vällä˽kuiunuʔ vai astu kuiva jalaga üle Har; siist võit kuiva jalaga üle minnäʔ Rõu; `kuive jalgoga sai ar tullaʔ Se
3. maismaa (vastandina veele) meie elame `kuiva maa sies kõhe, et ei õle vett `ümber Lüg; vörgud sai kuivale `maale tömmatud Pha; Kuia‿ma mees äi tεε mere asjadest mette üks möhk Emm; kala ei ela kuival maal, temä otsib vett Hls; meremihel om edimäne asi ku `vi̬i̬rde sadamadõ saa, nii om kuivalõ `maalõ mineḱ Har
4. (osutab millegi puudumisele) nahk on jäänd `kuivast - - nahk on krõbeline Lüg; ta on üsna kuiva levaga Rei; tänakund need põldmarjad nii kuivad Rid; kuiva nahaga; kuib liha (rasvatu) Mar; kas `lamma lihä või sia lihä, kuib taro lihä, temal ei ole rasva olo sees Mär; kõrvast ei `antud kedagi mutku `kuiva `leiba Juu; sihuke kuiv liha, põle rasvane KJn; mul olliva küll ilusa `juusse, a nüid lähvä serätsess - - kuevass Ran; kotu ei ole muud ku‿tu kuju leib Puh; vanast ku puu`teĺgiga `vankri olliva, siss ku nu̬u̬ kuevass `jäie, siss `rü̬ü̬kseva `irmsade; kueva ua, egass näil sääl paan midägi ädä ei ole, las `kivvä; paĺlass kuju liha, tu̬u̬ ei toeda ihu; tõõne päiv tetti `kuive (kastmeta) `kartuld Nõo; mis tal `lõuness üten õige oĺl, paĺlass kuiv leib Har; söögiss iks kuiva˽`kartoli ja kas siss oĺl ti̬i̬ vett körbädä pääleʔ vai mia `oĺlõ Plv || (keetmata toidust) `pulmas `söödi ennem `kuiva `toitu Khk; Metsatöös keies sai ikka nädali läbi kuiva toidu peel oldud Kaa; ta (koer) põle keedust täna `saantki, kuiva leivatüki sai JJn || fig (alkoholist) tühi Küla on `paergus päris kuiv, mitte tilka [õlut] äi ole Pöi; kõŕts `joodi kuevase Tor; kõrts jäi kuivast VJg; nakass `praalma, et temä olna niipaĺlu `väĺlä `ostnu, `jõudna kõrdsi kuivass juvva Ran; `aptik om kah kuivass jäänüʔ, ei saa enämb ruhe ei mitte medägi Har | Oled `jälle `kuival (ilma peigmeheta) Kuu | mina õlen `nõnda kuiv mies, et minul ei õle raha`kopka ei midagi Lüg; jähi omaga kuiale (pankrotti); Lainas teised kuiaks (rahatuks) Emm | mis kuju (suletud) kõŕts siin om, sääl om `kortle inimese sehen Krk; kuiva suuga söömata, joomata teene vahib kueva `suuga pealt, kui me joome Juu; kuda ma `julgen kuiva `suuga ära `lassa Iis; mina ei taht, et `keegi kuiva `suuga ära [läheb] Lai; `täämbä tuĺl õigõʔ kuiva `suugõ kõrtsist kodu Krl; ku neil om siss na söövä kõ̭gõ `nahka, tõsõl pääväl om suu kuiv, ei olõ medägi `suuhhõ `pistäʔ; naa esi `jeije katõgese tu̬u̬ viina `nahka, mu suu jäi kuivass Har; ei kuiva ega märga ei sööki ega jooki Äi meki änam kuiast äga märjast Emm; ei see võta mette `kuiba ega `märga änam `vastu Mar; `aige ei tahtn - - `kuiva egä `märgä Tõs; ei taha ta `kuiva ega `märga `süia Koe
5. kuivatatud; suitsutatud aga `muidu `niisukest `kuiva kala `tehti küll Kuu; kuiva liha supp Jäm; riiv`soola `pańdi, siis`tehti kuevas kalas; `kuiva `auge ja `särge oli küll Kir; `talve ää võtta kuju kala Trv
6. kuivetu, kõhn Ise ilus mies, võttab `naise, kuiv ku tulepuu Lüg; möne teisel ka sööma isu, aga jääb ikka kuivaks, kus tämal see jämus tuli Vll; neid o `kuivi ja rammusid, kes ää surevad Muh; nõnna kueva poolt mees oli, paks ei olnd Rid; `kuiba`võitu mees Vig; Kääd oo naa kuivad, et sinised sooned `puhta `vällas Han; `kaarnad oo suured - - natuke kuivemad ja `väiksemad kui kanad Var; ma põle `loodudki paks, ikke `neoke kuib inime Mih; ta seoke kuiva `näuga mees Aud; kuiv nigu Talina linna küit ahvenas Tõs; kuiv naasamma kui peeru lõmm PJg; kuiv ja kõhna teene Trm; tema on veeke kuib mees Pil; kuju lu̬u̬m, är kujunu ku parsil kunagi Krk; [loom] kõhn ja kuiv, tühi kui vana lõngerjass Ran; `enne ta `oĺli parass kuju inemine, nüid om nii tubli Rõn; taa om kuiva lihaga inemine, taa `rammu ei lähäki Har; [härg] kuiv kui teolt `tulnuʔ Se
7. kuivad haiged ~ valud sünnituse eel- või järelvalud koevad valud one peräss süńnitämiss Kod; pärast käivad kuivad `aiged Ksi; kui vettümise vi̬i̬l ei õle, siis nii om kuiva `aige Krk; kuiva `haigõ omma˽ku olõ‿i vil midägiʔ; `naksi `ḱauma kuivaʔ haigõʔ Se; kuiv konn hobuste haigus, künahaukamine Ei `kuiva`konnast ei parandanud `ükski arst, `üökis nii `kaua kui suri Jõh; Kuiv`konnas obune `krahmas `ammastega puust `kinni IisR; obesel on kuib konn `kurkus, `kargab ammastega puu `küĺgi ja koriseb ka veel Vän; obosel `olla kuiv konn `kurkus, kui obone sedasi kroksob Juu; närib puud, kui kuivkonn kurgus on VMr; ku obene kava joomate, siis tulep kueu konn Krk; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; kuiv maitse ~ magu rääsunud maitse Lähker jähi pesemata seisma, niid teind taarile kuiva mau sisse Kaa; vöil kuiv magu sees Phl; Silkudel oo naa kange kuiva maik, ei need änam sünni süüa Han; [kui liha või kala] kauaks kuival jääb, [muutub] kollatseks ja kuiva maik `juure Hää; Kui või päävaks `aakski (ajakski) sool`veeta `seisma jäi, võttis kohe kuiva meki `külge Jür; tõenekõrd lü̬ü̬b nigu `kuiva meḱki lihale manu Nõo; kuiv uhkus tühi, väline uhkus `kõnnib nenä `nuosis `kuiva `uhkust täis; `niisukest `kuiva `uhkust ajab taga, tiä kui `kõrgele tahab `mennä oma `asjaga Lüg; `naese `aava jo toda `kuiva `uhkust Nõo; kuiv välk põuavälk `kuiva `välkö `külvä `sieni Vai; kuivad valgud köisid Muh; mõnikord lööb muidu aga `kuiba `valku Kse; kui `villa `valmib, siis eidab `kuiva `välku Var; lüöb `kuiva `valku, ta valmistab odre Ris; vahest on `talve ja sui `kuia `välku Kei; kuiv välk - - siis `üeldasse, et külvatasse `sieni VMr; kuiva välgi, ni̬i̬ om viĺla valmistamise välgi Krk; ku kuiv väĺk om sügüset, tu̬u̬ `päläss `viĺjä valmiss Vas
II. s
1. põud; kuivus vesine koht kuivaga `paatub ära Jõe; `ilmad `onvad `muutuned, nüüd akkavad `jälle `kuivale; ilm jääb `kuivast, akkab `selgima Lüg; peaks ta niid kuivaks `jääma Khk; kui vötab öunpu kasu `kinni Mus; [heina] saab kuivaga kokku `panna Vll; se oasta `kange kuivaga köik puu lehed ää kirband Jaa; kadagad `kartvad koa `kuiva, okad `lähtvad vaheks ja `kuivad ää Muh; kut kuu `kangesti punakas on, tuleb `kuia ja köled Emm; vili ei ta (taha) kasoda mette, kuib oo ta `kinni pannond Mar; kuib o lina lühikeses `jätnud Vig; kui meri mõõnib, siis jääb kuivaks; kuiv toob poole `näĺga, vihm toob täie näĺja Kse; see maa paneb kuivale `vastu Var; kuebaga `kuibis [vili] ruttu Mih; kui `kõhkas viĺjä ää Khn; kuiv on `pannud viĺlad `kińni Hää; kui peab `kuiva kaua, siis vesi kahaneb usinast ää Ris; `kange kueva järg sees HMd; kukk laalab nõnna, et ei tea, kas `kuiva või `vihma Juu; vili on tihuks jäänd kuiva pärast JõeK; kuivaga sai rukis `pekstud ja kuivatud Tür; keik viĺlad on kuivas Sim; kui [järv] kohiseb `Musvee pu̬u̬lt tu̬u̬b `kuiva Kod; Ilmad lähevad kuivale; kuivaga on ia `viĺja `rehte vedada Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab, see on ikke ikaldus Plt; kuivage putuve õuna täu vist maha Hls; kuu kupitsep `kuiva, päe sapitsep sadu Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; egä üits rubib iki kuevaga `viĺlä ärä `pessä; [aruhein] taht paĺlu `kuiva, enne kui ta kuivass sai Ran; kui `kuiva piäp, siss om ää tü̬ü̬t tettä ja Kam; si̬i̬ kuju teieki juba `liiga; õdagune agu õrõtass, siiss saa `kuiva Ote; vana kuu kuiv Har; `runkuli sourõ kuivagõ is `t́ärkneʔ Lei
2. veest vaba; kuiv ala või pind sääl ei ole vettä `ühtä, sääl on `kuiva küll Vai; [tööriistad] `seisvad mitusada `aastad, kuival `seisvad, kui nad `oitud on Pha; vesi vädas ää, [kalad] jähid kuivale `jälle Pöi; Kala aste peab easti soolvett pidama, muidu jεεvad kalad kuiale Emm; taari rabale pannasse vett `peale, et tä kuival põle Mar; kui vähä vautist on, siss jäävad kuevale Mär; kala ei ela kuival, tahab `olla vee sees Tõs; pane [angerjas] kuevale kotti, elab kaua, a pane - - vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; Kui jääb kuival su̬u̬lvi̬i̬st liha või räimed, rääśtivad ära Hää; kapsas kuival ei tohi `olla Amb; oleks nad (rehad) seal parsil kuivas old JJn; vili ei ole imaldand kui kuivas seisab Sim; kõhe kuivale `vieti kala `välja Trm; kali (kaljaraba) one kueval Kod; Tämmu sui jäi vesi oeas nii veikses, et kalad jäid kuevale ja `surrid ära SJn; perä kõrd valetas tsilk vett, et seeneʔ kuivalõʔ es `jäässeʔ Räp; veneh jäi kuivalõ; kala tśäika (venelane) saa ai kuiva päl elläʔ, a varõśs (eestlane) saa ai vi̬i̬ pääl Se || põld mitte `kaendla `algi `kuiva VJg; ku ma kodu sai, siss es ole `amba `allegi `kuiva Nõo
3. veealune madalik meresSa Khn laev on kuiva `pεεle `kinni akand Jäm; küll laine murrab kuiva pεεl; `laidu ligidal on ju palju `söukesi `kuivi mis `kinni `vötvad laivad; lae läind `kuiva `kinni; lae istub `kuivas Khk; mere `kuivade `ümber räimes Vll; Ää lask `laõva `kuiva Khn Vrd kuivik
4. kuiva heitma välku lööma müristamist pole kuulda `kuskilt aga `taevas äkist lööb `välku, siis eidab `kuiva Khk; musta kuiva väga palju Kiivesi oli sii Purtsa väljal et `musta `kuiva Krj; mere `ääres neid `kaaku `musta `kuiva; vahel ma vannu `musta `kuiva Vll; Möne sui on `parmusi nii pailu et `musta `kuiva `loomade kallal Pöi; Siis akkasid `musta `kuiva kjõruma ning `vandma Khn
kuri1 kuri g kurja eP M T, g `kurja R(n `kurja Vai), kuŕa (kuŕä) Urv Rõu Vas Räp Se Lut, kuŕja Har, kuŕda Lei
I. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk
II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi
kuum1 kuum g kuuma eP eL, `kuuma R(n `kuuma VNg Vai)
