[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 40 artiklit

aevas aevas Jäm Muh Tõs Kos VJg, g -e Rei Hää Koe, `aeva Rei Kir PJg Kod Plt Trv Hls; aevass g `aeva Hls, `aeve Krk Hel, `aiva TLä; aivass Khk/-vas/, g `aiva San V(h- Urv Rõu); `aivas Lüg Jõh(-ss g -e); haav́ass van Rõu aevastus `aivas tuli `pääle Lüg; üks aevas käis juba Jäm; kui järsk aevas tuleb, siis `mõtle ühe asja `peale [siis läheb see täide] Muh; kui `aevad akkavad tulema, siis jääb `aigess Kir; aevas tuleb, ku `tolmu lähäb `ninnä Kod; lõhu mud́u `aevit, turdsu nõnda, et silmä vesitse pähän Hls; kui `aivad käevä, siss tahad makale Ran; laits om `küĺmä saanu - - pillup `aivit Nõo; aivass tüküss pääleʔ Krl; haivass tuĺl, ei˽tiiä˽kas saa `viina vai saa `pessäʔ Rõu; tubak pand `aivit tegemä Se || piltl aevas kitab `järgi, si̬i̬, mis sa `mõtlit, om tõsi Hls; no tu̬u̬ `olli sul `õige sõna, aevass kit́t peri kah Nõo Vrd aeve

aevastama aevastama Jäm Kaa Muh Hi(h- Phl) L K Iis Trm Kod/-ss-/ M(-eme) T, `ae- Jõe Kuu; aivast|ama hajusalt Sa, Rõn Kan Se, -õm(m)õ San Krl; `aivastam(m)a RId; haivastamma Urv Rõu, aav́a- Räp õhku ninast (ja suust) välja purskama `aina pani `nuusku ninasse, kus siis tuli `aevastamist Jõe; `muudku `tomma `aivastada VNg; küll sie on `kange `karsi·tsa, `lähtö `nennä, `panno `aivastamma Vai; mool tuleb vahest aevastamine nenda `ühte`järge, et mitte‿p saa pidama Jäm; nii kövast aivastas Ans; Kui korra vilu tuul öle käib, siis aivastab ja tatistab mis kole Pöi; kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita `jeesus ise Muh; kui `kange noho ja köhä, aevasta `ühte `puhko Mar; aevasta ja köhi naa et Kir; aevastas ja `turtsus `vaĺlu Tor; kui omiku aevastab, siss tervis tuleb, kui `õhta aevastab, siss tuleb `aigus Kei; kaśs aevastab ja kuer kua JMd; nina jookseb vett ja aab aevastama VMr; tõsi on, mis sa `rääkisid, ma aevastasin nalj Trm; obene turaldab, inimene aevassab jälle Kod; aevaste ja turdsu nõnda et - - ku sa akkad `lõhkme, siss mitu kümmend `kõrda Hls; aevastab nii kõvaste, et ärä eidutab Nõo; Kae˽kui haivastamma pańd, tolmu kibõna˽lät́si˽`nõ̭nna Urv; latsõʔ kõiḱ aivastõsõ, ommaʔ `külmä saanuʔ Krl; Tark - - üteĺ, et ega sina inne ärʔ ei koolõʔ, ku kolm kõrd aav́astad Räp; üts lat́s oĺl hällüh `maanuʔ ja aivastanuʔ - - sańt oĺl `vasta `võtnu aivastamise, tu̬u̬st `saige aivastamise `vasta`võtmine, kui inemine aivastass, [siis juuresolija ütleb:] aamõń armaśs jummaĺ Se Vrd äivastama

aevastis aevastis Jäm; aevastes g -e KJn aevastus aevastes `kiitis järele: tõsi taga piltl KJn

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

igavene igave|ne Kuu IisR eP(e- Khk Vll Käi Rid) Trv Pst, igä- hv Lüg Vai, Rid Mar Khn Juu KJn eL(-n Krk; -ni Krl; iǵ- Hel spor T V), g -se (-eise Rei), g -tse spor T V(-dse); igäbene Mar
1. ajaliselt lõputu a. jää(da)v, igavesti kestev; (väga) pikaajaline, püsiv, põline saad igavesed rattad kui `sönna tiha viid Ans; `ükskid asi pole igavene Khk; [surnu hing] `Käie köik nurgad läbi kus inimene on eland, siis ta `soaje alles oma igavese paiga `peale [pärast 40 ööd-päeva]; Ing on igavene Pöi; see on nii tõsi kui igavene tõsi Rid; aeg on igäbene ja elma `otsa ei tea Mar; mete kätetööl on ika oma löpp, ei see igaveseks jää Ris; [kivisamblaga saadud värv] nisukene igavene pruuń ka mis ei läind `jälle pialt ära KuuK; õle aga virk, õle aga virk, egä tuul ei õle igävene [tuulamisel] Kod; vanad igavesed talu majad Plt; vanast igävesest aast kaastiti [villa]; si̬i̬ om üits igävene (väga vana) sõna Trv; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu, iǵävetsess omandusess veliste seltsile Ote; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; [õlekatus] `Vasta `põhja sammõldõdi är, sõ̭ss tu̬u̬ oĺl jo iǵävene Rõu || pärast surma jätkuv mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; igavene elu, see on raamatus Lai; maa`päälne eluaig om meil lühükene, a tõsõn ilman om meil igävene aig Har; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma iǵävetse elo kätte saa Vas b. igapäevane see põle igavene tarvitatab sõna PJg; aga ikke `talvel oli sie (rehetuba) ikke igavene elumaja KuuK c. fig Vana oo eese poisiga igaveses päivis (hädas) Kaa; oled teist - - `vargale ässitand, igavene surm [tabab sind selle eest] JõeK; käib kui igavene juut́ (kodutu rändur) Lai | (surmast; suremisest) igavene `tohter ~ aŕst Muh; lähäb igavesse rahu`paika Vän; Igavese unele minema Hää; lät́s joʔ igäveste `hingustõ ~ igävesele unõlõ; [ta] maka joʔ igävest und Rõu
2. (kogust või omadust märkivalt) a. (koos substantiiviga) tohutu, erakordselt suur, rohke, väike jne; täielik Tia mis ta (siil) `üöse `toimetas, aga igavest krõbinat tegi [põranda all] IisR; ta sai igavese napsu sεεlt kukkudes Khk; [ma] Igavese pirekse ise sedakorda sai, niid oo see ka otsakorral Kaa; Inimesel köht ees kut suur igavene `lähker Pöi; igavese ulga kalu saeme Muh; üks igäbene kiho (imevähe) oli Mar; [jaanalind] elab igaveses `kõrbes Hää; se on igavene vale Jür; ta oli nii `ihnus nigu üks igavene koi VMr; ma sain sialt üks igavene tilk (üsna vähe) Trm; kole keerd lõng, igavene ruuksu puru SJn; temä olli igäven joodik Krk; siin ju `olli iǵävene sõda, niisugune `laskmine et Hel; nemä oppeva temäle igävest lori ja igävest labi Puh; lagunu põĺl i̬i̬n, nigu igävene paega punnatuss Nõo; siin om igävetse mäe ja oru, ja vi̬i̬ lombi Ote; taa om jo iǵävene ḱugrat́s, kühmäh kõ̭iḱ Vas b. (koos adjektiiviga) väga, üsna, päris [härgadel] igavese suure pitka `puuga [ader] Ans; koera nael tuleb ise, see igavene `aige Khk; rebase saba on egavene tore Käi; tuulekala on üks igävene pikk kala, ja igävese suure pikä ninaga Rid; siin sammas õue pial oli. igaven suur räśtik oli HMd; aeab igavest vägevad kõva joru, `vińtis `piaga Lai; viĺla kerstud olid, igavesed suured kaaned käisid `piale ka Plt; kõrdsimi̬i̬ss olli `väege suuŕ igävene jämme mi̬i̬ss Hel; temä pidi jo igävene alb ja võemak inimene olema Puh; raud kańg, igävene tugev ja `rasse; ja kos igävene `kange naene `olli, kõ̭ik tü̬ü̬ temä `teie; üits igävene paegatu lagunu `uńdrik jäi `mulle `ümbrele Nõo; lehmä oĺli˽`mõtsa lännüʔ, taha iǵäveste `suurtõ suhuʔ Urv; [haugid] igävetse jämme ja suurõʔ; taa vana igävene kõhõn inemine kui vana `kimle Räp
Vrd igane2, igavine, igäväne
3. (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) igavene aeg Jäm; oh sa igavene aeg, mo mees oli irmus `kange `pähke `korjaja Kär; ui igavene Muh; Igavene aeg `oitku, ta lööb sind jüst maha; Jigavene `oitku Rei; oh sa igävene, mo kerest käis nii `irmsaste läbi Rid; oi igäbene kui kauaks sa `jälle jäid Mar; oh igavene `oitku (imestavalt) Kul; oh sa igavene aeg, mis sa tahad teha Kos Vrd igavine
4. sõim täielik, tõeline Oh sa igavene märä Kuu; Igavene raisk IisR; sa vana igavene kurat kuda sa panid selle obuse ette VJg; sa igävene aia toe all tettu; oh sa igävene mait, mes sa sääl otsit Nõo; igävene huśs, jätäʔ ommeti üt́skõrd minno joba rahulõ; igävene tat́itõõsik mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp

just just R S spor L, K Hls Nõo Krl, (j)üst Jõe Kuu Hlj VNg Hi L spor K; juśt I KJn Trv Krk Hel TLä Krl Har Vas Räp Se, (j)üśt Juu Kos Trm KJn
1. päris, üsna, täpselt, täiesti, nimelt just minu maja ligidal Vai; see oli just jaanibe `laube Khk; just `umbest vanadus paneb mind lõõtsutama Pöi; see oo just tõsi Muh; siis oli kell just pool üks Emm; oleks jüst nönna olevad Noa; Leenal oĺd jüst täieste vaĺts `juused peas; suur jäme jüst nõnnagu ärg Mar; üst paastu `aegas ei `peetud `pulmi Kir; `paslad `lõpsid jalast ää, just `palja jalu oli luanõ piäl Khn; just nõnda ma tegi ku `rääkisi Hää; jüst punane ei old, aga põld jüst must koa Rap; see on jüst nii tema kohane asi Juu; sie tuleb jüst nii kohe `panna JMd; üst `tingimatta ma lähän VJg; iga nädäl ei ti̬i̬ just `leiba Pal; tuul om juśt rinnu `vastu Krk; juśt võt́t mul sõna suust Ran; tu maja om `õkva juśt säälsaman Har; just nagu ~ nigu justkui jüst nagu `kummitus Jõe; kala - - `justnagu tiab ette tuuld Kuu; Jupp ja jölk – jüst nat sur tedrisitt Rei; `suured `juuksed jüst nagu parruk peas Mär; `tahtsi seda siit võtta ja üle `astuda - - ei saan, `jalga‿i saa, jüst nägu üks oles `kińni oin Aud; karduled jüst nagu `väiksed nańnipuńnid Nis; aga si̬i̬ om juśt nigu miu väits, pää om ka serände Ran; üte kõrraga juśt nigu välk lei `kõ̭ikist läbi – papa `tulli kodu Puh || eriti, iseäranis minä just suur tüö mies ei õle Lüg; midägi just paha ei `johtund Vai; ei kiiret üst ei ole Amb; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; põle kuulnd jüst SJn || kohe (praegu); tingimata ta tapab su juśt ärä; ma `tõotasin kõhe tälle, ma juśt tulen Kod; mea pia minem kohekil juśt Krk; kui sa ka ratta `rü̬ü̬pen olet uppumisel, ta (õel inimene) tulep vi̬i̬l sõkup su kaala `pääle, et sa juśt upput Puh; juśt lää parhi·llaʔ Se
2. alles, praegu, parajasti, äsja me just tulime Jõe; just nüidsama läks `välja Rei; näe `tõingi üst täna luadalt uue `ämbri Kad; ma nüid juśt tulli Nõo; juśt oĺl neide hopõń sääl niidü pääl söömän Har
Vrd justament, justkut

jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (enne)muistne jutt muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei

järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b. (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg

järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b. (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid Vän
II. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme Krk
III. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1

kahklema `kahkle|ma, da-inf -da Kuu Lüg IisR Muh Kse Han Var Hää Juu JMd Koe Trm Äks, da-inf kahelda Saa Kei Lai Plt KJn TLä, -me M, da-inf kahelta Hls
1. kahtlema, kõhklema midä sa `nindä `kavva `kahkled ja `mõtled Lüg; mis sa muidu `kahkled `peale Muh; see paneb mu üsna `kahklema Kse; Küll ma `kahklesi, kas `osta punane või sinine rätik Han; `kahkled ja `mõtled kaksipidi Var; laevamehed `kahklevad kas `minna mere pääl Hää; ma akkasin `kahklema, kas‿se on nii Kei; `kohkleb ja `kahkleb `pialegi, ei temast sua `asja JMd; sie paneb kohe inimese `kahklema Koe; `mustlane jäi pärast `kahklema kah Äks; mina küll `kahklen, et se tõsi võib `olla Lai; missa `kihkled ja `kahkled, tii ärä, siiś on `tehtud KJn; ma esi akasi `kahkleme Krk; `kahkleb siiäpoole ja sinnapoole; `kahkleja ei tiiä `kumba tetä Ran
2. aasima – Kse
Vrd kihklema