1. a kõrge temperatuuriga, väga palav a.  (ilmastikust, õhust, ruumist) päiv on `nõnda kuum, et `kõrveteb Lüg; see sui olid `kanged kuumad ilmad Khk; kui päiges palavasti paistab nönda kut enne `äikest, siis o ka `kange kuum Mus; Kuiv kuum pala sui oli Pöi; küll oo kuumad ilmad Kir; tuba oo kuum Tõs; kuuma `ilmadega on `raske tüed teha JMd; tuline kuum aeg, nüid ei tõhi siga tappa Kod; suvel sai sial (suveköögis) `keeta, kui kuum aeg oli Äks; `niisuguse kuuma ilmaga ei taha `tuastki `väĺja `minna Lai; ilm perätu kuum Trv; `väega kuum lõun, ei või sa laval minnä Krk; nüid ei ole `kuume suvesit, ei ole serätsit `suuri `parme kah Puh; ku `kange kuum päiv, siss `õkva kisup unele Nõo; kõge kuumeba ja `lämmämbä ilma Kam; ta küt́t `parrusi, lasõ õs `sanna nii kuumass Rõu; tahai ai `osta˽ka lihha taa kuuma ajogaʔ Vas b.  (ainetest, esemetest) süö `kuuma suppi VNg; `kuuma süttega `triigitasse piend peso Lüg; älä voda sedä `kuuma `rauda käde Vai; vesi peab kuum olema Muh; kuum tuhk Kse; raud lähäb kuumaks Jür; kali on ikke ia suvel juuvva, ei lähä kuumast Pal; `erned ja uad pannasse `külma vette, kaalikad pannasse `kuuma vette [keema] Lai; siss ni̬i̬d länikud `lasti kiik kuumasse vi̬i̬ sihis Vil; kuumast peräst `panti või [leiva] `pääle, et si̬i̬ või ärä sulaśs Trv; sõõŕ läits siss [ahju kütmisel] kuumass ja si̬i̬ pidi `kambre `lämmess `aama Pst; `lamba sitt om `kangeste tihe ja kuum Ran; `õkva kuuma olliva nu̬u̬ õle, kui sa kuppu `käänsit Puh; aeme lepä pulga tulen kuumass, siss `mähkseme `juusse tolle kuuma pulga `ümbre, siss olli `juusse kõ̭iḱ säbärän Nõo; sööḱ om kuum, ei saa süvvä Ote; vesi om joba kuumass lännüʔ, nakkami˽`mõskma Kan; ta‿m ülearvu kuum - - ma˽saa naid `kuumõ `kartolt süvväʔ Urv; vikah́ti hikoʔ last (laast) um kannahtada˽kuum (väga tuline) Rõu; lat́s pańd käe kuuma truuba pääle, ku siss kirsahti Vas; ku keväjä - - mehine es kanna `väĺlä `küĺmä, sõ̭ss `pańte tarro kuumast aet savikivi Räp || kuum taud liigne kuumus, põud kivi `oidma kuuma taadi edess, kivi on selless luadud, et tämä annab `külmä Kod || fig tao `rauda niikaua kui ta kuum on (vii oma asi lõpuni) Käi; nennagu kuuma kerikselle `viskas vett, ei siit saand midagi VJg c. (märjast, läppuvast heinast või viljast) redeli piäl ei lähnud riśsikein kuumass Kod; kui ligedäd aenad kuhjan, siss läits palama, kuumass Ran; vili tükip kuumass minemä, piap laḱka `aama Nõod.  (kuumavast ihust, kehaosadest) `õige kõva palavik `nõnda et ihu on kuum Lüg; nahk läheb üsna kuumaks selle palavaga Mar; pää on otsas kuum kui tuletükk Saa; nahk lähäb `tüöga kuumaks Koe; kui niitsid `maake kõhas, siis ivakse aeaga olid jalad kuumad all Lai; väristuse käivä pääle, vahel kuuma väristuse ja vahel külma; ihu läits kuumasse Trv; pää om ninda kuum ku üit́s tule li̬i̬k Krk; kuum jumi ju̬u̬sk üle ihu Ran; nahk `oĺli kuum, siss es või obesele `juvva `anda Nõo; ta nu̬u̬r lait́s, ta küdsä `põrsa põllõ all ja nisuvadsa nisa all, nii kuum om ta San; pää om kuum otsah, kui higonõt `häste Se || fig (täbarast olukorrast) täl tallaalutse kuuma; jalgualune läits kuumass Ran; kere ~ nahk ~ perse kuumaks (keretäiest, peksust) isa `andas `õige `poisi kere `nõnda `kuumast, et `vältab mõne aja Lüg; ma suiu [lapse] `perse kuumass Krk; lardsut `perse kuumass Ran; kütä `poiskesel nahk kuumass; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass Nõo; emä larbut́ mul `perse kuumast Võn; `pesnu toda kah, naha kuumass ja esi `käŕknü Kam; Kibõ˛idõ `vitsuga lahu su `perse kuumass Urv; Nööbitse kere kuumass Vas
2. s kuumus `Vuode `riided `tuodi monikerd `sauna `kuumasse Kuu; leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand Khk; nii ermus kole kuum, [vilja] iba põle `kasvan, jääb peenike HMd; tuulega lõi `kuuma `vasta `silmi Kos; Kuum all, kuum peal, kuremunad keskel = leivad ahjus HJn; ei või elada enam kuumas VMr; kuumaga on luamad sirukille muas VJg; kuum ei `jätnud üht `kartulid, aga külm jät́tis `sulle kua ikke Trm; nüid om igävest kuumal maa läbi paludet, nüid võip vili kasume akade Krk; kuum `päĺkäśs viĺlä ärä Hel; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; aa kusi`kuklase pesä laḱka, siss ta‿m `kuuma täis, mugu `tossap; kes ossav sepp `oĺli, tei neli viis `nakla üte kuumaga (ühekordse kuumutamisega) Nõo; ubina tuleva kuumaga maha Ote; `kangõ kuumaga omma˽sivvuʔ mätä seest välän Kan; kuumahn lokahhasõ˽peediloomaʔ arʔ Rõu || palavik, põletik ti̬i̬leh́t pannass aava `pääle, ti̬i̬leh́t kisk kuuma `vällä Krk; `kartuli kaabet `panti `aige kotusse `pääle, et kisup `kuuma `väĺlä Nõo || fig miul ei oole sest `kuuma ega `külmä (ükskõik), ti̬i̬ `seesi või tõisiti; nüid me teeme ta üte kuumage (vahet pidamata, ühe jutiga) ärä, vahet ei jätä Krk
Vrd kumm9
3. suur kiirus, rutt, hoog pani `niisikse `kuumaga ajama; igävise `kuumaga tegi tüöd Lüg; mõlemad `tullid täis kuumaga Muh; `Mihkel `sõitis `neukse kuumaga `meitest mööda, et tolm `lindas Han; lehmad `piśtsid kõik tulise kuumaga padrikusse Sim; poig `tuĺli tulitse kuumaga Nõo; kuuma tegema kiirustama, tagant sundima tegi `kuuma obosele Lüg; teeb obuselle `kuuma takka Jür
4. a. tühi, (rohust, varast) paljasSa L einam üsna kuum, pole midad `loomadel `süia; lammas niidetaste kuumaks Jäm; pole mette `senti majas, köik kuhad kuumad Khk; `lambad o karjama kuumaks `paĺjaks `tünnind Mus; Isa leikas poiste peed juustest tükkis kuumaks Kaa; on nad ikka [karjamaa] kuumaks küll söönd, se‿o ni kuum paljas et Jaa; `Tömmand selle jäänikmaa nii kuumaks, et `sönna äi kasugi änam [rohtu] Pöi; tegi mend rahast üsna kuumaks Mar; loomad oo selle koha nii kuumaks söön, et üsna punane Han; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön, kuumas tein Var; tegi teese kuumass (varastas paljaks) Mihb.  väga, täiesti [viljavihud] jo rabati kuumaks ära; köht on kuumaks tühi; läkuga kuumaks koos; turu kala täis kuumaks; nii kuum pime, et mette ep nεε `sörme sohe `pista; see kuum `öige, kuum tösi, mis ma räägi; `toodi suurt vöerast seemet kuum `kallilt Khk c. üksnes, laus- mis sii kasvab, sii paljas kuum kivi Khk; kuum kivi täsa `randas paljas, `puhta kivine Mus; üsna kuumad `lusted, et helises kottes; mei pöllal pole muud kui kuumad kivid, `molda poleged vahel Phl
5. a äge, tugev `Vannund `kuuma `kurja Kuu; tükkis kadus see kuum valu ära, käsi akkas kihelema Kär; `kuuma kurja aas suust `välja Jaa; `saapad `väiksed, teevad `kuuma valu Mär; minul oli ka küll kuum irm Amb; ajab `kuuma viha täis JJn; lõi kuum valu `sisse, lehma naal `keksisin `sõnna puu `alla Pee; ristluude ja kubemete pial kuum valu Kad
kõhvak1 kõhvak g -ku Ran; pl kõhvaku M(-gu Krk) Kam kerge (tühi) tera, kest, kõlu ni̬i̬ va kõhvaku jäävä `lu̬u̬me jaoss Trv; `vastu aganit lätsiv [tuulamisel] seantse kõhvaku; kõhvaku ku `sõkle, vilets vili Hls; kaara kõhvaku, terä ei oole sehen, `väike küben paĺt; kesvä kõhvaku, mis õige `kerge om ja ilma ivate Krk; egäl viĺläl `tuĺli oma kõhvak, mes serätse `näĺgenu terä Ran; kui ää terä kotti `panti, tuulutedi kõhvakit Kam || kõlujas sihantse kõhvaku kaara, ei kasva ka `äste Hls Vrd kõhvle
kõpped pl kõpped spor ViK, I KLõ Ran; hv sg kõpe (väljatuulatav) kehv, kerge viljatera või tühi kest, kõlu kaerakot́t `ańti, kõpped ja kõluivad kõik sees Pee; kõpped on praht ja `kerged terad segamini Kad; kõpped anname kohe lammastelle ette, egas neid `veśkille `viigi; magaski kõpped (magasiaidast laenatud vilets vili) Sim; tõisskõrd ku `lastse sarjass läbi, siis sarja `piäle jääväd kõpped; kui kuiv `uassa on pali kõppid; `kõlkad ja kõpped ni̬i̬d one obesetoit Kod; kõppeid jahvatati sigadelle; kui tuulati, kõpped läksid taha`poole, peris teräd jäid ette Lai; vii lammastele kõppid ette, [las] nosivad Pil || peenikesed oksad pane kõppit pliida ala Ran Vrd kõbe2, kõbu1, kõpakas, kõpats, põpped
lage n, g lage Lüg S Trv Krk, lageda R hv Muh Rei, L(n lake Vig Mih Saa) K I(n lake Iis) Ran Nõo, lageja Kuu; n, g lake M Puh Ote Rõn(n lakke) San, lageda T(n lakke Nõo); n, g lakõ Ote San V(g lagõhõ), lagõda Khn/n lagõ/ Nõo; n, g lakke Vai
1. lage koht, lagendik nüüd ku müristab - - ei tohi ka lagedal `olla VNg; `metsäs õli viel lund ja vett, a lageda pääl ei õld Lüg; sii lage pεεl tuul `tömbab aga nenda läbi Khk; Lagelt saime mütu `koormad `einu Kaa; natuke `pöösud veel, siis jövame lagele Vll; Lagel ometi vähe tuule `öhku Rei; too ein lagedale `kuima Mar; Lagõda piäl ikka tuulinõ Khn; lage paestab juba, mets lõpeb `otsa Tor; tuleb metsast `väla lagedale, kaua ta ikke `metses on Juu; kuhi sai lageda `piale `tehtud JMd; siin oli suur lage, kasvatas maasikaid JJn; sial (metsas) oli suur ma˛ilma lage, noh siis sial `mägisime ja `tatsisime VJg; lageda pial on suur tuul Iis; põld `püisid on vähä siin, lagedal Äks; nigagu `välä lageda `pääle saanu, siss karanu säläst maha Nõo; mine lageda `vi̬i̬rde, sääl om kikas`si̬i̬ni ja ärjä mokke Kam; Mi˽hainamaa om küll lakõ pääl, päiv `paistus ilustõ pääleʔ, hain kuius ruttu Urv; käve pääle `mõtsa `mü̬ü̬dä essüskellen, suurõ hädägaʔ `saie õdagut `vasta `ussõ lakõ pääle Har; egah paigah olõ õi˽lagõhõt, om paks mõts Vas; puu, mis kasuss lakõ pääl, tu̬u̬ om `ossõ täüs Räp || lage peal, lage peale jääma elukohata; eluaset kaotama neli viisteisent peret, kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; nüid om lage pääl, `kuskil `kortelt ei oole Krk
2. avar, puudest vms vaba (ka tasane) lage `heinamaa Kuu; lage `peldu VNg; Mere `puole `menna ei õle `metsa, on lage maa Lüg; sääl on `pallo lakke `kohti Vai; mönes kohas niipailu lagesid maid, et pole puu`oksagid Jäm; me elame sii lage nuki pεεl Khk; Küla karjamaa oli enne üsna lage, niid oo tihe männi mets peel Kaa; mis sa loo üles vötad, paned kohe labuse, laged lasid otsiti metsast Pha; lagesi `kohti meite `ümbruses küll Vll; Lage pöld, mitte `öhte kivi nukki Pöi; ilus lage eenamaa Mär; `Küti, sorgiti arkadraga lagedamad kuhad läbi Hää; see moatükk on nii lage, põle seal puud ega põesast; see nihuke `mätlene moa, seda põle ea `niita `ühti, lage moa ikke param Juu; [hanipaju kasvab] `rohkem nisukese lageda `kohtade pääl Äks; eks karjamaad kah muist old lagedad Lai; siin on enamast lagedad põllud - - tasased Plt; põle iä elädä siukse lageda `kohtade piäl KJn; asunduskülas `antas tükk laget `põldu kätte Vil; puhass padrik, laget maad `põrmu ei oole; lage maa pat kive täis; iluse lage maa, ilma kivedede Krk; kos mul siin kaduda om, sim jo kõ̭ik lake maa; joovike su̬u̬ `olli, lage su̬u̬ Nõo; sääl `mõtsa ei ole, muku lake maa enne, mäe omma kah lake Ote; sia tulliva `varra `välä `laske, uputedi kas vai üle lumeange, kos lakke `oli Rõn; mi˽mõtsan palu lagõhõid kotussõid ei olõʔ Har || hõre, harv (metsast) Nüüd `oeti (võeti) omite see mets lagejammaks, `paistub kohe läbi Kuu; nüid on metsad laged, sene pärast äi ole `angid nii paljo mette Rei || lage ja kõle `talve aeg Trm || ma ole ütsinti lage ilma `pääle jäänu Krk
3. tühi; paljas, puhas; paljaks, puhtaks tehtud siis olivad `rahvas ka lagedad, et suppi `suola ka ei jäänd Hlj; `kõrve `männid `onvad alt lagedad Lüg; `Lehmad `süöned `karjama lagedast IisR; varastas maja lakkest, kaik tegi `tühjäst midä majas oli Vai; kenad laged männid Jäm; Ta oli ju nii lage, kui ta `siia tuli, et mitte midagi polnd, just tühad püksid oli `jalgas Pöi; kaks kord tegid [vargad] mu nii lagedaks Kul; tein kõik metsä lagedas; nüid oo Kiraste külä `jälle inimestest lage Tõs; elumaja lähäb ära pää päält, jääb puuks `palaks, luuks lagedaks Hää; sa sööd mo lagedaks Juu; `vargad tegid mehe lagedaks JMd; olen ammastest lage VMr; sõda läks ja tegi kõik lagedass; mua tuulega siis kihotab ranna lagedass Kod; kus ni̬i̬ vana põlitse mõtsa - - lüvväss lakess puha; `seante ere mõts alt lage Krk; lassi kandsud `välä `kisku, nüid om suu lage Ran; nii lage talu, et midägi es ole; kõ̭ik mu mõts om ärä `laastedu, lagedass tettu Nõo; no om sõa `aigu palu lagõhõid inemisi saanuʔ, mia sõda lagõhõss om tennüʔ; sääl Koiva veeren ol kõ̭i lagõhõss palutõt Har; kõ̭i teti ni lakõss, et mitte üs `rõivaarts ja üs vilä näputäüs es jääʔ Rõu; teiväʔ meid nii lakõst, midägi es jätäʔ Se || fig Sie mies on arust lage, ei tämal õle täit `tolko pääs Lüg; Niid ma ole rahast päris lage Kaa; sa oled ikke peast lage, ega sol ikke täit `oido ei ole Mar; päris piast lage; läks rahapungaga `linna, aga kui tagasi tuli, siis oli lage mies JMd; Kas sa pääst lagedass oled jäänu Nõo || tühi (kõhust) Tänä on `ninda keskpaik lage, et ei `tiie mes ärä söis Kuu; kere on täna puha lage JMd; keskpaik on puha lage Lai || kroogeteta kõhu iest `jääti üks niipalju lageks - - aga selja takka `pandi `kurdu Muh; laedoline undruk - - kõhu edess jäe `natke lagedamass et `jalgu ei käi; ei mina nisokeisi köŕsikid küll ei ti̬i̬, mina ti̬i̬n lageda Kod; kõdara olli serätse vastatside voldi, nii siiäpoole ja sinnapoole, siss `keskel `olli lake Puh || vedel, lahja (toidust) Äi sii (supis) pole `kuigid `palju `tangu ega paksemad midagid, see on puhas lage vesi Rei; Ei selle lageda supiga jaksa tööd teha Mar; lage leem Kse; lage jahu supp, `limpa ei ole, ilma `limpideta; lage piim, kui ta `liiga vesine on Var
4. lage vesi (rohkest, laus- või jäävabast veest) nii lage vesi oli üle põllu, et odra koared olid vee peal Pöi; näe sii `õues ukse all päris lage vesi kohe Vig; sinikael, suur jääpart, jää `järgi tulevad, kui lagedad vett juba `kukil näha Var; naa valuste saeab et, maa on kõik lagedad vett täis Mih; lage vesi oo maa pial, `karduli ei saa tänavu; järv oo mujane, et lagedat (selget) vett põlegi Aud; lage vesi oli ees, tie pial, ei soa läbi Nis || (sularasvast) lage rasv `tilkus `väla [ahjulihal] Var
5. lageda taeva all(a) 1. välja(s), peavarjuta Lageda `taiva all - - ei õle `kõhta ega `paika Lüg; Päeva läbi inimesed nõristavad (töötavad) lage `taeva all, kudas ep pea märjad olema Pöi; jäid lageda `taeva `alla, põle maja egä `kohta `ühti Tõs; villa rõugud on kõik mödä `põldu laiali lageda `taeva all Vän; ma jäin nüid nii lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; luomad jäid üösseks lageda `taeva `alla JMd; mes sä sääl tolgutat lageda `taiva all ku `vihma satap Nõo; ega siin üttegi oonet es ole, me tulime periss lake `taiva ala Ote; taa miiśs om uma varandusõ kõ̭gõ `umma `nahka `pandanuʔ, no om maja ka maha joonuʔ, noʔ om lakõ `taiva alh Har 2. terves maailmas ei olõ sääräst inemist küll lakõ `taiva alh ku˽saʔ olõt Har
lahti `lahti R eP(`laśti Kod) Pst u Hls, TMr KodT Ote San
1. avatud; avatuks rüsa `karja aid `jääta maa puold `lahti VNg; `Oiab suu `lahti Lüg; `ovves lume sado ja `tuisku, `ninda‿t ei saa `silmigi `lahti Vai; uks laiali `lahti, `kärmpsed tulad `sisse Khk; ta ika `lahti on, et ta ika lüpsab (lehmal ei ole piim kinni) Jaa; Uksed augud olid kõik pärani `lahti, inimese `inge pole `kuskil olnd Pöi; vörgu koer hojab silmad `lahti Phl; mis sa poiss vahid laua `otses suu `lahti Mär; `uhtin `oĺli i̬i̬st `lahti, laste leit Saa; kui saeul põle lõppu, siss `taeva luugid on `lahti Kei; meie uks on alati lausa laiale `lahti Juu; Suand kot́isuu `lahti ja leivatüki kätte, kui valitseja karand muast ülesse Amb; sul kasuka õlmad `lahti JMd; `tõmma uks `laśti ja mine `väĺjä Kod; teene uks käis väĺläpoole `lahti Pal; säŕk `oĺli neil ikki sedä`viisi, et `käissed oĺlid, aga `rinde päält `oĺli `lahti Vil || (poodidest jm asutustest) suvel kesksuve aal one `kohtod `kińni, nüid one `laśti Kod; siin nad lõõnat ei `sü̬ü̬gi, [pood] ommukust `õhtani `lahti Vil; ennemilt poed oĺlid `lahti pühäbalt Pst || fig ta nii kaua peremes kut ta silmad veel `lahti on Khk; välja töö vöi käsitöö, köik olid tal `lahti (oskas) Vll; ta keel oli ikke `lahti veel, et ta ikke `rääkis veel; ta süda ikke `lahti `anma teisele, kis `elma oo Mar; alati tuleb silmad `lahti pidada Kei; kohe kui silmad `lahti sai (üles ärkas), kergastab `tüele Sim; tee kuńni õmad silmäd `laśti one, kuńni õled elon Kod || Mis nüid inimestel viga, kõik ilm `lahti ees Pöi; ilm iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn
2. millestki katvast vaba(ks); tühi või tühjaks a. pakkis `lahti, pani `vällä `riiuli `pääle Lüg; tee kauss tuhliste alt `lahti; mis sui `lahti on, sügise rugi külitasse, see on kesa pöld Khk; Nendel on rattad `lahti (vanker koormast vaba); Kalla nee poar püutäit `koitand jahusi loomale, on kot́t `lahti Pöi; Ära jäta vöi `toosi lauale `lahti (kaaneta) Rei; ernob `peale, `ambad `lahti suus Mar; näd võevad mu siĺmad ikke `lahti jätta, `riide pialt ää, kui ma ää suren; sa tõid mul `piima, ma pia sul purgi `lahti (tühjaks) tegema Aud; paise läks `lahti PJg; [Lihu] aĺlikas pidi ikke küll `lahti olema, ei ole `kińni `kasvand Juu; isa aas ommiku vaud `lahti VMr; aa `kartulid `lahti Trm || fig Taal läks äkisti `lahti (tuli meelde), mis selle mihe nimi oli Kaa b.  jää-, lumevaba(ks) kui juo meri `lahti `lähteb, siis `pühkigu nälg suu `puhtaks Kuu; tie on `lahti, lakke tie, ei ole lund pääl ei midägi Vai; sii‿o meri alati `lahti Khk; Allikad läksid madise päeva `paiku `lahti; `Sõnna `päeva veel `aega kui jõed järved `lahti `lähvad Pöi; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; meri põle veel üsna `lahti üht; mets oo `lahti juba, põle änam lund ega Mar; kui jõgi `lahti on, siis `püitakse ikke Vän; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; kui sõel `moarjapävaks jõuab ehasse, siis on veed lahti Kos; `käiti õege oolega `rannas [kala ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil || (päikesest) `päivä ei ole `lahti Vai; nii kenad pastu ilmad, kui `päike `lahti on Khk c.  rõivastest, jalatsitest vaba või vabaks tie `riidest `lahti ja `eida magama Lüg; `viskaga aga muudku `riidest `lahti Jõh; `tiemo jalad `lahti, ottamo `saapad jalast `vällä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; vesise maa sees piab jalad `lahti `vötma Khk; Ma `jõutsi just `riidest `lahti võtta, äkist üks tuli ukse taha Pöi; võta `riidest `lahti, ia `lahke magada HJn; aka `jalgu `lahti `võtma Lai
3. kinnitamata (mitte köies, lukus, sõlmes jne); kinnitusest, haardest, kütkest vaba või vabaks; millegi küljest lahus, ära või lahku laud oli meil `seinäst `lahti Kuu; vili on `lahti jo pääs, ivad on jo `lahti Hlj; vihu sidemed `tehti `solmest `lahti VNg; Ajasivad obused `vankridega riiala ja `lahti ei `tehnedki Jõh; mesiläine `lasko peret `lahti (pereheitmisest); kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu Vai; lubab keik εε `viia, mis varna küljest `lahti tuleb; on riie aava `külges `kinni, siis sa `liutad selle `lahti Khk; äi saa vel lüdida, `pähked pole lüdist `lahti Mus; raamatu kaaned on liimist `lahti Vll; Mis seina küljest `lahti oli, see ää `viidi Pöi; obu tömmand ennast `lahti Emm; siis kui me olime jälle lestvõrgud `lahti `päästnd, vastalesed olid `randes, lestad `anti ää Rid; tee uks riivist `lahti Mar; lehm tahab köiest `lahti `laska Kul; akasid `leibä `lahti `lõikama Vig; `juused piäs `lahti, tulavad maha kõik Tõs; päris suured siad `õues, kεisid `lahti ja PJg; leiva kooruke on `lahti Kei; kingapaelad sul `jälle `lahti Juu; vikat otst `lahti; `riie `õmlusest `lahti JMd; `tõmmas kääst `lahti VMr; kes lammas vett täis, sel oo vill `lahti, si̬i̬ tükib surema Kod; kui kiud `lahti on luu küĺlest, siis on lina paras Pal; `ambad `lahti suus Ksi; eläjäd lasen `lahti, karja `vitsa `kuskilt ei saa Vil; maast ~ asemest lahti magamast üles omigu `üitase maast `lahti Khk; koit `väĺlas, maast `lahti Mih; ei saa asemest `lahti JJn || eemale ajasid paĺgid `kaldast `lahti Vän || fig ma `joosi `nõnna et ing oli `lahti sees Mar; ta on ull, kruvid `lahti Kei