kahtlema `kahtlema RId(-mma Vai) eP(-ä KJn) M(-e Hls) TLä(kahtel- Puh), -e San, -õma Vas, -õmõ Krl; da-inf kahelda Rei Mär Kse Aud Juu Kos Trm KJn TLä Vas, -de San, `kahtleda RId Sa Pä JMd VJg, -de Hls kõhklema, kahevahel olema; midagi ebakindlaks pidama `Andas kohe `võlga, ei `kahtlend midagi IisR; midä siu südä `motle, et `kahtled Vai; pole sääl `kahtleda midagid Jäm; selle `juures ma pole `kahtlendki Khk; ma akkasi koa `kahtlema Muh; `kahtlesin kaua, kas `minna või mitte Mär; mis sa peass iga aśsa `juurdes `kahtlema Tor; ei ole sii änam `kahtlemest kedagi Hää; ma `kahtlen, kas sie tõsi on Amb; mes seal kahelda, kui `minna siis `minna Trm; nagu `kahtleb, ei taha kõnelda Kod; `kahtlep selle asja man; lüüb `kahtlema Trv; kes siu peräst `kahtleb Hls; lei joba `kahtlema, sis ma julgusti tedä Ran; ma `kahtlesi üte tüki `aiga San Vrd kaaklema, kahklema

kaksi|pidi
1. kahes(t) suunas(t), edasi-tagasi, siia-sinna mis sa joosed kaksipidi Khk; Kellel `keike kää oli, see‿s akka tümaga kaksipidi `keima ka Kaa; kaksipidi `lained, mere jooks käis pial Pha; täna ma ole nii pailu kaksipidi keind et Jaa; ta nüd loksub kaksipidi (noor abielumees käib kahe kodu vahet); nee kondid, mis on sõda`viisi kaksipidi (laiali) Pöi; rihva saag, kaksipidi kõver puu Var; mis sa vahid kaksipidi; [hobune]`Taagleb, paigal ei seisa, `kargleb kaksipidi Hää; nää nüid, inime läind kaksipidi sedasi (ekselnud); lumi on nüid nii kaksipidi tuisand Juu; Loksuta piäle kaksipidi (õlleankrut); mõned `ku̬u̬vad [sukka] päriss üleni kaksipidi (kahtpidi), aga sis ta tarvis sedävisi just kaksipidi ei ole kududa KJn || vaheliti, kahtepidi `Räästa korrad `pantaks kaksipidi – selipidi laast `alla ja kummuli [laast] pääle Hää; [puu]riida ots `pantse `jummi, jumm on kaksipidi Saa; piha aid on kaksipidi kuuse `okstest KJn || kaksiratsi istub kaksipidi obuse `seĺgas, istub kaksipidi, jalad laiali Juu Vrd kahtepidi
2. kaht (eri) moodi, nii ja teisiti (ka kahekeelsuse või järjekindlusetuse tõttu) a. s ärä `mõtle `kaksipidi; kõva usuga mies, kes ei usu mitte `kaksipidi; mõni on `niisikene, et ei `räägi `õiete, `räägib `kaksipidi, sõna siit, `tõine säält Lüg; `kaakleb, `kahtleb kaksipidi, teha vöi mette teha Khk; Sii polnd kaksipidi `mötlemist, vaid aketi kohe otsast `pihta Kaa; ma `mõtle ikka kaksipidi Muh; kaksipidi `mõtleb peale, enni ikke lubab, juba pärast ei anna Mär; Juttu kannab ja nõnda kah, ku kaksipidi räägib, koorutab juttusi Hää; roamatus `ütleb, et oja kaksipidi `mõtlemese eest Juu; kaksipidi `mõtlema, kas ta on tõsi või ei ole Kos; ta `mõtleb seda `aśsa kaksipidi; ta aab kaksipidi juttu JMd; `mõtleb kaksipidi, kas jäen `süidläsess vai suan `laśti; kaksipidi kõneled ehk `kaste `mu̬u̬du Kod; kaksipidi juttu `rääkmä KJn b. a kahetine, kaksipidine kui `räägib seda ühes kõhas ühtpidi ja `tõises kõhas tõistpidi, siis on `kaksipidi jutt Lüg; `kaksipidi asi, see `ongi kiusatus, kaks `vaimu `vastamidi Aud; kaksipidi mielega inime ei tia, mis teha `tarvis Kos
3. aina, ühtelugu kaksipidi käib `ulkumas, ei seisa kodus Vll; On `päeva pailu `ussisi kaksipidi `jalgus teede ja radade peal, siis `tulla `jälle mõne päeva pärast `vihma; [jääral] Pea maha ja `nöuse, mis ta muidu kargutab kaksipidi; kolme kopikesi rahasid kõrsist kaksipidi `käidi vahetamas Pöi
Vrd kaksi|pite, kaksi|päidi, katsipidi

kinnitama kińni|tama, kinni- L(-tämä Khn) K(-tämä Juu KJn) I(-tämä Kod); kinnitama S(-dama Hi[kini- Emm Rei]); kinnitämä T(-mmä Kam; -ńn- Võn; kińniteme San); kińnitä|mä V(-mmä; `kintämä Räp Se; kinnü|tämmä, (ma) kinnüdä Se; -tõmmõ Krl; ḱińnitama Lei); `kinni|tama R(-täm(m)ä Kuu Lüg Vai; -ńn- IisR)
1. millegi külge kinni panema (köitma, naelutama jne), midagi millegagi ühendama sie on `pienike nüör mis `vantide `külge `kinnitud Jõe; obose `rauda `loksu jalas, `tarvis sebäle `männä `kinnitämä Vai; kinnitab [rattale] `vitsa `peale Muh; Varna peab seina külgi kruudega voi naeldega kinidama Emm; kepid kahe `võlla vahel kinnitud (kalatarjal) Var; kangast kinnitati kinnitis`kaikaga, et `lõime poom paigale jäi Aud; kinnita komps aga tuugevaste `kinne Ris; kui kangast kińnitad, siis paned tagant lõngapakku `kińni, et ta enamb järele ei jokse Sim; ku obeseraud `lahti, kińnitän obese ravva ärä Kod; lätsit `paĺla `pääge, `juuse olli kinnidet Krk;`veśke `siibu kinnitädäss `kiilegä ja klammõrdõga Ran; ma kinnitä lille nöpsi `küĺgi Puh
2. pingutama, pingumale tõmbama kinnita `koorma köit; ma kinnita eese püksi `rõhma Mar; kińnitan koormast kõbaste `kińni Tor; minä kińnitäsin [kududes] kinnass õege kõvass Kod; ammasrattaga kińnitatasse [kangast] parajast kuda kududa saab Pal; ku oki nü̬ü̬ŕ ärä venüss, siss ta taht kinnite Krk; kui [kangast] kõvass `tahtsit tõmmata, siss kinnitit nii `sirgu ku‿śa `tahtsit Ran; siss kińnität [õlgkatuse] vitsa kõvastõ kińniʔ Har; kińnitäss `kuurmat orrõgaʔ Plv; kińnitä vü̬ü̬ ärʔ, vü̬ü̬ om nõrgah; ma˽kinnüdä vü̬ü̬d Se
3. kinnistama `Enne`keideti verk katehhu viess ja peräst `kinnidetti kruom`kaali ja vase `vitruli lahuss Kuu; mõned `väŕvsid koa maa`väŕvega - - `soola `sisse, mud́u ei kinnita `peale Vig
4. veenvalt ütlema, rõhutama, toonitama; hoiatama Tämä `kinniti `mulle et mina tulen VNg; ma `kinnitasin tämäle, et sie on `õige Jõh; Eks ta tüdrukulle `kinnitand `muidugi, et võttab ära IisR; kinnitab teist, ära olg koua ära Jäm; kinnida `lapsi et nad mette‿b lehe külmaga `oue; ta kinnitas mind äga nönda εε (edasi rääkimast) Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; Mees kinidas mütu korda, et oli vargut pεεld näind Emm; ma kinnitasi tä ää, et tä seda `asja mette `teistele ei `eerda Mar; Mjõnd kinnitätti, et selle oma tiädä pidäde Khn; ma kinnitasin teda küll, et äe sa sellest kellegile nüid reagi, aga ta ikka oli `reakind Hag; `köster kinnitas, tuo `talle linnast siidi `vinti viiuli kieleks Jür; kinnitas mitu kord, et tule tagasi JMd; si̬i̬ kińnitäs kõhe, et piäb tõsi õlema Kod; `neile oli kõvast ära kińnitatud, et mitte pihu täit ei `tohtind võtta Lai; ma ei või periss kinnite ka ma tulla saa Krk; ta kinnit, et ma `nimme tuless Puh; täl om siss ärä säält kotust kinnitedu, et ärä sa `ütle kellekile Nõo; kolm kõrd kińnitänü et, ärä sa ust kińni toogaku Võn
5. tõendama, õigeks tunnistama a. tä kinnitas seda jumala nimel Mar; ta siis ika kińnitab ja `tõendab, et sie on tõsi Hag; mõlemad kińnitasid küll, et ta oli nõnna, aga ei old Lai; kińnitäs jumala nimegä KJn; sääl piap tunnisteje oleme, kes kinnitep, et si̬i̬ om tõsi Krk; tiä kinnitõss `õkva jumala nimel Krl; kinnit́ uma sõ̭nagaʔ, et ka sedä me ei olõ `tennüʔ Se b. kehtivaks tunnistama `Notaa·rjus `kinnitas `selle `testameńdi ära IisR; selle (kinkeakti) peaks ikka `kuskil ää kinnitama, siis ta on ikka sääduslik Pöi; nüid ristitakse kodo ja kirikärra kinnitab Juu; sie (pass) kinnitati kihelkonna `kohtus ära Kad; tõstamenti kińnitämä Puh
6. kellegi valdusse andma; kinnistama `kinnitäb `krundi `naise nimele Lüg; miä `kinnidän sene maja sinu nime `pääle Vai; tεε‿p kuidas see kuha kinnitamise asi nendel läks Khk; Kui sa koha mulle kinnitad, siis ma tule sulle toitijaks, muidu mette Kaa; `kontrat oo mo nime `peale kinnitud Mar; kui talu `kondrahed kinnitud saavad PJg; lähän kinnitan oma nimele krundi Iis; kõht (talukoht) ei õlema ärä kińnitet Kod; talu ärä poja `pääle kinnitanu Trv; (neid ei võetud soldatiks) kelle `pääle `oĺli talu kinnitedü Ote; ku talo ostõti ja kińnitedi, sõ̭ss käve `mõisahe pu̬u̬lt `reńti tegemä Räp; kundrak oĺl kinnitämäldäʔ, nüit kinnidi kundragu äräʔ Se
7. kindlustama kui tule`kassas `kinnitad, saad `poliisi `vasta Lüg; Ma mötle, et kas peaks ka eese elu ää kinnitama Kaa; elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; maja kinnitatse tule eest Tõs; maja kinnitase tule `vasta askurańti Tor; ma kińnitan su elu ää Juu; me `uoned on kinnitud JMd; Minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; maja oĺl `kaĺlistõ kińnitet Urv || tähtima `kinnidetod kiri Lüg; See kirja peab ää kinnitama Kaa; kińnitud kiri Kos; minule tuleb kiri `Taĺnass, kińnitet kiri Kod
9. vastu pidama, kestma, kannatama tεεb kinnidab see köis nii suurt `kandamad, leheb `katki `viimus Khk; nii vana inimene, ep kinnita änam [haiglasse] `viia end Mus; See vana rakk kinnitab küll, pole veel `jooskama akkand; Paigatud riie kinnitab uie ea Kaa; Nee rihaltse poarid oo jo päris mädad, ähk ühe `oasta kinnitavad veel, kui titsid `alla `panna Jaa; Vahel `polla [leib] kinnitand ahjust ää võtta, lagund ää Pöi; nee päti tallad ep kinnita `kuigid kaua Muh; Ma karda, et ta äi kinida mitte kipudadagid Emm; Supp äi kinidand teist `korda `soenda, läks apuks et kihises; Sa‿p kinida jo `rääkida, pistad kohe `karjuma Rei; [lõng] äi kinnita `kangel vidada Phl; nii abras et ei kinnita änam `ühte Rid; küll ma veel kinnita ikke tööd teha Mar; mu pea ei kinnitand [kiikuda] Kul; tema (vesipaju) vösad ei kinita `korvi teha, ei kinita teda `murda Ris; kas tä kinnutäss vil `kävvü Se
10. tugevamaks tegema, jõudu andma a. (söögist) `kiissel ei `kinnita inimist Lüg; Noh, `suksu, `tõmma ka vähe `inge tagasi ja `kinnita keret IisR; `kinnida `oige oma `kohtu Vai; Lähme küüni juure keha kinnitama, siis peame löunasöömani vastu Kaa; ma kinnita `enni ennast leibaga Mar; soolane kinnitab südät Tõs; piab `enne tee piale minekud keha kińnitama Trm; nüid võib tü̬ü̬d tiha, süda on kińnitetud Äks; sii süük kińnitäs kehä KJn; t́sia liha om vägi, ta kinnitäp süänd Rõn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; ma˽kinnüdä kõttu, oodaʔ Se b. kinnidaks jumal, et elu pitkem oleks Khk; jumal o mind kinnitan, ma ole ju vana puru Muh; jumal kinnitas mo `terbist Mar
11. end pingutama; pressima, väitama lehm kinniteb enne ku ta sünniteme akkab Pst; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `vällä selle kinnitamisega Krk; kui ma midägi kinnitä temäga (käega) vai tõsta midägi, siss nakap valutama Puh; kinnitäp kaits kolm `kõrda ja om laits käen Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ, sa kińnide˽kui taht, mitte midägi ei˽tulõʔ Krl; lehm kinnit́ õ̭nnõ, nii kinnit [vasika] `vällä Rõu; suure kinnitämise `sündügi iĺlośs suur lehmvasiik Räp; piät hinnäst kinnütämmä perämätsest joust; kinit́äs imäkua `väĺlä, sis jovva ai kuigi ar tassoʔ sannah Se