4. kellestki, millestki vaba(ks) või ilma mone `korra ei `saantki `silkudest `lahti, `uota teist `laata Hlj; `mielest `lahti (arust ära) VNg; ma vana inimene, ammu juba maksust `lahti Khk; [ta] Sai selle partsuga eese terisest tükkis lahti Kaa; Tüdrukul nüid `jälle käed `lahti (laps suri ära) Pöi; mees mõteln, kuidas ma undist `lahti soa Muh; `Küldul oli rehem `külges, see käis üle pea ja üle öla, sedasi jähi parem käsi `lahti Rei; metsad oo `lahti (keelu alt vabad), sa võid `sõnna `sesse `menna puid `raioma Mar; ta ei saa `lahti `täidest Mär; isal oli popsikoht, pärast olime päris `lahti (ilma maata) Var; kui [naistel] käed `lahti olid (polnud muud tööd), ika kudusid sukavarrast Mih; sain kõik oma `võlgadest `lahti Vän; muist tulid [sõjast] tagasi ja tervisest `lahti köik Ris; nüid ma olen `kindast `lahti, `kaotasin ää; mo ing on sest `lahti, ma ei tea sest kedagi Juu; änam ei sua vihmast `lahti JMd; on ikke külm taĺv, [oled] leivast `lahti kohe Kad; sain kuradist `lahti Trm; akas ike `katsma, kuidas tämäss ike `rohkem ja `rohkem `laśti suada Kod; naene see on ka tervisest `lahti Lai; poiss võtab nüid süist `lahti Vil || (kooli- vms kohustusest vabaks saamisest, vaba olemisest; vallandamisest) sulane sai `ammetist `lahti VNg; `viimist `aastat `üeldasse `lahti `laskemise `aasta, kui `lahti saab `kruonost Lüg; söast `lahti saand Jäm; oli Talinas kuha pεεl, sai `lahti Khk; See on koolist `lahti ja ammu `linnas koha peal (töötab) Pöi; viin laseb `lahti ammetist Kul; nüid sai roonust `lahti Kir; esimese `aasta olime [leeris] õpilapsed, teise sügise `tehti `lahti (lasti vabaks) Var; kõneldi, et tä poeg oo linnast igast kohast `lahti saand Mih; ma `võt́sin ennast tienustusest `lahti JMd; `mõisas üeldi isa `lahti Kad; minu isä tahtnd `jääda `lahti, et temä ei võtagi talu Pal; vat leerist sain `lahti, sis oĺlin ma kuvve `tõiskme `aastane KJn; ametist `lahti ja aust ilma Vil
5. alanud, puhkenud; toimumas, käimas Kui `pasknäred `lendäsiväd `metsas `tiede peäl, õli kõhe sula `lahti; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; kisa oort `lahti, kui ep saa `süüa Jäm; lapsel kohe nutt `lahti, kui taal natine äda on Khk; kaśs ajab - - nii kena nuru `lahti Krj; Tuul õhutas tukid põlema ja oligi tuluke `lahti Pöi; me `tõusime koidu `aegas üles, sehuke kärin kukkus `lahti, kanad akkasid `karjuma Muh; nii `kange tuul, et `viimas võtab sao `lahti Mar; sõna `ütled, juba pill `lahti Mär; sulede `katkumise aeg oli kaks kolm `tundi ja siis `löödi pill `lahti Tõs; nüid oo `püśti kurat `lahti Tor; nönna kui ne esimest piisad käisid, nönna oli vihm `lahti koa Ris; seäl ju päris elus tuli `lahti Juu; kui ta (palk) ikke sadu akkab `suama, siis on mädanemine ruttu `lahti KuuK; lüöb lärmi `lahti JMd; noh kui lähäb `jälle sõast `lahti VMr; akkas `taeva nagu igisest vedama, aga näe, `vihma `lahti ei sua Kad; `ütled, et ärä ti̬i̬ õma jäält `laśti, nagu tõene kisendäb ja larmitseb Kod; no nüid läksid keelepaelad `lahti Lai; akasid rüselemä, päräst tüli `lahti KJn; ots lahti algus tehtud olen otsa `lahti `niitand Pha; töö ots oo juba `lahti nendel Mar; tema ikke vötab se jutu ots `lahti Ris; tegi jutu õtsa `lahti Trm; käsi ~ käed lahti 1. osav, virk, töökas kääd on `lahti töö `juures Khk; `kange töötegija inimene, ta käed oo ikke igas kohas töö `juures `lahti Mar; kääd tüö kallal `lahti JMd; teise inimese kääd on `lahti iga tüö külles Sim 2. Käsi pole lahti (mäng ei istu) Tür || (tulirelvast) kukked `lähtöd `lahti Vai; `revo·lver läks `lahti käe Muh; vana tulelukuga püśs oli olnud, tuli põlema süidata, siis läks `lahti Äks
6. laiali, lõdvemale `seilid teha `lahti VNg; `einä `unnikod ka `laodeda `laiale `lahti `kuivama Vai; Sa kujud `liiga `lahti (lõdvalt) Rei; tegi selle sao märjäs, sis sai `lahti `löödud, raputatud sedäsi laiale, et ta ää koevab Vig; Vill jäi `nätsu, siśs `tuĺli enne `kaarimest lahutada, `lahti nokkida Hää; `juuksed on `pahtun, ei saa `lahtigi `kraapida HMd; `vooti ohra vihud `lahti, et nad `pankas ei ole HJn; kaares on kua loog, aga `lahti löömata, ei kuiva Ksi; aavad sõńnikud `lahti Tõs; kondid ~ luud lahti (loomast enne poegimist; kanast, kes munele hakkab) kui lehm akkab kahe-kolme pääva pärast `poegima, siis `öötasse kondid `lahti Mar; kui kana munele akkab, on luud `lahti JMd; kui kana luud on `lahti, siis akkab munele Iis
7. lahtine küll sel on `lahti kiel (jutukas) Jõh; `lahti kätega inimene; joob `ahnest `lahti kurguga Jäm; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga Khk; siis oli `lahti viin vanasti ju Kär; teine on `kinni püid, vörgud on `köides - - teine on `lahti püid Krj; rihal `käidi ikka `lahti küünal [käes] Pha; `lahti kolle Phl; Temal (ogalikule) `öeldaks luitsakas kah, ikki nende `lahti `luude pärast; Suure kirjadel, kus pikad `lahti lõngad si̬i̬s, ni̬i̬d lähevad kõige enne kat́ti Hää; lahti inimene vabadik, maata inimene `lahti inimesed olid mõisas Rid; `lahti inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; `Lahti inimesed elasid peremeeste `saunades ja tegid perel selle eest `päivi Han; ega meil maad ei oln, me olime `lahti inimesed Tõs
8. kõht ~ seest lahti (seedehäirest) kui liha on puol `räitand, tieb siest `lahti; siest `lahti `ninda kui `laada ärg Lüg; kui sihäst `lahti on, siis `vöötasse `kampli `viina Khk; kui `pörssa köht oli `lahti, sai toorest muna `antud Kär; kõhu võttis `lahti Muh; see rohi aab kõho `lahti Mar; põrsal kõht `lahti, see oo ära `tehtud Mih; kõht keedab seest `lahti Tõs; mu siest on täna nii `lahti, sitt nagu kure juok Ris; kõht nii `lahti, et ei ole `aega `süia kah Juu; kilgastand `piima põle `ühtigi ia `süia, võtab kohe siest `lahti Kad; kui lapsel kõst `laśti, `antse muśsikid; näd õlid kõik sidess `laśti, kas aja sisikond sidess `väĺja Kod; keedäb kõhu `lahti KJn
larm1 larm g larmi Kaa Rei LäLo Tor Hää Ann Ksi, `larmi Kuu Jõh Vai(n `larmi); laŕm g larmi Kaa Muh Mar Mär Kse Hag Juu Amb Koe I eL, g laŕmi Trm Kod V lärm, kära, kisa mõned juo kas `kaklevad ja `tievad `larmi Jõh; Kus kari naisi koos oo, sääl oo ka seikest larmi ning kisa, et töstab kas katuse peelt Kaa; üks suur laŕm `vällas Mar; ma `kuulsi sääl `olli ma‿ilma suur larm, sõnast aru ei saanu Hää; lapsed ise`keśkis aavad na niisukest `laŕmi, mis põle kedagid Hag; ei sial old `larmi ega `taplemest Ann; `laŕmi ja kärä kõik kõhad täis, üks ei anna õma `õiguss ja tõene Kod; kui ta saab ära munend, siis on nii suur laŕm, kõigil on `kuulda, et kana tuli munelt Lai; `ärmonikul om jo suur laŕm; pulma laŕm om jo suur, kõ̭ik om purjun ja tansitass Puh; kellele su `larmi vaja om; võt́t pudeli õlut ja lei `laulu, nakass `larmi `lü̬ü̬mä Nõo; na leiva `laŕmi raha peräst Krl; lennuḱ tulõ suurõ laŕmiga Har; laadu pääl um suuŕ laŕm Rõu; ku mõni kobistass, om laŕm vallalõ Räp || fig tühi-, kuulujutt tekko `larmi - - `rääki midä ei ole `oige Vai; aab `tühja `larmi Hls; sel ei ole sõnal `sõlme ega jutul jakku, sii om ilma laŕm Krk; no määness tu laŕm et `tüt́rigul lat́s Krl Vrd lärm1
lave lave tühi jutt, loba ikki tema lave, muud sa‿i kuulegi Hää
lents lents Hlj Emm, g lentsi Khn Ris, `lentsi Jõe Kuu; leńts Pöi Muh Kse, g lentsi Han, leńtsi Hää; n, g `lentsi VNg; lönts g löntsi Hi, lönsi Khn
1. veest tühi sain `laeva `lentsiks, sain `laeva viest `tühjaks Jõe; pump on leńts, kui ta‿p võta änam vett Pöi; pomp äi too vett öles änam - - juba lents Emm; Laõ lekib nda paõlu, et ei sua `pumpa lönsiks Khn; laev on leńts, ku sa `pumpad `laeva ja saab vi̬i̬st tühjaks Hää
2. jõuetu; laisk sa oled üks va leńts mees, viitsi tööd teha `ühti Kse; Soe supp teeb na lentsis, et ei tahagi änam `väĺla `tööse `minna Han; Mia jäi saona laval palavas üsä lönsiks Khn; palavaga jääb inimene leńtsiks Hää; lents vaga väga vaikne `paergus oo nii leńts vaga; tuul o leńts vaga Muh
liba-loba
1. a. tühi jutt, loba aab aga surt liba-loba suust `väĺla Hag; aeasin niisa·ma liba loba, `tühja lori Lai b. lobiseja se oo nõnna liba loba oma `suuga, palju `tühja tahab `reaki Muh
2. lohakalt tüö on puol liba loba `tehtod Lüg
3. lokulaud `Kahtla `mõisas oli suur puust liba loba, `löödi ikka lopp lopp lopp Pöi
liri liri Kaa Noa Kan Rõu Plv Vas
1. vedel, lahja toit või jook Supp oli paĺlas liri, keik pole seda liri `süia `tahtand Kaa; meie `üt́sime liri sellele - - kardulid said puruks `tehtud ja, ja sis sai piim peal `pandud ja, sis see oli nisukene pool vedel toit Noa; mi‿sa˽taast ju̬u̬t, ta õluʔ om sääne lirisugunõ saanuʔ Kan Vrd lire, lirist, liristus
2. piibupigi vana piibu liri, piibu `sisse jää se Kan; liri piibuh Plv
3. tühi jutt, lobaVas
4. sääl ei `kuulduʔ muud kui iri (nuttu) ja liri (nurisemist) Rõu
Vrd lira, lirts
loba loba spor R S, Mar Kse Tõs Tor Hää Saa HaLä JMd Koe VJg I Plt KJn M TLä San Krl Har Rõu Plv Räp
1. lora, tühi jutt Ei mina sinu loba küll ei usu Kuu; küla krapp käib küla `kautu, räägib loba Jäm; puhas loba, pole tött natistkid sees Khk; Vanasti tegi igaüks eese töö ää, ilma miski lobata Kaa; Mis nee seal tegid, ajasid muidu loba Pöi; mes sa aad seda loba suust `väĺla Mar; naśte loba ei maksa kunagi `usku Saa; muud ei ole kui paĺlas sinu loba Ris; eks ta jutt üks loba ole Hag; mis vanamehe loba nüid maksab kuulda Juu; sa usud seda `tühja loba JMd; kes sinu loba jõvvab `kuulda Iis; ajab päle oma loba Trv; Seräst loba ei taha keski kullelda Nõo
2. lobiseja sie on `õige vana loba Jõh; see oo üks loba inimene Muh; targal mihel oln loba naine Phl; Ta oli nisuke loba plika Kei; sa oled üks loba Koe; üks loba mees on Trm; loba om loba inimene, ken rumalast kõneless, paĺlu kõneless Krk; Sa nigu loba karjapoiss, kes imustap lobiseda Nõo; kuiś tä võt́t ka sääntse loba naaśõ Rõu; loba - - suust tulõ kõiḱ `vällä, hää ja halv segi Räp; loba suuga (lobisejast) loba `suuga mies Vai; üks va loba `suuga inimene Khk; see nenda loba `suuga, äi vöi pidada midad Vll; küll sie mies on loba `suuga VJg; temä om loba `suuge Hls; tu̬u̬ om serände loba `suuga inimene, ega täl `mõistligu juttu paĺlu ei olegi Ran
Vrd lobi1, lobu1, loda
3. lahtine, logisev ratta pulk ige sehes, kui tä loba oo, [siis] löngerdab Khk; see ratas oo `otsas ühna loba; põle loba mitte, aga ikka jooseb `välja (võimasinast); kaas `olli loba, es seesa peal mette Muh Vrd lobi3
loba|jutt tühi jutt, loba Sehikest lobajuttu äi ep maksa ka aeda Kaa; See on muidu üks `sõuke lobajutt Pöi; sie na lobajutt ika on, ega sie tõde põle Hag; ae lobajuttu Kod; mis sa õks ajat omma loba juttu Krl
lobi2 Khk Muh PJg Tor Saa Hag Pil Krk Nõo Rõn San VLä(p lopi, --) Vas
1. tühi jutt, loba, lori ajab suust `väĺla rumalad juttu, lobi Tor; ma tahagi su lobi kuulda Hag; siul si̬i̬ lobi käis iki ehen, ennegu `seĺge sõna `vällä tule Krk; me esäl `olli kah toda juttu ja lobi visass kah Nõo; tõne `ütlep ärä mõne sõna, tõsel joosep lobi kui Rõn; mi sa lopi ajat Kan; ma tei näidega irmust lopi ja `naĺja Urv; aja lopi ja ajulõss ütte `puhku Krl; naasõ˽`haukuva, ajava loṕi Har || kuiss sul ta suu nii lobi om Har
2. lobiseja ken pailu jutustab, on va lobi inimene Khk; mõni lobi `ütles: miul aher naine Krk
Vrd lobin1
lobin1 lobin g -a RId Jäm Khk Muh Mär Kse Tõs Khn Hää Saa Ris Juu JMd Koe VJg Iis Kod Plt KJn Trv Ran Nõo, -e Hls Krk; lopin (--) g lobin|a Puh Har Rõu Plv Vas, -e San, -õ Krl
1. solin, lobistamine `Siale süöm `õige `mieldis, `aina lobin taga võttas IisR; kui `noota tömmetesse, siis `kuultesse ka, kas kalade lobinad on kuulda nooda sihes; lae tuleb, suur lobin pime sehes Khk; kui räimed sees oo [noodas, siis] - - suur lobin taga kohe Tõs; Mia `kuulasi ikka, kas vee lobinad kulda ond Khn; kõva lobin oĺli liivis, suur avi oĺli `sisse tulnud Saa; siad süevad nii et lobin taga; ma küll ei kuule sigade lobinad JMd; vede lobinad tämä (kala) ei `pelgä Kod; sööb ku lobin KJn; anise ja pardsi võtav lohun ku‿t́s libin ja lobin Krk; kui paĺlu [kalu] sehen, siss võrk `oĺli nigu `tilke täis, satteva tagasi nigu lobin Ran; pardsikõsõ `võtva ku lopin Krl; `vihma tulõ niu loṕin om ennede - - lobinaga ju̬u̬sk vesi mahaʔ Har; `põrsaʔ `võtva rohe man nigu loṕin Rõu; lat́s võtt käśsiga˽`kiisla seeh nigu loṕin Vas || hõlpsalt, ladusalt; kiiresti tü̬ü̬ lääb edesi nõnda ku lobin Hls; sia söövä kah noid sia`kapstit, na‿m jo `väega lobeda, kaku nigu lobinaga Nõo; tu̬u̬ kõnõlõss nii lobinaga, et ei saa üttegi sõnna arru Har; [forell] Kudõnõmise `aigu võt́i˽nigu˽lopin Rõu
2. loba, tühi jutt sie on `paljas lobin Jõh; ma‿p usu seda lobinad Jäm; lobin käis `aknast `väĺjä Juu; üks lobin neil alati Plt || lobiseja üks lobin inimine, selle juttu‿b maksa ühegitel `uskuda Khk; sa va lobin Kse Vrd lobi2
lorbats lorbats g -i KuuK HljK; `lorbats (-p-) g -i Kuu
1. tühi jutt, loba, lora Mes `lorbatsi sa siin `jälle ajad Kuu; ega ta muidu `tühja lorbatsit ka aea KuuK Vrd lorbõ
2. tühja jutu ajaja, loraja Sen `lorpatsi juttu sa usud Kuu Vrd larbats, lorbatus
3. lohakas tolakas inime, sis `üeldakse kuradi lorbats HljK
lori1 lori üld; p lorri (-ŕr-) San V
1. loba, lora, plära, tühi jutt vanamor ajab `tühjä lori Lüg; Ei mina seda vana`naiste lori taha `kuulada IisR; Sööma renni ääres ei `aetud lori Jäm; ega üht lori äi maksa `uskuda Vll; Ju see muidu lori on, mis `pulmi `sõuksed (lapsed) `paergus teevad; Olgu loril lõpp ja ega üks `jälle töö `juure Pöi; keik on puhas lori Rei; `pulmas lori ja `larmi küll Noa; Mõni inimene aab eluaeg `neukest lori Han; ma räägi soole kõik va lorid ää Aud; ma `siukest lori ei taha Hää; vanad mehed aasid lori, et seal põles raha auk HJn; ma olen naĺjaammas, eks ma tie lori Kad; ia `ambamees, kes iast lori aas Sim; isi tegi tööd vi̬i̬l ja aas lori suust `välja; egass vanad inimesed sihukest lori ajanud Ksi; se rumal ja inetu jutt on kõik lori Lai; siukst lori ma olen kuulnd, ei ma muud tia paremad kedagi SJn; ärä aia lori, egä `kennig siu lori ei usu Hls; üit́s rummal inimene, aja lori suust `vällä Hel; üteldäss küll, et vaiv vanass `saada, vanan ää elädä, aga tühi lori Ran; nemä oppeva temäle igävest lori Puh; aja taad vanna püdelät lorri Kan; `Istsõmi˽ja `aimi nisama loŕri Urv; tu om hüppä lori, tu ei olõ `miaki jutt; ta aja sääräst loŕri, medä ei˽`tihka kullõldaʔ Har; poig oĺl `rõ̭õ̭msa meelega. ku timägä lätsit kohegi, sõ̭ss oĺl `viina ja lorri ja `naĺja Räp || assa lori šińnü (ah sind lontrust) Lei
2. (lobisejast, lora ajajast) si̬i̬ olli `seante lori mi̬i̬s, et oia suu ja silmä Krk; tu̬u̬ om üt́s lori inemine, `suuga paĺlu lorisass; muide Jaań om külh `väega lori `suuga Har
Vrd lari, liri, lorin1, loru, löri
lori|jutt loba, tühi jutt need [on] lorijutud, mis inimesed ükstese `pεεle tegavad Khk; see põle muidu lori jutt mette Muh; ma ei taha seda lorijuttu kuulda PJg; Kas ma siss nüid pean akkama lori juttusid `mieles pidämä Juu; üit́s lorijutt ilmast `ilma Krk; tu̬u̬ om lorijutt, et Mehla perremihe hopõn vällä˽`ku̬u̬li Har Vrd lorajutt
loru loru Kuu Hlj VNg Jäm Khk Pha Muh Rei Phl L hv Kei, JMd Koe VJg Iis Lai spor eL(--), loro Lüg Mar Kul Kod Rõu Vas, loŕo KJn Võn Urv Krl
1. rumal, saamatu, laisk, hooletu (inimene) mes sa niisuguse lorule [teed], niisugune tämä oli kogu aja old Kuu; `tõine inimine on kõhe loro, ei saa aru Lüg; oo üks va joodiku mehe loro Mar; oled ikke üks loru, ei soa nüid `sohkest tööd `tehtud Tõs; [temast] ei ole kellegi tegejad, on üks loru mees Saa; ta loru ei tuld ennemalt kojo Koe; loro one pitkälise vaemoga Kod; loru ikke veel on, loĺlikene (lapsest) Lai; tast lorust ei saa ju midägi; õige loru (halba) tü̬ü̬d ti̬i̬b Hls; kõńd `juśtku loru kunagi, püksi lokateve mahan, üle `kintse Krk; mõni om serände loru, et kroonu kah ei ti̬i̬ temäst mi̬i̬st; joba näost nätä serände loru - - `rõivagi kakenu säĺlän Ran; Egas temäl loŕul mõistust ei ole pään Nõo; vana loŕo ei ti̬i̬ midägi Võn; Iǵävene loru mehe rõibõʔ, sääne vil millestki aru saa Urv; tamt́s va loŕu inemine Krl; kes maal oĺl sääne hoi vai siidividäjä, tu̬u̬d maa`poiśsi kutsuti loro, liinapoiss oĺl vuŕle Vas Vrd lolu, lorup, luru
2. loba, plära, tühi jutt neid on `palju, kes `tühja loru ajavad VNg; aab `tühja loru Khk; mis sa muedu teeste loru kuulad, mene magama Muh; ega see tösi pöle, see vana`rahva loru Phl; mis sa aad loru otsast `väĺla Kse
3. loba ajaja, lobamokk mis oli loru, sie loras `palju `tühja juttu Hlj; oled üks loru mees, aad loru suust `väĺja Muh; mõned oo seuksed jutu lorud Kse; loru loriseb aga Tor; [ta] on seakse loru `suuga Saa; oh sa vana loru oma jutuga VJg; igävene loru, lõvvakse `vartave pähän paĺt Krk; loŕu, kes lorisõss Krl Vrd laru2
Vrd lori1
4. (vanast lagunenud asjast) vana kengä loru, ärä kõveress sõkut; vana `saapa loru, vana loḱs Krk || koer jäänd kõhnaks nagu loru JMd
Vrd lora, löru
lundas `lundass tühi [lehmad] `enne `nälgiväd, kohud `lundass (tühjalt lontis); Ei ole midägi `süüä, käü `aeva magu `lundass Kuu
luule luule Jäm Khk Vll Pöi Noa Mär Var Tõs Saa Kei Juu Koe VJg Trm Kod Plt M Puh San, -õ Krl Har Rõu, `luule Hlj VNg tühi jutt, väljamõeldis sie on `paljas `luule Hlj; see muidu üks `rahva luule, sellel pole sehes midad Vll; See on muidu luule, nii vana mees võta naist änam midagi Pöi; mönel inimesel on seda luulet (fantaasiat) Noa; se mud́u luule, ää usu `ühti Tõs; tühi luule Koe; ega nied `õiged jutud ei ole, nied on va luuled kõik VJg; ära tema luulet usu Trm; tühi luule kõik Plt; si̬i̬ om periss `süńdünü lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; si̬i̬ om paĺlas rahva luule Puh; kas tu om `õigõ, et ala perremiiśs minevä pühäbä hõpõ `pulmõ oĺl pedänüʔ [või on see] luulõ Har || hv poeesia luule laulud Koe Vrd luulejutt, luuletis, luuletus
luuletis luuletis Tõs, -tes Juu, -dis Jäm, g -e tühi jutt, väljamõeldis sedap‿sa `uskuda, se on luuledis Jäm; luuletis oo mud́u üks tühe - - jutt, põle `õige Tõs; eks ta üks ilma `rahva luuletes ja jutt ole Juu; tühi luuletes, mis ta reagib Plt Vrd luule, luuletus
luuletus luuletus g -e Pöi Muh Mär Tõs Tor JMd Koe VJg Iis Trm Kod KJn Hls San; luulõtu|s(s) g -Krl Plv Vas; `luuletu|s g -kse VNg
1. tühi jutt, väljamõeldis sie one `selge `luuletus; mina seda `luuletust ei usu VNg; see on muidu `rahva luuletus Muh; see oo mud́u luuletus, ei see põle tõsi jutt Tor; see on sinu `enda luuletus; ei ma tema luuletust usu JMd; sie on luuletus, ei sie ole `õige Koe; räägib luuletuisi VJg; luuletus, tühi luule Kod; si̬i̬ om puhas luuletus, ei ole `õigust suguki Hls; tu̬u̬ om tühi luuletus San; ta jutt om nigu üt́s luulõtus, ärä kõnõlõ Krl Vrd luuletis
2. u luuletus sial raamatu sees oo paĺlu ilusid luuletusi Mär; luuletusi `olla roamatuski JMd; `kangest ilus luuletus Trm; luulõtuse omma ilusõ lugedõ Krl
Vrd luule