kitma `kit|ma, kitta M(-me Krk) T, kittaʔ San Krl Har; -mä, kittä TLä Võn, kittäʔ V
1. kiitma, tunnustama, ülistama kes esi ennest kitt, om nagu üit́s albike; ei mõśta kitta ega `laita Trv; neve kitave oma elu Hls; ärä kitta `päevä enne `lu̬u̬ja minekut Krk; tü̬ü̬ kitt esi oma tegijet Hel; mehe söövä ja kitävä, et küll om ää Puh; mis sa sitta kitat ja `näĺgä avvustat, tu̬u̬ mõne mi̬i̬s; toda `umblejat kiteti Nõo; erits kitt ennäst, `õige mi̬i̬ss tõist Võn; mis sa `hüppä kitadõʔ; timä kit́t mu nõu hääss Har; Kittü‿i hinnest midägi; mõtsa mi̬i̬ss kitt õdago, mere mi̬i̬ss hummogo (ilma) Rõu; Ilma kitä õdago, naist hummogo Räp; kitä sis vai petäʔ, naaseʔ õks omma˽pattu vidäjäʔ; uĺl kitt oŕä tü̬ü̬d, a laisk kitt latsõ tü̬ü̬d Se; kitta kiiduväärt, hea kittä inimene ta‿i ole Puh; ega ta kittä naene ess ole Nõo; Kittä ilm ei ole Räp; järele ~ perrä kitma nõustuma, takka kiitma aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis sa `mõtlit, om tõsi; Mia mutku kiti `perrä Hls; mea kiti ka `perrä tal Krk; Iidä tahap ikke, et peri kitetass; teil jääb ainult `perrä kittä ja tü̬ü̬ ärä tetä Nõo; tu̬u̬ kitt `järgi õ̭nnõ tõsõlõ Krl; esä kai, kitt peri Vas; `perrä `kitmä om egä üt́s tark Se; na kittava `ṕerra Lei; välja ~ üles kitma eriti esile tõstma küll meie Miinä kiteti `täämbä `keŕkun `väĺlä Puh; minä `kit́si tedä üless San
2. kiitlema, suurustama ega ma‿i kitä, ma kõnele nii kudass om Ran; mõni om `uhke, korgutab ennäst ja kitäp; mugu vahip ja kitäp et illuss nõna Nõo; ma‿i kitäʔ, ma kõ̭nõla `õkva `õigõlõ Urv; tgn kitja kiidukukk noid `kitjit ma joba teesi; ah serätse `kitja juttu vai `asja Ran; `Kitja inemine tege kiholasest härä Plv; väega˽`kitja inõminõ Se || kosjamoor tah kävevä `kit́jäʔ [enne pulmi], `kitmise i̬i̬st mõ̭ni and `hammõ ja rahha Se Vrd kitleme
3. lausuma, ütlema Temä kit́t, no sedäsi si̬i̬ asi ei lää Hls; pernaine kitt, et si tüdruku `äste tennu Krk; tõene veli `kitnu, kas ma‿ss `ütle, et ärä sitta putu Puh; poiss kit́t, et agu om sinu raguda; Laine kitäp, et sa‿lt jo meie kasuemä Nõo; `pernane `kitnü tooho kurat́ Võn; ma˽kit́i siss umalõ meehele, et joodikõllõ oĺl parass Vas || nigu `keŕge aruga, kitab ja `latrab, sõna siit tõene sääld Ran

koerus1 `koeru|s spor R eP(`koerdus Kse Var), Hls Nõo San, `kueru|s R(-os Lüg; `koi- IisR; g -kse Kuu VNg, -sse Lüg) Amb JMd JJn Koe VMr, g -se; koeru|ss g -se Trv Ran Nõo Urv, g -sõ Rõu Plv Räp; `koiru|ss, g -sõ Krl Har Vas Se; koeru|s Jäm, -ue- g -sse Iis vallatu olemine; koerustükk, ulakus Küll se `tütrik o `kuerust täüs, muud ku alade tegeb kometi; Küll sidä `koerust sai `tehtud `mitma `moodist, kui veel `noored olimme Kuu; moni obune `kuerukse perast lüö iest-takka üless; juo `niisukesed `karja pojad one `püöralised oma tegudega ja `kueruksega VNg; `ärgä `tehka `kuerut, jumal `viskab kivega pähe Lüg; Pane `kuerust tegema, siis on jalad küll Jõh; joulu on pahnad parandal, siis lapsed saavad `koerust teha Khk; Seike asi oo paljas koerus, muud üht Kaa; Poisid tahtvad ikka vahest kuerut teha Emm; Obu pole `ammu ees käind, mütu nädald prii olnd, nüüd perse koerut täis Rei; õppind maast madalast juba `koerust tegema; `istus `koerusega teese põlve peale Mär; sa oled üsna `koerdust täis Kse; tegid vanale `koerdust, põletast tä sauna maha Var; `koerusega said nad küll akkama, aga õppi ei `viisind Vän; Mis hoop `pihta si̬i̬ õpetuseks, mis `mü̬ü̬da, si̬i̬ `koeruseks (laste karistamisest) Hää; `vimpka `öeldakse sellele kes `koerust teeb Kei; eks ma `võt́sin `kuerusega sialt ühe `kanga `lahti ja `tõmbasin teise `kanga `alla Amb; ikke on sul isu `kueruselle JJn; oh sinu kuerust Iis; nalja peräss `koeruse peräss kõnelesin, egä see põllud tõsi Kod; tüd́rikud tegid `koeruss, kihutasid tõõsile undruku saba `alla `tuhka Kod; sihuke paras jõmsikas, `koerust teeb teiste lastega, `ullab ja Plt; `koerust täis ku kurivõrk Trv; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub [vangis] Nõo; ta miiss `õigõd ellu [ei] eläʔ, ta eläss `koiruisiga ja `varguisiga Har; Väümi̬i̬ss oĺl kavval ja˽`koeruisi täüś Rõu; ta um `koerusõ pääle miiss Plv; tu̬u̬ om jo `pistü `koiruss Vas; uma `koirusõ perast sai timä tappa kaʔ Se || fig taal om uma `koirusõ kot́t kaalan, siss aja `õigusõ ka kõvõrass Har
Vrd koer

kuramus kuramus Rei Kul Ris Juu TMr Räp, g -e R Pha Muh Kse Jür VJg I Plt KJn M(-ss); kuramu|ss Võn Har, g -se Puh Nõo Kam Rõn, -sõ Plv Vas; kurramus Nis HJn; koramu|ss g -se Trv Nõo San; pl p kuramusi JõeK (leebe kirumissõna) pagan, sunnik, kurivaim `Sormed kuramused on `konksuss oma `puole; Ottas kuramus sinu `leugamist Kuu; oh sa vana kuramus, küll miä siu `kaua `uodin Vai; kuramus seda nähja saab Pha; oh sa kuramuse nupakas Muh; `ossa kurramus - - küll võib aga leiva kannikas kaĺlis `olla Nis; Sie kuramuse jutt ei `kolva kuhugi Jür; ei tule `vihma kurramus HJn; `enne oli neid kuramusi (hunte) `paĺlu JõeK; kuramus küll, unustasin vist `kerve kodu VJg; küll on kuramus, kuramuse mees Trm; arak vi̬i̬b kana`poegi kua ärä kuramus Kod; siäl si̬i̬ kajo - - ja vesi periss ei lõpe kuramusel küll, si̬i̬ on tõsi KJn; ja miul kuramus püss mäel talutare man Hls; `tõmba kuramusele tappa, kas ta (koer) jätäb siast (sellist) `mu̬u̬du maha või ei Hel; kuramuse iluss rõevass, `õkva siĺmä jäävä pääle; kassi kuramuss `soĺkse miu söögi ärä; ah siss mina ole tõste solgi tüńn koramuss Nõo; ta om iks lake ja küĺm om ka koramuss San; ai kuramuss - - `kuis ta no nii lät́s Plv Vrd kuram, kuramas, kurames, kurask

kuulduma `kuulduma Jõe Jäm Vll Muh Mär Khn Tor Iis Kod, pr (ta) kuuluss eL(-mma V; -mõ San)
1. kostma, kuulda olema ääl `kuuldub Jäm; siia `maale `kuuldus üsna ää Muh; Meüält `kuuldub `lainõ valam Khn; `kuuldub massinaga `niitmist Iis; meie keriku kell `kuuldunud ärä `Oudova `linna Kod; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; Eĺlu kuuluss köögin oleva Nõo; üits `kuuldu obesega tullev; usse eli olli, `sisse `kuulduva mińna Ote; ööbik, neid iks kuuluss kah ää ilmaga Rõn; Toho˽pümme, tõistõ tarõ manu˽kuuluss joba ärʔ, ja sa‿i˽kuulõʔ Urv; taal om külh hää helü, taa kuuluss `kaugõlõ Har; kanaʔ kuulussõ˽kaagatavat Plv; mõtsast kuuluss hüä helü Se
2. kuulda olema, kuulda saama `kuuldub nii küll, kas se tõsi oo või põle mette Mär; mis `kuuldub tede pool Tor; mis ääd kuuluss Hel; küläp siss kuuluss kudass tu̬u̬ `kohtuasi sääl `olli Nõo; kül˽no˽peräst kuuluss, kes kävve San; Kül˽no kuuluss, kas vana `Piitre raha `tõiõ Urv; varrõ `kuuldu külh sääräst juttu, noʔ om `soiku jäänüʔ; mis siss kuuluss su˽poolõst `vahtsõst Har; hummõń kuuluss kõ̭iḱ arʔ; No mis külä pääl ka˽`kuuldu Rõu; kas tü̬ü̬mehe˽ka plat́sih kuulusõ ollõv Vas; tu̬u̬ `kuuldo nii sääl ollõv Se
Vrd kuuluma, kuulma

kuulu|jutt rahvasuus liikuv jutt, kuuldus Tuul paneb `lainetama mere, `kuulujutt `rahva Kuu; `tehti `kuulu jutt juo `vällä, ei `õldki midägi Lüg; se on `kuulu juttu vaid, se `kustu `vällä tagasi Vai; ma küll `selgesti ep tεε, aga kuulujutu `järge ma räägi Jäm; see oo muedu kuulujutt, see põle tõsi Muh; kuulu juttu ei maksa `uskuda Tõs; sie tühi kuulu jutt JMd; kuulu jutt läks teinekord nigu kulu tuli Lai; va kuulujutt, ken tääd, kas võle või `õige Krk; kõnele tõtet ja sü̬ü̬ kütset, ärä kuulujutte tõteste kõnele Puh; kuulujutu `perrä ei mõista `kiäki kuhut, ku esi nännü ei olõʔ Har

kõlakas1 kõlak|as g -a Vig Kse Mih Jür Trm Puh IisR, kö- Kaa
1. hoop, löök Ma oomiku vara kuulsi et säält poolt keis igavene kölakas Kaa; `antsi taale ea kõlaka Kse; pane `talle üks kõlakas kõrvade vahele Trm Vrd kõlak1
2. kuulujutt, kuuldus Üks laseb ühe kõlaka `lahti, `aśsa eest teist takka Mih; Kõlakas käib külas `ringi küll, aga kas ta tõsi on Jür Vrd kõla1