lära lära IisR Khk Pöi, lärä Jõh Kod Har

1. lärm, kära `Pilli ei `mäŋŋitud ja `ninda suurt lärä ka ei `tehtud Jõh; one üks lärä, kõnelevad kõik `üstläisi kõrraga Kod
2. tühi jutt, plära `Armastab igavest lära ajada, `teine päev ise ka enamb ei tia mis `latras IisR; va külanaiste lära Khk; kõik one üks ilma lärä, mes tä kõneleb Kod Vrd lärt1
3. lobiseja [ta] one üvä mi̬i̬s, aga naene one lärä Kod; vana lärä inemine Har
Vrd läru1

lärm1 lärm g lärmi Tõs Khn Vän Hää Rap JMd Tür VJg Äks Lai Krk Hel Kam, `lärmi VNg; läŕm g lärmi Sa Juu JMd Koe VMr KJn Kõp Hls TLä

1. vali kära, sõnelus `juobund mehed tegevatta `palju `lärmi VNg; `kamber oli `söukest `lärmi täis et las aga `olla Khk; kui mehed koos, siis läŕm `lahti kohe Vll; Mehed pidavad palga`päeva, läŕm on vali Pöi; suur lärm taga kohe, mis siäl nüid oo Tõs; kis `lärmi teeb, see visatakse kirikust `väĺla Juu; ära tule `seie lärmi `sisse JMd; väĺlas `algas kisa ja lärm Tür; käis siin `läŕmi tegemas, et ma lugema tema kirjad läbi VMr; kanad tievad `lärmi VJg; kellele ülekohut `tehti, see lõi lärmi `lahti Lai; si̬i̬ om `seände `taitsa inimene, vagavusi eläss, `lärmi ei ti̬i̬ pidu kottal Hel; lü̬ü̬p `lärmi Kam || piltl viin ti̬i̬b `lärmi, kui pia soojast lähab Äks Vrd lääram
2. tühi jutt, plära See võib muidu külanaiste läŕm ka `olla Pöi; mis ma lärmist seleta sul, kas sel `ända ka taga Hää; tühi läŕm Hls; si̬i̬ om va lärmi tähik, si̬i̬ aa `tühja juttu Krk
Vrd larm1, lära

lärr lärr Muh, g lärri Hls Krk tühi jutt, lori aab `peale suurt lärr juttu, nüid oleks lammas juba niidet Muh; aa oma `lärri, `tühjä `lärri Krk Vrd larr

lärt1 läŕt g lärdi tühi jutt, lori naiste läŕt iki Krk || kanase lööve `lärti ku munel tahav Krk Vrd lära, lärts3

lärts3 läŕts g lärtsi Hls, p `lärtsu Hel tühi jutt, lori oh `kulle, kus läŕts Hls; jabur aa `lärtsu `väĺlä, om üit́s jabur küll Hel Vrd lärt1

lüdi1 lüdi Mus SaId Muh Phl Tõs PJg

1. pähklitupp äi saa vel lüdida, `pähked pole lüdist `lahti Mus; `pähked olid lüdide sihes `kinni Kaa; `paljad `pähke lüdid jäänd `tasku Pha; Siis on `õige `pähke `korjamise aeg, kui `pähked lüdist `lahti on, ise lüdist `välja tulavad Pöi; `pähke lüdid on koore `ömber Phl; üks pähäl on tupe sees, see on lüdi LNg; igal [pähklil] oma lüdi `ümber, põle lüdist `lahti veel mette Mar; pähaldel oo lüdid ja tamme tõrudel Kse; lüdid, mis pisike tohlakas `pähkli `ümmer oo Var || pähklikoor `pähke lüdi [on] `pähke koor; lüdi ää võtta, siis jääb `pähke tumm Rid Vrd lüli3
2. tühi rukkipeaPöi
Vt kihn, kõlu
3. käbisoomus Orav lüdib käbi nii kenast ää, lüdid laseb `alla, `seemed sööb sihest ää Pöi

lüülä-läälä lüülä-läälä tühi jutt, loriRäp

muidu|jutt kuulujutt; tühi jutt, lora ei sie `muidu juttu `rääkind, sie `rääki `oiget juttu VNg; `muidu jutt, senel ei õle `põhja all sel juttul Lüg; see muidu jutt, ket seda usub Khk; mud́u juttu räägitse paegal Tõs; mõni tieb niisukest muidu juttu mõne aśsa `piale, mis põle kedagid niisukest `aśja Hag; ei sie ole muidu jutt, sie on tõe jutt VJg; ah see on niisa·ma muidujutt, mis sellest `riakida Lai; si̮i̮ om mud́u jutt, paĺt luulejutt Krk; si̮i̮ nisa·ma muidu jutt, ega sel `põhja ei ole Nõo

möga möga Lüg IisR Vai Kaa Pöi Emm LNg Mär Hää Saa Hag JMd Koe Kad VJg Sim Iis Trm Lai, mögä VNg Tõs Juu Kod KJn Trv Krk Hel Rõu

1. tühi jutt, lora; loba älä aja möga juttu Vai; Ah, see pole muud kut paljas möga Kaa; εε ae sii jälle oma möga Emm; mis sa `tühja mögad, ajad peale möga suust `väĺla Mär; aab `tühjä mögä Tõs; siu (sinu) jutt on möga puha Saa; aab oma möga `väĺla Hag; selle inimese möga sina usud JMd; sie on mud́u‿ks möga, aga mitte mehejutt Sim; mögä on ku puŕjun inimene kõneleb, ei `õtsa, ei perä Trm; Tema aab mudu mögä, kis sest aru saab, paelu sial õigust ja paelu mudu möga on KJn; si̮i̮ om üits mögä jutt, sel ei ole midägi `põhja Trv Vrd mügä
2. halv mögaja, möga ajaja `Purjus `peaga ta on `sõuke möga, et taha teist mitte näha Pöi; üks kuradi möga on teene Trm
3. püdel mass, mögin supp `jüśku mögä, põle vedeläd enäm `ühti Juu

möla1 möla VNg IisR Khk Kaa Pha Pöi Emm Saa Kad Sim Trm, mölä Kuu VNg Lüg Jõh Kod Krk Urv/-ĺ-/ Rõu loba, tühi jutt Kas sinu mölä loppeb vai mitte Kuu; sääl oli `sauna `sieski vahest kisa ja möla kohe, moni `viskas monele vett ja VNg; Ajab igavist mölä suust `vällä Jõh; Poisid ajavad paljast tühja möla, missel mettemidagid sehes pole Kaa; Mis sa mölised, iga su mölal pole köla Pha; Kes so möla kuulda tahab Pöi; Aes igavest möla, nenda et sant oli kuulda Emm; `tõmman vitsaga, kas kaob see möla ära või ei kao Saa; [ta] ei tia isegi, mis möla suust `välja ajab Kad; oh sa jube, `miskest möla tievad `purjes peast Trm; Ärä `kullegi sääst rumale inimese mölä Krk; Tu̬u̬ [jutt] om möĺä Urv || piltl suu Pia oma mölä `kinni Lüg; Sai öhe [hoobi] `vastu möla ja oli vagusi kohe Pöi Vrd mülä1

nahk nahk g naha üld(n `nahka VNg Vai)