kõmu1 kõmu Pöi Muh spor L, Hag Juu Koe VJg Trm Kod Lai Plt Vil Hls Krk Hel Nõo Urv Krl, kömu Jäm Rei, komu VNg
1. ebaselge hääl, kõmin jutu kömu kostib ühest kohast, eemalt `kougelt kuuled Jäm; `Kuskilt `kaugelt midagi kõmu `kostis, mina‿s saa aru kust see tuli või mis see oli Pöi; selle kõmuge ei kuule `meastigi Krk
2. kuulujutt, kuuldus tieb juttukomu `väljä, `ninda et `toine ei `teagi VNg; `Sõukest kõmu nad sii aasid, kas see tõsi on äi tea Pöi; kõmu küla täis Mär; räägib mud́u `tühjä kõmu, põle `õige Tõs; jutu kõmu käib `ringi Juu; ei si̬i̬ tõsi õle, si̬i̬ mud́u kõmu Trm; olid irmu jutud, oli nisuke kõmu, et riisutasse ja röövitasse Lai; ka si̬i̬ om üit́s `aiguss või om paĺt kõmu asi Krk; `rahva sehen om kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä Nõo; tu̬u̬ om paĺlass kõmu õnnõ Krl
Vrd kõma

kõnelema kõnelema hv Muh L K(-mä KJn), I(-mä Kod) Pst T(kõnõlõ- Nõo Ote Rõn), -m(m)a Lüg Jõh, -m(e) M; kõnõlõma hv Khn, San(-e, -õ), V(kõ̭-; -mma; -õ Krl); könelema hv S Ris; konelem(m)a Jõe Kuu VNg Vai
1. rääkima ei ole konelemise `voimeline, on `lapsestunud Kuu; sääl mul õli pali kõnelemist Jõh; siä koneled, koneled aga ei saa `arvo Vai; konk inime kes sedist kongist köneleb; köneleb nii et suu nurgad vahuli Jäm; äga nee‿p könele, nee tulad vagusi Khk; könelema on naa uue `sεεduse asi (uus sõna) Emm; `aige akkab jo kõnelema, soab paramas Tõs; Kui sie allõs kõnõlõma akkab, siis teesed enäm `riäki ei sua Khn; va Kadri kõneleb ilmad ja maad kokku Hää; seda sa kõneled omast peast, ega se tõsi põle Kei; ei sua enese suud `pietud, kõneleb `varsti `väĺja Hag; kõneldes küll kogeleb tene natuke Tür; mis mina tian kõneleta Kad; mõni kõneleb puali sõnu, jokotab, rebotab (kogeleb); minä näie `ulka (jutu vahele) esin kõnele; ei mõessa tämä kannelt `mängä, ei kitarid, ei mandoliini, kuari`piĺless kõnelemata; kõnele mes tõsi, sü̬ü̬ mes küps Kod; aga si̬i̬ jäi mul vel kõnelemata Äks; milla see laps kõnelema akkas, kui vanalt Lai; ei mõista kõneleda, nämmutab pääle (kogeleb) KJn; nemad nõuavad sis nüid kudas rahvas siin kõnelevad SJn; võeti temäle kõne ärä, ja es saa änäm kõnelda Vil; ei mõista `õigest kõnelde, rabeless üits sõna siit, tõine sääld Trv; kõnele või ole kõnelemede, temä ei `kõssagi; keelik om si̬i̬, kes kõneless ümmer, mis tõine om kõnelnu; kellest süä täüss, sellest kõneless suu Krk; `mõisa ärrä `ütless, mis `seandse (eestlased) om `muutku kõneleje looma; Kõnele ahole vai timäle, üitskikk Hel; laits ei tohi enne kõnelda, kui kana kuseb; moka otsast kõnel; kõneleb nigu suukuru vatutab Ran; mia sü̬ü̬ mes kütse, ja kõnele mes tõte; mõni mõśtap `ulka `ki̬i̬li, kõnelep `mitme keele pääl Puh; kos kõnelejat, sääl `kullejat; mul olli raamat `seĺge nigu kõneli (loen nagu räägiks); kõnel liina `keeli, es kõnele nigu `eestläse kõneleva; egass talle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; ku̬u̬l`meistre kõnel meele ette mõne piiblilu̬u̬ tüki ja, mia võese kõ̭ik sõna sõnald nii ärä kõnelda nigu temä `olli kõnelnu Nõo; põh́a pu̬u̬l om kogoni tõõnõ ki̬i̬ĺ, sääl kõnõldass kogoni tõist `mu̬u̬du Võn; ärä sa kõnelgu, et Jaań `teie Kam; kõnele kõvembide, et ma kõiḱ aru saa Ote; kiä paĺlu kõnõli `üĺti paaʔ telle pagu `suhve; tu̬u̬st sai jo˽toona˽kõ̭nõlduss Urv; kõnõlõss pehmekeselt keele otsast; mis sa abõndõ `sisse kõnõlõt; ma kõnõlõʔ vanna `mu̬u̬du; ädä kõnõldõʔ ja kõnõlõmada jättäʔ; kõnõlõmine om õpõ ja `vaiki olõmine kuld Krl; meil ei olõ ka tast lihmäst, ku mõ̭nikõrd saa kah servädäʔ, kohupiimäst ala kõ̭nõldugi Har; [surma eel] ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; umma pääd (üksinda) kõnõlõma Plv; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är˽kõ̭nõldõh Vas; via`unda (pikkamisi) kõnõlõss, soni õnnõ Räp; kõnõlõ õi kõ̭kkõ kotust `vällä; taal kui pahrul suu vatutass pääh, ni kõ̭nõlõss Se; ei `kõhta kõnõlda Lei; paĺlo tiiät, veedüʔ kõnõlõʔ Lut; hüppä kõnõlõma sonima sõss nakass hüppä kõnõlõma, ku inemine om palavikun Har || fig mes jalg kõneleb (kas haige jalg annab tunda) Kod; vaist ma kõneli ta `kinni, miu sõna jäi päält Krk || (rahvajutust, sag impersonaalselt) vanasti kõneldi, et seal kantsi all oo keller Mih; vette `piḱne ei löönä, nõnda na kõneliva Puh; ennitse inimese kõnelnuva, et vanast ollu kõ̭igin paegun piśt kua Nõo; vana inimise kõneliva iks et, tulõva `säärtse `vankri, mis `sõitve ilma obõsõda Ote; sis vanast kõnõldi nii, et lehmä kõnõliva ja hobõsõ˽kõnõliva `taĺssõpühi `üüse Se || kõnet pidama kõnelemene on kui koosolekutel on, [muidu] aab juttu ~ reägib Juu; ütel et `väega iluste säl kõneldana ku `paari `pantana Puh || taga rääkima tämä `pelgäb, et tämädä kõneldasse Kod; kas tedä `iästi või alvasti kõneldasse KJn; taga seĺla kõnelts, kas laimats või kitets Krk; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema Ran; ja täl es ole äbi sedävisi miu kõnelda ja miu mõnitada Nõo; ei tiiäʔ, kis minnu kõnõlõss, minnu tõmmati (ajas luksuma) Krl; ma üt́skõrd kuuli ku kat́s inemist minno kõ̭nõliʔ; ku nii loksit, siss tõõnõ `ütless, et sinnu kõ̭nõldass `kohkiʔ Rõu; muud ta `tiiki eiʔ ku `tõisi kõnõlõss Räp
2. vestlema, juttu ajama kõnelesimma mittu `tundi Lüg; inimesed üksteise `vastu (üksteisega) könelevad Jäm; ma ole teitega sii kõnelen nüid Muh; kõnelesime sial sellest ja sellest Lai; oma lu̬u̬m, ikke kõneled temaga KJn; mia tahass `siuge neĺla silmä all kõnelte Krk; kui temäga lääd kõnelema, võta pät́s `leibä ja püt́t `piimä üten (räägib kaua); kos kaits kõneleva, sääl kolmass susaku oma nõna `perste (ärgu rääkigu vahele) Ran; katekesi tönisemise `viisi kõneleva, nemä ei taha, et tõese kuuleva; olliva tedä ti̬i̬ pääl `nännu ja vi̬i̬l mõne sõna kõnelnuva Puh; mia tulli `kaema et, naese ulgakesi ku̬u̬n ja kõneleva, mes `kahja na `piava Nõo; üits kõnelep ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; ku näʔ ulganide sääl kõnõlõsõʔ, sõss `võtvaʔ ku lõvva lõkin om inne Urv; `naksivaʔ katõkõistõ kõnõlõmõ Krl || kokku leppima mis oĺl iks kõnõldu palk, tu̬u̬ `maśse ärä˽küll Plv; mis om kõ̭nõld, tu̬u̬ mass `vällä Se

küps1 küps Jäm Pöi Ris, g küpse spor L, Jä VJg Sim IisK spor TaPõ, `küpse R(g -ä Jõh; n, g `küpse VNg Vai[-ä]) JMd VMr Kad Iis Trm Ote; n küpse Jäm Kär HJn, g `küpse Vll Ris Kei Ann Kad Plt; n, g küpse Pöi Muh L Juu Kos KuuK spor Jä, VlPõ, `küpse Sa Hi
1. valmis a. valminud (viljadest) lina kui oli küps, siis sai üles kisutu VNg; kui rukki iva on jo kõva ja kõrs on `valge, siis rukkid `küpsed; ega mari `enne maha kukku `ennegu `küpsest saab Lüg; `küpsäd omenad; nüid `onvadki `küömned `küpsed Vai; Rugi oo küpse, nisu äherdab ka pudisema akata Kaa; Vili küpse küll, võib `lõikama akata Khn; kui rukis küpse oli, katsuti järele, kas iba on kõva Juu; mõni [murakas] on `pliekjas punane, kui ta täieste küpse on HJn; kui need `kuprad pruunid on, siis on lina küpse Ann; `pähklad on tuppe sies ikke, kui `küpsest suavad, siis kukuvad `välja Kad; õdra akkab `küpsest `suama, kollasest minema Trm; pu̬u̬l `mütsi õli `küpsi muasikid Kod b. küpsenud (toidust) `miestel ei `oldki [pulmas] muud ku olut said ja `viina ja, `küpsi kalu viel `pääle Kuu; ei sie ole `küpse viel, verel on joh VNg; liha on nüüd `nõnda küps, et on üva `pehme `süia Lüg; tümä `leibä just ku `mämmi, ei ole viel üväst `küpse Vai; kui meni asi pole nii `küpse, siis `εεtasse, jo köht keedab veel; kena `küpse maiguga `tuhlid Khk; Pani küpset sibult [haava] peale Pöi; pudro ühnä rahes alles, oleks tahtnd veel `kiiä saha, alles kõba, siis tä põle veel küps; räägi mis tõsi ja söö mis küps Mar; ninä otsaga katsutse, kas leib küpse on Var; põle seda mekki mis küpse leival Kad; kui liha on küps ja `lõikad `noaga läbi, ei õle vett; supi vedel õli küps (keenud) Kod; ennem või põlegu, mina sellest ei küsi, aga küpse piab leib olema Pil; räemed on küpsed, liha on küpse, aga vili on `vaĺmis SJn || Ärä `küpse `juuress `külmidä (ära liialt kõhkle) Kuuc. millekski sobiv, kõlbulik; valmis Kui tohu loppes, oli ka merevesi küps Kuu; [seep] tab `kaua `kieta, üks kolm `tundi juo, `enne kui saab kieb `küpsest VNg; `ninda `kaua siis põletetti [lupja], kui sai põletettust, kui iast `küpsest sai; piäb üheksä `kõrda `lehmä `lüpsämä [pärast poegimist] siis on piim juo küps Lüg; Nahk ligunes `pargi sies `küpsest IisR; maa on selleks küps, et võib viĺla `piale visata Tür; Kui õli veel läikivad osa [pargitaval] nahal näha, siis ei õlnud veel nahk küps Trm || (kuivanud heinast, puust) loog koa küpse juba Vll; Mis täitsa kesanenud ja küps kuiv puu on, see ei karda tuld ega `tõrva Trm; vaja kuarutata `lu̬u̬gu tõiss ja kolmat kõrd, siis oo küps Kod
2. fig a. väljakujunenud, -arenenud `Noorelt piad `plaanisi, vanas ias oled küps, jättad kõik `tühjad `plaanid IisR; pole küps jutt, sedissi `tεεdmata sönu ajab Jäm; ise vana obu aga varsa mötted [öeldi kui] pole `küpsed mötted mette‿nd Khk; küpse olemisega mees; `küpse sönaga mees Kaa b. selge, otsustatud see asi on nüid `küpse Khk; nüid on kaup küpse, nüid on kokku lepitud Juu; asi on küps, kui ta on läbi riagitud Koe; tieme kaup `küpseks Iis; Tehnud kõhe asja küpsest, oot see asi õli nii, aga mitte nii Trm c. kurnatud, otsas; pehmeks tehtud, muserdatud siis old mies küps Jõe; õlen `endast nüüd `küpsest `ehmatand kõhe, kõik kõhad `aiva värisevad Lüg; Elu ole `küpsest tehend, nii `paĺju muret ja `leina old IisR; ma ole üsna küpse nende juttudega Mar; suure irmuga lähäb inimene vahest küpses, `kohkub ää Tõs; inimesed olid küpsed ta (paruni) ies KuuK; sie äda on mind juba küpsest tehend VJg; lei iho küpsess ehmätämisess ja `pelgämisess Kod d. surnud suri ka viina `surma, `lämbus okse `sisse kuni oli küps Noa
Vrd küts1
3. a. terav, kange (maitsest, lõhnast); küllastunud, sügav (värvitoonist) `türnbu edremetel on nii kena ais, suur `küpse ais Khk; küsis vehvermentsi `lehti, neil on nii kena küpse ais; küpse kärakas (kõva viin) Vll; Ta (piiritus) on ikka nii küps, just kut tuluke suus Pöi; kibid `tehti nii punaseks na tuled, `lasti õlle `sesse, küpse mekk pidi sees olema Mar; võtab `viina, kõhe küps suutäis; [rauaroostega värvides] õli nõnna küps punane, lilla Kod; punakas kõŕb, küps kiŕsi obune; ei ole täitsa küps roheline, on kahvatu Lai b. (väga kõrgest või madalast temperatuurist) täna `küpse külm `väljas Khk; Uied [kerise]kivid `andvad kohe kenad `küpsed `sooja Pöi; küps külm - - kõva külm, nagu küpsetab kohe Tõs; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; olivad `küpsed, palavad ilmad Ann; küps, no si̬i̬ one kuum, kuevatab kõhe ärä Kod; `talve on küpse küĺm ja `tuiskab Pil
Vrd kütse

lodisema lodisema R/-mma Jõh Vai/ Khk Krj Mar Kse Ris HMd Juu Pee Koe VMr Iis Kod KJn Puh, -me San
1. solisema, lodinal jooksma (vedelikust) eelä sadas nõnnagu lodises, veed õlid egäl pu̬u̬l oedun; ku alb katus, tuleb vesi `sisse ku lodiseb; `venne `sisse tuleb vesi ku lodiseb, vaŕsi õlema põhjan Kod; vesi lodiseb maha KJn; annum joosep kui lodisep Puh
2. lobisema `olga vait ja `ärga lodisega VNg; mes sa `tühja lodised Mar; mis sa lodised alati. temä lodisemine ikke `kuulda Juu; ta lodises `rääkida, kes teda teab, et se tõsi oo Pee; käis siin ja lodises teine Iis; lodiseb, kes liiass kõneleb Kod
3. lõdisema, värisema külm paneb lodisema Kuu; `ninda irm et `reied lodisevad Hlj; `ambad lodisod suus, nii `külmä on Vai; `õhtul akkab ihu üsna lodisema Juu; liha lodiseb, vesiliha seĺjän Kod; kõtt lodisess i̬i̬n `õkva San
4. logisema `kuivand rattad lodisevad Koe
Vrd lödisema

lollama `loĺlama, loĺlata Nis Juu Trm rumalusi tegema või rääkima mis sa mud́u `loĺlad, põle tõsi, mis sa reagid Nis; `loĺlab `piäle, kuńni suab mis ot́sib Juu; tievad prillid rasvasest (võtavad purju) ja lähvad `loĺlama Trm Vrd lollima, lollitama

luuletus luuletus g -e Pöi Muh Mär Tõs Tor JMd Koe VJg Iis Trm Kod KJn Hls San; luulõtu|s(s) g -sõ Krl Plv Vas; `luuletu|s g -kse VNg
1. tühi jutt, väljamõeldis sie one `selge `luuletus; mina seda `luuletust ei usu VNg; see on muidu `rahva luuletus Muh; see oo mud́u luuletus, ei see põle tõsi jutt Tor; see on sinu `enda luuletus; ei ma tema luuletust usu JMd; sie on luuletus, ei sie ole `õige Koe; räägib luuletuisi VJg; luuletus, tühi luule Kod; si̬i̬ om puhas luuletus, ei ole `õigust suguki Hls; tu̬u̬ om tühi luuletus San; ta jutt om nigu üt́s luulõtus, ärä kõnõlõ Krl Vrd luuletis
2. u luuletus sial raamatu sees oo paĺlu ilusid luuletusi Mär; luuletusi `olla roamatuski JMd; `kangest ilus luuletus Trm; luulõtuse omma ilusõ lugedõ Krl
Vrd luule

lõugutama lõugutama Pöi Muh L(-go- Mar) K Iis Lai, -eme San, `l- Jõh IisR, lõõgu- Kod; löugu|tama Sa Phl Ris, -dema Käi; lougu|tama SaLä Kär Han, -dama Hi, `l- Kuu VNg; `leugutama Hlj

1. lina- või kanepivarsi lõuguti vahel murdma Tänä `täüdüb `mennä linu `lougutama Kuu; Sa oled kohe kui linu `lõugutamast `tulnud (väsinud) IisR; puu leheb lougutes puruks ning kiud jäävad `järge Khk; vanast linad löugutati ära, `röhved `väĺja Mus; Lina `talgud olid mardi kadri `aegu - - naised lõugutasid ja `ropsisid Pöi; kus lõugutet kanepid oo Muh; Pahema kεε oli linapüu, parama kεεga aga lougudati Emm; kui linu lougudeda, siis tulevad lina küljest puud ära ja kiud jäävad `järgi Rei; `kostis kos `maale ära, kui lenu lougutati Han; siis `pańdi lenarehi ülesse, `köeti kuevase. kui nad kuevad olid, siis akati neid lõugutama Mih; koĺgispuud lõugutavad lina `peosi Hää; Kui linad lõugutud said, akati ropsima Kei; `enne `mihkle `pääva lõugutati linad ää Jür; Lõugutand külmaga kojas linu, kääd jäänd jo `kohma Amb; teine pani siis seda kanepid, lükkas `sõnna ruobi vahele ja teine siis lõugutas sedasi Koe; tüdrukud ja poisid kõik siis lõugutasid linu VMr; sie lõugutab paĺlu linu Iis; lõuguti on suur pakk, sellega lõugutasse linu Plt || piltl kennel narr (nari) oli, siis see käis sääl ukse vahel seda lougutamas Jäm; Tulge ruttu väravast läbi, muidu `saate löugutamist (jääte värava vahele) Kaa Vrd lõugendama

2. laterdama; sõnelema; taga rääkima Tämä `lõuad ei `sõisa rahul, `mutku `lõugutab; Mis meil ikke `rääkida õli, `ninda sama `lõugutasima Jõh; Ta lougutas natuse liiga paelu oma suuga Jäm; sańt laps löugudab ikka `vastu Khk; löugutag mette ilmast `ilma Vll; Oli Juhanit mütu korda külas löugutand Pha; Muud ta äi tee kut lõugutab `teisi taga Pöi; ma lõuguta `peale teitega nagu lõlle kauss Muh; Jo igas külas on `keegi, kis on `kange oma `löugi lougudama Rei; mis sa lõugotad `eese `suuga nii paĺlo, ega see kõik tõsi põle Mar; las kubjas lõugutab peale Tor; tule mette lõugutama `siia Kse; mis sa augud, ole vaid, äe lõuguta Hag; mina ei aka sinuga `vassamiisi kolgotama, `lõugu lõõgutama Kod; kui ta külas oli lõugutamas käind, siis süda jäi rahu Lai; lõbeśk, kis lõugutab ala, `teisi inimesi rapib ala Pil Vrd lõugama, lõugerdama, löukuma

Vrd lõugetama, lõugitsema

3. harutama köist üles lougudama Rei

lämama lämama Jõh Khk Krj Pha Pöi Muh Kei Tür Kad Pil SJn; lämämä Kuu Jõh KJn, -me Krk

1. lobisema, (tühja) plärama Midäs sa lämäd `aeva kogu `päivä Kuu; Lämab ning lämab, ää äi lähe Khk; ää õte lämag oma jutuga sii nõnna üht Muh; mis ta lämagu, ega se sedasi old Kad; mis sa lämäd, kõnele mis tõsi ja söö mis küps KJn; mis sa lämät, ärä lämäde Krk Vrd lämisema

2. lamandama Rahe lämas `vilja maha Jõh Vrd lämatama

3. `toinekerd on juo, `andab küll, `paksu lämäb kohe (saab rohkesti kalu) Kuu Vrd lämitämä

läristama läristama Hlj Ans Khk Mar Juu Plt, -ämä Kuu, -eme Krk, -õmõ Hel Krl; lärissämä Kod

1. plärisevat heli tekitama läristab perset Ans; ää läristäg selle löötsaga kut sa‿p `oska mäŋŋata Khk; mes minä üksinde lärissän (ketran) siin Kod; läristasid (saagisid) seda `metsa maha ja parseldasid Plt; pilli`mäńgje läristes `pilli Krk

2. lobisema kis nii pailu räägib - - läristab `ühte`jooni Khk; mis sa mud́u `tühja läristad, ega see tõsi põle Mär; si̬i̬ lärissäb kua, kõneleb Kod

3. (tuule vihisemisest) Nüüd kohe `oige hakkab läristämä, ei sie nüd pia tasaseks jää Kuu; läristab aga `päälegi, ei see lähe `toŕmiks Hlj; tuuĺ lätt läristõn Hel

Vrd laristama

lühike(ne) lühi|ke(ne) g -kese hajusalt R, Jäm Muh Mär Vig Ris JMd ViK I T, -gese Hi, -kse Sa Muh L Trm Pal Lai VlPõ M Ran; lühe|ke g -kse Var hajusalt Pä(lö-), SJn; löhi|ke(ne) Kul Pal, g -kse Vig Ha Jä Plt; lühü|ke(ne) Lüg Vai, g -kese VNg Jõh VMr VJg Iis Har Rõu Räp Lei Lut, -kse VNg Var Tõs Khn; lühikõ|ni g -sõ Krl; p lühikest Vas

1. ant pikk; väikese pikkuse või ulatusega vahest oli `otra nii lühike, siis sai kättega `kistud Hlj; valel on lühikesed jalad VNg; kärp pikka kehaga, lühükesed jalad Jõh; valel lühiksed jäljed Vll; Naelad on nende `laudade jäuks lühiksed; Lühike mehenäśs, aga ise tugev Pöi; nüid ta kinnerdab oma lühikeste `püksadega Muh; miks sa `vastlabe pole käind `liugo `laskmas, linad lühigeist Phl; nüid `tehti lühikste käistega [särgid] Mar; lootsik lai ja löhike Kul; väga lühikese kaelaga obune Mär; kuib o lina lühikeses `jätnud Vig; obusel lüheksed sammud Tõs; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; vanger `oĺli lüheke Tor; ku usinast pead [paati] `ringi `kierama, on lühike luov Ris; löhike kasukas Nis; nihuke pisike löhike nagu pisike juńn teste `ulkas Juu; löhike paks ein Kos; nii löhikesed `peened `küinlad Ann; löhikse `käistega pluuse Tür; lühükene vill VMr; lühükene paelajupp VJg; lühikese `lüega vikat́ Sim; see on lühikene tee Trm; valel on lühikesed jalad, et mes tõsi, si̬i̬ tõeseb, mes vale, si̬i̬ vajob Kod; kui vill `liiga löhike, saab pude riie Pal; kihulased on `veiksed ja lühekse nokkadega SJn; mõni kuda pikä `lüḱmä, mõni kuda lühikse `lüḱmä Trv; poestel lühikse `juusse, `pöetu [pea] Ran; lõegati pikki `õlgi, `raoti `katski lühikesiss tüḱkess vai lühikesiss juṕpess Nõo; taa amõ om mul lühikene San; `vihmre omma lühükeseʔ Har; käve rońgiga tu̬u̬d lühikest maad Vas; [Peipsi järve] lainõʔ om lühükene ja murd `väega Räp Vrd lühikane

2. vähese kestusega, üürike lühike `aigus Lüg; See suine aeg oli nii lühike, et seda polnd mitte `ollagi; Päe on lühike ja püme, `päike käib madalast; Täma elu iga oli lühike (suri noorelt) Pöi; Lühigese jütuga inimene saa kuigid koua jüttu eieta Emm; Param pitk ning piinike nälg kui lühüke ning jäme Khn; sügise on päävad lüheksed Vän; nii löhikesi `pulmi ei old, et `õhta ää `mińdi Juu; vana inimese kannatus one lühike, kõhe `taplema Kod; nii lühikese aeaga ei jõua kedagi ära teha Lai; ää lühiks vaheg lehm, kaits nädält oĺl paĺt `kinni [enne poegimist] Krk; päevä om lühikse Kam; [oma] iä `otsa ei näe, ku piḱk ta om vai ku lühükene ta om Har; ta lühükese ao seehn olt jo˽paĺlo nännüʔ Rõu