1. inimese ja looma keha õhuke tihe väliskate [riided] `hierusid `sääred nahata Kuu; siin `reie pääl emä `tuodud `nahka ei õld (sündimisel saadud nahast), `sõnniku `aŋŋu vars õli kõik ärä võttand; uss ajab küll `nahka Lüg; nahk viab `volti, siis on vanadus Jõh; igine `nahka sügelö Vai; nii paks nahk kasund püu pesa (peopessa) Ans; kui sa teo `leiba olid ära `sötkund, siis `tεεdsid, et nahk oli märg `selgas Mus; Sai ikka ka mehemoodi tööd virutatud, nönda et vötis naha leemetama Kaa; Lutsu ja aŋŋeral on paljas nahk, soomust pole Pöi; nagu ane nahk ihu peal, nupilene Muh; ärgu nad joogu suja nahaga `külma vett, jεεvad `aigeks Käi; Mul oli nii külm, et nahk läks - - siniseks Rei; päe põletas `kangest ää, nüid aeab `nahka Mar; nahk on mõraskil Kul; nahk on pealt narmaskil, läks robelise kibi `vastu Vän; tandsivad nahad palavass Hää; kää nahk vähä `kat́ki - - nahk on `nilges Nis; on nihuke kueva nahaga inime, tema ei akka `kergeste igistama Juu; ära aa oma `nahka soojaks JMd; sie tüö võtab naha märjaks Koe; üht kubeme kõhu `nahka oleme (oleme sugulased) Kad; `tüetasin nii, et nahk `auras VJg; jala nahk on paks Sim; uśs aab naha maha. ma ise õlen nähnud uśsi `nahka - - uśs lähnud ärä, muku nahk muan Kod; mägra nahk on nagu siili nahk teravate okastega Äks; `tööga tuleb pihu pesasse ka nisuke paks nahk Lai; nahk `oĺli `kipra tõmmand Vil; nüid akkab `terves `saama, nu̬u̬ŕ nahk `pääle kasunu Hls; vana inimese nahk, mitte veri `väĺlä ei tule Ran; mul om nahk kõ̭iḱ köbrän joba Ote; nahk om ärä `audunu Krl; noʔ olõt nädäli `aigu [puid] `lahkunuʔ, noʔ om `sõŕmil nahk paksuss lännüʔ Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd Rõu; nahk um `lämmäss lännüʔ Plv; ma olõ luinõ, mu nahast jovva ai˽`kärbläne noḱki läbi aiaʔ Vas; luts keedetäss kõgõ nahaga Se
2. a. kilejas kattekiht, koor, kest `Kiedetud `piimale tuld juo nahk `piale IisR; neil (kooreta munadel) ei ole muud kui `nahka vaid pääl Vai; rugi `üigesel on nahk `ümber Khk; siis keedetse, et `ernel nahad pealt ää tulavad; ma pane nee `tuhlid nahaga `sisse, mis sa viletsad koorid veel Muh; ploomil‿o nahk, tä oo õhudam kui õõna koor Vig; Supil, kui `seisma jääb, nahk lü̬ü̬b pääl Hää; odradel ja kaertel on kesi ehk nahk pial, sial sies on tuum IisK; nahk on igal teral pial - - õdrateral on veel kaks `nahka, all on veel üks õhuke kibe `ümber Trm; muage vesi, `sinna `tõmbab `piäle nõnnagu kullanaha; aĺlituse nahk tuli `väĺjä lüpsike naa (toru) sidess Kod; sial pidama i̬i̬s olema nisuke nahk, si̬i̬ minema `kat́ki (neitsinahast) Ksi; süĺt ei ole vi̬i̬l `üibenu - - om veedike nigu `nahka pääle tõmmanu; `voŕstel `oĺli nahk õhuksess lännu, lätsivä laḱka nigu `lardi Nõo; puul om nahk jo kinni, päält `pi̬i̬tri päävä, sõss om nahk kinniʔ Har; `tõmba naha päält, siss jääss pehme˽`perrä (rabarberist); Ku sõ̭ss `sü̬ü̬mä `naati, sõ̭ss ega üt́s tõmmaśs esiʔ umal `kartolil tu̬u̬ naha mahaʔ Rõu; liivamaa pääl ei kasuʔ kańepel `nahka `pääle; ploomi pääl om nahk, ubinal õks um ku̬u̬ŕ Räp || (õhukesest jääkirmest) nahk on üle juba Kuu; `suures `väinas koa nahk üle Muh b. silmakae seeniʔ ju̬u̬śk silmist vett `pääle, ku nahk `pääle `kasvi Krl; mõ̭nõl kasuss nahk silmä pääle, ei˽saa enne, ku `tuhtri vällä `lõikass Har c. laeva välisplangutus Mõnõl `tehti ennemä relling `vaĺmis, siis akati `nahka tegemä; Vana lae oli - - sellel oli viel korra `viisi uus nahk `ümber `tehtüd Khn; si̬i̬spul on `karneelik, väĺlapul on nahk Hää d. (ühtlaselt pilves taevast) ei ole pilve vahet, ühes `nahkes puha Hää; taevas tõmmas `ühte `nahka, ei tää, kas lähab `saole või Saa; taevass om üten nahan, nüid‿i `läägi [vihm] üle Krk; veda ilma nigu `nahka Har; nakkas `nahka vidämä - - tä õks saa meele ka jo `vihma Se || ku ütte `nahka (vahetpidamata) satass, siss ei saa õ̭ks rükä ka pandaʔ Har
3. looma keha väliskate nülituna, pargituna või esemeks töödelduna kui tappasin `miski `luoma, siis võttasin naha maha Lüg; `Tuorest `nahka pidi `enne puhastama - - siis panivad - - puu `piale `kuivama Jõh; mänin rebo `nahka `müömä `linna Vai; perse oli nahast, nee olid siis `ratsapüksid Jäm; nahad said `parki `viidud Vll; Noorde üljeste nahad olid köik see kenamad Pöi; lõhmuspuu koordega tehasse `nahku `pehmeks; aŋŋera nahast pannasse `paslile rihmad Muh; Sureb obu, maksab nahk (pole halba heata) Emm; mõned `niitvad `nahke pealt vellad ää Mar; Natuke `nahka, nael `rauda, sületäis puid = vokk Han; pargit `nahkest `tehti `saapu Tõs; Koid `nahkõssõ läin Khn; ku natuke lokset on, siis koogutab aga `nahku (merehaigest) piltl Hää; mõned, mis `kaĺlimat `seĺtsi nahad, need tehäkse `kraedeks Juu; mu isa tegi (parkis) `nahku Ann; `suapad, mes tehässe linnan, one üäveldet nahass, nahk üäveldätse `üstläsess ja piänemäss Kod; `pastled olid `parkimata nahast Lai; tõhu nahk on `jälle kaĺlis nahk KJn; naha karvapu̬u̬ĺ om kõvep, ihupu̬u̬ĺ om lõdu Krk; latse olliva `nahku `sisse mähitu, et `sõiten ärä ei `küĺmä Puh; ku `kaska `nahku `pesti, siss `olli aput `aisu kõ̭ik ilm täis Nõo; näpitsa vahel om nahk `kinni, siss om ää ummelda Ote; vanast es liigutõ `üit́segi t́sia päält `nahka, a nüüd kül‿võets t́sial nahk sälläst San; naa kablahaŕusõʔ koodil ei pia `vasta medägi, ma `saiõ angõrusõ naha, ma˽panõ tu̬u̬st Har; Ku˽paŕk är˽`jahtu, sõ̭ss `pańti sinnäʔ eläjä nahk `sisse Rõu; `tarva nahk [oli] kaalan Vas
4. piltl a. mes `preksu (maiusrooga) sa `oite `arvasid minu `keitämä, et sie toit naha vahele ei käü; minul oli kogu aja irm nahas, et täna küll elusalt kodu‿i saa; eks meil old samate oma nahk `kaige `kallimb; Ega minugi `seljäst kaht `nahka saa Kuu; ku akkab `riidu norima, siis `ütlen, et mene siit oma `terve nahaga `õige `välla; sie [hunt] jäi ikke nahale, `tõised kuus tükki `lasti ikke maha; eläb ikke vana `kombe järele - - elab vana naha sies Lüg; Mis sa selt nahalt võttad, sie on `paĺjas kui `paĺjas (vaene); Sul omal oli nahk `irmu täis, siis nägid säel `uńti ja `tońti; Nüid oled küll `nahka vedand, akka ükskord `tüöle IisR; `laiskus naha vahel, ep viitsi ennast liiguta Khk; Ega loom katsub `eese `nahka `päästa Pöi; õpetaea `noomis su naha - - ete tümäks, et sa‿ik parunite sõna pead `kuulma Mär; Kõik läksid [mõisa], nahk `irmu täis Trm; mees on nii `uhke, et ei mahu oma naha `sissegi Pal; `kange irm mõlembil nahan; ma ole toda oma naha pääl `tunnu Ran; papide `ürrämine oĺl irmu `nahka aanu Kam; ku hõel vikat́ om, sõ̭ss lits naha pääle (paneb higistama) Urv; tõsõ sai laadan tappaʔ, mina `päśsi teŕhve nahagaʔ Har b. (väga kõhnast olendist) Mis sa sealt tapad, omal siga kut nahk Pöi; [ta] Oo naa ää kuin, nagu nahk veel järel jään; Oli `aigemajas ühna nahas läin Han; üks tükk `karva, teene `nahka, ädäpäräst kondid ühüs `seisvad Tõs; sü̬ü̬b, mes tä sü̬ü̬b, ühesugone nahk alate Kod; mis sa nende `nahkege tegem akkat (kõhnadest loomadest) Krk; mes sä noist `nahkust `kisku lased (öeld emale, kes suurt last veel kokkutõmbunud rindadest imetab) Nõo c. (halvast, kadedast inimesest; ka halv üleajateenijast) [need] on `piiri`valvuriks üle `teenind nahad Jõe; Ta on `irmus nahk, koppika käest ei `anna; Oli paha inimene - - igavene nahk IisR; Juhan pidada nahaks `jääma Kaa; sa kuradi nahk - - si̬i̬ paab juba `sõitma eden Kod; Sa oled vana üibenu nahk, ei viisi midägi tetä Nõo; mis seräst `nahka kõnelda Kam d. (kõhust, selle täis või tühi olemisest) kui on jo `süödü ja `juodu, siis on nahk täis Lüg; `Vaatab, kuda oma nahk täis `saada IisR; Nüid on nahk täis, pole muud kut magama Pöi; Küll on nahk ele Vig; juba obuse nahk täis, mine too tä ärä Tõs; no koerake, kas ladisid nüid oma naha ka täis Sim; pane nahk täis, sõss mine ja lü̬ü̬ `einä jälle Krk; virut naha kõvaste täis Ran; no om nahk täüs, no võit jäl elläʔ Har e. (peksa andmisest, peksa saamisest) tulid võttid mul kraest `kinni ja sugesid naha täis Jõh; `Parkisid naha `poisil täis IisR; saa‿p tohi `minna mette, `soole `antase naha `pihta Khk; Tee sool naha korra tümaks, siis sa tead Pöi; lüiatse mu nahk `lahti Mih; Ma uhmõrda sellel naha läbi Khn; ut́sita sul naha täis, ku sõna ei kuule Aud; sugesin tal naha kuumast VJg; Küt́tis naha palavaks Hää; vanaesä oli karjapoisil naha täis `pessän Trv; soomitse su naha läbi Ran f. (kurnavast tööst) eina töö mo naha `peale kεib Mus; `Tõmma nii, et nahk jala talla all `ki̬i̬rdus Hää; `tõmba ommukust `õhtuni, nõnda‿t nahk nuriseb seĺlän Krk; obesed `sõksiva ladet, `sõkmine ańd obestele naha `pääle küll; kissime `vasta tuuld, nii et nahk nurisi säĺlän Ran g. (väljendab laadi või liiki) Oli sidä `nahka mies, ken henes `asju `toistele ei `ilmutand Kuu; Mis `nahka mies sie on, pettis vai aus mies IisR; See, kes sääl valmis saaks, peab juba teist nahka mees olema, kut ma ole Kaa; minu `nahka, korralik inime Rid
5.  ei saa ~ ei tule head ~ suurt ~ õiget nahka kellestki või millestki mitte asja saama Egä senest `poisist enämb iad `nahka ei saa Lüg; Kui `ninda `eĺlitab, kas ta‿s `luodab `poisist viel iad `nahka `saama IisR; laps oo ka ukkas - - saa‿p saa εεd `nahka tast Khk; Poisist äi tulnd ead nahka Emm; Ega sellest nisust head nahka saa, põld jõudis juba üles koostuda Mar; Neist `purlakidest nüid ääd `nahka saab Hää; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; õdra `jäigi `kängu, ei suand `õiged `nahka Trm; `pańdi kõva maa `piale `kartulid, `aeti `miśki `moodi `kińni ka, aga ega sialt sügise suurt `nahka saand Lai; sest kuradist suurt `nahka ei saa, ta ei viitsi õppida Plt; las ta ellite pähle, ega sellest ääd `nahka‿i tule Krk; ega temästki `õiget `nahka‿i saa, ütte `viisi saesap nigu `ürbunu jälle Puh; saa ei˽`lu̬u̬ka lepäpuust, ei˽hüvvä `nahka laisaluust Rõu; kogu ~ kõige naha ja karvadega täielikult, kõige täiega Vasdudad keige naha ja karvdega Emm; Ta `pistis sene kogu naha ja `karvadega `nahka Rei; Kõige naha ja karvadega - - pihugi ei jäänu [midagi] Hää; luu ja nahk ~ nahk ja luu (väga kõhnast olendist) obu on paĺjas luu ja nahk Vll; läbi `aetod ja ää tapetod juba nao üks va luu ja nahk (kurnatud hobusest) Mar; ni‿vaevane ja `otses, nii kuind nagu luu ja nahk Juu; tämäl ei õle muud ku luu ja nahk Kod; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; vai mul muud om, nahk ja luu Ran; liha kõ̭ik `luie‿pält kadunu, `paĺlad nahk ja luu Rõn; ta om sääräne kõhna mi̬i̬ś, nigu luu ja nahk Har; ku ma seo lehmäkese ośti, siss oĺl tä luu ja nahk Rõu; mitut nahka võtma liiga palju nõudma Vettis selgast mütu nahka Emm; `vaese seĺlast `võeti mitu `nahka Sim; Mõ̭nõ `tü̬ü̬lise käest tahetass mitu `nahka Rõu; naha peale andma, naha peale saama peksa andma, peksa saama Ah et said `jälle naha `pääle Kuu; Tädi õli `kange naha `päälä `andama Lüg; anna poisile naha `pεεle, küll siis vahe vahele saab Jäm; Korra kenast naha `peale soand on, küll siis `mõistma akkab Pöi; ärgu ta suitsedama mette öppigu, siis saab naha pεεl Käi; vanal aal olid `mõisade sees inimeste valitsejad, kui sa‿i jõund mette, said naha `piale kepigä Mar; Mina ei ole kellegil naha pial ann, äga põle isi kua saan Han; minä jäen `terve nahaga, tõesed saed naha `piäle Kod; `mõisas kui naha `piale `antud, siis tõmmatud kepiga mäda `pihta Ksi; poiss tei `kurja, sai naha `pääle Ran; esä küll ois mu, aga emä ańd naha `pääle Nõo; sa ei kuulõ sõnna sukugi, ma anna sullõ naha pääleʔ Krl; naha peal elama ~ liugu laskma kellegi kulul, arvel, kellegi tööst elama Kaua sa mo naha peal ikka elad Pöi; teese naha pial tahab elada Aud; Laseb teiste naha pääl - - `liugu, ega `ki̬i̬gi `seukest `paari ei `võtnu Hää; Teise naha peal liugu laske, iga üks ei sua sellega akkama Trm; [peremees] üteĺ umalõ vellele, et sa elät mu naha pääl Har; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; nahas ~ naha sees olema kellegi olukorras olema või ennast sellesse asetama Noh, Leika nahas niid - - küll äi tahaks olla Kaa; Katsu korra mo naha sees olla Emm; ma‿i tahaks küll nende õnnetumate nahas `olla VMr; nahast välja hüppama ~ kargama millelegi tugevasti reageerima Sa hüppäd kohe nüüd nahast `väljä, ku peigmihelt `kirja said Kuu; üppab kas või nahast `väĺla - - ia meelega Sim; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väĺjä Kod; rõõmu pärast üppab kas või nahast `väĺla Lai; `kargass vai nahast `väĺlä, nii ää mi̬i̬l Ran; nahast välja jooksma ~ kiskuma ~ pugema ~ ronima eriliselt pingutama, mingi eesmärgi nimel vaeva nägema Emä, isä kisuvad vai nahast `välja, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; Sie nisuke rebane, ülemate ies pueb nahast `väĺja IisR; [ta] Roniks kas vei nahast välja, et teistest eese töödega ede saaja Kaa; väga püiab, `töötab, jookseb nigu nahast `väĺla Plt; Nüid om ädän, jooseb vai nahast vällä Nõo; nahka hoidma millestki kõrvale hoidma igäüks vähä joba `oskas oma `nahka `hoida ka Kuu; Kambajömmiks egaühte äi veteda, kui nähta, et mees rohkem oma nahka ojab Emm; oiab oma `nahka igast aśjast kõrvale Aud; kis ika - - oma `nahka `oedis, ei läind nende mõesapõletajate `ulka Kos; Mõ̭ni hoit õ̭ks paĺlo umma `nahka Rõu; nahka maha nülgima ~ võtma 1. (karistamise ähvardusena) Nüüd enamb ei `aita, nüüd võttan `poisil naha maha IisR; ära mängi, poiss, võtan su naha maha Mär; Kui karja kurja pääle lased, siss sul nahk maha võetass Nõo 2. petma, tüssama Saand söukste meestega kampa, kes ta naha maha nülind Pha; nahka silmale ~ silma peale saama uinuma; uinuda, magada saama ma ei saand `nahkagi `silmade `pääle Lüg; ei ole silmale `nahka saand, `ühte valu sai tööd teha Pha; Juba teine öö pole `nahka silma `peale saand Pöi; ma põle `nahka silmä `peale saand, naa `kangesti karivad küläs Mar; une `nahka pole ka silma pääl saanu Hää; alate õle virvetusel, ei sua mitte `nahka silmä `piäle Kod; mitti `ü̬ü̬se silmä pääl `nahka es saa Krk; nahka turule viima millegagi riskima, end ohtu saatma `Kelle süü on, kui vied oma naha turule Jõh; Ma oma `nahka turul ei vii, ma oia sest aśsast `eemal Han; nahka üle kõrvade tõmbama 1. petma, tüssama `Tembas `toisel naha üle `korvie Kuu; Mina omal `nahka üle `kõrvade `tõmmada sel pettisel ei lase IisR; Olid suured sõbrad, aga üks `tõmmas teisel naha üle `kõrvade Han; `mustlane pet́t mu `õkva kõrra peräst ärä, tõmmass naha üle `kõrvu Nõo 2. (karistamise ähvardusena) `Lastele `üäldi, et `tõmman su naha ülä `kõrvide Jõh; See enne‿b jäta [tüli norimist], kui öhes kohas nahk öle `kõrvade tõmmatakse Pöi; nahk lubati üle `kõrvade tõmmata - - mõne alva või kurja teo eest Lai; on paks nahk, paksu nahaga (kriitika jms vastu ükskõiksest inimesest) Küll sa oled vade `paksu nahaga Kuu; Ta on nisukese paksu nahaga, äi teind väĺlagi Pha; Taal on nii paks nahk, ta äi karda kedagi Pöi; On senel aga paks nahk Emm; Ta nii paksu nahaga, et pane mite so ütlemist tähelegid Käi; Mul om paks nahk, mä ei pelgä sõimamist Räp

puhas puhas g `puhta R(n puht Kuu Lüg) eP, `pusta Kod; puhass g `puhta Pal Äks M(`puhte; n po- Trv) T(n puass Rõn) V(n -śs; n puass Lei)