Vrd lühikukene, lühüt

3. napp, vähene; vilets, nõrk ta oli pisut teist `moodi, natuke lühikse arusaamaga Vll; mul‿o lühike silmanägu Muh; lühikse `kuulmesega Mar; Kel `väiksed kõrvad, oleva lühikse oimega (mõistusega); Lühikse `mõtlemisega inimene Hää; ei tea, kuidas see `möistus ja oid nii lühike selle inimesel on Ris; tema on nihukse löhikese `jäoga (taipamatu); so nõu on ikke väga löhike, ei selle järele süńni teha kedagi Juu; küll tal on lühükesed arud - - ei `oska teha kedagi VMr; lühike nägemine, ei näe `kaugele Kod; Nüüd on vesi [järves] lühike, aga kevade oli pikem Vil; temä om lühikse nägemisege (lühinägelik) Hls; lühikse mäluge, temä ei mälete Hel; kae mi̬i̬ĺ om joba lühike (nõder); noil om enämbide prilli, kel serände lühike näǵemine Ran; naiste `rahval piḱk juuss, lühükene mi̬i̬ĺ Har

Vrd lühine, lühkene, lühkäne, lühü, lühükäne

mokk mokk g moka üld(g moku Sa Muh), mokka Jõe Lüg Jõh IisR, moga Kuu; mokka g moga VNg Vai

1. a. suu liikuv lihaseline äär, huul; suu mokkad ja nina on vaest `külmaga ohutand Jõe; Mes siel vahid, mogad ribagalla; `Langesin `hambad mokka, nüüd on mogad `paistes ja `paksud Kuu; alumine mokka on lühemb; `eiga `lehma ei süö mokkidega, et `kumbagi siruta ede, tämä oda ikke `kielega VNg; `kellel on alumine mokk `pitkemb, siis `üella, et `sellest saab ia kokk Lüg; tämä jäi `ilma, `ongi kõhe mokk pikk Jõh; `Oidku kui `piente mokkadega on sie inime, seda `pietasse ilusast; Pidagu oma mokk `kinni, vai tämäl kah `ütlemist IisR; tuul lohestas miu mogad `katki Vai; `lamba mokad `kärnas Jäm; kuulab nda‿t `pεεlmine mokk ripakili üle alumise Ans; mis sa aad mokkusid toruse; möega kalal on ülemise moka `otsas suur möek Khk; Mis `söuke muidu lobiseb oma `suuga, [ei] möista oma mokkusi `kinni pidada Krj; Küll olid sellel punased mokad, just kut oleks kana ää `murdend (värvitud huultest) Pha; Viĺl lõi moku peale Pöi; saa‿s soa isegid mokka magusaks; lehma mokud lõegatse ää - - mokud tehasse `puhtas ja pannasse kerisele jõulu `laupa Muh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; mes sa kulbid mokka, mokk petk (nutvale lapsele) Käi; Ää `nilpsa nenda keelega, pühi mokad `puhtaks Rei; Leenu oli üht`inge `vingus näuga, mokk oli `vilta pias Han; uśs akkan talle moka `külgi `kinni, `sohke ull unenägu oli Var; naeste`rahva näpud ja mära obuse mokad, need vagusi ei seesa Tõs; õngõ oli [kalal] napist moka taga Khn; nutu aeal oo mokad kõberas Aud; külm ohatab mokad `katki PJg; pane mokad `kińni Tor; obune puristas mokkadega Kei; alati mokk nii naerul Juu; uhates lüöb rakku, suurem osa lüöb moka `peale Jür; põletasin oma moka ära JMd; seisab `mośsis, mokad `torssis VMr; sülita `talle mokkade vahele, mis ta valetab VJg; tüdrukud `värvisid mokke Sim; paksu mokkadega poiss Trm; veeke abe nõdu (lohu) siden kesk mokka Kod; mokad `vingus teisel juba, akab `nutma; mõni säädab peeniksed mokad, siis on kiriku mokad (teatud moel sätitud suust) Ksi; alumine mokk pikal nigu obusel `enne keskomikud Lai; põle meele `järgi, aab mokad torusse Plt; ei tiä, mis tal viga on, mokk `kuĺpis teesel (mossitajast) KJn; jänessal om mokk `lõhki Trv; inimene sü̬ü̬ sedä`viisi, [et] ojab moka `kinni Hls; moka muttis pähen, mis sul `kennigi tennu om Krk; tõmmass moka `torru, sai vihatsess; `oĺli täl omal laits, aga ilma mokata, jäńesse lihast `pantu mokk tälle Ran; mõnel naesel om musta vunsi, miul tuleva ka vunsi moka pääle; võti jala `valla, tõesest otsast `olli aab `valla, aava veere olliva nigu moka ireveli; obene võt́t miu käe mokke vahele Nõo; suu `oĺli `kat́ski pit́sitedu, mokat kõ̭ik sehest `kat́ski TMr; moigut́ mokkõ, õs lausuʔ sõnnagi Urv; joba taal ommaʔ mokaʔ `viltu, ei tiiäʔ, mis taal om Krl; mokaʔ ummaʔ `paistõdu Rõu; Illoś tütrek, ilosaʔ `pi̮i̮nü mokaʔ Vas; lajaʔ voldiʔ ollivaʔ jakil vai `kampsunil, nigu hobõsõ mokaʔ Räp; taa nii võĺss, et mineʔ mano ja võtaʔ mokk üless ja `sülgäʔ moka ala Se b. piltl (jutukast, sõnaosavast või hea jutuga inimesest) küll sie `räägib üvä `tahveti ja lüöb sedä mokka, ia juttu mies Lüg; laiade mokkadega inimene lobiseb pailu Khk; Tiina oo igapidi kange naine, oo teisel mokka, oo ka käppa (on ka tubli töötegija) Kaa; nalja mees, iäd mokad, iä suuvärk Tõs; tal ekka ia mokk, et `oskab `iaste `reakida Hag; Tema ies on kõik uksed `lahti, tal on nii iad mokad Trm; moka om tal küll `parre kottel, aga tü̬ü̬ teo poolest ei ole ta kedägi inimen Krk; ää mokk, kes `äste lobistess Hel || (heast lauljast) ia mokk sel inimesel, `oskab `laulda Koe c. piltl (muud juhud) `Kesse `enne `ilma mokka `mäerimata on täma käest kedagi saand IisR; Selle tüdruku järge oli mütmel mehel mokk vesine; Ma `katsusi küll mett moka `pεεle `määrida, aga pole `aitand midagid Kaa; See läks mokkadest `mööda (jäi lubatust ilma) Pöi; ta mokk ulatob väga rutto viina klaasi `põhja (joob liiga palju); mokast maha kukkond (kellegagi sarnanemisest) Mar; pruut läits ärä tõesele mehele ja sina loputa mokke (pühi suu puhtaks) Nõo; ei tiiä, kudass tu̬u̬ rummaĺ sõna täl üle moka `ju̬u̬ske Võn d. (eri ühendites) moka otsast 1. nagu muuseas, möödaminnes; pooleldi vastumeelselt; mitte tõsimeeli Sie `pulma `kutsumine oli `ninda moga`otsast, et ei ma `metlegi `mennä Kuu; Eks ta mokka `otsast `kiitand `teiste `lapsi ka nattuke IisR; Ma korra muidu nönda mokaotsast `ütlesi, tal oort tõsi taga Kaa; mokke otst ikke lepib, aga vihane ikke Mar; Moka otsast lubamene oo sedasi, et ei taheta `iaste lubada Han; palub mud́u na moka otsast, ei palu südämest `ühti Tõs; ta oĺli püha viha täis, `ühmas mulle midagi moka otsast ja pańni minema Saa; tal enesel põle tõemõtet `ühti, räägib aga na moka otsast Hag; `ütles moka otsast, et nagu `ütles, aga ta ei mõeld `täita Lai; a kae, kas sel `kindlat juttu om, si̮i̮ lask moka otsast, sedä ei või `usku Trv; moka otsast kõnel, nigu küĺmäld, es taha üteldä. mõni kut́s `vaesembat sugulast `pulma, sis jahedald ütel moka otsast - - es `tihka `kutsmada jättä, aga es taha, et tuleb Ran; [ta] Oĺl pahanu, sõ̭ss üt́el ka nii moka otsast, et tere˽hummugust Rõu 2. (kõnelemisviisist) kui `pehmeld `räägib, siis `räägib mokka `õtsast Lüg; `Ossa mu `meie, no on sie `alles pien, `räegibki `ninda mokka `otsast, et mitte ei saa arugi, mis `ütleb IisR; räägib na mokke otsast, nagu mõni aĺp Rid; Edevad tüdrikud `rääksid moka otsast, vaevalt sai aru; Ma ei saan aru ühüstki sõnast, tä nämistas moka otsast oma nina ette Han; ta reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt Hag; moka otsast kõneles, kui kõne nõnda mõnus ei ole Hls 3. (söömisviisist) `ninda mokka `õtsast süöd, et `pillad kõik maha Lüg; moka otsast - - [sõi], vähä natuke `katsus mud́u Tõs; moka järgi ~ järele meelepärane, mokkamööda Kuivat lest oo mulle eieti moka järge Kaa; jo see põlnd ta moka järäle `ühti, läks naa `pohmi näost Mär; [kui on] mõni moka järele toit, nooleb lusika `puhtas PJg; Apurokk - - söö kas lõhki, kõigile õli ta moka järele söök Trm; ma tää, et ni̮i̮ om siul moka `järgi Krk; mokk maas ~ maha ~ mättas (vaikima käsutamisel; vait olekust) Mokk maha, laps ei sega `toiste judu vahele Kuu; `Lõugas mis `lõugas omal ajal, a nüüd on nii vagane ja mokk maas IisR; Kui sa sest asjast midagi äi tεε, siis pea mokk maas Kaa; Pea va läri lõug oma mokk vahest moas koa Pöi; Pea ege oma mokk mättas Emm; Pea mokk maas ja astu pastlaga peale Trm; Tu̬u̬ pidägu külʔ uma mokk maan, olõ õiʔ tä ka `ausap sukugi ku˽tõõsõki Rõu

2. a. huuli meenutav ese või eseme osa `kellega naul `kinni `võetasse, siis nied on `taŋŋi mokkad Lüg; Mokkadega lamp `pandi lattermu `sisse, kui `luomi `toimetata oli `tarvis IisR; Ruustangil oli kaks köverat mokka, mes ülalt otsast kokku keisid Kaa; Raud `keertakse mokkude vahele, kui midagi tehjatse ruustaŋŋi vahel Pöi; Vanast olid veel ilma klaasita mokkadega lambid, nendel olid pεεvärgid pεεl ja südand sai üles ja allapoole keerda, aga klaasi asemel olid mokad, tuli pöles nende vaheld üles Emm; uhurdil oo mokk, uhurdi ots, mis `lõikab, [on] uhurdi mokk Tõs; tangi mokad on teravad Saa; `pihtidel on pikäd paksud mokad, `tangidel on õhuksed; mokkega lamp oli siäl - - egä suuremad `lampi põld Juu; `pihtide `seartest `oitakse `kińni ja mokkade vahele `võetakse tuline raud Kos; pudele mokk o katik; võta raasik lusigu mokage Krk; Adra `luitsa mokaʔ Urv; pilaḱ katõ mokaga Räp b. tuhar `persse mokud Jäm; suured paksud mokud taga; oda anname mokkude `pihta Ans; Mokud oo istumise jäuks Khk c. häbememokk Tämäl alumine mokk õld `paistes, ei tia, midä teha, tehnd `kaitusseroho (nõmmliivatee) `vanni Lüg; Äbedusel on kaks mokka, nende `keskell kusiauk ja lapseauk Jür

märkima `märkima, (ma) märgi(n) hajusalt Sa, Muh Rei hajusalt L, Ha(-mä Juu) JMd Tür Koe VJg IPõ Plt, `märgin RId/-mä Vai/; `mäŕkimä, (ma) mäŕgin Tor Hag Kad; `märkmä, (ma) märgi(n) Tõs Khn Kod Lut; `mäŕkmä Mar/-ma/ Võn, (ma) märgi(n) KJn Trv Nõo Ote Krl Har, mäŕgi V(mäŕge); `mäŕkme San, (ma) märgi Hls Krk; tud-kesks märgitud Vil

1. a. tähistama, märgistama kas `lõigeti `kõrva `õtsast tükk `välla vai `tehti rist `kõrva `külge - - `ninda `märgiti vanast `lambaid Lüg; Kuhu siin `metsas `eksida saab, tie `puite järele ära `märgitud IisR; sa `tömbad riipsu ede, märgid εε, kust saadik εε saed Khk; riidiga `riide `peale märgitakse jooned, kui soab `leikama aketud Vll; paadid märgitse ää Muh; `lammud sai enne `märkida, lammaste kõrvad lõegati märgid `sisse Mär; `Metsas tihatse puude `märkimest, lüiatse `kirvega laba pial, see märgitud puu `võetse maha või pannatse `vaiku `joosma Han; `Meister märgib tüemehele laeva kuarõ mõõdud ede Khn; `mäŕkis aeda `seina, et `märki lasta Tor; mõned aśsad, mis `tarvis on, märgin ää, et segämini ei lähä Juu; nüid märgitakse `luomi sarve piale JMd; märgin maa ära, kust saadik Iis; isa tegi puutööd, tema `märkis `reismaśsiga, `tõmmas puu `piale jooned Lai; lihunigu märgiva `lu̬u̬me Trv; märgi ärä, kost saanikeld kodosid Puh; Egä üits piab oma tü̬ü̬ ristale iks märgi küĺge tegemä, kui om ärä märgitü, siss ei saa tõene ärä vahetada Nõo; mõtsavaht `mäŕke mõtsah puid Plv || tähendama ei mäŕgi tu̬u̬ midägi Se b. pesu märkima, nimetähti tikkima `särgid - - keik oli `märgitu, nimed ies ja; kolmkümend kaks `patja`püüri oli mul, nied oli keik ka `märgitu VNg; Ei `Iidal ole `aega `tulla, `märgib `kaasavara pesu IisR; Padja`püiridel, käterätikul ja kõigil `aśsadel olid nimetähäd märgitud Han; naiste`rahvad mäŕgivad `riided äe Hag; kuoliõpetaea naene, see siis õpetas iegeldama ja `mäŕkima Kad; mina märgin rätikud Iis c. üles tähendama, märkmeid tegema ega lesel naesel ole sellest `märkimesest lugu, vana nimi oo ea küll (abielu registreerimisest) Mih; ku ma `kuśkil tü̬ü̬ss läha, märgitass mu nime `sisse Hää; tüdruk `märkin `auto nummer üles Ris; ma `mäŕksingi juba üles KJn; sai jo raamatudõ üless mäŕgitüss, et sa mõtsan iilä tüühn oĺli; mäŕgi õigõ üless, mis saʔ `täämbä tei Har || arvestama `kauplesid omale sulase või `tütriku suvest, `anti ikke `rupla käe raha `kauplemise ajal, seda siis `palga `külge ei `märgitud Lüg

2. a. mõtlema, aru pidama ega ma‿i tiiä, aga ma esi märgi todavisi Nõo; mi̮i̮śs `märknü, et mis ma ti̮i̮ Võn; tiä `mäŕkse tan tüḱk `aigu, sõ̭ss `võtsõ vikati `sälgä ja lät́s `mõtsa `niitma Kan; ma mäŕge uman vaimun, et ma‿i˽lasõ [hunti]- - tappaʔ Urv; ala˽`mäŕkü säl enämb medägi, muudgu mine edesi Har; odot, ma mäŕgi, kuiss tä tulõ tetäʔ Plv; inemine mäŕk üt́silde, jummaĺ käänd tõisildõ; är˽tekkuʔ ilma `mäŕkmätäʔ midägi Vas; küll tä mäŕk kavva Se; `märkvä˽katekeisi - - miä tetä Lut b. kavatsema, plaanima mis `sü̬ü̬ki sina `märksid [teha] Hls; kui kavva `aiga sa märgit olla sääl Nõo; Mä `mäŕkse õigõ˽`täämbä Kikka`mäele minnäʔ Urv; mi˽mäŕgi, et `täämbä õigõ kotun rahulikult ollaʔ Har; Nää `mäŕkvä viimäte `tütrigu võtta Vas; ku˽tä - - mäŕk `naadagi illahhutma, siss tulõva˽pahandusõʔ Se; märgit är `sõitaʔ Lut c. nuputama; välja mõtlema ärä `märksi viimäte, et ni̮i̮ om soe Puh; mäŕgit vällä, mis tu om, verrev lihmakene, `ihvine lõiakõnõ = jõhvikas Har; Nakanuva˽sõ̭ss `mäŕkmä, iks et midä kül˽kikkalõ tetäʔ, et täl `aigu ei olõss nii varra lauldaʔ Urv; mäŕgime no˽katõ‿pääle kokko üte naĺa juto Räp; `mäŕke üt́s laul, mis saa kõigil lauldaʔ Se

3. märkama, tähele panema mie‿n `märkind, et `auku on sies Vai; Loomad täätsid ede ää küll, kui ilmad kurjaks läksid - - vanad inimesed olid selle kõik ää `märkind Pöi; Kui nina ots kiheleb, siis soab surma sõnumid - - olen `märkind, et [see] on tõsi Jür; ma `märkisin seda inimest ennemgi Koe; siäl üks mi̬i̬s - - si̮i̮ järvess märgib ärä, si̬i̬ `ütleb, milla vihimä tuleb Kod; ma märge ärä oma eśsituse Võn; ma mitte es märgiʔ, et ma jäti vanainemise ilma Krl; tõõnõ `mäŕknüki is, et mullõ `käńgi vaia om Vas

4. a. nentima, mainima Juhataja `olle `märkin, et Küt́t teeb iad tööd Han; mis sa sest naa mäŕgid Hag b. (imestust väljendavalt) Ära märgi, kas tõesti ikka lasite selle piraka koorma juba läbi Tür; märgi‿s saʔ Se

5. värkima märgitasse, kui `rautasse - - obose `kapja Mar

nali nali g naĺja (-l-) S Noa Kse Var Tõs Khn Aud Juu Jür KuuK JMd JJn Pee Kad VJg I(p `naĺla Trm MMg) Kan Krl, `nalja R(-ĺ- IisR; n `nalja Vai), naĺla Jäm Kär Kaa L Ha Ann Pee Koe VMr Kad Pal Ksi VlPõ M T Krl Har, naĺa Ris Urv VId(p `naĺja), naila VMr VJg(p `naĺla)

1. lõbus lugu; miski lustakas, naerma ajav kui `nalja `rääkisid, eks siis sie tegi `riemusaks kaik Kuu; igaüks ei `muista `nalja VNg; Kui nävad oma `tahtmist `tievad, siis on asi `naĺjast `kaugel IisR; möni on seant inimene, eidab paĺlast `nalja Khk; `Sõukest `nalja lõid, kas või naera ennast `katki Pöi; ei see soa tõe ega naljale vahet vahele Muh; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; ma koa `naĺla `sooga ei eidägi Mar; see nii tohm, ega see `naĺla mõistagi Mär; no aga kust nad seda `naĺla saabad siiss Mih; naljal oo vahel tõsi taga Tõs; sai küll naĺlaks `öeldud: saab `surnusi, aga näe, sai Hää; toĺa teeb ju rumalat `naĺla Kei; ega naljaga elust läbi sua JMd; ei `rääkind naĺjaks Pee; `ennevanaste sai ikke `nalja küll sial mõisa kardulimual Kad; ti̬i̬ `naĺja siäl, kos `naĺja vaja tehä Kod; `ammamees on, kes `naĺla `viskab Plt; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; `riśtimise man pidid pühä olema, sääl es tohi `naĺla tetä Ran; ilma naĺlata om `väega tuim tu elu; ega nali `kaala ei `lõika vns Nõo; edimält nigu `naĺla teivä, aga peräst läits kakõlusess Ote; ma˽`naksi muidõ Liisuga `naĺla ajama, siss tuĺl muid ka manuʔ vi̬i̬l, siss es olõ enämb naĺlal `otsa ega vi̬i̬rt Har; suidsu seeh om tuli ja naĺa seeh om tõtõ Plv; jummaĺ taha ai˽ka kõ̭gõ taad `naĺja Vas; ei ole ~ pole nali, ei ole ~ pole nalja pole naljaasi, tõsi on taga `Läksid `õhta külä, `tiasid küll, et `ommiku `nalja ei õle, aga ehk saab kudagi Lüg; `Naĺja pole sii änam mette natukest, juba vihm `lahti, meitel kui loog maas Kaa; põle nali üht, kui sa kukud Muh; kui aga asi `jälle södadeni `välja lεheb, äi siiss pole `nalja kenegil Käi; akab sadama jah, `naĺla ei ole PJg; ilm kisub `pilve, ega nüid `naĺla ei ole; piḱk ti̬i̬ ei ole `siandse ilmage nali Hel; pilkpimmesi siist mägedest `alla tulla ei ole jo nali Puh; ega parvõga sõit nali ei olõʔ Har; lät́s mul ka mi̬i̬ĺ halõhhõss, śaal olõ õs inäp nali Vas; nali naljaks (öeld naljatlemiselt tõsise jutu juurde asumisel) Nali `naĺjast, a `selle tüdruku ma ikke omale võttan IisR; Nali `naljaks, aga ma tahan veel `kanga öles `panna Pöi || naer nali tükk, aga naarta ei tõhi Kod

2. a. mingi erakorraline sündmus, olukord vms ükskord `juhtus `jälle üks `niisuke nali Jõe; ma ole need naĺjad ikke kõik ää näin Aud b. (mingist ettevõtmisest) Peris `kallis nali, kui tahid omale `kerraga neli-viis `verku - - `saada Kuu; üle ühe `paugu ei lubatud `lassa - - said [kätte siis] said ja õligi lõpp `naljal (metsisejahist) Lüg; `vaate, mis si nali nüid `masme läit́s Krk

naljama `naljama (-ĺ-) Vai, da-inf naljata (-ĺ-) Muh Phl Kse Khn naljatlema `eile mia `oige `naljasin Vai; vahel peab `naljama koa Muh; ta `naljas niisama Phl; Mia `naĺjasi muedu, tämä arvas tõsi olad Khn

nii1 nii üld; nei Lei Lut

1. sedamoodi, selliselt õppetaja pani lugema, minul õli pias ja nii ka minu `peigmel IisR; vahest nii, vahest naa Khk; nii see on, näh Vll; elama nii, päävast päävani Rei; see töö jääb mul üsna nii kohe Phl; tee nii Tor; nii ei tohi see küll jääda JMd; ennemalt tõmmati nii, kuda obune `jõudis vidada (tehti võimalikult suur koorem) Pee; tammed olid nii - - neil olid ladvad ära `murdnuvad Äks; ma tegin nii, ärä aga sina küll nii tee KJn; jäŕg om nii Hls; ma pääd `anda ei saa, aga nii ma kuuli Ran; aid tuleb iks nii tetä, et tõeste eläjä väĺläst `sisse‿i saa Nõo; sirbiga kogoti rüät nii `pihku ja lõigati ärä `jäĺle TMr; siin üteldäss nii Võn; tu̬u̬ `tüt́rik ollev nii (rase) Rõn; nii ei `üldäʔ, kes sõ̭ss nii `ütless Kan; vaest no˽nii `aigu`mü̬ü̬dä olõss saanuʔ Har; kävemi nii vastatside riiht `peśmä Plv; timä mullõ nii ütel Vas; ak nei (ah nii) Lei

2. sedavõrd, sel määral; väga, eriti `meie vanal oli nii üä elu Kuu; tagusimma seda `riiet - - `paugud [pidid] `korda `müöda `käima, sis sie oli nii - - ilus, `niigu `püssi `laskemine VNg; älä kudista `minnu nii kovast Vai; meid oli nii suur liik minemes Jäm; jöi nii pikad seemed ölut, `tahtas nii seda ölut `saaja Khk; karu (karv) on koeral nii paks pεεl et Mus; se veel `maksis viis tuhat `eesti `krooni - - se‿on nii tõsi Pöi; luupeksi kondid, nee oo nii ellikud, nii õrnad Muh; ta on üks nii äkine inimene Emm; `enne peremes `olle nii rekas, nii rekas Phl; meri lähäb nii `kangesti uttu, et sa ei näe `kuskesse `minna Mar; ma `naersi nii et Lih; nii ia meel oli kohe, kui saad aga `pulma `minna Lih; kõri lääb kinni - - nii kinni, ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; nisukest inimest annab `otsida, nii `lahke käimaga Ris; vahel oli lumi oli nii, et et et mine üle pia `sisse Hag; sellele tuli koa surm nii äkitselt Jür; neid `tienijaid, neid ei suand nii pidada JJn; vaeo põĺvini `lunde, nii tie on `umbes VMr; siin määs [on] nii suured puud olnud, et sülega `ümber võta Pal; piibu õõn on ka nii `kińni läind et tuleb pohasta, mud́u ei tule änäm suits `väĺlä Vil; nakass `keḱsmä, et temä `oskab nii ja nii äste, aga esi sitt ei `oska midägi Ran; nii ää vili ei ole meil vi̬i̬l ollu Puh; nii sõemassiva vastastikku - - peräst `lät́sivä `tüĺli ja `taplema kah; tu kivi oĺl nii teräv TMr; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad Rõn; nu̬u̬ latsõkõsõ `oĺli nii alastõllaʔ Har; nisukatsõ prii inemise - - kel es olõ maad eh́k nii käen - - tu̬u̬ `püüse jäl˽käsitü̬ü̬ga hinnäst elätäʔ Plv; no nii ilosat rät́ti ei olõ˽mul joht pääh olnuʔ Vas

3. umbes, (millegi) ringis kakstõist `aastat õlin ikke küll vai kolmtõist `aastat, aga `täpselt mul `mieles ei õle, aga nii ma õlin Jõh; punts on suure vaadi poig, nii kaks `pangi Saa; tegime jua ühed `nõnna `kõrged `uńnikud, ikke nii kolm neli `veiket `uńnikut `jälle kokku Rak; nii kellä kuvve `aigu TMr; iilä sattõ meil `rässä, noʔ oĺli `väikese, nii `herneterä suurudsõ Har; nii päävä tõsõngo `aigo, no‿ss `mińte kalolõ `perrä Räp; `buĺbit pandass maa `sisse nii maie `kümnedäl Lut

4. väljendab ajalist järgnevust; niipea kui nii kui siduma akkasid, nii se üks `tõmmas `jälle `säuhti ära paelad `lahti (põllest) Lih; nii kui päe nina `püstis, nii mine [tööle] Aud; nüid nigu laalatadass, nii lahutadass ka pia Nõo; sai üt́s `ainu `aasteg sepätü̬ü̬d, nii olli kroonu pääle minek San; Ku˽kõsahuss om `eńdä, nii tulõ lat́s üless Har

5. (ühendsidesõna osana) nii et (alustab viisi- ja tagajärjelauset) pühä `lounast - - `mendi siis `sinne (kalale) ja `oldi `terve nädälä, nii et `laupä `uomigu siis `tuldi `alles `siie tagasi Kuu; kevadene aeg old, nii et metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; pialt oli see raam `laiemb - - nii et kaks turvast sai `vastamisi `piale `panna Rak; laud lükäti `püśti, nii et ta ei olnd seäl oma kohas KJn; nii ... kui (seob kaht rööpliiget) Nigu kera `teine, nii pikk kui lai IisR; nii `Mehkel kui Jaan jähid tõda `ootama LNg; nii vanad kui lapsed `nutvad suure äälega Mar; na‿m ärä kooluva mõlemba, nii naene kui mi̬i̬s Nõo; kõ̭iḱ pidiväʔ üteh `tü̬ü̬tämmä, nii `väiko˽ku noorõʔ Räp

omete omete VNg Mar Jür Iis, ommete(gi) Vig Koe Kad Äks Lai Trv hajusalt T, `ommete(gi) VNg Vai, ommõtõ(gi) Võn Ote San(omõtõ); õmete(gi) Lüg Trm Kod, õmmete(gi) Iis MMg, `õmmete(gi) Lüg Jõh IisR; ummõtõ(gi) hajusalt V

1. rõhutab tundetooni `kuule `ommetigi, mida sa tied VNg; `siivu õmete `ennast ka Lüg; No tule nüüd `õmmete kurat appi Jõh; mäne `ommetigi `tüöle Vai; see põle tõsi omete Mar; küll on temal põli ommete Koe; viimaks äbenes ommetegi Kad; õle õmetegi vagasest Trm; uńt nuka tagass `kargas `väĺjä ja õmetegi võt́t mehe `kińni Kod; kos nad ommetegi seesavad Äks; mis sa tast nenda imeldet, ega ta ommete ei ole üit́s `uudine Trv; jäńess läits `riśti üle ti̬i̬ ja ommetegi ma `eśsusi ärä Ran; mes te ommete selle `terve latse `aigide seḱkä olete toonu Nõo; ega siss nu̬u̬ ommete tsiad es ole, na `oĺli jo `põrsat TMr; vanast üteldi, et ega sõda ommõtõgi `taivast ei tulõ, aga nüid tulõ sõda `taivast kah Võn; no kavva na ommete om sääl mõtsan Kam; kui sa omõtõ `mõistsõt siiä manu tulla San; sõ̭ss ummõtõgi˽lei imäle Urv; imä ki̬i̬t́ lina`si̬i̬mne mit́ti ja - - ummõtõgi sai õhvakõnõ `tervess Krl; säält viiest oĺl kat́s tüḱkü ummõtõ pakku päsnüʔ Rõu; mis sa tah hebotat, panõ ummõtõgi `mõistliko rõivaʔ `sälgä Räp Vrd ometi

2. ikkagi, siiski üteldäss, et vana inimest ei älvätä, aga ommete älvätäss Nõo

ons ons Kuu Jäm Khk Mus Kaa Pha Muh Emm Rei Kse Khn Ksi, onts Jäm Khk Kaa Pöi kas on ons lehmad juba `lüpstud; onts midad jooma`märga ka Khk; ons sind ka joodule kutsutud Kaa; ons üks puu mesilasi vöi ons `rohkem Pha; Kudas õlle maik oli, onts viha vähe või pailu Pöi; ons kuku`lindu `kuuldud juba Emm; ons se‿ka tõsi või Khn; ons sial peres tited juba tulnud Ksi

perä|kõrd viimaks, lõpuks; viimati peräkõrd nakame `kaema, et kate kõevu vahel saesab nigu ao kubu `püsti Ran; võt́t naese, nakass tollega elämä ja tegi kaits last kah, peräkõrd kut́s opetaja kodu, laśk ärä ka laalatada; kolm `aastat saab, ku‿ma su `näie peräkõrd Nõo; `rõiva lõpõva `otsa, `vastsit tetä ei näe, peräkõrd jäät ihu alaste Ote; t́siga ku `vällä pääsess nii õkka naks `t́sońgma - - peräkõrd t́sońg `kartoli `vällä San; Ma lähäsi˽kõ̭gõ meele ja mõttõga, a `tervüss om sääne vilets, peräkõrd ei˽saa uma jalaga˽tagasi Urv; konass ma peräkõrd sääl oĺli; sa˽sü̬ü̬t uma varandusõ välläʔ, peräkõrd vi̬i̬l vana tsuuva˽kah nalj Har; peräkõrd tulõ üt́s `väikene majakõnõ, säält um `Puspuri külä jo nätäʔ Rõu; edimält võt́i naĺass, peräkõrd `oĺgi tõsi takah Plv; Sa peräkõrd vaest võta aiʔ inäp `viinagiʔ Vas; mustaʔ seeneʔ `kaussõʔ sügüse kõ̭õ̭ peräkõrd, näid om inämb kõva kraavipeŕve pääl Räp; sa peräkõrd olt söömäldä vi̬i̬l Se Vrd perä|kõrda

põhjendama põhjen|dama Pöi VJg Trm Kod KJn Trv Har/-mma/, pöhjen- Jäm Khk Vll, põh́en- Mär Kse, põehen- Tor; põhen|dama Vil, -deme Pst Hls, -tem(e) Krk

1. põhjendusi esitama, millegagi õigustama millega sa seda pöhjendad Khk; Seda‿p `oska põhjenda kedagi, poisid tea ise koa, [kuidas tüli alguse sai] Pöi; tema põh́endas ikke selle `peale, et kui sa nägid, miks sa ei öölnd Mär; põehendas seda `aśsa `eksimesega Tor; ta seletas ja põhjendas põhjani seda `asja, et on tõsi VJg; ma `selgess ei tiä, kost ma võin siis põhjendata Kod; imu lähäb kuulates, mis sa tast nii paelu põhjendad KJn; õpetaja aas miu isa ka `väĺla, põhendas sellega, et isa on `kangest vastaline Vil; ma põhjendi talle küll egät pidi, aga‿si es avita kedägi Trv; mis sa ikki põhended, ütte juttu tahad `õigess `aia Hls

2. põhjama, kiruma ega üits kuuĺds, et ta miut põhents; küll põhentide sääl nõnda et Krk

päris päris Hlj VNg Lüg S L KPõ Pal Lai Plt, peris(s) Kuu VNg Lüg Vai Saa TaPõ VlPõ eL(perüśs Plv Räp)

1. täiesti, lausa; õige, üsna Lehm peris `paksuks mend juo, eks‿se tule `varsti voib`olla `piimä ka Kuu; sie one kohe peris tosi, mis mina `räägin VNg; `mõisast `lasti päris priist; kui tuul on peris tagant, siis on `kerge `mennä Lüg; Päris nous ma pole Jäm; ma sai `viimaks päris pahaseks Khk; päris `öige, mes ta räägib Vll; Päris `valgid `ärgi oli sii vähe Pöi; see oo ikka päris tõsi küll Muh; neid inimesi oo koa, kes oo päris rumalad Mar; ega ta päris `terveks `saagi vist änam Mär; obusel `raske `koormas piäl, annab päris sikutada kohe Tõs; leib oo toorakas või taenakas, kui põle päris küps Aud; Ta napim küll `oĺli, aga‿s minu `nähtaval päris `puudust änam ei olnu Hää; maristik on `marjadest peris punane Saa; `vankre ratas läin `kat́ki, päris losinal oli joosn all HMd; aga ma teda koa ei laeda, ta oli päris ia inime Kos; see on päris minu omandus JMd; nüid jääb juba elust päris viletsaks, ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; ega sie tüö mul viel päris kääs küll ei ole; sie on päris kuerailm VMr; sie on periss `õige Iis; vakk õli peris `kańtis kõhe, igapidi `kańtis Trm; ma tunnen sedä inimess, peris selle `mu̬u̬du Kod; päris `pehmest ei keeda Pal; vahel magab peris selili, käpad `püśti (kassist) Äks; vanad mehed peris lööväd lehe`piĺli KJn; kudasime `kangid iki sadasid `küindrid ärä peris Kõp; kui neid `aastit paĺlu ka on, sis paneb peris `mõtlema, kudas sa oled või elad Vil; miu süä om täis periss Trv; ma periss ei tää ütelte, kuna ma tule Krk; ommuku olli iki periss ilus ilm, aga nüid tuuĺ akkab maruteme Hel; ma olli ilma ivätä terve päiv, periss jumala ilma ivätä, es tahagi süvvä Ran; nüid `oĺli maa kahutedu, `suurdi `oĺli periss ää `kõndi Puh; tu̬u̬ om nii pühä, tu̬u̬ saab periss `jalksi `taivade nalj Nõo; uja peŕv om periss paĺlass Kam; ega siin üttegi oonet es ole, me tullime periss lake `taiva ala Ote; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ periss ärʔ Kan; mineʔ sa sinna ja periss küüsüʔ tä käest Har; periss läḿmi ei olõ˽ta pudõŕ, löügähhünüʔ um Rõu; perüśs joonõh om taa väŕk Plv; tõvvu`pesmine `oĺle, sõss hobõsõ˽sõḱkeva vilä `jalgoga ärʔ, vili sai perüśs `puhtass Räp; õi olõ kavvõndõh, periss `ĺahkoh om Se

2. tõeline, tegelik; ehtne keskomik on `kella kaheksama ajal, sie on päris `süömine Lüg; See päris tali on alles tulemata, küll ta ää tuleb, ega tali `taeva jää Pöi; soŕts‿o ikka päris nõid Muh; need päris saksad ikke oo need mõisasaksad, ega nääd kadagasaksad põle Mar; sealt käiakse küll läbi, aga ega sealt põle teed `antud, päris tee lähäb teesest kohast Mär; päris puuäkked olid jälle päris puust `tehtud Lih; päris madarad värmiväd - - värmib punakas pruunis Tõs; Kanepisi `oĺli `kahte jagu, ühed on päris kanepid, teistel `öeldi koerused; minu päris usk on vene usk Hää; päris końtkalu meil ei `püita Ris; ani päris rohu`sööja `ongi HMd; isa oli ike päris `Ingliste valla inime; mine ike otse edäsi, see on‿se päris tee Juu; Päris sugemisega tulid siis iad takud Amb; [suitsusaunal] oli kaks ust, teine oli poolest saadik, teine oli rõhtuks, päris uks JJn; no ädalad saab pool vähäm kui päris `eina Sim; minu silmiss õli jusku peris inimene Kod; periss Kaarepere valla elanikud kõik Pal; anijalg oli ravvast, periss raud Äks; poiss meelitas tüdrukud - - ja tüdruk `mõtles, et si̬i̬ on‿si peris `võtja Ksi; karjama oli kahes järgus, üks oli obuste koppel, teine oli päris karjama Lai; anna mulle peris `leibä (rukkijahust leib), ma sedä peenikest `leibä liha `kõrva ei sü̬ü̬ Vil; nüid om ta periss taluomanik; periss `parki osteti kirigu `pastliss, si̬i̬ nahk olli `pehme Krk; sõna`jalgu om katte `soŕti, üits om `maarja sõnajalg ja tõene om periss sõnajalg Ran; emäarm ütsindä `ommegi tu̬u̬ periss arm Nõo; periss kaasitaja naesed `võeti, kes kaasitasiva ütte `puhku ja sõemassiva vastatsikku TMr; üitsoma kõ̭iḱ, mes sinnä leivä `kõrdu vahele `panti, kõrutedu leib paremb iks `oĺli ku periss leib Ote; sääl om periss `mõskja, kes kõik asja mõseb ärä Rõn; mul tuĺl üt́s mi̬i̬ss saksa `rõivõin `vasta ja kõnõĺ muka periss maa keeli Har; tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ Vas; perüśs kanarikul sööväʔ lehmäʔ ladvaʔ ärʔ, su̬u̬kanarikko elläi ei sü̬ü̬ʔ, hais Räp