I. adj 1. määrdumata, prahita, saastumata ei mina `jõua siin majas `küögi `puhta pidada; `siebi tükk õli sääl - - ja `valge puht rättik õli ka `juures Lüg; voda omi `puhti käsiga Vai; püttisid pole `präägu `puhtid Jäm; pani piima `puhtase `kaussi Khk; Ea, kui korra kuus `puhta särgi `selga sai Pöi; sooled said `puhtaks `pestud `puhta `veega Phl; ämmer on `puhta vee nõu Kul; `peske augi piad `puhtasse Lih; võta naa `puhtimi `pulki Tõs; sedasama `ühte `lehma sa‿i saa ka `puhta oeda Hää; kui akati nisukesi `puhtamaid elutubasid tegema, siis nied vanad jäid rehetubadeks KuuK; anna `mulle puhas pesu JMd; kuda‿se jõe põhi `kuśkil on, ühes kohas on ta ilus puhas ja liivane, teises kohas `jälle mudane ja tüma Kad; tal on näpud `puhtad (ei varasta) piltl Sim; viruta pesu `puhtast Trm; kääd seebiga `puhtast, `puhtam ilp `seĺga, puhass põll ette (enne leiva sõtkumist) Pal; `puhta `veesse patta pane [seened keema] Äks; vanad püksid tegin `puhtas KJn; `puhtit `nõusi ei ole sinu aig vi̬i̬l mia nännu Trv; ärä panna mu `puhte rõõvaste `pääle Krk; kui nu̬u̬ `mõstu länniku kueva olliva, siss `viidi na `puhtade `paika Puh; ma tõi kaits `koŕvi `vaĺgit kõrikit, aga nii `puhta olliva nigu lumeange; alamba `rõiva om pidämise jaoss, `puhtamba om `käimise `rõiva Nõo; meil om ka `uibuaia takan kaits `auda, üits olli linaaud, tõne olli `puhtamb Ote; ta‿m puass, va˛el om serände verrev uśs sisen (kukeseenest) Rõn; võta pürstiʔ `rõiva `puhtass Har; küll ma taad `pliiti tutsahuta vi̬i̬l `puhtabass Rõu; olõ˽hää lat́s, mee˽tu̬u̬˽sa väläst puhast lummõ Plv; tu̬u̬d pot́ti imä havvut́ `hainugaʔ, nii et pot́t sai puhaśs Vas; kuiss sul velekene om ni puhaśs, kuiss sa olt `muanõ Se || puhtust hoidev pidi ka tegemä temä `perrä, emäkadunuke olli puhass inimene Puh; ma `ti̬i̬nse `puhta `pernase man Nõo
2. aus, süüta, õige; ka süütu kui inimesel one südä puhas, siis tämä ei `karda kedagi VNg; mina olli küll puhas neitsit oma mehe `kõrva menemas Muh; `puhta südamega inime Tor; `sirge aśja tema `veanas kõverasse, tema ei õld mitte puhas mies; on viel ike puhas sie plika Kad; vai tä ike nõnna puhas one, võib-õlla, et ike võtab tõese õma Kod; ei kuule tast midagi lära-lära, päris puhas inimene Ksi; ma ole nõnda `õige ja puhass, ku emä ihust tullu Krk; `väega `ońtlik `tüt́rik ja nii `väega puhass kõ̭igist Nõo; ma näe `mõnda inemist ärä, et ega ta puhass ei ole, et piḱä ńapu omava Võn; `ütle mullõ `puhtast `süämest välläʔ, mis sa olõt `eśsünü, ma anna sullõ kõ̭iḱ `andiss Har; sa˽käve˽kah `aoldõ sääl, vai `sulgi˽süä no ni˽puhass om Rõu; mu hińg tiiä äs midägiʔ, mu süä oĺl puhaśs Vas; üt́s liiderlik inemine, ta ei olõʔ mitte `ausa ja puhass Räp; `tütrek puhass ka ku hõpõ Lut
3. lisanditeta, ehe, kõrvalmõjudest vaba mes nüüd sie puurkaev `tehti `sinne, `puhta save sise `kaevati Kuu; vana kurg `atra - - sie oli `puhtast puust, `rauda ei old kohe mitte olemaski VNg; Sie ei ole puhas `valge, on nisuke `tuhmikas IisR; Nendel oli alati puhas rugi leib Pöi; määrin `puhta piiritusega Mär; las ta magab pia `puhtass, siis on mees jälle (purjusolekust) piltl Ksi; sarjaga tuuluti tuulega rihaltse väräti pääl, siss sai `puhta terä kätte Vil; puu`vankre `olli `puhtast puust, es ole ravva kübend Hel; kaits siga nigu elevandi, kõ̭ik `puhta viĺläga nuumatu Ran; pühädess tettu iki puhast `leibä, no muidu söönuva aganist Puh; mul `oĺli illuss rammun vaśk, `puhta piimäga joodetu Nõo; `puhta terä `viidi `aita, suure aida `oĺli Ote; `pakla˽kraabiti `kraaplige `vällä, puhass lina jäi Krl; olõ õi siihn nissu, siihn om puhass rügä Har
4. millestki vaba, paljas, tühi `meie oleme igäväsess ädäss metssigu˛ega, nä `süöväd `karduli `pellud `puhtaks Kuu; võttas `viimase asunikku viel ja nüid on rahast puhas Lüg; eks sa räägi suu `puhtaks piltl Jäm; sellest süist on moo ing puhas Khk; Karjamaa on nii puhas kut parand Pöi; puud olid `ärmes, `ühte nädalid ei olnd, et puud oless `puhtad olnd Vig; teeb su na `puhtas Kse; mo südä oo puhas sest `vargusest Tõs; Kadakakuĺlid tegid silmäpilguga pihelga `puhtaks Khn; `röövisid maead `puhtase Aud; mõnel on pea puhas, siis `üöldakse: tal ei ole `juukse `uitugi peas Jür; mitu vagu sa `puhtast said VMr; teine mua oli nigu rõõsk piim, täitsa puhas, aga mis sügise jäi `künmata, see oli `rohtu täis Trm; põld on uhakist puhas Plt; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; varass tegiśs mu `puhtess ja `paĺless, ei ole mul kedägi süvvä ei `seĺgä panna Krk; minu suu om prõlla nõnda puhass, et mitte üits ammass ei ole minu suun Ran; kits koorib jo puu `puhtass, `ümbre `sõ̭õ̭ri koorib ärä Puh; varass varastab, jääp vaǵa `saina, a tuli palutab `puhtass kõ̭iḱ; plat́s olgu puhass, siĺmä pilk olgu `mintu piltl Nõo; `aeti lõug vatuga kokku ja abena väidsega tõmmati lõug `puhtass Ote; ku tä `sü̬ü̬mä nakanu, sõ̭ss söönü˽`puhtass Urv; puuʔ oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ Rõu; puhast tööd tegema kõike ära hävitama Selle aja sehes, kui mees kodunt ää oli, teind naine puhta töö Kaa; vargad oo ikke ea `puhta töö teind Mär; końt`võerad teind nõnna `puhta töö, et isegi końdid olid `ümbert ää närind Jür; puhas töö oli `tehtud, sõi ära kõigega (hunt lamba) JJn; [kontvõõrad] mürinal tulid `lauda, tegid `pusta tü̬ü̬ Kod; tuli [ning] tegi `puhta töö ja `koergi ei `aukund järele Plt; mul `oĺli `mitma `aasta kaĺlendre alali, a [tütar] `oĺli `väiksen kätte saanu ja tennu `puhta tü̬ü̬ Nõo
5. veatu, laitmatu sel ei õle vene kiel puhas egä `selge Lüg; tuat seda ei taht, et rukki `kõrssa maha jäi, tema `tahtis ikke puhast tüed `suada JJn; sel leeväl om ää puhass magu, sedä võib süvvä küll Nõo
6. täielik, ehtne, pelk kõik oli puhas vale, mis ta `rääkis Han; Säält ei saa sa muud kui puhast pahandust Hää; `Puhtast armastusest läksid `puari Jür; siin on kõige `puhtam eesti kiel Ann; tä õle - - puhas sańdikene, täss ei õle kedägi tü̬ü̬ tegijäd Kod; muud es ole, ku pohass `ketruss si tali `aiga Trv; kiḱk ni̬i̬ soone olliv puhast valu täis Krk; kas üttegi sõna `õiget kõneleb, puhass võĺts Nõo; puhas raha sularaha, päris raha `maksas `puhta rahaga, muud midagi ei `andand kui raha Lüg; ega tal puhast raha põlegi, aga taal oo ikke varandust ja paberid koa Mär; ta `ośtis selle koha `puhtas rahas JMd; ei taha muud kedägi ku iki puhast raha Krk; ta karjalat́s ei tahaʔ `mu̬u̬na, ta taht puhast raha Har; esäl `oĺle reńdi kotuss, kolmsada `ruublit `oĺle `reńti `massa `puhtan rahan lelläle Räp
II. adv puha, puhta [ta] tegi `aida `üksi`päine puhas, nüüd on `rohto täis `ninda‿t Vai; ühe `ounbu pani [torm] puhas puruks Jäm; pεε tahaks pesu, `juused `paakas puhas; `saarlased on änamasti puhas meremehed Khk; ju‿ned `pörgulesed (sääsed) puhas ammustavad, need ei jäta `völgu mette Mus; laudad olid puhas vee sees Pha; kanad sii puhas `taimed üles liibitsend Jaa; Lapselt käisime puhas `palja jalu Pöi; ennemuiste koerad `ollid puhas rantsid Muh; mei pere `prεεgu puhas pöllal rugis Käi; mo isaema kedras, meil puhas nee mörralöŋŋad Phl; ta tiide`velto lõigand ja `riide ääre puhas ää rikkond LNg; sii paĺlu põle, ma võtan puhas ää Mär; puhas silmäd ohatun Khn; siss tema näenu, et sii `Kalmemägi puhas nagu jää tükkisi täis olnu Hää; poiss siis küttis, pia oli puhas märg `otsas Ris; ma räägin siis selle jutu puhas `väĺla Rap; külamehed said selle õbeda puhas omale Kos; kakskümmend kolm lammast ja puhas olid `köides JJn; me olime neĺla vennaga, teesed on surnd puhas Ann; katukse ruov on puhas mädand Kad; jätäb puhas `võõra kätte õma varanduse Kod; juure ja ossa om `terve puhass Trv; lääts, toda ei oleki, om kõik `kartoli `pääle üle lännu puhass Kam; tu̬u̬ oĺl käünüʔ puhass `joostõn Har; kõ̭iḱ puhaśs `paĺli ärʔ, mitte midägi es jää˽`säĺgä Vas

puusta puusta Trm Puh Plv Räp Se Lut, `puusta Hlj RId tühi, lage sie `leske `naine one `puusta `kaigist VNg; siin ei õle kedägi kodo nähä, nagu `puusta maja Lüg; Rahakott on `puusta Jõh; Puusta pääl elävä, küläst erälde Puh; egäüt́s tegi esiʔ oma maa, mõni küńd, mõni es künnäʔ kah üless, jäi puustast Räp; sääl om nii puusta maa, et `lambalgiʔ olõ õiʔ midä võttaʔ, tu̬u̬st puustast maast olõ õiʔ määnestki kassu Se

puustus `puustus g -e Trm Kod MMg; `puustu|ss g -se Nõo Kam Ote San, -sõ Võn V

1. a. tühi, harimata maa `puustus on jo pereme äbi; si̬i̬ mua one kavva `puustusen (söötis) õllud Kod; `puustuss om serände kotuss, kost midägi ei saa, maa om kõ̭ik arimada Nõo; jäi `puustusõss, `kiäki es tarvida, mõts kasusi `pääle Rõu b. (mahajäetud talukohast) `puustuse talu - - sääl `oĺli `u̬u̬ne lagunu ja kõik ärä kadunu, peremi̬i̬ss läts esi ärä ja `jätse kõik sinnä `paika Ote; `puustuss - - kus kõ̭iḱ majaʔ ummaʔ päält ärʔ lahuduʔ, kus lohakalla um jäänüʔ Rõu; Himmastõh um ka mitu `puustust Plv c. (tühjast, lagedast kohast) Eläss nigu˽`puustusõn, ei olõ˽täl tarõn iks `tu̬u̬li, ei˽`lauda, ei˽midägiʔ Urv
2. üksiktalu; külamaadest eraldi asuv koht; uudismaa, uusasuniku koht nu̬u̬ `lät́si sinnaʔ `puustustõ, `naksi `mõtsa raguma ja maad tegemä Har; `puustuss oĺl suuŕ talo, üt́sik talo, sääne veeremaa talo; kes alost elämist, tu̬u̬ üteldi, et `puustusõ pidäjä; innembide `mińti Venne`maale `puustusõ `pääle elämä, asotõdi elämine Räp; timä lät́s arʔ `puustusõ pääle; `puustusõʔ ommaʔ ostõduʔ maaʔ mõtsa seeh; kat́s `hińge külämaad ja viiś teśsätinna `puustusõ maad Se

pääsli|pää tühi rukkipea kojase jähid peksandised, pahn ning `pεεslipεεd Jäm; vanast rabati `rehte, siis sai neid `pεεslipεid Ans

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur